Tuhandemiiline teekond algab sinu enda jalatalla alt. [LAOZI, filosoof, 6. saj e.Kr]
Mulle ei meeldi kui minu pihta tulistatakse. Jah, ma saan aru küll selles väites peituvast irooniast. Ilmselt leiaks juba suhteliselt pinnapealse otsinguga avalikest andmetest üles info, mille kohaselt ma olen jooksus olev kurjategija – minu kodumaailmas Spotil on väljastatud Võrgustikuülene kohtumäärus, mille alusel võib mind vabalt vahistada igas maailmas, mis on liitunud ÜRO ja Interpoli aluslepingutega. Ja noh – kui mõelda piirimaailmade peale, mis peavad muu inimkonnaga ühendust üksnes ussiurgete vahendusel ja kus ÜRO-d ja Gildi, Interpolist rääkimata, au sees ei peeta, siis sellises kohas on mu kinni võtmine veelgi lihtsam – pole tarvidust ülearu protseduuride pärast muretseda.
Ühesõnaga, ma olen tagaotsitav kurjategija, süüdistatud oma naise eriti julmas mõrvas, mind seostatakse palgasõduritega ja kõige tõenäolisemalt võikski mind leida kusagilt piirimaailmadest, või mingitest poolseaduslikest või täiesti ebaseaduslikest asundustest asteroidivööndites, või muidu elukõlbmatutest süsteemidest, kaevandustest, tehastest, orbitaalidelt või mõnest muust taolisest kohast.
Loomulikult ei järeldu sellest, et mulle peaks meeldima tulevahetused. Kuigi võiks viimase aja läbielamiste järgi eeldada, et olen nendega harjunud. Erinevalt vaiksest teaduritööst Spoti põhjapoolse mandri Camp Reggeltoni ülikoolis terraformeerimisprojekti juures, pakkus Frhode Steinarssoni ja tema laeva „Tähetolmu” meeskonnaga ringi seiklemine võimalusi ka tulevahetusesse sattuda.
Ideaalses maailmas oleksin ma muidugi jätkuvalt elanud ja töötanud Spotil. Koos oma naise Carinaga. (Jah – sellesamaga, kelle ma väidetavalt mõrvasin...) Planeerinud perelisa, teinud mõttes ettevalmistusi ülikoolist erasektorisse liikumiseks, unistanud suvekodust mere ääres.
Aga me ei ela ideaalses maailmas...
„Jänkiraisk, kurat, ma lasen sul aadrit!” lõrises punetava näoga hiiglasekasvu kaevur, tõmmates hõlma alt suure toruja asjanduse, mida ilmselt vastavalt vajadusele sai pruukida nii tulistamiseks kui malakana.
Ma viskusin laudade vahele samal hetkel, kui kärgatas pauk ja purunevast klaasseinast sadas mulle kaela klaasikildude rahe.
Odav urgas selline, kasutavad purunevat klaasi, vilksatas mõte mu ähmi täis ajus, millest adrenaliinitulv oli viinavine minema pühkinud. Olin selles ideaalist võrdlemisi kaugele jäävas olukorras Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas Stara Kopalnia kaevandusasula ühes madalamate korruste odavatest kõrtsidest, mille nime (eeldusel, et sel urkal üldse oli nimi) olen unustanud. Gulag on oma nimele sobilikult peaasjalikult kaevandusmaailm. Ammu-ammu aega tagasi, mitmesaja aasta eest, kasutas Antonovi režiim – Venemaad, suurt osa Euroopast ja Kesk-Aasiast valitsenud diktatuur – seda maailma ressursside hankimiseks. Siin kasutati ulatuslikult sunnitööd. Gulag oli kunagi Venemaal olnud sunnitöölaagrite ühisnimetaja või midagi sellist. Lisaks sunnitöölistele oli siin veel ka geneetiliselt kohaliku kliima tarbeks kohendatud inimesi – lohaceid. Ja nii nagu Venemaa ja tolle gulagi-süsteemiga, läksid ka siin asjad käest ära. Mitte et see oleks tinginud hiiglasekasvu kaevuri raevu minu aadressil. Selle olin ikka ise täiesti ausalt siin ja praegu välja teeninud.
Kärgatasid järgmised lasud, sekka kostsid karjatused ja purunevate nõude klirin ning puitpindade ragin. Siis korraga – suhteline vaikus. Hiivasin end üles, haarasin maast vedeleva tabureti ja läkitasin selle kaevuri pea suunas. „Ma sul teen jänkit!” karjusin. Mul oli õnne ja taburet tabas mõnusa krõmpsatusega vihast punetavat larhvi, lennutades hiiglase tagurpidi vastu baariletti. Mitte et mul olnuks midagi konkreetselt jänkide vastu või et ma üldse võtnuks kuidagi südamesse rahvusküsimusi, mis siinkandis näisid olevat vaat’ et olulisemadki kui peresidemed; lihtsalt kuidagi tasa-targu oli mullegi külge hakanud Ryani valulik reaktsioon sellele, kui teda jänkiks nimetati. Ja noh – mulle ei meeldi, kui mind sõimatakse.
Võtsin oma relva välja ja see taltsutas jalust maha niidetud kaevuri sõpru hetkeks. Kuid ainult hetkeks. Ilmselgelt tegid viin ja veri oma töö ning nad tormasid mulle peale. Suutsin maha võtta neist ühe, ülejäänud kaks jooksid mu lihtsalt pikali, umbes nii nagu siinkandis jäähokiks nimetatud mängus oli kombeks vastasvõistkonna liikmeid rammida. See neetud jäähoki ja minu mitte ülearu kõrge arvamus parasjagu ekraanidel üle kantavast jääl toimuvast möllust, mis sarnanes esmapilgul rohkem tapatalgutele kui sportlikule mõõduvõtule, oligi põhjuseks, miks möll siiapoole ekraane edasi kandus. Odava alkoholi korralik doos vähendas piisavalt taktitunnet, huumorimeelest ja eneseirooniast ning neuronitevahelisest ühendusest rääkimata. Rusikad algavad enam-vähem sealtmaalt, kus sõnad lõppevad.
Proovisin end nende löökide rahe alt eemale veeretada ja samal ajal oma nägu kaitsta. Adrenaliinitulva tänuväärne kõrvalmõju seisneb selles, et pole aega isegi oma võimalikke vigastusi tajuda, organism lülitab mingid aistingud välja ja eeldusel, et sul on mingisugunegi lihasmälu, siis tegutsed automaatselt, mõtlemata. Minu lihasmälu eest olid Jhed ja Thessa „Tähetolmul” toimunud treeningute käigus hästi hoolt kandnud.
Midagi sattus mulle käe alla – maha pudenenud pussnuga. Asisin selle pihku ja raiusin umbropsu enda ümber. Nuga jäi kuhugi kinni, üldise möllu sekka kostis läbilõikavat ulgumist ja käepide väänati mu sõrmede vahelt välja. Löögid lõppesid. Hingetuna taarusin jalule, sülitasin verd ja toetusin poolenisti letile. Seal seisis tohutute mõõtmetega pooltäis õllekann – mul puudub igasugune arusaamine, kuidas pealtnäha tavalised inimesed suudavad endisse sellises koguses õlut mahutada –, haarasin selle sangast ja istutasin kannu taas lähenevale viimasena püsti seisvale ambaalile küljelt vastu pead. Tema liikumiskurss muutus ja ta varises minust möödudes räpasele kõrtsipõrandale külili.
Istusin talle otsa ja tõmbasin taskust noa ning klõpsasin selle lahti. Ma teadsin võrdlemisi hästi, kuidas inimesed töötavad – nii et oli aeg praktikas kontrollida, kas sellel värdjal on ikka kõik osad ilusasti omal kohal! Korraga nägin maas lamava oimetu kaevuri asemel vaimusilmas enese ees lõhki lõigatud Carinat, oma naist, kelle mõrvas mind süüdistati ja mistõttu olin oma kodumaailmas Spotilt maapakku läinud. Ma peatusin, kõhklesin, adrenaliini lahtudes hakkasin tundma valutavaid kohti oma kehas. Carina. Thessa... Pime raev kerkis sügavaimast hingesopist tõusulainena ja tumestas mu mõistuse. Hetk veel ja ma oleksin oma noale tööd andnud, sest sealsamas, selles tunnete ja mõtete virvarris olin teinud otsuse. Elu ja surma vahel on mõtteline silmapilk.
Mind tabas küljelt löök, korraga oli kogu mu keha täis kõrvetavat piina ja hetk hiljem värisesin neurolaengu järellainetuses hiiglasekasvu kaevuri kõrval põrandal. Tundsin midagi sooja mööda jalakülge voolamas. Saast küll!
Kostsid haugatavad käsklused, rütmiliselt valjenev ja vaibuv helisignaal, mida tekitasid kohaliku miilitsa sõidukid, ning hambuni relvis sama raevuka olemisega tüübid, nagu mind äsja tümitanud kaevurid, lohistasid mu hoolimatult kõrtsist välja laia väliskoridori. Nad hiivasid mind püsti ja kui seepeale oigasin, sain niigi tuikava külje roiete vahele kostituseks närvikatkuriga järjekordse hoobi. Gulagi kaevandusasula Stara Kopalnia rikkamad ninamehed on endale palganud turvateenistuse, kes nime poolest on küll miilits, kuid olemuselt on lihtsalt teistest tugevam jõuk. Enamasti tugevam.
Gulag on just parasjagu täpselt nii perssekukkunud koht, kui nime järgi oletada võiks. Ja kui kellegi oletused polegi täpsed, siis pigemini on see veel hullem.
„Lõuad pidada, jobukäkk!” röökis miilits sülge pritsides mulle näkku.
„Nahhui, täis kust ennast, va litapoeg!” käristas teine.
Ma kerkisin otsekui imeväel maast lahti ja lendasin väikesesse puuri, mille tagasein tuli vastu enne, kui mu hoog otsa sai. Pimedus.
۞
Stara Kopalnia kaevandusasulal oli kaks suurt ja mitmeid väiksemaid väljapääse, kõik need olid tugevalt kindlustatud – lähenemisteede ja hõljukite maandumisväljakute üle valvasid ähvardava ilmega tornid, mäekülgedes olid tumedad avaused, milles võis aimata relvade suudmeid, lisandusid sihtimissüsteemide radarite kompleksid ja isegi jalaväelastele mõeldud terrassid. Kellelgi ei pidanud tekkima vähimatki kahtlust, et vaenulike kavatsustega pole siin mõtet niisama vehkima tulla – kes iganes selles mäemassiivis ka ei pesitseks, ta on valmis tülinorijale vastu vahtimist andma.
Kõik see oli mälestus möödunud aegadest, mil süsteemis möllas vihane sõjategevus. Sissetungijate eesmärk oli ainsa eluks vähegi kõlbuliku planeedi hõivamine, mistõttu ei kasutatud suure jõuga massihävitusrelvi. Ja nagu pahatihti juhtub, siis territooriumi okupeerimine ei pruugi osutuda võimalikuks, kui selle põlisasukate suhtes ei rakendata totaalset genotsiidi. Uues kujunenud normaalsuses olid Stara Kopalnia taolised kindlustatud ja valdavalt maa-alused asundused tavalised ning planeedi uued valitsejad piirdusid valitud väheste punktide kontrolliga ja lõikasid kasu üldisemast anarhiast, mis süsteemis valitses.
Lähenevas õhtuhämaruses „vänderdas” mägedevahelises läbipääsus maandumisplatvormi poole vigastatud mootori ja räsida saanud kerega hõljuk. Piloot nägi kurja vaeva selle vajalikul kõrgusel hoidmisega ja abipiloot nägi kurja vaeva, et sõimata vastutavat värvavavalve turvaametnikku, kes põikpäiselt ei tahtnud neile maandumisluba anda, ähvardades niigi kätte ära lagunema kippuva sõiduki sootuks ribadeks lasta, kui nad otsekohe orupõhjas mustavasse metsa ei suvatse kukkuda.
Viimaks sekkus reisijate ja lasti veoks mõeldud keskmisest sektsioonist kokpitti trüginud lühikest kasvu tüse insener Anatoli Saarinen, kes sõimas omakorda pikalt ja põhjalikult lennujuhti ja valvepealikku, kuni hõljuk lõpuks maandumisväljakule prantsatas. Saarinen jätkas oma tiraadi, tegemata välja abipiloodist, kes kohemaid turvarihmad valla päästis ja temast mööda trügis; ta sõimas igaks juhuks valvepealikku veel natuke, kuni viimaks heaks sõimuks vormitavad ideed otsa said.
Piloot vaatas Saarinenile otsa ja see kehitas õlgu, pühkis otsaesiselt higi ja keeras ringi, jättes piloodi juhtkonsooliga õiendama. Hõljuki sisemusest oli väljunud juba trobikond inimesi – abipiloot asus assisteerima väravast välja tormanud päästemeeskonda suitsevate mootorite ohutustamisel, kaks äravahetamiseni sarnast naisterahvast, riietatud sõjaväe välivormi laadsetesse riietesse, tõstsid samas kõrval hõljuki sisemusest varustust välja.
Saarinen väljus hõljukist ja jäi ringi vahtima. Temaga koos oli pardameeskonnas võõramaalane Cleavland Morrison Buckheart, kes oli täiesti ootamatult saabunud Saarineni töökojas seisva vana, kuid vähemalt ühe ülekande tarbeks kasutuskõlblikuks osutunud portaali kaudu, koos dr Leathercordi, Ryani-nimelise kosmosepiloodi ja nonde kloon-naistega, keda teised tihti ühiselt Carina-kloonideks nimetasid. Nad põgenesid mingi Gildiks nimetatud organisatsiooni käsilaste eest, kuid samas oli neil kange tahtmine tagasi oma maailma naasta ja Saarinen nägi võimalust nendega koos Gulagilt lahkumise plaan välja töötada. Temal nimelt polnud kosmosepilooti ja Buckheartil, Leathercordil ja Ryanil polnud käepärast kosmoselaeva.
Buckheart asis Tony Saarinenil kratist kinni, vedas üleliigse tseremoonitsemiseta ta paar sammu eemale ja lükkas selgapidi vastu maandumisala serval seisvat konteinerit.
„Mis sul õige arus oli!?” lõrises Buckheart.
Paar Tony kamraadi, kes olid hõljukist eemale astunud ja ükskõikse ilmega seal sigarette imesid, läksid korraga elevile. Välja ilmusid relvad, mispeale muidugi reageerisid kaks blondi naist samuti oma relvade välja toomisega.
„Mis sa lõugad!?” nõudis Tony. „Ise ju tahtsite...”
„Mulle ei meeldi, kui minu pihta tulistatakse!” nähvas Buckheart. „Ja meil polnud sõnakestki juttu lohacite pühamu rüvetamisest!”
„Noh, kokkulepe ju oli, et ma aitan teid, mis sa nüüd pirtsutad!?” Tony kõõritas oma turvameeste poole, kes närviliselt vaheldumisi tema ja blondiinide poole piidlesid, suutmata otsustada, milline oht hetkel tõsisem on. Seda ära kasutades nihkusid blondiinid parematele taktikalistele positsioonidele.
„Keerasime karvapallidele siga. Kah mul asi, mille pärast muretseda!” ütles Tony jätkuvalt teravalt. Ta lasi nüüd Buckhearti käed lahti ja viipas rahustavalt oma meestele. „Kõik on korras poisid! Me siin niisama, vahetame sõbralikult mõtteid!”
Relvad langetati. Pinevus säilis.
Buckheart lasi Tony lahti ja astus sammukese tagasi. „Jutt oli tehingust, mitte relvastatud röövist ja intensiivsest tulevahetusest!”
Tony näpp oli sedamaid Buckhearti nina all: „Te, jänkiraisad, ärge tulge mind õpetama!”
Relvad kerkisid jälle.
„Keegi ei käskinud teil siia ronida ja mu portaali läbi kärsatada!” ütles Tony vihaselt. „Küsisite abi, ma nõustusin aitama!”
„Niimoodi võid oma näppudest ilma jääda!” ütles Buckheart Tony näppu kõõritades sedapuhku väga rahulikult.
Tony tõmbas näpu tagasi. „Olgu, olgu... Jeerum! Jahtu maha, mees. Kõik on elus, eks? Miskit jama ju ei juhtunud!”
Kõik asjaosalised panid relvad ära.
Väravast ilmus välja blond naine, kes oli omakorda äravahetamiseni sarnane nende kahega, kes nüüd uuesti varustuse juurde asusid ning hakkasid seda madala põhjaga kuuerattalisele sõidukile tassima. Kolmas blondiin noogutas neile põgusalt tervituseks ja suundus Buckhearti juurde.
„Carina,” tervitas Buckheart blondiini ja seiras pilguga maandumisväljakut. „Kus Leathercord on?”
Nad kutsusid teda Carinaks, sest see oli olnud Leathercordi naise nimi. Buckheart polnud veel siiani jõudnud päriselt kohaneda mõttega, et see Carina polnudki tegelikult Carina, keda tema oli teadnud Spotil – tema ülemuse ja hea kolleegi, dr Leathercordi tore, ilus, hea huumorimeelega, tark, uhke naine. Naine, keda ta oli imetlenud ja aeg-ajalt mõttes Leathercordi peale kade olnud. Tema enda elukaaslane... Noh see ei olnud kuigivõrd hästi välja kukkunud ja ta oli Spotilt vaikselt minema hiilinud, mis oli lõppenud Frhode Steinarssoniga kohtumise ning tema meeskonnas tööle asumisega. Pakkumine, millest Buckheart kahe käega kinni haaras, sest see oli tema pääsetee surnud punktist, kuhu ta oli jõudnud oma lühikese kosmoseränduri karjääri jooksul pärast Spotilt lahkumist.
Enne kui Carinaks nimetatu midagi öelda jõudis, paiskus väravast välja töötavate vilkuritega miilitsa eraldusmärkidega sõiduk, millest pudenes välja viis hambuni relvis tegelast, kes võtsid hõljuki juures toimetavad inimesed sihikule. Sõiduk peatus kriginal paari meetri kaugusel Buckheartist, Tonyst ja Carinast ning juhi kõrval istunud suurekasvuline tegelane hiivas end välja ja tuli rahuliku sammuga lähemale.
„Ta on nende käes,” ütles Carina poolihääli ja tegi kerge peanoogutuse miilitsate poole.
„Persse!” pressis Buckheart läbi hammaste. Ta tundis, kuidas viha tema sisikonnas justkui mingi kuuma klombi moodustas.
Mingis mõttes oli see Buckhearti süü, et Leathercord oli samuti Steinarssoni meeskonda sattunud. Kuid polnud tema süü, et Leathercord oli oma naise tapnud. Olgu pealegi – väidetavalt tapnud. Ja siinkohal läksidki asjad segaseks, sest Leathercordi enda minevik ja Carina-kloonide teema ja Dassault Systemsi nimelise Gildi kuuluva korporatsiooni illegaalsed biotehnoloogiad ja tehismõistuste arendamine ja... Lihtsam oli sellele mitte liiga palju mõelda, lihtsam oli keskenduda plaanile, kuidas Gulagilt minema saada. Selleks polnud Leathercordi ilmtingimata vaja, kuid viimasel ajal tundus, et tal tuleb silma peal hoida, et ta mingit täiendavat käkki kokku ei keeraks.
„Seltsimees Tretyak...” pöördus Tony Saarinen rõõmsameelselt käsi laiutades saabujat tervitama.
Turjakas miilits, kes tundus nüüd kontrastina lüheldase Tony kõrval kohe eriliselt suur ja lai, rapsas seni paremas käes peitunud nuia umbes poole meetri pikkuseks ja virutas sellega ilma mingi hoiatuseta Tonyle vastu vasemat külge. Tony röögatas valust ja varises põlvili maha, teise käega haiget saanud kohta kinni hoides.
Jätkuvalt midagi ütlemata pöördus seltsimees Tretyak Buckhearti poole, kuid tema löögiks tõusnud käsi peatus, sest Carina virutas talle igasuguse tseremooniata jalaga hargivahesse. Nui pudenes Tretyaki käest ja miilits langes kubemest haarates põlvili, pungitas silmi ja pressis hammaste vahelt võõrkeelseid vandesõnu. Enne kui keegi õieti üllatusest toibuda jõudis, asetas Carina oma püstolitoru Tretyakile silme vahele. Olid need Carina-kloonid, mis nad olid, kuid juba Archipelagol olid nad tõestanud oma surmavat tõhusust. Nad polnud robotid, kuid seesama tehismõistus, mis oli end Terra Vierdel laadinud Leathercordi ajus olevasse nanokiibistikku, oli nad häälestanud sõdurifunktsioonidele ja Leathercordi kaitsjateks. Nad polnud robotid. Buckheart oli raskustes sobiva definitsiooni leidmisega ja nii eelistas ta enamasti mõelda neist kui väheke teistsugustest palgasõduritest. Oluline oli, et nad olid nendepoolel.
„Mis teile muret valmistab, seltsimees?” küsis Carina jäisel toonil.
Nüüd tuli korraga teistele ka elu sisse. Vastastikku ähvardusi röökides vehkisid nii Carina teisikud kui Tony turvamehed kui ülejäänud miilitsad relvadega ja asi nägi vägisi sedamoodi välja, et kohe puhkeb kapitaalne verevalamine.
„Ütle oma meestele, et nad relvad ära paneksid!” nõudis Buckheart Tretyakilt.
Üle kõige selle kajas läbilõikav vile. Järgnes jahmunud vaikus. Miilitsamasina juht oli püsti tõusnud ja vaikushetke kasutades käratas: „Toppige oma riistad püksi tagasi, kurat võtaks! Jobukäkid sellised!”
Buckhearti üllatuseks kuuletusid miilitsad sellele korraldusele vastuvaidlematult. Isegi kolakas löömamees, kes oli Tony jalust niitnud, taltus nähtavalt ja tõmbus Carinast eemale ning hiivas end püsti. Carina langetas relva seda päriselt ära panemata ja Tony ajas end nägu krimpsutades jalule.
„Seltsimees Briedis,” ütles Tony imestunult. „Teie isiklik kohale saabumine on küll üks paras üllatus.”
Briediseks nimetatu tuli nüüd rahulikult lähemale ja ulatas Tonyle käe, kes seda tervituseks pigistas. Seejärel pöördus Briedis Buckhearti poole.
„Meie jänkidest külalised peavad paraku selgitusi jagama,” teatas ta.
„Me pole jä...” alustas Buckheart, kuid Briedis jätkas tema protestist välja tegemata: „Vaadake, meil on siin ikkagi oma reeglitega asula, mitte mingi metsik lääs või värk, millega teie seal kuskil harjunud olete. Kõrtsikakluse ja tulevahetuse organiseerimine ei ole vastuvõetav, seltsimees Buckheart.”
Buckheart tõmbas sügavalt hinge ja seadis mõttes sõnu ritta. Ühtegi ilusat ta ei leidnud. Kuradi neetud Leathercord... Raisk!
