Me oleme üks tapahimuline sugu, kui asi kokku võtta. Esimese Moosese raamatu järgi piisas neljast inimesest, et maailm neile kitsaks jääks, ja esimene mõrv oli vennatapp.
Esimene Moosese raamat räägib, et esimene surelikele vanematele sündinud laps Kain kihvatas suurest kadedusest ja nii-öelda augustas esimesena teise inimolendi. See rünnak oli verine, jõhker, vägivaldne, hukkamõistmist väärt tapmine. Arvatavasti ei osanud Kaini vend Abel seda kuidagi oodata.
Kui oma korteri ukse avasin, haarasid mind kaastundlik osavõtlikkus ja alateadlik mõistmine.
Selle neetud Kaini suhtes.
Mu korter pole palju rohkem kui suur tuba sajandivanuse üürimaja keldrikorrusel Chicagos. Ühte nišši on rajatud köök, on suur kamin, kus enamasti põleb tuli, pikapi kasti suurune magamistuba ja vannituba, kuhu vaevu mahuvad kraanikauss, WC-pott ja dušš. Tõeliselt head mööblit ei saa ma endale lubada, niisiis on kõik kasutatud, aga mugav. Mul on riiulitel rohkesti raamatuid, on rohkesti vaipu ja rohkesti küünlaid. Seda ei ole palju, aga see on vähemalt puhas.
Või oli.
Vaibad olid täiesti segamini, kivipõrand laiguti paljas. Üks tugitool oli ümber kukkunud ja keegi polnud seda üles tõstnud. Padjad olid diivanilt kadunud ja ühel madalal aknal oli kardin eest ära tõmmatud, nii et pärastlõunase päikesevalguse vööt pääses tuppa ja valgustas seda selgemini riiulilt maha lükatud ja igale poole laiali pillatud raamatuid, pehmeköitelistel kaaned kortsus, kõvaköitelised lahti ja minu vaba aja meelelahutuse põhiline läte täiesti segi paisatud.
Läbuplahvatuse epitsenter oli enam-vähem kamina juures. Seal olid laialipillutud rõivad, paar tühja veinipudelit ja taldrik, mis nägi välja kahtlaselt puhas – kahtlemata teiste elanike koristustöö.
Astusin vapustatult sammu edasi, oma koju sisse. Selle peale hüppas mu suur hall kõuts Mister maha oma kohalt raamaturiiuli otsas, aga võngutas põlglikult saba selle asemel, et mind oma tavapärase õlalöögiga tervitada, ja vilksas eesuksest välja.
Ohkasin, kõndisin kööginišši ja vaatasin asja üle. Kassi toidukauss oli tühi ja veekauss niisamuti. Pole ime, et ta tõre oli.
Üks karvane laik köögipõrandal ajas end jalule ning tuli häbelikul ja unisel lohinal mulle vastu. Alguses oli mu koer Hiir olnud väike hall kutsikas, kes mahtus mulle mantlitaskusse. Nüüd, peaaegu aasta hiljem, soovisin mõnikord, et oleksin mantli puhastusse saatnud või midagi sinnapoole. Karvapalli asemel oli Hiirest saanud karvamürakas. Teda vaadates ei osanud tõugu ära arvata, aga vähemalt üks ta vanematest pidi olema karvane mammut.
Koer ulatus mulle peaaegu vöökohani ja loomaarst arvas, et ta pole veel kasvamist lõpetanud. See tähendas minu tillukese korteri jaoks hirmsat hulka elukat.
Oh jah, ja Hiire kausid olid ka tühjad. Ta nuhutas mu kätt, koonul kahtlaselt spagetikastme moodi plekid, ja kaapis siis oma kausse, tõmmates need üle linoleumpõranda.
„Kurat küll, Hiir,” mörisesin ma Kaini moodi. „Kas asjad on ikka veel nii? Ma löön ta maha, kui ta siin on.”
Hiir hingas puhinal välja – sellega tema kommentaarid enamasti piirdusid – ja vantsis paar sammu tagapool mulle järele, kui ma kinnise magamistoaukse poole astusin.
See avanes täpselt siis, kui kohale jõudsin, ja uksele ilmus inglinäoga blondiin, seljas vaid puuvillane T-särk. Ja sugugi mitte pikk särk. See ei katnud tervet rinnakorvigi.
„Oi,” venitas ta kiirustamata ja uniselt naeratades. „Vabandust. Ma ei teadnud, et siin veel keegi on.” Ta liugles vähimagi piinlikkusevarjundita elutuppa, hakkas tuhlama kaminat ümbritsevas segadikus ja sealt rõivatükke välja tõmbama. Raugetest ja rahulolevatest liigutustest võisin välja lugeda, et ta eeldab, et ma teda vahin, ja tal pole midagi selle vastu.
Kunagi oleksin ma sellise asja pärast koledasse kimbatusse sattunud ja tõenäoliselt vargsi piilunud. Aga olles elanud peaaegu aasta koos oma inkuubusest poolvennaga, pidasin seda põhiliselt tüütuks. Pööritasin silmi ja küsisin: „Thomas?”
„Tommy? Vist duši all,” ütles tüdruk. Ta puges jooksuriietesse – dressipüksid, nendega sobiv jakk, kallid jalanõud. „Teed mulle teene? Ütle talle, et see...”
Katkestasin teda kannatamatult. „Et see oli hirmus tore, sa mäletad seda igavesti, aga see oli ühekordne üritus ja sa loodad, et ta leiab kena tüdruku või saab presidendiks või midagi sarnast, kui suureks kasvab.”
Ta põrnitses mind ja tõmbas siis oma blondid kulmud kortsu. „Sa ei pea selline tõbras...” Siis läksid ta silmad pärani. „Aa. Oi. Anna andeks... oh issake.” Ta kallutas end punastades minu poole ja ütles sellisel tüdrukud-omavahel sosinal: „Ma poleks iial arvanud, et ta mehega elab. Kuidas te kahekesi selles tillukeses voodis hakkama saate?”
Pilgutasin silmi ja ütlesin: „Pea nüüd korra hoogu.”
Aga ta ei teinud minust välja ja kõndis minema, pomisedes: „On alles paha poiss.”
Põrnitsesin kurjalt ta selga. Siis põrnitsesin Hiirt.
Hiir lasi keele koera moodi naeratades rippu, tume saba kergelt võnkumas.
„Ah, ole vait,” ütlesin talle ja panin ukse kinni. Kuulsin duširuumi torudest tasast veesolinat. Panin Misterile ja Hiirele süüa ja koer asus kohe asja kallale. „Ta oleks vähemalt seda kuradi koera võinud sööta,” pobisesin ja avasin külmkapi.
Sorisin selle läbi, aga ei leidnud kusagilt seda, mida otsisin, ja see oli viimane õlekõrs. Mu ärritus kasvas kusagil silmamunade sisemuses lõõmavaks leegiks ja ma ajasin end jääkapi juurest sirgu, mõttes jõhker vägivald.
„Hei,” kostis mu selja tagant Thomase hääl. „Meil on õlu otsas.”
Pöörasin ümber ja põrnitsesin kurjalt oma poolvenda.
Thomas oli tiba üle kuue jala pikk ja nüüd, kus ma olin saanud selle mõttega harjuda, võisin tunnistada, et ta on tõesti minu nägu – jõulised põsesarnad, pikk nägu, tugev lõug. Aga see kujur, kes Thomast viimistles, oli vist minu näojooned õpipoisi teha jätnud või nii. Ma ei ole inetu ega midagi, aga Thomas nägi välja nagu kellegi maal Kreeka unustatud lõhnaveejumalast. Ta pikad juuksed olid nii tumedad, et valgus ei suutnud neist välja pääseda, ja hakkasid kohe pärast duši all käimist lokki hoidma. Ta silmad olid kõuepilvede värvi ja ta polnud hetkegi trenni teinud, et oma põhjuseta mänglevad lihased välja teenida. Ta kandis teksapükse, aga särki mitte – tema tavapärane koduriietus. Ükskord nägin, kuidas ta nendes rõivastes naismisjonärile ukse avas ja naine talle kallale kargas, ununenud „Vahitornide” pilv ümberringi. See naine oli jätnud huvitavaid hambajälgi.
Ega tüdruk üksi selles süüdi olnud. Valge Koja vampiirina oli Thomas pärinud oma isa vere. Ta oli psüühiline kiskja, kes toitus inimolendite toorest elujõust – seksi intiimse kontakti kaudu oli seda tavaliselt kõige kergem kätte saada. See osa temast tekitas ta ümber teatava aura, mis sundis talle järele vaatama igal pool, kuhu ta läks. Kui Thomas vaevus üleloomuliku võrgutuslumma tugevamaks kruttima, siis naised sõna otseses mõttes ei suutnud talle ära öelda. Selleks ajaks, kui ta toituma hakkas, ei suutnud nad isegi tahta talle ära öelda. Ta tappis neid, ainult natukene, aga mõistuse juurde jäämiseks pidi ta seda tegema ja ta ei läinud kordagi ühest toitumiskorrast kaugemale.
Aga oleks võinud. Need, kelle Valge Koda saagiks valis, sattusid endast toituda laskmise ekstaasi lõksu ja muutusid üha enam oma vampiirist armukese orjaks. Aga Thomas ei lasknud asjal mitte kunagi nii kaugele minna. Ta oli korra sellise vea teinud ja nüüd hulpis naine, keda ta oli armastanud, tema puudutuse pärast surmavasse eufooriasse köidetuna ratastoolis läbi elu.
Surusin hambad kokku ja tuletasin endale meelde, et Thomasel ei ole kerge. Siis ütlesin endale, et räägin seda juttu juba liiga tihti, ja käskisin endal suu pidada. „Ma tean, et õlut ei ole,” urisesin. „Piima ka mitte. Ega kokat.”
„Hm,” ütles ta.
„Ja ma näen, et sul polnud aega Misterile ja Hiirele süüa anda. Kas sa vähemalt Hiirega väljas käisid?”
„No muidugi,” ütles ta. „Tähendab, ee... Ma käisin temaga väljas täna hommikul, siis kui sa tööle läksid, mäletad? Siis ma saingi Angie’ga tuttavaks.”
„Järjekordne jooksja,” ütlesin ma, jällegi nagu Kain. „Sa ütlesid mulle, et ei too enam võõraid siia, Thomas. Ja minu voodis, kurat küll? Põrgu päralt, mees, vaata, kuidas siin välja näeb.”
Ta vaatas ja ma nägin, kuidas talle koitma hakkas, nagu ta poleks seda varem sõna tõsises mõttes näinud. Ta oigas.
„Neetud. Anna andeks, Harry. See oli... Angie on tõeliselt... tõeliselt tundeküllane ja, eh, sportlik inimene ja ma ei taibanud, et...” Ta vakatas ja tõstis maast Dean Koontzi „Hääled öös”. Ta üritas kortsunud kaant siluda. „Vau,” lisas ta kohmakalt. „Siin on ikka päris segi.”
„Just,” ütlesin talle. „Sa olid terve päeva kodus. Sa lubasid Hiire loomaarsti juurde viia. Ja natuke koristada. Ja toitu tuua.”
„Oh, ole nüüd,” ütles ta. „See pole ju nii suur asi?”
„Mul pole õlut,” urisesin. Vaatasin kogu seda segadust. „Ja Murphy helistas mulle täna töö juurde. Ütles, et astub läbi.”
Thomas kergitas kulmu. „Ah soo? Ära solvu, Harry, aga ma ei usu, et ta kurameerima tuleb.”
Vaatasin teda altkulmu. „Kas sa jätad ükskord järele?”
„Ma räägin sulle, et sa peaksid ta välja kutsuma ja asjaga ühele poole saama. Ta jääks nõusse.”
Lõin jääkapi ukse pauguga kinni. „See asi ei ole nii,” ütlesin.
„Jajah, olgu,” ütles Thomas malbelt.
„Ei ole. Me töötame koos. Me oleme sõbrad. See on kõik.”
„Muidugi,” kinnitas ta.
„Mind ei huvita Murphyga kohtama minek,” ütlesin. „Ja tema ei ole minust huvitatud.”
„Muidugi, muidugi. Ma kuulen sind.” Ta pööritas silmi ja hakkas raamatuid üles korjama. „Sellepärast sa tahadki, et siin kena oleks. Et su ärisõbral poleks ebameeldiv natuke kauemaks jääda.”
Kiristasin hambaid ja ütlesin: „Tähed ja kivid, Thomas, ma ei palu, et sa kuu taevast alla tooksid. Ma ei võta sult üüri. Sul ei võtaks tükki küljest, kui sa enne tööle minekut kodus midagi ära teeksid.”
„Jajah,” ütles Thomas käega läbi juuste tõmmates. „Mm. Sel teemal.”
„Mis sellega on?” nõudsin ma. Ta pidi pärastlõunati läinud olema, et mu koristajad saaksid tööle asuda. Haldjad ei tule koristama, kui keegi neid näha võib, ja nad ei tule enam kunagi, kui ma neist kellelegi räägin. Ärge küsige, miks nad sellised on. Võib-olla on neil eriti range ametiühing või midagi säärast.
Thomas kehitas õlgu ja istus diivani käetoele ega vaadanud mulle otsa. „Mul ei olnud raha, et loomaarsti juures ja poes käia,” ütles ta. „Mind lasti jälle lahti.”
Põrnitsesin teda hetke ja üritasin edasi puhiseda, aga viha sulas. Tundsin ta hääles ära tusa ja alanduse. Ta ei teeselnud seda.
„Neetud,” pomisesin, ainult osaliselt Thomasele. „Mis juhtus?”
„Nagu ikka,” ütles ta. „Läbisõidukohviku juhataja. Ta tuli minu järel külmkambrisse ja hakkas riideid seljast rebima. Umbes sel ajal kõndis omanik ringkäigul sealt mööda ja vallandas mu sealsamas. Selle järgi, kuidas ta seda naist vaatas, arvan ma, et tema saab ametikõrgendust. Ma vihkan soolist diskrimineerimist.”
„Vähemalt oli seekord tegemist naisega,” ütlesin. „Me peame su enesevalitsusega veel vaeva nägema.”
Ta hääletoon muutus kibedaks. „Pool mu hingest on deemon,” ütles ta. „Seda ei saa valitseda. See on võimatu.”
„Ei usu nagu,” ütlesin.
„Võlur olemine ei tähenda, et sa sellest tühjagi tead,” ütles ta. „Ma ei saa sureliku elu elada. Ma pole selleks loodud.”
„Sul läheb kenasti.”
„Kenasti?” nõudis ta häält tõstes. „Ma suudan viiekümne sammu pealt neitsi tabud hajutada, aga ei pea kahte nädalatki vastu töökohal, kus tuleb kanda totakat juuksevõrku ja paberist mütsi. Kuidas see kena on?”
Ta lõi kolinal lahti väikese kohvri, kus ta oma rõivaid hoidis, haaras paari kingi ja nahkjaki, pani need vihaselt täpsete liigutustega selga ning astus kõrgilt edenevasse õhtusse, tagasi vaatamata.
Ja oma laga koristamata, mõtlesin kalgilt. Siis vangutasin pead ja vaatasin Hiire poole, kes oli maha heitnud, pea käppadel ja silmis kurb koerapilk.
Thomas oli kogu pere, mis mul kunagi on olnud. Aga see ei muutnud tõde: Thomasel ei tulnud tavaliste inimeste eluga kohanemine välja. Vampiir oskas ta neetult hästi olla. See tuli iseenesest. Aga kui tahes kõvasti ta ka ei püüdnud veidi tavalisem olla, ikka tuli üks jama teise otsa. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga ma tajusin, kuidas ta valu ja meeleheide nädalate möödudes üha kasvavad.
Hiir puhistas vaikselt ja see kõlas peaaegu vingatusena.
„Ma tean,” ütlesin elukale. „Mina olen ka tema pärast mures.”
Tegin Hiirega pika ringi ja jõudsin tagasi siis, kui Chicagole hakkas laskuma oktoobrilõpu hämarus. Tühjendasin postkasti ja hakkasin trepist alla oma korteri poole astuma, kui pansioni väikesele kruusasele parkimisplatsile keeras üks auto ja jäi mõni samm eemal kriginal seisma. Pisike blondiin teksades, sinises nööpidega särgis ja läikivas valges White Soxi tuulejakis lükkas välja ronides käsipiduri peale ja jättis mootori käima.
Karrin Murphy ei näinud üldse sedamoodi välja, nagu võiks näha selle korrakaitseüksuse pealik, mis vastutab kõigi pimeduse katte all kollitajatega tegelemise eest kogu Chicagos ja selle lähiümbruses. Chicago politseiameti erijuurdluste osakond pandi asja uurima, kui trollid hakkasid möödujaid röövima, vampiirid ohvri surnult või surevana tänavale jätsid või keegi, kellel oli maagilist tulejõudu südametunnistusest rohkem, sõgedasse raevu sattus. Muidugi ei uskunud keegi tõsiselt trollidesse, vampiiridesse ega kurjadesse sortsidesse, aga kui juhtus midagi kummalist, oli erijuurdluste osakonna ülesanne selgitada rahvale, et see oli vaid kummimaskiga mees ja muretseda pole üldse vaja.
Erijuurdluste osakonna töö imes, aga mehed ja naised, kes seal töötasid, ei olnud rumalad. Nad teadsid väga hästi, et pimeduses on asju, mida tavaarusaamad ei hõlma. Murphy oli eriti kindlalt otsustanud anda võmmidele üleloomuliku ohuga võitlemisel kõik võimalikud eelised ja mina olin üks ta parimaid relvi. Kui erijuurdluste osakond sattus vastamisi millegi tõeliselt ohtliku või võõraga, palkas ta mind konsultandiks ja lõviosa oma kulutustest maksin erijuurdluste osakonna heaks töötamise eest saadud tasust.
Murphyt nähes puhatas Hiir vaikselt tervituseks ja sörkis saba liputades tema poole. Kui ma oleksin end taha kallutanud ja jalad kangeks ajanud, võinuksin mööda kruusa järel lohiseda, aga see oli ka kõik – muud võimalust peale kaasatuleku suur koer mulle ei jätnud.
Murphy laskus kohe põlvili ja kaevus sõrmedega agaralt sagides Hiire lontkõrvade tagusesse karvastikku. „No tere, poiss,” ütles ta naeratades. „Kuidas elu on?”
Hiir kattis ta käed mitme ilarohke koeramusiga.
Murphy ütles: „Öka,” aga naeris samal ajal. Ta lükkas Hiire koonu õrnalt eemale ja tõusis püsti. „Õhtust, Harry. Tore, et ma su kätte sain.”
„Tulin just õhtuselt tiirult tagasi,” ütlesin. „Tahad sisse tulla?”
Murphyl oli armas nägu ja väga sinised silmad. Ta kuldsed juuksed olid hobusesabasse seotud ja nii nägi ta välja palju noorem kui harilikult. Ta ilme oli ettevaatlik, võib-olla oli selles ka piinlikkust. „Kahju küll, aga ma ei saa,” ütles ta. „Mul on vaja lennukile jõuda. Mul tõesti ei ole aega.”
„Aa,” ütlesin. „Mis teoksil on?”
„Lähen mõneks päevaks linnast ära,” ütles ta. „Esmaspäeva pärastlõunal peaksin tagasi jõudma. Ma lootsin sulle augu pähe rääkida, et sa mu lilli kastaksid.”
„Ah soo,” ütlesin. Ta tahtis, et ma ta lilli kastaksin. Kui häbelik. Kui seksikas. „Jah, muidugi. Ma võin seda teha.”
„Aitäh,” ütles ta ja ulatas mulle terasrõnga küljes võtme. „See on tagaukse võti.”
Võtsin selle vastu. „Kuhu minek?”
Piinlikkus ta näol süvenes. „Oh, linnast välja väikesele puhkusereisile.”
Pilgutasin üllatunult silmi.
„Mul pole aastaid puhkust olnud,” ütles ta ennastõigustavalt. „Mul oli seda saada.”
„Ah nii. Muidugi,” ütlesin. „Mm. Et siis puhkus. Üksinda?”
Ta kehitas ühte õlga. „Noh. See nagu ongi see teine asi, millest ma tahtsin sinuga rääkida. Ma ei oota mingit jama, aga ma tahtsin, et sa teaksid, kus ma olen ja kellega, juhuks, kui ma õigel ajal välja ei ilmu.”
„Muidugi, muidugi,” ütlesin. „Ettevaatus ei tee kunagi viga.”
Ta noogutas. „Ma lähen Kincaidiga Havaile.”
Pilgutasin veel natuke silmi.
„Hm,” ütlesin. „Sa tahad öelda, et töö pärast, eks?”
Ta kandis keharaskuse ühelt puusalt teisele. „Ei. Me oleme paar korda väljas käinud. See pole midagi tõsist.”
„Murphy,” protestisin ma. „Oled sa peast segi? Sellest tüübist pole midagi head loota.”
Ta vahtis mulle tigedalt otsa. „Me oleme sellest juba rääkinud. Ma olen täiskasvanud inimene, Dresden.”
„Ma tean,” ütlesin. „Aga see kutt on palgasõdur. Tapja. Ta ei ole päriselt inimenegi. Sa ei saa teda usaldada.”
„Sina ju usaldasid,” märkis ta. „Eelmisel aastal Mavra ja tema kupatuse vastu.”
Krimpsutasin nägu. „See oli teine asi.”
„Ah nii?” küsis ta.
„Nojah. Ma maksin talle tapmise eest. Ma ei läinud temaga v... äh, randa.”
Murphy kergitas mulle otsa vaadates kulmu.
„Sul ei ole koos temaga turvaline,” ütlesin.
„Ma ei teegi seda sellepärast, et turvaline oleks,” vastas ta. Ta põsed tõmbusid kergelt roosakaks. „Selles nagu asja mõte ongi.”
„Sa ei tohiks minna,” ütlesin.
Ta vaatas korraks minu poole üles, kulm kortsus.
Siis ta küsis: „Miks?”
„Sest ma ei taha, et sa haiget saad,” ütlesin. „Ja sellepärast, et sa väärid kedagi temast paremat.”
Ta uuris veel viivu minu nägu ja hingas siis läbi nina välja. „Ma ei põgene Vegasesse abielluma, Dresden. Ma teen kogu aeg tööd ja elu vuhiseb mööda. Ma tahan lihtsalt võtta veidi aega elamiseks, enne kui hilja on.” Ta tõmbas taskust kokkuvolditud indekskaardi. „Ma peatun selles hotellis. Kui sul on vaja ühendust võtta või midagi niisugust.”
Võtsin kaardi vastu, kulm ikka kortsus, ja aimates, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ta sõrmed riivasid minu omi, aga ma ei tundnud seda läbi kinda ja kõigi armide. „Oled sa kindel, et kõik läheb hästi?”
Ta noogutas. „Ma olen suur tüdruk, Harry. Mina valisin koha. Tema ei tea, kuhu me läheme. Mõtlesin, et ta ei saa asju valmis panna, kui tal peaks midagi kahtlast meeles mõlkuma.” Ta viipas ebamääraselt relva suunas, mida ta jaki all õlakabuuris kandis. „Ma olen ettevaatlik. Ma luban.”
„Jajah,” ütlesin. Ma isegi ei üritanud talle naeratada. „See on rumal tegu, Murph, olgu öeldud. Ma loodan, et sa surma ei saa.”
Ta sinised silmad välkusid ja kulm läks kortsu. „Ma nagu lootsin, et sa ütled „lõbutse hästi” või midagi seesugust.”
„Jajah,” ütlesin. „Mida iganes. Lõbutse. Jäta mulle teade, kui kohale jõuad, eks?”
„Jah,” ütles ta. „Aitäh, et sa mu lillede eest hoolitsed.”
„Tühiasi,” ütlesin.
Ta noogutas mulle ja viivitas veel sekundikese. Siis sügas ta veel kord Hiirt kõrva tagant, istus autosse ja sõitis minema.
Vaatasin ta minekut ja olin mures.
Ja armukade.
Päris-päris armukade.
Püha püss.
Kas Thomasel oli ikkagi õigus?
Hiir vingatas ja kaapas mu jalga. Ohkasin, pistsin hotelliinfo taskusse ja läksin koeraga korterisse tagasi.
Kui ukse avasin, ründas mu nina värske männilõhn – mitte männilõhnaline puhastusvahend, pange tähele. Päris ehtne värske mänd ja ei ühtegi okast kusagil. Haldjad olid tulnud ja läinud ja raamatud olid tagasi riiulitel, põrand puhtaks küüritud, kardinad parandatud, nõud pestud, ja mis iganes veel. Sise-eeskiri võib neil ju veider olla, aga haldjate kodukoristuses on kõva kord.
Süütasin küünlad tikkudega, mis olid diivanilaual lebavas karbis. Võlurina ei saa ma hästi läbi sääraste moeröögatustega nagu elekter ja arvutid, niisiis ei teinud ma katsetki kodus elektrit sees ja töötamas hoida. Mu jääkapp on vana mudel, mis käib päris jääga. Boilerit ei ole ja kogu söögi teen väikesel puupliidil. Panin sellele tule alla ja soojendasin veidi suppi – see oli enam-vähem kõik, mida majas leidus. Istusin seda sööma ja hakkasin oma posti läbi vaatama.
Tavaline värk. Best Buy turundusgurud ei jätnud oma pidevaid püüdeid müüa mulle uusimat sülearvutit, mobiiltelefoni või plasmatelerit, vaatamata minu suulistele ja kirjalikele kinnitustele, et mul pole elektrit ja nad ei peaks vaeva nägema. Mu autokindlustuse arve oli varakult kohale jõudnud. Tuli kaks tšekki, esimene neist sümboolne tasu Chicago politseiametilt möödunud kuu tunniajase konsultatsiooni eest Murphyle salakaubaveo juhtumi asjus. Teine oli palju rasvasem tšekk mündikollektsionäärilt, kes oli kohvri surnud riikide sularahaga Michigani järvel üle jahi parda pillanud ja pidi selle leidmiseks viimases hädas telefoniraamatu ainsat võlurit proovima.
Kolmas ümbrik oli suur jõupaberist kollane ja ma tundsin sisimas väikest iiveldamaajavat õõtsatust samal hetkel, kui käekirja nägin. See oli kirjutatud hingetute korralike tähtedega nagu mõni plakat lasteaiarühmas ja muutumatutega nagu inglise keele professori loengumärkmed.
Minu nimi.
Minu aadress.
Ei midagi muud.
Selleks polnud mõistlikku põhjust, aga see käekiri ajas mulle hirmu nahka. Ma polnud kindel, mis mu vaistu oli äratanud, kui see polnud just kõige märkimisväärse või ebatäiusliku erakordne puudumine. Sekundikese mõtlesin, et olen põhjuseta närvi läinud – et see on lihtsalt trükikiri, aga „Dresdeni” viimasel tähel oli vinjett, mis tegi selle teistest N-idest erinevaks.
Ka vinjett nägi välja täiuslik ja tahtlik. See oli seal selleks, et anda mulle teada, et tegu on ebainimliku käekirja, mitte mõne Walmarti laserprinteriga.
Asetasin ümbriku diivanilauale ja põrnitsesin seda. See oli õhuke, sisu ei olnud seda vormist välja venitanud, mis tähendas, et sees on kõige rohkem mõni paberileht. See tähendas, et tegu polnud pommiga. Nojah, täpsemalt ei olnud tegu kõrgtehnoloogilise pommiga, mis on võluri vastu kasutamiseks üsna mõttetu relv. Vähe tehnoloogiat vajav lõhkeseadeldis oleks kenasti toiminud, aga see poleks olnud nii väike.
Loomulikult jäid veel müstilised ründevahendid. Kergitasin käe võluritaju välja sirutades ümbriku poole, aga ei suutnud oma meeli koondada. Koorisin nahast sõidukinda nägu krimpsutades vasakult käelt maha, paljastades oma armilised ja rikutud sõrmed. Aasta tagasi olin kätt nii hullusti põletanud, et arstid, kelle juures käisin, olid enamasti amputeerimist soovitanud. Ma ei lasknud neil oma kätt maha võtta, põhiliselt samal põhjusel, miks ma ikka veel sõitsin sama vana Volkswageni põrnikaga – sest see oli minu oma, kõu võtaks.
Aga mu sõrmed nägid üpris jubedad välja nagu kogu vasak käsi. Ma ei saanud sõrmi enam eriti liigutada, aga ajasin need laiali nii hästi kui sain ja sirutusin veel kord tajuma ümbriku ümber liikuva võluväe energiat.
Samahästi oleksin võinud kinda kätte jätta. Ümbriku juures ei olnud midagi kummalist. Ei mingeid maagilisi maamiine.
Olgu siis pealegi. Rohkem ei viivita. Võtsin ümbriku oma nõrka vasakusse kätte ja käristasin selle lahti, seejärel kallasin sisu diivanilauale.
Ümbrikus oli kolm asja.
Esimene oli kaheksa korda kümme värvifoto ja sellel oli Karrin Murphy, Chicago politseiameti erijuurdluste osakonna juht. Ta ei olnud siiski vormis ega isegi mitte kontorirõivais. Ta kandis hoopis Punase Risti jakki ja pesapallimütsi ja hoidis käes mahasaetud toruga pumppüssi, ebaseaduslikku mudelit. See sülgas tuld. Pildil oli näha ka mõne jala kaugusel seisev mees, allapoole vööd verega kaetud. Ta rinnast ulatus välja pikk must terasvai, nagu oleks ta vardasse aetud. Ta ülakeha ja pea olid mustadest joontest ja punastest kämpudest hägu. Pumppüss sihtis otse selle hägu suunas.
Teine oli samuti foto. Sellel oli Murphy ilma mütsita, seismas mehe surnukeha kohal ja mina olin koos temaga kaadris, nägu profiilis. See mees oli olnud Renfield, psühhootiliselt vägivaldne olend, inimene ainult kõige tehnilisemas mõttes – aga foto tema mõrvamisest oli samamoodi kõige tehnilisem tunnistaja.
Murphy ja mina koos Kincaidi-nimelise palgasõduriga olime läinud jahtima Musta Koja vampiiride pesa, mille eesotsas oli surmatoov vampiir nimega Mavra. Ta käsilased olid üpris tungivalt vastu vaielnud. Mu käsi oli rängalt põletada saanud, kui Mavra ise meile vastu astus, ja mul vedas, et nii kergelt pääsesin. Lõpuks olime vabastanud pantvangid, tükeldanud mõned vampiirid ja tapnud Mavra. Või vähemalt olime tapnud kellegi, keda pidime Mavraks pidama. Tagasi vaadates tundus kummaline, et vampiir, kes teadaolevalt suutis teha end praktiliselt märkamatuks, oli oma purustatud kindluse suitsust ja tuhast välja taarunud, et saaksime tal pea maha võtta. Aga mul oli olnud tihe päev ja ma olin valmis seda tõe pähe võtma.
Püüdsime olla rünnaku ajal nii ettevaatlikud kui saime. Tänu sellele päästsime mõne elu, mida poleks võib-olla päästnud, kui oleksime ülepeakaela sisse tormanud, aga see Renfield oleks mul äärepealt pea maha võtnud. Murphy tappis ta selle eest. Ja teda pildistati seda tegemas.
Jõllitasin fotosid.
Pildistatud oli eri nurga alt. See tähendas, et ruumis oli veel keegi, kes seda tegi.
Keegi, keda me polnud näinudki.
Kolmas diivanilauale kukkunud ese oli leht kirjutusmasinapaberit, mida kattis sama käekiri nagu ümbrikul olnud aadressil. Seal seisis:
Dresden
Ma soovin sinuga kokku saada ja pakun selleks ajaks vaherahu, kinnituseks minu ausõna, mida tuleb pidada. Tule minuga kohtuma täna õhtul kell seitse Gracelandi kalmistule oma haua juurde, et aidata mul jätta tegutsemata viisil, mis oleks kahetsusväärne sinu ja sinu politseis töötava liitlase jaoks.
Mavra
Kirja viimase kolmandiku külge oli kleeplindiga kinnitatud lokk kuldseid juukseid. Tõstsin pildi kirja kõrvale.
Juuksed olid Murphy omad.
Ta oli Mavral peos. Piltidega, millel Murphy sooritab kuritegu (ja mina aitan vähemalt kaasa), võis Mavra ta mõne tunniga võmmide hulgast minema lüüa ja trellide taha toimetada. Aga juukselokk oli veel halvem. Mavra oli osav sorts ja võis olla sama tugev kui täisvõlur. Murphy juukselokiga võis ta Murphyga teha praktiliselt kõike, mis pähe tuleb, ja mitte keegi ei saaks sinna tuhkagi teha. Mavra võis ta tappa. Mavra võis teha tapmisest hullemat.
Otsustamine ei võtnud kaua aega. Üleloomulikus seltskonnas oli ausõnaga tõotatud vaherahu seaduseks – eriti Mavra moodi vanamoodsate tüüpide hulgas. Kui ta pakub vaherahu, et saaksime rääkida, siis mõtleb ta seda tõsiselt. Ta tahab kaupa teha.
Põrnitsesin fotosid.
Ta tahab kaupa teha ja tal on läbirääkimistel jõupositsioon. See tähendas väljapressimist.
Ja kui ma kaasa ei mängi, olen samahästi kui surnud.
