Mu sõbrale John Andersonile, kallile lahkunule, ja kõigile, kes olid tema sõbrad.
Las mängib muusika.
Esimene osa
Niisiis, ma peaksin teile rääkima, kuidas minust sai aju kastis.
Oeh. Tundub üsna süngevõitu algus, kas pole.
Lisaks pole mul aimugi, kuidas mind tehniliselt kasti topiti. Kui ma kehatu ajuna üles ärkasin, ei vaevunud tegijad mulle näitama mingit tutvustavat videot, et kuidas nad seda tegid – noh, juhuks, kui mind peaks huvitama. Videot, mis võiks välja näha umbes nii: Praegu näed, kuidas me lõikasime ära kõik veresooned ja perifeersed närvid. Nüüd näitame, kuidas eraldasime kolju ja seljaaju, ja järgmiseks, kuidas toppisime su aju täis väikesi vahvaid sensoreid, et su mõtteid kätte saada. Jälgi hoolega, pärast tuleb test nähtu kohta...
Jeesus, mul tuleb see nii halvasti välja.
Ma ei ole kirjanik ega oraator. Ma ei ole jutuvestja. Olen kosmoselaeva piloot, nii et las ma asun sirgelt asja kallale. Kolooniate Liit palus mul rääkida, mis minuga juhtus, sest nende arvates on see teave neile kasulik. Tore, ma teen seda, aitan hea meelega. Aga teate, sellest ei tule klassikaline kirjandus. See läheb hüplevaks. Ma lähen seda lugu rääkides sassi, üritan järje peale saada ja lähen uuesti sassi. See asi käib mul üle pea.
Noh, metafooriliselt. Mul pole enam pead. Küllap mu pea visati tuhastajasse või millessegi sarnasesse.
Saate aru, mida ma mõtlen?
Seda tuleb redigeerida, et see üldse arusaadav oleks. Nii et sa, anonüümne Kolooniate Liidu toimetaja, vaeseke: ma tervitan sind ja vabandan su ees. Ma vannun, et ei ürita su elu meelega raskeks teha. Tegelikult ma lihtsalt ei tea, mida mult õieti tahetakse.
Mida ma siis tegema pean, kui mulle öeldakse, et lihtsalt räägi kõik ära. Räägi kõik ära, ära muretse. Küll me sellest loo teeme. Ilmselt siin sa tuledki mängu, anonüümne toimetaja. Head toimetamist.
Ja kui keegi seda kunagi loeb – olen kindel, et toimetaja tegi head tööd.
Kust kurat ma peaksin üldse peale hakkama? Ma ei usu, et kedagi huvitab mu lapsepõlv; see oli tavaline, sündmustevaene ja üsna õnnelik, rahuldavate vanemate ja sõpradega. Ka kool oli täiesti silmapaistmatu koos kõigi kaasaskäivate rumaluste, armupiinade ja mõne eksamil läbikukkumisega. Ausalt, see ei huvita mitte kedagi. Ei huvita mind ennastki, mis sest, et minu elu.
Nii et vist tasub alustada tööintervjuust.
Jah, see on hea koht alustamiseks. Tööintervjuu, millega sain töö, mis lõppes kehatuks monstrumiks muutumisega.
Tagantjärele on hea soovida, et ma poleks seda tööotsa saanud.
Oh, ja millalgi peaks lõpuks ütlema, mis mu nimi on. Et kõik korrektne oleks.
See on Rafe. Rafe Daquin.
Ma olen Rafe Daquin ja ma olen aju kastis.
Tere.
۞
Sinna intervjuule sokutas mind mu ülikooliaegne sõber Hart Schmidt. Ta töötab Kolooniate Liidu diplomaadina, mis minu arvates on tänamatu töö musternäide, ja mõnda aega tagasi peatus ta Fööniksi jaamas ja ajas seal baaris juttu Chandleri tüürimehega; see viimane on Fööniksi, Huckleberry ja Erie vahel loksuv kaubalaev. Mitte just prestiižne amet, aga ots on ots. Kõik ei saa säravaid ameteid.
Igatahes jõudis tüürimees oma jutuga selleni, kuidas viimane kord, kui Chandler Fööniksi jaama jõudis, oli neil vastas kamp korrakaitsjaid. Niipalju, kui mina aru sain, ajas üks Chandleri pilootidest Fööniksi planeedil veel mingit kõrvaläri, mis hõlmas väljapressimisi, terrorit, altkäemakse ja mitmenaisepidamist; see viimane polnud muidugi oluline. Jutu iva oli, et Chandleril oli seetõttu üks piloot puudu ja asjaga oli kiire. Mis sobis suurepäraselt, sest ma olin piloot ja vajasin tööd. Kah kiiresti.
„Siin on kirjas, et enne pilooditööd olid programmeerija?” küsis kapteniabi CV-d vaadates. Me olime Fööniksi jaamas burgeriaugus; olin oma perse planeedilt üles tirinud kohe, kui Hart mulle kohast rääkis. Burgerid olid legendaarsed, kuid muidugi polnud ma seal kulinaarseid seiklusi otsimas. Kapteniabi nimi oli Lee Han ja ta näis toimetavat automaadina, mõtted hoopis mujal. Mul oli tunne, et kuniks ma ei tunnista, et tapan laste nähes armsaid kassipoegi, on see koht minu.
„Ma õppisin koolis arvutiinseneriks,” ütlesin. „Töötasin pärast lõpetamist mõned aastad programmeerijana. Töötasin Eyre Systemsis, peamiselt tähelaevade navigatsiooni- ja hooldustarkvaraga. Võimalik, et see tarkvara jookseb ka Chandleril.”
„Jookseb küll,” ütles Han.
„Siis suudan ka tehnilise toe eest olla,” ütlesin. See oli nali.
Ma pole täiesti kindel, et Han sellest aru sai. „Pole just tavapärane programmeerijast pilooditööle minna?”
„Just programmeerimine tekitas minus huvi piloodiameti vastu,” laususin. „Kuna ma olin sedaliiki programmeerija, kellel esineb rudimentaarseid sotsiaalseid oskusi, olin enamasti mina see, kes pidi tulema Fööniksi jaama laevade tarkvaraga tegelema. Nii juhtuski, et puutusin palju kokku laevade ja meeskonnaliikmetega ja kuulsin, kus kõik nad on olnud. Kui seda piisavalt kaua teha, hakkab laua taga istumine ja koodi masinasseajamine tunduma oma elu raiskamisena. Ma tahtsin näha, mis seal väljas on. Nii saigi minust piloodiõpilane. See oli seitse aastat tagasi.”
„Palga mõttes kindlasti mitte samm ülespoole,” ütles Han.
Kehitasin õlgu. Proovisin selle õlakehitusega väljendada rahu ja üleolekut. Hei, mõned asjad on tähtsamad kui raha! Või siis pigem: Kuule, ma elan koos oma vanematega, kes on hakanud seda tõsiasja pahaks panema, nii et mis mul üle jääb. Tegelikult olid mõlemad tõsi. Üsna paljud asjad on tähtsamad kui raha, kui valikuvõimalused puuduvad.
Mitte et ma tahaks oma vanematest halba muljet jätta. Lihtsalt nad asusid seisukohale, et üks asi on toetada seda, kes alles hakkab elus läbi lööma, hoopis teine aga pidada üleval tööotste vahel kodus persetavat kolmekümne kahe aastast inimolevust. Võib-olla nad ei laseks mul nälgida, aga kindlasti mitte mugavalt oleskleda.
Mis oli õige. Mul polnud tööd mitte laiskuse pärast.
„Siit paistab, et oled olnud tööta viimased üheksa kuud,” märkis Han.
„On tulnud jah selline laevade vahe.”
„Tahad seda selgitada?”
Noh, ega sellest ei pääse. „Sattusin musta nimekirja.”
„Kes pani?”
„Kapten Werner Ostrander Lastan Fallsilt.”
Tundus, et nägin siinkohal Hani huultel nõrka naeratust. „Jätka.”
„Pole palju öelda,” ütlesin. „Olin teiseks piloodiks Baikalil ja kuna esimene piloot ei kavatsenud niipea kuhugi liikuda, siis niipea kui kuulsin, et Lastanil on vaba esimese piloodi koht, võtsin selle vastu. Seda tehes polnud mul aimugi, mis põhjusel on Lastanil olnud kahe aasta jooksul kuus pilooti, ja selleks ajaks, kui teada sain, oli juba liiga hilja. Murdsin lepingu.”
„See läks sulle kalliks maksma.”
„See oli iga senti väärt. Lisaks soovitasin pärast laevalt lahkumist volinikul mu emaga ühendust võtta. Minu ema on tööjurist. Järgnes kollektiivne hagi Ostranderi vastu ja selle tulemus oli, ütleme: väga rahuldav.”
Selle peale Han kindlasti naeratas.
„Kuid see tähendas ka seda, et Ostrander läheb nüüd tegelikult üle piiride, et hoiatada kõiki, kelle juures ma proovin piloodi tööd saada,” ütlesin. „Kellelegi ei meeldi pahandusetekitaja.”
„Ei, kellelegi ei meeldi,” nõustus Han ja ma ägasin sisimas, arvates, et sinna see töö lendaski. „No aga ma olin oma karjääri alguses aasta Lastan Fallsi meeskonnas.”
Pilgutasin silmi. „Olid?”
„Jah,” ütles Han. „Ütleme nii, et mõistan, miks sa lepingut rikkusid. Ja kunagi meeldiks mulle sellest hagist rohkem kuulda.”
Naeratasin. „Seda ma võin lubada, sir.”
„Räägime avameelselt, härra Daquin, see koht on sinu jaoks samm tagasi,” ütles Han. „See on kolmanda piloodi koht sirgel marsruudil sõitval kaubalaeval. Me alustame siit, käime Huckleberryl, käime Eriel, kordame. See pole põnev ja just nagu Baikalil, on karjäärivõimalusi napilt.”
„Las ma olen sama avameelne, sir,” ütlesin. „Olen veetnud üheksa kuud gravitatsioonikaevu põhjas. Sa tead sama hästi kui mina, et veel natuke ja sinna ma jäängi. Teil on vaja kohe uut pilooti, et te ei kaotaks aega ja raha tühjalt seistes. Ma saan sellest aru. Mul on vaja siit kaljult minema saada, et saaksin veel kunagi kandideerida esimese piloodi kohale ilma Ostranderi pasaraheta pea kohal. Arvan, et see on see koht, kus saame üksteist aidata.”
„Tahtsin olla kindel, et ootused on õiged,” sõnas Han.
„Mul pole illusioone, sir.”
„Tubli. Siis võin anda sulle päeva siin oma asjade lõpetamiseks.”
Kummardusin ja patsutasin toolijalgade vastu toetatud seljakotti. „Asjad on lõpetatud. Ainuke asi, mida ma pean tegema, on sõber Hart üles otsida ja talle mu siia intervjuule saatmise eest üks jook välja teha.”
„Kui sellega kähku hakkama saad, siis süstik Chandlerile läheb paari tunni pärast väravast kolmkümmend kuus.”
„Ma jõuan sellele, sir.”
„Olgu siis.” Han tõusis püsti ja sirutas käe. „Tere tulemast Chandlerile, piloot.”
Surusin kätt. „Tänan, sir. Tore on olla pardal.”
۞
Leidsin Harti pool tundi hiljem teiselt poolt Fööniksi jaama tema bossi, suursaadik Abumwe ruumidest.
„Ta sai Kiiduväärt Teenistuse auhinna,” ütles Hart. Tal oli käsil teine klaas kanget kokteili ja kuna ta polnud kunagi väga hästi alkoholi kannatanud, oli ta juba natuke vindine. Ja ta kandis diplomaatide ametlikku vormiriietust. Minu arvates nägi ta selles välja nagu uksehoidja. Samas aga olin peaaegu aasta käinud ringi dressipükstes, nii et mida paganat mul siin öelda pidi olema.
„Mida kiiduväärset ta tegi?” küsisin.
„Kõigepealt suutis ta päästa kogu oma meeskonna, kui Maa Jaama rünnati,” sõnas Hart. „Maa Jaamast oled kuulnud?”
Ma noogutasin. Kolooniate Liit sai päris hästi hakkama halbade uudiste varjamisega kolooniate tsiviilelanike eest, kuid teatud uudiseid oli raskem varjata kui teisi. Näiteks et tundmatud terroristid hävitasid Maa ainsa kosmosejaama, tappes tuhandeid, sealhulgas Maa diplomaatiliste korpuste koorekihi, ning et Maa süüdistas rünnakus Kolooniate Liitu ja katkestas sellega kõik diplomaatilised ja majandussidemed.
Jah, seda oli natuke raske varjata.
Kolooniate Liidu ametlik versioon rääkis ainult terroristide rünnakust; ülejäänu olin saanud teada endistelt laevakaaslastelt ja sõpradelt nagu Hart. Gravitatsioonikaevu põhjas elajateni kippus jõudma ainult ametlik lugu. Seltskond, kes igapäevaselt liikus tähtede vahel, kuulis seevastu ka palju muud. Ametlikku lugu on raske müüa pealtnägijatele.
„Mõned inimesed päästsid end,” ütles Harry Wilson, Harti sõber, keda ta mulle just tutvustas. Wilson oli Kolooniate Kaitseväe teenistuses; tema roheline nahk andis ta välja. No ja lisaks asjaolu, et ta nägi välja nagu mu noorem vend, kuigi oli tõenäoliselt umbes 120-aastane. Geneetiliselt muundatud, mitte päris inimlikul kehal olid omad eelised, niikaua kui sind ei häiri, et sa oled guacamole-karva. „Näiteks meie sõber Hart siin. Ta suutis jõuda päästekapsliteni ja lendas Maa Jaamast välja, kui see sõna otseses mõttes tema ümber laiali lendas.”
„Kerge liialdus,” ütles Hart.
„Ei, see päriselt sõna otseses mõttes lendas su ümber tükkideks,” sõnas Wilson.
Hart lõi käega ja vaatas minu poole. „Harry kipub üledramatiseerima.”
„See kõlab üsna dramaatiliselt,” tunnistasin.
„Kosmosejaam lendas tema ümber tükkideks,” kordas Wilson, rõhutades viimast osa.
„Olin enamiku teed alla Maale teadvuseta,” sõnas Hart. „Mis oli tõenäoliselt hea asi.”
Noogutasin suursaadik Abumwe poole – tundsin ta ära piltide järgi –, kes oli vastuvõtusaali teises otsas õnnitlejate real kätt surumas. „Kuidas tseremoonia läks?”
„Valus,” ütles Wilson.
„Kõik oli hästi,” ütles Hart.
„Valus,” kordas Wilson. „See mees, kes andis medali üle...”
„Riigisekretäri abi Tyson Ocampo,” ütles Hart.
„... on tobe topis,” jätkas Wilson. „Olen diplomaatilises korpuses näinud paljusid oma häälde armunuid, aga see tüüp! Tema ja ta hääl – selline kirg nõuaks privaatsust.”
„See polnudki nii hull,” ütles Hart mulle.
„Jälgisid sa Abumwe nägu sel ajal, kui see kutt esines?” küsis Wilson Hartilt.
„Ocampo,” ütles Hart, kellele paistis haiget tegevat, et riigisekretäri abi kutsuti „selleks kutiks” – departemangu teist meest. „Ja tema näoga oli kõik korras.”
„Tal oli väga selgelt ees „miks ta kurat ometi vait ei jää”-nägu,” ütles Wilson mulle. „Usu mind, ma olen seda korduvalt näinud.”
Vaatasin Harti poole. „See on tõsi,” möönis too. „Harry on teistest enam näinud suursaadiku „miks ta kurat ometi vait ei jää”-nägu.”
„Kuradist rääkides,” ütles Wilson ja viipas vaevumärgatavalt peaga. „Vaadake, kes sealt tulevad.” Heitsin pilgu sinnapoole ja nägin meie suunas tulemas keskealist meest Kolooniate Liidu ülevas diplomaatilises vormiriietuses, kaaslaseks noor naine.
„Tobe topis?” küsisin.
„Sekretär Ocampo,” ütles Hart rõhuga.
„Sama asi,” ütles Wilson.
„Härrased,” ütles Ocampo meie juurde jõudes.
„Tere, sekretär Ocampo,” ütles Wilson täiesti ladusalt ja mulle tundus, et nägin Harti pisut lõdvestumas. „Mida me saaksime teie heaks teha, sir?”
„Noh, kuna te seisite minu ja kokteili vahel, siis võib-olla oleksite nii lahked, et ma ka klaasikese saaksin,” ütles ta.
„Kohe kallan teile,” ütles Hart ja asus tegutsema, oma klaasi peaaegu maha pillates.
„Tänan,” ütles Ocampo. „Schmidt, jah? Üks Abumwe inimestest.” Seejärel pöördus ta Wilsoni poole. „Ja sa oled?”
„Leitnant Harry Wilson.”
„Tõepoolest,” ütles Ocampo ja tundus, et see avaldas talle muljet. „Sina oled see, kes päästis purunevast Maa Jaamast Ameerika Ühendriikide riigisekretäri tütre.”
„Danielle Loweni,” ütles Wilson. „Ja jah. Ta on tegelikult ka ise diplomaat.”
„Muidugi,” ütles Ocampo. „Kuid ega see ei sega teda ka sekretär Loweni tütar olemast. See on üks põhjus, miks USA on üks vähestest Maa riikidest, mis veel Kolooniate Liiduga üldse räägib.”
„Tore, et sain kasulik olla, sir,” ütles Wilson. Hart ulatas Ocampole kokteili.
„Tänan,” ütles Ocampo Hartile ja pööras siis oma tähelepanu tagasi Wilsonile. „Kui ma õigesti aru sain, siis sukeldusite koos miss Loweniga Maa Jaamast alla Maale.”
„Nii see on, sir,” ütles Wilson.
„See võis olla vägev kogemus.”
„Mul oli rohkem tegemist sellega, et mitte maandudes kraatrit tekitada.”
„Muidugi,” ütles Ocampo. Viimaks pöördus ta minu poole, luges kokku, et ma pole vormis ja mu jalge juures on seljakott, ja jäi ootama, et ma end identifitseeriksin.
„Rafe Daquin,” sain vihjest aru. „Ma olen kontvõõras, sir.”
„Ta on mu sõber, kes juhtus olema jaamas,” ütles Hart. „Ta on kaubalaeva piloot.”
„Oh,” ütles Ocampo. „Millise?”
„Chandleri,” ütlesin.
„Vaat kui huvitav,” ütles Ocampo. „Olen broneerinud reisi Chandleril.”
„Tõesti?” küsisin.
„Jah. Mu viimasest puhkusest on paar aastat ja kavatsen minna kuuks ajaks Huckleberryle, Connecticuti mägedesse matkama. See on Chandleri järgmine sihtkoht, kui ma ei eksi.”
„Minu meelest oleks sul olnud mugavam kasutada riigidepartemangu laeva,” ütlesin.
Ocampo naeratas. „Ma kardan, et riigidepartemangu laeva kasutamine isikliku taksona ei jäta head muljet. Nagu ma aru saan, on Chandleril mõned reisijatekajutid. Mina ja Vera” – ta noogutas oma abilise poole – „kasutame neid. Millised need on?”
„Kajutid?” küsisin. Ocampo noogutas. „Ma ei tea.”
„Rafe palgati umbes tund aega tagasi,” ütles Hart. „Ta pole veel üldse laeval olnud. Ta läheb süstikuga umbes tunni aja pärast.”
„Sama süstik, millega meiegi, sir,” ütles Vera Ocampole.
„Nii et laevast saame me esmamulje koos,” ütles sekretär mulle.
„Tundub sedamoodi jah,” ütlesin. „Kui see sobib, juhataksin teid heameelega süstikuvärava juurde. Kui olete valmis lahkuma.”
„Tänan, see oleks suurpärane,” ütles Ocampo. „Vera tuleb ütleb, kui oleme valmis. Seniks nägemist, härrased.” Ta noogutas ja kõndis oma kokteiliga minema, Vera tema järel.
„Väga diplomaatiline,” ütles Wilson mulle, kui ta oli läinud.
„Sa hüppasid välja plahvatavast kosmosejaamast?” küsisin teemat vahetades.
„Minu hüppe ajal see veel väga ei plahvatanud,” sõnas Wilson.
„Ja sina jõudsid viimasel hetkel päästekapslisse,” ütlesin Hartile. „Ma poleks kunagi ette kujutanud, et kosmoses reisimine võib nii põnev olla.”
„Usu mind,” ütles Wilson. „Sa eelistaksid sellisest põnevusest hoiduda.”
۞
Chandleris polnud ootuspäraselt midagi põnevat.
Ega pidanudki olema. Nagu ma mainisin, rümpas Chandler suletud kolmnurgas. See tähendab, et sel oli kolm sihtkohta, mis kõik tahtsid midagi, mida valmistati ja eksporditi eelmises. Näiteks Huckleberry koloonia: suuresti agraarne – suur osa maismaast asub parasvöötmes, mis sobib suurepäraselt inimtoidu kasvatamiseks. Võtame näiteks nisu, maisi, gaalvilja ja veel mõne põllukultuuri ning viime need Eriele. Erie kolonistid maksavad Huckleberry põllumajandustoodete eest hästi, sest... ma ei tea, ma arvan, et nad arvavad, et need on tervislikumad või midagi sinnapoole. Me viime neid neile, mis iganes põhjusel nad neid tahavad. Vastutasuks laadime peale igasuguseid haruldasi muldmetalle, mida Eriel on palju.
Toome need Fööniksile, mis on Kolooniate Liidu kõrgtehnoloogia tootmiskeskus. Ja sealt saame selliseid asju nagu meditsiiniskannerid ja PDA-d ja kõik muu, mida on odavam massiliselt toota, kui proovida kodus jupphaaval kokku printida, ja viime need Huckleberryle, kus kõrgtehnoloogia tootmisbaas on üsna olematu. Pese, loputa, korda. Rikkus tuleb, kuni sa kolmnurga õigetpidi läbid.
Kuid see pole põnev ka „põneva” kõige avarama definitsiooni järgi. Need kolm kolooniat on hästi arenenud ja kaitstud; Huckleberry on noorim ja praegu peaaegu sajandivanune ning Fööniks on vanim ja kõige paremini kaitstud Kolooniate Liidu planeet. Nii et see kauplemine ei ole uute maailmade avastamine. Tõenäosus piraate või muidu halbu inimesi kohata on kaduvväike. Sa ei kohta seal tundmatuid tulnukaid; sa ei kohta seal praktiliselt üldse tulnukaid. Sa vead toitu, maaki ja vidinaid. See pole kosmoseromantika. Sa veered tasakesi mööda ammu sügavalt sissetallatud kosmoseradu.
Kuid samas – mulle oli see sitaks ükskõik. Ma olin piisavalt kosmost näinud ja saanud ka oma põnevuse kätte; kord Baikalil jälitasid piraadid meid neli päeva ja lõpuks pidime oma kauba loovutama. Nood lõpetavad jälitamise, kui sul ei ole enam midagi, mida nad tahavad. Tavaliselt. Mõnikord nad vihastavad, et sa kauba minema viskasid, ja oma pahameele väljendamiseks saadavad sulle raketi mootorisse.
Nii et, jah. Nagu Harry Wilson märkis, on põnevus ülehinnatud.
Igatahes ei soovinud ma mingit põnevust. Ma tahtsin tööd. Mulle sobis suurepäraselt olla lapsehoidjaks Chandleri navigeerimissüsteemile, kui see hekseldas läbi juba tuhat korda korduvaid teekonna andmeid. Pärast lepingu lõppu olen lahti ka tollest mustast plekist renomeel. Ja see sobis samuti suurepäraselt.
Chandler ise oli kõige tavalisem kaubalaev, ehk endisest Kolooniate Kaitseväe fregatist ümber ehitatud ja kohandatud alus. Muidugi oli olemas ka kohe kaubalaevadeks ehitatud aluseid, kuid need olid kallid ja seega ehitasid ja kasutasid selliseid vaid suured kaubanduskompaniid. Chandler oli oma väikese omanikekonsortsiumi ainus laev. Nad olid ostnud oksjonil mahakantud fregati, millest sai Chandler.
Enne intervjuud Chandleri tausta uurides (seda tuleb alati teha; Lastan Fallsi puhul ma seda ei teinud ja see läks mulle kuradi kalliks) nägin ka oksjonipilte – see müüdi „nagu on” ja teenistuse lõpetuseks oli sellest kusagil kogu elav välja pekstud. Kuid pärast remonti oli see teeninud hästi peaaegu kaks aastakümmet. Tundus, et see ei poeta mind kogemata kosmosse.
Lendasin süstikus koos sekretär Ocampo ja tema abiga (kelle perekonnanimi, nagu ma lõpuks teada sain, oli Briggs; ja seda ma nägin reisijate nimekirjast, mitte et keegi oleks öelnud) ja jätsin nendega laeval hüvasti. Seejärel teatasin endast Hanile ja mu otsesele ülemusele, esimesele piloodile Clarine Bolducile, ja seejärel majandusülemale Seidelile, kes mulle kajuti kätte näitas. „Sul vedas,” ütles ta. „Saad omaette kajuti. Vähemalt Erieni, kus tuleb peale natuke uut meeskonda. Siis saad kaks toakaaslast. Seni naudi üksindust.”
Läksin oma harjakapi suurusse kajutisse. Tehniliselt mahuks sinna kolm inimest. Kuid sel juhul ei tohiks ust sulgeda, sest hapnik saab otsa. Aga hea seegi, et sain omale ise nari valida.
Õhtul messis tutvustas Bolduc mind teistele ohvitseridele ja valdkonnajuhtidele.
„Ega sa ei hakka vabal ajal pettusi korraldama?” küsis Chieko Tellez, kaubaveoülema abi, kui ma oma kandikuga maha istusin.
„Tegin põhjaliku taustakontrolli,” ütles Han talle. „Ta on puhas.”
„Ma teen nalja,” ütles Tellez Hanile. Ta pöördus minu poole tagasi. „Kuulsid kutist, kelle asemele tulid, eks?”
„Natuke,” ütlesin.
„Häbi,” ütles Tellez. „Ta oli lahe tüüp.”
„Niikaua kui sind ei häiri korruptsioon, altkäemaksud ja bigaamia,” ütles Bolduc.
„Minu jaoks loeb kõige rohkem see, et minu suhtes oli ta alati aus,” ütles Tellez ja vaatas mulle naeratades otsa.
„Ma ei saa aru, teed sa nalja või mitte,” tunnistasin.
„Chieko ei räägi kunagi tõsiselt,” ütles Bolduc. „Võta teadmiseks.”
„Mõnele meist sobib törts huumorit,” sõnas Tellez Bolducile.
„Tolatsemine pole sama asi kui huumor,” vastas Bolduc.
„Hmph,” tegi Tellez. Ei tundunud, et ta kommentaari eriti südamesse võtaks. Järeldasin, et küllap nad Bolduciga võtavad kogu aeg teineteise kallal, nii et sellega on ok. Ohvitseride vaba läbisaamine on hea laeva tunnus.
Tellez pööras uuesti tähelepanu mulle. „Tulid sama süstikuga kui need riigidepartemangu suured ninad, eks?”
„Tulin jah.”
„Kas nad ütlesid, miks nad laeval on?”
„Sekretär Ocampo läheb Huckleberryle puhkama. Oleme sinnapoole teel ja nii ta siis võttis koos kaaslasega kajutid.”
„Mina tema asemel oleksin lihtsalt departemangu laeva võtnud,” ütles Bolduc.
„Ta ütles, et see ei jätaks head muljet,” ütlesin.
„Hoolib ta jah sellest,” sõnas Bolduc.
„Seidel ütles, et Ocampo ütles talle, et ta ei taha tähelepanu äratada; ei taha kogu aeg oma tiitlit kaasas lohistada,” lausus Han.
„Kas sa usud seda?” küsis Bolduc. Han kehitas õlgu. Seejärel pöördus Bolduc minu poole. „Sa rääkisid temaga, jah?”
„Muidugi,” ütlesin.
„Tundus see sulle usutav?”
Mul käist peast läbi, kuidas Wilson ütles, et Ocampo on armunud omaenda häälde, ja mõtlesin süstikureisile, kuidas Ocampo seal Vera Briggsile märkmeid dikteeris pärast seda, kui viisakas vestlus oli läbi. „Ei, ta ei tundu mulle sellise silmapaistmatust hindava tüübina.”
„Aga võib-olla ta vaid kepib oma abi ega taha seda suure kella külge?” ütles Tellez.
„Ei, asi pole selles,” laususin.
„Selgita,” ütles Tellez.
Kehitasin õlgu. „Ma ei näe nende vahel mingit tõmmet.”
„Ja kuidas su tõmbetunnetus üldiselt on, Daquin?”
„Enam-vähem.”
„Ja mida see tõmbetunnetus minu kohta ütleb?” küsis Tellez.
„Sul on pentsik huumorimeel,” ütlesin.
„Tema tõmbetunnetus töötab hästi,” sõnas Bolduc.
Tellez tulistas pilguga Bolducit, kes seda ignoreeris. „Miks küll peaks keegi puhkama Huckleberryl?” küsis ta. „Oleme käinud Huckleberryl. Piisavalt. Seal pole midagi puhkuseväärilist.”
„Ta ütles, et tahab matkata Connecticuti mägedes,” ütlesin. „Mis iganes need on.”
„Ma loodan, et ta pakkis jope kaasa,” sõnas Han. „Connecticut on polaaralal ja Huckleberry põhjapoolkeral on praegu talv.”
„Tal oli hulk kohvreid,” ütlesin. „Tema abi Vera kaebas, et tal on kaasas kolm korda rohkem riideid kui vaja. Seal võib ka mitu jopet olla.”
„Loodame nii,” ütles Han. „Muidu ta pettub oma puhkuses.”
Kuid nagu selgus, ei tulnud mingit puhkust.
۞
Vaatasin oma toolist üles, sest kapten Thao ja Lee Han vaatasid alla minu poole, Thao näol oli tõsiselt ärritunud ilme, ja mu esimene mõte oli: kurat, ma isegi ei tea, mida ma seekord valesti tegin.
Minu teine mõte oli imestus, et miks ma kaptenit üldse näen. Olin kolmas piloot, mis tähendas, et sain vahetused, mil kapten tavaliselt ei olnud tekil; sellal, kui mina olin oma toolis, ta tavaliselt magas või ajas omi asju kusagil mujal laevas. Kolm päeva mu piloodiametit olid seni tähendanud mittemidagitegemist, mina oma toolis, kapteniabi Han omas – Fööniksi jaam oli meile välja arvutanud kursi jaamast hüppepunktini ja olime vaid jälginud, et laev mingil põhjusel kuhugi kõrvale ei triiviks.
Ei triivinud. Oleksin võinud kõik oma vahetused tukkuda ja tulemus oleks sama olnud.
Olime kaheteist tunni kaugusel hüppepunktist. Sel ajal oleks kapten toolis, Bolduc piloodiks koos teise piloodi Schreiberiga, ja kui mul vähegi veab, magaksin oma kois. Kapten tekil tähendas, et midagi on vussis; ja et ta seisis minu tooli juures, vihjas justkui, et vussisolek võib kuidagi minuga seotud olla. Aga mul polnud õrna aimugi. Nagu ma ütlesin, olime täpselt seal, kus olema pidime. Ükskõik mis mõttes lihtsalt ei saanud midagi valesti teha.
„Jah, proua?” ütlesin. Kui kahtled, ole valmis käske vastu võtma.
Kapten Thao sirutas minu poole mälukaardi. Vaatasin seda tühjal pilgul. „See on mälukaart.”
„Ma tean, mis see on,” ütles kapten Thao. „Palun aita mind sellega.”
„Muidugi,” ütlesin. „Kuidas?”
„Programmeerijana töötasid sa piloteerimissüsteemidega, eks ole? Lee ütles mulle seda.”
„Tegin seda mõned aastad tagasi.” Heitsin pilgu Hanile, kelle ilme oli mittemidagiütlev.
„Seega sa tead, kuidas see töötab.”
„Ma ei ole töötanud tarkvara uusimate versioonide koodiga, kuid kasutusel on sama keel ja samad kompilaatorid. Mul pole probleemi end sellega kurssi viia.”
„Piloteerimissüsteem on võimeline vastu võtma kodeeritud käske, eks ole? Sihtkohti saab sisestada ilma avalikustamata, mis kohtadega tegemist.”
„Muidugi,” ütlesin. „See on tavafunktsioon. See töötati välja sõjaväe piloteerimistarkvara tarbeks – et juhul kui mõni laev või droon tabatakse, oleks võimalikult raske selle sihtkohta välja uurida. Kaubalaevadel tavaliselt turvarežiimi ei kasutata, sest sellel pole mõtet. Kõik lennud tuleb niikuinii Kolooniate Liidus registreerida. On teada, kuhu me läheme.”
„Mul on sellel mälukaardil krüptitud sihtkoht,” ütles Thao. „Oskad öelda, kus see on?”
„Ei. See on krüptitud.” Taipasin samal hetkel, et küllap ütlesin seda oma „kõiketeadva nohiku” toonil, ja seepärast lisasin kiiresti: „Tähendab, lahtikodeerimiseks on vaja krüptovõtit. Mul pole seda.”
„Süsteemis on see olemas,” ütles Thao.
„Õige, aga süsteem ei väljasta meile seda. Turvalise režiimi mõte on, et navigatsiooniarvuti ja ainult navigatsiooniarvuti teab, kuhu laev suundub.”
„Kas saaksid selle ilma võtmeta lahti murda?”
„Krüpto?” küsisin. Thao noogutas. „Kui palju mul aega on?”
„Kui kaua on hüppeni?”
Heitsin pilgu monitorile. „Kaksteist tundi, kakskümmend kolm minutit.”
„Nii kaua.”
„Ei. Võib-olla kuu ajaga saaks selle lahti. Või kui mul oleks selle tegelase, kes krüpteerimissüsteemile ligi sai, paroolid või biomeetrilised andmed või mis iganes ta selleks kasutas.” Viipasin kaardi poole. „Krüptiti see Chandleril?”
„Ei.”
„Proua, ma vajaksin palju rohkem aega, kui meil on.”
Kapten Thao noogutas tujutult ja vaatas Hani poole.
„Tohin ma küsida, mis toimub, proua?” küsisin.
„Ei,” ütles kapten Thao. Ta ulatas mulle mälukaardi. „Palun sisesta see uus sihtkoht navigatsioonisüsteemi. Anna Hanile teada, kui oled selle sisestanud ja uus sihtkoht on kinnitatud.”
Võtsin kaardi. „See võtab umbes poolteist minutit,” ütlesin.
„Hästi,” ütles Thao. „Ikkagi teata Hanile.” Ta lahkus midagi muud lisamata. Vaatasin Hani poole. Too hoidis endiselt ees seda täiesti mittemidagiütlevat ilmet.
۞
„Härra Daquin,” ütles sekretär Ocampo, kui ta avas oma kajuti ukse ja nägi mind selle taga seismas. „See on ootamatu. Palun tule sisse.” Ta astus kõrvale, et mind mööda lasta.
Astusin kajutisse, mis oli minu omast umbes kaks korda suurem; seega kahe harjakapi suurune. Palju ruumi võttis Ocampo pagas, mis, nagu Vera Briggs vihjas, oli kuupikkuseks reisiks liiga suur. Kuid minu muljete põhjal võis ta paras keigar olla küll, nii et võib-olla polnud see riidelasu tema kohta ebaharilik.
„Vabandan, et siin on kitsas,” ütles Ocampo.
„See on suurem kui minu kajut,” ütlesin.
„Loodetavasti!” ütles Ocampo naerdes. „Vabandust,” tõsines ta kohe.
„Pole midagi,” ütlesin.
„Meil veab, et Vera on kusagil väljas, muidu poleks siin mingit manööverdamisruumi.” Ocampo istus toolile oma väga väikese laua kõrval. „Las ma arvan, miks sa tulid, härra Daquin. Kas mul on õigus, et sellepärast, et millalgi viimaste tundide jooksul tuli su kapten sinu juurde uue sihtkohaga?”
„Küllap vist,” ütlesin.
„Küllap jah. Ja see uus sihtkoht on salajane ning mulle tundub, et sina ja üldse kogu Chandleri meeskond tegeleb praegu spekuleerimisega, kus see sihtkoht asub, miks me sinna peaksime lendama ja miks teie kapten täidab käsku, mida keegi ei peaks saama talle anda. On mul enam-vähem õigus?”
„Jah, midagi selles suunas.”
„Ja ma võin kihla vedada, et ülejäänud meeskond saatis sinu vabatahtlikuna minu juurde, sest juhtusime koos süstikus Chandlerile tulema.”
„Ei, sir,” ütlesin. „Sul on õigus, et meeskond räägib sellest. Kuid keegi ei ärgitanud mind siia tulema. Ise tulin.”
„See on kas algatusvõime või rumalus, härra Daquin.”
„Jah, härra.”
„Võib-olla natuke mõlemat.”
„Ka see on võimalik, sir.”
Ocampo naeris. „Sa ju mõistad, et kui ma ei saanud su kaptenile öelda, kuhu me läheme, ei saa ma seda ka sulle öelda.”
„Ma saan sellest aru. Ma ei tulnud sellepärast, sir. Mind huvitab küsimus „miks”.”
„„Miks”?”
„Jah,” ütlesin ma. „Nagu et, miks Kolooniate Liidu riigidepartemangu mees number kaks teeskleb, et läheb suvalise kaubalaevaga puhkusele kuhugi arktilistesse mägedesse ja selle asemel, et minna riigidepartemangu laevaga diplomaatilisi läbirääkimisi pidama kuhugi, kus iganes ja kellega iganes tal neid pidada on vaja.”
„Noh,” ütles Ocampo hetke pärast. „Ja mina arvasin, et küll ma olen kaval.”
„Ehk see oligi kaval, sir, aga laevas endas näeb see teistmoodi välja.”
„Ilmselt. Istu, Daquin,” ütles Ocampo, viibates oma narile. Istusin. „Räägime hetkeks teoreetilistest stsenaariumidest. Sobib see sulle?”
„Muidugi.”
„Palju sa tead sellest, millega Kolooniate Liit hetkel tegeleb?”
„Ma tean, et me ei saa Maaga enam eriti hästi läbi.”
Ocampo norsatas. „Sellele võiks anda aasta pehmeltütlemise auhinna. Täpsem on öelda, et Maa vihkab Kolooniate Liitu kogu hingest, usub, et oleme saatanast, ja soovib meie hukku. Nad süüdistavad meid Maa Jaama hävingus, mis oli nende peamine kosmosevärav. Nad arvavad, et see on meie töö.”
„Ja me ei teinud seda.”
„Ei, muidugi mitte. Kuid paljud rünnakus kasutatud laevad olid Kolooniate Liidult röövitud. Küllap oled sellestki kuulnud? Et keegi püüab selliseid laevu nagu see siin, ja ehitab need ümber ründelaevadeks?”
Ma noogutasin. See oli üks metsikumaid kuulujutte – piraadid või keegi, kes maskeerub piraatideks, vallutavad laevu, kuid kauba asemel on neil vaja laeva ennast. Neid laevu kasutati Kolooniate Liidu ja Konklaavi – suure võõrrasside poliitilise liidu – sihtmärkide ründamiseks.
Ja metsikuks pidasin seda sellepärast, et sel ei paistnud suuremat mõtet olevat. Mitte et laevu poleks kaduma läinud; teadsin, et on. Kõik kosmoses teavad kedagi, kelle laev kadus. Kuid polnud mingit mõtet kasutada ründamiseks kaubalaevu. Nii Kolooniate Liidu kui Konklaavi kahjustamiseks oli paremaid võimalusi.
Kuid Ocampo rääkis seal mulle, et see polnudki vaid kuulujutt. Et midagi sellist tõesti toimus. Mulle tundus, et see võiks olla hea argument tegeleda rutiinse kaubaveoga laeval, mis püsib ohutult Kolooniate Liidu piires.
Kui mitte arvestada, et me ei tegelenud enam sellise rutiinse kaubaveoga.
„Kuna laevad olid algselt Kolooniate Liidu omad, näib, et ründas Kolooniate Liit,” rääkis Ocampo. „Ja nii on meie diplomaatilised suhted peaaegu kõigi Maa rahvastega täielikult katkenud. Ja me peame olema ülimalt ettevaatlikud nende vähestega, kellega veel mingi suhtlemine toimub. Seni saad minust aru?”
Ma noogutasin taas.
Ocampo noogutas vastuseks. „Sel juhul, härra Daquin, küsi endalt: kuidas peaks Kolooniate Liidu riigidepartemangu mees number kaks alustama suhete parandamist Maaga, ilma et kõik asjassepuutuvad inimesed ja institutsioonid peaksid kohe seisukoha võtma?”
„Vast siis teeseldes puhkusele minekut ja kaaperdades kaubalaeva, et sellega kuhugi salajasse sihtkohta jõuda,” möönsin.
„Jah, see võib olla üks võimalus,” nõustus Ocampo.
„Kuid ikkagi tuleb kuidagi laeva kaptenit veenda.”
„Veenmisel on palju nägusid,” sõnas Ocampo. „Üks võimalus oleks Kolooniate Liidu ametlik taotlus, mille tagasilükkamise korral keeldutaks kõnealust laeva mistahes Kolooniate Liidu kontrolli all olevas jaamas vastu võtmast. Antud juhul siis kõigis Kolooniate Liidu sadamates.”
„Ja sellest võidaks keelduda, sest kapten ei lähe liimile.”
„Noh, ametlikult tekiks igasuguseid põhjuseid,” sõnas Ocampo. „Need varieeruksid sõltuvalt jaamast ja asjaoludest. Tegelikkuses on Kolooniate Liidul siiski väga head võimalused väljendada oma meelepaha mittekoostöövalmiduse pärast.”
„Vaevalt kaptenil selle üle hea meel on.”
„Ei, ilmselt mitte,” nõustus Ocampo.
„Lisaks tekib probleem, et laev ja selle omanikud ja meeskond kannavad kahjumit, kuna see keerab nende tavalise graafiku segamini.”
„Kui midagi sellist peaks juhtuma, hüvitab Kolooniate Liit teoreetiliselt laeva, selle omanike ja meeskonna kõik kahjud, millele lisanduvad aja- ja muud tekkinud kulud.”
„Päriselt.”
„Oh, jah,” ütles Ocampo. „Ja see on ka põhjus, miks seda kuigi sageli ei tehta. See on põrgulikult kallis.”
„Ja sa rääkisid kõike seda kaptenile.”
„Võib-olla,” ütles Ocampo. „Aga ühelgi juhul ma ei kujutaks ette, et see teda palju õnnelikumaks tegi. Ühelegi kaptenile ei meeldi, kui teda käsutatakse ta oma laeval. Kuid hetkel pole teist valikut. Kuidas sina sellesse suhtud, härra Daquin?”
„Ma ei tea. Arvan, et paremini, kuna mul on vähegi aimu, mis toimub. Eeldusel muidugi, et see, mida ma just sult kuulsin, on tõsi, sir.”
„Ma ei ole sulle midagi öelnud, härra Daquin,” ütles Ocampo. „Me lihtsalt vestleme võimalustest. Ja mulle tundus see mõeldava võimalusena. Kuidas see sulle tundub?”
Tundus.
۞
Järgmisel päeval tulistati mind pähe.
Tegelikult kõigepealt lendasin ma oma koist välja.
Koist välja lendamine pole otseselt oluline. Oluline on, kuidas ma seda tegin. Mind tõugati – või õigemini – Chandler sai tõuke ja mina jäin sinna, kus olin. Mis tähendas, et ühel hetkel oli minu all koi ja järgmisel ei olnud ja ma lendasin läbi õhu vastasseina suunas.
Kõige selle juures oli mul kaks mõtet. Esimene mõte oli – ja ausaks jäädes võttis see suurema osa ajumahust – Midappppp, sest kõigepealt olin õhus ja siis mürtsatasin vastu seina.
Teine mõte – aju selles osas, mis endast välja ei läinud – oli, et laevaga on midagi tõsist juhtunud. Kunstlik raskusväli Chandleril ja üldse peaaegu kõigil kosmoselaevadel on uskumatult robustne – teisiti ei saakski see olla, sest ka lihtsalt kiirendus võib inimkeha moosiks muuta. Samuti tasandab see laeva sees igasuguseid kõikumisi ja kaldumisi. Põhimõtteliselt on vaja väga palju jõudu, et tõugata laeva nii kõvasti, et inimesed koidest välja lendavad.
Paraku lisandus fakt, et pärast koist väljalendamist ei kukkunud ma alla. Mis tähendas, et kunstlik gravitatsioon ei töötanud. Miski pidi selle välja lööma.
Järeldus: me kas tabasime midagi või meid tabas miski.
Mis tähendas, et see mu aju osa, mis enne tegi Midappppp läks üle: Kurat, me kõik saame surma, me olemegi juba surnud, me oleme nii sitta moodi surnud.
Ja siis kustusid tuled.
Kõik see võttis võib-olla sekundi.
Ainuke helge moment, et ma lasin enne magamaminekut põie tühjaks.
Siis lülitusid sisse avariituled ja selle järel avariigravitatsioon; seda oli 0,2g-d – seda pole palju ja see oli mõeldud töötama lühikest aega. Selle mõte oli anda meeskonnale natuke aega kõik ringilendavad asjad kinnitada või kuhugi ära toppida. Kõik, mis minu kajutis ringi lendas – hambapastatuubid, lahtised rõivad, mina – hakkas end tagasi põrandale asetama. Jõudsin põrandale, panin kiiresti jalga esimesed kättejuhtunud püksid ja avasin kajutiukse.
Ja esimeseks nägin Chieko Tellezit mööda koridori jooksmas.
„Mis juhtus?” küsisin.
„Toide on maas,” ütles naine minust möödudes. „Me hüppasime ja siis lendas toide välja.”
„Jah, aga miks?”
„Kuule, mees, ma olen lihtsalt kaubaahv,” ütles naine. „Sa oled sillameeskonnas. Sina ütle mulle.” Ja siis ta oli läinud.
Ta jutus oli iva. Alustasin teed sillale.
Mõne sammu järel kohtusin sekretär Ocampoga, kes nägi sakris ja magamata välja. „Mis toimub?” küsis ta.
„Toide on maas.”
„Mis juhtus?”
Ma olin selle vestluse just läbinud teisest otsast. „Lähen sillale, et teada saada.”
Ocampo noogutas. „Ma tulen sinuga.” Minu meelest polnud see eriti hea mõte, kuid ma vaid noogutasin ja jätkasin teed, eeldades, et Ocampo järgneb mulle.
Sillal käis tormamine, kuid polnud paanikat. Sillameeskonna esimene vahetus oli oma töökohtadel ja kandis olukorrast ette Thaole; too kuulas neid ja esitas küsimusi. Noogutasin Ocampo suunas, kes oligi mulle järgnenud, ja läksin Hani juurde.
„Pole sinu vahetus,” ütles ta mulle, kui temani jõudsin.
„Mõtlesin, et ehk saan aidata.”
„Piloot on meil olemas.” Han noogutas Bolduci suunas.
„Kui midagi muud teha on vaja.”
„Olgu,” ütles Han. „Vaata, kas saad Womackit sensoritega aidata.” Suundusin anduritega tegeleva Sherita Womacki poole. Minu taga pöördus Han Ocampo poole. „Sa ei kuulu siia meeskonda, sekretär Ocampo. Sa oled siin ainult jalus.”
„Mõtlesin, et ehk saan aidata,” sõnas Ocampo.
„Ei saa,” ütles Han. „Mine oma kajutisse tagasi.”
„Oodake,” sekkus Thao vestlusse. „Mul on teda siin vaja. Mul on talle küsimusi ja talle on neetult parem, kui tal on neile minu jaoks vastuseid. Seisa paigal, sekretär.”
„Sinu teenistuses, kapten,” ütles Ocampo.
Thao ei vastanud sellele, vaid pöördus tagasi Womacki poole. „Andurid. Raport. Saad sa kinnitada, kas meid tabas miski väljastpoolt.”
„Ei paista sedamoodi, proua,” ütles Womack. „Kui me oleksime millelegi otsa sõitnud, oleksime tõenäoliselt surnud.”
„Olenevalt selle suurusest muidugi,” ütlesin. „Tolmuga pudistatakse meid kogu aeg üle.”
„See ei löö toidet välja,” sõnas Womack. „See ei vii meid ka kursilt kõrvale.”
„Kui kaugele oleme triivinud?” küsis Thao.
Womack kehitas õlgu. „Ma ei saa täpset numbrit anda, sest inertsiaalandurid on arust ära. Nagu ka meie välisandurid. Ma ei oska öelda, mis seal väljas on, proua.”
„Midagi enne, kui andurid üles ütlesid?”
„Mitte midagi detekteeritavat,” sõnas Womack. „Ühel hetkel oli meie ümber vaid vaakum ja järgmisel saime sähmaka ja kogu toide lendas kuradile.” Womack jäi vait ja kortsutas kulme, uurides midagi oma diagnoosidispleil. Küünitasin lähemale, et näha.
„Mis seal on?” küsis Thao.
„Diagnostika ütleb, et välised andurid peaksid olema töökorras,” ütlesin ekraani näite uurides.
„Kuid me ei saa neilt midagi,” lisas Womack. „Ka side peaks toimima, kuid ma ei saa midagi.”
„Võib-olla meid segatakse,” ütlesin.
„Ma arvan samuti,” ütles Womack ja vaatas Thao poole.
Selle peale jäi sillal vaikseks. Thao noogutas selle peale ja pöördus Ocampo poole. „Ehk selgitaksid?”
„Ma ei saa,” ütles Ocampo.
„Ütlesid, et kohtud siin Maa diplomaatidega.”
„Jah, Maa ja Konklaavi omadega,” sõnas Ocampo. See erines pisut sellest, mida ta mulle rääkis, kuid ta ju isegi ütles, et ei räägi mulle tegelikult midagi, nii et...
„Miks peaksid diplomaadid meie sensorid blokeerima?” küsis Thao.
„Ei peakski,” ütles Ocampo. „Siin peaksime kohtuma. Nad teavad, et ma tulen, ja nad teavad, et tulen selle laevaga. Nad teavad, et me pole ohtlikud.”
„Ja ometi on meie andurid blokeeritud ja me istume siin pimedas,” ütles Thao.
„Need võivad olla piraadid,” ütles Han.
„Ei,” ütles Thao. „Piraadid passivad kaubateid. See siin pole kaubatee. Meile anti salajane sihtkoht, mida teavad ainult sekretär Ocampo diplomaatidest sõbrad. On see nii, Ocampo? Kas see reis ei peaks olema ülisalajane?” Võimatu oli mitte märgata sarkasmi kapteni hääles seda viimast sõna öeldes.
Ocampole ei paistnud meeldivat, kuhu see ülekuulamine suundub. „Viimastel aastatel on juhtunud, et info Kolooniate Liidu salajaste missioonide kohta kipub lekkima,” ütles ta lõpuks.
„Mida see tähendab?” küsis Thao.
„See tähendab, et riigidepartemangus võib olla spiooniprobleem,” ütles Ocampo. „Võtsin kasutusele kõik abinõud, et see info oleks salajane. Ilmselt sellest ei piisanud.”
„Teil on spioone?” sõnas Thao. „Kelle spioone? Konklaavi? Maa?”
„Mõlema,” ütles Ocampo. „Või kellegi kolmanda.”
„Kes see olla võiks?”
Ocampo kehitas selle peale õlgu. Thao pilk talle oli kui vastikuse õpikunäide. Seejärel pöördus Thao tagasi Womacki ja minu poole. „Kas sensorid näitasid midagi enne toite kadumist?”
„Ei, proua,” ütles Womack. „Ainult tühi ruum hüppepunktis.”
„Välisandurid on ikka maas.”
„Jah, proua,” ütles Womack. „Need peaksid olema täiesti töökorras. Need lihtsalt ei näita midagi. Ma ei tea, miks.”
Thao pöördus Hani poole. „Ütle kellelgi, et mingu õhulüüsi ja vaadaku mõnest neetud illuminaatorist välja.”
Han noogutas ja ütles paar sõna peakomplekti; arvatavasti kuskil allpool laevas hakkas keegi õhulüüsi poole minema. „Peaksime alustama turvameetmete ülevaatamisega, kapten,” ütles ta kohe seejärel.
„Arvad, et kes iganes seal väljas on, tahab ta pardale tulla,” sõnas Thao.
„Arvan jah,” ütles Han. „Ütlesid ise, et kes see ka pole, pole need tüüpilised piraadid. Ma usun, et ainus väärtuslik asi Chandleril on Chandler ise – kes iganes seal ka poleks.”
„Ei,” ütles Thao Ocampo poole vaadates. „Siin on veel midagi.”
Womacki konsoolist tuli plõnn. Me mõlemad pöördusime seda vaatama.
„Mis see on?” küsis Thao.
„Väline signaal,” ütlesin.
Womack võttis peakomplekti. „See on konkreetselt sulle, kapten,” ütles naine hetk hiljem Thaole.
„Lase see kõlaritesse,” ütles Thao. Womack tegi lülituse ja noogutas kaptenile. „Siin kapten Eliza Thao,” ütles too.
„Kapten Thao, su laevale on sihitud kolm Melieraxi seitsmenda seeria raketti,” ütles hääl. Selle metalse kõla põhjal oli selge, et see oli genereeritud. „Esimene tabab ja plahvatab keskosas, kohas, kus Chandler on kõige nõrgem. See ei hävita su laeva, lisaks tapab osa meeskonnast ja avab otsetee mootoritele, kuhu on sihitud teine rakett. See aurustab hetkega kaks kolmandikku laevast, tappes praktiliselt kogu meeskonna. Kolmas rakett on asja lõpetamiseks.
Kaubalaevadel pole nimetamisväärset kaitset. Isegi kui oleks, oleme blokeerinud su välised andurid. Ka side on blokeeritud ja niikuinii oled sa valgusaastate kaugusel mistahes Kolooniate kaitsejõudude või tsiviiljaamast. Energiarelvad on sihitud su hüppedroonipesadele. Su toide on maas ja kui sa seda veel pole avastanud, avastad kohe, et sa ei saa seda uuesti üles, enne kui avariivõimsus ammendub. Kui teid ei tapaks raketid, külmuksite sina ja su meeskond surnuks või lämbuksite.”
„Kuula mind ...” alustas Thao.
„Kui sa mind veel korra katkestad, lasen raketid välja,” ütles hääl.
Thao jäi vait.
„Need ei ole läbirääkimised või kauplemine,” jätkas hääl. „Sulle öeldakse, mida sa tegema pead, et sina ja su meeskond mõned lähemad tunnid üle elaksite.
Ja nimelt. Te avate õhulüüsid väljast sisenemiseks. Sa kogud kogu meeskonna laeva lastiruumi. Me siseneme laeva ja võtame selle üle. Kui mõni meeskonnaliige juhtub olema meie tuleku ajal väljaspool lastiruumi, hävitame laeva ja kõik sellel olijad. Kui keegi meeskonnast üritab meid rünnata või takistab meid laeva üle võtmast, hävitame laeva ja kõik sellel olijad. Kui proovite laevalt põgeneda, võtame päästekapslid sihikule ja hävitame need ja hävitame laeva ja kõik, kes on sinna jäänud. Kui sina või keegi su meeskonnast teeb midagi muud kui kogunete lastiruumi ja ootate edasisi korraldusi, me hävitame laeva ja kõik sellel olijad.
Praegusest hetkest on sul viis minutit, et anda teada, et oled neist instruktsioonidest aru saanud. Seejärel on sul üks tund aega teatada, et juhised on täidetud. Kui me ei saa kumbagi nõutud vastustest, hävitame laeva ja kõik sellel olijad.
See on kõik.”
„Kas see kanal on endiselt vaba?” küsis Thao Womackilt.
Womack vaatas oma seadmeid. „Jah,” ütles ta. „Kõik muu on endiselt kinni.”
Thao pöördus Ocampo poole. „Eeldan, et need pole sinu sõbrad,.”
„Ei,” ütles Ocampo. „Nemad poleks meid kindlasti nii tervitanud.”
„Ja mis sa arvad, mis su sõpradega juhtus?”
„Ma ei tea,” ütles Ocampo. „On täiesti võimalik, et ka neid rünnati.”
„Valikud,” ütles Thao Hani poole pöördudes.
„Eeldusel, et jutt rakettidest on tõsi, mitte mingeid,” ütles Han. „Kestahes see on, on tal õigus. Meil pole mingit reaalset kaitset. Me ei suuda neil eest ära sõita. Ja isegi kui suuname kogu avariienergia elutagamissüsteemidesse, pole meil palju aega.”
„Ja kui jutt rakettidest pole tõsi?”
„Siis saadame päästekapslid välja, võitleme nendega, kui nad laevale tulevad, ja vajadusel hävitame laeva ise,” rääkis Han. „Mingu need kutid põrgusse.”
„Me võitleme, kapten,” ütlesin. Ma ei tea, miks ma seda ütlesin. Varem polnud ma hetkegi võitlemisest mõelnud. See lihtsalt kargas sel hetkel mu ajju. See oli sama asi, mida ka Lee Han oli öelnud: põrgusse need kutid, kesiganes nad ka poleks. Ja isegi kui tuleks kaigastega võidelda, oleks see parem kui mitte midagi.
Vaatasin sillal ringi ja nägin inimesi noogutamas. Me kõik olime valmis võitlema.
Thao naeratas mulle ja noogutas siis, märkides sellega, et mu märkus on positiivselt arvesse võetud. Siis pöördus naine tagasi Hani poole, kes ei naeratanud. „Aga,” ütles naine talle.
„Aga nad suutsid meie toite maha võtta viisil, mida me ei suutnud ära hoida ega isegi tabada,” sõnas Han. „Nad segavad meie sidet ja välisandureid. Sellest järeldub, et neil on veel midagi varrukas. Isegi kui pole ja meil tõesti õnnestub nende vastu võidelda, tähendab see ohvreid ja kahju laevale. Igal juhul lõpetame päästekapslites, et ellu jääda. Seega, kes iganes nad ka poleks,” – Han viipas väljapoole, mõeldes ründajaid – „saavad nad ikkagi laeva kätte, kui meid seal pole. Seega oleme ilmaasjata kõigega riskinud.”
Thao pöördus Bolduci poole, kes oli valvesolev piloot. „On meil võimalik minema hüpata?”
„Ei,” ütles Bolduc. „Sisenesime sellesse süsteemi planeedi lähedal. Parimalgi juhul kulub hüppedistantsile jõudmiseks kolm päeva.”
„Ilma mootoriteta ei saa niikuinii hüpata,” märkis Han.
„Millal me need korda saame?” küsis Thao.
„Elleri hinnang oli kakskümmend tundi,” ütles Han, viidates peainsenerile. „Meie avariitoide kestab kuus. Meeskond peab ikkagi päästekapslitesse minema. Laevajääjatel läheb hingamine väga raskeks selleks ajaks, kui toide tagasi on.”
„Laeva kaotame igal juhul,” ütles Thao.
Han viivitas enne vastamist peaaegu märkamatu hetke. „Reaalselt, jah,” ütles ta siis. „Isegi kui ründaja ei teeks midagi, peaksime ikkagi peaaegu kogu meeskonna päästekapslitesse panema. Ja ma ei usu, et on realistlik eeldada, et see, kes meid ründab, ei tee midagi. Nad on juba piisavalt teinud.”
Thao istus hetke vaikides. Ocampo ja kõik teised silla peal ootasid, mõttes lugedes vastamiseks jäetud aega.
„Kurat,” ütles Thao. Ta noogutas Womackile. „Ütle neile, et oleme nende tingimustest aru saanud. Õhulüüsid avatakse tunni jooksul. Me anname teada, kui meeskond on lastiruumis.”
Womack pilgutas silmi, neelas ja noogutas. Ta pöördus konsooli poole.
Thao pöördus Hani poole. „Ütle meeskonnale. Meie jaoks kell tiksub.” Han hakkas tegutsema.
Siis vaatas Thao Ocampo poole. „Noh, härra Ocampo. Olen jõudnud arvamusele, et oleksin pidanud su soovi tagasi lükkama.” Ocampo avas vastamiseks suu, kuid Thao ei teinud temast rohkem välja.
۞
Kolm kapten Thaole lähenevat olendit kandsid musta, olid relvastatud ja nende põlved paindusid valele poole. Ühel oli midagi püstolit meenutavat ja kahel teisel olid pikemad relvad, mis minu meelest olid mingid lahinguautomaadid. Suurem rühm võõraid olendeid hoidus tahapoole ja hargnes lastiruumis laiali, et võtta head positsioonid meie, Chandleri meeskonna sihikulhoidmiseks. Meid oli umbes kuuskümmend, relvastamata. Nad oleksid meiega soovi korral väga kiiresti hakkama saanud.
„Mis kurat need on?” küsis Chieko Tellez mult sosinal. Ta seisis minu kõrval.
„Nad on rraeylased,” ütlesin.
„Ebasõbralikud,” ütles naine. „Kui üldiselt rääkida.”
„Jah,” laususin. Kolooniate Liit ei reklaaminud just eriti kõiki oma peetud lahinguid, kuid kummatigi teadsin kindlalt, et olime viimase dekaadi jooksul nende perse korduvalt tõsiselt kuumaks kütnud. Polnud põhjust loota, et see asi meile hästi lõppeb.
Kolm rraeylast jõudis kapten Thao juurde. „Osuta oma pilootidele,” ütles keskmine rraeylane. Ta rääkis oma emakeeles ja väike asjandus ta riiete küljes tõlkis selle.
„Miks?” küsis Thao.
Rraey tõstis relva ja tulistas kapteni kõrval seisnud Lee Hanile näkku. Lask tõstis Hani tekilt lahti ja tal kulus madalas gravitatsioonis tükk aega kukkumiseks.
„Osuta oma pilootidele,” ütles rraeylane uuesti pärast seda, kui suurem osa karjeid meeskonna seast oli vaibunud.
Thao vaikis. Olend tõstis taas relva, seekord teda pähe sihtides. Kaalusin etteastumist. Tellez haaras järsku mu käest, taibates, mida ma teha mõtlen. „Mida kuradit sa teed,” sosistas ta.
„Lõpeta,” ütles keegi. See oli Ocampo hääl. Ta astus Chandleri meeskonna hulgast välja. „Seda pole vaja, komandör Tvann.”
Rraeylane pööras pea Ocampo poole. Sama tegi Thao. Arvan, et ta taipas nagu minagi, et Ocampo oli olendi poole pöördunud nime ja auastmega.
„Sekretär Ocampo,” ütles Tvann tervituseks noogutades. „Võib-olla oleksid nii lahke ja osutaksid pilootidele.”
„Muidugi,” ütles Ocampo. Ta pöördus meeskonna poole tagasi ja osutas muidugi otse minule. „Ta on üks neist. Võtke ta.”
Kaks Rraey sõdurit eraldusid teistest ja tulid minu suunas. Tellez sättis end minu ette. Üks kahest lähenevast rraeylasest sihtis teda oma relvaga. „Sa sitapea,” karjus Thao Ocampole ja Chandleri meeskond hakkas rahutuks muutuma.
„Vaikust,” ütles Ocampo. Ta ütles seda kõva häälega, mille üle ta oli ilmselgelt uhke – sellise oraatorihäälega, mida ta oli lihvinud aastatepikkuse diplomaatiliste kõnede pidamisega ja millest kumas läbi loomulikku eeldust, et kõik teda kuulavad.
Ja see töötas; isegi minu poole tulnud rraeylased peatusid ja vaatasid tema poole.
Ta tõstis käe, et rõhutada sõnumit vait jääda. Meeskonna läbisegi kõnelemine vaibus sosinaks.
„Te elate selle üle,” ütles Ocampo valjult. „Lubage mul seda korrata: te elate selle üle. Kuid ainult siis, kui te mind praegu kuulate ja teete nii, nagu ma ütlen. Nii et kuulake. Vaikselt.”
Chandleri meeskond jäi selle peale täiesti vait.
„Mul on väga kahju, et Lee Han surma sai,” ütles Ocampo. „Rraey ohvitserid pole harjunud, et nende käske ei täideta või neis kaheldakse. Mitte keegi ei saa rohkem surma, kui te vastu ei hakka ega keeldu koostööst. Mõistan ka, et teie vaatepunktist näeb toimuv välja nagu piraatlus või riigireetmine. Kinnitan teile, et miski pole kaugemal tõest. Mul on kahju, et mul pole aega teile praegu rohkem selgitada.
Nüüd. Mul on vaja Chandlerit ja mul on vaja pilooti. Ma võtan laeva ja võtan härra Daquini. Mis kõigisse ülejäänutesse puutub, siis varsti eskorditakse teid Chandleri päästekapslitesse. Päästekapslid lennutatakse välja ja kohe pärast seda, kui Chandler on lahkunud – mis juhtub kolme päeva pärast – saadetakse Fööniksi jaama ja Kolooniate Liitu avariidroon selle süsteemi ja teie päästekapslite koordinaatidega. Nagu te teate, hoiab Kolooniate Liit laevu hüppedistantsil just sedalaadi erilisteks päästeoperatsioonideks.
Nii et teid päästetakse nelja, maksimaalselt viie päeva pärast. Päästekapslid on arvestatud seitsmele päevale maksimaalse täituvuse korral. Nii et teie üleskorjamiseks on piisav varu.
Ma kordan: te elate selle üle. Kuid selleks ei tohi te enam mingit vastupanu osutada. Te ei tohi võidelda. Te ei tohi vaielda. Kui te seda teete, lasevad need rraeylased siin teid kõhklemata maha. Ma tahan, et te oma sõprade ja perekondade juurde tagasi jõuaksite. Ma tahan, et te jõuaksite ohutult Kolooniate Liidu ruumi. Lubage ma aitan teil sinna jõuda. Teeme sellega nüüd algust.”
„Ma ei usu sind,” ütles Thao Ocampole valju häälega.
„Arusaadav,” ütles Ocampo. Ta noogutas Tvannile.
Rraey tulistas kaptenit otsaette. Too varises surnult kokku.
Ocampo ootas, kuni karjumine vaibus. „Nagu ma ütlesin, ei tohi te vaielda. Nüüd täitke palun rraeylaste käske.” Ta pööras Chandleri meeskonnaliikmetele selja ja andis komandör Tvannile märku, et see talle järgneks.
Kaks rraeylast jätkasid teed minu suunas ja ma nägin, et Tellez valmistub võitluseks.
„Ei,” ütlesin talle.
„Nad tapavad su,” ütles naine.
„Nad tapavad sinu, kui proovid neid takistada,” märkisin.
„Me oleme nagunii surnud.”
„Ma eelistaksin, et sa riskiksid päästekapsliga.” Panin talle käe õlale, kui rraeylased meieni jõudsid. „Aitäh, Chieko. Ma hindan seda, et oled valmis minu eest võitlema. Päriselt ka.”
„Noh, sa võitleksid minu eest, eks?” küsis Tellez.
„Jah. Seda ma praegu teengi.” Noogutasin rraeylastele, andes neile teada, et olen valmis minema. Üks neist haaras mul õlast ja me marssisime Tellezi ja Chandleri meeskonna juurest minema.
Ma peaaegu ei tundnudki neid.
Tundsin end juba süüdi, sest aimasin, et jään ellu.
Kuulsin sekretär Ocampot Tvanniga rääkimas, kui mind tema juurde juhiti. „Kui palju kahju te laevale tegite?” küsis ta ühe rraeylase käest.
„Väga vähe ja mitte midagi sellist, mis kahjustaks laeva põhisüsteeme,” ütles Tvann. „Meil oli vaja ainult teatud süsteemid peatada ja maha võtta.”
„Tore,” ütles Ocampo. „Chandleri peainsener ütles, et suudab energiavarustuse taastada kahekümne tunniga. Suudate te seda sama aja jooksul?”
„Meil võtab see vähem aega,” ütles Tvann. „Meil on sellega kogemusi, sekretär. Nagu sa tead.”
„Tõepoolest, tean.”
„Tore, et te nüüd täiega meiega olete.”
„Aitäh, komandör Tvann,” ütles Ocampo. „Mul ka.”
„Mida sa ülejäänud meeskonnaga kavatsed peale hakata?” küsis Tvann.
„Ma ütlesin neile, et paneme nad päästekapslitesse. Nii teemegi.”
„Päästekapslitest on kahju.”
Ocampo kehitas õlgu. „Neid pole ju tegelikult vaja?”
„Ei,” ütles Tvann.
„Siis me ei kaota midagi. Üks asi siiski. Üks päästekapslitest tuleb hävitada. Peab olema usutav, et mu keha ei leita. Ühest purustatud päästekapslist selleks piisab.”
„Muidugi,” küsis Tvann. „Sul on assistent, jah? Kas ta läheb päästekapslisse?”
„Paku talle võimalust valida kas päästekapsel või tulla meiega,” ütles Ocampo. „Ma jätan sinu otsustada, kui palju talle vihjata, et päästekapsel on halb mõte.”
„Ta ei tea?”
„Sellest? Ei. See oli saladus, mäletad.”
„Usun, et talle piisab käsust meiega tulla. Vähem jama niipidi.”
„Sinu etteaste,” ütles Ocampo ja patsutas rraeylast õlale, lõpetades nii vestluse. Tvann läks Chandleri meeskonna karjatamist juhtima. Ocampo pööras oma tähelepanu mulle.
„Noh, härra Daquin,” ütles Ocampo. „Täna on su õnnepäev. Elad selle päeva üle. Mingis mõttes.”
„Ei mingit häiredrooni?” küsisin.
„Sa mõtled, mis Kolooniate Liidule Chandleri meeskonna asukohta teada annaks?”
„Jah.”
Ocampo raputas pead. „Ei.”
„Nii et sa lased kogu Chandleri rahval päästekapslites lämbuda.”
„See on kõige tõenäolisem stsenaarium, jah,” lausus Ocampo. „See süsteem on asustamata. Vaevalt siia keegi nädala jooksul satub. Või aasta.”
„Miks?” küsisin. „Miks sa seda teed?”
„Sa küsid, miks minust on ilmselt saanud reetur?”
„Alustuseks.”
„Täielik vastus võtaks rohkem aega, kui meil on. Nii et ma vaid mainin, et tegelik küsimus on, kellele peaks lojaalne olema, kas Kolooniate Liidule või inimkonnale. Need kaks ei ole sama asi, eks ole. Ja millalgi ma sain aru, et olen lojaalne inimkonnale. Kolooniate Liidu aeg läheneb lõpule, härra Daquin. Püüan lihtsalt tagada, et kui see lõpeb, ei tähenda see kogu inimrassi lõppu.”
„Kui sa oled inimkonnale lojaalne, siis tõesta seda,” ütlesin. Viipasin Chandleri meeskonna poole. „Nad on inimesed, sekretär Ocampo. Päästke need inimesed. Saada hüppedroon Fööniksi jaama, et nad saaksid teada, kus nad on. Ära lase neil päästekapslites surra.”
„Teist on üllas proovida neid päästa,” ütles Ocampo. „Ma soovin, et saaksin teie soovi täita, härra Daquin. Soovin tõeliselt ja siiralt, et saaksin. Kuid praegu ei tohi Kolooniate Liit teada, et olen nad hüljanud. Nad peavad arvama, et ma olen surnud. See on võimalik ainult siis, kui pole kedagi midagi muud teatamas. Mul on kahju.”
„Te ütlesite, et vajate mind piloodiks. Ma ei aita teid, kui te neid ei päästa.”
„Ma arvan, et muudate meelt.” Ocampo noogutas ühele rraeylasele.
Mul löödi jalad alt ja mind suruti kõvasti vastu lastiruumi põrandat.
Miski suruti mulle kuklasse. See tundus relvana.
Tundsin lasu vibratsiooni ja sama hetkel tundsin ka, kuidas miski tabas mu kolju tagaosa.
Ma ei mäleta, mis edasi sai.