7
Oma robotliku viisakusega saatsid Daneel ja Giskard Mandamuse ja tema robotid valduse piirini. Seejärel, kuna nad niikuinii olid väljas, tegid nad ka ringkäigu, kontrollimaks, et kõik vähemad robotid on oma kohtadel. Nad täheldasid, et ilm on pilvine ja külmem, kui tavaliselt sel aastaajal.
„Doktor Mandamus tunnistas selgelt, et Asundused on nüüd tugevamad kui Välisilmad,” ütles Daneel. „Seda ma poleks temast oodanud.”
„Ka mina mitte,” ütles Giskard. „Tänu Elijah Baley palju aastakümneid tagasi tehtud ennustustele olin kindel, et Asunduste jõud võrreldes Välisilmadega kasvab, kuid võimatu oli määrata hetke, mil see fakt Aurora nõukogule ilmselgeks muutub. Mulle tundus, et sotsiaalse inertsi tõttu on nõukogu Välisilmade üleolekus veendunud veel tükk aega pärast seda, kui see kaob, kuid ma ei suutnud välja arvutada, kaua nad ennast petavad.”
„Ma olen üllatunud, et partner Elijah nägi seda ette nii kaua aega tagasi.”
„Inimesed suudavad mõelda inimestest viisil, mida meie ei valda.” Oleks Giskard olnud inimene, oleks ta seda öelnud kahetsuse või kadedusega, ent robotina konstateeris ta lihtsalt fakti.
„Olen püüdnud koguda teadmisi ja mõista inimeste mõtteviisi, lugedes niipalju kui võimalik nende ajaloost,” jätkas Giskard. „Kindlasti on kusagil selles tohutus sündmuste hulgas peidus meie robootika seadustega samaväärsed inimsuse seadused.”
„Proua Gladia ütles mulle kord, et see on tühi lootus,” vastas Daneel.
„Nii võib see olla, sõber Daneel, sest kuigi mulle tundub, et sellised seadused peavad olemas olema, ei suuda ma neid leida. Ükskõik kui avara ja lihtsa üldistuse ma teen, on sellest hulgaliselt erandeid. Samas, kui sellised seadused oleksid olemas, saaksin ma inimestest paremini aru ja lisaks oleksin kindel, et suudan Kolme seadust paremini järgida.”
„Kuna partner Elijah mõistis inimesi, pidi tal olema mingisugune arusaam inimsuse seadustest.”
„Eeldatavasti. Aga tema mõistmine oli seotud millegagi, mida ta nimetas intuitsiooniks – ma ei saa sellest sõnast aru, sest ma ei mõista kontseptsiooni, mida see tähistab. Arvatavasti asub see väljaspool loogikat ja mina saan kasutada ainult loogikat.”
7a
See tõdemus. Ja mälu!
Mälu, mis muidugi ei tööta inimpäraselt. See ei saanud mäletada osaliselt, ähmaselt, liita ja lahutada tänu soovmõtlemisele ja omakasule, selles polnud lünki ja aeglane sobramine mälestustes ei saanud üle kasvada tundidepikkuseks unelemiseks.
See oli sündmusi täpselt – ainult palju kordi kiiremini – taastav roboti mälu. Sekundid suruti kokku nanosekunditeks ja neid sai üle vaadata sellise kiiruse ja täpsusega, et vestluses ei tekkinud tajutavat lünka.
Giskard elas läbi oma külaskäiku Maale. Ta oli teinud seda lugematu arv kordi, oli püüdnud mõista, kuidas Elijah Baley nii vabalt tulevikku ette näeb, ja polnud sellega kunagi hakkama saanud.
Maa!
Fastolfe oli tulnud Maale Aurora sõjalaeval, kaasas suur hulk nii inimestest kui robotitest kaaslasi. Orbiidilt alla aga läks ta süstikuga üksi. Ta oli saanud immuunsussüsteemi tugevdavaid süste ja tal olid kõik vajalikud kindad, katted, kontaktläätsed ja ninatropid. Kõige sellega tundis ta end üsna julgelt, kuid mitte ükski auroralane ei tahtnud temaga kaasa tulla.
Selle peale oskas Fastolfe vaid õlgu kehitada ja (nagu ta hiljem selgitas Giskardile) ehk võeti teda hoopis paremini vastu, kui delegatsioon vaid temast koosnes. Suurema karjaga minnes oleksid nad maalastele meenutanud (viimaste jaoks ebameeldivaid) Kosmoselinna päevi, mil Välisilmadel oli Maal püsiv esindus ja nad sekkusid Maa asjadesse vahetult.
Giskardi võttis Fastolfe siiski endaga kaasa. Saabuda ilma ühegi robotita oleks isegi Fastolfe jaoks mõeldamatu olnud. Saabuda suurema hulga robotitega oleks olnud liiga suureks väljakutseks neile aina enam robotivastaliseks muutuvatele maalastele, kellega ta lootis kohtuda ja läbirääkimisi pidada.
Kõigepealt, muidugi, tahtis ta kohtuda Baleyga, kes pidi olema vahemeheks tema ja maalaste vahel. See oli mõistlik vabandus. Tegelik põhjus oli lihtsalt see, et Fastolfe tahtis väga Baleyt uuesti näha; ta oli talle väga palju tänu võlgu.
(Fastolfe ei saanud kuidagi teada – ei osanud ettegi kujutada –, et Giskard soovis ka väga Baleyt näha, ja et asi selleni viia, oli õige pisut tugevdanud vastavaid impulsse Fastolfe ajus.)
Baley ootas neid maandumisel ja temaga oli kaasas väike rühm Maa ametnikke, nii et kõigepealt kulus üks parajalt tüütu jupp aega, kuni viisakus ja protokoll oma nõudsid. Igatahes kulus mitu tundi, enne kui nad kahekesi jäid, ja sedagi poleks nii ruttu juhtunud ilma Giskardi vaikse ja märkamatu sekkumiseta – ainult väga natuke tuli puudutada mõnede tähtsamate ametnike teadvust, kel oli niigi kohutavalt igav. (Alati oli kõige ohutum kellegi teadvusse sekkuda vaid juba olemasoleva emotsiooni rõhutamisega. See ei teinud peaaegu kunagi mingit kahju.)
Baley ja Fastolfe istusid väikeses privaatses söögitoas, mis tavaliselt oli vaid kõrgete riigiametnike käsutuses. Toitu sai tellida arvutiklaviatuurilt ja selle tõid kohale arvutijuhitud mehhanismid.
Fastolfe naeratas. „Väga arenenud,” ütles ta, „aga need mehhanismid on lihtsalt spetsialiseeritud robotid. Ma olen üllatunud, et Maa neid kasutab. Need ei ole kindlasti Välisilmade toodang.”
„Ei, ei ole,” ütles Baley väärikalt. „Kodutehtud, kui nii võib öelda. Need on ainult juhtkonna käsutuses; mina kasutan neid ka üldse kõige esimest korda ja vaevalt mul enam kunagi teist juhust tuleb.”
„Sind võidakse ühel päeval valida juhtkonda ja siis kasutad sa neid iga päev.”
„Seda ei juhtu,” ütles Baley. Nõud asetati nende ette ja mehhanism oli piisavalt tark ignoreerimaks Giskardi, kes liikumatult Fastolfe tooli taga seisis.
Mõnda aega sõid nad vaikides ja siis sõnas Baley pisut häbelikult: „On tore sind jälle näha, doktor Fastolfe.”
„Rõõm on mõlemapoolne. Ma ei ole unustanud, et kaks aastat tagasi Auroral õnnestus sul mind vabastada robot Janderi hävitamise kahtlustustest ja pöörata olukord põhjalikult mu liiga enesekindla vastase, vana hea Amadiro kahjuks.”
„Ma värisen siiani sellele mõeldes,” ütles Baley. „Ja ma tervitan ka sind, Giskard. Ma loodan, et sa ei ole mind unustanud.”
„See oleks täiesti võimatu, härra,” ütles Giskard.
„Tore. Nii, doktor, loodan, et poliitiline olukord Auroral on endiselt soodne. Siinsete uudiste järgi tundub nii, kuid ma ei usalda maist analüüsi Aurora tegemiste kohta.”
„Antud juhul võid. Minu pool kontrollib nõukogu kindlalt. Amadiro täidab morni opositsiooni osa ja mulle tundub, et kulub aastaid, enne kui ta inimesed toibuvad sellest löögist, mis sa neile andsid. Aga kuidas on asjad sinu ja Maaga?”
„Käivad kah... Doktor Fastolfe, palun ütle...” Baley krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks tal piinlik. „Ega sa Daneeli kaasa ei toonud?”
„Vabanda, Baley,” ütles Fastolfe aeglaselt. „Ma võtsin, aga jätsin ta laeva. Arvasin, et ei ole kuigi tark, kui mul on kaasas liiga inimesesarnane robot. Arvestades, kui robotivastane on Maa, võiks inimesekujuline robot olla liigne provokatsioon.”
Baley ohkas. „Saan aru.”
„Kas on tõsi, et teie valitsus kavatseb keelata robotite kasutamise Linnades?” küsis Fastolfe.
„Ma kardan, et varsti jõutakse jah selleni. Muidugi antakse ajapikendust, et vähendada majanduslikku kahju ja ebamugavusi. Roboteid lubatakse ainult maal, kus nad on vajalikud põllumajanduses ja mäetööstuses. Ka seal kaotatakse need järk-järgult ning plaanis on uutesse maailmadesse roboteid üldse mitte viia.”
„Kuna sa mainisid uusi maailmu, siis kas su poeg on juba Maalt lahkunud?”
„Jah, paar kuud tagasi. Ta on meile sõna saatnud, et jõudis õnnelikult uude maailma koos mitmesaja asustajaga, nagu nad end ise kutsuvad. Maailma, kus on pisut kohalikku taimestikku ja madala hapnikusisaldusega atmosfäär. Ilmselt õnnestub see aja jooksul üsna Maa-sarnaseks teha. Seniks on mõned hädapärased kuplid püsti pandud, uued asustajad on oodatud ja kõik tegelevad agaralt terraformimisega. Bentley kirjad ja harvad hüperlainekontaktid kõlavad väga lootusrikkalt; need ei aita ainult kahjuks tema ema, kes teda kohutavalt koju igatseb.”
„Ja lähed ka sina sinna, Baley?”
„Ma ei ole kindel, kas minu ettekujutusega õnnest läheb kokku elamine veidras maailmas kupli all, doktor Fastolfe. Mul ei ole Beni noorust ja entusiasmi... Kuid ma arvan, et pean seda tegema kahe-kolme aasta pärast. Igal juhul olen juba ministeeriumile teatanud oma kavatsusest emigreeruda.”
„Ma kujutan ette, et see ärritab neid kõvasti.”
„Sugugi mitte. Nad ütlevad nii, kuid neil on hea meel minust lahti saada. Ma olen liiga tuntud.”
„Ja kuidas on Maa valitsus reageerinud sellele Galaktikasse laienemise soovi järsule tõusule?”
„Närviliselt. Nad ei keela seda ära, kuid kindlasti ei ole nad eriti vastutulelikud. Nad kardavad ikka veel, et Välisilmad on sellele vastu ja teevad selle peatamiseks midagi ebameeldivat.”
„Sotsiaalne inerts,” ütles Fastolfe. „Nad hindavad meid aastatetaguse käitumise järgi. Me oleme küllalt selgelt öelnud, et toetame nüüd uute planeetide koloniseerimist maalaste poolt ja kavatseme ka ise neid koloniseerida.”
„Siis ma loodan, et sa selgitad seda ka meie valitsusele... Tegelikult, doktor Fastolfe, tahaksin ma hoopis teise, mitte nii tähtsa asja kohta küsida... Kuidas läheb...” Ta peatus.
„Gladial?” küsis Fastolfe muiet varjates. „Kas sa oled ta nime unustanud?”
„Ei, ei. Ma lihtsalt kõhklesin, et... et...”
„Tal läheb hästi,” ütles Fastolfe, „ja ta on eluga rahul. Ta palus end sulle meelde tuletada, kuid mulle tundub, et ta on sul ilma kõrvalise abita väga hästi meeles.”
„Loodan, et ta Solaria päritolu ei ole kasutatud tema vastu?”
„Ei, ega ka mitte tema osa doktor Amadiro hävitamises. Pigem vastupidi. Võid kindel olla, et ma hoolitsen tema eest... Ja ikkagi ei tahaks ma sul päriselt lubada teemat muuta, Baley. Mis siis, kui Maa ametnikkond jääbki väljarändamisele ja laienemisele vastu seisma? Kas see võib jätkuda vaatamata vastuseisule?”
„Võimalik,” ütles Baley, „kuid mitte tingimata. Sellele on ka maalaste hulgas üldiselt suur vastuseis. On raske murda välja nendest tohututest maa-alustest Linnadest, mis on meile koduks...”
„Üsaks.”
„Või üsaks, kui soovid. See pole kerge – minna uutesse maailmadesse ja elada aastakümneid kõige primitiivsemates tingimustes; mitte kunagi oma elus mugavuseni jõuda. Kui ma sellele mõtlen, otsustan nii mõnigi kord lihtsalt mitte minna – eriti mõnel unetul ööl. Sadu kordi olen ma otsustanud mitte minna ja ühel päeval ma võin sellesse otsusesse kinni jääda. Ja kui niimoodi hädas olen isegi mina, kellelt teatud mõttes kogu see idee pärineb, siis kes läheb kõhklusteta ja rõõmsal meelel? Ilma valitsuse toetuseta... või olgem julmalt otsekohene – ilma valitsuse kinga surveta meie rahva istmikupiirkonnale võib kogu projekt ebaõnnestuda.”
Fastolfe noogutas. „Ma püüan su valitsust veenda. Aga kui ma läbi kukun?”
„Kui sa läbi kukud – ja kui seega meie inimesed läbi kukuvad – jääb vaid üks alternatiiv,” ütles Baley tasa. „Välisilmlased ise peavad Galaktika asustama. Keegi peab seda tegema.”
„Ja sa oled rahul, nähes Välisilmu laienemas, sellal kui maalased jäävad oma ainsale planeedile?”
„Rahul ma ei oleks, aga seegi oleks parem kui praegu, kus mingit laienemist ei toimu. Palju sajandeid tagasi tungisid maalased tähtedele ja asustasid mõned maailmad, mida nüüd kutsutakse Välisilmadeks. Need mõned esimesed koloniseerisid teised. Kuid sellest on väga kaua aega, mil maalased või välisilmlased – ükskõik kes – on mõne uue maailma asustamisega hakkama saanud. Nii ei tohi jätkuda.”
„Ma olen nõus. Aga miks sina laienemist soovid, Baley?”
„Ma arvan, et ilma ühel või teisel viisil laienemiseta ei ole inimkonnal tulevikku. See ei pea olema geograafiline laienemine, kuid ikkagi on kõige lihtsam selle abil ka mingit muud liiki laienemist esile kutsuda. Kui geograafiline laienemine ei toimu teiste arukate olendite arvel, kui on tühja ruumi, kuhu laieneda, siis miks mitte? Sellistes tingimustes laienemisele vastu seista tähendab taandarengut.”
„Nii et sina näed neid vastanditena? Laienemine ja arenemine versus paigalseis ja taandareng?”
„Jah, ma arvan nii. Seega, kui Maa keeldub laienemast, peavad Välisilmad seda tegema. Inimkond, kas maalaste või välisilmlaste kujul, peab laienema. Ma tahaksin näha maalasi seda tegemas, kuid kui me ei saa hakkama, on välisilmlaste laienemine parem kui üldse mitte midagi. Sellised need võimalused on.”
„Ja kui üks laieneb, aga teine mitte?”
„Siis laienev ühiskond muutub pidevalt tugevamaks ja see, mis ei laiene, pidevalt nõrgemaks.”
„Oled sa selles kindel?”
„Ma arvan, et see on vältimatu.”
Fastolfe noogutas. „Tegelikult olen ma sinuga nõus. See on ka põhjus, miks ma püüan veenda nii maalasi kui välisilmlasi laienema. See on kolmas ja minu arust kõige parem võimalus.”
7b
Mälus vilksatasid järgnevad päevad – kõikjal ojade ja keeristena ringivoogav tohutu inimhulk... kihutavatele ekspressteedele peale- ja mahaminek... lõputud koosolekud lugematute ametnikega... ja rahvahulga mõtted.
Eriti just rahvahulga mõtted.
Rahvahulgas oli teadvusi nii tihedalt, et Giskard ei suutnud neid üksteisest eristada. Massi teadvused segunesid ja sulasid kokku tohutuks võbelevaks halluseks, millest aeg-ajalt sähvisid kahtlustamise ja sallimatuse sädemed, kui mõni sealt voolust tema põrnitsemiseks peatus.
Ta sai tegelda üksikute teadvustega vaid siis, kui Fastolfel oli kohtumine väiksema hulga ametnikega. Tegelikult luges muidugi vaid see.
Mälu aeglustus hetkes, mis oli nende Maal viibimise lõpupoole. Giskardil oli õnnestunud vaid mõne teadvuse kerge mõjutamisega saavutada, et nad said natuke aega Baleyga segamatult kahekesi olla.
„Ma tõesti ei taha sind vältida, Giskard,” ütles Baley vabandavalt. „Mul lihtsalt polnud võimalust sinuga kahekesi jääda. Ma ei ole Maal eriti kõrgel positsioonil ega saa vabalt oma tegemisi seada.”
„Ma olen sellest muidugi aru saanud, härra, kuid nüüd meil on see võimalus.”
„Tore. Doktor Fastolfe ütles mulle, et Gladial läheb hästi. Ta võib seda ka heast südamest öelda, teades, et just seda ma kuulda tahangi. Sinul aga käsin ma tõtt rääkida. Kas Gladial päriselt ka hästi läheb?”
„Doktor Fastolfe rääkis sulle tõtt, härra.”
„Ja loodetavasti sa mäletad, et meie viimasel kohtumisel Auroral palusin ma sul Gladiat kaitsta ja hoida.”
„Sõber Daneel ja mina, härra, oleme su soovi mõlemad silmas pidanud. Olen korraldanud nii, et kui doktor Fastolfe enam elus ei ole, läheme me üle proua Gladia majapidamisse. Siis on meil veel lihtsam teda hoida.”
„See on kaua pärast minu aega,” ütles Baley kurvalt.
„Ma mõistan seda, härra, ja mul on kahju.”
„Jah, aga pole midagi teha. Ja kriis tuleb – või võib tulla – isegi enne seda ja ikkagi pärast minu aega.”
„Härra, millest sa räägid? Milline kriis?”
„Giskard, kriisi võib põhjustada see, et doktor Fastolfe on üllatavalt veenev isik. Või on temaga seotud mõni muu faktor, mis ta selliseks muudab.”
„Härra?”
„Kõik ametnikud, kellega doktor Fastolfe on kohtunud ja rääkinud, näivad nüüd olevat väljarändamise innukad pooldajad. Nad ei olnud varem selle poolt ja kui olidki, siis suurte reservatsioonidega. Ja nüüd, kui otsustavad juhid on poolt, tulevad kõik teised järele. See levib nagu epideemia.”
„Kas see pole mitte see, mida sa soovid, härra?”
„Jah, on küll, kuid see on peaaegu liiga ilus. Me valgume üle Galaktika – aga mis siis, kui välisilmlased ei tule?”
„Miks nad ei peaks?”
„Ma ei tea. See on oletus, mitte võimalus. Mis siis, kui nad ei tule?”
„Vastavalt sellele, mida ma olen kuulnud sind ütlevat, muutuvad Maa ja maailmad, mida te asustate, tugevamaks.”
„Ja Välisilmad muutuvad nõrgemaks. Paratamatult tuleb aga aeg, mil Välisilmad on tugevamad kui Maa ja tema Asundused, ent pidevalt nõrgenemas. On vältimatu, et lõpuks teadvustavad Välisilmad maalasi kasvava ohuna. Just sel ajal tulevad Välisilmad selle peale, et maalased ja asustajad tuleb peatada iga hinna eest, peatada drastiliste meetmetega enne, kui on hilja. See ongi kriis, mis otsustab inimkonna kogu tuleviku.”
„Ma mõistan, mida sa öelda tahad, härra.”
Mõneks hetkeks jäi Baley mõtlikult vait ja küsis siis peaaegu sosinal, justkui kartes, et neid pealt kuulatakse: „Kes teab sinu võimetest?”
„Inimeste hulgast vaid sina – ja sa ei saa seda teistele rääkida.”
„Ma tean hästi, et ei saa. Asi on selles, et see oled sina, mitte Fastolfe, kes pööras väljarändamise pooldajateks kõik ametnikud, kellega kokku puutusite. Ja kui me selleni jõudsime, siis olid see sina, kes korraldas, et Fastolfe võtab Maale kaasa sinu, mitte Daneeli. Sa oled oluline ja Daneel võis ainult segada.”
„Mulle tundus hädavajalik piirduda minimaalse personaliga, et mitte raskendada mu tööd maalaste tunnete riivamisega,” ütles Giskard. „Härra, mul on kahju, et Daneel ei saanud tulla. Ma tajun su pettumust, et sa teda ei näinud.”
„Nojah,” raputas Baley pead. „Ma mõistan paratamatust ja olen kindel, et sa ütled Daneelile edasi, kui väga ma temast puudust tunnen. Igal juhul rõhutan seda, mida juba ütlesin. Kui maalased saavad nüüd hakata planeete asustama ja Välisilmad jäävad maha, siis vastutad sina selle kõige, eriti kindlasti saabuva kriisi eest. Sellepärast pead sa mõistma, et sul tuleb oma võimeid ka edaspidi Maa kaitsmiseks kasutada. Kriis tuleb.”
„Ma teen, mida suudan, härra.”
„Ja kui see peaks sul õnnestuma, võivad Amadiro – või tema järgijad – Gladia kallale minna. Ka tema kaitsmist ei tohi unustada.”
„Daneel ja mina ei unusta.”
„Tänan sind, Giskard.”
Ja nad läksid lahku.
Giskard nägi Baleyt veel korra, kui ta Fastolfe järel süstikusse sisenes, et alustada tagasiteed Aurorale. Seekord ei olnud neil võimalust rääkida.
Baley viipas ja ta huuled vormisid ühe sõna: „Mäleta.”
Giskard tajus seda sõna ja lisaks ka kaasnevaid emotsioone.
Pärast seda ei näinud Giskard Baleyt enam kunagi. Mitte kunagi.
8
Giskard polnud kunagi suutnud kohe pärast Maa külastamise eredate kaadrite vaatamist jätta silme eest läbi laskmata pöördelist kohtumist Amadiroga Robootika Instituudis.
Seda kohtumist polnud kerge korraldada. Amadirole, kes võttis oma lüüasaamist väga teravalt, oleks Fastolfe valdustesse tulemine talumatu alandus.
„Mis seal’s ikka,” oli Fastolfe öelnud Giskardile. „Pärast sellist võitu võin endale suuremeelsust lubada. Ma lähen tema juurde. Lõpuks – ma pean teda nägema.”
Fastolfe oli olnud Robootika Instituudi liige sellest ajast, kui ta oli Baley abiga purustanud Amadiro ja tema poliitilised ambitsioonid. Vastutasuks oli ta Instituudile üle andnud kõik inimkujuliste robotite tootmiseks ja hooldamiseks vajalikud andmed. Toodeti mõned sellised, siis jäi projekt toppama ja Fastolfe oli ärritatud.
Kõigepealt oli Fastolfe kavatsenud minna Instituuti ilma ainsagi robotist kaaslaseta. Nii oleks ta asetanud end kaitsetult, kujundlikult lausa alasti keset vaenlase laagrit. See oleks olnud märk tagasihoidlikkusest ja usaldusest, kuid see oleks ka olnud märk täielikust enesekindlusest ja Amadiro oleks seda mõistnud. Täiesti üksi minnes oleks Fastolfe demonstreerinud oma veendumust, et Amadiro, mis sellest, et tal on seal kõik Instituudi ressursid käsutada, ei julge puudutada oma vaenlast, kes tuleb ta mõjuraadiusse hooletult ja kaitsetult.
Ja lõpuks võttis ta ikkagi – päriselt mõistmata, miks – Giskardi kaasa.
Amadiro tundus olevat kõhnemaks jäänud sellest ajast, kui Fastolfe teda viimati nägi, ent ta oli ikkagi väljapaistev eksemplar – pikk ja raskekaaluline. Ta ei naeratanud enesekindlalt, mis varem oli paistnud ta firmamärk olevat, ja kui ta üritas seda Fastolfe sisenemisel esile manada, tuli välja pigem hammaste paljastamine, mis hääbus hapus tusas.
„Noh, Kelden,” ütles Fastolfe, võttes endale vabaduse kasutada teise eesnime, „me ei näe teineteist tihti, vaatamata sellele, et oleme nüüd juba neli aastat kolleegid.”
„Säästa mind võltsist seltsimehelikkusest, Fastolfe,” ütles Amadiro varjamatult solvunud urinal, „ja minu nimi on Amadiro. Me ei ole kolleegid muu, kui nime poolest, ja ma ei ole mingit saladust teinud – ega tee kunagi –, et minu arvates on sinu välispoliitika meie jaoks enesetapp.”
Kohal oli kolm Amadiro robotit, suured ja säravad, ja Fastolfe uuris neid kulme kergitades. „Amadiro, sa oled hästi kaitstud ühe mehe vastu, kes tuleb rahus ja ühe robotiga.”
„Nad ei ründa sind, Fastolfe, nagu sa hästi tead. Aga miks sa võtsid kaasa Giskardi? Miks mitte oma meistriteose Daneeli?”
„On see ikka ohutu tuua Daneel sinu käeulatusse, Amadiro?”
„Ma võtan seda kui kavatsust nalja teha. Ma ei vaja enam Daneeli. Me ehitame oma inimkujulisi.”
„Tuginedes minu joonistele.”
„Koos täiustustega.”
„Ja sellele vaatamata ei kasuta te veel inimkujulisi. Sellepärast ma sinu juurde tulingi. Ma tean, et minu positsioon Instituudis on ainult nimeline ja et mu kohalolek on ebasoovitav, rääkimata mu arvamustest ja soovitustest. Vaatamata sellele pean mina kui Instituudi liige avaldama oma rahulolematust su saamatusega inimkujulisi roboteid kasutusele võtta.”
„Kuidas sa sooviksid, et ma neid kasutan?”
„Eesmärk oli saata inimkujulised uusi maailmu välisilmlaste tulekuks ette valmistama. Oli ju nii, et nad pidid maailmad terraformima ja muutma täielikult asustatavaks?”
„Aga kas polnud see just see, millele sa vastu olid, Fastolfe?”
„Jah, olin küll,” ütles Fastolfe. „Tahtsin, et välisilmlased ise emigreeruksid ja tegeleksid terraformimisega. Kuid nad ei tee seda ja mulle tundub, et tõenäoliselt ei hakkagi tegema. Saatkem siis inimkujulised. See oleks parem kui mitte midagi.”
„Kõik meie väljapakutud alternatiivid nurjuvad, kuni sinu vaated domineerivad nõukogus, Fastolfe. Välisilmlased ei lähe karmidesse, kohandamata maailmadesse. Ja paistab, et nad ei salli ka inimkujulisi roboteid.”
„Sa ei ole ka teinud midagi, et need välisilmlastele meeldima hakkaksid. Maalased on hakanud asustama uusi planeete – isegi karme ja terraformimata planeete. Ja ilma robotite abita.”
„Sa tead suurepäraselt, kui erinevad me maalastest oleme. Maalasi on kaheksa miljardit, pluss suur hulk asustajaid.”
„Ja välisilmlasi on viis ja pool miljardit.”
„Erinevused ei ole ainult arvus,” ütles Amadiro kibedalt. „Nad paljunevad nagu putukad.”
„Ei paljune. Maa elanikkond on sajandeid suhteliselt stabiilne olnud.”
„Kuid neil on potentsiaal. Kui nad väljarändamist tõsiselt võtavad, võivad nad raskusteta toota sada kuuskümmend miljonit uut isendit aastas, ja see number kasvab eksponentsiaalselt vastavalt sellele, kuidas uued maailmad täituvad.”
„Meil on bioloogiliselt võimalik igal aastal toota sada miljonit uut isendit.”
„Aga mitte sotsioloogiliselt. Me oleme pikaealised; me ei taha, et meid nii ruttu välja vahetatakse.”
„Me võime saata suure osa uutest uutesse maailmadesse.”
„Nad ei lähe. Me väärtustame oma kodanikke, kes on tugevad, terved ja võimelised sellisena ligi nelikümmend dekaadi vastu pidama. Maalased võivad endale lubada hooletut suhtumist oma isenditesse, kes vananevad vähem kui kümne dekaadiga ja on haigustest puretud ning degenereeruvad isegi juba selle lühikese aja jooksul. Neile pole probleemiks saata igal aastal miljonit välja kindlasse viletsusse eluga riskima. Tegelikult ei ole isegi ohvritel vaja karta viletsust ja surma, sest mis muu neid Maal ootab? Oma jõledast maailmast väljarändavad maalased teavad hästi, et see, mis neid ootab, on vaevalt hullem. Teisalt meie väärtustame oma suurepäraselt kohandatud mugavaid planeete ega soovi neist kergekäeliselt loobuda.”
Fastolfe ohkas ja ütles: „Ma olen kuulnud kõiki neid argumente nii tihti... Amadiro, tohin ma juhtida tähelepanu ainuüksi asjaolule, et Aurora oli algselt karm ja kohandamata maailm, mida tuli kõvasti terraformida; kõik Välisilmad olid sellised.”
„Jah, ma olen kuulnud oksendamiseni kõiki su argumente ja ma olen väsinud neile vastu vaidlemast,” vastas Amadiro. „Aurora oli alguses primitiivne, kuid Aurora asustasid maalased. Ka kõik teised Välisilmad asustasid maalased või välisilmlased, kes veel ei olnud oma maisest pärandist välja kasvanud. Ajad ei ole enam need. Praegu ei saa teha seda, mida tollal tehti.”
Amadiro suunurk tõusis hambaid paljastades, kui ta jätkas: „Ei, Fastolfe, sinu poliitika on pannud aluse maalastega asustatud Galaktika loomisele, sellal kui Välisilmade osaks on närbumine ja taandareng. Sa näed seda juba juhtumas. Su kahe aasta tagune kuulus reis Maale oli pöördepunkt. Sellega, et sa julgustasid neid poolinimesi välja rändama, reetsid sa tegelikult oma rahva. Ainuüksi kahe aastaga on maalased jõudnud juba kahekümne nelja maailma ja laienemine kogub aina hoogu.”
„Ära liialda,” ütles Fastolfe. „Mitte üks neist Asundustest ei ole veel inimestele kõlblik ega ole seda veel aastakümneid. Tõenäoliselt ei jää kõik neist ellu ja kui lähimad maailmad on asustatud, muutub kaugemaletung raskemaks, nii et esialgne hüppeline kasv aeglustub. Ma julgustasin nende edasitungi, sest ma arvestasin ka meie omaga. Me võime ikka veel sammu pidada, kui me selles suunas pingutame, ning terves konkurentsis koos Galaktikat täita.”
„Ei,” ütles Amadiro. „See, millest sa räägid, on kõigist poliitikatest kõige hävitavam – rumal idealism. Laienemine on ühepoolne ja jääb selliseks, ükskõik, mida sa teed. Maa inimesed valguvad takistamatult laiali ja nad tuleb peatada enne, kui nad muutuvad liiga tugevaks.”
„Ja kuidas sa seda ette kujutad? Meil on Maaga sõprusleping, kus on täpselt kirjas, et me ei takista nende laienemist kosmosesse, kuni nad ei puutu ühtki planeeti kahekümne valgusaasta raadiuses Välisilmadest. Nad on sellest piinliku täpsusega kinni pidanud.”
„Sellest lepingust teavad kõik,” ütles Amadiro. „Kõik teavad samuti, et ühestki lepingust pole kinni peetud, kui see hakkab töötama tugevama poole riiklike huvide vastu. Minu silmis pole sel lepingul mingit väärtust.”
„Minu silmis on. Sellest peetakse kinni.”
Amadiro raputas pead. „Su usk on liigutav. Miks peaks keegi sellest kinni pidama pärast seda, kui sa oled võimult läinud?”
„Ma ei kavatse niipea võimult lahkuda.”
„Kui Maa ja Asundused muutuvad tugevamaks, hakkavad Välisilmad kartma ja pärast seda sa võimule ei jää.”
„Ja kui sa siis kisud lepingu tükkideks ja hävitad Asundused ja lööd maalaste jaoks ukse kinni – kas siis välisilmlased hakkavad emigreeruma ja täidavad Galaktika?” küsis Fastolfe.
„Võib-olla mitte. Aga kui me otsustame seda mitte teha, kui me otsustame, et meil on niigi hea, siis mis vahet seal on?”
„Galaktikast ei saa siis inimeste impeeriumi.”
„Ja kui ei saa, mis siis?”
„Siis hakkavad Välisilmad nürinema ja degenereeruma, samuti kui Maa hakkab oma vangistuses nürinema ja degenereeruma.”
„See on lihtsalt sinu pooldajate pateetiline kõnekujund, Fastolfe. Ei ole mingeid tõendeid, et nii ka tegelikult läheb. Ja isegi kui läheb, on see meie valik. Vähemalt ei näe me Galaktikat lühiealiste barbarite sülle langemas.”
„Kas sa mõtled tõsiselt, et parem surgu Välisilmade tsivilisatsioon, kui et maalased laienevad?” küsis Fastolfe.
„Ma ei pea meie hukkumist tõenäoliseks, kuid jah, mulle tundub meie oma surm vähem hirmus, kui mingite lühiealiste haigustest puretud pool-inimeste triumf.”
„Kelle järglased me oleme.”
„Aga kellega me pole isegi enam geneetiliselt seotud. Oleme me ussikesed sellepärast, et miljardeid aastaid tagasi oli meie esivanemate hulgas ussikesi?”
Fastolfe, huuled kokku pressitud, tõusis, et lahkuda. Vihane Amadiro ei teinud midagi tema peatamiseks.
9
Daneelil ei olnud kuidagi otseselt võimalik aru saada, et Giskard on mälestustesse uppunud. Kõigepealt ei muutunud Giskardi välimus vähimatki ja lõpuks polnud ta mälestustesse uppunud ka nii, nagu inimesed seda oleksid. See võttis vaid mõne silmapilgu.
Teiselt poolt põhjustas see mõtete jada, mis Giskardi niimoodi minevikku meenutama pani, ka Daneelis endas umbes sarnase järelduste ja meenutuste ahela, sest Giskard oli ta kõige toimunuga juba väga ammu kurssi viinud. Ning muidugi polnud Giskard omakorda selle üle üllatunud.
Nende vestlus jätkus ilma märgatava pausita, kuid hoopis uuel tasemel, justkui oleksid nad kumbki ka teise minevikus käinud.
„On alust oletada, sõber Giskard, et kuna auroralased on nüüd valmis tunnistama, et nad on nõrgemad kui maalased koos asustajatega, siis kriis, mida Elijah Baley ette nägi, on ohutult möödas,” ütles Daneel.
„Nii on alust oletada küll, sõber Daneel.”
„Sa oled selle nimel tööd teinud.”
„Olen. Hoidsin nõukogu Fastolfe käpa all. Ma tegin, mida suutsin, et vormida neid, kes vormivad avalikku arvamust.”
„Ometi oled mures.”
„Olen olnud mures igas protsessi astmes, kuigi olen püüdnud mitte kellelegi kahju teha,” ütles Giskard. „Ma ei ole vaimselt mõjutanud mitte ühtegi inimest, kelle puhul pole aidanud vaid kergest puudutusest. Maal tuli mul lihtsalt vähendada kättemaksuhirmu ja ma valisin eelkõige neid, kel seda hirmu nagunii peaaegu et polnud. Auroral oli asi vastupidi. Siinsetele poliitikutele ei meeldinud niikuinii suundumused, mis ähvardasid nende mugavat äraolemist, ja mul tuli seda mõtteahelat vaid pisut tugevdada, et sellest saaks köis, mis neid kinni hoiab. Ja see on minu jaoks pidev piin. Õnneks küll talutav.”
„Miks? Sa julgustasid Maad laienema ja Välisilmu paigale jääma. See on ju see, mida vaja.”
„Kas ikka on? Arvad sa, sõber Daneel, et maalane loeb rohkem kui välisilmlane, kuigi nad mõlemad on inimesed?”
„On erinevusi. Elijah Baley pigem näeb maalaste lüüasaamist, kui et Galaktika asustamata jääb. Doktor Amadiro pigem näeb nii Maad kui Välisilmu hävimas, kui et Maa laieneda saaks. Esimene loeb võiduks ükskõik kumba võitu, teine on rahul, kui mõlemad kaotavad. Kas me ei peaks valima esimest, sõber Giskard?”
„Jah, sõber Daneel. Nii näib. Ja ikkagi – kui palju oled sa mõjutatud tunnetest oma kunagise väga erilise partneri, Elijah Baley vastu?”
„Mälestustel partner Elijah’st on väga suur väärtus ja Maa inimesed on tema inimesed,” ütles Daneel.
„Seda ma näen. Olen sulle paljude aastakümnete jooksul rääkinud, sõber Daneel, et sa kipud mõtlema nagu inimene; kuid ma ei ole kindel, kas see on tingimata kompliment. Sa ei ole inimene ja sa oled endiselt seotud Kolme seadusega, mis sest, et sa kipud mõtlema nagu inimene. Sa ei saa inimesele kahju teha, olgu ta siis maalane või välisilmlane.”
„On aegu, sõber Giskard, kui tuleb valida ühe või teise inimese vahel. Meile on antud eriülesanne kaitsta leedi Gladiat. Teatud juhtudel oleksin ma sunnitud leedi Gladia kaitsmiseks kahjustama teist inimolendit ja mulle tundub, et kõigi muude tingimuste võrdsuse korral olen ma valmis maalase kaitsmiseks välisilmlast pisut rohkem kahjustama.”
„Nii sa arvad. Kuid tegelikus olukorras lähtud sa situatsiooni spetsiifilistest asjaoludest. Sa avastad, et sa ei saa üldistada,” ütles Giskard. „Ja nii on ka minuga. Maad innustades ja Aurorat pärssides tegin doktor Fastolfele võimatuks veenda Aurora valitsust sponsoreerima väljarändepoliitikat ja niimoodi tekitama Galaktikasse kaht laienevat võimu. Ma ei pääse tõdemusest, et olen muutnud osa tema tööst mõttetuks. See pidi täitma ta järjest suurema meeleheitega ja ilmselt kiirendas see ta surma. Olen tundnud seda tema meeltes ja see on valus. Ja siiski, sõber Daneel...”
Giskard jäi vait ja Daneel küsis: „Jah?”
„Kui ma poleks seda teinud, oleks see kõvasti kärpinud Maa laienemisvõimalusi, oluliselt parandamata Aurora omi. Doktor Fastolfe oleks siis löödud mõlemas, nii Maa kui Aurora osas, ja pealegi oleks Amadiro saanud ta siis võimult tagandada. Tema pettumus oleks olnud suurem. Ma olin doktor Fastolfele tema eluajal lojaalne rohkem kui kellelegi teisele ja ma valisin selle tegevuskava, mille puhul tema pettumus oli väiksem, ja mina ei kahjustanud märgatavalt teisi inimesi, kellega oli vaja tegeleda. Kui doktor Fastolfe ka oli pidevalt ärritatud oma võimetuse üle veenda auroralasi – ja välisilmlasi üldisemalt – uutesse maailmadesse laienema, oli ta vähemalt õnnelik maalaste aktiivse väljarände üle.”
„Kas sa ei oleks saanud õhutada nii maalasi kui auroralasi, sõber Giskard, ja seega täita doktor Fastolfe mõlemad soovid?”
„Ma loomulikult tulin selle peale, sõber Daneel. Ma kaalusin seda võimalust ja leidsin, et see ei tööta. Ma sain maalasi emigreeruma julgustada tühise mõjutamisega, mis kellelegi kahju ei teinud. Auroralaste puhul oleks see tähendanud tugevat mõjutamist, mis kindlasti oleks palju kahju teinud. Esimene seadus takistas seda.”
„Kahju.”
„Tõsi. Mõtle, mida kõike oleks võinud korda saata, kui ma oleksin saanud doktor Amadiro mõtteviisi kardinaalselt ümber seadistada. Aga kuidas oleksin ma saanud muuta tema jäigalt juurdunud vastuseisu doktor Fastolfele? See oleks olnud umbes sama, kui keerata ta pead sada kaheksakümmend kraadi – nii täielik teadvuse ümberpööramine tapaks sama tõhusalt, kui tal päriselt kael kahekorra keerata.
Minu võimu hind, sõber Daneel,” jätkas Giskard, „on minu jaoks oluliselt suurendanud Esimesest seadusest tulenevat dilemmat. See keelab inimestele kahju tegemast ja rakendub tavaliselt seoses nähtavate füüsiliste vigastustega, mida on lihtne mõista ja seega on lihtne vastavas olukorras otsuseid teha. Mina – seni ainult mina – aga olen teadlik inimeste emotsioonidest ja meeleseisundist, nii et ma pean pidevalt arvesse võtma ka palju rafineeritumas vormis tekitatud kahju, mis sest, et ma seda täielikult ei mõista. Mitmes olukorras olen ma olnud sunnitud tegutsema ilma tõelise kindluseta ja see tekitab mu ahelatele pideva lisakoormuse.
Ja ometi ma arvan, et olen tegutsenud hästi. Olen välisilmlased kriitilisest punktist üle viinud. Aurora on teadlik Asunduste kasvavast jõust ja on nüüd sunnitud konflikte vältima. Nad on sunnitud mõistma, et maalasi tagasi lüüa on hilja, ja meie lubadus Elijah Baleyle on selles osas täidetud. Me oleme seadnud Maa Galaktika asustamise ja Galaktikaimpeeriumi loomise kursile.”
Selle hetkeni olid nad kõndinud tagasi Gladia maja poole, kuid nüüd Daneel peatus ja tema käe kerge surve Giskardi õlale peatas ka viimase.
„See kujutluspilt on väga kena,” ütles Daneel. „Partner Elijah oleks meie üle väga uhke, kui me saavutaksime selle nii, nagu sa ütled. „Robotid ja Impeerium” oleks Elijah öelnud ja ehk mulle õlale patsutanud... Ja ikkagi, nagu ma ütlesin, olen ma mures, sõber Giskard.”
„Miks, sõber Daneel?”
„Ma ei saa midagi parata, et kahtlen endiselt, kas me tõesti oleme läbinud kriisi, millest partner Elijah rääkis nii palju aastakümneid tagasi. Kas välisilmlased ikka tõesti ei jõua enam maalasi peatada?”
„Miks sa selles kahtled, sõber Daneel?”
„Mind pani kahtlema doktor Mandamuse käitumine proua Gladiaga vestlemise ajal.”
Giskard vaatas Daneeli mõni hetk üksisilmi ja vaikuses oli kuulda lehtede kahinat jahedas tuules. Pilved jäid hõredamaks ja varsti pidi päike välja tulema. Nende telegrammistiilis vestlus võttis vähe aega ja nad teadsid, et Gladia ei muretse veel, kuhu nad kadusid.
„Mis selles vestluses sind muretsema pani?” küsis Giskard.
„Nelja erineva juhtumi puhul oli mul võimalus jälgida Elijah Baley lähenemist mõistatusele,” vastas Daneel. „Kõigi nende nelja juhtumi puhul panin tähele metoodikat, mille abil ta suutis teha kasulikke järeldusi piiratud ja isegi eksitava teabe põhjal. Sellest peale olen oma võimete piires proovinud tema moodi mõelda.”
„Mulle tundub, et sa saad sellega hästi hakkama, sõber Daneel. Ma olen öelnud, et sa kipud mõtlema nagu inimene.”
„Panid sa tähele, et doktor Mandamusel oli kaks küsimust, mida ta soovis proua Gladiaga arutada. Ta rõhutas seda ise. Üks oli küsimus tema põlvnemisest – et kas ta on Elijah Baley järeltulija või mitte. Teine oli nõudmine, et proua Gladia kohtuks asustajaga ja annaks sellest hiljem aru. Võiks oletada, et teine neist on nõukogule oluline. Esimene omab tähtsust vaid tema enda jaoks.”
„Doktor Mandamus esitas asja nii, et see tema päritoluküsimus on tähtis ka doktor Amadiro silmis,” ütles Giskard.
„Siis on see isiklik asi kahe inimese jaoks, sõber Giskard. Sel pole ikkagi mingit tähtsust nõukogu ja seega kogu planeedi jaoks.”
„Jätka, sõber Daneel.”
„Samas aga puudutas doktor Mandamus riiklikku küsimust, nagu ta ise seda nimetas, teisena, peaaegu et möödaminnes, ja heitis selle kohe kõrvale. See ei paistnud küll olevat miski, milleks oli vaja isiklikult kohale tulla. Iga nõukogu ametnik oleks selle holograafilise side kaudu korda saanud ajada. Lisaks käsitles doktor Mandamus oma põlvnemist esimesena. Ta tegi seda üsna põhjalikult ja see oli teema, mida keegi teine poleks tema asemel arutada saanud.”
„Mida sa sellest järeldad, sõber Daneel?”
„Usun, et doktor Mandamus kasutas seda asustaja teemat ettekäändena privaatseks vestluseks proua Gladiaga, et oma põlvnemise kohta küsida. Paistis, et miski peale ta enda päritolu ei lähe talle eriti korda. Kas sa saad mu järeldustega nõustuda, sõber Giskard?”
Aurora päike ei olnud veel pilvedest läbi murdnud ja Giskardi silmade nõrk hõõgus oli näha. „Tõepoolest oli pinge doktor Mandamuse teadvuses vestluse esimese osa ajal mõõdetavalt suurem kui teise ajal,” ütles ta. „Võib-olla on see tõend, sõber Daneel.”
„Siis peame endalt küsima, miks on oma põlvnemise küsimus doktor Mandamuse jaoks nii oluline?” lausus Daneel.
„Doktor Mandamus selgitas seda,” ütles Giskard. „Tee tema ees on lahti, kui ta vaid suudab näidata, et ei põlvne Elijah Baleyst. On ilmselge, et doktor Amadiro, kelle heast tahtest ta sõltub, teeks ta maatasa, kui saaks teada, et ta on härra Baley järeltulija.”
„Nii ta ütles, sõber Giskard, kuid vestlusest tuleb välja mõndagi, mis sellele vastu räägib.”
„Miks sa nii arvad? Palun jätka seda inimese moodi mõtlemist, sõber Daneel. See on õpetlik.”
„Tänan, sõber Giskard,” ütles Daneel tõsiselt. „Kas sa panid tähele, et doktor Mandamuse silmis polnud veenev ükski kinnitus, et ta ei saa põlvneda partner Elijah’st? Ta kordas kõigi puhul, et doktor Amadiro ei aktsepteeri seda.”
„Jah, ja mis sa sellest järeldad?”
„Mulle näis doktor Mandamus nii veendununa, et doktor Amadiro ei aktsepteeri ühtki vastuargumenti tema Elijah Baleyst põlvnemise kohta, et jäi arusaamatuks, miks ta üldse vaevus proua Gladiat küsitlema. Ta ilmselt teadis algusest peale, et see on mõttetu.”
„Võib-olla, sõber Daneel, kuid see on pelgalt spekulatsioon. Suudad sa öelda, mis motiivil ta sel juhul tegutses?”
„Suudan. Usun, et ta uuris oma põlvnemist mitte halastamatu doktor Amadiro, vaid iseenda veenmiseks.”
„Miks ta sel juhul üldse doktor Amadirot mainis? Miks ta ei öelnud lihtsalt: „Ma soovin teada”?”
Kerge naeratus libises üle Daneeli näo, selline ilmemuutus, milleks teine võimeline ei olnud. „Kui ta oleks öelnud: „Ma soovin teada,” oleks proua Gladia kindlasti vastanud, et see ei ole tema asi, ja ta ei oleks midagi teada saanud. Proua Gladia aga on doktor Amadiro vastu sama vaenulik kui doktor Amadiro Elijah Baley vastu. Proua Gladia on raudselt solvunud iga avalduse peale, mida doktor Amadiro tema kohta teha võiks. Ta oleks maruvihane isegi siis, kui see enam-vähem tõsi oleks; veel vihasem, kui see oleks täiesti vale, nagu käesoleval juhul. Ta paneb kogu jõu mängu näitamaks, et doktor Amadiro eksib, ja ta esitab iga tõendi kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.
Seda arvestades tegi doktor Mandamuse külm märkus iga tõendi ebapiisavuse kohta ta aina vihasemaks ja sundis edasistele paljastustele. Doktor Mandamuse valitud strateegia lubas tal proua Gladialt maksimumi kätte saada ja lõpus oli tema veendunud, et tal ei ole maalastest esivanemaid (vähemalt mitte viimase paari sajandi jooksul). Ma arvan, et ta ei tulnud siia mitte Amadiro suhtumise pärast.”
„Sõber Daneel, see on huvitav seisukoht, kuid see ei tundu olevat väga põhjendatud,” ütles Giskard. „Kas miski näitab, et see on enamat, kui sinu arvamus?”
„Kas sulle ei tundu, sõber Giskard, et kui doktor Mandamus lõpetas oma uurimise ilma piisava hulga tõenditeta doktor Amadiro – nagu ta meile väitis – veenmiseks, oleks ta pidanud olema kurb ja pettunud. Tema enda sõnade põhjal tähendanuks see, et tal ei ole võimalust karjääri teha ja temast ei saa kunagi Robootika Instituudi juhti. Ja ometi tundus mulle, et ta oli depressioonist kaugel, ta tundus pigem õnnelik. Mina saan muidugi ainult ilme järgi otsustada, sul on paremad võimalused. Ütle, sõber Giskard, milline oli tema meeleolu proua Gladiaga peetud vestluse selle osa lõppedes?”
„Sellele tagasi vaadates, sõber Daneel, oli see mitte ainult õnnelik, vaid lausa juubeldav, võidukas,” ütles Giskard. „Sul on õigus. Nüüd, kui sa oled selgitanud oma mõttekäiku, tõestab minu tajutud triumf selgelt su arutluste õigsust. Tegelikult nüüd, kui sa selle kõik välja oled toonud, pean ma kahetsusega nentima oma võimetust ise selle peale tulla.”
„Sõber Giskard, seda tundsin ma korduvalt Elijah Baley arutluskäike jälgides. See, et ma praegu niimoodi arutleda suudan, võib osaliselt tulla ka praeguse kriisi survest. See sunnib mind rohkem põhjusi otsima.”
„Sa alahindad ennast, sõber Daneel. Sa suudad juba pikka aega nii mõelda. Aga miks sa räägid praegusest kriisist? Palun selgita täpsemalt. Mismoodi sa jõuad doktor Mandamuse rõõmust selle üle, et ta ei ole härra Baley järeltulija, selleni, et meil on kriis?”
„Doktor Mandamus võis meile valetada selles osas, mis doktor Amadirot puudutab, kuid tundub mõistlik eeldada, et edutamist igatseb ta ikkagi. Et ta ikkagi soovib väga Robootika Instituudi juhiks saada. On see nii, sõber Giskard?”
Giskard vaikis hetke, nagu oleks ta mõtteisse vajunud ja sõnas siis: „Ma ei otsinud ambitsioone. Mul polnud põhjust ta meelte sügavusse tungida, jälgisin ainult pinda. Ma siiski muidugi registreerisin ambitsioonide välgatusi, kui ta karjäärist rääkis. Mul ei ole erilist põhjust sinuga nõustuda, sõber Daneel, kuid mul pole ka põhjust sinuga mitte nõustuda.”
„Kuid lihtsalt eeldagem siis, et doktor Mandamus on ambitsioonikas mees, ja vaatame, kuhu see meid viib. Nõus?”
„Nõus.”
„Siis kas ei tundu tõenäoline, et tema võidutunne, kui ta oli veendunud, et ta ei põlvne partner Elijah’st, tulenes asjaolust, et ta arvas, et saab nüüd oma ambitsioone rahuldada. Need aga ei olnud kinni doktor Amadiro heakskiidu taga, sest me tegime selgeks, et viimase vastuseisu tõi ta vestluses esile vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Miski muu ei seisa nüüd ta ambitsioonide rahuldamise teel.”
„Mis?”
„Meie käsutuses olevatest tõenditest ei järeldu otseselt midagi. Aga ma pakun välja ühe spekulatiivse arutluskäigu. Mis siis, kui doktor Mandamus teab midagi või saab nüüd teha midagi, mis annab talle väga suure eelise? Mis võib temast teha järgmise juhi? Mäletad, mis ta ütles oma sünnipära arutelu lõpetuseks? Doktor Mandamus ütles: „Mul on üsna mõjusad meetodid.” Oletame, et see on tõsi, kuid ta saab neid kasutada vaid siis, kui ta ei ole partner Elijah järeltulija. Tema rõõm sel hetkel, kui ta veendus oma mittepärinemises maalasest, võis sel juhul tulla sellest, et nüüd ta võib kasutada neid meetodeid ja tagada endale suure eelise.”
„Aga mis need „mõjusad meetodid” olla võiksid, sõber Daneel?”
„Me peame jätkama oletustega,” ütles Daneel süngelt. „Me teame, et doktor Amadiro ei igatse midagi rohkem, kui lüüa Maad ja suruda see tagasi Välisilmade alluvusse. Kui doktor Mandamus suudaks talle anda midagi, mille abil seda teha, saaks ta doktor Amadirolt kõik, mida tahab, sealhulgas garantii, et ta on järgmine juht. Kas ei või olla nii, et doktor Mandamus kõhkles Maad löömast ja alandamast seni, kuni tundis mingit sugulust selle rahvaga? Põlvnemine maalasest Elijah Baleyst oleks teda takistanud. Kinnitus, et ta ei põlvne temast, vabastas ta ja muutis õnnelikuks.”
„Sa tahad öelda, et doktor Mandamusel on südametunnistus?” küsis Giskard.
„Südametunnistus?”
„Inimesed kasutavad mõnikord seda sõna. Olen aru saanud, et seda kasutatakse inimeste puhul, kes järgivad ühiskonnas kehtivaid reegleid, mis sunnivad neid omakasu kõrvale jätma. Kui doktor Mandamus tunneb, et ta ei saa tõusta nende kulul, kellega ta peab end kaudselt seotuks, siis ma kujutan ette, et tal on südametunnistus. Olen selle asja üle palju mõelnud, sõber Daneel, kuna see näib osutavat, et vähemalt mõnel juhul juhivad inimeste käitumist nende seadused.”
„Ja saad sa öelda, kas doktor Mandamusel on tõesti südametunnistus?”
„Tema emotsioonide jälgimise põhjal? Ei, ma ei märganud midagi sellist, kuid kui su järeldused on õiged, siis tal arvatavasti on südametunnistus... Ja veel, teisest küljest, kui me eeldame, et tal on südametunnistus ja arutleme teistpidi, tuleme teistsugustele järeldustele. Võib väita, et kuni doktor Mandamus arvas, et tal oli maalasest esivanem vaid üheksateist ja pool kümnendit tagasi, võis ta tunda, et vaatamata oma südametunnistusele peab ta Maad võitma, et endalt sellise päritolu häbimärk maha pesta. Kui see nii ei ole, puudub ka võitmatu tung Maa vastu tegutseda ja tema südametunnistust rahuldab, et ta võib Maa rahule jätta.”
„Ei, sõber Giskard,” ütles Daneel. „See ei lähe faktidega kokku. Ükskõik kui hea meel tal võis olla selle üle, et ta saab Maa rahule jätta, oleks ta pidanud lahkuma mingi võimaluseta Amadiroga hakkama saada ja edu saavutada. Arvestades tema auahnet iseloomu, ei oleks ta tundnud sellist võidurõõmu, nagu sa täheldasid.”
„Saan aru. Seega me järeldame, et doktor Mandamusel on meetod Maa võitmiseks.”
„Jah. Ja kui see nii on, siis kriis, mida partner Elijah ette nägi, ei ole ohutult möödunud, vaid on nüüd käes.”
„Kuid peamine küsimus on jäänud vastuseta, sõber Daneel,” lausus Giskard mõtlikult. „Mis on selle kriisi olemus? Mis on surmav oht? Suudad sa ka selle välja mõelda?”
„Seda ma ei suuda, sõber Giskard. Minu tarkus on otsas. Võib-olla oleks partner Elijah suutnud siit edasi minna, kui ta veel elus oleks, kuid mina ei suuda... Siin ma sõltun sinust, sõber Giskard.”
„Minust? Kuidas?”
„Sa saad uurida doktor Mandamuse teadvust nii, nagu mina ega keegi teine ei saa. Sina suudad leida selle kriisi tuuma.”
„Kardan, et ei, sõber Daneel. Kui ma pikemat aega mõne inimesega koos elan, nagu ma elasin koos doktor Fastolfega ja nüüd koos proua Gladiaga, õpin ma vähehaaval, kiht-kihilt nende hinge lahti harutama. Mul on aega pusida nende mõtete sasipuntra kallal ja ajapikku õpin ma neid mõistma ilma neile kahju tegemata. Võimatu on üritada sama asja doktor Mandamuse puhul ühe või ka saja lühikese kohtumise järel. Emotsioonid on kohe nähtavad, mõtted ei ole. Kui ma nüüd, hädaolukorras, prooviksin seda kiiresti ja jõuliselt teha, kahjustaksin teda kindlasti. Ja seda ma ei saa teha.”
„Vaatamata sellele, et miljardite maalaste ja miljardite Galaktika asukate saatus sellest sõltub.”
„Võib sõltuda. See on hüpotees. Inimesele tehtud kahju on fakt. Võta oma arutlustes arvesse, et ainult doktor Mandamus saab kriisi esile kutsuda. Ta ei saaks kasutada oma teadmisi või oskusi doktor Amadirolt juhipositsiooni väljakauplemiseks, kui doktor Amadiro võiks kuidagi ilma temata hakkama saada.”
„Tõsi,” ütles Daneel. „See on loogiline.”
„Sellisel juhul, sõber Daneel, ei olegi vaja teada kriisi olemust. Kui takistada doktor Mandamust rääkimast doktor Amadirole või ükskõik kellele, mida iganes ta teab, siis kriisi ei tulegi.”
„Keegi teine võiks avastada selle, mida doktor Mandamus nüüd teab.”
„Kindlasti, kuid me ei tea, millal see juhtuda võib. Väga tõenäoliselt on meil aega asja täiendavalt uurida ja siis oleme me paremini ette valmistatud oma rolli täitma.”
„Olgu nii.”
„Doktor Mandamust ei saa takistada muidu, kui tema teadvuse viimisega seisu, kus see enam toimida ei saa... või tema elu otsese lõpetamisega. Ainult mina olen võimeline kahjustama tema teadvust piisavalt, kuid ma ei saa seda teha. Seega jääb võimalus, et me lõpetame ta elu füüsiliselt. Ma ei saa ka seda teha. Kas sina suudad seda, sõber Daneel?”
Järgnes paus ja siis sosistas Daneel:„Ma ei saa. Sa tead seda.”
„Isegi teades, et kaalul on miljardite inimeste tulevik Maal ja mujal?” küsis Giskard aeglaselt.
„Ma ei saa ennast sundida doktor Mandamusele viga tegema.”
„Ja mina ka ei saa. Nii et meile on jäänud kindel teadmine, et saabub kriis, mille olemust me ei tea ega suuda ka välja uurida, ja mille ees me oleme seega abitud.”
Nad vaatasid teineteist vaikides ja nende nägudelt polnud võimalik midagi välja lugeda. Ent kuidagimoodi ümbritses neid meeleheite aura.