Raevu päevad

69

Kogumiku autorid ja lood:

Север Гансовский, „День гнева“ ©1964

Сергей Лукьяненко, „Поезд в Тёплый Край“ ©1993

Тим Скоренко, „Реванш“ © 2008

Андрей Тепляков, „Соседи“ © 2010

Кирилл Бенедиктов, „Чудовище“ © 2012

Андрей Ливадный, „Повторная колонизация“ © 2000

Александр Бачило, „Не нужны“ © 2012

Aлександр Бушков, „И ловили там зверей...“ © 1986

Юлия Остапенко, „Королевская охота“ © 2006

Юрий Погуляй, „Экоцентр“ © 2005

Published by permission of the Authors via Alexander Korzhenevski Agency (Russia).

Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials, © 2019

Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts

Kirjastused Fantaasia ja Täheveski

ISBN 978-9949-661-39-8

Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tagakaanetekst:

„...inimesed – koletislikud, geniaalsed, julmad looduse loodud olevused, kes olid sellesama looduse üle võimu saanud, kuid ei kasuta seda võimu mitte kõige elava hüvanguks...”

Selline võiks olla selle kogumiku moto, mis koondab enamasti sel sajandil kirjutatud Vene ulmekirjanike lühijutte ja jutustusi. Vastavalt sellele, kuidas on muutunud üldine meeleolu (antud kontekstis pole oluline, kui „ametlik” või „päris” see kunagi oli või on), on ka läbi varasemate kogumike („Keskpäeva varjud”, „Me armastame Maad” :1 & :2) toon aina süngemaks läinud. Või nagu koostaja eessõnas märgib, suudavad vene keeles kirjutavad autorid imeusutavalt luua masendavaid maailmu.

 

Tutvustuseks

Söestunud kännu taha kaevunult jälgis ta Zarubinit, kes lamas, näost kaame. Silmad pingsalt ühte punkti naelutatud, liigutas too hääletult huuli, sõrmed automaati pigistamas…

Pavel jälgis tahtmatult ta pilku ja nägi lõpuks seda, mis juba ammu ta kogenumate kaaslaste tähelepanu äratas – sadakond meetrit laugel nõlval ülespoole lamas midagi tumedat ja vormitut.

Gnedõšev, kellele meenus, et ka tal on binokkel, avas sõnakuulmatute sõrmedega vutlari ja tõstis taas vastikult värisema hakanud kätega binokli.

Nõlv sööstis lähemale ja selle detailid kasvasid hetkega mõõtmeteni, mis välistas igasuguse orientatsiooni. Binoklit liigutades nägi Gnedõšev tillukesi söestunud ogapõõsaid, põlenud mullakamarat, siis vilksatas puutüvi, koor kollakaid haavu täis, allpool aga…

Allpool istus jõuetult tüvele nõjatudes inimene. Tema pea oli kuklasse vajunud, valu- ja üllatusgrimassist moonutatud näos polnud verekübetki.

Laip, taipas Gnedõšev õudusega, tundes ära ühe kriminaalidest, kes oli moodulist lahkunud ajal, kui enamus meeskonnast vedeles maandumise järel teadvuseta olekus. Tal polnud plaanis seda vaadata, kuid binoklit hoidev käsi vääratas, fookus liikus pisut allapoole ning ta nägi võpatades, et surnul on kõhu asemel tohutu kõrbenud servadega auk, millest paistab krobeline puutüvi.

Tal hakkas halb. Gnedõšev viskas binokli maha, surus käed suule ja hakkas tõmblema. Oleg pööras müra kuuldes järsult pead, aga teha ei saanud midagi, näitas vaid silmadega Zarubinile – hoia tal silm peal – ning pööras pilgu taas nõlva poole, kus John Selinsky ettevaatlikult roomas.

„Ära kiirusta, John…“ vormisid Olegi kahvatud huuled hääletult. „Sinust paremal, kakskümmend meetrit kõrgemal… Ära ainult eksi, palun sind…“

Ta ei saanud midagi muuta. Lepetov võis ainult jälgida. Ilmselt märkas John laipa liiga hilja ja tal tuli näoli maha prantsatada, kui laseri turell kõrbenud kamarast servomootorite vingudes välja kerkis. Nüüd keerutas see ohvrit otsides kiskja kombel oma radariantenni. Oleg hammustas masinlikult huult. Kui John oleks tagasi roomanud ja ei oleks praegu nii lähedal, võiks lask plasmapüssist olukorra lahendada… nüüd aga…

Kurat, jäi üle ainult oodata, jäised eelaimdused südant pitsitamas.

Selinsky külmaverelisust jäi vaid kadestada. Ta oli laseri turellist juba viie meetri kaugusel. John roomas, kasutades osavalt ära maastiku kurdusid, mahalangenud puutüve, igat tähelepandamatut mügarikku, teades, et on juba radari „pimedas“ tsoonis ning karta tuleb nüüd vaid laseriga ühendatud jälgimissüsteemi kaameraid.

Turell pööras põlendikku läbi tuhlates pikkamisi siia-sinna.

Oleg jälgis seda aina kasvava rahutusega, tajudes, et relva sihtimissüsteemis peitub mingi viga, rike, vastasel korral oleks see sadakond meetrit allpool peitu pugenud inimesed ammu tuhaks põletanud.

Küllap on infrapunaoptika viga saanud, arutles ta.

Selinsky oli juba turellist mööda saanud ja lähenes sellele nüüd tagant. Arvestus oli õige, niivõrd kui see inimpsüühika ja ükskõikse, hävitamiseks loodud masina vastasseisus üldse võimalik on.

Oleg jälgis Selinsky liigutusi, pigistades plasmapüssi fiiberkiust kaba, nii et sõrmed valusad. Selle kaitseriiv oli maha võetud, plasmageneraator laetud, indikaatori rohekas aken kuvas numbrit viis – täisvõimsust, mida see relv võimaldas.

Põlengu nuheldud taimestikust kerkis pikkamisi granaadiga käsi…

Khakivärvi kera kõlksatas vastu relva alust, põrkas eemale ja…

Seal, kus hetk tagasi oli kõrgunud turell, paiskus tule ja suitsu oranžikasmustas sambas õhku mullapilv, tihke mürin vasardas kuulmekilesid, killud kiunusid vastikult, lähima puu ladvas murdus miski raginaga ja plahvatusega õhku paisatud liiv hakkas sahinal maha sadama…

Oleg ei katkestanud jälgimist ja nägi seetõttu, kuidas üle nende peade lendas aeglaselt keereldes jupp relva servomootorite süsteemist ning järgmisel silmapilgul tulistasid künkalt korraga mitu seadeldist. Laserkiirtest lehvik ioniseeris sisinal õhku inimeste peade kohal, tuhmilt, tigedalt ja ühtlaselt hakkas prõmmima lähimaa-impulssrelv, taevasse tekkis terav bassihäälne undamine, mis moondus äkki ulguvateks nootideks ja maad hakkasid vasardama niitva tule plahvatused, mis olid mõeldud maastiku süstemaatiliseks hävitamiseks…

Kui planeedikaitsesüsteemid oleksid olnud töökorras, möllanuks siin tehnogeenne põrgu, praegune aga oli vaid selle nõrk peegeldus, kaja.

Oleg ei kergitanud kulmugi – las laamendavad, neil kama, aga vaat Gnedõšev…

Endist laevakaplanit võis mõista – tema jaoks oli sõda abstraktsioon nagu sihikumonitoridel süttivad ja kustuvad täpikesedki, ta oli küll kogenud ahtaid sektsioone, mustavat lõputut tühjust ja arvutult hingehädasid, aga tõeline sõda vere ja higiga, silm-silma vastu halastamatu ja ükskõikse vaenlasega – see oli Paveli jaoks kättesaamatu kogemus…

„Paša!“ röögatas Zarubin metsikult, märgates silmanurgast, et Gnedõšev ei pidanud turmtulele vastu – ta hüppas püsti ja viskus ühele poole, teisele poole, nagu otsiks pääsu ümberringi kerkivate mullasammaste eest, leides kõikjalt vaid mürinat ja ulguvat surma…

Ka Zarubin kargas üles ja tormas Gnedõševi juurde, aga jõudis märgata vaid tema silmi – niiskeid, ehmunuid, nõutuid… Laserkiirte võrk, mis oli lõpuks sihtmärgi leidnud, laskus järsult alla…

Paveli jalad jooksid ikka veel, aga keha ülemine osa oli neist juba eraldunud ja kukkus tahapoole…

„Paša…“ Zarubin kukkus põlvili ja pures huuli, et mitte röökida: „Värdjad…värdjad…“

Siis tõusis ta tormakalt ja sööstis nõlvast üles.

Oleg taipas, et veel hetk ja ta kaotab nad kõik. Piisab vaid ühest, kes paanikasse satub, kui surmade halastamatu karusell nende ümber keerlema lööb…

Ta tõstis pea ja leidis pilguga lähima silmipimestavate lasersähvatuste allika, sihtis ja vajutas hinge kinni hoides päästikule.

Relv vastas pehme, vaevumärgatava tõuke, selgelt eristatava sumina ja nägu paitava kuumusega.

Tehislik sinakas keravälk tuiskas nõlvaga paralleelselt üles, et lahvatada künkaharja kroonival platsil tuumasünteesi raevukaks leegiks…

Olnuks laeng pisut suurem, oleks tulle mattunud terve küngas, nüüd aga olid reaktsioonist haaratud vaid mõned kuupmeetrid soomust ja terasplasti kohas, kuhu plasmalaeng tabas.

Plasmapüssist lähidistantsile tulistamine oli enesetapjalik tegevus, aga Oleg ei mõelnud enam kalgi kiirguse doosidele, mis klaasist põhjaga kolmemeetrisest lehtrist levivad – ümberringi möllavas põrgus oli kõik tähtsuse kaotanud ning alludes pigem sõduri instinktidele kui mõistusele, vahetas ta järsult toru pöörates veel neli korda sihtmärki ja vajutas sama palju kordi päästikule.

Kogu nõlv alates kunstlikult tasandatud tipust kuni keskpaigani oli muutunud keevaks laavavooluks – pinnas lõõmas, puud, mis sõjaliste rajatiste ehitamise käigus tulevaseks maskeeringuks kasvama olid jäetud, lahvatasid leekidesse ja varisesid tuhaks otse silme all, mõne sekundiga… kuumalaine levis kõigis suundades, süüdates rohujäänuseid, hõõguvas õhus keerles tuhka ja…

Ootamatult saabus ebaloomulik surmvaikus…

 

Suur kaanepilt
2019