Vanavanamees

89

© Siim Veskimees, 2022
Kaanepilt Liis Roden
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
ISBN 978-9916-648-41-4

 

„Vanavanamees” algab veidra ja igas tähenduses kummalise tegelase ärkamisega. Mitte miski ei temas ega situatsioonis, milles ta end leiab, ei ole kirjeldatav sõnaga "tavaline" ja selles mõttes on raamat tolle tegelase -- kes alguses on suuremas osas nii sisemiselt kui väliselt suhteliselt tavaline 70-le lähenev Eesti vanamees -- enesega taas kokkusaamise lugu. Ja see lugu ei piirdu ainult Eestiga; see ei piirdu isegi meie maailma ja ajastuga.

 

Tagakaanelõik (tagakaanel pisut lühendatud)

Ta mõõk oli õnneks kuhugi mujale suunatud sel hetkel, kui teda tabasin, ja nüüd lendas see kuhugi...
Neetud, kostis klaasiklirinat – õnn on suhteline mõiste, mõõk oli läbi akna õue lennanud.
Hans ja Grethol vedelesid eri nurkades ja andsid hetkel välja deliiriumi piiril joodiku liikuvuse ja üldisemalt olukorra kõrgusel olemise. Ehk hea, kui nad pihta ei saa – sest muidugi järgnes mulle läbi portaali hunnik helkivat terast, mis ei põrandale ega mööblile hästi mõjunud. Ega seintele – kipsist, nagu need seal olid...
Minu poolt läbi tõugatud ahv hakkas end jalule ajama. Võtsin esimese suvalise kättesattuva eseme, antud juhul üsna raske põrandavaasi, ja virutasin talle vastu pead puruks. Ta vajus leplikult põrandale.
Andsin elektrit esimesele kogule, kes vaiba keskele tekkima hakkas. See pani ta, nagu esimesegi, paigaletardunult tõmblema, nii et lasin tal seal kaks sekundit säriseda, siis lülitasin elektri välja ja andsin talle samal hetkel jalahoobi, mis ta teisele poole tagasi paiskas.
Ahv põrandal hakkas end taas jalule ajama. Teine vaas oli väiksem, aga õnneks hulga paksemast klaasist. Aga seegi purunes.
Kaks tükki proovisid veel. Silmipimestavalt ere sinakas valgus, mis toas võbeles, kui lõikurit taserina kasutasin, võis kogu kvartalile mulje jätta, et tulevikust tuleb terve rood Terminaatoreid.
Siis tuli jälle viis-kuus mõõka. Ja siis proovis veel üks.
Ahv põrandal hakkas end jalule ajama.
„Kui sul on vähegi aru peas, siis sa lased siit jalga,” üritasin talle võimalusi selgitada.
Ta hüppas minu suunas ja mul oli vähe valida. Lühike suure võimsusega lõikekiir oli juba mu relva nii-öelda kiirvalikutes ja nii ma ta sellega vastu võtsin. Ilmselt sai ta silmapilk surma, sest lõikasin ta rindkere õlast kõhuni poolviltu pooleks. Aga ta kukkus mulle otsa ja me lõhkusime mingi puhveti; ninna tungis magusat alkoholilõhna – häving tabas Kersti alkoholivaru...
Portaal virvendas...
Rabelesin seal rusudes, küljealune märg, et ahvi alt välja saada ja see uuesti sihikule võtta...
Aga siis õnneks portaal sulgus.
Ja siis ei juhtunud viisteist sekundit midagi.
Hingeldasin nagu sepalõõts, seistes ühel põlvel, osaliselt vastu seina toetudes, ja sihtisin portaali. Ma ju ei teadnud, on neil midagi, millega see uuesti avada...
Pöörasin relva järsult ukse suunas.
„Ära tulista!” hüüdis kiiresti seina taha kadunud vari. „See olen mina, Ülle Mädchen!”
„No jumalast tore, kui välja arvata, et ega sa mulle eelmine kord oma nime ei öelnud,” ähkisin. Olin muidugi ära tundnud selle naise, kellega rääkisin enne Kersti korteri kaudu multiversumisse seiklema minekut Kaitsepolitsei bussis.
Ta piilus uuesti tuppa ja tuli siis sisse, hoides kahe käega enda ees laskevalmis püstolit.
„No sa ikka oskad pidu pidada,” ütles ta kõikuval toonil, kui oli ruumis ringi vaadanud.

 

 

Suur kaanepilt
2022