Ukse kõrval seisnud valvur reageeris kiiresti ja tõhusalt, võttis granaadi ja viskas uksest välja, sinna pilkugi heitmata.
Kärgatus oli peletislik. Mu kõrvad lõid pilli, kuigi olin instinktiivselt suu avanud, ja keha oli hetkega üleni higiga kaetud, sest kuidagi olin voodist välja sööstnud ja ühe toanurga poole sukeldunud. Miks ma seda tegin? Mingi militaarkoolitus? Kuigi ilmselgelt oli see kõige õigem asi, mida teha.
Üritasin plahvatusjärgsel sekundil end kokku korjata. Selles mõttes, et küünarnukk valutas ja jalad olid kuidagi sõlme läinud – noh, ilmselt vähesest kasutamisest. Valvur oli viskunud arsti taha põrandale ja andis koridori lühikesi automaadivalanguid, vaest Svegi varjena kasutades. Ta näis tulemusega rahule jäävat, sööstis uksepiida juurde, piilus veelkord välja ja viipas mulle kannatamatult. Nägin ka, kuidas ta huuled vormisid hääletult: „Tule!”
Mõelda polnud seal midagi. See võis olla mängu osa ja võis olla tegelik rünnak, kuid sealt ruumist välja saada oli mõlemal juhul vaid positiivne. Nii ma siis ajasin end jalule ja koperdasin ukse suunas.
Valvur heitis kiireid pilke mulle ja ukse taha ja veendudes, et olen liikuma hakanud, vupsas välja. Järgnesin talle, aeg-ajalt seinalt tuge otsides. Mul oli tegemist, et tal kannul püsida, mis sest, et ta liikus lühikeste sööstudega ja uuris enne liikumahakkamist paar sekundit vähegi varju pakkuvate moodustiste – näiteks nurkade ja ukseavade – tagant minekuteed.
Mu keldripalati ukse taga algas pikk, vähemalt paarikümnemeetrine ja umbes kahe meetri laiune koridor, mille ühes seinas oli paar ukseava, milles kükitavad plekiga üle löödud uksed nägid nii välja, et keegi pole neid aastakümneid avanud; teine sein oli sile ja kõike seda valgustasid mõnesammuse vahega laes kollakat valgust levitavad lambid; koridori keskel oli plahvatus enamiku neist küll lõhkunud.
Koridoris lamas kolm kogu, kaks uksele lähemal, üks pisut eemal. Viimane oli nähtavasti põgeneda proovinud ja saanud valangu selga. Nende nägusid ma ei näinud, sest kõigil olid peas tumedad maskid. Ka nende relvad olid minu jaoks tundmatud, mingid lühikesed püstolkuulipildujad, pikk summuti otsas. Kuid... mida oli mul kaotada? Haarasin ühe maast kaasa ja võtsin järgmiselt magasini. Varuks. Ja et saada aru, kuidas see käib. Valvur vaatas mu tegevust seletamatul pilgul – neil hetkedel, kui tagasi minu poole vaatas, et ma ikka järgnen –, kuid midagi kommenteerima ei hakanud.
Edasi tuli avar, oma kaheteistmeetrine tunnel, mille üks pool oli võredega panipaikadeks jagatud ja teist kasutati ühendusteena. Tunnel ulatus paarkümmend meetrit mõlemale poole. Valvur sööstis ühe lage toetava betoonsamba tagant teise taha ja viipas taas mulle kannatamatult, kui oma kongini viiva koridori suus kõhklesin. Ta sööstis järgmise samba taha ja siis kõlasid lasud ja ta sai pihta. Ta küll jõudis järgmise samba taha, kuid vajus selle najal allapoole.
Keegi tegi kaugemal koridoris sedasama – lähenes meile, samba tagant samba taha sööstes. Neid oli vähemalt kaks. Lugesin mõttes sekundeid, katsudes ära arvata, millal lähim neist liikuma hakkab, sihtisin sammast, mille taga ta oli, ja vajutasin õigel hetkel päästikule.
Tabasingi. Tema kaaslane üritas mahakukkunut varju tirida, kuid sai valangu mu valvurilt ja kukkus kaaslasele otsa. Tahtsin omakorda valvuri juurde minna, kuid ta aimas, mida teha kavatsen, ja raputas järsult pead, viibates mingi seinaorva suunas temast eespool ja teises koridoriseinas.
Sööstsin – täpsemalt muidugi koperdasin – siis sinna ja avastasin end avaras betoonorvas, mille tagaseinas olid rasked suletud rauduksed; küllap oli seal taga minu palatiga sarnane ruumidekompleks. Valvur hakkas ka liikuma ja paistis, et kuidagi on ta valangust toibunud, kuigi seal, kus ta oli sambale toetunud, oli maas verd. Kuidagi iseenesest tuli teda vaadates oletus, et ju tal oli soomusvest – keha tabanud kuulidelt sai ta vaid löögi ja jala läbinud kuuli haava oli ta kuidagi sulgenud.
Läbisime veel paarkümmend meetrit ja siis viipas valvur ühele pimedale avale võrepuuride vahel. Jõudsime valgustuseta keerdtrepile ja tõusime seda mööda vähemalt kümmekond meetrit tema relva küljes oleva lambi valgel. Arusaadavalt ei saanud ma temast palju maha jääda, sest nõrk valguskuma alt suurest tunnelist muutus olematuks juba pärast esimest keeret.
Valvur lükkas lahti ukse trepi ülaotsas – muidugi ettevaatlikult uksepiida varju hoidudes – ja ma katsin silmad kätega. See, mis sealt sisse hoovas, oli päevavalgus. Mu jumal – päevavalgus!
Ma ei mäletanudki, millal ma seda viimati olin näinud. Ma jätan lugeja ära arvata, olid mu silmis pisarad ainult liiga heledast valgusest.
۞
Läbisime oma viiskümmend meetrit erinevas lagunemisastmes risu vahel. See tundus olema mingi hiiglaslik vana tehnika laoplats. Siis võttis valvur ilmselt just selleks käepäraselt peidetud kangi ja väänas ära tabaluku ühe suletud plekkkuuri või konteineri eest. Ka köiejupp oli ilmselgelt samuti valmis pandud ja ta tiris selle abil kuurist välja sinna napilt mahtuva... nojah – auto. Ilmselt maastikuauto. Otsustades suurte rataste ja kuidagi tüseda kogu järgi. Aga teisalt puudus sel sõidukil maastikuauto eeldatav utilitaarsus, see oli justkui mängu-maastikuauto... Ja muidugi ei osanud ma ära arvata, mis marki see olla võiks.
Ent igatahes avas valvur ukse ja istus juhikohale. Ta käivitas mootori ja viipas mulle kannatamatult, et ma kõrvalistmele kobiksin. Kihutasime päris suurel kiirusel kõigepealt paarsada meetrit sellise trööstitu hüljatud tööstusmaastiku keskel ja siis otse läbi pehkinud puitvärava; tõsi, ta peaaegu peatus enne väravat, nii et auto surus end sellest läbi suhteliselt ettevaatlikult – ilmselt ei tahtnud ta kerele liigseid kriime.
Jõudsime kollasest paakunud liivast rattajälgedele, mis keerutasid võsa vahel, siis natuke paremale kruusateele ja siis, arvata kolm kilomeetrit edasi, olime korraga maanteel keset liiklust.
Jobannõibohh! Kuidagi teadsin, et mul on jumalaga keeruline suhe ja selline üsna blasfeemiline rõkatus on kantud krutskeid täis loogikast, et kui mõni jumal juhtubki päriselt olemas olema, siis kindlasti annab ta mulle andeks, et kasutan ta nime palju vängemate väljendite asemel. Seal maanteel sain ma päriselt ja lõplikult aru, et tõepoolest on möödunud 36 aastat ja ma olen vabas Eestis. Terve Nõukogude Liit ei oleks suutnud – lihtsalt ei oleks suutnud! – nii palju seninägematuid autosid kokku otsida ja nii palju korralikke maju ehitada. Isegi mitte Potjomkini stiilis – no ei ole võimalik.
Kui tihe oli liiklus! Ja see pidi olema maantee, sest mõlemal pool venis mööda mets. Sildid olid eestikeelsed. Taipasin neid vaadates, et oleme kusagil Viljandi maanteel, arvatavasti ringtee kandis.
Ohh, siis tuli mitmetasandiline ristmik. Ringtee oli neljarealine! Kõik sildid olid eestikeelsed. Nii palju autosid... LV ja LT? Läti ja Leedu – nende märkidega veoautod. FIN – Soome? Ju nad on seda vahetanud, sest minu mälestustes oli see SF, mis tähendavat Soviet Finland.
Keerasime kuhugi Jüri poole. Nüüd ma teadsin, kus me oleme. Ma nägin liiga palju, et veel kahelda aastaarvus ja mulle antud info õigsuses – kuidas minu ajal nukrad, üksikute viletsate kolhoosiubrikutega põllud olid muutunud eramaju ja igasuguseid firmasid täis äärelinnaks. Jah, muidugi oli põlde ja metsa, kuid just kogu see perspektiiv veenis, et elu on põhjalikult muutunud; kuidagi teadsin, et kõik see, mida näen, on õige.
Alles mõne aja pärast hakkasin rohkem jälgima, mida valvur teeb. Mul kulus tegelikult ikka päris palju aega, et taibata, et ühel pisikesel ekraanil keskkonsoolil pole mitte mingi mäng, vaid seal tõesti jookseb kaart. Ja siis oli tal mingi sideseade ja mingi ette vaatav kaamera. Ja... olgu, tehnika pidi olema tõesti palju edasi arenenud.
„Kas see kaart saab sul kuidagi kusagilt informatsiooni?” sundis miski mind küsima. „Minu primitiivne inseneriaju ütleb, et kui see suhtleb näiteks raadio vahendusel mingite tugipunktidega, on meid võimalik selle kaudu jälitada.”
Valvur heitis mulle seletamatu pilgu. Vaikus kestis oma viisteist sekundit, nii et ma arvasin, et ta ei suvatse vastata. Kuid lõpuks ta sõnas: „Sul on õigus. Ent ma arvan, et ka sul on jälitusseade sees. Meie eelis on praegu kiirus. Me peatume mõne minuti pärast ja riietume ümber ja loodetavasti saab sult jälitusseadme välja võtta. Tavaliselt on see otse naha all. Mul on skanner, millega seda leida. Siis peame auto ja kõik tehnika maha jätma. Siin on riideid. Peame jala edasi minema. Järgmise punktini, kus loodetavasti on tehnika, mida ei saa jälitada.” Ta mõtles hetke. „Sest keegi ei tea selle olemasolust. Nii GPS kui ka mobla on igapäevased, kõik kasutavad neid.”
See oli, muide, esimene kord, kui ma ta häält kuulsin. Minu arvates rääkis ta mingi aktsendiga, kuid ma ei osanud seda paika panna. Tal oli suhteliselt madal hääl, mis sobis ta karmi professionaalse sõduri olemisega.
„Mis on gepe-ess ja mis on mobla?”
Ta vaikis taas õige mitu sekundit. „GPS on globaalne positsioneerimissüsteem, mis töötab hulga ümber Maa tiirlema pandud satelliitide abil. Need satelliidid on oma olemuselt lihtsalt kellad ja nende signaalide järgi arvutavad need maapealsed seadmed su asukoha mõne sentimeetri täpsusega. Jah, on olemas ka maapealsed abijaamad ja suhtlemine on mitmepidine. Ma ei tea tehnilisi üksikasju, kuid maapealsete jaamade täpsustavat signaali kasutavaid GPS-seadmeid on võimalik leida. Mobla on suupärane lühend mobiiltelefonist, mis omakorda on tänapäeval väga palju asju. Seda nimetatakse ka nutitelefoniks; enamik moblasid on nutitelefonid – seal on tegelikult päris võimas arvuti sees, millega saab pilti teha, filmida, muusikat kuulata, ajalehti lugeda, telekat vaadata, kirju kirjutada, arvutada ja tuhat muud asja teha. Jah, loomulikult on see jälitatav. Ent lisaks nimelistele on olemas ka anonüümsed kõnekaardid. Eelmakstud. Ostad kusagilt kioskist sularaha eest.”
Olime taas suurelt teelt ära keeranud väiksemale, taas olime metsas ja lõpuks viis auklik, ammu hooldamata kruusatee kuhugi hüljatud lauda juurde.
۞
Meil kulus seal oma veerand tundi. Esimeseks ajas valvur kõik riided maha, sidus oma reiehaava paremini kinni ja riietus auto pakiruumist võetud kottidest välja ilmunud matkariiete moodi tsiviilriietusse. Järgmiseks palus ta mul haiglariided maha ajada ja käis mu keha mingi natuke miniatuurset miiniotsijat meenutava seadmega üle. Seade kiunus mu pöidla ja nimetissõrme vahel oleva pehme nahavoldi juures ja kaelal.
Valvur vandus. „Kuule, me ei jõua kaugele, kui sul need sees. Oletan, et see siin käe peal on Smirssoni oma ja see seal kaelal venelaste oma. Esimese saab kergesti kätte, on ainult natuke valus. Teisega... ma ei tea, miks see sulle sisse on jäetud. Aga ma arvan, et targem oleks see ka välja võtta. Kuid ma ei ole kindel, et ma sellega hakkama saan.”
„Kuidas neid välja võetakse?”
Ta näitas hiiglaslikku süstalt meenutavat riistapuud. „Põhimõtteliselt samamoodi, kui see sisse pandi – tuleb väike lõige teha ja siin on selline haarats. Seade on riisitera suurune. See uuem. Teisest ei tea ma midagi.”
„Olgu, võta see esimene siis kõigepealt välja.”
Ta otsis kotist tavalise süstla ja väikese ravimipudeli.
„Mis see on?”
„Tuimestus.”
„Proovi esialgu ilma.”
Ta uuris mind paar sekundit kõhklevalt, siis võttis mu käe ja kobas nahavolti seal pöidla juures. Tundsin, kuidas ta leidis mingi terakese üsna naha all. Ta sättis selle sõrmede vahele ja võttis teise käega tolle suure süstla. Ta üritas seda kohmakalt, ühe käega tolle terakese juurde naha peale sättida. „Viimane hetk tuimestuse osas umber mõelda.”
„Oota.” Lükkasin ta käe ära ja võtsin ise tollest terakesest nii, et see oleks mu sõrmede vahel, nahk peal pingul. „Lase käia.”
Torke valu polnud üldse kõneväärt ja sekund hiljem sülitas ta süstlamoodi aparaat auto kapotile pisikese helkiva terakese.
Valvur ulatas mulle vaikides plaastri.
Panin selle käele ja kobasin siis kaela. Leidsin õla juurest suurema, hernemõõdus tera.
„See on suurem,” ütlesin, seda tema jaoks väljapoole surudes.
Ta noogutas, uuris natuke mingeid juhendeid, sättis midagi oma aparaadis ja, minult veel korra pilguga nõu küsinud, surus selle mulle kaela. See oli palju valusam, kuid ma ei võpatanud ja suutsin ka muidu isegi mitte eriti pingule tõmbuda.
Ta kleepis vaikides plaastri haavale ja otsis mulle riided.
„Relv,” osutas ta minu omale. „Oled seda varem kasutanud?”
„Ei ole.”
Ta näitas mulle, kuidas sellega ringi käia – kuidas laadida ja kus on kaitseriiv. Ta kruvis summuti eest ära; relv läks sellest peaaegu poole lühemaks. Ta uuris magasine. „Näe, lae üks täis. Teine... viska minema... autosse. Peidame asjad sinna ära ja paneme auto lukku. Kui veab, saab sellele kunagi hiljem järele tulla. Kui padruneid üle jääb, pista lihtsalt siia kotti. Relv ka. Me läheme inimeste sekka.”
Ta kobas oma taskud üle. „Kõik? Hakkame liikuma.”
„Süüa-juua?”
Ta patsutas oma autost võetud väikest seljakotti. „Natuke on. Sööd-jood käigul. Okei?”
„Okei,” mühatasin vastuseks ja nii me sealt minema kõndisime; oma lahinguautomaadi jättis ta autosse ja pistis vöö vahele vaid püstoli.
„Muide, minu nimi on Valdur,” ütles ta, kui laut ja auto olid puude vahele kadunud.
