Kunagi ühes neist vähestest lääne spioonipõnevikest, mis nõukaajal ilmusid, mäletasin üsna lihtsat trikki, millega peategelane vastase üle trumpas – ta pidi tulema kohtumispaika üksi; ta tegi seda, aga autosid oli kaks ja ta sai teisega rünnata, kui tulistati seda esimest, kus oletati, et ta on. Raamatus jäi küll segaseks, kuidas ikkagi sai garanteerida, et tal abilisi pole, aga see selleks.
Mul oli viis autot ja nelja neist paigutasin nelja valvuri surnukehad, kaks siis tollest valveruumist ja kaks peaväravamajast. Lülitasin autod tühikäigule, avasin aknad ja panin soojenduse sisse. Kõike seda väikeses lootuses, et ehk ei ole siis ka infrakujutisel aru saada, on tegelased elus või mitte. Paigutasin nad kõik mitte istuma, vaid niimoodi poollamaskile, nagu ma ise kavatsesin olla.
Parkisin autod kõik nii, et nende teiselt küljelt oleks hea lihtne kusagil läheduses asuvate objektide taha kaduda. Arusaadavalt paiknes kaugeim neist autodest umbes kakssada meetrit peaväravast. Aga nii see oligi mõeldud, sest ümbrus oli seal lagedapoolne.
Kas mu tegevus võis kellegi tähelepanu äratada? Jah, muidugi. Põhimõtteliselt asus too veider objekt üksi keset metsa, kuid see seal polnud mingi õige mets, vaid põldude, heinamaade ja üksikute metsatukkade segadik, millesse siin-seal mõni pealtnäha sama seletamatu otstarbega – vähemalt minu jaoks – plekksara püstitatud. Tee läks väravamaja eest läbi ja teisel pool teed polnud paarisaja meetri ulatuses muud kui traktoriga seasongermaaks sõidetud nukker tühermaa, trafoputka ja mingi vanema hoone varemed. See hoolimatult kõigest läbi rajatud tee lõppes mõlemal pool nähtavuspiirist kaugemal suuremate teedega.
Kogu mu plaan põhines sellel, et kui keegi tuleb, satub ta neid autosid seal väljas nähes segadusse. Peamiselt, et tulijad ei suuda ära arvata, kus ma olla võin ja mis mul on plaanis.
Selle viimasega aga oli nii, et... Pidin endale tunnistama, et plaaniks oli mu kavatsusi palju nimetada. Olgem ausad, ma polnud isegi kindel, kui kaugele ma läheksin, kui kellegi kätte saan ja ta keeldub rääkimast.
Ma ei oodanud, et tuleks Arnold või Valdur – milleks neile pidi vaja minema toda müstilist elukat? Mul pakitses veel ajus küsimus, et miks see elukas mind varem välja polnud peilinud, kuid sellele polnud raske üsna tõsiseltvõetavaid oletusi välja pakkuda – elukas võis mitte „toimida” üle paari kilomeetri, nad võisid mingil põhjusel mitte söandada sellega linna tulla, selle „valmistamine” võis aega võtta... Või mingi kombinatsioon neist kõigist ja lõpuks polnud neil ju muud vaja teha, kui istuda ja oodata, millal ma uksest sisse kõnnin.
۞
Esimeses kokkupõrkes, kus valged kasutasid indiaanlaste vastu Colti revolvreid, sai viimaseid päris palju surma, ja seda lihtsalt sellepärast, et nad ei osanud oodata, et vaenlastel on kuus lasku – nad eeldasid, et vaenupooled lasevad oma püssid teineteise pihta tühjaks ja siis algab, nagu muiste ja mullu, käsitsivõitlus külmrelvadega, mõõkade ja tomahookidega.
Umbes kolmesaja meetri kaugusel peaväravast peatus mikrobuss ja sellest kalpsasid tee ääres vedeleva betoonpaneelide hunniku taha kaks relvadega tegelast, kes hakkasid agarasti binoklitega ümbrust uurima.
Sellega oli kõik korras. Kõik minu plaanid läksid veega alla, kui bussi taga askeldanud inimeste juurest tõusis korraga õhku mingi sumisev, umbes meetrine riistapuu, ja lendas kiiresti, ikka kõvasti üle kümne meetri sekundis nii umbes kümne-viieteist meetri kõrgusel lähemale.
Jälgisin, kuidas see imeasi neile kõige lähema auto juurde jõudis ja sellele väga lähedale, kõigest paari meetri kaugusele minnes selle ümber tiiru tegi. Ja siis järgmise auto üle vaatas. Ja siis kolmanda. Mina olin neljandas.
Mul polnud mingit aimu, kas see asjandus on ainult vaatlusseade või kannab ka relvi. Jah, eks ma olin ka plaanide tegemise ajal ringi vaadates endale ühe binokli leidnud ja uurisin omakorda drooni – sest nojah, seda see ju oli, kuigi nime sain hiljem teada. Sel näisid kõhu all olevat ainult läätsed, kuid ma ei võinud kindel olla. Minu poolest võis sel ju olla näiteks laserrelv.
Kas see asi kannatab automaadituld? Mõtlesin, et proovin järele, enne kui minema putkan.
Astusin autost välja, nii et see mind kohe ei näinud, ootasin, kuni droon minu poolele tuleb, ja tulistasin. Ei kannatanud. Mul õnnestus see esimese valanguga alla tuua. Asjandus tegi õhus uperpalli ja kukkus asfaldile. Uurisin seda sealt mõne meetri kauguselt, ise endiselt tolle bussiseltskonna eest auto taha varjudes. Mind hämmastas, kui kerge ja habras oli see minu jaoks seninägematu riistapuu.
Olin muidugi kogu aeg pidanud silmas seal bussis ja selle juures paneelide taga kükitavat seltskonda. Ainult et olin ikkagi vastast alahinnanud. Kusagilt minu selja tagant kostis vihinat ja kui ma auto kõrvale maha viskusin, käis kolksatus, millele järgnes sisin.
Ehh, ma olin oodanud raketti. Lõhkelaengut. Ühelt poolt oli meeldiv üllatus, et ei käinud jõletut kärakat ja mind lõhki ei rebitud või vähemalt kildudega üle ei täkitud, teiselt poolt aga oli päevselgelt mõistlik nüüd natuke aega mitte hingata.
Lask tuli mu selja tagant metsast ja kui ma ringi vaatasin, arvasin tabavat liikumist ka kolmandas suunas, teel teisel pool. Autosse hüpata ja gaasi anda langes seega ära ja mul oli vaid üks vähegi lootust andev suund – tagasi majja. Ja pärast silmapilgu kaalumist ikkagi autoga. Ma ei teinud endale illusioone, kas ma suudaksin professionaalidel tundmatu autoga eest ära sõita – eriti kui ma pole 36 aastat autot juhtinud –, ent need paarkümmend meetrit oli ikkagi targem sõita, kui granaadiheitja- ja snaipritule all põigelda üritada.
۞
„Home, sweet home,” ei suutnud ma turtsumata jätta, kui suurde angaari sööstsin ja ringi vaatasin, kuidas pääseda kitsale metallrõdule, et seal piki seina ülaosa jooksvast akenderibast välja piiluda. Aga samal hetkel mõtlesin ümber – mis kasu mul sellest on, kui ma näen, kuidas mulle järele tullakse? Niikuinii ju tullakse.
Ennast ära peita? No nii rumalate mõtete eest tuleks naha peale anda, antud juhul siis endale... On mul võimalik kasutada autot, kus pidid olema viimased kaks tapetud valvurit, ja selle abil korrata meie esimest põgenemist Valduriga? See tasus proovimist, enne kui kasutada mõnd teist neist taktikatest, mida olin väljas tulijaid oodates kalkuleerinud.
Ainult et kui ma läbi hoone teisele poole, sinna risuvälja serva jõudsin, anti minu suunas automaadituld ja too auto kihutas minema kuhugi tahapoole, võib-olla kavatsusega kasutada sama väravat. Olin 5–6 kiire sammuga vudinud sealsamas natuke varju pakkuva trafoputka taha; see polnud tol hetkel oluline, kuid kahtlustasin, et elektrit seal ei ole, tegu on samasuguse vanarauaga nagu kõik muu. Valang läks kaugelt mööda, sest esiteks olin väljunud uksest ikka üsna ettevaatlikult ja teiseks näis see olevat pigem tõkketuli, et mind eemal hoida.
Niisiis olin oma vastaseid veel kord alahinnanud. Ilmselt oli minu tegemistel siiski mingil määral silm peal hoitud või oskasid nad autode asukohti määrata või midagi taolist – sellal kui üks grupp tuli suhteliselt avatult ja asus olukorda üle vaatama, hiilisid teised kolm eri suundadest lähemale. Sellal kui ma lootsin suurt hulka autosid kasutades kaval olla, olid nad rahulikult laskunud mul enda arvates kaval olla ja teisest suunast kes teab kui suured jõud sisse saatnud.
Ainult et miks nad põgenesid? Neid oli kindlasti vähemalt kümme – ei olnud tark oletada, et kõik peale nende nelja, keda olin esimese mikrobussi juures näinud, tegutsevad üksinda. Neid võis ka palju rohkem olla. Võib-olla tuleb mu tiivuline-küüniseline sõber mulle jälle appi?
Ent kui ka tuleb, oli mul targem sealt kaduda. Ma ei ole hull, ma olin sinna passima jäänud ikkagi lootuses, et tuleb kaks-kolm, maksimaalselt neli inimest. Suurema seltskonna puhuks olin valmis vaadanud tee, mida mööda nüüd sörkisin aiani, kust sai puude vahele ja sealt mingi arvatavasti loodusliku lameda valli tagant positsioonile, kust olin eelmisel päeval territooriumi uurinud.
Olin aia alt läbi pugedes oma paarsada meetrit eemal väravast, mille kaudu Valduriga olime läinud ja kuhu oli suundunud põgenev džiip. Enne puude vahele kadumist – olin muidugi kümmekond meetrit lagedat läbinud põigeldes, niipalju kui suutsin – avanes vaade tollele taas lahtilõhutud väravale ja silmanurgast nägin seal suhteliselt keset lagedat ala seisvat autot.
Peatusin ja uurisin ümbrust; jah, kogu aeg liikudes, ühe puu tagant teise taha hüpates ja ühelt-teiselt poolt sekundimurdosa piiludes, nii et mind poleks naljalt tabanud üle paarisaja meetri eemal passiv snaiper – kui seal oli selliseid. Ja jätame siinkohal selle, kui raske see minu jaoks oli. Las mulle jääb pisut uhkust... aga ma hingeldasin nagu sepalõõts ja higistasin nagu väljaväänatav põrandakalts. Ilmselgelt polnud ma enam 20-ndates.
Too minemakihutanud džiip seisis avatud ustega, tuled põlesid ja minu arust mootor käis. Ja niipalju kui mu silm seletas, polnud seal kahte musta riietatud laipa, paistis ainult kellegi katmata pea, kes tagapingil lamas.
Jooksin, endal hing rinnus kinni, tolle madala valli tagant eelmise päeva vaatluspositsioonile ja uurisin sealt vähemalt kümmekond minutit mu ees laotuvat pilti.
Mitte kedagi ei olnud näha, mitte miski ei liikunud. Vahetasin kohta ja... Nojah, nii algab kõigis kollifilmides see koht, kus tobuke ära süüakse – läksin autole lähemale. Et no mida see seal seisab? Nii ilmne lõks. Jah, ikkagi läksin lähemale. Enda meelest küll üliettevaatlikult, ent ikkagi tegin seda, mida selle auto sinna jätnud tegelased ilmselgelt lootsid.
Või ma ei tea... Kõhklesin seal lähenedes, mõtlesin need eelmises lõigus toodud mõtted läbi ja eemaldusin uuesti. Valisin seekord veelgi kaugemal asuva positsiooni, kust ma siiski sain territooriumi ja seda autot silmas pidada, lamasin ja puhkasin.
Ja lõpuks, mida targemat mul teha oli?
۞
Kogu autos hakkas liigutama. Tundus, et ta avas silmad ja vahtis mingi aeg tühjal pilgul auto lage, siis hakkas end istuli ajama, endiselt mõistmatult ringi vahtides. See kõik oli oma kolmsada meetrit eemal. Mul oli mitte eriti hea binokkel ja suurt osa toimuvast ma mitte ei näinud, vaid järeldasin kehahoiaku, žestide ja üldise loogika baasil.
Ta nägu nägin alles siis, kui ta teiselt poolt autost väljunud oli, natuke tuikudes auto esiosa juurde astus ja sellele toetudes ringi vaatas.
Kersti.
Aga kes muu see olla sai? Ei, ma ei tundnud teda hetkeliselt ära. Kõigepealt nägin elatanud naist sellises üsna koduses riietuses, lohmakates särgis ja pükstes, mida ise oleksin nimetanud dressiks, ja mida olin näinud telekas inimesi kandmas, aga tänaval mitte eriti. Alles siis, kui ta ringi vahtis, tuli taipamine, et see on kas tema või väga hea peibutis. Muidugi polnud ta enam kahekümnendates neidis, ent kasv sobis ja siis hakkas tema näojoontes aimuma midagi tuttavat... Aga keda muud oli võimalik mulle ette sööta? Tõepoolest, terves maailmas ainult teda.
Ta oli vana. Jah, ta oli üle kuuekümne. Samas... tal polnud väga vigagi... Selline armas mutike, kõhnuke ja hoolitsetud ja päris hästi säilinud. Ta juuksed olid hallid, nägu kortsuline ja selle järgi, kuidas ta silmi kissitas, võis arvata, et tavaliselt kandis ta prille.
Ta ei paistnud üldse aru saavat, kus ta on ja mis toimub. Selgelt oli näha, et tal pole aimugi, kuidas ta sinna on sattunud.
Aga midagi muud polnud ju oodata.
Ent ma ei läinud lähemale. Kui teda oleks tappa tahetud, oleks seda juba tehtud. Vaevalt et keegi lootis mind rööpast välja viia ja näiteks kujutles, et ma karjudes sinnapoole jooksen, kui ta minu nähes maha lasta. Ei, teda oli endiselt vaja peibutiseks. Ja tal oli palju ohutum niikaua, kui püsib lootus tema kaudu mind kätte saada. Seega ma lihtsalt jälgisin teatud kõleda lõbususega, mis edasi saab.
Kersti – kui see ikka oli tema – tegi auto ümber kaks tiiru, uuris vanaraualadu, siis metsa, ja pärast veel mitmeid minuteid kestnud kõhklust hakkas piki aeda minust eemale astuma. Miks ta autot ei kasutanud? Aga võib-olla ta ei osanud autot juhtida? Ta ei puutunud autot üldse, jättis selle sinna lahtiste uste ja töötava mootoriga, nagu see oli. Kavatses ta tagasi tulla?
Igatahes kadus ta varsti silmist. Kaks neid võimalusi oli – järgneda talle või mitte. Otsustasin esimese kasuks. Ja siis oli taas kaks võimalust – kummalt poolt aeda minna? Oletasin, et kuhu mujale kui teele välja tal minna on, seega mul oli lühem maa teiselt poolt.
Jõudsin teeni enne teda, kuigi tema lihtsalt kõndis ja mina püüdsin lisaks end varjata. Jälgisin, kuidas ta tuli teele välja, vaatas ringi ja jalutas väravaputka juurde. See oli kinni. Lukus. Keegi oli vahepeal ka minu poolt pärani lahti jäetud peavärava kinni pannud. Üldse näis ümbrus täielikult välja surnud. Ka kõik mu viis kavalasti paigutatud autot seisid endise koha peal, ainult mootorid olid välja lülitatud ja niipalju, kui ma lähimat piiludes nägin, laibad kadunud.
Naine vahtis tükk aega ringi, siis koputas uuesti uksele ja püüdis nina vastu klaasi surudes ja käsi varjuks seades väravamajja sisse piiluda. Söandasin seda hetke kasutades putkata tolle lähima auto varju. Tõepoolest, laip oli kadunud. Auto mootor oli välja lülitatud, kuid võtmed endiselt süütelukus ja uksed lahti.
Kersti istus väravaposti kõrval seisvale betoonvundamendiplokile. Ta vahtis seal veel oma veerand tundi ringi. Siis, ilmselt järeldusele jõudnud, et seal kedagi oodata ei tasu, hakkas mööda teed astuma. Minu suunas.
Miks ta selle suuna valis? Kust mina tean? Võib-olla päikese järgi selle, mis rohkem põhja poole viis – põhjaranniku inimesena oleksin ise ka eeldanud, et kui kodust liiga kaugel pole, jõuan varem või hiljem mereni... aga see on puhas spekulatsioon.
Lasin tal endast mööduda. Ta oli korraks palju lähemal, kui binoklist oli paistnud, vaevalt viis meetrit. Minus tuikas kõik – see oli Kersti... Või veel kord, kui see polnud väga hea imitatsioon. Kuidas ta kõndis, tema miimika, eriti see pahur korts kulmude vahel, kui ta näiteks õppides püüdis mõista midagi keerukamat. Kuidas ta suunurk natuke tuksatas... Kõik see tundus nii tõeline.
Aga heldus, kui vana ta oli...
... ja seda räägib 68-ne papi...
۞
Ta muudkui läks, ainult aeg-ajalt ringi vaadates. Seda teed oli seal oma pool kilomeetrit, siis jõudis see välja järgmisele ja seal oli teisigi maju ja ettevõtteid ja liiklustki, nii et lähema kümne minutiga pidi ta arvatavasti inimesteni jõudma.
Situatsioon oli ülimalt tobe. Ilma igasuguse kahtluseta oli ta minu pärast sinna toodud. Arnold oli minuga vähemalt rääkinud ja mitte nõudnud, vaid palunud abi; hetkel polnud oluline, et ma ei mõistnud, millega küll ometi ma teda aidata võiksin. Venelased olid mind 36 aastat keldris kinni hoidnud ja viimastel nädalatel oli minu pärast üle kümne inimese surma saanud.
Kes ma olen? Kes on need, kes mind püüavad? Mis on minu „väärtus”? Mulle tundus, et vähemalt võin välistada Eesti politsei, sest suurt karja vilkureid ja ringitormavaid võmme ei paistnud kusagilt; ja ma millegipärast ei uskunud, et Eesti repressiivorganid erinevad oluliselt kõigist teistest omataolistest.
Kersti muudkui läks... ja siis ma vihastasin. Enda peale. Seni olin ma käitunud täpselt nii, nagu ma oleksin oletanud, et ma käitun. Või käitub mistahes mitte kõige lollim mees. Oli aeg raamidest välja astuda.
Sirutasin jalad kõhu alt välja ja sibasin läbi võsa risti järgmisele suuremale teele, mida teadsin sealpool umbes poole kilomeetri kaugusel kulgevat.
Vähemalt korra mul vedas, kohe tuli auto. Mingi tavaline. Ma ei tundnud välismaa autosid. Astusin sellele teele ette ja sihtisin juhti automaadist, andes teise käega märku peatuda. Auto peatuski. Astusin, juhti endiselt kirbul hoides esiukse juurde, tõmbasin selle lahti ja tirisin juhi rinnust kinni haarates välja; ta tegi ise leplikult turvavöö lahti. Kobasin ta taskud üle ja viskasin kõik sealt leitu kõrvalistmele.
„Kuule, sul on kaks võimalust,” ütlesin talle rahulikult silma vaadates, automaaditoru vastu ta rinda toetatud – et mõjusam oleks. „Sa kas käitud mõistlikult ja saad õhtuks oma auto tagasi, või sa käitud ebamõistlikult ja paljudel inimestel tuleb pahandusi. Autol ka. Mul on seda autot vaja ainult umbes veerandtunniks. Põgenemiseks väga pahade inimeste eest. Nii et kõige mõistlikum on sul nüüd siia võssa kõhuli heita ja vähemalt pool tundi oodata. Siis minu pärast räägi politseile, mis juhtus, nad leiavad auto sinust kiiremini üles. Küsimusi on?”
Juht – umbes neljakümnene lühemat kasvu ja ülekaaluline kahvatu mees viletsa juuksekasvu, halvastiaetud habeme ja hingematva higi- ja tubakahaisuga – noogutas ja raputas seejärel kiiresti pead. Noh, ümmargused silmad ja järele mõeldes ka kahvatus ja higihais võisid tulla situatsioonist... Igatahes putkas ta koostööaltilt võssa, kui ta sinnapoole lükkasin.
Auto nina oli õiges suunas. Mul tuli sõita vähem kui kilomeeter, siis peatusin ja võtsin tee ääres hääletava Kersti peale.
