Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Nõid karjub, et ühel päeval tuleb Armageddon.
Mööduvad sajandid. Vanaisa surmateade toob linna tagasi mehe, kes sealt palju aastaid tagasi lahkus. Juba esimesel õhtul suudab ta relvituks teha 3 politseinikku, kes miskipärast ta maja juures passisid. Üldse tundub, et ega teda väga tagasi ei oodatud. Tegelikult oodati nii vähe, et elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu juba esimesel õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...
Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsalt rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni.
„Tuleriitade öö” ei ole kindlasti danbraunilik raamat, kuigi võib ju teatud irooniaga öelda, et nüüd on meilgi oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu. Esiteks ei ole selles raamatus tobedat telemängu meenutavat, sisuliselt mõttetut tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul, ja teiseks ei ole Tiit Tarlapi tegelased lootusetud klounid. Võiks öelda, et „Tuleriitade öö” on mõnes osas ehk ausam ja jõhkram raamat, mis kisub halastamatult alasti selliste sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.
