3-5

3

Darride maja aknad olid valged. Siin ei olnud kindlasti keegi veel magama heitnud. Avaral eesõuel seisid puude külge seotud hobused. Sadulad olid ära võetud, mis näitas, et kes iganes ka kohale ei ratsutanud, ei tulnud ta viieks minutiks. Ja ühtlasi ka seda, et majatagune tall pidi olema juba täis. Võib-olla neid hobuseid, kes vedasid kaht uhke välistrepi ees seisvat vedrukaarikut ja koguni üht tõlda. Lisaks võis näha veel paari autot.

Horler pingutas mälu ja tuli järeldusele, et tegu võis olla Robert Darri sünnipäevaga. Või proua Darri omaga, ta polnud päris kindel. Või oli see hoopis nende vanem poeg Herbert, kes oli vanaisa kirjade põhjal Darride perekonnaäri mõne aasta eest üle oli võtnud. Noorem ei saanud see olla, kuna elas juba Hanki ajal kesklinnas ja pidas seal pudupoodi ja trahterit. Ja suurfarmeriga abielludes linnast välja kolinud tütar samuti mitte.

Horler mäletas, et veel isa eluajal oli nendegi väike pere sellel pidustusel osalenud ja paar korda ta isegi – kui ei õnnestunud õigeaegselt plehku pista. Need peod olid talle surmigavaks piinapingiks. Täiskasvanute hulka ta veel ei kõlvanud, vana Darri poegade ja tütre järelpõlv aga olid alles lootusetud titad. Pluss need pidulikud ja ebamugavad riided, mis ta puiseks muutsid ja mida ei tohtinud ära määrida.

Täna oli piduõhtu igatahes teretulnud. Mida rohkem Trackhilli auväärseid kodanikke ta ära tundsid ja omaks tunnistasid, seda vähem jäi marssalikrantsile võimalust edasi haukuda. Ja siis ei saanud ta enam niisama lihtsalt kaotsi minna, nagu poleks iial linna jõudnudki.

Pollarikolmik tuli värava ees kuulekalt autost välja, nagu Horler oma maja juures oli käskinud. Ilmselt mõtlesid nad lubadusele neid vastasel korral ebameeldivustega tagant tiivustada ja eelistasid ilma läbi ajada. Isegi nende näod olid leplikuks manatud – millist jõupingutust see küll nõudma pidi.

„Ja nüüd?” küsis marssal ilmse rahutusega.

„Nüüd koputame viisakalt ja läheme sisse,” imestas Horler teise taipamatust, vähemalt näiliselt. „Värav on ju lahti ja siinmail tähendas see vanasti, et kõik on teretulnud.”

Tegelikult taipas ta marssali muret päris hästi. Selle põhjuseks olid tühjad revolvritohlud, mis sõjakatele padrunivöödele mõnevõrra haledat kontrasti pakkusid.

„Te peate meile enne relvad tagasi andma, härra Horler,” pigistas marssal vaevaliselt läbi hammaste. „Saate ju isegi aru, et niimoodi ei kõlba ja...”

„Selle võimaluse rikkusite siis ära, kui püüdsite mind mu oma hoovil maha lasta,” lõikas Horler ta jutu läbi. „Ma ei taha, et üritaksite seda nüüd advokaat Darri hoovil. Ta ei ole seda millegagi ära teeninud.”

„See on ju absurdne!” püüdis pollar teda ümber veenda, ilme näol, nagu oleks teda keset peosaali tabanud vastupandamatu kõhulahtisus. „Enne ma pidasin teid ainult libeda suuga sissemurdjaks, kes tahab meil hobuse seljas käest lipsata. Arvasin veel siia sõiteski, et kaote esimesse pimedasse põiktänavasse. Et te nüüd tõesti siin olete, paneb juba üsna hästi uskuma, et oletegi see, kelleks end nimetate.”

Rahumeelne lahendus polnud ka Horlerile vastumeelt. Häda oli selles, et Horler ei saanud linnamarssalit kriipsu võrragi usaldada. Nii tobe ei võinud keegi olla, et usuks sissemurdmist valgustatud esiuksest, kui leidus pime majatagune, kus pealegi oli juba sõrgkangi kasutatud. Marssal valetas algusest peale, see oli ilmselge.

Uus kallaletung valjude paukude saatel polnud siin tõesti tõenäoline, aga neid oli ikkagi kolm. Võib-olla lootsid nad ikka veel teda kuhugi vaiksemasse paika toimetada, kuni tema linnasaabumise kohta veel tunnistajaid polnud. Plaani nuputamiseks oli neil autos küllalt aega jätkunud. Pollareid taasrelvastades oleks Horler pidanud sisenema advokaadi juurde vist selg ees ja pilk ahistajatel, aga see olnuks nüüd kindlasti liiga dramaatiline.

„Jätke oma padrunivööd koos tohludega autosse,” soovitas ta. „Siis ei tundu asi nii veider.”

Marssali nägu paistis momendil päris hästi väravalaterna valguses ja Horler nägi raevukat pilgusähvatust, mis ütles, et see mees ei andesta talle surmatunnini. Noh, polnud lugu. Selle oli ta välja teeninud juba vanaisa maja juures, nii et hullemaks minna polnud nagunii enam kuhugi. Ja ta ei kavatsenud Trackhilli kauaks jääda. Maja võis müüki panna ka Darri kaudu.

„Kui eelistate oma laskemoonaga uhkeldada, on see teie eneste valik,” sõnas ta kõhklevaile pollaritele otsustavalt.

Marssalil oli oma ettepanek. „Minge üksi ja jätke relvad õuele. Me ootame siin ja võtame need alles siis, kui te juba majas olete.”

„Ja te ei tahagi enam veenduda, kes ma niisugune olen?” imestas Horler pilklikult. See ei sobinud talle kuidagi. Vaja polnud mitte ainult tema isiku õigekstunnistamist ja seda, et linnamarssal antud tegevust pealt näeks. Kui Horleri kahtlustel põhi all oli, teadis marssal juba varem liigagi hästi, kes ta on. Kõige rohkem läks vaja usaldusväärseid tunnistajaid, kes teadsid, et just marssal ise on õigekstunnistamist pealt näinud. Mida rohkem, seda parem. See vähendas tunduvalt võimalusi edaspidisteks tahtlikeks segadusteks.

„Ma ei või kuidagi lubada, et teie hinge kas või pisutki kahtlust jääks,” lisas ta võltsi paatosega.

Valjusti nohisedes võtsid pollarid relvavööd ära ja viskasid autoistmetele. Olukord oli neile nii harjumatu, et nad näisid selles jätkuvalt otsekui omaenda jalgade otsa komistavat. Siin ei pidanud nad kartma enam Horleri revolvreid. Kuuletuma sundis hirm, et häbistav lugu laiemalt teatavaks saab. Kaks ratsanikku, kes nägid neid Horlerite hoovil relvituna ja sokkide väel üheleainsale vastasele alistumas, kuulusid nagunii juba päästmatult miinuspoolele. Ja kes need olid, nägi ainult Horler, nad jäid marssali meeste selja taha. Kuid sealt võis siiski tulla ainult kinnitamata kuulujutte. Siin seevastu...

Horler kamandas nad minekule ja järgnes ise valvsalt paar-kolm sammu tagapool. Liikumise saba moodustas tasasele kutsele järgnenud Octa. Kui nad välistrepini jõudsid, jagas Horler mõned juhtnöörid ning jäi ise trepijalamile seisma, sellal kui kolmik paraadukse mademele tõusis.

Siinne trepp oli midagi hoopis muud kui Horlerite kaheastmeline etik. Sel oli kaheksa kiviastet ja kõrgust täiskasvanud mehe kaelani. Maja ise omas lisaks pooleldi maasse ulatuvale keldrikorrusele veel kaht korrust ja ärklit. Erinevalt Horlerite niigi kaheldavast ja ka sel juhul juba põlvkondade eest loojunud hiilgusest olid Darrid rikkad. Niipalju kui Horler mäletas, oli neil alati mitut teenijat peetud, mitte nagu tema kodus, kus pärast ema surma käis üksik vana naine ülepäeviti süüa tegemas ja vahel ka koristamas.

Horler oli endamisi ikka imestanud, mis nii erinevaid suguvõsasid üldse sõbrustama liitis. See sai olla ainult esmaasukate võrdselt austatud seisund, mis avas siin linnas kõik uksed, ükskõik kas su taskud olid pungil või puhus neis tuul. Seisund, mis oli võimaldanud ta isal väärikalt kanda ka linna ja maakonna politseimarssali ameti raskust. Siis oli veel mõeldamatu, et sellel kohal töötaks mõni uustulnuk nagu praegu.

Marssal tõmbas kellanööri ja pärast lühikest ooteaega avanes laia tammepuust ukse parem pool.

„Härra marssal!” tegi lävele ilmunud hallipäine mees imestunud näo, kui nägi enda vastas seisvat politseiniketriot. „Ma kohe teatan teist.”

Horler tundis vana Jenkinsi kohe ära. Too polnud peaaegu üldse muutunud, vahest ehk ainult pisut rohkem kühmu vajunud. Vana teener teda muidugi ära ei tundnud, võib-olla isegi ei märganud teistest tükk maad allpool.

Darride snobism ei läinud niikaugele, et teenijaid livreedesse riietada. Trackhillis ei tehtud seda juba vähemalt pool sajandit. Nii kandis truu Jenkins endiselt tumesinist sabakuube ja Horler kahtlustas siiralt, et sedasama, mis neliteist aastat tagasi. Või vähemalt selle täpset koopiat. Mõned asjad siin linnas polnud kõigele vaatamata siiski muutunud.

„Oodake,” peatas marssal teda pisut kähedalt. „Ma näen, et teil käib siin pidu. Me ei tahaks segada. Kas pole võimalik, et härra advokaat räägiks meiega siinsamas, ilma et peaksime sisse tulema?”

„Kas te mõtlete isa või poega?” ei saanud Jenkins aru.

„Miks mitte mõlemaid?” tegi Horler trepijalamilt häält.

Nüüd pidi vanamees teda kindlasti nägema, kuid kindel, mis kindel – ära ei tundnud. Heitnud pilgu marssalile ja nähes, et kommentaare ei tule, Jenkins noogutas ja kadus taas sulgunud ukse taha.

„See ei paistnud küll teie tuttav olevat,” tähendas marssal luuravalt. „Mis siis, kui teistega on sama lugu?”

„Jätke see minu mureks,” soovitas Horler ükskõikselt. Oma käekirja pidi Darr igatahes tundma ja paistis ülimalt tõenäoline, et ta oli näinud ka paari fotot, mis Horler oli aegade jooksul vanaisale saatnud. Ja ega näojooned kuhugi kadunud. Tahtlikul uurimisel oleks teda ära tundud igaüks, kes veidigi mäletas.

Uks avanes vähem kui minuti pärast. Lävel seisis Robert Darr, ikka seesama, ainult juuksed olid täiesti halliks läinud. Roberti taga kõrgus Herbert, pool pead isast pikem ja vanuselt viiekümne ligi. Nad polnud üksi. Tagantpoolt piilusid veel keegi noormees ja neiu, kelle nimesid polnud Horleril aega mõistatama hakata. Nemad olid vist juhuslikult uksele sattunud. See polnud üldse paha. Mida rohkem tunnistajaid, seda parem. Kõik kandsid pidurõivaid, seega polnud oletused kellegi sünnipäevast ekslikud. Kohe selgus ka, kelle oma see oli. Marssal teadis ja soovis Robertile õnne ja tervist. „Seitsekümmend ei ole teiesugusele mehele veel mingi vanus.”

Seejuures teisenes ta muidu tahtlikult kare hääl nagu võlujõul peaaegu siirupiseks. Paistis, et too nadikael teadis hästi, kelle ees siin linnas ei maksnud suud liiga täis võtta.

„Mis teil mureks on, marssal?” küsis Herbert isa varjust ettepoole astudes. Ta toon oli laitmatult viisakas, kuid Horleri niisugustes asjades terav kõrv ei registreerinud selles ka ainsatki rõõmunooti ootamatute külaliste puhul. Ja Robert ei kutsunud linnamarssalit ega ta mehi sisse, kas või üht kiiret napsi võtma, nagu taolistel juhtudel tavaliselt tehti.

Marssal avas just suu, et Herbertile vastata, ent Robert tegi äkki paar sammu, mis ta pollarite vahelt läbi viisid, ja tõi kuuldavale kolm sõna: „Hank! Hank Horler!”

Ta laskus mööda kaheksat kiviastet alla, peatus Horleri ees, kes veidi enne seda oli äratuntavuse huvides kaabu rihmapidi seljale lükanud, ja pani siis mõlemad käed talle õlgadele. Seekord registreeris Horleri kõrv hääles ainult heameelt. Sedasama tundis endalegi ootamatult ka Horler ise – lisaks kahjurõõmule, mis valdas teda üle Roberti õla marssalile otsa vaadates. Arusaadavalt olid kõigi ukse juures seisjate pilgud nüüd alla neile kahele suunatud.

„Tere, onu Robert.” ütles ta vaikselt, surudes tolle vanad, kuid veel sitked õlad omakorda pihkude vahele. „Ühinen õnnesoovidega. Andke andeks, et ma kõigi nende aastate järel ei kaelusta, kuid koosnen praegu põhiliselt teetolmust.”

„Sa ikka tulid,” sõnas vana mees. „Ma hakkasin juba kahtlema.”

„Asusin kohe teele, kui kirja sain. Siis oli see paraku juba kuu aega oodanud.”

„Kahju, et mina pean su õnnitlustele vastama hoopis kaastunnet avaldades. Al oli veel viimaseid vana kooli mehi. Aga mis parata.”

„Mis parata,” nõustus Horler nagu kaja.

„Aga kuidas sa endale kohe nii võimsa eskordi said?” küsis Robert pooleldi ümber pöörates ja linnamarssalit ning tema mehi vaadates.

Marssalil näis olevat midagi kurku läinud ja kuni ta seda puhtaks köhis, jõudis Horler vastata: „Nad leidsid mu meie välisukselt laudu maha võtmast ja tahtsid, et keegi neile ütleks, kas ma ikka olen õige mees seda tegema.”

„Ma arvan, et nad veendusid selles just praegu täielikult,” ütles Robert Darr. Horler märkis mõttes ära, et ta rääkis kolmandas isikus, nagu poleks kõnealused ise üldse siin, millest tekkis jalamaid meie ja nemad tunne. Kuid seejuures uuris advokaat hoolikalt trepist pisut kohmakalt alla laskuvaid seadusesilmi, kellel siin nüüd enam midagi teha polnud, ja pilk – nagu Horler mäletas – oli tal alati terav olnud. Võis vägagi kergesti olla, et ta nende demilitariseeritust imeks pani.

Tegelikult laskus kõige ees Herbert ja surus tervituseks Horleri kätt. Tema puhul viimane ülevoolavat rõõmu ei täheldanud, kuid Herbert oli ka alati olnud kinnine ja endassetõmbunud mees. Nii juhtus vahel poegadega, kes isa firmas tööle hakkasid ja keda tunti kuni keskeani mitte oma nime all, vaid üksnes selle või tolle pojana. Herberti jaoks oli see vist liiga kaua kestnud ja ta polnud enam muutunud ka nüüd, mil isa juba erru oli tõmbunud ja klientuuri talle jätnud. Isegi see ei teinud meest tundelisemaks, et ta oli silma järgi hinnates märgatavalt rohkem klaasi tõstnud kui sünnipäevalapsest isa, kes nägi praegugi välja, nagu oleks teel mõnele oma kohtuprotsessile.

„Tule ometi sisse!” meenus Robert Darrile äkitselt. „Ma olen vanas eas vist oma viisakuse riismedki kaotanud, et seda varem ei öelnud. Mitte mingit vastupunnimist! Sa tuled teelt ja oled näljane ja kodus ei ole sul praegu toidu lõhnagi. Siin on kõik oma inimesed, kes sind hea meelega lõpuks jälle näha tahaksid. Ja rääkida on meil nagunii vaja. See on sinu hobune, eks ole? Jenkins hoolitseb.”

Horler ei punninudki vastu. Robertil oli igas punktis õigus, ta ise oli aga liiga kaua üksi ratsutanud, et soojusest, valgusest ja rõõmsast seltskonnast ära öelda. Üksteisest trepil mööduvate kehade tekitatud väikeses segaduses kohtas ta linnamarssali pilku ja jõudis sosistada: „Oota hetk.” Ta pidi majalised enne sisse tagasi saama, kui relvi üle andma hakkab. Saanud uksel tutvustatud veel noormehele ja noorele daamile – kelle järeltulijatega õieti tegemist, ei jäänudki meelde –, olid nad kõik äkki eeskojas.

„Mantel maha ja relvad ka,” kamandas Robert Darr. „Siin sa neid ei vaja. Oled sõprade seas.”

Siis näis Horlerile äkitselt midagi meenuvat. „Ah jaa, olen kohe tagasi. Mu hobune on veidike iseäralik ja ma pean talle sõnad peale lugema. Muidu võib-olla läheb Jenkinsil temaga raskeks.”

Vastust ootamata lipsas ta välja tagasi, tõmbas ukse enda järel kinni ja jõudis mõne hetkega trepi ning värava vahelisel alal nukralt uitavate pollariteni. Nüüd võis ta relvad südamerahuga tagasi anda. Siin ei julgenud need tegelased teda praegu isegi selga tulistada, kuigi edaspidi oli parem silmad lahti hoida.

„Üks revolver on puudu,” seletas ta marssalile. „Kardan, et see läks lendu. Kui homme valges leian, saadan ära. Aga kui ei leia, pean paratamatult järeldama, et olete loata võõrale krundile tunginud, ja siis saab linn kuulda, mis aardeid te sealt otsisite.”

Marssal ei öelnud midagi, ent pilk, millega ta Horlerit õnnistas, ei jätnud mingit kahtlust, et eelnenud mõtet lahtistest silmadest ei tohtinud unustada.

Siis oli ta juba mõne sammuga Octa juures, patsutas looma kaelale ja rääkis temaga, kuni Jenkins tuli ja hobuse oma hoolde võttis.

Uudis temast oli majas juba laiemalt levinud ja eeskoda uudishimulikest tulvil. Ta mantel, kaabu ja kindad võeti ära, relvavöö riputas ta pärast mõningast kõhklust – harjumusi oli raske võita – ise nagisse ja kannatas stoiliselt välja tutvustamisprotseduuri. Palju see küll ei andnud, sest keda ta vanast ajast mäletas, seda juba tundis, keda aga mitte, ei jäänud nagunii meelde. Kuid ta naeratas kõigile, lastes end paista sellena, kes ta teistel asjaoludel olekski olla võinud – rõõmsameelse ilmahulkurina, kes on lõpuks ometi koju jõudnud.

Siiski! Kohal oli ka linnapea Kutschera, keda Horler küll samuti mäletas, kuid hoopis postiülemana. Halli sokuhabemega mehike oli silmnähtavalt karjääri teinud ja niisugune tutvus juba esimesel õhtul võis kindlasti kasuks tulla.

Siis järgnes pidulaud, kuhu istudes ta sündsalt oma väljanägemise pärast vabandas. Muidugi oli see vaid kombetäide. Igaüks mõistis isegi, et pikka teekonda ei ratsutata smokingis. Horler ei hakanud ainult mainima, et peenemat rõivastust polnud tal juba aastaid olnudki, kuna ta ei lävinud kohtades, kus seda tarvis võis minna.

Peoõhtu oli vist juba sellises staadiumis, kus algsed istekohad enam palju ei tähendanud, noored tantsisid kõrvalruumis grammofoni saatel, vanemad mehed suitsetasid koos sigareid ja püüdsid maailma asju paika seletada, naised aga peksid paari-kolmekaupa põnevil nägudega keelt. Horleri saabumine kogus nad nüüd uuesti laua äärde. Nii kaugelt tulnud rändur oli vaieldamatu suursündmus ja Robert Darr pidi korduvalt manitsema, et teelisel ometi suud ka söögi jaoks kasutada lastaks. Abi oli teretulnud, kuna Horlerist vasakul istuv kena noor blondiin kuhjas protestidele vaatamata ta taldrikule seesuguse kuhja hõrgutisi, nagu kahtlustaks ta Horlerit juba sellest ajast näljas olevat, kui too Trackhillist lahkus.

„Mulle meeldib, kui mehed tublisti söövad,” kuulutas ta vaidlemist välistaval toonil resoluutselt. „Teie mind ilmselt ei mäletagi, aga mina teid küll. Endast suuremaid mäletavad lapsed alati paremini. Ja ma nägin teie vanaisa juures üht teie fotot. Ma olen Elly Grant, Roberti tütretütar. Ükskord oli teil mu venna Ericuga midagi plaanis ja te ei saanud minust muul moel lahti, kui toppisite mulle vist kogu õuelt niidetud muru krae vahele. Kuidas ma teid mõlemaid siis vihkasin!” naeris Elly helinal, andes kogu oma vaatega mõista, et praegu ta seda küll ei tee.

„Aga muidugi mäletan ma teid,” luiskas Horler silmagi pilgutamata. „Ainult see ei tule meelde, mis meil tookord arus oli – ma mõtlen selle rohu suhtes –, nii et ma väga vabandan, olgu või liiga hilja.”

„Oh, küllap ma olin selle ära teeninud,” naeris Elly uuesti. Kui Horler nüüd järele mõtles, selgus, et võib-olla ta mäletamist väites nii väga ei luisanudki. Kurikuulus rohutoppimine küll meelde ei tulnud, aga vaimusilma ette kerkis tõepoolest pisike trullakas tirts, kes oli tüütu nagu takjas ning kellel polnud midagi ühist praegu tema kõrval istuva graatsiaga. Kuidas aeg inimese välimust küll muuta võis! Tüütuse suhtes ei olnud Horler nii väga kindel.

Õnnekombel polnud ta lauakommetest veel päästmatult võõrdunud. Vähemalt selles suhtes läksid kunagised kuus aastat suurlinnades nüüd asja ette. Ta suutis rääkida oma naabritariga, vastata kõigile üle laua esitatud küsimustele, jäädes tähelepanu väärivalt viisakaks, kuid ütlemata iseenda kohta peaaegu mitte midagi – ning seejuures veel ka taldriku tühjaks süüa, neelatavat paari napsiga alla aidates.

Mingil ajahetkel hakkas Horler tajuma endal Robert Darri ainitist pilku. Muidugi, ta oli tähelepanu keskmes, kõik vaatasid teda küsimusi esitades ja vastuseid kuulates. Kuid vana Darr ei küsinud midagi. Ta ainult vaatas. Või õigemini – vaatles. Uurivalt. Hindavalt. Olgu, mõtles Horler, küllap ka tema ükskord rääkima hakkab.

Ta ei eksinud. Kui Horler puhtsüdamlikult kinnitas, et kas või üksainus suutäis veel võib vallandada katastroofi, tõusis Robert püsti ja viipas ta endaga kaasa.

„Andestage, et röövin teie huviobjekti,” pöördus ta kerge naeratusega ülejäänute poole, „kuid ärge unustage, et Hank sai alles veidi aja ees Ali surmast teada. Võib-olla ei ole tal praegu peotuju. Ja minul on vana Ali ees ta pojapoja vastu kohus täita.”

4

Nad läksid otse hallist tõusvast raske vaibaga kaetud keerdtrepist teisele korrusele ja seal Darri kabinetti. Korrusel oli Horler kunagi käinud, kabinetis mitte. See oli koht, kuhu lastel asja ei olnud. Pealegi hoidis Darr oma äraolekul ust alati lukus. Tegi seda veel praegugi.

„See on mu ainus rahupaik,” ütles ta taskust võtmekimpu võttes. „Siin luban end ainult siis häirida, kui tuli lahti on. Igaüks vajab üht niisugust kohta.”

Ta süütas kohe ukse kõrval seinalühtris paiknevad kolm küünalt, kutsus Horleri sisse ja sulges ukse. „Võta istet!”

Külaline laskus küünalde kumas nähtavale ilmunud massiivsesse tugitooli – seal oli aegade jooksul istunud nii mõnigi Darri klient, keda too konfidentsiaalsuse huvides mitte kontoris, vaid kodus jutule võttis – niisama massiivse kirjutuslaua vastas. Paigutust hoiti muutumatuna nähtavasti endiste aegade mälestuseks, ehkki Darr oli aktiivsest praktikast loobunud. Võis arvata, et siin püsis kõik samamoodi nagu kümme ja ka nelikümmend aastat tagasi, kuna Robert ei oleks end teisiti enam koduselt tundnud.

Samal ajal süütas advokaat kirjutuslaual suure valge kupliga õlilambi ja kui see tahti juurde keerates küünlad varju jättis, läks ja puhus viimased ära. Horler jälgis, kuidas lambivalgus aegamisi üle toa roomas ja tõi esile tervet seina katva osalt klaasustega kappriiuli. Klaaside taga paistsid raamatute seljad. Ka Horlerite kodus leidus raamatuid, aga mitte niisugusel hulgal. See siin oli ju terve väike raamatukogu. Mis peitus puidust uste taga, ei osanud ta arvata. Vastasseinas, mille ülaosa kaunistas Horlerile tundmatu autori maal, kindlasti originaal, paiknes kõrge seljatoega diivan. Sellel piinliku täpsusega kokkuvolditud ning padja alla asetatud tekk kõneles, et ruumi valdaja võis veeta siin ka öid või lõunapuhkusi. Kabinet oli vaikuse ja rahu saareke, mida jõhkravõitu ja nurgelises kolkalinnas pididki varjama paksud kiviseinad.

„Juua soovid?” küsis Darr.

Horler tänas ja ütles ära. „Ma juba jõin lauas. Sellest piisab täiesti.”

Ta ei hakanud lisama, et elu, mida ta oli elanud, ei soosinud neid, kes end liiga lõdvaks lasksid – ei jäänud neisse pahatihti kauaks püsima. Jälle tajus ta endal Darri samasugust pilku nagu lauas istudes – mitte vaatavat vaid uurivat, peaaegu usutlevat pilku. Mis mees on sinust saanud, Hank Horler, näis see küsivat. Ja ise ka vastuseid otsivat.

„Mina loobun samuti,” ütles vana advokaat samal ajal. „Olen oma kolm klaasikest juba ära võtnud. Kõik, mis üle selle, tuleb minu vanuses ainult kahjuks.”

Ta astus kindlal, hoopiski mitte raugalikul sammul teisele poole lauda ja istus peremehetooli.

„Enne kui põhilise osa juurde läheme... Mis sul selle Raschega õieti juhtus?”

„Raschega?” kordas Horler täpsuse mõttes, kuigi taipas juba, keda teine silmas pidas.

„Linnamarssal Raschega,” kordas Darr. „Kas ta siis ei tutvustanud ennast?”

„Ta tutvustaski end kui linnamarssalit,” muigas Horler. „Miks meil midagi juhtuma pidi?”

„Ma ei ole enam noor, aga kaugeltki mitte veel pime,” ütles Darr kuivalt. „Kaks revolvrit puusal nagu sinul on ka teelise jaoks küll pisut ebaharilik, aga mitte haruldane, kui osatakse nendega ümber käia. Ja ma tean, et sa oskad, su isa õpetas sind juba noorelt – Horlerite traditsioon. Aga kaks püssi on juba tõesti pisut palju. Herbert oli oma silmad ehk uduseks joonud ja ei pannud tähele, aga mina nägin su sadula küljes ka teist vinti.

Ja miks peaks keegi linnas püssi üldse õlal kandma, kui see tal ka ainuke oleks? Uuesti sisse tulles sul seda enam polnud, aga mul on tunne, et järele vaadates ei leiaks me seda ka sinu pakkide seast. On ju nii? Lisaks ei kandnud Rasche ja tema mehed üldse relvi ja see on juba midagi päris erilist. Rasche on nimelt sedasorti tegelane, kes ilma revolvrivööta vist isegi vanni ei lähe.”

Ta jäi vait ja vaatas Horlerile ainiti otsa.

„Kas ma pean vastama?” küsis too, keda seesugune uurimine sõbralikele suhetele vaatamata pisut ärritas. Vanamees kujutas vist ette, et räägib tollesama verisulis tuisupeaga, kes siit neliteist aastat tagasi plehku pani. Või täitis ta oma sõbrale Alile antud lubadust pojapoja eest hoolitseda, mille taat surivoodil kergesti välja võis nõutada?

„Ei,” naeratas Darr, „sa ei pea. Kuidas ma sind sundida saaksin? Aga sa võid rääkida. Siis oskan ehk minagi selle põhjal sulle midagi vastu öelda. Kui ma ei tea, mis täpselt juhtus, oleks see palju raskem.”

Horler otsustas kiiresti. Darr oli ainus mees linnas, kellega ta päris kindlasti ei tulnud vägikaigast vedama.

„Olgu,” nõustus ta. „Ainult et ma pean siis rääkima teiega mitte lihtsalt kui Robert Darriga, vaid kui meie perekonnaadvokaadiga, kes ei või talle antud teavet levitada. Ma nimelt lubasin, noh, õieti küll rohkem nagu jätsin mulje, et kui kõik kenasti laabub, siis jääb see lugu ainult osavõtjate teada. Ma eelistan sellest kinni pidada. Kardan siiski, et paar meest nägi meid mingil hetkel veel pealt.”

Ta jutustas Darrile üksikasjalikult kõigest, mis Horlerite maja juures oli juhtunud, nii sissemurdjatest kui linnamarssalist. Ta piirdus sündinud faktidega. Oma hämarad kahtlused jättis ta enda teada. Kuid Darr ilmselt ei uskunud, et tal neid pole. Ilma ei oleks lugu nii lepitamatuks vastasseisuks minnagi saanud.

„Ja mida sa sellest arvad?” küsis ta, kui oli noorema mehe ära kuulanud.

„Kui jätta kõrvale linnamarssal Rasche väga halvad maneerid,” arvas Horler, „siis paistab, et Trackhillis leidub inimesi, keda mu äkiline kojutulek üldse ei rõõmusta. Kes ja miks, loodan nüüd teie käest kuulda. Rasche endaga ei tohtinuks mul mingit kanakitkumist olla. Niisiis jääb üle ainult võimalus, et ta täidab kellegi käske. Teine ja vähem usutav oleks, et ta põeb marutõbe.”

„Sa oled kiire taibuga,” noogutas Darr heakskiitvalt. „Mees, kes Raschele näpunäiteid jagab, on Martin Gosnell. Sa ei tunne ka teda, ta tuli Trackhilli alles üheksa aasta eest. Tal oli raha ja ta puhus linnale uue elu sisse, ehitas jõe äärde vabriku, andis paljudele tööd ja viis lambakasvatuse õitsengule mitte ainult ühes maakonnas. Trackhill hakkas üle pikkade sajandite äkki jõudsalt kasvama, nagu sa ehk läbi sõites märkasid. Ta tegi ja teeb annetusi – kirikule, munitsipaliteedile, ühingutele. Talle tekkis igal pool toetajaid, aga eeskätt – tänuvõlglasi. Väga suur hulk inimesi peab teda siiralt heategijaks ja teist sama palju ei julge mitte pidada.”

„Milles siis mure, kui kõik nii kena on?” küsis Horler, kui Darr pausi tegi. Too mõtles veidi, enne kui jätkas.

„Gosnell on üsna jõhkrat sorti pühamees. Kes teda segab, ei pea siin kaua vastu. Väikeärid sööb ta välja ja ostab odavalt üles. Meetodid on mitmesugused. Kes küllalt kiiresti pankrotti ei lähe või odavalt ei müü, seda hakkavad jälitama õnnetused. Kuni ta aru saab, mis kasulik. Juba sellega üksi on Gosnell arvatavasti oma kaks korda rohkem raha kokku kühveldanud, kui tal siia tulles üldse oli. Ta on linna mõlema panga peaaktsionär ja nende ühendamine on kuude, kui mitte nädalate küsimus. Võid ise arvata, kelle pank see siis olema saab. Ja kelle oma on terve Trackhill täies tükis.

Ta tahab seda linna taskusse toppida. Võib-olla ongi juba toppinud. Veel viis aastat tagasi polnud igatahes mõeldav, et linnamarssaliks saab keegi, kelle esivanemad pole vähemalt kolm põlve Trackhillis elanud. Aga Rasche ja tema kamba tõi ta idast sisse ja upitas ametisse. Politsei ja linnarahva seotus juurte kaudu raiuti ühe ropsuga läbi. Ja otse loomulikult sööb see linnamarssal Gosnelli peo pealt ja on tema, mitte Trackhilli linnamarssal. Seega on kõik, mis Gosnell teeb, hästi tehtud ja uurimise alla ei kuulu.”

Vana Darri pahameel muutuste üle oli mõistetav, kuid jättis Horleri külmaks. Muutused toimusid igal pool. Ta oli seda näinud. Ainult paadunud kolkalinlane võis hellitada naiivset lootust, et siin jääb kõik vanaviisi. Ja mis meetodite jõhkrusse puutus, siis oli ta üsna kindel, et Burbahani, Ryssi või Dageri meetodite kõrval meenutasid siinsed ainult salmilugemist pühapäevakoolis. Vägagi võimalik, et ka too Gosnell oli vaid mõnest suurlinnast välja tõrjutud jõuetum kuju, kes üritas nüüd kolkas saksa mängida.

Muidugi ei hakanud ta seda kõike vanale mehele nina peale viskama. Antud hetkel huvitas teda hoopis muu.

„Ma ei suuda aru saada, mis huvi võiks nii suur tegija minutaolise sitika vastu tunda. Ta ei tohiks minust kuulnudki olla.”

Darr hakkas tasa naerma. „Sinust ta ei olegi. Aga sellest küll, et vanal Alil võib kusagil pärija leiduda. Ja seda pärijat ta siia linna ei taha.”

Horleri hämmastus üha kasvas. „Mis mul pärida on? Üks vana maja. Selle müün talle suurima rõõmuga maha, kui ta mingil põhjusel seda himustab, ja pikalt tingima ei hakka. See plaan mul tulles oligi. Mu elu ei ole enam ammu Trackhillis. Kavatsesin müügi teie hoolde jätta ja edasi ratsutada, kui siin on asjad Aliga niimoodi, nagu nad nüüd ongi. Milles on tegelik probleem?”

„Põhjus ei olegi majas,” ütles Darr, „kuigi ma tahaksin paluda seda Gosnellile mitte müüa. See on põlisasukate rajoon ja meie siin ei soovi, et Gosnell veel mõne oma vasalli meie hulka sokutaks. Küllap ma ostja leian, koht on hea. Äärmisel juhul ostan ise, kui sa tõesti siia jääda ei kavatse. Kaela see mulle ei jää. Pikemas perspektiivis võin kindlasti sobiva tahtja leida, kellele edasi müüa, sina aga saad oma kohe kätte.”

Horler tänas. See oli tänuväärt vastutulek ja tegi asjad tõesti kergemaks. Samal ajal turgatas talle kummalise paralleelina pähe, et ka Darri abivalmidus teenis sama eesmärki, mida vanamees omistas Gosnellile – soodustas tema võimalikult kiiret siit kadumist.

„Aga tegelik probleem, nagu sa seda nimetasid, ei ole mitte majas, vaid ajalehes,” jätkas Darr.

„Ajalehes!” läksid Horleri silmad pärani. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et taadi vanaduspäevade ajaviiteks asutatud ettevõttel mingit tähtsust võis olla.

„Just nimelt,” noogutas advokaat. „„Trackhilli Teataja”. Oli see alguses, kuidas oli, kuid ajapikku töötas Al lehe üles ja rahvas võttis asja omaks. Su taat oli nupukas mees. Kas või see, kuidas ta taipas lehelisasse järgnevad armastusromaanid naistele ja seiklusromaanid noortele sisse panna. Noored noorteks, aga kui naised üksmeelselt sekka lõid, oli asi otsustatud. Pereisad, kes veel ei olnud tellijad, seisid karmi valiku ees: olgu leht kohe olla või muidu...” Darr kõhistas uuesti naerda. „Äri, poliitika ja kohalikud uudised huvitasid mehi endidki.”

Horler vangutas veel kord pead. Mida kuradit ta seal ülikoolis aega raiskas, kui taat ka ilma gümnaasiumita nii hästi hakkama sai.

„Gosnell tahab ajalehte endale,” ütles Darr järsult ja mälestustest näole siginenud naer oli nagu pühitud. „Niikaua kui tal seda pole, ei ole Gosnellil lootust Trackhilli lõplikult alla neelata ja tagatipuks selle linnapeaks saada. See oleks veel mitu korda võimatum uperpall kui sisserändajast politseimarssal. Aga ajalehe abil läheks see vist läbi. Inimesed ju usuvad, et kõik, mis on paberile trükitud, on vähemalt niisama kindel tõde kui see, mida kirikuõpetaja pühapäeviti kantslist kuulutab.

Ajalehel on Trackhillis tõe monopol. Loomulikult ei saa Gosnell leppida, et see ei kuulu talle. Ta püüdis mitu korda lehte ära osta, aga Al ei müünud. „Trackhilli Teataja” oli talle nagu oma laps ja lapsi ei müüda. Oma pistodapoliitikat Gosnell Ali puhul kasutada ei saanud. Al oli liiga tuntud inimene ja lehe abil seisis ka sõna jõud tema kätes. Gosnell oleks kaotanud inimeste meelsuses palju rohkem kui kõrvalt võitnud. Aga massi armastust ta vajab, sellest ei saa talle iialgi küllalt.”

„Miks ta oma ajalehte ei asutanud, kui kord juba raha sees suples?” küsis Horler.

Nüüd naeris Darr pikalt ja mõnuga. „Ta püüdiski! Jumal näeb, et ta püüdis. Ta tahtis Ali turult välja süüa ja müüs oma väljaannet nii odavalt, et pidi igale numbrile ilmselgelt kõvasti peale maksma – aga kukkus ikkagi läbi. Mõnes asjas on Trackhilli rahvas vaimustavalt vanamoodne. Kui nad on midagi omaks võtnud, siis paari veeringu pärast seda välja vahetama ei hakata. Uus ja odav, mida lisaks peaaegu muidu ja vaata et väevõimuga taskusse topitakse, paneb nad pigem kahtlema, kas tegu ei ole mitte petukaubaga. Suurlinnade strateegiad meil veel läbi ei lähe; selle otsa Gosnell komistaski. Ja mujalt sisse rännanud vabrikurahvas ja muud juurteta uustulnukad, kes Gosnellil nagunii pihus sitsivad, ei ole suuremad lehetellijad. Tal tuli alla anda.”

Horler naeris kaasa. Probleem ei läinud talle küll suuremat korda, kuid ta rõõmustas vana Ali sitkuse ja trackhillikate jäärapäisuse üle, nagu oleks ise kaasa löönud.

„Gosnell leppis Aliga,” jätkas Darr. „Tal oli aega oodata. Nagunii vajas ta linna krõbedamaks küpsetamiseks veel mõnd aastat. Ta oli poole noorem, aga Al juba kaheksakümne kandis ja hakkas põduraks jääma. Lehele see ei mõjunud. Ega Al ise palju ei kirjutanud. Selleks olid palgalised. Tema hoidis ainult suunda, millest lehes kirjutada ja millest mitte.

Gosnelli ta rünnata ei saanud. See oleks lehele omakorda kehvalt mõjunud ja ühes sellega ka levitatava sõna jõudu vähendanud. Ma ju rääkisin, et linnas on paljud Gosnelli tänuvõlglased või lihtsalt ära ostetud. Gosnelli ajalehte see neid ostma ei pannud, aga otserünnak Gosnelli enda vastu oleks sundinud neid poolt valima ja valikuvabadusest olid nad juba ilma. Kuid ka kiidulaule Gosnelli kohta võis Ali ajal „Trackhilli Teatajast” leida niisama hästi kui põrgust lumepalli. Nõnda oli seis patis ja asi seegi.

Gosnell ootas. Ja ootaski ära. Al on nüüd juba pea kolm nädalat maetud, rahu ta põrmule. Oma vara pärandas ta sulle. Rohkem polnud tal ju kedagi. Ja meie seadusi sa tunned: kui pärija aasta ja ühe päeva jooksul välja ei ilmu ja järgmise ringi pärijad puuduvad, läheb vara linnale – see tähendab enampakkumisele linnakassa heaks. Gosnellil tuli ainult oodata, kuni ajaleht kukub talle sülle nagu küps õun. Enampakkumisel ei saaks talle keegi vastu.”

„Kes praegu lehte käigus hoiab?” küsi Horler. „Kui üldse hoiab?”

„Leht käib,” kinnitas Darr. „Al määras aegsasti neljaliikmelise hoolduskomitee selle eest hoolt kandma, kuni sa tuled – mina sealhulgas. Meie ju teadsime, et sa tulemata ei jää. Aga kuulutama me seda ei hakanud. Paistis parem, kui Gosnell edasi oma teadmatusse jääb. Linn on su peaaegu unustanud ja need, kes mäletavad, ei tea, kas sa veel eluski oled.”

„Aga Gosnell teadis ometi ja saatis oma hagijad kohe kallale.”

„See on tõesti imelik,” möönis Darr mõtlikult. „Sa ütlesid, et ratsutasid aegamisi läbi linna. Keegi pidi su ikkagi ära tundma ja kohe Gosnelli juurde jooksma. Nii muutunud sa nüüd ka ei ole, et hoolikalt uurides ei tunneks. Või lasi Gosnell teie majal pidevalt silma peal hoida. Ta ei võinud teada, kas, millal ja mis suunast sa tuled, aga kuhu sa sel juhul tuled – kui tuled – oli igatahes selge. Ja ta ei taha enam midagi saatuse hooleks jätta. Vana Horleriga võis Gosnell leppida, sest teda ei saanud kauaks olla. Uut ja temast endastki nooremat Horlerit ta enam lubada ei või.”

„Ja teile ei tulnud pähe mind hoiatada, mis võib mind siin ees oodata?” küsis Horler pisut puudutatult.

Darr raputas süüdlaslikult pead. „Täna õhtul juhtunu oleks pidanud täiesti võimatu olema. Ma olen siiamaani hämmingus. Seda lihtsalt ei saanud olla. Gosnell püüab oma mainet kristallpuhtana hoida. Kõik valgustkartev, mis ta linna hõivamisel korda on saatnud, ei ole temaga seostatav – eriti sellest ajast, kui seadust esindab tema isiklik linnamarssal. Ka see „puhtusesoov” on üsna mõtlemapanev.

Vaata, Hank, Trackhilli pistaks Martin Gosnell nahka ka üksnes raha ja jõuvõtetega. Et ta aga oma mainet nii väga hoiab, paneb mind arvama, et see ei olegi Trackhill, mis teda huvitab. Et see on midagi palju suuremat, mille tarvis Trackhill kõlbab ainult stardiplatsiks. Väga võimalik, et tal on poliitiline karjäär sihikul. See selgitaks maine hoidmist.

Sinu, linna ühe tuntuima kodaniku pärija ja järeltulija ründamine ei läheks sellega mitte kuidagi kokku. Ta ei võinud teada, kas sa pole selleks ajaks juba kellegagi kohtunud, kes sind tunneks. Siis oleks see ründamine – tapmisest ma ei räägigi – kujunenud niisuguseks skandaaliks, et solgipritsmed lennanuks isegi kaudselt tema peale, ükskõik kui süütuks ta ametlikult ka ei jääks. Kõik ju teavad, kui väga Gosnell seda lehte tahab. Rasche vabandused – tundmatu sissemurdja, vastuhakk ja muu seesugune jura – poleks aidanud. Gosnell lihtsalt ei saanud seda niimoodi planeerida.”

„Midagi ta igatahes planeeris,” urises Horler.

„Ma arvan, et ta käskis Raschel järele uurida, mis mees sa oled, sind hirmutada ja enda juurde tuua. Seal oleks ta sulle kiiresti selgeks teinud, miks sa pead ajalehe otsekohe talle müüma, ja tõenäoliselt isegi head hinda pakkunud – ise vaikselt ähvardades. Tehing oleks sõlmitud veel enne, kui meie vastasleerist – ja ta teab, et mitte kõik Trackhillis pole veel temast ära võlutud – sinuga poolt sõnagi rääkida jõuaksime.”

„Kuidas ma oleksin müüa saanud? Ma pole ju veel pärijakski kinnitatud.”

„Alati saab nõuda allkirju garantiidele, mis pärastise müügist loobumise võimatuks teevad. Seadus on lünki täis. Mõnede arvates õnneks.

Ainult et Rasche rikkus asja ära. Küllap sai hirmutamisest natuke liiga omal viisil aru. Need sellid ida suurlinnadest ei ole üldse harjunud, et keegi julgeb neile vastu hakata. Relvigi kannavad linnas ainult Rasche mehed, vähemalt seaduse järgi. Mis näitab, kuidas mõistlik ja hea seadus vahel iseendale vastu pöörab. Seda nad ka ei tea, missuguseid mehi rohtlates veel kohata võib. Nad peavad neid müütideks.

Nii juhtuski ettearvamatu. Rasche pidi su teelt kaduma nagu peksasaanud koer või relva haarama. Ta peab ennast kiireks ja kindla käega tulistajaks ja nii ta siis haaraski. Ma ei usu, et ta tappa kavatses. Gosnell oleks tal naha nülginud. Ta tahtis sind ainult võitlusvõimetuks haavata ja pidas end selle jaoks küllalt osavaks. Asi oleks arusaamatusena läbi läinud ja Gosnell sulle veel valuraha pakkunud – suur filantroop, nagu ta meil on.”

„Võib-olla,” nõustus Horler mõtlikult. Seesmiselt ei olnud ta sugugi nii kindel. Ta oli näinud lambaid hundinahas ja hunte lambanahas ning kui Darri jutt Gosnelli kohta paika pidas, pidi too tegelane olema see teine. Aga siis jäi ainult aja küsimuseks, millal kihvad paljastuvad. Saak pidi lihtsalt kihvu väärt olema. Praeguse hetke suhtes ei saanud Horler, tõsi küll, palju arvata. Kui kaalul oli midagi Trackhillist suuremat, polnud kihvade reetmine võib-olla tõesti veel ajakohane, tema aga ei teadnud isegi seda, mida teine tegelikult tahtis.

„Aga need kaks sissemurdjat maja taga?” lähenes ta juhtunule teisest küljest. „Nemad sattusid ka kuidagi väga täpse ajastusega platsi.”

„Seda ma tõesti seletada ei oska,” vangutas Darr pead. „See pidi küll juhus olema.”

„Võis muidugi olla,” noogutas Horler, ent miski ta hääles reetis, et ta ei usu juhuseid. Mis siis, kui maha laskma pidid ta hoopis need kaks? Asi näinuks välja nii, et ootamatult saabunud pärija sattus murdvaraste peale ja need hakkasid ehmatusest kõmmutama. Linnamarssal tüüris kohale ainult selleks, et juhtunu just niimoodi ka ära fikseerida. Siis pidi see olema ammu valmis plaanitsetud operatsioon, kus igaüks oma osa teadis. Tarvis läks ainult märguannet.

Ainult miks need kaks sel juhul ei varitsenud ja hoopis tobedalt tagaukse laudade kallal krigistasid? Üks seletus leidus – ajapuudus. Võib-olla ei hinnanud need asjamehed õigesti nende käsutuses olevat aega. Sissemurdmiskatsele viitavad jäljed pidid olema nähtavad ja et pärast laske kohe tulistjalu kaduda, oli kasulikum need jäljed enne valmis teha. Või minna hoopis majja ja oodata Horlerit juba sees. Aga tema jõudis kohale varem kui arvestatud ja kõik läks nurja. Rasche ehmus, kui avastas, et töö, mis pidi olema tehtud, on alles tegemata, ja tal tuli kiiruga improviseerima hakata. Ning ta hakkas hoopis rabistama.

See oli võimalik. Aga võis täiesti olla ka üksnes fantaasialend.

Darr oli vahepeal tõusnud, avanud ühe kappriiuli puitukse ja selle taga peituva terasseifi ning tuli nüüd tagasi, paksud pappkaaned käes. Ta võttis uuesti istet ja ulatas need üle laua Horlerile.

„See on Ali testament. Vaata ise, meil pole siin ametlik ettelugemine.”

Horler avas kaaned. Nende vahel leidus ainult kaks paberilehte. Ta võttis pealmise, mis oli peaaegu täis trükitud, ja hakkas kiirustamata lugema. Alguses ta üksnes üllatus, lõpus aga lausa imestas. Pagan võtaks, vanaisa oli ju jõukas mees, et mitte öelda rikas!

Kunagi kuulusid Horlerite perekonna nüüd kadunud põhiharule teisel pool jõge päris laialdased maa-alad. Viimane jäänuk sellest oli säilinud ka Hanki eluajal ja andis veel päris korraliku farmi mõõdu välja. Maa polnud küll suurem asi, nagu siinsed alad üldse, ega olnud majanduslikus mõttes eriti väärtuslik. Pärast linnamarssalist poja surma oli Al selle maha müünud, kuna pidas ennast farmi pidamiseks liiga vanaks, Hank oli aga liiga noor ega ilmutanud vähimatki huvi ka tulevikus maaga midagi peale hakata. Polnud jõukohane ega mõtetki maksta makse millegi eest, mida sa sissetuleku saamiseks ei kasutanud ega kavatsenud ka hiljem kasutama hakata. Horler oli kogu aeg arvanud, et põhiliselt sellest taat elatuski. Nüüd selgus, et tal oli Trackhilli olude kohta päris kopsakas pangaarve, tulutoov ajaleht ja...

Horler tõstis pilgu Darrile. „Ta ostis selle maa tagasi?”

„Juba kaheksa-üheksa aasta eest,” kinnitas advokaat. „Uusomanikust ei olnud asja või tal ei vedanud, igatahes oli ta püsti hädas ja võttis tagasimüügi vastu nagu päästenööri. Hind oli nüüd muidugi palju odavam. Aga Al teadis juba vabrikuehitusest ja sellest, missugust mõju see farmidele avaldama hakkab. Jõeharude läheduse tõttu oli koht lambakarjadele nagu loodud. See muutis endise tühermaa äkitselt tulutoovaks karjamaaks.”

„Mulle ei kirjutanud ta sõnagi.”

„Ta kartis.”

Horler ajas silmad pärani. „Kartis?!”

„Ta kartis sind ära peletada. Miks pidi vana mees, kel enam kaua elada ei jäänud, nägema vaeva seesuguse arendustegevusega, kui ta ei tahtnud, et sa ühel päeval tagasi tuled ja kõik üle võtad? Sa oleksid selle kohe ära tabanud. Al arvas, et see võib sulle ahistavalt mõjuda ja sind veel kauem eemal hoida. Al nägi sinus noort iseennast ja leidis, et sa pole veel küps.”

Horler tundis end hetke vältel ebamugavalt. Vaimusilma ette kerkis ammune stseen jõel, kui vanaisa teda suurt kala välja tõmbama õpetas. Mitte liiga kärsitult. Ujuta teda nööri otsas, aga ära veel sikuta. Väsita. Ta peab olema küps. Kas sel korral oli kalaks ta ise?

„Olen ma nüüd siis küps?” küsis ta Darri otsa vaadates.

„Seda võid küll ainult sina öelda,” muigas advokaat. „Nüüd on asjad lihtsalt niikaugel, kui nad on, Al maetud ja otsused on sinu ja ei kellegi teise käes. Al võis ju soovida, mida vanemad lastest ikka soovivad, aga ta oli ka alati seda meelt, et igaüks peab elama nii, nagu ta tahab, ja seal, kus ta tahab. Kellegi teise tahtmiste järgi elades ei saa keegi rahul olla.”

Paistis, et Darr jagas sama arvamust. Ning et talle ei tule pähegi Horlerile etteheiteid teha, kui too päranduse rahaks teeb ja seal õnne katsub, kust ta tuli. Nii eaka mehe puhul oli see tähelepanuväärne. Tavaliselt kippusid inimesed selles eas üritama kogu maailmale oma äranägemise järgi aru pähe panna.

„Noh, farmeriks sa ilmselt ei hakka, aga renditulud, kui sa müüa ei taha, saab ju panga kaudu kuhu iganes üle kanda,” arvas Darr, kinnitades Horleri tunnet, et vana advokaat tema lahkumismõtteid küll ei halvusta.

Äkitselt läbis Horlerit kahetsusesööst. Ta mõtles vanale üksildasele Alile, kes oli teda armastanud ja keda ta ise oli armastanud, Alile, kes oli kaotanud poja ja kelle pojapoeg maailma tuuli tallas, mehele, kes oli küll edukas, aga tuleviku ja lootuseta. Muidugi pidi ta teda, Hanki, koju tagasi tahtma. Al ei osanud tegutsemata elada. Paraku oli pojapoja tagasitulek ainus, mis sellele tegevusele veel mõtte andis. Ja tema ei saanud tulla...

„Kuidas ta lambafarmiga hakkama sai?” küsis Horler omaenda süütunde tagasihoidmiseks ükskõikse tooniga.

„Kas see siis hinnaväärtusest välja ei paistnud? Ta oli juba vana ja tal oli linnas liiga palju tegemist, nii et alguses palkas ta ülevaataja. Aga see ei õigustanud ennast. Palgateenija ei kõlba farmi juhtima. Siis leidis ta sobiva mehe ja rentis farmi välja. Nüüd oli juba rentnik ise huvitatud farmi käigus hoidmisest. Sissetulek oli piisav. Gosnelli vabrik muutis siinkandis palju, seda ei saa eitada.”

„Kuidas see sell ilma raudteeta hakkama saab?”

„Seni veoautodega. Kuid ka raudteeharu tuleb peagi, selles pole kahtlust.”

„Nii et ei ole halba ilma heata – ma pean silmas Gosnelli.”

„Ükskõik kui hea asi võib valedes kätes halba teha,” jäi Darr oma arvamuse juurde. „Ma olen püüdnud Gosnelli tagapõhja uurida. Rada viib Burbahani, aga seal muutub lugu segaseks. Keegi ei tea ega mäleta õieti midagi. Või ei taha või ei julge mäletada. Ei õnnestunud isegi seda välja selgitada, millega ta oma raha kokku ajas või kust see muul moel tuli. Või kas see üldse ongi tema raha.”

„Mis te sellega mõtlete?”

„Majandamises on ikka paremaid ja halvemaid aegu, aga Gosnelli ei paista ükski tagasilöök justkui puudutavatki. Ta lõikab tulu nii tõusult kui languselt. Niisugune asi nõuab kas väga suuri reserve või tugevat seljatagust. Äkki ta ei ole üksi? Või ei tegutse üldse oma rahaga?”

„Kõik võib olla,” kehitas Horler õlgu. „Niisuguseid asju on ette tulnud. Aga vahest on ta lihtsalt geniaalne tegija?”

„Mis ajas geniaalse tegija suurlinnast kolkasse?”

„Kes teab,” kehitas Horler uuesti õlgu. Ta ise teadis päris täpselt, mis teda ennast suurlinnadest kõnnumaale ajas. Gosnelli salapära teda eriti ei huvitanud. Ta ei kavatsenud endiselt Trackhilli probleeme oma südameasjaks teha.

Üks klausel testamendis pani ta muigama. „Siin on kirjas, et ma võin ajalehega teha, mida tahan, kuid ainult tingimusel, et ma ei müü seda Gosnellile. Kui viimast üritan, kaotan omandiõiguse, mis läheb praegu lehte käigus hoidvale hoolduskomiteele.”

„Loomulikult Al usaldas sind,” ütles Darr. „Aga selles ühes asjas pidi ta täiesti kindel olema, et rahus surra.”

„Ja Gosnell ei tea seda?”

„Keegi ei tea. See oleks olnud liiga avalik vaenukinnas. Ma ju rääkisin, et linnas on palju Gosnelli pooldajaid või ärahirmutatuid. Kui me praegust vaikivat patiseisu rikume ja sunnime inimesi pooli valima, kaotab ka „Trackhilli Teataja” suure osa oma mõjujõust. Neutraalsusel on oma eelised.”

„Kas siin leidub kedagi peale Gosnelli, kes selle ära ostaks?” küsis Horler. „Kedagi, kes üldse julgeks ära osta?”

„Kui sa ei taha siia jääda, nagu paistab, siis võiks meie komitee seda teha. Ma olen sellele mõelnud. Mitmest inimesest koosnev omanike-rühm oleks isegi parem. Nii ei muuda kellegagi juhtuda võiv õnnetus mitte midagi. Kui midagi peakski juhtuma, võivad järelejäänud uusi täisvolilisi liikmeid juurde võtta – kas päriluse või aktsiate müügi läbi. Tõenäoliselt hoiaks see igasugused õnnetused hoopis ära kui mõttetud. Gosnelli vastas seisaks siis nagu mitme peaga lohe. Ja mingit demonstratiivset vaenulikkust selline sinupoolne ost-müük Gosnelli vastu ka üles ei näita. Sa lihtsalt eelistad oma ammuseid tuttavaid ja tuntud inimesi tundmatule, see tähendab Gosnellile. Täiesti harilik teguviis.”

Horler noogutas. „See näib klappivat küll.”

Ta võttis teise paberilehe, mille olemasolule viidati ka testamendi lõpus. Niisiis pidi see vanaisale tähtis olema. Kas nii tähtis, et ta kandis hoolt, et see teine kiri kogemata kaotsi ei läheks? Sinna oli kirjutatud ainult mõni rida ja needki käsitsi. Kuid see oli kindlasti vanaisa käekiri – selge käekiri, mis näitas, et kirjutaja püsis sulge hoides veel tervise juures.

Horler otsis alt kuupäeva, kuid seda polnud. Ta vaatas, millal oli dateeritud testament. Tuli välja, et alles õige hiljuti. Darr tabas ta pilgu ja seletas ilma küsimata: „Al uuendas testamenti igal aastal. Tekst jäi samaks, ainult varalised andmed muutusid – põhiliselt paremaks.”

Nad mõlemad teadsid, mida see tähendas. Vaene mees, mõtles Horler valulikult. Vaene vana mees. Ta tahtis mind juba alguses pahviks lüüa. Kuidas ta küll lootma pidi, et ma siia jään.

Paberileht oli kergelt koltunud. Seda ei olnud taadil vaja igal aastal ümber teha.

„Meil kõigil on oma mured ja oma võlad,” luges ta. „Mõnikord ei oska aimatagi, kui kaugele need võivad ajas tagasi ulatuda. Sa pead osutama mulle ühe teene, Hank. Ratsuta veel üks kord Käopessa ja vaata järele, mis ma Sulle sinna jätsin. Osuta mulle see viimane teene, et tutvud sellega hoolikalt. Ma tean, Hank, et Sa ei vea mind alt. Al.”

„Oskate ehk öelda, mida see võiks tähendada?” küsis Horler.

„Minu teada käod pesasid ei punu,” sõnas Darr. „Järelikult on tegu mingi sellenimelise kohaga. Kus see asub, pead nähtavasti sina teadma.”

„Ma teangi,” noogutas Horler. „Tean isegi täpset paika selles kohas, mida taat silmas pidas. Kuid mida see tähendab, ei ole mul aimugi.”

„Siis pead homme minema ja järele vaatama,” arvas Darr. „Seda Al sult ju paluski.”

„Homme?” küsis Horler.

„Täna on juba öö, kui sa ehk märganud pole,” naeratas vana advokaat. „Sa oled teelt tulnud ja väsinud. Maga täna siin. Kodus ei pruugi sa pimedas isegi lampi üles leida. Ma võin küll õlilaterna kaasa anda, aga tühi ja rõske on seal ikkagi. Eluõhu sissekütmine võtab aega ja laagrilõket ei saa sa ju põrandale teha. Homme valges sead end sisse.”

„Ma ei tahaks tüli teha,” pomises Horler, kuigi sai aru, et mõte oli mõistlik. Ja seda hoopis teisel põhjusel kui Darr välja tõi. Kohe jõudiski vanem mees selleni.

„Siin ei ole sul ka kutsumata külalisi oodata, kui mõnel selline kibelus peaks tekkima. Kes neid teab. Homme hommikul hakkame kohe tegutsema, et neil poleks enam mõtet tulla.”

Ettepanek paistis aina mõistlikum. Horler tänas ja nõustus.

„Kas tuled nüüd alla tagasi või juhatan sulle kohe magamistoa kätte?” küsis Darr. „See istung söögitoas lõpeb küll nagunii varsti ära.”

Tõtt öeldes oleks Horler magamistuba eelistanud, kuid talle tundus ebaviisakana näidata, et hoolib Darri pere ja ta enda seltskonnast nii vähe. Pealegi rippusid revolvrid all ja ta ei teadnud, kas tal ilma nende läheduseta üldse und peale tuleb. Siin polnud nendega küll midagi peale hakata, kuid aastatepikkuse harjumuse jõud oli suur. Ta ütles, et ühineb heal meelel teistega.

Kui nad trepist alla laskusid, kummitas Horleri peas küsimus: mida taat talle veel oli pärandanud? Millised mured ja võlad?

5

Päike tõusis juba lõunasse, kui Horler teist korda koju jõudis. Vähemalt väliselt ei olnud siin midagi muutunud. Isegi värav seisis endiselt pärani, nagu see eile õhtust oli jäänud, ja sõrgkang vedeles etiku kõrval rohus. Ainsa muudatuse oli läbi teinud Horler ise. Ta polnud nüüd enam tundmatu tüüp, keda igaüks võis kas või kiusu pärast sissemurdmises süüdistada, ega isegi mitte pärija, vaid isik, kes oli oma vanaisa vara juba pärinud. Selle koha peremees.

Esimese käigu varahommikul tegi ta surnuaeda. See polnud Darri majast kaugemal kui viis minutit jalgsi astuda. Siin, iidsete tammede, pöökide, vahtrate ja kuuskede vilus, puhkas mitu põlvkonda Horlereid. Ka Hanki vanemad. Nende kiviristide ees seisatas ta kõigepealt. Seejärel astus vanaisa veel värskele kalmule.

Hauataguse elu, olgu siis paradiisi või põrgu suhtes polnud tal illusioone. Kuid mälestused olid reaalselt olemas ja ühega neist ta siin kõneleski. Ta seisis mitu minutit, vabandades taadi ees, et kõik oli läinud just nii, nagu see oli läinud.

„Ma ei tea veel isegi päris kindlalt, mida teen,” ütles ta enne lahkumist mõttes. „Aga ma tasun su võlad ja lõpetan mured, kui see minu võimuses on.”

Siis olid nad Darriga kohe pärast peojärgselt hilisevõitu hommikusööki kõigepealt Herbert Darri kontoris, seejärel aga raekojas kiirendatud korras asjad joonde ajanud. Darri autoriteet ja vanad sidemed muutsid muidu venida võiva protsessi küllalt ladusaks, et see ainsa hommikupoolikuga mööda saaks. Sel korral ei tulnud Horleril ta nagunii olematu lubadus mitte iial autoks nimetatavasse põrguvankrisse istuda meeldegi. Darr ei pidanud oma selga ratsutamise jaoks enam küllalt heaks, kuid auto juhtimisest ei hoolinud ta vana kooli mehena samuti, nii et kolmandana saatis neid Elly rooli taga. Tüdruk oli jätkuvalt jutukas ega jätnud enne jonni, kuni Horler oli lubanud talt mõned autojuhtimise õppetunnid võtta.

„Vanaisa on muidugi lootusetu konservatiiv,” seletas Elly naerdes, „aga teie küll ilma läbi ei saa. Autod on tulevik.”

Horler ei hakanud Elly tuju rikkuma omapoolsete arvamustega sellest tulevikust üldiselt ja autodest eraldi. Oma üsnagi võimalikust kavatsusest Trackhill lõplikult maha jätta ei rääkinud ta samuti.

„Kui mul jätkub mahti teie juurde farmi põigata,” jättis ta endale targu viisaka taganemistee.

„Aga ma elan ju linnas,” andis Elly võidukalt tasuta informatsiooni. „Mida mul maal peale oleks hakata? Kuigi nad nõudsid, et vanaisa juurde jääksin. See oli ainus tingimus, mida mul seni veel murda pole õnnestunud. Kujutage ette, nende kõigi arvates ei olevat sünnis, kui kahekümne kolme aastane täiskasvanud naine endale üksi korteri üürib.” Ta kirtsutas võluvalt nina.

„Ole viisakas, laps,” muheles vana Darr. „Minule võid muidugi pähe istuda, aga ära unusta, et räägid praegu oma tööandjaga.”

Horler kergitas arusaamatuses kulme.

„Ta teeb „Trackhilli Teatajale” naistelehekülge,” selgitas Darr. „Need praeguse aja tüdrukud... Vanasti hoolitsesid nad majapidamise eest, aga nüüd on kodu viimane koht, mis veidigi koolitust saanud tüdrukule meelde tuleb. Mõni ime, et maa on varsti naisõiguslastest vanatüdrukuid täis.”

„Meil on oma õigused ja me ei lepi enne, kui neid tunnustatakse,” lõõpis Elly sõjakalt lõuga ette ajades.

Vaatamata auto suletud akendele tundis Horler nagu õrna jahedat tuuleiili. Õige kerget küll, aga siiski. Äkitselt näis talle, et Darrid ümbritsevad teda kuidagi liiga tihedalt.

„Vaat kus lugu,” naljatas ta samal ajal sundimatult. „Sel juhul peaksin vist kahtlustava bossina küsima, miks sa ametipostil ei ole.”

„Näib, et sõidutan just praegu oma tööandjat mööda hädavajalikke asjaajamisi,” naeris Elly, „kusjuures ei küsi seejuures isegi autojuhi palka juurde. Ja mu lehekülg on juba kokku pandud. Peateemaks on julged tuuled Pariisi moodides. See pakub teile muidugi pöörast huvi ja te saate sellega tutvuda, kui õhtupoolikul toimetusse tulete.”

„Õhtupoolik on tõesti parim aeg,” ütles Darr vahele. „Praegu ei leiaks sealt vist kedagi peale sekretäri, kes kuulutusi vastu võtab, aga hiljem pannakse homne number kokku, sest homme on laupäev – ilmumispäev. Teisipäev ja neljapäev ka. Järgmine juhus kõiki koos tabada tuleks alles esmaspäeval.”

„Homme on palgapäev,” parandas Elly. „Siis ikka ka. Siis kohe kindlasti.”

Nad leppisid õhtupooliku suhtes kokku. Horler võttis Darri juurest taas oma hobuse ja muu kraami ning ratsutas koju. Nüüd oli ta lõpuks jälle üksi ning jätkas sealt, kus linnamarssal Rasche oli teda eelmisel õhtul katkestanud.

Kõigepealt hoolitses ta Octa eest, leidis hobusele peavarju, võttis sadula ja suitsed maha ning otsis pisut ninaesist. Muid protseduure polnud tarvis, advokaadi juures oli looma eest hästi hoolt kantud. Ta ainult rääkis teda kaelale patsutades pisut ratsuga, nagu tal kombeks oli. Siis kontrollis ta tagaust ja veendus, et seda sulgevad lauad olid samasuguses seisukorras, nagu nad eile jäid. Sissemurdjad olid oma plaanist kas loobunud või siis kuulusidki nad Gosnelli ja Rasche sedasorti „sissemurdjate” hulka, nagu ta kahtlustas – tõsi küll, ainult ühe võimaliku, aga tõestamata variandina.

Kuiv rohune maapind ei olnud mingeid jälgi säilitanud, kuid järgides umbmääraselt õhtuste põgenike pagemissuunda, saatis Horlerit mõningane edu. Kaevule viival liivasel teerajal leidis ta saapajälje, mis ei saanud olla kuigi vana. Horler ei teadnud, kui kaua oli möödas viimasest vihmast, aga just see oli rajalt kõik eelneva kustutanud ja nüüd andis inimtegevusest märku vaid see ainus jalaast. Servad püsisid veel liiga teravad, et jätta tuulest ja tolmust vaevatud muljet. Lisaks paiknes jälje suund jalgrajaga risti.

Leid ei andnud küll palju. Jälg kuulus tavalisele ratsasaapale, mida kandis vähemalt pool linna mehi. Kuid Horler talletas ise selle üle järele mõtlemata mällu kõveravõitu moodustise, mis viitas sügavale praole tallas. Omanik ei võinud olla just väga jõukas, kui ta kandis seesuguses lagunemisastmes jalavarje. Vahest olid need siiski vaid saaki otsivad tavasulid?

Õnn ei jätnud Horlerit ka edaspidi. Vaid veidi enne tagaaeda oli ühe põgeneja jalg tabanud mutimullahunnikut. Jälg oli muidugi segamini varisenud ega võimaldanud isegi sellest aru saada, kas ta kuulus samale saapale mis jalgrajal, ent siin tuli ilmsiks teine iseärasus – väga sügav kontsaauk. See konts oli ilmselgelt rohkem kõrgendatud kui ratsanikel tavaliselt. Niisuguseid nagu see siin kandsid vahel lühikasvulised mehed, et pikemad välja paista.

Kaugemalt polnud mõtet uurida. Horlerite krunti piirav tara asus siinsamas. Et see ei koosnenud teravatipulistest raudvarbadest nagu tänavapoolsel fassaadküljel, vaid lihtsatest puulippidest, võinuks seda ületada kus tahes, kuid võõrasse aeda tungimisel ei paistnud praegu mõtet olevat. Lisaks selgus kohe, et see polegi nii lihtne.

Horler pidi juba tagasi pöörduma, kui teda üllatas raevukas haukumine naabri aiast ja tihedate marjapõõsaste vahelt sööstis lähemale suur kollakas lambakoer, tehes oma valduste piirile ilmunud tundmatu vaenlase suunas häält, nagu lõuad võtsid. Kohale jõudes peatus ta tarast vaevalt sammu kaugusel ja jätkas hinge tõmbamata lärmilöömist.

Horler ei mõelnudki tagasi põrkuda, kuigi tara ei olnud loomale kindlasti ületamatuks takistuseks. Normaalses olukorras ei ründa ka kõige tigedam peni kedagi väljaspool oma valdusi ja selle piire tundsid nad täpselt. Praegune oli vaid jõuline hoiatus.

„Kus sa, kullake, küll eile õhtul põõnasid?” küsis Horler koera vaadates mõtlikult. Põgenike kadudes ei olnud igatahes ainsatki haugatust kuulda olnud.

Ta teadis, kes elasid aia taga neliteist aastat tagasi. Kas naabrid olid ikka veel samad? Ükskõik. Kellele maja ka ei kuulunud, oli Horleril neile esitada vähemalt üks küsimus. Edaspidi – sest praegu ei paistnud siin ringi liikuvat ainsatki inimhinge. Asju tuli ajada järjekorras.

Ta läks uuesti maja ette ja lõpetas eile katkestatud töö ukse kallal. Siis käis üle ka tagaukse ja aknad, vabastas luugid ristlaudadest ja avas need. Mõte siseneda eredast päevast pimedasse majja oli vastumeelne. Ees ootav tühjus tundus nii veel mahajäetum. Kontrast mälestustega kohast, mis oli kunagi olnud terveks ta maailmaks, saanuks liiga terav.

„Lukksepaoskusi” ei läinud seekord tarvis. Darr oli talle võtme andnud. Horler torkas seda just lukuauku, kui hääl seljatagant teda peatas: „Hank Horler? See oled sina... teie?”

Hakkas vist juba reegliks kujunema, et teda sellest uksest segamata sisse ei lastud. Kuid seekord ei olnud kõnetaja toon jõhker nagu eile, pealegi oli nimetatud ta nime ja hääl kuulus vaieldamatult naisele. Horler pöördus ümber ja naeratas, tundes ära Starkide vanapaari, kes elas vaid kaks maja edasi. Mõlemad olid peaaegu muutumata, ainult pisut rohkem kühmu jäänud.

„Ja ongi,” sõnas mees omalt poolt, otsekui imeks pannes, et niisugune asi tõsi võiks olla.

„See olen tõepoolest mina,” kinnitas Horler, jättis võtme lukuauku ja läks vanapaari juurde väravale. „Tädi Alice! Onu Jacob! Kui lubate end veel vanal lapse kombel kutsuda.”

„Kutsu, kuidas aga tahad,” naeratas vanapaar rõõmsalt, otsekui oleks nendegi ellu päikest juurde tulnud. Vanade inimeste monotoonses elus võis juba kellegi ammulahkunu naasmine suur sündmus olla. Horleril oli hea meel, et ta hommikul habemenoaga üle näo käis ja end kergemini tuntavaks tegi. Nad surusid käsi.

„Et mu silmad sind veel ära nägid,” korrutas vana naine neidsamu silmi pühkides. „Nii palju aastaid...”

„Palju,” noogutas Horler. „Maailm on suur.”

„Jääd nüüd lõpuks koju?”

„Veidikeseks küll.” Kui pikk aeg on „veidike”, ta ei täpsustanud. Rääkida oma udusest tulevikust polnud ka siin õige koht ega aeg. Parem oli meelde tuletada mõnd seika minevikust.

„Ega te ei tea, kas meie naabrid vastu tagaaeda on endiselt Stetsonid?” oskas ta selle vahele küsimuse poetada.

„Oh e-ei!” venitas Alice Stark heleda häälega nagu midagi ilmvõimatut eitades. „Nende tislerituba läks juba oma kuue või seitsme aasta eest pankrotti. Siis nad müüsid maja maha, et võlgu tasuda, ja rändasid järelejäänud rahaga kuhugi välja.”

„Puha selle Gosnelli süü,” lisas Jacob hukkamõistvalt. „Ta avas uue suure töökoja, vaata et vabriku, ja kauba müügiks esinduspoe kesklinnas. Vanadel väikestel tegijatel oligi lõpp peal.”

„Aga maja?” pöördus Horler teda rohkem huvitava küsimuse juurde tagasi. „Kellele see sai?”

„Oh, need on mingid Jorensid,” sõnas Alice halvakspaneva hooletusega. „Keegi ei teadnud neist enne suurt midagi. Ja ega praegu ka suurt rohkem ei tea. Nad on linnas uued.”

Jah, ainult seitse aastat, siinkandis tähendas see veel selget uustulnukat, mõtles Horler.

„Kui sul esiotsa midagi tarvis läheb, siis sa ju tead, kus me elame,” ütles Jacob hüvastijätuks. „Ja kui vaja, tuleme Beniga appi.” See oli üks nende ammu täiskasvanud poegadest.

Vanakesed rõõmustasid nagu inimesed, kes on leidnud midagi ammu kaotsiläinut, aga omast. Taoline siiras, täiesti isetu rõõm võttis Horleril tahtmatult seest soojaks, kuigi ta tegelikult enam ammu siia ei kuulunud. See soojatunne saatis teda ka siis, kui vanapaar oma teed läks ja ta ise koduukse ükskord ometi lahti keeras.

Horler tõstis oma pambud eeskotta ja läks pisut kõheldes edasi. Ta ei taibanudki päriselt, millest see kõhklus tuli, enne kui täies valguses elutuba nägi. Siis näisid üheaegselt elustuvad nii paljud mälestused, et need moodustasid vastastikku neutraliseeriva voo, millest õieti ainuski üksikdetail esile ei suutnud kerkida ja mis mõjus vaid oma nimetus terviklikkuses. Kuid see voog oli tugev. Ta oleks nagu ainsa sammuga astunud üle aja piiri. Ainult et minevik, kuhu ta sisenes, ei olnud enam elus, vaid mõjus pigem iseenda muuseumina. Tolmunud muuseumina, nagu ta täheldas. Viimased kolm nädalat olid jätnud juba oma pitseri.

Ta käis ühe joonega läbi ka alumise korruse teised kaks tuba ja köögi – ülemine korrus võis oodata – ja tuli siis elutuppa tagasi. Kamina kõrval vedelesid mõned halud ja hakatist (pärast pidi juurde tooma) ning ta süütas tule. Väljast saabudes ei tajunud ta küll jahedust, aga ükski koht ei tundu päris kodune, kuni sa pole seal tuld teinud. Ja tibakese rüübanud. Ja suitsetanud.

Horler avas aegadega tumedaks tõmbunud kummutiukse ja täheldas, et vanad harjumused olid siin majas lõpuni muutumatuks jäänud. Viski seisis samas kohas kus alati. Klaasid samuti. Ta valas endale sortsu, istus tugitooli ja keeras plotski. Puud kaminas olid kuivad ja praksusid.

See näis kummaline. Ta oli kodus – ja ei olnud ka. Esiteks polnud ta ise enam see, kes kunagi lahutamatu osana siia kuulus. Ja see koht... Inimesteta, isata, vanaisata, õige tema endata jäi kohtki tühipaljaks dekoratsiooniks. Mõnd paika pidi enne nägema, seal viibima, et taibata: seda ei ole enam. Mis ta tegema pidi?

Horler üllatus, et ta seda üldse endalt küsis. Kõik oli ju selge. Ta oli siin vaid läbisõidul, ei enamat, nagu ta eile Darrile mõista andiski. Aga praegu, siin toas istudes ei olnud ta selles enam nii väga kindel. Ühtaegu meenus, et ta jättis ka Ellyle ütlemata, et lahkub juba päeva või paari pärast, kui lõõpis tüdrukuga autojuhtimise teemadel. Kas ta kahtles oma sisimas juba siis?

Kas oli asi selles, et taat osutus jõukaks meheks ja see kõik kuulus nüüd talle, nagu Al oli tahtnudki? Aga mida ta oleks siia jäädes tegema hakanud? Ajalehte välja andma? Lambaid kasvatama? Naeruväärt!

Ainult et mis tal mujalgi leida oli? Peale tuuleliku vabaduse. See oli väärtus. Vaieldamatult. Ent ainult niikaua, kuni see pakkus midagi uut. Kas polnud talle ammu tundunud – kuigi ta seda endale kinnitada ei tihanud –, et vabadus tunni aja jooksul oma koli pakkida ja ratsutada jäädavalt kuhugi mujale hakkas devalveeruma, kui ees ei oodanudki enam midagi uut, vaid ikka ainult seesama juba nähtu, vahest ehk üksnes pisut teises variatsioonis?

Või oli tema isiklik uudishimumahuti lõpuks täis saanud? Sest nooremaid seltsilisi ei paistnud probleem veel puudutavat, nagu teda ennastki aastate eest. Ja vanemad – niipalju kui neid järel oli... Nemad näisid moodustavat üha enam kalestuva kaardiväe, kel polnudki kuhugi tagasi pöörduda või kes olid juba kõigest muust liiga võõrdunud ja elasid veel ainult inertsist. Ehk seisis ka tema nüüd piiril, kust üksainus retk vanas suunas oleks kustutanud kõik seljataha jäänu olematuks ja muutnud naasmise võimatuks. Kas niisuguseid kahtlusi oligi vana Al omaenese kogemustest ette näinud? Kas hakkas tema, Hank, nüüd omakorda vanaks jääma?

Horlerile meenus miski ja ta tõusis, et välja minna. See oli pagemine. Eemale oma mõtetest! Need jäid tahaplaanile, kui sai midagi lihtsat ja mõtestatut teha. Välisukse ees otsis ta üles koha, kus oli eile tulistanud, ja kaalus võimalusi. Siis hakkas otsima. Rasche käest lennanud revolvri leidis ta tihedast sirelivõsast, nagu arvaski. Järelikult ei olnud marssal hoiatust kuulda võttes siin rohkem käinud. Tõsi, ega relva kaotus ise Raschele nii väga muret ju ei teinud, kui muu sellega seonduv – täpsemalt laiema kõlapinnaga ilmsikstulek, kuidas ta tööriist õieti kaotsi läks.

Revolvri trummel oli kannatada saanud ja Horler ei osanud arvata, kas seda veel parandada tasus. Pani isegi imestama, et padrun polnud saadud löögist trumlis ise plahvatanud. Noh, see polnud tema mure. Ta oli lubanud Raschele tolle mänguasja tagasi anda – selle marssal ka saab ja võib siis kas või sõnnikuhunniku alla matta. Horleri mure seisnes pigem selles, et kui ta linna jääb (kuigi loomulikult ei jää, püüdis ta end veenda), on tal siin paugupealt üsna mõjukaid vaenlasi. Kummalisel kombel muutis see jäämise isegi ahvatlevamaks. Kangekaelsuses võis ta vajadusel igale eeslile silmad ette anda ja Trackhill, kui ta tõesti leiab enda jaoks piisavaid põhjendusi koju jäämiseks, polnud koht, kust ta laseks end mõnel uustulnukal niisama lihtsalt välja pukseerida.

Kui Horler, üleskorjatud vigane revolver käes, uuesti majja läks, ei olnud esimese korra ebalusest enam jälgegi. Ta oli uude olukorda sisenenud, ennast selles taas liikuma saanud ja tundis tarvidust tegutseda. Käopesa! Nüüd oli aeg selle käes. Mured ja võlad. Ei saanud langetada ühtki otsust,enne, kui ta ei teadnud, mida Al oli nende all mõelnud.

Tegelikult ei olnud Käopessa vaja ratsutada. See asus majas eneses. Keegi ei mäletanud täpselt, kuidas pööning niisuguse nime sai või kes selle pani. Ali arvates oli ristiisaks Hank ise ja see võiski tõsi olla. Põhjus seevastu ei tekitanud kahtlusi. Niikaua, kui ta mäletas, ja küllap juba hulk aega enne seda, vedeles muu pööningule heidetud tarbetu, aga alalhoidlikkusest ikka veel säilitatava koli hulgas vana päästmatult rikkis käokell.

Väikesena oli Horler täpselt teadnud, et enne jõule käivad Käopesas öösiti päkapikud ja jätavad just nimelt kellakasti tema jaoks maiustusi. Hommikused käigud sinna olid täis ootuspõnevust ja tasusid ennast ära. Hiljem, kui ta vanemaks sai ning muinaslood koost pudenesid, jäi mälestus neist käikudest ikka veel südant soojendama. Seda kohta taat nüüd mõtleski – vana kellakasti. Väike poiss aga, keda vaimustasid hobused ja kes isegi vanaisa põlvel istumist ratsutamiseks nimetas, kutsus samal viisil ka oma maiuseretki. Kuni ka isa ja vanaisa selle omaks võtsid.

Aeg on niikaugel, et võib-olla tasuks sul juba Käopessa ratsutada, ütles üks või teine neist salapäraselt, kui jõulud jälle lähenema hakkasid.

Ta võttis igaks juhuks laterna, seda küll veel enneaegu süütamata, ja ronis mööda nagisevat treppi esiteks ülakorrusele ja siis pööningule. Uks oli lukus, aga suur pisut roostekarva võti rippus sealsamas palgitaguses õnaruses naela otsas kus alati. Luku lahti saanud, asetas ta laterna ukse kõrvale ja jättis maha. Seda ei läinud tarvis. Päikeselisel päeval andsid ka tillukesed otsaaknad piisavalt kuma, et otsitavast mitte mööda minna.

Pööning oli samasugune, nagu ta mäletas – hämar, koli täis tuubitud ja lapse jaoks kahtlemata kummituslik paik. Midagi võis olla ära võetud, juurde lisatud või ümber tõstetud, ja kindlasti oligi, kuid Horler ei mäletanud üksikasju enam nii täpselt, et need oleksid meelespeetuga vastuollu läinud. Nüüd oli tal tunne, et kõnnib mööda aegade surnuaeda, kus iga ese oleks võinud jutustada värvika loo, ainult et vaikis.

Kellakast oli samal kohal, kus pidigi – katkisel kummuliasetatud laual, mille kolm allesjäänud jalga üles katuseviilu poole sirutusid. Ainult kuhi vanu rõivaid, mis seda esimese pilgu eest varjasid, tõid Horleri laubale hetkeks murekortsu, enne kui ta taipas need kõrvale tõsta.

Ta avas käoluugi, kust oli igiammu maiustusi otsinud. Seal ei olnud midagi üleliigset. Horler keerutas kasti ja õngitses lahti tagakülje. See ei tulnud kergelt. Ta pidi noa tupest tõmbama ja tera appi võtma. Käes! Mehhanism polnud enam paigas ja nüüd peitus õõnsuses pruuni paber-ümbrisesse seotud lame pakk. See viitas kas õhukesele raamatule või paberilehtede kimbule. Mured ja võlad...

Horler läks, pakk käes, alla tagasi. Tänu kaminale oli tuppa tekkinud juba pisut eluaseme hõngu. Ta pani paki lauale ja viskas veel paar halgu juurde. Tegelikult ei teinud paha kütta ka suurt ahju, et hoolitseda kogu maja eest, aga see pidi õhtuks jääma. Ta tõi praegu, valges, ainult puud valmis – nii ahju kui kamina jaoks. Pakk seisis niikaua laual.

Ta ei tahtnud endalegi tunnistada, et see mõjus talle pisut pelutavalt. Mitte mured ja võlad, nagu Al oli neid nimetanud. Pigem võimalus, et ta ei ole pärast lugemist oma otsustes enam nii vaba kui enne. Et miski võib teda siduda – tugevamini, kui talle meeldiks. Mis pakis ka ei peitunud, pidi see olema tähtis, vähemalt Ali arvates. Muidu ei oleks taat selle edasi toimetamiseks nii eriskummalist viisi valinud. Ta ei jätnud pakki lihtsalt Darri kätte üle andmiseks nagu testamenti. Mis tähendas, et ta ei tahtnud, et advokaat sellega tutvuks. Et keegi üldse seda näeks. Ja samal ajal kinnitas viide ikka ja jälle uuendatud testamendis kogu aeg samaks jäänud lühikesele kaaskirjale, et too kaaskiri on olemas. See näis pisut mõtlemapanev.

Viite pidi ta jätma, muidu poleks pakk tema, Hanki kätte jõudnud, kuid see oli viide, mida ei mõistnud ainuski inimene peale kahe järelejäänud Horleri – ning nüüd üksnes Hanki. Ja peidik vana seinakella kastis oli tehtud nüüd ja nimme selle paki jaoks. Mehhanismi eemaldamata poleks see ära mahtunud, Hank aga arvas mäletavat, et vähemalt temast ei olnud kellakast küll seest tühjaks jäänud.

Veel üks asi viitas ebasoovitavale. Taat ei olnud neis pabereis peituvast kunagi kirjutanud. Ehk kartis niigi kodu vältivat pojapoega veel enam eemale peletada.

Horler tõi tagaukse kaudu kaevust kaks pange vett kööki, läitis pliidi alla tule ja pani kohvivee üles. Rohkem vabandusi asja edasilükkamiseks ta enam ei leidnud. Ta lõikas pakki siduva ristpaela läbi ja harutas pakendi lahti. Selle alt tuli nähtavale uus pakk, mässitud peaaegu samasugusesse kattesse, ainult silmnähtavalt vanemasse. Kuid sellest väljaspool asetsesid paar kokkumurtud paberilehte, mille mõlemaid külgi täitis tihe käekiri. Horler tundis ainsa hetkega ära vanaisa oma, seda enam, et kellegi muule see ei saanudki kuuluda.

„Andesta, Hank,” luges ta, „et ma Sind juba ette murelikuks tegin – ma mõtlen seda kirja, mis Darr Sulle edasi andis ja mille tõttu Sa praegust üldse loed. Mul tuli olla pisut salapärane, et Sulle muljet avaldada ja Sind ikka päris kindlasti Su ees olevaid materjale lugema panna. Olud on nüüd muidugi teised ja kui palju Sa end sellest vanast loost üldse puudutatuna tunned – kui üldse tunned –, jäägu Su enda otsustada.

18. märtsil Issanda aastal 1638 põletati alles väga noores Trackhillis üks nõid – Dorala Giguere. Nüüd meenutatakse neid aegu üsna häbelikult ja kui võimalik, ei tehta üldse juttu, eriti mis puutub kirikuisadesse.

Julm tõde on selles, et inimesed vajasidohvreid. Keegi jupidinende hädades ja ebaõnnes süüdi olema ja nõiajaht andis neile süüdlasi. Valdav enamik oli liialt pimedusega löödud, et tunnistada toimuvat selleks, mis see tegelikult oli – patuoinaste otsimiseks. Ja kes oli küllalt nutikas, et seda teha, pidas suu, et mitte ise järgmine olla. Karjaga kaasa uluda oli ohutum.

Alati läheb kellegi midagi halvasti. Kuid mitte alati ei leita selle põhjenduseks nii käepäraseid süüdlasi. Ohvriteks sattusid muidugi kaitsetumad, eraklikumad, teistest erinevamad, vahel andekamad ja suures enamuses naised, eriti üksikud, kuna ka nii oli ohutum.

Kirik võttis selle kiiresti omaks ja kasutas ära, isegi õhutades hüsteeriat. Vaenlase kuju loomisega kinnitasid nõiaprotsessid vankuma kippuvat usku kirikudogmadesse ja hirmutasid eemale kirikuhierarhiale ohtlikust isemõtlemisest. Iga võim – sealhulgas kirikuvõim – vajab massidele arusaadavat ja vastuvõetavat vaenlast, sobivat vaenlast, et „leiged” selle vastu nii usu kui hirmu abil ühinedes oma võimutruudusele uut kinnitust saaksid. Kes oskaks öeldagi, kui suures osas inspireeris nõiajaht Kirikut ja kui palju Kirik nõiajahti. Nii läks ka Trackhillis.

Paraku ei olnud Dorala Giguere põletamine veel sünge loo lõpp, vaid alles algus. Temast jäi maha tütar Dana. Laps kasvas üles linna orbudekodus. Võid ise arvata, kuidas tal seal nõia tütrena läks. Tihti vajavad just viletsamad veel viletsamaid, et neid piinates iseennast ülendatuna tunda. See on kahjuks igapäevane inimlik tõpralisus kõigil aegadel.

Kuueteistkümneseks saades pidi Dana orbudekodu ukse enda järel kinni panema. Nende auks peab ütlema, et tänavale ei visatud kedagi. Ka Danale leidus teenijatüdruku koht jõukas Falkede majas – meie ajal neid Trackhillis enam pole, nii et ära asjata mälu pinguta. Kahjuks – sedapuhku on see sõna vist tõesti omal kohal – oli Dana pärinud oma ema Dorala hea välimuse. See ei jäänud pere nooremale pojale, kes tast vahest paar aastat vanem oli, märkamata. Ja läks, nagu läks.

Olgu pealegi: teenijatüdrukutele oli ennegi kõhtusid ette tehtud ja tehti ka pärast. Dana puhul polnud see kindlasti raske, eriti kui ta pärast kõiki neid aastaid ootamatult avastas, et maailmas leidub siiski vähemalt üks inimene, kes temast hoolib. Ja noh, omal moel poiss ju hooliski.

Tegelikult oligi häda selles, et ta hoolis rohkem kui niisugustel juhtudel tavaks. Ta oli Dana järele nagu hull ja tahtis tüdrukut naiseks kosida. Aga see oli vanale Falkele juba liig. Tüdruku oli jumalakartlik majaisand juba pattulangemise ilmsiks tulekul tänavale visanud. Poiss andis talle salamisi elatusvahendeid, ehkki palju tal anda polnud, Falkede rahakott ei asunud mitte tema käes. Seda avastades võttis isa poisil kõrvad pihku. Ja et too oli ikkagi alles poiss, mitte mees, laskis ta sellel ka sündida, kuigi mitte päris ilma mässuta.

Nüüd sai papa Falki mõõt tõsiselt täis ja ta võttis pähe ning kuulutas, et poeg on ära kaetatud. Pinnas oli viljakas. Nõia tütre kuulsus ei olnud Danast kuhugi maha jäänud ja kui sellest ka ajutiselt numbrit ei tehtud, siis ainult jõuka maja kaitse tõttu. Tarvitses sel majal temast ainult ära pöörata, kui kõik vahelejäänu ühekorraga tasa tehti. Kõik vagad kristlased leidsid oma aukohuse olevat Saatana sigitise vastu leppimatult üles astuda.

Leidus küllalt tunnistajaid milles iganes, lapse isa, noor Falke ise kaasa arvatud. Pärast kahe või kolme eksortsisti käest läbi käimist uskus poiss nõidust vist isegi. Või leidis, et see variant on jõukast kodust väljaviskamisest parem. Või mõlemat. Igal juhul oli ta läbi teinud juba seesuguse „vaimse ärkamise”, et sai uuel nõiaprotsessil süüdistuse peatunnistajaks. Ja peab ütlema, et tõhusaks. Dana tuleriit lõõmas 19. septembril 1647. Üllatav kokkusattumus, kuid nagu tema põletatud emal, olid ka Danal viimasteks sõnadeks: „Armageddon! Viimnepäev!” Tõsi, ta võis olla sellest kuulnud.”

Horler mühatas üllatunult. Ta polnud usklik ja ka mitte eriti ebausklik, aga kahe „nõia” viimaste sõnade ning tema enda hüüdnime ühtelangemine pani tõepoolest pead vangutama. Noh, olgu peale. Sõna oli üldlevinud ja mitte kellelgi polnud selle tarvitamise monopoli.

Ta teritas kõrvu, otsustas lahtisest köögiuksest kostva kahina järgi, et vesi pliidil on keema läinud, läks ning raputas kohvipulbrit katlasse. Siis tuli tagasi ja võttis kirja uuesti kätte.

„Kirik ja kogukond,” luges ta, „võisid jälle Saatana kurjuse üle suurt võitu pühitseda. Trackhilli orbudekodu sai Dana juba sündinud lapse näol taas uue hoolealuse.

Aga järgmisel pühapäeval pärast tuleriita põlvitas kirikutrepil austatud ja lugupeetud kirurg-habemeajaja Zwick, patukahetsejasärk seljas, köis kaelas ja küünal käes. Tal ei olnud viimasel ajal hästi läinud. Pisut vanem konkurent Perquin oli laimavaid kuulujutte levitades ta peaaegu klientideta jätnud. Nüüd tunnistas Zwick kõigile, kuidas tema ja Perquin olid just viimase eestvedamisel põhjustanud selle loo eelmise nõiaprotsessi – Dana ema vastu. Samal õhtul, veel enne, kui keegi keset püha hingamispäeva otsusele jõudis, mida niisuguse ülestunnistuse puhul peale hakata, võttis Zwick sisse mürgiannuse, mis oleks tapnud isegi elevandi. Perquin põgenes linnast ja tema juba mitme käealusega ettevõte lagunes põrmuks.

Sa tahad vist ammu küsida, Hank, mis see vana ja sünge lugu meisse puutub. Asi seisab selles, et teine neist kahest nõiaprotsessist – Dana oma – peeti ilmalikus kohtus, ehkki Püha Ameti valvsa pilgu all, mida jätkus kõikjale. Põhjuseks oli, et Danat ei süüdistatud algselt mitte ketserluses, mis oleks uurimise kohe Püha Ameti kätte andnud, vaid üksnes nõidumises. Ja kohtunikuks oli sellel protsessil Hank Horler, sinu nimekaim ja meie mõlema esiisa.

Ta oli oma aja laps, ei saanudki teisiti olla, ja uskus siiralt nii Jumalasse kui oma kohusesse Kõigevägevama ja ligimeste ees. Nagu Sa tema ülestähenduste järgi, mis Su käes olevas pakis ära on toodud, näha võid, ei olnud ta otsust langetades päris kindel. Nõiaprotsesside aeg oli ümber saamas. Need muutusid ajapikku pimedalegi absurdseks ja Kiriku tekitatud hirmuhüsteeria muutus juba naeruväärseks – kui sõna „naer” nii julma mängu juures kasutada kõlbab – ega mõjunud enam soovitud viisil. Ainult niisuguste kolgastes nagu Trackhill olid need veel endises jõus.

Hank Horler oli oma ametis alles noor ja pigem allus ühiskondlikule survele, kui otsustas südametunnistuse järgi. Zwicki ülestunnistus pani teda mõistma kohutavat valet, milles ka tema oli osalenud, ja murdis ta. Võib-olla ongi see põhjuseks, et tollest ajast peale pole Horlerid enam kunagi erilise jumalakartlikkusega silma paistnud.

Sellestsamast kurvast sündmusest saadik on aga Hank Horleri järeltulijad salamisi toetanud Dorala ja Dana Giguere järeltulijaid, nii nagu Hank ise abistas Dana last. See oli võlg, mida ta tõotas maksta, ja mida pärandati põlvest põlve.

Loomulikult ei saanud Hank ega ta lähimad järeltulijad teha seda avalikult. Julmalt vagatsev avalik arvamus püsis ikka veel samasugune. Nüüd veel meeleheitlikuma kindlusega kui enne. Mõlemad „nõiad” olid ju (piinamisel kui kõigiti kohasel ülekuulamismeetodil) oma kuriteod üles tunnistanud. Selles kahtlemine oleks tekitanud liiga palju koletuid probleeme ja kes neid ikka tahtis, eks ole? Nii pidi Horlerite abi jääma nähtamatuks – otsekui õnnelike juhuste tasemele. Neidki kasutati ainult siis, kui mõni kriisiolukord otseselt nõudis, mitte esimese äralöödud varba või läbitilkuva katuse korral. Ja loomulikult kehtis see vaid nende järeltulijate puhul, kes olid jäänud Trackhilli.

Hilisematel sajanditel sai varjatusest lihtsalt traditsioon. Tõotus on tõotus, aga nii pika aja tagant oleks see maailma silmis paistnud ehk juba veidrusena. Kes teab, kuidas abistatavad isegi oleksid sellesse suhtunud, kui nad oleksid teadnud.

Praegu leidub Dorala ja Dana Giguere teadaolevaid järeltulijaid Trackhillis ainult üks – Daniela Silver. (Kas ei tundu veider, et taas elavad siin üheaegselt Hank Horler ja Dana? Just nii kõlab lühend Danielast.) Temaga ei ole Sul muret. Ta saab hästi hakkama ja ajad on ammu hoopis teised. Vaevalt et keegi järge oskaks ajada, kellest ta pärineb. Kahtlane, kas ta isegi seda aimab.

Ma ei tea, missugused on Su edasised plaanid, Hank, ja ei ole vist mõtet püüda Su tegemisi hauast suunata, kui ma sellega maa pealtki hakkama ei saanud. Tahan ainult meelde tuletada, et kui Sa tunned end veel natukegi Trackhilli Horlerina, ei saa esivanemate tõotus Sulle päris ükskõik olla, ehkki see võib praegusel uuel ajal paista iganenud narrusena. Ehk leiad ka siis, kui Sa tõesti Trackhilli ei jää, võimaluse kas või ajuti Daniela Silveri käekäigu kohta järele kuulata, et täita vajadusel – võimalus, et seda vaja läheb, on küll väga väike – kohustust, mida su esivanemad on täitnud kaks ja pool sajandit. See ongi mure ja võlg, millest ma testamendi juurde jäetud kirjas rääkisin. Ela hästi, mu poiss!

Al Horler

P.S. Ilma et ma Su plaane vähimalgi määral muuta katsuksin: kas Sa ei ole oma isa surma Trackhillile ikka veel andeks andnud? Seda, et Trackhill kõigele vaatamata edasi elas, nagu poleks midagi juhtunud, mis Sulle käis üle jõu? Ma ju ei eksi, kui arvan, et just see valu oli põhjuseks, miks Sa siit ära jooksid. Lapsele, noorukile võis see ju niimoodi mõjuda küll. Aga nüüd, palju aastaid hiljem? Vaata endasse. Mujalt Sa vastust ei leia.”

Horler lasi viimase lehe lauale langeda ja muigas nukralt. Ka selle oli taat täpselt ära tabanud. Ta ei võinud vaid teada, et toonane lapselik raev kalgi ja ükskõiksena näiva linna vastu, kus ei leidunud enam isegi kedagi, kellele kätte maksta, oli juba paljude aastate eest lahtunud. Ja et põhjused, mis teda Trackhillist eemal hoidsid, olid ammugi hoopis teised.

Ta jõi kohvi ja praadis Darride kaasa pandud lihalõike, haugates neid püstijalu noatera otsast kohe pannilt ja hammustades laualt värsket leiba peale. Nii jäi pärast vähem nõusid pesta. Välioludes tegi see elu lihtsamaks ja Horler eelistas ka praegu kergemini läbi ajada. Siis valas ta endale veel ühe tassi kohvi ja mõnules sellega elutoa tugitoolis, plotski sõrmede vahel ning jalad laual.

Taadi pärandatud „mure” ja „võlg” tegid ta pisut nõutuks. Juhtunuks niisugune asi veel saja aasta eest, oleks ta arvatavasti aru saanud. Ent praegu, mil maailm näis iga aastaga uuenevat vähemalt viie võrra ja isegi ta enda lahkumine neljateistkümne aasta eest näis kuuluvat otsekui teise ajastusse... Siis veel need nimelised kokkulangevused...

Horler oli äärepealt valmis uskuma, et taat kogu loo lihtsalt välja mõtles – eesmärgiga teda mingilgi moel ikkagi Trackhilli külge siduda. Al rõhutas küll korduvalt, et ei kavatse tema arvamusi kuhugi kallutada. Ometi üritas ta seda ju iga sõnaga. Võib-olla isegi taadi enda tähele panemata. Kuid väljamõeldis – ei seda ei saanud lugu ikkagi olla. Taat poleks niisuguse asja peale iialgi välja läinud ja teisalt oli kõik ju nii lihtsalt kontrollitav.

Või kas ikka oli? Kontrollida võis väheseid ajaloolisi fakte, aga mitte Horlerite osa hiljem. Tõsi, põhimaterjaliga polnud ta veel tutvunudki. Aga kui nüüd taat tegi lihtsa käigu ja söötis talle hoolealusena ette kellegi kena tüdruku – lootuses, et viimane teda paigale aheldab... Ei, see mõte oli nüüd liig mis liig.

Ikkagi tundus lugu äärmiselt kummaline. Ent teisalt... Polnud just väga uskumatu, et vanad, sajandeid ühed ja needsamad püsinud väikelinnad olid uue ajastuga küll tormiliselt muutuma hakanud, kuid säilitasid kaasaegse pealispinna all ikka veel oma endise pale, vanad hirmud ja sünged saladused.

Õhtupoolik hakkas juba kätte jõudma. Siis oli Darr lubanud talle järele sõita, et ta saaks toimetuse üle vaadata. Seni võis uurida pakis olevaid pabereid, õigemini sellega algust teha, sest paki mahtu hinnates selleks tunnist-kahest vaevalt piisas. Põhilise oli Al küll vist juba kirjas ära öelnud, kuid Hankil ei tulnud pähegi taadi viimast soovi täht-tähelt täitmata jätta, ükskõik kui mitu korda ta selle juures ka õlgu ei pidanud kehitama.

Ta ei jõudnud veel ümbrispaberit kinnitavat paelagi lahti sõlmida, kui majavaikuses kostis vali koputus välisuksele. Kas juba Darr? Varavõitu... Või mõni naabritest, kes oli noore Horleri saabumisest kuulnud ega suutnud uudishimu talitseda? Aga see võis olla ka vanaisal maja pidada aidanud passijanaine, kellele Darr oli lubanud sõna saata, et too võib jälle endisesse ametisse naasta.

Heitnud pilgu läbi fassaadiakna, nägi ta värava ees peatunud jõuvankrit. Passijanaine sellega nüüd küll ei saabunud, niipalju oli selge, ja mõni naaber samuti. Kuid auto ei kuulunud ka Darrile. Näha polnud kedagi peale sohvri esiistmel ja ukseesine etik aknast ära ei paistnud, kui ei tahtnud seda just lahti lükata ja pead välja pista.

Alati kahtlustama harjunud Horler piidles hetkeks laual vedelevat revolvrivööd, kuid jättis selle muiates rahule. Ehkki tal oli omas kodus õigus kanda kas või suurtükki, oli aeg ümber harjuda. Trackhillis ei tapetud kedagi keset selget päeva omaenda uksel. Pealegi oli see tema puhul juba üsna mõttetu, selle eest olid nad Darriga samuti hoolt kandnud.

Etikul seisis võõras nooremas keskeas mees, kelle kõhnavõitu keha järgi õmmeldud rätsepaülikond istus laitmatult, must vurrutriip ülahuulel oli hoolikalt pügatud ning seitel otsekui viie minuti eest pügatud juustes võistles nõelteravuses püksiviikidega. Horler ei tundnud veel eriti Trackhilli uusi kombeid, aga vanade olijate arvates oleks taolist tegelast pidanud tarvitamisest vabal ajal hoidma klaaskupli all. Mehe suul püsis juba eelnevalt sinna manatud meeldiv naeratus, mis näis arvavat, et omanik toob ainuüksi oma ukse taha ilmumisega õnne igasse kodusse. Terashallid silmad kaasa ei naeratanud.

„Härra Horler?” küsis ilmutus Hanki vaikiva kulmukergituse peale. Ka hääl vastas küsija välisele korrektsusele, nagu oleks seda tükk aega peene liivapaberiga parajaks nühitud. Et see sobiks tegema mõnd fantastiliselt soodsat pakkumist – ainult siin, ainult kohe ja ainult kõnetatavale, keda on kümne tuhande kandidaadi seast hoolika sõelumise abil selle au vääriliseks valitud.

„Mina neh,” vastas Horler meelega karuselt, et maailma tasakaal kreeni ei kisuks. Sellele võinuks vabalt juurde mõelda sõnad: „Ja mida kuradit sina siit tahad?”

„Väga, väga rõõmustav,” kinnitas külaline entusiastlikult. „Minu nimi on Brandt ja mul on au olla härra Gosnelli erasekretär. Ta teeb teile ettepaneku täna koos lõunat süüa. Kell pool neli „Colosseumis”, kui sobib. Te ju teate, kus see asub?”

„Tegelikult ei tea,” tunnistas Horler. „Juhtumisi pole ma siin neliteist aastat enam käinud. Minu ajal niisuguse nimega asutust veel polnud. Kas seal peetakse gladiaatorite võitlusi?”

„Oo, te tunnete ajalugu!” naeratas Brandt heakskiitvalt, nagu valmistaks nimetatud tõdemus talle suurt isiklikku rõõmu. „Gladiaatorite suhtes pean kahjuks pettumuse valmistama. Vahel küll juhtub, et mõned külastajad püüavad neid asendada, kuid niisugusteks puhkudeks on seal tõhusad väljaviskajad. „Colosseum” on viisakas lokaal. Me saadame teile auto järele kümme minutit enne poolt nelja.”

„Mul on kahju,” sõnas Horler, „aga ma lõpetasin just lõunastamise. Pealegi on mul pärastlõuna kohta juba kellegagi kokku lepitud, kui lisada see pisiasjale, et ma ei tunne ühtki härra Gosnelli.”

Sekretäri jätkuv ametinaeratus oli nüüd juba leebelt etteheitev. Jäi veidi arusaamatuks, kas see väljendas kahetsust kinnise päevaplaani üle või hoopis imestust, et kellegi päevaplaan võis härra Gosnelli ahvatleva kutse peale muutumatuks jääda ning et üldse leidus keegi, kes ei tundnud härra Gosnelli.

„Härra Gosnell nägi ette, et teil võib olla edasilükkamatuid asjatoimetusi,” möönis Brandt, „ja palus sel juhul esitada kutse õhtusöögiks, näiteks kell kaheksa kolmkümmend. Asi on pakiline ja ma ei reeda suurt saladust, kui ütlen, et tal on teile mõned väga kasulikud ettepanekud.”

Horler tundis kiusatust küsida, kellele need ettepanekud kasulikud on, ja ühtlasi vaevas teda uudishimu, kas Brandti naeratus ei kao näolt isegi siis, kui tal kästakse teatud kohta külastada, kus päike ei paista, kuid otse endastmõistetavalt nõudis viisakas pöördumine ka viisakat vastust.

„Mul on veel rohkem kahju,” sõnas ta kurblikult, „aga see kõik on nii ootamatu ja ma ei kujuta ettegi, millal ma vabanen. Oleks vastutustundetu jagada täitmatuid lubadusi.”

Tegelikult tal oligi kahju. Uudishimu oleks väga teada soovinud, missuguse ilmega Gosnell teda pärast eilset tervitab ja mida – õigemini mis vormis – üldse rääkima hakkab. Kuna aga initsiatiiv püsis Gosnelli käes, ei olnud mõistlik jätta talle ka eelist territooriumi valikus. Ega illusiooni, et tema ainsa viipe peale kohale sörgitakse. Niisugused asjad, nagu Horler tähele oli pannud, mõjusid ärile halvasti.

„Võin teile juba ette kinnitada, et härra Gosnellil on selle üle väga, väga kahju,” jäi Brandti naeratus küll alles, aga muutus jäigalt kurblikuks, andes mõista, et kui härra Gosnellil juhtub olema kahju, on paljudel teistel tavaliselt veel rohkem. Võib-olla muutis niisugustel juhtudel jõgi voolusängi.

„Homse kohta ei oska ma veel midagi öelda,” ennetas Horler sekretäri juba taas avanevast suust tulevat uut võimalikku ajapakkumist. „Homne päev sõltub sageli tänasest ja ülehomne homsest. Aga kui härra Gosnell mind tõepoolest möödapääsmatult vajab, siis olen õhtupoolikuti tõenäoliselt „Trackhilli Teataja” toimetuses või vähemalt teatakse seal ehk öelda, millal ma tulen. Ja hilisõhtuti olen arvatavasti kodus, kuigi see pole päris kindel. Majas põleva valguse järgi võib ära arvata. Kui see tüli ei tee, siis kas te ei tõmbaks lahkudes väravat uuesti koomale, nagu see enne oli?”