Üle piiri

1.

Väike neljamootoriline Lockheed Jet Star torkas oma valge kerega sünges tormieelses põhjamaa taevas juba kaugelt silma. Lennuk laskus Nordkapist ida poole jääva Varangeri poolsaare kohal madalamale ja tegi pöörde, otsides väikest lennuvälja, mis oli rajatud külma sõja ajal NATO varulennuväljana ja pingelanguse ajal oma tähtsuse kaotanud. Norralased hoidsid seda siiski käigus, aeg-ajalt maandusid siin väikesed eralennukid ning rannavalve lennupatrullid kasutasid seda päästeoperatsioonide ja õppuste ajal.

Lennuki kapten uuris paar hetke navigatsiooniseadme ekraani ja vaatas teise piloodi poole.

„Varsti oleme kohal,” ütles ta. „Peaksid neid vist hoiatama.”

Ta pidas silmas kümmet reisijat, kelle pärast see plaaniväline lend ette oli võetud. Neile anti korraldus toimetada mehed Norrasse, kus firma kohaliku filiaali esindajad pidid nad oma hoole alla võtma. Sellises lennus polnud midagi erilist, tavatu oli ainult korporatsiooni mitme tippjuhi ja turvateenistuse ülema viibimine lennuväljal, kui grupp teele asus.

„Küll saavad hakkama,” arvas teine piloot, kuid vajutas siiski hoiatustule lülitile. „Kes nad sellised on?”

„Kaks neist on mingid tehnikud, ülejäänutest ei saanud sotti. Paistavad sedasorti tüübid olema, kellega öisel tänaval kohtuda ei tahaks.”

„Pahad poisid,” noogutas teine piloot mõistvalt. „Ega´s midagi, anname nad kohalikele üle ja laseme jalga.”

 

Keskmise suurusega Mercedese reisibuss peatus lennuki juures ja kaks meest tulid välja lõikava tuule kätte, oodates saabunuid. Lennukist väljus kümme eraldusmärkideta vorme kandvat meest, käes mahukad reisikotid ja kohvrid varustusega.

„Rune Christiansen,” astus üks ootajatest lähemale ja tutvustas ennast.

„Willard,” vastas tulijate juht, pikka kasvu musklis mees, kelle juuksed olid sõjaväelaslikult lühikeseks pügatud, ja surus talle ulatatud kätt. Põhjamaine külm ei paistnud talle eriti mõjuvat. Andnud teistele märku bussi minekuks, otsis ta taskust paki filtrita Camelit ja vanamoodsa bensiinitulemasina ning süütas peopesaga leeki varjates rahulikult sigareti.

„Kas kõik on valmis, Christiansen?” küsis ta kaaslasele otsa vaadates.

„Jah, viime teid otse sadamasse. Kaater ja meeskond ootavad teid seal,” vastas Christiansen, tundes end teise pilgu all veidi ebamugavalt. Tol mehel olid isemoodi raske, otsekui tinase vaatega hallid silmad, mis vestluskaaslasest lausa läbi puurisid.

„Tore. Hakkame siis minema,” lükkas Willard sigareti suunurka, haaras vahepeal maha pandud reisikotid kätte ning astus Chistianseni ootamata bussi.

 

Kaheksa tundi tagasi oli Willard kutsutud WSA osakonnajuhataja doktor Walkeri juurde. See polnud neil esimene kohtumine; korporatsioonis mõjuvõimsal positsioonil oleva doktori antud ülesandeid olid nad varemgi täitnud ning Walker oli rohkem kui üks kord mõista andnud, et Willardile ja tema palgasõdurite rühmale leiduks firma turvateenistuses ka alalist tööd. Ehkki Willard oli palunud aega järelemõtlemiseks – ta ei tahtnud oma sõltumatusest niisama kergesti loobuda – ei lasknud Walker palgasõdurite jõuku silmist ja paigutas nad firma kulul elama ühte väikesesse äärelinna hotelli.

Walkeri kena brünett sekretär, kes oli Willardi eelmisel korral rohkem kui pooleks tunniks ooteruumi istuma jätnud, teatas seekord kohe palgasõduri saabumisest ja avas talle kabineti ukse. Doktor Walker, alati soliidselt riietatud, kuldraamidega prille kandev ja meelekohtadelt hallinevate juustega hilistes viiekümnendates meesterahvas, istus suure T-kujulise koosolekulaua taga. Tema kõrval seisis kümmekond aastat noorem mees, seljas WSA turvateenistuse tumehall vorm, mille varrukat ehtis arbaletti hoidva kotka kujutisega embleem.

„Väga hea, et nii kähku jõudsite, Willard,” noogutas doktor, tõusis ja tutvustas mehi omavahel. „Turvateenistuse ülem Horrigan – seersant Willard.”

„Endine seersant,” täpsustas Willard. Ta oli tõesti Lahesõjas Purpursüdame välja teeninud veteran, kuulunud USA Õhujõudude eliitrühma, kuid vahetanud siis auastme palgasõduri seiklusrikka ja paremini tasustatud elu vastu. Willardit hinnati eriti tema sõnapidamise tõttu: ta ei lasknud ennast kunagi üle maksta, vaid jäi tööandjale lojaalseks. Selle omaduse pärast tasuti talle pärast ülesande täitmist vahel isegi rohkem kui algselt kokku lepitud.

Mehed kätlesid omavahel. Horrigani käepigistus oli tugev ja kindel, samuti pilk, millega ta Willardit hindavalt silmitses.

„Tunnistan ausalt, me oleme te tausta päris korralikult uurinud, Willard,” sõnas Walker. „Horrigan töötas varem luures, nii et... mnjah... ühesõnaga, me teame, et sõjaväes treeniti teid tegutsemiseks Venemaal ja te oskate isegi mingil määral vene keelt, kuigi praktikas pole teil neid oskusi seni vaja läinud.”

„Täpselt nii, sir,” möönis Willard, taipamata veel, kuhu doktor oma jutuga sihib.

„Nüüd läheb,” märkis Walker ja pidas hetkeks tähendusrikka pausi.

Willard ootas.

„Üks meie vaatlussatelliitidest kaldus teadmata põhjustel trajektoorist kõrvale ning langes Vene Föderatsiooni territooriumile Kanini poolsaare lähedal, viiskümmend kilomeetrit rannast sisemaa poole,” jätkas Walker. „Satelliit on ülisalajane ega tohi mingil tingimusel venelaste kätte sattuda. Sellest on huvitatud ka meie armee juhtkond ja sõjaväeluure. Venelased pole seda veel leidnud, kuid see on vaid aja küsimus.”

„Te tahate, et ma tooksin oma meestega teie satelliidi ära,” konstateeris Willard, doktorile ja turvateenistuse ülemale kordamööda otsa vaadates.

„Jah,” noogutas Horrigan otsekoheselt. „Sõjaväe eriüksuse saatmine Venemaale tähendaks rahvusvahelist konflikti, mille tagajärgi on raske ennustada. Ka meie firma turvatöötajate kasutamine ei tule kõne allagi. Teie rühm on parim variant: on üldteada, et te võtate vastu kõige meeletumaid tööpakkumisi – ega teid asjata „Põrgulisteks” kutsuta. Pole ka ühtegi põhjust teid meie firmaga seostada. Pealegi olete te professionaalid ega jäta tarbetuid tunnistajaid.”

„Mida te sellega öelda tahate?” küsis Willard tusaselt. Horrigan oli tema mineviku ja meetoditega tõesti paremini kursis, kui talle meeldis.

„Juba siis, kui te armees teenisite, käisid jutud, et te ei jäta oma haavatuid elusalt maha,” ütles Horrigan. „Ellujäänud vandusid, et kõik need, kes tagasi ei tulnud, langesid lahingus, salaja aga sosistati, et omad ise hukkasid haavatasaanuid. Palgasõdurina te enam seda ei varjanud; kõik haavatud, kelle seisund ohustas läbiviidavat operatsiooni, said kuuli.”

„Ja siis?”

„Ei midagi. Tõdesin lihtsalt, et olete selleks tööks sobiv mees,” ütles Horrigan. „Hindan teid kui professionaali, kuigi ei tahaks teie juhtimise all teenida.”

Willard ei hakanud Horriganiga vaidlema. Ta ise teadis, et polnud asjatult ohverdanud ühtegi oma sõdurit. Need paar hukkamist, millele Horrigan vihjas, olid rühma päästmiseks hädavajalikud. Eesmärk pühendab abinõu – seda põhimõtet rakendasid palgasõdurid sama kindlakäeliselt kui keskaegsed jesuiidid.

„Kui ma selle töö võtan, läheb see korralikult maksma,” viis ta jutu põhiteemale tagasi. „Tegu on Venemaa piirivööndiga, mis kubiseb piirivalvuritest ja eriüksustest. Võin teile öelda, et need pole sugugi papist poisid.”

„Teile makstakse selle operatsiooni eest sama palju, kui muidu kolmekuulise töö eest,” teatas Horrigan. „Ja eelduste kohaselt ei kulu teil selleks rohkem kui üks ööpäev. Satelliidil on taimer, mis hävitab selle kakskümmend neli tundi pärast maandumist.”

„Teile antakse kaasa tehnikud, kes enesehävitusmehhanismi kõrvaldavad,” lisas Walker.

„Palju mehi teie arvates vaja läheb?” küsis Willard.

„Kaheksast piisab,” ütles Horrigan. „Te lähete satelliiti ära tooma, mitte kolmandat maailmasõda alustama. Mida kiiremini te seal hakkama saate, seda parem teile ja loomulikult ka meile. Ja ma hoiatan, et te ei korraldaks seal mingeid tapatalguid. Tegutseda tuleb võimalikult märkamatult.”

„Eks me ürita,” lubas Willard. „Aga mis siis, kui satelliit on meie sinnajõudmise ajaks juba venelaste kätte langenud?”

„Võtate selle jõuga tagasi,” lausus Horrigan.

„Ja ise räägite, et me ei hakka kolmandat maailmasõda alustama,” mühatas Willard.

„Nii kaugele asi ilmselt ei lähe,” rahustas teda Walker. „Satelliidi suundmajakas töötab sagedusalas, mida kasutatakse üliharva, ja on vähe tõenäoline, et venelastel leidub signaali väljapeilimiseks vajalik aparatuur. Pealegi ei tööta majakas pidevalt, vaid teatud intervallidega. Kui venelased oleksid satelliiti märganud, oleksid nad selle juba üles korjanud. Õnneks on sealne asustus hõre ja maandumine jäi ilmselt tähelepanuta.”

„Sealne piirkond on radarijaamu täis pikitud,” meenutas Willard sõjaväeteenistuse ajast pärinevaid teadmisi.

„Ilmselt on kusagil auk, kust satelliit läbi lipsas,” arvas Horrigan. „Harvaesinev juhus, muidu otsiksid nad seda juba kindlasti.”

„Satelliidi konstruktsiooni teatud eripära tõttu on radaritel seda raske avastada,” pistis doktor vahele.

Willard vaatas Walkerile tähelepanelikult otsa. Miskipärast tekkis tal tunne, et teda kas lollitatakse või ei räägita täit tõtt. Erilise konstruktsiooniga satelliit, millel oli enesehävitussüsteem, ei saanud olla korporatsiooni tehastes valminud lihtne vaatlusaparaat, vaid tegu pidi olema ülisalajase luureotstarbelise kosmosesondiga. WSA tihedad sidemed sõjaväe uurimisasutustega olid üldiselt teada, kuigi neid ametlikult eitati. Kindlasti oli vales kohas maandunud tehiskaaslane valminud just sellises koostöös, mistõttu selle kättesaamisega oligi nii kibekiire. Kommandoste saatmist aga taheti poliitilise konflikti kartuses vältida ja jätta must töö WSA-le varemgi teeneid osutanud palgasõdurite hooleks, kelle rahvuslik ja riiklik päritolu oli piisavalt kirju, et hiljem igasuguseid otsesüüdistusi tõrjuda.

„Räägime üksikasjadest,” ütles Willard, andes nende sõnadega nõusoleku avantüüris osalemiseks. Teisiti oli kavandatavat raske nimetada, kuid sellised operatsioonid olid viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud lahutamatu osa tema elust.

 

„Oleme kohal,” ütles Willardi kõrval istuv vägilaskasvu Olafsen, üks Willardi kauaaegsemaid kaaslasi ning väheseid sõpru, tuues meenutustesse süvenenud pealiku küünarnukimüksuga tagasi reaalsusesse.

Willard avas silmad ja tõusis püsti. Buss seisis sadamasillal, mille ääres kõikus kerges lainetuses kümmekond kalatraalerit. Kaid ja veidi eemal kaldaveerul seisvat tööstushoonet valgustasid harvad prožektorid, mõnesaja meetri kaugusel kumasid pimeduses väikese asula tuled. Merelt naasnud kalurid nautisid juba puhkust perekonna rüpes ja väike sadam oli inimtühi.

„Võtke asjad!” käskis Willard. „Härra Christiansen juhatab meid edasi.”

Kottidega koormatud mehed väljusid külma ja lõikava tuule kätte ning suundusid Chistianseni kannul kai merepoolse otsa suunas. Seal, sadamabasseini lainete eest varjava muuli taga, kuhu ulatus ainult merele suunatud hoiatustule valgus, seisis suitsetades tumedas tormiülikonnas mees. Lähenejaid märgates viskas ta sigaretiotsa käest, see lendas helenduva meteoriidina läbi pimeduse ja kustus sädemeid pildudes muuli kivide vahel. Mees astus paar sammu lähenejatele vastu.

„Kaater on sõiduvalmis,” ütles ta tugeva skandinaavia aktsendiga, kuid muidu korrektses inglise keeles, kui esimesed tulijad temast kolme-nelja meetri kaugusele jõudsid.

„Kaatri komandör Sörensen,” viitas Christiansen tema suunas.

„Kipper,” parandas too, lükates kapuutsi veidi tagasi ja paljastades oma päevinäinud meremehemütsi. Willard ei kahelnud, et see tagasihoidlikkus oli vaid teesklus. Walkeri sõnul koosnes kaatri meeskond endistest mereväeohvitseridest, järelikult pidi Sörensen olema midagi enamat kui lihtne kalalaeva kipper, kellena ta esines.

Christiansen peatus ja vaatas korraks tagasi bussi poole.

„Minu osa lõpeb siin,” ütles ta. „Ma ei tea, kuhu ja mida te tegema lähete, kuid igaks juhuks soovin teile edu ja loodan, et varsti kohtume.”

„Kui Odin lubab, siis kindlasti,” vastas Willardi asemel Olafsen.

Christiansen vaatas talle tähelepanelikult otsa ja küsis midagi norra keeles, mispeale Olafsen veidi kohmetult naeratades samas keeles vastas. Kipper liitus vestlusega. Willard vaatas kella. Neil oli satelliidi leidmiseks aega veidi üle kolmeteistkümne tunni.

2.

Te saate oma käsutusse parima kiirkaatri kogu põhjapoolkeral, meenutas Willard kai ääres terasvaierite külge kinnitatud lengerdavat alust silmitsedes Horrigani sõnu. Väidetavalt oli see varustatud kahe turbodiisliga, kokku üle 3000 hobujõu, mis suutsid paadile anda ligi 150-kilomeetrise tunnikiiruse. Kere oli valmistatud võidusõidupaatide eeskujul ja pidi olema prototüübiks tulevastele raketikaatritele. Lisaks suurele kiirusele olevat paat ka radaritele praktiliselt avastamatu – see oli ehitatud stealth-tehnoloogia viimase sõna järgi. Kaatril puudus küll relvastus, kuid nende eesmärgiks polnudki Vene piirivalvelaevadega lahingusse astuda.

Radarikindluse kohta ei osanud Willard midagi arvata. Kogu tema ettekujutus stealth-tehnoloogiast põhines kord nähtud F-117-el, kuid kaatril ja lennukil polnud välimuselt midagi ühist. Vastandina nurgelisele lennukile oli kaater sihvaka kujuga ja äärmiselt voolujooneline, pakkudes tõelist silmailu, mida oli küll keeruline nautida – kere hallikassinine toon sulas mereveega kokku ja madala konstruktsiooniga kaatrit oli veepinnal sedavõrd raske märgata, et see võis öisel merel isegi paarikümne meetri kauguselt märkamatuks jääda.

„Astuge edasi, härrased,” ütles Sörensen, viibates kitsa, nööriga ääristatud trapi poole, mis viis sadamakailt kaatri ahtrisse, kus moodustus midagi teki sarnast. Mujalt oli veesõiduk üleni kumer, jättes mulje, nagu pärineks see mõnest ulmefilmist.

Willard astus esimesena õõtsuvale tekile. Selle vaevalt põlvekõrgused ääred ei pakkunud mingit turvatunnet, kuid ilmselt polnud tekk sõidu ajal kasutamiseks mõeldudki. Palgasõdurite pealik avas luuki meenutava kaldukse ja tema ees avanes lühike koridor, kust hargnesid uksed kaatri siseruumidesse. Koridori lõpetas trepp, mille üks haru viis üles kaptenisillale, teine selle all paiknevasse meeskonnaruumi. Viimane oli laevakajuti kohta veidi kummaliselt sisustatud: kaks rida lennukiistmeid meenutavaid toole, seinaäärne laud ja selle kohale kinnitatud metalltahvel meenutasid pigem väikest konverentsisaali kui laevaruumi. Willard ei hakanud nende konstruktsiooniliste iseärasuste üle pead murdma, kuigi leidus mitmeid märke, et kajuti algne sisustus oli praegusega asendatud üsna hiljuti, nähtavasti mõned tunnid enne väljasõitu.

„Võtke istet!” ütles ta ülejäänud üheksale mehele ja tõstis oma kaks kotti lauale. „Meil läheb veel aega.”

„Anname otsad kohe lahti,” lausus meeskonnaruumi uksel seisev Sörensen. „Kohalejõudmiseks kulub meil ligikaudu neli tundi, sõltuvalt ilmaoludest. Kui mind vaja peaks olema, helistage sillale.”

„Tänan, kipper,” vastas Willard. Sörensen noogutas lühidalt ja lahkus.

„Kuulsite ise,” tähendas pealik teistele palgasõduritele. „Neli tundi puhkust, siis läheb mölluks.”

„Emake Venemaa, siit me tuleme,” pomises Olansky irooniliselt. Ta oli juba enne Nõukogude Liidu lagunemist Ida-Saksamaalt Läände karanud Vene spetsnazi võitleja, kes, vaevumata muud tööd otsima, hakkas kohe müüma oma sõdurioskusi. Ta oli Willardiga korduvalt koos tegutsenud ning praegusel juhul oli Olansky kaasavõtmine lausa möödapääsmatu. Olansky oli venelane, oskas keelt ning tundis olusid ja kombeid paremini kui keegi neist.

„Vaata, et sa oma konte emakese juurde ei jäta,” sõnas Olafsen. Muidu küll napi jutuga, armastas ta vahel teisi oma veidi karusel moel tögada.

„Ei juhtunud seda enne, ei juhtu ka praegu,” vastas Olansky avalalt naeratades, nagu oleks norralane teinud talle meeldiva komplimendi. Seda naeratust ei maksnud uskuda – samamoodi võis Olansky naeratada inimesele, kellele ta hetk hiljem kuuli pähe kihutas.

Kaater manööverdas muuli tagant välja ja suundus avamerele. Kiirus kasvas, laine lõi kusagil meeskonnaruumi all vastu pooleldi vee kohale kerkinud laevapõhja. Palgasõdurites, kes varasematele merereisidele ja paadidessantidele vaatamata olid siiski kuivamaamehed, äratas see esialgu kergeid kartusi, kuid pikapeale harjusid nad ühtlaste löökidega vastu laevakeret. Kaatri meeskond tundis oma alust ja selle piire paremini. Ennast kajuti seina äärde istuma seadnud Willardit hämmastas hoopis mootorimüra puudumine. Kaks 1500-hobujõulist turbodiislit pidanuks lausa põrgulärmi tekitama, kuid tema kõrvu ei ulatunud midagi niisugust. Järelikult oli kaatri siseruumide heliisolatsioon sedavõrd hea või olid mootorid erisummutitega varustatud. Willard kaldus viimase poole – kaatrit oli ju tarvis varjata vaenlaste, mitte meeskonna ja reisijate eest.

Ta nõjatus istme allalastud seljatoele, sulges silmad ja tänas kaatri konstruktoreid mõttes selle vaikuse eest. Enne pingelist operatsiooni oli praegu viimane võimalus veidi lõdvestuda ja ta kavatses seda kasutada.

 

Kaater jätkas omasoodu teed, umbes poole tunni pärast ületasid nad piiri, märkamata läheduses ega ka radaril ühtegi piirivalvelaeva. Pimeduse katte all liikus kaater paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust. Merel oli vähemalt meetrine laine, sadas lund ning külma oli viie kraadi ringis.

Willard tukastas mõne tunni, niipalju kui pidev loksumine seda võimaldas. Mõne aja pärast ta virgus, vaatas kella ja tõusis ringutades püsti. Kaatri loksumise taktis kergelt kõikudes astus ta seinaäärse laua juurde ning avas ühe reisikoti, mis mingi ime läbi oli lauale püsima jäänud. Ülejäänud mehed lõpetasid muu tegevuse, seadsid end mugavalt istuma ja jäid ootama, mis pealikul öelda on. Too rullis kotist võetud topograafilise kaardi lahti ja kinnitas selle lauasahtlist leitud magnetitega metalltahvlile. Lauast kinni hoides jäi ta tahvli kõrvale seisma, teises käes kaardikepi ülesannet täitev pastapliiats. Algava briifingu eesmärgiks oli üldise tegevusplaani ülekordamine; detailideni polnud võimalik kõike ette näha ja nii mõnigi asi võis sõltuda juhusest.

„Piirkond, kus me maabume, on enamasti lage, peaaegu asustamata, vähearenenud teedevõrguga. Tsiviilasundused praktiliselt puuduvad, kuid piirivööndis on rohkesti sõjaväeosi. Neid me üldiselt väldime, kuid mitte kõiki. Pärast maabumist jätkame kahes rühmas. Minuga tulevad...”

„Mina,” lausus Olafsen. Ta saatis Willardit alati, kui too just ei usaldanud talle mõne teise üksuse juhtimist.

„Ja mina,” sõnas Jacks, pronksjaspruuni naha ja läikivate süsimustade juustega mees, kelle välimus reetis põlvnemist indiaanlastest. Juustesse keeratud kotkasule kuklas kandmisega rõhutas Jacks seda põlvnemist uhkusega. Ta oli teeninud kümme aastat merejalaväes, osaledes kõigis sõjalistes kokkupõrgetes, kuhu lendasid helikopterid kirjaga U.S. Marine.

„Mina,” pakkus end Baxter, keda millegipärast hüüti järjekindlalt Oscariks, kuigi ta nimi oli Dan. Ta oli osalenud pea kõigis Willardi suuremates ettevõtmistes, kuid polnud kõigist püüdlustest hoolimata pääsenud pealiku lähimate kaaslaste hulka. Ta oli tüsedusele kalduv, kuid oma kogu kohta üllatavalt liikuv ja painduv mees, paras kehkleja, kuid julge ja osav võitleja.

„Mina ka,” köhatas Moretti, üks satelliiditehnikutest, umbes kahekümne viie aastane häbeliku välimusega noormees. Walkeri jutu järgi töötas ta firma kosmoseprogrammis ning oli satelliitide alal kõva asjatundja.

„Klaar,” nentis Willard. „Teist gruppi juhatab Olansky, kuna ta on üks kuradi venelane ning peaks oma kalli kodumaa keelt ja kombeid veel mäletama. Temaga lähevad...”

„Mina,” kõmistas turske sakslane Hartmann, keda Willard hindas eriti kuulipildurina. Hartmann tabas mängeldes saja meetri pealt valanguga tennisepalli, andis suurepäraselt kattetuld ning oskas kaitsepositsioonilt maha suruda iga vaenlase rünnakukatse. Ta ei rääkinud endast meelsasti, kuid Willard teadis, et Hartmann kuulus vanasse Preisi sõjaväelaste suguvõsasse ja oli teeninud ühes Saksa eliitüksuses, kuni elu tema jaoks seal liiga igavaks läks.

„Mina,” sekundeeris Alerton, lühike jässakas mees, kes sellele operatsioonile pääses ainult oma Venemaa-spetsialisti maine tõttu. Willard ei sallinud teda eriti, kuid hoidis oma huviorbiidis, sest Alerton oli kuldsete kätega tehnik. Seekord võis tema oskusi vaja minna.

„Mina vist kah, sir,” lisas optimistlikult Wheaton, kes nii välimuselt kui olekult sarnanes pigem muretule rokkarile kui kutselisele palgasõdurile. Tema sõrmused, rohked satanistliku sümboolikaga tätoveeringud ning pidev muretu pilamine viitasid hoopis teistsugusele elulaadile. Tegelikult oligi Wheaton pärast armeeteenistust kuulunud paar aastat ühte mootorrattajõuku, kuid tapnud tüli käigus kaks kambakaaslast ja kättemaksu eest pagedes palgasõduritega liitunud.

„Mina,” sõnas teine satelliiditehnik Gholson, morn, omaette hoidev mees, kes terve teekonna kestel oli seni lausunud vaid paar sõna.

„Pärast maabumist kohtume kolmveerand tunni möödudes siin,” osutas Willard pastapliiatsiga punktile kaardil. „Kui oleme transpordivahendid hankinud, jätkame jälle kahe eraldi grupina ning kohtume satelliidi asukohas. Juhul, kui üks grupp välja ei ilmu, võtab teine satelliidi ja toob kaatrile. Kontrollaja möödudes asub kaater tagasiteele; kes maha jääb, peab tagasi jõudma omal jõul.”

„Pealtnäha lihtne,” noogutas Olansky.

„Käkitegu,” nõustus Wheaton. „Pole elus lihtsamat ülesannet saanud.”

Nende repliike kommenteerimata pöördus Willard tehnikute poole.

„Teil on ülesanded selged?”

„Loomulikult,” ühmas Gholson ja Moretti lisas, et nad on asjatundjad.

„Omal erialal kahtlemata,” noogutas Willard, „aga ma olen kuradima kindel, et te pole ühelgi taolisel missioonil osalenud, seepärast tehke täpselt nii, nagu teile öeldakse. Kõik teised hoolitsegu selle eest, et salga tehnik elus püsiks. Kui ta enne satelliidi leidmist otsad annab, võib satelliidiga jamaks minna ning kogu meie töö ja vaev osutub asjatuks.”

„Raha saame ikkagi,” lootis Wheaton.

„Ei saa!” põrutas Willard, kellele ta käitumine hakkas närvidele käima. „Pole tulemust, pole ka tasu.”

„Siis on nutusti,” tähendas Wheaton mõtlikult.

Telefon seinal helises, Willard sirutas käe ja võttis toru.

„Meeskonnaruum, Willard kuuleb.”

„Tulge kaptenisillale,” kõlas liini teises otsas Sörenseni hääl. „Tahaksin teile midagi näidata.”

„Kohe, kapten,” vastas Willard ja riputas toru tagasi. Meeskonnaruumist väljunud, läks ta trepist üles ja astus kaptenisilla uksest sisse. See oli üsna väike, aparaate täis ruum, kuhu peale kapteni mahtus istuma veel ainult vahitüürimees, kuid kitsas vahekäik võimaldas Willardil nende selja taha astuda. Pilk armatuurlauale võttis silme eest kirjuks, see meenutas ülimoodsa reaktiivlennuki kabiini.

„Võtke binokkel ja vaadake 20 kraadi kursist paremale,” ütles Sörensen ringi pööramata, ulatades Willardile üle istme seljatoe mereväebinokli. „Öelge mulle, mida näete.”

Palgasõdur tõstis binokli silmade ette ja vaatas juhatatud suunas. Seal paistis valguskuma, mis meenutas pigem metsatulekahju kui linnatulesid, kuigi mõlemad variandid olid siin ühtmoodi võimatud – siin puudusid nii inimasulad kui ka metsamassiivid. Willard võrdles nähtust endamisi helgiheitjate valgusvihkude ja muude talle tuntud valgusallikatega, kuid ei leidnud vähimatki sarnasust. Viimaks torkas talle pähe, et tegu võib olla ilmastikunähtusega.

„Virmalised õige või?” pakkus ta lõpuks binoklit langetades.

„Sõidan põhjameredel üle kahekümne aasta ja võin kinnitada, et need pole virmalised,” ütles Sörensen, hääles kõlamas kerge halvakspanu teise võhiklikkuse üle.

„Mis kurat see siis on?” küsis Willard, taipamata, mida kapten temast tahab.

„Ei oska öelda,” lausus Sörensen õlgu kehitades. „Aga see asub peaaegu samadel koordinaatidel kui meie maabumiskoht. Oleme praegu kaldast kümne miili kaugusel; kui me lähemale jõuame ja valgus ähvardab kaatri asukoha paljastada, jääb maabumine ära.”

„Siis lasete meid kummipaatidega kaldast eemal vette,” ütles Willard häirimatult.

„Olete põrunud või?” üllatus Sörensen. „Vaadake lainet.”

„On hullematki tehtud,” kehitas Willard õlgu. Sörensen pöördus oma istmel, et Willardile otsa vaadata.

„Navy S.E.A.L?” küsis ta.

„Airborne Ranger,” vastas Willard samal toonil.

„Ühed hullud kõik,” ühmas Sörensen ja pöördus endisesse asendisse.

„Üritame kaldani jõuda,” ütles ta tüürimehele ja lisas üle õla Willardile: „Las teie mehed panevad end valmis, veerand tunni pärast oleme kohal. Dessandi ajal oleme kõige haavatavamad ja ma tahan, et see mööduks võimalikult kiiresti.”

„Saab tehtud, kapten,” lubas Willard. „Muus osas te instruktsioone mäletate?”

„Ootan teid kuni päikesetõusuni,” lausus Sörensen kerge tüdimusega. „Siis eemaldun ohutusse kaugusesse ning lähenen kaldale alles teie signaali peale. Kui kumbki grupp pole järgmiseks päikesetõusuks välja ilmunud, pöördun tagasi baasi.”

„Täpselt nii, kapten,” noogutas Willard.

„Loodame, et läheb õnneks,” tähendas Sörensen, kui palgasõdurite pealik kaptenisillalt lahkus.

 

Tagasi meeskonnaruumi jõudnud, leidis Willard rühma varustust kontrollimast. Kottidest ja kohvritest olid välja toodud relvad, satelliidi leidmiseks vajalikud aparaadid, esmaabipakid ja muu tarvilik; paaril toolil seisid hunnikus valged maskeerimiskostüümid. Ka Willard leidis, et on viimane aeg oma asjad üle vaadata. Ta tõstis juba avatud kotist välja kokkukäänatud õlatoega püstolkuulipilduja Star Z-84 ning kuus laetud varusalve. Kõik salved olid pikemat tüüpi, 30-padrunilised, ning paarikaupa isoleerpaelaga kokku seotud, mis aitas tühjaks tulistatud salvesid kiiremini vahetada. Relv ise oli Hispaania toode, spetsiaalselt diversioonivägede tarbeks konstrueeritud 9-millimeetrise kaliibriga, mida Willard kasutas juba aastaid. See oli Ameerika ja Iisraeli analoogidest tunduvalt odavam, tõhus ja töökindel tuleriist, mille NATO standardile vastavad padrunid sobisid ka Willardi püstolile Walter P-88.

Willard tõmbas relva kandilise korpuse peale pööratud õlatoe normaalasendisse, võttis siis kotist öösihiku ja kinnitas relva külge. Seejärel keeras ta korpusest väljaulatuvale vintrauale helisummuti, torkas ühe salve käepidemesse ja pani siis püstolkuulipilduja käest. Tõmmanud kotist kaks raadiosaatjat, ulatas ta ühe Olanskyle.

„See pole omavaheliseks sidepidamiseks, vaid kaatriga ühenduse võtmiseks,” ütles ta. „Venelased küll seda sagedust ei kasuta, aga ümbrus on radarijaamu ja muud sellist jama täis pikitud. Nad võivad need juhuslikult avastada, seepärast ei tohi sideseansi pikkus ületada kolme sekundit.”

„Õnneks ei jää siia ühtegi kallikest, kellega pikalt lobiseda,” tähendas Wheaton.

„Kuidas tulirelvadega jääb?” küsis Alerton. „Kas selles suhtes on ka mingid piirangud?”

„Meile anti luba tulistada ainult enesekaitseks,” ütles Willard irooniliselt. „Aga kuna enesekaitse piirid on minu jaoks alati pisut ähmased olnud, siis ei hakka ma neid ka teile selgitama. Iga kuradima venelase, kes satub lähemale kui kümme sammu, võite maha lasta.”

„Mind nende hulka mitte arvestada,” hoiatas Olansky.

3.

Väikeses varjatud abajas, kuhu kaater lõpuks ankrusse jäi, oli lainetus tunduvalt väiksem kui avamerel, ent sellest hoolimata kõikus kaater ankruketi otsas päris korralikult. Kaatri kere oli kohati jääs, sest jäätõrjesüsteem ei hõlmanud kogu korpust. Ka ahtritekki kattis jääkord, mis tegi seal seismise tõeliseks kunsttükiks. Mõlemad kummipaadid olid juba vette lastud; köied hoidsid neid tihedalt parda vastas ning üksteise järel ronisid palgasõdurid paatidesse. Paarkümmend minutit tagasi nähtud salapärane valguskuma oli kaatri randa jõudmise ajaks kadunud. Tugev puhanguline tuul ajas üle taeva pilvi, mis kohati paljastasid täiskuu ja kirka põhjamaise taeva, kohati aga varjasid kõik ning ümbrus mattus pilkasse pimedusse.

Willard asus paati viimasena. Reelingu ääres seisatades vaatas ta Sörenseni poole, kes nende lahkumist jälgides kajutiuksele nõjatus.

„Pidage ajagraafikust kinni, kapten,” ütles ta.

„Minu pärast olge mureta,” vastas Sörensen. „Vaadake, et te ise sellest kinni peate.”

„Küll me peame,” urises Willard paati ronides. Ta sättis end esimesele pingile istuma, teised päästsid otsad valla ja neli palgasõdurit võtsid aerud. Mootorite kasutamisest oli Willard loobunud; neil polnud sellist tõhusat summutussüsteemi kui kaatril ning isegi nende lühiajalisel töötamisel tekkiv müra võis mõne piirivalvepatrulli kõrvu ulatuda. Kaks palgasõdurit kummaski pardas hakkasid sõudma, suunates paadi kompassi järgi kalda poole. Satelliiditehnik istus ahtris. Kuu oli jälle pilve taha peitunud ja enne vaevumärgatav rannajoon kadus täielikult; poolesaja meetri kauguselt sulas pimedusega ühte ka kaater, mille pardalt nad olid lahkunud. Sõuda oli raske, laine oli väikeste paatide jaoks ebameeldivalt kõrge ja ähvardas üle ääre lüüa ning sellega võideldes kulus randa jõudmiseks üle kümne minuti. Mõnesajameetrise vahemaa läbimiseks oli seda palju, kuid ilmaolusid arvestades läks neil isegi hästi.

Paadi vööriga kaldale ajanud, hüppasid mehed kivisele rannaribale, tirisid paadi kuivale ja suundusid siis sisemaa poole. Viimasena liikuv Alerton tasandas jäljed ja piserdas sinna koerte haistmismeelt segavat aerosooli. See kemikaal oli hädavajalik, sest Vene piirivalve patrullidel olid alati kaasas eriväljaõppe saanud koerad, keda tihti oli samapalju kui mehi. Nendega kohtumist eelistas Willard vältida, pigem oli ta nõus rinda pistma hambuni relvastatud piirivalvuritega.

Läbinud mõnisada meetrit, läksid gruppide teed lahku ja Willardi grupis hakkas jälgede kaotamisega tegelema Jacks, kes vilunud jäljekütina oli selles ehk osavamgi kui Alerton. Õnneks kergendas jälgede peitmist juba kaatrilt lahkumise ajal sadama hakanud tihe lumi.

Umbes kilomeetri pärast andis Willard märku peatumiseks ja vaatas ringi. Nende ümber laius lage tundra, mida kattis puutumatu valge lumevaip; mõned üksikud kõrgemad kühmud lasid aimata lume alla mattunud põõsapuhmaid. Kui paat siia maha jätta, on see lumesaju jätkumise korral poole tunni pärast samasugune lumekuhi, millele keegi tähelepanu ei pööra. Peab ainult vaatama, et selle ise hiljem üles leiaks.

Varustuse omavahel ära jaotanud, keerasid mehed paadi tagurpidi ning lükkasid läheduses kasvava põõsapuhma külje alla. Okstelt varisenud lumi kattis paadi osaliselt juba kohe. Willard märkis asukoha koordinaadid väikese SAT-NAVi mälusse, vaatas kella ja viipas mehed edasi. Sõnatult jätkasid nad viiekesi teed läbi tiheda lumesaju; kuu oli järjekordselt pilvedesse varjunud ja näha polnud midagi. Sellise ilmaga võis juhuslik piirivalvepatrull neid märgata alles paari-kolme sammu kauguselt.

Willard juhtis oma salka põhiliselt SAT-NAVi järgi, heites aeg-ajalt pilgu ekraanile, mis näitas nende kaugust ja asupaika sihtkoha suhtes. Viimase näidu kohaselt oli neil minna veel mitu kilomeetrit, kuid nad püsisid graafikus.

Lõuani tõmmatud kampsunikraed kohendades mõtiskles Willard, et aastaajaga on neil tegelikult vedanud; südatalvel olnuks selline operatsioon märgatavalt raskem. Praegune alla kümne kraadine külm polnud võrreldavgi siinse talvepakasega. Willard eelistas sellele mitte mõelda ning rühkis läbi tuisu edasi.

Hanereas, eelkäija jälgedesse astudes, läbisid nad veel paar kilomeetrit, kuni SAT-NAV näitas, et nad on juba sihtkoha läheduses. Samal ajal ilmus läbi veidi hõrenenud saju eespool nähtavale nõrk valguskuma, mis pidi tähistama nende eesmärgiks olevat sõjaväeosa. Willard keerutas vasakut kätt pea kohal, mehed kogunesid kokku ja kükitasid maha, sarnanedes oma valgetes maskeerimisülikondades lumekuhjadele.

„Olansky jääb hiljaks?” küsis Oscar sosinal.

„Tal on veel kümme minutit aega,” vastas Willard. „Ootame ära, siis vaatame, mis edasi.”

Kahe eraldi liikuva salga vahemaa oli jälgede segamiseks mitmeid kilomeetreid, seetõttu poleks nad kuulnudki, kui Olansky grupp oleks mõne piirivalvepatrulliga tulevahetusse sattunud. Lootust sisendas siiski see, et nad olid piirivööndist juba mitu kilomeetrit väljas, mistõttu patrulle polnud enam karta.

„Mida me siin õieti teeme?” küsis Moretti. Tehnikuid polnud sõjaplaani koostamisse kaasatud ning nad ei teadnud selle üksikasju.

„Laename transporti,” seletas Olafsen. „Või tahad kõik viiskümmend kilomeetrit jala visata?”

„Ja selle peale pärakurabanduse saada?” tähendas Jacks ükskõikselt, mispeale teised neli palgasõdurit turtsatasid. Loodus polnud Jacksi küll erilise huumorimeelega õnnistanud, ent vahel põrutas isegi tema kümnesse. Moretti, keda Jacksi märkus põrmugi ei vaimustanud, pidas seda ilmselt tema füüsilistes võimetes kahtlemiseks ning tema niigi häbelik olek süvenes veelgi.

„Kontrolli parem satelliidi asukohta,” patsutas Willard talle õlale. „Äkki on venkud selle juba kuhugi ära tassinud.”

Moretti libistas seljakoti seljast ja võttis välja portatiivse peilingaatori. Kindad käest tõmmanud, et aparaadi nuppe paremini tunnetada, jändas ta sellega mõnda aega ja teatas siis, et seni püsib satelliit endisel kohal. Ilmselt oli selle maandumine venelastel tõepoolest märkamata jäänud.

„Kuradi Olansky, võiks juba kohale roomata,” kirus Willard kella vaadates.

„Pst!” tegi Jacks samal ajal, osutades vaikust nõudva liigutusega kuhugi paremale. Kõik mehed viskusid kõhuli lumme, kaasa arvatud peilingaatorit kokku pakkiv Moretti, kes jäi oma hinnalise aparaadi otsa lebama. Willard uuris Stari öösihiku abil ümbrust ning nägi Jacksi näidatud suunast lähenemas viit valges maskeerimiskostüümis kuju. Viisik liikus sedavõrd enesekindlalt, et Willard andis kaaslastele märku tulistamiseks valmis olla – Olansky salga asemel võis neile läheneda hoopis vene sõjaväepatrull. Tardunud varitsus kestis mõne hetke, lähenev viisik ei paistnud Willardi gruppi märkavatki ning kui nad korraks seisatasid, tundis Willard kõige eesmise mehe figuuris ära Hartmanni härjakere. Oodanud, kuni nad veel lähemale jõudsid, andis Willard oma kaaslastele märku tõusmiseks. Olansky meestele oli see tõeline üllatus ning Hartmann suutis vaevu hoiduda päästikule vajutamast.

„Sa oled tasemel,” möönis Olansky. „Ma ei näinud teist kedagi.”

„Ei pidanudki nägema,” ütles Willard rahulolevalt, kuigi see polnud iseenesest mingi oskustükk. Ööpimeduses, mida ei valgustanud isegi kuu, võis liikumatult lebavaid maskeerimisülikondades mehi poolesaja meetri pealt vabalt mitte märgata. Tegelikult oleks Willard küll eelistanud, et Olansky grupp oleks nad avastanud – mõnes teises olukorras võisid nad ka vaenlase varitsuse samamoodi maha magada.

„Liigume edasi!” käskis Willard, tehes lühikesele pausile lõpu. Taas haneritta võtnud mehed astusid valguskuma suunas, kuni nähtavale ilmus väike sõjaväeosa. Kogu kompleks koosnes kolmest ristkülikukujulisest hoonest, millest üks oli suitseva korstna järgi otsustades katlamaja, kahest suurest angaarist ning platsist, kus seisid kümned osaliselt lumega kaetud veoautod. Territooriumi ümbritses betoonblokkidest aed, mille ülaosa palistas okastraat, teine okastraattõke oli rajatud aiast mõneteist meetri kaugusele. Masinate seisuplatsi ühes servas kõrgus vahitorn, lisaks hakkasid silma kaks väikest valveputkat – üks väeosa peavärava kõrval, teine kerge piirdeaiaga eraldatud parkimisplatsi juures. Territooriumi valgustasid kõrgete postide otsa paigutatud prožektorid, millest enamik oli suunatud parkimisplatsile ja angaaridele. Vahiputkade ja katlamaja akendest paistis valguskuma, ülejäänud hooned olid pimedad.

„Minuga tulevad Olansky, Jacks ja Wheaton,” nimetas Willard juba varem kindlaks määratud mehi. „Olaf, sina lähed ülejäänutega väravast saja meetri kaugusele tee peale ja ootad meid seal.”

„Selge,” noogutas Olafsen, viipas tema käsutusse jäetud viis meest kaasa ning läks nende eesotsas ringi ümber sõjaväeosa, sest tee koos peaväravaga jäid väeosa vastasküljele. Willardi nelik jätkas liikumist roomates. Suurimat ohtu kujutas neile üleval vahitornis passiv tunnimees, kellel kogu ümbruskond oli otsekui peo peal. Seepärast lähenesid mehed aiale vähem valgustatud küljest ning sellise nurga all, et aed neid tunnimehe pilgu eest varjaks. Nende õnneks polnud ei aia ega postide otsas pööratavaid helgiheitjaid. Pärast paarisajameetrist lumes roomamist traattõkkeni jõudnud, keeras Willard end selili ja sikutas vöötaskust lõiketangid.

„Oled sa kindel, et traadid pole voolu all, pealik?” sosistas Wheaton, enne kui Willard jõudis esimese traadi läbi lõigata.

„Nii kuradi kindel, kui olla saab,” vastas Willardi asemel Olansky, „ja aiapealne traat samuti. Pagan, see on ainult neetud autopolk. Siin pole signalisatsiooni ega valvekaameraid.”

Olansky sõnadest võis järeldada, et selliseid väeosi ei valvatud kuigi korralikult ja sinna tungida polnud mingi probleem. Ka Willardile oli jäänud sama mulje, kuid kogemused olid teda harjutanud palju hoolikamalt valvatud rünnakuobjektidega. Olansky jutu peale vaid mühatanud, lõikas ta traadid ükshaaval läbi ja painutas ettevaatlikult kõrvale, kuni ava sai piisavalt suur, et sellest läbi roomata. Siis toppis ta lõiketangid tagasi taskusse ja puges okastraadi vahelt läbi, teised tema järel, viimasena Jacks, kes sättis traadid nii, et need eemalt terved paistaksid.

Aiani jõudes ajasid mehed end püsti, see oli inimesekõrgune ning selle ääres seistes polnud neid väeosa territooriumilt näha. See võimaldas neil segamatult valmis seada operatsiooni järgmiseks etapiks vajalikud vahendid – torukujulised õhkrelvad, mis laeti tugevatoimeliste uimastinooltega. Need, nagu ka kiirelt mõjuva närvigaasi balloon, olid mõeldud tunnimeeste ajutiseks kõrvaldamiseks – nende tapmine oli liigne ning selle võimalikule avastamisele järgnenuks kindlasti üleüldine häire. Seevastu mõnetunnine teadvusetus, mille põhjus noolte eemaldamise järel ohvritele endalegi selgusetuks jääb, ei pruukinud ebasoovitavaid tagajärgi kaasa tuua; Olansky kinnitusel võidi kahe veoauto kadumist märgata alles mitme päeva möödudes ja Willard lootis, et venelase sõnad peavad paika.

„Tornis on üks vahimees, väravates kokku kaks, üks peaks olema parkla territooriumil,” sosistas pealiku kõrval seisev Olansky, kes paistis tunnimeeste paigutust hästi ette kujutavat, kuigi nad polnud veel ühtki näinud. „Ülejäänud kuus või kaheksa meest on vahtkonnaruumis.”

„Kotkasulg, sina võtad torni,” ütles Willard Jacksile. „Kaks minutit mehe kõrvaldamiseks, siis tuleme meie üle aia. Olansky võtab maha väravas, Wheaton parklas oleva mehe. Mina lähen vahtkonnamaja juurde.”

„Endale võtad kõige kergema rea,” nurises Wheaton, kuna Olansky asjalikult küsis, mis saab peaväravaga.

„Hiljem, kui parkla on meie käes,” vastas Willard ja käsutas lühidalt: „Läks!”

Jacks sörkis kerge kuulmatu sammuga piki aia äärt minema. Willard vaatas kontrolliks kella ning koukis lõiketangid uuesti välja. Täpselt kahe minuti pärast lõikas ta aia peale tõmmatud okastraadi läbi, vinnas ennast üle ja maandus teisel pool pehmelt lumme. Veeretanud end kukkumiskohast kõrvale, tardus ta hetkeks liikumatuks. Vöö vahele torgatud õhkrelva asemel hoidis ta käes kaitseriivist vabastatud Stari: kui mõni tunnimees teda juhuslikult märkab, tuli tolle Kalašnikovile vastu seada midagi võrdväärsemat kui uimastinool. Ent hõiked ja hoiatuslasud jäid kõlamata, samuti polnud näha kedagi lähenemas. Ümberringi jäi sama rahulikuks ka siis, kui Wheaton ja Olansky üle aia hüppasid. Üksteisele põgusalt noogutanud, hargnesid mehed plaanikohaselt laiali.

 

Wheatoni ütlemisest hoolimata polnud Willard endale valinud sugugi kõige lihtsamat ülesannet. Vahtkonnamajas asus kõige rohkem mehi ning kuigi määrustiku kohaselt oli neil keelatud sealt lahkuda, võis mõni neist trepile suitsetama tulla. Ootamatusi siiski ei juhtunud; akendeta telliskivihoone uks oli suletud, selle juures ei seisnud kedagi ning üle vaheaia roninud Willard jõudis segamatult hoone nurga taha. Vaikselt piki seina edasi hiilides leidis palgasõdur lõpuks selle, mida otsis – ribilise ventilatsiooniava. Sealt immitses veidi valgust ja kostis nõrka jutukõminat. Willard surus ballooni otsiku ribide vahelt sisse ja tühjendas sinna kogu ballooni sisu, ise hinge kinni hoides ning teisale vaadates. Gaas oli lõhnatu ja värvitu, kuid kiiretoimeline, nii et seda kasutades võis ka ise kergesti selle mõju ohvriks langeda ning palgasõdurite pealikul polnud mingit tahtmist kolm-neli tundi võõras sõjaväeosas koomalaadses unes veeta. Paari minuti pärast, kui gaasi aktiivne toime oli lakanud, kuulatas Willard korraks ventilatsiooniava juures, kuid seest ei kostnud enam ühtegi häält.

Uuesti üle aia ronimata läks Willard selle äärt mööda värava juurde. Olansky seisis väravamaja trepil ning andis talle napi noogutusega märku, et tema poolt on kõik klaar.

„Hüva,” ütles Willard. „Vali masinad välja, ma lähen võtan peavärava maha.”

„Käkitegu,” arvas Olansky. „Need siin on amatöörid.”

Willard oli juba ammu mõistnud, et tegu pole kutseliste või põhjaliku väljaõppe saanud eliitväeosa sõduritega, vastasel juhul poleks neil nii kergesti läinud. Vene sõjavägi koosnes enamjaolt noortest ajateenijatest ning siin väeosas oli samuti ilmselt tegu autojuhtidest ajateenijatega. Lähtudes kuldsest reeglist, et vaenlast ei tohi kunagi alahinnata, säilitas Willard peaväravale lähenedes siiski ettevaatuse. Hoidudes prožektorite valgusse sattumast, jõudis ta õnnelikult majakese juurde. Aknast vargsi sisse piiludes nägi ta rohekate pagunitega vatikuues ja halli karvamütsiga sõdurit, kes laua taga süvenenult raamatut luges. Relva ei paistnud tal olevat, kuid sellest hoolimata ei hakanud Willard majakesse sisenema. Ta koputas sõrmenukkidega aknale ja varjus seejärel ukse kõrvale. Mõne hetke pärast avanes uks, sõdur astus välja ja vaatas uurivalt ringi. Willard vajutas õhkrelva päästikule enne, kui sõdur teda märgata jõudis; nool tabas tunnimeest kaelaarterisse, ta jõudis käe torkekohani tõsta, kuid siis lõid ta jalad nõtkuma ning ta varises trepi ette lumme. Willard ootas hetke, kuni uinuti täistoime saavutas, tõmbas noole kaelast välja ja astus üle teadvusetult lamava sõduri väravamaja uksest sisse. Ruumi sisustuse moodustasid kirjutuslaud, millel seisis lihtne telefoniaparaat, tool ja seinal rippuv väike kapp; suletud uks tagaseinas viis ilmselt tillukesse varuruumi. Veendunud, et tuba on tühi, tahtis Willard juba lahkuda, kuid pööras avaneva ukse kriiksatuse peale välkkiirelt ringi.

Olansky kinnitusele vaatamata polnud väravamajakeses ainult üks mees; teine sõdur oli peitunud väikeses tagaruumis, mille oma ohutuses kindel Willard oli jätnud üle kontrollimata. Nüüd kargas too tõmmuvereline, kergelt pilusilmne sõdur sissetungija poole, ettesirutatud käes vene automaaditääk. Willard haaras vasaku käega tääki hoidva käe randmest ja lõi paremaga kiirelt ja tugevalt vastu sõduri kaitsmata kõrisõlme. Vastane vankus tagasi, põrkas seljaga vastu seina ning vajus põlvili langedes ettepoole kummargile. Willard astus tema kohale, haaras parema käega lõuast, toetas vasaku kukla taha ja murdis järsu liigutusega kaelaluu. Sõdurit läbis viimane tõmblus, keha lõtvus ja Willard lasi sellel põrandale vajuda. Nende sissetung Venemaale oli nõudnud esimese ohvri.

4.

Tagasi autopargi juurde jõudes leidis Willard eest teda väravamajakese trepil ootava Wheatoni.

„Pealik, selle tunnimehega läks sitasti,” ütles ta. „Pidin selle kuradi tüübi ära koksama.”

„Jäljed?” küsis Willard napilt.

„Pole suuremat,” vastas Wheaton. „Ma tunnen asja.”

Rohkem midagi rääkimata läksid nad parkimisplatsile, kus Olansky ja Jacks kaht autot lumest puhastasid. Need olid porikarva tömbininalised veoautod, mille kasti kattis present. Tugevalt ette ulatuva kaitseraua taga paiknes vints ja esilaternatel olid pilulised pimenduskatted. Suur osa siin seisvatest masinatest olid suured ja kõrged kolmeteljelised veokid, mille kõrval Olansky valitud kaheteljelised tundusid üsnagi väikesed ja tagasihoidliku.

„Oled sa nendes kindel?” küsis ta.

„K-66 on tipp-topp,” vastas Olansky enesekindlalt. „Väike, aga hea läbivusega, ainult Hummer on parem. Teised on liiga suured ja teevad palju müra.”

„Olgu, kui sa nii ütled,” sõnas Willard. „Kui eksid, poon elusalt.”

„Koolnud peast poleks ju mõtetki,” muigas Olansky, avas otse esiratta kohal paikneva ukse ja ronis kabiini. Veidi armatuurlaua all askeldanud, käivitas ta mootori ja lasi sel käsigaasil madalatel pööretel töötada.

„Kotkasulg, soojenda mootorit,” ütles Olansky kabiinist välja hüpates. „Ma panen teise ka käima.”

Willard lasi temal ja Jacksil segamatult tegutseda ning läks ise koos Wheatoniga tapetud tunnimehe laiba järele. Nad leidsid selle järgmise autoderea vahelt. Nagu Wheaton oli kinnitanud, leidus võitlusjälgi vähe; lumi oli küll veidi tallatud, kuid verd polnud näha. Sinel tunnimehe seljas oli noahaavast voolanud vere endasse imenud. Hoidudes end verega määrimast, tassisid nad laiba Olansky auto juurde ning tõstsid kasti. Willard hüppas Jacksi masina kaitserauale, haaras kabiini külge kinnitatud käepidemest ja viipas käega, et liikuma hakataks. Wheaton oli parkimisplatsi värava juba aegsasti avanud, nüüd jäi ta seda sulgema; masinad peatusid alles peavärava juures.

„Toome teise laiba ka ära,” ütles Willard Jacksile, hüppas masinalt maha ning sisenes esimesena väravamajja. Seinal rippuvast kapist leidis ta kimbu võtmeid, milles pidi olema ka väravaluku oma, ja torkas need taskusse. Koos Jacksiga tõstsid nad sügavalt magava tunnimehe laua taha toolile, viisid laiba välja ja lükkasid kasti nagu eelmisegi. Jacks ronis tagasi kabiini, Willard läks väravat avama.

„Mis sa neist raibetest kaasa vead?” imestas Olansky, kes oli masinast välja tulnud ja võtmeid prooviva Willardi juurde astunud. „Oleks siiasamma ära peitnud.”

„Kaks kadunud meest ja kaks kadunud masinat,” ütles Willard, kes oli sobiva võtme leidnud ja lukku lahti keeras. „Esialgu mõeldakse, et mehed lasid koos autodega jalga.”

„Kuradi hea mõte,” tunnistas Olansky, aidates pealikul väravat lahti lükata. Nad ajasid veoautod territooriumilt välja, sulgesid värava ja sõitsid minema. Kohas, kus nad ülejäänud mehed peale võtsid, viskas Willard tarbetuks muutunud võtmekimbu kaugele lumme. Kuigi lukud kedagi ei pea, kulub nende lõhkumiseks või varuvõtmete leidmiseks veidi aega ja see suurendab segadust.

Paari kilomeetri järel pöörasid masinad teine teisele poole teed ja jätkasid rühkimist otse läbi tundra. Erilist vahet polnud tunda: ka tee oli lund täis, tundra külmunud pind lume all aga peaaegu sama kõva kui kehva tee kate. Jacks juhtis autot, Willard istus kõrvaistmel ja tundis end üsna mugavalt. Kabiin oli küll väike, iste vastu põrandat ja jalgu ei saanud hästi sirutada, kuid see-eest küttis võimas kütteseade kabiini meeldivalt soojaks. Nad sõitsid vaikides, sõnagi vahetamata, kuni kuulsid tugevat koputust vastu kabiini tagaseina.

„Pea kinni!” käskis Willard. „Vaatame, mida nad tahavad.”

Jacks pidurdas, Willard avas ukse ja hüppas soojast kabiinist välja. Kindad ja villase mütsi oli ta kabiini jätnud ning tõmbas nüüd ümber auto minnes kaitseks lõikava tuule vastu pähe maskeerimiskostüümi kapuutsi. Auto taha jõudnud ja presendi kõrvale lükanud, toetas ta käsivarred kasti äärele. „Mis lahti?”

„Satelliit on asukohta vahetanud,” vastas Moretti. Willard jõllitas talle otsa ja tiris siis põuetaskust SAT-NAVi välja.

„Anna koordinaadid!” käskis ta lühidalt, heitis pilgu ekraanile ja otsustas siis: „Jätkame endise plaani kohaselt.”

„Kas sellest kuradi kärvanud venkust ei saaks juba lahti?” küsis Oscar, viidates veokastis vedelevale laibale.

„Vara veel,” vastas Willard. „Lükka pingi alla, kui segab.”

Lasknud presendil endisesse asendisse langeda, läks ta tagasi kabiini. Jacks võttis masina paigalt ja jätkas teed, kuna Willard võrdles äsja saadud satelliidi koordinaate endistega. Nende järgi otsustades oli satelliit vahepeal paari kilomeetri võrra kirdesse nihkunud. Vahemaa polnud küll suur, kuid satelliit ei saanud iseenesest liikuda. Willard süütas kabiini laevalguse, voltis kaardi lahti ning leidis seda uurides, et mõniteistkümmend kilomeetrit edasi kirde suunas asub väike sõjaväe radarijaam. Satelliidi endine ja uus asukoht ning radarijaam jäid ühele sirgele, nagu viiks keegi satelliiti otse jaama poole. See polnud võimatu, kuid tundus kummaline: radarijaama väikesearvuline meeskond püsis oma aparaatide juures ega käinud jaamast kümneid kilomeetreid eemal patrullimas. Samuti langes ära võimalus, et satelliidi korjas üles jaama suunduv vahetusmeeskond. Esiteks polnud satelliidi maandumiskoha läheduses ühtki teed ja teiseks ei vahetata üheski sõjaväes vaatlusjaama meeskondi öösel. Ent nii või teisiti vihjas olukord sellele, et venelased olid satelliidi siiski leidnud.

„Midagi ei klapi?” küsis Jacks, kui pealik pikemat aega süvenenult kaarti uuris.

„Satelliit on asukohta muutnud,” vastas Willard.

„Kisub väikeseks sõjaks, nagu Olaf ütleb,” lausus Jacks. Talle polnud vaja midagi pikalt seletada, kogenud sõdurina taipas ta kohe nii satelliidi asukohamuutuse võimalikke põhjuseid, kui sellest tekkivaid probleeme.

„Jätka esialgu vanal kursil, pärast vaatame,” ütles Willard, kaaludes eelseisvat tegevust. Radarijaama meeskonnast polnud tema grupile vastast; need olid tehnikud, mitte ründeüksuse sõdurid, ning nende käest võis satelliidi raskusteta tagasi vallutada. Radarijaama meeskonna hävitamise järel jääks neil veel piisavalt aega kaatrile tagasi jõudmiseks, kuid mingi eelarvamuskuradike ütles Willardile, et asi pole niisama lihtne. Satelliidi võis olla üles korjanud hoopis vastava väljaõppega erikomando. Sõjaväes teenides oli Willard kuulnud selliste üksuste olemasolust Ühendriikides ning venelastelgi võis vabalt leiduda midagi analoogset. Selliseid üksuseid ümbritses sügav saladuskate ning arvatavasti tegelesid nad ka muuga kui kadunud satelliitide otsimisega.

„Loodame, et ka Olansky muutust märkab,” ütles Willard.

„Küll ta märkab,” arvas Jacks. „Nad ju peilivad samuti.”

Willard ei kahelnud niipalju Olanskys kui Gholsonis; see tehnik tundus liiga enesekindlana ja võis satelliidi asukoha tee peal kontrollimata jätta – lihtsalt sellepärast, et satelliidi liikumist polnud ette nähtud. Korraks mõtles Willard isegi Olanskyga raadio teel ühendust võtta, kuid ei hakanud riskima. Selle asemel andis ta Jacksile märku masina peatamiseks, väljus kabiinist ja nõudis Morettilt uut asukohamäärangut.

„Veerand tunni pärast,” vastas Moretti kella vaadates. „Siis saadab satelliit uue peilingu.”

„Olgu,” nõustus Willard. „Kui valmis saad, teata mulle.”

„Ole mureta, pealik,” ütles Oscar. „Küll me koputame.”

Willard mühatas tema kahemõttelise märkuse peale ja läks tagasi kabiini. Jacks võttis masina paigalt, piiludes silmanurgast pealiku poole, kes määras kõigepealt nende praeguse asukoha ning uuris seejärel tähelepanelikult kaarti.

„Jätkame endiselt?” küsis ta.

„Võta veidi paremale,” ütles Willard, arvestades suunda juba satelliidi viimase asukoha koordinaatide järgi.

Veoauto trügis reipalt läbi lume, rappudes konarlikul pinnasel. Uudishimust kiikas Willard spidomeetrit ja leidis, et see näitas ligi viiekümnekilomeetrist tunnikiirust, mis oli sellisel maastikul päris hea tulemus. Kiiremini sõites oleks rappumine juba liiga häirivaks muutunud, veokastis sõitvatele meestele eriti. Umbes veerand tunni pärast koputati vastu kabiini, Jacks peatas masina ning Willard käis Moretti käest satelliidi asukoha uusi koordinaate saamas. Need olid taas muutunud, kuid püsisid samal joonel, kinnitades lõplikult kahtlust, et keegi on satelliidi oma valdusesse võtnud ja transpordib seda lähedalasuvasse radarijaama. Muutus oli järjekindel, kuid aeglane, nagu poleks satelliidi viijal korralikku liiklusvahendit. Arvestades paari kilomeetri läbimiseks kulunud aega, võis see radarijaama jõuda kõige rohkem tund varem kui Willardi grupp.

Jacks jätkas sõitu endise tempoga, kasutades valgustuseks ainult lähitulesid. Siin polnud ohtu millegagi kokku põrgata, äärmisel juhul võis ainult mõnele lumme mattunud põõsapuhmale otsa sõita, kuid see ei kujutanud veoauto jaoks mingit takistust. Olansky sõnad masina läbivuse kohta olid siiani paika pidanud.

„Mida kuradit!” hüüatas Jacks umbes pooletunnise sõidu järel ja vajutas pidurile. „Vaata seda, Will!”

Ta osutas läbi esiklaasi ning Willard nägi sõidusuunas tumeda öötaeva taustal kaarjat helendust. See sarnanes välgule, kuid kestis kauem, hääbudes aegamööda. Hetk hiljem kerkis maapinna kohale plahvatust meenutav sähvatus, siis mattus kõik taas pimedusse.

„Mis kurat see nüüd oli?” küsis omakorda Willard, pakkudes ise kohe üht võimalikku lahendust: „Meteoriit?”

„Vaevalt,” kahtles Jacks. „Ma olen langevat tähte näinud.”

Kummaline nähtus oli aset leidnud otse nende sõidusihis ega saanud kindlasti sama märkamatuks jääda kui satelliidi maandumine. Isegi see neetud aparaat oli juba üles leitud, äsjane vaatemäng aga võis isegi siinsel tühjal maal kokku tuua hulga rahvast. Tegu võis olla mõne õnnetusega – näiteks lennuki allakukkumisega, mis eeldas kiireid päästetöid, ning kogu see möll ähvardas puhkeda paikkonnas, kus askeldas salaja üle piiri tulnud Willardi rühm.

„Pane kiirust juurde!” käskis Willard Jacksi, uskumata küll eriti, et veomasin suudaks sellistes tingimustes oluliselt suuremat kiirust arendada.

„Arvad, et tuleb teisigi külalisi?” küsis Jacks, gaasipedaalile vajutades. Mootor tõstis küll kohusetundlikult tuure, kuid sõidukiirusele see olulist mõju ei avaldanud. Vaid rappumine suurenes ja Willard mõtles põgusa kaastundega veokastis viibivatele kaaslastele.

Neil kulus pärale jõudmiseks veel üle poole tunni. Lumesadu oli vahepeal taas tihenenud ning moodustas tugeva tuule toetusel valge kardina, mis varjas radarijaama väikese hoone ja antennikompleksi juba poolesaja meetri kauguselt. Lisaks ei põlenud radarijaamas ühtegi tuld, mistõttu selle leidmine SAT-NAVi abita oleks üsnagi raskeks kujunenud. Lähemale jõudes nägi Willard, et paarikümne meetri kõrgune peamast, mis kandis lokaatoriantenne, oli pikali kukkunud. Mast polnud lumme mattunud, järelikult oli see murdunud üsna hiljuti, igal juhul mitte rohkem kui tund tagasi. Kummalisel kombel ei paistnud see jaama meeskonnas suuremat tähelepanu äratavat, vähemasti polnud kusagil näha remondimehi, kes oleksid üritanud masti püsti ajada.

„Kurat, ega ometi Olansky,” pomises Willard kahtlevalt, ise sellesse oletusse õieti uskumata. Radarijaama masti õhkulaskmine meenutas tarbetut jõudemonstratsiooni; Olansky aga polnud mees, kes oleks hoolikalt kavandatud operatsiooni asja ees, teist taga ohtu seadnud.

„See pole Olansky töö,” ütles Jacks kumedalt, läbi tuuleklaasi pingsalt välja vahtides. Armatuurlaua lampide kumas tundus tema nägu tume ja sünge. „See on midagi hoopis muud.”

„Mis siis?” küsis Willard tusaselt. Talle ei meeldinud Jacksi ilme ja hääletoon; kaaslane meenutas taas mingit sünget ennustajat, nagu viimasel ajal aina sagedamini juhtus. See, et ta praegu niimoodi rääkima hakkas, ei tõotanud midagi head.

„Ma ei tea veel,” vastas Jacks ja suretas mootori välja. Tekkinud vaikusse lõikus väljas puhuva tuule undamine. Willard pani musta kootud mütsi pähe, kattis selle kapuutsiga, tõmbas kindad kätte ja hüppas kabiinist välja. Läinud auto tagaotsa juurde, lükkas ta presendi kõrvale.

„Kobige välja! Läheb tööks,” ütles ta lühidalt.

„Jumal tänatud,” tähendas Oscar. „Arvasin juba, et minu osa ainult kastis rappumisega piirdubki.”

Tema sõnadest välja tegemata pöördus Willard kastist maha hüpanud Olafseni poole. „Sina tuled minuga, Kotkasulg läheb Oscariga, Moretti jääb auto juurde.”

Kõik noogutasid, isegi Moretti, kellele üksijäämine silmanähtavalt ei meeldinud. Willardi arvates oli nii siiski ohutum eelkõige tehniku enda jaoks; radarijaama kontrollimise käigus võis ta viga saada, seda aga tuli igal juhul vältida, sest satelliidi leidmiseni oli tehnik kõige olulisem mees grupis.

Olansky grupi saabumist ära ootamata suundusid mehed laskevalmis relvadega radarijaama poole. Esimese üllatuse osaliseks said nad juba kümnekonna sammu kaugusel: põlvini ulatuvas sügavas lumes oli umbes poole meetri laiune maapinnani ulatuv süvend. See paistis kulgevat ümber kogu radarijaama, selle järsud jäätunud servad olid nagu lume sisse lõigatud ning maapind selle põhjas auras kergelt. Willard asetas ettevaatlikult jala paljale vööndile ja tundis isegi läbi saapatalla, et tavaliselt läbikülmunud pinnas oli siin soe ja sulanud.

Asi oli veider, kuid hetkel polnud aega seda arutada. Palgasõdurid ületasid süvendi ja hargnesid hoone ümber laiali. Lisaks pikali kukkunud antennimastile oli kummalisi purustusjälgi näha ka radarijaamal: maja tellisseinad olid pragusid täis nagu oleks hiiglase käsi seda raputanud, aknad-uksed olid lahti ja ripakil. Ühtegi inimest polnud näha, ja see süvendas muljet, et jaamas on toimunud mingi salapärane õnnetus.

Willard andis meestele käeviibetega mõista, et tema ja Olafsen vaatavad hoone läbi, Jacks koos Oscariga aga kontrolligu ümbrust. Juba autost lahkudes olid mehed end ööprillidega varustanud, nii et pimedus polnud probleem.

 

Hoone sees avanes samasugune kaos nagu väljaski: kogu sisustus oli paigalt nihkunud, ümber kukkunud või purunenud. Willardile meenutas see vaatepilt mõne aasta eest nähtud maavärina tagajärgi, kuid selliste purustuste tekitamiseks vajaliku tugevusega maa-aluseid tõukeid polnud siin esinenud – vähemasti mitte sel ajal, kui nemad maismaal viibisid; neid oleks ka autosõidu ajal kindlasti tunda olnud. Ka varasemad tõuked tundusid ebatõenäolised; Walker oleks maavärinat maininud ja venelased oleksid juba asunud radarijaama taastama või vähemalt demonteerima. Kummastki tegevusest polnud aga märkigi.

Olafsen tõstis tähelepanu nõudes käe. Willard noogutas, ka tema oli kuulnud kõrvaltoast segast pominat. Uks sinna oli avatud. Palgasõdurid seisatasid laskevalmis relvadega teine teisel pool ukseava ja sööstsid märguande peale ruumi. Väikeses purustatud akendega toas istus noormees, seljas ainult siseruumidesse sobiv vormiriietus. Ometi ei paistnud ta külmale vähimatki tähelepanu pööravat, vaid koogutas neljajalgsel taburetil laua kohal, mille otstarvet reetsid seal vedelevad toidujäänused ja nõudekillud. Ta ei teinud välja ka kahest ruumi astunud võõrast ega heitnud nende suunas pilkugi, vaid kõigutas end edasi-tagasi ning kordas pominal üht ja sedasama lauset.

„НЛО. Такого не бывает.”

„Hobusepask,” ütles Olafsen, kes erinevalt Willardist ei taibanud sõduri jutust sõnagi. Ruumi hoolikalt üle kontrollinud ning veendunud, et seal pole rohkem kedagi, astusid nad laua juurde. Näost kahvatu sõdur paistis neid alles nüüd märkavat. Ta vaatas Olafsenile vihaselt otsa ja kinnitas veendunult:

„Быть такого не может!”

„Mis kutiga teeme?” küsis Olafsen.

„Ootame, kuni Olansky tuleb,” lõi Willard käega. Sõdur oli mingi vahejuhtumi tagajärjel tugeva šoki saanud ja sellises seisundis inimese ülekuulamiseks läks vaja paremat keeleoskust kui Willardil. Küsitleda meest aga tuli – kindlasti teadis ta radarijaamas juhtunust ja võib-olla isegi midagi otsitava satelliidi saatusest.

„Otsime jaama läbi. Äkki leiame selle kuradi aparaadi üles.”

5.

Olansky grupp saabus Willardi omast veerand tundi hiljem. Neil oli teel ootamatult tekkinud mingi rike, mida Olansky lähemalt ei maininud – masinad oli valinud tema ja selline altminek käis ta eneseuhkuse pihta. Tema tuleku ajaks oli Willardi salk radarijaama väikese hoone põhjalikult läbi otsinud, leidmata sealt midagi satelliidile sarnanevat. Suundmajaka järgmise peilinguni oli aga veel aega.

„Mis see räägib?” küsis Olansky, osutades ikka veel laua taga koogutavale sõdurile.

„Sonib midagi,” vastas Willard. „Muide, mida tähendab NLO?”

Küsimus paistis Olanskyt üllatavat; ta pööras pilgu arulagedalt sõdurilt pealikule, otsekui tahtes neid omavahel võrrelda.

„UFO vene keeles,” vastas ta. ”Miks sa seda küsid?”

„Kutt patrab sellest kogu aeg,” viitas Willard omakorda peaga vene sõduri suunas.

„Huvitav,” pomises Olansky. „Kohe vaatame, mis ta veel räägib.”

 

Sõdur rääkis meelsasti kõik, mida teadis. Ta ei punninud vastu ega üritanud ka midagi salata, kuid tema segasest jutust oli raske aru saada. Ilmnes, et keegi mees, keda sõdur nimetas põdrakasvatajaks, oli satelliidi mootorsaaniga tõepoolest radarijaama toonud ning kuna keegi ei osanud sellega midagi peale hakata, oli vahetuseülemast ohvitser koos ühe sõduriga läinud seda staapi toimetama. Selle kohani oli sõduri jutt igati loogiline ja usutav, edasine aga hakkas meenutama palavikuhaige sonimist. Varsti pärast ohvitseri ärasõitu olevat jaama kohale ilmunud arusaamatu hele valgus, kõik hakkas värisema ja lagunema, aparaadid purunesid ülepingest ja kellad jäid seisma. Valguse seest sähvivad välgud tabasid jaama ja siis tekkis mingi suitsutaoline udu, milles läksid kaduma jaamas olnud ülejäänud viis meest.

„Noh, mis sa sellest plärast arvad?” küsis lõpuks Olansky, kes täitis tõlgi kohuseid, kuna palgasõdurite pealik ei taibanud räägitud jutust kaugeltki mitte kõike.

„Midagi segast siin ilmselt juhtus,” arvas Willard ettevaatlikult. Lendavatesse taldrikutesse ta ei uskunud, nii et asjal pidi olema mingi maisem seletus. Samas ei osanud palgasõdur seda leida; satelliidipüüdekomando poleks hakanud sõjaväeosa lõhkuma, radarijaama purustamisel polnud mingit loogilist põhjust...

Veidi eemal seisnud Oscar astus mõne sammu lähemale.

„Äkki peaks sellele ohvitserile jälgi mööda järele sõitma,” pakkus ta. „Neil ei tohiks suur edumaa olla ja ajaks, mil satelliit uue signaali saadab, oleme neile juba lähemale jõudnud.”

„Kutsu Jacks siia!” käskis pealik. „Vaatame, mis su mõte väärt on.”

Kotkasulg, kes lund rapsides sisse astus, arvas, et tasub proovida. Lumesadu oli küll vahepeal jätkunud, kuid maastikuauto jäljed olid siiski veel eristatavad.

„Kõik masinatesse!” hõikas Willard. „Läheb sõiduks!”

„Mis me kutiga teeme?” küsis Olafsen, osutades peaga vene sõduri suunas.

„Jätame siia. Küll omad ta pärast üles korjavad.”

„Latrab järsku midagi,” kahtles Olansky.

„Kes teda usub,” kehitas Willard õlgu. „Kui ta lisaks UFOle räägib veel ameerika diversioonigrupist, ei võta teda keegi tõsiselt.”

Sõdur koogutas jälle laua kohal edasi-tagasi, korrates juba kõigile pähe kulunud lauset, ning jätkas seda ka siis, kui palgasõdurid radarijaamast lahkusid. Autode juurde jõudnud, käskis Willard laibad välja visata – radarijaamas valitsevas kaoses ei pööra keegi kahele surnukehale erilist tähelepanu. Ja isegi kui nad lõpuks identifitseeritakse, suurendab see ainult segadust.

Kerge džiibitaolise maastikuauto jäljed olid vahetult pärast lahkumist võib-olla tõesti hästi märgatavad, kuid praeguseks olid lumi ja tuisk oma töö teinud. Jacks otsustas siiski proovida, ning tema asemel asus rooli taha Olafsen, Kotkasulg ise aga ronis esikaitserauale, et vaevumärgatavat jäljerida sealt silmas pidada. Jacksi töö kergendamiseks sõitis Olafsen täistuledega, üritamatagi masinat varjata, Olansky grupp tagumisel masinal oli tuled üldse kustutanud. Ettevaatusest olid nad teed jätkanud kahe autoga, et juhuslik rike neid peatuma ei sunniks. Nende liikumiskiirus oli küll endisega võrreldes vähenenud, kuid sellest hoolimata eeldas Willard, et vahemaa jälitatavaga peaks oluliselt vähenema, sest veoauto võimsus ja läbivus olid tunduvalt suuremad kui väikesel džiibil.

Tagaaetav sõiduk ilmus ühe vaevuaimatava künka tagant laternate valgusesse täiesti ootamatult. Jälitajate üllatuseks seisis see paigal, tuled kustutatud ja mootor välja lülitatud. Masin oli vene sõjaväele tüüpiline neljaukseline presentkatusega džiip, selle tagaluuk oli avatud ja kattepresent lipendas tuules.

„Pea kinni!” käskis Willard, kui nad džiibist paarikümne meetri kaugusele jõudsid. Olafsen seiskas auto ja mõlemad hüppasid kabiinist välja, nendega liitus ka kaitseraual kükitades läbi külmunud Jacks. Teise masina meeskonnast kutsus Willard kaasa ainult Olansky, jättes ülejäänud mehed masinate juurde. Kuigi ta ei kahtlustanud lõksu, käskis ta veomasinatel siiski poolsada meetrit tahapoole sõita ja tuled kustutada.

Masina juures polnud ainsatki elumärki, küll aga leidus selle ümbruses ohtralt värskeid jalajälgi, nagu oleks selle ümber tammunud hulk inimesi. Kahtlemata oli džiip langenud kallaletungi ohvriks: seda kinnitasid nii puruks lastud esiklaas kui kuuliaugud masina keres, lisaks vedelesid mõlemad sõitjad elutult istmetel. Relva paremas käes hoides tõmbas Willard vasakuga juhipoolse ukse lahti; laip vajus lõdvalt poolest saadik autost välja ja jäi klaasistunud silmadega taevasse vahtima. Tema otsaesisel mustendas kuuliauk. Koos Olanskyga läks Willard teisele poole masinat, kus kordus sama vaatepilt; ainult kuulihaavu oli kõrval istunud ohvitseril rohkem, sest ilmselt tulistati masinat just sealtpoolt küljest. Veresauna põhjustanud satelliiti polnud enam autos, tundmatud kallaletungijad olid selle kaasa viinud.

„Paistab, et me pole ainsad, kes seda kuradi asjandust jahivad,” ütles Olansky vaikselt, nii et teda kuulis ainult kõrval seisev Willard.

„Paistab jah,” nõustus pealik mornilt, nihutades ööprillid laubale. „Ainult et nemad jõudsid meist ette.”

„Vähemasti pole siin UFOd mängus,” leidis Olansky lohutuse. „Kuulid on tuttav värk.”

„На месте, ублюдки!” kõlas ootamatult nende selja taga räme ja resoluutne hääl. „Бросать оружие! Руки за голову!”

Oma ettevaatamatust kirudes lasi Willard hetkelise kõhkluse järel Staril lumme pudeneda ja tõstis käed kuklale. Olansky järgis tema eeskuju. Neil polnud aimugi, kui palju mehi nende selja taga seista võib, kuid oli üpris tõenäoline, et enne ringi pööramist jõutakse nad maha lasta. Miski selles rämedas hääles ütles palgasõduritele, et tegemist pole mõne vene armee ajateenijaga, vaid professionaaliga, võrdväärse vastasega. Pealegi polnud püstolkuulipildujad nende ainsad relvad: mõlemal oli maskeerimiskostüümi alla peidetud püstol, mida parema võimaluse avanemisel kasutada. Ning teisele poole džiipi olid jäänud Olafsen ja Jacks, kes soodsal momendil ei kõhkle ründamast.

„Поворачиваите, суки!” jätkas hääl käsutamist. Willard ja Olansky täitsid korralduse. Nende vastas seisid viis meest, piisavalt hajali, et esimese valanguga kõiki mitte tabada, kuna nad ise võisid džiibi juures seisjad mitmest küljest korraga tule alla võtta. Nende juht seisis teistest meetri jagu eespool. Willardi pilk langes tolle relvale ning temas süvenes äsja tekkinud kahtlus, nagu oleks ka teisel pool tegemist võõramaalastega, kuna Ingram tüüpi püstolkuulipilduja ei kuulunud mingil juhul vene armee tavarelvastusse. Viisiku juht omakorda paistis Willardit tähelepanelikult uurivat.

„Püha kurat, Pöörane Will,” ütles ta hetke pärast inglise keeles. „Sind ma siin küll ei oodanud.”

Nüüd, kui mees läks üle inglise keelele, tundis Willard ära Zoltay-nimelise ungarlasest palgasõduri, keda oli kohanud mõned aastad tagasi. See oli hulljulge, kuid julm, vahendeid mitte valiv mees, kellega teda sidus vastastikune antipaatia juba sellest ajast, kui nad ühe relvasaadetisega seotult teine teisele poolele sattusid. Toona olid nad napilt suuremast verevalamisest pääsenud ning edaspidi professionaalidena targu teineteise teelt kõrvale hoidnud, et mitte asjata tülli minna.

„Madjar,” mühatas Willard, andes märku, et on ta ära tundnud.

„Mina ise,” nõustus ungarlane. „Ütle oma kahele sellile, et nad välja tuleksid, ma ei tahaks sulle kohe kuuli keresse lasta. Muide, kas ma tunnen neid?”

„Olaf!” hõikas Willard norralasele, lastes käed piisava aeglusega alla, et teised mingit trikki ei kahtlustaks. Esialgu polnud tulevahetust karta, kuid vaherahu oli üpris habras ja Willard ei üritanud relva poole vaadatagi. Praeguses olukorras tahtsid mõlemad pooled ilmselt teise plaanidest aimu saada, kuigi Willard kahtlustas, et nad jahivad ühte ja sama asja – sedasama vales kohas maandunud satelliiti, mis hetkel paistis olevat Zoltay meeste valduses.

„Viiking,” ütles Zoltay rahulolevalt, kui Olafsen auto tagant välja tuli, MACi raud maapinda sihtimas. „Siis on ka Kotkasulg pundis. Kogu sinu vana kuradi kamp, eks ole, Will?”

„Kas sa tunned seda tüüpi?” küsis Olansky Willardile otsa vaadates. Ta langetas samuti aeglaselt käed, osutades silmadega lumes lebavale MAC­ile, kuid Willard raputas vaevumärgatavalt pead, veel polnud õige aeg.

„Loomulikult tunneb,” naeris Zoltay reipalt. „Möllasime seal neetud Jugoslaavias. Seal vist mäletatakse veel meid.”

„Sind kindlasti,” sõnas Jacks, masina varjust välja tulles. „Vähemalt need külaelanikud, keda sa kõmmutasid nagu varblasi.”

„Vanu aegu jõuame hiljem meelde tuletada, Kotkasulg,” lausus Zoltay ükskõikselt. „Neetud Venemaa piirivöönd pole just parim koht mälestuste heietamiseks.”

Habras vaherahu paistis püsivat ja Zoltay oma esialgse eelispositsiooni kaotavat, kuna nähes, et nende juht vastaspoole mehi tunneb, olid tema kaaslased relvad langetanud. Ometi oli kumbki pool valmis vähimalgi põhjusel tuld avama ja seepärast hoidusid kõik järskudest ja kahtlastena tunduvatest liigutustest. Willard lootis, et autode juurde jäänud mehed ei astu tegevusse, see võinuks saada sädemeks püssirohutünnis.

„Ma poleks iial uskunud, et sa venelaste heaks tööle hakkad,” ütles Willard, tehes esimesena katse teiste plaanidesse piiluda. Paar sammu lähemale astunud Zoltay irvitas.

„Sa tead kuradima hästi, et ma seda ei tee. Sama võiks ju ka sinu käest küsida, aga sa pole ju ometi oma esivanemate vaenlase teenistusse astunud,” ütles ta, vihjates Willardi põlvnemisele Eesti sõjapõgenikest. Kust tema seda teada võis, polnud Willardil aimugi.

„Paistab, et oleme siin sama asja pärast,” lausus Willard hetke pärast pealtnäha lihtsameelselt. Tema morn ja pettunud ilme oli inimesi varemgi eksiteele viinud ning nagu kohe ilmnes, polnud ka Zoltay erand.

„Ära keeruta, sa tead sama hästi kui minagi, et me otsime mõlemad seda kuradi satelliiti, ainult meil on erinevad tööandjad,” kinnitas Madjar Willardi kahtlusi.

„Huvitav, miks kõik seda jahivad?” torises Willard, jättes mulje, et tal pole satelliidi otstarbest aimugi. Tegelikult huvitas teda rohkem see, kes oli Zoltay palganud. Ilmselt oli see mõni konkureeriv firma, vaevalt oleks sõjaväeluure kahte sõltumatut rühma kasutanud.

„Sa ei teagi?” imestas Zoltay ja irvitas põlastavalt. „Muidugi, vana hea Will, ustav sõdur, kes iial ei esita liigseid küsimusi. Käsku ei arutata, see täidetakse, eks ole?”

„Räägi, mida sa tead,” nõudis Willard seekord päris ehtsa uudishimuga.

Zoltay näis tema kärsitust nautivat ja viivitas meelega.

„Satelliit, mida sa otsid ja ilmselt ei leia, oli määratud maavälise elu avastamiseks. Nähtavasti on seal üsna põrutavad andmed, et kõigi küüned selle järele sügelevad,” lausus ta ja lisas hetkelise pausi järel: „Nagu näed, räägivad minu tööandjad rohkem, kui sinu omad.”

„Näib nii,” nõustus Willard, kuigi seekord oli Walker andnud talle piisavalt täpse informatsiooni. Mainimata oli jäänud ainult satelliidi otstarve ja selle vastu polnud palgasõdur ka ise huvi tundnud.

„Satelliit on sinu käes?” küsis ta asjalikult, lõpetades lihtsameelse käsutäitja etendamise.

„Näed sa siin veel kedagi?” muigas Zoltay. „Räägi, palju sul autodes mehi on?”

„Arvan, et see pole sinu asi,” lausus Willard tigedalt, liigutades paremat kätt aeglaselt põuetasku suunas.

„Mina arvan, et on,” kähvas Zoltay püstolkuulipildujat kergitades. „Ja hoia käed paigal, muidu saad kohe tina!”

„Sa ei keela ju mulle ühte suitsu,” arvas Willard veendunult.

„Enne surma?” irvitas Zoltay. „Aga palun, tossa, palju jõuad.”

Saanud loa, torkas Willard käe maskeerimiskostüümi hõlma alla ning ta sõrmed klammerdusid kaenlaaluses kabuuris rippuva Walter P-88 tüüpi viieteistlasulise poolautomaatpüstoli pära ümber. Teades, et Olansky jälgib teda palju tähelepanelikumalt kui Zoltay, noogutas Willard kergelt peaga, andes märku tegutsemiseks valmis olla. Ta lootis, et ka Jacks ja Olafsen tabavad õige momendi.

„Paku mulle ka üks,” ütles Olansky, nihkudes sammu lähemale nii Willardile kui lumes lebavale kaitseriivist vabastatud MACile.

„Sa ei tõmba ju sigarette,” tähendas Willard, aimates Olansky sõnade taga kokkumängu, kuna too ei suitsetanud üldse. Tegelikult olid need kõva häälega öeldud sõnad märguandeks Olafsenile ja Jacksile.

„Käib kah, kui paremat pole,” sirutas Olansky käe välja. Samal hetkel viskus Willard püstolit välja tõmmates kõhuli lumme ja tulistas kaks korda enda vastas seisva Zoltay pihta. Too jõudis enne tabamuse saamist samuti päästikule vajutada, kuid oli Willardi liikumist valesti arvestanud ja kuulid tungisid maasse otse Willardi kõrval, kuid talle vähimatki viga tegemata. Paar minutit ragisesid vastastikused püstolkuulipildujavalangud; Willard jõudis märgata, kuidas üks Zoltay meestest tankitõrjeraketi laskeseadise õlale tõstis, ning tulistas tema pihta järjest mitu kuuli. Mees vajus põlvili, kuid suutis enne lõplikku kokkuvajumist siiski päästikule vajutada. Hetk hiljem kärgatas plahvatus ning seejärel laskus tundra kohale taas vaikus.

6.

Väljalastud tankitõrjerakett oli tabanud ühte veoautot ja selle täielikult hävitanud. Soomukite purustamiseks mõeldud laeng sattus raami keskkohta ja rebis plahvatades masina pooleks. Veokastist oli alles ainult hunnik põlevaid pilpaid, kabiin meenutas lössi litsutud konservikarpi, selle riismete vahele oli pressitud viimasena juhtinud Alertoni söestunud surnukeha. Kastis istunud tehnik Gholsonist jäi alles ainult parema jala säär; ülejäänu paiskas plahvatus mööda tundrat laiali. Wheaton ja Moretti olid kildudega riivamisi pihta saanud, ent tõsiseid vigastusi polnud kellelgi ja esmaabi piirdus üksnes haavade sidumisega.

Teine veomasin, mis seisis kümmekond meetrit eemal, säilis imekombel päris tervena. Killud lõid küll kabiini paar auku ja mingi suurem tükk rammis ukse kõveraks ja purustas külgakna; põlema läks ka veokasti kattepresent, kuid selle jõudsid Hartmann ja Oscar enne masina täielikku süttimist maha kiskuda. Kokkuvõttes jäi auto sõidukõlblikuks.

Zoltay rühmaga tulevahetuse pidanud nelik oli pääsenud vähimagi kriimustuseta, mis – arvestades väikest vahemaad – oli lausa uskumatu vedamine. Nähtavasti olid Zoltay kaaslased Willardi ja oma juhi vestluse ajal tekkinud pingelanguse tagajärjel hooletuks muutunud. Kutseliste sõdurite kohta oli see andestamatu viga, kuid ega Willard ise parem olnud – ka teda ja Olanskyt võeti vahele nagu poisikesi...

Veendunud, et tema rühm on võitlusvõimeline, pöördus Willard tagasi džiibi juurde. Üks Zoltay meestest oli tulevahetuses ellu jäänud ja Olafsen valvas teda, kuni teised plahvatuskohal käisid. Sellelt mehelt kavatses Willard vahendeid valimata välja pressida kõik vajaliku satelliidi saatuse kohta.

Ka Zoltay hingas veel, kui Willard tagasi jõudis; mõlemad kuulid olid teda rindkerre tabanud, kuid mõne aja möödudes oli ta uuesti teadvusele tulnud.

„Kuradi kahju, et nii sitasti läks,” ütles Zoltay vaevaliselt, kui Willard tema kohale kummardus. Näis, et Madjarile tegi meelehärmi mitte tulevahetus ise, vaid selles allajäämine.

„Ega sa mulle satelliidi kohta midagi öelda ei taha?” päris Willard igaks juhuks, kuigi ei uskunud isegi, et ungarlane talle midagi ütleks.

„Mine sa õige...” kähistas Zoltay vaevaliselt hambaid irevile vedades. „Otsi ise!”

Willard noogutas; ungarlase kindlameelsust ja vaikimisoskust teades polnud mõtet tema ülekuulamisele aega raisata. „Jumalaga, Madjar!”

„Oota,” sõnas Zoltay, kelle nägu moonutas valugrimass, ja andis Willardile vaevalise käeliigutusega märku lähemale kummarduda.

„Kuulen,” ütles Willard, keda huvitas, mida teine öelda tahab. Ungarlane polnud mees, kes oleks hakanud armu paluma ning vaevalt soovis ta ka, et Willard tema poolt kellelegi midagi edasi ütleks – nii sõbrad nad ka polnud.

„Vana tutvuse poolest, ära jäta mind elusalt venelaste kätte,” sosistas Zoltay. Viimaste sõnade juures ilmus tema suunurka hele verenire ja ta köhis piinarikkalt. „Neil minu peale mõne asja pärast hammas verine ja ma tahan ausat surma.”

„Polnud plaaniski,” noogutas Willard, kui taipas, et Zoltay kardab elusalt vangilangemise korral sõjaväeluure kätte sattuda. „Sa ju tead, et ma ei jäta haavatuid maha.”

Zoltay kaaslane osutus vintskeks selliks, kuid kümneminutilise „veenmise” järel rääkis kõik olulise ära. Kolm usaldusväärset meest koos satelliidiga olid suundunud kahel mootorsaanil kirdesse, kus neid pidi ootama helikopter. Kohtumispaiga koordinaate mees ei teadnud, Zoltay oli need öelnud ainult kolmiku juhile, aga väga kaugel see olla ei saanud, kui Zoltay lootis kattelahingu viivituse sõiduga tasa teha – helikopter ei saanud kuigi kaua Venemaa õhuruumis viibida. Nähes horisondil autolaternate valgust, oli seda peetud venelaste jälitusrühma tulekuks ning Zoltay koos nelja mehega oli jäänud neid tõkestama. Kuna oodati ainult kokkupõrget kogemusteta ajateenijatega, lootsid nad asja kiiresti lõpetada.

Vaenlast ei tohi kunagi alahinnata, kordas Willard endamisi isalt päritud mõttetera, kui Wheaton ülekuulamise lõpetas. Oleks Zoltay seda arvestanud, võinuks kõik lõppeda tema kasuks...

„Kurat, sõjapidamine on alla käinud,” mühatas Olafsen, silmitsedes Wheatonit, kes verist tääki lumega puhastades veoki juurde naasis. „Haavatuid tapetakse, surnud jäetakse maha. Vanasti peeti nende kättesaamiseks isegi lahinguid.”

„Ajad muutuvad,” tähendas Willard ja käsutas ringi vaadates. „Kõik masinasse!”

Tema ja Olansky sättisid ennast kabiini, ülejäänud mehed ronisid katteta jäänud kasti. Ega kabiiniski enam palju mugavam polnud: katkisest aknast sisse puhuv tuul tõi lisaks külmale kaasa ka lund. Kütteseadmest oli vaid niipalju abi, et see sulatas osa lumest, muutes kabiini sisemuse märjaks ja veelgi ebamugavamaks.

„Neetud, peaks uue auto hankima,” arvas masinat juhtiv Olansky. Omavahel rääkimiseks tuli nüüd lausa karjuda, mootori mürale lisandus tuule undamine.

„Pole aega,” tähendas Willard, katsudes tuules laperdavat kaarti uurida, kuid ei saanud kuigivõrd targemaks. Ümberringi oli lage maa, helikopter võis maanduda kuhu iganes. Teda huvitas, kuidas helikopter radaritest mööda pääseb, aga ilmselt oli tegemist samasuguse tehnikasaavutusega nagu Willardi grupi kohale toimetanud kaater.

Morettiga oli kokku lepitud, et kohe, kui ta satelliidi asukoha teada saab, annab ta sellest kabiini teada, seni sõitsid nad lihtsalt hea õnne peale kirde suunas. Olansky pressis masinast välja suurima võimaliku kiiruse, ent sellegipoolest tundus kahtlane, kas nad mootorsaanidele järele jõuavad. Loodetavasti oli Zoltay siiski määranud kohtumispaiga, kus grupp uuesti kokku koguda; maandunud helikopter ei oleks hakanud kedagi järele ootama ja Zoltay polnud seda tüüpi mees, kes oleks ennast vabatahtlikult küüdist maha jätnud.

Masinat juhtides kummardus Olansky sügavalt rooli kohale, et pisutki varju leida, kuid ikkagi pressis külm sõidutuul tal aeg-ajalt silmist vee välja. Willard tundis ennast autosolijatest kahtlemata kõige paremini: tuul talle otse peale ei puhunud ning kõigele vaatamata oli kabiinis siiski etem kui lahtises kastis. Olansky piidles ajuti armatuurlaua näidikuid ning ütles lõpuks Willardi poole vaadates:

„Mootor kipub üle kuumenema. Radikas sai nähtavasti viga.”

„Loodame, et peab veel vastu,” tähendas Willard süngelt. Teelejäämine neil veel puudus! Tehnilise rikke puhul oleks satelliidi kättesaamise asemel päevakorda tõusnud hoopis õigeaegne pääsemisele Venemaa territooriumilt. Võib-olla oleks tulnud kasutada Zoltay meeste mootorsaane, sest need olid kiiremad, kuid see polnud Willardile kohe pähe torganud. Pealegi poleks kõik mehed kolmele mootorsaanile niikuinii ära mahtunud.

„Kui asi hulluks läheb, topime lund juurde,” otsustas Olansky, kiikas korra uuesti Willardi poole ja irvitas. „Sa, Will, pole ju Nõukogude armees teeninud, sa ei oska keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi leida.”

„Minu meelest tegeleti seal pigem lihtsatest olukordadest keerukate probleemide tekitamisega,” urises Willard.

Keegi prõmmis rusikaga vastu kabiini katust, Olansky peatas järsult masina ning mõlemad lahkusid kabiinist. Olansky avas radiaatorikatte, keeras korgi maha ja hakkas auravasse radiaatorisse kamalutäite kaupa lund toppima. Willard märkis seni Morettilt saadud koordinaadid SAT-NAVi mälusse ja võrdles neid auto asukohaga.

„Nad on meist viieteistkümne kilomeetri kaugusel kirdes, otse kursil,” ütles ta teistele. „Läheme, püüame nad kinni.”

„Millal uus signaal tuleb?” küsis Olafsen Morettilt. Too vaatas kella.

„Kahekümne viie minuti pärast. Mis siis?”

„Me ei tea ju, kas need kutid on paigal või litsuvad täie hooga edasi.”

„Saame varsti teada,” ütles Willard kabiini tagasi ronides. Olansky lõpetas radiaatorisse lume toppimise ja keeras korgi kinni, kuid jättis luugi avatuks. Käivitanud uuesti mootori, võttis ta masina paigalt.

„Eriti kaua see süsteem ei tööta,” ütles ta. „Radikas on päris suur auk.”

„Hädapärast võime mootorsaane kasutada, kui oleme satelliidi kätte saanud,” arvas Willard.

„Kõigile saane ei jätku,” tähendas Olansky külmalt arvestava häälega.

„Ma tean,” vastas Willard samal toonil. Kaheksa meest koos satelliidiga ei mahu kolmele mootorsaanile, see oli selge. Tuli leida mingi muu võimalus või siis pooled mehed lihtsalt maha jätta ja loota, et nad omal jõul kuidagi välja rabelevad.

Igaks juhuks eeldasid nad, et vastased on kaaslasi järele oodates peatuma jäänud ja võivad nende lähenemist juba eemalt märgata. Seepärast kustutas Olansky varakult tuled ja mõlemad kabiinis istuvad mehed panid öövaatlusseadmed ette. Umbes kilomeetri kaugusel sihtpunktist käskis Willard masina peatada, ronis kabiinist välja ja uuris binokliga tähelepanelikult ümbrust. Läbi ööprillide näis lumi kergelt roheka vaibana, millel kohati torkasid silma mustad täpid. Willard uuris iga sellist täppi hoolikalt, kuid kõik need osutusid kas puudeks või kivideks. Kahest mootorsaanist ja meestest polnud esialgu märkigi.

„Palju signaalini aega on?” küsis ta Morettilt.

„Kolm minutit,” vastas too kella vaadates.

„Olgu, ootame,” otsustas pealik, kes järeldas, et eelmine peiling oli tulnud liikuvalt satelliidilt. Siiski ei uskunud ta, et Zoltay mehed eriti kaugel oleksid: helikopteriga jõudis rannani kiiremini kui mootorsaaniga, pealegi oli kopteri maandumine sisemaal märksa tähelepandamatum kui rannikul. Järgmine signaal pidi näitama, kas ta oletused osutuvad õigeks, ning kolme minuti pärast vaatas Willard ootavalt Moretti poole.

„Räägi!” ütles ta.

Aparaadi kallal askeldav tehnik kehitas ainult korraks õlgu, ta nägu oli pinges ja murelik. Peilingaatori klaviatuuri sõrmitsedes heitis ta korduvalt pilgu kellale, küsis kellaaega ka kõrval istuva Oscari käest ning veendunud, et ajad klapivad, vaatas ahastava pilguga Willardile otsa.

„Satelliit ei saada signaali,” ütles ta.

„Mida kuradit!” pahvatas Willard. „Kas need sellid kangutasid aparaadi lahti?”

„Ei usu,” kahtles Moretti. Kui jutt satelliidi tehnikale läks, sai ta enesekindluse kohe tagasi. „Saatjat ei saa ilma enesehävitusmehhanismi käivitamata eraldada. Nad pidid seda teadma või vähemalt oletama.”

„Neetud!” vandus Willard veel kord. Kui satelliit hävib, muutub kogu nende missioon ja selle nimel toodud ohvrid mõttetuks. Kuigi, kes teab, võib-olla oligi WSA sellise variandiga arvestanud – parem satelliit hävitada, kui et see konkurentide kätte satuks...

„Olansky!” hõikas Willard ennast kabiini vinnates venelasele, kes järjekordselt lund radiaatorisse toppis. „Täiskäiguga edasi! Äkki saame nad kätte.”

„Nagu käsid, pealik,” ütles Olansky kabiini hüpates. Ta jätkas kustutatud tuledega sõitu endises suunas. Willard keeras endapoolse külgakna alla ja uuris pead välja pistes binokliga ümbrust. Esialgu ei näinud ta isegi mitte pakkupääsenud kolmiku jälgi; veelgi tugevnenud tuul tuiskas üle lagendiku, kandes lund ühest kohast teise. Siiski uskus ta, et nad liiguvad õiges suunas. Umbes veerandtunnise sõidu järel märkas ta eespool tasase lume taustal kaht veidi esileulatuvat mügarikku. Ta fokuseeris parajasti binoklit, et neid täpsemalt uurida, kui veoauto mootor ootamatult välja suri. Masin veeres hooga veidi maad edasi ja jäi siis seisma. Samal ajal lakkasid toimimast Willardi ööprillid; nähtavasti sai muundurit toitev patarei tühjaks ning seni rohekas pilt muutus ühtlaselt tumedaks.

„Mis nüüd?” küsis Willard rahulolematult, võttes kasutud prillid eest.

„Kurat teab, välja suri,” vastas Olansky, kes oli samuti ööprillid laubale lükanud ja üritas mootorit tagajärjetult uuesti käivitada, kuid ei kuulnud isegi starteri rakendumisel kostvat iseloomulikku plõksu.

„Peab akut vaatama,” ütles Olansky kabiinist välja hüpates. Willardil kulus ainult hetk otsuse langetamiseks.

„Jääd Morettiga siia,” ütles ta. „Teised tulevad minuga.”

„Kuhu?” küsis Olafsen lühidalt.

„Nägin midagi eespool. Lähme kontrollima.”

Kartes varasemat viga korrata, läks Willard koos Jacksi ja Oscariga ees, jättes Olafseni, Hartmanni ja Wheatoni mõningase vahemaaga seljatagust kindlustama. Kaks poolesaja meetri kaugusele jäävat mügarikku osutusid tõepoolest valgeks võõbatud mootorsaanideks, kuid kolmest mehest polnud vähimatki jälge. Mootorsaane kattis vaid kerge lumekord, mis reetis, et nad olid siin seisnud kõige rohkem viis-kümme minutit, enne kui Willard neid märkas. Selle ajaga aga poleks jäljed veel kinni tuisanud... Meeste puudumine oli seda kummalisem, et ühe mootorsaani istmel seisis transpordirihmadega kinnitatud satelliit – meetrikõrgune, läikiv, atmosfääri läbimisel veidi kõrbenud hulktahukas. Kuna tegemist oli ainult Maale tagasi toodava osaga, puudusid sellel tehiskaaslastele muidu iseloomulikud antennid ja päikesepatareid.

„Lõpuks ometi käes,” rõõmustas Oscar vaikselt, kusjuures tema häälest kostis lausa hardust. „Kurat võtaks, ometi.”

Willard ja Jacks polnud sama optimistlikud. Alateadlikult lõksu oodates vaatasid mõlemad tähelepanelikult ringi, kuid ei märganud midagi kahtlast. Mootorsaanidega sõitnud mehed oleksid nagu õhku haihtunud. Stari endiselt laskevalmilt käes hoides astus Willard lähema mootorsaani juurde ja pööras korraks süütelukku jäetud võtit. Ei starter ega mootor reageerinud tema katsele.

„Sama jama, mis meie autoga,” nentis Willard mõtlikult. Lausa veider, et erinevaid liiklusvahendeid tabas üks ja sama tehniline rike.

„See ei meeldi mulle,” lausus Jacks aeglaselt, jättes Willardile miskipärast mulje, nagu üritaks ta tuult nuusutada. Kindlasti ei käinud ta sõnad mitte tehniliste probleemide, vaid kogu olukorra kohta. „Kohe üldse ei meeldi.”

Ta ei jõudnud oma tundmust lähemalt selgitada. Otse mootorsaanide kõrvalt kerkis lume seest välja kaks olendit, kes meenutasid pikakasvulisi valges riides inimesi, kuid polnud ei Zoltay kaaslased ega mõne vene eriväeosa sõdurid. Nad tundusid otse lumest välja sulavat või sellest tekkivat ning sellist maskeerimistehnikat ei õpetatud üheski sõjaväes. Nende tegutsemine oli üliinimlikult kiire, kõik järgnev toimus mõne sekundi jooksul.

Esimese, sõna otseses mõttes purustava hoobi sai Oscar, kes lendas abitu tombuna eemale. Samal hetkel lõi teine olend Jacksi, kes kukkus nagu langetatud puu. Willard oli ainuke, kellel jäi reageerimiseks viiv aega, ent sellest piisas ainult püstolkuulipilduja kergitamiseks, siis paiskas teise ründaja hoog ta pikali. Laskevalmis relva suu jäi vastu olendi rinda, kui nad koos maha kukkusid. Mitte tahtlikust kavatsusest või automaatse reaktsiooni tõttu, vaid pigem lihaste tõmblusest vajutas Willard päästikule. Ta tundis veel relva tagasilööke oma külje vastas, siis põrus tema kukal millegi kõva vastu ja ta kaotas teadvuse.

7.

Kui must udu silme eest taandus, nägi Willard enda ees Olafseni nägu, mis oli ähmane ja tundus lainetavat. Mõne hetke jooksul omandas see siiski kindlad piirjooned ja Willard taipas, et lamab lumes selili ning Olafsen kükitab tema kõrval. Norralase nägu tundus murelik.

„Mis juhtus?” küsis Willard uimaselt.

„Kuradi hobusepask,” vandus Olafsen. „Mingid trollid ründasid meid.”

Viimased sündmused hakkasid Willardi ajus vähehaaval taastuma. Ta upitas end istukile, et ringi vaadata, kuigi enesetunne selle vastu protestis; ilmselt oli ta siiski korralikult põrutada saanud. Kallaletungija lebas temast paari meetri kaugusel. Willardi mällu sööbinud suured viltuse lõikega mustad silmad olid kadunud – mõlemad laibad – teine olend vedeles pisut kaugemal – olid juba lagunenud ja nende näod olid muutunud eristamatuks massiks. Tundus täiesti mõistusevastane, et kehad miinustemperatuuril nii kiiresti lagunevad, kuid nähtavasti polnud nende sündmuste puhul terve mõistusega enam kuigi palju pihta hakata.

„Ühe lumekolli tegid sa ise vagaseks, teise koksasime meie ära,” informeeris Wheaton pealikut. Ta seisis koos Olanskyga Oscari jäänuste juures, Hartmann kükitas Jacksi kõrval ja uuris tema vigastusi. Willard ajas end Olafseni toel püsti ja astus lähemale.

„Kuidas on?” küsis ta lühidalt.

„Paar ribi on kindlasti puru,” ütles Hartmann üle õla. „Võib-olla ka sisemised vigastused, ma ei jaga seda asja täpselt.”

„Kahju, et Dutchi kaasas pole,” tähendas Olafsen, meenutades nende grupi hollandlasest velskrit.

„Viige ta veoauto juurde!” käskis Willard. Nii Hartmann kui Olafsen heitsid tema suunas kahtlustava pilgu. Mitmelgi korral oli pealik selliste pealtnäha abivalmite sõnadega andnud märku mõne lootusetult haavatu tapmiseks. Olafsen kergitas kahtlevalt oma MACi, kuid pealik raputas keelavalt pead. Kergendust reetva liigutusega langetas norralane püstolkuulipilduja.

„Oota, Will,” ütles Jacks madalal, veidi katkeval häälel. Ka tema tõlgendas Willardi sõnu ainult ühel võimalikul viisil.

„Räägi!”

„Need kaks polnud meie maailmast. Ma ei tea, kust nad välja ilmusid, aga see on kusagil mujal. Lahkuge siit kiiresti, sest neid tuleb veel.”

„Seda teeme niigi,” ühmas Willard ja viipas käega. „Viige ära!”

„Veel üks asi, seeru,” ütles Jacks. „Sinuga oli kena koos sõdida.”

„Rõõm on mõlemapoolne,” vastas Willard, olevikuvormi rõhutades. Hartmann ja Olafsen upitasid Jacksi enda vahel maast üles ja tassisid veoauto poole. Neile järele vaadates mõtles Willard, et võimalike sisemiste vigastuste korral ei tee selline tassimine head, kuid kanderaami neil polnud. Ta kummardus, korjas Stari üles ja pühkis sellelt lume.

„Kus Moretti on?” küsis ta.

„Jätsin auto juurde,” vastas Olansky. „Lahingud pole temasuguse jaoks.”

„Tassime satelliidi sinna,” otsustas Willard.

„Milleks see kuradi kelk siis on?” imestas Olansky ja enne, kui Willard midagi öelda jõudis, pööras ta süütevõtit, mispeale mootor kohe käima prahvatas. „Tuleb osata tehnikat kasutada.”

„Wheaton, vii satelliit auto juurde!” käskis Willard. „Ning las Moretti võtab selle neetud suunamajaka maha, muidu tuleb järsku veel külalisi. Olaf saada siia.”

„Nagu käsid, pealik,” ütles Wheaton mootorsaani sadulasse istudes. Ta andis gaasi ja kihutas ulja mootorratturi kombel eemal seisva veoauto poole. Willard ja Olansky jäid kahekesi.

„Mis pagan siin toimub, Will?” küsis Olansky poolihääli, nagu kartes, et keegi võib neid kuulda. „Mis kuradi tüübid need veel olid?”

„Ei tea,” tunnistas Willard ausalt. Vahepeal möödunud aja jooksul olid kahe võõra surnukehad niivõrd lagunenud, et neist olid järel ainult pehkinud luustikud. Willard tonksas lähemal lebavat pealuud jalaga; kolp pudenes kergest puudutusest laiali, tuul haaras peenikese puru endaga kaasa ja viis eemale.

Olafseni tulekut oodates süütas ta sigareti. Olansky uuris mõtlikult jäänuseid, mida tuul lausa nende silme all lammutas. Vihisevad tuulehood koorisid luustike jäänuseid kiht-kihi haaval õhemaks, kandes neid koos lumega tundra avarustesse.

„Kui spetsnazis teenisin, siis mõtlesin, et tean kuradi palju saladusi,” ütles Olansky tusaselt. „Aga tänase päeva jooksul nägin, et see oli ainult lapsemäng.”

„Sa pole ainuke,” ühmas Willard. „See, mis siin toimub, käib meile üle mõistuse.”

„Mille kuradi pärast meid siis siia saadeti,” turtsatas Olansky.

„Musta tööd tegema,” sõnas Willard. „Nagu ikka.”

Ta uskus, et isegi doktor Walker ei osanud tekkinud olukorda ette näha, muidu oleks ta Willardit hoiatanud. Tegu oli täiesti võõra jõuga, mis etteaimamatult sündmustesse sekkus.

Läbi tuisu veoauto juurest tagasi rühkinud Olafsen peatus teiste kõrval.

„Mis mureks, pealik?” küsis ta.

„Sa rääkisid enne midagi trollidest,” ütles Willard. „Mida sa silmas pidasid?”

„Trollid on sihukesed paharetid, kes inimestele halba soovivad. Välja näevad nad umbes nii, nagu need kaks jõlli,” alustas Olafsen, taipas siis, kuhu Willard oma küsimustega sihtis ja turtsatas. „Põrgu päralt, Will, ega sa ometi arva...”

„On sul mõni parem seletus?” katkestas Willard ärritatult. Nüüd tundus see mõte talle eneselegi rumalana.

„Trollid on väljamõeldud olevused,” tõsines Olafsen. „Need kaks on aga liigagi reaalsed.”

„Kui reaalsed, siis miks neist nii kuradi vähe alles on?” väitis Willard vastu. „Oskad sa seda seletada? Sellisel temperatuuril laibad ei lagune, ammugi mitte nii kiiresti.”

„Nii kähku ei lagune ükski laip,” toetas Olansky Willardit. „Need pole inimesed.”

„Trollid ka mitte,” jäi Olafsen endale kindlaks. „Kuulge, kas Madjar mitte ei öelnud, et satelliit pidi maavälist elu otsima...” alustas ta ja vakatas siis. „Raisk! Kaome siit kähku, enne kui neid jõlle tõesti juurde tuleb.”

„Oota, auto ei lähe käima,” sõnas Olansky. „Võtame saani pealt aku.”

„Küll see käima läheb,” lõi Willard kannatamatult käega, vaevumata Olanskyle selgitama, miks ta selles nii kindel on. Kui Olansky raskusteta mootorsaani käivitas, süvenes temas veendumus, et elektrisüsteemide töös tekkinud häire oli üldine ja nüüd näis see möödas olevat.

„Kuidas arvad,” lausus Olansky õlgu kehitades ning kõik kolm meest läksid tagasi veoauto juurde. Siin tegeles Moretti satelliidilt enesehävitusmehhanismi ja suundmajaka kõrvaldamisega. Hartmann ja Wheaton olid Jacksi veokasti pikali pannud ning sakslane jootis haavatut parajasti termosest kuuma teega.

„Kuidas on?” küsis Willard veokasti ääres seisatades.

„Paremaks pole igatahes läinud,” vastas Hartmann ja pealik aimas tema tavaliselt ükskõikses toonis kerget muret. Paari koos seigeldud aastaga oli sakslane Jacksiga sõbraks saanud ning too oli grupis ilmselt ainuke mees, kellest ta tõsiselt hoolis – teised olid lihtsalt relvakaaslased.

„Pole viga, mõned tunnid veel ja ta saab parema hoole alla,” ütles Willard, kuigi kahtles selles. Loksuv kaater polnud võrreldav isegi välihospidaliga ja pealegi puudus kaatri meeskonnas arst. Ent valikut polnud ning Willard lootis, et Jacksi vigastused pole nii tõsised, kui algul tundus.

Olansky proovis vahepeal mootorit, mis tõepoolest tõrgeteta käivitus. Kui aga Moretti teatas, et ta ei saa sõidu ajal satelliidi osi demonteerida, lükkus ärasõit edasi. Olansky lülitas mootori uuesti välja ning hakkas järjekordset lumeportsu radiaatorisse toppima.

„Läheb sellega kaua?” küsis Willard Morettilt. Tehnik oli avanud ühe katteplaadi ja tegutses ettevaatlikult satelliidi sisemuses.

„Kümne minutiga peaks hakkama saama,” arvas Moretti tööd katkestamata. „Siis pole enam muret, et keegi meid välja peilib või et satelliit äkki plahvatab.”

„Kiirusta, seeru,” kostis autokastist Jacksi hääl. „Nad on varsti siin.”

„Kellest ta räägib?” tundis Moretti huvi.

„Sonib,” vastas Willard pealtnäha ükskõikselt, kuid tõmbus üleni pingule. Jacks oli sonimisest kaugel ja Willardil jäi vaid loota, et ta eksib.

„Mis teil seal toimus?” jätkas Moretti pärimist.

„Ei midagi, väike tulevahetus,” vastas Willard hooletult ning Moretti ei küsinud rohkemat. Ühe tulevahetuse ja plahvatuse oli ta täna juba ise üle elanud ning sellest paistis talle piisavat.

„Nad tulevad, seeru,” tõstis Jacks taas häält ja tema toonist kostev veendumus muutis Willardi rahutuks. Kuigi kedagi polnud näha, käskis ta kõigil masinasse minna. Ka satelliit tõsteti veokasti, kus Moretti jätkas selle lammutamist. Willard ronis samuti kasti, jättes Olansky üksinda kabiini. Korraks mõtles ta, kas poleks tark veidi maad eemale sõita, kuid paratamatult tuli oodata, kuni Moretti lõpetab suundmajaka lahtimonteerimise: satelliiti leida aidanud seade võis nüüd nende asukoha reeta ja polnud võimatu, et ka võõrad lähtusid selle signaalist.

Möödus vaevalt paar minutit, kui tundmatud kohale jõudsid. Neid oli taas kaks ja nad ilmusid nagu eikusagilt, seistes ühtäkki veoautost kümnekonna meetri kaugusel. Otsekui tuisust tekkinud olendid püsisid viivu paigal nagu edasist tegevust kaaludes ning see andis palgasõduritele võimaluse esimesena tegevusse astuda. Käsklust ootamata ja omavahel kokku leppimata avasid neli meest üheaegselt tule. Hetkeks tundus, et võõraste haavamiseks või tapmiseks läheb vaja vähemalt raskekuulipildujat, üheksamillimeetrised kuulid ei paistnud neile rohkem kahju tegevat kui herned. Mõne sekundiga lõppes padrunisalvedes laskemoon ja saabunud vaikuses arvas Willard kuulvat lumme pudenenud kuumade padrunikestade sisinat, mille kohe summutasid salvede vahetusega kaasnevad metalsed naksatused. Uuesti tulistamiseks puudus siiski vajadus, mõlemad võõrad lõid peaaegu korraga nõtkuma ning langesid kummuli lumme. Hetke püsisid palgasõdurid endiselt laskevalmis – keegi ei teadnud, millega tundmatud veel üllatada võivad.

„Lähme, Olaf!” ütles Willard. „Teised, katke meid!”

Nad hüppasid kahekesi veokastist maha. Seni rooli taga istunud Olansky vinnas ennast kabiini katusele ning heitis laskeasendis kõhuli, Hartmann ja Wheaton jäid endistele kohtadele kasti servas.

Üllataval kombel – arvestades teda tabanud kuulide hulka – oli üks võõrastest veel elus ning Willard sai kallaletungijat ohutust kaugusest silmitseda. Valge liibuv riietus, mida polnud võimalik nahast eristada, paljastas võimsad lihased; sõrmed lõppesid mustade konksjate küünistega ja neid vaadates tundus kummaline, et kedagi palgasõduritest polnud lõhki rebitud. Ja see trollilik esileulatuva lõualuu ja suurte kihvadega nägu...

„Oled ikka kuradi inetu litapoeg,” ütles Willard kaastundlikult. Võõras mörises midagi vastuseks ja tegi katset Willardit käega lüüa, kuid palgasõdur seisis selleks liiga kaugel.

Willard mühatas ja vajutas päästikule. Kaks kuuli pähe saanud võõras jäi liikumatuks. Alles nüüd julges Willard lähemale astuda. Ta takseeris surnukeha ja lõi siis püstolkuulipilduja õlatoega vastu tolle kihvu. Sama edukalt oleks ta võinud betoonseina taguda.

„Mida sa teed?” küsis Olafsen hämmastunult, sest Willardil polnud kombeks surnukehadega niimoodi ümber käia.

„Tahan selle värdja kihvad Walkerile viia,” vastas Willard. „Las uurivad, kes või mis ta on.”

Olafsen kehitas seepeale õlgu, vähemasti oli pealiku tegevus põhjendatud. Too andis veel paar jõulist hoopi, kuni tal õnnestus paar hammast logisema lüüa. Kogu jõudu appi võttes ühe kihva lõualuust välja murdnud, silmitses Willard seda arupidavalt ning torkas taskusse. Nüüd oli tal võõraste sekkumise kohta vähemalt mingi tõend, ilma selleta võidi tema juttu lihtsalt väljamõeldiseks pidada.

Mehed autokastis hingasid kergendatult, kuid püsisid endistel kohtadel. Kuni Willard võõral hambaid välja murdis, vaatas Olafsen ümbruses ringi ning leidis teise laiba kõrvalt mingi kummalise eseme. See oli kümnesentimeetrise läbimõõduga kera, mille pind helkis sinkjalt nagu äsjalõigatud metall. Kera lebas laiba käeulatuses ning võis maha pudeneda tulevahetuse algul, ehkki keegi polnud märganud, et võõrastel midagi käes oleks.

„Kas võtame selle kaasa?” küsis Olafsen, pealiku tähelepanu esemele juhtides.

„Vist küll,” nõustus Willard veidi kõhklevalt. Mahapillatud kera ei äratanud temas usaldust, kuigi ei paistnud ka otseselt ohtlik. Olafsen kummardus alla, kuid vaevalt jõudis ta kera puudutada, kui see iseenesest umbes poole meetri kõrgusele kerkis. Selle ja Olafseni haarava käe vahele tekkis hetkeks elektrilahendust meenutav helesinine sähvatus ja mees paiskus eemale. Suuruste vahet arvestades tundus see võimatuna, kuid müstiline kera jäi paigale, samal ajal kui Olafsen käte-jalgadega vehkides neli-viis meetrit läbi õhu lendas ja selili lumme maandus. Kera vajus aeglaselt allapoole, muutus aina läbipaistvamaks ning hajus enne maapinnani jõudmist.

Willard oli paari sammuga Olafseni juures, Hartmann ja Wheaton hüppasid masinalt maha ning jooksid lähemale. Norralasel polnud siiski häda midagi; kui Willard tema kõrvale jõudis, ajas ta end juba vandudes istuli.

„Mis juhtus?” küsis ta jahmunult.

„Sa harjutasid lendamist,” seletas pärale jõudnud Wheaton muiates. „Paar korda veel ja tuleb päris hästi välja.”

„Ma sain pallist elektrit,” ütles Olafsen püsti tõustes ja raputas pead. „Kuhu see neetud asjandus sai?”

„Kadus,” vastas Willard. „Nagu oleks end tühjaks laadinud...”

Samal hetkel kõlasid veoauto juurest kaks püstolkuulipildujavalangut ning neli meest pöördusid korraga sinnapoole. Otse masina kõrvale oli ilmunud veel kaks võõrast, kelle pihta tulistasid nii kabiini katusel seisev Olansky kui kastis lamav Jacks. Morettit polnud näha, arvatavasti oli ta pikali viskunud, et mitte juhuslikult kuulide ette jääda. Eemalseisev nelik ei saanud oma praeguselt positsioonilt tuld avada, riskimata tabada kaaslasi, ning nad jooksid lähemale, ent kui nad autoni jõudsid, oli kõik juba lõppenud. Lühikese maa pealt oli kuulide toime kiirem ja tõhusam: kaks võõrast lebasid surnult ja palgasõdurid pöörasid oma tähelepanu kaaslastele.

Hädise välimusega Moretti oli ühe võõra käest hoobi saanud, ent pääsenud vaid rebitud riiete ja kergelt kriimustatud nahaga. Ta keeldus plaastritest ja muust esmaabist ning jätkas kiiruga satelliidi demonteerimist, kartes – nagu palgasõduridki – uute võõraste ilmumist. Pidevad kaotused ei paistnud nonde sihikindlust kõigutavat ja nende hulk oli ettearvamatu. Willard vaatas alatihti kella ja kui tehnik töö lõpetas, andis ta ilmse kergendusega ärasõidukäsu.

8.

Kümnekonna kilomeetri pärast jooksis autol mootor kokku. Ilmselt oli see plahvatuses saanud muidki vigastusi. Järsu raksatusega blokeerusid mõlemad vedavad sillad ja auto läks kreeni; kastis istujad kukkusid läbisegi üksteise otsa. Viiv hiljem vajutas Olansky sidurile, veoauto veeres hoo mõjul veel veidi edasi ja peatus lumme takerdudes. Willard oskas vaid vihaselt vanduda: kokkulepitud kohani, kus kaater neid ootas, oli otsejoones üle kuuekümne kilomeetri ning läheduses polnud ühtegi kohta, kust uut autot hankida. Koidikuni oli jäänud vähe aega, jalgsi minnes aga ei jõuaks nad kohale ka teise kahekümne nelja tunni jooksul.

„Mis edasi?” küsis Olafsen. Ta oli veokastist välja roninud ja kükitas rattale toetudes purunenud aknaga kabiiniukse taga.

„Jacks seda maad jala ära ei käi,” arvestas Olansky. „Tehnik võib ka ära nõrkeda. Pealegi on meil satelliit tassida, see kaalub oma poolsada kilo.”

„Kuradile satelliit,” sekkus Wheaton, pead veokastist välja pistes. „Katsume, et ise minema saame.”

„Hobusepask,” arvas Olafsen tema jutu kohta. „Ise kuulsid – pole satelliiti, pole ka raha.”

Kuni teised arvamusi vahetasid, määras Willard koordinaadid ning uuris kabiini laelambi valgel põhjalikult kaarti. Otseteelt kõrvale jäi mingi kummaliselt tähistatud punkt; see polnud ei sõjaväeosa ega tsiviilasula ning märgistuse järgi paistis, et ka kaardi koostajatel polnud õiget aimu, mida see endast kujutab. Sellisele tundmatule tegurile ei riskinud Willard lootusi rajada, vaid otsustas kaugemale jääva keskmise suurusega sõjaväebaasi kasuks. Objektide paigutuse järgi oletas ta, et tegu on raketibaasiga, kus lisaks raketivedukitele leidub kindlasti ka tavalisi veoautosid, kuid kahtlemata valvati seda paremini kui piiriületamise järel rünnatud autobaasi.

„Olansky, mida sa sellest arvad?” küsis ta, kaarti venelasele ulatades. Too uuris seda paar hetke jooksul ning noogutas mõtlikult.

„Raketibaas, ilmselt õhutõrje,” lausus ta, kinnitades pealiku oletusi. „Seal võib peale veomasinate olla ka soomustransportööre. Soovitaksin just mõne sellise võtta, sest kui me sinna tungime, läheb kõvaks löömaks.”

„Teeme ära,” arvas Olafsen asjalikult.

„Sinna on ligi kakskümmend kilomeetrit,” arvestas Willard kaardi järgi. „Praeguse ilmaga kulub selle mahakäimiseks viis-kuus tundi. Neetud, me ei jõua enne koidikut pärale.”

See tähendas, et kaater lahkub avamerele ning neil tuleb selle tagasipöördumiseni kuskil redutada. Oma praegusest asukohast tuli neil igal juhul lahkuda, sest isegi pooleldi lumme tuisanuna hakkas veoauto valge lume taustal kergesti silma, seda eriti saabuvas päevavalguses, kuigi seda jätkus siin ilmselt vaid mõneks tunniks. Ümberringi polnud kuhugi varjuda, pikalt lumes kükitamiseks oli temperatuur aga liiga madal. Olukord kippus nutuseks.

„Kõik meist ei pea seda käimist vastu,” kordas Olansky oma varasemaid sõnu. Oli selge, kellele ta vihjas. Willard ja Olafsen vahetasid pilge, kuid ei öelnud sõnagi.

„Kui teie seda teha ei taha, siis laske mind,” ütles Olansky seda märgates. Ta tõmbas kaenlaalusest kabuurist püstoli ning andis Olafsenile peaviipega märku, et too kabiinist väljumiseks tee vabastaks, kui Willard haaras tal õlast.

„Oota!” ütles ta käskivalt. „Otsuseid teen siin mina.”

„Kuidas soovid, pealik,” ühmas Olansky, jäädes oma kohale istuma. Willard avas endapoolse ukse ja ronis otse kabiinist veokasti. Seal istusid Jacks ja Moretti, selg vastu kabiiniseina toetatud, Hartmann seisis veidi eemal. Jacks hoidis püstolkuulipildujat süles ja tema pilk oli valudest hoolimata valvas. Tema seisund tundus olevat veidi paranenud, kuid Moretti tema kõrval jättis hoopis hädisema mulje. Tehniku näol oli haiglane grimass ja teda raputasid tugevad vappekülma hood.

„Mis temaga on?” küsis Willard Hartmannilt, lõuaga tehniku poole osutades.

„Ei tea,” vastas sakslane. „Kui sõitma hakkasime, vajus ära.”

Willard kükitas tehniku ette ja vaatas talle otsa. Isegi ööpimeduses võis näha, et too on näost tuhkhall. Haiglaselt läikivad silmad pilkusid aeg-ajalt, nende huvitu pilk oli ühte punkti pöördunud.

„Mis viga?” küsis Willard. Tehniku pilk pöördus aeglaselt palgasõdurite pealikule ja tundus, nagu oleks tal Willardi äratundmisega raskusi.

„Ei tea,” ütles ta kuidagi ükskõikselt. „Nigel olemine.”

Sirutanud käe, katsus Willard Moretti otsaesist. Kuumus reetis kõrget palavikku. See seletas nii külmavärinad kui kehva enesetunnet, jäi ainult arusaamatuks, kuidas tehnik nii järsult haigestus; veel pool tundi tagasi oli ta igati terve ja reibas.

„Neetud!” oli ainus sõna, mis Willard ennast sirgu ajades kuuldavale tõi. Ühe haavatu asemel olid nüüd operatsiooni edukal lõpuleviimisel takistuseks juba kaks meest. Tehniku saatus jättis ta küll võrdlemisi külmaks, ent Jacksiga oli teine lugu: liiga palju oli selleks koos läbi elatud, et sõbrale käigu pealt kuul pähe kihutada.

„Mis ma nendega teen?” küsis Hartmann, kes võttis mõlemaid mehi oma hoolealustena.

„Ei midagi,” vastas Willard, tõmbas kindad kätte ja hüppas veokastist maha. Oli hea, et Hartmanni asemel polnud näiteks vahel lausa maniakaalset tapahimu ilmutav Catano, too oleks vist mõlemad juba küsimatagi vagaseks teinud.

„Tuled silmapiiril,” ütles binokliga ümbrust uuriv Olafsen. „Suund kell kolm.”

„Palju?”

„Paistab, et üksik masin,” vastas Olafsen mõne hetke pärast.

„Tore, transport tuleb ise kätte,” tähendas Willard, ronis kaitserauale ning võttis Olafseni käest binokli. Läbi vahepeal veidi hõrenenud lumesaju paistis eemal aeglaselt liikuv valguskuma. Täpsema pildi saamiseks asusid need liiga kaugel, kuid tegu paistis tõesti olevat üksiku masinaga.

„Pane tuled põlema!” käskis Willard Olanskyt. „Vilguta vahepeal, siis ehk panevad tähele ja tulevad siia.”

„Äkki on tank,” pakkus Wheaton elavnedes. „Mis siis?”

„Võtame ära,” vastas Willard rahulikult, kuigi ta seda päriselt ei mõelnud. Tanki vallutamine oli neile – väikest kavalust kasutades – küll jõukohane, kuid transpordivahendina polnud sellel erilist väärtust. Nad kõik poleks koos satelliidiga sinna ära mahtunud ning Willard oli kindel, et selliste lahingumasinate liikumist kontrolliti hoolikamalt kui veoautosid.

„Sa, Will, oled hull mees,” irvitas Olansky. „Pole ime, et sind põrunuks peetakse.”

„Sina vilguta tulesid,” ütles Willard binoklit langetamata. „Muidu lähed üksi autot hankima.”

„Mida ma neile vilgutan?”

„Minupärast kasvõi SOSi,” vastas Willard. „Meil on häda käes.”

Tulede vilgutamine oli õige mõte; lihtsalt põlevatele tuledele poleks võib-olla tähelepanu pööratud, kuid nüüd võis paari minuti pärast näha, kuidas valguskuma liikumissuunda muutis. Veel veidi aja pärast eristusid binoklis juba masina kaugtulede kaks helendavat täpikest.

„Tuleb,” teatas Willard teistele ja langetas binokli. Wheaton küsis selle oma kätte, et samuti lähenevat masinat vaadata.

„Peidame ennast masina taha, kui nad lähemale jõuavad,” ütles Willard. „Olansky seletab neile midagi, et nad välja tuleksid, ja siis võtame nad mitmest küljest korraga tule alla.”

„Asi tuleb kiiresti ära teha,” lisas Olansky. „Sellised öösel ringi sõitvad masinad on enamasti raadioga ja me ju ei taha, et meie siinolek teatavaks saab.”

„Reklaam on tõesti liiast,” nõustus Wheaton.

„Ärge kuradi pärast ainult mootori pihta laske,” hoiatas Willard. „Muidu on kogu asi mokas.”

„Kuule, ega me päris lollid ka ole,” tähendas Olafsen.

Tuled lähenesid üha ning Willard hajutas mehed, et nood ründamiseks valmis oleksid. Selle rünnaku õnnestumisest sõltus kogu nende edasine saatus.

„Pealik!” hõikas poolihääli, kuid tungivalt Wheaton, kelle kätte oli jäänud binokkel. „Tule vaata. Minu meelest pole see päris see, mida ootame.”

„Kuradi pask!” ütles Willard, kui oli binokli enda valdusesse saanud ja läbi selle lähenevale masinale pilgu heitnud. Tegemist polnud küll tankiga, kuid veoauto asemel lähenes neile BTR-70 tüüpi soomuk. Seda kaheksarattalist lahingumasinat oli Willard näinud nii Lahesõjas kui oma hilisematel seiklustel Euroopas. Tankiga võrreldes jäi BTRi löögijõud muidugi väikeseks, ent selle eest mahutas masin kuni kümme relvastatud meest, kes peitusid ohutult soomustatud keres. See andis neile märgatava eelise, sest Willardi meeste püstolkuulipildujate tulejõust ei piisanud soomuse läbistamiseks ja need polnud võrreldavad BTRi 14,5-millimeetrise raskekuulipildujaga.

„Mis lahti?” küsis Olansky, kes lähenejate suhtes vastasküljele jääva ukse kaudu kabiinist välja ronis.

„BTR,” vastas Willard. „Sealt peab nad kohe kindlasti välja saama, muidu oleme kadunud mehed.”

„Jutt jäta minu hooleks,” ütles Olansky, hinnates olukorda kohe õigesti. „Ma lähen meelitan nad välja ja saadan meie auto juurde, sinu kutsun enda juurde. Hartmann, Olaf ja Wheaton tõmbavad neile tule peale, meie kahekesi vallutame BTRi.”

„Ronige masina alla,” ütles Willard. „Kui nad jõuavad vastu tulistada, on teid raskem tabada. Jacks, tulistada jõuad?”

„Jõuan,” kõlas enesekindel vastus.

„Kui lahti läheb, annad samuti tuld! Moretti, pikali kasti ja enne pead ei tõsta, kui öeldakse.”

Oma püstolkuulipildujad jätsid Willard ja Olansky autosse: nende välimus võis soomustransportööri meeskonnas tekitada kahtlusi, mida tuli iga hinna eest vältida. Kogu edu sõltus esmamulje usutavusest.

Soomustransportöör peatus veoautost kümnekonna meetri kaugusel. Korpuse ülaosas paremal pool avanes luuk, millest keegi ennast poolest saadik välja upitas. Otse tema ees süttis täiendav prožektor, mis edasi-tagasi liikudes veoauto ümbrust valgustas. Olansky tõstis ühe käe nagu seisma jäämist nõudes, läks enesekindlalt soomuki juurde ning ütles midagi sealt välja vaatavale mehele. Jutt ilmselt mõjus, sest mees ronis luugist välja ja hüppas alla Olansky kõrvale. Too jätkas seletamist, mida noor, vaevalt kahekümne viie aastane mees – ilmselt soomusmasina komandör – tähelepanelikult kuulama jäi ja siis oma sõdurid masinast välja käsutas. Soomuki vasakul küljel, kahe rattapaari vahel, avanes luuk ning üksteise järel pugesid sealt välja kaheksa sõdurit. Soomuki vallutamist kavandavate meeste ülesande tegi see loomulikult hõlpsamaks; kõik vastased olid neil korraga nagu peo peal. Enamik sõduritest oli relvad soomukisse jätnud, kuna komandör seletas neile midagi avarii tagajärjel haavatute abistamisest. Olansky oli talle ilmselt kokku valetanud loo mingist traagilisest õnnetusest.

„Сержант, ко мне!” röögatas Olansky, kui sõdurid liikuma hakkasid, tundes võimalusest pealikut käsutada ilmselget mõnu. Kuna see kuulus nende plaani, sörkis Willard sõnekuulelikult soomuki juurde ja võttis kohale jõudes valvelseisangu.

„Вот такие дела у нас,” ütles Olansky soomuki komandörile otsekui jutujätkuks, tõmbas taskust püstoli ning lõi sellega komandörile kiirelt ja täpselt ninajuurele. Lumme langedes oli mees juba surnud, ilma et oleks jõudnud taibata, mis temaga toimus, tema sõdurid olid poolel teel veoauto juurde, seljaga tema poole, ega näinud midagi. Seni liikumatult seisnud Willard vinnas ennast soomustransportööri ninale: vastavalt varasemale kokkuleppele pidi tema kõrvaldama juhi ja Olansky tornilaskuri. Soomukijuht oli parajasti oma luugi avanud ja pistis pea välja, kui Willard BTRi katusele hüppas. Sõduri nägu reetis kerget üllatust ja ta avas suu, et midagi öelda, kuid järgmisel hetkel lõi Willard jalaga vastu poolavatud luuki. Paks metallplaat pöördus hingedel ja langes hooga juhile pähe, kes vajus soomuki sisemusse nagu kott. Willard rebis luugi uuesti lahti ja hüppas alla kabiini. Uimane juht vedeles röötsakil oma istmel, talle jalgupidi otsa maandunud Willard virutas talle püstolirauaga vastu kaelatuiksoont ning nügis lõdva keha kõrvalistmele. Tagantpoolt kostis, kuidas Olansky tornilaskuriga madistas, mõni hetk hiljem aga kõlas soomustransportööri sisemuses vaid mootorimüra. Väljast see-eest kostis püstolkuulipildujate tärinat.

„Kombes?” küsis Willard.

„Kombes,” kinnitas Olansky ning juhi kohale asunud Willard küünitas ennast vaatlusseadme periskoobini, et ümbrusele pilk heita. Lühike tapatalguteks muutunud tulevahetus oli möödas: veoauto ja soomustransportööri vahel lumes vedelesid tapetud vene sõdurid, kes ilmselt polnud jõudnudki vastu tulistada, nende vahel kõndisid laskevalmis relvadega Wheaton ja Hartmann, valmis veel elusolijate kannatustele lõppu tegema. Olafsen ronis veokasti, et näha, kuidas Jacksi ja Morettiga on. Willard kuulis, kuidas Olansky soomuki kuulipildujatorni pööras, otsides nähtavasti mõnd minema pääsenud sihtmärki.

„Roni alla!” hõikas pealik üle õla. „Viskame laibad välja, siis võtad masina juhtimise üle.”

Vaevalt, et BTR analoogsetest soomustransportööridest palju erines ja Willard oleks selle juhtimisega ka ise toime tulnud, kuid siiski eelistas ta selle lõbu Olanskyle jätta. Wheaton tassis juba satelliiti soomuki juurde, Hartmann aitas Jacksil kohale komberdada, külmavärinates vappuv Moretti tuli omal jõul. See jäi ka tema viimaseks pingutuseks, dessantluugist sisseronimisel kaotas ta teadvuse. Õnneks oli soomukis piisavalt ruumi, et nad mõlemad Jacksiga istmetele pikali panna.

„Kaome siit kähku,” ütles Willard ennast komandöriistmele sättides ja tõmbas luugi kinni. „Hartmann, roni torni!”

„Gerne,” vastas sakslane käsku täites. Ta valdas selliseid relvi meisterlikult ja oli kuulipildujatornis kõige õigem mees.

„Kui see mäsu leitakse, on meil kohe eriüksus kukil ja need poisid tegutsevad kiiresti,” ütles Olansky paigalt võttes.

„Pole hullu, meil on nüüd soomus,” arvas Wheaton optimistlikult. Ta kolistas soomustransportööris ringi ja teatas rõõmsalt, et lahingu vastuvõtmiseks on neil nüüd isegi granaadiheitjad.

„Ja näeb tanki terashaud me surmaund,” möirgas Hartmann tornist. Sõnaseade järgi võis arvata, et tegu on reaga mõnest laulust.

„Ah, mine põrgu!” kohmas Willard tema sõnade peale. Vähemalt temal isiklikult polnud mingit kavatsust BTRi soomuskarbis surra. Kuigi soomuk kaitses kuulide eest, teadis ta hästi, et tankitõrjeraketi tabamuse puhul jääksid selles heal juhul alles ainult jõuülekande osad.

„Kas me siis veel polegi põrgus?” itsitas Wheaton.

„No-noh, ära nüüd nii kehvasti ka ütle,” lausus Olansky pahaselt. „Mina olen ikkagi Venemaalt pärit.”

„Miks sa siis minema putkasid, kui ta sulle nii armas on?” tundis Wheaton huvi. Sellele küsimusele Olansky ei vastanud, keskendudes otsekui solvunult transportööri juhtimisele.

9.

Esimese poole tunni möödudes polnud jälitamisest ootuspäraselt veel märkigi. Olansky jutu põhjal oli soomustransportöör eetris mitte pidevalt, vaid teatavatel sidekontrolli aegadel, esialgu aga ei kostnud soomuki raadiost ainsatki väljakutset. Esimene möödalastud sidekontroll arvatakse tehnilise rikke või inimliku hooletuse kilda ja soomukit hakatakse otsima alles väljakutsete korduva eiramise järel. Kuni ükskord masina viimasena teadaolevasse asukohta jõutakse ja leitakse sealt edasi minnes laipadega ümbritsetud veoauto, on palgasõdurid juba ohutus kauguses ning rannikule ja sealt edasi kaatrile jõudnud. See oli muidugi optimistlik hinnang, tegelikkus võis kujuneda hoopis teistsuguseks.

Esialgu rühkis soomustransportöör takistamatult läbi lume. Olansky sõitis kustutatud tuledega, kasutades juhtimiseks ainult öise nägemise seadmeid. Komandöri kohal istuv ja sigaretti suitsetav Willard kuulatas aeg-ajalt tähelepanelikult raadioaparaati, kuid sealt kostis vaid arusaamatut raginat. Tagapool laskurite sektsioonis arutasid Wheaton ja Olafsen vahepeal juhtunut ning kannatanute seisukorda. Rääkis küll põhiliselt Wheaton, Olafsen piirdus paarisõnaliste vahemärkustega. Tornilaskuri kohal istuv Hartmann nende juttu ei sekkunud.

Kella vaadates mõtles Willard endamisi, et kui kõik vähegi normaalselt kulgeb, peaksid nad varasemate äparduste kiuste õigeks ajaks pärale jõudma. Oma elu hõlbustamiseks kavatses ta soomukiga kaatri juurde välja sõita ning sõiduki pärast lihtsalt merre ulpima jätta – las siis leiavad ja imestavad. Tema teada oli BTR üsna ujumiskõlbulik ja arendas vees talutavat kiirust, kuid möödaminnes tuli ka kummipaat üles korjata. Eelnevaid kogemusi arvestades oli targem jätta endale varuvariant, sest kui soomukiga peaks midagi juhtuma ja paati käepärast pole, saab vesi nende ja kaatri vahel ületamatuks takistuseks.

„Kuule, Will, kas meile haavatasaamise eest kahjutasu ka makstakse?” küsis ootamatult Willardi seljatoe taha roninud Wheaton. Tema ja Olafseni jutt oli ilmselt selle teemani välja jõudnud.

„Sul pole ju häda midagi,” tähendas pealik.

„Seda küll, aga sõber Kotkasulg meenutab rohkem lastud varest,” seletas Wheaton. „Tema tasu läheb ravikuludeks, see pole õiglane.”

„Ravi on Walkeri kulul,” ütles Willard lühidalt, kuid täie kindlusega.

„See on vahva,” arvas Wheaton, kuid Willard leidis, et heal tasemel haiglaravi ei anna veel põhjust haavata saamiseks.

„Will, meie ees on mingi masin,” ütles Olansky hetk hiljem. Läbi vaatlusseadme periskoobi nägi palgasõdurite pealik paarisaja meetri kaugusel otse nende ees autotulesid. Need seisid paigal ja Willardil tekkis mulje, nagu uuriks selle meeskond ümbrust.

„Paganama palju hulgub neid ringi,” tähendas ta, kaaludes edasist tegevust. Kõige targem oli loomulikult teist masinat vältida, kuid võib-olla oli neid kustutatud tuledest hoolimata märgatud. Sellisel juhul ärataks äkiline kursimuutus või vastassuunas lahkumine kahtlust.

„Uuriks õige, mis neil toimub,” pakkus Olansky, pealiku mõtteid otsekui aimates. „Ehk saame teada, mida eespool oodata.”

„Mõte pole paha,” möönis Willard. „Loodetavasti pole soomuki kadumist veel avastatud.”

„Loodame,” nõustus Olansky.

„Sõida lähemale!” käskis Willard ja hõikas tahapoole. „Hartmann, sea kuulipilduja valmis! Aga ilma käsuta ära tulista.”

Olansky peatas soomustransportööri teele jääva masina kõrval. See osutus kerelt BTRi meenutavaks, kuid tunduvalt väiksemaks kaheteljeliseks, ilmselt luureotstarbeliseks soomukiks. Masina komandöriluuk avanes, keegi upitas ennast välja ja jäi nähtavasti ootama, et ka teises soomukis samuti käitutakse.

„Vahetame kohad,” ütles Olansky Willardile. „Juttu ajab ikka masina komandör, mitte juht.”

Nad vahetasid kiiresti kohad. Olansky ronis jalgupidi istmele ja tõukas luugi lahti, soomuki sisemusse hoovas pahvakas värsket õhku. Ennast sirgu ajades ulatus Olansky vööst saadik luugiavast välja. Võis kuulda, kuidas ta teise soomusmasina poole midagi hüüdis, ent tema sõnadest arusaamiseks oli transportööris liiga mürarikas ning ka tuul kandis hääle eemale. Paar minutit rääkinud, astus Olansky istmelt maha ja tõmbas luugi kinni.

„Roni oma kohale tagasi,” ütles ta Willardile. „Sõidame edasi.”

„Määrisid, kurat, istme ära,” sõnas pealik pahaselt, viidates istme dermatiinkattele jäänud märgadele saapajälgedele.

„Kindlasti oled hullemalgi kohal istunud,” tähendas Olansky, kui nad Willardiga teineteisest mööda pugesid. Ennast rooli taha sättinud, võttis Olansky soomuki paigalt, Willard süütas kõigepealt sigareti ning küsis siis, mida Olansky teada sai.

„Neil pole endalgi selget ettekujutust, mis toimub,” ütles Olansky, vallandas vasaku käe roolilt ja sügas lõuga. „Meie tempudest pole igatahes veel midagi kuulda, muidu oleks neile antud selgemad korraldused. Praegu sõidavad nad ringi ja vaatavad, kas midagi kahtlast silma ei puutu.”

„Otsivad satelliiti?” pakkus Willard kahtlevalt.

„Vaevalt,” sekkus esiistmete seljatugede vahel küürutav Olafsen. „Pigem seda kuradi valgust, millest see poolsegane sõdurpoiss meile jutustas.”

„Kahtlane,” raputas Willard pead. „See on liiga jabur, et keegi seda kohe uskuma jääks ja patrullid välja saadaks.”

„Neile on antud käsk eetrivaikust pidada,” jätkas Olansky teiste jutust välja tegemata. „Nii et kulub aega, enne kui BTRi kadumine avastatakse. Senikaua võime rahumeeli sõita, käsku kedagi kinni pidada pole antud.”

„Kuradima kena,” oli Willard rahul. „Laseme ühe jutiga rannani välja.”

Olansky avas vaateluugi ja süütas kaugtuled, leides ilmselt, et varjamisel pole enam mõtet, ning Willard jäi temaga täielikult nõusse. Kuna siin piirkonnas liikus teisigi sõidukeid, poleks nad tohtinud kelleski erilist kahtlust äratada. Jultumus andis selliste operatsioonide puhul tihti eelise, kuna vastaspool ei eeldanud sissetungijatelt niivõrd väljakutsuvat käitumist. Mõtteviis, et diversioonigrupp või luuresalk alati ennast peidab ja võimalikult salaja tegutseb, oli selleks liiga sügavalt sisse juurdunud.

Järgnev veerandtund sõideti vaikides. Willard tegi kindlaks nende praeguse asukoha ning arvestas välja, et sama tempo juures peaksid nad umbkaudu poole tunni pärast rannikuni jõudma.

„Kuule, pealik, tehnikuga on lood sandisti,” ütles Wheaton. „Kipub ära surema.”

„Hoia teda siis hinges,” vastas Willard. „Anna talle ergutit või midagi muud.”

„Milleks?” ei taibanud Olansky. „Varem või hiljem kõngeb ta nagunii.”

Vastuse asemel kehitas Willard üksnes õlgu. Ka halastuse mõistet võis mitmeti tõlgendada ning kahtlemata käis sinna alla ka raskelt haavatu piinade lõpetamine oskusliku arstiabi puudumisel. Hetkel aga ei näinud Willard tehniku tapmisel mingit mõtet, tänu olemasolevale transpordile ei seganud too mingil kombel nende tegutsemist. Pealegi oli Moretti haritud mees ja võis tagasijõudmisel anda hinnalisi seletusi. Walker nõudis põhjalikke ettekandeid, juhtunud oli aga paljugi sellist, mida Willard seletada ei osanud. Iseasi muidugi, kas Morettigi sellega toime tuleks...

Sõit jätkus endises tempos; Olansky üritas küll aeg-ajalt hoogu lisada, kuid eriliste tulemusteta – nelja-viiekümne kilomeetrine tunnikiirus oli maksimaalne, mida soomukist sügavas lumes andis välja pressida. Antud tingimustes sellest ka piisas: neid ei jälitatud ning kohtumispaika jõudmiseks oli veel piisav ajavaru, hetkel sujus kõik igati plaanipäraselt.

Palavikutabletid, mis Wheaton tehnikule poolvägisi sisse söötis, ja põletikuvastane süst jalasäärde olid Morettit veidi turgutanud; tema silmad ei läikinud enam ning ta ilmutas ümbruse vastu juba pisut huvi. Kahtlemata oli seletamatu haigushoog alguse saanud kriimustusest: jalg oli jämedaks tursunud nagu puupakk ja mahtus vaevalt püksisäärde. Riiderebendist paistev jäse oli ebaloomulikult lilla, andes tunnistust põletiku kiirest ja laialdasest levikust. Ilmselt olid tundmatute olendite küüned mürgised – ainuüksi haava sattunud mustus poleks nii kiiret infektsiooni põhjustanud.

On ikka tõprad, mõtles Willard võõrastest ning teda hakkas vaevama nende päritolu. Kes nad õieti olid? Mingid mutandid? Sõjalisel eesmärgil tehtud inimkatsete tulemus? Või senitundmatud põhjamaised lumeinimesed? Viimane mõte langes kohe ära: ühe sajandeid varjul püsinud liigi kohta liikus neid täna siin natuke paljuvõitu ringi... Ja see salapärane energiakuul... Tuled taevas... Jacks oli öelnud, et need olevused tulid üldse mujalt...

Süüdanud uue sigareti, loobus Willard peamurdmisest. See oli teadlaste, mitte kitsa erialaga langevarjurite eruseersandi probleem. Sama arvasid ilmselt ka teised, kuna võõraste teemat, mis esialgu kõigile huvi pakkus, ei võetud enam kordagi jutuks. Senigi vähene jutt soikus hoopis, vahetati vaid üksikuid olukorda puudutavaid lauseid.

Maha jäetud kummipaadi asukohale lähenedes käskis Willard Olanskyl kiirust vähendada, jälgis koordinaatide võrdlemiseks hoolikalt SAT-NAVi ekraani ja andis lõpuks märku peatumiseks. Asukoht oli märgitud meetrise täpsusega, kuid paat tuli lume seest üles leida.

„Tule kaasa, Wheaton!” ütles Willard üle õla, lükkas luugi lahti ja vinnas ennast soomuki katusele. Wheaton väljus alumise dessantluugi kaudu ning seisis juba transportööri kõrval, kui Willard alla lumme hüppas.

Ilm polnud vahepeal eriti muutunud: lõikav tuul puhus endise tugevusega, lumesadu oli umbes sama hõre kui nende viimases peatuspaigas ja ümbrus seetõttu üsna selgesti nähtav. Kummipaadi leidsid nad raskusteta, kuigi vahepeal möödunud tundide jooksul oli sellele langenud võrdlemisi paks lumekiht. Nad tõmbasid paadi lume alt välja ja raputasid puhtaks.

„Pagana hea asi see SAT-NAV,” arvas Wheaton. „Muidu oleks tükk aega otsinud.”

„Ära jutusta!” ütles Willard kannatamatult. „Võta kinni!”

Tassinud kummipaadi soomuki juurde, upitasid nad selle katusele ning sidusid nööridega korpusest väljaulatuvate käepidemete külge kinni, et sõidutuul seda ära ei viiks. Paati ei pruukinud küll ehk vaja minnagi, operatsiooni lõpuosa oli kulgenud sujuvalt ning nüüd, kui rannani oli jäänud veidi üle kilomeetri, polnud mingeid olulisi tõrkeid enam karta. Neid võis ähvardada ainult kokkupõrge mõne vene piirivalvepatrulliga, ent sellisest tühisest takistusest kavatses Willard soomustransportööriga lihtsalt üle sõita.

„Vaata, et vastu summutajat ei lähe, muidu sulab veel ära,” ütles Wheaton hoolitsevalt, viidates jahutusvõredega ümbritsetud väljalasketorudele, mis õhkusid kuumust nagu saunakeris. Willard raputas üksnes pead: paat, mis oli kinnitatud õhukogurite ja tagumise dessantluugi kohale, jäi torudest piisavalt kaugele, et kuumus seda ei kahjustaks – vähemalt mitte nii lühikese sõidu jooksul.

Enne soomukisse tagasi ronimist vaatas Willard ringi. Tuul oli hetkeks vaibunud, luues petliku rahu illusiooni. Tundra nende ümber oli vaikne, aeglaselt langev lumi tekitas mulje jõuluteemalise lasteraamatu illustratsioonist, puudus ainult põhjapõtradega kihutav jõuluvana. See idülliline pilt oli sedavõrd mõjuv, et järgmine tuulehoog, mis Willardile lund näkku lõi, tundus lausa reetmisena. Pikemalt aega raiskamata hüppas palgasõdur transportööri ja tõmbas luugi enda järel kinni.

„Lase nüüd jutiga kaatri juurde välja,” ütles ta Olanskyle, otsides ise välja kaatriga ühenduse pidamiseks mõeldud raadiosaatja.

„Kas sa tahad öelda, et see neetud kirst ujub ka?” küsis Wheaton uskumatult.

„Teoorias küll,” ütles Olansky ja irvitas tagasi vaadates. „Praktikas proovime kohe järele.”

10.

Transportöör oli vaevalt paigalt liikunud ega saavutanud veel märkimisväärset kiirust, kui mootor välja suri. Samaaegselt kustusid ka tuled ja meeskonnaruumi valgustus ning vaikis raadiosaatja, millega Willard parajasti kiirkaatrit välja kutsus. Olansky üritas pimeduses kobades mootorit uuesti käivitada, kuid soomuki käivitusmootor ei võtnud rohkem vedu kui varem veoauto mootori starter. Ilmselt olid nad jälle sattunud arusaamatu, elektrienergiat neelava nähtuse mõjupiirkonda ning karta võis ka taaskohtumist võõraste olenditega.

„Varustus kaasa ja välja!” röögatas Willard. Vaikseks jäänud soomukis kõlas tema hääl hirmuäratavalt valjusti. Palgasõdurid kuuletusid pealiku käsule automaatselt, kuigi masina kaitsva soomuse varjus tundus neile ohutum. Siiski eelistas Willard lahingu lagedal väljal vastu võtta: ta ei uskunud küll, et võõrad suudaksid BTRi soomusest läbi murda, ent nad võisid soomuki sisemusse pääseda luukide kaudu. Siis poleks palgasõduritel enam mingeid šansse – püstolkuulipildujaid, ainsaid võõrastele mõjunud relvi, ei saanud soomustransportööri sisemuses kasutada ning füüsilise jõu poolest polnud neist võõrastele vastast.

Soomukilt maha hüpates vaatas Willard ringi, õieti midagi nägemata: kasutuks muutunud ööprillid oli ta kõrvale heitnud ning silmad polnud veel pimedusega täiesti harjunud. Ometi ütlesid tema loendamatutes ohuolukordades teritatud meeled, et läheduses polnud kedagi, ainult tuul tuiskas ümber transportööri.

„Mille kuradi pärast sa meid välja ajasid?” küsis Olafsen, kes seisis soomuki katusel, püstolkuulipilduja vastu puusa surutud. Olansky ja Wheaton seisid masina kõrval, Hartmann sikutas alumisest dessantluugist Jacksi välja, transportööri ümber vedelesid kiiruga välja visatud seljakotid.

Willardile ei jäänud oma teguviisi selgitamiseks aega. Võõrad olendid, kelle uut rünnakut palgasõdurid ootasid, ei andnud endast märku, kuid selle asemel ilmus tumedasse öötaevasse hele valguskiir. See meenutas otse alla suunatud prožektorit ja esimesel hetkel arvaski Willard, et tegu on maapinda valgustava helikopteriga, kuid taipas kohe oma eksitust. Valgus ei hajunud vähimalgi määral, selle otsekui pimedusest välja lõigatud ääred ületasid teravuselt isegi laserkiirt. Ka polnud kuulda helikopterile iseloomulikku mootorimüra ega tunda tiivikute pöörlemisel tekkivat õhuliikumist. Valgus näis tulevat mingist punktist umbes kolme-neljakümne meetri kõrguselt. Kiir joonistas maapinnale üha aheneva spiraali, mille keskpunktiks oli ilmselgelt soomustransportöör ja sellest lahkumise mõte ei paistnud enam kellelegi rumalana. Kiire liikumisega kaasnes nõrk sisisev heli, lumi aurustus ja maha jäi tundra pinnaseni ulatuv vagu. Spiraali ahenedes muutus valguskiire liikumine nobedamaks ning aega viitmata tormasid palgasõdurid soomustransportöörist eemale. Olafsen lõikas kummipaadi kinnitusnöörid täägiga läbi, paiskas selle jalahoobiga katuselt minema ja hüppas ka ise soomukilt maha. Hetk hiljem jõudis valguskiir soomukini ja jäi sellel peatuma. BTRi tumeroheline korpus lõi metalselt sädelema, läikides nagu poleeritud hõbe; tundus, nagu imenduks valgus sellesse. Sõiduki keret läbis värin, nagu oleks see elustunud ja ennast raputanud; siis kerkis see aeglaselt ja sujuvalt, kuid järjekindlalt maast lahti ja tõusis üha kõrgemale. Valguskiir lähtepunkti ja kerkiva masina vahel lühenes üha, tõusukiirus tundus kasvavat ja valguskiir veelgi heledamaks muutuvat. Vähem kui kümne sekundiga jõudis soomuk valguskiire lähteallikani, siis valgus kustus ja ka hiilgav transportöör haihtus pilvisesse öötaevasse.

Palgasõdurid olid seda vaatemängu jälginud kohalt liikumata, toimuva ebareaalsus sundis nad paigale. Willardile meenus radarijaama sõdur, kes oli korrutanud lauset lendavast taldrikust, kuid nüüd ei tundunud see enam sugugi tobedana. Kes teda ennastki usuks, kui ta räägiks, et soomustransportöör õhku kerkis ja jäljetult taevasse kadus...?

Pärast masinalt mahahüppamist poolkükakile jäänud Olafsen ajas end sirgu. Tema olek reetis puhast hämmeldust, ta oli soomukiga juhtunut kõige lähemalt näinud ning lühikese vahemaa tõttu ilmselt ka ise midagi ebameeldivat kogenud. Igatahes taganes ta kiiresti viis-kuus sammu ja tema liikumine vabastas ka teised tardumusest. Willard vaatas ringi ja luges mehed üle.

„Kus Moretti on?” küsis ta seejärel, hoidudes kommentaaridest äsjasele vahejuhtumile ning vaistlikult tunnetades, et seda teemat üritavad vältida ka teised.

„Jäi masinasse,” ütles Olansky ükskõikselt. „Parem ongi, vaeva vähem.”

Palgasõdurite karmidest reeglitest hoolimata võis nende hulka kuulumine vahel siiski elu päästa. Kui Jacksi jaoks leidus sõber, kes ta hukule määratud masinast välja sikutas, siis tehniku saatus ei pakkunud kellelegi huvi.

„Satelliit?” esitas pealik järgmise küsimuse.

„Tõin välja,” teatas Wheaton asjalikult. „Ega raha tohi kaotsi minna.”

„Kuidas paadiga on?” hõikas Willard Olafsenile.

„Olemas,” vastas norralane, haaras paati ümbritsevast nöörist ja astus seda järel lohistades lähemale.

Willardi käsu peale tõstsid palgasõdurid satelliidi paati, sinna istus ka Jacks, kes tundis ennast jalgsi kõndimiseks veel liiga kehvasti. Olansky pomises küll korra midagi üleliigsest lastist, ent Willard eiras neid sõnu täielikult; nüüd, kui operatsiooni lõpp oli käega katsuda, ei kavatsenud ta Jacksi enam mingil juhul maha jätta. Ta teadis, et tegutseb oma mainele risti vastupidi, ent see polnud tal sugugi esimene kord. Mõne aasta eest Bosnias sai ta regulaarvägede eest taganedes ise kuuli jalga ning oleks tulnud liikumisvõimetuna hukata, kuid Jacks ja Olafsen tassisid ta kordamööda lahingutegevuse piirkonnast välja. Ühest külast leidsid nad lõpuks ka arsti, kes aga keeldus võõramaalastest palgasõdureid abistamast, Olafsen torkas talle seepeale oma Magnum-44 raua hammaste vahele ja hakkas kolmeni lugema. Argument oli mõjuv, arst võttis Willardi jalast kuuli välja ning too tervenes peatselt, tema suhtumine haavatutesse oli aga mõnevõrra muutunud – ta ei hukanud neid enam nii kergekäeliselt.

Paadis istuva Jacksi ülesandeks jäi ka ümbruse jälgimine, ülejäänud viis meest aga vedasid paati lumel nagu kelku, Willard ees, teised kahekaupa külgedel. Õnneks oli paadil tugevdatud põhi, mis sellist liugu kannatas, ilma et oleks karedal lumel auklikuks kulunud. Paat libises lumel hästi, vaid nööriotsad kippusid peost kaduma. Ümber käe mähkimiseks või silmuse tegemiseks olid nöörid liiga lühikesed, pealegi oli ohtlik end paadi külge siduda – praegu tuli veel arvestada vajadusega kiiresti hajuda.

Lainete mühin oli juba kuulda, kui Willard peatumiseks käe tõstis ja raadiosaatja välja otsis.

„Caper, Caper, siin Ranger One. Kuuldel,” saatis ta kutsungi eetrisse. Korrata polnud vaja, kaatri radist vastas kohe.

„Ranger One, siin Caper. Kuuldel.”

„Valmistuge meid pardale võtma. Oleme viie minuti pärast vees.”

„Selge, Ranger One,” kõlas vastus ning pool minutit kestnud sideseanss oligi läbi. Willard lülitas raadiosaatja välja, torkas taskusse ja haaras uuesti nööriotsa uuesti pihku. Peaaegu samal hetkel kõlas ootamatu venekeelne käsklus ning pimedusest ilmusid välja kolm automaatidega relvastatud piirivalvurit koos koeraga. Paljastatud kihvadega peni lõrises võõraste peale ning piirivalvuril oli tema vaoshoidmisega tükk tegemist.

Veepiirini oli vaevalt paarkümmend meetrit ning nüüd ennast kinni võtta lasta olnuks lausa mõnitamine. Pealegi oli piirivalvureid kõigest kolm. Ühtmoodi reageerides lasid Willard ja tema kaaslased nööriotsad käest lahti ning haarasid relvad.

Ent piirivalvurite väljaõpe ja reaktsioon olid hoopis midagi muud kui seni palgasõdurite teele jäänud tunnimeestel ja soomuki meeskonnal. Hetke jooksul, mis teistel relvade haaramiseks kulus, viskusid nad eri suundades lumme ja avasid esimestena tule. Rihma otsast lahti päästetud koer sööstis nagu murdja hunt palgasõdurite poole, valides oma ohvriks paadis istuva Jacksi. Piirivalvurite esimesed valangud niitsid maha Wheatoni ja Olansky, Willard sai tabamuse paremasse käsivarde, pillas relva käest ja viskus ka ise maha. Teisel pool paati seisvad Hartmann ja Olafsen jäid esialgu puutumata ning avasid külmavereliselt püsti seistes vastutule. Selle täpsus oli mõjuavaldav, piirivalvurite relvad vaikisid juba mõne sekundi pärast. Vasaku käega püstolkuulipilduja järele kobanud ja selle lõpuks leidnud Willard ajas end põlvili ning samal hetkel tõusis maast ka üks juba surnuks peetud piirivalvuritest. Sekundi vaatasid mehed teineteisele kümnekonna meetri kauguselt näkku ja tõstsid üheaegselt relvad, kuid seekord jõudis palgasõdur vastasest ette. Kuna Willard polnud oma vasaku käe täpsuses eriti kindel, läkitas ta piirivalvuri pihta terve valangu. Mees vajus kokku ning tardus sama liikumatuks kui teised.

Willard ajas end püsti. Ta käsi valutas hullupööra; tundus, et kuul oli sisse jäänud. Talle meenus kuuldus, nagu kasutaksid vene piirivalvepatrullid nihutatud raskuskeskmega kuule; kui see tõele vastas, võis haav päris tõsine olla. Ringi vaadates nägi ta, et Wheaton ja Olansky olid küll elus, kuid viimane raskelt haavatud; Jacks pääses puutumatult, sest tal oli õnnestunud koer hetk enne talle kõrrikargamist maha lasta.

„Kõvad kutid,” ütles lähemale astunud Olafsen tunnustavalt, osutades lõuaga surnud piirivalvurite suunas.

„Olid küll,” ütles Willard vihaselt; valutav haav ärritas teda. „Oleks neid rohkem olnud, oleksid nad meid kõiki maha tõmmanud.”

Norralase kaasa viibanud, astus Willard maaslamajate juurde. Kõik kolm olid surnud ja palgasõdurid ei hakanud isegi kontroll-lasuks padruneid raiskama. Tagasi kummipaadi juurde pöördunud, sai Willard teada, et Wheatoni haavad olid verejooksust hoolimata vaid pindmised kriimustused. Ta oli võimeline ise liikuma ja isegi Willardi käehaav oli tema vigastustest tõsisem. Olanskyga olid lood märksa hullemad: tema rindkere oli vähemalt viiest kohast läbi lastud, sisikond purustatud ning tal polnud mingit elulootust. Verd ojadena välja köhiv Olansky taipas seda isegi; sõnagi ütlemata üritas ta kaenlaalusest kabuurist püstolit tõmmata, et ise oma agoonia lõpetada. Kuid see ponnistus käis tal üle jõu; tema keha lõtvus enne, kui sõrmed püstolipära puudutasid, pea vajus küljele ja pärani silmad jäid Willardile tühjalt otsa vahtima. Too kummardus ja libistas sõrmedega üle hukkunu näo, et need silmad sulgeda. Ehtsa õnnesõdurina oli Olansky lõpetanud nii, nagu oli elanudki – relv käes ja saapad jalas.

„Puhka rahus,” pomises ta ja käsutas siis: „Paat vette!”

Kui nad ei tahtnud siiasamasse Olansky kõrvale vedelema jääda, tuli edasi tegutseda. Kuid enne, kui keegi sõrmegi liigutada jõudis, lahvatasid nende ümbruses heledad valguskiired. Arvult kuus, meenutasid need varem soomuki ära viinud kiirt ning sebisid samuti otsivalt ringi, kuid olid läbimõõdult väiksemad. Üks kiir peatus surnud piirivalvuritel, neid justkui kombates, ja hetk hiljem kerkisid need palgasõdurite õuduseks otsekui elustunult maast lahti. Efekt oli siiski lühiajaline: kui kiir huvi kaotanult edasi liikus, langesid laibad tagasi lumme. Ilmselgelt oli tegu mingite energiavoogudega, mis suutsid esemeid üles tõsta ja teise kohta viia. Nende teele sattuda oli ohtlik, sest polnud teada, millist toimet need elusorganismidele avaldavad.

Seni võrdlemisi korrapäratult liikunud kiired moodustasid nüüd kümnekonna meetrise läbimõõduga ringi, mille sisse jäid nii palgasõdurid kui paat koos satelliidiga. Kiired peatusid võrdset vahemaad hoides, nende ülemised otsad liikusid üksteisele lähemale ja koondusid ühte punkti nagu koonuse tippu. Koonus hakkas ühtlaselt pöörlema, moodustades lehtri, mis ümbritses palgasõdureid nagu sädelev puur. Kõik toimus sedavõrd kiiresti, et keegi neist ei jõudnud ringist välja hüpata ja nüüd muutus see liikuvate kiirte tõttu riskantseks. Wheaton üritas seda siiski: paar sammu hoogu võtnud, sööstis ta kiirte vahekoha poole. Koonuse pöörlemine kiirenes tema liikumist ennetades ja Wheaton põrkus hüppel otse vastu talle ette nihkunud valguskiirt. Seda läbimata paiskus ta eemale nagu kummipall, lendas läbi õhu ja maandus, selg ees, paati, satelliidi najal püsti tõusnud Jacksi pikali paisates. Tema nägu ja riided oleksid nagu kõrvetada saanud, kuigi kiired ei eritanud mingit tuntavat soojust.

„Kuradi hobusepask!” vandus Olafsen ja tõstis püstolkuulipilduja, sihtides sellega valguskoonuse tippu. Seletamatu vaistu mõjul lõi Willard tal relva käest.

„Ära tulista!” röögatas Jacks, end istuli upitades. „Nad tahavad vaid seda neetud aparaati.”

„Kes tahab?” ei taibanud Willard, ent unustas samas oma küsimuse. Valguskoonuse tipust laskus aeglaselt alla veel üks valguskiir, mis oli sihitud satelliidile. Kiir peatus püstiasendis seisva aparaadi korpusest veidi väljaulatuval mustal poolkeral, detail lõi tuhmilt hiilgama ning satelliit kerkis sujuvalt ülespoole.

„Ei!” röögatas Wheaton, kellele ühest kõrvetada saamisest oli ilmselt vähe. Ta rabas tõusvast satelliidist kinni nagu kutsikaid päästev emalõvi, kuid sellest polnud vähematki tulu. Kiires peituv nähtamatu jõud paiskas ta uuesti eemale ja satelliit jätkas häirimatult kerkimist, kuni jõudis valguskoonuse tippu ja kadus siis. Samal hetkel kustusid ka kiired ja öötaevas välgatas korraks keerulise kujuga objekt, mis kohe minema sööstis, jättes maha vaid üleioniseeritud õhu nõrga helendava jälje. Seegi tuhmus enne, kui löödud palgasõdurid sündmuskohalt lahkusid.

Vähem kui kümne minuti pärast võttis kiirkaater ellujäänud viisiku pardale ning suundus täiskiirust arendades piiri poole. Visanud valge maskeerimisülikonna seljast, läks Willard kaptenisillale ja nõudis, et teda ühendataks satelliitside vahendusel firma peakorteriga.

„Kaotasin pooled mehed, sealhulgas mõlemad tehnikud, ja lõpuks ka satelliidi,” teatas Willard, kui Walker oli lõpuks väljakutsele vastanud. Uudised olid halvad ning kogenud palgasõdurina eelistas ta need teatavaks teha kohe esimesel võimalusel.

„Kuidas see juhtus?” küsis Walker, olles hetke endamisi aru pidanud. „Kas venelased said satelliidi oma valdusesse?”

„Ei,” vastas Willard lühidalt ja esitas küsimuse, mis oli teda juba pikemat aega vaevanud. „Mis otstarve sellel tegelikult oli?”

„See pidi otsima maavälise elu jälgi planeedi lähiümbruses,” sõnas Walker pausi järel.

„Siis see maaväline elu satelliidi ära viiski,” tähendas Willard ja torkas käe taskusse, et tundmatut päritolu kihva kombata, kuid ta sõrmed puudutasid vaid tuhataolist pulbrit.

Kuuldud uudis pani Walkeri taas hetkeks vaikima.

„Esitate mulle üksikasjaliku raporti, kui tagasi jõuate,” lausus ta seejärel ja lõpetas kõne.

Nende jutuajamist tahtmatult pealt kuulnud Sörensen ootas, kuni Willard kuulari käest pani ja küsis omakorda:

„Kas see valgusmäng kaldal saatiski satelliidi äravõtmist?”

„Jah, aga ärge oodake minult mingeid kommentaare,” ütles Willard võrdlemisi järsult. „Pole minu asi arvata, mille kuradiga seal õieti tegu oli. Me tegime, mida suutsime, ja ma kahtlen, kas isegi neetud Ühendriikide raketitõrjeväed oleksid seal midagi enamat korda saatnud.”

Rohkemat lisamata laskus palgasõdurite juht kaptenisillalt meeskonnaruumi, kus Hartmann ja Olafsen sidusid Wheatoni arusaamatult tekkinud põletusi, Jacks aga lebas ühel allalastud seljatoega istmel, silmad kinni. Veendunud, et kaaslase rind ühtlaselt tõuseb ja vajub, istus Willard tema kõrvale ning sulges roidunult samuti silmad. Lainetus oli tunduvalt nõrgemaks muutunud ning kaater lõikas kiirel käigul sujuvalt vett; sõiduki kerge kõikumine ei häirinud, vaid mõjus hoopis uinutavalt.

Tagasi üle piiri, mõtles Willard, poolunne vajudes. Taas kord... ja taas mitmes mõttes... Seekord vähemalt eluga, kuigi mitte kõik... Kas ka järgmisel korral? Ja üle millise piiri?