Raamatu algus

Häda võidetuile

Kuld jäägu perenaisele, hõbe teenrile,

vaskkrossid tühistele käsitöölistele.

„Õige,” käratas parun kiivrit pähe tõmmates,

„aga kõige võimsam on Külm Raud!”

R. Kipling

1. PEATÜKK

Mordor, Hutel-Hara kõrb. Kolmanda Ajastu 3019. aasta 6. aprillil

Pole ilusamat vaatepilti kui loojang kõrbes, kui päike hakkab äkki, otsekui häbenedes oma hõõguvvalget keskpäevast raevu, puistama külalisele pihutäite kaupa uskumatult puhtaid ja õrnu värvitoone! Eriti kaunid on lugematud sirelililla varjundid, mis luiteread ainsa silmapilguga nõiutud mereks muudavad – vaadake, et te neid paari minutit maha ei maga, sest need ei kordu enam iialgi... Pange tähele ka päikesetõusu-eelset hetke, mil esimene koidukuma katkestab ülitäpse menueti, mida esitavad kuuvarjud kuivanud järvepõhjade poleeritud parketil – sest need ballid on igaveseks varjatud asjassepühendamatute eest, kes eelistavad päeva ööle... Ja kui talumatult kurb on tund, mil pimeduse võim hakkab hääbuma ning õhtuste tähtkujude kohevad kobarad muutuvad äkitselt torkivaks jääpuruks – sellekssamaks, mis hommiku eel härmatisena kivikõrbe läikivmustale killustikule langeb...

Just niisugusel kesköötunnil hiilisid kaks olendit nagu hallid varjud madalate düünide vahel sirbikujulise kiviklibuse lohu välisservas ning neid lahutav vahemaa oli täpselt nii pikk, nagu välimäärustik vastavateks juhtudeks ette nägi. Tõsi küll, suuremat osa varustusest kandis määrustikku rikkudes mitte tagumine, kes kujutas endast „põhijõudu”, vaid esimene, „eelvägi”, ent selleks olid erilised põhjused. Tagumine lonkas märgatavalt ja oli äärmiselt kurnatud; tema nägu – kõhn ja kongusninaline, mis andis ilmset tunnistust tugevast Umbari vere lisandist – oli üleni kaetud kleepuva higiga. Esimene oli aga välimuselt tüüpiline orokueen, jässakas ja laiade põsesarnadega – ühesõnaga, seesama „ork”, kellega Loojangumaades sõnakuulmatuid lapsi hirmutatakse; ta liikus edasi tormakate jooksujalgsete siksakkidega ning kõik ta liigutused olid käratud, täpsed ja säästlikud nagu saaki haistnud kiskjal. Ta oli andnud kaaslasele oma baktriani villast valmistatud keebi, mis hoiab alati üht ja sama temperatuuri – nii keskpäeva kuumas põrgus kui ka vappekülma tekitavatel hommikueelsetel tundidel – ning kandis ise haldjatelt saadud trofeemantlit, mis oli metsas asendamatu, kuid siin kõrbes täiesti kasutu.

Muide, orokueen ei muretsenud praegu külma pärast: nagu tundlik loom öist vaikust kuulatades tõmbas ta näo justkui hambavalust krimpsu iga kord, kui kuulis kiviklibu kriginat kaaslase ebakindlast sammust. Muidugi oli peaaegu võimatu, et nad siin keset kõrbet haldjate patrulli otsa võiksid sattuda, ning pealegi polnud tähevalgus haldjate silmis üldse mingi valgus, neile anna aga kuu kätte... Siiski ei läinud seersant Cerleg sedasorti asjades kunagi ehku peale ning kordas noorsõduritele väsimatult: „Pidage meeles, poisid: välimäärustik on niisugune raamat, kus iga koma on kirja pandud nende tarkpeade verega, kes proovisid asju teha omamoodi.” Sellepärast ta vist oskaski kaotada terve sõja jooksul kõigest kaks oma sõdurit ning tundis selle numbri üle endamisi hoopis rohkem uhkust kui Silma ordeni üle, mille oli eelmisel kevadel talle oma käega andnud Lõunaarmee ülemjuhataja. Sellepärast käitus ta ka praegu – siin oma kodus Mordoris – samamoodi, nagu viibiks ikka veel pikal luureretkel Rohani tasandikel; kuigi tegelikult – mis kodu see nüüd enam oli...

Tagantpoolt kostis uus heli – midagi oige ja ohke vahepealset. Cerleg pööras ümber, hindas kaugust, heitis kolipambu välkkiirelt õlgadelt (nii, et ükski kinnituspannal seejuures ei kilksatanud) ja jõudis oma teekaaslaseni joosta. Too oli minestusega võideldes aegamisi kokku vajumas ning kaotas kohe teadvuse, kui seersant tal kaenla alt kinni haaras. Endamisi kirudes, nii et maa must, läks luuraja tagasi oma kandami juurde plaskut võtma. No on vast paarimees, pagana pihta... tee temaga nüüd, mis tahad, määri leiva peale või topi ukse alt läbi...

„Noh, võtke üks lonks, isand. Kas hakkas jälle paha?”

Lamaja jõudis vaid paar korda neelata, kui ta keha piinavas oksekrambis kõverasse kiskus.

„Andke andeks, seersant,” pomises ta süüd­laslikult. „Raiskasite ilma­aegu joogipoolist.”

„Unustage ära: maa-aluse veehoidlani on juba kiviga visata. Kuidas te tookord seda vett nimetasitegi, isand sõjaväetohter? Naljakas sõna oli...”

„Adiabaatiline.”

„Inimene õpib, kuni elab. Hüva, joogiga on meil korras... Jalg ei taha jälle kanda?”

„Kardan küll. Teate mis, seersant... jätke mind õige siia ja minge sel­lesse oma laagripaika – te justkui rääkisite, et pole enam kaugel, oma viisteist miili. Tulete pärast tagasi. Sest kui me haldjate otsa satume, saame mõlemad ilmaasjata hukka, minust pole praegu mingit sõjameest, saate isegi aru...”

Cerleg mõtiskles mõnda aega, sõrmega masinlikult liivale Silma märke joonistades. Siis silus ta kritseldused otsustavalt tasaseks ja tõusis püsti.

„Jääme laagrisse. Näete sinna, luite varju – paistab, et seal on pinnas tihedam. Kas lähete ise või on lihtsam, kui ma teid tassin?”

„Kuulge, seersant...”

„Olge vait, doktor! Teie – andke andeks – olete nagu väike laps: palju vähem muret, kui silma all. Kui haldjate käppade vahele satute, pööratakse teid veerand tunniga pahupidi: rühma koosseis, liikumissuund ja muu taoline. Aga mulle on mu nahk liiga kallis... Ühesõnaga – kas sada viiskümmend sammu ise käia suudate?”

Doktor komberdas, kuhu kästi, tundes, kuidas jalg iga sammu juures sulatina täis valgub. Päris luite juures kaotas ta jälle teadvuse ega näinud enam, kuidas luuraja, maskeerinud hoolikalt okselaigu ning jalgade ja kehade jäetud jäljed, kaevab kiiresti nagu mutt liivasesse nõlva nende päevast pelgupaika. Seejärel ta toibus: seersant juhtis teda ettevaatlikult rõivastega vooderdatud uru poole. „Kuidas on, isand, kas ehk paari päeva pärast hakkab parem?”

Vahepeal oli kõrbe kohale tõusnud kuu – jäle, nagu oleks ennast mäda ja verd täis imenud. Jala ülevaatamiseks oli nüüd valgust küllalt. Haav oli iseenesest tühine, aga ei tahtnud kuidagi paraneda ja hakkas iga pisemagi asja peale jälle veritsema: nagu tavaliselt oli haldjate nool mürgitatud. Sel hirmsal päeval oli ta kulutanud kogu vastumürgi oma raskelt haavatute peale, lootes, et ehk pääseb ise terve nahaga. Ei pääsenud. Cerleg oli kaevanud tema jaoks peidupaiga Osgiliathi koolmest mõne miili kaugusele kirdesse, metsatihnikusse, tamme väljakistud ja ülespidi käänatud juurte alla, ja ta vedeles seal viis ööd-päeva, klammerdudes krampiskäsi elu-nimelise jäätunud karniisi imekitsa servakese külge. Kuuendal päeval suutis ta siiski väljakannatamatu valu veripunasest keerisest välja rabeleda ning kuulas seersandi juttu, neelates mingi kemikaali järele haisevat kibedat Imlad Morguli vett (muud vett polnud võimalik kusagilt kätte saada). Morguli kurusse lõksu jäänud Lõunaarmee jäänused andsid alla ning haldjad ja gondorlased ajasid nad kusagile Anduini taha. Tema välilaatsareti oli koos kõigi haavatutega pudruks trampinud marruläinud muumak purukslöödud Haradi korpusest. Paistis, et oodata pole enam midagi, tuli hakata rühkima koju, Mordorisse.

Liikuma hakkasid nad üheksandal ööl, kohe kui ta jälle käia suutis; luuraja oli valinud tee läbi Cirith Ungoli kuru, kuna oli kindel, et Ithilieni teel ei lipsaks praegu hiirgi läbi. Kõige hullem oli see, et mürgitus piinas teda ikka veel (kah mul mürkide spetsialist!), sümptomite põhjal otsustades oli see mingi täiesti uus haldjate leiutis; muide, ravimikott oli niikuinii peaaegu tühi. Neljandal päeval tuli haigus tagasi – kõige ebasobivamal ajal, kui nad parajasti hiilisid mööda äsja Minas Morguli jalamile rajatud Loojanguliitlaste laagrist. Nad pidid ennast sealsetes kurjakuulutavates varemetes kolm ööd-päeva varjama ning kolmandal õhtul sosistas seersant talle imestades kõrva: „Isand, te hakkate halliks minema!” Muide, võimalik, et selle põhjuseks polnudki varemeid valvavad ebalased, vaid täiesti reaalne võllapuu, mille võitjad olid tee veerde püsti pannud – umbes kakskümmend jardi nende peidukohast. Kuus Mordori räbaldunud mundrites laipa (suur silt teatas kalligraafilistes haldjaruunides, et need on „sõjakurjategijad”) olid pidusöögile kogunud terve Varjumägede kaarnasoo ning arvatavasti jälitab see vaatepilt teda unenägudes elupäevade lõpuni.

... Praegune haigushoog oli järjekorras kolmas. Külmavärinate käes vappudes puges ta rõivastest urgu ja mõtles taas, kuidas Cerleg end praegu selles haldjate räbalas küll tunneb. Natukese aja pärast libistas luuraja end varjupaika; tasakesi mulksatas vesi ühes tema toodud plaskudest, seejärel hakkas „laest” liiva varisema – orokueen maskeeris seestpoolt sissepääsuava. Ning tarvitses tal vaid selle usaldusväärse selja vastu liibuda, kui külm, valu ja hirm hakkasid äkki minema voolama ja teadmata kust saabus veendumus – kriis on möödas. „Nüüd on tarvis ainult välja magada ja siis ma pole enam Cerlegile koormaks... ainult välja magada...”

„Haladdin! Hei, Haladdin!”

„Kes mind hüüab? Ja kuidas ma Barad-dûri sattusin? Ei saa aru... Hea küll, olgu siis Barad-dûr.”

2. PEATÜKK

Orodruini vulkaanist poolsada miili päevatõusu pool, kus Tuhamägede liustike all sündinud kergemeelsed lobisevad ojakesed mõistlikeks ja väärikateks niisutuskanaliteks muutuvad, seejärel vaikselt hääbudes Mordori tasandiku virvendavais miraažides, laius Gorgorathi oaas. Puuvill ja riis, viigipuud ja viinamari andsid siin ammustest aegadest saadik kaks saaki aastas, aga kohalike kangrute ja relvaseppade töö oli kuulus kogu Keskmaal. Tõsi küll, nomaadidest orokueenid vaatasid oma maaharija või käsitöölise ameti valinud hõimlaste peale mõõtmatu põlgusega: kes siis ei teaks, et ainus mehevääriline tegevus on karjakasvatus – noh, kui mitte arvestada ka röövimist karavaniteedel... Muide, antud asjaolu ei seganud neil sugugi regulaarselt oma karjadega Gorgorathi laatadele ilmumast – kus mesikeelsed Umbari kaupmehed, kes olid kogu kohaliku kaubanduse kähku enda kätte haaranud, neil haledasti naha üle kõrvade tõmbasid. Need osavad poisid, alati valmis peotäie hõbeda eest oma peanupuga riskima, juhtisid oma karavane mööda kõiki Päevatõusumaid, põlgamata seejuures ära ei orjakaubandust, ei salakaubavedu – ega soodsa juhuse korral ka otsest röövimist. Tegelikult oli nende peamiseks sissetulekuallikaks haruldaste metallide eksport, mida Tuhamägedest ülikülluses kaevandasid kogukad sünged trollid – võrratud kaevurid ja metallurgid, kes hiljem monopoliseerisid oaasis ka veel kiviehituse. Kooselu oli kõigi kolme rahva poegi iidsetest aegadest õpetanud piiluma naabrite kaunitare suurema huviga kui enda omasid ning tögama üksteist anekdootides („Ükskord läksid orokueen, umbarlane ja troll koos sauna...”), aga kui tarvis, siis õlg õla kõrval Loojangumaade barbarite vastu võitlema, kaitstes Mornide Mägede kurusid ja Morannoni läbipääsu.

Vaat sellel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dûr – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-dûri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest „lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Númenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.

... Aga Haladdin kõndis muudkui mööda lapsest saadik tuttavaid tänavaid – ta alustas Vana Observatooriumi taga põiktänavas asuva vanematekodu kolmest kulunud kiviastmest ja möödus plataanidest Kuninglikul Puiesteel, mille tagumine ots toetub vastu Rippuvate Aedadega tsikuraadi seina – suundudes ülikooli maadligi hoidva hoone poole. Just siin oli tema töö mitu korda kinkinud talle ülima õnne hetki, mis on inimesele kättesaadavad: kui hoiad nagu linnupoega peopesal ülimat Tõde, mis on siiani end ilmutanud vaid sinule – ja muutud seeläbi rikkamaks ja heldemaks kõigist maailma valitsejatest... Ning mitmehäälse sumina saatel käib ringi pudel Núrneni kihisevat, vaht valgub lõbusate ahhetuste saatel üle igas suuruses kruuside ja klaasiservade laudlinale, aga ees ootab veel terve aprilliöö oma lõputute vaidlustega – teadusest, luulest, maailmakorrast ja jälle teadusest – vaidlustega, mis sünnitab neis rahuliku veendumuse selles, et nende elu on ainuõige... Ja Sonja jälgib teda tohutute kuivade silmadega – ainult trollineiudel esineb väga harva sellist minemapagevat varjundit... on see tumehall? läbikumavalt pruun? – üritades viimase jõuga naeratada: „Halik, armas, ma ei taha sulle koormaks olla,” ning ta oleks tahtnud hinge tulvavast õrnusest nutma puhkeda.

Ent unetiivad kandsid teda juba tagasi öisesse kõrbesse, mis jahmatas kõiki uustulnukaid uskumatult mitmekesiste elusolenditega, kes koos esimeste päikesekiirtega sõna otseses mõttes maa alla vajusid. Cerlegilt sai ta teada, et see kõrb, nagu iga teinegi, on juba iidsetest aegadest jaotatud osadeks: igal saksauulisalul, torkiva rohu lapikesel või söödava sambliku (manna) laigul on oma peremees. Orokueen nimetas vaevata talle klanne, kes omasid piirkondi, kust nad läbi rändasid, ning määratles eksimatult valduste piire, orienteerudes seejuures ilmselt mitte kividest laotud abo püramiidikeste järgi, vaid kasutades mingeid üksnes talle mõistetavaid maamärke. Ühised olid siin üksnes kariloomade kaevud – suured liivas olevad augud kibesoolase, kuigi joomiskõlbliku veega. Kõige rohkem hämmastas Haladdini tsandoide süsteem – need olid adia­baatilise niiskuse kogurid, millest ta varem oli vaid lugenud. Ta tegi kummarduse tundmatule geeniusele, kes kunagi avastas, et kõrbe üks nuhtlus, öine pakane, suudab jagu saada teisest, kuivusest: kiiresti jahtuvad kivid töötavad külmkapina, „pressides” vett välja just nagu absoluutselt kuivast õhust.

Seersant sõna „adiabaatiline” mõistagi ei teadnud (ta luges üldse vähe, leidmata selles tegevuses ei kasu ega mõnu), kuid selle eest oli ta mitmed kogurid, millest nende tee mööda viis, kunagi oma kätega kokku pannud. Esimese tsandoi ehitas Cerleg viieaastasena ja läks hirmsasti tujust ära, kui ei leidnud sellest hommikul tilkagi vett: siiski oskas ta vea iseseisvalt üles leida (kivihunnik oli väikesevõitu) ning just nimelt sellel hetkel tundis ta esimest korda elus Meistri uhkust. Imelikul kombel ei tundnud ta vähimatki tõmmet kariloomadega jändamiseks, tegeldes nendega üksnes hädavajadusel, aga vaat mõnest sadulsepatöökojast ei õnnestunud teda ka kõrvupidi välja kiskuda. Vanemad vangutasid hukkamõistvalt pead – „no täitsa linnalaps” –, aga kui isal tema rauatükkidega jändamisest küllalt sai, sundis ta poissi kirjatarkust õppima. Nii hakkaski ta elama rändkäsitöölise, mantsagina, kes ühe karjakasvatajate salga juurest teise juurde liikus, ning oskas paari aasta pärast teha juba kõike. Ning rindele sattudes (aga nomaadid määrati tavaliselt kas kergeratsaväkke või jäägriteks) hakkas ta võitlema samasuguse põhjalikkusega, nagu oli varem tsandoisid ehitanud või kahe küüruga kaamelitele rakmeid seadnud.

Ausalt öeldes oli see sõda teda juba ammu ära tüüdanud hullemini kui kibe redis. Muidugi oli see aukohus isamaa ees ja nõnda edasi... Siiski kavandasid härrased kindralid aina hullemaid operatsioone, mille lollust võis näha isegi tema seersantlikust vaatevinklist, selle mõistmiseks polnud tarvis mingit sõjaväeakadeemiat, piisas ka terve mõistusega käsitöömeistrist (nagu ta arvas). Näiteks pärast Pelennori lüüasaamist paisati Cerlegi luurerood katma põhijõudude taganemist (õigemini põgenemist). Luurajatele määrati siis positsioon kesk lagedat välja, varustamata neid pikkade odadega, ning eliitväeosa, mille igal võitlejal oli selja taga vähemalt kaks tosinat edukat retke vaenlase tagalasse, sai täiesti mõttetult hukka Rohani ratsameeste kapjade all, jõudmata isegi korralikult vaadata, kellega neil tegemist on.

Küürakat parandab üksnes haud, leidis tookord Cerleg; kadugu nad maapõhja kõige oma sõjaga... Kõik, poisid, sõdisime ja aitab – nüüd lööme täägid maasse ja kaome ahjule eitede juurde! Sellest kolm korda äraneetud metsast, kus pilves ilmaga pole lootustki orienteeruda ja iga kriimustus silmapilk mädanema läheb, oleme nüüd, kiitus Ainujumalale, välja pääsenud, aga kodus kõrbes saame ikka kuidagiviisi hakkama. Oma unenägudes oli seersant juba peaaegu jõudnud kodusesse tešgoli rändhõimu laagrisse, milleni jäi vaid üks tubli öine rännak. Ta kujutas täiesti selgelt ette, kuidas ta teeb kiirustamata kindlaks, mis seal parandamist vajab, siis hõigatakse neid juba lõunalauda ning perenaine hakkab jutustama pärast seda, kui nad on juba teise klaasikese kummutanud, kui kehv on ilma meheta elada, aga kriimud põngerjad – neid on seal neli (või viis? meelest läinud...) – hakkavad tema ümber tiirutama, et salamahti relva katsuda... Ja veel mõtles ta läbi une: kui saaks aga välja uurida, kellele seda sõda õigupoolest tarvis oli, ja satuks siis temaga kitsal rajal kokku...

Ja tõepoolest – kellele küll?

3. PEATÜKK

Keskmaa, ariidne vöönd. Loodusteaduslik-ajalooline viide

Iga maailma, sealhulgas ka Keskmaa ajaloos on oma koht kaht tüüpi klimaatiliste ajastute regulaarsel vaheldumisel – need on pluviaalsed ja ariidsed: pooluste jäämütside ning kõrbevööndite kasvamine ja kahanemine on allutatud ühtsele rütmile, mis kujutab endast midagi planeedi pulsi taolist. Neid looduslikke tsükleid varjab kroonikute ja skaldide silme eest rahvaste ja kultuuride imeline kaleidoskoop, kuigi nimelt need tsüklid on suurel määral selle kaleidoskoobi tekitanudki. Kliima muutumine võib riigi või isegi terve tsivilisatsiooni saatuses mängida märksa suuremat rolli kui suurte reformaatorite teod või vaenlase laastav vallutusretk. Niisiis, Keskmaal hakkas koos Kolmanda ajaloolise epohhiga lõpule jõudma veel üks ajajärk – pluviaalne. Niiskust edasikandvate tsüklonite rajad hakkasid üha rohkem planeedi pooluste poole kalduma ning mõlema poolkera kolmekümnendaid laiuskraade hõlmavates passaatvööndites käis juba täie hooga kõrbestumise protsess. Alles hiljuti kattis Mordori tasandikku savann ning Orodruini nõlvadel kasvasid tõelised küpressi- ja kadakametsad; praegu aga õgis kõrb halastamatult, aaker aakri järel, kuivade steppide jäänuseid, mis end vastu mäeaheliku jalamit surusid. Lumepiir Tuhamägedes taandus aina ülespoole ning Gor­gorathi oaasi toitvad ojad sarnanesid aina rohkem tundmatu haiguse käes vaevlevaile lastele. Kui sealne tsivilisatsioon oleks olnud primitiivsem, riik aga vaesem, oleks kõik kulgenud oma rada; protsess oleks veninud sajandite pikkuseks, selle aja jooksul tavaliselt aga ikka miski laabub. Kuid Mordoril oli jõudu tohutult, nii et siin otsustati „mitte oodata looduselt armuande”, vaid luua laiaulatuslik niisutuspõllunduse süsteem, kasutades Núrneni järve voolavate jõgede vett.

Siinkohal tuleb selgitada üht asja. Niisutuspõllundus on kõrbelistel aladel üpris produktiivne, ent nõuab äärmist täpsust. Asi on siinses põhjavees lahustunud suures hulgas soolades: peamine probleem seisneb selles, et neid, Jumal hoidku, mitte maapinnale kergitada – see viib viljaka pinnasekihi sooldumiseni. Just nõnda juhtubki, kui te niisutamise käigus kallate põllule liiga palju vett ning täidate mullakapillaarid nii sügavalt, et põhjavesi on otseses ühenduses mullapinnaga. Kapillaarjõud pluss pindmine aurustumine hakkavad silmapilk seda vett sügavustest pinnale pumpama (samamoodi nagu põlev vedelik mööda põleva lambi tahti ülespoole kerkib) ja see on peatumatu protsess; te ei jõua veel silmagi pilgutada, kui põllu asemele tekib elutu soolak. Kõige kurvem on see, et kui olete kord juba mööda pannud, ei õnnestu teil enam mingi väega seda soola maapõue tagasi toppida.

Selliste ebameeldivuste vältimiseks on kaks võimalust. Esiteks võib kasta väga natukesehaaval – nii et pinnapealne kapillaarniiskus põhjavee peegliga kokku ei puutuks. Teiseks võib kasutada niinimetatud loputusrežiimi: tuleb põldudel perioodiliselt tekitada vooluvee üleküllus, mis pinnase sügavustest väljaimmitsevad soolad lihtsalt maha uhaks ja minema viiks – kas siis merre või mõnda muusse suuremasse veekogusse. Kuid selle juures on üks peensus: loputusrežiimi saab kasutada vaid suurte jõgede orgudes, millel on selgelt väljakujunenud üleujutused – need just puhastavadki ära aasta jooksul kogunenud soolad. Just sellised tingimused on näiteks Khandis – just sealt kopeerisidki oma niisutussüsteemi kogenematud Mordori insenerid, kes siiralt uskusid, et melioratsiooni kvaliteet oleneb väljatõstetud pinnase kuupsüldade hulgast.

Mordori suletud orukatlas aga loputusrežiimi põhimõtteliselt kasutada ei saa, kuna seal puuduvad läbivoolavad jõed ning lõpp-veekoguks on Núrnen – seesama, millesse voolavad jõed suunati järvest kaugel asuvaid maa-alasid niisutama. Väike kõrguste vahe ei võimaldanud nendes kanalites midagi üleujutusele sarnanevat tekitada, nii et põldudele ladestuvat soola polnud võimalik ära uhtuda esiteks mitte millegagi ja teiseks mitte kuhugi. Pärast mõnd ennenägematult saagirikast aastat juhtus paratamatu – algas tohutute põldude kiire sooldumine ning katsed kuivendussüsteemi rajada luhtusid põhjavee kõrge taseme tõttu. Tulemus: kolossaalne hulk raha oli tuulde lastud ning maa majandusele ja loodusele koletut kahju tekitatud. Mordorile oleks väga hästi sobinud Umbari niisutussüsteem, milles kasutati minimaalset hulka vett (ja mis muide oli palju odavam), kuid ka see võimalus oli nüüd pöördumatult käest lastud. Irrigatsiooniprojekti algatajad ja selle peamised teostajad said kakskümmend viis aastat tinakaevandusi, kuid on lihtne taibata, et asja see enam ei parandanud.

Juhtunu oli muidugi väga ebameeldiv, aga siiski mitte katastroof. Mordorit nimetati tollal täiesti teenitult maailma Töökojaks ning ta võis oma käsitöötoodete eest vahetuskaubaks saada mistahes koguse toiduaineid Khandist või Umbarist. Päeval ja öösel kiirustasid üle Ithilieni Risttee üksteisele vastu kaubakaravanid ning Barad-dûris kostsid üha valjemalt hääled, et põllumajanduses sonkimise asemel, mis niikuinii toodab ainult kahjumit, tuleb arendada seda, mida keegi maailmas peale meie ei oska – metallurgiat ja keemiat... Kogu maal toimuski tegelikult juba täie hooga tööstusrevolutsioon: kaevandustes ja manufaktuurides töötasid kõigest väest aurumasinad ning õhulendude edusammud ja elektriga tehtavad katsed olid muutunud armastatud kõneaineks haritud seltskonnakihtide lauavestlustes. Äsja oli vastu võetud seadus kirjaoskuse üldise õpetamise kohta ning Tema Majesteet Sauron VIII oli parlamendi istungil talle omase mõnevõrra raskepärase huumoriga teatanud, et kavatseb koolitööst kõrvalehoidmise võrdsustada riigireetmisega. Kogenud diplomaatilise korpuse ja võimsa luureteenistuse töö võimaldas viia elukutselise armee isikkoosseisu miinimumini, nii et sõjavägi peaaegu polnudki enam majandusele koormaks.

Kuid just nimelt sel ajal kõlasidki teatavad sõnad, millel oli määratud muuta tervet Keskmaa ajalugu; imelikul kombel kordasid need peaaegu täpselt prohvetlikku ettekuulutust, mis oli tehtud ühes teises maailmas hoopis teise suurriigi kohta, ja mis kõlas nõnda: „Riiki, mis ei suuda ennast ise ära toita ja sõltub toiduainete importimisest, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks sõjaliseks vastaseks”.

4. PEATÜKK

Arnor, Amon Sûli torn. Kolmanda Ajastu 3010. aasta november

Need sõnad lausus hõbehalli, tagasiheidetud kapuutsiga keepi kandev, pikk, halli habemega vanamees. Ta seisis, toetudes sõrmedega ovaalse musta laua servale, mille ümber istusid kõrgetes tugitoolides neli poole­nisti varju jäävat kogu. Mõnede tundemärkide järgi võis otsustada, et ta kõne oli õnnestunud: Nõukogu on tema poolt ning nüüd jälgisid seisja läbitungivad tumesinised silmad, mis moodustasid hämmastava kontrasti ta pärgamendisarnasele näole, nende nelja hulgast ühte – seda isikut, kellega ta pidi nüüd võitlusse asuma. Too istus pisut eemal, justkui oleks ennast juba aegsasti Nõukogu ülejäänud liikmetest eraldanud, ning oli end tihedasti pimestavvalgesse keepi mähkinud: näis, et tal on tugevad külmavärinad. Ent nüüd ajas ta end tugitooli käetugesid pigistades sirgu ning tema sügav ja pehme hääl kõlas pimedate võlvide all:

„Aga ütle, kas sul neist kahju pole?”

„Kellest – neist?”

„Inimestest, inimestest. Gandalf! Saan aru, et oled siin ülima kasu kaalutlustel surma mõistnud terve Mordori tsivilisatsiooni. Aga tsivi­li­satsioon – see on ju eelkõige tema kandjad. Järelikult tuleb ka nemad hävitada – ja niimoodi, et aretuseks ei jääks enam midagi järele. Või kuidas?”

„Haletsus on halb nõuandja, Saruman. Sa ju vaatasid koos meie kõigiga Peeglisse.” Nende sõnadega osutas Gandalf laua keskel seisvale esemele, mis kõige rohkem meenutas tohutut, elavhõbedaga täidetud liuda. „Tulevikku viib palju teid, aga ükskõik millise neist Mordor ka valiks, puutub ta hiljemalt kolme sajandi pärast kokku loodusjõududega, mida taltsutada ei suuda enam keegi. Kas tahad veel kord vaadata, kuidas need silmapilkselt tuhastavad terve Keskmaa, Ääretaguse Läänega tükkis?”

„Sul on õigus, Gandalf, ja poleks aus seda võimalust eitada. Kuid siis pead sa üksiti hävitama ka päkapikud, sest üks kord on nad Sügavike Õuduse juba äratanud ning siis piisas vaevalt kogu meie maagiast, et selle maapinnale tungimist takistada. Ja nagu sa tead, on need habemega kitsipungad jonnakad nagu eeslid ega suuda absoluutselt oma vigadest õppida...”

„Hea küll, jätame selle, mis on vaid võimalik, ja räägime sellest, mis on paratamatu. Kui sa ei taha Peeglisse vaadata, siis vaata nende söeahjudest ja vasesulatustehastest kerkivaid suitsusambaid. Kõnni mööda soolakuid, milleks nad on muutnud maa Núrnenist loojangu poole, ja proovi sellel viiesajal ruutmiilil kas või ühte elusolendit leida. Vaata ainult, et sa ei satuks sinna tuulisel päeval, kui ülisoolane tolm tiheda seinana mööda Mordori tasandikku lendab, oma teel kõike elavat lämmatades... Kõige sellega said nad hakkama – pane tähele! – olles vaevalt kätkist välja roninud. Mis sa arvad, mida nad nüüd edasi teevad?”

„Aga kui laps on majas, Gandalf, tähendab see alati täielikku hävingut: kõigepealt mustad mähkmed, siis katkised mänguasjad, seejärel isa rikutud käekell, ja kui laps suuremaks kasvab, mis siis veel kõik juhtub... Hoopis teine asi on lasteta maja – puhtus ja kord, et ei saa silmi pealt, ainult et pererahvale ei tee see tavaliselt just ülearu rõõmu, ning mida vanemaks nad jäävad, seda vähem.”

„Mind on alati hämmastanud, Saruman, kui osavalt sa oskad teiste sõnu tagurpidi keerata ja silmnähtavaid tõdesid puhta kasuistikaga kummutada. Aga ma vannun Valinori Pidusaalide nimel, et seekord ei lähe see trikk sul läbi! Keskmaa – see tähendab paljusid rahvaid, kes praegu elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Neid rahvaid, kogu nende elukorraldust, ähvardab surmaoht ning mina näen, et mu kohus on seda ohtu iga hinna eest ära hoida. Hundil, kes mu karjast lambaid tassib, on omad põhjused käituda just nõnda ja mitte teisiti, kuid ma ei kavatsegi proovida ennast tema olukorda panna!”

„Mina, muide, muretsen gondorlaste ja rohirrimite saatuse pärast mitte vähem kui sina – vaatan lihtsalt sinust pisut kaugemale tulevikku. Kas sina, Valge Nõukogu liige, ei tea siis, et terviklik maagiline teadmus ei saa põhimõtteliselt suuremaks kasvada seoses sellega, mis kord Aulë ja Oromë käest saadi: sa võid seda kulutada kiiremini või aeglasemalt, aga seda protsessi tagurpidi keerata ei suuda keegi. Iga järgmine maagide põlvkond saab olema eelmisest nõrgem ning varem või hiljem jäävad inimesed loodusega omavahele. Vaat siis lähebki neil Teadust ja Tehnoloogiat tarvis – kui sa muidugi pole selleks ajaks kõike seda koos juurtega hävitanud.”

„Neil pole sugugi sinu teadust tarvis, sest see lõhub Maailma harmoonia ja kuivatab inimeste hinged!”

„Pean sulle märkima, et inimese suust, kes kavatseb valla päästa sõja, kõlab jutt Hingest ja Harmooniast mõnevõrra kahemõtteliselt. Mis puutub teadusesse, siis on see ohtlik üldse mitte neile, vaid sulle – täpsemalt öeldes sinu haiglasele enesearmastusele. Sest meie, võlurid, oleme lõpp­kokkuvõttes üksnes eelkäijate loodu tarbijad, aga nemad on uute teadmiste loojad; meie oleme pöördunud näoga mineviku, nemad aga tuleviku poole. Omal ajal valisid sina võlukunsti – ning sellepärast ei astu sa kunagi üle valarite tõmmatud piirist, samas kui nende teaduses peituv teadmiste kasv – ja seega ka võimsus – on tõeliselt piiritu. Sind närib kõige hullemat sorti kadedus – käsitöölise kadedus kunstniku vastu... Noh, mis siis ikka, see on tapmiseks tõepoolest mõjuv põhjus, pole sa ei esimene ega viimane.”

„Sa ei usu ju ise kah oma juttu,” kehitas Gandalf õlgu.

„Ei usu vist jah...” vangutas Saruman kurvalt pead. „Tead sa, nendega, keda tõukab tagant ahnus, võimujanu, haavatud enesearmastus, on veel pool häda, neil tuleb vähemalt ette südametunnistuse piinu. Aga pole midagi hirmsamat selge silmavaatega idealistist, kes on otsustanud inimkonnale õndsuse tuua: niisugune uputab terve maailma põlvini verre ega krimpsuta ninagi. Ja kõige rohkem meeldib sellistele poistele kõnekäänd: „On asju, mis on tähtsamad kui rahu ja hirmsamad kui sõda.” Sina tead seda ju ka, mis?”

„Ma võtan selle vastutuse enda peale, Saruman. Ajalugu leiab mulle õigustusi.”

„Oo, vaat selles ma küll ei kahtle – sest ajalugu hakkavad kirjutama need, kes sinu lippude all võidavad. Siin tuleb kasutada järeleproovitud retsepti: kujutada Mordorit Kurjuse Impeeriumina, mis ihkab orjastada terve Keskmaa, aga rahvaid, kes seal elavad – ebalastena, kes kappavad ringi libahuntidel ja söövad inimliha... Ainult et praegu ei räägi ma ajaloost, vaid sinust endast. Luba mul korrata taktitut küsimust inimestest, Mordori tsivilisatsiooni teadmiste säilitajatest. See, et neid tuleb tappa – mitte kujundlikus mõttes, vaid täiesti naturaalselt – kahtlusi ei tekita: „umbrohi tuleb hävitada koos juurtega” või muidu pole kogu ettevõtmisel mõtet. Niisiis, mind huvitab, kas sul jätkub julgust sellest „rohimisest” ise osa võtta; ja-jah, just nõnda – kas hakkad oma käega nende päid maha raiuma?... Sa vaikid... Just nii on teiega alati, inimkonna eest võitlejatega! „Mordori küsimuse lõplikust lahendamisest” projektikesi luuletada – seda te oskate, aga kui on tarvis tegusid teha, siis poete kohe põõsasse: anna teile aga muudkui käsutäitjaid, et oleks pärast, kelle poole lõusta viltu kiskudes noogutada – et justkui nemad oleksid kõigis „ekstsessides” süüdi...”

„Lõpeta see demagoogia, Saruman,” pillas ärritatult üks istujatest, sinises keebis, „ja vaata parem Peeglisse. Ohtu näeb isegi pime. Kui Mordorit praegu ei peata, ei suuda me seda kunagi teha: mõne aasta pärast viivad nad lõpule oma „tööstusliku revolutsiooni”, mõtlevad välja, et salpeetrit võib kasutada mitte ainult ilutulestikuks – ja siis on kogu lugu. Nende sõjavägi saab võitmatuks, aga muud riigid tormavad üksteise võidu üle võtma nende „saavutusi” koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega... Kui sul on midagi asjalikku öelda, siis ütle.”

„Seni, kuni Nõukogu Ülema valget keepi kannan mina, tuleb teil ära kuulata kõik, mida ma pean vajalikuks öelda,” lõikas too. „Muide, ma ei hakka mainima seda, et soovides suunata maailma saatust, olete teie neljakesi usurpeerinud õiguse, mis pole võluritele kunagi kuulunud – näen, et sellest pole mõtet rääkida. Eks kõneleme siis teile mõistetaval tasemel...”

Tema oponentide poosid moodustasid väljendusrikka pantomiimilise rühma teemal „Nördimus”, ent Saruman oli igasuguse diplomaatia juba kõrvale heitnud.

„Puhtalt tehnilisest seisukohast ei ole Gandalfi plaan lämmatada Mordor pikalevenitatud sõja ja toiduainete blokaadi abil justkui halb, kuid sellel on üks nõrk koht. Et saavutada võit sellises sõjas (aga see tuleb raskelt) ei saa Mordori-vastane liit hakkama võimsa liitlaseta, milleks tuleb äratada jõud, mis tukuvad eelmisest, inimestele eelnenud Ajastust saadik – Nõiutud Metsade asukad. See on juba iseenesest meeletu tegu, kuna nad ei ole ealeski teeninud kedagi peale iseenda. Teile aga on sellestki veel vähe. Kindla võidu tagamiseks olete otsustanud sõja ajaks anda nende kätte Peegli, sest selle abil sõjalisi operatsioone ennustada on õigus vaid sellel, kes neis ise osalema hakkab. See on meeletus ruudus, ent ma olen nõus kaaluma ka seda varianti, kui kolleeg Gandalf vastab arusaadavalt kõigest ühele küsimusele: mil moel ta kavatseb Peegli pärast tagasi saada?”

„Ma arvan,” lõi Gandalf hoolimatult käega, „et probleeme tuleb lahendada siis, kui need tekivad. Miks me peame üldse lähtuma sellest, et nad ei taha Peeglit tagasi anda? Mis kuradi päralt see peaks neile korda minema?”

Tekkis vaikus. Niisugust piiritut rumalust polnud Saruman tõepoolest oodanud. Aga kui kõik arvavad, et nii peabki, siis tähendab... Talle tundus, nagu rabeleks ta märtsikuise lahvanduse jääsupis; veel hetk – ja vool veab ta jääserva alla.

„Radagast! Ehk tahad sina midagi öelda?” See kõlas kui abipalve.

Pruun kogu võpatas nagu õpilane, keda õpetaja on koduse ülesande mahakirjutamiselt tabanud, ning püüdis kohmakalt varjata mantlivarrukaga midagi, mis oli tema ees laual. Kostis nördinud kädistamist ning mööda Radagasti kätt jooksis hooga üles oravapoeg, kellega ta oli nähtavasti kogu nõupidamise aja mänginud. Ta asutas end juba metsavõluri õlale istuma, kuid too sosistas talle ülimalt häbistatuna midagi, kortsutades halli põõsataolist kulmu, ning loomake lipsas sõnakuulelikult kusagile rõivavoltide vahele.

„Saruman, tuvike... Sa anna mulle, vanamehele, andeks, seda et... ma eriti, ühesõnaga, ei süvenenud... Ärge ainult tülitsege, eks?... Sest kui me hakkame omavahel kraaklema, mis siis maailmas toimuma hakkab, ah? Vaat nii... Aga nende, noh, Nõiutud Metsade pärast, ära sa ainult liiga palju solvu... seda et... Ma mäletan, et olen neid nooruses näinud, eemalt teadagi – nii et minu arust pole neil midagi häda, muidugi omad trikid, aga kes siis ilma nendeta? Noh, aga linnukestest ja loomakestest on nad alati kõigest hingest hoolinud... mitte nagu need sinu omad, Mordorist... Mina mõtlen siin omaette, et see on justkui nagu ja... seda et...”

Vaat nii, tegi Saruman endamisi kokkuvõtte ja tõmbas peopesaga aegamisi üle näo – justkui püüdes maha pühkida ülemäärase väsimuse ämblikuvõrku. Ainus, kelle toetusega oleks saanud arvestada. Pole enam jõudu võidelda; kõik on läbi – ta on jää all.

„Sa ei jäänud vähemusse, vaid täielikku üksindusse, Saruman. Muidugi on kõik su kaalutlused meie jaoks äärmiselt väärtuslikud.” Nüüd oli Gandalfi hääl tulvil võltsi austust, lausa nõretas sellest. „Arutame õige kohe läbi, mis saab Peeglist – see on tõesti üks keeruline küsimus...”

„Nüüd on need sinu probleemid, Gandalf,” vastas Saruman vaikselt ja kindlalt, päästes valla mithrilist haagi kaeluse juures. „Sa oled juba ammu Valget Mantlit tahtnud – eks võta siis. Tehke kõik, mida peate vajalikuks, mina aga lahkun teie Nõukogust.”

„Siis kaotab su sau oma jõu, kuuled või!” karjus Gandalf ta seljale: võis näha, et ta on tõeliselt vapustatud ega saa oma alalise võistleja käitumisest aru.

Saruman pööras ümber ja heitis lõpetuseks pilgu üle Valge Nõukogu hämara saali. Lumivalge keebi serv langes tugitoolist põrandale nagu kuust hõbetatud vesi purskkaevus; mithrilist haak saatis talle oma viimase välgatuse ja tuhmus. Ning talle järele tormanud Radagast jäi seisma poolel teel, käed totralt laiali – võlur oleks äkki justkui väikeseks ja õnnetuks muutunud nagu laps, kes vanemate tülisse kisti. Just siis lipsas Sarumani suust lause, mis jällegi imelikul kombel langes ühte sellega, mis samasugusel põhjusel öeldi ühes teises maailmas:

„See, mida te teha kavatsete, on hullem kui kuritegu. See on viga.”

Ning mõne kuu pärast teatas Mordori luureteenistus, et Põhjametsade äärealadele on teadmata kust ilmunud „haldjad” – sihvakad, kuldjuukselised, meloodilise hääle ja põhjani jäiste silmadega olevused.

5. PEATÜKK

Keskmaa, Sõrmuse Sõda. Ajalooline viide

Isegi kui suurte sõjakäikude analüüsiga harjumatu lugeja vaatab Keskmaa kaarti, veendub ta suurema vaevata selles, et mõlema tekkinud koalitsiooni (Mordori-Raudlinna ja Gondori-Rohani) tegevus oli tegelikult allutatud halastamatule strateegilisele loogikale, mille aluseks oli Mordori kartus jääda äralõigatuks oma toiduainete varustusallikatest. Gandalfi jõupingutuste tulemusel oli Keskmaa keskele tekkinud äärmiselt ebastabiilne geopoliitiline „hamburger”, milles „leiva” osa täitsid Mordor ja Raudlinn ning „singiks” olid Gondor ja Rohan. Saatuse iroonia seisnes aga selles, et Mordori koalitsioon, kellel polnud mõttes muud kui vaid status quo säilitamine, asus positsioonil, mis oli ideaalne agressiivse sõja jaoks (millelt oleks saanud vastast sundida võitlema korraga kahel rindel), kuid äärmiselt ebasoodne kaitsesõja puhul (kui vastase ühendatud jõud saavad alustada välksõda ja purustada liitlased järgemööda).

Kuid ka Saruman ei raisanud aega. Ta külastas isiklikult Théodeni ja Denethori – Rohani ja Gondori valitsejaid – ning suutis neid tänu oma sarmile ja ilukõnele veenda selles, et Raudlinn ja Barad-dûr ei soovi midagi muud peale rahu. Lisaks avaldas ta Denethorile ja Sauronile osaliselt kahe palantíri saladuse, mis olid mäletamata aegadest saadik hoiul mõlemas pealinnas, ning õpetas neile nende iidsete maagiliste kristallkuulide kasutamist otseste sidevahenditena; see lihtne käik vähendas olulisel määral usaldamatust naabervalitsejate vahel. Edorases hakkas Théodeni õukonna juures tööle Raudlinna konsulaat, mida juhtis Grima – suurepärane diplomaat, kogenud luuraja ja õukondlike intriigide meister. Küllalt pikka aega kestis Sarumani ja Gandalfi vahel ettevaatlik positsioonisõda, mis piirdus dünastiate vaheliste suhete sfääriga.

Niisiis, Théodeni poeg Theodred, kes oli tuntud oma terve mõistuse ja vaoshoituse poolest, sai põhjas hukka ebaselgetel asjaoludel – väidetavalt orkide rünnaku tõttu; selle tagajärjel kuulutati troonipärijaks kuninga õepoeg Éomer – hiilgav väejuht, noorte ohvitseride paleus ning, mis on täiesti loomulik, ka üks „sõjapartei” juhte. Õnnetuseks Gandalfile hakkas ta jutuajamistes oma sõpradega juba liiga vabalt Rohani krooni pähe proovima. Grimale, kelle käsutuses oli suurepärane agentuur, ei valmistanud erilisi raskusi kogu see purjus loba kaustakesse koguda ning – kolmanda isiku kaudu – Théodeni lauale sokutada. Lõppkokkuvõttes jäeti Éomer aktiivsest poliitikast sel määral kõrvale, et Grima ei pööranud talle üldse enam tähelepanu (mis, nagu hiljem selgus, oli suur viga). Gondoris õnnestus täielikult õõnestada prints Boromiri jalgealust, kes oli samuti tuntud kui mõõgaga vehkija, ning ta õukonnast eemaldada; solvunult suundus ta Põhjamaadesse seiklusi otsima (millel olid küllaltki ebameeldivad tagajärjed – aga sellest hiljem). Üldiselt võitis terve selle raundi Saruman.

Aga sellest hoolimata, ja kuigi kõik kolm kuningat said selgesti aru, et „halb rahu on parem kui hea sõda”, jäi olukord äärmiselt ebastabiilseks. Toiduainetega varustatus Mordoris läks aegamisi, aga järjekindlalt halvemaks, nii et läbi Ithilieni lõunasse suunduvate kaubateede ohutus muutus siin nimelt selleks, mida nimetatakse „rahvuslikuks paranoiaks”. Seejuures võib mis tahes provokatsioon esile kutsuda laviinitaolise protsessi ning siin see juba juhtumata ei jäänud. Ning kui Ithilieni Risttee piirkonnas hävitasid järjest mitu karavani teadmata kust ilmunud inimesed, kes olid rõivastatud rohelistesse Gondori keepidesse (kuigi kõnelesid selge põhjamaise aktsendiga), siis anti sellele vastulöök „täisprogrammi” järgi.

Saruman võttis viivitamatult Sauroniga oma palantíri kaudu ühendust, palus, anus, ähvardas – kõik asjata: mõistuse hääl ei mõjunud enam ning kuningas (kelle võim Mordoris oli üldiselt vaid nominaalne) ei suutnud riigi parlamenti kuuluvate hirmust poolsegaste pudukaupmeestega enam midagi ette võtta. Niisiis suundusid kahesajast kergeratsaväelasest koosnevad Mordori väed Kolmanda Ajastu 3016. aasta 14. aprilli koidikul Ithilieni, mis vastavalt hiljuti Gondoriga sõlmitud lepingule oli demilitariseeritud, et „röövlid karavaniteid ei ohustaks”. Gondor kuulutas omalt poolt välja mobilisatsiooni ja võttis kontrolli alla Osgiliathi koolme. Hiirelõks plaksatas kinni.

Ja siis tegi Mordor teise vea... Muide, nagu alati taolistel juhtudel, saab strateegilise otsuse ekslikkust kindlaks teha alles post factum; kui see käik oleks edu toonud (aga see oli täiesti reaalne), oleks see arvatavasti kantud annaalidesse kui „geniaalne”. Lühidalt, püüti vaenlase koalitsioon lõhestada, lüües mängust välja Rohani, millesse Ithilieni olukord otseselt üldse ei puutunudki. Sel eesmärgil paisati Anduini taha ekspeditsioonikorpus, mis koosnes Mordori armee neljast parimast rügemendist. Korpus pidi salamisi liikuma mööda Rohani tasandike põhjaserva, kus luureandmete kohaselt vastastel regulaarvägesid ei olnud, ning ühinema Raudlinna armeega; risk oli suur, ent väiksemad väeüksused olid seda teed juba korduvalt kasutanud. Ning kui rohirrimite tagalasse oleks tõepoolest tekkinud löögiüksus, mis suudaks viie päevateekonnaga Edorasse jõuda, siis oleksid nood kahtlemata unustanud sõjakäigud lõunasse, valvates ööd ja päevad väljapääsu Helmi Süvikust. Aga üksi jäänud Gondoriga oleks saanud hakata Ithilieni osas kompromisslahendust otsima.

Vaat siin ütleski oma sõna sekka Peegel; kujutage õige ette, et kaasaegsetes sõjamanöövrites kasutab üks pool kosmoseluure andmeid, teine aga mitte. Faktiliselt koduarestis viibiv Éomer sai Gandalfilt ammendavat informatsiooni mordorlaste liikumistest ning mõistis, et selline võimalus avaneb väejuhil vaid kord elus. Kasutades ära Théodeni haigust ja oma tohutut populaarsust sõjaväes, andis ta Rohani valikväeosadele häiret ja viis need põhja; kaotada polnud Éomeril nüüd enam midagi – ebaedu korral oleks teda kahtlemata oodanud hukkamine riigireetmise eest.

Peegel ei vedanud siiski alt. Viis päeva hiljem ründas Mordori ekspeditsioonikorpust Fangorni metsas varitsenud rohirrimite soomusratsavägi. Rännakukolonnides üksused ei jõudnud asuda lahingrivistusse ja ootamatu löök oli purustav. Sellest hoolimata suutis märkimisväärne osa raskejalaväest (mis koosnes peamiselt trollidest) moodustada oma kuulsat „graniitkarreed” ja tõrjuda rünnakut mitu tundi järjest, sealjuures ründajatele suurt kahju tekitades. Hämaruse saabudes üritasid nad Fangorni sügavusse tõmbuda, lootes jälitavad ratsanikud tihnikus maha raputada, kuid nad kõik langesid viimseni haldjatest vibuküttide mürginoolte all, mida metoodiliselt lasti varitsuskohtadest puude latvades.

Võit läks rohirrimitele küll kalliks maksma, kuid selle eest polnud Mordori armee eliiti enam olemas; pääseda õnnestus vaid orokueeni kergeratsaväel. Éomer pöördus triumfiga Edorasesse tagasi ning Théoden pidi tegema näo, nagu läheks kõik varem kooskõlastatud plaani järgi. Samal ajal esitati kuningale avalikult tõendid selle kohta, et Raudlinna konsul tegeleb Rohani pealinnas salakuulamisega; sellega tegelevad teatavasti peaaegu kõik diplomaadid maailma loomisest saadik, ent Théodenil, kes oli nüüd sunnitud ujuma „sõjapartei” kiiluvees, ei jäänud muud üle, kui kuulutada Grima persona non grata’ks.

Aga selleks ajaks olid Rohani sõjamehed, kellel polnud Fangorni metsa lahingujoovastus veel peast hajunud, ujutanud üle lossiesise väljaku ning nõudsid mõõkadega vastu kilpe kõmistades, et nende lemmik Éomer neid edasi juhiks – ükskõik kuhu. Ning kui too siis mõõga pea kohale tõstis, loojangu poole veerevat päikest sellega justkui läbi torgates, ja hüüdis: „Raudlinna peale!”, mõistis seina tugipiilari varjus seisev Gandalf, et on viimaks veidike puhkust ära teeninud: tegu oli tehtud.

6. PEATÜKK

Lõunas käis samal ajal „kummaline sõda”. Kuigi Osgiliathi koolmekoht käis nende kahe aasta jooksul kolm korda käest kätte, ei teinud kumbki vaenupool katset edu saavutada ja lahingutegevust Anduini teisele kaldale viia. Ja ka see lahingutegevus ise kujutas endast rida „õilsaid” jõukatsumisi – mine võta kinni, kas rüütliturniire või gladiaatorite võitlusi: parimaid sõdalasi tunti mõlemal pool rindejoont nimepidi ning panuseid tehti nende peale kihlavedajate patriootilistest tunnetest sõltumata; ohvitserid võistlesid aupaklikkuses ning ei unustanud vastast enne mõõgaga läbitorkamist tema monarhi nimepäeva või mõne muu troonipüha puhul õnnitleda. Ebakõla selles kurtuaasse inimesetapmise ülevas sümfoonias tekitasid ainult duunedainide „jäljeküttide” salgad, kes olid sinna kokku lennanud nagu herilased moosi peale; nood tegelesid peamiselt „vaenlase sidepidamisvahendite kahjustamisega” ehk otse välja öeldes – karavanide röövimisega. Mordorlased pidasid seda seltskonda mitte vaenlase sõdalasteks, vaid lihtsalt röövliteks, kellega sõjaajal pikka juttu ei aeta, nii et üpris paljud neist rippusid Ithilieni tee ääres kasvavate laiavõraliste tammede otsas; põhjalased tasusid mordorlastele samaga, kui juhust tekkis. On lihtne taibata, et Cerlegi-taolistele rindele sattunud töömeestele tundus terve see „sõda” täieliku hullumajana.

Fangorni lahing muutis olukorda järsult. Mordori ja Raudlinna armeed jäid niigi arvukuselt Gondori-Rohani koalitsiooni ühendatud jõududele peaaegu kolm korda alla. Pärast rännaküksuse hukku olid kaitsestrateegia võimalused Mordori jaoks täielikult ammendatud: olemasolevate jõududega Ithilieni enda käes hoida oli nüüd võimatu. Neid oleks muidugi küllaga piisanud selleks, et kaitsta kurusid sulgevaid kindlusi Varju- ja Tuhamägedes, ainult et mis sellest kasu? Gondorlastel ja rohirrimitel polnud mingit vajadust neid rünnata – oli tarvis lihtsalt blokaadi jätkata ja oodata, millal Mordor alla annab – või nälga sureb. Kombinatsioone kainelt kaalunud, saadi Barad-dûris aru, et on kõigest üksainus võimalus see lämmatav haare purustada.

Senikaua, kui rohirrimite tagalasse jääb vallutamata Raudlinn, ei julge nad arvatavasti vägesid kagusse, Anorieni taha viia. Kuigi Raudlinna armee pole eriti suur, on seda väga raske ära võtta, sest mahajäänud Rohanil puudub tõsisem piiramistehnika. Järelikult on Mordori käsutuses mõningane ajavaru – kõige vähem pool aastat. Selle aja jooksul tuleb koondada Ithilienis loiult kulgeva sõja varjus kõik jõud, mida riigis vaid leida võib, löögirusikaks: viia läbi üldmobilisatsioon, osta palgasõdureid, hankida vägesid liitlastelt – vastakkidelt ja eriti haradrimidelt. Siis tuleb kogu see vägi ootamatult paisata Rohani abist ajutiselt ilmajäänud Gondori vastu ning tema armee välksõjaga hävitada, seejärel tulla sõjast välja tuntud skeemi järgi „rahu vahetuseks maade vastu” (jättes endale Ithilieni Risttee). Risk on küll tohutu, aga valikut ju pole!

Peegli hinnangul olid selle plaani eduvõimalused üpris viisakad. Gandalf näris küünarnukke – sõda põhja-loojangu suunal ei kulgenud samal ajal sugugi nii edukalt, kui ta oli oodanud. Tõsi küll, Éomeril, kes sooritas tormilise marsi Loojangu poole, õnnestus pärast võitu Horni juures vallutada strateegiliselt tähtis Helmi Süvik ja läbi murda Iseni orgu. Tegelikult oli see aga rohirrimitele Pyrrhose võit: ründajate kaotused osutusid nii suureks, et Raudlinna enda ründamisele ei saanud nüüd enam mõeldagi; üle jäi vaid piiramine – nimelt see, millele Mordor neid praegu tõukas.

Väljapääsu leidsid haldjad. Raudlinnale lähenedes märkasid rohirrimid hämmastusega selle asemel loojangukiirtes helkivat veepeeglit, millest totralt, nagu puujuurikas soost, turritas raudlinlaste kindlus Orthanc. Haldjad lahendasid probleemi radikaalselt – lõhkusid öösel Iseni tammid ja uputasid magava linna koos kõigi selle kaitsjatega. Õuduses Gandalf koos vihast vahutava Éomeriga (kunstjärve põhja olid jäänud kõik Raudlinna aarded, mis tegelikult olidki rohirrimite sõjakäigu eesmärgiks) sõitsid haldjate juurde arveid klaarima.

...Tagasi jõudsid nad alles pimedas, ülimalt napisõnalistena ja teineteise pilku vältivatena. Vastuseks oma ohvitseride hämmastunud küsimustele – kas tuleks võitu pühitseda? – viskas Éomer vaid: „Nagu soovite,” ja eemaldus oma telki, kus ennast täielikus üksinduses maani täis jõi, mida temaga polnud varem juhtunud. Gandalf kiirustas miskipärast Orthanci ning üritas seal redutava Sarumaniga läbirääkimisi alustada. Jäise keeldumise osaliseks saanud, istus ta nüüd jõuetult kössi vajununa vee ääres ja silmitses valguse mängu kuu rajal... Lõppkokkuvõttes on haldjatel vist õigus – kõige tähtsam on praegu endal põhjas käed vabaks saada ja rohirrimid lõunasse viia... Ainult et Peegel... Kas tõesti oli sellel pepsil Sarumanil tookord õigus?... Ei, sellest on parem mitte mõelda... Igal juhul taganemisteed enam pole... Ja see jäljekütt-duunadan, mis pagan ta nimi oligi – Aragorn? Arathorn? Huvitav, miks haldjatel teda nüüd äkki vaja läheb?...

Sõda lõunas sai aga samal ajal hoogu juurde. Muidugi pole nii suuremastaabilisi üksuste ümberpaigutusi, nagu kavatses Mordor, võimalik varjata vaenlase luure eest – isegi kui neil poleks olnud Peeglit. Ka Gondor hakkas tasapisi tõmbama Minas Tirithi juurde oma liitlaste vägesid Anfalasest, Ethirist, Dol Amrothist, kuid Mordor sai oma manöövritega varem valmis. Andnud edukalt tähelepanu hajutava pettelöögi põhjas – üldise suunaga Lórienile ja edasi Esgarothile – ning sidunud seal haldjate peajõud, langes Mordori armee kogu jõuga Gondori peale. Osgiliath vallutati käigupealt: kuus päeva hiljem seisis võidukas Lõunaarmee, olles purustanud ja hajutanud teda suuruselt ületavad, ent ebamõistlikult paigutatud Gondori üksused, koos kogu oma piiramistehnikaga Minas Tirithi müüride all, mis polnudki jõudnud kaitseks valmistuda. Enne seda olid võimsad Pelennori kindlustused sõna otseses mõttes paari tunni jooksul tormijooksuga ära võetud. Ning kui Denethori saalides ootamatult elustus palantír ning Sauron pakkus rahu vastukaubaks Mordori piiratud sõjalise kohalviibimise õiguse tunnustamisele Ithilienis, nõustus Gondori kuningas otsekohe – oletades üsnagi mõistlikult, et tal õnnestus kanake vasika vastu vahetada. Aga vaat edasi algas midagi täiesti arusaamatut.

Järgmisel päeval ilmus Sauroni palantíri valges keebis mees, kes esitles end Mithrandiri, Minas Tirithi sõjalise komandandina. Rahulepingu allakirjutamine tuleb kahjuks paari päeva võrra edasi lükata, kuna Gondori kuningas on ootamatult haigestunud. Miks ei pea läbirääkimisi Faramir? Oh, prints vaagub sõna otseses mõttes elu ja surma vahel – sai mürginoolega haavata... Mis tähendab – kelle omaga?! Mordori armee relvastuses ei ole üldse mürginooli? Hm... Ausalt öeldes, ei ole ta asjaga kursis... Aga prints Boromiri peetakse juba mitu kuud kusagil põhjas hukkunuks. Ühesõnaga, tuleks nädalake oodata, kuni kuningas oma tõvest jagu saab; ja-jah, tühine formaalsus...

Ja mordorlased asusid ootama. Sõda on võidetud, varsti saab koju: distsipliin on muidugi püha asi, aga võidu puhul võiks ju?... Ah?... Lõppude lõpuks, kui Raudlinn peaks langema ja rohirrimid lõunasse pöörama, annab Saruman kohe teada, nii et isegi kõige hullema variandi puhul jääb ettevalmistusteks aega maa ja ilm... Kui nad vaid aimaksid, et Sarumani palantír vaikib vaid sellepärast, et ammugi võitjate poole üle jooksnud Grima selle kaasavarana kaasa kahmas ja Rohani armee on juba kolme päevateekonna kaugusele jõudnud.

7. PEATÜKK

Gondor, Pelennori väljad. 3019. aasta 15. märtsil

Mordorlased taipasid, et nad on ümber sõrme keeratud, alles siis, kui Pelennori väljad katnud lumivalge udupleedi põhjasiilul hakkas laiali valguma Rohani vägede pruunikas plärakas ning Minas Tirithi valla paiskunud väravatest voolasid välja Gondori sõjamehed, kes võtsid kohe sisse lahingrivistuse. Viha kolmekordistas petetud „võitjate” jõudu; nad kargasid gondorlastele kallale sellise hooga, et lõid nad enne rohirrimite päralejõudmist põgenema ning oleks peaaegu nende seljas linna sisse tunginud. Pikast marsist kurnatud Rohani soomusratsanikud ei õigustanud lootusi: need osutusid väheliikuvaks ning orokueenide kergeratsavägi külvas selle rahulikult noolepilvedega üle, samas lähivõitlust kerge vaevaga vältides. Ning kuigi Mordori Lõunaarmee jäi vastasele suuruselt peaaegu poole võrra alla ning sai pealegi ootamatult tabatud, hakkas kaalukauss selgelt tema kasuks kalduma.

Ja just siis ilmusidki mordorlaste tagalasse, Pelennori väljade lõuna-päikesetõusu poolsesse serva vaenlase värsked väeosad, mis olid Anduinist saabunud laevadelt äsja maha astunud: dessant polnud just ülearu arvukas ning Mordori ülemjuhataja ei pidanud kuigi tähtsaks esimesi paanilisi raporteid: „Neid pole võimalik maha tappa!” Lahing puhkes uue hooga. Välja põhjaservas halvasid Umbari vibumehed ja oskuslikult manööverdav orokueeni ratsavägi täielikult Rohani soomusratsanike tegevuse: loojangukaares olid haradrimide lahingumuumakid jälle puruks löönud ja hajutanud gondorlaste jalaväe, aga inseneride väeosa lõhkus kümne minutiga pilbasteks paljukiidetud, väidetavalt „mithrilist” linnaväravad ning alustas sisemiste kindlustuste pommitamist katapultidega. Ning ainult lõuna-päevatõusu pool oli midagi valesti: laevadelt maabunud väed liikusid edasi nagu kuum nuga läbi või. Kui Lõunaarmee juhataja läbimurdepiirkonda jõudis, avanes ta silmadele järgmine pilt.

Üle välja liikus täielikus vaikuses umbes kuue rea sügavune faalanks, igas reas umbes sada meest. Nägu varjavate kapuutsidega hallides keepides sõdalased olid relvastatud üksnes pikkade õhukeste haldjamõõkadega; turvist, kiivreid ega isegi kilpe neil ei olnud. Esimeste ridade sõjameeste välimuses oli midagi täiesti kohatut ning ülemal kulus mitu sekundit, et taibata, milles asi: mehed olid kolme jala pikkusi Umbari nooli sõna otseses mõttes täis tipitud, kuid sammusid edasi, nagu oleks kõik parimas korras... Halle olevusi käsutas nende seljataha hoiduv allalastud visiiriga kiivris ratsanik, seljas duunadani jäljeküti kulunud maskeerimismantel. Päike seisis peaaegu seniidis, kuid ratsaniku vari oli pikk ja süsimust; faalanksil puudus vari hoopis.

Selleks ajaks oli Lõunaarmee juhatajale ette kantud, et nende sõdalaste rivist pole võimalik läbi tungida ei ratsaväe ega lahingumuumakitega – loomad satuvad neid nähes sellisesse õudusse, et ei lase end enam juhtida. Haavamatu faalanks jätkas aga samas edasitungi põhja-loojangu suunas – õnneks mitte liiga kiiresti ja äärmiselt sirgjooneliselt. Trollide soomusjalaväelastel õnnestus selle liikumist pisut pidurdada ning selleks ajaks jõudsid insenerid müüride juurest kohale lohistada kaks välikatapultide patareid. Ülemjuhataja arvestus osutus täpseks: tema öeldud ajal sammus faalanks avarasse laugesse lohku ning siis avasid selle nõlvadele ülesseatud katapuldid kiiruga väljaarvutatud distantsilt ja nurkade all marutule. Kolmepangesed naftapotid muutsid lohu silmapilguga tuldpurskavaks vulkaaniks ning mordorlaste võiduhüüe lendas kõrgele üles külma märtsitaevasse.

Lendas – ja katkes kohe, sest lõhki plaksatanud leegitsevatest mustjasoranžidest naftamullidest ilmusid taas nähtavale hallide sõdalaste pealetungivad rivid. Nende keebid hõõgusid ja suitsesid, mõnedel aga lausa põlesid ereda leegiga; põlesid ka nende kehasse kinnijäänud noolte puidust varretüükad. Siis jäi üks nendest elus tõrvikutest – esimese rea paremalt neljas – äkki seisma ja hakkas tükkideks lagunema, paisates üles terve sädemetevihu: kukkunu naabrid täitsid kohe lünga rivis. Võis näha, et pommitamine oli hallidele mõju avaldanud: lohu keskosas, kuhu langes rünnaku põhijõud, vedeles vähemalt poolsada niisugust suitsevat tukki; siiski ei jätnud mõned neist katseid end püsti ajada ja edasi liikuda.

Ülemjuhataja virutas rusikaga kõvasti vastu sadulanuppu – kohe toob valu ta reaalsesse maailma tagasi ning ärkavast ajust haihtuvad mõne minutiga selle öise luupainaja kahvatuvad riismed... Aga tühjagi!... Ta seisab endiselt Pelennori väljal kõrbenud lohu serval, ning tema sõjamehed, kes on valmis temaga minema läbi tule ja vee, pöörduvad kohe korratult põgenema – sest praegu toimuv ei kuulu lihtsalt nende tegevusalasse. Ning siis tõstis ta pikemalt mõtlemata pea kohale jatagani ning sundis kõuehäälse hüüdega „Mordor ja Silm!” oma hobuse kapakule, tehes kaare ümber hallide ridade parema tiiva – sest nimelt sinna oli mingitel oma kaalutlustel nihkunud allalastud visiiriga kiivris duunadan.

Kui Lõunaarmee juhataja faalanksi lähedusse jõudis, pistis hobune äkki korskama ning oleks tagajalgadele tõustes ta peaaegu sadulast heitnud. Alles siis sai ta vaenlase sõjamehi korralikult uurida ning mõistis, et arvukad tänased „paanikatekitajad” polnud valetanud. Need olid tõepoolest elluärganud surnud: hoolikalt kinniõmmeldud silmade ja suudega, väärika välimusega pärgamentjad muumiad; rohekat lima immitsevad, koletislikult pundunud uppunud; mustaks tõmbunud naha räbalatega kaetud luukered, kelle surma põhjust poleks osanud määrata ükski patoanatoom. Koolnud jäid talle otsa vahtima ning nende vaikimise katkestas verdtarretav heli: niimoodi uriseb lambakoer, enne kui vaenlasele kõrri kargab. Ent ülemjuhatajal ei jäänud lihtsalt aega õudust tunda, sest faalanksi paremast tagumisest nurgast oli juba eraldunud kümmekond halli kuju ilmse kavatsusega talle segaduses paigale tardunud duunadani juurde teed tõkestada, nii et ta andis jälle ratsule kannuseid.

Koolnute aheliku läbis ta üllatavalt kergesti: selgus, et nood pole kuigi väledad ning mees mehe vastu kähmluses tema tasemel võitlejale erilist ohtu ei kujuta. Suust tolkneva keele ja poolenisti väljajooksnud pungis silmadega kägistatu jõudis vaevalt mõõga tõsta, kui Lõunaarmee ülemjuhataja ühe välkkiire horisontaalse randmepöördega tal mõõka hoidva käe maha lõi ning seejärel halli kogu hoolikalt peaaegu pooleks raius – paremast õlast alates poolviltu alla välja. Ülejäänud tõmbusid miskipärast kõrvale, tegemata rohkem katset teda takistada. Samal ajal pidas duunadan silmnähtavalt aru, kas võidelda või põgeneda, kuid taibanud, et viimane tal ei õnnestuks, ronis haldjamõõka paljastades otsustavalt sadulast. Või siis niimoodi... Noh, mis siis ikka, kui sa ratsa ei taha – saagu nõnda. Hüüdnud traditsioonilise „Kaitske ennast, üllas söör!” hüppas Lõunaarmee ülemjuhataja kergelt sadulast, mõeldes vilksamisi, et vaevalt küll see põhjast pärit röövel väärib pöördumist „söör”. Faalanks oli selle aja peale juba umbes sada jardi edasi liikunud ja jätkas eemaldumist; taamal olid seitse koolnut oma mitte midagi nägevaid silmi kahevõitlejatelt pööramata paigale tardunud; tekkis pingest helisev vaikus.

Just selsamal hetkel mõistis ülemjuhataja ootamatu, teda hämmastava selgusega, et see kahevõitlus otsustab mitte ainult praeguse lahingu, vaid ka kogu Keskmaa saatuse paljudeks eesseisvateks aastateks. Ja veel lausus ta sisehääl mingi kummalise paluva intonatsiooniga:

„Kuni pole veel hilja, mõtle olukord uuesti läbi! No mõtle palun läbi!” – nagu püüaks teda hoiatada, aga ei teaks, mismoodi. Aga ta on ju niigi kõik juba läbi mõelnud!... Turvis on neil mõlemal kerge, aga niisuguse kujuga kõver jatagan annab loojangumaade sirgele mõõgale alati sada silma ette; poiss paistab olevat vasakukäeline – siit pole mingeid erilisi üllatusi ette näha; ratsa oleks muidugi olnud mugavam, aga ärgem olgem väiklased... Mida siin ikka veel läbi mõelda – nagu öeldakse, las käia!

Duunadan ootas paigal seistes ega proovinudki miskipärast manööverdada: põlved kergelt kõverdatud, püstloodis mõõka hoiab kahe käega, pide vöö kõrgusel: kogu ta äsjane ebakindlus oleks justkui pühitud. Ülemjuhataja vähendas vahemaa kiiresti umbes seitsme sammuni, lähenedes peaaegu põhjalase väljaaste kaugusele, ning alustas petteliikumisi: keha paremale – keha vasakule, ning kasutas seejärel oma lemmik-pettemanöövrit, heites jatagani välkkiirelt õhus paremast käest vasakusse ja tagasi...

Hirmus hoop selga paiskas ta maapinnale. Ta suutis end siiski küljele keerata („Nii, selgroog on terve...”), kergitas pead ja mõtles juba kuidagi väga eemalolevalt: „Jah, ma alahindasin neid... selgub, et need koolnud suudavad liikuda väga kiiresti ja, mis peamine, käratult... Põhja kaabakas...” Hämmastav, aga ta suutis siiski ühele põlvele tõusta, toetudes jataganile nagu kargule; koolnud, kes olid jõudnud ta igast küljest sisse piirata, tardusid tõstetud mõõkadega, jäljeküti käsklust oodates. Too aga ei kiirustanud: lükkas kiivri kuklasse, näris rohukõrt ja uuris võidetud vaenlast huviga. Siis kostis vaikuses ta tasane rahulik hääl:

„Tere tulemast, Lõunaarmee ülem! Ma teadsin, et tuled kahevõitlust pidama, nagu see teil, õilsatel, kombeks on,” ta huuli kõverdas muie, „ning kartsin ainult seda, et sa minu järel hobuselt maha ei tule. Kui oleksid sadulasse jäänud, oleks kõik võinud teisiti minna... Mul on hea meel, et ma sinus ei eksinud, „üllas söör”.”

„Sa võitsid pettusega.”

„Rumal! Ma tulin siia, et võita see sõda ja Gondori kroon, aga mitte mingi lollakas kahevõitlus. Tulkas võib tunnistada, et olen palju kordi surmaga kulli mänginud, aga alati tulemuse, mitte tegevuse pärast.”

„Sa võitsid pettusega,” kordas ülemjuhataja, püüdes mitte köhida – haavatud kopsudest voolav veri täitis tal aegamisi suu. „Isegi Loojangu rüütlid ei anna sulle enam kätt.”

„Muidugi ei anna,” pahvatas duunadan naerma, „sest hakkavad uue Gondori kuninga ees põlvitama. Võitsin su ausas võitluses, mees mehe vastu – vähemalt nii läheb kirja kõigisse kroonikatesse. Aga vaat sinust ei jää isegi nime – tahan ka selle eest hoolitseda. Või tead mis,” ta tardus poolpöördel, jalust tabada püüdes, „võib teha veel huvitavamalt: las tapab su kääbus, vaa-aat nii tillukene päkapikk... karvaste jalgadega. Või eit... Jah, nii me vist teemegi.”

Nende sõnadega lendas ta sadulasse, viipas napilt oma koolnutele ning pööras hobuse kaugele ette jõudnud faalanksile järele. Ainult üks kord vaataski rahulolematult tagasi – tulevad juba või ei. Need aga seisid ikka veel ringis ning nende mõõgad aina tõusid ja langesid nagu talumeeste koodid.

8. PEATÜKK

Kuid lahing kulges muudkui oma rada. Mordori vägi oli tõepoolest ehmunud ja põgenes nüüd koolnute ees võitluseta kahte lehte, kuid väljade lõuna-päevatõusu poolses osas ei leidunud muid Loojangu Koalitsiooni osalisi, kes oleksid suutnud Aragorni tehtud lõhesse tungida. Pealegi näitas kokkupõrge lohu juures, et halle olevusi ei saa pidada „haavamatuiks”: neid tappa oli küll äärmiselt raske, aga siiski võimalik. Aga ajutiselt ülema järelevalveta jäänud faalanks sammus muudkui edasi ja edasi – kuni sattus puht juhuslikult statsionaarsete pikamaa-katapultide laskeulatusse, mis olid ette nähtud Minas Tirithi kindluse pommitamiseks. Mordori insenerid ei sattunud segadusse ning avasid kohe naftast süütemürskudega tule – ainult et mitte enam kolmepangeste savipottidega, vaid neljakümnepangeste tünnidega. Kohutavas tuletormis ja vaenlast nägemata – too tulistas varjatud positsioonidelt – pressis faalanks tuimalt muudkui edasi, jõudes iga sammuga üha sügavamale tõhusa tabamise sektorisse, nii et kui vahtuaetud hobusel kohale kapanud Aragorn viivitamatult taganeda käskis, pidid nad selle tapva teekonna teist korda läbima.

Sel korral olid kaotused nii suured, et duunadan otsustas, kuni pole veel hilja, tungida loojangu suunas põhijõudude juurde; muide, selgus, et ka see pole sugugi lihtne. Orokueeni ratsamehed tiirutasid nüüd ümber räsitud faalanksi nagu piraajad, tõmbasid koolnuid arkaanidega osavasti rivist välja – eriti tagumistest ridadest – lohistasid kõrvale ja hakkisid seal metoodiliselt väikesteks tükkideks. Röövitud kaaslasi vabastada püüdes pidid hallid oma rivi lõhkuma, mis nende mitte eriti kadestamisväärset olukorda veelgi halvendas. Ja siinkohal tuleb Aragornile tunnustust avaldada: ta suutis suletud rivistuse taastada ning oma sõjamehed siiski Gondori väeosade juurde viia, tappes tee peal oma käega kaks Mordori ohvitseri. Tõsi küll, viimased sada viiskümmend jardi pidid nad taas läbima välikatapultide tule all, nii et lõppkokkuvõttes jõudis gondorlaste juurde (ja oleks nemadki äärepealt põgenema pannud) kõigest paarkümmend elluärganud koolnut.

Niisiis, Aragorni hall faalanks sai peaaegu tervenisti hävitatud, kuid oli oma töö teinud. Esiteks tõmbas see ära märkimisväärse hulga mordorlaste jõududest ja eelkõige katapuldid, milleta Minas Tirithi sisekindlustusi vallutada ei õnnestunudki. Veel tähtsam oli aga see, et pärast Lõunaarmee ülemjuhataja kaotust laskis üldjuhtimisest ilma jäänud armee ennast kiskuda „laupkokkupõrkesse”, üleüldisesse hävitamisse. See variant on vaenlase arvulise ülekaalu korral teadagi kõige hukatuslikum. Sellest hoolimata jätkasid mordorlased oskuslikku ja meeleheitlikku võitlust: märtsipäev kaldus juba õhtusse, aga Koalitsioon ei suutnud ikka veel realiseerida oma peaaegu kahekordset üleolekut. Peamised sündmused toimusid põhjasuunal, kus trollide soomusväeosa ja Umbari vibumehed suurtest kaotustest hoolimata ei lasknudki rohirrimitel oma kaitserivistust murda.

Éomer ratsutas aeglaselt piki Rohani ja Dol Amrothi ratsaväe rivi, mis oli just tagasi jõudnud järjekordselt – sel päeval juba neljandalt – tagajärjetult rünnakult. Muide, oli äärmiselt raske nimetada „riviks” seda morni summa, mis koosnes haavatud ning viimase piirini kurnatud inimestest ja hobustest. Ta üritas parajasti sirgeks painutada oma kiivri näokaitset, mille oli lömmi löönud haradrimi oganui, kui talle teatati, et viimases kokkupõrkes langes muude sõjameeste hulgas ka Théoden. Pärast võidukat Raudlinna sõjakäiku oli vanamees endale pähe võtnud, et Éomer kasutab tingimata ära Mordori võitja saabuva ausära ning jätab ta kroonist ilma, ning sellepärast tuleb vennapoega lakkamatu järelevalve all hoida. Sel põhjusel asus ta Rohani retke lõuna-päevatõusu poole isiklikult juhtima, aga enne lahingut kõrvaldas populaarse väejuhi vägede juhtimiselt hoopiski. Kuningas oli kindlalt otsustanud selle lahingu isiklikult võita, „piimahabemete abita”, ning kellegi taktika-alaseid nõuandeid kuulamata pannud mõttetutes otserünnakutes magama Rohani väe parimad sõjamehed, nüüd aga hukkunud ka ise.

Juhtimise üle võtnud Éomer silmitses rohirrimite süngeid ridu, mis olid läbitungiva märtsituule käes kangeks tõmbumas: ta tundis ennast arstina, kellel lubatakse armulikult ravi alustada, kui haige on juba koomasse langenud. Kõige rohkem teeb meelehärmi see, et Mordori armee on täpselt samasuguses kui mitte hullemaski seisundis; kogemused ja väejuhi eksimatu vaist ütlesid talle, et praegu võiks üksainuke pöörane rünnak lahingu saatuse otsustada. Ta nägi selgesti nõrku kohti vaenlase kaitserivistuses, kujutas suurepäraselt ette, kuhu tuleb anda hoop ja kuidas seejärel rünnakut arendada – ent ta teadis seejuures ka seda, et ei söanda praegu anda oma inimestele käsklust „Edasi!” Sest on olemas raudne seadus: käsu võid anda ainult sel juhul, kui oled kindel selle täitmises, vastasel korral tuleb lõpp kõigele, millel püsib sõjavägi. Aga neid siin – tajus ta täiesti selgelt – täna rohkem enam rünnakule ei vii; nad on kasutud.

Ning siis peatas ta hobuse, käskis kõigil sadulast maha tulla – et rohkem inimesi teda näeks – ja alustas vaat niisugust, sõjaaja kohta veidravõitu kõnet:

„Kõik me sureme, poisid: natuke varem või hiljem – pagan, mis vahet seal on? Minu arust on hoopis huvitavam – mis meist pärast saab. Küllap arvate nüüd, et teie ülem on päris ära pööranud, kus leidis nüüd aja hauatagusest elust heietada, aga minu arust praegu just ongi paras aeg. Millal siis veel? Me kõik oleme ju lihtsad poisid – elame metsas, palvetame ratta poole; kui häda on möödas, siis ei mõtlegi selle peale järgmise korrani... Aga arvamusi on siin, poisid, väga mitmesuguseid, siiski oleks ühes asjas kõik justkui sama meelt: igaühele antakse seal tema usku mööda. Ühesõnaga, kui mõni mõtleb, et ta laip kõduneb ära ja muud siia maailma alles ei jäägi peale peotäie põrmu, siis just nõnda temaga lähebki. Muudes uskudes on lugu veel ilusam: näiteks hakkad maa-aluses kuningriigis varjuna ringi hulkuma, kuni siniseks tõmbud – mille poolest nisuke elu hea on, siis on juba tõesti parem tükkis oma maise kestaga ära kõduneda. Mõni kavatseb aegade lõpuni imelises aias rohelise rohu peal lesida, jumalikku nektarit juua ja lautot tinistada; pole paha, ainult minu maitse järgi igavavõitu. Aga Päevatõusu maades, poisid, on imetore usk – mulle rääkis sellest neil päevil üks rändjutlustaja. See tähendab, et usk tervenisti pole kah sugugi paha – ma ei lollita teid sugugi! – aga vaat nende paradiis sobib mulle täpselt.”

Vaatas ringi – justkui kuulavad – ja jätkas:

„Taevastes saalides käib suurem pidu kui kuninga pulm, veini voolab jõgedena, aga eeskava nael, poisid – need on nisukesed huraanid. Piigad, kes on igavesti kaheksateist, ärarääkimata ilusad... Nende väärtusi saab igaüks ise hinnata pealaest jalatallani, sest kannavad nad ainult kullast käevõru. Aga mis puutub keppimisse, siis maa peal nende sarnaseid ei leidu!... Aga siin on üks konks: tee nendesse naudingute saalidesse on lahti ainult õiglast ja pattudeta elu elanud inimestele; meid teiega,” ta laiutas käsi, „ei lasta sinna ukselävelegi...”

Mööda ridu libises nõrk, kuid selgesti märgatav virvendus, tekkis ja vaibus rahulolematu sumin, keegi sülitas südametäiega – ka siin tõmmati alt! Ent Éomer tõstis käe ja taas tekkis vaikus, mida rikkus vaid mulluse rohu elutu kahin.

„Õigemini öeldes – ei oleks lastud, aga üks pilukene on sellistele tolvanitele nagu meie teiega siiski jäetud. Kõikidele, kes on auga langenud lahingus õige asja eest – aga kes julgeb öelda, et meie asi pole õige? – antakse selles suurepärases usus andeks kõik nende patud ning arvatakse nad automaatselt pühameeste hulka. Nii et kui mõni on otsustanud pääseda sellesse paradiisi tulevase patuta elu tagajärjel, siis haarake lipp kätte, poisid! Mina isiklikult selle peale ei looda ning sellepärast kavatsen alustada oma tutvust huraanidega siin ja praegu auväärselt langenu seisukorras – ja millal siis veel nisuke juhus avaneks? Nii et kutsun endaga kaasa kõiki, kes tahavad ja saavad tulla, aga ülejäänutele head siiajäämist!”

Nüüd tõusis ta jalustes püsti ning müristas kõuehäälel kusagile ülespoole, raudkinda ruuporina suu juurde seadnud:

„E-he-hei, tüdrukud!!! Noh, tehke aga lahti oma taevane bordell, kuigi aeg on juba hiline! Olge valmis vastu võtma kolme parimat Rohani ratsaväerügementi – panen oma pea murtud noole vastu mängu, et neid kliente ei unusta te vanaduseni! Meil on aeg rünnakule minna, nii et saabume teie juurde taevasse nii kümne minuti pärast – jõuate just ennast ära pesta!”

Ja juhtus ime – mehed hakkasid elavnema! Ridades kostis naeru ja kunstipäraseid vandesõnu: paremal tiival tunti huvi, kas huraanidelt võib tripperi saada ja kui jah, siis kui kaua seda paradiisis ravitakse. Selleks ajaks Éomerile lähemale sõitnud Dol Amrothi prints Imrahil, oma armuseikluste poolest kuulus mustavuntsiline iludus, pöördus vasaku tiiva noorukese ohvitseri poole, kes punastas nagu mooniõis:

„Ära kurvasta, kornet! Teadjad mehed räägivad, et selles asutuses leidub kaunikesi igale maitsele. Küllap on seal sinu jaoks varutud terve kari romantilisi preilikesi, kes ei jõua ära oodata, et sa neile kuupaistel värsse loeksid!”

Nooruk punastas üldise naeru saatel veel tugevamini ning välgutas kohevate, täiesti tütarlapselike ripsmete alt vihaselt silmi. Éomer aga pööras sel ajal hobust nii kõvasti, et mullakamakad kapjade alt lehvikuna lendu tõusid, ja viipas käega:

„Hobustele, poisid! Küllap on paradiisi maadam uutele külalistele juba parimat veini tooma saatnud. Vannun Tulkase naeru nimel, et igaüks teist saab täna nii palju nurnooni, et võib ennast sellesse uputada – kes taevas, kes maa peal! Langenuid kostitavad valarid, elavaid – Rohani kuningas. Minu järe-e-el!”

Nende sõnadega virutas ta lömmis kiivri kuskile selja taha ning sundis rohkem tagasi vaatamata hobust edasi, just sinna, kus tema vilunud silm märkas trollide soomusjalaväe vankumatus müüris tillukest võõrapärast paika – vastaki odameeste tumedaid ümmargusi kilpe. Vastutuul vilistas kõrvus ja tuuseldas ta higist kokkukleepunud õlekarva juukseid; tema kõrval, peaaegu jalus jaluses kinni, kihutas Imrahil.

„Kurat võtaks, prints, pange kiiver pähe – paremal on vibumehed!!”

„Pärast teid, üllas söör!” paljastas too muiates hambad ning karjus mõõka pea kohal keerutades kamandamisest käheda häälega:

„Dol Amroth ja Luik!”

„Rohan ja Valge Hobune!” vastas Éomer, aga nende selja taga oli tuhande kabja ühine mürin juba suursuguseks staccato’ks paisunud: Rohani ja Dol Amrothi ratsamehed läksid viimsele rünnakule – et võita või surra.

9. PEATÜKK

Kõik teavad, et vastaki jalaväelased pole sama head kui trollid; need siin lendasid Éomeri löögist laiali nagu keeglid ning Loojangu ratsaväe helkiv kiil murdis Mordori kaitserivistuse soomusrüüst raginal läbi. Pisut hiljem tungis mordorlaste tagalasse veel teinegi kiil – Aragorni halli faalanksi jäänustest lõiketeravik, mis paigutatud Gondori soomusväelastest pidemesse. Umbes kuue paiku õhtul sulgusid need kihvad Lõunaarmee ihus, selle laagripaiga ligiduses. Sellega oli võitlus kui niisugune lõppenud ja algas häving: piiramistehnika kohale tekkinud tohutu lõke tõi tihenevast hämarusest esile kord porri kinni jäänud orokueeni vankri haavatutega, kord nooli üleni täistorgitud muumaki, kes omasid ja võõraid lömastades hullunult mööda väljasid tormas. Éomer sattus keset kogu seda võidukat segadust juhuslikult Aragorni peale ning embas parajasti üldiste hõisete saatel tseremoniaalselt oma vennalikku väejuhti, kui märkas täie hooga nende poole lendavat ratsanikku – enne kohatud häbelikku kornetit. Poisike oli ausalt öeldes ennast tublina näidanud – esita või autasu saamiseks. Kui rohirrimid mordorlaste laagri lähedal Lõunaarmee ratsaväe jäänustega kokku põrkasid, astus ta kahevõitlusse haradrimide leitnandiga, paiskas üldiseks hämmastuseks mustanahalise hiiglase sadulast ning kiskus ta õlgadelt maoga kaunistatud veripunase keebi – sellesama, millega ta praegu võidukalt pea kohal vehib. Kümmekonna sammu kaugusel teda isalikult silmitsevatest väepealikest hüppas kornet sadulast, tõmbas kiivri maha, raputas pead nagu peru ratsu ning ootamatult valgus ta õlgadele juuksepahmakas – Rohani steppide õhtupäikesest kullatud sulgjas rohi.

„Éovyn!” suutis Éomer vaid lausuda. „Mida kuradit...”

Noor sõdalane näitas vastuseks keelt, heitis haradrimi keebi hooletult vennale – too aga jäigi jahmunult istuma, õe trofeed vastu rinda surudes – ning jäi Aragorni ette seisma.

„Tere, Ari,” ütles ta rahulikult, kuid ainult Nienna oleks osanud nimetada, mis see rahu maksma läks. „Õnnitlen sind võidu puhul. Nüüd on kõik ettekäänded seoses „sõjaväeteenistusega” kehtetuks muutunud, nagu ma aru saan. Ja kui sul mind rohkem tarvis pole – ütle seda kohe praegu: vannun Varda tähtede nimel, et lõpetan siis su elu mürgitamise.”

„Kuidas sa võisid midagi niisugust mõelda, mu imekaunis amatsoon!” Ja juba istubki ta põigiti mehe sadula ees, vaatab teda säravate silmadega, lobiseb mõttetusi, pärast aga suudleb teda täiesti rahulikult kogu ausa rahva nähes – sest Rohani tütarlapsed ei pea ka muidu kinni lõunamaistest konventsionaalsustest, aga Pelennori lahingu kangelanna võib üldse nende peale sülitada... Ning Éomer vaatas kogu seda idülli, näost aina süngemaks muutudes, ja mõtles endamisi: „Lollike, tee ometi silmad lahti, talle on ju kõik näkku kirjutatud – kes oled sina talle ja kes on tema sulle! No mispärast need lollid küll alati selliste kaabakate võrku langevad – ja oleks ta siis veel mingi ilus mees...” Muide, polnud tema ei esimene ega viimane nõnda mõtleja selles maailmas, ka teistes maailmades mitte...

Valjusti ei hakanud ta muidugi midagi taolist ütlema ning palus vaid: „Noh, näita, mis käel viga on.” Kui õde aga esinema hakkas – et esiteks, ta on täisealine ja saab ise hakkama, aga teiseks, see ei ole isegi mitte kriimustus, vaid lihtsalt niisama... – vaat siis möiratas ta südamest, nii et kõigil kõrvad rulli tõmbasid, ning kirjeldas Pelennori kangelannale lihtsate ja energiliste väljenditega, mida kavatseb temaga teha, kui ta pärast kolmeni lugemist ei ole juba sidumispunktis. Éovyn andis naerdes au – „Just nii, kapten!” – ning ainult selle järgi, kui harjumatult ettevaatlikult ta sadulasse ronis, sai Éomer aru, et tegemist pole hoopiski kriimustusega... Tütarlaps oli aga jõudnud juba venna õla vastu liibuda: „No Éom, no ära mossita, palun, kui tahad, anna mulle korralik nahatäis, ära ainult tädikesele kaebama mine,” ning hõõrus nina vastu ta põske nagu lapsepõlves... Aragorn jälgis neid naeratades ja Éomer võpatas jäljeküti pilku tabades ootamatusest: just sellised on vibuküti silmad hetk enne seda, kui ta noole lendu laseb.

Selle pilgu tähendust mõistis ta alles järgmisel päeval, kui ausalt öeldes oli juba liiga hilja. Tol päeval oli Aragorni telki kogunenud sõjanõukogu, millest võtsid osa Imrahil, Gandalf-Mithrandir ja mõned haldjate väejuhid (nende vägi jõudis kohale öösel – täpselt sõjasaagi jagamise ajaks). Seal seletas duunadan keerutamata Rohani troonipärijale – aga nüüd võis juba öelda, et kuningale – et nüüdsest peale pole too enam liitlane, vaid alam, ning et Minas Tirithi haiglas erikaitse all viibiva Éovyni elu sõltub täielikult sellest, kui mõistlikult käitub ta vend.

„Oo, kalleim Éomer võib vähimagi kahtluseta siit paigast liikumata mind mõõgaga läbi torgata – siis aga jälgida vaat sellest palantírist, mis juhtub tema õega; vaatepilt pole nõrganärvilistele. Ei, ta ise muidugi midagi niisugust ei aima; suvatsege veenduda, kui liigutavalt aitab ta hoolitseda raskelt haavatud prints Faramiri eest. Mis? Tagatis? Tagatiseks on terve mõistus – pärast seda, kui olen Gondori ja Arnori Ühendkuningriigi troonile asunud, pole keegi lihtsalt enam minu jaoks ohtlik...

Mismoodi? Aga väga lihtsalt. Gondori kuningas on surnud, nagu kõik teavad: jaa-jah, kohutav tragöödia – mõistus läks segi ja ta põletas ennast matusetuleriidal ise ära, kujutage ette... Prints Faramir on mürginoolega haavatud ega parane niipea, see sõltub... hm... paljudest asjaoludest. Prints Boromir? Kui kahju. Siin pole mingit lootust: ta langes võitluses orkidega Anduinis, teisel pool Raurose koskesid ja ma tõstsin oma kätega ta surnukeha matuselodjale. Ning kuna käib sõda, siis Isilduri järglasena ei ole mul õigust jätta riiki valitsuseta. Niisiis, ma võtan vastu ülemjuhatuse Gondori armee ja üldse kõigi Loojangu koalitsiooni relvajõudude üle... Kas tahtsite midagi öelda, Éomer?... Ei tahtnud?...

Niisiis, me alustame otsekohe sõjakäiku Mordori vastu; Gondori krooni saan ma mõistagi vastu võtta alles pärast võidukat naasmist. Mis puutub Faramiri, siis olen valmis andma talle vürstlikuks valduseks ehk mõne Gondori maadest – kas või sellesama Ithilieni; ausalt öeldes on ta alati rohkem poeesia ja filosoofia kui riigiasjade vastu huvi tundnud. Muide, pole tarvis nii kaugele ette mõelda: praegu on printsi seisund kriitiline ja võib-olla ei elagi ta üldse meie tagasitulekuni. Nii et palvetage lakkamatult tema tervenemise eest kogu aeg, kui oleme sõjakäigul, kalleim Imrahil – räägitakse, et parima sõbra palvetel on valarite silmis eriline väärtus...

Millal me teele asume? Otsekohe, kui oleme Lõunaarmee riismed Osgiliathi juures lõpuni materdanud. Küsimusi on? Küsimusi ei ole.”

Aga kohe, kui telk tühjaks jäi, lausus Aragorni selja taga seisnud hallis keebis mees aupakliku etteheitega:

„Põhjendamatult riskisite, Teie Majesteet. Sest see Éomer oli täitsa endast väljas – oleks võinud täitsa vabalt kõigele sülitada ja hoobi anda...”

Jäljekütt pööras pisut pead ja surus läbi hammaste:

„Salateenistuse töötaja jaoks tundud sa mulle esiteks liiga jutukana ja teiseks mitte eriti tähelepanelikuna.”

„Olen süüdi, Teie Majesteet... Mithrilist rõngassärk rõivaste all?”

Aragorni pilkav vaade libises üle kõneleja kuivetu tõmmu näo, viibides pisut teise huuli ümbritseval augukeste real. Vaikus kestis pool minutit.

„Ja mina juba mõtlesin, et oled oma hauakambris ajud täiesti ära maganud ja hakkad veel pärima, kust ma selle saanud olen... Muide, kogu aeg läheb meelest küsida, miks teil suud kinni õmmeldakse?”

„Mitte ainult suud, Teie Majesteet. Arvatakse, et kõik muumia kehaavad peavad olema kindlalt suletud. Muidu pöördub minema lennanud hing neljakümnendal päeval kehasse tagasi ja see hakkab elavatele kätte maksma.”

„Üsna naiivne moodus... eee... ärahoidmiseks...”

„Just nii, Teie Majesteet,” lubas hall endale naeratuse. „Sest mina olen ju selle elus tunnistus.”

„Hm. Elus... Aga kuidas on lood „elavatele kättemaksmisega”?”

„Täidame lihtsalt korraldusi. Meie vari on teie vari.”

„See tähendab, et sinu jaoks on ükspuha, kas tappa laps ära või hakata talle isa asemele?”

„Absoluutselt. Teen mõlemat nii hästi, kui suudan.”

„Noh, mis siis ikka, mulle see sobib... Hakka nüüd õige tegelema vaat millega. Hiljuti kiitles üks mu võitluskaaslastest Põhjas, keegi Anakit, purjuspäi oma semude ees, et saab varsti rikkaks nagu Tingol; temal, kas tead, olevat andmeid mingist legendaarsest mõõgast, mille eest teataval isikul polevat kahju ükskõik kui suurt raha anda. Need jutud peavad viivitamatult lõppema.”

„Just nii, Teie Majesteet. Selle loba kuulajad...”

„Mispärast?...”

„Te soovitate siis?...”

„Raiu endale õige peakolusse üks asi, mu kallis. Ma tapan kõhklematult, kuid mitte kunagi – kordan silpide kaupa: mit-te ku-na-gi! – ei tapa ma äärmise vajaduseta. On selge?”

„See on tõeline tarkus, Teie Majesteet.”

„Lubad endale liiga palju, leitnant,” lausus jäljekütt toonil, millest mõni teine vestluskaaslane oleks jääkirmega kattunud.

„Meie vari on teie vari,” kordas hall rahulikult. „Nii et oleme teiega nüüd mõnes mõttes üks tervik. Kas lubate käsku täitma minna?”

*

Polegi jäänud kuigi palju lisada. Loojangu koalitsiooni armee (millesse nüüd kuulusid ka võitjate poole üle jooksnud ja neilt „andeks saanud” vastakid) asus sõjakäigule, mille kõige eredamaks sündmuseks sai 23. märtsil aset leidnud Vestfoldi rohirrimite ja Lossarnahhi sõjameeste mäss, kes keeldusid mõistmast, mis hea pärast peaksid nemad Aragorni krooni pärast oma pead võõrsil pakule panema. Rahutused sõjaväes halastamatult maha surunud, viis duunadan selle Cormalleni väljale, mis asub Morannoni kuru suus, kus kohtaski neid viimaseid riismeid, mille Mordor oma uuretest suutis veel kokku kraapida; too oli ju oma reservid juba täielikult ammendanud, saatnud kõik, mis tal oli, Lõunaarmeesse. Koalitsioon võitis, õigemini öeldes – gondorlased, rohirrimid ja vastakid matsid lihtsalt Morannoni kindlustused oma surnukehade alla; haldjad, nagu tavaliselt, astusid võitlusesse alles siis, kui tegu oli juba tehtud. Võitjate kaotused olid selles lahingus nii suured, et tuli kiiruga kokku luuletada legend tohutust Päevatõusu armeest, mis olevat justkui nende vastas seisnud. Mordorlased hukkusid seal kõik, kaasa arvatud kuningas Sauron; too võitles oma ihukaitseväelastega ühes rivis lihtsas kaptenimundris, nii et tema surnukeha isegi ei tuvastatud. Koalitsiooni edasistest tegudest vestavad Loojangumaade kroonikad rohkem kui napisõnaliselt, kuna võitjate poolt Mordoris korraldatud tapatalgud olid koletud isegi tolleaegse, mitte eriti humaanse ajastu mõõdupuu kohaselt.

Oli, kuidas oli, Gandalfi plaani kroonis edu (noh, kui mitte arvestada pisiasja, et haldjatele ei tulnud pähegi Peeglit tagasi anda) ja Mordori tsivilisatsioon lakkas olemast. Siiski jäi Valge Nõukogu võluritel kuidagi kahe silma vahele üks asjaolu, nimelt see, et Maailmas on Keegi, kellele hirmsasti ei meeldi täielikud võidud ja mitmesugused „lõplikud lahendused”, ning seda oma vastumeelsust võib ta väljendada kõige uskumatumal viisil. Nii ka praegu, silmitsedes ükskõikselt võidetuid – kogu seda rämpsu, mille möödaläinud torm oli kaldale heitnud – peatus eespool nimetatud Kellegi pilk äkki olemast lakanud Lõunaarmee kahel sõdalasel, kes olid kadumas Mordori kõrbe luidete vahele.

10. PEATÜKK

Mordor, Teshgoli nõgu. 3019. aasta 9. aprillil

„Aga miks me ei võiks ööd oodata?” sosistas Haladdin.

„Sellepärast, et kui seal on tõepoolest varitsus ja need poisid pole täielikud ohmud, siis ootavad nad külalisi just pimedas. Aga mida õpetab meile välimäärustik, doktor?” tõstis Cerleg sõrme püsti. „Õigus! „Tee vastupidiselt sellele, mida ootab vaenlane.” Ühesõnaga, enne minu märguannet ärge liikuge siit sammugi, ja eriti mitte siis, kui peaksin sisse kukkuma, hoidku Ainus selle eest. On selge?”

Siis heitis ta veel ühe pilgu rändlaagrile ja pomises:

„Oh, ei meeldi mulle see vaatepilt...”

Teshgoli nõgu kujutas endast kinnistunud luiteid, mille laugetes lohkudes madalate ooside vahel kasvasid küllaltki tihedad valge saksauuli salud ning nõlvad olid kaetud liivarohu ja okastaimedega. Rändlaager – kolm jurtat, mis olid paigutatud kolmnurkselt, sissepääsud selle keskpaiga suunas – asus tuule eest varjatud ovaalses lohus umbkaudu poolteistsada meetrit nende peidukohast eemal, nii et kõik oli näha nagu peo peal. Tunniajalise jälgimise järel ei avastanud Cerleg ümbruskonnas mingit kahtlast liikumist; muide, mittekahtlast liikumist ei esinenud samuti – rändlaager näis väljasurnuna. Kõik see oli väga imelik, kuid midagi oli tarvis otsustada.

Mõne minuti pärast jälgis Haladdin juba hinge kinni pidades, kuidas luuraja oma ruuges keebis sõna otseses mõttes voolas piki pinnavormide peaaegu eristamatuid volte. Üldiselt oli tal muidugi õigus: ainus, millega sõjaväearst praegu aidata sai, oli professionaalile lihtsalt mitte jalgu jääda... Tõsi ta on, kuid varjendis peidus istuda sel ajal, kui kaaslane sinust kahe sammu kaugusel oma peaga riskib, pole just meeldiv. Ta libistas veelkord pilgu piki silmapiiri ning avastas imestusega, et seersant on selle aja jooksul jäljetult kadunud. Täielik müstika; oleks paras aeg uskuma jääda, et mees on ümarpea-sisalikuks muutunud ja liiva alla vajunud, nagu see loom oskab, aga võib-olla (ja see on tõenäolisem) siugleb ta edasi tillukese maona – kõrberästiku eefana. Üle poole tunni uuris arst ümbritsevaid künkaid, nii et silmad valutama hakkasid, kuni märkas viimaks Cerlegit täies pikkuses otse jurtade keskel seisvat.

Tähendab kõik on korras... Tunne, et oht on möödas, tekitas peaaegu füüsilist mõnu: iga ta siiani pinges olnud soon vajus nüüd õndsalt lõdvaks, aga adrenaliini tõttu värvituks muutunud maailm sai jälle tagasi oma kirevuse. Roninud välja peaaegu maani paindunud saksauuli all olevast august, viskas Haladdin kolikompsu kergelt õlale ja hakkas edasi minema, tähelepanelikult jalge ette vahtides – nõlv oli kõrbehiirte urgusid üleni täis. Peaaegu jalamini jõudnud, tõstis ta viimaks silmad ning taipas alles nüüd, et miski on korrast ära, ja kõvasti korrast ära. Orokueen käitus ülimalt kummaliselt: seisis natuke aega vasakpoolse jurta lävel ning hakkas sisse astumata järgmise poole komberdama; just nimelt komberdama – seersandi kõnnak oli kaotanud oma alatise vetruvuse. Ebaloomulikku vaikust, millesse nõgu oli uppunud, rikkus mingi vaevukuuldav pulseeriv undamine – nii, nagu väreleks õlisel laukaveel peened kontsentrilised ringid... Ning siis mõistis ta äkki kõike, sest tundis ära selles helis lihakärbeste müriaadide ühtesulanud sumina.

...Isegi liivasesse pinnasesse ei jõua kümne inimese hauda – neljale täiskasvanule ja kuuele lapsele – kaevata ainsa minutiga; oli tarvis kiirustada, kuid nad leidsid ainult ühe raudlabida, nii et töötada tuli kordamööda. Peaaegu vööni augus seisev Haladdin tõstis silmad ligiastunud Cerlegile.

„Seda et... kaeva sa edasi, ma vist teen ümbruskonnas veel ühe tiiru. Tahan midagi kontrollida.”

„Arvad, et keegi võis ellu jääda ja ennast liivasse peita?”

„Vaevalt küll – paistab, et nad on kõik siin. Lihtsalt seal eemal on liival verejäljed.”

„Aga nad kõik tapeti ju otse jurtades...”

„Vaat selles asi ongi. Ühesõnaga, tööta, ära ainult unusta ringi vaadata. Märku annan vilega – üks pikk ja kaks lühikest.”

„Ühte pikka ja kahte lühikest” kuulis ta juba viie minuti pärast. Seersant viipas kutsuvalt käega väikese düüni otsast, mille kõrval algas karavanitee poole suunduv rada, ning kadus siis selle harja taha. Talle järgnenud Haladdin leidis jäljeküti kükakil mingi tumeda ümara eseme juurest; alles päris lähedale jõudes taipas ta, et see on kaelast saadik liivasse maetud inimese pea, ning et see inimene paistab veel elus olevat. Mõne tolli kaugusel ta huultest – nii, et selleni polnud võimalik ulatuda – seisis savikausike natukese veega.

„Näe, kellega seal võideldi. Kuidas on, doktor, ega me hiljaks jäänud?”

„Ei, kõik on korras; vaata – ta isegi higistab veel, tähendab veetustamise teine staadium on alles alanud. Kiitus Ainsale – päikesepõletusi pole.”

„Jah, ta maeti sihilikult luite varju, et nii ruttu ei sureks: näha on, et nad solvusid tema peale kõvasti... Kas talle juua anda võib?”

„Teise staadiumi puhul – ainult väikeste koguste kaupa. Kuule, aga kuidas sa ära arvasid?...”

„Ausalt öeldes otsisin laipa.”

Nende sõnadega tõstis Cerleg oma nahklähkri mahamaetu mustaks tõmbunud ja lõhenenud huulte juurde. Too võpatas ja hakkas kramplikult neelama, ent tema pooleldi avanenud silmad jäid hägusteks ja elututeks.

„Pea, pea, poiss, ära kiirusta! Kuulsid, mida doktor ütles: mitte kõike korraga. Noh, tõmbame ta õige välja, siin on kuiv liiv, nii et saame labidata hakkama... Võtsite kinni?...”

Liiva pisut laiali ajanud, haarasid nad inimesel kaenla alt ja – „Kolm, neli!...” – tõmbasid ta välja nagu peenrast porgandi. „Oss-sa pagan!...” lausus orokueen südamest, jatagani käepidet pigistades; liivajoad voolasid päästetu rõivastelt, paljastades nende jahmunud pilkudele Gondori ohvitseri rohelise kuue.

Muide, reanimeerimistegevusele ei avaldanud see avastus mingit mõju ja umbes kümne minuti pärast oli nende vang juba „tarvitamiskõlblik”, nagu väljendus Cerleg. Tema halle silmi täitnud hägu oli hajunud ning nüüd vaatasid need kindlalt ja pisut pilklikult. Pilgu üle oma „päästjate” mundrite libistanud, hindas ta oma olukorda ning esitles end nende suureks üllatuseks korralikus, kuigi aktsendiga orokueeni keeles:

„Parun Tangorn, Ithilieni rügemendi leitnant. Kellega mul au on?”

Inimese kohta, kes piinarikkast surmast imekombel pääses ja avastas kohe, et peab surema teist korda, pidas gondorlane ennast lihtsalt suurepäraselt üleval. Luuraja silmitses teda lugupidamisega ning astus pisut kõrvale, kaaslasele märku andes – räägi sina.

„Teise järgu sõjaväearst Haladdin ja seersant Cerleg, Cirith Ungoli jäägrirügement. Muide, nüüd pole see enam oluline.”

„Mispärast?” kergitas leitnant kulme. „Üpris väärikas rügement. Kui mälu mind alt ei vea, siis kohtusime teiega mullu sügisel Osgiliathi juures – Ithilieni omad kaitsesid siis lõunatiiba. Vannun Tulkase rusika nimel – see oli suurepärane võitlus!”

„Kardan, et praegu pole kõige parem hetk nende rüütellike aegade meenutamiseks – meid huvitavad hiljutisemad sündmused. Milline rühm rändlaagri maha nottis? Ülema nimi, meeste arv, ülesanne, edasine liikumissuund? Ja ma ei soovita udu ajada: nagu võite isegi arvata, ei ole meil kalduvusi sentimentaalsuseks.”

„Täiesti õiglane,” kehitas parun õlgu. „Rohkemgi veel... Rühm on moodustatud vastaki palgasõduritest, ülem on Eloar, haldjas. Nagu ma aru sain, on ta mingi Lórieni valitseja sugulane. Arv – üheksa meest. Ülesanne – vahetustega patrullimine karavanitee ümbrusse kuuluvas tsoonis ning territooriumi puhastamine ülestõusnutega võitlemise eesmärgil. Olete rahul?”

Haladdin pigistas tahtmatult silmad kinni ja ta vaimus ilmus jälle kuivanud vereloiku trambitud villasest lõngast nukuke. Vaat siis, mismoodi neil seda nimetatakse – „territooriumi puhastamine”. Mis siis ikka, edaspidi teame...

„Aga kuidas teie, parun, sattusite olukorda, millest me teid leidsime?”

„Kardan, et see on niivõrd uskumatu lugu, et te mind niikuinii ei usu.”

„Noh, siis ütlen mina teile. Te püüdsite seda „puhastamist” takistada ja haavasite seejuures kedagi palgasõduritest. Või isegi tapsite?”

Gondorlane vaatas ilmses segaduses neile otsa.

„Kuidas teie seda teate, kurat võtaks?”

„Pole tähtis. Aga Gondori leitnant käitub igatahes imelikult...”

„Ta käitub nii, nagu peab käituma sõdur ja aadlik,” vastas vang kuivalt. „Loodan, et te ei pea mu kogemata tehtud tunnistust katseks endale elu osta?”

„Oh, ärge muretsege, parun. Arvan, et meil seersandiga tuleb teile võlg maksta, kas või osaliselt: paistab, et nüüd on meie kord rumalusi teha...”

Nende sõnadega vaatas ta orokueeni poole; too kõhkles pisut, kuid lõi siis käega – tee, nagu arvad.

„Vabandust mitte päris kohatu uudishimu eest: aga mida te teete, kui me teid vabaks laseme?”

„Tõesti raske öelda... Kui ma siin Mordoris haldjate kätte satun, viivad nad Eloari meeste poolt alustatu lõpule, kuigi ehk mitte nii eksootilisel viisil.

Tee Gondorisse on mulle suletud – mu valitseja on tapetud, aga tema mõrtsukat ja usurpaatorit ma teenida ei kavatse...”

„Mida te silmas peate, parun? Me ei tea ju mingeid uudiseid Pelennori lahingu päevast saadik...”

„Denethor suri hirmsat surma – olevat justkui ise ennast matusetuleriidal põlema pannud – aga järgmisel päeval, nagu tellitult, ilmus troonipretendent. Asi on selles, et muistse legendi kohaselt, mida keegi pole kunagi tõsiselt võtnud, pidi Gondorit valitsev Anarioni dünastia trooni lihtsalt hoidma müütilise Isilduri järeltulijatele. Vaat selline „järeltulija” ilmuski äkki välja – keegi Aragorn, põhjamaade jäljekütt. Oma dünastiliste õiguste kinnituseks näitas ta mingit mõõka – väidetavalt legendaarset Andúrili. Kes ja millal on üldse näinud sedasama Andúrili? Peale selle demonstreeris ta mõnda imetervendamist käte pealepanemise läbi; tõsi küll, kõik tervendatavad olid miskipärast nende hulgast, kes koos temaga põhjast tulid... Troonprints Faramir lahkus Ithilieni, kus ta on „vürstiks” kapten Beregondi järelevalve all – seesama kapten oli ka Denethori „enesepõletamise” tunnistajaks.”

„Ja kas Loojangumaades ei teinud keegi siis suudki lahti?”

„Aragorni salateenistus – lobisetakse, et see pidavat koosnema haldjate poolt elustatud koolnutest – võõrutas gondorlased kähku selliste küsimuste esitamisest. Éomeri sunnivad nad tegema, mida tahavad, mis pole ka mingi ime: tema õde viibib nüüd koos Faramiriga Ithilienis valve all. Muide, kõige põhjal otsustades on ka Aragorn ise kõigest marionett haldjate käes, tegelikult valitseb aga Gondorit tema Lórienist saadetud naine – Arwen.”

„Aga mis meil Mordoris toimub?”

„Barad-dûr on põhjani maha lõhutud. Praegu moodustavad haldjad igasugu jätistest midagi kohaliku administratsiooni taolist. Mulle tundub, et nad tegelevad mis tahes kultuuriilmingute hävitamisega ja peavad haritud inimestele sihikindlalt jahti. Minu arust on nad tõsimeeli otsustanud teid kiviaega tagasi saata.”

„Aga teid?”

„Arvan, et meiega hakkavad nad tegelema veidi hiljem; praegu on neil meid tarvis.”

„Hüva,” katkestas saabunud vaikuse Cerleg. „Kõigepealt on ikkagi tarvis rändlaagri rahvas maha matta. Ja pärast seda võite teha, mida tahate, aga mina isiklikult kavatsen minna võlga tagasi nõudma selleltsamuselt... mis ta nimi nüüd oligi – Eloar? Sinise jurta perenaine oli mu sugulane, nii et nüüd on ta mu verivaenlane.”

„Kuidas oleks, kui tuleksin teie kampa, seersant?” küsis äkki Tan­gorn ning vastuseks orokueeni hämmastunud pilgule seletas: „Nad võtsid kaasa mu suguvõsa mõõga Unerohi – poleks paha see tagasi saada. Ja üldse, mul poleks midagi selle vastu, et tuua neile poistele tervisi teisest ilmast.”

Luuraja vaatas gondorlasele mõnda aega otse silma, siis noogutas:

„Tangorn... Ma ju mäletan sind eelmisest aastast Osgiliathis. See olid ju sina, kes tookord „odameeste kuninga” Detzvegi maha pani.”

„Täpselt. Oli sihuke lugu.”

„Ainult et sinu käe järele mõõka meil ei leidu. Jataganiga oled kunagi töötanud?”

„Küll ma kuidagimoodi hakkama saan.”

„Noh, hea küll siis.”

11. PEATÜKK

Mordor, Vana Núrneni karavanitee lähedal. 3019. aasta 11. aprilli ööl vastu 12. aprilli

„Aga kus te keelt õppisite, parun?”

„Üldiselt veetsin ma üle kuue aasta Umbaris ja Khandis – kui te seda silmas peate. Aga alustasin juba kodus: prints Faramiril (oleme temaga lapsest saadik sõbrad) oli suurepärane raamatukogu – kõik muidugi päevatõusu keeltes; mis tähendas, et head kraami ei saanud ju raisku lasta... Ma ise sellepärast Mordorisse tulla tahtsingi – et veel viimast korda tuleasemeil tuhnida. Kogusin terve kotitäie raamatuid – selle, muide, võtsid need poisid kah koos Unerohuga kaasa.” Tangorn noogutas pimedusega varjatud kaheküürulise düüni poole, kus praegu oli ööseks laagrisse jäänud Cerlegi jälitatud Eloari rühm. „Leidsin muu hulgas lehekülje suurepärase luuletusega, mis on mulle täiesti tundmatu:

Vannun sõprade ja vaenlaste nimel,

vannun mõõga ja õiglase võitluse nimel,

vannun hommikuse koidutähe nimel,

vannun õhtuse palvekorra nimel...

Ega te juhuslikult tea, kes on autor?”

„See on Saheddin. Üldiselt polegi ta luuletaja, vaid võlur ja alkeemik. Avaldab aeg-ajalt värsse, kinnitades seejuures, et on lihtsalt tõlkinud teistes maailmades loodud tekste. Aga luuletus on tõepoolest väga hea, teil on õigus.”

„Vahva mõte, kurat võtaks!... Sest maailma võib kirjeldada tuhandel viisil, kuid ehe luule, milles ei tohi muuta ainsatki tähte, on arvatavasti neist kõige täpsem ja ökonoomsem ning peab juba sellepärast olema kõige universaalsem! Kui kõigil maailmadel leidubki midagi ühist, siis on see luule – noh, kui muusikat mitte arvestada... Sellised tekstid peavad eksisteerima meist sõltumatult, olles algusest peale kirjutatud kõige Oleva ja Mõeldava kangasse – merekarbi kohinaga, vastamata armastuse valuga, kevadise kõdulõhnaga – tuleb lihtsalt õppida neid ära tundma... Luuletajad teevad seda intuitiivselt, kuid ehk on teie Saheddin tõepoolest avastanud selleks mingi formaliseeritud meetodi – miks ka mitte?”

„Nojah, midagi maagisoonte otsimise kaasaegse teaduse taolist – selle asemel, et kasutada maagitarkade ebakindlaid ennustusi... Tähendab teiegi eeldate, et Maailm on Tekst?”

„See maailm, milles elan mina – kahtlemata. Muide, see on maitseasi...”

„Või veel. Maailm on Tekst,” mõtles Haladdin. „Oleks huvitav kunagi kaine peaga uuesti üle lugeda see lõik siin, milles on kirjas, et ühel ilusal päeval võtan ma kahe sümpaatse elukutselise mõrtsuka seltsis (kes muud nad on siis?) osa jahist üheksale mitteinimesele (mille hea pärast? mille poolest need siin mõnedest teistest erinevad?), aga viimastel minutitel enne lahingut, et kas või hetkeks unustada vasemaitset suus ja vastikut imevat külmatunnet kõhus, andun sügavmõttelistele arutlustele poeesia üle... Tõepoolest, sellise teksti autor jõuab veel kaugele, kujutlusvõimest tal puudust ei tule.”

Siinkohal ta mõlgutused katkesid, sest ere kaksiktäht neid varjava luite harjal vilgatas, nagu oleks selle hetkeks katnud öölinnu siluett. Tähendab ongi kõik... eh, saaks praegu võtta punnsuutäie... Kükitanud, hakkas ta õlakotti toppima oma tänast relva – lühikest, tema jaoks harjumatu konstruktsiooniga orokueeni vibu ja tuppe kuue üksteisest erineva noolega. Tangorn aga, kelle jaoks Cerlegi oskused olid esialgu imeasjaks, jäi tummas hämmastuses vahtima luurajat, kes neist paari sammu kaugusel pimedusest välja ilmus.

„Teie sosistamist, üllad söörid, võib kuulda oma kolmekümne sammu pealt. Nii et kui nende tolguste asemel oleksid minu poisid, loeksite praegu juba Ainsa rüü voltidelt tähekesi kokku... Noh, hea küll, hakkame peale. Paistab, et sain oma verivaenlasel veel viimasest sabaotsast kinni. Nagu ma aru saan, suundub nende üksus sellesse tugipunkti maanteel, millest parun rääkis; minu arvestuste kohaselt on selleni jäänud veel kõigest viis-kuus miili, aga sealt neid enam kätte ei saa. Nii et paigutus tuleb meil selline...”

Luidete liivad ulatusid siin avara, kümnete ruutmeetrite suuruse kivikõrbe loojangupoolse servani välja; see oli süngele kivisele rannale vaikides tormilaineid veeretav meri. Lausa kaldariba kohal kõrgus, nagu peabki, kõige suurem laine – tohutu düün, mis ulatus poole miili pikkuselt kummalegi poole tema jalamil põlevast lõkkest. Haldjas oli laagripaiga targasti valinud; seljatagust varjab düüni nõlv, oma nelikümmend jalga kõrge, aga silme ees on kivikõrbe laudsile pind. Kaks vahimeest, kes on paigutatud piki düüni jalamit lõkkest kahekümne jardi kaugusele lõuna ja põhja poole, katavad täielikult võimalikud rünnakusuunad. Tõsi küll, kütusega on siin kehvavõitu, kuid saksauul põleb ju kaua ja eredalt, peaaegu nagu süsi. Kui igaüks tassib oma küürul kohale kümmekond käsivarrejämedust ronti, pole see eriline vaev ja saab ennast öö läbi soojendada...

„Aga kui see on äkki lõks?” kõrvetas äkki Haladdini mõte. „Paljugi, et Cerleg on ümberringi kõik üle nuuskinud... Nad on kuidagi liiga muretud. Lõket teha, seda veel kuidagi võiks, näha on ainult kivikõrbe poolt küljest, seal aga ei tohiks põhimõtteliselt kedagi olla. Aga see, et tunnimees kõnnib lõkke juurde, et puid lisada ja ennast pisut soojendada, on juba täielik hullumeelsus, ta on ju pärast seda pime oma minutit kolm, kui mitte rohkem...” Lõunapoolse tunnimehe just sellise äraoleku ajal olidki nad hiilinud tema valvepostist kahekümne sammu kaugusele; siia jättis luuraja nad paruniga maha ning lahustus pimeduses – ta pidi veel laagrist paremalt poolt möödudes roomama üle kivikõrbe põhjapoolse tunnimehe juurde. „Ei,” noomis ta ennast, „pole tarvis omaenda varju peale võpatada. Nad on lihtsalt harjunud nii vähe vastupanu kohtama, et valvavad laagripaika ainult moepärast. Pealegi on see viimane öö reidil olla, homme on vahetus, siis tuleb saun, joomine ja nõnda edasi... Saavad preemiaraha orkide äralõigatud kõrvade eest... Huvitav, kas laste kõrvad lähevad sama hinnaga või on natuke odavamad? Noh, jäta järele! Jäta kohe järele!!” Ta hammustas kõigest jõust huulde, tundes, et hakkab jälle värisema nagu tookord seal rändlaagris, kui oli rüvetatud laipu näinud. „Sa pead olema täiesti rahulik, sest sul tuleb kohe laskma hakata... Lõdvestu ja mediteeri... Vaat nii... Vaat nii...”

Ta lamas, ennast külma liiva vastu surudes, ning jälgis tähelepanelikult tunnimeest. Too oli kiivrita (ja õige kah – muidu ei kuule ju midagi), nii et lasta oleks arvatavasti kõige parem pähe. On vast naljakas lugu – inimene seisab omaette, vaatab tähti, mõlgutab mõtteid kõiksugu omal kombel meeldivatest asjadest ega aimagi, et on tegelikult juba kadunuke. „Kadunuke” aga silmitses samal ajal kadedusega seitset lõkke ümber lamavat kogu (kolm lõuna, kolm põhja ja üks loojangu pool, tule ja nõlva vahel), pööras siis vargsel moel kõrvale, võttis põuest plasku, neelatas, kääksatas ja pühkis kärarikkalt huuli. Vää-äga hea... On aga korralagedus... Huvitav, kuidas see tema põhjapoolsele paarimehele meeldib? Ja siis jättis Haladdini süda löögi vahele ning kukkus vilistades kuskile tühjusesse, sest ta taipas – hakkas peale! Kusjuures hakkas peale juba tükk aega tagasi, ainult et tema – lollakas, molutaja! – ei saanud kohe pihta. Ja ka parun pole parem, paras paar... Sest põhjapoolne tunnimees vajus juba jõuetult maapinnale, toetudes seljaga vastu temast kõvasti kinni haaranud Cerlegit; lasknud vastaki kehal hellalt ja käratult liivale vajuda, ilmus luuraja hetke pärast juba magajatega täidetud valgusringi, täpselt nagu rebane küülikutarandikku.

Aegluubis, justkui unes, tõusis Haladdin vibu vinna tõmmates ühele põlvele; külgnägemisega märkas ta endast paremal juba hüppeks valmistuvat parunit. Paistis, et tunnimees oli pimeduses siiski mingit liikumist tabanud, kuid selle asemel, et kohe röökima pista: „Häire!!!” (juhtub ka kõiksuguseid mõistusekaotusi), asus ta kramplikult põue tagasi toppima määrustikuvastast viinaplaskut. Sellest hetkest Haladdinile piisas, et vedada noolesaba lõuani ja langetada nooleots harjumuspäraselt tolli võrra allapoole sihtmärgist – tunnimehe peast, mis valgustatud taustal selgesti välja joonistus. Vahemaa kakskümmend sammu, liikumatu sihtmärk – siin ei laseks rinnalapski mööda. Ta peaaegu ei tundnudki valu, kui lahtilastud vibunöör talle vastu paremat õlavart laksas, sest samal hetkel kostis märki tabanud noole plaksatus, kuiv ja kõlav nagu löök vastu puitu. Vastak heitis käed üles – paremas oli ikka veel see õnnetu plasku – tegi kannal tiiru ja vajus aegamisi kummuli. Parun tormas edasi ja oli tapetust juba möödas, kui lõkke äärest kostis summutatud hüüatus – seersandi jatagan langes esimesele neist kolmest, kes lõkke põhjaküljel lamasid, ning vaikus lagunes silmapilk tuhandeks klirisevaks ja undavaks killuks.

Vastavalt plaanile tegi Haladdin samal ajal ümber laagri tiiru, valgusringist väljapoole hoides ja erinevate häältega karjudes: „Piirake ümber, poisid, ja et ükski litapoeg minema ei pääseks!” – noh, ja muud selles vaimus. Selle asemel, et silmapilk igas suunas laiali tormata, pressisid unisest peast jaburad palgasõdurid instinktiivselt lõkkele lähemale. Lõunaservas põrkas Tangorn kokku kolme mehega; üks neist tõmbas ettevaatlikult kõhust kinni haarates kohe kerra, parun aga jõudis juba üles korjata tal peost kukkunud mõõga, mis oli lai ja – kiidetud olgu Tulas! – ka sirge, visates minema jatagani, millega ta oli sunnitud võitlust alustama. Seejuures langes lõkkevalgus ta näole ning kaks ülejäänut lasid silmapilk relvadel kukkuda ja sööstsid minema, karjudes kõigest kõrist: „Gheu, gheu!!!” (see tähendab vereimeja koolnu, milleks pidavat muutuma matmata jäänud surnud). Midagi taolist ootamata hakkas Haladdin nende pihta laskma liiga hilja ja paistis, et ei tabanudki – igatahes kadusid mõlemad öösse. Cerleg jõudis selles segaduses haavata veel üht põhjapoolset vastakki ning jooksis nüüd kõrvale, hüüdes:

„Hei, Eloar, kus sa oled, argpüks?! Tulin sinu juurde Teshgoli eest vere­hinda nõudma!”

„Olen siin, Mordori sigidik,” vastas pilkav hääl. „Tule minu juurde, ma sügan sind kõrva tagant!” Ja lisas omadele:

„Noh, jätke paanika, laibasööjad! Neid on kõigest kolm ja kohe me peksame neid nagu poisikesi! Tapke pilusilm, tema on pealik, ja ärge vibumehele ette jääge!”

Haldjas ilmus lõkkest pisut paremale, pikk ja kuldjuukseline, kerges nahkturvises, ning iga ta liigutus, iga jooneke ta välimuses tekitasid lummava tunde paindlikust, surmavalt ohtlikust jõust. Millegipärast sarnanes ta oma mõõgale – sinaka tähejää peenele vilkuvale kiirele, millele juba vaid pilku heites rinnus külmaks tõmbus. Cerleg virutas käheda karjatuse saatel jataganiga – pettetorge näkku ja kohe kaarlöök paremale vastu tugipõlve. Eloar tõrjus hooletult ning kohe sai kõigile, sealhulgas isegi teise järgu sõjaväearstile selgeks, et seersant on hammustanud liiga suure suutäie. Hiilimise ja imbumise meister oli sattunud vehklemismeistri otsa ning küsimus oli nüüd vaid selles, mitmendal väljaastel too ta tapab – kas teisel või kolmandal. Ja kõige paremini sai sellest aru Tangorn, kes ainsa silmapilguga läbis viisteist jardi, mis teda võitluspaigast lahutasid, ning ründas haldjat vasakult, heites korratult taganevale luurajale:

„Kata mu selga, tobu!”

Tõelise professionaali töö – pole tähtis, millises valdkonnas – on alati haarav vaatepilt, siin aga läksid omavahel kokku kaks kõrgema klassi meistrit. Kahju küll, pealtvaatajaid oli vähevõitu, ja needki, selle asemel, et lavalise tegevuse peensusi jälgida, tegelesid peamiselt oma asjadega – püüdsid üksteist ära tappa, aga see tegevus, nagu võib kergesti aimata, nõuab teatavat keskendumist. Sellest hoolimata panid mõlemad partnerid oma tegevusse kogu hinge ning nende filigraansed tantsusammud mahtusid matemaatilise täpsusega surmatoova pitsi aukudesse, mida kudus hiilgav teras. Muide, Tangorni märkus selle kohta, et „katta selga” oli rohkem kui asjakohane: seersant pidi otsekohe võitlusse astuma kahe rivisse jäänud vastakiga, kellest üks õnneks kõvasti lonkas. Ainult vibuga relvastatud Haladdinil oli lähivõitlusse astumine – ja üldse pimedusest välja ronimine – karmilt keelatud; kuid omade ja vaenlaste kaleidoskoobi pihta laskmine oleks olnud puhas hullumeelsus, nii et ta lihtsalt liikus sobivat sihtmärki valides pisut eemal ringi.

Vähehaaval sai selgeks, et Tangorn hakkab peale jääma. Kuigi tema vastaki mõõk oli tubli kolme vaksa võrra lühem, oskas ta haldjat kaks korda kriimustada – paremasse õlavarde ja jalga, otse põlve kohale. Nagu teada, taluvad haldjad verekaotust halvasti, nii et Eloari väljaasted kaotasid nüüd iga hetkega oma tormilist täpsust. Parun pressis peale, oodates rahulikult hetke otsustava hoobi andmiseks, kui juhtus midagi seletamatut. Haldja mõõgatera võpatas äkki ja kaldus kõrvale, paljastades täielikult Eloari keha, ning gondorlase mõõk tabas välkkiirelt tema rinna alaosa. Haladdin neelatas tahtmatult, veendununa, et haldja seljast tungib kohe välja verest aurav mõõgatera – sellist hoopi poleks talunud ükski rõngassärk, nahkturvisest rääkimata... Kuid sellelt turviselt põrkas Tangorni mõõk tagasi nagu nõiutud. Haldjas aga, kes ilmselt teadis, et nõnda see juhtubki, haaras kahe käega mõõgast ja virutas kohe vaenlasele kohutava jõuga ülalt alla raiuva hoobi. Sellest hoobist kõrvale põigata ega seda eemale suunata parun enam ei saanud. Ta jõudis vaid ühele põlvele langeda ja Eloari mõõga oma mõõgaga vastu võtta, tera vastu tera. Rabe vastaki teras lendas kildudeks ja haldjamõõk tungis talle peaaegu kolmandiku ulatuses puusa. Tangorn suutis veel ennast kõrvale veeretada, vältides järgmist, maa külge naelutavat lööki, ent haldjas jõudis talle ainsa hüppega järele ja... Ja siis taipas Haladdin, et oodata pole vist enam midagi, ning laskis noole lendu.

Hiljem ta mõistis, et see lask oli lihtsalt võimatu. Doktor laskis niigi üpris keskpäraselt, aga huupi lasta ei osanud üldse; seda enam veel liikuva sihtmärgi pihta, seda enam, et võitlevad vastakid ja Cerleg varjasid Eloari tema eest peaaegu täielikult. Ometi jääb fakt faktiks: ta tulistas tookord sihtimata – ja tema lastud nool tabas haldjat täpselt silma, nii et too „suri enne, kui ta keha maapinda puudutas”, nagu on kombeks öelda.

12. PEATÜKK

Lõke oli selleks ajaks peaaegu kustunud, ent võitlus jätkus ka tihenevas pimeduses. Mõlemad vastakid jätkasid Cerlegi ründamist nagu üles keeratud. Kaks korda laskis Haladdin nende pihta kohe, kui nad seersandist eemale astusid – ja mõlemal korral laskis ta kõige häbiväärsemal kombel mööda. Viimaks laskis lonkav vastak läbi veel ühe hoobi. Ta pillas mõõga, laskus käpuli ning roomas oiates ja haavatud jalga järele vedades minema. Haladdin kavatses juba tüütu tegelase peale sülitada – pagan teda võtaks, pole praegu aega temaga jännata – kuid märkas veel õigel ajal, et mees lohistas end pampudeni ning võttis otse maas istudes sealt välja vibu. Kätt oma mõõgatuppe pistes tundis ta selles aga korrapealt külmaks tõmbudes kõigest ühtainukest noolt. Nad võtsid teineteist üheaegselt sihikule, kuid siis ütlesid doktori närvid üles: ta päästis vibunööri valla ja hüppas kohe paremale, tajudes samal hetkel surmatoovat puhangut, mis sahises vasakul mööda pooleteise jala kaugusel ta kõhust. Vastakil vedas vähem: lasu teinud, ei saanud ta kõrvale põigata ning lamas nüüd selili, Haladdini nool rangluu all. Cerleg sundis samal ajal petteliigutuse abil oma vaenlast end paljastama ning andis talle hoobi kaela. Terve orokueeni nägu oli nüüd kaetud kleepuvate pritsmetega, aga käest pole mõtet rääkidagi – sõrmedelt lausa tilkus... Noh mis, oleks nagu kõik?... Võit, olgu ta...

Minutitki kaotamata kuhjas Haladdin kustuvasse lõkkesse puid ja seadnud end nõnda, et valgust mitte varjata, lõikas üheainsa kätteõpitud liigutusega lõhki sõrmede külge kleepuva Tangorni püksisääre. Verd oli korralikult, kuigi nii sügava haava puhul võis öelda, et mitte just hirmus palju – vähemalt polnud reiearterit riivatud; olgu Ainus kiidetud, et haldjate mõõgaterad on vastaki omadest peaaegu kolm korda õhemad. Nii... žgutt... Nüüd tampoonid... Seersant käis laagripaiga läbi, tehes asjalikult kõigile elumärke ilmutavatele vastakkidele otsa peale, ning laskus siis sõjaväetohtri kõrvale kükakile.

„Mida ütled, doktor?”

„Noh, mis siis ikka – juhtub ka hullemat. Luu on terve, kõõluseid, niipalju kui ma näen, pole peaaegu üldse riivatud, kõige suuremaid veresooni samuti mitte. Ulata mulle õige see kalts.”

„Võta. Kas ta käia saab?”

„Suvatsete nalja teha?...”

„Sel juhul, poisid,” ajas luuraja end raskelt jalule ja rapsis miskipärast põlved hoolikalt liivast puhtaks, „kustutage tuli ja valage vesi kokku. Kaks tükki lasksid ju jalga ja neid sellises pimeduses taga ajada ei ole enam mõtet. Juba enne koitu jõuavad nad sellesse oma tugipunkti maan­teel – ära eksida pole neil lihtsalt kuskile, sörgivad muudkui kivikõrbe äärt mööda tasapisi põhja poole. Kohe, kui midagi näha on, hakkavad nad kõrbet läbi kammima. Saite pihta?”

Tangorn ajas end äkitselt küünarnukile ja Haladdin taipas õudusega, et mees oli olnud täiesti teadvusel kogu selle aja, mil nad ta haavas sonkisid. Lõke valgustas heledalt paruni nägu, mis higist oranžilt läikis. Muide, tema hääl polnud kaotanud endist kindlust, oli ehk ainult pisut kähedam.

„Ärge võtke üldse pähegi, poisid. Lõppude lõpuks ma pidin ju juba üleeile koolnukeseks saama, ja kui mul oleks õnnestunud oma lõppu üle kavaldada, oleksin kasutanud saadud ajapikendust just nimelt nõnda...” Nende sõnadega rebis ta oma krae järsult valla, paljastades unearteri. „Laske käia, seersant, siuh – ja asi korras... sest kuidagimoodi ei tahaks sinna tagasi – kaelast saati liiva sisse. Laske jalga ja õnn kaasa. Kahju, et meie tutvus nii lühikeseks jäi, aga sinna pole enam midagi parata.”

„Mina, parun, olen lihtne inimene,” vastas Cerleg rahulikult, „ning harjunud määrustiku kohaselt käituma. Aga punkt nelikümmend kaks, et te teaksite, ütleb selgelt: halastussurm on lubatud vaid juhul, kui on ilmnenud otsene oht, et haavatu võiks sattuda vaenlase kätte. Nii et kui otsene oht ilmneb – näiteks homme – siis räägime sel teemal edasi.”

„Ärge mängige lolli, seersant! Mille kuradi päralt peaks kõik kolm hukka saama, mind te ju sellega niikuinii ei päästa...”

„Jut-tud rivis!! Koos tulime, koos lähme ka ära – aga kõik muu on Ainsama tahe. Doktor, vaadake õige haldja seljakotike läbi – ega seal apteeki leidu?”

Haladdin sõimas end mõttes eesliks: oleks võinud ka ise taibata, et tuleb haldja väliapteeki otsida. „Nii, mis tal siin siis on?... Suurepärane vibu ja nooletupp kolmekümne noolega, millest igaühel on nahast otsik – ahhaa, tähendab mürgitatud. Imerelv, sellele panen tingimata käpa peale. Kera haldjanööri – kaal pool untsi, maht üks pint, pikkus sada jalga, kannatab välja kolm muumakit. Kulub majapidamises ära. Haldjakuivikud ja plasku haldjaveiniga (mis pole üldsegi vein). Suurepärane – annan kohe parunile lonksu. Rahakott kuld- ja hõbemüntidega – võiks arvata, et palgasõduritele maksmiseks, haldjad ise raha justkui ei kasuta. Jätame endale, tagavarad taskut ei koorma. Kirjutusvahendid ja mingid märkmed... ruunides... kurat, aru midagi ei saa... olgu pealegi, kui ellu jääme, loeme läbi... Ah, siin see ongi, kiitus Ainsale!” Aga avanud väliapteegi, jäi ta tummaks: mida kõike seal küll polnud... ja kõik kõige parema kvaliteediga. Antiseptik – ämblikuvõrk tervendava hallituse hallikasroheliste täpikestega. Valuvaigisti – lillade Khandia moonide kondenseeritud piim-mahlast kuulikesed. Verejooksu peataja – Tuhamägede pilvetagustel aasadel kasvanud mandragora uhmerdatud juur. Stimulaatorid – koolapähklid Haradi soistest džunglitest. Kudede regenereerija – mustjaspruun vaigutaoline mumio, mis viie päevaga suudab murtud luu kokku kasvatada või troofilise haavandi parandada. Peale selle veel palju niisugust, mida polnud praegu aega – ega vajadustki – uurida. Eh, kui vaid Cerleg välja mõtleks, kuidas jälitajad maha raputada, siis paneks tema paruni nädalaga jalule...

Orokueen puistas samal ajal vastakkide pampe, et plaskusid ja toiduratsioone leida – nende olukorras kümme-viisteist minutit enam mingit rolli ei mängi: on tarvis head mõtet, aga kui seda ei tule, siis on lõpp niikuinii. Tähendab nõnda... Võib minna kivikõrbe – ta teadis lähikonnas mitut kiviküngast, milles oli häid lõhesid, aga võib arvata, et esimese asjana hakatakse otsima sealt. Liiva kaevumisest ei saa juttugi olla: tuulevaikuses on jäljerada võimatu täielikult kaotada, selle järgi leitakse kohe üles. Ainus, mis pähe tuleb – tormata loojangu suunas mägedesse, kuidas jalad võtavad, ja proovida jõuda metsase Houtiin-Hotgori platoo servani, kus on tuulest uuristatud koopaid, kuid see on linnulennult üle kolmekümne miili ning kandes seljas haavatut, kes käia ei suuda, muidugi täielik viletsus... Siinkohal katkestas ta mõtisklused paruni hüüe, kes oli paari tubli sõõmu järel pisut elavnenud:

„Seersant, kas tohib teid minutiks segada? Palun vaadake haldjas üle...”

„Aga mis tast vaadata?” tõstis luuraja arusaamatuses pea. „Juba kontrollisin – surnud nagu madu-ussi abordijäänus.”

„Ma ei räägi sellest. Muudkui mõtlen – mis nahast selline rinnakaitse küll on, et mõõk seda ei võta. Vaadake õige järele, ega selle all pole midagi niisugust...”

Cerleg mühatas, kuid katkestas oma tegevuse ja astus taarudes tapetu juurde. Jatagani välja võtnud, pistis ta tera haldja nahkturvise serva alla ning lõikas selle ühe ropsuga kubemest kõrini lahti – nagu oleks suurt kala rappinud.

„Ets kae, tõepoolest rõngassärk! Ja mingi imelik, elu sees pole nisukest näind...”

„Justkui helendaks, eks?”

„Täpselt. Kuule, kas sa teadsid või mõtlesid praegu välja?”

„Kui oleksin teadnud, siis poleks tema trikist end petta lasknud,” torises Tangorn. „See on ju mithril. Ma poleks suutnudki seda rõngassärki läbi raiuda, keegi Keskmaal ei suudaks.”

Cerleg heitis parunile terava tähelepaneliku pilgu – professionaal hindas professionaali. Juurde astunud Haladdin aitas seersandil selle väärtusliku soomuselise naha surnu seljast ära võtta ning uuris seda nüüd hoolega. Metall helendas tõepoolest nõrgalt, meenutades kontsentreeritud kuuvalguse tükikest, ja oli katsudes soe. Rõngassärk kaalus vast pisut rohkem kui unts ja oli nii õhuke, et selle sai apelsini suuruseks palliks pihku koguda. Kui see tal kogemata sõrmede vahelt välja libises ja hõbedase lombina jalge ette voolas, mõtles ta, et kuupaistelisel ööl oleks seda maas olevate valguslaikude seast võimatu üles leida.

„Ja mina mõtlesin, et mithril on ainult legend...”

„Nagu näete – ei ole... Arvan, et ühe niisuguse rõngassärgi eest saaks osta pool Minas Tirithit ja terve Edorase pealekauba. Neid on kogu Keskmaal alles jäänud umbes kakskümmend ja juurde enam ei tule – saladus on kaotsi läinud.”

„Aga miks ta seda siis nende dekoratsioonide all varjas?”

„Sellepärast,” vastas Tangorni eest luuraja, „et ainult poolearuline vehib rahva ees oma trumpidega. Uruk-hai Suure põhimõte on: „Kui oled nõrk, siis näita vaenlasele, et oled tugev; kui oled tugev – näita, et oled nõrk”.”

„Õigus,” noogutas parun. „Ja siis veel vastakid. Kui need laibasööjad oleksid mithrilist rõngassärgist aimu saanud, oleksid nad esimese asjana võtnud haldjal kõri maha ja tõmmanud särgiga kuskile lõuna poole – kas või sinnasamasse Umbarisse – ning saanud seal rikkaks. Kui muidugi poleks jagamisel üksteist maha nottinud...”

Seersant lasi mornilt vilet.

„Aina paremaks läheb! Tuleb välja, et see Eloar oli tõepoolest nende tähtis nina... Niisiis võib arvata, et meie jõuku otsides ei pea haldjad paljuks kivikõrbes iga kivikest teistpidi pöörata ja iga luidet läbi sõeluda. Ei hakka sel puhul inimeste ega ajaga koonerdama...”

Ta kujutas vaevata üksikasjalikult ette, kuidas see kõik toimuma hakkab, kuna oli ka ise läbikammimisoperatsioonidest korduvalt osa võtnud – nii ulukina kui jahimehena. Võib arvata, et nad koondavad siia vähemalt poolsada jala- ja ratsameest – nii palju, kui neid maantee selles osas üldse leidub. Ratsanikud lõikavad esimese asjana läbi tee Houtiin-Hotgorisse ja sulgevad oma kaare kivikõrbe läbipääsmatul serval, aga jalamehed hakkavad hävitatud laagri juurest parvena liikuma, torkides tee peal läbi iga liivauru. Nõnda tegutsedes saab hakkama ka kogenud jäljeküttideta – siin (nagu muide igal pool) saavad nad vaenlase lihtsalt arvulise ülekaaluga tuimalt laiaks litsuda. Peakorteriks valib see jõuk lähima tugipunkti – ainult seal on piisavalt suur kaev ning sinna viiakse ka operatsiooni juhataja staap...

Cerleg teadis hästi kõnealust „tugipunkti” – see oli karavanserai, maha jäetud koos terve vana Núrneni maanteega sestpeale, kui Núrneni loojangupoolne lähiümbrus oli niisutussüsteemi meistrite ponnistuste tagajärjel surnud soolakuks muutunud. See oli avar nelinurkne samaantellistest hoone koos mitmesuguste savist kõrvalhoonetega; selle taga laiusid eelmise, maavärinas hävinud karavanserai baktria astelpõõsastesse ja tihedasse umbrohtu kasvanud varemed... Oot-oot!... Muide, need varemed on küll viimane koht, kust neil pähe tuleks otsida!... Just nimelt – viimane; selles mõttes, et varem või hiljem jõuavad nad välistamismeetodit rakendades ka sinna. Kahju – esmapilgul tundub plaan päris kena... Aga kui panna maha valejälg – jänesehaagid ja kõrvalepõige?... Noh, aga kuhu siis pärast?...

Öised minutid voolasid samal ajal nagu vesi katkisest nahklähkrist ning luuraja näoilmes ja kehahoiakus peegeldus äkki midagi sellist, et Haladdin mõistis halastamatu selgusega: ka Cerleg ei näe ühtki pääseteed. Pehme jäine käsi ronis doktori sisikonda ja hakkas seda ruttamata sõrmitsema nagu paadipõhjas pekslevat kala; see polnud sõduri hirm lahingu eel (selle oli ta täna juba läbi elanud), vaid hoopis midagi muud, mis oli lähisuguluses äkitselt ära kadunud lapse tumeda irratsionaalse õudusega. Alles praegu mõistis ta, et Cerleg mitte ainult ei roomanud talle vett tooma läbi haldjatest kubiseva metsa Osgiliathi lähedal ega tassinud teda seljas Minas Morguli tunnimeeste nina all – kõik need päevad oli luuraja katnud doktorit oma võimsa ja mugava kaitsva auraga – „rahulik ilme näol, kord majas” – ja just nimelt see oli nüüd puruks kistud. Ausalt öeldes oligi Haladdin seganud ennast sellesse lollakasse „kättemaksuaktsiooni” ainult sellepärast, et uskus kindlalt: parem on sattuda kibedasse madinasse, aga koos Cerlegiga – ja seekord pani ta mööda. Ring oli sulgunud – Eloar maksis Teshgoli eest, nemad maksavad mõne tunni pärast selle düüni eest... Ning siis kaotas ta hirmu ja meeleheite tõttu pea ning röökis orokueenile näkku:

„Noh, kas oled rahul?!! Maksid täie mõõduga kätte ja nüüd muudkui imetled oma kätetööd?! Maksid kõigi meiega ühe haldjast närukaela eest, et ta maapõhja kaoks!!”

„Kuidas sa ütlesidki?” vastas Cerleg, imelik nägu peas. „Et see haldjas maapõhja kaoks või?”

13. PEATÜKK

Ja poolelt sõnalt vakatanud Haladdin nägi enda ees endist, harjumuspärast Cerlegit – kes alati teab, mida on tarvis teha.

„Anna andeks,” pomises ta vaikselt, teadmata, kuhu silmi peita.

„Hea küll, juhtub; unustame ära. Aga nüüd tuleta täpselt meelde – ja teie, parun, samuti – kas need kaks vastakki lasid jalga siis, kui ma olin Eloariga juba kokku läinud, või varem? Enne seda või pärast?”

„Minu meelest enne...”

„Täpselt nii, seersant, enne. Võin pea pandiks anda.”

„Kõik on õige. See tähendab, et nad ei tea mitte ainult haldja surmast, vaid ka seda, et ta üldse võitlusse sekkus... Nüüd nõnda... Doktor, kas parun suudaks käia kas või kaks-kolm miili? Kui tal on kargud?”

„Kui on kargud, siis vist suudaks. Pumpan ta valuvaigisteid täis... Tõsi küll, pärast järgneb selline reaktsioon, et...”

„Tegutsege, doktor – või muidu tal ei tulegi mingit „pärast”! Võtke apteek, natuke vett ja neidsamu küpsiseid – muud mitte midagi. Noh, ja mingi relv, korra kohaselt...”

Mõne minuti pärast ulatas seersant Tangornile paari ristikujulisi karke, mis ta oli vastakkide lühemaks tehtud odadest kohapeal valmistanud, ning alustas instrueerimist.

„Nüüd jaguneme. Teie lähete kivikõrbe äärde ja hakkate otse selle serva mööda põhja poole liikuma...”

„Kuidas põhja poole?! Seal on ju valvepost!”

„Just nimelt.”

„A-a-a, sain aru... „Tegutse vastupidiselt sellele, mida vaenlane ootab...””

„Pea sul lõikab, meedik! Jätkan. Kivikõrbest liiva peale mitte minna. Kui – õigemini siis, kui – parun hakkab ära vajuma, tuleb sul ta selga võtta: karke seejuures mitte maha jätta, on selge? Jälgi kogu aeg, et haav lahti ei läheks, muidu tilgub veri sideme alt raja maha. Teie jaoks on peamine mitte jälgi jätta; kivikõrbe klibu peal pole see raske... Aga mina jõuan teile järele umbes kahe... kahe ja poole tunni pärast.”

„Mis sul mõttes on?”

„Pärast seletan – praegu on juba iga minut arvel. Edasi, kotkad – marsisammul!... Hei, pea kinni! Viska õige paar koolapähklit – ega need mullegi kahju tee.”

Ning eemalduvaid kaaslasi pilguga saates asus luuraja tööle. Tal tuli teha veel tohutu hulk asju, millest osa olid pisiasjad, mis võisid selles segaduses hõlpsasti meelest minna. Näiteks korjata kokku kõik see kola, mida võiks pärastpoole vaja minna, kui nad peaksid sellest kitsikusest eluga pääsema – alustades haldjate relvadest ja lõpetades Tangorni raamatutega – ning orientiire meelde jättes korralikult maha matta. Kokku panna oma komps – vesi, toiduratsioonid, soojad keebid, relvad – ja see kivikõrbe tassida. No nii – ja nüüd kõige tähtsam.

Cerlegi mõte, millele Haladdin ta ootamatult viis, seisnes järgmises. Kui oletada, et Eloar öises rünnakus ei hukkunud, vaid põgenes kõrbesse ja eksis ära (väga vabalt võis eksida – haldjas kõrbes on sama, mis orokueen metsas), siis hakkavad need poisid kahtlemata kõigepealt otsima oma printsi (või kes ta neil seal oli) ja alles pärast seda partisane, kes kuus vastaki palgasõdurit maha lõid (pole kuigi suur kaotus). Ja nüüd pidi ta selle jampsliku oletuse kindlaks faktiks muutma.

Ta läks haldja juurde, kiskus tal jalast mokassiinid ja korjas üles sealsamas vedeleva lõhkilõigatud rinnaturvise, märkas seejuures tapetu vasakus käes olevat lihtsat hõbesõrmust ning pistis selle igaks juhuks taskusse. Siis kaevas paari jala sügavuse augu, mattis sellesse laiba ning silus liiva hoolikalt tasaseks. Iseenesest oli selline teguviis küllaltki naiivne – kui mitte tekitada seejuures muljet, et liivapind selles kohas on ammust aega puutumata. Selleks läheb tarvis mõne vastaki laipa, soovitavalt minimaalsete vigastustega: arvatavasti sobib see Haladdini noolega tapetud tunnimees väga hästi. Cerleg kandis ta ettevaatlikult sinna, kuhu oli maetud haldjas, lõikas vastaki kõri läbi ühest kõrvast teiseni ja „laskis vere välja”, nagu seda teevad jahimehed oma saagiga. Pärast seda pani ta mehe vereloiku, seades surnukeha loomulikumasse asendisse. Nüüd tundus täiesti ilmne, et palgasõdur suri nimelt siin: arvatavasti hakataks otsima üht laipa teise alt, mis on kangestunud verest läbiimbunud liival, üksnes siis, kui on täpselt teada, et see seal on – normaalsele inimesele ei peaks niisugune asi pähe tulema.

Niisiis, pool on nüüd tehtud – päris haldjas on kadunud. Nüüd peab ilmuma tema teisik – elus ja isegi väga väle. Orokueen tõmbas jalga haldja mokassiinid (”Kurat, mitte ei mõista, kuidas saab selliseid papukesi kanda – ilma normaalse kõva tallata!”) ja jooksis piki düüni jalamit lõuna poole, üritades tihkema pinnasega lõikudele head jälge jätta; üleni lõhki lõigatud rinnaturvise tõmbas ta selga nagu vesti, käes kandis aga oma saapaid, milleta kõrbes just kaua ei kõnni. Eemaldunud laagrikohast oma poolteist miili, jäi seersant seisma; ta polnud kunagi eriline jooksumees olnud ja süda peksis tal juba päris kurgus, üritades välja karata. Muide, vahemaa oli juba piisav ning „haldjas” pidi nüüd keerama kivikõrbe, kust jälgi leida oli praktiliselt võimatu. Umbes viieteistkümne sammu kaugusel kohast, kus jälg katkes, viskas luuraja kiviklibule Eloari nahkturvise; sellega sai kinnitust nii põgeneja isik kui ka kaudselt tema liikumissuund – endiselt lõunasse.

„Stopp,” ütles ta endale, „pea kinni ja mõtle veel kord järele. Võib-olla ei peaks seda rinnaturvist üldse maha viskama, kuidagi väga sihilikult kukub välja... Nii, pane ennast tema asemele. Sa oled põgenik, ei kujuta eriti ette, kuhu edasi minna; paistab, et jälitajatest oled lahti saanud, aga nüüd pead kõmpima teadmata kaua mööda seda hirmsat kõrbe, mis sinu jaoks on palju hirmsam kui mõni inimesest vaenlane. Just paras aeg, et kandami kergendamiseks maha jätta kõik, mis vähegi võimalik. Sellest turvisest on nagunii kasu õige vähe, aga kui ellu jääd, siis ostad endale esimesest relvapoest täpselt samasuguse... Usutav? – täiesti. Aga miks ta võttis selle seljast praegu ja mitte varem? Noh, polnud lihtsalt mahti sellele mõelda, sest ta ju ei teadnud, kas aetakse taga või mitte, siin aga jäi parajasti seisma, vaatas ringi... Usutav? – kahtlemata. Aga miks see lõhki on lõigatud? Sest selle leiavad peaaegu kindlasti mitte omad, vaid need, kes minu peale jahti peavad; muide, jahti peavad nad kindlasti jälgi mööda, nii et paras aeg on liivalt kiviklibu peale minna... Usutav? – arvatavasti... Lõppude lõpuks pole tarvis vaenlasi lollideks pidada, aga ennast nende ülima läbinägelikkusega hirmutada kah ei maksa.”

Ta oli juba täiesti valmis tagasi sööstma – pani mokassiinide asemel jalga saapad ja mälus räigelt kibedat koolapähklit, kui viimane pilk rinnaturvisele (see vedeles kivikõrbe kividel nagu purunenud munakoor) ta külma higiga kattis, kui ta peaaegu tehtud viga taipas. Munakoor... „Stopp, aga kuidas haldjas sellest koorus – kas lõikas otse seljas lõhki või? Vaat niisuguste pisiasjade tõttu, muide, just võibki maani maha põleda!... Nii... teha küljel olevad nöörid lahti... Ei! Mitte lahti teha, vaid läbi lõigata: mul on kiire, aga turvist ei lähe mul enam tarvis. Vaat nüüd on korras.”

Tagasi jooksis ta mööda kivikõrbe, hoides suunda kustuva lõkke vaevumärgatava kuma järgi, mille juures teda ootas varustuse pamp. Koola täitis keha petliku kergusega ja ta pidi nüüd oma jooksuhoogu pidurdama – muidu võis väga lihtsalt südame üle pingutada. Pambu üles korjanud, käskis ta endal mõne minuti puhata ja sööstis siis jälle edasi; nüüd pidi ta eespool otsima Haladdini ja Tangornit ning loomulikult aeglustas see edasiliikumist. Selgus, et nood on läbinud juba kaks miili – suurepärane tempo, seda poleks osanud lootagi. Esimesena märkas luuraja Haladdini – too puhkas, istunud otse maapinnale ja pööranud veretu, mitte midagi väljendava näo tähtede poole. Parun aga, keda doktor oli viimased pool miili seljas tassinud, oli jälle oma kargud alla võtnud ja üritas jonnakalt järjekordsed kümmekond jalga edasi punnitada.

„Kas haldjaveini olete juba viimase tilgani sisse imenud?”

„Jätsime sulle ka.”

Cerleg vaatas kaaslased üle, arvutas järelejäänud vahemaa ning käskis kõigil võtta annuse koolat. Ta teadis, et homme (kui see peaks nende jaoks üldse saabuma) maksvad nende organismid nii selle aine kui ka moonivaigu kasutamise eest kohutavat hinda, kuid valikut ei olnud – muidu ei jõua nad kindlasti kohale. Hiljem veendus Haladdin, et teekonna see lõik on tal täielikult meelest pühitud. Sealjuures mäletas ta selgelt, et koola mitte ainult puhus ta piinatud lihastesse uut jõudu, vaid teravdas ebaharilikult ka tema tajusid, võimaldades justkui haarata endasse korraga kõike ümberringi – alates tähejoonisest, milles puhkes õitsele tohutu hulk talle varem nähtamatuid tillukesi tähekesi, kuni kellegi mõeldamatult kauge sõnnikulõkkekese lõhnani – aga vaat nende teekonna ühtki üksikasja meelde tuletada ei õnnestu.

See mälulünk lõppes sama äkki, kui oli alanudki; maailm omandas taas reaalsuse ning koos sellega ka valu ja üle mõistuse käiva väsimuse, nii suure, et see tõrjus kusagile mõistuse tagamaadele isegi ohutunde. Selgus, et nad lamavad juba ennast vastu maad surudes tillukese künka taga, umbes kolmekümne jardi kaugusel ihaldatud varemetest, mille tagant võis algavas koidueelses hämaruses aimata tugipunkti massiivset kuupi.

„Ehk teeme järsu sööstu?” küsis ta üksnes huuli liigutades.

„Ma s-sulle teen sööstu!” sisistas luuraja raevukalt. „Vahimeest katusel ei näe või?”

„Aga tema meid näeb?”

„Veel mitte: tema on halli taeva taustal, meie tumedal pinnasel. Aga kui tõmblema hakkad, märkab tingimata.”

„Juba koidab ju...”

„Paneksid õige suu kinni, ah? Niigi on jälk olla...” Aga kivine maapind Haladdini all hakkas äkki endast välja paiskama uut kurjakuulutavat heli – kuiva tormilist klavessiinitaolist klõbinat, mis muutus kiiresti mägede kivivaringu kõminaks: mööda teed lähenes kapates suur ratsasalk ning uuesti ligihiilinud paaniline hirm kisendas talle otse kõrva:

„Märkasid! Piiravad ümber!... Põgenege!!!” Ja siis tõi ta taas mõistusele seersandi rahulik sosin:

„Valmis olla! Minu käskluse peale – mitte enne! – jookseme kõigest jõust. Pamp, kargud ja relvad jäävad sulle, parun mulle. See on meie võimalus – esimene ja viimane.”

Salk jõudis samal ajal tugipunkti, kus puhkes kohe sellistel puhkudel tavapärane segadus: ratsanikud tegid vandudes endale teed sagivate jalameeste vahel, saabunud ja kohalikud ülemad klaarisid vahekordi, vastakkide kurguhäälsed hõiked segunesid haldjate äreva sädinaga; katusele ilmus ühe kogu asemel tervelt kolm – ning just nüüd kuuliski Haladdin, oma kõrvu uskumata, vaikset käsklust: „Edasi!”

Kunagi varem oma elus polnud ta jooksnud nii kiiresti – kust ta küll selleks jõu võttis? Kihutanud hetkega „pimedasse tsooni” pooleldi varisenud müüri taga, viskas ta koorma maha ja jõudis veel vastu joosta poolel teel olevale Cerlegile, kes seljas parunit tassis. Luuraja aga raputas vaid pead – mängus on sekundid, asendi muutmine võtab rohkem aega. Oh, rutem, rutem ometi!! Oo, Ainsam, kui kaua need tolvanitest vahimehed veel uustulnukaid jõllitavad – sekundi? Kolm? Kümme? Nad jõudsid varemeteni, oodates iga hetk röögatust „Häire!”, ning vajusid kohe pikali; Tangorn oli vist juba omadega täitsa läbi – isegi ei oianud. Käsi ja nägu baktria astelpõõsa tihedas tihnikus marraskile kiskudes pressisid nad end läbi laia lõhe müüris – ning sattusid äkki peaaegu tervesse tuppa. Kõik seinad olid terved, ainult laes haigutas suur auk, millest võis näha iga hetkega hallimaks muutuvat koidikutaevast; sissepääs oli purunenud telliste hunnikuga täielikult kinni varisenud. Allas nüüd jõudis Haladdinile pärale: murdsime ikkagi läbi! Neil on nüüd varjupaik, millest kindlamat ei saagi olla – nagu pardil, kes haub oma poegi otse jahipistriku pesa all.

Ta sulges hetkeks silmad, seljaga vastu seina vajudes – ning lahked lained haarasid ta kohe oma rüppe ja kandsid kusagile kaugustesse, salalikult sosistades: „Kõik on möödas... puhka... kõigest paar minutit... sa oled selle ära teeninud...” Üles-alla... üles-alla... „Mis viga on?... Cerleg?... Miks ta mind nii vihaselt õlast raputab? Oh, kurat!! Aitäh sulle, sõber – ma pean ju otsekohe hakkama Tangorniga tegelema!... Ja mingit „paari minutit” mul muidugi ei ole – kohe lõpeb koola mõju ja siis varisen ma hoopiski tükkideks... Kus see kuradima apteek on?...”

14. PEATÜKK

Mordor, Houtiin-Hotgori platoo. 3019. aasta 21. aprillil

Õhtu hakkas kätte jõudma. Päikese sulakuld kees ikka alles tiiglis, mille moodustasid Tuhamägede kaks tippu, paiskudes sealt välja teravate kõrvetavate piiskadena, kuid läbipaistev lillakas vine hakkas juba nagu loojangueelse guašiga varjutatud eelmäestikule laskuma. Taevalaotuse pisut külmavõitu türkiis, mis oli päevatõusu poolses servas peaaegu lasuuriks tihenenud, varjutas harmooniliselt Houtiin-Hotgori metsaseid järsakuid, mis olid Khandia kõrvitsa sisu värvi kollakasroosad ning täis sügavaid muskaatmusti lõhanguid. Platoole eelnevate lamedatipuliste saviküngaste nõlvad olid üle tõmmatud koirohust ja kõrbetaimedest koosneva tuhavärvi krepiga, mida siin-seal ilmestasid laiad punased pintslilöögid – metsikute tulpidega täidetud aasad.

Need lilled tekitasid Haladdinis kahetisi tundeid. Nii ilus, kui oli iga üksik tulp, sama ebaloomulikud ja pahaendelised tundusid nendest moodustatud ühtlased pooleaakrised vaibad. Võib-olla meenutas nende värv liiga täpselt verd: heledat arteriaalset, kui päike neid valgustas, või tumedat venoosset, kui neile langes õhtuvari, nagu praegu. Koirohi ja tulbid; tuhk ja veri. Muide, muul ajal oleksid tal arvatavasti tekkinud muud assotsiatsioonid.

„Umbes poolteist miili on veel jäänud.” Eesotsas sammuv Cerleg pööras kaaslaste poole ja noogutas erksa roheluselaigu suunas, mis oli nagu laia lõhandiku suudmest eelmäestiku kollasele savile voolanud. „Noh, parun, kuidas on, kas istume puhkama või paneme auru juurde – ja siis jääme juba kohe inimese kombel laagrisse?”

„Poisid, lõpetage mu vati sees hoidmine,” vastas gondorlane ärritusega; ta toetus juba küllalt kindlalt jalale, kuigi kasutas esialgu veel karke, ning oli isegi saanud oma tahtmise, et võiks osa koormast kanda. „Nii ma ei jõuagi normaalsesse režiimi tagasi.”

„Niisuguste pretensioonidega pöördu õige tohtri poole – see pole minu rida. Mida meditsiin meile praegu soovitab, ah?”

„Muidugi koolat mäluda,” ühmas Haladdin.

„Ptüi, kus ütles!...”

Nali oli tõepoolest kahtlase väärtusega: juba üksi tugipunkti varemetesse viinud kiirmarsi meenutamisest läks süda pahaks. Koola ei anna tegelikult organismile mingit uut jõudu – ainult mobiliseerib selles leiduvad ressursid. Taoline mobiliseerimine juhtub teinekord ka päris iseenesest – kui inimene oma elu päästmiseks hüppab vaata et tosina jardi kõrgusele või tõmbab paljaste kätega maapinnast välja mitu head tsentnerit kaaluva kivirahnu; koola aga võimaldab selliseid kangelastegusid teha „tellimise peale”, mille järel tuleb tasumise tund: inimesest, kes on vajalikul hetkel oma jõuvarud viimseni ammendanud, saab pooleteiseks ööpäevaks täielik kissell – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Täpselt nii läkski nendega tol hommikul, kui Haladdin oli vaevalt jõudnud Tangorni reie kiirustades kinni nõeluda. Parun hakkas varsti üleni vappuma – haavapalaviku põhjustatud külmavärinatele lisandus varsti oopiumi „pohmelus”; ta vajas kohest abi, ent arst ja luuraja kujutasid selleks ajaks endast juba kaldale paisatud meduuse; nad ei suutnud liigutada mitte ainult käsi, vaid isegi silmamunasid. Umbes kümne tunni pärast suutis Cerleg end siiski püsti ajada, kuid tema oskas haavatut vaid haldjaveini jääkidega joota ja kõigisse keepidesse mähkida; Haladdin aga ärkas liiga hilja, nii et paruni tõbe juba eos lämmatada ei õnnestunud. Kuigi läks korda üldist sepsist ära hoida, arenes haava ümbruses tugev lokaalne mädanik; Tangornil tekkis kõrge palavik, ta kaotas teadvuse, ning mis kõige hullem, hakkas kõva häälega sonima. Samas luusisid ümberringi pidevalt sõdurid – nad kasutasid varemete tagakülge kemmerguna – nii et seersant kaalus juba täiesti tõsiselt, kas ei peaks parunile lõppu peale tegema, enne kui too oma pomisemisega neid kõiki hauda viib...

Kiitus Ainsamale, sellega läks siiski õnneks – ravi teisel päeval tegid haldjate antiseptikud oma töö, haavatu palavik langes ja haav hakkas kiiresti kinni tõmbuma. Kuid sellega ei olnud seiklused siiski veel lõppenud. Selgus, et ühes naabruses asuvas purustatud tubadest panid tugipunkti palgasõdurid ohvitseride eest salaja käima vaadi arakit – kohalikku mõdu, mida valmistati mannast – ning roomasid pimeduse saabudes sinna kokku kruusikest kummutama. Sõduritega harjusid nad peaaegu ära – muudkui istu aga sel ajal vaikselt nagu hiir viha all, sest nende komando oli varemete ülejäänud osast õnneks kindlalt isoleeritud; siiski kujutas Haladdin endale värvikalt ette, kuidas mõni garnisoni usin korrapidaja ei peaks eluveeallikale lõppu peale tehes paljuks oma nina ka nende urgu pista: „Nii-ii... Ja mis rühmast need kolm tükki siis on? Vall-vell!!! Saadana joodikud... Kus teie vorm on, võllaroad?!!” Vaat see teeks alles meelehärmi...

Ja ikkagi, kui varemetes istuda oli ohtlik, siis sealt lahkumine oleks olnud täielik hullumeelsus: vastakkide ning haldjate jala- ja ratsasalgad jätkasid kõrbe läbikammimist, jätmata tähele panemata isegi suurkõrv-rebase värsket jäljerada. Kuid selleks ajaks hiilis ligi uus häda: tõsine veepuudus. Liiga palju oli seda tulnud kulutada haavatule, aga varusid taastada oli täiesti võimatu, sest garnisoni veevõtukoha ümber tungles päeval ja öösel rahvast. Viie päeva pärast muutus olukord kriitiliseks – järel oli vaid pool pinti kolme peale. Parun meenutas oma Teshgoli seiklust ja märkis mornilt, et on vist sattunud vihma käest räästa alla. Küll on alatu saatuse trikk, mõtles Haladdin: esimest korda kolmenädalase kõrberännaku ajal piinlevad nad tõsiselt janu käes – viibides saja jardi kaugusel kaevust...

Pääsemine tuli sealt, kust keegi ei osanud arvata: kuuendal päeval hakkas puhuma samuum – esimene sel aastal. Lõuna poolt hakkas peale tungima üha kõrgemaks kasvav kollane palakas – näis, et kõrbe silmapiir hakkas sissepoole pöörduma nagu koletult suure kirjarulli näruseks kulunud serv; taevas läks elutult tuhakarva, aga hõõguvvalgeks kuumenenud keskpäevapäikest võis vaadata nagu kuud, silmi kissitamata. Siis kadus piir taeva ja maa vahel hoopis ning kaks kuumust õhkavat praepanni laksatasid kokku, paisates üles müriaade liivaterasid, mille hullunud tants kestis pärast veel kolm päeva. Cerleg, kes oskas teistest paremini ette kujutada, mis on samuum, palvetas südamest Ainsama poole kõigi eest, kes väljaspool peavarju selle kätte jäid – isegi vaenlasele ei maksa nii hirmsat saatust soovida. Muide, vaenlaste osas kuulas Ainus orokueeni palveid vist poole kõrvaga: hiljem said nad sõdurite jutuajamistest teada, et mitu rühma, ühtekokku oma kakskümmend meest, ei jõudnud baasi tagasi pöörduda ja said arvatavasti hukka. Eloari otsimist jätkata polnud enam mõtet – nüüd ei leiaks laipagi... Cerleg aga mähkis end õhtupoole kapuutsiga haldjakeepi ning jõudis selle lämmatava liivaudu varjus viimaks õues asuva kaevuni. Ning kui Tangorn mõni minut hiljem tõstis alles märja plasku ja lausus toosti „kõrbedeemonite auks”, väärutas luuraja mõnevõrra kaheldes pead, ent vastu väitma ei hakanud.

Nad lahkusid oma pelgupaigast samuumi viimasel ööl, kui too oli oma jõu juba kaotanud ja loiuks liivaseks pinnatuisuks muutunud, mis kõik jäljed kindlalt kaotas. Luuraja juhtis sõbrad päevatõusu poole, Houtiin-Hotgori suunas; ta arvestas, et kohtab eelmäestikus rändavaid orokueene, kes tavaliselt ajavad oma karja sinna kevadkarjamaadele, ning saab seal mõne juures oma arvukatest sugulastest pisut puhata ja ennast kosutada. Tee peal pöörasid nad sisse Eloari endisesse laagripaika ning koukisid lagedale Cerlegi poolt ettenägelikult mahamaetud trofeed. Luuraja ei pidanud paljuks ka kontrollida, et haldja surnukeha on liivakihi all juba peaaegu mumifitseerunud. Imelik asi: haldjate laipu ei puutu kunagi ei laibasööjad ega vaglad – kas need on mürgised või mis?...

Kiirmarssi mägede suunas alustati kohe koidikul: päeval liikumine oli küll tohutu risk, kuid tuli kasutada seda lühikest aega, mil võis kõndida, oma jälgede kaotamise pärast muret tundmata. Teise rännakupäeva lõpuks jõudis salgake platoole, aga mingeid rändlaagreid Cerleg esialgu ei märganud ja see hakkas talle tõsiselt muret tegema.

... Lõhang, milles nad laagri püsti panid, oli roheline sellepärast, et siin elas ojake – väike, aga suhtlemisaldis. Nagu näha, oli ta oma üksinduses igavust tundnud ning tõttas seepärast ootamatutele külalistele kõiki selle väikese maailma uudiseid pajatama – sellest, et kevad oli tänavu hiline, nii et sinised iirised ei taha kolmanda käänaku juures kuidagi õitsele puhkeda, aga selle eest käisid tal eile külas tuttavad dzerenid, vana sokk ja paar kitsekest... – ja seda vaikset meloodilist vadistamist oleks võinud lõpmatuseni kuulata. Ainult inimene, kes on ise nädalate kaupa kõrbes viibinud, nägemata midagi peale kibesoolase sulbi lammaste jootmiskohtade põhjas ja kasinate maitsetute destillaaditilkade tsandoidest, suudab mõista, mida see tähendab, kui saad panna tervenisti oma näo elavasse voolavasse vette. See on võrreldav vaid tundega, kui esmakordselt pärast pikka-pikka lahusolekut puudutad oma armsamat; ega siis ilmaaegu ole kõrbeelanike kujutlusvõimega loodud paradiisi keskmeks mitte mingi ülespuhutud maitsetus, nagu näiteks kristallist naudingute palee, vaid väike kosega järveke...

Pärast aga jõid nad tõrvmustaks keedetud teed, ulatades tseremoniaal­selt üksteisele oma ainukest ärataotud piaali, mille seersant oli osanud kõigis nendes perturbatsioonides teadmata kuidas alles hoida (”Ehtne Khandi portselan, et kõik teaksid!...”) ning nüüd seletas Cerleg aegamisi Tangornile, et rohelisel teel on tohutult väärtuslikke omadusi, küsimus on vaid selles, kas ta on mustast parem, mis on võrreldav lollaka küsimusega: „Keda sa rohkem armastad, kas isa või ema?” – iga asi on kõige parem omal kohal ja omal ajal, noh, näiteks keskpäevases kuumuses... Aga Haladdin kuulas kõike seda poole kõrvaga, umbes nagu ojakese öist pominat suurte kivide taga, tajudes imelisi hetki mingis vaikses õnnetundes, mingis... nagu perekondlikus või?

Lõke, milles kiiresti põlesid kõrbetaimede kuivad juurikad (nende hallide kõverikega oli peaaegu üleni kaetud naabruses asuv nõlv), valgustas heledalt ta kaaslasi: gondorlase justkui valatud profiil oli pööratud orokueeni kuutaolise näo poole, kes sarnanes päevatõusu flegmaatilisele jumalakesele. Ning siis mõistis Haladdin ootamatu kurbusega, et nende kummaline sõpruskond eksisteerib viimaseid päevi: juba täna-homme lähevad nende teed lahku – arvatavasti alatiseks. Kohe, kui ta haav on lõplikult kinni kasvanud, suundub parun Cirith Ungoli mäekuru poole, ta on otsustanud rühkida Ithilieni prints Faramiri juurde. Nemad seersandiga peavad aga ise otsustama, mida edasi teha.

Imelik, kuid läbinud koos Tangorniga surmaohte tulvil teekonna, ei teadnud nad tegelikult midagi tema eelnenud elust (”Kas olete abielus, parun?” „Keeruline küsimus, sellele ühe sõnaga ei vastagi...” „Aga kus asuvad teie valdused, parun?” „Arvan, et see pole oluline, küllap on need juba ammu riigikassa heaks konfiskeeritud...”). Ja sellest hoolimata täitus Haladdin iga päevaga üha suurema austusega, kui mitte öelda armastusega selle pisut iroonilise, napisõnalise mehe vastu. Parunit vaadates mõistis ta vist esmakordselt väljendit „kaasasündinud õilsus”. Ning veel võis Tangornis tajuda niisugust aristokraadi puhul imelikku omadust nagu usaldusväärsus. See oli teistsugune usaldusväärsus kui näiteks Cerlegi puhul, kuid sealjuures täiesti vaieldamatu.

Haladdin, kes ise oli pärit kolmandast seisusest, suhtus aristokraatiasse üpris jahedalt. Ta polnud kunagi mõistnud, kuidas saab uhkust tunda mitte oma esivanemate konkreetsete tegude üle – kas siis töös või lahingutes –, vaid selle jada kestvuse kui niisuguse üle, seda enam, et peaaegu kõik need „õilsad rüütlid” olid (kui nimetada asju nende õigete nimedega) lihtsalt õnnelikud ja halastamatud röövlid, kelle ametiks oli tapmine ja kutsumuseks reetmine. Peale selle oli tohter lapsest saadik vihanud logardeid. Ning ikkagi oli tal tunne, et kui liiderlik ja kasutu aristokraatia ühiskonnast täielikult eemaldada, kaotab maailm pöördumatult osa oma värvidest; tõenäoliselt muutub see õiglasemaks, võib-olla puhtamaks, aga päris kindlasti palju igavamaks – ja juba üksi see on midagi väärt! Lõppude lõpuks kuulus ta ise palju kinnisemasse vennaskonda kui mis tahes vereliini hierarhia: tema õlga puudutas kunagi mõõgaga – vaat seda teadis Haladdin täiesti täpselt! – keegi, kes on vägevam kui Taasühendatud Kuningriigi monarh või Khandi kaliif. Kummaline, kuid väga vähesed tajuvad, millise määrani ebademokraatlikud on oma olemuselt teadus ja kunst...

Tema mõtisklused katkestas seersant, kes tegi ettepaneku „näppe visata”, kellele jääb esimene vahikord. Umbes viieteistkümne jala kõrgusel ujus otse nende peade kohalt hiigelsuure udusulena üle unikakk, meenutades oma kaeblike hüüetega – „Magan!... Magan!... Magan!” – seda, et headel lastel on juba ammu aeg potil ära käia ja tuttu minna. „Visake pikali, poisid,” tegi Haladdin ettepaneku, „aga mina koristan üksiti natuke lõkke ümbert.” Üldiselt oli terve see tänane õhtu – elava tulega (kuigi see oli varjatud) ja tunnimehe ajutise puudumisega – nende poolt täielik lohakus. Cerleg oli aga siiski leidnud, et risk pole tegelikult kuigi suur – Eloari otsimine on lõpetatud, aga haldjate patrullid tavalistes tingimustes maanteest kaugele ei lähe. Lõppude lõpuks tuleb ju inimestel lasta ennast mõnikord õige pisut vabamalt tunda: pidev pinge võib omakorda halvasti lõppeda.

Lõke oli selle ajaga lõpuni põlenud – juurikatest peaaegu ei jäägi tukke, need muutuvad kohe söeks – ning Haladdin pistis Cerlegi „Khandia” piaali teepaksu jäänuste juurde katelokki ja laskus oja äärde nõusid loputama. Ta oli puhta kateloki juba kaldale puhta kruusa peale pannud ja soojendas hingeõhuga jäisest veest kangeks tõmbunud sõrmi, kui üle läheduses seisvate suurte kivide jooksid kiired valguslaigud – lõke ta selja taga oli uuesti loitma löönud. „Kellel neist seal und pole?” imestas ta. „Vastu valgust ei näe kah midagi...” Tule taustal mustana paistev siluett tardus liikumatuks, käed kiiresti suuremaks kasvavate oranžide tulekeelte poole sirutatud. Valgusring nihkus sujuvalt laiemaks, õngitsedes pimedusest välja varustuse pampude hunniku, Tangorni vastu kivi toetatud kargud ja mõlemad magajad, kes... Kuidas – mõlemad?! Aga kes siis lõkke ääres on?! Ning samal hetkel jõudis doktorile pärale veel miski ja nimelt see, et kahekümne jala kaugusele oja äärde oma „nõudepesureidile” siirdudes polnud ta kaasa võtnud relva. Mitte mingit. Ja võib arvata, et just sellega hukutanudki oma magavad sõbrad.

Tule ääres istuja pööras samal ajal ennast käpardist tunnimehe poole ja saatis talle võimuka kutsuva viipe: oli päevselge, et kui see oleks kuulunud tema kavatsuste hulka, siis oleksid kõik kolm juba ammu surnud... Haladdin kõndis mingis kangestuses lõkke juurde tagasi ja istus mustas keebis tulnuka vastu – ning siis jäi tal äkitselt hing kinni nagu korralikust hoobist kõhtu: madalale näo ette tõmmatud kapuuts varjas tühjust, millest teda tähelepanelikult jälgis tuhmide punaste tulukeste paar. Tema ees oli nazgûl.

15. PEATÜKK

Nazgûlid. Muistne maagiline ordu, mille tegevust ümbritsevad juba ammustest aegadest kõige pahaendelisemad kuulujutud. Mustad viirastused, mis olevat tunginud Mordori kõrgeimatesse riiklikesse sfääridesse; neile omistati selliseid imetegusid, mida ükski tõsine inimene elu sees ei usu. Tema ei uskunudki – ja näe, nüüd ilmub nazgûl siia tema hinge järele... Kuid lausunud mõttes selle üldiselt käibiva fraasi „ilmus tema hinge järele”, oleks ta endale peaaegu keelde hammustanud. Haladdin oli küll skeptik ja ratsionalist, kuid tunnetas seejuures alati selgesti: on asju, mida ei maksaks sõrmega torkida, võib sõrmest ilma jääda... Ning siis kuulis ta häält – vaikset ja pisut summutatut, raskesti tabatava aktsendiga, kusjuures paistis, et heli tuleb mitte kapuutsi all olevast pimedusest, vaid kusagilt kõrvalt... või Ülevalt?

„Te kardate mind, Haladdin?”

„Noh, kuidas teile öelda...”

„Nii öelgegi – „kardan”. Vaadake, ma oleksin võinud võtta mõne... e-e-e... neutraalsema väliskuju, kuid mul on liiga vähe jõudu järel. Nii et teil tuleb kannatada – mitte kaua. Kuigi arvatavasti on see harjumatule inimesele tõesti jubedavõitu...”

„Tänan teid,” vastas Haladdin tigedalt, taibates äkitselt, et ta hirm on tõepoolest jäägitult hajunud. „Muide, te võiksite ennast esitleda – muidu on nii, et teie mind teate, mina teid aga mitte.”

„Teie teate mind arvatavasti samuti, kuigi ainult nimepidi. Sharia-Rana, teie teenistuses.” Kapuutsi serv vajus kerges noogutuses veidi allapoole. „Täpsemalt öeldes – Sharia-Rana olin ma varem, eelmises elus.”

„Mine või hulluks.” Nüüd ei kahelnud Haladdin enam sugugi, et näeb und, ning püüdis vastavalt käituda. „Isiklik vestlus Sharia-Ranaga – selle eest annaksin pikemalt mõtlemata viis aastat oma elust... Muide, teil on küllaltki omapärane sõnavara vendoteniidi kohta, kes elas rohkem kui sajand tagasi...”

„See on teie sõnavara, mitte minu oma.” Haladdin oleks võinud vanduda, et tühjus kapuutsi all struktureeris end hetkeliseks muigeks. „Ma lihtsalt räägin teie sõnadega – mulle pole see raske. Muide, kui teil on ebameeldiv...”

„Ei-ei, mispärast...” Jamps, täielik jamps! „Aga öelge, auväärne Sharia-Rana, räägitakse nagu oleksid kõik nazgûlid endised kuningad...”

„On meie hulgas ka kuningaid. Samuti kuningapoegi, kingseppi, rätsepaid... noh, ja kõiki muid. Ja nagu näete, on ka matemaatikuid.”

„Aga kas on tõsi, et pühendusite pärast „Taevase mehaanika loomulike aluste” avaldamist täielikult jumalasõnale?”

„Oli küll nõnda, kuid ka see on jäänud nüüd eelmisesse ellu.”

„Aga kas sellest „eelmisest elust” lahkudes te lihtsalt lahkute oma kulunud ihust, saades vastutasuks piiramatud võimalused ja surematuse...”

„Ei. Me oleme pikaealised, kuid surelikud: meid on tõepoolest alati üheksa – selline on traditsioon – ent üheksa koosseis uueneb. Mis aga puutub „piiramatutesse võimalustesse”... See on ju tegelikult mõeldamatult raske koorem. Meie oleme see võlukilp, mis sajand sajandi järel kaitseb seda Mõistuse oaasi, milles on nii mugavasti ennast sisse seadnud meie kergemeelne tsivilisatsioon. Aga see on ju täiesti võõras sellele Maailmale, millesse me teiega oleme juhuslikult sündinud, ning Keskmaa võitleb selle võõrkeha vastu, paisates tema suunas kogu oma võimsa võlukunsti. Kui meil õnnestub löök enda peale tõmmata, siis meie kehastus kaob ja see on lihtsalt väga valus. Aga kui me teeme vea ja löök teie väikest maailmakest siiski tabab... Sellele, mida me siis kannatame, pole vastet inimkeeles; terve Maailma valu, kogu hirm ja meeleheide – see on tasu meie töö eest. Kui te vaid teaksite, mismoodi võib valutada tühjus...” Söed kapuutsi all oleksid justkui õhukese tuhakihiga kattunud. „Ühesõnaga, vaevalt on küll põhjust meie võimalusi kadestada.”

„Andke andeks,” pomises Haladdin. „Meil ju keegi ei aimagi... lobisevad teie kohta kurat teab mida... Ma ise mõtlesin, et olete fantoomid, kellel ei ole reaalse maailmaga asja...”

„Isegi väga on asja. Mina näiteks olen hästi tuttav teie töödega...”

„Ei noh, kas te räägite tõsiselt?!”

„Täiesti. Minu õnnitlused: teie eelmise aasta uurimused närvikiudude osas avavad füsioloogias uue ajastu. Ma pole kindel, kas te just kooliraamatutesse satute, aga ülikooli loengutesse kindla peale... Kuigi viimaste sündmuste valguses võiks kahelda, kas selles Maailmas saab edaspidi üldse olema kooliraamatuid või ülikoole.”

„Ja-ah?” venitas Haladdin teatava kahtlusega. Mis siin rääkidagi, kuulda sellist tunnustust Sharia-Rana suust (kui see ikka on Sharia-Rana) oli meeldiv – ja isegi väga. Kuigi paistab, et suur matemaatik ei orienteeru talle võõras valdkonnas eriti hästi. „Kardan, et ajate midagi segamini. Olen tõepoolest üht-teist saavutanud mürkide ja vastumürkide mõju uurimises, aga see töö närvikiudude kohta – see oli ju lihtsalt hetkeline vaimustus... paar teravmeelset eksperimenti, hüpotees, mida tuleb veel kontrollida ja üle kontrollida...”

„Ma ei aja kunagi midagi segamini,” lõikas nazgûl külmalt. „See väike publikatsioon on parim asi, mis te teinud olete – ja kogu oma elu jooksul teete. Igatahes olete sellega oma nime surematuks muutnud. Ja ma räägin seda mitte sellepärast, et arvaksin nii, vaid sellepärast, et tean seda. Meil on olemas teatavad võimalused tulevikku ette näha ja mõnikord me neid ka kasutame.”

„Nojah, teaduse tulevik peaks teid ju huvitama...”

„Antud juhul ei huvitanud meid mitte teadus, vaid teie.”

„Mina?!”

„Jah, teie. Ent üht-teist jäi siiski ebaselgeks; sellepärast tulingi siia, et teile mõned küsimused esitada. Peaaegu kõik need on... küllaltki isiklikud ja ma palun teilt üht: vastake nii avameelselt, kui peate võimalikuks, aga ärge hakake välja mõtlema... seda enam, et sellest pole kasu. Ja muide – ärge keerutage niimoodi pead! Teie laagriplatsi ümbruses ei ole ühtegi inimest,” nazgûl viivitas hetke, „kahekümne kolme miili raadiuses... aga teie kaaslased magavad rahulikult edasi nii kaua, kuni oleme valmis saanud... Noh, kuidas siis on – kas olete valmis sellistel tingimustel vastama?”

„Nagu ma aru saan,” muigas Haladdin kõveralt, „võite te need vastused saada ka minu nõusolekuta.”

„Võin,” noogutas too. „Kuid ei hakka seda tegema – igatahes mitte teiega. Asi on selles, et kavatsen teie poole pöörduda teatava ettepanekuga, nii et peaksime teineteist vähemalt usaldama... Kuulge, aga te olete vist otsustanud, et tulin teie surematut hinge ostma?” Haladdin pobises midagi arusaamatut. „Jätke – see on ju täielik jaburus!”

„Mis on jaburus?”

„Hinge ostmine, vaat mis. Võtke teadmiseks, et hinge võib kingiks saada kui ohvri, võib pöördumatult kaotada, seda küll – aga selle ost-müük on absoluutselt mõttetu. See on nagu armastuses; mingid „sina mulle – mina sulle” tehingud siin läbi ei lähe, muidu polegi see üldse armastus... Ja tõtt öelda teie hing mind eriti ei huvitagi.”

„Öelge palun...” Naljakas küll, aga ta tundis ennast miskipärast solvunult. „Aga mis teid siis huvitab?”

„Kõigepealt huvitab mind see, miks suur teadlane jättis maha töö, mis oli talle mitte rahateenimise vahendiks, vaid elu mõtteks, ning läks tegev­armeesse sõjaväearstiks.”

„Noh, näiteks oli tal huvitav praktikas kontrollida mõningaid oma arvamusi mürkide toime mehhanismide kohta. Teate, niisugune tohutu hulk materjali läheb kasutult raisku...”

„Tähendab haldjanooltega haavata saanud Lõunaarmee võitlejad olid teile lihtsalt katseloomadeks? Vale! Ma tunnen teid ju läbi ja lõhki – alustades nendest teie lollakatest katsetest iseenda peal ja lõpetades... Mille kuradi pärast te püüate paista küünilisem, kui olete?”

„Eks meditsiiniga tegelemine soodustab üldse teatavat küünilisust, aga sõjaväemeditsiiniga – eriti. Teate, kõigile algajatele sõjaväetohtritele tehakse selline test... Oletame, et teile tuuakse kolm haavatut: läbiv haav kõhus, raske haav reies – lahtine luumurd, verekaotus, šokk, kõik selletaoline – ja riivamisi saadud haav õlas. Opereerida saad sa neid ainult ühekaupa; kellest alustad? Kõik uustulnukad vastavad loomulikult, et kõhtu haavatust. Ja arvategi valesti – vastab eksamineerija. Kuni sa temaga jändad – aga ta sureb ju hiljem niikuinii 90 protsendise tõenäosusega maha – algavad teisel, reiehaavaga, tüsistused ja ta jääb parimal juhul jalast ilma, aga võib väga tõenäoliselt kah kasti sattuda. Nii et alustada tuleb kõige raskemini haavatust, ent nende hulgast, keda on kindlalt võimalik päästa – see tähendab reiehaavaga mehest. Aga kõhtu haavatu – noh... talle tuleb anda valuvaigistit, aga mis edasi saab – see jääb Ainsa äranägemisele... Normaalsele inimesele peaks kõik see tunduma künismi ja julmuse tipuna, aga sõjas, kui on võimalik valida vaid „halva” ja „väga halva” vahel, ainult niimoodi saabki. Eks Barad-dûris, kas teate, oli moosiga teed juues mõnus küll arutleda inimelu hindamatuse üle...”

„Miskipärast ei lähe teil ots otsaga kokku. Kui siin on kõik rajatud puhtale otstarbekusele, siis miks te parunit seljas tassisite, riskides hukka saata terve salga, selle asemel, et talle otsekohe „halastussüst” teha?”

„Mina vastuolu ei näe. Siililegi on ju selge, et seltsimeest tuleb päästa viimase võimaluseni – isegi end seejuures viimseni välja kurnates: täna päästad sina teda, homme – tema sind. Aga mis „halastussüsti” puutub, siis ärge muretsege: vajadusel oleks see parimal viisil tehtud saanud... Vaat varem oli küll hea – sõjast teatati tükk aega ette, talupoegi see üldse ei puudutanud, aga haavatu võis lihtsalt kätte võtta ja ennast vangi anda. Nojah, ei õnnestunud meil sündida sellel idüllilisel ajal, mis siis ikka teha – aga proovigu ainult mõni tolleaegsetest kasvuhoonetingimustes hoitud tegelastest meie pihta kivi visata...”

„Ilusasti jutustate, härra sõjaväearst, ainult et süsti tegemise oleksite te arvatavasti proovinud peale suruda seersandile. Või ei?... Hea küll, siis on veel üks küsimus – ikka sellestsamast otstarbekohasusest. Kas teile ei tulnud pähe, et üks juhtivatest füsioloogidest päästab Barad-dûris istudes ja professionaalselt vastumürke uurides lugematult rohkem inimesi, kui velskri kvalifikatsiooniga rügemendiarst?”

„Muidugi tuli pähe. Kuid mõnikord tekivad olukorrad, milles inimene peab tegema järjekordse lolluse, et mitte kaotada austust iseenda vastu.”

„Isegi kui seesama „austus iseenda vastu” ostetakse lõppkokkuvõttes võõraste elude hinnaga?”

„E-ei tea... Lõppude lõpuks võivad Ainsamal olla selles suhtes omad kaalutlused...”

„Tähendab siis, et otsuse teete teie, aga vastutama peaks selle eest justkui Ainus? Kavalalt välja mõeldud!... Te ju ise rääkisite sedasama Kumaile peaaegu samade väljenditega, mis mina – mäletate? Seal läksid kõik teie põhjendused muidugi jäljetult kaduma: kui trollile üldse midagi peakolusse pääses, siis oli küll hästi. „Meil pole õigust kõrvale jääda, kui otsustatakse Isamaa saatust” – ja nii saab suurepärasest mehhaanikust teise järgu insener: tõeliselt hindamatu saavutus Lõunaarmeele! Teile aga hakkab samal ajal tunduma, nagu vaataks Sonja teie peale kuidagi kummaliselt. Ja kuidas siis veel, vend võitleb rindel, aga peigmees lõigub samal ajal oma ülikoolis küülikuid, nagu poleks midagi juhtunud. Ja siis ei oska te teha midagi targemat, kui järgida Kumai eeskuju (õigesti öeldakse, et lollus on nakkav), nii et tütarlaps jääb ilma nii vennast kui ka peigmehest. On mul õigus?”

Haladdin vahtis mõnda aega silmi kõrvale pööramata tulekeeli, mis süte kohal tantsisid (imelik: lõke muudkui põleb ja põleb, aga nazgûl justkui ei lisakski sinna midagi). Tal oli tugev tunne, nagu oleks Sharia-Rana teda tõepoolest milleltki vääritult tabanud. Mida kuradit!...

„Ühesõnaga, doktor, teie peas on, andke andeks, täielik puder. Otsustada te oskate, seda teilt võtta ei saa, aga vaat ühtegi loogilist konstruktsiooni te lõpule viia ei oska, lasete emotsioonidel end eksitada. Muide, meie juhtumil on see mõnes mõttes isegi hea...”

„Mis nimelt on hea?”

„Vaadake, kui otsustate mu ettepaneku vastu võtta, siis hakkate võitlema vaenlasega, kes on teist mõõtmatult tugevam. Ent teie teod on tihtipeale täiesti irratsionaalsed, nii et tal saab olema kuradi raske neid ette aimata. Võib juhtuda, et just see ongi meie ainus lootus.”

16. PEATÜKK

„Huvitav,” pillas Haladdin pärast lühikest järelemõtlemist. „Laske tulla – mis ettepanek see on, olen täitsa põnevil.”

„Oodake, ega nii äkki siis ei saa. Pidage kõigepealt silmas, et teie Sonja on elus ja terve. Ja isegi suhteliselt väljaspool ohtu... Ühesõnaga, te võite koos temaga ära sõita – Umbarisse või Khandi. Jätkake seal oma uurimistööd. Lõpuks on just teadmiste kogumine ja säilitamine...”

„Kuulge, aitab küll!...” kiskus tohter näo viltu. „Ei sõida ma kuskile... sest just seda te tahtsitegi kuulda, õigus?”

„Õigus,” noogutas Sharia-Rana. „Aga inimesel peab olema valik – ja teietaoliste inimeste jaoks on see veel kolm korda olulisem.”

„Just-just! Et teie saaksite pärast käsi laiutada ja sinisilmselt teatada: „Sa ju ise ronisid selle sita sisse, poiss – keegi sulle hellebardi vart vastu selga ei surunud!” Aga kui ma praegu tõepoolest saadan teid kõigi teie asjadega kukele ja tõmban Umbarisse – mis siis?”

„Aga ei tõmba ju!... Ärge ainult mõelge, Haladdin, et püüan teid hea elu peale meelitada: siin hakkab kohe tohutult tööd olema, rasket ja surmavalt ohtlikku, nii et meil läheb tarvis kõiki – sõdureid, mehhaanikuid, luuletajaid...”

„Ja neid misjaoks?”

„„Neid” läheb tarvis vaat et veel rohkemgi kui ülejäänuid. Meil tuleb ju päästa kõik, mida päästa saab, siit maailmast, aga eelkõige mälestus sellest, kes me oleme ja olime. Peame selle alles hoidma nagu süsi tuha all – kas siis katakombides või diasporaas – sel juhul ei saa aga luuletajateta kuidagi hakkama...”

„Kas ma hakkan siis osalema nendes teie „päästeoperatsioonides”?...”

„Teie ei hakka. Pean avaldama teile kurva tõe: kogu teie praegune tegevus Mordoris ei suuda olemuslikult enam midagi muuta. Oleme kaotanud kõige tähtsama lahingu Arda ajaloos – Valge Nõukogu ja haldjate võlukunst on võitnud nazgûlite võlukunsti – ning nüüd rohitakse mõistuse ja progressi tõusmed, mis meie kaitsest ilma on jäänud, halastamatult välja kogu Keskmaal. Maagilised jõud teevad selle maailma oma maitse järgi ümber ja praegusest peale ei saa selles enam olema kohta tehnoloogilistele tsivilisatsioonidele, sellistele nagu Mordori oma. Ajaloo kolmemõõtmeline spiraal kaotab vertikaalse mõõtme ja langeb suletud tsüklisse: mööduvad küll sajandid ja aastatuhanded, ent muutuvad üksnes kuningate nimed ja nende võidetud lahingute nimetused. Aga inimesed... inimesed jäävad alati haledateks armetuteks olevusteks, kes ei julge silmigi tõsta maailma valitsejate, haldjate poole – sest ainult muutuvas maailmas suudab surelik oma needust õnnistuseks pöörata ning põlvkondade jooksul aina täiustudes viimaks surematuid ületada... Möödub kaks-kolmkümmend aastat ning haldjad muudavad Keskmaa pügatud ja hoolitsetud muruplatsiks, inimesed aga naljakateks lemmikloomakesteks. Nad võtavad inimeselt tühise pisiasja – õiguse Loomeaktile, selle asemele kingivad aga otsatul hulgal lihtsaid rõõme... Muide, kinnitan teile, Haladdin – rõhuv enamus võtab selle vahetuskauba vastu vähimagi kahetsuseta.”

„See enamus mulle muret ei tee – las hoolitseb enda eest ise. Aga tuleb välja, et teie põhilised vaenlased polegi gondorlased, vaid hoopis haldjad?”

„Gondorlased on samasugused ohvrid nagu teiegi ja neist me üldse ei räägigi. Tegelikult ei ole ka haldjad tavalises mõttes vaenlased; kas saab siis öelda, et inimene on vaenlane põdrale? Noh, peetakse tema peale jahti – kah mul asi, ta on ju kuninga metsades ka kaitse all. Samas aga ülistatakse vana sarvilise graatsilist jõudu, leebutakse emapõdra sametistest silmadest, söödetakse peost orvuks jäänud põdravasikat... Nii et haldjate praegune julmus on ajutine, mõnes mõttes isegi pealesunnitud. Kui maailm saavutab püsiva seisundi, hakkavad nad arvatavasti leebemalt tegutsema; lõppude lõpuks on ju võime Loomeakti sooritada vaieldamatu kõrvalekaldumine normist ja niisuguseid inimesi võib ravida, mitte tappa nagu praegu. Ja surematutel polegi tarvis oma käsi määrida – selle töö peale leidub omasidki, kohalikke... Juba praegu leidub... Ja muide, see haldjate maailm polegi mõnes mõttes halb: esteetilises mõttes jääb umbekasvanud tiik muidugi ojakesele alla, kuid selle pinnal kasvavad vesiroosid on tõepoolest vaimustavad...”

„Selge. Aga kuidas takistada neil terve Keskmaa muutmist selleks... sooks, kus kasvavad vaimustavad vesiroosid?”

„Kohe seletan, ainult et alustama peab väga kaugelt. Kahju, et te pole matemaatik – siis oleks lihtsam... Kui midagi jääb arusaamatuks, küsige kohe, eks? Niisiis: kõik asustatud maailmad koosnevad kahest osast. Faktiliselt käib jutt kahest eri maailmast – neist kummalgi on oma seadused, kuid eksisteerivad koos ühises kestas. Neid on kombeks nimetada „füüsiliseks” ja „maagiliseks” maailmaks, ehkki need nimetused on üsna tinglikud: maagiline maailm on täiesti objektiivne (ja selles mõttes füüsiline), aga füüsilisel maailmal on rida omadusi, mida ei saa seostada füüsikaga – neid võib pidada maagilisteks. Arda puhul oleksid need vastavalt Keskmaa ja Ääretagune Lääs neid asustavate mõistuslike rassidega – inimeste ja haldjatega. Need maailmad on paralleelsed ja nendevahelist piiri tajuvad nende asukad mitte ruumilise, vaid ajalisena: iga inimene teab suurepäraselt, et praegusel ajal pole võlureid, draakoneid ega goblineid enam olemas, aga tema vaarisad olid kõiki neid kahtlemata kohanud – noh, ja nõnda edasi, ühest põlvkonnast teise. Ja see pole väljamõeldis, nagu paljud arvavad, vaid asustatud maailmade kahekomponendilise struktuuri täiesti objektiivne tagajärg; võiksin teile vastavaid matemaatilisi mudeleid demonstreerida, aga te ei saaks neist ju niikuinii aru. Kas siiani on mõistetav?”

„Täiesti.”

„Läheme edasi. Teadmata põhjusel (kui tahate, siis pidage seda Ainsa kummaliseks kapriisiks) on meie Ardas – ja ainult siin! – tekkinud füüsilise ja maagilise maailma vahel otsene side, mis võimaldab nende asukatel omavahelist koostoimet reaalses aegruumis... noh, lihtsamalt öeldes – üksteise pihta vibust lasta. Selle ruumidevahelise „koridori” olemasolu tekitab niinimetatud Peegel. See tekkis kunagi maagilises maailmas (just nimelt tekkis ega olnud seal valmistatud!) koos seitsme „nägijakivi” ehk palantíriga ning ei saa neist lahus eksisteerida: asi on selles, et nii Peegel kui ka palantírid on ühtse substantsi, Igikestva Tule jagunemise saadused...”

„Pidage kinni, palantír – see on vist ülikauge side süsteem, kas pole?”

„Noh, neid võib ka nõnda kasutada. Ja siis veel võib nendega näiteks naelu seina taguda... kuigi ei, see oleks ebamugav – need on ju ümmargused ja libedad... Aga vaat kirjapressideks sobiksid need kindlasti! Saate aru, igaühel neist maagilistest esemetest on tohutu hulk omadusi ja kasutusviise, kuid rõhuva enamuse jaoks neist ei ole meie maailmas isegi nimetust. Nii neid siis kasutataksegi kurat teab milleks. Palantíre kaugside jaoks. Peeglit primitiivseks tuleviku ennustamiseks...”

„Hästi öeldud – „primitiivseks”!”

„Kinnitan teile, et Peegli muude võimalustega võrreldes on see täielik jama... Ja peale selle. Peegel ju ei visanda Arda tuleviku objektiivset pilti, vaid variante – just nimelt variante! – selle inimese isiklikust saatusest, kes temasse vaatas. Te olete ju teadlane-eksperimentaator ja teate kindlasti, et mõõteriist mõjutab otseselt mõõtmise tulemusi, siin aga pole mõõteriistaks midagi vähemat kui inimene, vaba tahtega olend...”

„Ei, eks öelge, mida tahate, aga tuleviku ennustamine avaldab muljet...”

„Kus nüüd kukkus heietama, „tuleviku ennustamine”,” lõi Sharia-Rana pahaselt käega. „Aga kas näiteks põhjuslikkuse seaduse rikkumine teile muljet ei avalda?”

„Mii-is asi?”

„Seesama asi... Olgu, põhjuslikkuse seaduseni me veel jõuame. Esialgu piisab sellest, kui jätate meelde, et palantírid tagavad üldiselt ja täielikult kontrolli ruumi üle ning Peegel – aja üle. Läheme nüüd edasi. Asi on selles, et Arda kaks maailma on kõigi parameetrite poolest ebasümmeetrilised, nii et nende vaheline „kanal” töötab vägagi valikuliselt. Nii näiteks tunnevad paljud maagilised olevused ennast siin nagu kodus, kuid Ääretaguses Läänes on õnnestunud käia – ja sedagi üsna lühidalt – ainult väga vähestel inimestel. Just neid nimetataksegi Keskmaal võluriteks.”

„Kas nazgûlid on samuti võlurid?”

„Muidugi. Niisiis, seda ebasümmeetriat tasakaalustas üks tähtis asjaolu. Kuigi võlurite võimalused selles naabermaailmas on ülimalt väikesed, juhtus siiski nõnda, et just neil õnnestus enda kätte saada Peegel koos palantíridega ja tassida kogu see vara siia, Keskmaale. Tagajärjeks on see, et haldjad saavad asustada tervet Keskmaad, aga inimesed Ääretagust Läänt asustada ei saa, kuid seejuures jääb kontroll maailmadevahelise „kanali” üle võlurite kätte – kes on siinse maailma esindajad. Kontaktid on võimalikud, ent emma-kumma ekspansioon mitte. Nagu näete, on Ainus loonud erakordselt hästi läbimõeldud süsteemi...”

„Nojah, „kahekordse võtme” põhimõte...”

„Täiesti õige. Ta ei osanud ette näha vaid seda, et osa võlureid oli Ääretagusest Läänest niivõrd võlutud, et otsustasid Keskmaa iga hinna eest sealsel viisil ja kombel ümber teha; need koondusid Valgesse Nõukogusse. Teised – kes hiljem moodustasid nazgûli ordu – olid kategooriliselt selle vastu. No kas saab siis tervet mõistust ja head mälu omades lammutada omaenda maailma selle nimel, et saaks ta varemetele võõra maailma viletsama koopia ehitada? Kummalgi poolel olid oma põhjendused, mõlemad soovisid siiralt Keskmaa inimesi õnnelikumaks teha...”

„Kõik on arusaadav...”

„Just-just. Kui Valge Nõukogu ja nazgûlite vahel puhkes võitlus Keskmaa tuleviku pärast, leidsid nii ühed kui ka teised endale kiiresti loomulikud liitlased. Meie hakkasime aitama Keskmaa keskosa dünaamilisi tsivilisatsioone – eelkõige Mordorit, aga mingil määral ka Umbarit ja Khandi. Valge Nõukogu aga toetas Põhja ja Loojangu traditsioonilisi ühiskondi, no ja muidugi Nõiutud Metsi. Algul ei kahelnud valged sugugi oma võidus. Sest juhtus nõnda, et sõja puhkedes olid Peegel ja peaaegu kõik palantírid nende käes; faktiliselt avasid nad Keskmaa haldjate ekspansioonile – selleks, et mobiliseerida Mordori vastu kõik maagilised jõud, nii kohalikud kui ka sisserännanud. Kuid valged võlurid ei näinud ette ühte asja: meie tee, Vabaduse ja Teadmiste tee, osutus niivõrd ligitõmbavaks, et tohutu hulk inimesi, parimad kogu Keskmaalt, tulid meie juurde, et saada Mordori tsivilisatsiooni võlukilbiks. Üksteise järel kaotasid nad Loojangu võlukunsti löökide all oma kehastuse, kuid nende asemele tulid uued. Ühesõnaga, teie rahu osteti kalli hinnaga, Haladdin – kallimalt enam ei saagi...”

„Miks me ise sellest siis midagi ei teadnud?”

„Aga teisse ei peagi see puutuma. Räägin sellest praegu ainult ühel põhjusel: palun pidage lahingusse astudes meeles, et võitlete ka nende eest... Muide, see kõik on niisama, lüürika... Ühesõnaga, asjade seis oli äärmiselt vastik, kuid me suutsime siiski kõigi nende ohvrite hinnaga kaitsta Mordori tsivilisatsiooni ja see jõudis lapsekingadest juba välja. Veel kõigest viiskümmend-seitsekümmend aastat – ja te oleksite läbi teinud tööstusliku revolutsiooni, aga pärast seda poleks teile enam ka vanakurat hirmus olnud. Pärast seda oleksid haldjad kedagi segamata istunud oma Nõiutud Metsades, aga ülejäänud Keskmaa oleks tasapisi suundunud teie rada. Ning siis, taibates, et nad on vägikaikavedu kaotamas, otsustasid Valge Nõukogu võlurid astuda täiesti koletisliku sammu: alustasid Mordori hävitamiseks sõda, kaasasid sellesse otseselt haldjad ja andsid liitumise eest tasuks neile Peegli.”

„Andsid Peegli haldjatele?”

„Jah. See oli ülim hullumeelsus; Valge Nõukogu juht Saruman ise (ta on piisavalt tulevikku vaatav ja läbinägelik inimene) võitles selle plaani vastu viimase võimaluseni, aga kui see vastu võeti, siis lahkus valgete võlurite ridadest. Nõukogu etteotsa asus Gandalf – „Mordori küsimuse lõpliku lahendamise” algataja...”

„Pidage, milline Saruman? Ega mitte Raudlinna kuningas?”

„Tema jah. Ta astus meiega ajutisse liitu, sest mõistis kohe, kuidas mängud Nõiutud Metsade asukatega Keskmaa elanike jaoks lõppevad. Ta ju hoiatas Valget Nõukogu juba ammu: „Haldjate kasutamine meie võitluses Mordori vastu – see on sama hea, kui maja põlema pista, et prussakatest lahti saada...” Ja nõnda läkski. Mordor lamab varemetes, aga Peegel on nüüd Lórienis haldjakuninganna Galadrieli juures. Natukese aja pärast pühivad haldjad Valge Nõukogu minema nagu raasukesed laualinalt ja hakkavad Keskmaad oma heaksarvamise järgi valitsema. Mäletate, ma rääkisin teile põhjuslikkuse seadusest? Niisiis, peamine, mis maagilist maailma meie omast eristab, on see, et seal see seadus ei toimi (täpsemalt öeldes on selle toime väga piiratud). Niipea, kui haldjad Peegli omadused välja uurivad (see pole isegi nende jaoks kuigi lihtne – nad pole ju kunagi varem Peegliga kokku puutunud) ja mõistavad, et see annab võimu ka põhjuslikkuse seaduse üle, muudavad nad meie maailma viivitamatult – ja igaveseks – Ääretaguse Lääne täislagastatud ääremaaks.”

„Tähendab siis, et mingit väljapääsu tegelikult ei ole?” küsis Haladdin tasa.

„Üks on. Praegu veel on. Keskmaa saab päästa ainult sellega, et ta maagilisest maailmast täielikult isoleerida. Aga selleks tuleb hävitada Galadrieli Peegel.”

„Ja meie saame seda teha?” vangutas doktor kahtlevalt pead.

„Meie – kui jutt on nazgûlitest – ei saa. Enam mitte. Aga vaat teie – teise järgu sõjaväearst Haladdin – saate küll. See olete nimelt teie ja mitte keegi muu,” tohtrile osutavast Sharia-Rana käest hakkas äkki mingit ebamaist külma hoovama, „kes suudab purustada haldjate võluväe põhilise aluse ja säilitada selle maailma niisugusena, nagu ta on.”

17. PEATÜKK

Tekkis vaikus. Haladdin vahtis jahmunult nazgûlit, oodates selgitusi.

„Jah, te ei kuulnud valesti, doktor. Vaadake, kogu Mordoris tegeleb praegu tohutu hulk suurepärast rahvast, ja nende hulgas ka teie Sonja, meie ühise asjaga. Võitlevad partisanidena, toimetavad lapsi ohututesse kohtadesse, loovad salajasi tulevikus kasutatavaid teadmiste peidukohti... Riskivad Barad-dûri varemetes iga tund oma peaga, söövad sitta okupatsioonivõimude administratsioonides, surevad piinamise käigus. Nad teevad kõike, mis on inimlikult võimalik, enda peale mõtlemata ja kellegi tänu ootamata. Aga teist – mõistate, Haladdin, ainult teist üksi oleneb see, milleks kokkuvõttes osutuvad kõik need ohvrid – kas tasuks saabuva võidu eest või kõigest agoonia pikendamiseks. Mul oleks isegi hea meel vabastada teid sellisest kohutavast koormast, aga ma ei saa. See on teie osa. Nii see kord juba minema pidi...”

„Aga ei, see on lihtsalt mingi viga!” Haladdin raputas protestiks pead. „Olete midagi segamini ajanud... Näiteks te räägite et „purustada haldjate võluvägi”, aga mina ei mõista ju võlukunstist midagi, üldse mitte midagi! Mul pole kunagi olnud võluvõimeid... isegi selline tühiasi nagu peidetud eseme leidmine – ma ei saa sedagi tehtud...”

„Te ei aimagi, kui lähedale olete jõudnud tõele! Nii täielik võluvõimete puudumine nagu teie puhul – see on täiesti haruldane juhtum, peaaegu võimatu. Saate aru, loodus on teid nooltest ja mõõgast täiesti ilma jätnud, kuid varustanud selle asemel täiusliku kilbiga: inimene, kes on absoluutselt võimetu võlukunstis, peab ka ise olema täiesti vastuvõtmatu teiste olendite maagiliste mõjutustele. Haldjad on nüüd nii tugevaks muutunud, et hõõruvad vabalt pulbriks mistahes võluri, aga teiega peavad nad järgima ratsionaalse maailma reegleid – ja siin muutuvad trumbid mõnevõrra võrdsemaks. Noh, ja peale selle – see teie kalduvus ennustamatuteks emotsionaalseteks otsusteks, ega seegi pole eriline kingitus... Ausalt öeldes pole võiduvõimalused üldse kuigi suured, aga kõigis teistes variantides pole neid olemaski.”

„Aga saage aru, ma ei saa ju lubada teha tööd, millest ma tuhkagi ei taipa.” Ta oli lihtsalt meeleheitel. „Ise saan hukka – olgu pealegi. Aga ma ju hukutan nii paljude inimeste pingutused... Ei, ma ei saa. Ja peale selle – Sonja! Tuleb meelde – te ju rääkisite, et ta on väljaspool ohtu, võtku ma ta kaasa ja sõitku Umbarisse, nüüd aga tuleb välja, et temagi töötab teie heaks. Kuidas siis nii?”

„Sonja pärast ärge muretsege – tema on teil tubli. Ma ju nägin teda tookord Barad-dûris... Linn põles mitu päeva järjest, nii et loojangurahvas ei saanud ka ise sinna minna. Aga keldrid olid rahvast täis – lapsi, haavatuid... Tema tegeles just nende otsimisega varemetest ja sai sealjuures mõnikord hakkama täiesti võimatute asjadega. Eks te ise peaksite teadma seda tema andi – täielikku kartmatust: võib karta kõigi teiste, aga ainult mitte enda pärast... Muide, kas olete märganud, et naistele on seda andi antud võrratult rohkem kui meestele? Saate aru – inimesega, kes ei karda, ei saagi midagi juhtuda – ega teda siis ilmaaegu tolles sanitaarsalgas elusaks talismaniks peetud. See on tõeline muistne võlukunst, aga mitte mingid odavad loitsud, uskuge ometi professionaali sõna. Praegu viibib ta ühes meie kindlustuses Tuhamägedes – kolmkümmend kuus lapsukest Barad-dûrist ja „mamma Sonja”: seal on küll tõesti üks ohutu paik...”

„Aitäh.”

„Pole tänu väärt, ta on lihtsalt omal kohal... Kuulge, Haladdin, tundub, nagu oleksin ma teid kogu selle pateetikaga täitsa ära kohutanud. Ärge nüüd istuge sellise matusenäoga! Võtke appi oma terve künism ja vaadelge seda lugu kui puhtteaduslikku teoreetilist ülesannet. Niisugune vaimne pingutus, kas teate, võrdub mõttelise ristsõna koostamisega.”

„Teile, muide,” vastas Haladdin mornilt, „peaks selge olema, et teadlane ei liiguta sõrmegi, kui tal just pole käes kõik ristsõnamõistatuse osad ja ta näeb, et see on põhimõtteliselt kokkupandav. Otsida pimedast toast musta kassi, keda seal pole kunagi olnud – selliste asjadega teadus ei tegele. Sellega pöörduge palun filosoofide poole...”

„Noh, selles osas võin teid rahustada: minu ja teie pimedas toas on kass olemas, seda võin ma lubada – küsimus on selles, kuidas ta kinni püüda. Niisiis ülesanne. Eeldus: suuremõõtmeline võlukristall, mida tinglikult nimetatakse Peegliks, asub otse Nõiutud Metsa keskel Lórienis, haldjate Emanda Galadrieli juures. Nõutav on nimetatud kristalli purustamine. Kas proovime?”

„Kristalli parameetrid?” lülitus Haladdin erilise innuta mängu.

„Eks küsige!”

„No-oh... Hakatuseks – näiteks kuju, mõõtmed, kaal...”

„Kuju – läätsetaoline. Mõõtmed – poolteist jardi diameetris, jala paksune. Kaal – ligi kümme tsentnerit, üksi juba üles ei tõsta. Pealegi pandi see arvatavasti mingisse metallraami.”

„Nii-ii... Hea küll. Mehhaaniline vastupidavus?”

„Absoluutne. Nagu palantíridelgi.”

„Kuidas seda mõista – absoluutne?”

„Eks otse niimoodi mõistkegi – katki lüüa pole mingil juhul võimalik.”

„A-aga... kuidas nii?... Vabandust?...”

„Aga vaat see informatsioon,” muutus nazgûli hääl äkki metalseks, ohvitserile omaseks, „on teil juba olemas. Nii et võtke vaevaks oma mälu pingutada.”

K-kurat... kah mul tuli pähe elama... Mine sa õige... s-sauna, ah! Oot-oot, aga mida ta enne seal õigupoolest rääkiski – Peeglist ja palantíridest?...

„Peegel ja palantírid, need ju tekkisid Igikestva Tule jagunemise tulemusel... Siis peaks Tuli need ju ka hävitama, eks?”

„Braavo, Haladdin! Just nii ja mitte kuidagi teisiti.”

„Ei, pidage, aga kust seda võtta, seda Igikestvat Tuld?”

„Terve Orodruin on teie käsutuses.”

„Nalja teete või? Kus on Orodruin ja kus on Lórien?”

Sharia-Rana laiutas käsi. „Eks selles teie ülesanne seisnebki.”

„Mnjaa,” vangutas Haladdin pead, „vägev... Tähendab nõnda. Pääseda haldjate pealinna – üks,” ta kõverdas sõrme. „Ajada nende kuningannal pea segi – kaks; virutada talt ära kümme tsentnerit kaaluv medaljonike – kolm; lohistada see Orodruini – neli... noh, kraatrisse viskamiseks ei hakka me eraldi punkti arvestama... Ja kui palju mulle kõigeks selleks aega antakse – ee?...”

„Kolm kuud,” pillas nazgûl kuivalt. „Täpsemalt – sada päeva. Kui te esimeseks augustiks toime ei tule, võite kogu operatsiooni unustada – seda pole enam kellelegi tarvis.”

Südametunnistuse puhastamiseks üritas ta tõepoolest mõttes seda hullumeelset pasjanssi laduda – oh ei, midagi ei tulnud välja – ning ütles pärast seda ilmse kergendustundega:

„Hea küll, Sharia-Rana, annan alla. Öelge oma lahendus.”

„Aga ma ei tea seda,” vastas too rahulikult, pööras tähtede poole selle, mis kunagi oli olnud nägu, ning pomises mingi kummalise kurbusega: „Kuidas küll aeg lendab... Juba on jäänud vähem kui tund...”

„K-kuidas ei tea?” suutis Haladdin endast viimaks välja pressida. „Te ju ütlesite, et lahendus on siiski olemas!...”

„Kõik on õige. Lahendus on olemas, kuid mina isiklikult seda ei tea. Ja kui teaksingi, poleks mul õigust seda teile avaldada – muidu hukutab see hoobilt kogu ettevõtmise. Mängureeglite kohaselt peate läbima terve tee iseseisvalt. See ei tähenda, et peaksite tingimata üksinda minema – siin võite toimida oma äranägemise kohaselt; võite vastu võtta tehnilist abi teistelt inimestelt, kuid kõik otsused peate langetama ainult teie ise. Mina omalt poolt olen valmis teatama teile mistahes informatsiooni, mis võiks teie missioonile kasuks tulla – aga ei mingit konkreetset etteütlemist. Võite eeldada, et teie ees ei seisa mina, vaid mingi köide „Arda entsüklopeediast”. Kuid pidage silmas: teie käsutuses on vähem kui tund.”

„Mistahes informatsiooni?” Uudishimu summutas temas kõik muud tunded.

„Mistahes mittemaagilist informatsiooni,” parandas nazgûl. „Kõike, mida teie hing igatseb: mithrili tootmise tehnoloogia, haldjate dünastiad, Kõikvõimas Sõrmus, Mordori konserveeritud agentuur Minas Tirithis ja Umbaris... Küsige, Haladdin!”

„Pidage, pidage!... Te ütlesite „mittemaagilist”, ise aga nimetasite Kõikvõimsat Sõrmust. Kuidas siis nii?...”

„Kuulge,” märkis Sharia-Rana mõnevõrra ärritunult, „teil on jäänud...” Ta vaatas miskipärast jälle taeva poole, „umbes viiskümmend minutit. Ausõna, sel lollakal lool – aga mingist maagiast pole selles tõepoolest haisugi – pole teie missiooniga midagi pistmist!”

„Aga see kinnitus, muide, on otsene etteütlemine!”

„Täpselt! Hea küll, kuulake, kui teil ajast kahju pole. Nüüd on teie asi otsustada, mis on tähtis ja mis mitte.”

Ta kahetses ise oma uudishimu, sest mõistis – need meenutused pole Sharia-Ranale kuigi meeldivad. Too oli aga oma jutustusega juba algust teinud ning Haladdinile viirastus jälle, nagu uitaks kapuutsi aluses pimeduses kehatu sarkastiline muie.

„See oli üks meie paljudest katsetest Loojangu liitlaste vahele kiilu lüüa, millest kahjuks ei tulnud välja midagi asjalikku. Valmistasime uhke sõrmuse (metallikunstnikud said südamest lõbutseda, lasksime lendu kuulduse, nagu annaks see võimu terve Keskmaa üle, ning sokutasime ta Anduini taha. Lootsime, et rohirrimid ja gondorlased selle kingikese pärast teineteisele kõrri kargavad... Nood neelasidki sööda alla koos landi ja ujukiga, aga Gandalf arvas muidugi kohe ära, kustpoolt tuul puhub. Et Loojangu koalitsiooni lagunemisest päästa, vedas ta neid kõiki ninapidi: jõudis esimesena Sõrmuseni, kuid enda juures hoidma seda ei hakanud, vaid tegi nõnda, et see kadus nagu vits vette.

Ta peitis selle väga hoolikalt ära: meie luureteenistusel kulus kaks aastat, et jälg üles leida. Selgus, et Sõrmus on Maakonnas; on selline kolgas Põhja-Loojangu kõige tagumises servas – nikerdatud aknaraamid, kassinaerid eesaias ja siga porilombis keset peatänavat... Noh, ja mida käsite teha? Ei gondorlased ega rohirrimid vaadanud sellesse Maakonda eladeski. Varastada Sõrmus ja tagasi Anduini äärde tuua? Siis oleksid meie pikad kõrvad sellest loost oma mitme meetri võrra välja tolknenud. Vaat siis sündiski päris hea mõte – teha nägu, nagu jahiksime meie samuti Sõrmust, ja selle omanik Maakonnast välja peletada. Ja otsustasime oma suurest tarkusest, et käepärasem on seda teha nazgûlitel endal: mis see siis ära ei ole, poisid – viuhti sinna, viuhti tagasi... Nii me siis asusimegi rumala peaga otse asja kallale – mis polnud meile, pehmelt öeldes, ka sugugi seisusekohane. Aga diletant jääbki ju diletandiks, olgu tal otsmik või seitse vaksa lai. Paarist tõelisest luurajast oleks siis sada korda rohkem kasu olnud kui tervest meie Ordust...

Üldiselt võib nazgûl küll igasuguse välimuse võtta, ent tookord me olime oma tõelisel kujul, nagu praegu. Vaat teie olete haritud inimene, aga tõmbasite kah enne näost kahvatuks – nii et ega Maakonnaski polnud palju tarvis. Ennemuistsed asjad... Ühesõnaga, tegime ennast võimalikult hirmsateks ja sõitsime sealsed paigad täiel paraadil läbi, kõigil ristmikel peaaegu et ruuporisse karjudes: „Hei, kus siin elab niisugune-seesugune Kõikvõimsa Sõrmuse omanik? Andke ta kohe siia!” Hea, et neil pole seal mingit politseidki, vastuluurest rääkimata – need poisid oleksid kohe ära tabanud: o-oh, ei, poisid, kui inimest tahetakse tõepoolest kinni püüda, siis ei tehta seda niimoodi, üldse mitte niimoodi!... Noh, aga need külamatsid – Sõrmuse peremees ja ta semud – ei hakanud milleski kahtlema, selge see. Nii et hakkasime neid siis rahulikult ja kiirustamata Päevatõusu poole ajama, aeg-ajalt natuke hirmutades, et nad liiga kauaks trahteritesse istuma ei jääks.

Aga selle aja peale juhtisid meie inimesed hoolikalt nende poiste jälile Gondori printsi Boromiri. Tema pärast oli kogu see möll tegelikult korraldatudki: tema oleks Kõikvõimsuse Sõrmuse eest valmis olnud oma lihase isa kondid liimiks keetma. Kui prints nüüd salgaga ühines (sinna oli veelgi mingit rahvast kleepunud), siis arvasime, et korras – nüüd on meil asi tehtud; pole tarvis rohkem seal ümberringi jõlkuda ja tüüpe närviliseks ajada. Nüüd ujub meie sõrmuseke ise Minas Tirithi parimas seisukorras... Tegime Sõrmuse edasise jälgimise ülesandeks ühele orokueenide salgale ja unustasime selle asja peale mõtlemisegi. Mille eest meil tuligi maksta. Jõuavad meie omad Anduini äärde; vaatavad – ujub matuselodi. Boromir. Palavad tervitused... Nähtavasti oli neil seal mingite suhete klaarimiseks läinud ja kambas leidus Boromirist vingemaid vendasid. Sõrmus kadus sellest saadik jäljetult. Kuigi tegelikult keegi ei otsinudki seda – niisugusteks asjadeks polnud enam mahti.

Ühesõnaga, panime tookord kapitaalselt mööda, mis seal rääkidagi; siiamaale on häbi meenutada... Noh, doktor, kuidas on, kas teile pakkus lõbu see õpetlik jutustus? Muide, paistab, et te üldse ei kuulagi...”

„Andke suuremeelselt andeks, Sharia-Rana!” Haladdin kiskus pilgu läbipaistvatelt oranžidelt sütelt viimaks lahti ja naeratas äkki. „Teie lugu tõukas mind imelikul kombel ühe idee otsa. Ning paistab, et ma leidsin oma mõistatusele lahenduse... noh, vähemalt mingi viisi selle lahendamiseks. Öelge, kas teie mängu reeglite kohaselt on mul õigus teile sellest rääkida? Või loetakse seda etteütlemiseks?”

18. PEATÜKK

„Ei,” vastas Sharia-Rana pärast lühikest järelemõtlemist. „See tähendab, et ei loeta. Öelge oma lahendus.”

„Ainult et teie räägite mulle enne palantíridest, eks?”

„Nii palju, kui soovite. Ka need on maagilised kristallid; teile teie piiratud võluvõimetega võiksid need huvi pakkuda üksnes sidesüsteemi omaduste poolest. Kõike, mis ümbritseb üht kristalli, saab edasi anda teisele – pilte, helisid, lõhnu. Rõhutan: edasi antakse mitte informatsiooni ümbritseva kohta, vaid seda ümbritsevat ennast. Kuidas see toimub, on küllaltki raske mõista ja teile polegi seda tarvis. Mõtteid ja tundeid muidugi kusagile edasi ei anta – need on kõik väljamõeldised. Palantír võib töötada vastuvõtjana, saatjana või kahepoolse sidevahendina; põhimõtteliselt on võimalik ka samaaegne kontakt mitme kristalli vahel, kuid see on väga keeruline.”

„Aga kuidas see välja näeb?”

„Lapse pea suurune suitsjast kristallist kera.”

„Ahhaa, vähemalt kompaktne – see on juba pluss... Tähendab siis nõnda. Seitse palantíri ja Peegel moodustavad komplementaarse paari ja omaette pole neid olemas, õigus? Sellepärast võib Peegli enda asemel visata Orodruini palantírid – ja tulemus on sama! Teie aga annate mulle nüüd informatsiooni, kust neid otsida. On see seaduslik?”

„Hmm... Teravmeelne! Ainult kahjuks tehniliselt teostamatu... vähemalt minu arvates. Teil on ju tarvis kõiki seitset, vähimagi erandita – muidu ei tule midagi välja, aga mõned palantírid on praktiliselt kättesaamatud. Meil Mordoris on üksainuke, sellega pole probleemi. Denethori palantíri võttis arvatavasti endale Aragorn, Sarumani oma sai Gandalfile... Noh, nendeni võib teoreetiliselt jõuda. Kokku kolm. Kuid on ju veel palantír loojangupoolsete haldjate juures; nende valitseja Cirdan hoiab seda Emyn Beraidi tornis – mille poolest see teie jaoks Lórienist parem on? Ainult tee on pikem... Noh, ja viimaks on veel Osgiliathi palantír, mis kunagi Anduini vetesse heideti (kust teda nüüd otsida?), ning veel kaks Arnori oma, Annúminasest ja Amon Sûli tornist – need asuvad uppunud laeval Jäätunud lahe põhjas. Kui tahate, võin teile täpsed koordinaadid öelda, kuigi ei näe, kuidas see teid aidata saaks...”

Haladdin tundis, kuidas ta kõrvaotsad õhetama hakkasid. Häbematu kutsikas! Kavatses kolme minutiga lahendada ülesande, mille kallal kõigi aegade suurim matemaatik küllap juba mitmendat aastat oma ajusid vaevab... Nii et ta üllatus piiritult, kuuldes Sharia-Rana sõnu:

„Aga te olete tubli, Haladdin... Tõsijutt, ma rahunesin alles nüüd täielikult maha: tähendab te ikkagi asusite seda mõistatust lahendama – ja nüüd ei peata teid enam miski.”

„Jah, osavasti õnnestus teil mind sellesse loosse kiskuda,” porises Haladdin, „pole midagi öelda. Aga muide, kuhu on peidetud meie Mordori palantír? Seda ma küsin niisama, igaks juhuks...”

„Aga te proovige ise ära arvata. Küllap on Cerleg teile selle kuu jooksul midagi õpetanud... või ei ole?”

„Annate teie alles ülesandeid!... Öelge vähemalt, millal see peideti?”

„Kohe pärast Cormalleni lahingut, kui sai selgeks, et Mordor langeb.”

„Ahhaa...” Ta vajus paariks minutiks mõttesse. „Tähendab nõnda. Kõigepealt – kus seda mingil juhul olla ei saa: kõigis teie varjendites, partisanibaasides ja nii edasi, ja nii edasi. Kas seletada on tarvis?”

„Mulle mitte. Laske edasi.”

„Barad-dûri endasse kõigi tema suurepäraste peidikutega peita ei saanud – ees seisid rünnakud ja tulekahjud...”

„Loogiline.”

„Piiri taha saata ei saanud. Esiteks, nimelt sel ajal – kohe pärast Cormalleni – oleks võinud tee peal tuhat korda vahele jääda, ja teiseks ei teadnud keegi, kuidas võivad pärast lüüasaamist käituda sealsed agendid... Kuigi peita see näiteks Minas Tirithi oleks olnud üpris ahvatlev!”

„N-n-noohh... Olgu, see on vastuvõetav.”

„Koopad, mahajäetud kaevandused, vanad kaevud jätame mängust välja: niisuguste kohtade ümber luusib kaugelt rohkem juhuslikku rahvast, kui tavaliselt arvatakse. Samal põhjusel ei saa seda poi külge seotuna mõnda Núrneni sümpaatsesse lahekääru uputada: kalurid on väga uudishimulikud inimesed.”

„Jälle õigus.”

„Lühidalt öeldes oleksin mina selle vist maasse kaevanud mõnes kõrvalises, inimtühjas ja täiesti tähelepandamatus kohas, mägedes või kõrbes, jättes hoolikalt meelde orientiirid. Kuid muidugi on siin oma risk: tuled talle aastat viie pärast järele – aga suure kivi, mille all ta lamas, on maalihe koos terve nõlvaga jõkke kandnud... Või ei, pidage – on veel üks suurepärane variant! Mahajäetud varemed, milles on tõelised peidikud, kaugel kõigist elupaikadest. Sinna ei hakka normaalne inimene elu seeski ronima. Noh, näiteks nagu Minas Morgul või Dol Guldur.”

„Ja-a-a...” venitas nazgûl. „Teile juba ei maksa sõrme suhu pista... Panite täppi – Dol Guldur. Ma ise viisin selle tookord ära. Sinna plaaneriga, tagasi jalgsi. Olin ju üksinda, plaaneri katapulti polnud kedagi lahti laskmas... Palantír on seatud vastuvõturežiimile ja jääb teistele kristallidele nähtamatuks. Ta lamab peidikus kuusnurkse kivi taga Suursaali kamina tagumises seinas; ta on õmmeldud hõbedaga servatud roguskisse – võib julgesti kätte võtta. Selleks, et peidiku piirdekohad nähtavale ilmuksid, tuleb üheaegselt vajutada selle kõrval olevale rombikujulisele kivile ja vasakult kõige alumisele kaminakaarel – selleni ulatub ainult jalaga. Te jätke meelde, kordama ma ei hakka.”

„Aga kas mina saaksin seda palantíri kasutada?”

„Miks siis mitte?”

„Noh, see on ju võlukristall, teie aga justkui ütlesite, et minul ei saa mingi maagiaga pistmist olla.”

„Kristall on maagiline,” seletas Sharia-Rana kannatlikult, „aga sellega sidepidamine mitte. Kui te näiteks kasutaksite seda kera raskusena võrgu jaoks, ei muutu selle abil kinni püütud kalakesed ju võlukaladeks, kes täidavad kolm soovi.”

„Sel juhul rääkige juba üksikasjalikult, kuidas seda kasutada.”

„Noh, ja kellega te kavatsete selle abil suhelda? Gandalfiga? Muide, see on teie enda asi... Põhimõtteliselt ei ole siin midagi keerulist. Kas te optikat jagate?”

„Ülikoolikursuse piires.”

„Selge... Siis on parem „sõrmede peal” selgeks teha. Palantíri sees on kaks pidevalt põlevat oranži sädet. Nende ühendusjoon vastab kristalli peamisele optilisele teljele...”

Haladdin kuulas vaikides nazgûli seletusi, imestades selle üle, millise täpsusega oskab too kogu selle keerulise ja üpris mahuka informatsiooni tema mäluriiulitele paika panna. Edasi algasid aga juba hoopis imepärased asjad. Sharia-Rana selgituste tempo muudkui kasvas (aga ehk jäi hoopis aja kulg aeglasemaks? – ta poleks nüüd ka selle üle enam imestanud) ja kuigi Haladdini aju võttis igal üksikul hetkel vastu ainult ühe üksiku lause – mõistelise hieroglüüfi, mis polnud tekstiga seotud – oli ta absoluutselt kindel, et vajalikul hetkel kerkivad kõik need andmed – partisanisalkadest Tuhamägedes ja õukonnaintriigidest Minas Tirithis, Lórieni topograafiast ja paroolidest sidepidamiseks Mordori residentidega kõigis Keskmaa pealinnades – viivitamatult ta mälu pealispinnale. Ning kui kõik äkitselt lõppes ja laagriplatsi uputas veniv, justkui külmast paksuks tõmbunud hommikueelne vaikus, oli Haladdini esimene mõte, et tuleb otsekohe Eloari apteegist mürk üles otsida ja sellest enam mitte kunagi lahkuda. Elus juhtub mõndagi, tema aga teab nüüd selliseid asju, et ei tohi mingil juhul elusalt vaenlase kätte sattuda.

„Haladdin!...” hõikas teda Sharia-Rana; tema hääl oli harjumatult vaikne ja katkendlik – tundus, nagu oleks nazgûlil pikast jutust hing kinni. „Tule minu juurde...”

„Aga tal on ju päris paha,” taipas Haladdin hilinenult, „kuidas ma ise küll ei märganud, tundetu tümikas... Mis temaga on? Nagu oleks süda...” See mõte – viirastuse süda – ei tundunud talle miskipärast sugugi absurdsena ei sel hetkel ega ka järgmisel, kui ta selgelt mõistis: kõik! Sest olgu muuga kuidas on, aga surijaid oli ta nende aastatega küllalt näinud. Istuva nazgûli pea vankus jõuetult ning ta puudutas enda ette põlvili laskunud inimese õlga.

„Said sa kõigest aru? Kõigest, mida ma sulle rääkisin?” Haladdin vaid noogutas – midagi karedat ummistas ta kõri.

„Rohkem pole mul sulle midagi anda. Anna andeks... Ainult veel sõrmus...”

„Kas see on minu pärast? Sellepärast, et te... mulle?...”

„Tasuta ei saa midagi, Haladdin. Oota... Las ma toetun su najale... Nii... Aeg oli juba lõppemas, aga ma jõudsin. Ikkagi jõudsin... Muu ei ole nüüd enam oluline. Edasi lähed sina...”

Sharia-Rana vaikis mõnda aega jõudu kogudes; siis hakkas ta rääkima ja ta kõne muutus peaaegu sama ladusaks kui enne.

„Kohe võtan ma loitsud oma sõrmuselt ja... Ühesõnaga, lakkan olemast... Aga sina võtad selle vastu ja saad õiguse vajadusel tegutseda Ordu nimel. Nazgûli sõrmus on valatud inotseraamist: see on haruldane väärismetall, kullast kolmandiku võrra raskem – pole võimalik millegagi segi ajada. Inimesed kardavad neid sõrmuseid ja õigesti teevad, kuid sinu sõrmus on puhas – ei mingit võlujõudu, kuid tead sellest ainult sina. Kartma ei hakka?”

„Ei. Ma jätsin ju hästi meelde: inimesega, kes ei karda, ei saa midagi juhtuda. On see tõepoolest muistne maagia?”

„Muistsemat pole olemaski...”

Ta mõistis äkki, et Sharia-Rana püüab talle naeratada, kuid ei suuda. Pimedus tema kapuutsi all, mis alles hiljuti oli muutlik ja elus nagu öine ojake, sarnanes nüüd kivisöetolmust pressitud briketile.

„Hüvasti, Haladdin. Ja pea meeles: kõik võiduks vajalik on sul olemas. Korda seda nagu loitsu ja ära karda midagi. Nüüd aga võta... ja pööra selg.”

„Hüvasti, Sharia-Rana. Kõik saab olema nagu tarvis, ärge muretsege.”

Võtnud hoolikalt nazgûli käest tuhmi raske sõrmuse, astus ta sõnakuulelikult eemale ega näinud enam, kuidas too aegamisi kapuutsi peast lükkab. Ning alles kuuldes selja taga oiet, mis oli täidetud niisuguse piinaga, et tal pidi süda seisma jääma (vaat, mida tähendab „terve maailma valu, hirm ja meeleheide”!) pööras ta ümber – kuid selles kohas, kus äsja oli istunud Sharia-Rana, polnud enam midagi peale silme all sulavate musta keebi räbalate.

„Kas sina karjusid?”

Haladdin pööras ümber. Välkkiirelt jalule hüpanud kaaslased (parun jätkas veel inertsist Unerohu ümber pea keerutamist) vaatasid teda süngelt, oodates seletusi.

19. PEATÜKK

Arvatavasti oleks salaoperatsioonide spetsialist tegutsenud teisiti, kuid Haladdin seda ei olnud ning sellepärast lihtsalt rääkis neile kõik, nagu oli – mõistagi koormamata orokueeni ajusid igasuguste „paralleelmaailmadega”. Niisiis, tema juurde ilmus nazgûl (vaadake sõrmust) ja ütles, et tema, Haladdin, olevat ainus inimene, kes suudab takistada haldjaid, et nad ei muudaks kogu Keskmaad oma mõisaks, teisi rahvaid aga pärisorjadeks. Selleks peab ta hävitama Galadrieli Peegli. Aega on sada päeva. Ta otsustas selle missiooni enda peale võtta – kui lugu on just nõnda, et keegi teine seda teha ei saa. Kuidas nimelt asja kallale asuda, pole tal praegu vähimatki ettekujutust, aga ehk õnnestub midagi välja mõelda.

Cerleg uuris sõrmust ettevaatlikult ega võtnud seda oma kätte (kes ennast ise hoiab, seda hoiab ka Ainus!). Kõige põhjal võis näha, et doktor on nüüd tema silmis täiesti kättesaamatusse kõrgusesse tõusnud. Aga vaat nazgûlid, muide, on tugevasti langenud: inimest kindlasse surma saata on normaalne ja loomulik, selleks ju sõda ongi, kuid anda alluvale ülesanne, mida pole võimalik mingi hinna eest täita... Ühesõnaga, tõeline rindeohvitser poleks ealeski niimoodi käitunud. Tungida Lórieni, kuhu pole veel tunginud ükski inimene, leida vaenlase asustatud punktis teadmata kuhu peidetud ja arvatavasti tugeva valve all hoitav objekt, mida seejuures ei saa hävitada kohapeal, vaid tuleb ära varastada ja pärast seljas tassida pagan teab kuhu... Igatahes, seni kui talle, Cirith Ungoli jäägrirügemendi luurerühma ülemale Cerlegile pole täpset ülesannet antud, siitmaalt sinnamaani, ei kavatse ta sõrmegi liigutada. Tema neid totraid mänge „mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida” mängida ei kavatse... Aga vaat, need on juba teie probleemid, härra teise järgu sõjaväearst – teie auaste on muide kõrgem.

Tangorn lausus lühidalt:

„Olen teie kahekordne võlglane, Haladdin – nii et kui Gondori kolmas mõõk saab selle missiooni juures kuidagi abiks olla, siis on see teie käsutuses. Kuid seersandil on õigus: otse Lórieni ronida – see oleks lihtsalt enesetapp, meil pole ühtegi šanssi. Tuleb mingi kõrvalmanööver välja mõelda, see aga, nagu ma aru saan, on teie rida.”

Nõnda siis juhtuski, et selle öö lõpul heitis ta magama juba kolmeliikmelise salga juhina. Kusjuures ta mõlemad alluvad – suurepärased professionaalid, mitte nagu ta ise – ootasid temalt selgelt piiritletud ülesannet, mida ta neile kahjuks küll anda ei saanud.

Terve järgmise päeva istus Haladdin laagris oja ääres; ta pani tähele, kuidas kaaslased teda pealetükkimatult kõigist majapidamistöödest eemale tõrjuvad („Sinu ülesanne on praegu mõtlemine”), ning mõistis äärmiselt rahulolematult, et „tellimuse peale töötamine” ei kuku tal välja – mine või lõhki. Seersant jutustas talle üht-teist Lórieni kohta (orokueen oli kord osa võtnud reidist Nõiutud Metsa äärealadele): teeradadest, mis korralikult ääristatud vaiakestega, mille otsa riputatud kutsumata külaliste kolbad; surmatoovatest lõksudest ja vibuküttide lendsalkadest, kes su mürginoolte pilvega üle külvavad ja kohe jäljetult kaovad läbipääsmatusse tihnikusse; ojakestest, mille vesi tekitab inimestel ületamatu unisuse, ning kuldseist ja rohelistest lindudest, kes iga metsa ilmunu ümber parve kogunevad ja ta oma imelise laulmisega täielikult paljastavad. Kõrvutanud kõike seda lugudega, mida rääkis metshaldjate iseloomust ja kommetest Sharia-Rana, mõistis Haladdin, et haldjate ühiskond on võõrastele täielikult suletud ning iga katse ilma kohaliku teejuhita Nõiutud Metsa tungida lõppeb juba esimese miili jooksul.

Mõnda aega kaalus ta varianti kasutada plaanerit, mille Sharia-Rana oli Dol Gulduri maha jätnud, nagu ta mäletas (nimelt sealt alustasid mordorlased varem episoodilisi Lórieni seirelende). Noh, kui ta lendabki (võib-olla mitte ta ise, vaid keegi, kes mõikab piloteerimist) läbi õhu haldjate pealinnani ja suudab seal mõnele lagendikule maanduda; noh, varastab või saab võitlusega enda kätte Peegli (oletame hetkeks, et ka see võib juhtuda): aga edasi? Kuidas see sealt välja tassida? Plaanerite katapulti seal ei ole (kust see pidi sinna saama) ja kes selle tööle panekski? Pealegi pole maailmas niisugust plaanerit, mis tõstaks üles kümne tsentnerilise koorma. Jah, ka sellest otsast ei tule midagi välja... Kui prooviks vangi võtta mõne haldjate ülema ja sunniks teda nende rühma Nõiutud Metsa lõksude vahelt läbi juhtima? Haldjas viib nad kindlasti otse varitsusse: kui see, mida ta Lórieni asukate kohta kuulnud on, vastab tõele, eelistab ta arvatavasti surma reetlikkusele...

Ta ei jätnud tähelepanuta ka Eloari asjade hulgast leitud märkmeid. Need olid enamalt jaolt majandusalased reisimärkmed; ainsaks asjalikuks tekstiks osutus ärasaatmata kiri, mis algas sõnadega „Armas emake!” ja mille adressaadiks oli „Leedi Eornis, Emanda klofoel”. Peaaegu pool sellest oli kunstiliselt väljendusrikkuselt suurepärane kirjeldus Nimrodeli jõeorust – paistis, et selle paigaga olid neil emaga seotud mingid eriti soojad mälestused. Üldse tundus, et mälestused otse taevani ulatuvate mellornisaludest, kus smaragdrohelises rohus peidavad end hulgaliselt kuldseid elanore, olid haldjale hingeliseks toeks keset Mordori vihatud liiva. Eloar tundis ka muret, kas vastavad tõele kuulujutud tema täditütre Linoeli kihluse katkestamisest peigmehega, oli nördinud oma vanema venna Elandari pärast, et too „äratab täitumatuid lootusi oma hoolealuste hinges Gondoris ja Umbaris”, tundis rõõmu ema pärast – sest just nimelt talle oli sel aastal langenud osaks suur au korraldada Tantsivate Jaaniussikeste suvised pidustused... Noh ja muu taoline jama, kõik samas vaimus. Seda, et Eloari pere kuulub Lórieni ülima eliidi hulka (haldjate nimetusele „klofoel”, nagu ta Sharia-Rana selgitustest teadis, on raske leida täpset vastet – see on midagi seltsidaami ja kuningliku nõuniku vahepealset) aimasid nad juba ennegi. Et haldjad tungivad salamisi Keskmaa kõige erinevamatesse riikidesse ning teiste hulgas tegeleb sellega ka keegi Elandar, oleks kahtlemata huvitav kuulda sealsetel võimudel ja vastuluureteenistustel, kuid nende missiooniga sel ilmselt pistmist ei ole... Ühesõnaga – ka kirjast ei leidnud nad midagi kasulikku.

Haladdin vaevles nõnda terve päeva, pool ööd veetis ta lõkke ääres kohutavalt kange teega, ei mõelnudki midagi välja, äratas Cerlegi ja vajus magama – hommik on õhtust targem. Peab ütlema, et jälginud eelmisel õhtul oma rahulikult ja põhjalikult retkeks valmistuvaid kaaslasi, võttis ta kindlalt nõuks punnitada ennast kas või lõhki, aga mõelda välja vähemalt mingi esialgne tegevusplaan. Isegi tema sai aru, et sõjavägi, mis seisab päev päeva järel ootuses, ilma selge korralduseta, muutub täielikuks kisselliks.

Magas ta sel ööl viletsalt, ärkas mitu korda ning vajus tegelikku unustusse alles koidikul. Ta nägi unes imeilusat tsirkust ja iseennast – tundidest jalga lasknud teise klassi õpilast, peast eemale hoidvate kõrvade ja suhkruvatist kleepuvate näppudega. Nüüd jälgib ta hinge kinni pidades uskumatult kaunist tütarlast lumivalges peleriinis, kes kõnnib äraolevalt mööda ülipeenikest kuldset kiirt pimeda põhjatuse kohal; ta pole kunagi varem näinud, et köietantsija žongleeriks veel seejuures kolme suure palliga – kuidas see võimalik on? „Mis see küll on? See on ju Sonja! E-e-eiii!!! Pidage ta kinni – see pole ju üldse tema asi, ta ju ei oska!... Jaa-jaa, ma saan aru, tagasi teda enam ei too: tagasitulek on veel hirmsam... Jaa-jaa, kui ta ei karda, ei juhtu temaga midagi – see on muistne maagia... No muidugi maagia, sest pallid, millega ta žongleerib, need on ju palantírid! Kõik kolm Nägijat kivi, milleni võib jõuda Keskmaa selles osas – me otsisime need ju ise üles ja andsime talle... Huvitav, kui minul ja Sonjal oleks kummalgi palantír, kas need annaksid siis edasi ka puudutusi?...”

Selle mõttega ta üles ärkaski, selgus, et on ammu juba hommik. Lõkke kohal muliseb mõnusalt katelok – Cerleg oli paeltega mõned keklikid püüdnud – aga Tangorn jändab armastavalt oma jumaldatud Unerohuga. Just mõõgateralt peegeldunud päikesekiir oligi Haladdini üles äratanud: kaaslastel polnud ilmselt plaaniski doktorit puutuda – tahtsid, et too oma une täis magaks. Pilguga lõhangu varjupoolel kaarena üle kivide jooksvat silmipimestavat välgatust saates mõtles ta kurvalt: vaat kes igasuguste probleemideta Emand Galadrieli lossi jõuaks – päikesejänku!...

...Pimestav välgatus valgustas ta piinatud aju kõiki nurgataguseid, kui need kaks mõtet – une viimane mõte ja ärkveloleku esimene – eri suunas igaveseks laiali lennates imelise juhuse tõttu teineteist tiivaotsakestega riivasid. Siin ongi teile lahendus – saata palantíri abil päikesejänku... Taoline valgustus tabas teda kaugelt mitte esimest korda (näiteks kui ta aimas ja tõestas, et närvikiudude kaudu edasiantav signaal pole mitte keemilise, vaid elektrilise iseloomuga) – ja ikkagi on selles iga kord mingit võluvat uudsust nagu kohtumises armsamaga... Igasuguses loomingus on kaks koostisosa: valgustuse hetk, seejärel aga hoolikas tehniline teostus (mis vahel võtab aastaid), mille lõppeesmärgiks on teha su nägemus kättesaadavaks ülejäänud inimestele. Valgustuse loomus on ühtne – nii poeesias kui ka näiteks kuritegude uurimises. Kust see tuleb, ei tea keegi (on vaid selge, et mitte loogikast); aga see hetk ise, mille jooksul sa – olgugi et tabamatult lühikeseks ajaks! – muutud võrdseks Ainsama endaga, ongi see ainuke asi, mille pärast tasub tõeliselt elada...

„Härrased!” teatas ta lõkke äärde astudes. „Paistab, et suutsin meie mõistatuse lahendada. Noh, mitte küll tervenisti, aga olulise osa sellest. Idee olemus on lihtne: selle asemel, et tuua Peegel Orodruini juurde, viime me Orodruini Peegli juurde.”

Cerleg tardus paigale, poolel teel suu juurde peatunud puljongilusikas käes, ning heitis ettevaatliku pilgu parunile: paistab, et meie ülem on... seda et... endale ülemääraste vaimsete pingutustega liiga teinud... Tangorn aga kergitas viisakalt kulme ja palus doktoril hakatuseks tõsta endale keklikke, enne kui need külmaks lähevad, siis aga tutvustada üldsust oma ekstravagantsete ideedega.

„Ah, mis kuradima keklikid! Te ainult kuulake! Peale Peegli on olemas veel teisedki võlukristallid – palantírid. Üks on meie käes... noh, vähemalt saame me selle kätte kohe, kui tahame...”

Ta rääkis kõik, mida teadis Nägijate kivide omadustest, imestades selle üle, millise täpsusega tema eriliste teaduslike ja maagiliste teadmistega koormamata kaaslased nopivad sellest infotulvast nende arvates olulisi üksikasju. Kõik muutusid täiesti tõsisteks: algas töö.

„... Niisiis oletame, et meil on kaks palantíri, üks töötab vastuvõtjana, teine saatjana. Kui visata saatja Orodruini, siis see mõistagi hävib, kuid jõuab enne seda, hetk enne oma hävimist, anda osa enda ümber olevast Igikestvast Tulest edasi vastuvõtjale. Niisiis – meie ülesanne on paigutada see vastuvõtja Peegli lähedusse.”

„Noh, mis siis ikka, üllas söör,” lausus parun mõtlikult, „vähemalt seda kurikuulsat „õilsat hullust” jätkub teie plaanis kuhjaga...”

„Te öelge parem,” sügas kukalt Cerleg, „kuidas me palantíri Lórieni toimetame ja sellestsamusest Lórienist Peegli üles leiame?”

„Praegu ei tea veel. Võin korrata sama, mis eile: ehk õnnestub midagi välja mõelda.”

„Teil on õigus, Haladdin,” toetas teda Tangorn. „Vähemalt esialgu on meil konkreetne ülesanne olemas – puuduv palantír üles leida. Arvan, et peaksime alustama Ithilienist: arvatavasti teab Faramir midagi kristalli saatusest, mis kuulus ta isale. Muide, olen kindel, et printsiga suhtlemine valmistab teile mitte millegagi võrreldavat naudingut...”