Raamatu algus

Esimene raamat

1. osa. Prügivedaja

1.

Tünnid olid roostes, lömmis, irevil kaantega. Kaante vahelt ripnesid leheräbalad ning keerdusid kartulikoored. Kõik see nägi välja nagu valimatu isuga apla pelikani kurk. Pealtnäha ülejõu rasked, tegelikult aga ei valmistanud meile Wangiga mingit vaeva selline tünn hoogsa ropsakuga Donaldi väljasirutatud käteni upitada ja porte servale sättida. Ainult sõrmi oli vaja hoida. Seejärel võis kindaid kohendada ja nina luristada, kuni Donald keerab tünni oma kohale kasti tagaservas.

Vallali väravatest õhkus rõsket öist jahedust, kangialuse võlvi all kõlkus määrdunud juhtme otsas kollakas pirn. Selle valguses paistis Wangi nägu nagu inimesel, kes põeb kollapalavikku, Donaldi nägu polnud aga tema laiaservalise kauboikaabu varjus näha. Hallikad, põikvagudest kriimulised koorunud värviga seinad, tolmuse ämblikuvõrgu tumedad tuustid võlvide all; naisekeha loomulikus suuruses kujutavad nilbed joonistused; kojamehe ukse kõrval aga korratu kuhi pudeleid ja purke, mida Wang korjas, sorteeris ja siis utiili andis.

Kui jäänud oli veel viimane tünn, võttis Wang kühvli ja luua ning hakkas asfaldile jäänud prahti kokku korjama.

„Jätke see kohmerdamine,” sõnas Donald ärritatult. „Iga kord te kohmerdate. Puhtamaks ju niikuinii ei lähe.”

„Kojamees peab luuda liigutama,” märkis Andrei manitsevalt, keerutades paremat rannet ning kuulatades oma tundeid: talle tundus, et oli kõõluse ära venitanud.

„Niikuinii ju lagastavad uuesti ära!” sõnas Donald vihkamisega. „Me ei jõua ümbergi pöörata, kui juba on läbu hullem kui enne.”

Wang raputas prahi viimasesse tünni, patsutas kühvliga ja lõi kaane kinni.

„Valmis,” sõnas ta kangialust silmitsedes. Kangialune oli puhas. Wang vaatas Andreile otsa ja naeratas. Seejärel pöördus Donaldi poole ning lausus:

„Ma tahtsin teile vaid meelde tuletada...”

„Liigutage, liigutage!” hõikas Donald kärsitult.

Üks-kaks. Andrei ja Wang sikutasid tünni üles. Kolm-neli. Donald haaras tünni, kraaksatas, ahhetas, ja pillas. Tünn vajus viltu ning prantsatas küljega vastu asfalti. Sisu lendas nagu kahurist oma kümne meetri kaugusele. Hoogsalt tühjenedes veeres tünn kolinal hoovi. Kõmisev kaja kruvis end seinu mööda üles mustava taeva poole.

„... teid ja teie ema!” õiendas Andrei, kes oli vaevu jõudnud eemale hüpata. „Kobakäpad!”

„Ma tahtsin teile vaid meelde tuletada,” poetas Wang, „et sellel tünnil on käepide puudu.”

Ta võttis luua ja kühvli ning asus asja kallale, Donald kükitas aga kasti servale ja lasi käed põlvede vahele rippu.

„Neetud...” pomises ta vaikselt. „Neetud alatus!”

Viimastel päevadel oli temaga ilmselgelt midagi lahti, sel ööl aga eriti. Nii ei hakanudki Andrei talle selgitama, mida ta arvab professoritest ja nende võimekusest tõsist tööd teha. Ta käis tünni järel, ning tulnud auto juurde tagasi, võttis kindad ära ja otsis sigaretid välja. Tühi tünn lehkas väljakannatamatult, ta süütas kiirustades suitsu ja ulatas selle alles pärast esimesi mahve Donaldile. Donald raputas vaikides pead. Tarvis oli tuju tõsta. Andrei viskas põlenud tiku tünni ja lausus:

„Elasid-olid kord ühes linnakeses kaks assenisaatorit – isa ja poeg. Kanalisatsiooni neil seal polnud, lihtsalt augud sellesamusega. Ja nemad vinnasid sedasamust ämbritega neist aukudest ja valasid oma paaki, kusjuures isa kui kogenum spetsialist laskus auku, poeg aga ulatas talle ülalt ämbrit. Ükskord ei suutnud poeg seda ämbrit aga kinni hoida ja pillas isale pähe. Noh, pühkis isa end puhtaks, vaatas teda alt üles ja lausus kibestunult: „Tolgus oled sa, tropp! Tolku pole sust mingisugust! Niimoodi tolknedki sa kogu elu seal üleval!””

Ta ootas, et Donald vähemalt muigabki. Üldiselt oli Donald lõbus inimene, suhtleja, ei norutanud kunagi. Miski temas meenutas tudengist rindemeest. Nüüd aga Donald ainult köhatas ning sõnas vaikselt: „Kõiki auke tühjaks ei ammuta.” Wang aga, kes tünni juures mässas, reageeris õige kummaliselt. Ootamatu huviga päris ta:

„Mis see teie pool maksab?”

„Mis maksab?” ei mõistnud Andrei.

„Sitt. On kallis?”

Andrei naeris lühidalt ja kahtlevalt.

„Kuidas öelda... Oleneb, kelle oma...”

„Teil on see siis erinev?” imestas Wang. „Meil on ühesugune. Aga kelle oma teil kõige kallim on?”

„Professorite,” torkas Andrei viivitamata. Võimalus oli lihtsalt liiga ahvatlev.

„Aa!” Wang puistas tünni järjekordse kühvlitäie ja noogutas. „Selge. Meil külas professoreid polnud, seepärast oli hind üks – viis jüaani ämber. See oli Sichuanis. Aga näiteks Jiangxis ulatusid hinnad seitsme, isegi kaheksa jüaanini.”

Andrei taipas. Tuli tahtmine küsida, kas on tõsi, et hiinlane, käies külas lõunal, on pärast kohustatud ennast peremehe aiamaal tühjendama, kuigi küsida oli seda mõistagi piinlik.

„Aga kuidas meil praegu on, ma ei tea,” jätkas Wang. „Viimasel ajal ei elanud ma külas... Aga miks teil professorite oma kallim on?”

„Ma tegin nalja,” tunnistas Andrei süüdlaslikult. „Meil ei kaubelda sellega üldse.”

„Kaubeldakse,” sõnas Donald. „Isegi seda te ei tea, Andrei.”

„Isegi seda te teate!” urises Andrei.

Veel kuu aega tagasi oleks ta Donaldiga raginal vaidlema tormanud. Teda ärritas kohutavalt, et ameeriklane räägib alalõpmata Venemaa kohta asju, mida tema, Andrei, kuulnudki pole. Ta oli tollal siiralt veendunud, et Donald lihtsalt nöögib teda või kordab Hearsti¹ õelutsevat loba. „Minge te õige oma hearstlusega!” heitis ta. Kuid hiljem ilmus see ebard Izja Katzman ning Andrei lõpetas vaidlemise, urises ainult. Kurat teab, kust nad kõik need teadmised üles olid korjanud. Ja oma saamatust seletas ta asjaoluga, et tema oli ju siia saabunud viiekümne esimesest aastast, need kaks aga – kuuekümne seitsmendast.

„Te olete õnnelik inimene,” sõnas Donald korraga, tõusis ja läks kabiini ääres seisvate tünnide juurde.

Andrei kehitas õlgu ja et vabaneda ebameeldivast maigust, mis sellest jutuajamisest oli jäänud, tõmbas kindad kätte ning hakkas haisvat sodi kokku roobitsema, et Wangi aidata. No ja siis, et ei tea, mõtles ta. Mõtleks, sitt! Aga mida sa integraalidest tead? Või, ütleme, Hubble´i konstandist?² Paljugi, mida keegi ei tea...

Wang toppis tünni viimaseid prahiriismeid, kui tänavalt ilmus väravale politseinik Kenzi Ubukata sale figuur.

„Siiapoole, palun,” sõnas ta kellelegi üle õla ja viskas kaks näppu tervituseks mütsi juurde. „Tervitus, prügivedajad!”

Tänaval valitsevast pimedusest astus valguse kollakasse ringi tütarlaps ja peatus Kenzi kõrval. Ta oli õige nooruke, kahekümnene, ei enam, ja õige pisike, lüheldasele politseinikule vaevu õlani. Seljas oli tal ilmatu kaelaavaga jämedast lõngast kampsun ning kitsuke seelikujupp, kahvatul poisikeselikul näolapil särasid kaugele paksult värvitud huuled, pikad heledad juuksed langesid õlgadele.

„Ärge kartke,” ütles Kenzi talle viisakalt naeratades. „Need on kõigest meie prügivedajad. Kainest peast täiesti ohutud... Wang,” kutsus ta. „See on Selma Nagel, uus. Käsk on sinu juurde majutada, kaheksateistkümnendasse. On see vaba?”

Wang astus kindaid käest võttes lähemale.

„Vaba,” sõnas ta. „Ammu juba vaba. Tere, Selma Nagel. Mina olen kojamees, Wang nimi. Kui midagi vaja peaks minema, uks on siin, tulge ja küsige.”

„Anna võti,” lausus Kenzi. „Lähme, ma saadan teid,” lisas ta tüdrukule.

„Pole vaja,” sõnas too väsinult. „Küll ma leian.”

„Kuidas soovite,” sõnas Kenzi ja andis veel kord au. „Siin on teie kohver.”

Tüdruk võttis Kenzi käest kohvri, Wangi käest võtme, viskas silmile kukkunud juuksed hoogsa liigutusega eemale ja küsis:

„Milline trepikoda?”

„Otse,” juhatas Wang. „Seal, valgustatud akna all. Viies korrus. Tahate äkki süüa? Teed?”

„Ei, ei taha,” sõnas tüdruk, viskas uuesti peaga ja sammus kontsade klõbinal otse Andrei poole.

Andrei astus teda mööda lastes kõrvale. Kui ta möödus, tundis Andrei lõhnaõli tugevat aroomi ja veel mingit hõngu. Ja ta muudkui vaatas talle järele, kuni tüdruk kõndis kollaka valguse sõõris, seelik vaid veidi kampsunist pikem, jalad aga paljad, valged, ning Andreile näis, et need helendavad, kui ta võlvi alt hoovi pimedusse väljus, ning selles pimeduses paistsid vaid tema valge seelik ja valged välkuvad jalad.

Seejärel halas, vingus ja paugatas uks, ja pärast seda pani Andrei taas masinlikult suitsu ette, kujutledes, kuidas need õrnad valged jalad astuvad trepist üles, aste astme järel... siledad sääremarjad, lohukesed põlveõnnaldes, lolliks võib minna... Kuidas ta läheb ikka kõrgemale ja kõrgemale, korrus korruse järel, ja peatub kaheksateistkümnenda korteri ukse ees – täpselt kuueteistkümnenda vastas... kurat, vähemasti voodipesu oleks vaja ära vahetada, kolm nädalat pole juba vahetanud, padjapüür on hall nagu jalanarts... Aga milline nägu tal oli? Näed siis – üldse ei mäleta, milline ta nägu oli. Ainult jalad jäid meelde.

Andrei taipas äkki, et kõik on vait, isegi naisemees Wang, ning samas hakkas Kenzi rääkima:

„Mu isa lellepoeg, kolonel Maki, oli adjutandiks härra Osima juures ning istus kaks aastat Berliinis. Seejärel määrati ta meie sõjalise atašee kohusetäitjaks Tšehhoslovakkiasse ja ta oli seal, kui sakslased Prahasse marssisid...”

Wang noogutas Andreile, nad sikutasid tünni üles ja upitasid edukalt autokasti.

„... Seejärel,” jätkas Kenzi sigaretti süüdates ruttamata, „sõdis ta veidi Hiinas, minu meelest kusagil lõunas, Kantoni suunal. Hiljem kamandas ta Filipiinidel maabunud diviisi ja organiseeris viie tuhande ameerika sõjavangi kuulsa „surmamarsi”³ – vabandage, Donald... Siis suunati ta Mandžuuriasse ja määrati Sahhalini kindlustuspiirkonna ülemaks, kus ta muuseas salastatuse säilitamise eesmärgil kaheksa tuhat hiina töölist šahti ajas ja õhku lasi... vabanda, Wang... Lõpuks sattus ta venelaste kätte vangi, need aga, selle asemel, et ta oksa tõmmata või Hiinale välja anda, mis teeb sama välja, peitsid ta kõigest kümneks aastaks laagrisse...”

Kuni Kenzi seda kõike jutustas, jõudis Andrei kasti ronida, aidata Donaldil tünnid paigale sättida, porte üles tõsta, maha tagasi hüpata, Donaldile suitsu pakkuda, ning nüüd seisid nad kolmekesi Kenzi ees ja kuulasid teda. Donald Cooper, pikk, vimmas, luitunud kombinesoonis, pikk nägu, kurrud suunurkades, terav, hõreda halli habemega lõug; ja Wang, lai, jässakas, peaaegu ilma kaelata, vanas, hoolikalt paigatud vatijopes, lai punetav nägu, nöbinina, heatahtlik naeratus, tumedad silmad piludes tursunud laugude all; ning Andrei tundis korraga rõõmusööstu mõttest, et kõik need inimesed erinevatelt maadelt ja isegi erinevatest aegadest on tulnud kokku siia ja teevad ühist, väga vajalikku tööd, igaüks oma postil.

„Nüüdseks on ta juba vana,” lõpetas Kenzi. „Ja ta kinnitab, et parimad naised, keda tema eales on kohanud – need on vene naised. Emigrandid Harbiinis.”

Ta vaikis, poetas koni maha ja litsus läikiva nöörsaapa tallaga hoolikalt laiaks.

„Mis venelanna tema ka on?” sõnas Andrei. „Selma. Ja veel Nagel.”

„Tema on, jah, rootslanna,” noogutas Kenzi. „Aga vahet pole. Need olid assotsiatsioonid.”

„Hüva, sõidame,” viipas Donald ja ronis kabiini.

„Kuule, Kenzi,” päris Andrei uksest haarates. „Aga kes sa enne olid?”

„Valutehase kontrolör, enne seda aga minister kommunaal...”

„Ei, mitte siin; seal...”

„Aa, seal? Seal olin ma kirjastuse „Hayakava” kirjanduslik kaastöötaja.”

Donald pani masina käima ning eakas veoauto värises ja paukus, köhides pakse sinise suitsu pahvakaid.

„Parempoolne parktuli ei põle!” hõikas Kenzi.

„See pole meil kunagi põlenudki,” vastas Andrei.

„Siis tehke korda! Veel kord näen – teen trahvi!”

„Kes küll teid meile kaela peale saatis...”

„Mida? Ma ei kuule!”

„Kurjategijaid on vaja püüda, mitte autojuhte!” üürgas Andrei, üritades mürast ja kolinast üle karjuda. „Ette jäi see meie parktuli sulle või? Ja millal küll teid, muidusööjaid, laiali pekstakse?”

„Varsti!” hõikas Kenzi. „Nüüd juba varsti – vähem kui sada aastat ongi jäänud!”

Andrei ähvardas teda rusikaga, viipas Wangile ja räntsatas Donaldi kõrvale istmele. Veok sööstis edasi, kriipis väravaavas kastiga seina, veeres Kesktänavale ja tegi järsu pöörde paremale.

Sättinud end mugavamalt istuma, nii et istmest väljaulatuv vedru tagumikku ei torgiks, heitis Andrei Donaldi poole altkulmu pilgu. Donald istus sirgelt, vasak käsi roolil, parem käigukangil, kaabu silmil ja alalõug õieli ning kihutas täie rauaga. Aukudest hoolimata sõitis ta alati nii – „maksimaalse lubatud kiirusega”, ja iga augu peale oigasid prügi täis tünnid kastis raskelt, roostest söödud kapott värises, Andrei aga tegi vaatamata pingutustele end jalgadega paigale suruda õhulennu ning maandus otse selle neetud vedru teraviku otsa. Ainult et varem saatis seda kõike lustlik sõnelus, nüüd aga Donald vaikis, tema kitsad huuled olid kokku surutud, Andrei poole ei vaadanud ta üldse, ning seetõttu jättis tavapärane põrumine pahatahtliku mulje.

„Mis lahti, Don?” päris Andrei lõpuks. „Hambad valutavad?”

Donald kehitas napilt õlgu ja vaikis.

„Te pole viimastel päevadel üldse iseenda moodi, tõsijutt. Ma ju näen. Ega ma teid kogemata solvanud pole?”

„Jätke, Andrei,” pressis Donald läbi hammaste. „Mis teie siia puutute?”

Ja taas tundus Andreile, et öeldud oli see kuidagi vimmaga, isegi solvavalt: kus nüüd sina, tattnina, professorit suudad solvata?...

Kuid Donald jätkas:

„Ega´s ma asjata öelnud, et olete õnneseen. Teid võib tõesti vaid kadestada. Kõik see läheb teist kuidagi mööda. Või läbi. Aga minust läheb üle nagu teerulliga. Ainsatki tervet luud ei jää järele.”

„Millest te räägite? Mitte midagi ei saa aru.”

Donald vaikis, hambad ristis. Andrei kiikas tema poole, vaatas tühja pilguga teed ees, kõõritas uuesti Donaldi poole, sügas kukalt ja ühmas pahuralt:

„Ausõna, mitte midagi ei taipa. Kõik läheks ju nagu kenasti...”

„Sellepärast ma teid kadestangi,” lõikas Donald kalgilt. „Ja aitab sellest. Ärge tehke väljagi.”

„Kuidas, ärge tehke väljagi?” solvus nüüd juba täiesti tujutu Andrei. „Kuidas ma saan mitte välja teha? Me oleme siin koos... teie, mina, poisid... Muidugi, sõprus – see on suur sõna, liiga suur... Olgu peale, lihtsalt kaaslased... Mina näiteks räägiksin, kui midagi... Keegi ei keeldu ju aitamast! Öelge nüüd ise, kui minuga midagi juhtuks ja ma teilt abi paluksin, kas te ütleksite ära? Ei ütleks ju, ega?”

Donald võttis parema käe käigukangilt ja patsutas Andreile kergelt õlale. Andrei vaikis. Tunded temas tulvasid. Kõik oli jälle hästi, kõik oli korras. Donaldiga oli kõik korras. Lihtsalt tavaline tülpimus. Inimesel võib ju ometi olla depressioon? Lihtsalt uhkus tõstis pead. Sotsioloogiaprofessor ikkagi, siin on aga prügitünnid, ja enne seda oli ta laos laadijaks. Muidugi on ebameeldiv ja solvav, seda enam, et seda solvumist ei saa ju kellelegi kurta – keegi pole teda siia sundinud ja kaevelda on piinlik... Kerge öelda: tee hästi igat tööd, mis sulle antakse... Ah, olgu peale. Aitab sellest. Küllap tuleb ise toime.

Veok oli juba jõudnud udust libedale diabaasile⁴ ning hooned kahel pool olid siin madalamad, pehkinud, ka tulede kett tänava ääres jäi tuhmiks ja hõredamaks. See kett sulas eemal kokku uduselt laialivalguvaks laiguks, tänaval ja kõnniteedel polnud hingelistki, isegi kojamehi polnud millegipärast näha, vaid Seitsmeteistkümnenda põigi nurgal, rohkem „Täiaedikuna” tuntud vana masaja võõrastemaja ees seisis vanker norutava hobusega ja keegi magas seal üleni presenti mähkununa. Kell oli neli öösel – kõige magusama une aeg ning mustavatel korrustel ei säranud ükski aken.

Eespool ilmus vasemalt kangialusest krusa, Donald vilgutas talle tulesid, kihutas mööda, krusa aga, samasugune prügivedaja, üritas neist teele saades mööda ajada, kuid võta näpust, Donaldi vastu juba ei saa, – nii ta vaid valgustas neid tagaaknast ja jäi peagi lootusetult maha. Veel ühest prügiautost sõitsid nad mööda põlenud kvartalites – üsna õigeaegselt, sest kohe põlenute taga algas munakivisillutis ja Donald oli ikkagi sunnitud kiirust vähendama, et masin kogemata juppideks ei laguneks.

Siin kohtas juba ka vastutulevaid masinaid – tühjadena naasid nad prügimäelt ning kiiret polnud neil enam kuhugi. Siis ilmus laterna valgusvihku ähmane kogu, astus teele ja Andrei oli juba istme alt rasket mutrivõtit haaramas, kui selgus, et see on politseinik, kes palus end visata Kapsa põigini.

Ei Andrei ega Donald teadnud, kus see on, ning politseinik – jurakas laia lõustaga tüüp heledate juuksesalkudega, mis vormimütsi alt välja tolknesid, – lubas ise näidata.

Ta astus Andrei kõrvale astmelauale ja vedas terve tee aknaraamist kinni hoides rahulolematult ninaga, nagu oleks jumal teab mida haistnud, kuigi tast endast lõi ninna vänget higilehka, ning Andreile meenus, et see linnaosa on juba veevärgist välja lülitatud.

Mõnda aega sõideti vaikides, politseinik vilistas mingit operetimeloodiat, teatas siis aga äkki asja eest, teist taga, et Kapsa ja Teise Vasaku nurgal koksati sel öösel mingi õnnetu ära ja tõmmati tal kõik kuldhambad suust...

„Halvasti töötate,” sõnas Andrei talle kurjalt.

Sellised asjad ajasid ta endast välja, pealegi oli politseiniku toon selline, et lausa kutsus üle kaela andma: oli tunda, et talle on täiesti kama nii tapmine, tapetu, kui tapjad.

Politseinik pööras häirituna oma laia larhvi ja küsis:

„Kas sa tuled mind õpetama, kuidas tööd teha?”

„Võib-olla et tulengi,” sõnas Andrei.

Politseinik kissitas halvaendeliselt silmi, vilistas ja lausus:

„Õpetajad, tarkpead!... Kuhu ka ei vaata – igal pool tarkpead. Seisavad ja õpetavad. Ise veab prügi, aga ikka õpetab.”

„Ega ma sind õpeta...” alustas Andrei häält tõstes, kuid politseinik ei lasknud tal lõpetada.

„Vaat kui jõuan jaoskonda,” teatas ta rahulikult, „ja helistan sinu garaaži, et sul parempoolne parktuli ei põle. Parktuli tal, näete, ei põle, aga ikka – õpetab politseid, kuidas tööd teha. Kollanokk.”

Donald pahvatas korraga kuivalt, kriipivalt naerma. Ka politseinik hirnatas ning sõnas siis juba täiesti rahumeelselt:

„Ma olen üksi neljakümne maja peale, mõistad? Ja relva kandmine keelati ära. Mida sa siis tahad saada? Varsti hakatakse sind kodus veristama, mis seal kõrvaltänavatest rääkida.”

„Mida te siis ootate?” jahmus Andrei. „Protestida on vaja, nõuda...”

„„Protestisime”,” kordas politseinik. „„Nõudsime”... Roheline oled või? Hei, boss,” hõikas ta Donaldit. „Pane pidurit. Oleme päral.”

Ta hüppas maha ning suundus taarudes ja ringi vaatamata pimedasse pilusse kiivas puumajade vahel, kust paistis kauguses särav üksik latern ja laterna all käputäis inimesi.

„Jumal hoidku, mis nendega on, lolliks läinud õige või?” väljendas Andrei nördimust, kui masin uuesti paigast võttis. „Kuidas nii saab, linn on pätte täis, aga politseil pole relvi! See on võimatu. Kenzil on ju kabuur vööl, mida ta seal siis hoiab – sigarette või?”

„Võileibu,” sõnas Donald.

„Mitte midagi ei saa aru,” raputas Andrei pead.

„Oli selgitav teadaanne,” heitis Donald. „„Seoses sagenenud kallaletungidega politseinikele relva valdamise eesmärgil...” jne.”

Mõnda aega mõlgutas Andrei mõtteid, surudes jalgu vastu põrandat, et istmel mitte hüpelda. Munakivisillutis oli õnneks juba lõppemas.

„Minu arust on see õudselt nõme,” sõnas ta lõpuks. „Aga teie arust?”

„Minu arust samuti,” vastas Donald, üritades ühe käega suitsu süüdata.

„Ja te räägite sellest nii rahulikult?”

„Mina olen oma põdemised juba ära põdenud,” lausus Donald. „See selgitav teadaanne on üsna vana, teid siis siin veel ei olnud.”

Andrei sügas kukalt ja kortsutas kulmu. Kurat teab, äkki oligi selles selgituses mingi uba. Üksik politseinik on ju lõppeks tõepoolest neile raiskadele ahvatlev sööt. Ja kui juba relv ära võtta, siis loomulikult kõigilt. Ja loomulikult pole asi mitte selles lollakas selgituses, vaid selles, et politseinikke on vähe, ja haaranguid on vähe, tarvis oleks korraldada üks tõsine reid ja kõik see rämps korraga minema pühkida. Elanikkond kaasa haarata. Mina näiteks läheksin, vist... Donald läheks kindla peale... vaja õige linnapeale kirjutada. Siis aga võtsid ta mõtted äkki uue suuna.

„Kuulge, Don,” alustas ta. „Te olete sotsioloog. Minu arust pole sotsioloogia küll mingi teadus... ma olen seda teile ju ennegi rääkinud... mis meetod see ikka... Aga te teate palju, hulga rohkem kui mina. Seletage siis mulle: kust on meie linna siginenud kõik need närukaelad? Kuidas nad siia said – mõrtsukad, vägistajad, vargad... Kas siis Mentorid ei mõistnud, keda nad siia kutsuvad?”

„Mõistsid, arvatavasti,” vastas Donald ükskõikselt, ületades hoogu maha võtmata musta veega täidetud hirmuäratava väljanägemisega augu.

„Aga miks siis ometi?...”

„Vargaks ei sünnita. Vargaks saadakse. Pealegi, nagu teada: „Kust meie võime teada, mida Eksperiment vajab? Eksperiment on Eksperiment...”” Donald vaikis. „Jalgpall on jalgpall, pall on ümmargune, väljak kandiline, las võidab see, kes rohkem väärt...”

Laternad said otsa, linna elurajoonid jäid seljataha. Kahel pool teed laiusid nüüd mahajäetud varemed – mõttetute sammastike jäänused, rämpsuksvajunud vundamendid, roigastest toestatud seinad, haigutavad augud akende asemel, umbrohi, kõdunevate palkide virnad, nõgese- ja okaspõõsatihnikud, liaanidest kägistatud pehkinud puud keset mustavate telliste kuhjasid. Siis kerkis eespool taas udune helendus, Donald pööras paremale, lasi mööda vastutuleva tühja masina, takerdus sügavatesse pori täis roobastesse ning pidurdas lõpuks otse järjekorras viimase prügiauto tagatulede ees. Ta jättis mootori seisma ja vaatas kella. Andrei viskas samuti pilgu kellale. Kell oli poole viie paiku.

„Tunnike läheb ära,” sõnas ta reipalt. „Lähme vaatame, kes eespool on.”

Järgmine auto peatus nende taga.

„Minge üksi,” sõnas Donald, sirutas end istme seljatoele ja nihutas kaabuserva näole.

Ka Andrei toetas end seepeale seljatoele, kohendas vedru istumise all ja pani suitsu ette. Eespool käis laadimine täie hooga – tünnide kaaned kolksusid, arvepidaja tiiskant kriiskas: „... kaheksa... kümme...”, posti otsas lameda plekktaldriku all kõikus tuhandekandelane⁵ lamp. Äkki hakati mitmest kõrist korraga karjuma: „Kuhu, no kuhu, susi teid söögu? Tagasi! Ise oled pime!... Tahad vastu hambaid saada või?...”

Paremal ja vasemal kõrgus mägedena monoliitseks massiks vajunud prügi, öine tuuleõhk kandis ninna roiskumise lehka.

Tuttav hääl sõnas äkki otse kõrva ääre:

„Servus, sitavedajad! Kuidas suur Eksperiment elab?”

See oli Izja Katzman elusuuruses – paks, sasipäine, kasimata ja nagu alati ebameeldivalt elurõõmus.

„Uudist kuulsite? Kuritegevuse probleemile on olemas lõpliku lahenduse projekt. Politsei likvideeritakse! Nende asemel lastakse öösiti tänavatele hullud. Bandiitide ja huligaanidega on jokk – edaspidi julgevad ainult hullud öösiti nina välja pista!”

„Ei olnud naljakas!” sõnas Andrei kuivalt.

„Ei olnud?” Izja astus astmelauale ja torkas pea kabiini. „Vastupidi! Erakordselt naljakas. Mitte mingisuguseid täiendavaid kulutusi. Hullude igahommikune elukohtadesse laialipaigutamine tehakse ülesandeks kojameestele...”

„Mille eest antakse kojameestele täiendav ratsioon liitri viina ulatuses,” lõi Andrei kaasa, viies Izja sellega seletamatusse vaimustushoogu: Izja kukkus itsitama, tuues kuuldavale kummalisi kurguhääli, pritsis sülge ja hõõrus käsi.

Donald vandus äkki vaikselt, lõi endapoolse ukse pärani, hüppas välja ja kadus pimedusse. Izja lõpetas kõkutamise ning küsis ärevalt:

„Mis tal hakkas?”

„Ei tea,” sõnas Andrei süngelt. „Ilmselt ajasid sa tal südame pahaks... Kuigi üldiselt on ta juba paar päeva selline.”

„Tõsi?” Izja kiikas üle kabiini suunas, kuhu Donald oli kadunud. „Kahju. Ta on hea inimene. Ainult et täiesti kohanemisvõimetu.”

„Ja kes siis kohanemisvõimeline on?”

„Mina olen. Sina oled. Wang on ka... Alles hiljaaegu õiendas Donald: miks prügi mahapanekuks on tarvis järjekorras seista? Mille kuradi pärast peab siin olema arvepidaja? Mille üle ta arvet peab?”

„Ja asja eest õiendas,” lausus Andrei. „Tõepoolest kretinism.”

„Kuid sina ju ei ärritu selle pärast,” vaidles Izja vastu. „Sina mõistad suurepäraselt, et arvepidaja on käsualune. Pandi arvet pidama, ja tema peabki. Ja kuna ta arvet pidada ei jõua, tekibki, selge see, järjekord. Järjekord on aga järjekord...” Izja hakkas jälle luksuma ja pritsima. „Juhtkonna asemel ehitaks Donald siia loomulikult korraliku tee koos mahasõitudega prügi mahapanekuks; loendaja, selle turske kapi, saadaks aga politseisse pätte püüdma. Või siis eelsalka, farmerite juurde...”

„Jah?” ärgitas Andrei kannatamatult.

„Mis jah? Donald pole ju juhtkond!”

„Aga miks siis juhtkond nii ei tee?”

„Aga milleks?” rõkkas Izja rõõmsalt. „Mõtle ise! Prügi veetakse ära? Veetakse! Äravedamine võetakse arvele? Võetakse! Süstemaatiliselt? Süstemaatiliselt. Kuu saab läbi, esitatakse aruanne: välja veetud niimitu tünni sitta rohkem kui eelmisel kuul. Minister on rahul, linnapea on rahul, kõik on rahul, et aga Donald rahul pole, kelle asi, keegi pole teda siia sundinud – vabatahtlik ju!...”

Eesseisev veok paiskas välja pilve sinkjashalli suitsu ja sõitis meetrit viisteist edasi. Andrei kolis kiiruga rooli taha ja vaatas välja. Donaldit polnud näha. Siis pani ta ettevaatlikult masina käima ja liikus kuidagipidi needsamad viisteist meetrit edasi, suretades teel kolm korda mootori välja. Izja kõndis seni kõrval, hüpates ehmunult kaugemale iga kord, kui masin jõnksatas. Siis hakkas ta midagi Piiblist rääkima, kuid Andreist polnud kuulajat – ta oli üleelatud pingest üleni märg.

Ereda lambi all kolisesid endiselt tünnid ja kõlas vandumine. Miski kolksatas vastu kabiini katust ja põrkas eemale, kuid Andrei ei pööranud sellele tähelepanu. Tagantpoolt lähenes oma paarimehe, haiti neegriga, hiiglakasvu Oskar Hayderman, ja küsis suitsu. Silva-nimeline neeger, pimeduses peaaegu nähtamatu, välgutas oma valgeid hambaid.

Izja võttis vestluse üles, kusjuures Silvat kutsus ta millegipärast tontoon-makuudiks⁶, Oskarilt päris aga mingisuguse Thor Heyerdahli⁷ kohta. Silva väänas hirmsaid lõustu, imiteerides automaadist tulistamist. Izja haaras kõhust ja mängis, et on haavatud – Andrei ei saanud millestki aru, Oskar ilmselt samuti: selgus, et ta ei tee vahet Haitil ja Tahitil...

Katusel kolises jälle miski, ning äkki tabas kapotti tohutu prahikänkar ja lendas tükkideks.

„Hei!” hõikas Oskar pimedusse. „Lõpetage!”

Kusagil eespool karjuti taas kahekümnest kõrist, sõim ületas igasuguse mõistliku määra. Midagi oli teoksil. Izja oiatas kaeblikult ja vajus kõhust haarates kööku – nüüd juba mitte enam nalja pärast. Andrei avas ukse ja oli juba väljumas, kui tema pead tabas tühi konservipurk – valus ei olnud, küll aga solvav. Silva tõmbus küüru ja libises pimedusse. Andrei vaatas pead ja nägu kattes ringi.

Näha polnud midagi. Vasakpoolsete prahikuhjade tagant sadas rahena roostetanud purke, kõdunenud puujuppe, vanu konte, isegi tellisetükke. Kostis puruneva klaasi klirinat. Metsik pahameelemöire kaikus üle autokolonni. „Milline tõbras seal laamendab?” karjuti nagu ühest suust. Mootorid möirgasid, tuled süttisid. Mõned autod hakkasid palavikuliselt edasi-tagasi roomama, juhid üritasid neid ilmselt pöörata nii, et tuled ulatuksid valgustama prügimägede harju, kust lendas juba terveid telliseid ja tühje pudeleid. Veel mitu meest tormas Silva eeskujul küürutades pimedusse.

Andrei märkas silmanurgast, et Izja kössitab nutuse väändunud näoga tagaratta juures ja kompab kõhtu. Andrei hüppas kabiini ja haaras istme alt mutrivõtme. Vastu kolu neile mölakatele, vastu kolu! Kümmekond prügivedajat ukerdas neljakäpakil, kätega tuge otsides, raevukalt nõlva mööda üles. Kellelgi õnnestus masin siiski risti ajada ning laternad valgustasid harja, millel turritasid vana mööbli tükid, kaltsupulstid ja paberiräbalad, säras katkine klaas; ning harja kohal kõrguva ekskavaatori kõrgele sirutuvat koppa musta taeva taustal. Miski selles kopas liigutas, midagi suurt ja hõbedaselt halli. Andrei tardus seda nähes ning samal hetkel summutas meeletu ulg kogu mitmehäälse melu:

„Need on deemonid! Deemonid! Päästke end!...”

Tolmusambaid tõstes, nartsu ja paberitükkide pöörises, hakkas nõlvalt käkaskaela, neljakäpakil, ülepeakaela pudenema inimesi – hullunud silmad, pärani suud, vehklevad käed. Kätega peast hoides, peites seda kokkusurutud küünarnukkide vahele, tormas keegi paaniliselt vingudes Andreist mööda, libastus rattarööpas, prantsatas pikali, kargas uuesti püsti ja lidus, nagu jalad kandsid, edasi, linna poole. Keegi pressis end kähinal hingates Andrei masina radiaatori ja eelmise auto kasti vahele, jäi sinna kinni, kukkus rabelema ja pistis samuti ebainimliku häälega lõugama. Äkki jäi vaiksemaks, ainult mootorid undasid, ja siis, lõikavad kui piitsaplaksatused, lajatasid kõlavad lasud. Ja Andrei nägi harjal autolaternate sinakas valguses seljaga autode poole seisvat pikka kõhetut kuju, kes hoidis kahe käega püstolit ning tulistas pimedusse harja taga.

Täielikus vaikuses tegi ta viis või kuus lasku, seejärel kerkis pimedusest tuhandehäälne ebainimlik ulg, tige, näuguv ja tusane, nagu oleks tuhat märtsikõutsi korraga megafoni karjunud, ning kõhn kuju võpatas, libastus, vehkis kentsakalt kätega ja sõitis selili nõlvast alla. Võpatas ka Andrei, tajudes talumatut õudust ning nägi, kuidas hari äkki liigutas.

Korraga kihas seal hõbehallidest, ilmvõimatutest, õudpeletislikest kummitustest, kes välgutasid tuhandeid verevalt kiiskavaid silmi, laksutasid miljoneid raevukalt paljastatud ilaseid kihvu, vehkisid metsatäie kujuteldamatult pikkade karvaste käppadega. Laternate valgel kõrgus nende kohal tiheda müürina tolm ning kolonn mattus rusutükkide, kivide, pudelite, saastakamakate laussaju alla.

Andrei ei pidanud vastu. Ta lipsas kabiini, pressis end kaugeimasse nurka ja tardus nagu painajas, käsi mutrivõtmega ette sirutatud. Ta ei jaganud kõige vähimatki, ja kui mingi tume kogu ukseavasse ilmus, pistis ta iseenese häält kuulmata karjuma ja togima rauaga seda pehmet, jubedat, vastuhakkavat, ligitikkuvat; ning togis, kuni Izja kaeblik kiun: „Idioot, see olen ju mina!” teda mõistusele tõi. Ning siis ronis Izja kabiini, lõi ukse enese järel kinni ja kuulutas ootamatult rahulikul toonil:

„Tead, mis see on? Need on ahvid. Kuramuse lirvad!”

Andrei ei saanud temast kohe aru, siis sai aru, aga ei uskunud.

„On nad jah!” lausus ta, ronis astmelauale ja kiikas kabiini tagant välja.

Oligi nii: need olid ahvid. Väga suured, väga karvased, väga metsiku väljanägemisega, aga ikkagi kõigest ahvid, mitte kuradid või kummitused. Häbi ja kergendus uhkasid Andreist kuuma joana üle, samal hetkel lajatas midagi rasket ja kõva talle otse kõrva pihta, pealegi nii õnnetult, et teine kõrv lajatas vastu kabiini katust.

„Kõik autodesse!” üürgas kusagil eespool võimukas hääl. „Paanika jätta! Need on paavianid! Ei midagi hirmsat! Autodesse ja tagasikäik!...”

Autokolonnis valitses täielik põrgu. Summutid paukusid, laternad süttisid ja kustusid, mootorid möirgasid, sinkjashall suits kerkis pilvedena tähitu taeva poole. Pilkasest pimedusest ilmus äkki mingi must ja läikiv nägu, kellegi käed haarasid Andreil õlgadest, raputasid nagu kutsikat, toppisid külg ees kabiini; eesolev auto hakkas samal hetkel tagurdama ja põrutas raginal radiaatorisse, tagumine veok jõnksatas aga ettepoole ning virutas vastu kasti nagu vastu trummi nii, et häiritud tünnid kõmisesid; Izja aga sikutas teda õlast ja tüütas: „Oskad sa autot juhtida või ei? Andrei! Oskad või?”; sinakas suitsus ulus keegi meeleheitlikult: „Tapeti! Aidake!”, võimukas hääl aga muudkui üürgas: „Lõpetage paanika! Tagumine auto, tagasikäik! Kähku!”; ülevalt, paremalt, vasemalt pudenes aga rahena rämpsu, lõgises kapottidel, kõmas vastu tünne, peksis kõlinal klaase, vahetpidamata undasid ja huilgasid signaalid ning jõle näuguv ulg muudkui kasvas ja kasvas.

Izja ütles äkki: „Noh, ma siis läksin...” ja ronis kätega juba eelnevalt pead varjates autost välja. Ta oleks äärepealt linna poole kihutava auto alla jäänud, – hüplevate tünnide keskel vilksatas loendaja moondunud nägu. Siis Izja kadus ja ilmus Donald – kaabuta, räsitud, üleni porine – viskas püstoli istmele, ronis rooli taha, käivitas mootori ning hakkas kabiinist välja küünitades tagurdama.

Näis, et mingi kord oli siiski tekkimas: paaniline kisa vaibus, mootorid undasid ning kogu kolonn tõmbus tasapisi tagasi. Tundus, et isegi pudeli- ja kivisadu vähenes veidi. Paavianid karglesid ja patseerisid prügimäe harjal, kuid alla ei laskunud, ainult lõugasid seal, koerakoonud pärani ning pöörasid mõnitades kolonni poole oma tulede valgel läikivaid kannikaid.

Auto liikus aina kiiremini, puksis mudaaugus taas veidike, sööstis maan-teele, pööras ümber, Donald vahetas raginal käiku, andis gaasi ja vajus ust kinni lüües istmele. Ees valitsevas pimeduses hüplesid paaniliselt põgenevate masinate punased tuled.

Minema saime, mõtles Andrei kergendusega ja kompas ettevaatlikult kõrva. Kõrv oli paistes ja tuikas. Ütle nüüd – paavianid! Kust need veel ilmusid? Sihukesed jurakad... ja säärasel hulgal!... Ilmaski pole meil siin mingeid paaviane olnud... Izja Katzman muidugi välja arvatud. Ja miks just paavianid? Miks mitte tiigrid?... Ta niheles istmel, auto rappus, Andrei tegi õhulennu ja maandus hooga millegi kõva ning võõra otsa. Ta torkas käe istumise alla ning õngitses välja püstoli. Hetke silmitses ta seda mõistmatult. Püstol oli must, väike, lühikese raua ja rihveldatud käepidemega. Siis ütles Donald:

„Ettevaatust. Andke see parem siia.”

Andrei andis püstoli tagasi ja jälgis mõnda aega, kuidas küürutav Donald topib relva kombinesooni tagumisse taskusse. Äkki tõmbus ta üleni higiseks.

„See olite siis teie seal... kes paugutas?” uuris ta kähinal.

Donald ei vastanud. Ta vilgutas järjekordsest krusast möödudes ainsat terveksjäänud laternat. Otse masina eest kihutas üle ristmiku mitu paaviani, sabad seljas, kuid Andreil oli nüüd muulegi mõelda.

„Kust te relva saite, Don?”

Donald ei vastanud nüüdki, tegi vaid käega kummalise liigutuse, püüdes olematut kaabut silmile nihutada.

„Nüüd on nii, Don,” sõnas Andrei seepeale otsustavalt. „Sõidame kohe raekotta, te annate püstoli ära ja selgitate, kuidas see teie kätte sattus.”

„Jätke see jama,” vastas Donald. „Andke parem üks suits.”

Andrei haaras masinlikult paki.

„See pole jama,” lausus ta. „Ma ei taha midagi teada. Te olite vait – olgu, see on teie isiklik asi. Ja üleüldse, ma usaldan teid... Kuid linnas on ainult kurjategijatel relvad. Ma ei taha küll midagi öelda, kuid ma ei saa teist aru... ja üldse – relv tuleb ära anda ja kõik ära seletada. Ja pole vaja teha nägu, nagu oleks kõik see köki-möki. Ma ju näen, milline te viimasel ajal olete. Parem on minna ja kohe kõik ära rääkida.”

Donald pööras hetkeks pead ja vaatas Andreile otsa. Arusaamatu, oli see pilge või piin, mis ta silmist paistis, kuid Andreile näis ta sel hetkel väga vanana, täiesti nõdra ja kuidagi nurkaaetuna. Andrei tundis kohmetust ja nõutust, kuid võttis end kohe kätte ja kordas kindlameelselt:

„Ära anda ja kõik ära rääkida. Kõik!”

„Kas te mõistate, et ahvid tulevad linna?” küsis Donald.

„Ja mis siis?” sattus Andrei segadusse.

„Tõepoolest – ja mis siis?” sõnas Donald ja puhkes ebameeldivalt naerma.

2.

Ahvid olidki juba linnas. Nad tuiskasid karniisidel, rippusid kobaratena laternapostidel, tantsisid jubeda pulstunud massina ristmikel, kleepusid akendele, pildusid sillutisest väljaurgitsetud kive, jälitasid pesuväel tänavaletormanud hullunud inimesi.

Donald peatas mitmel korral masina, et põgenikke peale võtta. Tünnid olid ammu minema visatud. Mõnda aega kihutas auto ees galoppi metsistunud hobune, sabas vanker, milles troonis kõikuv, karvaste kämmaldega vehklev ning läbilõikavalt jõurav hiiglaslik hõbedane paavian. Andrei nägi, kuidas vanker raginal laternaposti põrutas, hobune katkenud trengidega minema jooksis, paavian aga uljalt lähima vihmaveetoruni lendas ja katusele kadus.

Raekojaesisel väljakul kees paanika. Autod saabusid ja lahkusid, politseinikud jooksid, segaduses inimesed uitasid aluspesu väel sihitult ringi, ukse all oli mingi ametnik vastu seina surutud, tema peale lõuati nõudlikult, tema aga üritas end kõigest jõust portfelliga veheldes ja kepiga susides kaitsta.

„Bardakk!” sõnas Donald ja hüppas autost välja.

Nad jooksid majja ja kaotasid teineteist kohe erariietes inimeste, politseivormis inimeste ja aluspesus inimeste läbitungimatus massis. Paljuhäälne kõma täitis ruumi, tubakasuits pani silmad vett jooksma.

„Saage aru, ma ei saa ju niimoodi – ainult aluspükstes!”

„... Viivitamata avada relvaladu ja jagada relvad välja... Kurat võtaks, vähemalt politseile jagada!...”

„Kus on politseiülem? Alles ta siin virvendas...”

„Mul jäi naine sinna, saate te sellest aru? Ja ämm – vana inimene!”

„Kuulge, pole midagi hirmsat. Ahvid on ju ainult ahvid...”

„Kujutad ette, ärkan mina üles, aga aknalaual istub keegi...”

„Ja kus siis politseiülem on? Põõnab, paksperse?”

„Oli meil kõrvaltänavas üks latern. Ümber lükkasid.”

„Kovalevski! Kaheteistkümnendasse kabinetti, kähku!”

„Aga nõustuge, et ainult aluspükstes...”

„Kes autot oskab juhtida? Autojuhid! Kõik väljakule! Reklaamtulba juurde!”

„Kus, kurat, on politseiülem? Lasi, lurjus, jalga või?”

„Nii. Võtad poisid – ja valukotta. Seal võtad need... noh, orad sellised, pargitara jaoks... Kõik võta, kõik! Ja kohe tagasi...”

„Ja kui ma siis virutasin piki seda karvast lõusta, isegi käe lõin ära, jumala eest...”

„Aga kas õhupüssid sobivad?”

„Seitsmekümne teise kvartalisse – kolm masinat! Seitsmekümne kolmandasse kvartalisse – viis masinat...”

„Suvatsege korraldada teise kandeaja vormirõivaste väljaandmine. Aga ainult allkirja vastu, ja et hiljem oleks tagastatud!”

„Kuulge, kas neil sabad on? Või mulle näis?”

Andreid tõugati, pitsitati, suruti koridoriseinte vastu, talluti jalad ära, ja ta ise tõukas, pitsitas, surus. Alul otsis ta Donaldit, et kaitse tunnistajana viibida kahetsuse ja relva üleandmise juures, hiljem jõudis talle aga pärale, et paavianide rünnak on ilmselt väga tõsine asi, kui sellest säärane segadus on tekkinud; ja kohe tundis ta kahetsust, et ta ei oska autot juhtida, ei tea, kus asub valukoda saladuslike oradega, ei suuda kedagi varustada teise kandeaja vormirõivastega, ja tuleb välja, et teda pole siin kellelegi vaja. Ta üritas vähemasti rääkida sellest, mida oma silmaga oli näinud, äkki osutuvad need andmed kasulikuks, aga ühed ei kuulanud teda üldse, teised seevastu katkestasid teda kohe, kui ta oli alustanud, ning hakkasid ise jutustama.

Ta veendus mõrult, et tuttavaid nägusid selles mundrite ja aluspükste keerises ei olnud, vaid must Silva, pea verisesse nartsu mähitud, vilksatas korra, kuid kadus kohe – samal ajal oli aga midagi ilmselgelt teoksil, keegi organiseeris kedagi ja saatis kuhugi, hääled muutusid valjemaks ja enesekindlamaks, aluspüksid hakkasid vähehaaval kaduma, mundreid sai aga, vastupidi, silmnähtavalt enam, mingil hetkel viirastus Andreile isegi mõõdetud rivisamm koos rivilauluga, kuid selgus, et see oli vaid seif, mille kandjad olid maha pillanud ja mis nüüd kolksudes astmetest alla veeres, kuni toitlustusosakonna uste vahele kinni jäi...

Lõpuks nägi Andrei tuttavat nägu – ametnikku, kolleegi Mõõtude ja Kaalude Palati raamatupidamise aegadest. Vastutulijaid kahte lehte tõugates püüdis Andrei ta kinni, surus vastu seina ja ladus ainsa hingetõmbega välja, et siin ta on, Andrei Voronin, – mäletate, me töötasime koos? – praegu laadija-assenisaator, kedagi üles ei leia, suunake mind kuhugi appi, kindlasti on ju inimesi tarvis... Ametnik kuulas juhmilt silmi pilgutades mõnda aega, tehes nõrku tõmblevaid katseid minema pääseda, siis tõukas aga Andrei ootamatult eemale ja pistis lõugama: „Kuhu ma teid suunan? Kas te ei näe, et ma viin dokumente allkirjastamiseks!” ning peaaegu jooksis koridori mööda minema.

Andrei tegi veel mõned katsed osaleda organiseeritud tegevuses, kuid kõik keeldusid ja peletasid ta kaugemale, kõigil oli hirmus kiire, ja polnud ainsatki inimest, kes oleks lihtsalt seisnud paigal ja koostanud, ütleme, vabatahtlike nimekirja. Selle peale Andrei vihastas ja hakkas kõiki uksi järjest valla lööma, lootes leida mõnda vastutavat isikut, kes ei jookse, ei karju ega vehi kätega, – pealiskaudnegi loogika ütles, et kusagil siin peab ju olema mingi staap, kust kogu seda tormilist tegevust juhitakse.

Esimene tuba oli tühi. Teises karjus üks aluspükstes tüüp telefoni, teine sikutas vandudes selga kitsast kantseleikitlit. Kitli alt piilusid välja politseiniku ratsapüksid ja lapitud nöörideta politseikamassid. Kolmandasse kabinetti kiigates sai Andrei vastu silmi millegi roosa ja nööbilisega ning põrkus ehmunult tagasi, jõudes märgata vaid volüümikaid ning selgelt naiselikke vorme. Seevastu neljandast kabinetist leidis ta Mentori.

Mentor istus, jalad aknalaual, käed ümber põlvede, ja vaatas klaasi taga valitsevat pimedust, mida valgustas autolaternate lendlev valgus. Kui Andrei sisse astus, pööras ta oma heatahtliku punapõsise näo tema poole, kergitas veidi kulme, nagu ikka, ja naeratas. Ning nähes seda naeratust, rahunes Andrei silmapilkselt. Tema viha ja raev lahtusid ning oli selge, et lõpuks saab kõik korda, asetub oma kohale ja lõpeb üldse hästi.

„Näete,” sõnas ta käsi laiutades ja naeratas vastu. „Tuli välja, et mind pole kellelegi vaja. Autot juhtida ei oska, kus asub gümnaasium – ei tea... Segadus, midagi aru ei saa...”

„Jaa,” nõustus Mentor kaastundlikult. „Õudne segadus.” Ta lasi jalad aknalaualt rippu, asetas käed istumise alla ja kõlgutas jalgu nagu poisike. „Lausa sündsusetu. Isegi häbi. Tõsised täiskasvanud inimesed, enamik pealegi kogemustega... Järelikult on puudu organiseeritusest! Õigus, Andrei? Tähendab, mingitel tähtsatel küsimustel on lastud omasoodu minna. Ettevalmistamatus... Distsipliinipuudus... No ja bürokraatia muidugi.”

„Jah,” sõnas Andrei. „Loomulikult. Teate, mida ma otsustasin? Ei hakka ma enam kedagi otsima, midagi välja selgitama, vaid võtan mingi kaika ja lähen. Ühinen mõne rühmaga. Ja kui ei võeta, siis ise. Naised jäid ju sinna... ja lapsed...”

Iga ta sõna peale noogutas Mentor lühidalt, ta ei naeratanud enam, tema nägu oli nüüd tõsine ja kaastundlik.

„Ainult, et...” sõnas Andrei nägu krimpsutades. „Mis Donaldist saab?”

„Donaldist?” küsis Mentor kulme kergitades üle. „Ah jaa, Donald Cooperist?” Ta puhkes naerma. „Te kindlasti arvasite, et Donald Cooper on vahistatud ja ta on oma kuriteod üles tunnistanud... Ei midagi säärast. Just praegu organiseerib Donald Cooper vabatahtlike salka, et see häbematu rünnak tagasi lüüa, ja loomulikult ei ole ta mingi gangster ega ole sooritanud mingeid kuritegusid, relva vahetas ta aga mustal turul vanaaegse repiiteriga⁸ kella vastu. Mis parata! Ta on kogu elu püstolit taskus kandnud – harjumus!”

„No muidugi!” tundis Andrei tohutut kergendust. „Selge pilt! Ega ma uskunud isegi, lihtsalt arvasin, et... Olgu!” Ta pöördus minekule, kuid peatus siis. „Öelge... kui see muidugi saladus pole... Öelge, milleks see kõik? Ahvid? Kuskohast? Mida nad peaksid tõestama?”

Mentor ohkas ja ronis aknalaualt alla.

„Te esitate mulle jälle küsimusi, Andrei, millele...”

„Ei! Ma saan aru!” katkestas Andrei käsi rinnale surudes. „Ma ainult...”

„Pidage nüüd hoogu. Te esitate mulle jälle küsimusi, millele ma lihtsalt ei oska vastata. Saage sellest lõpuks aru: ei oska. Hoonete erosioon, mäletate? Sapiks muutuv vesi... Muide, see oli veel enne teid... Nüüd siis paavianid. Mäletate, te kõik uurisite minu käest, kuidas siis ikkagi nii: erinevatest rahvustest inimesed, aga räägivad kõik ühte keelt, ega isegi kahtlusta seda. Mäletate, kuidas see teid vapustas, kuidas te ei mõistnud, isegi kartsite, kuidas tõestasite Kenzile, et ta räägib vene keeles, Kenzi aga tõestas teile, et hoopis te ise räägite jaapani keeles, mäletate? Aga nüüd olete te sellega ära harjunud, nüüd ei tule need küsimused teile enam pähegi. See on üks Eksperimendi tingimustest. Eksperiment on Eksperiment, mida siin veel öelda?” Ta naeratas. „Minge, Andrei, minge. Teie koht on seal. Tegutsemine ennekõike. Igaüks oma ametikohal ja endast kõike andes!”

Ja Andrei väljus, ja isegi mitte ei väljunud, vaid hüppas nüüd juba tühjenenud koridori, kiirustas trepist alla väljakule ja nägi kohe asist ning rahulikku rahvamassi laterna all seisva veoauto ümber. Kõhklemata liitus ta selle massiga, tungis edasi, talle suruti pihku raske metallist piik, ja ta tundis end relvastatuna, tugevana, valmis otsustavaks lahinguks.

Lähikonnas kamandas keegi – väga tuttav hääl! – käredalt kolmekaupa kolonni rivistuma ning Andrei jooksis, piik õlal, sinna ja leidis endale koha kereka ladinaameeriklase, kellel olid traksid öösärgi peal, ja kõhetu linalakast intelligendi vahel, kes pabistas hullupööra – muud ei teinudki, kui võttis prille eest, hingas klaasidele, hõõrus neid taskurätiga ja torkas ninale tagasi, kohendades neid kahe näpuga.

Rühm polnud suur, kõigest inimest kolmkümmend. Ja nagu selgus, kamandas seda Fritz Geiger, mis ühest küljest oli küllaltki solvav, kuid teisest küljest tuli tunnistada, et selles olukorras oli Fritz Geiger, olgugi et endine fašistlik raibe, nii-öelda omal kohal.

Veermahti⁹ endise unterohvitserina¹⁰ ta väljendeid eriti ei valinud ning tema kuulamine polnud just meeldiv. „Joon-du!” lõugas ta üle väljaku, nagu kamandaks riviõppustel polku. „Hei, teie seal, tuhvlites! Teie jah. Kõht sisse!... Ja mis teie seal jalgu hargitate nagu lehm pärast paaritamist? Teid see ei puuduta või? Piigid jalale!... Mitte õlale, jalale, ma ütlesin, – teie seal, traksidega eit! Val-vel! Minu järel, sammu... Jät-ta! Sammu... marss!” Kuidagi saadi liikvele, Andreile astuti kohe tagant kannale, ta komistas, tõukas õlaga intelligenti ning see pillas loomulikult maha prillid, mis tal järjekordselt puhastamiseks eest olid võetud. „Kuradi lehm!” ei pidanud Andrei vastu. „Ettevaatust!” vingatas intelligent kõrge häälega. „Jumal hoidku!...” Andrei aitas tal prillid üles otsida, ja kui siis raevust õhku ahmiv Fritz neile peale lendas, saatis Andrei ta pikalt.

Koos intelligendiga, kes vahetpidamata tänas ja komistas, kiirustasid nad kolonnile järele. Umbes kahekümne meetri järel kamandati nad masinatele. Õigupoolest oli masinaid vaid üks – võimas seguveok. Kui nad üleval avastasid, et jalge all mulksub ja lirtsub, ronis tuhvlites tüüp kohmakalt üle porte alla tagasi ja kuulutas peenikese häälega, et tema isiklikult selle masinaga küll kusagile ei sõida. Fritz kamandas ta kasti tagasi. Veelgi kõrgema häälega vaidles mees vastu, et ta on tuhvlites ja tal on jalad märjad. Fritz mainis midagi raseda sea kohta. Vettinud tuhvlites tüüp vaidles talle vähimagi kartuseta vastu, et just siga ta ei ole, et siga ehk nõustukski selles mülkas sõitma, – ta vabandab sügavalt kõigi ees, kes selles sigalas sõitma on soostunud, kuid... Siis ronis äkki alla ladinaameeriklane, sülgas Fritzule põlastavalt jalge ette, torkas pöidlad trakside vahele ja kõndis kiirustamata minema.

Andrei tundis seda nähes teatud kahjurõõmu. Mitte et ta oleks tuhvlikandja käitumist heaks kiitnud, rääkimata mehhiklase teost – mõlemad käitusid ebaseltsimehelikult ning pidasid end üldse ülal nagu väikekodanlased, – kuid neetult põnev oli jälgida, mida me murtud unter nüüd ette võtab ja kuidas tekkinud olukorrast välja rabeleb.

Andrei pidi tunnistama, et murtud unter tuli olukorrast auga välja. Sõnagi lausumata tegi ta kannapöörde, hüppas juhi kõrvale astmelauale ja kamandas: „Sõidame!” Masin hakkas liikuma ja samal hetkel lülitati päike sisse.

Andrei, kes naabritest haarates vaevu jalule jäi, jälgis kaela kõverdades, kuidas vaarikpunane ketas oma harjumuspärases kohas pikkamisi lõõmama lööb. Ketas väreles esmalt otsekui tukseldes, muutudes aina eredamaks ja eredamaks, täitudes oranži, kollase, valgega, kustus siis hetkeks ja süttis seejärel juba täie jõuga, nii et vaadata oli teda võimatu.

Algas uus päev. Tähitumust läbitungimatu taevas muutus hägussiniseks, lämmatavaks, kuum tuul lõhnas kõrbe järele ja otsekui eimillestki ilmus äkki linn – kirev, kirju, sinakatest varjudest triibuline, hiiglaslik, tohutu... Korrused kuhjusid korruste otsas, hooned hoonete otsas, ja ükski neist ei sarnanenud teisega; paremal hakkas paistma taevasse kõrguv lõõskav Kollane Sein, vasemal tekkis aga katuste vahele helesinine tühjus, nagu oleks seal meri, ja kohe tekkis janu. Paljud vaatasid harjumusest kella. Kell oli täpselt kaheksa.

Sõit oli lühike. Näis, et siia polnud ahvide hordid veel jõudnud – tänavad olid vaiksed ja tühjad nagu ikka nii varasel tunnil. Siin-seal löödi aknaid valla, uimased inimesed ringutasid uniselt, kaedes huvitult auto poole. Tanudes naised riputasid madratseid aknalaudadele, ühel rõdul tegi lehviva habeme ja triibuliste trussikutega sooniline taat usinalt hommikuvõimlemist. Paanika polnud siia veel jõudnud, kuid Kuueteistkümnendale kvartalile lähemal hakkas kohtama esimesi räsitud pagulasi, isegi mitte ehmunuid, pigem tigedaid, mõnedel pambud seljas. Autot nähes jäid nad seisma, vehkisid kätega, karjusid midagi. Möirates keeras auto Vasemale Neljandale, ajas peaaegu alla vanapaari kaherattalise käruga, milles olid kohvrid, ja peatus. Paaviane nägid kõik korraga.

Elukad tundsid end Vasemal Neljandal nagu kodus – džunglis, või kus iganes see kodu neil on. Sabad konksus, uitasid nad laisa summana kõnniteelt kõnniteele, karglesid lõbusalt karniisidel, kõlkusid laternatel, tegelesid reklaamtulpadel istudes keskendunult peaotsimisega, hõikusid käredalt vastastikku, grimassitasid, kaklesid ja tegid sundimatult sugu. Hõbedaste jõhkardite jõuk lammutas toiduaineteputkat, kaks sabaga huligaani kimbutas trepikotta tardunud õudusest kaamet naisterahvast ning üks karvane kaunitar näitas Andreile liiklusreguleerija putkast koketselt keelt. Soe tuul kandis mööda tänavat tolmu, sulemadratsitest pärit sulgi, paberilehti, karvatuuste ja juba kinnistunud loomaaialehka.

Andrei kiikas nõutult Fritzu poole. Silm kissis, seiras Geiger ehtsa väejuhi ilmel tulevast lahinguvälja. Autojuht jättis masina seisma ning tekkinud vaikus täitus metsikute, täiesti ebalinnalike häältega – möirete ja mäugumisega, madala sametise kudrutamisega, röhatuste, matsutamise, ruigamisega... Ahistatud naisterahvas pistis korraga täiel häälel kiljuma ning Fritz asus asja kallale.

„Kõik maha!” kamandas ta. „Kähku, kähku! Võtke ahelikku... Ahelikku, ma ütlesin, mitte hunnikusse! Edasi! Andke neile, tehke säru! Et ühtegi elukat siin enam poleks! Virutage vastu pead ja selgroogu! Mitte torgata, lüüa! Edasi, eluga! Mitte peatuda, hei, teie seal!...”

Andrei oli üks esimesi, kes maha kargas. Ahelikku võtma ta ei hakanud, vaid, haaranud oma raudse malaka mugavamalt pihku, suundus otse naisterahvale appi. Teda nähes hakkasid sabadega huligaanid saatanlikult itsitama ja kihutasid hüpeldes tänavat mööda minema, vänderdades mõnitavalt oma jõletute tagumikega. Naine kiljus edasi, silmad kõvasti kinni ja käed rusikas, ja kuna teda miski enam ei ähvardanud, suundus Andrei kioskit rööviva bande poole.

Need olid võimsad, kõikenäinud kaagid, eriti üks süsimusta sabaga, kes istus tünni otsas, torkas sinna õlast saati oma pikka karvast kätt, õngitses soolakurke ja krõmpsutas neid isukalt, tatistades aeg-ajalt oma semude peale, kes innukalt kioski vineerist seina lammutasid. Märganud lähenevat Andreid, jättis mustsaba mälumise ja muigas verejanuliselt. Andreile see muie ei meeldinud, kuid taganeda enam ei saanud. Ta viibutas rauast varba, röögatas: „Kõtt!” ja sööstis edasi.

Mustsaba ajas hambad veelgi hullemini irevile – kihvad olid tal üüratud nagu kašelotil, – hiivas end laisalt tünnilt alla, astus paar sammu eemale ja asus end kaenla alt korrastama. „Kõtt, reo!” röökis Andrei veelgi valjemini ja virutas täie hooga vastu tünni. Selle peale põrkas mustsaba kõrvale ja oli ainsa hüppega teise korruse karniisil. Vastase argusest julgust saanud, hüppas Andrei kioski juurde ja lajatas oma kangiga vastu seina. Sein mõranes ja mustsaba kaaslased pudenesid laiali. Võitlusväli jäi tühjaks ning Andrei vaatas ringi.

Fritzu lahingrivistus oli laiali hajunud. Segaduses võitlejad uitasid tühjaksjäänud tänaval, piilusid kangialustesse, seisatasid ja vahtisid, pead kuklas, majade karniisidel kükitavaid paaviane. Eemal tolmutas keppi pea kohal keerutades endine intelligent, jälitades lombakat ahvi, kes sörkis kiirustamata temast paar sammukest eespool. Võidelda polnud kellegagi ning isegi Fritz paistis segaduses. Ta seisis auto juures, mossitas ja pures sõrme.

Vakatanud paavianid, mõistes, et on väljaspool ohtu, asusid taas repliike vahetama, kratsima ja sugu tegema. Jultunumad laskusid allapoole ning tegid ilmset sõimu tähistavaid lõustu. Andrei silmas taas mustsaba: too oli juba teisel pool tänavat, istus laternaposti otsas ja lõhkes naerust. Ähvardaval ilmel suundus laterna poole väike tõmmu, kreeklast meenutav mehike. Ta võttis hoogu ja lennutas metallora mustsaba suunas. Kostis klirinat, pudenes klaasi, mustsaba hüppas ootamatusest meetrivõrra õhku ja oleks alla pudenenud, kuid suutis osavalt sabaga kinni haarata, võttis endise poosi, ajas siis äkki selja sirgu ja kastis kreeklase üle vedela roojaga. Andreil tõusis magu kurku ja ta pöördus kõrvale. Kaotus oli täielik, midagi välja mõelda polnud võimalik. Andrei astus Fritzu juurde ja uuris vaikselt:

„Noh, mis me teeme?”

„Kurat seda teab,” tigetses Fritz. „Leegiheitjat oleks vaja...”

„Äkki peaks telliseid tooma?” päris kombinesooni kandev vinniline nooruk lähemale astudes. „Ma töötan tellisetehases. Auto on olemas, poole tunniga peaksime hakkama saama.”

„Ei,” sõnas Fritz autoriteetselt. „Tellised ei kõlba. Kõik klaasid lõhume ära, ja pärast saame ise nende käest nendesamade tellistega... Ei. Siin oleks mingit pürotehnikat tarvis. Rakette, petarde¹¹... Eh, kümmekond kanistrit fosgeeni¹² kuluks ära!”

„Kus siin linnas need petardid?” kõlas põlastav bass. „Aga mis fosgeeni puutub, siis minu arust parem juba paavianid...”

Ülemuste ümber hakkas rahvast kogunema. Ainult tõmmu kreeklane jäi kõrvale – ebainimlikke needusi pursates kasis ta end tänavakraani juures.

Andrei jälgis silmanurgast, kuidas mustsaba koos sõpradega külg ees taas kioskile aina lähemale nihkus. Siin ja seal ilmusid akendele kohalike üleelatud hirmust kahvatud ja ärritusest punetavad näod, peamiselt naiste omad. „Mida te vahite seal?” kurjustati akendest. „Ajage nad ometi minema, teie, mehed!... Vaadake, kioskit rüüstavad!... Mehed, mis te seisate? Hei, sina, linalakk! Käsutaksid äkki neid?... Mis te seisate nagu sambad?... Issand, mul lapsed nutavad! Tehke midagi, et me välja pääseksime!... Ja need tahavad mehed olla! Ahve hakkasid kartma!...” Mehed urisesid süngelt ja häbistatult. Meeleolu oli rusutud.

„Tuletõrjujad! Tuletõrjujaid on tarvis kutsuda!” korrutas põlglik bass. „Redelitega, pritsidega...”

„Jätke, kust me niipalju tuletõrjujaid võtame...”

„Tuletõrjujad on Kesktänaval...”

„Äkki peaks mingeid tõrvikuid tegema? Äkki nad kardavad tuld?”

„Kurat! Miks, põrgu päralt, politseinikelt relvad ära korjati? Uuesti tuleks välja jagada!”

„Äkki, mehed, peaks hoopis koju minema? Kui ma mõtlen, et mul on naine seal praegu üksi...”

„Jätke jama! Kõigil on naised. Need naised siin on ka kellegi naised.”

„Sedan´d küll...”

„Äkki peaks katustele minema? Ülevalt neid millegagi... kuidagi...”

„Millega, tola? Oma kepiga ulatad või?”

„Uu, raisad!” üürgas põlglik bass äkki vihkamisega ja heitis hoogu võttes oma kangi paljukannatanud kioskisse. See läks läbi vineerseina, mustsaba jõuk tõstis üllatunult pilgu ning asus pärast hetkelist pausi taas kurkide ja kartulite kallale. Naised akendel irvitasid mõnitavalt.

„Mis seal ikka,” sõnas keegi arutlevalt. „Oma kohalolekuga me vähemalt hoiame neid siin, kitsendame nende tegevust. Seegi hea. Kuni me siin oleme, ei julge nad edasi tungida...”

Kõik hakkasid ringi vahtima ja käratsema. Arutleja sunniti kiiresti vakka. Esiteks, tuli välja, et tungivad ikka küll, hoolimata arutleja kohalolekust. Ja teiseks, isegi kui ei tungiks, kavatseb ta, arutleja, siin ööbida või? Elama jääda? Magada siin? Kusta ja kergendada end siin?...

Korraga kostis kapjade kiirustamata kopsimist, vankrikäginat, kõik vaatasid tänavat mööda üles ja jäid vait. Pikkamisi lähenes paarisrakend. Küljetsi vankril, robustsetes kirsasaabastes jalad üle vankriääre rippu, tukkus luitunud vene sõduripluusis ja -pükstes hiiglane. Mehe küljelevajunud pead kattis sassis punane juuksepahmakas, ohjad lebasid loiult tohututes pruunides kämmaldes. Hobused – üks kõrb ja teine hall, tähniline – astusid laisalt ja näis, et samuti tukkusid käies.

„Turule sõidab,” sõnas keegi aukartusega. „Farmer.”

„Jah, vennad, kas on farmeritel muret – millal need lurjused kord nendeni jõuavad...”

„Muide, tasub mul vaid ette kujutada – paavianid ja külviaeg!...”

Andrei jäi huviga silmitsema. Farmerit nägi ta oma linnas viibimise aja jooksul esimest korda, kuigi oli neist palju kuulnud – räägiti, et nad on veidi metsikuvõitu ja sünged, elavad kaugel lõunas, peavad seal karmi võitlust soode ja džunglitega, linna sõidavad ainult oma toodangu müümiseks ega vaheta kunagi, erinevalt linlastest, oma ametit.

Vanker lähenes pikkamisi, kutsar, langetatud pea jonksumas, matsutas ise ärkamata huuli ja sikutas kergelt ohje, ning äkki haaras ahve, kelle meeleolu oli seni üsna rahumeelne, enneolematult õel erutus. Kas neid ärritasid hobused, või viskas neil lõpuks üle kõrvalise seltskonna viibimine nende tänaval, kuid nad pistsid äkki käratsema ja sagima, välgutasid kihvu, mõned kõige otsustavamad turnisid veetorusid pidi katusele ja hakkasid seal katusekive kangutama.

Üks esimestest tükkidest tabas kutsarit otse õlgade vahele. Farmer võpatas, ajas end sirgu ja vaatas pärani silmade verdunud pilgul ringi. Esimene, keda ta märkas, oli prillidega intelligent, kes naasis väsinuna oma tulutult jälitusretkelt ja paistis üksinda vankri tagant. Sõnagi lausumata viskas farmer ohjad käest (hobused jäid kohe seisma), hüppas vankrilt maha ja oli käigult ümber pöörates valmis ründajale kallale sööstma, kui järgmine tükk katust intelligenti otse lagipähe tabas. Intelligent ahhetas, pillas teiba ja laskus kätega peast haarates kükakile. Farmer peatus segaduses. Tema ümber sillutisel lendasid oranžideks kildudeks katusekivide tükid.

„Rühm, varjuda!” kamandas Fritz uljalt ning kiirustas lähimasse kangialusesse. Kõik tormasid laiali, kes kuhu sai, Andrei surus end vastu seina ja jälgis huviga farmerit, kes jõllitas täiesti juhmilt ümbrust ega paistnud üldse midagi jagavat. Tema hägune pilk libises üle märatsevate paavianidega täidetud karniiside ja vihmaveetorude, ta kissitas silmi ja raputas pead, tegi siis silmad uuesti pärani ja lausus valjul häälel:

„Püha perse!”

„Mine varju!” karjuti talle igalt poolt. „Hei, habe! Siia! Vastu kuplit saad ju, igavene mõhk!...”

„Mis see siis veel on?” päris farmer valjul häälel, pöördudes intelligendi poole, kes neljakäpakil oma prille otsis. „Ütlete ehk, kes need siin on?”

„Ahvid, loomulikult,” vastas intelligent tigedalt. „Ise ei näe või, auväärne isand?”

„On teil siin alles kombed!” sõnas farmer, kes oli alles nüüd lõplikult üles ärganud, vapustatult. „Igasugu asju te siin ka välja mõtlete...”

Soode poeg oli nüüd häälestatud filosoofiliselt ja heatahtlikult. Veendunud, et talle osakssaanud solvanguid ei saagi õigupoolest solvangutena võtta, oli ta vaid põrutatud karniisidel ja laternatel karglevate karvaste hordide nägemisest. Ta vaid vangutas etteheitvalt pead ja sõrmitses habet. Siis aga leidis intelligent lõpuks oma prillid, korjas teiba maast üles ja tormas ülepeakaela varju alla, nii et farmer jäi tänavale ihuüksi – ainus ja piisavalt ahvatlev sihtmärk karvastele snaiperitele. Äärmiselt ebasoodne positsioon, nagu kiiresti selgus. Tosin suuremat tükki purunes raginal ta jalge kõrval, vähemad killud trummeldasid aga ta salkus pead ja õlgu.

„No mis see siis olgu!” möiratas farmer. Veel üks kild tabas ta laupa. Farmer jäi vait ning tormas vankri juurde.

See oli kohe Andrei vastas ning esimese hooga mõtles ta, et farmer kukutab end nüüd küljeli vankrisse, lööb kõigele käega ja kihutab kodusesse sohu, eemale sellest ohtlikust paigast. Kuid habemik ei kavatsenud millelegi käega lüüa. Pomisedes: „Raiped! Litsiraisad...” asus ta palavikulise innuga ja üliosavalt oma koormat lahti harutama. Tema lai selg varjas Andrei eest, mida ta seal teeb, kuid vastasmaja naised nägid kõike – ootamatult pistsid nad kriiskama, lõid aknad kinni ja tõmbusid varju. Andrei ei jõudnud silmagi pilgutada, kui habemik kükitas sujuvalt ja tema pea kohale kerkis jäme, augulises metallist kestas õliselt läikiv toru.

„Jät-ta!” lõugas Fritz ning Andrei nägi teda kusagilt paremalt tohutute hüpetega otse vankri poole tormamas.

„Oi, raisad, oi, raiped...” pomises habe kätega mingeid keerukaid ja väga sujuvaid liigutusi tehes, mida saatsid libisevad metalsed kolksatused ning lõgin. Andrei tõmbus mürina ja tule ootuses pingule ning näis, et ahvidki katusel aimasid midagi. Nad lõpetasid pildumise, istusid maha ja hakkasid oma koerapäid ärevalt keerutades raginal mingeid omi seisukohti vahetama.

Fritz oli juba vankri juures. Ta haaras habemikul õlast ja kordas käskivalt:

„Jätta!”

„Oota!” pomises habemik õlga ära tõmmates õnnetul häälel. „Oota ometi, lase ma kütan neile korra, kuradi sabaga lurjused.”

„Ma käskisin jätta!” kraaksatas Fritz.

Seepeale pööras habemik oma pilgu üles ja tõusis siis aeglaselt ka ise.

„Mis tarvis?” päris ta uskumatu põlgusega sõnu venitades. Ta oli Fritzuga ühte kasvu, kuid õlgadest ja seljast märgatavalt laiem.

„Kust te relva saite?” päris Fritz järsult. „Esitage dokumendid!”

„Kuradi tatikas!” jõrises habemik üllatunult. „Või dokumente tahtma! Sa seda ei taha, blond täi?”

Fritz ei teinud siivutust žestist väljagi. Jätkuvalt habemikule otse silma vaadates kraaksatas ta üle tänava:

„Römer! Voronin! Frija! Minu juurde!”

Andrei üllatus, kuuldes oma nime, kuid tõukas end seinast lahti ja lonkis kiirustamata vankri poole. Teiselt poolt lähenes kergel sörgil rässakas longusõlgne Römer, endine profipoksija, tulistjalu kiirustas Fritzu semu, väheldane kõhetu Otto Frija, skrofuloosne¹³ suurte kõrvadega nooruk.

„Tulge, tulge...” venitas farmer neid lahingettevalmistusi vaadates sünge muigega.

„Palun veel kord tungivalt esitada oma dokumendid,” kordas Fritz jäise viisakusega.

„Ah, mine sa õige persse!” venitas habemik vastuseks laisalt. Ta silmad püsisid nüüd peamiselt Römeril, käsi aga puhkas nagu juhtumisi muljetavaldava seremettnahast¹⁴ oskuslikult punutud piitsa kabal.

„Poisid, poisid,” sõnas Andrei hoiatavalt. „Kuule, sõdur, jäta, ära vaidle, me oleme linnavalitsusest...”

„... ma seda teie linnavalitsust!” kuulutas soldat, mõõtes Römerit pealaest jalatallani.

„Nonii, milles siis asi?” uuris too vaiksel kähinal.

„Te teate väga hästi,” lausus Fritz habemikule, „et linna piires on relvad keelatud. Ammugi siis kuulipilduja. Kui teil on luba – palun esitage!”

„Kes te sellised olete, et tulete minult luba küsima? Politsei? Mingisugune Gestaapo?”

„Me oleme vabatahtlike omakaitsesalk.”

Habemik irvitas.

„Eks siis kaitskegi end, kaitsesalk, nagu te olete; kes teid keelab?”

Küpsemas oli normaalne, põhjapanev, mõtlik arutelu. Rühm kogunes pikkamisi vankri ümber. Isegi meessoost kohalikud pugesid trepikodadest välja, varustatud kes kaminatangide, kes ahjuroobi, kes lihtsalt toolijalaga. Piieldi uudishimulikult habemikku, presendil turritavat kurjakuulutavat kuulipildujat ja midagi ümarat-klaasjat, mis presendi all sillerdas. Tõmmati ninaga – farmerit ümbritses omapäraste aroomide pilv: higi, küüslauguvorst, piiritus...

Kummalise heldimusega, mis teda ennastki üllatas, silmitses Andrei kaenlaalustest läbihigistatud luitunud sõduripluusi, mille krael oli vaid üks pronksnööp, ja seegi lahti, tuttavlikult paremale kulmule nihutatud viisnurga jäljega pilotkat, rohmakaid kirsasid – vaid habemepahmakas näis siin kohatu, ei sobinud üldisesse pilti... Siis korraga tuli talle pähe, et Fritzus pidi see vaatepilt ilmselt hoopis teiselaadseid tundeid ja assotsiatsioone tekitama. Ta kiikas Fritzu poole. Too seisis sirgelt, huuled kitsaks kriipsuks pigistatud, nina põlglikult kirtsus, ning üritas habemikku oma terashallide, tõeliselt aarialike silmade pilguga jääks tarretada.

„Meile pole lubasid ette nähtud,” jutustas habemik samal ajal laisalt, mängides ise piitsaga. „Meile pole üldse keda kuraditki ette nähtud, peale teie, sitapeade, toitmise...”

„Olgu-olgu,” kõmas tagareast bass. „Aga kust ikkagi see kuulipilduja?”

„Õige nüüd asi – kuulipilduja! See on nii-öelda maa ja linna koostöö. Mina sulle veerandiku¹⁵ samakat, sina mulle kuulipritsi, kõik nagu kord ja kohus...”

„Oi, ei,” õiendas bass. „Kuulipilduja pole mänguasi, ega see pole teil mingi rehepeksumasin...”

„Aga mina arvan,” sekkus arutleja, „et just farmeritel peavadki relvad olema!”

„Relvi ei tohi kellelgi olla!” piuksatas Frija ja punastas.

„Lollus!” kuulutas arutleja.

„Selge see, et lollus,” sõnas habe. „Mida te meil soo peal teeksite, ja veel öösel, ja kui veel jooksuaeg on...”

„Kellel on jooksuaeg?” uuris intelligent kärsitult, pressides end, prillid näpus, etteritta.

„Kellel vaja, sellel ongi!” viskas farmer hooletult.

„Oot-oot, lubage...” puterdas intelligent. „Ma olen ju bioloog, mul aga pole senini õnnestunud...”

„Olge vait,” sõnas Fritz talle. „Aga teie,” jätkas ta habemiku poole pöördudes, „tulge palun minuga kaasa. Asjatu verevalamise vältimise huvides.”

Nende pilgud ristusid. Ja ütle nüüd, kuidagi aimas see vahva habemik, taipas talle üksi teadaolevate pisiasjade põhjal, kellega on tegu. Tema habet lõhestas sapine muie ning ta lausus vastiku, solvavpeenikese häälega:

„Pimm ja munjad? Hitler kaputt!”¹⁶

Verevalamist ei kartnud ta nüüd küll kopika eestki – ei asjatut, ei mingisugust.

Fritz oleks nagu vastu vahtimist saanud. Ta pea nõksatas tagasi, kahvatu nägu lõi punetama, põsesarnad tõmbusid pingule. Hetkeks tundus Andreile, et kohe tormab ta habemikule kallale, ning ta nihkus lähemale, et vahele astuda, kuid Fritz hoidis end vaos. Veri valgus taas näost ära ning ta kuulutas kiretult:

„See ei puutu asjasse. Suvatsege järgneda!”

„Jätke ta ometi rahule, Geiger,” sekkus bass. „See on ju farmer, silmagagi näha. Kes seda enne kuulnud on, et farmerite kallal noritakse!”

Ja kõik ümberringi noogutasid kaasa ja pomisesid, et jah, ilmselgelt on ta ju farmer, sõidab ära ja viib oma kuulipilduja ka kaasa, ega ta siis mingi gangster ole, tõepoolest...

„Meil on vaja paaviane peletada, meie aga mängime siin politseid,” lisas arutleja.

Kohe, kui kõigile paavianid meenusid, langes ka pinge. Selgus, et paavianid jalutasid taas, kus pähe tuli, ja käitusid nagu kodus džunglis. Selgus ka, et kohalikud olid ilmselt tüdinud ootamast omakaitsesalga poolt mingeid otsustavaid liigutusi. Kohalikud olid ilmselt otsustanud, et mingit tolku sellest salgast pole ning tuleb kuidagi ise hakkama saada. Ja juba kiirustasid naised, huuled asjalikult kokku surutud, turukotid näpus, oma hommikusi asjatoimetusi ajama, kusjuures paljudel oli käes luud või harjavars, et kõige tüütumaid ahve peletada. Poe vaateaknalt võeti luuke eest, kioskiomanik käis aga ümber oma rüüstatud kioski, ägises ja sügas selga ning pidas ilmselgelt mingit plaani. Bussipeatusesse kasvas järjekord ja juba paistis eemalt ka esimene buss. See andis linnavalitsuse määrust eirates valjult signaali, et peletada teelt paaviane, kes ei tundnud liikluseeskirja.

„Jaa, härrased,” sõnas keegi. „Näib, et tuleb meil sellegagi harjuda. Mis teeme, komandör, läheme laiali?”

Fritz heitis tänavale sünge altkulmu pilgu.

„Mis seal´s ikka...” lausus ta tavalise inimese häälel. „Laiali, siis laiali.”

Ta pöördus ümber ning astus käsi taskusse surudes esimesena auto poole. Rühm venis talle järele. Tikkudele ja tulemasinatele anti valu, keegi päris murelikult, mida teenistusse hilinemisega peale hakata, hea oleks, kui saaks mingisuguse tõendi... Arutlejast oli siingi abi: täna hilinevad ju kõik teenistusse, mis tõendeid siin veel... Vestlusring vankri ümber valgus laiali, jäid ainult Andrei ja prillidega bioloog, kes oli kindlalt pähe võtnud välja selgitada, kellel seal soo peal siis ikkagi jooksuajad käivad.

Habemik, kes kuulipildujat lahti võttis ja uuesti sisse pakkis, selgitas armulikult, et jooksuaeg, sõber, on soos punetistel, punetised aga, vennas, on nagu krokodillid. Krokodille tead? Vot, nagu krokodillid, aga karvased. Sihukese punase karmi karvaga. Ja kui neil juba jooksuaeg tuleb, siis, vennas, hoia eemale. Esiteks on nad suured nagu härjad, teiseks – kui neil see käsil on, ei märka nad ümberringi enam midagi – olgu maja, olgu kuur – kõik lammutavad pilbasteks...

Intelligendi silmad särasid, ta kuulas ahnelt, kohendades sõrmi õieli hoides pidevalt prille. „Hei, tulete või ei? Andrei!” hõikas Fritz veokist. Intelligent pööras pilgu auto poole, vaatas kella, oiatas kaeblikult ning hakkas vabandusi ja tänusõnu pobisema. Siis haaras ta habemikul käest, raputas seda kõigest jõust ja jooksis minema. Aga Andrei jäi paigale.

Ta ei teadnud isegi, miks. See oli midagi nostalgiahoo sarnast. Ei olnud see igatsus vene keele järele – kõik ju ümberringi rääkisid vene keeles; ei kehastanud see habemik tema jaoks ka kodumaad, kaugel sellest. Kuid siiski oli temas midagi sellist, mida Andrei oli põhjalikult igatsema hakanud, midagi sellist, mida ei suutnud talle pakkuda ei karm ja sapine Donald, ei lõbus, keevavereline, kuid ikkagi kuidagi võõras Kenzi, ei Wang, alati lahke, alati heatahtlik, kuid kuidagi muserdatud. Rääkimata juba Fritzust, omamoodi suurepärasest semust, kuigi ikkagi eilsest surmavaenlasest... Andrei ei teadnudki, et oli selle salapärase „millegi” järele nii igatsema hakanud.

Habemik piidles teda altkulmu ja päris:

„Ühekandimees või?”

„Leningradist,” vastas Andrei piinlikkust tundes, ning et seda piinlikkust leevendada, võttis suitsud ja pakkus habemikule.

„Näed sa siis...” sõnas too pakist sigaretti õngitsedes. „Kaasmaalased, tähendab... Mina, vennas, olen vologdalane. Tšerepovets – oled kuulnud?”

„Loomulikult!” rõõmustas Andrei. „Sinna löödi ju just metallurgiakombinaat püsti, igavene jurakas tehas!”

„Ongi nii?” sõnas habemik küllaltki ükskõikselt. „Võetigi, tähendab, kasutusele... Olgu. Aga sa ise, mida siin teed? Kuidas nimi?”

Andrei tutvustas end.

„Mina, näed sa, olen talupoeg. Farmer siinses kõnepruugis. Juri Konstantinovitš Davõdov. Kärakat tahad?”

Andrei kõhkles.

„Varavõitu nagu...” sõnas ta.

„Äkki ongi...” nõustus Juri Konstantinovitš. „Mul ju veel turule minek. Ma jõudsin juba eile linna, tead, ja kohe töökotta – mul oli seal juba ammu kuulipilduja soolas. Noh, siia-sinna, katsetasime masina ära, ladusin, tähendab, neile singi ja veerandiku samakat lauale, vaatan – päike lülitati välja...” Jutustades lõpetas Davõdov oma kraami pakkimise, harutas ohjad lahti, istus küljetsi vankrile ja ajas loomad liikvele. Andrei astus kõrval.

„Jah,” jätkas Juri Konstantinovitš. „Lülitatigi siin, tähendab, päike välja. Aga tema mulle: „Lähme, ma tean siin ühte kohta.” Sõitsime sinna, rüüpasime, haukasime peale... Linnas on ju viinaga ise tead, kuidas, aga mul ju samakas. Nende poolt muusika, minu poolt rüübe. Nojah, eided olid seal ka...” Davõdov liigutas meenutades habet, ja jätkas siis vaiksemal häälel: „Meil, vennas, on soo peal naistega lood kehvad. Üks lesk meil seal on, mõistad, tema juurde käime... tal uppus üle-eelmisel aastal mees ära... Ja näed siis, kuidas välja kukub – käia ju võid, kus sa pääsed, aga pärast – küll paranda talle rehepeksumasin ära, küll aita viljaga, küll kultivaatoriga... Ai, neetud!” Ta andis piitsaga vankri sabas jõlkuvale paavianile siraka. „Üldiselt on elu meil, vennas, nagu rindel. Ilma relvata ei saa. Aga kes see linalakk teil siin on? Sakslane?”

„Sakslane,” sõnas Andrei. „Endine unterohvitser, Köningsbergi all langes vangi, vangist – siia...”

„Seda ma vaatasin, et vastiku lõustaga!” lausus Davõdov. „Neetud parasiidid, surusid mu Moskvani välja, otse haiglavoodisse, pool perset pühkisid puhtalt ära. Aga ma neile pärast näitasin. Tankist olen, mõistad? Viimati põlesin juba Praha all...” Ta kruttis jälle habet. „Ütle nüüd, milline saatus! Vahi, kus kokku sattusime!”

„Ei, ega ta on täitsa talutav, asjalik sihuke,” sõnas Andrei. „Ja julge. Tõsi küll, uhkeldada talle meeldib, aga töömees on ta kõva, energiline. Minu arust on ta Eksperimendi jaoks väga kasulik. Organisaator.”

Davõdov vaikis veidi, muisutades hobuseid.

„Mineva nädal tuli meile sohu üks,” alustas ta lõpuks uuesti juttu. „Istusime me Kowalski juures – see on ka üks farmer, poolakas, elab kümmekond kilomeetrit minu juurest, maja on tal hea, suur... Mnjah... Istume, tähendab... Ja hakkab see meile seal ajudele käima: on meil ikka õige ettekujutus Eksperimendi sihtidest? Ise on linnavalitsusest, põllumajandusosakonnast. No ja näha on, et asi lõpeb sellega, et kui meil on õige ettekujutus, siis, tähendab, oleks hea, kui saaks makse tõsta... Oled sa naisemees?” päris ta äkki.

„Ei,” vastas Andrei.

„Ma sellepärast, et kusagil oleks tarvis öömajale jääda. Mul on homme hommikuks veel üks asi kokku lepitud.”

„Loomulikult,” nõustus Andrei. „Milles küsimus? Tulge, olge ööd, ruumi on mul küllalt, teeksite ainult rõõmu...”

„Tulen rõõmuga,” naeratas Davõdov. „Kaasmaalased ju ikkagi.”

„Kirjutage aadress üles,” soovitas Andrei. „On teil, kuhu kirjutada?”

„Ütle niisama,” sõnas Davõdov. „Küll ma meelde jätan.”

„Aadress on lihtne: Kesktänav 105, korter 16. Hoovi poolt. Kui mind juhtumisi ei ole, astuge majahoidja poolt läbi, seal on hiinlane, Wang, ma jätan võtme tema kätte.”

Davõdov meeldis Andreile väga, kuigi nende vaated läksid ilmselt nii mõneski asjas lahku.

„Mis aasta poiss oled?” päris Davõdov.

„Kahekümne kaheksanda.”

„Ja Venemaalt siia tulid?...”

„Viiekümne esimesel. Kõigest neli kuud tagasi.”

„Ahhaa. Aga mina tulin Venemaalt siia neljakümne seitsmendal... Ütle, Andrjuhha, kuidas seal on, kas külas on elu kergemaks läinud?”

„Kuidas siis!” sõnas Andrei. „Kõik ehitati üles, hindu langetatakse igal aastal... Tõsi küll, ise ma külla pärast sõda ei sattunud, aga kui filmide ja raamatute järgi otsustada, siis elavad nad seal jõukalt.”

„Hm... Kino...” kahtles Davõdov. „Kino, tead, see on selline asi...”

„Ei, miks siis... Linnas on poodides kõike saada. Talongid kaotati juba ammu ära. Kust see kõik tuleb? Külast ju...”

„Õigus,” nõustus Davõdov. „Külast... Mõistad, tulin ma rindelt, aga naist pole – surnud. Poeg teadmata kadunud. Külas tühjus. Olgu, mõtlesin – sellega saame hakkama. Kes sõja võitis? Meie! Tähendab nüüd on vägi meie käes. Pakuti esimehe kohta. Võtsin vastu. Külas olid ainult eided, isegi naist polnud vaja võtta. Neljakümne kuuenda elasime kuidagi üle, noh, mõtlesin, nüüd läheb kergemaks...” Ta jäi korraga vait ning vaikis pikka aega, nagu oleks Andrei unustanud. „Õnn kogu inimkonnale!” sõnas ta ootamatult. „Usud sa sellesse?”

„Muidugi!”

„Nii uskusin minagi! Külas, arvasin, on asi jama. Küla on viga, vaat mis ma arvasin. Enne sõda rabas rinnust, pärast sõda otse kõrist. Ei, mõtlesin, nii lämmatavad nad meid päris ära. Elu oli perspektiivitu nagu kindralipagunid. Olin juba jooma hakkamas, kui äkki – Eksperiment.” Ta ohkas raskelt. „Nii et sinu arust neil Eksperiment õnnestub?”

„Miks neil? Meil!”

„Noh, olgu meil. Õnnestub või ei?”

„Peab õnnestuma,” sõnas Andrei kindlalt. „Kõik sõltub ainult meist.”

„Mis meist sõltub, selle teeme ära! Tegime seal, teeme ka siin... Üldiselt, jah, patt oleks kurta. Elu on küll karm, aga mitte väga. Peamine oled sa ise, ise, mõistad? Ja kui sõidabki kohale mingi... pillad ta kogemata kemmergusse, ja asi sellega... Parteilane oled?” päris ta äkki.

„Komsomol. Olete teie aga, Juri Konstantinovitš, sünges tujus. Eksperiment on Eksperiment. On raske, vigu on palju, kuid ega teisiti vist saagi. Igaüks oma ametikohal ja endast kõike andes!”

„Ja mis kohal sina siis oled?”

„Prügivedaja,” vastas Andrei uhkelt.

„Kõrge koht,” sõnas Davõdov. „Amet sul on?”

„Amet on mul väga eriline,” lausus Andrei. „Astronoom olen. Täheteadlane.”

Ta ütles seda häbelikult Davõdovi poole piiludes ning oodates, et too hakkab pilkama, kuid Davõdov, vastupidi, oli väga huvitatud.

„Astronoom? Tõsiselt? Kuule, vennas, sina peaksid siis ju teadma, kus, kurat, me oleme? On see mingi planeet, või täht hoopis? Meil, see tähendab soos, vaieldakse selle üle igal õhtul, isegi kakluseni on läinud, jumala eest! Imevad end samakat täis, ja siis läheb lahti... On selliseid, tead, kes usuvad, et me istume siin nagu akvaariumis – siinsamas Maa peal. Säherdune jurakas akvaarium, ainult et kalade asemel on inimesed. Jumala eest! Mida sina arvad – teaduslikust seisukohast vaadates?”

Andrei sügas kukalt ja puhkes naerma. Ta enda korteris olid kaklused tihtipeale samal põhjusel sama lähedal, – ja ilma igasuguse samakata. Ja akvaariumist rääkis peaaegu samade sõnadega, ise itsitades ja pritsides, rohkem kui üks kord Izja Katzman.

„Kuidas nüüd öelda...” alustas ta. „See on keeruline. Arusaamatu. Teaduslikust seisukohast ütlen ma sulle ainult üht: vaevalt see teine planeet on, veel vähem täht. Minu arust on siin kõik tehislik ja astronoomiaga ei ole sel mingit pistmist.”

Davõdov noogutas.

„Akvaarium,” sõnas ta veendunult. „Ja päike on siin nagu lamp, ja kollane sein, mis taevani ulatub... Kuule, kas ma seda põiktänavat pidi turule jõuan?”

„Jõuad,” sõnas Andrei. „Aadressi pole unustanud?”

„Ei ole, oota mind õhtuks...”

Davõdov andis hobustele piitsa, vilistas ning vanker kadus kolinal kõrvaltänavasse. Andrei suundus koju. On vast vahva tüüp, mõtles ta heldinult. Sõjamees! Eksperimendis osaleda ta muidugi ei tahtnud, vaid põgenes raskuste eest, kuid mis kohtunik mina talle olen? Haavatu, majapidamine hukas, võis ta ju vääratada?... Ja paistab, et ka siin pole ta elu just meelakkumine. Ja ta pole siin ainus, kes on vääratanud, siin on selliseid palju...

Kesktänaval patseerisid paavianid. Kas oli Andrei nendega juba harjunud, või olid nad ise kuidagi muutunud, kuid enam ei paistnud nad sugugi nii ülbete või seda enam hirmuäratavatena kui mõni tund tagasi. Rahumeelselt sättisid nad end kambakesi päikesepaistesse, laterdasid, otsisid päid, kui aga inimesed neist möödusid, sirutasid oma pikad mustade pihkudega käed välja ja pilgutasid paluvalt vesiseid silmi. Näis, nagu oleks tohutu hulk kerjuseid end linnas sisse seadnud.

Oma maja väravate juures nägi Andrei Wangi. Nukralt kühmus, vaevatud käed põlvede vahel rippu, istus Wang järil.

„Kaotasite tünnid ära?” päris ta pead tõstmata. „Vaata, mis siin toimub...”

Andrei viskas pilgu kangi alla ja ehmus. Näis, et kuhi ulatub lambini. Ainult kojamehe ruumini viis kitsuke rada.

„Jumaluke!” pomises Andrei ja hakkas sebima. „Üks hetk... oota... kohe jooksen...” Ta üritas pingsalt meelde tuletada, milliseid tänavaid mööda nad Donaldiga eelmisel ööl kihutasid ja millises kohas põgenikud tünnid kastist välja viskasid.

„Pole vaja,” sõnas Wang lootusetu häälega. „Komisjon juba käis. Kirjutasid tünnide numbrid üles, lubasid õhtuks tuua. Õhtuks nad muidugi ei too, aga äkki hommikuks jõuavad, ah?”

„Saad aru, Wang,” seletas Andrei, „see oli täielik põrgu, häbi meenutadagi...”

„Tean. Donald rääkis mulle, kuidas seal oli.”

„Kas Donald on juba kodus?” elavnes Andrei.

„Jah. Ta ütles, et ma kedagi tema juurde ei laseks. Ütles, et tal hambad valutavad. Ma andsin talle pudeli viina ja ta läks ära.”

„Ah nii...” pomises Andrei jälle prügikuhjasid silmitsedes.

Ja korraga tuli nii väljakannatamatu, peaaegu hüsteeriline, valus tung pesta, visata seljast haisev kombinesoon, unustada, et homme tuleb taas labidaga seda kraami kokku tassida... Kõik ümberringi muutus kleepuvaks ja haisvaks ning Andrei, lausumata enam sõnagi, tormas üle õue, astmeid vahele jättes trepist üles, jõudis kannatamatusest värisedes korterini, haaras kummist mati alt võtme ning odekolonnihõnguline jahedus haaras ta oma õrna embusse.