Kui romaani „Must kaardivägi” on nimetatud Lew. R. Bergi luigelauluks ja peamiseks õnnestumiseks, siis palgasõdur Willard jääb siiski tema tuntuimaks tegelaseks. Just seetõttu sündis otsus kõik Willardi lood kokku korjata ja ühtede kaante vahel välja anda. Pole ju paljud omal ajal lehesabades järjejuttudena ilmunud lood enam kättesaadavadki. Tänu Lew lese Irene käest saadud materjalidele selgus kohe, et Willardi seiklusi oli autoril plaanis rohkem, kahjuks olid need jäänud lõpetamata.
Nagu Siim Veskimees Täheaja 12. kogumikus Bergi loo „Musta roosi vennaskond” eessõnas kirjutab: „Seda teksti (Musta roosi vennaskond) töötles põhiliselt Siim Veskimees, /…/ Järgmisena on plaanis raamatuna avaldada palgasõdur Willardi kogumik ja seal tekib sama probleem Veiko Belialsiga – kõrvuti varemavaldatud ja juba enam-vähem toimetatud tekstidega on lood, mis nõuavad tugevat ümber- ja juurdekirjutamist.” Järgnevalt katsungi ma veidi avada, mida, millest lähtudes, kui palju ja kuidas ma seda tegin. Aga meie suhtumist neisse tekstidesse peaks ilmestama järgmine lõbusavõitu vahejuhtum: ühel järjekordsel igakuisel kokkusaamisel Tartus küsis üks siinkohal täpsustamata jääv ulmehuviline minult: „Kuule, kui „Musta roosi” kirjutas peamiselt Veskimees, siis kumma oma Willard on – sinu või tema?” Seepeale vaatasin ma talle pisut hämmastunult otsa ja vastasin: „Tead, Willard on ikka Bergi oma.”
Niisiis – mida, miks ja kuidas? Tuleb tunnistada, et materjal oli kõikuva kvaliteediga – osa Willardi seiklustest on kirjutatud Bergi loometee alguses ja kandis selget viimistlematuse pitserit. Nii et esimene ülesanne oli kõik pisut sujuvamaks toimetada, isegi üle kirjutada, et lugemine ladusamalt läheks (näiteks kummalist sõna kopiloot tekstis enam ei ole. On kaaspiloot). Lisaks asjaolu, et lood ilmusid trükis ühekaupa ja taustade selgitamist oli seetõttu enam tarvis. Nii et järgmine lähtekoht oli see, et liigne selgitamine koormab ainult asjata lugejat. No ei pea igas jutus uuesti olema kirjeldatud, milline Jacks oma sulgedega välja näeb, või et Olafsen on blond hiiglane. Või miks Willard ainsana püstolkuulipildujat Star eelistab. See oli õigustatud erinevates väljaannetes ilmuvate üksikjuttude puhul, mitte aga tervikkogumikus. Nii saigi tegelaste kirjeldusi kärbitud ja pisut ümber tõstetud, et põhimeeskonda iseloomustavad detailid jaotuksid mitme jutu peale (ja olgem ausad – mõnele tegelasele (Hartmann, Leclerc) tuli tausta hoopis veidi juurdegi luua).
Järgmine probleem oli juttude järjekord. Kui esmapilgul tundus, et Berg on kõik korralikult läbi mõelnud ja lood on kronoloogilises järjekorras, siis lõpupoole on tal ilmselt järg käest ära läinud. Nii ma avastasingi, et vähemalt kolmes jutus oli otse öeldud, et see missioon toimub vahetult pärast „Tempel selvas” kirjeldatud sündmusi, mis ei ole loogiline, sest kõigis neis osales ju Willard isiklikult. Nii tuli eneselegi ootamatult kogu käsikiri uuesti üle vaadata, ka juba valmis tekstid, et tekitada mingi uus loogiline järjestus. Kuna kaks lugu tuli varasemaks tõsta, kaasnes paratamatult hulk segadust, ja mõni tegelane tuli lausa ümber nimetada, sest äkki selgus, et uue järjestuse saanud lugudes oli ta juba eelnevalt surma saanud.
Päris palju rookisin välja palgasõdurite süüdimatult poisikeselikku macho mängimist. Minu arust kehtib looduslik valik ka palgasõdurite hulgas ja elukutselised, kes eluohtlikul missioonil kogu aeg õlut larbivad ja varbavaheplätudes ringi kooserdavad, on järgmise missiooni ajaks ammu surnud. Nii ma siis katsusingi seda eelteismelise süüdimatust vähemaks võtta ja natuke professionaalsemat suhtumist lisada, et veidi usutavam oleks.
Veel üks huvitav detail jäi silma kõiki lugusid järjest lugedes. Kui Willardil tekkis vajadus millegi üle järele mõelda, siis süütas ta alati suitsu. Ma saan aru, et selline sõltuvus võib tõesti olemas olla, aga kui minul lugejana tekkis mulje, et tal on veel eelminegi suits lõpuni tõmbamata, ja juba tuleb uus mõttekoht koos uue suitsu süütamisega, siis kiskus asi kentsakaks. Nii et ka suitsu teeb Willard seekord vist veidi vähem kui tavaliselt.
Nagu näha, tuli kõik jutud tegelikult ümber kirjutada. Ja ümber kirjutada just selle loogika järgi, et portsust eraldiseisvatest juttudest moodustuks tervik. Kõik loogikaapsud ja vasturääkivused tuli nii-öelda sirgeks kirjutada ja lõpuks ka uutele lugudele koht leida.
Nüüd siis need kaks täiesti uut juttu. Nagu juba öeldud, oli Bergist järele jäänud materjalide hulgas kaks lõpetamata Willardi-lugu. „Operatsioon „Hades”” oli suures osas olemas, puudu oli ainult lõpp. Muutsin ära pealkirja ja tõmbasin lihtsalt otsad loogiliselt kokku. See oli suhteliselt lihtne. Keerulisem oli lõpulooga – „Hüljatud saar”. Lool oli olemas ainult algus ja veel paar lõiku (praeguse numeratsiooni järgi kuni viienda peatükini ja üksikuid juppe 6., 7. ja 8. peatükist). Polnud päris selge, kuhu lugu tüürib ja millega lõpeb. Peaaegu pool tuli juurde kirjutada ja otsustada, mis üldse toimub. Just selle loo osas pidasime Veskimehega pikki kirjavahetusi ja arutasime võimalikke ideid, üritades aimata Bergi loomingulist loogikat, kõrvaldada vastuolusid ja luua seoseid varasemate juttudega.
Relv, mida saarel kasutatakse, oli juba Bergilgi olemas, kuigi selle mõju oli kirjeldatud veidi teistsugusena. Ka oranž veri oli Bergil kirjeldatud, mis viis minu mõtte automaatselt jutule „Polaarjaam”. Kas see ka Bergil endal nii oli plaanitud, ei tea. Aga see oli üks pidepunkt, millest sai saarel toimuvat edasi arendama hakata ja sündmustikku ka eelnevaga siduda.
Kuna Berg ise oli autorina arenenud (esimesed Willardi lood pole „Musta kaardiväega” võrreldavadki), võtsime julguse teha sama ka tema lemmiktegelasega ja otsustasime, et ka Willard ei jää muutumatuks. Mingi aluse sellele andis Willardi käitumine loos „Vaimudejõe viirastused”, kus on esimesed märgid, et tuim käsutäitja hakkab oma peaga mõtlema ja tal on tunded, seisukohad… Täiendavaks tõukeks on kindlasti ka paljude meeste surm lõpuloos (see põhitegelaste lõputu kuulikindlus ei ole ju ka usutav, eks ole). Erinevalt Bergist, kellele meeldis lõpuks kõik üksipulgi lahti seletada, otsustasime veidi lahtisema lõpu kasuks (no vähemasti selles osas, mis puudutab palgasõdurite tulevikku).
Loodetavasti sai kogumikust kokku tervik, kus tugevale töötlusele vaatamata algne hoog ja põnevus alles on. Ja loodetavasti on tekstis jätkuvalt rohkem Bergi kui Belialsi ning Lew ei pea kusagil sõdalaste Valhallas seda tulemust häbenema.
Veiko Belials
Koostaja ja toimetaja