Götterdämmerung - jumalate hukk
Kolmapäev
Asgard Jumala Aastal 965
Käsi põsakil istus ühesilmne sõdalane oma troonil. Üksi, kesk surma, hukku, laibalehka - uppununa süngemast süngeimasse muremõtteisse. Rappija lebas tema põlvil, tasaselt silitas ta selle metalset verekattes vart.
“Teie kõigi eest saab tasutud, saab, ja ka sinule leiame veel kasutust, kõik ei ole veel läbi,” lausus sõdalane lõpuks nii langenuile, kui ka oma ustavale odale ning tõusis troonilt.
Ainusilmne pilk mahamurtud kojauksel, kõndis ta üle langenud jumalate ja teiste ruunilaste surmakangestuses laipade kuni peatus. Aegamisi ukseavas lebava hiiglasliku kogu kohale kummardudes, lausus sõdalane langenu vereklompis juukseid silitades:
“Asjatu polnud su surm, mu poeg, see polnud asjatu. Ma vannun seda. Nüüd ta peab mind ära kuulama, nüüd peab temagi koos minuga tulema.”
Astunud kojast välja, sõdalane pöördus, ning Odade ja Kilpide Hall tema ees pahvatas hetkega mühisema löönud leekidesse, muutudes nii viimaseks tuleriidaks selle kaitseks langenuile.
Nii vaanidele kui aasidele, nii sünkhaldjaile kui inimestele.
“Slepinir!” hüüdis ühesilmne sõdalane taevakaarde ning kui pruuskav hobune ilmus, ronis ta sadulasse ja ratsutas otse Vikerkaaresillale …
Pühapäev
Maarjamaa Jumala Aastal 1865
Tardomaa piiril asetsev ja härrasrahva seas Matsilossiks kutsutud külakõrts oli täidetud higileha, maast-laeni tubakasuitsu ja tavapärase pühapäevaõhtuse meluga - kaubeldi, vaieldi, siis sülitati pihku ning mindi välja kaklema.
“Ma ei annaks katlatäit mära kustki su Urmase eest, saati veel oma tütart ja adramaad,” röökis parasjagu Vilismäe Mati Süvasoo Jaagupile, kui kõrtsiuks valju kolaka saatel lahti tõmmati. Kõigi ootusärevad pilgud pöördusid sinna ja sisenejas tunti ära tavapärane külaline, siinsekandi kirikuõpetaja, pastor Friedhelm.
Kuid seekord polnud Friedhelm siin üksi. Tema järel sisenes pikk hallis mantlis ja laiaäärset kaabut kandev mees, kes ukse enda järel tasaselt sulges ning Friedhelmi järel kõrtsiletini sammus. Kalli peenviina topkatäied kätte saanud, kõndisid tulijad sakstelauda ja võtsid istet.
Tavapärane melu taastus tasahaaval, sest viinamaia pastori pühapäevaõhtuses siinolekus polnud midagi üllatavat ja kaua üks tundmatu teeline ikka tähelepanu väärib. Olgu pealegi pastori seltskonnas, kui vaja on, olgu. Olulised olid kariloomad, kes vajasid parseldamist, sotid, mis ootasid selgeks tegemist ja kaklused kaklemist.
Seega ei teinud neist peagi keegi välja ja kui Friedhelm oma kaaslaselt küsis – “Mis teid, Issanda ustavat sulast, siis siia toob?” – ei olnud enam ühtegi uudishimulikku kõrva pealt kuulamas ega ka mitte märkamas, kuidas pastori kaaslase ainukeses silmas justkui piksevalgus hetkeks sädelema lõi. Kuid seda viimast ei märganud ka pastor, kes oli juba viinatoobist külmapeletust ja hingepuhastust otsimas.
“Väidate, et pole kuulnud Emajõe näkist, kes senini mehi jõevoogudesse meelitab ja seega tema enda õiglast meelepaha äratab?” küsis võõras, kui Friedhelm topka taas lauale oli asetanud.
“Olen-olen, korraldasin ise veel mineva sügise jõeäärse läbikammimise kui Metsapoolse Karla kaduma läks. Minu härda palve peale tuli Revalist veel praost siia, ent ei leidnud temagi ei näkki ega mu Karlat.” vastas Friedhelm oma enesekindlal bassihäälel.
“Et lausa kõrge usuvend näkki jahtima …”
“Jah, lootsin, et praosti palved sunnivad õnnistatud Maarjamaa viimse põrgulise nähtavale ilmuma, ent ei midagi;” vastas Friedhelm ja ta näole ilmus sõbramehelik naeratus.
Tema sünge kaaslane noogutas, viipas siis põlglikult käega, kuid ei vastanud midagi.
“Muuseas, mis teie nimeks on, mu poeg? Mul on see kas peast välja või kõrvust mööda lipsanud,“ küsis pettunud Friedhelm kui oli taibanud, et kiidusõnu tema ettevõtlikkusele ei järgne.
“Mul on palju nimesid ja rist su kaelas ning südames keelab sul neid meelde jätmast, ent kutsu mind Odeniks,” lausus võõras ja võttis esimese viinasõõmu samal hetkel, kui Friedhelm ahhetas.
Kiirelt haaras pastori käsi ristist, mis tal kaelas rippus. Tema pea langes rinnale ning vaid Oden kuulis kuidas tasased palvesõnad Friedhelmi suust kuuldavale tulid.
“Rahu, ma pole ju siin sind jahtimas,” lausus Oden. Tema käsi sirutus üle laua ja patsutas surmahirmul pastorit rahustavalt õlale, kuid ka näole varju heitev kaabu ei suutnud varjata kiskjalikku irvet tema näol.
“Ma ... ma arvan end teadvat, kes te olete, ent … ma ei tea …” purterdas Friedhelm lõpuks ja tema nooruslikult kõmavast häälest oli mõne hetkega saanud vanainimeselik halin.
“Jäägu, pole oluline,” lausus Oden, viipas käega pastori viinatopkale.
“Jooge, see teeb teile head!” sõnas ta vaat et sõbralikult Friedhelmile, kes sõnalausumata toobi haaras, selle tühjaks ammutas ning liigsuurest sõõmust läkastama hakkas. Läks aega, enne kui Friedhelm end pealtnäha kontrolli alla sai, ent raudkindel meelerahu paistis ta vähemalt mõneks ajaks maha jätnud olevat. Hirmul silmil vaatas pastor äraootavalt Odeni poole ja kogu olekust õhkus, et ta oleks olnud valmis kohe minema kasvõi täiskuuöiselt teeristilt vanakurja peletama, et aga enda seltsilisest lahti saada.
“Teile on antud püha kohus mulle abiks olla,” lausus Oden ja pastori vasak käsi haaras uuesti kaelasrippuvast ristist ja parem viinatopkast.
Oden aga pistis käe mantlihõlma alla ja tõi sealt nähtavale raskeilmelise revolvri, mille ta enda ette lauale asetas ja siis pastori ette lükkas. Pastor vaatas lauale ilmunud imeasja jahmunult.
“Mis see on? Tukk? Kas see ongi … Rappija?”
“Jah, see on tukkide tukk. See on relv, mis teeb võrdseks nii inimesed, kui ka … jumalad ja haldjad,” lausus Oden ja puhkes valjuhäälselt naerma, justkui oleks ta midagi hirmnaljakat öelnud.
Ka Friedhelm naeratas häbelikult nagu kohane inimesele, kes ei saa päriselt aru kelle üle nalja heidetakse, aga loodab kogu südamest, et see pole tema.
Kõrtsimelu muutus hoobilt vaiksemaks ning mitmed pilgud pöördusid endiselt naerva Odeni poole. Tuntud riiukukk Sepa Kusta tõusis püsti ja kui oli viinatoobist veel sõõmujagu julgust ja rammu ammutanud kõndis ta paari ebakindla sammuga Odeni juurde.
“Misasja sa siin lõkerdad, eh?” röögatas ta nii, et tatti pritsis ja tema hiiukäsi haaras Odenil õlast. Odeni naer ja viimanegi kõrtsisumin katkesid kui lõigatult. Laskus halvaendeline vaikus, kuna polnud ju peale Friedhelmi kõrtsis vist kedagi, kes vähemalt korra Sepa Kusta rusikate alt läbi poleks käinud. Tema väärtus sepana oligi senini olnud ainus põhjus, miks teda ümberkaude veel taluti ning mõnel pimedal talveööl kambakesi maha poldud löödud.
“Kuulsid võeh?” röögatas Kusta küdeva ahju praksumise saatel uuesti ning üritas teise käega Odenil lõuast haarata, ent järsku oli Oden püsti. Keegi ei saanud aru, kuidas see juhtunud oli. Alles oli ta vagusi istunud ja siis järsku kõrgus Oden Kusta ees nagu muistne hiietamm.
Ka Kusta paistis esiotsa jahmunud, kuid kas tingituna löömamehekuraasist või sissejoodud viinast, ei teinud ta säänset imetrikki pikalt märkamagi vaid haaras Odenil rinnust.
“Sa es karga siin, kui mees suga räägib” lausus ta. Enam Kusta ei karjunud. Midagi Odeni olekus oli pugenud tasahaaval läbi tema peas valitseva hämu ja nüüd ta tundis, ei, teadis, et selle tundmatu mehe ainsas silmas peituva ning kurjakuulutava pilgu taga peitub midagi.
Midagi seninägematut. Midagi ohtlikku. Ja Kusta tundis, kuidas justkui talvekülm tasahaaval talle naha alla poeb.
Oden seisis endiselt vaikides, mõrvarlik irve näol. Vaikides, justkui saaki piidlev kiskja.
Ja Sepa-Kusta taipas lõpuks, et pole enam see, kes ta elu aeg on olnud. Et pole enam marutav metsaott, kes enda teelt kõik minema pühib, vaid hoopis kärnane karjast eemaleaetud vana soeraip, kes surma ees jõuetult kiunub.
Ja ta tundis midagi uut.
Esimest korda elus tundis Kusta, et tal on hirm.
Tema õlad vajusid aina enam längu, pea vajus üha madalamale, põlved nõksatasid ja ta oleks tahtnud olla just praegu oma moori juures, oma sepikojas, oma vastsoetatud sängis ja … lihtsalt olla. Seal, mitte siin.
Nii ta siis seisis, aina enam nõrkev haare hoidmas endiselt Odeni mantlihõlmu ja ootas justkui tapale aetud härg ning ehkki Kusta polnud juba aegu kiriku, ega ka mitte püha raamatu poole isegi mitte vaadanud, halises ta tahtmatult ainsat palverida, mida teadis:
“Meie Isa, kes sa oled taevas….”
See aitas. Oden taganes Kustast kiire sammuga, nii et rohmakas puidust tool tema seljataga valju kolinaga ümber läks ja ehkki keegi teine kõrtsis olijatest selle põhjust ei aimanud, oli abipalve Issandale see, mis sel korral Kusta keretäiest päästis.
Olukorda kiirelt ära kasutades pages ta ukse suunas, jättes nii mütsi kui kasuka toolileenile peremehe naasmist ootama. Mida aga ei juhtunudki. Tema kasuka ja mütsi järgi tuli hilisööl Sepa-Mari ise, sest Kustast sai üleöö väga vaga jumalalaps, kes enam kunagi ei joonud ega pühabasest kirikust puudunud ja kelle sepiseid ümberkaudsed aina enam ja enam hindasid.
Oden aga tõstis ümberläinud tooli ja istus sellele, ent hundiirve asemel oli tema näol selge rusutus.
Taastus tavaline kõrtsilärm, sest ehkki Oden oleks endale sel õhtul tublisti sõpru võitnud, polnud ta selleks siin. Võtnud hoopis laualt Rappija, avas Oden selle kiire liigutusega, raputas, ja koheselt kolksatasid lauale kuus padrunit.
“Mul on vaja, et sa need pühitseks püha vee ja Tema nimega ning kui naased, siis ise mu relva nendega laeks.”
“Kas need tapavad siis näki?”
“Ei, halvavad keha ja uinutavad meele. Vaid pühitsetud tuli suudab temasuguseid hävitada,” lausus Oden. Ja justkui oleks kogu maailma raskus tema õlule langenud, haaras ta laualt oma peaaegu et täis viinatopka.
“Kõigile langenutele,“ pomises Oden, kui oli kolm viinasortsu põrandale valanud ning läigatas ülejäänu endale kurku.
“Mine! Kiirelt! Lausu ära need jumalasõnad, sest tegu tahab tegemist,” lausus ta kui oli käeseljaga suud pühkinud.
Kergendustundest täidetud Friedhelm aga tõusis kiirelt, rabas laualt padrunid ja toolilt kasuka ning lahkus kõnnilt kasukahõlmu kinninööpides kõrtsist.
Oden aga jäi.
Üksi, kesk rahvast täis kõrtsi.
Langetatud päi istus ta justkui kivistunult toolil, ja mõtles.
Sajandeid oli ta mööda ilmu ringi rännanud. Sajandeid oli ta kulutanud sellele, et neid leida. Leida neid, kes peale kahte kaotatud lahingut veel elus olid ja nüüdseks oli jäänud neid vaid kaks – üks hiidude ja üks esihaldjasoost. Ahelates verevend ja tema, tema ise.
Ta poleks tahtnud neist kummagagi kohtuda. Eriti viimasega, eriti temaga, ent tal oli vaja uinutada valvsus. Võita aega, et ...
Esmaspäev
Maarjamaa Jumala Aastal 1865
Jääkattes Emajõgi voolas tasaselt oma teed, kuid selle jääl ratsutav Oden kuulis seda. Ta kuulis selle haldjahelinat ja teadis, et see, kelle juurde ta on tulnud, on ikka veel siin. Kusagil selle kõike katva jääkihi all.
Peitununa ilma vägevaima eest.
Mets jõekaldal kohises tasa, justkui hirmunult. Justkui teades, miks Oden jälle siiakanti on ratsutanud. Viimasel korral oli ta ju siia tulnud rohkete lubadustega ja teda tervitati ka kõikides siinsetes haldjakodades. Ta oli tulnud oma kaheksajalgsel hobusel jõevee kohal ratsutades, oli hoidnud Rappijat õieli taevapoole, nii et selle teravik kuldaseid kuukiiri püüdis ja nende kutsuvat helki igasse kojaaknasse peegeldas. Tema kaarnad olid lennanud tema pea kohal ja teda oli juubeldades vastu võetud.
Särasilmsete haldjapiigade kandlehelid olid saatnud ta värsse ja nende helisev naer oli palistanud tema naljatusi, sel muistsel ajal kui ta tuli. Peale tema lahkumist olid aga mürtsuma löönud sõjatrummid, sest tõi ta ju korrakski siia siit hääbuma hakanud lootuse.
Lootuse, mis raiuti tuhandeteks tükkideks leegitsevate mõõkade halastamatute hoopide all. Lootuse, mis uppus haldjate ja viimaste jumalate verre.
Sellesama lootuse, mis hääbus ruunilaste köndistatud, rebestatud või roika otsa aetud surnukehade lehas.
Või hiljem, tuleriitade kibevinges suitsus.
Mälestused muutsid Odeni pea raskeks, surusid pilgu taas maadligi ja ta seisatas hobuse. Siin, siinsamas jõevetes, asus näkkide näki koda. Ta tundis seda, ta mäletas seda. Ta mäletas aegu. Aegu, mil ta oli siin sage külaline.
Raskelt ohates võttis ta suuna kaldale, sidus hobuse lähima puu külge ja astus taas jõejääle.
“Ämäläte!” kaikus tema hääl üle jõe, üle metsa.
“Ämäläte, olen tulnud külalisena su kotta. Olen taas siin, võta mind vastu kui külalist!” jätkas ta. Mets tema ümber vakatas ning Oden taipas, et teda on kuuldud.
Kusagil kostis puruneva jää praksatus ja Oden astus kiirelt paar sammu tagasi, tagasi kindlale pinnale. Mitte et vesi teda tappa oleks saanud, ei, lihtalt keegi ei igatse vihase maaema süleluse järgi.
Praksatusele järgnes teine, siis kolmas, nii et peagi paistis kogu ilm koosnevast vaid ühest ja suurest jääpraksatuste kõikehaaravast praginast ning nende saatel õhkupaiskuvast jäätükkide ja veepiiskade segapudrust. Oden ootas, käsi toetumas justkui kindlust otsides Rappijale, mis äraootavalt tema küljel rippus.
“Voodanas,” kahises järsku kogu mets. Vaenulikult, justkui tahaks puud mõista anda, et kägistaks ta oma okste ja juurtega, kui vaid suudaks, kui vaid saaks, ja taevapoole paiskuvate jäätükkide raksatuste saatel ilmus jõe kohale Tema.
Tema, Ämäläte.
Maaema ise.
Tema, kes oli emaks kogu haldjasoole.
“Voodanas,” helises tema hääl üle jää alt vabanenud jõelainete. Ja Oden vaatas teda lummatult nagu kunagistel endistel aegadel. Nende endi kunagistel headel aegadel.
Ämäläte oli endiselt imekaunis. Tema õhus heljuvaisse kullakarva juusteisse oli kätketud tähesära, tema palgeil oli veel igavese kuupaiste helk, ent tema silmis oli pilk, millest võis aimata pikka leina ja suurt kurbust.
Oden rebis oma pilgu Ämäläte paljukannatanud silmilt ning hingerusuv kahjatsusenoot muutis raskeks tema sõnad:
“Olen mina, olen. Olen taas siin, seekord kutsumata külalisena su kojas. Aegu on möödunud, kui viimati kohtusime.”
“Jah, Voodanas, nii see on. Need olid mina ja minu lapsed, kelle kodadesse sa tulid, Voodanas. Minu lapsed, kelle sa oma värssidega hullutasid ja kes mu sõnast hoolimata, sinu nimi huulil, tapale läksid. Kas sellest veel ei piisa, et ma siin juba sajandeid oma lapsi taga itken. Kas sellest ei piisa siis s i n u isandale.”
“Ei, maaema, ei piisa, ja tea, et sa oled viimane muistsest soost. Viimane, kes veel alles.”
“Kas ma peaks olema tänulik, et jätsid mu viimaseks, Voodanas? Kas ma peaks olema õnnelik, et tundsin kibedat torget südames, iga kord kui keegi mu peitupugenud lastest sinu käe läbi oma otsa leidis? Kas peaksin olema rõõmus?” lausus Ämäläte ja Oden kuulis, kuidas helin tema hääles iga kuuldavale toodud sõnaga vaiksemaks muutus, kuni sootuks hääbus.
“Ja nüüd siis tulid sa minu järele,” jätkas Ämäläte, kui Oden sõnagi polnud lausunud.
Oden noogutas vaid. Mida oligi tal öelda ...
”Tapad, nagu oled sa tapnud kõik, kes sinu järel surma minemisest pääsesid?”
“Ja ka need, kes sellest kõrvale hoidsid,” vastas Oden ja kahetses seda. Ei olnud ta siin ju selleks, et end õigustada.
“Et siis lihtne kättemaks? Kui sinulik, Voodanas, nii sinulik. Igavesti tige, igavesti verejanuline. Mu vennal Üümiril oli õigus, kui ta ütles, et saatus ei kaitse meid sinu eest. ”
“Asi pole selles, maaema, ma ei otsi kättemaksu. Me kaotasime ja see oli minu eksitus. Olin pime, olin. Liiga kaua kisklesime me kõik omavahel, liiga kaua lasksin ma sel kesta. Seda sel ajal, kui meie vaenlane jõudu kogus. Meist tugevamaks muutus.“
“Miks tulid sa siis siia, et valada ka minu verd? Mida ta sulle lubas? Mida annab sulle tema, kelle nimi kõrvetab meid kui raud?”
“Ma langetasin oma pea, ma suudlesin tema kätt, sest ta lubas mulle rahu ja ma tahan seda. Ma ei suuda enam igavese kõigekaotajana mööda ilma ringi rännata. Ma tahan seda, tahan rahu.”
“Et ikka ainult sina … Nagu v a i d s i n a oleks kõik kaotanud! Ilm võib su ümber muutuda, aga mitte sina! Ei eales! Igal juhul tea, et iial ei saa sa rahu. Sa saad midagi muud. Sa ju tead seda isegi, tead ju…” ja Ämäläte vakatas. Tema suust tuli kuuldavale üllatushüüe ja õhkõrn helin sigines taas tema häälde, kui ta lausus - “Ma ju tean sind. Ma ju tunnen sind. Seda sa ju tahadki!” - ja Ämäläte puhkes naerma, helisevalt-parastavalt.
Oden ei vastanud. Taas tundus ta pea nii raske nii raske ja revolver tema käes kukkus tuhmi kolksatuse saatel maha.
“Sa saad selle, Voodanas …” jätkas Ämäläte ” … ma luban. Sa saad jälle seda, mida su hing ihaldab. Kes olen mina väeti, et seda sulle keelata, sind takistada, Voodanas?”
Ja jälle ta naeris ja rohkem kui üle kuue sajandi olid tema silmad täis sulnist rõõmu.
“Minu surm on minu kättemaks selle eest, et mu lapsed tapale viisid, Voodanas. Sinu soov ja minu kättemaks!”
Aeglaselt-raskelt võttis Oden maas vedeleva revovri, vinnastas ja suunas toru Ämälätele.
“Oo, nüüd ma tunnen seda kibedat mulla- ja surmalehka, see on ju Rappija. Sajandeid pole ma seda näinud, kas Brokkr sepistas selle su jaoks uuele kujule? Kas sa võtsid selle tema surmakangestuses käest, Voodanas? Kas sa tapsid ka tema, mu armsa Brokkri?”
“Jah, Ämälete, ent ta teadis, mis teda ootab. Nagu ka sina. Ma ei ole enda kavatsustest saladust teinud. Nad kõik teadsid. Kõik.”
“Kuid miks jätsid sa mu viimaseks? Miks ei tulnud sa kohe peale viimast lahingut mu kotta? Kasvõi selleks, et mind viivukski lohutada? Ei, enam kui kuussada aastat lasid sa mul nutta ja nüüd oled sa siin selleks, et mind …” lausus Ämäläte ja ilmus järsku kaldale, otse Odeni ette. Ta oli Odenist paar pead pikem ja temast kiirgavas kuusäras muutus ta justkui veel mitmeid kordi suuremaks.
“Sest peale sind oleks kõik teised liiga lihtne olnud. Ma ei tahtnud seda.” vastas Oden ja nüüd vaatas ta taas Ämälätele otse silma.
“Siis tee seda nüüd lõpuks. Tapa mind ja saagu su osaks siis see, mis sind ootab, ent tea, et tegelikult on mul sust kahju Voodanas. Ka sel viimasel hetkel ei suuda ma sind vihata, vaid ikka veel armastada, kui teda, kelle värsid mind lõbustasid ja kelle ratsu kapjade plagin mul südame kiiremini põksuma pani, kuid jah, mis sest enam. Su isekus on sind saatnud terve su elu ja see rebis puruks ka meie aja. Su isekus oli meie kõigi hukk. Mitte su Rappija, vaid su rumal vaen tappis ja tapab meid. Jah, nii oli ja on. Ja ela siis selles. Igavesti oma isekuses.” lausus Ämäläte ja sulges silmad.
Raskelt tõusis Rappija Odeni käes, pisar voolas üle tema põse kui ta kuke vinnastas. Teine pisar helkles tema silmas, kui ta päästikule vajutas.
Kärgatas lask ja välk rebestas öise taeva. Emajõgi seiskus hetkeks ja puud painutasid latvu oma leinas, ent Oden lükkas Rappija kabuuri ja astus Ämäläte maaslebava keha juurde. Õrnalt ja hoolivalt tõstis ta Ämäläte üles, heitis endale õlale ja kõndis rusutult oma langetatud päi seisva hobuse juurde.
Teisipäev
Maarjamaa Jumala Aastal 1865
„Aamen!“ lõpetas pastor Friedhelm oma valjul kõmiseval häälel.
Säde aga polnud oodanud, vaid juba lõõmas tuleriit kesk ööd ja mida enam lõid loitvele leegid, seda kirbemaks muutus läbi lumesaju leviv suitsuving ning aina enam maadvõttev ja Odeni jaoks nii tuttav kõrbeva haldjaliha väljakannatamatu lehk.
Ämäläte paistis aga justkui magavat. Tema pea oli püsti, Odeni poolt kahte patsi põimitud kuldjuuksed kiikusid tuules, ent silmad, niipalju kui neid läbi suitsuvinede märgata võis olid suletud. Ta tundus justkui sügava une rüpes. Või oli see hoopis ootus, mis oli tema näkku kirjutatud ...
Tulesiud aga noolisid juba tema valgesse linariidesse mässitud jalgu. Pühadest sõnadest saadetud leegipõimikud tundusid justkui omavahel kisklevat võimaluse eest haarata rinnal kiikuvate patside järele, et peagi Ämäläte pea kohal kokku lüüa.
Ent vaatajaskond paistis pettunud olevat ning hakkas tasahaaval laiali pudenema. Ka Friedhelm, kelle muidu nii mõjus hääl terve hingepalve aja aina enam oma kõma kaotas, paistis olevat oodanud vaatemängu, mis ta igaveseks Maarjamaa ajalukku kinnistaks.
Ent Ämäläte suikus vaikides. Vaikides kesk leeke, suitsu ja taevast sadavat valget lund, ega pakkunud vaatemängu. Juba lõid kõhklema viimasedki uudistajad ja paistis, et Ämäläte viimast teekonda jäävadki saatma vaid Oden ja Friedhelm, kui aina hoogustuv lumesadu justkui lõigatult katkes. Ämäläte silmad avanesid, otsisid, leidsid, ja tema suust paiskus välja elajalik kilje - „Voodanas, tule kaduvikku. Tule minu ja Üümiri juurde …“ - ja sellele järgnev igasugu heliseva haldjalikkuse noodita kale naer.
Viiv hiljem kõmatas lask.
Ämälätet läbis võpatus ja tema pea vajus taas jõuetult rinnale. Leegipõimik sulgus.
“Miks sa seda pidid tegema?” hüüatas Ämäläte viimsest kriiskest otsekui julgust saanud Friedhelm revolvrit kabuuri lükkavalt Odenilt.
Oden ei vastanud, vaid pöördus ja võttis suuna oma hobuse poole. Friedhelmi käsi langes raskelt Odeni õlale ja tema läbilõikav hääl kumises läbi varakevadise öö:
“Sa võtsid sellelt Issandast neetud olendilt võimaluse igavesele jumalarahule.”
Oden pöödus, rapsas Friedhelmi käe oma õlalt ja tema ainsa silma läbitungiv pilk surus end hingekarjase näkku. Mõne hetke seisid nad nii. Vaikides.
Kaks meest. Issanda teener ja Issanda sõjasulane. Orjad Kristuses.
“Ruunide laste jaoks ei ole igavest jumalarahu, on vaid hukk või igavene kahetsus ja alandus.” lausus Oden lõpuks ja pöördus uuesti minekule ning kui Friedhelm oleks talle järgnenud, oleks ta võinud kuulda Odeni vaikset pominat:
“Miks pidid sa küll ise eemale jääma, kui meie väed teele asusid? Miks Ämäläte? Siis oleks me saanud kas koos surra või oleks me võitnud ja poleks koolnud me lootused.”
Esitanud iseendale küsimuse, mida ta polnud tihanud küsida ja mille vastust ta iial poleks tahtnud teada, jõudis Oden lume alt olematut rohtu otsiva hobuseni ja ronis sadulasse.
Tasase hüüatuse - “Nõõ, on aeg!” - saatel ratsutas tema surmsüngel ilmel kogu külatanumat mööda kaugemale, kuni kadus palveid pomiseva Friedhelmi ja külarahva silmist öhe.
Otseteed Vikerkaaresillale, otseteed koopasse Uduhõlma ja Asgardi piiril.
Et küsida nõu ja abi, üritamaks veel kolmandat korda …