See oli oranž. See oli roheline. See oli üks mu parimaid. Ma olin otsustanud poti või vaasi tegemata jätta ning loonud taas pudeli – üle terve igaviku. Selle meisterdamine oli mul võtnud vahelduva eduga suurema osa saja kahekümnest aastast. Kasutamise otstarvet arvestades on mul pudelitele kulunud palju rohkem ning samas ka palju vähem aega kui muudele esemetele.
Ma uurisin rahulolevalt pudeli sisemust, manasin end sellest välja ja pigistasin vasaku käe rusikasse, kuni sõrmus, mida ma selles käes kandsin, helendama lõi. Kui helendus oli jõudnud piisava tasemeni, pressisin ma sõrmuse vastu pudeli põhja, jättes sinna Kai Wreni, pudelimeistri märgi. Oma märgi.
Ma astusin sammu tagasi ning vaatasin laual olevat pudelit, lubades endale kerge naeratuse. Siis laskusin padjakuhjale rätsepaistesse ja lõdvestusin hetkeks.
Kai Wreni pudelid on muidugi hindamatud, ulatudes ajas neljateistkümne sajandi taha. Ma ei tea, kui mitu sellist ma olen kogu selle aja jooksul valmis teinud. Peaaegu hävinematud, hoiavad nad iga endasse villitud veini värskena kauem kui kaks inimpõlve. Samamoodi mõjuvad nad lõikelilledele. Ja isegi kui neisse pole midagi pandud, toovad nad omanikele väidetavalt jõukuse, tervise, rõõmu ja pika eluea näol märkimisväärselt head õnne. Ja see on loomulikult tõsi. Ma paigutan nende tegemisse teataval määral oma sobivat chi’d ning tahe avaldub mu töös.
Mõned teadlikumad erakogujad on läinud tavatult kaugele, et hankida oma kollektsiooni mõni Kai Wreni töö. Võlurid on neid taga otsinud ja nendega nõidunud, kuna neid saab kasutada maagias. Mõned muuseumide ja galeriide idamaade kunsti asjatundjad teavad nende olemasolust, ning on olemas täiskohaga otsijad, kes teenivad elatist oma rikastele tööandjatele minu teoseid taga ajades.
Oliver O’Keefe sisenes tuppa kassilikult hiilival sammul, mõistes, et ma olen lõpuks sellega lõpetanud ning et ilmselt olen temale arusaamatul moel õnnelik. Ma olen emotsioone uurinud ning arvan, et võisin tõesti õnnelik olla.
Panin pudeli taas lauale ja tõusin püsti. O’Keefe vaatas mind laia naeratusega. Ta oli lühike mees, turd, aga mitte tüse, heleda nahaga, mida katsid tedretähnid, ja lühikeseks lõigatud liivakarva juustega.
Me olime temaga üsna vastandlikud, vahet pole, mis kuju ma parasjagu võtsin.
„Kaunis kena, boss,” ütles ta. „Ma arvan, et isegi parem kui see roheline, mille sa 1700ndatel tegid, ja see on alati mu lemmik olnud.”
„Oi, aitäh, Ollie! See on ka minule eriliselt südamelähedane.”
„On laupäeva õhtu ja Tony on täna Taevapitsas tööl. Tahad tähistada?”
Ma naeratasin. „Millise pitsa me tellime?”
„Noh, sa eelistad alati oma pepperonit,” ütles ta.
„Tõsi ta on. Ja võib-olla ka mõned seened, kui need on eriti värsked.”
„Ma muidugi kontrolliksin seda.”
„Loomulikult. Vorst? Kui see on värske lõhnaga?”
„Suurepärane mõte.”
„Paku ise ka midagi.”
„Mõned paprikaviilud?”
„Väga hea. Võiks siis võtta ka mõne pudeli Mehhiko õlut.”
„Muidugi.”
„Kas tünnis on veel piisavalt raha?”
„Oh, on ikka.”
Naeratasin taas. See oli iga kord peaaegu sama tellimus, aga me nautisime oma väikest rituaali selleni jõudmisel.
Vaatasin, kuidas ta jope selga tõmbas ja läks. See mees oli minu teenistuses. Ta on olnud minuga üle kolmesaja aasta, tänu neljale esmaklassilisele loitsule, mis hoidsid teda heas vormis. Aga ta polnud nagu iga teine teener, kes on mu teenistuses varem töötanud.
Kohtusin temaga ühes Dublini pubis, kuhu ta oli tulnud oma viiulit müüma. Mõistmatuses küsisin talt, mis see viiul on, mille peale ta hakkas mulle sellel mängima. Pilli ostmise asemel pakkusin talle tööd ning me oleme sellest ajast saadik koos olnud.
Mulle ei meeldi eriti inimeste maailma minna, mistõttu on Ollie sellisteks käikudeks suurepärane vahelüli. Ta on lobeda jutuga, meeldiv ning on asjadega alati hakkama saanud. See pole üldse tühine võime, arvestades seda, kui palju on inimeste maailm viimaste sajanditega muutunud.
Väljusin oma klaasitöökojast ning lihtsalt lonkisin, imetledes seintele riputatud vaibakollektsiooni, millest oleksin võinud lõpmatuseni rääkida. Minu isiklik pudel, milles ma viibisin, on iseenesest terve maailm, mille sisu ei ole seotud inimeste maailma aja ega ruumiga. Iga eelmainitud pudel sisaldas oma maailma. Keegi võiks need veega täita ja lilled sisse panna, ilma neid maailmu häirimata. Või kui keegi suudaks välja mõelda, kuidas neisse sisse pääseda, saaks ta siseneda ilma jalgu märjaks tegemata.
Minu pudelis on omaenda kummaline floora ja fauna, mille hulka kuulub grupp tillukesi lillehaldjaid, kes elavad eraldatud osas, milles kerge udune lausvihm on kestnud juba ligikaudu kolmteist sajandit. Seal on ka ogred ja draakonid ning muud, nendest isegi veidramad olendid.
Temperatuur mu pudelis on õrnalt mahe, kuigi ma luban mägedes lund. Ma hooldan hiigelsuurt metsa, milles on varjatud koopad, varemed ning samblaga kaetud graniidirahnud, millel tantsivad veidrad varjud valguse tahtest hoolimata. Samuti on seal ookean, juhuks kui ma soovin ujuda või purjetada.
Pudeli suletusest hoolimata ei lämbu me selles. Ükskord ammu lebas mu pudel pärast laevahukku mõne sajandi Ida-Hiina mere põhjas. Ümbritsev vesi ei seganud meie mugavat äraolemist vähimalgi määral, kuigi meil oli üksjagu raskusi külaliste vastuvõtmisega.
Meie pudelite omanikel on need aarded kogu elu käeulatuses, kuigi suurem osa nendest seda ise ei tea. Isegi omaniku teadmata toob Kai Wreni pudel talle kasu. Need, kes selle saladusi teavad, saavad oma eluiga sajandeid pikendada, minnes pudelisse pikale puhkusele, ning nendest saavad vanad targad, kellest paljusid ma siiamaani külastan.
Andes järele tagasihoidlikule soovile tähistada, leidsin ma end mingist kohast, mida võiks nimetada teeks „väljapoole” läbi väikese, alati uduse ja hämara mägede piirkonna, mis on loodud taoistliku maali eeskujul. Minu jaoks on see omalaadne muinasjutumaa, kuhu keegi saaks peitu pugeda ning sulnilt magada nagu Rip van Winkle, või kus daam võiks muutuda Uinuvaks Kaunitariks, elades roosidega kaetud lossis ja koopas, mis on uuristatud nefriidimäe sisse.
Kuulsin vasakult võimsat ulgumist ning teist samasugust paremalt. Kõndisin edasi. Alati on hea ülemusele teada anda, et sa tegeled ülesannete täitmisega.
Mõne aja pärast ilmus vasakult oranž šetlandi poni suurune lõvikoer, samasugune roheline tuli paremalt. Nad istusid minu lähedusse, suured kohevad sabad üle selja kaardumas.
„Tere!” ütlesin ma vaikselt. „Kuidas piiriga on?”
„Ei midagi erilist,” urises Shiriki, roheline lõvikoer.
„Me möödusime hiljuti O’Keefe’ist, kui ta välja läks, aga see on ka kõik.”
Shamballa uuris mind oma suurte ümarate silmadega, mis paiknesid lamedas näos laia suu kohal. Ma ütlesin, et ta oli oranž, aga ta karvkate ei olnud erekollane. Pigem meenutas see punetavat kuma, mis tekib, kui hõõguv süsi ei ole veel tuhaga kattunud.
Ma noogutasin.
„Hästi.”
Ma olin nad leidnud pea üheksa ja kolmveerand sajandi eest, pooleldi nälginuina ning janusse suremas, kuna isegi valdavalt mittelooduslikel loomadel on omad vajadused. Nende unustatud tempel oli kokku varisenud ning nad olid kaks töötut, mööda Gobi kõrbet hulkuvat templikoera, keda keegi ei tahtnud. Ma andsin neile vett ja toitu ning lubasin neil tulla enda seltsis tagasi oma pudelisse, kuigi olin olend, kelle eest neid oli hoiatatud. Ma olin alati ja igal võimalusel vältinud kontakti templikoertega. Mind ja minusuguseid olid nad treenitud väikesteks tükkideks rebima ja erinevatesse ebamugavatesse kohtadesse vedama, kasutades abiks ja julgestuseks rohkesti koeramaagiat.
Seetõttu ei rääkinud me kunagi tööst. Ma lihtsalt ütlesin neile, et kui nad tahavad elada mu hämarmaade mahajäetud draakonikoopas, siis seal lähedal on puhas vesi ja ma hoolitseksin selle eest, et jätkuks ka toitu. Ja mulle meeldiks, kui nad asjadel silma peal hoiaksid. Ja kui keegi on läheduses, peaksid nad lihtsalt ulguma.
Paari sajandi pärast olid üksikasjad unustatud ning jäi ainult fakt, et nad elasid siin. Nemad kutsuvad mind Lord Kaiks ja mina kutsun neid Shirikiks ja Shamballaks.
Ma kõndisin edasi. Kuigi mul polnud vähimatki vajadust välja minna, sest O’Keefe hoolitses kõige eest, oli mul ikkagi tagasihoidlik soov tähistada, kõndida ja hingata öist õhku.
Dimensioonide piirile jõudes mõtlesin oma välimusele. Pudeli sees olin ma oma loomulikul kujul – inimesetaoline selles mõttes, et mul oli kaks kätt, kaks jalga, äratuntav rindkere ja pea, tavaline arv silmi ja kõik muu. Siiski olin ma kaheksa jalga pikk, jalgadeks viie varbaga kulliküünised, ning mu nahavärv oli tumesinine, õrna lillaka varjundiga. Silmade ümber olid ruudukujulised mustad laigud. Mõni on arvanud, et need on kaunistused (tõsi, ühel hetkel tuhat aastat tagasi olid sellised asjad moes), aga nad on loomulikud. Nad panevad mu pupillideta tumedad silmad helkima ning annavad mu ilmele ähvardavuse, isegi kui ma seda ei soovi.
Jah, inimeste maailma see ei sobiks. Kiirelt hüppasin inimkujusse, millega ma oma harvadel reisidel käin – elatanud hiina päritolu mees, ühegi halli karvata läikivad mustad juuksed, keskmise pikkuse, ent tõsiseltvõetava olekuga. Ma vormisin riided enda elupaigaks oleva Ameerika linna igava moe järgi, ohates endamisi ja igatsedes möödunud aegade elegantseid Hiina rüüsid.
Kuna need ettevalmistused olid ainult soovimise vaev, manasin end pudelist välja peaaegu käigu pealt. Nii nagu olin tahtnud, leidsin end garaažist, mis kuulus praeguseks lahkunud daami pojale, kes oli varem hoidnud pudelit oma külalistetoa laual. Kumbki koht oli tulekuteks ja minekuteks lihtne. Poeg ei ole veel otsustanud, kas anda pudel oma naisele või hoida seda laual, kus ta naudiks selle vaatamist. Mul puudus praegu selles suhtes seisukoht, seega välistasin selle küsimuse enda jaoks.
Garaaži külguksest väljudes jalutasin ma mitme kvartali kaugusel asuva Tony Taevapitsa poole.
Oli tähine, ent kuupaisteta öö, karge ja tuuline. Ma teadsin, et midagi on valesti, kui kõndisin ühest väikesest linnapargist mööda ning tundsin õhus vere ja pitsa lõhna. Ja deemonit.
Ma tuhmusin. Liikusin täielikus vaikuses. Mulle meenusid kõik viisid, millega olen aastate jooksul õppinud valu ja surma tekitama. Sel hetkel olin ma üks ohtlikumaid asju maailmas.
... kuniks ma nägin puud ja neid.
Nad olid poonud ta pea alaspidi puu alumise oksa külge ning teinud talle mitmesse kohta augud, millest nad jõid. Oma vastikute väikeste hammastega rebisid nad tema küljest tükke, mida nad sõid.
Ma läksin lähemale. Neid oli vaese O’Keefe’i rippuva surnukeha juures kokku kuus. Nad olid umbes kuuskümmend sentimeetrit pikad, kollaste silmadega, jässakad ja tursked. Nende nahavärv ulatus rohelisest halli ja kollakani. Nende küünised olid lühikesed ja teravad. Minemavisatud pitsakarp lebas lähedal rohus.
„Kuidas sulle su inimene maitseb?” küsis üks teise ilase lihakäntsaka kõrval.
„Parem kui pitsa,” vastas teine.
„Kuule, proovi pepperoniga viilu, enne kui seda maha teed,” ütles kolmas.
Ma tõstsin käed, ilmudes tuleringi, mis nüüd meie kohale tekkis. Vöökohast allpool muutusid kõik kuus kiviks. Nad kiljusid nagu merisead ning ükshaaval suundusid nende pilgud minu hõõguva väljanägemise poole.
„Oi ei, see üks nendest suurtest tüüpidest,” ütles lähim.
„Kuule, boss,” proovis teine. „Me ei saa korralikult kaastunnet avaldada, kui meie jalad niimoodi kanged. Samas hea nali. Haa-haa. Äkki nüüd lähete ära?”
Ma küünitasin ja tõstsin viimati kõnelnu üles. Ta jäi vait, ise samal ajal kangestudes. Seejärel pigistasin teda, suurendades oma käsi, kuniks mu käte vahel oli vaid peotäite viisi kruusa. Ma viskasin kruusaterad õhku, vaadates, kuidas need põlema süttisid ning väikese meteoriidisajuna alla sadasid; pärast seda põles kerges tuules ka tuhk, kui see maa poole langes. Ma ei andnud elukale mingit võimalust end taaselustada.
„Kuule, meil kahju!” hüüdis üks.
„Jah, mis tegime?” küsis teine.
Ma võtsin kätte ning tegin ka teise pihuks ja põrmuks, muutes maailma tema puudumise arvel paremaks paigaks. Ülejäänud hakkasid taas kiljuma.
„Vait! Kui ma tahan kuulda lolli deemonimöla, siis ma ütlen seda,” käratasin. „Te, sitapead, rikute ära kõik, millele oma käe külge panete. Te pole peaaegu kunagi vähimatki väärt.”
„Just, me väheväärtuslikud,” nõustus üks. „Väiksed värdjad, nagu ütlete. Te üks suurtest bossidest. Me ei taht’ ette jääda. Laske minna. Me te orjad igavesti ja igavesti. „Pask,” ütlete, me paska sööme, te naerate. Tahate, me vaenlast tapame, jalgu mudime, veini toome, mida ise soovite.”
Ma muutsin ta tuhaks ning teised lõid põnnama.
Neljas pööras viimaks pea O’Keefe’i poole.
„Mees,” ütles ta viimaks. „Te teete seda, sest me tapsime vennikese?”
„Lõpuks ometi,” ütlesin ma, „keegi küsib, miks.”
„Just nii,” sõnas neljas. „Ta teie inimene?”
„Täpselt.”
„Ehk teener palju aastaid?”
„Hakkad mõikama.”
„Me üldse ei teadn’d. Me lihtsalt väiksed värdjad, sitapead, nagu ütlete. Kui teie meiesugune, ikka suure lordi vara ei hävitaks. Võime olla sitapead, aga ei lollid. Kahju meil.”
„Jah,” ütles viies. „Meil sitaks kahju, nüüd teame. Laske minna ja ...”
Ma muundasin ta tolmuks ning vaatasin väikest tuletornaadot, milleks ta muutus, kui põrmuks põles. Suunasin pilgu tagasi neljandale, kes vaatas midagi kostmata kiiresti mujale.
„Sa oled targem ja peenekoelisem kui teised. Nagu Konfutsius ütles, on vorm tähtsam kui sisu. Sa ei teadnud O’Keefe’i ega saa tema vastu midagi tunda, aga sa tead, kuidas on õige temast rääkida.”
„Mina ka!” ütles kuues ja viimane deemon. Ma ei pööranud talle tähelepanu.
„Sa ei saa täielikult parata selles, kes sa oled,” ütlesin. „Samas oled sa elanud paleedes,” ütlesin neljandale, „ja sina rentslites,” kostsin kuuendale, „ja midagi on mõlemalt poolt külge jäänud.”
Nad lasid pead norgu. Ma jätsin pika vaikushetke. Viimaks hakkas neljas rääkima: „See oli Tuvoon, Suitsuvaim,” ütles ta.
Ma vaatasin teda.
„Ma usun, te teate, et meiesugused viimasel ajal eriti selliste asjadega ei tegele. Te tahaksite teada, kes andis meile shen-mündi ja ütles meile, millal ja kus see mees tappa,” jätkas ta.
Ma noogutasin.
„See on väga raske süüdistus,” ütlesin.
Ta noogutas kaasa.
„Midagi, millesse ma ei saa kergelt suhtuda,” jätkas ta. „Tean, et teile sobivate tõenditeta see mulle ilmselt elu maksab.”
Selle peale hakkas kuues deemon kriiskama.
„Midagi ei pidanud ütlema!” ütles ta teisele. „Nüüd ta kiirpõletab ja me läind.”
Teine luukas lähemale ja lõi kaaslast vastu pead. „Mõnikord vale halb,” ütles ta, „ja mõnikord vaikimine. Seekord ainult tõde ehk päästab meid. Kasuta pead. Õpi mõtlema.”
Oma kivistunud alakeha otsas kõikudes lödises kuues deemon mu jalgade ette ja jäi liikumatult lebama. „Näed? Ta õpib veidi,” ütlesin ta seltsilisele ning sain aru, et mingil veidral moel üritas ta sõbra elu nimel sõna sekka öelda.
„Püsi kõhuli,” ütlesin alandlikule deemonile, ja vähendades neljanda deemoni jalgade jäikust, andsin talle märku, et ta veidi kõrvale tuleks.
„Kas Tuvoon selgitas sulle, miks ta tegi seda, mida tegi?” sosistasin ma.
Sellel hetkel nägin, kuidas väike deemon mõistis, et nad võivad ellu jääda, kui ta sõber ei kuule rohkem, millest me räägime. Ta tõmbus ka ise kaugemale ning rääkis veel vaiksemalt.
„Ei, härra,” ütles ta, osutades teisel pool parki oleva allee suunas. „Üks teine deemon leidis meid nuuskimast seal ja tööd pakkus meile. Eile see oli. Ütles, et mees võib täna tulla, sest ta käib laupäeviti sageli seda teed. Deemon meile shen-münte pakkus ning kui me nõus, andis meile mõned. Ütles meile, et Tuvoon kahe päeva pärast linnas. Me ülejäänud mündid homme saama pidime.”
„Kas ta ütles üldse midagi selle kohta, miks ta tahtis, et selline asi juhtuks?”
„Ei, härra. Seda ei ütelnud.”
„Kas te peaksite homme Tuvooniga kokku saama?”
„Just nii.”
Ma vaatasin tähtede poole.
„Õhtul?”
„Jah.”
„Ütle talle, et ma ootan teda homme õhtul praegusel kellaajal siinsele vastavas kohas meie dimensioonis ja et ma toon kaasa osa tema vaimust, kuna ma nõuan võitlust elu ja surma peale.”
Ma kuulsin, kuidas väike deemon neelatas ning ütles: „Jah, härra,” olles sedalaadi duellist kuulnud, kuid ma olin kindel, et seda mitte näinud.
Pärast tema ja teise deemoni vabastamist võtsin ma Ollie õrnalt puu otsast alla ning pöördusin minekule.
„Eh, me võime seda teie eest teha, boss,” ütles deemon, kellega ma olin pikemalt vestelnud.
„Ei, te olete teda piisavalt käppinud. Te olete vabad. Ma lasen sul ja sellel teisel tühisel tüübil minna. Hoia minust eemale ja sa jääd ellu. Mis su nimi üldse on?”
„Ba Wa,” vastas ta.
„Ba Wa,” kordasin. „Ma jätan su meelde.”
Tema kiituseks tuli öelda, et ta tõmbus ainult veidi kahvatuks.
„Veel kord vabandada tahaks, Lord Deemon.”
Ma ei vastanud, ja siis oligi ta läinud.
