KAKS

Kui ma pudelisse sisenesin, kuulsin Shiriki ja Shamballa võimsaid, tugevaid, nukraid hüüdeid. Nad teadsid. 
Pesin Ollie tema vannitoas puhtaks, riietasin ta ühte oma parimatest ülikondadest ning täitsin kogu tema toa säilitusloitsuga. Lahkudes sulgesin ma tema toa ukse. Ma peaksin valmistuma matusteks. Ta oli kristlane ning ilmselt soovinuks üht nende hüvastijäturiitustest. Võib-olla peaksin püüdma mingi sedalaadi asja korraldada homme enne duelli. Jah, ilmselt küll.
Järgmisel päeval leidsin Püha Risti nimelise kristliku templi. Sisenesin ning uitasin ringi, kuniks leidsin juhataja. 
„Ma tahan korraldada oma sõbrale kristliku matuse,” ütlesin.
„Siis olete õiges kohas. Milline matusebüroo seda korraldab?”
„Mitte ükski. Ma valmistasin ta ette tema enda magamistoas.”
„Mõistan. Traditsiooniline. Kas te tahaksite, et ta saaks maetud meie surnuaeda?” Ma noogutasin.
„Jah, teeme nii.”
„Nii nagu ma aru saan, siis ainus asi, mida teil vaja läheb, on surmatunnistus.”
„Mis see on?”
„Paber, mille koroner väljastab perekonnaseisuametile ja mis tõendab, et see mees on tõepoolest surnud.”
„No muidugi on ta surnud. Ma ei oleks siin, kui ta poleks. Kuidas ma selle paberi saan?”
„Minge koroneri jutule.”
„Kes see on?”
„Ma joonistan teile... vahet pole. Ma viin teid kohale. Eh, matustest rääkides, kui palju te plaanisite sellele kulutada?”
„Kui palju on kombeks?”
„Eh, mõni tuhat.”
Mul oli taskus umbes kakskümmend tuhat suurtes kupüürides. Ma võtsin need välja ja asetasin tema lauale.
Ta luges raha üle. Korraks paistis tal õhk otsa saavat, enne kui ta kõik kokku kahmas ja seinas olevasse seifi toimetas. 
„Jah, ma aitan teid rõõmuga. Meil ei tohiks mingeid probleeme olla. Teie sõber saab parima matuse, mida ma kunagi korraldanud olen.”
Pärast väga tagasihoidlikku hüpnotiseerimist jäi koroneri lauale esialgsest tunduvalt väiksem rahahulk ning minu kätte surmatunnistus. Ma lasin tal muuta dokumendis mõningaid kuupäevi, võrreldes endale teada olevatega.  
Ma andsin tunnistuse kirikuõpetajale, kes küsis, kas vajan abi surnukeha transportimisel. Vastasin eitavalt ja lubasin selle ise hiljem kohale tuua. 
Järgmisel õhtul saabusin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, tuues endaga kaasa Tuvooni vaimumõõga. Kellegi jaoks vaimumõõga loomist võib pidada äraspidiseks komplimendiks. See tähendab, et deemonite kogukond peab sind piisavalt ohtlikuks, kui sinu vastu on selline eriline relv tehtud. Võin kihla vedada, et Tuvoon, nii nagu ma isegi, oleks saanud ka ilma selle komplimendita, aga ma ei mõelnud valule, mida vaimumõõk põhjustab. Ma olin raevu võimuses. 
Tuvoon ja tema ema Viss Jubekeel ootasid pargis. Vissil oli tüseda keskealise hiina naise välimus, aga ta nahk oli telliskivikarva punane ja ta silmadest oli võimatu midagi välja lugeda. 
Tuvoon Suitsuvaim oli hoopis tähelepanuväärsem kuju. Nagu mõned teised meiesugused, oli ta ainult osaliselt materialiseerunud, vahet pole, millises dimensioonis ta elutses. Täna oli ta vöökohast ülespoole tahkes vormis, nägus, meeldiva hoiakuga aasiapärane noormees. Vöökohast allapoole näis ta olevat tehtud hallikasvalgest suitsust. Seal, kus oleksid pidanud olema ta paljad jalad, ei olnud midagi. 
Ma panin oma kandami Vissi jalge ette maha (kuna ta oli olnud mu õpetaja), astusin kolm sammu tagasi ning kummardasin alandlikult. 
Ta kummardus ja tõstis üles Tuvooni hukatuse. Kõrgemalt kuulsin teda ütlemas: „Seitsme Sõrme mõõgad ei ole oma riuklikkust kaotanud.”
„Tõsi.”
„Palun vabandust, et ma niimoodi jõllitan, aga oma poja elu ei hoita just sageli enda käes.”
Seitse Sõrme oli olnud meie mõõgameister, aga temagi kartis Vissi, kes oli olnud paljude meiesuguste õpetaja. Liikus kuuldus, et Viss oli juhendanud muuhulgas ka üht või paari jumalat. Ta oli olnud minu õpetaja, Tuvooni oma samuti.
„Sa muidugi tead,” ütles ta, „et kui sa tapad mu poja, sured järgmisel hetkel ka ise.”
„Kahjuks küll,” vastasin.
Kuulsin oma vasaku käe juurest heli. Ma liikusin üsna aeglaselt, et märgata selle allikat. Mõõk oli löödud maasse minu pöidla ja nimetissõrme vahele, ligikaudu pooleteise millimeetri kaugusele nahast.
Ma kuulsin vaikset jutuvada, samas kui Tuvoon astus oma ema kõrvale. 
„Sinu sõbrad?” küsis ta.
Ma vaatasin häälte poole. Ba Wa seltsiline, see rumal deemon, müüs pileteid ja jagas inimestele istekohti. 
„Vabandage mind,” ütlesin Tuvoonile ja Vissile.
Rahvamassist läbi trügides leidsin Ba Wa kiiresti üles. Ta hakkas värisema, kui mind tulemas nägi.
„Mida sa teed?” küsisin. 
„Mõtlesin, et teenin veidi lisaraha. Vana Ameerika komme. Nagu tõde.”
Raputasin pead.
„Ei,” ütlesin. 
„Ei?”
„Ei. Said õigesti aru. Anna piletid tagasi. Tee plats puhtaks. Mul on selleks su abi vaja või ma tapan su. Sa häbitu.”
„Olgu, boss. Vabandust, boss. Ma asja kohe jutti ajan.” 
Ma läksin teiste juurde tagasi.
„Üks deemonivärdjatest läks ülbeks,” ütlesin. „Kõik on nüüd korras. Andke neile mõni minut, et plats puhtaks teha.” 
„Ei,” ütles Tuvoon. „See oli sinu vastutusel. Me võitleme kohe.”
„Olgu nii,” ütlesin, võttes vaimumõõga sealt, kuhu Viss oli selle asetanud, ning tõstsin tera kindlasse asendisse, mida selle vaim nõudis. „Alustame.”
Ma tungisin peale kiirrünnakuga, lüües kaks korda, neist ühe löögiga talle pihta saades, kuid tekitades ainult pindmisi vigastusi. Tuvoon liikus minu ümber, leidis katmata koha, proovis teist torget, kuid ebaõnnestunult. 
„Sinu au on kaitstud. Veri on valatud,” märkis Viss. 
„Nad viivitavad!” kuulsin kedagi hüüdmas. Ma kolmekordistasin tempot ja lõin uuesti. Metall põrkus metalliga, kõlades esimest korda nagu klaasist kell.
Tuvoon liikus nagu keeristorm, isegi ta tahked kehaosad olid peaaegu nähtamatud. Ma suutsin vaevu tema järgmist lööki vältida. Enda hingeldamisest üle kuulsin ma rahvarämpsu hüüdeid. 
Siis jäin ma ilma relvata nagu Tuvoongi. Keegi oli visanud meie relvade peale teki, mis need sisse mässis. 
„Aitab! See on farss,” ütles Viss. Ta hoidis tekki. „Pange mõlemad mõõgad tuppe.”
Seda me tegime, kuigi need jäid lähedale käeulatusse. 
„Tulge siia. Ma tahan rääkida, kuniks rentslikõnts lahkub.”
Me järgnesime talle. 
„Öelge mulle lahkesti selle duelli põhjus,” ütles ta, puurides mind pilguga, mis tuletas meelde sajanditetagust aega, kui seisin hirmust kangena oma õpetaja ees.
Ma vastasin: „Eile õhtul mõrvasid selle pargi inimmaailma analoogis mingid rääbakad väikesed deemonid, kes siin ringi jõlguvad, mu kalli teenri. Ülekuulamisel ütlesid nad, et Tuvoon oli nende käsuandja ning et ta pidi tooma selle ülesande täitmise eest neile shen-müntides tasu.” 
„Poeg!” ütles Viss. „Kas see on tõsi?”
„Noh, ma arvan, et pidin neile veidi raha tooma,” vastas Tuvoon. „Devor andis selle mulle eile õhtul, kui kuulis, et ma siiakanti satun. Ütles, et see on ta hasartmänguvõlgade katteks.”
„Nende ees tekkinud võlgade?” küsis Viss.
„Jah.”
„Mõnel pole ikka üldse enesest lugupidamist. Kes mängiks rentslikõntsaga?”
„Ju siis Devor,” muheles Tuvoon. Ta ei paistnud meie duelli lõppemise üle liiga palju kurvastavat. Kaks sõrme surusid kinni kerge lõikehaava tema õlavarres, kuhu ma teda olin tabanud. 
Ma sirutasin end pikalt välja, haarasin põgenevast Ba Wast ja tõmbasin ta meie juurde. 
„Ei, ei!” karjus Ba Wa, kattes pea kätega. „Ma kihlveod lõpetan. Isegi nüüd Wong Pangile raha tagasi annan!”
„Ma tahan teada,” nõudsin, „kas keegi mängis Devoriga ööl enne mu teenija tapmist?” 
„Oo jaa. Pitt, Ükssilm, Nahkhiire Naer ja Hulkuv Nina mängisid Devoriga mõnda aega mündimängu.”
„Kes võitis?”
„Pitt vist põhiliselt.”
„Kas võis olla, et Tuvoon pidi järgmisel õhtul Devori võla ära tooma?” küsis Viss.
„Võis vast olla küll.”
„Kas kellelgi on veel küsimusi?” küsisin. „Ei?” Sellisel juhul kao minema,” ütlesin Ba Wale.
Ta oli hetkega läinud.
„Sa tahtsid nii nappide tõendite põhjal Tuvooniga surmaheitlust pidada!” sõnas Viss pahaselt. 
„Noh, ma olin vihane,” vastasin.
„Pange oma mõõgad ära!” käskis ta, ning kuna ta iseloom oli sedavõrd vankumatu, ei kaalunud kumbki meist võimalust sellele käsule mitte alluda.
Me mõlemad hoidsime oma relvi dimensioonist väljaspool. Alles jäid ainult lipsunõelasuurusteks muutunud mõõgatuped. See, mille ma oma püksitasku külge kinnitasin, oli poleeritud tükk suitsukvartsi. 
„Noh, kumb teist mulle kohvi ostab?” küsis Viss ainult pisut leebunud toonil. 
Tellisekarva puna oli ta palgelt haihtunud ning nüüd oli tal kergelt sassis juustega veidi üle pooleteise meetri pikkuse tüsedama keskealise naise välimus. Tuvoon sättis end nii, et tema vähem tahked kehaosad oleksid riiete all peidus. 
„Ma arvan, et on minu kord,” laususin. 
 
Me sisenesime ühe juba rajatud värava kaudu inimeste maailma. Pärast nii paljusid sajandeid Maa dimensiooniga läbikäimist on deemonid rajanud maakera erinevatesse paikadesse mitmeid selliseid väravaid. Kui keegi tahab minna niisugusesse kohta, kus avalikku väravat ei ole – nii nagu mina läksin Iirimaale –, on parim siseneda asustamata dimensiooni, mis on meie omast eemal. Need dimensioonid, mida tavaliselt tuntakse reisidimensioonidena, on varustatud kaardistamissfääridega. Loomulikult on ka eraväravaid, nagu minu oma San Franciscosse, aga nende ilma omaniku loata kasutamist peetakse kohatuks. 
Pärast Maa dimensiooni jõudmist juhatas Viss meid mõnda aega läbi linna, söögikohta, kus tema väitel pidi pakutama parimat kohvi. Pean tunnistama, et see ei olnud halb. 
Istudes ja sööklaboksis öhe vaadates ütles Viss: „Me peame toimuvast rohkem teada saama. Äkki on asi keerulisem kui lihtsalt su teenija tapmine. See oli kas väljakutse sulle või katse teha mu poeg süüdlaseks. Ma tean Devorit juba ammusest ajast. Tal oli pillava mänguri ja priiskaja maine.” 
„Paistab, et ta pole palju muutunud,” sõnasin.
Kuigi enamikule meist meeldib hasartmänge mängida, ei näi deemonitel olevat kuigi palju puudusi – väikseid nõrkusi ja isekust küll, puudusi – ei. Joobumus on peaaegu ainus, mis meid mõjutada saab. Devoril on alati paistnud olevat tung selle järele. See on ka kulukas ning muutub iga päevaga kulukamaks, sest varud kahanevad. 
„Kas ta on su vaenlane?” küsis Viss.
Vastasin: „Ei. Ma ei pea temast eriti lugu, aga tema surma ma ei soovi.”
„On tal lähedasi sõpru?”
„Kirelill, Lumekaak, Ööpruut, Kõndija,” vastas Tuvoon. „Raske öelda, kui lähedased nad olid.”
„Kas mõnel nendest on midagi just sinu vastu, Kai Wren?”
„Ei oska selleks ühtki põhjust pakkuda.”
Ta heitis pilgu poja poole, kes raputas pead.
„Nii palju siis ilmselgetest asjadest,” ütles Viss. „Kuigi keegi neist pole loomulikult välistatud.”
Ma noogutasin. „Loomulikult. Kummaline on muidugi mõelda, et pärast sajandeid rahu on mul verivaenlasi.”
„Sugulased?” küsis Viss.
„Ei, kaotasin oma viimased sugulased sõdades.”
Sõjad toimusid umbes tuhat aastat tagasi teises dimensioonis ning hävitasid peaaegu kõik Suured ja Uhked – tähendab, head võitsid. Sel ajal surid ühed päris vanad kurjused, mõned vanimate aegade kõige hullemad vastasseisud leidsid viimaks Deemonisõdadega lõpu. Nii nagu need asjad kipuvad olema, kandsime ka meie kaotusi. 
„Meie pudel,” ütles ta, „see, millega sa maksid mulle oma võitlus-treeningute eest...”
„Jah? Kui on probleeme, siis parandan selle ära. Ausõna. Kas parandan või teen uue.”
„Probleeme pole,” ütles Viss, „kõigi kaheteistkümne sajandi jooksul, mil see meie käes on olnud. Mõnusaim koht, kus ma kunagi elanud olen. Ma tõepoolest pean seda koduks. Lihtsalt tundsin, et pean seda sulle ütlema. Ma pean lugu nendest, kes teavad, mida teevad.”
Ma naersin.
„Sinu suust kuuldes...” alustasin. „Tänan!”
Me rüüpasime kohvi.
Mõne aja pärast ütles ta: „Tead, mulle tundub vahetevahel, et meie liik on liiga üksildane. Üksildased kipuvad endaga toimuvat võimendama. Siis me võime selle üle mõttesse jääda ning ühel päeval lihtsalt plahvatada või täiesti hulluks minna.”
„Ma olen seda mõttekäiku ka enne kuulnud,” ütlesin, „ja arvan, et sul võib õigus olla. Probleem on selles, et mul on raske sõpru leida.”
Tuvoon naeris.
„Ma mõistan, mida sa mõtled,” ütles ta. „Kuigi meil emaga on mõned sõbrad ja ma käin sageli Konvendil.”
Viss turtsatas. 
„Nad kogunevad ainult korra viiekümne aasta jooksul,” märkis ta.
„On, mida oodata,” ütles Tuvoon.
Me kõik naersime ning kui aeg kätte jõudis, võtsime ka teise tassi kohvi. Arutasime iidamast-aadamast pärit seisukohti, kuidas meie tunded inimeste omadega suhestuvad. Vihkamisest saime aru, aga me kõik imestasime armastuse üle. Kas selline asi oli üldse olemas või valetasid inimesed üle kogu maailma iga kord, kui nad teineteisele armastust avaldasid? Ma ei uskunud seda. Ma teadsin, et võisin olla aja jooksul millessegi väga kiindunud. Kas see oli armastus? Tugev kiindumus? Seda ei ole ju võimalik otsustada? Kui just keegi ei suuda välja mõelda, kuidas piisavalt kaua inimene olla. Mina ei suutnud, ja ma ei teadnud ka kedagi, kes suudaks. 
„Üks elu väikestest saladustest,” ütles Tuvoon. 
„Jama,” sõnas Viss. „Kai Wren armastas seda iirlast nagu oma venda.”
„Kas sa arvad, et see, mida ma tundsin, oli päriselt armastus?”
„Arvan.”
„Ma pole selle peale kunagi nii mõelnud.”
Ta kehitas õlgu.
„Mul on pikk tee minna,” ütles Viss.
„Mul ka,” vastasin.
Tõusime laua tagant. Ma maksin arve, astusime õue ning kadusime öhe. 
Peatusin oma pudelis, et puhastada ja ära panna Tuvooni vaimumõõk ning mõned asjad kaasa võtta.
Keerutasin oma keepi, mis oli hall nagu ka kõik mu ülejäänud riided. Lõpetasin komplekti tähetolmu puistamisega. Saapad, mida ma kandsin, ulatusid reite keskosani, ning puusal kandsin oma tavalist mõõka. Ma lubasin endale veidi värvi, kandes kaabul punast sulge. Seejärel lükkasin peakatte uljalt kuklasse.
Olles tulemusega rahul, läksin inimeste maailma, hüppasin reisidimensiooni ning alustasin lendu läbi sädeleva videviku, möödudes tontlikest kivikalmetest ja losside varemetest. Neis ei elanud kedagi. Need olid miraažilaadsed nähtused, mille oli loonud siinse koha elujõud, mis imiteeris Maad.
Maandusin veidi aja pärast. Leidsin ristteedel puuõõnest väikese kera. Võtsin selle välja, avasin ning uurisin selle sisu. See oli Maa mudel ning vilkuv joon üle Atlandi ookeani näitas, et ma lähenen Iirimaale. Panin kera tagasi ja kihutasin edasi. Peagi tekkis mul tunne, et hakkan jõudma maismaa kohale. Tõusin õhus kõrgemale ja teritasin oma tajusid. 
Seal. Otse ees. Mitteinimlik vaim hõljus mäekünka kohal. 
„Tere!” laususin tervituseks ning muutsin kurssi, et vaimuga kohtuda. Ta ei öelnud midagi, ainult jälgis mu lähenemist. Peatusin temast aupaklikus kauguses. 
„Ja millega sa siis tegeled?” küsis ta.
„Mul on üks lugu ning vajan õiget inimest, kellele seda rääkida.”
„Noh, Iirimaa on lugusid täis. Ega üks ülearu pole. Tule minu seltsi. Kus sa iiri keeles rääkima õppisid?”
„Oma teenrilt, Oliver O’Keefe’ilt.”
„Iirimaal on palju O’Keefe’isid.”
„Tema sündis aastal 1611 ja mõrvati eile öösel San Franciscos.”
„Tule. Istu minu kõrvale ja räägi edasi.”
Võtsin istet ning ta avas väikese pudeli kohalikku Poitíni ja ulatas selle mulle. 
„Rüüpa seda,” ütles ta. Seda ma tegingi, ning jook oli imeliselt hea.
„Tänan!”
„Niisiis, ma tean nüüd, et sa oled üks hiina vaimudest ning meil pole kunagi teineteisega mingit pistmist olnud. Nii et nagu ma aru saan, pole meil teineteise vastu midagi.”
„Nii saan ka mina sellest aru.”
„Võin ma su nime pärida?”
„Olen Kai Wren, pudelimeister.”
„Ah sa raisk! Lord Deemon isiklikult. Kutsu mind Mägede Anguseks.”
„Olgu nii.” Ma võtsin kätte Ollie’ surmatunnistuse koopia ning ulatasin temale. „Kõik on õige, välja arvatud sünniaeg, kuna inimesed ei saa nendest asjadest aru. Ma täitsin seda nii, nagu Ollie oli mulle aastate jooksul rääkinud. Usun, et ta oli sündinud sinu kandis. Väike eraldatud küla.”
Angus noogutas. 
„Siis sa saaksid mu sinna viia, kui see sobiks ja sa sellega nõus oleksid.”
„Oh, loomulikult.”
„Kas siin pole mingit kõrgemat võimu, kellega ma peaksin asju ajama, kui tahaksin inimeste asjadesse sekkuda? Kas sina oled valitsev vaim?”
„Jah ... aga mida sa täpsemalt plaanid?”
Ma tuhnisin kotis ja võtsin välja kolm pöidlaküünesuurust lihvitud smaragdi. 
„Kingitus sulle, võimas Sidhe, mu kaebuse ärakuulamise eest.”
Ta võttis need vastu, tõstis kuu taustale ning vaatas neist ükshaaval läbi.
„Neetud, nad on täiuslikud,” ütles ta.
„Muidugi on. Nüüd las ma räägin sulle O’Keefe’ist.”
Mägede Angus korkis pudeli lahti, võttis lonksu ning andis mulle. See jook maitses endiselt hästi.
„Olgu, nüüd räägi,” ütles ta.
„Nii, Ollie oli abiellunud ja abikaasa sünnitas talle kaksikud, poisi ja tüdruku,” seletasin ma. „Aga naine suri sünnitusel.”
„Kurb.”
Noogutasin.
„Ta jättis lapsed vennanaise hoolde ning kuna külas polnud tööd, läks ta Dublinisse perekonna viiulit müüma, et saada raha kuhugi tööotsingutele minekuks.
Aga ma kuulsin teda mängimas ja küsisin, mida ta veel teha oskab. Ta ütles, et on hea töömees.
Seega ma pakkusin talle tööd. Ta lapsed olid hoolitsetud ja me jäime kokku kõikideks nendeks pikkadeks aastateks. Pühapäev oli vaba ning iga muu päev samuti, kui ta seda väga soovis. Ma tõin teda mõnikord isegi inimeste maailma peret vaatama.”
Angus noogutas. Ta ütles: „Ta järglased on ilmselt igal pool üle maailma laiali.”
„Ma tean. Seetõttu ma annetaksin parem midagi mõnele auväärt inimesele tema kodukülast – tagavaraks, kui kellelgi peaks vaja olema ootamatut operatsiooni või läheb traktor katki, rääkimata näljahädast, puudujäävast kodulaenumaksest või haigetest lastest.”
„Sa oled hiina vaimu kohta hea südamega,” ütles ta. „Ma võin kihla vedada, et sinu arvates olen ma veendunud, et preester või linnapea teavad kõikide vajadusi – aga see pole tõsi. George O’Keefe’i, O’Keefe’ide kõrtsi omaniku kõrvu jõuavad kõikide mured, lisaks on ta su sõbra otsene sugulane. Kohtu temaga. Ma arvan, et räägi talle parem kogu lugu ära ja ole valmis mõnd imet tegema, et jutt usutav tunduks.”
Angusel oli täiesti õigus ning mu heategevuse hinnaks sai artriidi ja silmakae ravimine. Mul oli tunne, et Angus joob paari põlvkonna jagu porterit.
Lõpuks ma tõusin, noogutasin neile mõlemale ja ütlesin: „Ma pean nüüd minema.”
Pöörasin ümber nurga vaiksele hooviteele.
Angus tuli kaasa, õllekruus veel käes. „Soovin sulle head õhtut, Lord Deemon!”
„Sulle samuti, Angus,” ütlesin ja sööstsin ülespoole.
Hiljem kodus otsustasin magama minna. Ja seda ma tegingi.