Prints Gerwenil ei olnud aimugi, mitu penikoormat Damahini jäänud oli, kuna lõputus kõrbes ei paistnud ainsatki teeviita. Vankrite voori ees kõndisid teejuhid, kes otsisid ohtlikku vesiliiva, aga kuigi nad olid pärit kohaliku rahva hulgast, ei näinud nad pimedas sugugi paremini kui põhjamaalased. Gerwen ei teadnud, mida ta rohkem ootab, kas seda, et Baraki pealinna Damahi siluett viimaks ometi päikesevalguses nähtavale ilmuks, või et nende rännak kõrbes kestaks piisavalt kaua, et ta saaks oma ihuarsti vesiliiva sisse lükata. Ei olnud küll eriti tõenäoline, et tal selleks jõudu jätkuks, aga keegi ei keelanud teda unistamast. Alles hiljaaegu oli isegi paljas mõte kodust lahkumisest olnud tema jaoks vaid unistus, ent nüüd oli ta maailma teises otsas asuvast Baraki kõrbekuningriigist kõige rohkem päevatee kaugusel.
Kuningas Iokatos II Ameldiumite kojast oli juba üheksa aastat Baraki troonil istunud ja viimaks otsustanud, et aeg on naise võtmiseks küps. Puhastverd printsesse ei olnud just jalaga segada ja ühel päeval oli saabunud Walacharia pealinna Walise kuningalossi kiri, milles Baraki valitseja palus printsess Wenra kätt. Walacharia kuningas Garwyn pidas oma lõunamaise ametikaaslase pakutud abieluliitu igati sobivaks ja otsustas, et just prints Gerwenist peab saama Wenra meessoost saatja, kes ta Baraki kuningale üle annab, ta oli ju ikkagi printsessi vanem vend. Kõik Walacharia õukonnas pidasid seda surmaotsuseks. Keegi ei uskunud, et nõnda põdur prints suudaks kuid kestva teekonna üle elada. Tema, kes ta oli isegi ilusatel suvepäevadel liiga haige, et lossiaeda jalutama minna? Haa! Kui prints ja printsess ühes kaaskonnaga Baraki poole teele asusid, hõõrusid kõik kuninglike matuste ootuses käsi kokku, lootes, et kuninglik sark saabub Walisesse juba paari päeva pärast, aga Gerwen ei kavatsenud neile seda rõõmu valmistada. Selle ülesande näis olevat enda peale võtnud hoopis tema ihuarst Fangol, kelle segatud ravimirüübe maitses iga päevaga aina vastikumalt ja lõpuks ei olnud prints enam kindel, kas ihuarst püüab teda aidata või hoopis tappa. Mehel ei oleks pruukinud vaeva näha, Gerwen oli reisil korra juba surmasuhu sattunud ja seda täiesti ilma kõrvalise abita.
Wenra saatjaskond oli löönud laagri üles keset päeva, kuna Wenra oli märganud ühes oaasis ilusat veesilma ja soovis selles supelda. Sellel ajal, kui kõik naised vee äärde kogunesid, õnnestus Gerwenil suurte raskustega Fangoli käest minema lipsata ja jalutada veidi kaugema oaasi poole, lootes, et ka seal leidub vett. Ta nautis paljajalu kuumal liival kõndimist ning loobus pähe seotud rätikust ja pikkade varrukatega õhukesest hõlstist. Walacharia asus kaugel põhjas ja päike paistis seal isegi suvel harva, nii et kui Gerwen ka paariks tunniks värske õhu kätte lugema läks, oli ta alati soojalt riides, juhuks kui ilm peaks viluks muutuma, ja enamasti kaitses tema õrna nahka päevavari. Siin, selles kõrbes oli tal oma kahekümne teise eluaasta suvel esimest korda elus võimalik tunda tõelist soojust ning ta jalutas kepile toetudes mööda kõrvetavat liiva, teretades üksikuid teenreid, kes talle tähelepanu suvatsesid pöörata. Voori lõpus püüdsid talitajad toigastega torkides ajada jalule väsinud mammutit, kes oli jäänud kõhnaks nagu luu ja nahk. Gerwen tundis vaese loomaga ootamatut hingesugulust. Mammutki oli kuninga käsul lahkuma pidanud ja ta oli mõeldud saama kuningas Iokatos II loomaaia uhkeimaks loomaks, kuid Gerwen pelgas, et vaene mammut annab oma karvase kasuka tõttu enne otsad. Ta patsutas mammutit ja rääkis temaga rahulikult. Lõpuks soostus vaene loom end püsti ajama ja lasi talitajatel end jooma viia. Selleks ajaks Gerweni nahk juba kirvendas, aga ta ei taibanud oma pead ega õlgu õigel ajal kinni katta ja kui teenrid ta viimaks leidsid, lebas ta meelemärkusetult liival, punane nagu vähk.
Kuumarabandus oleks Gerweni peaaegu hauda ajanud. Prints veetis järgnevad päevad oksendades ja oma põlenud nahka maha kraapides, suutes vaevu paar lonksu vett juua. Isegi praegu oli vesi ainus, mis tal kõrist alla läks. Ihuarst Fangol keelitas teda küll kas või suutäie tema igapäevast rohtu võtma, et haigus järsult ei ägeneks, aga seekordne tõmmis oli veelgi viham kui eelmine ja ajas ta südame läikima. Ilmselgelt oli tema keha nii kange rohu jaoks liiga nõrk ja Gerwen selgitas mehele, et jätkab oma pealesunnitud paastu seni, kuni on Damahi kohale jõudnud, küll seal jõuab vaadata, mis tema rohust edasi saab. Oma välimusega ei saanud ta küll midagi ette võtta – nii häbistavat päikesepõletust ei olnud isegi ühelgi teenril –, aga vähemalt ei olnud ohtu, et ta kas kuningale või prints Epikatosele nende esimesel kohtumisel sülle oksendab.
Et Fangol ei tahtnud kuidagi vastikut lõhna eritavale rohupudelile korki peale panna, kihutas Gerwen ta viimaks vankrist minema, muidugi sõnadega, mitte oma nõrkade rusikatega, ja võttis uuesti kätte kodust kaasa võetud märkmed Baraki ajaloo huvitavamate sündmuste kohta, et need veel korra üle lugeda. Nagunii tuleb Fangol esimesel võimalusel tagasi ja hakkab talle jälle närvidele käima, aga praegu sai Gerwen viimaks ometi rahu ja süvenes märkmetesse. Eriti huvitavaks pidas ta salakuulajate Manati ja Artose kirju, olgugi et need ei aidanud sugugi aru saada, mis 546. aasta 17. hylil Damahis juhtunud oli.
Kirjad Manatilt, Walacharia kuningriigi salakuulajalt Damahi kuningapalees
6. hundikuu päeval Vaga Mao ajastu 49. aastal
... räägitakse, et troonipärija on mingi veider värdjas, kes vaid õige pisut inimest meenutab. Mida muud saakski tõtt-öelda oodata kellestki, kelle vanemad on omavahel õde ja vend? Oli kuningas Aywan Nõdrameelne mis ta oli, aga tema ei kiimelnud kunagi sellisel moel ega sigitanud kunagi ühtegi ebardit. Kuulsin köögitüdrukuid sosistamas, kuidas nad olid lapse amme käest kuulnud, et tema suu ei seisa kinni, tema silmad on ebatavaliselt väiksed ja tal on ainult üks munand. Kuningas Iokatos I ei ole lastega õnnistatud. Kõigepealt lombakas tütar ja nüüd veel täiesti väärastunud poeg, kellele ta terve oma riigi usaldab. Õigus oli neil, kes ütlesid, et haaremi laialisaatmisega tõmbas ta enda peale jumalate viha. Ma olen rohkem kui ühest suust kuulnud, et nad loodavad näha troonile tõusmas hoopis poisi vanemat poolvenda Epikatost, kelle ema Hala on väga võimukas naine, aga see annaks võimaluse järjekordseks veriseks paleepöördeks...
19. tarvakuu päeval 2. Õilsa Kure ajastu aastal
Troonipärija, väikese Iokatose 3. sünnipäevale eelnes kurb sündmus, kui kuninganna sünnitas käteta tüdruku, järjekordse õnnetu lapsukese pikas reas, mis algas printsess Ionikaga. Kuningas ja kuninganna otsustasid oma surnud tütre auks prints Iokatose sünnipäevapidustused ära jätta ja õige ka, sest kuidas saaksid nad sellist väärastunud olendit rahvale esitleda? Rahvas vallutaks kõhklematult palee tormijooksuga ja lööks selle vaese hingekese surnuks! Kindlasti oleks see talle kergem kui saatus, mis teda valitsejana ees ootab, sest kes tema asemel tegelikult valitsema hakkab? Ta ei suutvat korralikult kõndida ega rääkida ja ilastavat lakkamatult nagu koer!
2. ohvrikuu päeval 11. Õilsa Kure ajastu aastal
Kurb on vaese printsess Ionika saatus – selle asemel, et naida ta mõne võõramaa printsiga, anti ta naiseks ühele vanale kindralile, kes sobiks talle vanuse poolest vanaisaks. Teenijad sosistavad, et vaesekesel ei ole veel isegi esimest kuuverd olnud ja nüüd peab ta hakkama kindralile järeltulijaid andma. Miks küll pidi prints Epikatos oma poolõe kihlatu nii julmalt pimedaks torkama? Velnavid võivad ju olla kogu oma hiilguse kaotanud, aga neiski voolab kuninglik veri ja iga tühisemgi Velnavi oleks printsessile parem mees kui kindral Akora. Räägitakse, et enne konkubiin Hala ja teiste haareminaiste hukkamist oli prints Epikatos tore poiss, nii erinev sellest sõgedast laamendajast, kelle mõõgakäsi tõuseb tihti ilma vähimagi põhjuseta. Kuningas ei olekski ehk nõustunud oma poja sooviga printsess Ionika kindral Akorale naiseks anda, kui too ei oleks nii kindlalt raiunud, et vastasel korral teeb printsess peagi pattu ühe näruse tallipoisiga. Mida kauem ma Barakis olen, seda väsinumana ma end tunnen. Millal ma ometi ühel päeval koju saan tulla?
14. karukuu päeval 12. Õilsa Kure ajastu aastal
Meie elud siin ilmas on nii lühikesed ja kaduvad, nagu ei oleks neid olnudki, ja nüüd, kui mul on surm silme ees, tunnen ma, nagu ei olekski ma üldse elanud. Kes teab, võib-olla on see minu viimane kiri. Palees valitseb kaos. Mis ometi juhtus? Sosistatakse vandenõust. Kuningas Iokatos I ja tema õde-kuninganna on tapetud. Surnud on ka kõik lapsed, kelle kinkisid kuningale tema haareminaised, nende seas prints Epikatos, kelle üks tallipoiss väidetavalt ahjuroobiga läbi torkas. Surnud on isegi printsess Ionika, kellel seadus ei oleks ometi lubanud troonile tulla, kuna ta on naine... Mis saab riigist, mille troonile istub invaliid, kes on kõigile lükata-tõmmata?
۞
Lõigud Baraki kuningriigi uuema kroonika 17. köitest, ümber kirjutatud salakuulaja Artose käega
546. aasta 17. hylil surusid prints Iokatos ja prints Epikatos maha paleepöörde, millele järgnes pool aastat kestnud eriolukord. Nad lasid hukata kõik, kes olid mässuga seotud ja viisid õukonnas läbi suure puhastuse.
547. aasta 3. mynil lasi prints Iokatos end palee ees Pisarate väljakul avalikult kuningas Iokatos II-ks kroonida ja andis oma poolvennale üle sõjaväe ülemjuhataja tunnusmärgi, Kuldse Kotka.
548. aasta 9. gynil ründasid Barakki korraga Zaheli, Farudi ja Galaga sõjavägi ning Damahi vana tempel rüüstati, enne kui neile vastulöök anti.
551. aasta 9. gynil sõlmisid Zaheli, Farudi ja Galaga asevalitsejad Barakiga rahu pärast seda, kui kuningas Iokatos II saatis igasse kuningriiki nende valitseja pea ja kuulutas oma täielikku võitu.
551. aasta 11. fynil pandi nurgakivi uuele paleele.
551. aasta 31. fynil laskis kuningas Iokatos II kiskuda maha vana templi varemed ning rajada selle asemele uue, mille suurel seinamaalil kujutatakse teda ennast jumal Kori-horina ja kindral Epikatost jumalanna Sak-harana.
551. aasta 33. gynil paljastasid kuningas Iokatos II ja sõjaväe ülemjuhataja Epikatos vandenõu, mille niidid viisid Barakist välja. Järgmise 66 päeva jooksul lasi ta oma salakuulajate ja käsutäitjate võrgustikul, mille liikmeid leidus nii Zahelis, Farudis kui ka Galagas, mürgitada kõik, kes vandenõuga seotud olid. Kõik kolm kuningriiki kaotasid karistuseks veel ühe kuninga ning Iokatos II kannab sellest päevast peale hüüdnime Mürgikuningas.
552. aasta 14. fynil sõlmisid Zahel, Farud, Galaga ja Barak igavese rahu ja tõotasid, et ei tõsta enam iialgi üksteise vastu mõõka ega mürgipudelit.
554. aasta 17. synil lasi kuningas Iokatos II rahvale teatavaks teha, et ei tõsta vanu seadusi, mis lubasid kuningale kuni 100-pealist haaremit, uuesti au sisse ning Barakil hakkab olema edaspidi ainult üks kuninganna.
555. aasta 1. fyni seisuga oli kuningas Iokatos II lükanud tagasi kõik ettepanekud, mis oleksid liitnud ta Zaheli, Farudi ja Galaga külge, ning saatnud saadikud hoopis kaugele põhja Walacharia kuningriiki, et kosida printsess Wenra Walacharis, kuningas Garwyn Walacharise ainuke tütar.
555. aasta 22. fynil kohtus kuningas Iokatos II Harbuchama kuninga Mieroga, kes pakkus talle oma tütre kätt tingimusel, et Barak loobub vabatahtlikult oma õigustest vaidlusalusele Hakana maakonnale, kuid kuningas Iokatos II keeldus, viidates 427. aasta 24. gyni rahulepingule, mille järgi kuulub Hakana maakond igavesest ajast igavesti Barakile.
۞
Walacharia kuningriigi salakuulaja Artose kiri kuningas Garwynile
19. põdrakuu päeval 22. Õilsa Kure ajastu aastal ehk 556. aasta 26. tynil
Nüüd, kui ma olen juba kuu aega Baraki kuningriigis veetnud, olen ma viimaks teinud piisavalt tähelepanekuid, et julgen arvata, nagu teaksin palees toimuvast nii mõndagi. Kõige olulisemat, aga seda te kindlasti juba aimate, ütlen ma kohe: kuningas Iokatos II ei ole kindlasti väärastunud, kuigi teda on sellisena kirjeldatud, ja kuidas oleks üldse sellisest väärastunud lapsest saanud kasvada kuningas, kelle väe ees kõik tema naabrid värisevad? Räägitakse, et kuningas Iokatos II on lasknud eemaldada vanast paleest kõik oma vanemate portreed ja uues paleeski on neid vaid üks, aga sellelt ainsalt allesjäänult, mis on kahtlemata Vanady töö, on selgelt näha, kui palju noor kuningas oma isa meenutab. Kaela poolest on ta aga emasse ja tema kaela ümber mahub suisa kolmkümmend kullast kaelavõru, samas kui kuningas Iokatos I-l ei olnud neid ei rohkem ega vähem kui kakskümmend viis. Ta ei ole ülemäära sõbralik, kuid seevastu rahulik ja väärikas, ja küllaltki meeldiva välimusega, mis printsess Wenrale kahtlemata meeldima hakkab. Mul ei ole õnnestunud välja uurida, miks printsi kohe pärast tema sündimist kellelegi ei näidatud ja millest need kohutavad kuulujutud, mis mõnel pool siiani tema mainet määrivad, alguse said. Võib oletada, et see oli mõni kole lapseea taud, millest ta suuremaks sirgudes välja kasvaks. Prints Epikatos aga, tuleb tunnistada, on täpselt selline, nagu Manati kirjadest lugeda võis: tema äkkviha on kõigile hästi teada ja teenijate sõnul tulevad talle peale raevuhood, mille ajal lõhub ta ära kõik, mis talle teele ette jääb. Väidetavalt torkas ta mõõgaga läbi ühe pahaaimamatu sõduri, kes talle käe õlale pani, ning kui sõdurid Hakana maakonnas Zakah’ linna ründamisel tema käsust üle astusid ja kohalikke naisi vägistama läksid, laskis ta nad elusalt kastreerida ja sundis neid vaatama, kuidas nende suguosad hulkuvatele koertele söödetakse. Tema enda mehed pelgavad tema jõhkrust, aga ei tea kedagi teist, kes oleks lahingus nii vapper ja halastamatu kui tema – nende sõnul on kindral Epikatos lahinguväljal väljas kümne mehe eest ja võitleb nii, nagu peaks ta end surematuks. Peab ütlema, et Baraki kuningriik tundub olevat kindlamates kätes kui kunagi varem. Leidub neid, kes usuvad, et vana templi varemete mahakiskumisega ning enda ja Epikatose jumalatena kujutamisega kavatseb Iokatos II anda märku, et Epikatos on tema kaasvalitseja. Inimesi hämmastab usaldus, millega kuningas oma poolvenda kohtleb, sest selline soosing võiks mõjuda ahvatlevalt neile, kes eelistaksid näha troonil just Epikatost, kuigi sellise taltsutamatu iseloomuga mees võiks kergesti kaotada terve riigi. Igal juhul ei näi Iokatos II kartvat, et poolvend võiks tema trooni ihaleda, ja on usaldanud just temale ülesande printsess Wenra Võidu värava juures vastu võtta. Kõik kinnitavad kui ühest suust, et ei mõista, miks kuningas just printsess Wenrat kosis, kui Hakana maakonna küsimuse lahendamine peaks olema tema prioriteet, ja arvavad tal olevat mingi tagamõtte, mida aimab vahest ainult kindral Epikatos...
Salakuulaja Artos oletas, et kuningas Iokatos II oli olnud poisipõlves raskelt haige ja Manat võis olla tõesti kirjutanud üles kuulujutte, aga miks ei saanud keegi enne paleepöörde nurjumist aru, et kuningas on paranenud? Veelgi rohkem huvitas Gerwenit see, keda olid vandenõulased tahtnud paleepöörde käigus võimule tuua. Kindlasti mitte printsess Ionikat, aga ilmselt mitte ka prints Epikatost, sest miks muidu oleks ta ühes oma noorema vennaga paleepöörde maha surunud? Ehk mõne teise haareminaise last, kes ei olnud nii talitsematu? Vaevalt et prints Mahon Velnavit, kes pimedana Barakaris vangistuses elas – rahvas ei austanud Velnavide verd. Gerwen murdis pead, kui palju Iokatosel ja Epikatosel liitlasi oli olnud, sest paleepöörde nurjamise ajal oli Iokatos olnud kõigest 13-aastane ja Epikatos 17-aastane. Küllap oli Epikatos tõesti viga saanud, ehk isegi nii raskelt, et Manat teda surnuks pidas, aga saadud vigastus ei olnud takistanud teda sõdureid enda käsu alla koondamast...
Selle kohta, mis Baraki kuningriigis kuningas Iokatos I valitsusaja lõpus ja tema poja valitsusaja alguses juhtus, oli liikvel palju versioone, aga üks oli kindel: naabrid ründasid Barakki, pidades seda nõrgaks riigiks, mis oleks paslik omavahel ära jagada, kuid said hävitavalt lüüa.
Gerwen luges seni, kuni pimedus laskus, ja hõõrus oma väsinud silmi. Hoopis printsess Wenra oleks pidanud usinasti oma uue kodumaa ajaloo kohta lugema, aga kui Gerwen märkmeid talle pakkus, oli õde vaid pingutatult naeratanud nagu alati, kui Gerwen teda harida üritas. Pärast seda, kui kuningas Garwyn nõustus oma tütre kuningas Iokatos II-le naiseks andma, oli Gerwen õpetanud õele Barakis ja selle naaberriikides kõneldavat bari keelt ja üritanud talle ka kohalikke kombeid tutvustada, aga see oli olnud tulutu üritus. Wenra oli halb õpilane ja käitus nii, nagu ei oleks Gerweni õpetus pelgalt selle pärast midagi väärt, et ta ei ole ise kunagi Barakis käinud ning oli õppinud selle kultuuri ja keele kohta lossi raamatukogutornis, kus ta elas. Sellest ajast peale, kui Gerwen haigestus, ei kohelnud keegi teda nagu troonipärijat ja ta jäeti iseenda hooleks. Ta ahmis endasse kirjandust kõigi maade kohta, mida ta ei pidanud kunagi külastada saama, ja õppis selgeks kirjeldamatul hulgal keeli, mis võimaldas tal saata kirju kas või maailma otsa. Wenral oli sellest kõigest ükskõik ja viimases hädas otsustas Gerwen õpetada õe nörritamiseks bari keelt ja kohalikke kombeid ka köögitüdruk Fraile, kes talle iga päev hommikusööki serveeris. Frai oli olnud innukas õpilane ja omandanud kõik lennult, Wenra jäi aga vaeslapse ossa ning viimaks otsustas kuningas Garwyn, et Fraist saab Wenra tõlk ja seltsidaam. Lihtsast köögitüdrukust oli saanud printsessile kõige lähedasem inimene, keda uude ellu kaasa võtta... ja loomulikult hakkas Frai Gerwenile ülevalt alla vaatama täpselt nagu kõik teised.
Kõik oleks võinud olla teisiti, kuid Frai oli talle ära öelnud; ta oli avanud Fraile oma südame, aga nüüd, kui neidis oli keegi, ei olnud tal Gerwenit enam vaja. Gerwen eelistas reisi ajal Wenrast ja Fraist eemale hoida ja reisida oma vankris üksinda, kui ta just endale seltsiliseks kippuva Fangoliga jagelema ei pidanud, ja omi mõtteid mõelda. Seda viimast oli ta eriti palju teinud; mõelnud sellest, kui uskumatu see oli, et ta oli Walachariast lahkunud.
Nõnda nagu Barakis, ei võinud ka Walacharias naised troonile tõusta. Gerwenist oli kohe pärast sündi kroonprints saanud ja Wenra, kes nägi ilmavalgust kolm aastat hiljem, oli pelgalt printsess. Kuninganna Hasrys suri kohe pärast Wenra sündi ja laste isa abiellus peagi tema endise õuedaami Walaraga. Varsti sündis paarile poeg, prints Ewen, kellel oli lootust troonile tõusta ainult siis, kui Gerwen peaks surema, ja korraga haigestuski Gerwen rängalt ega olnud siiani tervenenud. Teda piinasid päeval ja ööl palavikuhood, millega kaasnes minestamine. Kuigi tema vaim oli vahe, jäi tema keha iga aastaga aina nõrgemaks, aga isa ei olnud nõus Ewenit tema asemel kroonprintsiks kuulutama, isegi mitte siis, kui kuninganna Walara tema rüüserva suudles. Õukond oli Eweni vastu. Gerweni poolvend oli juba 17-aastane, ent ei teadnud riigiasjadest ööd ega ilma. Tema õpetajad katkusid iga kord õudusest juukseid, kui pidid talle tunde andma – Ewen ei püsinud pudeliski paigal ja kui tal igav hakkas, kippus ta õpetajaid asjadega pilduma. Õppetükkidesse muidu nii külmalt suhtuv Wenra oli tema kõrval suisa arukuse eeskuju! Ewen armastas üle kõige jahipidamist ja osales meeleldi nädalaid või koguni kuid kestvatel jahiretkedel, mis viisid ta nii kaugele põhja, et seal ei olnud võimalik isegi nina pakase kätte jätta, ilma et see otsast ei külmuks. Ewen oli küll üks kuningriigi parimaid kütte, aga tema jahiretked käisid alati käsikäes suurte prassingutega, mille käigus magatas ta tavaliselt kõiki ettejuhtuvaid naisi olenemata nende vanusest, jõi ohtrasti viinaga segatud mõdu ja näris mürgikuuse okkaid, millest oli kerge sõltuvusse jääda. Viimane kord, kui Ewen jahiretkelt naasis, oli ta näinud kõikjal viirastusi ja teinud vanematele teatavaks plaani kosida üks vähetähtis vürstinna, kes oli juba temast käima peale jäänud, aga vanemad ei olnud sellega loomulikult nõus. Vürstinna saadeti karistuseks koos oma mitte just kõige rõõmsama mehega kaugele mägedesse asumisele, Ewen aga lukustati oma tuppa ja jäeti seniks koduaresti, kuni ta oli sõltuvusest piisavalt palju vabanenud, et teda võis jälle õukonnale näidata... niivõrd-kuivõrd. Olgugi et Ewen oli mitmeski mõttes rohkem mees kui tema vanem vend, oli tema käitumine sagedasti kuningaperet häbistav. Küllap selle pärast tahtiski kuninganna Walara teha Ewenist kroonprintsi enne, kui ta teeb midagi sellist, mille eest ka tema ise karistuseks mägedesse kupatatakse. Gerwen ei kahelnud hetkegi, et just kuninganna Walara oli teinud ettepaneku Gerwen koos Wenraga Barakki saata, kuigi kõik kuninga nõunikud olid selle vastu. Nad näisid uskuvat, et kui Gerwen peaks ime läbi ellu jääma, saaks temast Walachariale parem kuningas kui Ewenist, aga kuningas Garwyn ei olnud oma armastatu salaplaani läbi hammustanud ja andiski Gerwenile käsu koos Wenraga minna.
Teekond Barakki oli olnud tema jaoks ränk katsumus, aga esimest korda üle pika aja tundis Gerwen, et teda ootab ees uus...
Ei, mitte lihtsalt uus.
Et teda ootab ees elu.
Õuest kostis hõikeid ning kui Gerwen pea vankriaknast välja pistis, nägi ta sedasama mis teisedki.
Eemalt paistis peenike torn, mille ots kadus pilvedesse. See oli Uue Templi torn, mis kujutas jumal Kori-hori väljasirutatud käsivart. Väidetavalt asus torni tipus jumala peopesal troon, millel istudes nägi kuningas Iokatos II kõiki Baraki lähemaid ja kaugemaid nurki ning sai vaadata nende peale alla täpselt nagu jumal Kori-hor ise.
Gerweni kuivanud suunurka ilmus naeratus. Kes teab, võib-olla istus sellel troonil jumal Kori-hor isiklikult ja jälgis teda. Nüüd, kui Gerwen oli jõudnud tema vaatevälja, kuulus ta jumal Kori-horile samamoodi nagu Baraki kuningriik ja ta pomises mõttes sellele võõrale jumalale üheainsa palve.
Ma tahan elada.
Korraga kuulis ta naeru. See oli kalk ja läbilõikav ning täitis terve vankri. Paberid pudenesid Gerweni käest maha, kui ta käed kõrvadele surus, ent naer ei lakanud; see tuli otsekui tema enda seest. Hobune hirnahtas ja kukkus perutama ning vanker jõnksatas nii järsult vasakule, et Gerwen oleks peaaegu vankrist välja lennanud. „Ptruu!“ karjus keegi ja talitajad tormasid lähemale, et suksut rahustada. Gerwen kogus end viivu, tõmbas kardina eest ära ja hõikas: „Mis juhtus?“ Vanker rappus ikka veel, kui hirmunud hobune kapjadega vehkis.
„Liivamadu!“ hüüdis üks talitaja lähemale tormates ja näitas Gerwenile noa otsas kõlkuvat halli-kollasekirjut madu, kes oli keskelt läbi torgatud. Punane veri voolas mööda mehe kätt alla ja valgus talle varrukasse.
Gerwen pööras pea ära ja judistas end. Õhk vankris oli korraga nii jäiseks muutunud, et ta ei suutnud seda taluda. Ta avas ukse ja astus vankrist välja. „Ärge tulge siia, mu prints, neid võib veel olla!“ hüüdis teine talitaja, kuid Gerwen läks kapjadega maad kaapiva ja närviliselt pruuskava hobuse juurde ja paitas rahustavalt tema pehmet tumepruuni koonu. „Kõik on korras,“ sosistas ta loomale, „ära karda.“ Hirm ei kadunud hobuse silmadest ja Gerwen märkas, et tema pilk oli suunatud Uue Templi torni tipu poole, nagu näeks hobune seal kedagi, kes inimsilmale nähtamatuks jäi.
Naer oli lakanud, aga mälestus sellest helises ikka veel Gerweni kõrvus.
„Kas see oli hoiatus?“ küsis ta eikelleltki, kuid vastust ei tulnud.