3. Mürgikuningas

Walacharias suhtuti sünnimärkidesse alati suure hirmuga, kuna usuti, et need määravad ära inimese tuleviku. Olulised olid nii sünnimärgi värv, kuju, asukoht kui ka see, kas sünnimärk moodustas avatud või suletud kujundi. Puus oli vanade uskumuste kohaselt seotud viljakusega ning otsaga allapoole suunatud sünnimärk puusal oleks tüdruku puhul ilmtingimata ahtrust tähendanud, Gerweni puhul aga tähendas see kõigest seda, et tal ei ole palju järeltulijaid. See oli iseenesest peaaegu sama halb kui ahtrus, ainult selle vahega, et mees ei pidanud end selle pärast häbistatuna tundma. Veel võis printsi sünnimärgilt välja lugeda, et teda ootab ees lühike elu ja kõik, mida ta teeb, muutub tühiseks. Nõnda näis teadjamatele, nagu oleks sünnimärk talle algusest peale haigestumist ja noorelt suremist ennustanud, olgugi et see oli vastuolus tema sünniöö tähtede seisuga. Vahetult enne tema sündi olid taevasse ilmunud Õilsa Kure silmad, kaks säravat rohelist tähte, mis ennustasid, et Gerwen muudab ühel päeval maailma... Prints ei hoolinud aga tähtedest sugugi ja pidas sünnimärki pelgalt veidra kujuga plekiks oma kahvatul nahal. Ta mõtles selle peale nii harva, et ei olnud maali vaadates arugi saanud, miks kuninga käel olev sümbol talle tuttav ette tuleb.
Nii uskumatu kui see ka ei tundunud, oli ta üsna kindel, et tema ja kuninga sünnimärgid on täpselt ühesugused, nagu oleksid need ühe sünnimärgi kaks poolt ja moodustaksid… silma. Gerwen ei jõudnud kauem neid mõtteid mõlgutada, kuna Wenra teenrid tõttasid tema juurde, võtsid tal käe alt kinni ja aitasid ta püsti. Ta rebis kahetsusega pilgu kuninga käelt ja julges mehele viimaks otsa vaadata.
Kuningas Iokatos II nägi välja täpselt selline, nagu Kori-hor-Iokatost kujutaval maalil. Tema juuksed olid ronkmustad ja silmad väga tumedad ning mehe pikka kaela kaitses kolmkümmend kuldvõru, mis kiiskasid nii, nagu oleks neid äsja poleeritud. Ta oli riietatud rohelisse rüüsse, mille rinnaesisele oli tikutud kuldne Baraki kaamel, ja tema pikad juuksed olid pandud krunni, mida varjas silindrikujuline kroon. Krooni küljes oli palmioksa kujutava ornamendiga juuksenõel, millega kroon kuningale pähe oli kinnitatud, et see liigutades oma kohalt ei nihkuks. „Kas kõik on korras?“ küsis kuningas. Tema hääl voolas Gerwenit ümbritsevasse ruumi otsekui oja. Prints avas vastamiseks suu, kuid pani selle kinni, kui kuulis prints Epikatose sarkastilist märkust. Kuldse Kotka hoidja oli võtnud koha sisse laua otsa juures, kuninga paremal käel, ja jõudnud juba juua ära pool kannu viinamarjaveini. „Kõik siin ruumis teavad, et ta ajab varsti koivad sirgu, milleks seda üldse küsida?“ Gerwen heitis Epikatosele pahura pilgu, millele prints vastas avala naeratusega, nagu ei olekski ta äsja oma kauget külalist solvanud. Epikatos arvas ikka veel, et Gerwen ei oska bari keelt, ning too otsustas seda arvamust mitte ümber lükata. Kui kuninga poolvend end juba praegu tagasi ei hoia, siis mida ta õhtu jooksul veel kuuldavale võib tuua? 
Kuningas istus lauda ja helistas kellukest. Saali sisenesid teenrid, kes kandsid lauas istujate ette roogi, mida Gerwen oli ainult piltidelt näinud, aga õnneks teadis ta kõigi nimesid ja oli need ka Fraile selgeks õpetanud. Laud jagunes kaheks, meeste pooleks ja naiste pooleks. Vaesemates peredes oli komme mehed ja naised söögilauas üksteisest eraldada ammu kadunud, aga Baraki aadlikud ei olnud ikka veel sellest kombest lahti lasknud. Gerwenil oli kurb meel, et kuningas ei olnud mõrsjat enda kõrvale istuma palunud, sest õde tahtis teda kindlasti paremini tundma õppida, kuid see ei olnud kombeks ei Barakis ega ka Walacharias. Enamik abielusid ei sündinud armastusest, vaid vajadusest. Gerwen oli ammu mõistnud, et kuningas Iokatos II vajas tema õde, aga miks?
Kui kõik road ja rüüped olid lauale toodud, andis kuningas käeviipega muusikutele märku. Helesinistes hõlstides neiud hakkasid mängima lustlikke viise, aga õhkkond õhtusöögilauas oli kõike muud kui lustlik. Gerwen istus küll kuninga vasakul käel, aga see ei takistanud ülejäänud laudkonna liikmetel, kes olid tõenäoliselt ministrid ja tähtsamad ametnikud, teda tigedalt põrnitsemast. Wenra ja Frai olid peente daamide seltskonnas. Naiste poolel oli käsil elav vestlus, aga meeste poolel ei julgenud keegi kuninga juuresolekul midagi öelda, välja arvatud muidugi prints Epikatos, kelle jaoks ei olnud mingi probleem valjusti teatada, et kokad on täna köögis kõik untsu keeranud. Gerwen pööritas silmi veel enne, kui end takistada suutis, aga ülejäänud mehed jõllitasid kivinenud ilmetel oma taldrikuid – nad olid kindrali kapriisidega harjunud. 
Gerwen ei julgenud palju süüa, aga ta proovis siiski pisut igast roast ja üritas kipitavast kurgust mitte välja teha. Verd jooksis ikka veel, kuid õnneks mitte nii palju kui harilikult. Baraki maitsed olid võõrad ja kummalised, igaüks neist pigem terav kui mahe ja pigem magus kui soolane, aga need olid head. Ta tihkas käe isegi veinikannu poole sirutada, kuid kahetses seda kohe, kui kogemata prints Epikatose sõrmi riivas ja prints ta käe sõna otseses mõttes eemale lõi. „Kui ta mind veel korra puudutab, murran ma ta käeluu!“ urahtas kindral ja kallas kogu allesjäänud veini enda klaasi. „Tõsi, selle jaoks ei ole erilist jõudu vaja, ilmselt saaks sellega hakkama ka mõni neist pillimängijatest!“ Ta vaatas Gerwenile tigedalt otsa ja kuigi Gerwen ei näinud paksu tuka tagant tema silmi, ei kahelnud ta hetkegi, et need olid tulvil jälestust.
Kuningas Iokatos ohkas esimest korda õhtu jooksul. „Ma kardan, et sa pead oma sõnu paremini valima,“ lausus ta. „Prints Gerwen saab sinust suurepäraselt aru, kuigi ta seda välja ei näita.“
Prints Epikatos turtsatas. „Või nii? Sellise asja salajas hoidmine ei ole just eriti härrasmehelik, kas pole, prints Gerwen?“
Gerwenil ei jäänud muud üle, kui köhatada. „Härrasmehelik? Mind üllatab, et te seda sõna teate,“ torkas ta nagu muuseas ja pöördus siis kuninga poole, enne kui prints Epikatos oleks püsti karanud ja ta pea jagu lühemaks teinud. „Kuidas te sellest aru saite, oo...“ Kõrgeauline valitseja? Teie armulisus? Suur kuningas?
Kuningas Iokatos ei andnud talle võimalust lauset lõpetada. „See, kes on mitu korda üritanud Barakist varastatud jumalate nimekirja enda kätte saada, peabki bari keelt oskama, vastasel juhul ei saaks ta seda lugeda.“ Kuningas tõstis kahvli taldrikule ja puuris oma pruunide silmade läbitungiva pilgu Gerwenile näkku. „Mida te selle nimekirjaga teha kavatsesite, kui küsida tohib?“
„Ma...“ Gerwen neelatas. „Ma kavatsesin seda lugeda. Mind on alati teiste maade jumalad huvitanud ja...“
„Või nii.“ Kuningas ohkas uuesti, nagu oleks ta oodanud teistsugust vastust ja Gerweni põhjus valmistas talle pettumuse. „Teid huvitavad Baraki jumalad, aga pärast seda, kui see nimekiri Barakki tagasi jõudis, ei suvatsenud te otse mulle kirjutada, vaid pöördusite uuesti Zaheli kuninga poole ja küsisite selle nimekirja ümberkirjutust. Kas te uskusite tõesti, et ma ei saa sellest teada?“
„Andestust, ma ei tahtnud teid solvata, ma lihtsalt...“
„Ei, prints Gerwen, te ei solvanud mind,“ kostis kuningas, „aga te hävitasite juba eos usalduse, mida ma teie vastu tunda oleksin võinud. Kui te ei ütle mulle kohe, mida te selle nimekirjaga teha kavatsesite, pean ma...“
Gerwen oli hämmeldunud, millise suuna terve see õhtusöök võtnud oli. Vähe sellest, et prints Epikatos oli ähvardanud ta käeluu murda, ähvardas teda nüüd ka Tema Majesteet. Gerwen ei teadnud enam, kuhu silmi peita; sisetunne ütles talle, et kui ta peaks kas või üritama prints Epikatose poole vaadata, jääks ta silmadest ilma täpselt nagu kadunud printsess Ionika kihlatu Mahon Velnavi.
Naiste poolel oli hiirvaikseks jäänud ja kõik teritasid kõrvu. Teades, et ei suuda oma vastust enam teist korda valjusti korrata, kummardus Gerwen kuningale nii lähedale, et kindral Epikatos oleks võinud selle eest tema kõri läbi lõigata, ja sosistas: „Ma tahtsin seda väga lugeda. Millal siis veel kui mitte siis, kui see Zahelis oli? Zahelil on olnud pikka aega Walachariaga veidi paremad suhted kui Barakil ja mehe jaoks, kellele võib iga päev olla viimane, on väga oluline, kui kaua läbirääkimised aega võtavad.“ 
Kuninga näol vilksatas midagi ja ta nuhutas õhku. Gerwen nihkus kiiresti tahapoole, kartes, et tema hingeõhk võib olla kuningale sama solvav nagu tema selja taga kirjarulliga sahkerdamine, aga kuningas tegi midagi täiesti ootamatut. Eikuskilt ilmus tema kätte peenike nõel, millega ta üle Gerweni peopesa tõmbas, pistis nõelaotsa suhu ja mekkis tema verd. Seejärel tegi ta käega kiire liigutuse ja nõel kadus, nagu ei oleks seda kunagi olnudki.
„Su veri on magus,“ sõnas ta täiesti rahulikult, aga kuninga käitumisest enam hirmutas Gerwenit sel hetkel prints Epikatose reageering. Kui varem oli mees pooleldi toolil lebasklenud ja veini kaaninud, siis nüüd istus ta täiesti sirgelt ja hoidis kätt mõõgapidemel, valmis iga hetk mõõka tupest tõmbama.
„Mida see tähendab?“ Gerwen ei suutnud mõista, miks kuningas tema verd maitsnud oli. Talle meenusid lapsepõlves kuuldud õudusjutud koletutest vereimejatest, kes elasid jääkoobastes ja imesid eksinud teekäijaid verest tühjaks, aga need olendid ei talunud soojust ega päikesevalgust.
Kõik nihelesid oma toolidel. Kuningas tõstis käe ja tegi sõrmedega ridamisi liigutusi, millele kindral omakorda vastas. See oli õige kummaline vaatepilt; nad rääkisid omavahel kätega ega lausunud ainsatki sõna. Nende sõrmed liikusid nii kiiresti, et Gerwen ei leidnud ainumastki pidepunkti, millest kinni hakata, ja siis tõusis prints Epikatos püsti. „Hargnege paleesse laiali, võtke kõik Walachariast saabunud vahi alla ja viige vangikongi,“ andis ta odadega sõduritele käskluse. „Ma tahan nad kõik isiklikult üle kuulata.“
„Mida?“ hüüatas Gerwen ja kargas samuti jalule. 
Wenra karjatas hirmunult, kui Frai talle midagi kõrva sosistas, ja püüdis venna juurde joosta, aga sõdurid takistasid teda. „Kas nad tapavad meid ära?“ kriiskas ta.
„Ma ei tea,“ krigistas Gerwen hambaid.
„Kas see on lõks?“ Frai värises.
„Ärge kartke, see ei ole lõks,“ ütles kuningas valahhi keeles. „Kellelegi, kes suudab oma süütust tõestada, ei sünni midagi halba.“
„Mis süütust?“ nõudis Gerwen. „Milles meid süüdistatakse?“
„Sinu veri rääkis mulle kõigest,“ kostis Iokatos midagi lähemalt selgitamata, kuulutas õhtusöögi lõppenuks ja andis paarile saali jäänud sõdurile käsu printsess Wenra oma tuppa saata. Kõik, keda ei olnud kinni peetud, lahkusid tõtlikul sammul. Frai rabeles kõvasti, kui sõdurid teda palee vangla poole hakkasid ajama, ning lõpuks ei olnud saali jäänud kedagi peale Iokatose ja Gerweni.
„Mida see kõik tähendama pidi?“ päris Gerwen ärevalt.
„Kas sa tead, kuidas mind kutsutakse?“ Iokatos ei vastanud Walacharia troonipärija küsimusele, vaid valas endale rahulikult veini ja täitis ka Gerweni klaasi. Gerwen silmitses punast rüübet judinatega.
„Mürgikuningaks.“
„Õige,“ nõustus Iokatos. „See ei ole ilus hüüdnimi, aga ma ei ole seda päris ilmaasjata saanud. Enamik inimesi usub, et ma olen mürgitanud kõik, kes mulle ette on jäänud, aga see ei ole tõsi. Küll aga on tõsi see, et siin ilmas ei ole teist nii head mürkide tundjat kui mina. Ma tean mürkide kohta kõike. Kuidas need mõjuvad ja kuidas neid ära tunda... Juhtumisi tean ma ka seda, milline mürk vere magusaks teeb.“
„Mürk, mis teeb vere magusaks? Ega ometi...“ Veiniklaas libises Gerweni sõrmede vahelt ja märjuke leotas laudlina läbi.
„Minu nina ja suu ei eksi kunagi. Ma olen sinu haiguse kohta palju kuulnud, mu prints, aga sa ei ole haige, sugugi mitte. Sind on mürgitatud.“
„Mürgitatud?“ Gerwen maigutas suud. „See ei ole tõsi! Ma olen väga pikalt haige olnud ja lugematul hulgal arste on üritanud mind ravida, aga...“
„Kas keegi neist ütles sulle kunagi, millist haigust sa põed?“ tundis kuningas huvi.
Gerwen vangutas pead. „Nad ütlesid nagu ühest suust, et ei ole sellist tõbe eales varem kohanud. Ainult üks arst julges mu isale öelda, et minu vaevused meenutavad päikesepalavikku, aga...“
Kuningas turtsatas seda kuuldes. „Päikesepalavikku esineb ainult soojades maades, aga sellele omaseid kaebusi saab mürgiga väga edukalt esile kutsuda. Palavikuhood, minestamine, värvilaikude nägemine, üldine nõrkus, suurenenud unevajadus, haiglaslik kõhnumine ja kurguverejooksud... Kas on midagi, mida ma ei nimetanud?“
Gerwen neelatas. Kas kuningas oli tema hingeõhus vere lõhna tundnud? „Kõik toidud maitsesid kibedalt nagu surm ise, veelgi kibedamalt kui minu rohi.“
Iokatose silmadesse ilmus võidurõõm. „Täpselt seda narulini juureleotis teebki. See rikub mürgitatud inimese maitsemeele ära, nii et ei toidul ega joogil ole enam õiget mekki.“
Narulin... Narulin oli uhke tumesinise õiekarikaga taim. Narulini kasvas eriti rohkesti Galagas, aga pisut ka Zahelis ja Barakis. Narulini ilusaid siniseid õisi oli Gerwen näinud juustes ja kõrva taga isegi tüdrukutel, kes talle puuvilju olid toonud. Selle taime tihketest vartest oskasid osavamad inimesed saada jämedat kiudu, millest õmmeldi lõunapoolsetes maades kotiriiet.
„Ma ei teadnud, et narulini juured on mürgised...“
„Muidugi ei teadnud,“ nentis Iokatos, „aga teised teadsid.“
„Teised?“ pahvatas Gerwen. „Millised teised?“
„Need, kes sind mürgitasid,“ selgitas kuningas. „Vaevalt et üksainus inimene sellega hakkama sai. Walacharias narulini ei kasva, aga kuidagi jõudis see siiski lossi, kus sellest juureleotist valmistati. Seda tuleb õigete võtetega piisavalt kaua täielikus pimeduses kääritada ja mida kauem käärimisprotsess kestab, seda mürgisem ja mõrum leotis saab. Inimesi, kes seda peale minu teha oskavad, võib ilmselt ühe käe sõrmedel üle lugeda, kuna enamik ei teagi, et narulini juur võib ohtlik olla. Viimase näljahäda ajal sõid Galaga ja Farudi vaesed viimases hädas ka narulini juuri ja nendega ei juhtunud midagi, aga kui juuri kääritada, muutub kõik. Ma olen seda leotist isegi mõnel korral kasutanud, aga mitte kunagi kellegi aeglaselt tapmiseks, see ei ole minu lähenemine. Suures koguses sisse võttes tapab leotis kiiresti ja valutult, aga see, keda aeglaselt mürgitatakse, vindub pikalt. Ma ei taha mõeldagi, millises seisus su keha nende aastate järel olla võib. Kui sa said mürki iga päev, pidi sellega olema seotud keegi, kes vastutas kas sinu tervise või toidu eest...“
Gerwen meenutas viimast päeva enne seda, kui ta seitsmeaastasena haigeks jäi. Ta oli koos isa, Wenra ja kuninganna Walaraga õhtustanud. Teener oli tulnud sisse kandikuga, millel oli kolm taldrikut mingi Harbuchama roaga, mida keegi neist varem söönud ei olnud. Gerwen oli haaranud kandikult esimese ettejuhtuva taldriku, aga selle peale oli teener näost kaameks läinud ja tõstnud tema ette hoopis teise taldriku. Tol ajal oli Gerwen arvanud, et teenrit pahandas lihtsalt viisakusreeglite rikkumine, sest nad võtsid oma tööd väga tõsiselt, aga kas ei olnud just see Harbuchama roog olnud kummaliselt sappi meenutava maitsega? Ta oli selle söömise järel terve öö piinelnud ja algul oligi kuningas mürgitamist kahtlustanud, kuid ei leidnud selle kohta mingeid tõendeid. Kõik arstid, kes teda üle vaatama tulid, kinnitasid nagu ühest suust, et ta põeb mingit salapärast haigust ja lõpuks sai Fangolist tema ihuarst, kes talle iga päev mitu korda õige vastikut rohtu andis. Gerwen oli arvanud, et tema maitsemeele hävitas haigus, aga ta oli rängalt eksinud.
Ihuarst oli olnud silmanähtavalt endast väljas, kui Gerwen pärast päikesepiste saamist aina räigemaks muutunud maitsega rohust keeldus, sest...
Need olid üks- ja seesama. Fangol andis talle iga päev narulini juureleotist, nimetades seda rohuks, ja kui Gerwenil läbi kõrbe rännates hing ikka sees püsis, oli mees võtnud kasutusele veel kangema tõmmise, mis maitses nii rõvedalt, et sellest Gerwen enam jagu ei saanudki. 
Gerwenil käis pea ringi. Fangol oli tõepoolest kavatsenud Gerweni enne Barakki jõudmist tappa, aga loomulikult ei soovinud tema surma Fangol, vaid keegi teine; ihuarst oli vaid hüpiknukk palju parema niiditõmbaja käes.
Gerwen ei märganudki, millal kuningas tema käe oli võtnud, aga ta hoidis seda oma süles ja katsus kahe sõrmega printsi pulssi. „Sinu pulss on nõrk ja ebaühtlane, aga ma pelgasin hullemat.“ Ta võttis käe ära ja kallas Gerweni klaasi uuesti veini täis. „Sa jääd päris kindlasti elama, aga läheb pikalt, enne kui sa kogu oma jõu tagasi saad.“
Gerwen kallas kogu veini kõrist alla. „Kui teil midagi selle vastu ei ole, teie armulisus, läheksin ma nüüd oma tuppa,” ütles ta kuningat teietades, kuigi mees ise oli temaga märkamatult sina peale üle läinud. „See õhtusöök oli minu jaoks pisut väsitav.“ Mõelda vaid, et ta oli omaenda käega iga päev mürgipitsi huultele tõstnud ja sellest rüübanud...
Kuningas muigas. „Kahju, ma oleksin sinuga meeleldi veel pisut vestelnud. Sinu bari keel on võluvalt jäik ja seda on suisa rõõm kuulata.“ Kuningas silmitses viivu saali klaaslage ja öiseid varje, mis mööda selle siledat pinda hiilisid. „Mis sa arvad, kas ma peaksin su õe isiklikult üle kuulama või laskma Epikatosel seda teha?“
„Te ei arva ometi, et ka Wenra on sellega seotud?“ ahhetas Gerwen ega vaevunud oma tundeid varjama – vein oli talle juba pähe hakanud. „Wenra ei teeks seda iialgi ja ma ei taha, et teie vend teda hirmutaks! Kas tõesti kedagi teist ei ole, kes teda küsitleda võiks, kui see nii möödapääsmatu on?“ 
„Miks leppis printsess Wenra sellega, et just sind valiti tema meesoost saatjaks?“ päris kuningas Iokatos ega vastanud Gerweni küsimusele. „Ma ei öelnud kordagi, et saatja peab olema tema veresugulane, ja ometi...“
„See oli minu isa otsus.“ Veiniklaas Gerweni käes värises. Isa otsus, aga mitte isa mõte. „Wenral ei olnud valikut.“
„Ma saan sinu õe süütuse või süü kohta õige pea vajalikke tõendeid,“ oli Iokatos veendunud. „Selles palees ei jää midagi minu eest saladuseks.“ Ta tõusis lauast ja jalutas täiesti tuima näoga saalist välja, vaevumata Gerweniga hüvasti jätma. Walacharia kroonprints istus tükk aega laua taga paigal, kuni tuli üks teener, kellele toetudes suutis ta viimaks oma tuppa komberdada. Ta vajus näoli voodile, tõmbas kardinad ette ja ümbritses end kohevate voodipatjadega, mis lõhnasid kaneeli järele. Ta oli nii väsinud, nagu ei oleks ta elus päevagi maganud, ja ometi ei tulnud tal und.
See pidi olema kuninganna Walara. Kellelgi teisel ei olnud põhjust Gerwenit mürgitada. Kas naine oli tõesti otsustanud Gerwenist vabaneda kohe pärast seda, kui Ewen sündis? 
Kõlas koputus ja Gerwen taipas ehmatusega, et ei olnud ust lukustanud. Ta pooleldi uskus, et ukse taga on mõrtsukas, kes tuleb katki jäänud tööd lõpetama, kuid see oli kõigest üks turbaniga teener, kellel oli käes klaas häguse vedelikuga. „Kuningas Iokatos II saatis teile rohtu, mis annab unenägudeta une,“ ütles mees, asetas klaasi lauale ja lahkus. Gerwenile tuli naer peale, kui ta nägi klaasil olevat kaameli kujutist. Kas see oli tõesti leevendus teda ähvardavatele õudusunenägudele või oli klaasi saatnud Fangol, et Gerwen pahaaimamatult mõne teise mürgi ära jooks ja viimaks ometi sureks? 
Gerwen otsustas kuningat usaldada, istus voodiservale ja jõi klaasi tühjaks.
Kui ta hommikuks surnud ei ole, tegi ta õige otsuse.
۞
Küünal kuninga toas oli juba peaaegu lõpuni põlenud, kui avanes seinas olev väike uks ja kuninga öine külaline sellest välja astus. Naine süütas uue küünla, puhus vana küünlajupi ära ja koputas laua taha tukkuma jäänud kuninga õlale. „Su paberid oleksid jälle põlema läinud.“
Kuningas silmitses teda oma uniste laugude vahelt. „Io...?“ Ta oli hetkega ärkvel. „Kuidas sul läks? Kas said midagi teada?“
Ioks kutsutu muigas ja ringutas aeglaselt nagu kass. „Ma tegin, mis sa palusid. Printsess Wenra vandus mulle jumalakeeli, et ei tea oma venna mürgitamisest midagi, ja ma usun teda. Printsessi tõlk Frai on endine köögitüdruk, kes viis prints Gerweni söögi viimastel aastatel iga päev kaks kuni kolm korda tema eluruumidesse raamatukogutornis. Ta pidas kummaliseks, et prints Gerwen oli ainus, kelle toidust mürki ei otsitud, samas kui kõigi teiste kuningliku perekonna liikmete toit käis esmalt toidumaitsja juurest läbi...“ 
„Mürk ei olnud tema toidu sees, vaid talle anti seda rohu pähe,“ pomises kuningas. „Selle pärast ei olnudki kellelgi vaja tema toidu seest mürki otsida.“
Io viskas end lamamisdiivanile külili, sirutas käe välja ja napsas laualt ühe datli. „Ma tean juba, see vastik Fangol tunnistas kõik üles. Kahju muidugi, et Frai natukenegi nutikam ei olnud ja uurima ei hakanud, miks keegi printsi toitu ei kontrolli. Tead, printsile toidu viimine oli tema jaoks väga kasulik, ilma temata ei oleks ta kuhugi välja jõudnud. Ma küsisin Frailt, kas ta on printsi armuke, aga ta eitas seda. Selle asemel rääkis ta mulle kõigist naistest, kes prints Eweni voodist läbi on käinud... ja selle peale läks vaat et kõige rohkem aega. Selleks ajaks, kui ma Fangoli kongi juurde jõudsin, oli tema piinamine juba lõppenud.“ Naine jutustas kuningale, kuidas printsi ihuarst oli tunnistanud üles kõik peale selle, kes talle printsi mürgitamiseks käsu andis. Selle koha pealt oli ta vait nagu sukk ja jäi sukaks ka siis, kui tal ähvardati keel suust rebida. Niisiis oli kindral otsustanud, et Fangol puuakse hommikul pärast seda, kui tema keel on suust rebitud. Sama saatus ähvardas ka seitset ülejäänut printsi ja printsessi saatjaskonna liiget, kelle Fangol üles oli andnud. 
Printsess Wenra ja prints Gerwen ei olnud veel ainsatki ööd Barakis mööda saatnud, aga juba olid kuninga ja Walacharia suhted ohtu sattunud. Aywan Nõdrameelse surma järel ei olnud ükski Baraki kuningas inimestes nii suurt hirmu tekitanud kui Mürgikuningas Iokatos II ja Aywan Nõdrameelne oli võrreldes Iokatos II-ga suur kuningas, kelle kuningriik oli ulatunud peaaegu kunagise Malaki suursooni, mis eraldas Baraki impeeriumit külmadest põhjariikidest. Kui Aywan Nõdrameelselt saabus kiri, värisesid kuningate ja kuningannade põlved igas maailmanurgas. Küllap uskusid paljud, et Mürgikuningas on sama ohtlik ja halastamatu kui tema kauge esivanem, kes oli löönud puruks polohhide võitmatu armee, ja kui ta laseb hukata Walacharia kroonprintsi kaaskonna liikmed vaid päev pärast nende saabumist, siis...
Kuningas silmitses oma käel olevat sünnimärki ja ohkas. Tema sisalikega piip lebas laual datlivaagna kõrval ja nii lihtne oleks olnud suitsetada üks korralik piibutäis kholipuu lehti, aga kuna teda ootas hommikul kaheksa hukkamist, pidi ta oma pea selge hoidma ja mitte ainult hommikuni. 
„Mis siis saab, kui ma tegin vea?“ küsis ta Iolt ja istus naise kõrvale diivanile. Io ei jõudnud piisavalt kiiresti kõrvale tõmmata ja torkas teda varbaga ribidesse. „Mis siis, kui printsess Wenra ei olegi see, keda ma otsinud olen?“ Piibu kõrval lebas kuningas Aywan Nõdrameelse päevik, millesse olid talletatud tema hullumeelsuseaja kõige salapärasemad kirjutised, mille tähenduse mõistmiseks oli kulunud kuningal, Iol ja prints Mahonil lugematul hulgal magamata öid. Väikeses kõrvalruumis kõrgusid laual suurtes hunnikutes kõik olulised paberid, mille nad kokku olid kogunud ja mis tõestasid, et nende maailma ähvardav häving ei olnud vältimatu.
Arhiveerimispäev tuli aina lähemale, aga kui ta leiab Alka järeltulija, kes aitab tal arhiivi sisse pääseda, suudavad nad ehk koos jumalad peatada ja oma maailma jumalate käest tagasi võita.
„Sa oled eksimiseks liiga tark,“ ütles Io ja mudis oma külmade sõrmedega nii kõvasti tema kaelasooni, et kuningas oleks äärepealt valust huulde hammustanud. Io sõrmed olid küll peenikesed, aga tugevad; nii tugevad, et ta oleks võinud üheainsa käeliigutusega kuninga kaela murda. „Printsess Wenra kannab kindlasti Alka verd edasi. Kuninganna Hasrys põlvnes Aylini kaudu Alkast ja kuningas Aywanist!“
„Ainult verest ei piisa,“ pomises kuningas. „Mis siis saab, kui selgub, et tal ei ole Alka...“
Io sõrmed kaevusid sügavale tema ihusse. „Teie pulmad on peagi ja ma tean, et sa leiad pulmaööl tema kehalt Alka märgi. Ära mõtle senikaua millelegi muule!“ 
Ta haigutas, pistis suhu viimase datli ja lonkas salaukse poole, ent otsustas enne lahkumist kuninga töötuppa sisse põigata, et mõned virnad sirgeks sättida. Otsekohe kõlas vali pauk, kui Io millegi otsa põrkas ja lendas valusasti põrandale ühes kõigi paberitega, mis laual olid seisnud.
„Mu valitsuskepp!“ ahhetas kuningas, nähes, et sellel oli põrandale kukkudes kalliskivi küljest tulnud.
„Tühja sellest, muretse parem oma venna pärast! Tal on pea lõhki!“
Io tõstis põrandalt üles kolju, mille lae küljest oli suur tükk ära murdunud. See kolp oli aastaid seisnud riiulil pehme padja peal, aga ühel päeval oli kuningas selle puhastamiseks lauale tõstnud ja see oli sinna jäänud. Nüüd oli see armetult pragunenud.
Kuningas ohkas, võttis kolba vasakusse kätte ja asetas puuduva tüki selle õigele kohale tagasi. Siis joonistas ta parema käega õhku mõned märgid, pomises paar sõna iidses keeles ja kolju oli jälle terve.
Kui Io oli läinud, kükitas kuningas põrandale ja hakkas mööda tuba laiali lennanud pabereid ükshaaval kokku korjama, jälgides silmanurgast kolpa, mis oli jälle riiulile tõstetud ja vaatas talle oma pehmelt asemelt ülevalt alla. Rahutus tema hingest ei olnud kuhugi kadunud. „Mis siis saab, kui printsess Wenra kehal ei olegi Alka märki? Mida ma siis peale hakkan?“ pomises ta vaikselt, kuid kõnetatu tühjades silmakoobastes ei süttinud mõistmist ning tema luisest suust ei tulnud ühtegi sõna.