Damahi linna elanikud ootasid, et pulmade puhul korraldatakse suured pidustused ja et nad saavad näha köietantsijaid, janditajaid ning värviliste kehamaalingutega tüdrukuid, kes kannavad kalliskivivaagnaid; samuti lootsid nad, et kuningas ja tulevane kuninganna sõidavad mammuti seljas läbi linna ja loobivad vaestele suurest kotist kulda. Rõõmus peomeeleolu kadus aga kohe, kui hakkasid ringlema kuuldused, et mitut kauget Walacharia külalist ootab linnaväljakul avalik poomine. Tavaliselt eelistas kuningas Iokatos II hukata kõrgest soost inimesi või reeglite vastu eksinud teenijaid ja orje hoopis vana palee ees Pisarate väljakul. Nüüd said kõik Damahi elanikud, kes hommikul õigel ajal ärganud olid, oma silmaga tunnistada, kuidas kaheksa ahelates meest, kõigil suud ja kael verised, üksteise järel linnaväljaku poole marssisid. Nad halisesid abitult, sest neil olid keeled suust rebitud, ja kui nad tapalavale lomberdasid, hakkas linnarahval neist kiiresti hale. Nende uhked rõivad olid lõhki kistud, räpased ja verised, kohati isegi roojased ning kogu oma hiilguse kaotanud. Kohtunik luges täiesti ükskõiksel toonil ette süüdistuse, milleks oli riigireetmine, kuid millise riigi, kas Baraki või Walacharia? Meeste surm oli autu; neile ei tõmmatud isegi kotte pähe, nii et rahvas sai algusest lõpuni jälgida, kuidas need kõige õnnetumad, kelle kael ei murdunud, aeglaselt ja piinarikkalt surnuks lämbusid. Timukas ei lõiganud neid pärast poomist võllapuu küljest lahti, vaid jättis riigireeturite räpased raiped röövlindudele söödaks. Vaevalt olid inimesed väljakult lahkunud, kui eikuskilt ilmus raisakotkaparv ja peagi ei olnud hukatutest järel muud kui kondid.
Prints Gerwen ja printsess Wenra olid poomise vaatamisest pääsenud, aga prints Epikatos saatis otsekui tema kiusamiseks Gerwenile laeka, milles olid keeled, mille kindral oli tõenäoliselt omaenda kätega tangide vahele võtnud ja meestel suust rebinud. Kohe, kui kindral oli lahkunud, heitis Gerwen laeka aknast välja ning pesi oma käsi roosilõhnalise seebi ja leige veega, aga laeka puudutamisest tekkinud rõve tunne ei kadunud. Ükski neist, kelle keeled selles olid, ei olnud Gerweni vastu vimma kandnud ja nad surid vaid seetõttu, et täitsid käsku... Gerwen ei tahtnud surra, aga teadmine, et tema elul oli kaheksa samasuguse elu hind, ajas ta marru. Ta nühkis käsi veekausis nii kaua, kuni nahale jäid hõõrumisest punased triibud ja iga triip nägi välja nii, nagu oleks see keelega tõmmatud... Gerwen kahetses, et oli kindrali kingituse üldse lahti teinud, aga enam ei olnud midagi parata. Ta läigatas laekale aknast järele pesuvee, saatis kausi selle kannule ja viskas lendu isegi seebi, aga see ei parandanud tema tuju. Et ta ei suutnud rätikut leida, pidi ta oma käsi rüüsaba sisse pühkima ja tal sai kõrini mitte ainult prints Epikatosest, vaid ka Baraki moe järgi õmmeldud rõivastest. Ta vahetas need kiiresti oma reisikirstus olnud pükste, pruuni nahkvöö ja nendega sobiva päevasärgi ja poolkuue vastu, kahmas nurgast oma jalutuskepi ning astus koridori.
Ukse taga valvanud mees püüdis talle selgeks teha, et püksid ei ole tema seisusest mehele sobivad ja kui ta neid tõesti kanda tahab, peab ta need pika rüü alla peitma, aga Gerwenil ei olnud mingit tuju teda kuulata. Ta kavatses minna naiste loomaaeda ja mõte sellest, et ta rüüsabale astudes komistab ja lõvipuuri kukub, oli kõike muud kui meeldiv. Tema suureks meelehärmiks ei lasknud valvur teda üksinda kuhugi. Mees järgnes talle sõnatult, kui ta palee koridoride rägastikust väljapääsu otsis, ja kuigi Gerwen püüdis temaga juttu teha, jäi mees sõnaahtraks ja andis Gerwenile mõista, et tal ei ole sobilik printsiga kõneleda. See ei üllatanud Gerwenit; nõnda oli ka Walacharias. Gerwen suutis küll mehe nime välja pigistada – see oli Kislin –, aga selleks, et mees talle paleevalvurite elust jutustaks, oleks ta pidanud teda käskima ning see mõte ei meeldinud talle.
Mida kõrgemast soost sa olid, seda raskem oli sul sõpru leida.
Selleks ajaks, kui nad lõpuks sillani jõudsid, oli Gerweni jaks täiesti otsas. Sügavik, millest tuli üle jalutada, näis talle põhjatu. Sild õõtsus mis kole ja juba esimese kahe sammu järel kaotas Gerwen oma jalutuskepi, mis laudade vahelt läbi kukkus, aga kuidagi suutis ta siiski pilgu süvikult kiskuda ja imetles vaadet. Nii kaugele kui silm ulatus, võis näha ainult lõputuid liivaluiteid ning üksikuid rohelisi ja siniseid värvilaike. Majad tundusid tillukesed nagu Wenra nukumööbel, millega ta lapsepõlves mänginud oli. Uue Templi torn kadus pilvede vahele nagu jumalanna Sak-hara mõõk ja Gerwen otsis pilguga kullast peopesa ja sellel seisvat trooni, aga kuigi taevas oli erakordselt selge ja sinine, oli torni tipp nii kõrgel, et tema silmad ei seletanud seda. Kuus aastat... kuidas see torn küll kuue aastaga valmis oli saanud? Uue palee valmimiseks oli kulunud vaid kolm aastat, aga taevasse ulatuv torn oli midagi täiesti erilist... Kas kuningas oli tõesti maag? Gerwen silmitses ainiti torni ja ootas, kuid seekord ei juhtunud midagi.
Kui ta viimaks sillalt maha astus, oleks ta end hea meelega muruvaibale kerra keeranud ja sinnasamasse magama jäänud – kes teab, äkki ei olnud kuninga saadetud unerohu mõju veel lahtunud –, ent ta kuulis tuttavaid hääli ning leidis eest Wenra ja Frai, keda saatis prints Epikatos.
„Gerwen!“ ahmis Wenra õhku ja tuli kiirel sammul tema juurde. „Mida sa siin teed?“
„Ma...“ Gerwen selitas oma eilsest ikka veel pakitsevat kurku. „Ma tulin mammutit vaatama.“
Wenra tasandas häält. „Me saime äsja teada, et sinu ihuarst Fangol ja veel mõned mehed on hukatud! Kas nemad olidki sinu mürgitamise taga? Minul ja Frail ei ole lubatud ilma järelevalveta mitte kuhugi minna ja kui me püüdsime endale sappa pandud sõdurit maha raputada, rääkis ta sellest prints Epikatosele ning meid ei ole enam viivukski omaette jäetud! See ei ole aus! Kas sa ei võiks temaga rääkida? Ma ütlesin talle mitu korda, et mina ei ole sellega kuidagi seotud, aga ta ei kuula mind!“
„Kuidas sulle mu kingitus meeldis?“ Prints Epikatos katkestas nende vestluse ja irvitas Gerwenile otse näkku.
Gerwen toetas selja vastu puud, mille krobeline koor ei olnud kuigi palju jahedam kui kõrbeliiv. Ta otsustas, et seda lõukoera ei ole mõtet teietada. „Kahjuks mitte eriti, aga õnneks ei ole ma väga nõrganärviline. Kui sa ka naistele selliseid kingitusi teed, ei maksa imestada, kui nad sind jälestusega vaatavad...“
Prints Epikatose silmad ei paistnud tiheda tuka tagant välja, aga tema käsi liikus nii kiiresti, et Gerwen ei jõudnud veel ahhetadagi, kui tal juba mõõgaots vastu aadamaõuna oli surutud. „Selle eest sa veel maksad,“ urises kindral. „Ma ei luba mitte kellelgi endaga niimoodi rääkida!“ Veretilk veeres mööda Gerweni kaela alla. Wenra tõmbus näost kaameks, sest nõrganärvilisus oli siniverelise printsessi jaoks voorus, ja vajus kokku. Frai püüdis ta kinni ja pani ettevaatlikult murule lamama.
„Printsess Wenra!“ raputas ta neidu õlast, ent Wenra silmad jäid suletuks.
„Wenra!“ hüüatas Gerwen, kuid Epikatos ei võtnud mõõka tema kõrilt.
„Ma nõuan, et sa minu ees vabandaksid!“
Gerwen krigistas hambaid. „Hoopis sina pead vabandama ja mitte ainult minu, vaid ka mu õe ees!“
Mõõgaots kaevus aina sügavamale tema nahka. „Olgu nii. Kui me ei suuda kokkuleppele jõuda, on kõige parem otsustada see asi ära kahevõitlusega.“ Prints Epikatos võttis mõõga Gerweni kõrilt ja tõmbas tupest välja oma teise mõõga, mille pideme ta Gerwenile pihku surus. „Sinusugused lörisevad nälkjad saavad tavaliselt tunda Merha tera, mitte selle pidet, nii et ole tänulik!“
Gerwenil oli seda solvangut raske alla neelata, aga ta üritas keelt hammaste taga hoida. Eriti hästi see ei õnnestunud. „Merha? Mis su teise mõõga nimi on, kas Merva?“ Merha tähendas bari keeles kaelakeed ja merva käevõru. „Ma kardan, et naistele see siiski erilist muljet ei...“
„Hasek, mitte Merva!“ kähvas Epikatos ja see oli parem kui Merva, sest tähendas silmatera, aga... „Merhaga lõikan ma oma vaenlaste kõrid läbi ja Hasekiga torkan neil silmad peast välja!“ Ta lõi mõõgaga järsult ettepoole ja Gerwen ei saanud ise ka aru, kuidas ta kõrvale suutis põigata. Kellegi nähtamatud käed oleksid otsekui temast kinni haaranud ja ta eest ära tõmmanud, nii et ta kõrv õige napilt puutumata jäi ning Hasek kõigest ühe juuksesalgu maha lõikas. Tuulehoog tuhises läbi naiste loomaaia ja Gerwen tundis kuklas külma hingust, aga ta ei saanud selle üle pikemalt juurelda, sest prints Epikatos ründas teda uuesti Hasekiga. Silmatera... kas Hasek oligi prints Mahon Velnavi pimedaks teinud?
„Prints Epikatos, te ei tohi seda teha!“ Frai tõusis otsustavalt püsti, käed rusikasse surutud. „Prints Gerwen on liiga nõrk! Palun andke mõõk minu kätte ja ma võitlen teiega ise!“
Prints Epikatos möiratas naerda. „Kas tead, mida ma kõige rohkem vihkan?“ küsis ta Gerwenilt. „Närvetuid ja argu mehi, kes vajavad naist end kaitsma! Mis tunnet see sinus tekitab, et sinu köögitüdrukust armuke on sinust vapram? Walacharia oleks paras talle jätta, ta peaks lahinguväljal kauem vastu kui sina ja sinu hoorajäägrist vend!“
Gerweni nägu lahvatas leekidesse. „Frai ei ole... Kuidas sa üldse võid midagi sellist mõelda? Ma olen aumees! Sa ei ole täna solvanud ainult mind, vaid ka minu õde, venda ja Fraid!“ Mitte et talle eriti korda läks, mida inimesed Ewenist arvasid, hoorajääger oli tema kohta täitsa paslik iseloomustus.
„Kui see sulle ei meeldi, siis püüa mul mõõk käest lüüa! Mida sa ootad?“ naeris Epikatos ja pöördus Frai poole. „Tead, kui sa nii väga võidelda tahad, siis ma annan sulle selleks võimaluse. Julged naised mulle meeldivad! Kui sa suudad mõõga paljaste kätega enne Gerweni käest ära kiskuda, kui mina ta ühe hoobiga pikali löön, siis oled sa minu aja vääriline!“
„Frai, ei!“ palus Gerwen, aga tõlk oli prints Epikatose sõnade peale südamepõhjani solvunud ja nüüd rünnati Gerwenit kahelt poolt. Ta põikas Frai eest kõrvale, tänades õnne, et tal olid jalas püksid, mitte pikk kuub... ja siis pillas ta mõõga käest, sest prints Epikatose jalalöök lõi kogu õhu ta kopsudest välja. Ta lendas vastu puud, hing kinni, ja suutis ainult visiseda.
Naerdes pistis Epikatos Haseki tuppe tagasi ja tuli tema juurde, et teda kahjurõõmsalt vahtida.
„See ei olnud aus võitlus!“ sisises Gerwen läbi valu. „Sa vedasid mind ninapidi!“
Epikatos kummardus irvitades tema kohale. „Sa ei ole piisavalt mees, et sinuga ausalt võidelda!“
Gerwen lebas murul, käed laiali, ja kõrvetav valu roietes peaaegu halvas ta, aga ta ei tahtnud kaotust tunnistada ja otsis meeleheitlikult võimalust kuninga närviajav poolvend paika panna. Talle meenus ähmaselt, kuidas nad lapsepõlves Wenraga rüütlit ja daami olid mänginud. Daam tõttas lahingus haavata saanud rüütli juurde ja kui ta tema kohale kummardus... Olid nad selle mängu eest alles kuninganna Walara käest pragada saanud!
„Kui sa tahad minu vabandust kuulda, siis tule lähemale, ma sosistan selle sulle kõrva,“ ütles ta Epikatosele.
Nähes, et mõõk lebab kaugel eemal ja Gerwen on lõplikult võidetud, ilmus kindrali näole veelgi vastikum irve. Võidujoovastuses tegi ta, mis Gerwen palus ja kui ta oli piisavalt lähedal, kasutas Gerwen seda ainsat rünnakut, mis tema arsenalis veel alles oli. Samamoodi nagu vigastust teesklev rüütel haaras daami kaissu ja surus vastu maad, nii krahmas ka Gerwen prints Epikatosest kinni. Jahmunud Epikatos tardus paigale, kui nad mööda maad rullusid ja lõpuks pidama jäid. Tema silmad, mida Gerwen kunagi varem näinud ei olnud, vilksatasid hetkeks tuka vahelt, hirm neis ülevoolav, ja siis vajusid kindrali juuksed uuesti silmile.
Tema kõrile oli ilmunud väike nuga, mida Gerwen vöö vahel peitis.
„Lase. Mind. Lahti!“ ägas Epikatos ja Gerwen ootas uut jalalööki, kuid seda ei tulnud. Epikatos hakkas hoopis värisema ja kui Gerwen ei oleks viivuks tema pilku näinud, oleks ta pidanud neid vihavärinateks.
„Kes nüüd piisavalt mees ei ole?“ ei jätnud ta siiski kasutamata võimalust Baraki printsi õrritada, aga see maksis talle kurjalt kätte. Mõõk, mille Epikatos tupest haaranud oli, läks läbi tema poolkuue hõlma, riivas nahka ja tuli välja kaenlaaugust. Vaid kriipsuke paremale ja see oleks leidnud koha hoopis tema roiete vahel, mis olid niigi piisavalt muljuda saanud.
„Ma tapan igaühe, kes mind puudutada julgeb!“
„Ärge tapke teda!“ karjatas Frai, püüdes nüüd mõõka hoopis prints Epikatose käest ära kiskuda. Too lasigi mõõgast lahti, aga ainult selleks, et Fraile kõrvakiil anda, ja vaatepilt, millele kuningas Iokatos ja tema saatjad peale sattusid, oli enam kui kummastav. Printsess Wenra lebas meelemärkusetult murul. Merha vedeles rudjutud rohul, Hasek aga oli lõiganud lõhki prints Gerweni riided, mille vahelt nirises verd ja ka noore printsi kael oli verine. Gerwen surus ikka veel Epikatost vastu maad ja hoidis tema kõril väikest nuga. Epikatos habises nagu haavaleht ning Frai põlvitas nende kõrval ja hoidis kätt tulipunaseks tõmbunud põsel, nägu pisaratest kriimuline.
„Mis siin sünnib?“ kõmistas kuningas. „Ma arvasin, et tulen loomaaeda, mitte tsirkusesse!“
Gerwen võttis noa aeglaselt tema poolvenna kaelalt ära ja pistis tagasi oma salataskusse. Siis ajas ta end Frai najale toetudes püsti ning viskas verise Haseki Epikatose jalge ette maha. Epikatos tõmbas väriseva käega üle näo ja kui ta ebakindlalt jalule tõusis, nägi Gerwen tema silmis viivuks häbipisaraid. Frai silmitses ainiti kindralit, nagu näeks teda esimest korda, ja tema käed läksid uuesti rusikasse, ent ta ei öelnud midagi.
„Vabandust, et te sellist inetut vaatepilti nägema pidite,“ ütles Gerwen kuningale, „aga ma ei saanud lubada kellelgi oma lähedasi solvata. Prints Epikatos on mulle vabanduse võlgu.“
Epikatos korjas Merha maast üles ja tema käsi värises ikka veel, kui ta mõõga tuppe tagasi pani. Kuningas tahtis väga teada, mis juhtunud oli, aga kui kindralil sellised tuurid peal käisid, oli parem lasta tal end koguda. Jumalad olgu kiidetud, et ta ei olnud prints Gerwenit mõõgaga läbi torganud. Ta viiples kiiresti, et ajab kõik korda, ning kummardas oma külalise ees. „Palun andestage mu vennale kõik solvangud, mida ta kuuldavale tõi. Meist saab peagi üks pere ja ma ei taha, et meie vahel oleks vihavimm.“
Gerwen pühkis kaelalt verd ja Frai nihutas tema lõhkist kuube, et vaadata, kui suured printsi vigastused on. Kuningas nägi vilksatamas midagi, mis oleks pidanud tema suurema tähelepanu pälvima, aga siis tõmbas Gerwen kuuesaba tõlgi käest ära ja pööras talle selja. „Hästi, ma andestan teie vennale, aga ma kardan, et vaenu tekkimine on paratamatu.“ Ta kummardas kuningale, toetudes ühe käega puule. Frai oli läinud tagasi printsess Wenra juurde ega pakkunud talle enam tuge. Kuningale ei jäänud märkamata, et neidis piidles silmanurgast ikka veel prints Epikatost. „Ma olen teile mõlemale kõige eest väga tänulik ja ma usun, et tänu teie heatahtlikkusele...“ Kui irooniliselt see kõlas, arvestades Gerweni värskeid haavu! „... ei julge keegi mind enam Barakis puutuda, aga meile kõigile on parem, kui ma koju tagasi pöördun. Ma arvan, et tean, kes minu mürgitamiseks käsu andis, ja tahaksin temaga sellest hea meelega rääkida. Andestage mulle, et olete pidanud minu peale oma aega kulutama.“
Printsess Wenra avas aeglaselt silmad, nägu ikka veel koolnukarva, ja kuningas kummardus oma kihlatu kohale. „Kuidas te end tunnete, mu armas?“
Wenra pilgutas silmi ega mõistnud kuninga jutust sõnagi. Frai tõlkis talle selle kiiresti ära.
Sisimas oli kuningas pettunud, et tema tulevane kaasa bari keelt ei oska. Barakis oli alati kombeks olnud, et võõrsilt pärit naine õpib ära oma mehe emakeele, sest mehe kodust saab tema kodu ja mehe kodumaast tema ainus kodumaa... aga kui printsess Wenra ei olegi see, keda ta otsinud on, ei ole sellel, millises keeles nad omavahel räägivad, enam mingit tähtsust.
Printsess Wenra palus, et kuningas ta tagasi paleesse saadaks, ent kuningas ei julgenud lahkuda naiste loomaaiast enne, kui on veendunud, et seal ei valata rohkem verd.
„Kuidas teile naiste loomaaed meeldib?“ küsis ta Walacharia printsilt.
Gerwen oli võtnud kuue rinnataskust heegeldatud servadega taskurätiku ja tupsutas sellega oma verist kaela. „Mitte eriti. Ma ei ole veel ühtegi looma näinud, kuigi tulin vaatama, kuidas mammutil läheb. Kuumus ei mõjunud vaesekesele hästi ja ma loodan, et ta on puude vilus veidi taastunud.“
„Unista edasi!“ sähvas prints Epikatos. „See mammut sureb varsti ja sina peaksid sama tegema!“
Ta trampis minema, õlad vappumas. See ei olnud teesklus, ent kuningas ei saanud talle praegu järele tormata. Ta juhatas prints Gerweni mammuti juurde, kelle jaoks orjad üheainsa ööga aediku olid meisterdanud. Hiiglaslik loom magas puu all, kuumusest oimetu, ja kui Gerwen teda hüüdis, tõstis hiidelukas aeglaselt londi, otsekui oleks mehele viibanud.
„Kas ta tõesti sureb?“ küsis Gerwen kuningalt, vaadates pirakat looma murelikult.
„Kas sa kavatsed tõesti tagasi Walachariasse minna?“ küsis kuningas sina peale üle minnes ega vastanud printsi küsimusele.
„Ma olen küll alati teiste maade külastamisest unistanud, aga ma ei tunneks end siin hästi.“
„Kas see on mu venna pärast?“ päris kuningas ettevaatlikult.
Prints vaikis tükk aega. „Kas teie käskisite tal mulle need keeled tuua või tegi ta seda oma vabast tahtest?“
Kuningas hiilis vastamisest kõrvale. „Kuidas riigireetureid Walacharias karistatud oleks?“
„Vanasti löödi kõrgest soost inimeste vastu käe tõstnutel pea maha, aga kui preestrid hakkasid saama nägemusi, et nad kannatavad surres liiga vähe, hakati neid hoopis neljaks kiskuma. Poomisega karistatakse pigem lihtrahva vastu toime pandud kuritegude eest... ja loomulikult ei rebi keegi poodavatel enne poomist keelt suust.“
Kuningas pööritas silmi. „Kuna nad keeldusid üles tunnistamast, kellelt nad käsu said, oli see õiglane karistus.“ Ta köhatas. „Millal sa lahkuda kavatsed?“ Silmanurgast nägi ta, et prints Gerwenit saatev valvur oli jälle kuuldeulatusse ilmunud – ilmselgelt oli ta enne prints Epikatose teelt kõrvale hoidnud –, ja tasandas häält. „Mis siis, kui nad on sinu tulekuks valmis ja tapavad su enne, kui sa tagasi Walachariasse jõuad? Ma ei tea, kui palju rändajaid Walacharias teeröövlite ohvriks langeb, aga Barakis...“
„Ma ei kahtlegi, et nad on mu tulekuks valmis,“ muigas Gerwen mõrult. „Te võisite ju puua üles paar tähtsusetut selli, kes mürkidega mängisid, aga te ei ole veel minu isa salakuulajat üles leidnud!“ Vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui talle aru pähe tagasi tuli, aga enam ei olnud midagi teha. Ta oli paljastanud midagi, mis oleks pidanud saladuseks jääma.
Kuninga ilme jäi ükskõikseks. „Oh, ära muretse, ükski Artose kiri ei ole jõudnud Walachariasse ilma, et ma ei oleks seda läbi lugenud... aga sul on õigus, et kuskil võib olla mõni salakuulaja, kellest me veel ei tea. Lõppeks ei tea ju ka sinu perekond, kelle heaks kõik nende teenrid ja riigimehed töötavad.“
Gerwen mõistis kuninga muiet nähes, et Walacharias pidi olema mõni Baraki salakuulaja, aga ta ei saanud seda kuningale pahaks panna. Artose saladuse ilmsikstulek oli halb, aga näis, nagu ei oleks kuningal sellest sooja ega külma.
„Ma lahkun kohe pärast pulmapidu,“ teatas Gerwen, kuigi kibeles küsima, kuidas kuningas Artosest teada sai. „Vaevalt et Wenra tahaks, et ma pruudi magamistuppa kandmise tseremooniat pealt vaataksin. Kui minu turvalisus teile muret teeb, siis ehk olete minu vastu veel korra armuline ja kannate selle eest hoolt, et ükski kiri minu lahkumise kohta ei jõua paleest välja.“ Ikka veel taskurätti kaelal hoides koperdas ta aeglaselt vaarudes mööda silda minema, Kislin tihedalt kannul.
Kuningas ei vajanud prints Gerwenit, vaid printsess Wenrat, aga tal oli kummaline eelaimdus, et teeb printsil lahkuda lubades suure vea. Vilksatus, mida ta näinud oli, kui prints oma riideid kohendas, ei andnud talle rahu. Ta vajas Io abi, kuigi praegu oli selle küsimiseks täiesti vale aeg...
Ta suundus Iot otsima ega aimanud, et ka prints Gerweni saatja Kislin otsis kedagi ega naasnud oma tööpostile printsi ukse taga. Mees hiilis kööki, miilustas veidi heledapäise ja punapõskse köögitüdruku Lassaga ning libistas suupühkimiseks mõeldud rätiku vahele, mille Lassa kandikule asetas, kirjakese. Lassa viis kandiku teenrile ja teener omakorda toidumaitsjale, kes tegi kindlaks, et ükski roog ei ole mürgitatud. Seejärel rändas kandik Gaboodi provintsi asehalduri tuppa. Asehaldur Markos oli saabunud Gaboodist alles kaks päeva tagasi, kaasas aasta jooksul kogutud maksud, mis olid juba kuninglikku varakambrisse jõudnud. Kui asehaldur oli söönud ja Kislini kirja läbi lugenud, pistis ta selle põue, lahkus paleest, istus vankrisse ja sõitis Kaupmeeste tänavale. Ta sisenes Karusnaha Ateljeesse ja leidis Artose arveraamatu tagant istumast.
Pealtnäha oli Artos saadetud Baraki kuningriiki selleks, et Baraki ja Walacharia kaubandussuhteid arendada ja tal oli seetõttu juurdepääs kõigile kuningapalees korraldatavatele kaubandusteemalistele nõupidamistele. Ta oli juba kolmandat põlve karusnahakaupmees ja karusnahk oli ka Barakis moodi läinud. Gaboodi asehaldur oli enne karjääriredelil ülespoole ronimist samuti kaupmees olnud ning nad olid ammusest ajast tuttavad, mistõttu oli iseenesestmõistetav, et kui Artos intriige punus, oli ka Markosel selles oma osa.
Artos võttis sõbra käest kirja ja luges paberile kritseldatud sõnad kiiresti läbi. Siis rebis ta kirja tükkideks, viskas tükid urni ja need põlesid tuhaks. „Kas ma valan sulle klaasikese kangemat?“ küsis ta muiates. Markos ei öelnud kunagi Walacharia likööridest ära ja võttis klaasi rahulikult vastu, nagu ei oleks selles, et temast oli saanud osaline prints Gerweni vastases vandenõus, midagi erilist. Mis sest ikka, kui prints kunagi Walacharisse tagasi ei jõua. Kui Walacharia liköörid kaubandusembargo tõttu enam Barakki ei jõua, oleks see palju suurem kaotus.
Muie näol, ulatas Markos Artosele väikese kotikese.
۞
Kui kuningas kuulis, millest kokkupõrge naiste loomaaias alguse oli saanud, lõi tema viha põlema. Kuidas Io ka ei üritanud kuningale seletada, et Merha käes hoidmine oli prints Gerwenile suur au, jäi kuningas tema selgitustele kurdiks ja loopis teda lakkamatult datlitega, kuni viimne kui üks neist oli põrandal. Io lõi pilgu maha, silmitsedes vaibal lebavaid datleid, ja soovis, et saaks olla kusagil mujal. Kui datlivaagen tühjaks sai, sai otsa ka kuninga sõjakus. Ta lõpetas Ioga jagelemise ja läks rõdule tähti vaatama, kholipiip käes. „Ma saatsin prints Gerwenile ka täna õhtul unerohtu ja ma tahan, et sa tema juurde läheksid. Ma nägin tema riiete all midagi ja sa pead mulle ütlema, kas see oli Alka märk.“
„Mina?“ karjatas Io ja hakkas värisema nagu tormi kätte sattunud pilliroog. „Miks sa seda ise ei tee? Mille eest sa mind...“
Kuningas muigas. „Mis sa ise arvad, mille eest? Ära vaidle minuga, see ei vii kuhugi. Mina vaatan üle õe ja sina venna. Kui see oli tõesti Alka märk...“
„Alka veri ja võluvägi on olnud elujõuline ainult naistes ja kõik temast põlvnevad maagid on naised olnud! Miks peaks prints Gerweni... kehal... Alka märk olema?“ halas Io.
Kuningas korjas maast peotäie datleid ja viskas Iot uuesti datlitega. „Ma saan aru, et sa kardad, aga ma tahan lihtsalt, et sa vaataksid, kas ma nägin valesti! Pealegi mina ju ei ole naine, või kuidas? Ära käitu nii, nagu ma oleksin käskinud sul temaga magada!“
Io oleks olnud valmis kõik datlid põrandalt ära sööma, kui tal vaid oleks lubatud tagasi voodisse minna. Omaenda voodisse. Üksi! „Mis siis, kui ta üles ärkab ja tahab... just... seda?“
Kuningas pööritas silmi. „Ta ei ärka mitte mingil juhul, aga kui see siiski juhtuma peaks, võid sa ise otsustada, mida temaga teha.“ Tema huulile ilmus sündsusetu naeratus. „Ma ei luba sul teda tappa, aga kõige muu osas, mida magamistoas teha saab, on sul vabad käed...“ Kuningas oli juba ühe piibutäie kholipuu lehti ära suitsetanud. Muidu ei oleks ta mingil juhul vihjanud, et Io ja prints Gerwen... Io kahmas vennalt piibu, virutas selle vastu seina ja andis toast lahkudes kuninga salatoa ukse pihta jalahoobi.
Naine hiilis mäe alt kulgeva salakäigu kaudu prints Gerweni magamistoa juurde. Ta keeras uksenuppu ja uks vajus aeglaselt lahti. Io lükkas ukse paokile, puges seinavaiba vahelt välja, võttis puust sandaalid jalast, et mitte müra tekitada, ja tippis väikeste sammudega printsi voodi suunas. Toas oli pime ja ükski õlilamp ei põlenud, aga kardina vahelt paistvas kuuvalguses oli näha end külili keeranud kogu, tekk lõuani veetud ja padjad ümberringi otsekui kilbid. Io istus õrnalt voodiservale ja raputas printsi õlast, kuid viimane magas tõepoolest sügavalt ning Io julges viimaks kergemalt hingata ja süütas lambi. Selle sangast kinni hoides kummardus ta printsi kohale ja vaatas teda areldi. Printsi õlekarva juuksed olid näo ette vajunud ja kuigi päikesepõletuse tagajärjel ei olnud aru saada, kui kahvatu tema nahk tavaliselt oli, näis ta võõras ja kauge; ta ei olnud Io maailmast. Io nihutas tekki, mille külge printsi luider parem käsi klammerdunud oli. Selle alt paljastus triip õrnroosat nahka, mis ei olnud päikest näinud ja mille heledus jättis ka printsess Wenra peene jume varju. Printsi sõrmed lasid tekist lahti ja Io hakkas seda eemale sikutama…
Käsi, mis veel hetk tagasi tekki oli hoidnud, haaras Io randmest. Naine kiljatas. Kaks helesinist silma vaatasid Iole otsa ja neis oli veidi uimane, aga küsiv pilk. Uneloor oli prints Gerweni silmadelt langenud.
„Kas sa tulid mind tapma?“ sosistas prints Gerwen Iost lahti laskmata. Naise jaoks oleks tema käeluu murdmine lapsemäng olnud, aga ta oli kangestunud ega suutnud end liigutada. Walacharia kroonprintsi pilgates ja alavääristades oli ta unustanud, mis tunne oli olla sama nõrk ja haletsusväärne nagu tema. Hirm nööris taas Io kõri; viivuks kangastusid talle verd täis valgunud silmad ja muljutud kael, ent prints Gerwen ei olnud see, keda ta kägistanud oli...
„Ei...“
„Kes su saatis?“ küsis prints Gerwen. „Kuninganna Walara? Prints Ewen? Kelle heaks sa töötad?“
„Ma ei...“ Iol jäi hing kinni, kui prints Gerwen end istukile ajas ja tekk tema puusadelt maha libises. Ta nägi silmanurgast mingit laiku tema vasakul puusanukil... aga see ei olnud ainus, mida ta nägi, ning ta rebis jahmatusega oma pilgu printsi ihult lahti.
Ta ei suutnud oma venna käsku täita. Ta ei suutnud ikka veel ühtegi meest vaadata.
„Mitte keegi ei saatnud mind,“ valetas ta, aga prints Gerwen oli ikka veel võetud unerohust uimane ja sai temast teistmoodi aru.
„Kui nemad sind ei saatnud, kes siis? Kas kuningas või ehk prints Epikatos? Kas ma olen tema silmis nii madalale langenud, et tal ei kõlba mind isegi oma kätega tappa, vaid ta saadab teenijatüdruku mind keset ööd une pealt surmama?“ Ta ei märganud Io kaelavõrusid ja pidas naisel seljas olevat lihtsat hõlsti teenijatüdruku rüüks.
Io vaatas Gerweni helesiniseid silmi ja taipas korraga, mille ta printsi juures tähelepanuta oli jätnud. Mida ta oleks pidanud märkama juba siis, kui Gerwen oli märkamatult vöö vahelt noa tõmmanud. Ta oli küll nõrk mees, aga ainult keha, mitte vaimu poolest, ja kui ta oleks nii soovinud, oleks tema vastane, kelle ta embusesse haaras, võinud sellel päeval elu jätta...
Prints Gerwen ei olnud allaandja. Ta oli samasugune võitleja nagu Tamman.
„Ma ei tulnud sind tapma,“ sosistas Io, libistades oma käe õrnalt printsi juustesse.
„Miks sa siis tulid?“ küsis prints.
Io sõrmed libisesid mehe kaelale. Ta kummardus, surus oma huuled õrnalt printsi suule ja vajutas suudluse ajal punktile, mida kuningas talle kunagi ammu näidanud oli. Printsi laud võbelesid õrnalt, tema silmad vajusid kinni ja ta oli teadvusetu veel enne, kui ta pea patja puudutas. Io judises nii kohutavalt, et oleks õlilambi peaaegu maha pillanud, aga suutis siiski leegi ära puhuda. Ta tõstis lambi tagasi kapi peale, kahmas põrandalt oma sandaalid, puges uuesti salakäiku ja jõudis peagi lõõtsutades kuninga juurde.
„Kuidas läks?“ küsis kuningas.
„Ma... Haa... Eh... Ma ei leidnud seda,“ ütles Io, saamata isegi täpselt aru, kust need sõnad tulevad. Tema mõistus oli end välja lülitanud, aga ta suu ei kuulanud pärast prints Gerweni suudlemist enam sõna. „Ma ei leidnud Alka märki.“ Tal oli küll ähmane aimdus, et ta oli midagi näinud, aga... Midagi muud. Ei, see ei olnud tema.
„Ma lähen magama,“ pomises Io. Ta ei öelnud isegi kuningale head ööd, vaid tormas ummisjalu oma magamiskambrisse ja haaras laualt veinikannu. Ta loputas veiniga suud, aga prints Gerweni huulte puudutus tema omadel ei tahtnud kuidagi kaduda.
„Mida ma ometi tegin?“ küsis Io, silmitsedes naist, kelle portree talle seinalt vastu vaatas.
Hämaruses tundus, nagu naine irvitaks tema üle.
