Punane urm ujus lainetel
keeris vahutas, segi vetega
kuum higi ja veri, haavast voolanu,
ühe lõppeja värvid nood; oma lõbudest lahkus,
elatud elu raba rahusse usaldas,
sealt põrgusse pääses ta paganlik hing.
Ott Kristjan Aruhame, mõned aastad tagasi Kaitseväest maksimumstaažiga edukalt pensioneerunud vanemveebel vaatas korraks tinakarva taevasse ja vahetas väikesekaliibrilise .223 Haeneli vintpüssi õlal 12-kaliibrilise Winchesteri pumppüssi vastu, mille silindersalves olid tugevad pardihaavlid, nendega võinuks lähedalt isegi hane küttida. Saksa karmikarvaline linnukoer vasema sääre vastas kiitis tegevuse sabajupi energilise liputamisega heaks. Oktoober hakkas lõppema, parte lendas kõrkjastike kohal veel tihedalt; haneränne oli aga lausa kõige ehedamas tipus. Sellises olukorras oli olulisem hoida käepärast mitmelasulist sileraudset, mitte vintpüssi.
Koer nühkis ennast ta saabaste vastu ja liputas lühikest tupeeritud sabajuppi.
„Paar parti laseme me ikka,“ ütles ta pigem endale kui koerale, ent peni nuhutas siiski heakskiitvalt.
Viimatine püüniste paigaldamise piirkond oli piisavalt eemal ja sellise lodu ning vee sees, et ta pidi rahulolevalt võtma kasutusele oma lemmiktranspordivahendi, kanuu, millesse linnukoer samuti õnneleva eelaimdusega sisse hüppas. Kahlamine mööda enam-vähem sobivaid radu võtnuks suure hulga aega ja vaeva, kuid kanuu libises kohale praktiliselt ilma higistamata ning lisaks muule lubas vedada jahisaaki suurele maale väga lihtsalt.
Tema jahiseltsi ala oli üsna suur, kindlasti suurem kui teistel jahtkondadel tavaliselt ning arvestatava osa sellest moodustas madal niiske maa koos rannikualaga, kus sageli otse veest kerkisid puutüved, kus metsa sees kahises pilliroog ja saabaste asemel kanti kummikuid, teinekord koguni kahlamispükse. Udu oli selles piirkonnas tavaline, igal sügisel oli karta üleujutust ja kaldakõrkjad kihisesid veelindudest – jaht viimastele oligi küti meelistegevus.
Pardijahilt juba pauku tegemata tagasi ei tule!
Sageli naasis ta pardijahilt selliste saakidega, et järgnenud tunnid olid täidetud kitkumiste, nülgimiste ja tükeldamistega. Temast sai dekoreerimata pardipugude hakkimise-pakkimise, linnukerede lõikumise ja marineerimise spetsialist, kelle vaakumpakendid sügavkülmas vildikakirjas üksnes ootasid praeahju.
Asetanud vintpüssi hoolikalt relvakotti, mis oli karabiiniga tema armastatud kanuu istme külge aheldatud, haaras Ott mõla ning lükkas lootsiku kaldast lahti. Sahinal kõrkjarootsude vahelt läbi libisedes, kohati roovarte kriiksudes, võttis kütt suuna sinnapoole, kuhu oli viimati peaaegu kogu oma lõksupargi paigutanud. Talle meeldis see vaikne aerutamine tasasel veel, mis tegi kõik vahemaad hoopis lühemaks; siin võis vaikselt õllepurgi lahti teha, panna haugilandi kanuusappa pöörlema ning rahulikult suunata kanuud sinna, kuhu süda vähegi igatses. Mida on veel tarvis vabal mehel, kelle sõjaliste teenete eest riik tasus rasvase pensionirahaga ja kellel juba palgasaamise ajast saadik valdav osa jahipidamiseks tarvilikust materjalist olemas?...
Peni kanuu ninas oli harjunud sedasorti transpordiga ning heitis uurivaid pilke roostikku, avastamaks peitu pugenud pardiparve – või siis taevasse, et õigel ajal anda peremehele teada madalalt lendavatest veelindudest. Aastad koos jahipidamist olid koerale selgeks teinud sileraudse jahipüssi võimekuse ning selle seniittule efektiivsuse piiri.
Kanuu kauni kaarega vormitud rohelisest plastikust tääv, millele oli tumeda värviga looklevas stiliseeritud kirjas koos haarava kämblaga kantud nimi „ONAKONDA“ (üsna ilmselt armastas pensionär kahtlase väärtusega subtiilset nalja), libises kuuldamatul vulinal läbi mustja vee, lootsiku sabas lookles virvendav keerisejutt.
Talle meeldisid omaaegsed ajalootunnid, kus räägiti muinasajast, linnustest ning muust sarnasest; lood Lembitust ja tolle pealuust kuskil Poola arhiivide keldrites kõditasid tema isamaalisust ning tubli Eesti mehena pidas ta au sees teisigi legende. Selles valguses oli ta enam kui rahul, leides enda jahiala vihuviimases käärsooles, ümbritsetuna kopratammidest ning muust vooluveesüsteemist, pisikese linnamäe. See oli tavaline neemiklinnus, kitsas, täis kasvanud ja võpsikus peaaegu märkamatu, kuid Oti mõttelend süstis sellesse leidu elevust ja suuri mõtteid. Ja üldse oli kuidagi lahe mõelda, et tema jahialas oli midagi iidset, midagi nii vana, et see ulatus sadade, võib-olla tuhandete aastate taha...
Laiem üldsus Eestis ei aimanudki, et igal aastal avastati mitu uut linnamäge või linnust muinasajast; vanemveebel oli sellestki mitu korda mööda aerutanud või üle kõndinud oma üksildastel lodustel jahiretkedel, kuni viimaks koprakuhilat hinnates oli tema meeltesse maandunud mõistmine. Kuigi puid täis kasvanud ja mitte mingisuguseid jälgi iidsetest ehitistest säilitanud kõrgendikuneem ei osutanud millegagi oma erilisusele, oskas pioneeriõppe läbinud vanemveebel siiski ära tunda muistsed kaitserajatised: sügava kraavi ja kõrge valli neemiklinnuse väravakäigu juures.
Ta ei hakanud seda kohe ajaloolastele või arheoloogidele teada andma; mõistmine, et tema jahimaadel oli midagi muistset, millest mitte keegi isegi ei kahtlustanud, tõstis kuidagi vana sõjamehe tuju. Pealegi ei meeldinud talle mõte trobikonnast arheoloogidest, kes tema jahimaadel labidatega uuristama ning vaevaga saavutatud üksindust segama hakanuks; lisaks kuulusid arheoloogid ajalooteaduses tema hinnangul pigem nagu pudelikorjajate kilda ning seegi ei tõstnud temas valmisolekut leiust teada anda. Ta pistis toona mitu õlut kotti ja turnis mäe järskudel nõlvadel, vaadeldes kõrgusevahesid ja kujutades ette, millised võinuksid olla siinsed kaitserajatised üle tuhande aasta tagasi, kui meri ulatunuks pea linnamäe nõlvadeni – uuriv vaim hakkas juba juurdlema võimaliku sadamakoha üle...
Samas kinnitas Ott enese teguviisi õigustuseks, et tal polnud kavaski hakata selle künka pinda metalliotsijaga läbi piiksutama; see roppus pidi jääma temast tegemata. Vanale veeblile istus looduse puutumatus suurepäraselt. Samuti meeldis mehele muinasaja hämar hõng ja vaevu aimatavad nõiaulmad kõiges selles iidsuses.
Selle tunnustusena kandis ta pronksnaastudega vööl mingilt festivalilt soetatud lahedat hõbekirjadega pussnuga peene mustriga nahktupes ja tarbetu lisandina tulusekotikest ränikivi ja tulerauaga, mille juures oli ka kaseseenest valmistatud tael. Sellest hoolimata ei olnud ta kaldunud otseselt iidsesse jahipidamisdistsipliini ning eelistas küttida moodsate vahenditega; vintpüssid koos sileraudsetega olid tema kindlaks eelistuseks kaasaegses ulukihooldes. Asju ei tohtinud omavahel segi ajada, selline oli tema seisukoht – kui jahimees pidi tagama kvootide täitmist, siis see ei olnud sportlik jõukatsumine, vaid Keskkonnaameti teaduslikult põhjendatud tellimus. Need loomaõiguslased, ornitoloogiaühingud ja rohelised, kes kinnitasid, et loodusesse pole tarvis sekkuda, liigitusid tema arusaama kohaselt ohtlike hullumeelsete kategooriasse, kelle tegevust juhtis mitte selge mõistus, vaid ideoloogiline tõmblemine.
See oli ebamugav piirkond võõrastel liikumiseks, isegi kanuuga pidi teadma, kuhu ja kuidas mõlada, võsa, veest välja turritavad lepatüükad, jalal liigveest surnud kuused ja kased, kohatised kõrkjalaamad, mudalagamikud – mis iganes madala maa vastikuks tegi, oli seal olemas. Üldse oligi see ala kobraste poolt nii üles paisutatud, et metsaomanikud mitte enam paluvalt, vaid lausa meeleheites jahimehi kopraid küttima ärgitasid. Kuna veteran armastas individuaaljahti – tema meelest polnud nürimat asja kui kütiliinis põtra oodata –, siis ostis ta enesele valmis terve kastitäie püüniseid ning juba teab mitmendat aastat päästis jahiseltsi talumeeste kahjunõudest. Kui ikka iga hooajaga võeti paarkümmend kobrast, siis ei olnud kahjunõuded õigustatud. Eks siin oli muidugi teisigi asjaolusid – mõni suurem torm võis peksta vett üle liivikute, kust see siis enam merre tagasi ei voolanud, ning olid siis kopratammid lõhutud või ei, üleujutus oli garanteeritud... Jahimehe ainus mure oli, kuidas kogu see kopraliha kasulikuks saaduseks muuta ja kuidas leida kopranahkadele ostjaid, sest loomaõiguslaste ning muude aktivistide lobitöö oli naturaalse karusnaha tööstuse madalseisu tõrjunud. Aga küllap see kunagi muutub, oli vanemveebel kindel, iga lollus sai ükskord otsa...
Korraks tundis ta nõrka lõkkehaisu tuules heljumas, kuid rannikuiilid ja üldine inimtühjus juhtisid jahimehe uskuma, et tegemist oli mingite kaugete matkajatega või mingi külakolka üksiku saunalisega... Ott juhtis kanuud hästi – juba sellest, et lootsik ei õõtsunud tema liigutustest ning mõla ei kolksunud vastu parrast, sai temast aimu kui kogenud kanuuinimesest. Jahimees oli kanuulaevanduses juba sedavõrd osav, et isegi päästevesti kanda ei viitsinud, ja eks ta oskas ujudagi üle keskmise soomeugrilase taseme, rääkimata kehajõust, mis ületas juba igasugust keskmist mäekõrguselt.
Päev oli sombune ja tuuletu, igati sobiv partide lennuks, kuid nagu ikka, nii ka seekord kippus Artemis oma määratlematut tahet jahipidamisse tooma ja peale paari sininokalise viupardi ei olnud kedagi laskmisväärset näha; oli vedamine, et ta neid juba kaugelt märkas ning jõudis püssi valmis seada.
Viupardid plartsatasid vette kahe kiiresti üksteisele järgneva laksatusega ning vaevu suutes ära oodata peremehe käsklust, sööstis saksa ülirassi aretatud linnukoer pritsmete lennates saagile järele. Kanuu õõtsatas ja Ott teadis, et koera naastes oli tarvilik tõsta lootsikusse esmalt linnud ja seejärel peni ise.
Korjanud tabatud linnud koera lõugade vahelt, heitis ta need kanuupõhja, tõstis peni turjanahast ühe käega paati ja sumas mõlaga edasi. Linnukoer raputas end vuntside tilkudes ja nuusutas rahulolevalt saaki, istudes nende kohal nagu valvur.
Juba oli jaht korda läinud. Kui ikka püssirohtu sai põletada, polnud päev tühjalt kulutatud; eluaegse püssimehena armastas ta seda kiiret tegutsemist, mis liikuva sihtmärgi pihtamisega ikka kaasnes, ning padrunikestadest sõõm veel värskelt põlenud püssirohu haisu sõõrmetesse tõmmata oli kui aroomiteraapia. Ent see polnud siiski peamine; ta oli tulnud püüniseid kontrollima ning siin ei saanud asja kuskile kaugele edasi lükata – kui loom oli raudades, tuli ta sealt välja võtta enne, kui roiskuma läks. Laiskadel jahimeestel oli ikka ette tulnud kopraid, kes polnud koos lõksuga kanalipõhjas, vaid ulpisid pallikujulisteks käärinult koos raudadega veepinnal. Kui siis rauad ilma suuremat raipehaisu kopsu tõmbamata kätte sai, oli asi veel hästi lahenenud. Sageli olid rauad aga niimoodi koprasse sooninud, et mingi vägi jahivahendit ilma kobrast lõhkumata kätte ei saanud ja oh seda rõõmu siis...
Selles küsimuses oli Ott veendunud, et teda sai lugeda usinate küttide kilda, sest ükski tema kütitud kobrastest polnud jõudnud käärima minna ning suitsuahi koduõues sai vatti ja tuld, oleks vaid sööjaid.
Ometi ei olnud püünistes suuremat midagi (oli siiski üks saarmas ja ehkki kaitsealune loom, heitis kütt selle kanuusse) ning see ärritas jäägrit. Ta oli planeerinud püüniste paigutuse kogu oma sugugi mitte väikese kogemusepagasi baasilt ning uskus kindlalt, et kui selles kuhilas asukaid oli, pidi keegi kindlasti raudadesse jääma. Iga järgnev conibear oli üha tühi ja see ei teinud kuidagi tuju paremaks.
„No mis kurat,“ pomises veteran end kuklalt sügades, „mis pask see püünistega lahti on?!“ Ta ümahtas vihaselt ja torkas vaiad tagasi kanalipõhja. „Või mis sina arvad, haugats?“
Kuid koer liputas talle rõõmsalt saba, taipamata peremehe jutust suuremat. Lisaks oli Otil harjunud asi iseenesega juttu vesta ning karmikarvaline jahikaaslane ei lugenud olukorda tavalisest erinevaks; verelõhn koos vastavate niredega oli kanuupõhjas juba olemas ja üksnes looma karvadest nõrgunud vesi kippus triipe hägustama. Koer sai küll aru, et tavaliselt olid nad selle aja peale juba mitu mustjaspruuni vängelõhnalist piibrit kanuusse tirinud, kuid see teda ei häirinud – eks juba ametijuhendi järgi oli ta palgalehel pigem linnujahispetsialistina.
Ott nägi ühes kohas ka koprakere paljaks järatud luukeret ning mõistatas, kas see võinuks olla ilves või mingi muu kompromissitu kiskja. Karu oleks ta soovinud välistada, sest sellise matsaka tegelase järel olnuks äratuntav jälg; samuti võinuks iga suurem kiskja koprakere vedada sinna, kuhu ise heaks arvas...
Viimane koprakuhil – suurem kui ta iial varem trehvanud – oli kuhjatud neemiklinnuse madalama otsa juurde ning sellest lähtuvad koprakanalid olid sügavad ja selged. Kogu lähiümbrus oli üles paisutatud sellise intensiivsusega, et mees kergitas selle esmakordsel avastamisel lugupidamisega kaabut – suurepärane töö. Ta oli austanud kopraid juba varemgi, kuid selline läbimõeldud ning suuremahuline ettevõtmine vääris kiitust – mis sellest, et maaomanikud seda kõike sugugi heaks ei kiitnud. Loomulikult oli keerulisem neid sügavaid kanaleid püünisraudadega efektiivselt sulgeda, sest egas polnud ju teada, kas lamesabalised puunärijad eelistasid parasjagu pinnal või põhjas ujuda... Kuid millestki pidi alustama ning ta oli paigaldanud püünised esialgu koloonia perifeersematesse kanalitesse, et teha selgeks kobraste liikumise ulatus – sellel oli mõningane edu, kuna sai raudadesse kaks eelmise aasta poega, keda endamisi kesikuteks nimetas. Nahad läksid venitusplangule ning liha suitsuahju; alalhoidliku eestlasena põlgas jahimees raiskamist. Nõred ja näärmed kasutas ta samuti ära nii, nagu oskas. Nõremöginaga võõpas ta üle oma jahisaapad, millega tegi need veekindlaks ning võttis samas ära lõhna, mis reetnuks teda ulukitele – nõrelöga lehk oli selline, mis harjumatul inimesel võttis silmad veest tilkuma ja varjutas igasuguse inimhõngu.
Aga loomi see pigem rahustas.
Siin ei saanud kogu asja lihtsalt kanuuistmelt ajada; reservveebel tiris kanuunina kaldasse ja ajas jalga tugevad kahlamispüksid, et kanalid ükshaaval läbi kontrollida. See oli ebameeldiv ja raske töö, kuna iga samm nõudis pingutust, jalgealune oli keskmisest ebakindlam ning oli oht vajuda läbi vanade tunnelite katuste, mida ta paar korda koos ämbritäie veega pükstes oli kogema pidanud – hea oli, et sai pajuokstest kinni haarata.
See koprakuhil oli olnud keskmisest keerukam, sest lisaks sellele, et püünistesse polnud palju sattunud, olid siin paar-kolm lõksurauda koguni kaduma läinud, milles jahimees loomulikult kopraid ei kahtlustanud. Pigem uskus ta, et mõni suurkiskja oli leidnud lõksusattunud piibri ning koos raudadega selle kuhugi ära söömiseks lohistanud. Ümbruskonna iidsus ja nõiduslikkus võinuks justkui viidata ebamaisele sekkumisele, kuid K. Aruhame oli realist. Tema maailmas olid kvaliteetne teras, kaunilt lihvitud puit ning keemilised protsessid, mis tegid võimalikuks unitaarpadruni kasutamise; maagiasse ta ei uskunud.
Ott rühmas kahlamispükstes ringi sumada ning koos higiga tema laubal ja selgrool imbusid keelele vandesõnad. Püünis püünise järel oli tühi ning kuigi ta oli kogu seda operatsiooni põhjalikult planeerinud, ei andnud kopratiik vastalisi välja.
Ta vandus põhjalikult, häält tõstmata ja selliste sõnadega, mis kogu allohvitseride korpuse koosseisu küüru oleks kiskunud, ning lõi sigareti suunurka. Isegi varesed vältisid temast üle lendamist.
No kurat, kas tõesti pole viimases ka mitte midagi?!
Higise ja niiskena kahlas ta pika kitsa parvetuskanali suunas, turnis üle mitme mudaseljandiku, murdis roikaid ja lootis, et ükski kuivanud tüügas tal kahlamispükstest läbi ei torganud – seda juhtus tegelikult sagedamini, kui arvata võinuks. Kuskil novembris-detsembris oli see kaunis tüütu asi.
Seekord olid trossid aga pingul sedavõrd, et isegi odavast sulamist karabiinid olid väändunud ning sooninud trossilaminaati; silmused aga olid tunginud puutüvedesse ja koort maha kiskunud. Kaua trapperina tegutsenud kütile oli see kindel märk – loom oli püünises; pealegi oli see ilmselt kõige suuremat sorti koprarajakas, kuna oli suutnud pihta panna mitu püünist ja alles kõige tugevamad, eritellimustööna valminud rauad olid tolle kinni pidanud.
Sogases vees kumas mingi hele kogu; suurem kui tavalised koprad ning kõvasti raskem; kas tõesti oli raudadesse tulnud hiiglaslik albiinopiiber?... Jahimehes kasvas hasart, eelmise õhtu pohmelus kadus, nagu oleks kits sabaga löönud.
Suure vaevaga vabastas Ott karabiinid kõigist kolmest ankrupuust ja higistades nagu galeeriori ja vandudes samuti vastavalt – aga sisimas juba rõõmustades erakordse saagi üle – haalas saaki kalda poole.
Artiklid Eesti Jahimehes, ehk koguni National Geographic’us koos fotode ja muude kaasas käivate hüvedega: honorarid, auliikmelisus loodusteaduse gruppides, noh ja kas või šanss hoobelda kõigi teiste jahimeeste ees – viiekümnekilone kobras ja puha valge! Aga punnitas mis ta punnitas, püünis koos saagiga ei tahtnud kuidagi pinnale kerkida, üksnes vesi läks mudasemaks. Ärritununa ebaedust toetas kütt mõlemad jalad põhja ja tiris nii, et seljalihased naksusid; oli tunda venimist ning siis ropsatas püünis koos saagiga lahti; mees oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Higi nirises üle turja aluspesusse, kuid see oli parem kui pangetäis vett kahlamispükstesse saada.
Huvitav, kui palju sellest vorsti saaks teha?
Mudane vesi kobrutas, kui ta saaki kuivema kaldapealse poole sikutas, siis aga kadus jalgadest jõud ning põlved ei lukustunud enam; porine saak külitas kangestunult tarnapuhma varjus ning jõllitas tigedalt taevasse, põsed jälgilt punnis, jäsemed kõverasse tõmbunud. Püünisraudade vedruterase roostel oli tabatu suu lähedal näha hammaste puremisjälgi.
Laps.
Kaelapidi püünisraudade terashaaratsite vahele jäikunud keha oli inimlapse oma, nägu oli pondunud sellise määrani, et ilmselt poleks isegi ema seda jõnglast ära tundnud. Peaaegu alasti (ja seda hilissügisel!) koolnu oli lapse kohta tugev ja raske; püünist oli raputatud nii, et seda jahimees sugugi võimalikuks ei pidanud, aga surmaheitlus võis mitmekordistada igaühe jõudu...
Vajunud jõuetult istuli, jõllitas kütt oma saaki ning otsinud kohmetunud kätega rinnataskust muljutud sigaretipaki, süütas vedelate sõrmedega puterdades ja kolme tikku järjest murdes suitsu.
Kas ka minust on saanud Tšikatilo?...
Isegi vorsti mõtlesin teha!
Sigaret põles filtrini üheainsa mahviga. Siin ei olnud mitte midagi parata, tuli teha seda, mida tuli teha. Ta õngitses jahikuue põuetaskust kilepakendist (juhuks, kui pidanuks koprakanalites komistama või mõnest veealusest urulaest läbi vajuma) mobiiltelefoni ning valis numbri, mille eest ükski telefonifirma Eesti Vabariigis kõnetasu küsida ei tohtinud.
„Halloo, kas politsei?“
Pisut pinisev naishääl telefonikuularist andis teada telefonilevi olematusest regioonis. Hüva, siin ei jäänud mitte midagi muud üle; tuli liikuda piirkonda, kus sai korrakaitsejõududega ühendust. Kummaliselt raske ja inetu laip koos püünisraudadega sai tõstetud kanuusse, kus koer selle lõhna tundes kumedalt lõrisema hakkas – senini täiesti kuulmatu suhtumine muidu sõbraliku haugatsi poolt. Ka penskarveebel ise oli kummaliselt kohmakas ning kolistas mõlaga enne liikuma hakkamist.
Iga ivakese aja tagant kontrollis kütt levi olemasolu, kuid alles üsna kodu lähedal, peaaegu juba õuel, täiesti kindlal maal sai ta helistades 112-ga kontakti. Eks tema maja läheduses jooksiski vahelduva eduga tsiviliseeritud digimaailma piir...
Ott Aruhame tõmbas mitu korda raskelt hinge ning tõi siis kuuldavale õudse lause. Ta oli koguni missioonidel kartnud sellist lauset kuuldavale tuua, aga saatus ja sõjajumal olid teda säästnud. Kuid kodumaal, juba pensionil olles, sai see hirm vana püssimehe siiski kätte:
„Ma vist tapsin ühe lapse.“
Ja ta süütas uue sigareti.
Tühja sest kopsust...
Ja võtnud rinnataskust ka 250-grammise valge viina pudeli (juba aastaid igaks juhuks kaasas kantud), kallas selle korrakski hinge tõmbamata söögitorusse. Tühja pudeli pistis ta koos peale kruttimata korgiga küljetaskusse.
Tühja sest maksast...