Lugu algab sellega, kuidas üks suhteliselt tavaline mees on esialgu hämaraks jäävatel asjaoludel sunnitud vastu võtma töö, mis talle üldse ei meeldi -- lahkuma kodust ja suunduma veidratest tegelastest koosneva ekspeditsiooniga Põhja-Jäämerele tegelema „ohtlike rumalustega” (nagu ta seda ise nimetab). Seiklused viivad ta varsti väga kaugele, paikadesse, millest keskmine inimene midagi ei tea.
Kuigi raamat jutustab ühe tervikliku loo, lõppeb see peategelase sõnadega: „Siia sobiks kiri „Esimese osa lõpp”” ja võimalik, et nende tegelaste seiklused lähevad edasi... kuigi autoril pole hetkel kindlat plaani, millal ta nad taas ette võtab.
Tagakaanetekst
Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõhuli ja veeretas end teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele.
Seal liikus paat. Valge pikk sõudepaat, milles oli seitse valget kogu. Paat libises ebaloomulikult kiiresti üle vee ja need seal paadis ei olnud kindlasti inimesed. Need olid väiksemad, tundusid olevat paljad ja peas oli neil mingi läikivate sarvede ja madude pusa, niipalju, kui Oldi paarisaja meetri kauguselt läbi võbeleva optilise sihiku aru sai.
Nad vahtisid sõnatus vaikuses, kuni paat kadus jõel hõljuvas hämus.
„Mjah,” venitas Stefan lõpuks teele tagasi tulles. „Ütle vähemalt, et sa nägid sedasama, mis mina?”
„Hatifnatid,” noogutas Oldi.
