Džentelmen Johnny Marcone ei paistnud selletaolise mehena, kes laseks mul jalad murda või suu kinni teipida. Tema hallisegused juuksed olid lühikeseks lõigatud ning silmanurkades päevitus- ja naerukurrud. Ta nägi välja rohkem nagu kolledži ragbitreener: hea välimusega, päevitunud, sportlik ja entusiastlik. Seda muljet tugevdasid temaga kaasas olevad mehed. Cujo Hendricks kõrgus meie kohal nagu profimängija, kes on tarbetu ekstreemse julmuse eest mängust kõrvaldatud.
Cujo ronis tagasi autosse, jõllitas mind tahavaatepeeglist, keeras siis tagasi sõiduteele ja hakkas aeglaselt mu kontori poole sõitma. Rool tema tohututes kätes paistis tilluke ja habras. Tegin mõttelise märkuse: ära lase Cujol käsi oma kõri ümber panna. Ega kätt. Paistis peaaegu, nagu piisaks tema ühestki käest.
Raadio oli enne mänginud, aga kui mina autosse istusin, läks see täiesti hulluks, pannes kõlarid vilistama. Hendricks kortsutas kulmu ja juurdles selle üle hetke. Ehk pidi ta kõigepealt saatma signaali oma teise ajusse või midagi taolist. Seejärel sirutas käe ja kruttis nuppe, enne kui raadio täiesti kinni pani. Pärast seda lootsin, et see auto peab ikka mu kontorini vastu.
„Härra Dresden,” sõnas Marcone naeratades. „Saan aru, et töötate aeg-ajalt politseiameti heaks.”
„Nad viskavad mulle juhuslikke palukesi,” jäin nõusse. „Kuule, Hendricks. Sa peaksid tõesti turvavöö kinni panema. Statistika ütleb, et siis on sul viiskümmend või kuuskümmend protsenti ohutum.”
Cujo urises jälle minu peale tahavaatepeeglis ja ma naeratasin talle säravalt. Naeratus paistab alati inimesi rohkem ärritavat kui nende tegelik solvamine. Või ehk on mul lihtsalt ärritav naeratus.
Marconet näis minu käitumine mõnevõrra pahandavat. Ehk eeldas ta, et haaran kaabu pihku, kuid mulle pole Francis Ford Coppola kunagi meeldinud ja mul ei ole ka ristiisa. (Mul on küll ristiema, kes on haldjas – arvatavasti on see vältimatu. Aga see on juba üks teine lugu.) „Härra Dresden,” lausus ta. „Kui palju võiks maksta teie palkamine?”
See muutis mu ettevaatlikuks. Milleks võiks kellelgi Marcone-taolisel mind vaja minna? „Mu standardtasu on viiskümmend dollarit tunnis, pluss sõidukulud,” vastasin talle. „Aga see võib varieeruda olenevalt sellest, mida on tarvis teha.”
Marcone noogutas mu jutule kaasa, justkui julgustades mind rääkima. Ta krimpsutas nägu, nagu kaaluks hoolikalt, mida öelda, ja arvestaks minu heaolu vanaisaliku murega. „Kui palju võiks mulle maksma minna soov, et te mõnda asja ei uuriks?”
„Te tahate mulle maksta selle eest, et ma midagi ei teeks?”
„Ütleme, et maksan teile standardtasu. See teeb tuhat nelisada päevas, eks?”
„Tegelikult tuhat kakssada,” parandasin teda.
Ta naeratas mulle säravalt. „Aus mees on haruldane aare. Tuhat kakssada päevas. Ütleme, et maksan teile kahe nädala eest, härra Dresden, ja teie võtate aja maha. Minge õige kinno, magage ennast korralikult välja, tehke sedasorti asju.”
Silmitsesin teda. „Ja rohkem kui tuhande dollari eest päevas tahate te, et ma...?”
„Ei teeks midagi, härra Dresden,” naeratas Marcone. „Üldse mitte midagi. Lihtsalt lõõgastuge ja pange jalad seinale. Ja hoidke uurija Murphyst eemale.”
Ahhaa. Marcone ei tahtnud, et uuriksin Tommy Tommi mõrva. Huvitav. Vaatasin aknast välja ja kissitasin silmi, nagu mõtleksin pakkumise üle järele.
„Mul on raha kaasas,” ütles Marcone. „Sularaha peo peale. Usaldan teid kokkuleppe täitmise osas, härra Dresden. Teie ausus on laialt tuntud.”
„Mmmm. Ma ei tea, John. Mul on just praegu natuke liiga palju tegemist, et saaksin uusi tööpakkumisi vastu võtta.” Auto oli peaaegu minu maja juurde jõudnud. Autouks endiselt lukustamata. Ka mina polnud turvavööd kinnitanud – lihtsalt selleks puhuks, kui mul peaks tarvis olema uks avada ja välja hüpata. Näete, kuidas ma ette mõtlen? See on võluritarkus – ja paranoia.
Marcone naeratus kadus. Tema ilme muutus siiraks. „Härra Dresden, soovin üsna innukalt teiega praegu positiivset töösuhet luua. Kui asi on rahas, siis saan teile rohkem pakkuda. Ütleme, teie tavapärase tasu kahekordistada.” Ta surus sõrmeotsad enda ees enesekindlalt kokku, ennast pooleldi minu poole pöörates. Jumal hoidku, võiks peaaegu oodata, et ta käsib mul platsile minna ja mäng Gipperi auks ära võita. Marcone naeratas. „Kuidas see tunduks?”
„Asi pole rahas, John,” ütlesin talle. Võtsin temaga laisalt silmsidet. „Ma lihtsalt ei usu, et sellest midagi välja tuleb.”
Minu üllatuseks ei pööranud ta silmi ära.
Need, kes tegelevad võlukunstiga, õpivad maailma nägema natuke teistsuguses valguses kui kõik teised. Te omandate vaatenurga, millega pole kunagi varem arvestanud, sellise mõtteviisi, mis poleks teile lihtsalt kunagi pähe tulnud ilma nende asjadeta, mida võlur näeb ja kuuleb.
Kui vaatate kellelegi silma, näete neid selles teises valguses. Ja kõigest sekundiks näevad ka nemad teid samamoodi. Marcone ja mina vaatasime teineteisele otsa.
Oma lõõgastunud naeratuse ja isalike kommete taga oli ta sõdur. Ta kavatses saada, mida tahtis, ja ta kavatses saada seda kõige tõhusamal võimalikul moel. Ta oli pühendunud mees – oma eesmärkidele, oma inimestele pühendunud mees. Ta ei lasknud hirmul ennast iialgi mõjutada. Ta teenis oma elatist inimliku viletsuse ja kannatuse arvelt, sest see oli lihtsalt kõige tõhusam viis tema äri ajamiseks. Ta oli Tommy Tommi surma pärast maruvihane – see oli külm ja praktiline raev selle pärast, et temale õigusega kuuluvaid valdusi oli rünnatud ja talle väljakutse esitatud. Ta kavatses üles leida süüdlase ja tollega omal kombel arved õiendada – ega tahtnud politsei sekkumist. Ta oli varemgi tapnud ja tapaks uuesti ning see ei tähendaks tema jaoks midagi enamat kui äritehingut, kui toidupoe kassasabas ostude eest maksmist. Džentelmen Johnny Marcone sisemus oli kuiv ja külm koht. Välja arvatud üks hämar nurk. Peidus igapäevaste mõtete eest luuras seal üks salahäbi. Ma ei näinud päris täpselt, mis see oli. Kuid ma teadsin, et millalgi minevikus oli juhtunud midagi, mille olematuks muutmise eest oleks ta andnud mida tahes, oleks valanud verd selle kustutamiseks. Just sellest pimedast nurgast ammutas ta oma otsustavust, oma jõudu.
Sellisena nägin ma teda, kui vaatasin tema sisse, mööda kõikidest teesklustest ja kaitsevallidest. Ja olin mingil instinktiivsel tasandil kindel, et ta teab, mida võiksin näha, kui vaatan – et ta oli sihilikult vastanud mu pilgule, teades, mida ta võib reeta. Sellepärast ta tahtiski minuga omavahel kohtuda. Ta tahtis piiluda ka minu hinge. Tahtis näha, mis sorti mees mina olen.
Kui ma vaatan kellelegi silma, nende hinge, nende sisemisse olemusse, saavad nemadki näha minu sisse – asju, mida olen teinud, mida tahan teha ja milleks olen võimeline. Enamik inimestest, kes seda tegid, muutusid vähemalt tõeliselt kahvatuks. Üks naine minestas täitsa ära. Ma ei tea, mida nad sinna vaadates nägid – see pole koht, kuhu ma ise kuigi tihti nina topiksin.
John Marcone polnud selline nagu teised inimesed, kes olid näinud mu hinge. Tema ei pilgutanud silmagi. Ta lihtsalt vaatas ja hindas ning hetke pärast noogutas mulle, nagu oleks ta millestki aru saanud. Mul tekkis ebamugav tunne, et ta oli mind haneks tõmmanud. Et tema oli saanud rohkem teada minust kui mina temast. Esimese asjana tundsin viha – sellepärast, et minuga manipuleeritakse, sellepärast, et ta võiks arvata, nagu oleks hingede uurimisel minust üle.
Järgmise hetke pärast tundsin selle mehe ees surmahirmu. Olin vaadanud talle hinge ja see oli olnud nii kindel ja puutumatu nagu roostevabast terasest külmkapp. See oli rohkem kui murettekitav. Sisimas oli ta tugev; metsik ja halastamatu, samas olemata julm. Tal oli tiigri hing.
„Olgu siis,” ütles ta ladusalt, nagu poleks midagi juhtunud. „Ma ei hakka oma pakkumist teile peale suruma, härra Dresden.” Auto aeglustas minu hoonele lähenedes sõitu ja Hendricks peatus maja ees. „Aga kas lubate mul pisut nõu anda?” Ta oli nüüd loobunud pojaga rääkiva isa toonist ning kõneles külmalt ja kannatlikult.
„Kui selle eest just maksma ei pea.” Jumal olgu tänatud teravmeelsuste eest. Olin liiga vapustatud, et midagi tarka öelda.
Marcone peaaegu naeratas. „Arvan, et elaksite õnnelikumalt, kui jääksite paariks päevaks külmetusega voodisse. Seda asja, mida detektiiv Murphy palus teil uurida, pole tarvis valguse kätte tirida. Teile ei meeldiks see, mida näete. See on minu territoorium. Laske lihtsalt mul endal asjaga tegelda ja te ei pea selle pärast rohkem muretsema.”
„Kas te ähvardate mind?” küsisin temalt. Ma küll ei arvanud, et ta seda teeb, kuid ei tahtnud, et tema seda teaks. Parem muidugi, kui mu hääl poleks seejuures värisenud.
„Ei,” vastas ta ausalt. „Austan teid selleks liiga palju, et midagi taolist proovida. Räägitakse, et olete päris õige, härra Dresden. Päris võlur.”
„Räägitakse ka, et olen peast päris segi.”
„Mina valin väga hoolikalt, kelle rääkimist kuulata,” ütles Marcone. „Kas mõtlete selle peale, mida ma ütlesin, härra Dresden? Ma ei usu, et meie teed tööalaselt kuigi sageli ristuksid. Sama hästi võiksin teid selles asjas oma vaenlaseks mitte teha.”
Surusin hambad kõvasti kokku, et hirmu mitte välja näidata, ning sülgasin sõnu kiiresti ja karmilt. „Te ei taha mind vaenlaseks teha, Marcone. See poleks tark tegu. See poleks sugugi mitte tark tegu.”
Ta kissitas laisalt ja lõõgastunult minu poole silmi. Praeguseks suutis ta mulle juba hirmu tundmata otsa vaadata. Olime teineteiselt mõõtu võtnud. Seda ei tohiks uuesti juhtuda. „Peaksite tõepoolest proovima viisakam olla, härra Dresden,” ütles ta. „Mõjub ärile hästi.”
Selle peale ma ei vastanud: mul polnud ühtki vastust, mis poleks kõlanud kas hirmunud või siis totakalt macho’lik. Ütlesin hoopis: „Helistage mulle, kui peaksite kunagi autovõtmed kaotama. Kuid ärge püüdke mulle jälle raha pakkuda või ähvardada. Aitäh sõidu eest.”
Ta silmitses mind muutumatu ilmega, kui autost välja ronisin ja ukse kinni panin. Hendricks võttis paigalt ja sõitis minema, heitnud mulle veel ühe viimase vihase pilgu. Olin mitme inimesega varem hingevaatlust teinud. See pole asi, mida saaks unustada. Ma polnud kunagi varem komistanud kellegi Marcone-taolise otsa, kelles leiduks nii palju rahu ja enesevalitsust – isegi teised võlurid, kellega olin silmsidet harrastanud, polnud temataolised olnud. Ükski neist polnud mind lihtsalt hinnanud nagu numbritulpa ja pannud siis tallele edaspidiseks võrrandites kasutamiseks.
Torkasin käed mantlitaskutesse ja võbisesin külmast tuulest. Olen võlur, kes kasutab päris võlukunsti, tuletasin endale meelde. Ma ei karda suuri mehi suurtes autodes. Mind ei vapusta laibad, mis on õhku lastud palju tugevama võlukunsti abil, kui mina suudaksin tekitada. Päriselt. Ausalt.
Kuid need paberdollari värvi silmad, mille taga oli peaaegu kiretu hing, panid mind värisema, kui trepist üles tagasi oma kontorisse jooksin. Olin rumalalt käitunud. Ta oli mind üllatanud ning hinge vaatamise ootamatu intiimsus oli mind vapustanud ja hirmutanud. Kõik see kokku oli sundinud mind murduma ja talle ähvardusi pilduma nagu kohkunud koolipoiss. Marcone oli kiskja. Ta lausa haistis mu hirmu. Mul oli tunne, et kui ta hakkab arvama, et olen nõrk, siis kaovad viisakas naeratus ja isalik fassaad sama põhjalikult ja kiiresti, kui olid ilmunudki.
On vast ebaõnnestunud esmamulje.
Oh, hea küll. Vähemalt jõuan õigeks ajaks oma kokkusaamisele.
