Piiride ületamine
Kas teate, kuidas lõhnab lahinguväli? Kui nii, siis tunnen teile kaasa. Kui te ei tea, siis te ei saagi teada, sest mul pole mingit kavatsust seda kirjeldada, välja arvatud see, et inimesed ei lõhna seestpoolt eriti hästi.
Ma astusin üle mullahunnikute (ma ei saa seda tõsisel ilmel „kaitsevalliks” nimetada), mille loomisele olime nii palju aega ja vaeva pühendanud, ja liikusin rahulikul sammul edasi; mitte liiga kiiresti, mitte liiga aeglaselt. Ei, kui järele mõelda, kaugelt liiga kiiresti. Aeglane roomaminegi oleks olnud liiga kiire.
Kohendasin õlavööd, mis oli ainus märk, näitamaks, kummal poolel ma olen, olin kaotanud oma kena väikese mütsi kusagil paari viimase rünnaku ajal. Umbes pool üksusest oli need kaotanud, ja paljud vaenlastest samuti. Kuid meil kõigil olid õlavööd, mis näitasid, kelle poolel me oleme, nagu lindid, mis eristavad liivapalli meeskondi. Ma pole kunagi liivapalli mänginud. Olen näinud Draakoneid ja Tecklasid Läänepargis liivapalli mängimas, kuigi mitte kunagi samas mängus ja kindlasti mitte samas võistkonnas. Mõelge sellest, mida tahate.
„Kas sa pole mõelnud kõrgele õhku tõusta ja siit paigast minema lennata?” küsisin oma kaaslaselt viiendat korda.
„Ma olen sellele mõelnud,” vastas ta neljandat korda (esimesel korral polnud ta üldse vastanud, nii et pidin küsimust kordama; siiani oli meid ainult kolmel korral rünnatud). Ja: „Kuidas me üldse selle supi sisse sattusime?” Olin unustanud, kui palju kordi oli ta seda küsinud. Samas mitte nii palju, kui ma seda ise endalt küsisin.
Liikusime edasi.
Kuidas me üldse selle supi sisse sattusime?
Küsisin Sethralt hiljem, miks ta käskis meil hoida positsiooni, mis ei paistnud kunagi eriti tähtis olevat – välja arvatud muidugi minu jaoks, isiklikel põhjustel, milleni jõuan hiljem. „Samal põhjusel, miks ma lasksin Gutrini odafaalanksil püsida selles väikeses orus teist vasakul. Seda paika hoides te ähvardasite tervet tiiba ja ma pidin hoidma paigal osa vaenlase reservidest. Nii kaua kui te ähvardasite jätkuvalt seda positsiooni, pidi ta kas seda tugevdama või olema valmis selle tugevdamiseks. Sel viisil võisin oodata õiget aega ja kohta oma reservide kasutamiseks, mida ma tegin, kui...”
„Hästi, hästi,” ütlesin. „Pole tähtis.”
Ma ei tahtnud tehnilist selgitust, tahtsin, et ta ütleks: „See oli eluliselt tähtis terve sõjakäigu jaoks.” Tahtsin, et mul oleks olnud tähtsam osa. Me olime mängunupud laual, üks sama tähtis kui teine. Kõik malenupud tahavad olla kui mitte mängijad, siis vähemalt nupud, mille pärast mängijad kõige rohkem muretsevad.
Et ma polnud mängija, oli üks asi, mis mulle muret tegi. Kunagi, kui ma täitsin ühe oma Jheregi ülemuse käske, tundus mulle, et olin ainult malenupp ja mitte mängija, kuid mul oli juba mõnda aega olnud omaenda territoorium, ja ma olin sellega juba harjuma hakanud. See oli osa probleemist: Jheregi Kojas ma olin kui mitte just väejuht, siis vähemalt vanemohvitser. Siin ma olin, noh, ma arvan, et paljusid asju, aga kui kõik need kokku panna, siis polnud need tegelikult eriti tähtsad.
Aga kuidas me selle asja sisse sattusime? Sellel polnud tegemist mingite suurte ideedega. Ma mõtlen, et sa otsustad sõja üle vastavalt sellele, kellel on õigus, ainult niikaua, kui sa pole tulemusest huvitatud; kui sa oled üks osavõtjatest või tulemus mõjutab tunduvalt sinu elu, siis pead välja mõtlema moraalseid printsiipe, mis su õigete poole asetaksid – mitte midagi uut, kõik teavad seda. Kuid see siin oli nii toores. Keegi polnud vaevunud sellele mingit head maski leidma. See võitlus oli maa ja võimu pärast, kes saab suurema tüki, ilma kõige õhemagi ilustava kattekihita. Need kattekihid võivad olla tähtsad, kui sa marsid ridade poole, kus ootavad sind vastikud teravad asjad.
Baritt suri, sellest algas kõik. Siis veenis Morrolan mind lõksu seadma sellele, kes tema pärandust varastada sooviks. Kragar, mu asetäitja Organisatsioonis, paistis murelikuna, kui ma talle sellest rääkisin, kuid olen kindel, et isegi temal, kes tundis Draakoneid paremini, kui mina kunagi suudaksin, polnud aimugi, kuidas see lõppeda võiks.
„Mis siis, kui keegi relva varastab, ja sa saad teada, kes,” ütles ta, „ja see on keegi, kellega sa ei taha tülli minna?”
„See on muidugi hea küsimus. Kuid paistab ebatõenäolisena, et selle taga on Jhereg.”
„Ei, Vlad, see oleks Draakon. Selles probleem ongi.”
Kragar oli kunagi olnud Draakon, tema peaks teadma. Kuigi ta praegu oli Jhereg, pidi ta ikkagi teadma.
Uurisin Kragarit. Ma tundsin teda paremini kui ükskõik keda neist, keda ma üldse ei tundnud. Olime töötanud koos ihukaitsjatena, kui ma esmakordselt Jheregi tulin, ja sellest peale koostööd jätkanud. Ta oli ainus dragaeralane, keda ma ei vihanud, välja arvatud ehk Kiera. Aga kui järele mõelda, oli Kiera mulle jätkuvalt mõistatuseks.
Kragar oli vapper ja pelglik, sooja südamega ja õel, lõbus ja pühendunud, sõbralik ja täiesti halastamatu; tal oli ka kummaline võime või puue sulanduda ümbruskonda nii täielikult, et võisid otse tema poole vahtida, mõistmata, et ta oli seal.
Ma ei suutnud meenutada oma ainsatki ideed, mida ta poleks külma veega maha jahutanud, ega ainsatki, milles ta poleks mind mõõgapidemeni toetanud – vahel lausa otseses mõttes.
„Mis lahti on?” küsis ta.
„Ma mõtisklen.”
„Kas sa ei võiks seda omaette teha?”
„Oh, kas keegi on siin?”
„Sa oled naljavend, Vlad.”
„Igal juhul,” ütlesin, tõstes vestluse üles sealt, kus see keset põrandat lebas, „selles peitub palju raha.”
Kragar häälitses viisil, mida ma kirjeldada ei püüa. Tunnetasin, et Loiosh hoiab tagasi mõningaid märkusi. Paistab, et ümbritsen end kaaslastega, kes arvavad, et olen idioot, ja see tõenäoliselt ütleb minu kohta midagi sügavat ja tähendusrikast.
„Nii,” ütlesin, „kelle me sellele tööle paneme?”
„Ma ei tea. Võib-olla peaksime ise sinna minema ja asjad üle vaatama.”
„Ma kartsingi, et sa niimoodi ütled.”
Ta heitis mulle hämmeldunud pilgu, mis kiiresti kadus. On asju, milles dragaeralased ja inimesed kunagi teineteist ei mõista, ja hinge hävitavad relvad on ilmselt üks neist. Ma mõtlen, nad vihkavad neid sama palju või rohkemgi kui meie, kuid dragaeralastel pole tavaliselt sellist kõikehaaravat hirmu, mida niisugused relvad inimestes tekitavad. Ma ei tea, miks see nii on.
„Kuidas me sinna saame?”
„Üürin tõlla.”
Baritt oli elanud nelinurkses, hallis kivimajas, Adrilankha äärelinnas, läänepoolsetes mägedes. Ta tõenäoliselt nimetas seda lossiks. Ma võin nimetada oma tuunikat tooliks, kui tahan. Sellel oli kolm korrust, suur eesuks, paar teenrite sissekäiku, mõned klaasaknad ja järsult langev katus. Ta valdused paistsid mulle liiga kaljustena ja muld liiga liivasena, et see väga hea oleks. Talupoegi oli tööl, kuid mitte väga palju. Paar valvurit olid peaukse ees, Draakoni Koja livreedes. Kui Kragar ja mina lähenesime, nägin üht, kes kandis sama embleemi, mida Morrolani inimesed kasutasid; teisel oli märk, mida ma ära ei tundnud.
Harjutasin vestlust, mida kavatsesin nendega pidada. Ma ei jaga seda teiega, sest tegelik vestlus tuli välja teistsugune.
„Baronet Taltos?” küsis Morrolani märgi kandja.
Noogutasin.
„Palun tulge sisse.”
Ausõna, vestlus, milleks olin valmistunud, oleks olnud palju lõbusam. Kuid sain kompensatsiooni. Valvur küsis: „Pidage – kes tema on?”, esmakordselt Kragarit märgates.
„Mu partner,” ütlesin, itsitust maha surudes.
„Hüva,” lausus ta.
Vaatasin teist valvurit, kes püüdis ilmetuna paista. Mõtisklesin, kelle heaks ta töötada võiks.
Läksime Kragariga sisse.
Vaevalt üle läve jõudnud, tabas mind tunne, nagu siseneksin teistsugusesse maailma – ma mõtlen, jäi mulje, nagu oleksin kahe sammu vahepeal lahkunud Dragaerast ja sisenenud paika, mis oli vähemalt sama võõras nagu mu Ida esivanemate kodumaa. Esimeseks üllatuseks oli see, et kiviuksest sisse tulles jõudsid fuajeesse, mis oli täis pruuni klaasi – vaase, kandelaabreid, tühje karahvine ja teisi klaasesemeid, mis asusid tumedast puust pjedestaalidel või riiulitel. Seinad olid värvitud mingit värvitooni, millel õnnestus püsida kusagil valge ja kollase vahepeal, kus ükski värv ei tohiks ellu jääda, muutes kõik erksaks ja lõbusaks ja täiesti teistsuguseks kui kõigil teistel Draakoniisandatel, kellest olin kunagi kuulnud või keda kohanud – ja kindlasti teistsuguseks kui Baritt, keda olin kohanud Surnute Radadel.
Mu mõtisklust katkestas Kragari ütlus: „Uh... boss? Kuhu me läheme?”
„Hea küsimus.” Enamik võlureist töötas kas keldris, kuhu oleks kõige mõistlikum panna raskeid esemeid, mida võis vaja minna, või tornis, kus oleks kõige väiksem risk kogu maja minema pühkida, kui midagi valesti läheb. Baritti puhul võis selleks olla tõenäoliselt mingi juhuslik ruum juhuslikus paigas, kus tal mugavam oli.
Loiosh niheles mu õlal närviliselt. Lahkusime fuajeest ja jõudsime mingisugusesse elutuppa, kus oli veel rohkem pruuni klaasi ja karahvine kui teises ruumis, ainult et need olid täis. Seinal minust vasakul oli suur õlimaal Barittist, kus ta paistis tähtsa ja väärikana. Teisel pool tuba oli väike uks, mis võis viia kööki, ja paremale ning vasakule viisid koridorid; ühest pääses tõenäoliselt magamistubadesse jõudva trepini, teisest selle korruse teistesse tubadesse. Võtsime parempoolse ja leidsime laia, sirge, valgest poleeritud kivist trepi. Läksime tagasi ja proovisime teist koridori, mis paistis rohkem lubavat.
„Hei, boss.”
„Jah, Loiosh?”
„Mul on kuidagi naljakas tunne. See on nagu...”
„Meid jälgitakse, Vlad,” ütles Kragar.
„Pole üllatav,” vastasin.
„Mina märkasin esimesena.”
„Jää vait.”
„Ignoreerime seda, arvan,” ütlesin Kragarile. „Oleks kummaline, kui siin valveloitse poleks. Kas peaksime seda ust proovima?”
„Seda suurt rauaga tugevdatud ust, millele on raiutud ruun ja mida valvavad kaks Draakoniisandat, odad selle ees risti pandud? Miks see peaks olema just see õige uks?”
„Sa oled naljakas, Kragar. Jää vait, Kragar.”
„Kes sa oled ja mis põhjusel sa siin viibid?” küsis üks valvureist, naine, kes seisis nagu kuju, oda kindlalt ukse ette risti asetatud.
„Sa tead mõlemat vastust,” ütlesin.
Ta naeratas kergelt, mis muutis ta mulle meeldivamaks. „Jah, kuid ma pean küsima. Ja sina pead vastama. Või pead lahkuma. Või pean sind tapma.”
„Baronet Taltos, Jheregi Kojast, isand Morrolani ülesandel, ja hetkeks arvasin, et sa meeldid mulle.”
„Olen lummatud,” ütles ta. Ta nõksatas oda kõrvale; ta kaaslane tegi sama ja tee oli vaba. Ta ütles: „Teile teadmiseks, et terve maja ümber on telepordiblokk ja eriti tugev on see selles toas.”
„Kas see on viisakas viis mulle ütlemiseks, et ma midagi ei varastaks?”
„Ma ei kavatsenud viisakas olla,” vastas ta.
Ütlesin: „Lähme.”
„Sinu järel,” vastas Kragar. Mõlemad valvurid võpatasid ja siis vaatasid teda, nagu poleks teda enne märganud, mida nad võib-olla polnudki. Siis nad tegid näo, et olid teda kogu aeg näinud, sest muidu oleks olnud ebaväärikas. Paistis, et midagi muud mul üle ei jää, nii et tõmbasin riivi eest ja avasin ukse.
On üks lugu, tõenäoliselt tundmatu päritoluga, kuid kes hoolib, Lishnist, tulerammi leiutajast. Paistab, et ta leiutas selle meeleheitest, kuna ta ei saanud mingil muul moel pääseda oma kuue kutriga kaheksa priki ja kahe sõjalaeva käest, kes olid lõiganud ta ära ühes väikesest rünnakust alguse saanud sõjakäigus Elde saare vastu. Olles varustanud oma kutrid uue leiutisega, asus ta rünnakule, uputas seitse kümnest laevast ja kahjustas ülejäänud kolme, siis, veel ühes inspiratsioonihoos, viis oma meeskonnad kaldale, vallutas palee ja sundis peale tingimusteta allaandmise, mis lõpetas sõja jalapealt. Kui ta lossist välja kõndis, allkirjastatud allaandmisakt peos, küsis üks ta alluvatest jutu kohaselt, et kuidas ta end tundis.
„Hästi,” ütles ta.
Ma tõesti kahtlen, kas see niimoodi juhtus, kuid see on hea lugu. Räägin seda sellepärast, et kui keegi oleks küsinud, kuidas ma end tundsin, kui mind ootas tuba, kus oli rohkem Morganti relvi, kui olin arvanud maailmas eksisteerivat, oleksin ma lihtsalt ütelnud: „Halvasti.”
„Boss...”
„Ma tean, Loiosh.”
Igal pool olid relvade kuhjad. Nagu ootaks mind madusid täis tuba. Võisin tunnetada kaht Draakoniisandat minu taga ja isegi teadmine, et ma näitan hirmu nende ees, ei suutnud mind sundida edasi astuma.
„See on üsna kole, Vlad.”
„Ära sa räägi, Kragar.”
„Huvitav, milleks ta neid kogus.”
„Huvitav, miks seriolid neid üldse leiutasid.”
„Sa ei tea, Vlad?”
„Ei. Aga sina?”
„Muidugi tean. Noh, vähemalt mida räägitakse.”
„Ja mida siis räägitakse?”
„Kaua enne Impeeriumi tekkimist leiutas need seriolide sepp, et teha sõda nii kohutavaks, et keegi enam ei võitleks.”
Norsatasin. „Sa teed nalja. Kas usud, et nad võisid olla nii rumalad?”
„Kuid see töötas.”
„Tõesti?”
„Seriolide hulgas.”
„Hmh.”
„Kas läheme sisse?”
„Ma ei usu, et suudan.”
„See on probleem.”
„Jah.”
Seisime seal veel veidi nagu idioodid.
„Kas me peaksime siis lahkuma?” küsis ta.
„Ei, neetud.”
„Hästi.”
Möödus palju tunde. Hästi, tegelikult umbes minut. Kõige hullem oli teadmine, et need Draakoniisandad olid otse mu selja taga. Jheregite ees hirmu näitamine on halb äri; Draakonite ees hirmu näitamine haavab mu uhkust.
Kragar ütles: „Mul on mõte.”
„Tore,” vastasin. „Olen selle poolt. Suurepärane idee. Mis see ka poleks.”
„See võtab mõni hetk aega.”
„Veelgi parem. Kas arvad, et mul on kiire?”
Kragari laup tõmbus kortsu. Kahtlustasin psüühilist kontakti.
„Hästi,” ütles ta. „Ta tuleb siia.”
„Kes?”
„Keegi, kes saab aidata. Kohtasin teda mõni aasta tagasi, kui olin – pole tähtis.”
Ta oleks võinud sama hästi ka lause lõpetada. Kragar polnud sündinud Jheregina – ta oli kunagi ka ise Draakoniisand olnud – ja mis iganes põhjusel ta sealt ka lahkus, oli tema enda asi.
„Mis ta nimi on?”
„Daymar. Ta on Pistrikuisand.”
„Hästi. Kuidas ta aidata saab?”
„Psüühiliselt.”
„Mismoodi?”
„Ta on väga hea. Ta võib teha mõistuse jõul asju, mida vilunud võlurid ei suuda teha Kuuli abil. Ta – üks hetk.” Ta eemaldus hetkeks mööda koridori ja rääkis vaikselt valvuritega. Kui ta naasis, oli temaga kaasas kõhn, teravate näojoontega Dragaera mees, üleni mustas, unistava, hajameelse ilmega, mis oli üsna vastuolus teiste Pistrikuisandate iseloomudega, keda olin tundnud.
„Tere, Kragar,” ütles ta vaiksel, rahulikul häälel.
„Tere, Daymar. See on mu boss Vlad.”
Ta kummardas viisakalt, mis samuti eristas teda teistest ta Koja liikmetest. „Hea meel teid kohata,” ütles ta.
„Teid samuti,” vastasin.
Ta uuris ruumi. „Väga muljetavaldav,” ütles ta. „Ma pole kunagi näinud nii palju ühekorraga.”
„Mõtlesin enam-vähem sama asja,” ütlesin.
Kragar ütles: „Kas sa saaksid, palun, nende mõju pisut vähendada? Vlad on selles suhtes pisut tundlik.”
Ta pöördus minu poole uudishimulikul ilmel. „Tõesti? See on põnev. Huvitav, mispärast?”
Hoidsin tagasi lause: „Sest ma olen idalane, kes ebausklikult kardab neetud asju,” ja selle asemel kehitasin lihtsalt õlgu.
„Kas pahandad, kui uurin järele, miks sa niimoodi...”
„Jah,” vastasin.
„Hästi,” ütles ta, paistes pisut haavununa. Siis ta vaatas uuesti tuppa. „Hüva,” ütles ta, „see ei peaks olema raske,” ja otsekohe hakkasin end paremini tundma. Mitte hästi, pange tähele, kuid paremini – just nagu oleksid nad ikka seal ja ikka näljased, aga palju kaugemal.
„Kuidas sa seda tegid?” küsisin.
Daymar kortsutas kulmu ja prunditas huuli. „Noh,” ütles ta, „kui me arvestame iga relva aurat nagu sfäärilist, ühendavat ala...”
„Psüühika,” sõnas Kragar.
Astusin tuppa, nagu seal poleks midagi sees, ja hakkasin ringi vaatama.
Kragar ja Daymar jäid mu selja taha.
Relvad olid pisut rohkem korda seatud, kui ma esialgu arvasin – nad olid pigem riita laotud, kui et lebasid lihtsalt igal pool, ja nad olid kõik tuppedes – proovisin mitte mõelda, mis tunne oleks siis, kui nad oleksid paljastatud. Kuid ma ei suutnud täpselt aru saada, mis alusel neid oli korrastatud.
„Kõige võimsamad on selles nurgas,” ütles Daymar seltskondlikult, „ja kõige nõrgemad on seal all. See on jhereg su õla peal, kas pole?”
„Taibukas,” ütlesin. „Ja terava silmaga detailide jaoks,” lisasin.
„Kas tõesti? Oh, see oli iroonia, kas polnud?”
„Vabandust. Ma olen pisut närviline.”
„Oh? Miks?”
Vaatasin Kragari poole, kes paistis suuremeelselt püüdvat mitte naeratada. Jätsin selle küsimuse vastamata ja proovisin jätta muljet, nagu uuriksin relvi, samal ajal neid tegelikult mitte vaadates. See polnud kerge ja see ei toiminud – nad ründasid endiselt mu mõistust, hoolimata Daymari psüühilistest trikkidest.
„Kuidas sa temaga ühendud?”
„Vabandust?”
„Jheregiga. Teil peab olema mingisugune psüühiline side. Kuidas...”
„Nõidus,” vastasin.
„Ah nii. Kas see hõlmab...?”
„Ma ei taha sellest rääkida.”
„Hästi,” ütles Daymar, paistes jälle hämmeldunud ja ehk pisut haavununa. Ma polnud harjunud vestlema dragaeralastega, kelle tundeid võis haavata.
„Nii,” ütles Kragar. „Kas on ideid, kuidas selle asjaga jätkata?”
Heitsin talle pahura pilgu ja ta punastas pisut – kes iganes see Daymar ka polnud, ma ei tahtnud äriasju tema ees arutada ja Kragar oleks pidanud seda teadma.
„Mida te teha tahate?” küsis Daymar.
„Seda on raske selgitada,” ütlesin.
„Oh, no hüva...” ütles ta, ja kuna ma ikka veel Kragarit vahtisin, nägin ta näol ehmunud ilmet.
Küsisin: „Mida...”
„Mõistuse sondeerimine, boss. Tõeliselt, tõeliselt hea. Ja kiire. See mees...”
Võtsin endale lähima relva, pistoda, ja tõmbasin selle tupest. Ületasin toa ja seisin Daymari ette, umbes nelja jala kaugusele. Vahtisin üles tema poole, hoides relva hooletult enda ees. Ma ei kartnud enam seda relva; paistis, nagu oleks miski mu üle kontrolli võtnud, ja see miski oli punane ja põlev. Ütlesin: „Tead, ma hindan su abi, aga kui sa kunagi jälle ühe mu töötaja mõistust sondeerid, siis on see viimane asi, mida sa kunagi teed, selles elus või mõnes teises. Kas on selge?”
Ta paistis olevat pisut üllatunud, aga üldse mitte ehmunud. „Vabandust,” ütles ta. „Ma ei tee seda enam.”
Pöördusin ära, hingasin sügavalt sisse ja panin relva tuppe tagasi. Ma ei tea kunagi, mida ütelda, kui olen kedagi hirmutanud; peaksin käepärast hoidma nimekirja märkustega, mida kõvad kutid võiksid sel puhul lausuda.
„Kuid mul on siiski üks ettepanek.”
Pöörasin ringi ja vahtisin teda, mitte päris kindel, mida kuulnud olin.
„Boss, kas sa oled kaotamas oma oskusi või on see vend tõesti juhm.”
„Noh,” jätkas Daymar, „kuna ma nagunii tean...”
Heitsin Kragarile „mida peaksin tegema?” pilgu ja ta vastas „ära minult küsi” õlakehitusega.
Ohkasin. „Hästi, Daymar. Lase tulla.”
„Noh, Morrolan arvab, et keegi püüab üht neist relvadest varastada, eks? Ja sina...”
„Kas sa tunned Morrolani?” pärisin.
„Muidugi. Miks sa küsid?”
„Lihtsalt mõtlesin. Jätka.”
„Teie tahate varast lõksu püüda, kes ta ka poleks.”
„Lõksu? Võib-olla. Vähemalt seda lurjust üles leida, kui ta seda üritab.”
„Võin üles panna psüühilise lõksu, mis laseks meil identifitseerida kõiki, kes siia sisse astuvad.”
„Kõlab liiga lihtsalt,” ütlesin.
„Varas tavaliselt ei otsi psüühilisi lõkse.”
„Aga Kiera?”
„Kes?”
„Pole tähtis,” ütlesin. „Kui midagi puudub ja me ei tea, kuhu see kadus, siis on Kiera selle võtnud.”
„Mis sel puhul saaks?” küsis Kragar.
„Siis on lihtne. Me anname alla ja teatame ebaõnnestumisest, mida ma oleks pidanud juba ammu tegema.”
„Kõlab mõistlikuna.”
„Soovite seda?” küsis Daymar.
„Hästi,” ütlesin. „Tee, mida iganes sa tegema pead.”
„See on tehtud,” ütles ta.
„Ma usun teda, boss. Midagi on juhtunud.”
Heitsin Kragarile veel ühe pahura pilgu. Juhuks, kui ma pole seda selgelt sõnastanud, siis ma polnud eriti rahul, kuidas asjad olid minema hakanud, ja Kragar paistis kerge ja mõistliku märklauana, kelle peale viha välja valada ja kes suhtuks oma rolli heatujuliselt.
Loiosh ütles: „Ära muretse, boss; see kõik töötab suurepäraselt. Ei, tõepoolest.”
Pöördusin Daymari poole. „Kuidas see asi toimib?”
„Kui ükski neist relvadest sellest toast eemaldatakse, saan psüühilise pildi sellest, kes iganes seda tegi.”
„Ja mis siis saab?”
„Mis iganes te soovite. Võin teid temaga kokku viia või öelda tema asukoha...”
„Sa oskad seda? Sa oskad seda?”
„Noh, jah,” ütles ta, paistes pisut ehmununa. „Kas midagi on valesti?”
Ma ei tea, miks ma lootsin, et võime Daymari lihtsalt minema saata. Soovmõtlemine, arvan.
„Hästi,” ütlesin. „Arvan, et oleme siin kõik teinud, mida saame. Lähme.”
„Kuhu me läheme?” küsis Daymar.
Hakkasin vastama, loobusin sellest, heitsin Kragarile paluva pilgu ja põgenesin.
Mis iganes Kragar talle ütles, oli sellest abi; vähemalt ei järgnenud Daymar meile kabinetti.
Sel päeval olin valmis isegi seda võiduks nimetama.