Raamatu algus

Torm oli möllanud peaaegu terve öö.

Laps lamas ärkvel ema kõrval laias voodis kriipiva villheinast teki all ja kuulas. Vihm peksles ühtlaselt ja järjekindlalt vastu hüti õhukesi peegelpuust seinu, vahetevahel kuulis laps kaugeid kõuekärgatusi ning kui välku lõi, tungisid kitsad valgusjoad aknaluukide vahelt tillukesse tuppa seda valgus­tama. Kui valgus hääbus, võttis pimedus uuesti maad.

Laps kuulis põrandale tilkuva vee pladinat ja mõistis, et katusesse oli tekkinud järjekordne auk. Kõvakstallatud muld muutub mudaks ja ema läheb raevu, aga midagi polnud parata. Ema ei olnud katuse lappimises osav ja kedagi palgata polnud neil võimalik.

Ühel päeval, rääkis ema ikka, kukub tormide ägedusest väsinud hütt kokku. „Ja siis me läheme jälle su isa juurde,” tavatses ta öelda. Tüdruk ei mäletanud oma isa eriti hästi, kuid ema rääkis temast sageli.

Aknaluugid rappusid kohutavas tuulehoos ja laps kuulas puidu hirmu­ära­tavat kriiksumist ja aknaava täitva õlipaberi pekslemist ning hetkeks ta kartis. Ema magas edasi, teadmata sellest midagi. Torme tuli sageli ette, kuid ema magas need kõik maha. Tüdruk kartis teda äratada. Emal oli äge iseloom ja talle ei meeldinud, kui teda aeti üles millegi nii tühise asja pärast nagu lapse hirm. Seinad kriiksusid ja liikusid taas, välk ja müristamine tulid peaaegu koos ning laps värises teki all ja mõtles, kas see on nüüd see öö, mil nad lähevad isa juurde.

Nii see ei olnud.

Lõpuks torm vaibus ja isegi vihm jäi järele. Tuba oli pime ja vaikne.

Tüdruk raputas ema ärkvele.

„Mida?” küsis too. „Mis on?”

„Torm on üle, ema,” ütles laps.

Selle peale naine noogutas ja tõusis. „Pane riidesse,” käskis ta last, kui ise pimeduses oma riideid otsis. Koiduni oli jäänud veel vähemalt tund, kuid tähtis oli kiiresti randa jõuda. Laps teadis, et tormid hävitavad laevu ja väike­si kalapaate, mis olid liiga kauaks merele jäänud või söandanud minna liiga kaugele, ent vahel ka suuri kaubalaevu. Pärast tormi rannale minnes võis leida sinna uhutud asju, igasuguseid asju. Ükskord leidsid nad sepistatud metallteraga noa ja kui nad olid selle maha müünud, sõid nad kaks nädalat hästi. Kui tahtsid leida häid asju, ei tohtinud olla laisk. Laisk inimene ootas koidikuni ega leidnud siis enam midagi.

Ema riputas asjade tassimiseks mõeldud tühja riidest koti üle õla. Tüdruku kleidil olid suured taskud. Mõlemal olid saapad jalas. Naine võttis alla pika ridva, mille ühes otsas oli voolitud konks, juhuks kui nad peaksid nägema midagi vees, milleni nad ei ulatu.

„Lähme, laps,” ütles ta. „Ära uimerda.”

Rand oli külm ja pime ning tarretav tuul puhus ühtlaselt läänest. Nad ei olnud üksi. Rannal oli juba kolm või neli inimest, kes luusisid saaki otsides edasi-tagasi märjal liival, jättes maha veega kiiresti täituvaid saapajälgi. Aeg-ajalt küürutas mõni neist ja uuris midagi. Ühel oli kaasas latern. Kunagi, kui isa elas, oli ka neil olnud hea latern, kuid nad olid sunnitud selle maha müüma. Ema kurtis selle üle sageli. Ta ei näinud pimedas nagu ta tütar ja komis­tas vahetevahel ning sageli ei märganud ta asju, mida oleks pidanud nägema.

Nad läksid lahku, nagu alati. Laps läks mööda randa põhja poole, ema suundus otsima lõunasse. „Koidikul pööra tagasi,” ütles ema. „Sul on vaja maja­pidamistöid teha. Pärast koitu pole enam midagi leida.” Laps noogutas ja kiirustas otsingutele.

Sel ööl oli saak vilets. Tüdruk kõndis kaua mööda veepiiri, silmad maas, ja otsis, muudkui otsis. Talle meeldis asju leida. Kui ta jõuab koju vanametalli tüki või ehk skülla hambaga, mis on sama pikk kui ta käsi ja kõver, kollane ja hirmuäratav, võib-olla naeratab siis ema talle ja ütleb, kui hea laps ta on. Seda ei juhtunud sageli. Tavaliselt ema tõreles temaga selle eest, et ta on nii unelev ja esitab rumalaid küsimusi.

Kui ähmane koiduvalgus hakkas tähti kustutama, polnud tal taskus midagi peale kahe piimja mereklaasitüki ja merekarbi. See oli suur ja raske mere­karp, sama suur kui ta käsi, kare ja krobeline, mis tähendas, et see oli söömi­seks parim, seda sorti, mille liha on must ja võine. Ent ta oli leidnud vaid ühe. Kõik muu rannale uhutu oli väärtusetu ajupuit.

Laps oli juba tagasi pöördumas, nagu ema oli käskinud teha, kui märkas taevas metalli välgatust – äkilist hõbedast peegeldust, nagu oleks sündinud uus täht, kõikidest teistest eredam.

See jäi temast põhja poole, mere kohale. Ta vaatas kohta, kus oli seda näinud, ja hetk hiljem välgatas seal uuesti, nüüd veidi vasakul. Ta teadis, mis see oli: lendaja tiib oli püüdnud kinni tõusva päikese esimese kiire, enne kui need jõudsid puudutada ülejäänud maailma.

Laps tahtis sellele järgneda, joosta ja seda vaadata. Ta armastas vaadelda lindude, väikeste vihmalindude ja kartmatute kullide ja haugaste lendu, kuid lendajad olid oma suurte hõbedaste tiibadega paremad kui mis tahes linnud. Oli peaaegu koidik ja ema oli käskinud tal koidu ajal tagasi pöörduda.

Tüdruk jooksis. Kui ma kiirustan, mõtles ta, kui ma jooksen kogu tee sinna ja tagasi, jõuan ma ehk veidike vaadata, enne kui ema mu puudumist tähele paneb. Nii ta siis jooksis ja jooksis, möödudes laiskadest hilistest tõusjatest, kes alles nüüd rannale uitama tulid. Merekarp hüples ta taskus.

Selleks ajaks, kui ta jõudis lendajate maandumiskohta laial liivarannal kõrge kalju all, millelt lendajad õhku tõusid, oli idataevas juba kahvatuoranž. Laps armastas ronida kaljule ja vaadata ülevalt alla, juuksed tuules lehvimas ja väikesed jalad tilbendamas üle serva ning taevas kõikjal ta ümber. Ent täna polnud selleks aega. Ta pidi varsti tagasi minema, või muidu saab ema kur­jaks.

Ta oli nagunii liiga hilja tulnud. Lendaja hakkas juba maanduma.

Too tegi liiva kohal viimase elegantse ülelennu, tiivad vuhisemas kolme­kümne jala kõrgusel üle lapse pea. Tüdruk seisis ja vaatas päranisilmi. Siis, olles vee kohal, kallutas lendaja end, üks hõbedane tiib laskus alla ja teine tõusis üles ja kohe tegi ta laia kaare. Ja siis kallutas ta end otseks ja tuli joonelt ranna suunas, laskudes nii elegantselt, et üle liiva libisedes ta seda pea­aegu ei puudutanudki.

Rannal oli veel inimesi – üks noor mees ja vanem naine. Nad jooksid lendaja kõrval, kui see laskus, aidates tal peatuda, ning seejärel tegid nad midagi ta tiibadega, nii et need kokku vajusid. Kahekesi voltisid nad tiivad kokku, aeglaselt ja ettevaatlikult, samal ajal kui lendaja päästis valla rihmad, millega tiivad ta keha külge olid seotud.

Vaadates pani tüdruk tähele, et lendaja oli see, kes talle meeldis. Lendajaid oli palju, nagu ta teadis, ja ta oli näinud neist paljusid, kuid kõige sagedamini oli ta näinud neist kolme, neid, kes elasid temaga samal saarel. Laps kujutas ette, et lendajad elavad kõrgel kalju otsas, majades, mis näevad välja nagu linnupesad, kuid on hindamatust hõbemetallist seintega. Üks kolmest oli karm, hapu ilme ja hallide juustega naine. Teine oli alles poisike, tumedate juuste ja meeldiva häälega ning igatsemapanevalt ilus. Too meeldis tüdrukule rohkem. Kuid lapse lemmik oli too mees rannal, pikk ja sale ja laiaõlgne nagu ta isa oli olnud, puhtaks aetud lõuaga, pruunisilmne ja punakaspruunide lokkis juustega. Ta naeris palju ja jäi mulje, et tema lendas sagedamini kui keegi teine.

„Sina seal,” ütles mees.

Laps vaatas hirmunult üles ja nägi toda endale naeratamas.

„Ära karda,” lausus ta. „Ma ei tee sulle paha.”

Tüdruk astus sammu tagasi. Ta oli sageli lendajaid vaadanud, aga kunagi varem polnud keegi neist teda tähele pannud.

„Kes ta on?” küsis lendaja oma abiliselt, kes seisis tiibu kokku voltides ta selja taga.

Noormees kehitas õlgu. „Keegi merekarpide otsija. Ma ei tea. Ma olen teda enne ka siin jõlkumas näinud. Tahad, ma ajan ta minema?”

„Ei,” vastas mees. Ta naeratas tüdrukule uuesti. „Miks sa nii hirmunud oled?” päris ta. „Kõik on korras. Mul ei ole selle vastu midagi, kui sa siin käid, väike tüdruk.”

„Ema ütles, et ma ei tohi lendajaid tüüdata,” ütles laps.

Mees naeris. „Ah nii,” sõnas ta. „Noh, mind sa ei tüüta. Kui sa suureks saad, võid sa võib-olla kunagi lendajaid abistada, nagu minu sõbrad siin. Kas sa tahaksid seda?”

Tüdruk raputas pead. „Ei.”

„Ei?” Mees kehitas õlgu, ise ikka naeratades. „Mida sa siis tahaksid teha? Lennata?”

Lapsel läks korda arglikult noogutada.

Vanem naine itsitas, kuid lendaja vaatas ta poole ja kortsutas kulmu. Seejärel läks ta lapse juurde, kummardus ja võttis tal käest kinni. „Tead,” ütles ta, „kui sa tahad lennata, pead harjutama. Tahaksid sa harjutada?”

„Jah.”

„Praegu oled sa tiibade jaoks veel liiga väike,” ütles lendaja. „Tule siia.” Ta pani tugevad käed tüdrukule ümber ja tõstis ta oma õlgadele, nii et tolle jalad kõlkusid vastu mehe rinda ja käed kobasid ebakindlalt juustes. „Ei,” ütles mees, „sa ei tohi kinni hoida, kui tahad lendajaks saada. Sinu käsivarred on sinu tiivad. Saad sa oma käed välja sirutada?”

„Jah,” ütles tüdruk. Ta tõstis käsivarred üles ja hoidis neid nagu tiibu.

„Su käed väsivad ära,” hoiatas lendaja, „aga sa ei tohi neid alla lasta. Mitte siis, kui lennata tahad. Lendajal peavad olema tugevad käsivarred, mis kunagi ära ei väsi.”

„Ma olen tugev,” kinnitas tüdruk.

„See on hea. Oled sa valmis lendama?”

„Jah.” Ta hakkas käsi lehvitama.

„Ei, ei, ei,” ütles mees. „Ära lehvita. Me ei ole ju linnud. Ma arvasin, et sa oled meid jälginud.”

Laps püüdis meelde tuletada. „Haukad,” ütles ta järsku, „te olete nagu haukad.”

„Mõnikord,” lausus lendaja rahulolevalt. „Ja nagu kullid ja teised lauglevad linnud. Me päriselt ju ei lenda, nagu sa tead. Me laugleme nagu haukad. Me hõljume tuules. Nii et sa ei tohi käsi liigutada, sa pead neid jäigalt hoidma ja püüdma tunnetada tuult. Tunnetad sa praegu tuult?”

„Jah.” Tuul oli soe ja lõhnas teravalt mere järele.

„Tore, siis püüa kätega tuult, lase tal ennast kanda.”

Tüdruk pani silmad kinni ja püüdis kätega tuult tunnetada.

Ja ta hakkas liikuma.

Lendaja oli hakanud sörkima mööda liiva, nagu oleks tuul teda puhunud. Kui tuul pöördus, pöördus ka mees, muutes äkitselt suunda. Tüdruk hoidis käed jäigad, tuul näis paisuvat ja nüüd mees juba jooksis, lisades aina kiirust, tüdruk õlgadel üles-alla hüplemas.

„Sa juhid meid vette!” hüüdis ta. „Pööra, pööra!”

Ja tüdruk kallutas oma tiibu, nii nagu ta oli nii sageli näinud lendajaid tege­mas, üks käsi liikumas üles ja teine alla, ja lendaja pööras paremale ja hakkas jooksma ringiratast, kuni tüdruk lõpuks käed uuesti rõhtsaks ajas ning mees jooksis tuldud teed tagasi.

Mees jooksis ja jooksis ja tüdruk lendas, kuni mõlemad olid hingetud ja naersid.

Lõpuks jäi mees seisma. „Aitab,” ütles ta, „algaja lendaja ei tohi liiga kaua õhus olla.” Ta tõstis tüdruku turjalt maha ja pani ta naeratades uuesti liivale. „Sedasi,” sõnas ta.

Tüdruku käed olid kauaaegsest ülevalhoidmisest valusad, kuid ta oli erutu­sest peaaegu lõhkemas, kuigi teadis, et kodus ootab teda keretäis. Päike oli juba kõrgel horisondi kohal.

„Aitäh teile,” ütles ta lennust ikka veel hingetuna.

„Minu nimi on Russ,” ütles mees. „Kui sa jälle lennata tahad, tule mind vaatama. Minul endal väikesi lendajaid pole.”

Laps noogutas innukalt.

„Aga sina?” küsis mees riietelt liiva pühkides. „Kes sina oled?”

„Maris,” vastas tüdruk.

„Ilus nimi,” vastas lendaja meeldivalt. „Nüüd ma pean küll minema, Maris. Aga võib-olla läheme me ühel päeval jälle lendama, mis?” Mees naeratas talle, keeras ringi ja hakkas piki randa eemale kõndima. Kaks abilist, kellest üks tassis kokkuvolditud tiibu, ühinesid temaga. Eemaldudes hakkasid nad rääkima ja tüdruk kuulis mehe naeru.

Ja korraga jooksis ta mehele järele, paisates enda taga liiva õhku ja pingu­tades, et mehe pikkadele sammudele järele jõuda.

Mees kuulis teda lähenemas ja pööras ringi. „Jah?”

„Võta,” ütles tüdruk. Ta küünitas taskusse ja ulatas mehele merekarbi.

Üle lendaja näo levis imestus, kuid kadus siis naeratuse soojuses. Ta võttis merekarbi tõsisel ilmel vastu.

Tüdruk lõi käed talle ümber, kallistas teda tugevalt ja põgenes. Ta jooksis, käed kõrvale sirutatud, nii kiiresti, et näis peaaegu lendavat.