Robotite kroonika

Mis on robot? Me võime seda kõige lühemalt ja kõikehõlmavamalt defineerida kui „tehislik ese, mis meenutab inimest”.
Kui me mõtleme sarnasusele, siis peame silmas eelkõige välimust. Robot näeb välja nagu inimolend.
Robot võib näiteks olla kaetud pehme materjaliga, mis meenutab inimese nahka. Sellel võivad olla juuksed, silmad, hääl ja kõik inimese juurde kuuluvad tunnused ja lisandid, nii et mis puutub välimusse, siis võib see olla inimesest eristamatu.
See aga ei ole tegelikult kuigi oluline. Tegelikult on robot sellisena, nagu ta teaduslikus fantastikas esineb, peaaegu alati valmistatud metallist ning sellel on inimesega üksnes stiliseeritud sarnasus.
Unustagem seega välimus ning keskendugem üksnes sellele, mida see teha suudab. Me mõtleme robotitest kui millestki, mis on võimelised ülesandeid sooritama kiiremini või efektiivsemalt kui inimesed. Kuid sellisel juhul on kõik masinad robotid. Õmblusmasin suudab õmmelda kiiremini kui inimene, suruõhupuur suudab kõvast pinnast kiiremini läbi tungida kui abivahenditeta inimene, televiisor suudab tuvastada ja korrastada raadiolaineid ning meie ei suuda ja nõnda edasi.
Seega peame kasutama mõistet „robot” masina kohta, mis on tavalisest seadmest rohkem spetsialiseerunud. Robot on arvutiga varustatud masin, mis on võimeline sooritama ülesandeid, mis on liiga keerulised kõikide teiste elusolendite mõistuste, välja arvatud inimese jaoks, ning sooritama ülesandeid, mille sooritamisega ükski arvutita masin hakkama ei saa.
Teisisõnu, et seda võimalikult lühidalt väljendada:

robot = masin + arvuti

Seega polnud tõelised robotid võimalikud enne arvuti leiutamist 1940ndatel aastatel ning need polnud praktilised (selles mõttes, et need polnud piisavalt kompaktsed ega odavad, et neid igapäevaselt kasutada) enne mikrokiibi leiutamist aastal 1978.
Sellegipoolest on idee robotist – tehislikust seadmest, mis imiteerib inimeste käitumist ja võimalik, et ka inimeste välimust – ilmselt sama vana kui inimeste kujutlusvõime.
Iidsete aegade inimesed, kellel arvuteid polnud, pidid mõtlema mõne muu viisi, et kunstlikesse esemetesse peaaegu inimlikke võimeid paigutada, ja nad mõtlesid selleks välja hägusaid üleloomulikke jõudusid ja jumalikke võimeid, mida tavalistel inimestel polnud.
Nõnda siis ongi Homerose „Iliase” kaheksateistkümnendas laulus kirjeldatud Kreeka sepatöö jumala Hephaistose abilisi nii: „...kunstlikud ümmardajannad – kullast, ent kõigiti kui elus neitsikud, noored ja kaunid. Rinnas on mõistust neil, inimhäälel nad rääkida võivad, jõudu nad saand jumalailt ja oskuse kõiksugu töödeks.” Need on ju kindlasti robotid.
Jällegi, Kreeta saarel oli selle võimu kõrghetkel kuuldavasti pronksist hiiglane Talos, kes väsimatult valvas selle rannikut, et sissetungivaid vaenlaseid eemale tõrjuda.
Läbi muinas- ja keskaja leidus õpetatud mehi, kes kuuldavasti valmistasid kunstlikke elluäratatud asju, kasutades salajasi kunste, mille nad kas ära õppinud või avastanud olid – kunste, milles neid aitasid kas taevalikud või deemonlikud jõud.

Meile kõige tuttavam keskaegne robotijutt on lugu kuueteistkümnendal sajandil Prahas elanud rabi Loewist. Tema kohta räägitakse, et ta lõi savist kunstliku inimese – roboti –, just nagu jumal lõi Aadama savist. Savist ese, ükskõik kui palju see ka inimesele ei sarnaneks, on aga „toormaterjal” (heebreakeelne sõna selle kohta on „golem”), kuna sellel puuduvad elu tunnused. Rabi Loew aga andis oma golemile elu tunnused, kasutades selleks jumala püha nime, ning andis robotile ülesandeks kaitsta juutide elusid tagakiusajate eest.
Inimesed, kes pistsid oma nina teadmistesse, mis õigusjärgselt kuuluvad jumalatele või deemonitele, on alati veidi närvilised. Alati tajutakse, et see on ohtlik, et need jõud võivad inimese kontrolli alt väljuda. See suhtumine on meile kõige tuttavam „võluri õpipoisi” legendist: poisiohtu nooruk, kes tundis võlukunsti piisavalt palju, et protsess käivitada, kuid mitte piisavalt, et seda peatada, kui see enam kasulik ei olnud.
Muistsete aegade elanikud olid piisavalt targad, et seda võimalust näha, ning see hirmutas neid. Heebrea müüdis Aadamast ja Eevast on patt, millesse nad langevad, teadmiste omandamine (hea ja kurja tundmise puu vilja söömine ehk kõigest teadlikuks saamine) ja selle eest aeti nad Eedeni aiast välja ning kristlike teoloogide sõnutsi nakatasid terve inimkonna selle „pärispatuga”.
Kreeka müütides oli titaan Prometheus see, kes andis inimestele tule (ja seega tehnoloogia) ja selle eest karistas raevunud peajumal Zeus teda julmalt.
Varajasel kaasajal täiustati mehaanilisi kellasid. Peeneid mehhanisme, mis nendes leidusid („kellavärk”) – vedrud, hammasrattad, regulaatorid, põrkmehhanismid ja nii edasi –, andis kasutada ka teiste seadmete juures.
XVIII sajand oli „automaatide” kuldaeg. Need olid seadmed, mis võisid energiaallika, nagu näiteks üleskeeratav vedru või kokkusurutud õhk, olemasolul sooritada keerukaid tegevuste jadasid. Ehitati mängusõdureid kes marssisid, mänguparte, kes prääksusid, kümblesid, jõid vett, sõid vilja ja väljutasid seda; mängupoisse, kes kastsid sulepead tindipotti ja kirjutasid kirja (alati muidugi sedasama kirja). Sellised automaadid pandi vaatamiseks välja ja need osutusid väga populaarseteks (ja mõnikord nende omanikele majanduslikult kasulikuks).
See harrastus ei viinud muidugi kuskile, kuid hoidis elus mõtte mehaanilistest seadmetest, mis võiksid teha enamat kui kellavärgistatud trikke, seadmetest, mis oleksid rohkem elusad.
Mis veelgi enam – teadus arenes jõudsasti ja 1798. aastal avastas Itaalia anatoom Luigi Galvani, et surnud lihaseid saab elektriga mõjutades liikuma ja tõmblema panna, justkui oleksid need elus. Kas oli võimalik, et elu saladus peitub elektris?
Mõte, et kunstlikku elu võib luua rangelt teaduslikke printsiipe järgides, mitte jumalatele ja deemonitele lootma jäädes, sündis loomulikult. See mõte viis raamatuni, mida inimesed peavad esimeseks moodsaks teadusliku fantastika teoseks – Mary Shelley „Frankenstein”, mis avaldati 1818. aastal.
Selles teoses korjab Victor Frankenstein, anatoom, värskete laipade tükke ning uusi teaduslikke avastusi kasutades (neid raamatus ei täpsustata) äratab need tervikuna ellu, luues midagi, millest raamatus kõneldakse ainult kui „koletisest”. (Filmis oli elu allikaks elekter.)
Ent üleloomulikult teadusele ümber lülitumine ei kaotanud hirmu ohu ees, mis teadmistes peitub. Keskaegses legendis rabi Loewi golemist väljus koletis kontrolli alt ja rabi pidi püha nime tagasi võtma ja selle hävitama. Moodsas Frankensteini loos kangelasel nii palju ei vedanud. Ta hülgas hirmunult koletise ja koletis, kelle raevu raamat ainult õigustab, tappis kättemaksuks need, keda Frankenstein armastas, ning lõpuks ka Frankensteini enda.
See osutus keskseks teemaks, millel pärast Frankensteini kirjutatud teadusliku fantastika lood peatusid. Robotite loomisele vaadati kui peamisele näitele inimese ennasttäis ülbusest, inimkonna katsest läbi teaduse, ent valesti kasutatud teaduse, olla jumalikkuse mantlipärijad. Hingestatud inimelu loomine oli ainult jumala pärusmaa. Inimeste katse midagi sellist luua sai tulemuseks anda ainult hingetu paroodia, mis muutus vältimatult sama ohtlikuks kui golem ja koletis. Roboti loomine muutus seega lõpuks iseenda karistamiseks ja õppetund oli, et: „Leidub asju, mida inimkond ei ole mõeldud teadma”, mida korrutati ikka ja jälle üle.
Mitte keegi ei kasutanud aga sõna „robot” enne kui 1920. aastal (aastal, mil ma juhuslikult sündisin). Sel aastal kirjutas Tšehhi näitekirjanik Karel Čapek näidendi „R. U. R.”, mis rääkis inglasest nimega Rossum, kes valmistas suurel hulgal tehislikke inimolendeid. Need tehislikud inimesed olid mõeldud tegema maailmas leiduvat rasket tööd, nii et päris inimesed saaksid elada mugavat jõudeelu.
Čapek kutsus neid tehislikke inimesi robotiteks, mis on tšehhikeelne sõna „sunnitöölise” või „orja” kohta. Näidendi pealkiri tähendab, muide, „Rossumi Universaalsed Robotid”, mis on peategelase ettevõtte nimi.
Selles näidendis keerati aga sellele, mida ma kutsun „Frankensteini kompleksiks”, veel mitu tugevat vinti peale. Kui Mary Shelley koletis hävitas ainult Frankensteini ja tema perekonna, siis Karel Čapeki roboteid kujutati omandavat tundeid ja seejärel, kui nad oma orjust vihkama hakkasid, pühkisid nad inimsoo maamunalt.
Näidend toodi 1921. aastal lavale ja oli piisavalt menukas (kuigi kui ma seda lugesin, siis minu täiesti isiklik arvamus oli, et see oli kohutav), et juurutada sõna „robot” üldisesse kõnepruuki. Nii palju kui mina tean, siis praegu on tehislike inimeste kohta kasutatav mõiste kõikides keeltes „robot”.
1920ndatel ja 1930ndatel aitas „R. U. R.” seega Frankensteini kompleksi juurutada ja sellal kirjutati jutt jutu järel lugusid (mõningate märkimisväärsete eranditega nagu Lester del Rey „Helen O’Ley” ja Eando Binderi „Adam Linki”-sari), kus nägi ilmavalgust hordide kaupa kolisevaid tapjaroboteid.
Ma olin 1930ndatel andunud teadusliku fantastika lugeja ja pidevalt korduv robotite süžee väsitas mind. Ma ei näinud roboteid sellisena. Ma nägin neid masinatena, arenenud masinatena, ent siiski ainult masinatena. Need võisid olla ohtlikud, kuid kindlasti ehitataks nendesse turvameetmeid. Turvameetmed võisid olla vigased või ebapiisavad või need võisid ootamatu pinge all mitte töötada, kuid sellised ebaõnnestumised annaksid alati kogemusi, mida saaks mudelite parandamisel kasutada.
Lõppude lõpuks peitub kõigis seadmetes oht. Kõnevõime tekkimine andis võimaluse suhelda – ja valetada. Tule leiutamine andis võimaluse toitu küpsetada – ja kellegi elamine süüdata. Kompassi leiutamine muutis navigeerimise paremaks – ja hävitas Mehhiko ja Peruu kultuurid. Auto on imeliselt kasulik – ja tapab igal aastal kümneid tuhandeid ameeriklasi. Meditsiinilised läbimurded on päästnud miljoneid elusid – ja rahvastiku plahvatuslikule kasvule kaasa aidanud.
Igal sellisel juhul lubaksid ohud ja väärkasutamise võimalus näidata, et „on asju, mida inimene ei ole mõeldud teadma”, kuid ei saa ju eeldada, et me loobuksime kõigist teadmistest ja naaseksime australopiteekuste tasemele. Isegi teoloogilisest vaatenurgast võiks väita, et jumal poleks inimestele kunagi andnud mõtlemisvõimelist aju, kui ta poleks soovinud, et me selle abil uusi asju looksime, neid targalt kasutaksime ja rakendaksime turvameetmeid, et nende ebamõistlikku kasutamist vältida – ja et me annaksime parima, mida oma ebatäiuslikkust arvesse võttes suudame anda.
Niisiis olin 1939. aastal üheksateistkümne aastasena otsustavalt valmis kirjutama juttu robotist, mida kasutatakse targasti, mis ei ole ohtlik ja täidaks ülesandeid, mida ta on mõeldud täitma. Kuna mul oli vaja jõuallikat, siis leiutasin „positronaju”. See oli lihtsalt sõnamulin, kuid tähistas mingit tundmatut jõuallikat, mis oli kasulik, mitmekülgne, kiire ja väike – täpselt nagu tol hetkel veel leiutamata arvuti.
Loo nimeks sai lõpuks „Robbie” ja see ei saanud kohe avaldatud, kuid ma jätkasin teiste sarnaste lugude kirjutamist koostöös oma toimetaja, John W. Campbell Jr.-ga, kes oli minu ideest üsna haaratud, ning lõpuks nägid nad kõik trükivalgust.
Campbell utsitas mind robotite turvameetmed ilmseks, mitte aimatavaks tegema, ning seda ma tegin oma neljandas robotijutus „Nõiaring”, mis ilmus 1942. aasta Astounding Science Fictioni märtsinumbris. Selles numbris on leheküljel 100, esimeses veerus umbes esimese tekstikolmandiku järel (ma täiesti juhuslikult lihtsalt mäletan) üks mu tegelane, kes ütleb teisele: „Kuula nüüd. Alustame robootika kolme põhiseadusega.”
Hiljem selgus, et see oli kõige esimene teadaolev kord, kui sõna „robootika” oli ära trükitud, sõna, mida nüüd tunnustatakse ja kasutatakse roboteid uuriva teaduse ja nende ehitamise, hooldamise ja kasutamise tehnoloogia kohta. Oxfordi sõnaraamatu täienduste sarja kolmas köide omistab mulle selle sõna leiutamise au.
Ma ei teadnud muidugi, et ma leiutan sõna. Ma arvasin oma nooruslikus süütuses, et see on õige sõna, ja mul polnud udust aimugi, et seda polnud kunagi varem kasutatud.
„Kolm robootika põhiseadust”, mida seal mainiti, said hiljem tuntuks kui „Asimovi robootika kolm seadust” ja need kõlavad niimoodi:

1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Nagu selgus (ja ma poleks olnud võimeline seda ette aimama), osutusid need seadused kõige kuulsamateks, kõige tihemini tsiteeritavateks ja kõige mõjukamateks lauseteks, mida ma eales kirja panin. (Ja ma tegin seda, kui ma olin 21-aastane, mis sunnib mind mõtlema, et kas ma pärast seda olen teinud midagi, mis minu olemasolu õigustaks.)
Minu robotijuttudel oli, nagu selgus, teaduslikule fantastikale suur mõju. Ma käsitlesin roboteid emotsioonitult – nende loojateks olid insenerid, nad esitasid tehnikaalaseid väljakutseid, mis nõudsid lahendusi, ning lahendused leiti. Lood olid üsnagi veenvad tulevikutehnoloogia kujutamised ja need polnud moraalsed õppetunnid. Robotid olid masinad ja mitte metafoorid.
Selle tulemusena oli vanamoelisel lool robotist sõna otseses mõttes kogu teaduslikus fantastikas, mis oli veidi arenenum kui koomiksiribad ajaleheservas, kriips peal. Ka teised kirjanikud hakkasid roboteid nägema masinate ja mitte metafooridena. Neid hakati aegamööda nägema kui heatahtlikke ja kasulikke, välja arvatud siis, kui midagi läks valesti, ja seejärel parandamis- ja parendamisvõimelistena. Teised kirjanikud kolme seadust ei tsiteerinud – need olid mulle reserveeritud –, kuid nad võtsid need omaks ja sedasama tegid ka lugejad.
Hämmastaval kombel oli mu robotijuttudel ka muule maailmale oluline mõju.
On hästi teada, et varajased katsetused rakettidega olid mõjutatud H. G. Wellsi teadusliku fantastika juttudest. Samamoodi olid varajased robotitega katsetajad tugevasti mõjutatud minu robotijuttudest, millest üheksa korjati aastal 1950 kogumikku, mille nimeks sai „Mina, robot”. See oli mu teine avaldatud teos ja seda on järgneva nelja aastakümne jooksul kogu aeg trükitud.
Joseph F. Engelberger, kes 1950ndatel Columbia ülikoolis õppis, sattus „Mina, robotit” lugema ja loetu avaldas talle piisavalt palju mõju, et ta otsustas pühendada oma elu robotitele. Umbes samal ajal kohtus ta ühel kokteiliõhtul George C. Devol Jr.-ga. Devol oli leiutaja, kellele samuti robotid huvi pakkusid.
Koos asutasid nad ettevõtte Unimation ja asusid roboteid välja arendama. Nad patenteerisid palju seadmeid ja 1970ndate keskpaigaks olid välja töötanud terve rea praktilisi roboteid. Häda seisnes selles, et nad vajasid kompaktseid ja odavaid arvuteid – ent pärast mikrokiibi leiutamist olid neil need olemas. Sellest hetkest alates muutus Unimation maailma juhtivaks robotitega tegelevaks ettevõtteks ja Engelberger sai rikkamaks, kui ta eales oli osanud unistada.
Ta on alati olnud piisavalt lahke, et suur osa aust mulle anda. Ma olen kohanud teisi robotitehnikuid nagu Marvin Minsky ja Shimon Y. Nof, kes tunnistasid rõõmsalt, et varajases eas minu robotijuttude lugemine on neile kasuks tulnud. Nof, kes on iisraellane, luges kõigepealt „Mina, roboti” heebreakeelset tõlget.
Robotitehnikud võtavad kolme robootika seadust tõsiselt ja on need seadnud robotite turvalisuse küsimuses oma ideaaliks. Praegu veel on tööstuses kasutatavad robotid oma olemuselt nii lihtsad, et turvameetmed on vaja neile väljastpoolt ümber ehitada. Ent võib julgelt oletada, et robotid muutuvad üha paindlikumaks ja võimekamaks ning kindlasti ehitatakse lõpuks nende programmi kolm seadust või sellega võrdväärne turvameede.
Ma ei ole kunagi robotitega koos töötanud ega ühtegi isegi mitte näinud, kuid ma ei ole kunagi lakanud neile mõtlemast. Ma olen praeguseks hetkeks kirjutanud vähemalt kolmkümmend viis lühijuttu ja viis romaani, mis räägivad robotitest, ja ma julgen väita, et kui mulle vähegi elupäevi antakse, siis kirjutan veel rohkem.
Mu robotijutud ja romaanid tunduvad olevat saanud täieõiguslikuks klassikaks ning need on Robotite Linna sarja kuuluvate romaanide ilmumisega muutunud laiemaks kirjanduslikuks maailmaks, kuhu kuulub ka teisi kirjanikke. Nende asjaolude valguses sooviksin oma robotijuttudele pilgu peale heita ja kirjeldada mõningaid, mis ma usun olevat eriti olulised, ning ka seletada, miks need seda on.

1. „Robbie”. See on esimene robotijutt, mille ma kirjutasin. See sai paberile 1939. aasta 10. mai ja 22. mai vahel, kui ma olin üheksateist aastat vana ning just bakalaureusekraadiga ülikooli lõpetanud. Seda oli veidi keeruline avaldada, sest John Campbell lükkas selle tagasi ja samuti ka Amazing Stories. Ent Fred Pohl võttis selle 1940. aasta 25. märtsil vastu ja see ilmus 1940. aasta septembrikuises Super Science Stories’i numbris, mille toimetaja ta oli. Fred Pohl, olles Fred Pohl, andis loole uue pealkirja – „Kummaline mängukaaslane”, kuid ma muutsin selle uuesti ära, kui avaldasin selle oma raamatus „Mina, robot”, ning edaspidi on see igas järgnevas trükis olnud „Robbie”.
Lisaks sellele, et „Robbie” oli mu esimene robotitest pajatav jutt, on see oluline seetõttu, et seal ütleb George Weston oma naisele robot-lapsehoidja kaitseks: „Ta ei saa olla midagi muud kui ustav, armastav ja hea. Ta on niimoodi valmistatud masin.”
See on minu esimeses loos olev esimene märk sellest, millest lõpuks sai robootika esimene seadus, ning märk tõsiasjast, et roboteid ehitati koos turvameetmetega.
2. „Mõtleja”. „Robbie” poleks üksinda mitte midagi tähendanud, kui ma poleks kirjutanud rohkem jutte robotitest, eriti kuna see ilmus ühes väiksemas ajakirjas. Ent ma kirjutasin teise robotijutu, „Mõtleja”, ja see John Campbellile meeldis. Pärast mõningast ümberkirjutamist ilmus see 1941. aastal ajakirjas Astounding Science Fiction ja äratas tähelepanu. Lugejad said teadlikuks, et on olemas sellised asjad nagu „positronrobotid”, ning Campbell niisamuti. See muutis kõik järgneva võimalikuks.
3. „Valelik”. Kohe järgmises Astounding Science Fictioni numbris, 1941. aasta maikuus ilmus mu kolmas robotijutt „Valelik”. See lugu on oluline, kuna tutvustas lugejale Susan Calvinit, kellest sai minu varasemate robotijuttude keskne tegelane. Lugu oli alguses üsna kohmakalt kirjutatud, peamiselt sellepärast, et see keskendus sugudevahelisele suhtlemisele ja seda ajal, kui ma polnud veel ühegi noore daamiga kohtamas käinud. Õnneks olen ma kiire õppija ja see on üks lugudest, mille ma enne oluliselt ümber kirjutasin, kui lubasin tal „Mina, roboti” kaante vahel koha sisse võtta.
4. „Nõiaring”. Järgmine oluline robotijutt ilmus 1942. aastal Astounding Science Fictioni märtsinumbris. See oli esimene jutt, milles ma robootika kolm seadust sõnastasin, selle asemel et neile üksnes vihjata. Selles on üks tegelane, Gregory Powell, kes ütleb teisele tegelasele, Michael Donovanile: „Kuula nüüd. Alustame robootika kolme põhiseadusega, mis on kõige kindlamalt roboti positronajju konstrueeritud.” Seejärel loeb ta seadused ette.
Hiljem kutsusin ma neid robootika seadusteks ja minu jaoks olid need kolmel viisil tähtsad:
a) Need aitasid mul süžeesid paika panna ja võimaldasid kirjutada paljusid lühijutte ja ka mitut romaani robotitest. Nendes teostes uurisin ma pidevalt kolme seaduse tagajärgi.
b) Need olid minu kaugelt kõige kuulsamad kirjanduslikud leiutised, mida teised ajast aega kordasid. Kui kõik, mida ma eales kirjutanud olen, kunagi unustatakse, siis on robootika kolm seadust kahtlemata need, mis unustatakse kõige viimasena.
c) „Nõiaringi” lõik, mida ma ülalpool tsiteerin, on juhtumisi esimene kord, kui sõna „robootika” inglise keeles trükituna ilmus. Nagu ütlesin, omistati mulle Oxfordi sõnaraamatus selle sõna leiutamise au (samuti ka „robotlik”, „positrooniline” ja „psühhoajalugu”), kusjuures sõnaraamat võtab vaevaks kõiki kolme seadust tsiteerida – ja neile ruumi kulutada. (Kõik need asjad saavutasin ma enne oma kahekümne teist sünnipäeva ning tundub, et pärast seda ei ole ma midagi loonud, mis paneb mind väga ränki mõtteid mõlgutama.)
5. „Tõendus”. See oli ainus jutt, mille ma kirjutasin, kui veetsin kaheksa kuud ja kakskümmend kuus päeva sõjaväes. Ühel hetkel veensin ma heasüdamlikku raamatukoguhoidjat, et ta lubaks mul lõuna ajal suletud raamatukokku jääda, et ma võiksin loo kallal töötada. See on esimene lugu, kus ma kasutasin humanoidset robotit. Stephen Byerley, kõnealune robot (kuigi ma loos päris täpselt ei ütle, kas ta on robot või mitte) kujutab endast mu esimest katset luua R. Daneel Olivaw’d, inimesesarnast robotit, kes on mitme mu romaani tegelane. „Tõendus” ilmus 1946. aasta Astounding Science Fictioni septembrikuises numbris.
6. „Kadunud robot”. Mu robotid kipuvad olema heatahtlikud olevused. Ausalt öeldes omandasid nad juttude edenedes tasapisi moraalseid ja eetilisi omadusi, kuni jätsid inimesed kaugele selja taha, ning nagu Daneeli puhul näha, siis hakkasid lähenema jumalatele.
Sellest hoolimata polnud mul mingit kavatsust ennast piirata sellega, et kujutaksin roboteid üksnes päästjatena. Ma sammusin, mis iganes rajale mu kujutlusvõime metsikud tuuled mind juhtisid, ja olin täiesti võimeline nägema robotitega kaasnevaid ebamugavaid asjaolusid.
Nende ridade kirjutamise hetkel on möödunud ainult paar nädalat sellest, kui ma sain lugejalt kirja, kus mind nahutati selle eest, et näitasin oma äsja ilmunud robotiloos robotite ohtlikku külge. Ta süüdistas mind arguses.
„Kadunud robot” tõestab, et ta eksis, sest selles loos on kurjamiks robot, kuigi see ilmus pea pool sajandit tagasi. Robotite pahupooles ei ole süüdi minu kõrgest east ja põdurusest tingitud argus. See on kogu mu karjääri jooksul olnud üks mu pidevaid muresid.
7. „Välditav konflikt”. See oli järg „Tõendusele” ja see ilmus 1950. aasta juunikuises Astoundingu numbris. See oli esimene minu kirjutatud jutt, mis tegeles peamiselt arvutitega (jutus kutsun ma neid „masinateks”), mitte üksnes robotite kui sellistega. Erinevus ei ole suur. Te võite defineerida robotit kui „arvutiga varustatud masinat” või „liikuvat arvutit”. Te võite arvutit pidada liikumatuks robotiks. Igal juhul ei teinud ma neil kahel selget vahet ning kuigi Masinad, kes loos päris tegelastena kaasa ei löö, on selgesti arvutid, siis arvasin ma loo kõhklemata oma „Mina, roboti” robotijuttude kogumikku ja ei kirjastaja ega lugejad esitanud vastuväiteid. Muidugi, loo üks tegelane on Stephen Byerley, kuid tema robotlikkus ei mängi mingit rolli.
8. „Franchise”. See oli esimene lugu, milles ma käsitlesin arvuteid arvutitena ja mul polnud mõtteski neid robotitena kujutada. See ilmus 1955. aastal ajakirja If: Worlds of Science Fiction augustikuises numbris ja selleks ajaks olin arvutite olemasoluga ära harjunud. Minu arvuti nimi on Multivac, mis on loodud päriselt eksisteeriva arvuti Univaci ilmselgelt suurema ja keerukama versioonina. See ja paar teist selle perioodi lugu räägivad Multivacist, mida ma kirjeldasin kui tohutu suurt masinat ning millega lasin käest võimaluse ette ennustada arvutite väiksemaks ja kehatumaks muutumist.
9. „Viimane küsimus”. Mu kujutlusvõime ei vedanud mind aga kaua alt. „Viimane küsimus”, mis esmakordselt ilmus Science Fiction Quarterly 1956. aasta novembrikuises numbris, on jutt, kus ma arutasin arvutite väiksemaks ja kehatumaks muutumise võimalust ja jälgisin seda läbi triljoniaastase evolutsiooni (nii arvuti kui inimese) loogilise järelduseni, mille teada saamiseks peate lugu lugema. See on ilma mingi küsimuseta kõikide juttude seas, mille ma oma karjääri jooksul kirjutanud olen, mu lemmikjutt.
10. „Võimutunne”. Arvutite väiksemaks muutumine mängis selles loos väikest kõrvalist rolli. See ilmus 1958. aastal novembris ajakirjas If ning on samuti üks minu lemmikuid. Selles loos heitsin ma pilgu taskuarvutitele, mis poelettidele jõudsid umbes kümme-viisteist aastat pärast loo ilmumist. Veelgi enam, see oli üks neist juttudest, kus ma aimasin täpselt ette tehnoloogilise arengu ühiskondlikke mõjusid, mitte ainult tehnoloogilist arengut ennast.
Lugu esitab võimaluse, et arvutite pidev kasutamine võib kaasa tuua lihtsa arvutusoskuse minetamise. Ma kirjutasin selle loo satiirina ning ühendasin humoorikad lõigud kibedat pilget täis lõikudega, kuid kirjutasin rohkem tõtt, kui arvata oskasin. Tänapäeval on mul taskuarvuti olemas ja ma mõtlen vastumeelselt ajale, mis mul kuluks 854-st 182 lahutamisele. Ma kasutan seda neetud arvutit. „Võimutunne” on üks mu kõige tihedamini kogumikesse kaasatavaid jutte.
Mõnes mõttes näitab see jutt arvutite pahupoolt ning sel ajal kirjutasin ma ka jutte, mis näitasid väärkoheldud arvutite või robotite kättemaksuhimulisi reaktsioone. Arvutite osas on selliseks jutuks „Ühel päeval”, mis ilmus Infinity Science Fictioni 1956. aasta augustikuises numbris, ja robotite osas (autode kujul) „Sally”, mis ilmus ajakirja Fantastic 1953. aasta mai-juuni numbrites.
11. „Naiselik vaist”. Mu robotid on pea alati maskuliinsed, kuigi mitte tingimata alati selle otseses soolises mõttes. Ma ju ometigi annan neile maskuliinseid nimesid ja viitan neile ingliskeelse meessoost asesõnaga „he”. Oma naissoost toimetaja Judy-Lynn del Rey soovitusel kirjutasin „Naiseliku vaistu”, mis ilmus The Magazine of Fantasy and Science Fictioni 1969. aasta oktoobrikuises numbris. See näitas esiteks, et ma olen võimeline ka naiselikku robotit looma. Ta oli samuti metalne, kuid tal oli peenem pihajoon, kui mu robotitel tavaliselt on, ning naiselik hääl. Hiljem leiab mu romaanist „Robotid ja impeerium” peatüki, kus lehekülgedele ilmub humanoidne naisrobot. Ta mängis pahatahtlikku osa, mis võib üllatada neid, kes on teadlikud sellest, kuidas ma inimkonna naissoost poolt imetlen ja seda ka tihti välja näitan.
12. „Kahesaja-aastane mees”. See lugu, mis kõigepealt ilmus 1976. aastal algupärase teadusliku fantastika pehmekaanelises antoloogias „Stellar #2”, mille toimetaja oli Judy-Lynn del Rey, oli mu kõige mõtlikum robotite arengu käsitlus. See viis nad hoopis teise suunda kui „Viimane küsimus”. Ma võtsin aluseks roboti soovi saada inimeseks ja viisi, kuidas ta selle soovi samm-sammult ellu viis. Jällegi vedasin ma süžee vastupidiselt igasugusele loogikale oma lõpu poole. Mul polnud mingit kavatsust seda lugu kirjutada, kui ma selle jutu kirjutamist alustasin. See kirjutas end ise ning pöördus ja väändus trükimasinas. Lõpuks sai sellest kõikide mu lugude seas kolmandal kohal olev lemmiklugu. Sellest eespool on ainult „Viimane küsimus”, mida ma mainisin, ja „Inetu poisike”, mis ei ole robotijutt.
13. „Teraskoopad”. Vahepeal olin ma Galaxy toimetaja Horace L. Goldi nõuannet kuulda võtnud ja kirjutanud robotitest romaani. Esialgu olin selle osas tõrges olnud, sest tundsin, et mu mõtted robotitest sobivad üksnes lühijutu pikkusega. Gold aga pani ette, et ma võiksin kirjutada kriminaalromaani, milles detektiivi rollis on robot. Võtsin seda nõuannet osaliselt kuulda. Mu detektiiv oli Elijah Baley, läbinisti inimene (minu arvates ehk kõige meeldivam tegelane, kelle ma kunagi olen välja mõelnud), kuid tal oli robotist paarimees, R. Daneel Olivaw. Raamat ise oli minu arvates ideaalne sulam teaduslikust fantastikast ja krimikirjandusest. See ilmus 1953. aasta oktoobris, novembris ja detsembris kolmes jaos ajakirjas Galaxy ja Doubleday avaldas selle 1954. aastal romaanina.
Mis mind raamatu juures üllatas, oli lugejate reaktsioon. Kuigi nad kiitsid Lije Baley heaks, siis ilmselgelt oldi kõige enam huvitatud Daneelist, keda ma olin ise pidanud ainult teisejärguliseks kõrvaltegelaseks. See heakskiit oli eriti tormiline kirjades, mille mulle kirjutasid naised. (Kolmteist aastat pärast seda kui ma olin Daneeli leiutanud, tuli televiisoriekraanidele „Star Trek” ning härra Spock meenutas üsna palju Daneeli – asjaolu, mis mind ei häirinud – ja ma märkasin, et naisvaatajad olid temast samuti eriti huvitatud. Ma ei püüa teha nägu, et olen võimeline seda analüüsima.)
14. „Alasti päike”. Lije ja Daneeli populaarsus ajendas mind kirjutama järge, „Alasti päikest”, mis ilmus kolmeosalise sarjana 1956. aasta Astoundingu oktoobri-, novembri- ja detsembrikuistes numbrites ning mille Doubleday 1957. aastal romaanina avaldas. Loomulikult tähendas edu kordumine seda, et kolmanda romaani kirjutamine tundus loogilise sammuna. Ma isegi alustasin 1958. aastal kirjutamist, kuid teised asjad tulid vahele, kord üks ja siis teine, nii et see ei saanud valmis enne 1983. aastat.
15. „Koidu robotid”. See Lije Baley ja R. Daneeli sarja kolmas romaan nägi ilmavalgust Doubleday kirjastuses 1983. aastal. Selles tutvustasin ma teist robotit, R. Giskard Reventlovi ning seekord mind ei üllatanud, kui ta osutus sama populaarseks kui Daneel.
16. „Robotid ja impeerium”. Kui osutus vajalikuks lasta Lije Baleyl (loomulikel põhjustel) surra, siis ma ei leidnud, et see neljanda raamatu kirjutamisele mingeid takistusi seaks, eeldusel, et ma lasen Daneelil ellu jääda. Neljas raamat, „Robotid ja impeerium”, ilmus Doubleday kirjastuses 1985. aastal. Lije surm põhjustas mõningast vastukaja, kuid need pole võrreldavad nende leinavate kirjadega, mille ma sain siis, kui süžee keerdkäigud nägid ette, et sureb R. Giskard.

Lühijuttude, mille ma olen „märkimisväärsena” välja toonud, osas võite märgata, et kolm – „Franchise”, „Viimane küsimus” ja „Võimutunne” – ei ole sellesse kogumikku kaasatud, mida te praegu käes hoiate. See ei ole hajameelsus ega ka mitte märk sellest, et need ei ole kogumikku sobivad. Küsimus on selles, et kõik kolm lugu on leitavad kogumikust „Robot Dreams”, mille paariliseks on käesolev teos. Lugeja suhtes poleks aus need lood mõlemasse kogumikku panna.
Et seda hüvitada, siis olen ma „Nägemused robotitest” kogumikku lisanud üheksa juttu, mida ma ülalpool märkimisväärseteks ei nimeta. See ei tähenda mitte sugugi, et need üheksa juttu on kehvemad, ainult seda, et need ei toonud endaga kaasa mingeid uuendusi.
Nendest üheksast loost on „Veergude ori” üks mu lemmikuid, mitte üksnes pealkirjas peituva sõnamängu tõttu, vaid kuna see tegeleb tööga, mille osas ma väga innukalt soovin, et robot selle mu käest ära võtaks. Ei ole palju inimesi, kes oleks rohkem korrektuuri lugenud, kui mina olen.
„Lenny” näitab Susan Calvini inimlikku poolt, mida pole üheski teises jutus, samas kui „Ühel päeval” on minu isiklik kõrvalepõige ülevasse tundeküllasusesse.
„Rodney jõulupuhkus” on humoorikas robotijutt, samas kui „Mõtle!” on üsna sünge. „Peegelpilt” on ainus R. Daneel Olivaw’ – mu robotiromaanide kaaskangelase – osalusega lühijutt, mille ma kunagi kirjutasin. „Kui kahju!” ja „Segregatsionist” on robotijutud, mis mõlemad käsitlevad meditsiinilisi teemasid. Ja lõpuks siis „Nägemused robotitest”, mis sai just selle kogumiku jaoks kirjutatud.
Nii et tuleb välja, et mu robotijutud on olnud peaaegu sama populaarsed kui mu Asumi-sarja raamatud, ja kui te tahate tõtt teada (ma muidugi ütlen seda sosinal ja palun, las see jääda meie vahele), siis mulle meeldivad mu robotijutud rohkem.
Lõpuks ka mõni sõna raamatu lõpus olevate esseede kohta. Esimene ilmus 1956. aastal. Teised ilmusid 1974. aastal ja hiljem. Millest see kaheksateist aastat väldanud vahe?
Lihtne. Ma kirjutasin oma esimese robotijutu, kui ma olin üheksateistkümne aastane, ja ma kirjutasin neid suurema või väiksema innukusega kokku kolmkümmend aastat ilma, et ma oleksin päriselt uskunud, et robotid mingilgi moel päriselt eksisteeriksid – vähemalt minu eluajal. See tähendas, et ma ei kirjutanud robootikast mitte ühtegi tõsist esseed. Sama hästi oleksin ma võinud kirjutada esseesid galaktilistest impeeriumidest või psühhoajaloost. Tegelikult ei ole 1956. aastal kirjutatud essee mitte tõsiseltvõetav robootika-alane käsitlus, vaid lihtsalt mõtisklus robotite kasutamisest teaduslikus fantastikas.
Alles 1970ndate keskpaigas, kui leiutati mikrokiip ning arvutid muutusid piisavalt väikeseks, paindlikuks ja odavaks, muutus masinate arvutiga varustamine tööstusliku kasutamise jaoks piisavalt praktiliseks. Seega saabus tööstusrobot – määratult lihtsakoeline, võrreldes minu kujuteldavate robotitega, kuid kahtlemata oleme nende poole teel.
Ja juhtumisi 1974. aastal, just siis, kui robotid hakkasid reaalsuseks muutuma, hakkasin ma kirjutama esseesid kaasaegsetest arengutest teaduses, kõigepealt American Way ajakirjale ja seejärel Los Angeles Times Syndicate’i veergudele. Muutus loomulikuks, et ma kirjutan vahetevahel mõne tõeliselt robootika-alase essee. Lisaks hakkas aktsiaselts Byron Preiss Visual Publications välja andma hämmastavat raamatute sarja pealkirjaga „Isaac Asimovi Robotite Linn” ning mul paluti nende kõigi jaoks robootikaalaseid esseesid kirjutada. Nii juhtuski, et enne 1974. aastat ei kirjutanud ma põhimõtteliselt mitte ühtegi robootikaalast esseed ning pärast 1974. kirjutasin neid päris mitu. See pole lõppude lõpuks minu süü, kui teadus minu lihtsamatele mõtetele järele jõuab.
Nüüd olete valmis raamatusse endasse süvenema. Palun pidage meeles, et need jutud, mis on kirjutatud erinevatel aegadel ligi pool sajandit väldanud aja jooksul, võivad siin ja seal vasturääkivusi sisaldada. Ning mis puutub lõpus olevatesse esseedesse, mis on kirjutatud erinevatel aegadel erinevate väljaannete jaoks, võivad lood siin-seal üksteist korrata. Palun andke mulle need kordused andeks.