Ilmselt polnud Thomase tajust minu omale vastast, sest Musta Koja vampiir oli õlgadeni Põrnikas sees enne, kui ta ehmunult kraaksatas: „Püha perse!”
Virutasin vasaku küünarnukiga vampiirile näkku. Mul polnud võimalik seda olendit vigastada, aga see võis anda mulle sekundi, et tegutseda. Tabasin, lüües ta pea naksatusega küljele, ja teise käe sirutasin karpi, mis oli istmete vahel maas, kohe käigukangi kõrval, ning tõmbasin sealt relva, mis võis ära hoida minu ribadeks rebimise. Vampiir kiskus mind oma peaaegu luiste kätega, küüned küünistena sisse kaevumas. Poleks ma oma tolmumantlile neid loitse peale pannud, oleks ta käe mu rinnakorvi surunud ja südame välja rebinud, aga sitke loitsudega tugevdatud nahk pidas sekundi või paar vastu, andes mulle aega vasturünnakuks.
Musta Koja vampiirid on olemas olnud seni, kuni inimene mäletab. Neil on hunnikus vingeid vampiirivõimeid, otse Stokeri raamatust. Neil on nõrkusi ka...üüslauk, ususümbolid, päikesevalgus, voolav vesi, tuli, pea mahavõtmine. Bram Stokeri raamat rääkis kõigile, kuidas neid tappa, ja kahekümnenda sajandi algupoolel olid mustad peaaegu hävitatud. Need vampiirid, kes ellu jäid, olid omasugustest kõige arukamad, kiiremad, julmemad, elu ja surma küsimustes sajanditepikkuse kogemusega. Ennekõike surma.
Aga selles, et mõni neist on veepommiga pihta saanud, ma kahtlesin, olgu peale sajanditepikkune kogemus.
Või siis pühitsetud vee pommiga.
Hoidsin kolme sellist karbiga autos käepärast. Kahmasin ühe pihku ja virutasin hooga vampiirile näkku. Veepomm purunes ja pühitsetud vesi lärtsatas talle pähe. Seal, kus see vampiiri tabas, sähvatas hõbedane valgus ja koolnuihu lahvatas valgesse kuumuseta tulle, mis oli ere nagu magneesiumileek.
Vampiir tõi kuuldavale kähedalt kriipiva karje ja hakkas surmapiinas vappuma. Ta kukkus visklema nagu pooleldi puruks litsutud putukas. Ta vehklev käsivars lajatas vastu rooli ja metall paindus kriginal.
„Thomas!” uratasin. „Aita mind!”
Ta juba liikus. Ta kiskus turvavöö pealt, tõmbas põlved üles ja keeras vasakule. Thomas röögatas ja tõukas mõlemad jalad tugevasti vampiirile näkku. Musta Koja vampiiri füüsilisele jõule poleks Thomas vastu saanud, aga ta oli ikkagi neetult tugev. Topelthoop viskas vampiiri autost välja ja läbi valvuriputka õhukese puitseina.
Kuni vampiir nõrgalt rabeles, paisus kiuksuv lõrin raevukateks haugatusteks. Ta üritas tõusta, valge kilega kaetud silmad jõllis. Nägin, millist kahju pühitsetud vesi oli teinud. Nii umbes veerand pead oli lihtsalt läinud, vasaku kõrva kohalt kuni suunurgani välja. Pühitsetud veest jäänud põletushaavade servad hõõgusid nõrgas kuldses tules. Haavadest immitses venivate tilkadena musta sültjat vedelikku.
Võtsin järgmise veepommi ja tõstsin viskamiseks käe.
Vampiir laskis kuuldavale sisiseva raevu- ja vihakarje. Siis ta pöördus ja sööstis minema, ilma hoogu maha võtmata raginal läbi putka tagaseina. Ta põgenes tänavaotsa suunas.
„Ta pääseb minema,” ütles Thomas ja hakkas autost välja ronima.
„Ära mine,” kähvasin üle haukumise. „See on varitsus.”
Thomas jäi kõhklema. „Kust sa tead?”
„Ma tundsin tüübi ära,” ütlesin. „Ta oli Bianca maskiballil. Ainult et siis oli ta veel elus.”
Kuidagiviisi muutus Thomas veel kahvatumaks. „Üks nendest, kelle see jube Musta Koja krõõp ära pööras? See, kes oli riides nagu Hamleti psühholoog?”
„Ta nimi on Mavra. Ja nimelt.”
„Pask,” pomises ta. „Sul on õigus. See on sööt. Küllap ta on seal peidus ja jälgib meid praegu, ootab, et pimedale tänavale tormaksime.”
Proovisin rooli. See tundus veidi kange, aga toimis ikka. Olgu tervitatud vägev Sinine Põrnikas. Leidsin parkimiskoha ja keerasin sinna. Kutsika haukumisest sai jälle raevukas urin. „Mavral poleks pimedat tänavat vaja. Tal on looride peale kõvasti annet. Ta võiks kapotil istuda ja me ei näeks teda.”
Thomas tõmbas keelega üle huulte, pilk parkimisplatsil. „Arvad, et ta on tulnud linna sinu järele?”
„Muidugi, miks mitte. Ma võtsin talt võimaluse hävitada see mõõk, Amoracchius, ja ta oli Bianca liitlane selle ajani välja, kui ma tolle ära tapsin. Pealegi oleme sõjas. Mind üllatab, et ta pole varem välja ilmunud.”
„Oh sa karvane Kristus. Ta ajab mulle põrguhirmu nahka.”
„Mulle ka.” Kummardasin ja sirutasin käe juhiistme taha. Tundsin kahust saba, haarasin sellest kinni ja sikutasin kutsika välja nii õrnalt, kui sain. See oli see väike sõge sälkus kõrvaga kutsikas. Ta ei pööranud mulle tähelepanu, urises edasi ja hakkas pead ägedalt edasi-tagasi raputama. „Hea, et meil jänes pardal oli. Vampiir oleks võinud meid mõlemat õnneks võtta.”
„Mis tal suus on?” küsis Thomas.
See, mida kutsikas rappis, pääses tal hambust ja maandus Põrnika põrandale.
„Võeh,” ütlesin. „See on tolle vampiiri kõrv. Paistab, et pühitsetud vesi põletas selle puhtalt peast.”
Thomas kiikas kõrva poole ja läks näost kergelt roheliseks. „See liigutab.”
Kutsikas lõrises ja andis vingerdavale kõdunenud kõrvatükile käpaga. Võtsin selle üles nii kergelt, kui sain, ja viskasin välja. Halli-mustakirju kutsikas oli selle teguviisiga ilmselgelt rahul. Ta istus maha ja lasi suu koera moodi naeratades paokile.
„Kenad refleksid, Harry,” ütles Thomas. „Kui see vampiir sind ründas. Tõesti kenad. Minu omadest kiiremad. Kuidas pagan sa sellega hakkama said?”
„Ei saanudki. Ma kobasin selle väikese tüütuse järele, kui ta oli urisema hakanud. Tajusin vampiiri paar sekundit enne seda, kui ta mulle kallale kargas.”
„Vau,” ütles Thomas. „Räägi veel vedamisest.”
„Jep. Mul pole seda nagu enne ette tulnudki.”
Kutsikas pööras äkki ümber, näoga sinnapoole, kuhu vampiir oli põgenenud. Ta urises jälle.
Thomas tõmbus kangeks. „Kuule tead, Harry?”
„Ei, mida?”
„Ma arvan, et me peaksime sisse minema.”
Võtsin kutsika sülle ja lasin pilgul üle pimeduse käia, aga ei näinud midagi. „Parem karta, kui saada verest tühjaks lastud,” ütlesin. „Lähme.”
