Läksime Thomasega kortermajja ja leidsime valvuri, kes oleks pidanud olema väljas putkas, koos teise mehega laua taga kohvi joomast. Sõitsime liftiga kõige ülemisele korrusele. Koridoris oli ainult kaks ust ja Thomas koputas neist lähimale. Ootasime, sees lainetas ja mürtsus muusika ja plekitut vaipa oli puhastatud millegi lõvilõualõhnalisega. Thomas pidi kaks korda koputama enne, kui uks viimaks avanes.
Thomase koputuse peale avas kena naine umbes neljakümnendate keskpaigas ja temaga tuli kaasa valju muusika tõusulaine. Ta oli ehk viis jalga ja kuus tolli pikk ja ta tumepruune juukseid hoidis üleval paar söögipulka. Tal oli ühes käes virn tühjakssöödud pabertaldrikuid ja teises paar tühja plasttopsi ja seljas oli tal põlvini ulatuv smaragdroheline kootud kleit, mis tõi esile Teise maailmasõja aegse plakatitüdruku kumerused.
Ta nägu lõi kohe naeratusest särama. „Thomas, nii tore sind näha. Justine ütles, et sa tuled läbi.”
Thomas astus omakorda säravalt naeratades ettepoole ja suudles naist mõlemale põsele. „Madge,” ütles ta. „Sa näed suurepärane välja. Mida sa siin teed?”
„See on minu korter,” vastas Madge kuivalt.
Thomas naeris. „Nalja teed. Miks?”
„Vana narr moosis mind tema firmasse investeerima. Ma pean vaatama, et ta raha tuulde ei loobi. Hoian tal silma peal.”
„Selge pilt,” ütles Thomas.
„Kas ta sinu moosis viimaks näitlema?”
Thomas surus käe rinnale. „Minusuguse ujeda koolipoisi? See mõtegi paneb punastama.”
Madge naeris veidi paheliselt, toetades käe kergelt Thomase kakspealihasele. Talle kas meeldis Thomasega kõnelda või oli koridor külmem, kui arvasin. „Kes su sõber on?”
„Madge Shelly, see on Harry Dresden. Tõin ta Arturoga äriasjadest rääkima. Harry on mu sõber.”
„Päris nii ma ei ütleks.” Naeratasin kergelt ja sirutasin käe.
Ta kohmitses viivu taldrikute ja topsidega ning puhkes siis naerma. „Selle pean paraku ära jätma. Olete näitleja?” küsis Madge kaalutleval ilmel.
„Olla või mitte olla,” ütlesin. „Tööle, tööle, kurekesed.”
Ta naeratas ja noogutas kutsika poole, kes sõitis kaasa mu vasaku kaenla all. „Ja kes sinu sõber on?”
„Tema on nimetu koer. Nagu Clint Eastwood, aga karvasem.”
Ta hakkas jälle naerma ja ütles Thomasele: „Ma saan aru, miks ta sulle meeldib.”
„Ta on mõõdukalt naljakas,” jäi Thomas nõusse.
„Tal on ammu uneaeg,” ütlesin mina. „Ma ei taha jäme olla, aga mul on vaja Arturoga rääkida, enne kui püstijalu magama jään.”
„Saan aru,” ütles Madge. „Elutoas on muusika veidi liiga vali. Thomas, ma ehk juhatan teid mõlemaid kabinetti ja toon Arturo teie juurde.”
„Kas Justine on siin?” küsis Thomas. Ta hääles oli vaikne pingenoot, aga ma kahtlesin, kas Madge märkas.
„Kusagil,” ütles ta ebamääraselt. „Ma ütlen talle, et sa jõudsid kohale.”
„Aitäh.”
Järgnesime Madge’ile sviiti. Elutuba oli üsna hämar, aga ma nägin seal nii umbes kahtkümmet inimest, mehi ja naisi, osa tantsimas, teised seismas ja joomas või naermas või rääkimas nagu pidudel enamasti. Õhus oli suitsuvinet ja vaid osa sellest pärines sigarettidest. Värvilised tuled liikusid ja muutusid muusika taktis.
Jälgisin Thomast, kui me läbi toa kõndisime. Ta olek muutus vaevumärgatavalt, kuidagi nii, et tajusin seda, kuid täpselt nimetada ei suutnud. Ta ei liikunud kiiremini, aga ta sammud muutusid nagu voolavamaks. Ta vaatas toas ringi, kui me sealt läbi läksime, laud veidi langetatud, ja tõmbas endale kõigi naiste pilgu, kellest möödusime.
Mina selliseid pilke ei saanud, isegi mitte koos halli kutsikaga, kes mu käsivarrel magas. Ega ma pole Quasimodo või midagi sinnapoole, aga oli raske konkurentsi pakkuda, kui Thomas üle toa kõndis nagu kiskja ingel.
Madge juhtis meid peoruumist läbi ja väikesesse tuppa, kus olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud arvutiga. „Võtke istet, ma lähen ja otsin ta üles,” ütles ta.
„Tänan,” ütlesin ja sättisin end kirjutuslaua ääres olevale toolile. Naine väljus, lastes pilgul enne minekut viivu Thomasel püsida. Too istus lauanurgale, ilme mõtlik. „Sa paistad mõttes olevat,” ütlesin, „mis tundub kuidagi vale. Milles asi?”
„Ma olen näljane,” ütles Thomas. „Ja mõtlen. Madge on Arturo esimene eksnaine.”
„Ja ta on tema peol perenaine?” küsisin.
„Nojah. Ma ei arvanud, et kutt talle eriti meeldib.”
„Mida ta investeerimisega silmas pidas?”
Thomas kehitas õlgu. „Arturo lõi lahku ühest suuremast lääneranniku stuudiost, et asutada enda oma. Madge on tõeliselt praktiline. Ta on selline inimene, kes võib kedagi põlata, aga siiski käituda professionaalselt ja temaga koos töötada. Tema oskusi tunnustada. Kui ta arvaks, et asjal on võidušansse, siis ta ei muretseks selle üle, et eesotsas olija talle ei meeldi. Arturo uude firmasse investeerimine ei oleks tema jaoks ebaloomulik.”
„Kui suurest rahast me räägime?”
„Pole kindel,” ütles Thomas. „Seitse numbrit, võib-olla rohkem. Peaksin laskma kellelgi vaadata.”
Lasin vilet. „Palju raha.”
„Küllap vist,” ütles Thomas. Thomas oli sedavõrd rikas, et tõenäoliselt ei adunud eriti hästi dollari väärtust.
Hakkasin temalt juurde küsima, aga uks avanes ning sisenes pikk ja tarmukas viiekümnendates mees, jalas tumedad püksid ja seljas hall siidsärk, käised küünarnukkideni üles kääritud. Tal olid vägevad hõbedased lokid, mis raamisid tugevat, lühikese tumeda habemega nägu. Tal oli purjetaja päevitus, silma- ja suunurkades kahvatud naerukortsud, ja suured arukad tumedad silmad.
„Tommy!” kõmistas mees ja astus Thomase juurde. „Hei, ma lootsingi sind täna õhtul näha.” Ta rääkis tugeva aktsendiga, kindlalt kreeka omaga. Ta lõi mõlemad käed Thomase õlule ja suudles teda mõlemale põsele. „Näed hea välja, Tommy-poiss, tõesti hea. Sa peaksid minu juurde tööle tulema, mh?”
„Ma ei näe kaamera ees hea välja,” ütles Thomas. „Aga sind on ka tore näha. Arturo Genosa, see on Harry Dresden, see mees, kellest ma sulle rääkisin.”
Arturo vaatas mu pealaest jalatallani üle. „Päris pikk sell, mis?”
„Ma sõin oma hommikuhelbed ära,” ütlesin.
„Hei, krants,” ütles Arturo. Ta sügas halli kutsikat kõrva tagant. Väike koer haigutas, tõmbas korra keelega üle Arturo käe ja jäi kohe uuesti magama. „Teie koer?”
„Ajutiselt,” ütlesin. „Sain ta kliendi jaoks tagasi.”
Arturo noogutas kaalutleval ilmel. „Härra Dresden, kas te teate, kes on strega?”
„Inimene, kes tegeleb Itaalia rahvaliku nõiakunstiga,” vastasin. „Ennustused, armujoogid, viljakust andvad õnnistused ja kaitse. Nad saavad hakkama ka portsu üpris õelate needustega, meetodi abil, mida nimetatakse malocchio’ks. Kurjaks silmaks.”
Mehe kulmud kerkisid üllatusest. „Paistab, et üht-teist te teate, mh.”
„Parasjagu nii palju, et supi sisse sattuda,” ütlesin.
„Aga usute te seda?”
„Kurja silma?”
„Jah.”
„Ma olen kummalisemaidki asju näinud.”
Arturo noogutas. „Kas Tommy-poiss rääkis teile, mida ma vajan?”
„Ta rääkis, et olete mingi needuse pärast mures. Ütles, et mõned teie lähikondsed said surma.”
Arturo ilme väratas viivuks ja ma nägin, kuidas kurbus ta enesekindluse vankuma lõi. „Jah. Kaks naist. Head inimesed mõlemad.”
„Mhmh,” ütlesin. „Mis paneb teid arvama, et see oli mõeldud teile, kui oletada, et mängus oli needus?”
„Neil polnud teineteisega muud kokkupuudet,” ütles Arturo. „Nii palju kui mina tean, olin mina neil ainuke ühine asi.” Ta avas kirjutuslaua sahtli ja tõmbas välja paar jõupaberist kausta. „Aruanded,” ütles ta. „Info nende surma kohta. Tommy ütleb, et saate võib-olla aidata.”
„Võib-olla,” jäin nõusse. „Miks peaks keegi teid ära needma?”
„Stuudio,” ütles Arturo. „Keegi tahab, et firma jalgu alla ei saaks. Tahab sellele enne esimese filmi valmissaamist otsa peale teha.”
„Mida te soovite, et ma teeksin?”
„Kaitse,” ütles Arturo. „Ma tahan, et te kaitseksite võtete ajal minu meeskonda. Ma ei taha, et veel kellegagi midagi juhtuks.”
Kortsutasin kulmu. „See võib raske töö olla. Kas te teate, kes võiks tahta filmitegemist peatada?”
Arturo vaatas mind altkulmu ja marssis üle ruumi vitriinkapi juurde. Ta avas selle ja võttis välja juba avatud veinipudeli. Ta tõmbas korgi hammastega pealt ja võttis lonksu. „Kui ma seda teaksin, poleks mul vaja detektiivi palgata.”
Kehitasin õlgu. „Ma olen võlur, mitte kaardimoor. Oletusi on? Keegi, kes võiks soovida teie ebaedu?”
„Lucille,” ütles Thomas.
Arturo kiikas pahaselt Thomase poole.
„Kes on Lucille?” küsisin.
„Minu teine eksnaine,” vastas Arturo. „Lucille Delarossa. Aga tema pole sellega seotud.”
„Kust te teate?” küsisin.
„Ta ei teeks seda,” ütles ta. „Ma olen kindel.”
„Miks?”
Ta vangutas pead ja põrnitses oma veinipudelit. „Lucille... nojah. Ütleme nii, et ma ei abiellunud temaga terava mõistuse pärast.”
„Vaenulik olemiseks pole tarkust vaja,” ütlesin, ehkki mulle tegelikult ei meenunud, millal viimati mõni rumal inimene võimsa nõidusega hakkama sai. „Veel keegi? Kas neid eksnaisi on rohkem?”
Arturo lehvitas käega. „Tricia ei üritaks filmitegemist peatada.”
„Miks mitte?” küsisin.
„Tema on seal täht.”
Thomas kõõksatas. „Issake, Arturo.”
Hõbedajuukseline mees krimpsutas nägu. „Polnud valikut. Tal oli tähtajatu leping. Oleks võinud mu kohtus küpseks teha, kui ma poleks talle osa andnud.”
„Kas on olemas ka eksnaine number neli?” küsisin. „Kolme üle suudan ma arvet pidada. Kui neli on, pean hakkama asju üles kirjutama.”
„Veel mitte,” pomises Arturo. „Ma olen vallaline. Seni ainult need kolm.”
„Noh, asi seegi,” ütlesin. „Kuulge, ega ma eriti midagi teha ei saa, kui just see, kes seda needust teile kaela saadab, otse minu nina all tegutsema ei hakka. Me nimetame kurja silma moodi loitsu entroopianeeduseks ja seda on samahästi kui kuradi võimatu mingil muul viisil jälitada.”
„Minu inimesi tuleb malocchio eest kaitsta,” ütles Arturo. „Saate te seda teha?”
„Jah, kui olen kohal, kui see tuleb.”
„Kui palju see maksab?” küsis ta.
„Seitsekümmend viis tunnis pluss kulutused. Tuhat ette.”
Arturo ei kõhelnud. „Tehtud. Me hakkame filmima hommikul kell üheksa.”
„Ma pean olema lähedal. Nägemisulatuses, kui võimalik,” ütlesin. „Ja mida vähem sellest teatakse, seda parem.”
„Jep,” jäi Thomas nõusse. „Tal on legendi vaja. Kui ta avalikult peale passib, siis pahalane lihtsalt ootab, kuni ta lahkub või vetsu läheb või midagi sellist.”
Arturo noogutas. „Ta võib mul poomida.”
„Poomida?” küsisin.
„Poommikrofon,” lisas Thomas.
„Aa. See pole kuigi hea mõte,” ütlesin. „Mu võluvägi ei saa masinate ja muu säärasega eriti hästi läbi.”
Arturo nägu varjutas pahameel. „Hea küll. Produktsiooniassistent.” Miski hakkas ta pükstes siristama ja ta tõmbas taskust mobiiltelefoni. Ta tõstis käe ja astus tasa kõnelema hakates ruumi teise serva.
„Produktsiooniassistent. Mis see on?” küsisin.
„Jooksupoiss,” ütles Thomas. „Asjaajaja.” Ta tõusis rahutult.
Uksele koputati ja see avanes, et lasta sisse tüdruk, kes ei pruukinud olla niigi vana, et tohiks alkoholi juua. Tal olid tumedad juuksed, tumedad silmad ja veidi üle keskmise kasv. Tal oli seljas valge sviiter ja lühike must seelik, mis näitas julgelt jalgu, ja ta oli piltilus ka väljas olnud kena seltskonnaga võrreldes. Muidugi, viimati olin teda näinud alasti, ümber ainult punane lehv nagu jõulukingil, seega võisin olla erapoolik.
„Justine,” ütles Thomas ja tema hääles oli selline kergendustunne, mida ma tavaliselt oleksin seostanud vanaaja meremeeste hüüdega „Maa, ahoi!”. Ta astus tüdruku juurde ja tõmbas ta suudluseks enda vastu.
Justine’i põsed lõid õhetama ja ta hingeldas kergelt naerda, enne kui huuled mehe omi puudutasid, ning sulandus siis suudlusesse, nagu poleks kogu maailmas midagi muud.
Kutsikas mu käsivarrel hakkas värisema ja alla vaadates nägin teda Thomast põrnitsemas, kahust rinda raputamas kuuldamatu pahakspanev urin.
Nad ei suudelnud tegelikult kaua, aga kui Thomas viimaks suu tüdruku omalt tõstis, õhetas too näost ja ma nägin ta kõril pulssi tukslemas. Ta näol polnud mõtte ega vaoshoituse varjugi. Ta pilgu lõõsk oleks võinud mind kõrvetada, kui oleksin veidi lähemal olnud, ja korraks mõtlesin, et ta tõmbab Thomase sealsamas minu eest vaibale maha.
Selle asemel pööras Thomas ta ümber, nii et too seisis, selg vastu mehe rinda, ja tõmbas tüdruku enda vastu, teda kätega paigal hoides. Ta tundus kahvatum ja ta silmad olid muutunud veel heledamaks halliks. Ta toetas põse tüdruku juustele ja ütles siis: „Sa tunned Harryt.”
Justine silmitses mind raske, kirgliku pilguga ja noogutas. „Tere, härra Dresden.” Ta hingas läbi nina sisse ja tegi nähtava pingutuse, et mõtteid koondada. „Sul on külm,” ütles ta Thomasele. „Mis juhtus?”
„Ei midagi,” ütles Thomas kergelt.
Justine kallutas pead ja astus temast sammukese kaugemale. Thomas vaatas teda üllatunult, kuid ei püüdnud teda paigal hoida. „Ei olnud mitte midagi,” ütles tüdruk. Ta puudutas sõrmedega teise põske. „Sa oled jääkülm.”
„Ma ei taha, et sa selle üle muretseksid,” ütles Thomas talle.
Justine vaatas üle õla minu poole.
Vaatasin Arturot, kes rääkis ikka veel telefoniga, ja ütlesin siis vaikselt: „Must Koda. Ma arvan, et see oli üks Mavra kõrilõikaja.”
Justine’i silmad läksid pärani. „Oh issand. Kas keegi sai viga?”
„Ainult vampiir,” ütlesin. Viipasin ebamääraselt kutsika poole, kes oli nüüd tasa. „Kutsikas nägi, et ta tuleb.”
„Thomas,” ütles Justine üle õla tema poole vaadates. „Sa ütlesid mulle, et ei pea Mavra pärast muretsema.”
„Esiteks, me ei tea, kas see oli Mavra,” ütles Thomas. Ta vaatas mind üle Justine’i pea pilguga, mis hoiatas, et peaksin moka maas. „Ja teiseks jahtisid nad Dresdenit. Ta on siin minu kutsel, nii et ma aitasin teda natuke.”
„Saapaga vastu pead,” kiitsin takka. „Peletas ta minema.”
„Mu jumal. Härra Dresden, mul on hea meel, et teiega on kõik korras, aga seda poleks pidanud juhtuma. Thomas, me ei peaks isegi mitte linnas olema. Kui sa ei...”
Thomas pani sõrme Justine’i lõua alla ja tõmbas ta endale otsa vaatama.
Justine vabises, huuled takerdusid ja jäid liikumatuks, suu paokile ununenud. Pupillid laienesid, kuni nende ümber polnud praktiliselt üldse värvi. Ta lõi kergelt vankuma.
„Rahune,” ütles Thomas. „Ma hoolitsen kõige eest.”
Tüdruku laubale ilmus tilluke korts ja ta kogeles: „Aga... Ma ei taha, et sa... haiget saaksid.”
Thomase silmad lõid helkima. Ta tõstis kaalutletult ühe kahvatu käe ja puudutas sõrmeotsaga Justine’i kurgu all tukslevat pulssi. Siis tõmbas ta sõrme allapoole aeglases laisas spiraalis, mis lõppes pool tolli enne tüdruku rangluud. Too vabises jälle ja ta pilk muutus täiesti häguseks. Mis mõte tal ka peas oli olnud, suri vaikselt ja jättis ta vankudes seisma, tegema tasaseid mõttetuid häälitsusi kiirete hingetõmmete sekka.
Ja talle meeldis see. Paistis, et tal polnud valikut.
Kutsika vaikne urin sumises mu käenaha vastas. Viha sähvatas vaikse hoona minust läbi.
„Lõpeta,” ütlesin vaikselt. „Korista ennast ta peast.”
„See ei puutu sinusse,” vastas Thomas.
„Põrgut see ei puutu. Tõmba oma meelenõidus tagasi. Kohe praegu. Või meil sinuga tuleb ütlemist.”
Thomase pilk pöördus minule. Ta silmis välkus midagi tigedat külmas raevus ja üks käsi tõmbus rusikasse. Siis raputas ta pead ja sulges viivuks silmad. Ta hakkas rääkima enne, kui need avas.
„Mida vähem üksikasju ta teab,” ütles ta karedal pinges häälel, „seda väiksem oht teda ähvardab.”
„Oht kelle poolt?” nõudsin ma.
„Igaühe, kellele ehk ei meeldi mina või mu suguvõsa,” ütles Thomas. Ta sõnu vürtsitas hääletoon, milles oli tunda metsikut lõrinat. „Kui ta ei tea rohkem kui iga teine kiisuke, pole põhjust teda sihikule võtta. See on üks väheseid asju, mida ma tema kaitseks teha saan. Ära käi pinda, võlur, või ma hakkan selle ütlemisega ise pihta, ja hea meelega.”
Just siis lõpetas Arturo oma kõne ja tuli meie juurde tagasi. Ta jäi üllatunult silmi pilgutades viisakas kauguses seisma. „Vabandust. Jäin ma millestki ilma?”
Thomas kergitas minu poole vaadates kulmu.
Tegin sügava hingetõmbe ja ütlesin: „Ei. Lihtsalt komistasime ebamugava teema otsa. Aga me võime selle jutu praeguseks lõpetada.”
„Tore,” ütles Arturo. „Kuhu me jäimegi?”
„Ma pean Justine’i koju viima,” ütles Thomas. „Talle on täna veidi liiga palju saanud. Edu, Arturo.”
Arturo noogutas talle ja suutis naeratada. „Aitäh abi eest, Tommy-poiss.”
„Pole tänu väärt.” Ta libistas käe ümber Justine’i, teda endaga kaasa tõmmates, ja noogutas ruumist väljudes mulle. „Hiljem, Harry.”
Tõusin samuti ja küsisin Arturolt: „Kuhu sa mind homme tahad?”
Ta pani veinipudeli käest, haaras laualt märkmeploki ja kirjutas sinna aadressi. Siis tõmbas ta välja rulli rahatähti, eraldas sealt kümme ja laksatas aadressi peale tuhat dollarit sularahas. Võtsin kõik selle üles.
„Ma ei tea, kas usun teie siirusesse, härra Dresden,” ütles Arturo.
Lehvitasin rahatähtedega. „Kuni te maksate, pole mul tegelikult uskumist vajagi. Hommikul näeme, härra Genosa.”
