2

Voodisse minnes astus Lazarus kildist välja ja heitis selle riidekapi poole, mis kildi kinni püüdis, sirgeks raputas ja korralikult üles riputas. „Hästi püütud,” kommenteeris mees, heitis siis pilgu oma karvastele reitele ja muigas kuivalt: kilt oli varjanud ühe reie külge kinnitatud blastrit ja nuga teise küljes. Ta oli teadlik praegusest leebest isiklike relvade vastasest tavast, kuid tundis end ilma nendeta alasti.
Sellised tavad olid pealegi puhas lollus, vanade naiste narrus – pole olemas „ohtlikku relva”, on vaid ohtlikud mehed.
Pesuruumist väljunud, pani ta relvad enne voodisse heitmist kohta, milleni ulatus.
Ta tuli hetkega teadvusele, relv mõlemas käes... siis meenus talle, kus ta on, ta lõdvestus ja vaatas ringi, et näha, mis oli ta äratanud.
Selleks oli häältekõma ventilatsioonist. Vilets heliisolatsioon, otsustas ta, ja Mary lõbustab ilmselt külalisi – ning sel juhul ei peaks temagi voodis vedelema. Ta tõusis, värskendas end, kinnitas parimad sõbrad tagasi reitele ja läks perenaist otsima.
Kui salongi uks tema ees hääletult avanes, kostusid hääled valjult ja väga huvitavalt. Salong oli L-kujuline ja teda ei olnud näha, ta tõmbus tahapoole ja jäi häbitult kuulama. Pealtkuulamine oli korduvalt tema naha päästnud, see ei valmistanud talle sugugi piinlikkust – ta nautis seda. 
Üks mees ütles: „Mary, sa oled väga ebamõistlik! Sa tead, et armastad mind, tunnistad, et minuga abiellumine tuleks sulle kasuks. Miks sa siis ei tee seda?”
„Ma ütlesin sulle, Bork. Vanusevahe.”
„See on rumal. Mida sa ootad? Nooruslikku romantikat? Oh, ma tunnistan, et ei ole nii noor nagu sina... aga naine vajab vanemat meest, kelle poole üles vaadata, kes teda vaos hoiaks. Ma ei ole sinu jaoks liiga vana, ma olen just parimas eas.”
Lazarus otsustas, et tunneb seda tüüpi juba piisavalt hästi, et too talle ei meeldiks. Vinguv hääl.
Mary ei vastanud. Mees jätkas: „Igatahes, mul on selle koha pealt üllatus. Ma soovin, et saaksin sulle kohe rääkida, aga... noh, see on riigisaladus.”
„Ära siis räägi. See ei muuda mingil juhul mu meelt, Bork.”
„Oh, aga see muudab! Mmm... ma räägin sulle – ma tean, et sind võib usaldada.”
„Bork, sa ei peaks eeldama, et...”
„See pole tähtis, see saab nagunii mõne päeva pärast avalikuks. Mary... ma ei saa sinu jaoks kunagi vanaks!”
„Mida sa silmas pead?” Lazarus leidis, et naise hääletoon oli ühtäkki kahtlustav. 
„Just seda, mida ma ütlesin. Mary, nad avastasid igavese nooruse saladuse!”
„Mida? Kes? Kuidas? Millal?”
„Haa, nüüd sa oled huvitatud, kas pole? Hüva, ma ei jäta sind teadmatusse. Sa tead neid vanamehi, kes nimetavad end Howardi perekonnaks?”
„Jah... ma olen neist muidugi kuulnud,” sõnas Mary aegamisi. „Mis nendega on, nad on ju petised?”
„Sugugi mitte. Ma tean. Administratsioon on salaja nende väiteid uurinud. Mõni neist on vaieldamatult üle saja aasta vana, kuid ikka veel noor!”
„Seda on väga raske uskuda.”
„See on sellegipoolest tõsi.”
„Hüva... kuidas nad seda teevad?”
„Ahaa! Siin ongi konks. Nad väidavad, et see on lihtsalt pärilikkus, et nad elavad kaua, sest nad pärinevad pikaealistest. Aga see on totrus, see ei lähe kokku teaduslikult kindlakstehtud faktidega. Administratsioon kontrollis seda väga põhjalikult ja vastus on selge: neil on noorena püsimise saladus.”
„Sa ei saa selles kindel olla.”
„Oh, ole nüüd, Mary! Sa oled armas tüdruk, kuid sead kahtluse alla maailma parimate teadlaste ekspertarvamuse. Pole midagi. Siit tuleb konfidentsiaalne osa. Meil pole veel nende saladust, aga saame selle varsti kätte. Nad tuleb ilma kisa-kära ja avaliku etteteatamiseta kinni võtta ja üle kuulata. Me uurime saladuse välja – ja sina ja mina ei saa kunagi vanaks! Mis sa sellest arvad? Ah?”
Mary vastas väga vaikselt, peaaegu kuulmatult: „Oleks tore, kui kõik saaksid kaua elada.”
„Mida? Jah, küllap oleks. Aga igal juhul saame meie sinuga ravi, mis iganes see ka poleks. Mõtle meie peale, kallis. Aastast aastasse õnnelikku, nooruslikku abielu. Mitte vähem kui sajand. Võib-olla isegi...”
„Oota üks hetk, Bork. See „saladus” ei olegi igaühe jaoks?”
„Nojah, see... on kõrgetasemelise poliitika küsimus. Rahvastikusurve on praegugi üsna keeruline probleem. Praktikas võib osutuda vajalikuks piirduda ainult hädavajalike töötajate – ja nende naistega. Kuid ära murra selle pärast oma armsat peakest, sina ja mina, me saame selle.”
„Sa tahad öelda, et ma saan selle, kui ma sinuga abiellun.”
„Mm... nii pole ilus öelda, Mary. Ma teeksin sinu heaks kõike, mis on minu võimuses, sest ma armastan sind. Aga see oleks erakordselt lihtne, kui sa minuga abielluksid. Ütle nüüd, et sa teed seda.”
„Jätame selle korraks. Mil moel sa arvad seda saladust neilt kätte saavat?”
Lazarus võis mehe teadvat noogutust peaaegu kuulda. „Oh, küllap nad juba räägivad!”
„Kas sa tahad öelda, et saadaksid nad Coventrysse, kui nad seda ei tee?”
„Coventrysse? Hmm! Sa ei saa olukorrast üldse aru, Mary, see pole mingi väike süütegu.
See on reetmine – kogu inimkonna reetmine. Me kasutame vahendeid! Meetodeid, mida kasutasid prohvetid... kui nad keelduvad vabatahtlikust koostööst.”
„Kas sa räägid tõsiselt? Aga, see oleks vastuolus Paktiga!”
„Pakt olgu neetud! See on elu ja surma küsimus – kas sa arvad, et me laseme paberitükil end takistada? Fundamentaalsetes asjades ei saa järgida kõiki juriidilisi nüansse: on asju, mille nimel mehed elavad ja mille nimel võitlevad surmani. Ja see ongi just see. Need... need kaabakad on nagu koer heintel, püüdes elu endale hoida, mitte meiega jagada. Kas sa arvad, et kummardame sellises hädaolukorras „kommete” ees?”
Mary vastas vaiksel kohkunud häälel: „Kas sa tõesti arvad, et nõukogu rikub Pakti?”
„Kas ma arvan? Tegevnõukogu otsused salvestati eile õhtul. Volitasime Administraatorit kasutama „täielikku otstarbekust”.”
Lazarus pingutas järgnenud pikas vaikuses kõrvu. Lõpuks ütles Mary: „Bork...”
„Jah mu kallis?”
„Sa pead selle osas midagi ette võtma. Te peate selle peatama.”
„Peatama? Sa ei tea, mida sa räägid. Ma ei saaks seda teha ja ma ei teeks, isegi kui saaksin.”
„Aga sa pead. Pead veenma nõukogu. Nad teevad vea, traagilise vea. Neile vaestele inimestele survet avaldades pole midagi võita. Saladust ei ole!”
„Mida? Sa ärritad end, mu kallis. Sa sead oma arvamuse ülemaks planeedi parematest ja targematest meestest. Usu mind, me teame, mida teeme. Meile ei meeldi karmide meetodite kasutamine rohkem kui sulle, aga see on üldise hüvangu huvides. Kuule, mul on kahju, et selle teema üldse üles võtsin. Loomulikult oled sa pehme ja õrn ja sooja südamega ning ma armastan sind selle eest. Miks mitte abielluda minuga ja mitte vaevata oma pead ühiskondliku poliitikaga?”
„Abielluda sinuga? Ei iial!”
„Oh, Mary, sa oled endast väljas. Ütle mulle üks hea põhjus, miks mitte?”
„Ma ütlen sulle, miks! Sest ma olen üks neist inimestest, keda te plaanite taga kiusata!” Veel üks paus. 
„Mary... sa pole päris terve.”
„Ma ei ole terve, mis? Ma olen nii terve, kui inimene võib minu vanuses olla. Kuula mind, sa lollpea! Mul on lapselapsed, kes on sinust kaks korda vanemad. Olin siin, kui Esimene Prohvet riigi üle võttis. Olin siin, kui Harriman lasi välja esimese kuuraketi. Sa ei olnud isegi veel lalisev lapsuke – sinu vanavanemad polnud veel kohtunudki, kui mina olin täiskasvanud ja abielus. Ja seal sa seisad ja pakud muhedalt välja minu ja minusuguste tagakiusamise, isegi piinamise. Abielluda sinuga? Pigem abiellun mõne oma lapselapsega!”
Lazarus nihutas oma raskuskeset ja libistas parema käe kildi klapi alla, oodates, et kohe läheb jamaks. Pole kahtlustki, et naisterahvas valib kõige ebasobivama hetke, et kõik välja prahvatada.
Ta ootas. Borki vastus oli kaalutletud – kirglikkus asendunud kogenud autoriteetse mehe hääletooniga: „Rahune, Mary. Istu maha, ma hoolitsen su eest. Kõigepealt tahan, et võtaksid rahustit. Siis ma hangin kogu linna – kogu riigi – parima psühhoterapeudi. Kõik saab korda.”
„Ära puuduta mind!”
„Kuule nüüd, Mary...”
Lazarus astus tuppa ja suunas blastri Vanningu poole. „Kas see ahv tülitab sind, õeke?”
Vanning pööras järsult ümber. „Kes teie olete?” nõudis ta nördinult. „Mida te siin teete?”
Lazarus pöördus endiselt Mary poole. „Ütle üks sõna, õeke, ja ma lõikan ta küllalt väikesteks tükkideks, et neid peita saaks.”
„Ei, Lazarus,” vastas Mary, saanud hääle kontrolli alla. „Tänan sind sellegipoolest. Palun pane relv ära. Ma ei tahaks, et midagi sellist juhtuks.”
„Okei.” Lazarus torkas relva kabuuri, kuid jättis käe pidemele.
„Kes te olete?” kordas Vanning. „Mida see sissetung tähendab?”
„Ma tahtsin seda just sinult küsida, kutt,” ütles Lazarus leebelt, „aga olgu pealegi. Ma olen veel üks nendest vanadest krõnksudest, keda sa taga otsid... nagu Mary siin.”
Vanning uuris teda pingsalt. „Huvitav...” ütles ta. Ta vaatas tagasi Mary poole. „See pole võimalik, see on ennekuulmatu. Sellegipoolest ei tee paha teie loo uurimine. Mul on küllaga, mille alusel teid kinni pidada, igatahes pole ma ealeski näinud selgemat antisotsiaalse atavismi juhtumit.” Ta suundus videotelefoni poole.
„Parem hoia sellest telefonist eemale, semu,” ütles Lazarus kiiresti ja lisas Maryle: „Ma ei puuduta oma relva, õeke. Ma kasutan nuga.”
Vanning peatus. „Olgu, olgu,” ütles ta nördinult, „pane oma vibrotera ära. Ma ei helista siit.”
„Vaata uuesti, see ei ole vibrotera. See on teras. Teeb korraliku augu.”
Vanning pöördus Mary Sperlingi poole. „Ma lahkun. Kui sa oled tark, siis tuled minuga.” Mary raputas pead. Vanning näis nördinud, ta kehitas õlgu ja vaatas otsa Lazarus Longile. „Mis puutub teisse, söör, siis teie primitiivsed kombed on teile tõsise probleemi tekitanud. Teid arreteeritakse varsti.”
Lazarus heitis pilgu laeluugile. „Meenutab mulle Venusburgi patrooni, kes tahtis mind arreteerida.”
„Jaa?”
„Ma olen temast tunduvalt kauemaks ellu jäänud.”
Vanning avas vastamiseks suu – pöördus siis ootamatult ja lahkus nii kiiresti, et välisuksel oli vaevu aega ta ninaotsa vältida. Kui uks kinni plaksatas, ütles Lazarus mõtisklevalt: „Ma pole aastaid kohanud nii raskesti veendavat meest. Vean kihla, et ta pole kunagi elus steriliseerimata lusikat kasutanud.”
Mary näis jahmununa, kuid hakkas siis itsitama. Lazarus pöördus tema poole. „Rõõm näha, et oled heas tujus, Mary. Arvasin miskipärast, et oled endast väljas.”
„Ma olingi. Ma ei teadnud, et sa pealt kuulad. Pidin käigu pealt improviseerima.”
„Kas ma segasin?”
„Ei. Mul on hea meel, et sa tulid, aitäh. Aga nüüd peame kiirustama.”
„Tõenäoliselt. Ma usun, et tal oli tõsi taga – varsti otsib mind proktor. Võib-olla ka sind.”
„Seda ma mõtlesingi. Nii et lähme siit ära.”
Mary oli mõne minuti pärast valmis lahkuma, kuid väliskoridori astudes nägid nad meest, kelle käisepael ja hüpokomplekt reetsid temas proktori. „Teie teenistuses,” ütles ta. „Otsin kodanikku, kes viibib koos kodanik Mary Sperlingiga. Kas saaksite mulle teed juhatada?”
„Muidugi,” nõustus Lazarus. „Ta elab seal taga.” Ta osutas koridori kaugemasse otsa. Kui rahuvalvur osutatud suunda vaatas, koputas Lazarus talle blastrikabaga ettevaatlikult kuklasse, pisut vasakule, ja püüdis lõtvunud keha kinni.
Mary aitas Lazarusel raske koorma korterisse sikutada. Mees põlvitas politseiniku kõrvale, otsis läbi tema hüpokomplekti, võttis täidetud süstla ja süstis teda. „Sedaviisi,” ütles ta, „see hoiab ta paar tundi unisena.” Seejärel kissitas ta hüpokomplekti vaadates mõtlikult silmi ja võttis selle proktori vöölt. „Sellest võib veelgi kasu olla. Igatahes ei tee halba see kaasa võtta.” Hetke mõelnud, võttis ta proktorilt ka rahuvalvuri käesideme ja pani ka selle oma kotti.
Nad väljusid uuesti korterist ja laskusid parkimistasandile. Kui nad üles rambile veeresid märkas Lazarus, et Mary oli valinud North Shore’i suunakoodi. „Kuhu me läheme?” küsis ta.
„Perede peakorterisse. Pole minna kuhugi mujale, kus meid ei kontrollitaks. Aga me peame end kuni pimedani kusagil maakohas peitma.”
Kui auto oli suundjuhtimisel põhja poole teel, palus Mary end vabandada, et teha mõneminutiline uinak. Lazarus jälgis mõne miili jagu maastikku ja tukastas siis samuti.
Neid äratas alarm ja auto, mis vähendas kiirust, kuni jäi seisma. Mary sirutas käe välja ja lülitas alarmi välja. „Kõik autod alluvad kohalikule liikluskontrollile,” kõlas hääl. „Liikuge kontrolliks lähima liikluskorraldustorni juurde kiirusega 20. Kõik autod alluvad kohalikule liikluskontrollile. Liikuge kont...”
Ta lülitas selle ka välja. „No nii, see on meie pärast,” ütles Lazarus rõõmsalt. „On sul mõtteid?”
Mary ei vastanud. Ta vaatas välja ja uuris ümbrust. Terastara eraldas kontrollitud kiirteed, mida mööda nad sõitsid, kontrollivabast kohaliku liikluse ribast neist umbes viiskümmend jardi paremal, kuid vähemalt kilomeetri jagu ettepoole ei leidunud teevahetuseks ühtegi kaldteed – ja järgmise kaldtee juures oli muidugi ka torn, kus nad pidanuks kontrolli läbima. Ta käivitas auto uuesti ja kogudes kiirust sõitis käsijuhtimisel mööda peatunud või aeglaselt sõitvatest liiklejatest. Kui nad jõudsid tõkke lähedale, tundis Lazarus, kuidas ta polsterdusse suruti, auto kerkis ja sööstis ettepoole, ületades tõkke mõnekümne sentimeetri jagu. Mary lasi teisel pool uuesti rattad maha.
Põhja poolt lähenes mööda sama sõidurada auto. Teine auto ei sõitnud rohkem kui üheksakümnega, kuid nende ilmumine tuli juhile ootamatult – tal polnud põhjust arvata, et tühjal teel sõidab talle eikusagilt vastu mingi auto. Mary oli sunnitud põikama vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule. Auto kaldus ja tõusis tagarattale, viseldes güro terashaardes. Mary sai masina uuesti kontrolli alla, herkuliin vastu klaasi koledalt krigisemas, kui tagaratas püüdis haardumispinda leida.
Lazarus lõdvestas lõualihased ja hingas pahinal välja. „Vau!” ohkas ta. „Loodan, et me ei pea seda uuesti tegema.”
Mary vaatas talle naeratades otsa. „Naisjuhid ajavad sind närvi?”
„Oh ei, ei, sugugi mitte! Ma lihtsalt soovin, et hoiataksid mind, kui midagi sellist juhtuma hakkab.”
„Ma ei teadnud seda isegi,” tunnistas naine ja jätkas siis murelikult: „Ma ei tea, mida edasi teha. Arvasin, et saame linnast väljas pimedani peitu pugeda... aga ma pidin seda tõket ületades pisut oma kaarte avama. Nüüdseks on keegi sellest tornile ette kandnud. Hmm.”
„Miks oodata pimedat?” küsis mees. „Miks mitte sinu Dick Dare’i loominguga lihtsalt järve äärde hüpata ja lasta sel koju ujuda?”
„See ei meeldi mulle,” ütles Mary närviliselt. „Ma olen juba liigagi palju tähelepanu äratanud. Maa-autoks maskeeritud trimobiil on mugav, aga... kui keegi näeb meid sellega sukeldumas ja proktorid sellest kuulevad, arvab keegi vastuse ära. Siis hakkavad nad kalastama, proovides kõike alates seismograafist kuni sonarini ja taevas teab, mida veel.”
„Aga kas peakorter pole siis kaitstud?”
„On muidugi. Aga millegi nii suure leiavad nad üles – kui teavad, mida otsivad, ja jätkavad otsimist.”
„Sul on muidugi õigus,” lausus Lazarus aeglaselt. „Noh, me ei taha kindlasti uudishimulikke proktoreid peakorterisse juhtida. Mary, ma arvan, et meil on parem su auto maha jätta ja minekut teha.” Ta kortsutas kulmu. „Ükskõik kuhu, välja arvatud peakorterisse.”
„Ei, see peab olema peakorter,” vastas naine teravalt. 
„Miks? Kui sa jälitad rebast, siis ta...”
„Ole korraks vait! Ma tahan midagi proovida.” Lazarus vaikis, Mary sõitis ühe käega, tehes teisega midagi kindalaekas.
„Vasta,” ütles hääl. „Elu on lühike,” ütles Mary.
Nad vahetasid paroole. „Kuule,” jätkas Mary kiirustades, „ma olen hädas – saatke mulle abi.”
„Okei.”
„Kas basseinis on allveelaev?”
„Jah.”
„Tore! Määra mu asukoht ja too nad kohale.” Ta selgitas kiiruga, mida ta täpselt tahab, peatudes korraks, et küsida Lazaruselt, kas too oskab ujuda. „See on kõik,” ütles ta lõpuks, „Lase käia! Meil napib minuteid.”
„Pea kinni, Mary!” protesteeris hääl. „Sa tead, et ma ei saa päeva ajal allveelaeva välja saata, kindlasti mitte tuuletul päeval. Liiga lihtne on...”
„Kas sa teed seda või ei!”
Kolmas hääl sekkus. „Mary, ma kuulsin seda – olen Ira Barstow. Me tuleme sulle järele.”
„Aga...” vaidles esimene hääl.
„Aitab, Tommy. Lihtsalt hoolitse oma kahurite eest ja too mind kohale. Kohtumiseni, Mary.”
„Hästi, Ira!”
Peakorteriga rääkides oli Mary kiirust vähendamata ja ringi vaatamata pööranud kohalikult teelt sillutamata teele, mida mööda ta sõitis eelmiselgi õhtul. Lazarus pigistas hambad kokku ja hoidis kinni. Nad möödusid päevinäinud sildist: „SAASTATUD PIIRKOND, JÄTKAKE OMAL VASTUTUSEL”, mida ilustas tavapärane lilla ristikuleht. Lazarus põrnitses seda ja kehitas õlgu – ta ei leidnud, et mõni neutron võinuks olukorra ohtlikkust praegu suurendada.
Mary peatas auto järsult kidurate puude salus mahajäetud tee lähedal. Järv lebas nende jalge ees madala kaljupanga taga. Mary vabastas turvavöö, süütas sigareti ja lõdvestus. „Nüüd me ootame. Kulub vähemalt pool tundi, enne kui nad meieni jõuavad, hoolimata sellest, kui kõvasti Ira kannuseid annab. Mis sa arvad Lazarus, kas meid nähti siia keeramas?”
„Ausalt öeldes, Mary, olin liiga hõivatud, et vaadata.”
„Keegi ei käi siin kunagi, mõni kergemeelne poisijõmpsikas välja arvatud.” („... või plika,” lisas Lazarus endamisi.) Valjusti ütles ta: „Märkasin seal taga radiatsiooni silti. Kui „kuum” siin on?”
„Siin? – Ah ei, pole põhjust muretseda, kui sa just ei otsusta siia maja ehitada. Meie oleme „kuumad”. Kui me ei peaks kommunikaatori lähedusse hoidma, siis me...”
Kommunikaator tegi häält. „Hüva, Mary. Otse sinu ees.” Mary näis üllatunud. „Ira?”
„Ira räägib, aga ma olen ikka veel peakorteris. Pete Hardy oli Evanstonis, seega saatsime ta teie juurde. Kiirem.”
„Olgu, aitäh!” Mary pöördus, et Lazarusega rääkida, kuid too puudutas tema kätt. „Vaata selja taha.”
Vähem kui saja meetri kaugusel maandus helikopter. Kolm meest sööstsid sellest välja.
Nad kandsid proktori vorme.
Mary tõmbas autoukse lahti ja rebis ühe liigutusega kleidi seljast. Ta pöördus ja hüüdis: „Tule!”, pistis käe veel korraks autosse ja tõmbas juhtpaneelilt ühe naastu lahti. Ta pani jooksu.
Lazarus avas kildi vööpandla ja jooksis sellest välja, järgnedes Maryle pangale. Mary tantsiskles sealt alla, Lazarus laskus pisut ettevaatlikumalt, kirudes teravaid kive. Auto plahvatuse lööklaine raputas neid, kuid kaljupank oli kaitseks.
Nad sukeldusid vette üheaegselt.
Väikese allveelaeva õhulüüs mahutas vaevu ühtainust inimest. Lazarus lükkas Mary esimesena sisse ja üritas talle laksu anda, kui too vastu pani, kuid avastas, et laksu andmine ei toimi vee all.
Siis veetis ta lõputult aega, vähemalt nii see tundus, arutledes, kas tal õnnestuks vett hingata või mitte. „Mis on kalal, mida minul ei ole?” küsis ta endalt, kui välimine riiv tema käe all liigatas ja tal õnnestus end sisse vingerdada.
Möödusid piinavad üksteist sekundit, mis kulusid õhulüüsi veest tühjenemiseks, kuni tal tekkis võimalus vaadata, millist kahju (kui üldse) oli vesi teinud tema blastrile.
Mary ütles kiirustades kiprile: „Kuule, Pete – seal on kolm proktorit, vingujaga. Minu auto paiskus neile näkku just siis, kui me vette hüppasime. Aga kui nad pole kõik surnud või vigastatud, leidub seal mõni tark poiss, kes nuputab välja, et meil oli ainult üks koht, kuhu minna – vee alla.
Peame siit eemale saama, enne kui nad meid õhust otsima hakkavad.”
„See mäng on kaotatud,” kurtis Pete Hardy, toksides rääkimise ajal klahve. „Isegi kui otsing on ainult visuaalne, pean ma täieliku peegelduse ringist välja pääsema ja väljapoole jääma rutem, kui nad õhku tõusevad, kuid ma ei jõua.” Siiski sööstis väike allveelaev rahustavalt kiiresti edasi.
Mary muretses, kas helistada allveelaevast peakorterisse. Ta otsustas seda mitte teha, see lihtsalt suurendaks ohtu nii vee all olijatele kui ka peakorterile endale. Seega püüdis ta rahuneda ja ootas, surutud ahtale, kahe jaoks liiga kitsale reisijaistmele. Peter Hardy sukeldus sügavasse vette, riivas põhja ja korjas üles Muskegon-Gary põhjamajakad, tehes end sel moel nähtamatuks.
Selleks ajaks, kui nad peakorteri basseinis pinnale kerkisid, oli Mary otsustanud loobuda kõigist füüsilistest sidevahenditest, isegi peakorteri hoolikalt varjestatud seadmetest. Selle asemel lootis ta leida telepaati perekondade ülalpeetavate seast, kes oleks valmis tegutsema ja kättesaadav. Telepaate leidus Howardi perekonnas napilt, nagu ka ülejäänud populatsioonis, kuid sama sugulusaretus, mis oli säilitanud ja tugevdanud nende ebatavalist pikaealisust, oli säilitanud ja tugevdanud heade geenide kõrval ka halbu: neil esines ebatavaliselt suur protsent füüsilisi ja vaimseid defekte. Perede geneetilise kontrolli juhtgrupp töötas jätkuvalt ülesandega, kuidas vabaneda halbadest tüvedest, säilitades samas pikaealisuse tüve, kuid paljude põlvkondade jooksul maksid nad oma pika eluea eest rohkete defektidega.
Kuid peaaegu viis protsenti defektsetest olid telepaatiliselt sensitiivsed.
Mary läks Lazarus Longiga otse peakorteris asuvasse varjupaika, kus hooldati osa nende ülalpeetavatest. Ta kõnetas matrooni. „Kus on väike Stephen? Ma vajan teda.”
„Vaiksemalt,” noomis matroon. „Puhketund – praegu ei saa.”
„Janice, mul on teda vaja,” käis Mary peale. „Sellega ei saa oodata. Ma pean saatma sõnumi korraga kõigile peredele.”
Matroon pani käed puusa. „Minge sellega kommunikatsiooniosakonda. Sa ei saa tulla siia suvalisel ajal mu lapsi häirima. Ma ei luba seda.”
„Janice, palun! Ma ei julge kasutada midagi peale telepaatia. Sa tead, et ma ei teeks seda asja-eest-teist-taga.
Vii mind Stepheni juurde.”
„Kui ma seda teeksingi, poleks sul sellest vähimatki kasu. Väikesel Stephenil on täna üks halbadest päevadest.”
„Siis vii mind kõige tugevama sensitiivi juurde, kes saab töötada. Kiiresti, Janice! Sellest võib sõltuda igaühe ohutus.”
„Kas sinu saatsid usaldusisikud?”
„Ei, ei! Polnud aega!”
Matroon kõhkles endiselt. Samal ajal kui Lazarus püüdis meenutada, kui kaua on möödunud ajast, kui ta oli mõnele daamile virutanud, andis naine järele. „Hea küll – sa võid kohtuda Billyga, kuigi ma ei tohiks seda lubada. Pane tähele, ära väsita teda.” Ikka veel pahurana juhatas ta nad koridori mööda edasi, mööda mitmest rõõmsailmelisest toast ja sisenes ühte neist. Lazarus nägi olevust voodis ja pööras pilgu kõrvale.
Matroon läks kapi juurde ja naasis hüpodermilise süstlaga. „Kas ta töötab hüpnootikumi all?” küsis Lazarus.
„Ei,” vastas matroon külmalt, „teda peab stimuleerima, et ta meist üldse teadlik oleks.” Ta tupsutas nahka eemaletõukava kuju käel ja tegi süsti. „Lase käia,” ütles ta Maryle ja vajus süngesse vaikusesse.
Voodis lebav olend liigatas, silmad pöörlesid sihitult, siis näisid fookustuvat. Ta naeratas. „Tädi Mary!” ütles see. „Oooh! Kas sa tõid Billy-poisile midagi?”
„Ei,” vastas Mary õrnalt. „Seekord mitte, kullake. Tädi Maryl oli liiga kiire. Järgmine kord? Üllatus? Kas see sobib?”
„Hea küll,” tuli kuulekas vastus.
„Hea poiss.” Mary sirutas käe ja sasis olevuse juustes, Lazarus vaatas uuesti kõrvale. „Kas Billy-poiss teeb midagi tädi Mary heaks? Suure, suure teene?”
„Muidugi.”
„Kas sa kuuled oma sõpru?”
„Oh, muidugi.”
„Kõiki neid?”
„Noh, jah. Enamasti nad ei ütle midagi,” lisas Billy. 
„Võta nendega ühendust.”
Pärast väga lühikest pausi ütles Billy: „Nad kuulsid mind.”
„Hästi! Kuula nüüd hoolega, Billy-poiss: kõigile perekondadele – tungiv hoiatus! Räägib vanem Mary Sperling. Tegevnõukogu otsuse põhjal arreteerib Administraator iga avalikkusele teadaoleva liikme. Nõukogu andis loa kasutada „kõiki otstarbekohaseid vahendeid” ja minu kaine mõistus ütleb, et nad on otsustanud kasutada mis tahes vahendeid, sõltumata Paktist, et püüda meilt välja pigistada niinimetatud pika elu saladust. Nad kavatsevad kasutada isegi prohvetite inkvisitsiooni poolt väljatöötatud piinamisi!” Mary hääl katkes. Ta tegi pausi ja kogus end. „Asuge tegutsema! Otsige oma liikmed üles, hoiatage neid, varjake neid! Teil võivad olla jäänud vaid loetud minutid nende päästmiseks!”
Lazarus puudutas ta kätt ja sosistas midagi. Mary noogutas ja jätkas:
„Kui mõni pereliige arreteeritakse, päästke ta vahendeid valimata! Ärge püüdke apelleerida Paktile, ärge raisake aega õigluse üle vaieldes, päästke ta! Hakake peale!”
Ta vaikis ja ütles siis väsinud õrna häälega: „Kas nad kuulsid meid, Billy-poiss?”
„Muidugi.”
„Kas nad räägivad oma rahvale?”
„Mh-hmh. Kõik peale Hobuse-Jimmie. Ta on minu peale vihane,” lisati usalduslikult.
„Hobuse-Jimmie? Kus ta on?”
„Aa, kus ta elab.”
„Montrealis,” sekkus matroon. „Seal on veel kaks sensitiivi – teie sõnum jõudis kohale. Oled sa lõpetanud?”
„Jah...” ütles Mary kahtlevalt. „Aga võib-olla oleks parem, kui mõni muu asukoht seda kordaks.”
„Ei!”
„Aga, Janice...”
„Ma ei luba seda. Ma usun, et pidid selle teate välja saatma, aga ma tahan Billyle nüüd antidooti anda. Seega hakake minema.”
Lazarus võttis Maryl käest. „Tule, lapsuke. See kas läks läbi või ei läinud, sa andsid endast parima. Hea töö, tüdruk.”
Mary läks usaldusisikutele täielikku aruannet esitama, Lazarus suundus omi asju ajama. Ta läks tuldud teed pidi tagasi, otsides meest, kes poleks liiga hõivatud, et teda aidata. Esimesed, kelle ta leidis, olid valvurid basseini sissepääsu juures. „Teie tee...” alustas ta.
„Teie teenistuses,” vastas üks neist. „Otsite kedagi?” Ta heitis uudishimuliku pilgu peaaegu täiesti alasti Longile, ja pööras silmad uuesti kõrvale – see, kuidas keegi riietus või ei riietunud, oli igaühe isiklik asi.
„Mingis mõttes,” tunnistas Lazarus. „Kuule, semu, tead sa siinkandis kedagi, kes laenaks mulle kilti?”
„Sa just leidsid ühe,” vastas valvur sõbralikult. „Võta juhtimine üle, Dick, olen minuti pärast tagasi.” Ta juhatas Lazaruse meeste ruumidesse, andis talle varustuse, aitas tal kuivatada pauna koos selle sisuga ega maininud tema karvastele reitele kinnitatud arsenali. See, kuidas vanemad käitusid, polnud tema asi ja paljud neist olid privaatsuse küsimuses enamikust inimestest tundlikumadki. Ta nägi, kuidas tädi Mary Sperling tuli paljana ujumast, kuid ei üllatunud, kuna oli kuulnud Ira Barstow’d Pete’ile veealuse pealevõtu kohta korraldusi jagamas. See, et vanem otsustas riistvaraga koormatult koos Maryga järves supelda, üllatas teda, kuid mitte nii palju, et ta oma kombed unustanuks.
„Kas teil on veel midagi vaja?” küsis ta. „Kas need kingad sobivad?
„Piisavalt hästi. Suur tänu, semu.” Lazarus silus laenatud kilti. See oli tema jaoks natuke liiga pikk, kuid mõjus rahustavalt. Ta arvas, et niudevööl pole häda midagi – kui oled Veenusel. Kuid ta polnud Veenuse kommetest kunagi eriti hoolinud. Pagan võtaks, mees peaks ikka riides olema. „Palju parem tunne,” nentis ta. „Aitäh veelkord. Muide, kuidas su nimi on?”
„Edmund Hardy, Foote’i perekonnast.”
„Tõesti? Kellest põlvned?”
„Charles Hardy ja Evelyn Foote. Edward Hardy-Alice Johnson ja Terence Briggs-Eleanor Weatheral. Oliver...”
„Sellest piisab. Seda ma arvasingi. Sa oled üks mu lapselapselapselapsi.”
„Oo, see on huvitav,” märkis Hardy. „Teeb meist ühe kuueteistkümnendiku osas sugulased, kas pole – kui ristumisi mitte arvesse võtta. Kas ma tohin teie nime küsida?”
„Lazarus Long.”
Hardy raputas pead. „See  ei klapi. Minu liinis sellist ei ole.”
„Võta selle asemel Woodrow Wilson Smith. Selle nimega ma alustasin.”
„Oh, see! Jah, muidugi. Aga ma arvasin, et te olete... ee...”
„Surnud? No ma ei ole.”
„Oh, ma ei mõelnud üldse seda,” protesteeris Hardy punastades anglosaksiliku otsekohesuse peale. Ta lisas kähku: „Mul on hea meel, et juhtusin teiega kokku, vaarisa. Olen alati tahtnud kuulda pealtnägija jutustust 2012. aasta perede koosolekust.”
„See oli enne sinu sündi, Ed,” ütles Lazarus tõredalt, „ja ära kutsu mind vaarisaks.”
„Vabandust, söör – ma tahtsin öelda vabandust, Lazarus. Kas ma saan veel midagi teie heaks teha?”
„Ma poleks pidanud ärrituma. Aga jah, sa saaksid. Kus ma leiaksin suutäie hommikusööki? Mul oli kuidagi kiire hommik täna.”
„Muidugi.” Hardy viis Lazaruse poissmeeste söögituppa, pani tema eest automaatkoka tööle, võttis oma vahtkonnakaaslasele ja endale kohvi ning lahkus. Lazarus sõi ära „suutäie hommikusööki”: umbes kolm tuhat kalorit särisevaid vorste, mune, keedist, sooje saiakesi, koorekohvi ja mitmesuguseid lisandeid, sest ta lähtus eeldusest, et võimaluse avanedes tuleb paagid täita, kuna iial pole teada, kui kaugele peab jõudma, enne kui avaneb uus võimalus tankida. Tüki aja pärast nõjatus ta tahapoole, röhitses, korjas nõud kokku ja pistis jäätmeahju ning läks siis uudisboksi otsima.
Ta leidis ühe väljaspool halli poissmeeste raamatukogust. Ruumis polnud kedagi peale ühe mehe, kes välimuse poolest näis olevat umbes sama vana kui Lazarus. Sellega sarnasus lõppes, võõras oli sihvakas, pehmete näojoontega ja erinevalt Lazaruse hallisegusest puhmast katsid tema pead hoolikalt seatud porgandikarva juuksed. Võõras kummardus uudiste vastuvõtja kohale, silmad mikrovaaturile surutud.
Lazarus köhatas valjult ja ütles: „Tere.”
Mees tõstis pea ja hüüatas: „Oh! Vabandust, ma ehmatasin. Kas saan aidata?”
„Ma otsisin uudisboksi. Ega sa pole vastu, et näidata uudiseid ekraanil?”
„Sugugi mitte.” Väiksem mees tõusis, vajutas tagasikerimise nuppu ja seadis juhtnupud projektsioonile. „Mõni konkreetne teema?”
„Ma tahtsin näha,” ütles Lazarus, „kas meie – perekondade – kohta on mingeid uudiseid.”
„Olen isegi neid jälginud. Võib-olla oleks parem kasutada heliriba ja lasta sellel otsida.”
„Hästi,” nõustus Lazarus ligi astudes ja lülitas seadme heli peale. „Mis on koodsõna?” 
„Metuusala.”
Lazarus sisestas koodi, seade sahises ja esitas kiiresti kanaleid skaneerides jutukatkeid ja ketras neid välistades edasi, seejärel aeglustus võiduka klõpsuga ja sealt kostis „PÄEVA FAKTID – ainus Kesk-Lääne uudisteagentuur, mis tellib kõiki suuremaid võrke. Renditud videokanal Luna Cityga. Tri-S-korrespondendid kogu süsteemis. Esimene, kiireim ja parim! Lincoln, Nebraska: Õpetlane mõistab hukka pikaealised! Doktor Witwell Oscarsen, Bryani Lütseumi emeriitpresident nõuab end Howardi perekonnaks nimetava sugulasrühma staatuse ametlikku ümberhindamist. „On tõestatud,” ütles ta, „et need inimesed on lahendanud igivana probleemi, kuidas pikendada inimelu, võib-olla lõputult. Selle eest tuleb neid kiita, see on väärtuslik ja potentsiaalselt viljakas uurimistöö. Kuid nad väidavad, et nende lahendus pole enamat, kui vaid pärilik eelsoodumus ja see trotsib nii teadust kui ka tervet mõistust. Meie kaasaegsed teadmised üldistest seaduspärasustest võimaldavad meil kindlalt järeldada, et nad varjavad avalikkuse eest mõnda salajast tehnikat või tehnoloogiat, mille abil nad tulemusi saavutavad.
Teaduslike avastuste hoidmine väheste monopolina on vastuolus meie tavadega.
Kui selliste teadmiste varjamine puudutab elu ennast, tähendab selline tegevus rassi reetmist. Kodanikuna kutsun administratsiooni üles selles küsimuses jõuliselt tegutsema ja tuletan neile meelde, et Pakti koostanud ja meie peamised tavad seadustanud targad mehed ei võinud ette näha sellist olukorda. Kõik tavad on inimese loodud ja seetõttu on katse kirjeldada lõpmatult mitmekesiseid suhteid piiratud. Sellest järeldub, et nagu öö järgneb päevale, nii leiduvad ka igal taval ilmtingimata erandid. Lasta endid neist köita, seistes vastamisi uue...””
Lazarus vajutas pausinuppu. „Küllalt sellest mehest?”
„Jah, ma juba kuulasin seda.” Võõras ohkas. „Ma olen harva kuulnud sellist semantilise ranguse täielikku puudumist. See üllatab mind – doktor Oscarsen on varem suurepärast tööd teinud.”
„Seniilseks muutunud,” nentis Lazarus ja käskis masinal uuesti proovida. „Tahab seda, mida tahab, siis, kui ta seda tahab – ja peab seda loodusseaduseks.”
Masin sumises ja klõpsus ning alustas siis uuesti. „PÄEVA FAKTID – ainus Kesk-Lääne uudiste...”
„Kas me ei võiks reklaami vahele jätta?” soovitas Lazarus. Tema kaaslane uuris juhtpaneeli. „Tundub, et see võimalus puudub.”
„Ensenada, Baja California. Jeffers ja Lucy Weatheral taotlesid täna proktori erikaitset, väites, et nende majja tungis rühm kodanikke, häbistas neid ja sooritas muid asotsiaalseid tegusid. Weatheralid on nende endi kinnitusel kurikuulsa Howardi perekonna liikmed ja nende sõnul tuleneb väidetav vahejuhtum sellest oletatavast faktist. Piirkonna politseiülem juhib tähelepanu asjaolule, et esitatud ei ole mingeid tõendeid, ja on võtnud asja arutamisele. Tänaseks õhtuks on välja kuulutatud linna üldkoosolek, mis läheb eetrisse ...”
Teine mees pöördus Lazaruse poole. „Nõbu, kas me kuulsime seda, mida ma arvasin kuulvat? See on esimene asotsiaalse grupivägivalla juhtum enam kui kahekümne aasta jooksul... ja nad rääkisid sellest nagu ilmastikuintegraatori rikkest.”
„Mitte päris,” vastas Lazarus süngelt. „Meie kirjeldamisel kasutatud sõnade konnotatsioonid olid laetud.”
„Jah, tõsi, aga targalt laetud. Ma kahtlen, kas selles ülekandes leidus ühtegi sõna, mille emotsionaalne indeks olnuks eraldivõetuna 1,5-st kõrgem. Uudistekanalitele on lubatud 2,0 nagu teate.”
„Te olete psühhomeetrik?”
„Oh, ei, ma oleksin pidanud end tutvustama. Mina olen Andrew Jackson Libby.”
„Lazarus Long.”
„Ma tean. Olin eile õhtul koosolekul.”
„Libby... Libby,” mõtiskles Lazarus. „Ma vist ei oska seda ühegi perekonnaga seostada. Tundub siiski tuttav.”
„Minu juhtum sarnaneb sinu omaga.”
„Muutsid interreegnumi ajal nime?”
„Jah ja ei. Ma sündisin pärast Teist revolutsiooni. Kuid minu inimestest olid saanud Uue ristisõja pooldajad, nad lõid perekondadest lahku ja muutsid oma nime. Olin juba täiskasvanud mees, kui sain teada, et olen pereliige.”
„Tont võtaks! See on huvitav – kuidas sa leidsid... kui sa ei pahanda, et ma küsin?”
„Vaata, ma olin Laevastikus ja üks mu kõrgematest ohvitseridest...”
„Mõistan! Mõistan! Arvasin, et oled kosmosemees. Sa oled Lükati-Libby, Kalkulaator.” Libby naeratas häbelikult. „Mind on nii kutsutud.”
„Muidugi, muidugi. Viimane laev, kus ma piloodiks olin, oli varustatud sinu  paragravivõimendiga. Ja juhtpuldis kasutati sinu fraktsioondiferentsiaali tüüridüüside juhtimisel. Aga ma paigaldasin selle ise – laenasin su patenti.”
Näppamine ei näinud Libbyt häirivat. Ta nägu lõi särama. „Kas sind huvitab sümbolloogika?”
„Ainult pragmaatiliselt. Aga vaata, ma täiendasin sinu vidinat, mis kasutab kõrvalejäetud alternatiive sinu kolmeteistkümnendast võrrandist. See aitab järgmiselt: oletame, et liigud väljas tihedusega x, mille n-indat järku gradient vastab su kursi normaalvektorile ja sa tahad määrata optimaalset kurssi kohtumispunkti A jõudmiseks lähendusvektoriga ρ, kasutades automaatset valikut kogu hüppe jooksul; kui siis...”
Nad loobusid täielikult inglise baaskeelest, mida kasutasid maapealsed võhikud. Uudisboks nende kõrval jätkas otsingut ja alustas kolm korda edastust, kuid Libby vajutas iga kord keeldumisnuppu, kuulamata, mida sealt tuli.
„Ma saan sinu mõttest aru,” ütles ta lõpuks. „Kaalusin korra sarnast modifikatsiooni, kuid jõudsin järeldusele, et see pole äriliselt teostatav, liiga kallis kellelegi muule peale sinusuguste entusiastide. Kuid sinu lahendus on minu omast odavam.”
„Mille järgi sa seda otsustad?”
„Noh, see on andmetest lähtudes ilmne. Sinu seade sisaldab kuuskümmend kaks liikuvat osa, mis standardiseeritud tootmisprotsesside puhul peaksid tõenäoliselt andma...” Libby kõhkles hetke, justkui programmeeriks probleemi, „... tõenäoline  optimum oleks maksimaalselt viis tuhat kakssada üksteist tootmisprotsessi nullautomatiseerimise korral, samas kui minu...”
Lazarus katkestas teda. „Andy,” küsis ta tõsiselt, „kas su pea valutab ka kunagi?”
Libby nägi taas häbelik välja. „Minu talendis pole midagi üleloomulikku,” protesteeris ta. „Seda on teoreetiliselt võimalik arendada igal normaalsel inimesel.”
„Muidugi,” nõustus Lazarus, „ja sa võid maole stepptantsu õpetada, kui talle kingad jalga saad. Pole tähtis, mul on hea meel, et sinuga kokku juhtusin. Kuulsin sinust lugusid juba siis, kui sa alles nooruke olid. Sa olid Kosmilises Ehituskorpuses, kas pole?”
Libby noogutas. „Maa-Marss, punkt kolm.”
„Jah, seesama – mees Marsilt, räägi üks lugu. Drywateri kaupleja. Ma tundsin ka sinu emapoolset vanaisa. Kangekaelne vana krants.”
„Küllap ta oli.”
„Oli, oli. Ma jagasin temaga 2012. aasta koosolekul päris pikalt maid. Tal oli võimas sõnavara.” Lazarus kortsutas kergelt kulmu. „Naljakas seik, Andy – ma mäletan seda eredalt, mul on alati olnud hea mälu – ometi tundub, et mul on järjest raskem asjadest aru saada. Eriti praegusel sajandil.”
„Möödapääsmatu matemaatiline paratamatus,” ütles Libby. 
„Jah? Miks?”
„Elukogemus on lineaarselt aditiivne, kuid mälumuljete korrelatsioon on piiramatult laienev. Kui inimesed elaksid tuhat aastat vanaks, tuleks mälestuste jaoks mõelda välja mingi täiesti uus assotsiatsioonide meetod, et suuta neid valikuliselt ajaga siduda. Inimene ulbiks muidu abitult oma teadmiste rikkuses, suutmata neid hinnata. Järgneks hullumeelsus või nõdrameelsus.”
„Kas tõesti?” Lazarus näis järsku murelikuna. „Siis on meil parem sellega tegeleda.”
„Oh, sellele leidub kindlasti lahendus.”
„Tegeleme sellega. Ärgem laskem asjal sinnamaale minna.”
Uudisboks nõudis taas tähelepanu, seekord helisignaali ja uudisbülletääni vilkuva valgusega: „Kuulake uudiseid. Pommuudis! Ülemnõukogu peatab Pakti! Pakti erakorralise olukorra klausli alusel kuulutati täna välja tegevnõukogu pretsedenditu otsus, mille kohaselt Administraator peab kinni pidama ja küsitlema kõiki niinimetatud Howardi pereliikmeid mis tahes otstarbekohasel viisil! Administraator volitas kõiki litsentsitud uudisteväljaandeid avaldama järgmist teadet (tsiteerin): „Pakti tsiviiltagatiste peatamine puudutab ainult Howardi perekondi, välja arvatud juhtudel, kui valitsusagendid on olukorrast tingitult sunnitud tegutsema kiiresti, et tabada isikud, keda tegevnõukogu otsus mõjutab. Kodanikel soovitatakse tungivalt taluda meelsasti mis tahes väiksemaid ebamugavusi, mida see võib neile põhjustada: teie õigust privaatsusele austatakse igal võimalikul viisil, teie vaba liikumise õigus võidakse ajutiselt peatada, kuid see hüvitatakse täielikult.”
Nüüd, sõbrad ja kodanikud sellest, mida see tähendab teile kõigile! PÄEVA FAKTID toovad teieni populaarse kommentaatori Albert Reifsnideri: 
„Reifsnider teatab: teie teenistuses, kodanikud! Ärevuseks pole põhjust. Tavalisele vabale kodanikule on see hädaolukord mõnevõrra vähem tülikas kui madalrõhu miinimum ilmamasinate jaoks. Võtke rahulikult! Laske end lõdvaks! Aidake nõudmisel proktoreid ja tegelege oma era­asjadega. Ebamugavuste korral ärge lähtuge tavadest, tehke koostööd Teenistusega!
Nii on see täna. Mida see tähendab homseks ja ülehomseks? Järgmiseks aastaks? See tähendab, et avalikud teenistujad on astunud suure sammu, et tagada teile pika ja õnneliku elu õnnistus! Ärge lootusi liiga üles paisutage... aga see tundub nagu uue päeva koit. Jah, tundub tõesti nii! Väheste isekate kadedalt valvatud saladus on varsti... ””
Long kergitas Libby poole kulmu ja lülitas siis uudised välja.
„Ma arvan,” ütles Libby kibedalt, „et see on näide faktidest taganemisest uudiste edastamisel.”
Lazarus avas oma kukru ja süütas enne vastamist sigareti. „Võta rahulikult, Andy. On halbu aegu ja häid aegu. Halbu aegu pole ammu olnud. Rahvas marsib jälle... seekord meie vastu.”