„Jah, kui diislit jätkub ja gatlingid korras, siis pole elul häda midagi,” ütles vanaisa Vana-Teedu.
„Ja Taara avitab,” lisas vanaema.
See ei olnud mingi õhtupalve või asi, lihtsalt nii ütles keegi siis, kui esimene nälg oli kustutatud ja võis hakata tööjutte rääkima. Mitte igal pool, aga siis, kui nad vanaisa ja vanaema juures õhtust sõid, paar korda nädalas ehk. Siis, kui peale vanade endi olid laua ääres ka nende pojad Matu, Einu, Eldur ja Oskar ning tütar Leevike. Igaühel neist oli mõnesaja sammu kaugusel oma maja, aga nõu pidamiseks koguneti ikka vanade juurde.
Jeebus oli juba nii suur poiss, et oskas vahel ka vait olla, nagu vanaisa teda hiljaaegu suurte inimeste sekka lubades ütles, tema kükitas seina ääres, aga vanaema oli tallegi kaussi pannud lihatüki ja naeriviilud ja tanguputru ja sousti. Soust oli eriti hea, ema Saara püüdis, mis ta püüdis, aga nii head sousti kui vanaema ta ikka teha ei osanud. Ning seal seina ääres oli hea rahulik olla, kodumajas oleks pidanud välja kannatama, kuidas ema Saara proovib Väike-Saarat ja kaksikuid magama saada.
Teise seina ääres kükitas Nandu, too oli Jeebusest paar aastat noorem, aga vait olemine õnnestus tal pareminigi. Ja Elduril polnud ka tahtmist Nandut üksi koju jätta.
„Et kas võtame siis homme selle rajaka ette?” küsis Jeebuse isa Matu.
„Eks ma pean vaatama, kuidas ilmaga on...” ütles vanaisa. Kõik teadsid, et vaatamine võtab aega.
„Aitäh, ema, toit on hea, aga kartuliga oleks ikka veel parem,” ei saanud Oskar ka sel korral ütlemata jätta.
„No kustkohast ma sulle kartulit võtan? Muidugi oleks hea, aga ühelgi naabril ei kasva, kogu ümbruskonnas ei kasva. Oli aeg, kui mitu aastat järjest ei tulnud pealsed üles, nii et lõpuks ei jäänud seemnekartulitki.”
„Linnas pidi ikka raske raha eest saama.”
„Sellest pole abi,” sekkus nüüd Einu. „Võtame tornirajaka maha, teeme osa rahaks, hangime kuskilt seemne ja paneme ise maha, ehk õnnestub. Ehk maa nüüd juba kannab jälle.”
„Kuhu sa nad maha paned, meil on põllulapid niigi hädavajaliku all kinni, napilt tuleme välja ja kui on vaja veel selleks, et kaupa teha...” muretses vanaema.
„Muuseas, meil on paar hektarit kasutamata maad,” ütles Matu. „Paras lapike katsetamiseks. Ainult kile all. Ja voolu pole sellest kilest keegi juba aastaid võtnud. Pole vajagi, kuni genekad tuksuvad. Ja hädapärast võib jões vesiratta jälle käima panna.”
„Jah,” arutas vanaisa, „vanasti nad võtsid oma voolu paneelidest, neist käis vähemalt õhk alt läbi, aga kui see dotsendist neetud 7μ kile tuli, siis see tõmmati ju otse maa peale. Ei õhku, ei valgust – haiseb see maa seal. Isegi kui keegi kile üles korjaks, tuleks mitu korda puutuhka peale vedada – kui seegi enam aitab. Teha pole kilega ka midagi, bakterid seda ei söö, ummistaks ainult silo ära.”
Silo oli nende talu kõige tähtsam asi, selle sees tegid bakterid plastijäätmetest diislit. Viie mehe kõrgune rauast torn, millest ümbert haaramiseks poleks viiest suurest mehest jätkunud, oli Matu hoole all, aga Jeebus polnud kindel, et ta tahaks kunagi isa ameti üle võtta. Sealt silo katuselt nägi küll kaugele, aga natuke hirmus oli ka.
Veidi aega istuti mõtlikult vaikides, mõnel oli veel kausipõhjas soustijääke, mida leivatükiga kokku korjata.
„Aga eks peab siis, jah, võtma atribuudi ja rakendama aspekti,” ütles vanaisa, tõusis püsti ja valas endale puhvetil seisvast suurest klaaspurgist kruusitäie läbipaistvat vedelikku.
„Mis seal purgis on?” küsis Jeebus uudishimulikult.
„Sa ju suur poiss, tähed juba selged, seal peal on suurelt ja selgelt kirjas,” ütles vanaisa.
Jeebus läks uurima, tõesti oli purgile suurte punaste tähtedega midagi kirjutatud.
„NASSESETÄNTAIKAJUOMA,” veeris Jeebus kokku.
„Vot just see tema ongi,” kinnitas vanaisa. Nägemisprotseduuri juurde kuulus veel punane pallike, õigemini küll ainult pool sellest, mis kummipaelaga nina otsa kinnitati. Paela üks ots oli lahti tulnud ja vanaisa sidus seda nüüd jälle kinni.
Jeebusele tundus, et tal on aega veel üks küsimus südamelt ära saada. „Aga kes see Taara on? No see, kes avitab?”
Vanaisa tõmbas sõlme kokku ja rüüpas kruusist. „Ma olin vast sinuvanune või aastakese vanemgi, kui ma seda oma vanaisa käest küsisin. Ja Vana-Eeru ütles ainult nii palju, et Taara on üliõpilase parim sõber. Et kui sul pole enam üldse mitte midagi, aga oleks vaja, siis Taara on ikka abiks. Nii et vähemalt tema ajal oli see nii.” Vanaisa sättis punase pallikese paika ja kohe oli ta ilme kuidagi terasem, läbinägelikum.
„Ja Taaral pidid olema veel need maagilised arvud,” meenutas vanaema. „3, 5, 9, 12, 15, 20. Ma mäletan küll.”
Einul tekkis kohe teooria. „Kui võtta ühtpidi kolme kordsed ja siis perpendikulaarselt viie kordsed, siis need saavad 15 kohal kokku ja moodustavad mingi risti küll.”
Matu vaidles vastu: „Mida dotsendi risti, kolmed sealt ju enam edasi ei lähe, T-täht tuleb, Taara enda märk.”
Vanaema tõstis vaigistavalt sõrme, sest vanaisa oli veel ühe lonksu võtnud ja silmad sulgenud. Nüüd ei tohtinud segada.
Ent üsna varsti ütles vanaisa silmi avamata: „Tuul. Liiga tugev. Keerutab. Homme ei saa. Ülehomme.”
„Oh jah, nii et jääb see tarbetu mutipeletaja veel päevaks üles,” ohkas Eldur.
„Missuguse muti?” küsis Jeebus. Talle oli jäänud mulje, et muttideks nimetati vanemaid naisi, aga päris kindel ta selles ei olnud.
„Ah, olid siukesed loomad, elasid maa all oma käikudes,” seletas Oskar. „Hiire suurused, ehk tiba suuremad. Panid porgandid nahka, enne kui need kasvadagi jõudsid.”
„Ei söönud nad midagi porgandeid,” vaidles Eldur. „Suurem kahju oli sellest, et vihmausse sõid, aga vihmaussid kobestasid maad, et taimed paremini kasvaksid.”
„Kahjulikud igal juhul,” jätkas Oskar. „Nii et tuli peletada. Pisteti pulk maa sisse, pulga otsas oli propeller, tuul puhus, propeller käis ringi ja pulk värises. Mutile see ei meeldinud. Ainult et propelleri laba oli kümme senti, mitte viiskümmend meetrit.”
„Tõsi, aga mitte kogu tõde,” ei jäänud Eldur rahule. „Peletamise asemel tuli lõksu püüda ja nahk maha võtta. Nahk oli neil tugev ja karv oli ilus sile, pidigi olema, et saaks läbi mulla pugeda. Ainult nahku oli selleks palju vaja, et neist midagi teha.”
„Mutt on erandsõna. Ainsuses mutt, mitmuses muff,” pistis Einu vahele, aga tema puhul ei saanud kindel olla, millal ta tõtt räägib ja millal nalja teeb.
„Aga need suured kolakad peletavad ju kõike,” jätkas jutuhoogu sattunud Oskar. „Need, mis merre pandi, peletasid merest kalad ja siis kadusid ka linnud. Maa peal peletasid kõik loomad minema, suured ja väikesed. Ime, et vili veel kasvab. Rajakas väriseb ju tuule käes siis ka, kui labad seisma on pandud.”
Nii palju kordi räägitud jutt, et keegi ei viitsinud seda edasi arendada.
„Külad tulevad!” ütles vanaisa järsku. Ajas silmad pärani ja kordas: „Külad tulevad!”
„Kas panen gatlingid sooja?” küsis Einu. Sooja polnud tegelikult vaja midagi panna, piisas ainsast nupulevajutusest, et automaatne sihtimissüsteem tööle hakkaks.
„Ei, tunduvad rahumeelsed,” ütles vanaisa. „Kaks hobusevankrit, sellist pealt kaetut. Kaugelt tulevad.”
„Vaata, kas neegreid ka on,” ütles Eldur.
„Villu oleks ehk näinud, aga ega mina pole Villu,” ohkas vanaisa. „Mulle paistavad nad seal kõik ühtviisi hallid.”
Vanaisa vend Villu oli olnud vägev nägijamees. Jeebus mäletas veel seda vimmas vanameest. Olgu siis seenekorviga metsast tulemas – vanaema ütles ta saagile pilku heites: „Pole ühte ka, mille mina oleksin üles korjanud” – või askeldamas oma maja taga varikatuse all vaskkatelde ja -torudega, peamiselt aga majatrepil istumas ja kaugusse vaatamas. Nii oli ta ka läinud: märgati, et Villu pole kaks ööpäeva trepilt liikunud, mindi vaatama ja leiti, et ega ta enam ei liigugi. Eks ühe õnnetus ole teise õnn; muidu oleks Leevike pidanud vanemate majas elama ja ootama, et keegi ta endale naiseks viiks, siis kolis ta aga Villu osmikusse ja tõi varsti Tõnnogi majja. Algul oli Tõnno isegi usin, vasktünnid veeti ettevaatlikult vanaisa maja taha ja nende kohale katusepikenduse alla ehitasid Leevike ja Tõnno ühe toa juurde. Nüüd oli Tõnno usin ainult siis, kui kusagil ümbruskonnas oli peole pillimeest vaja, aga ega pidusid eriti peetud.
„Sind kah oma neegrijutuga,” torises Matu.
„Neegrid on ju samamoodi inimesed,” rahustas vanaema. „Vaata või meie Nandut. Tore poiss, tubli poiss.”
Jeebus oli kord vanaemalt küsinud, miks Nandul on juuksed krussis, kui kõigil teistel on sirged, või, noh, pikemaks kasvades natuke laines. Vanaema seletas siis, et kord oli nende küünis öömaja saanud järjekordne kliimapõgenike seltskond, nende seas ka viimast lõppu lapseootel naisterahvas, kelle jaoks edasikõmpimine oli ilmselt juba väga raske. Kuna Elduril olid head käed, oli pakutud, et naine võib lapse seal ilmale tuua ja hiljem sõpradele järele minna. Nii oligi Nandu Elduri majas sündinud, ema ei kiirustanud aga lapsega kuhugi, jäi sinna veel mitmeks aastaks, enne kui sõnagi lausumata kadus. Jeebus ei mäletanud, kas ta oli ka tegelikult näinud alati erksavärvilistes riietes naist Elduri maja juures peenraid rohimas ja muid koduseid töid tegemas – samahästi võis see ka ettekujutus olla.
„Te lihtsalt ei tea. Ei võigi teada,” ütles Eldur. „Kui mees on kord juba neegrinaist saanud, siis ta enam teisi ei tahagi.”
„Ma võin kihla vedada, et sama ütleb iga must mees valge naise kohta,” ütles Matu.
„Ega ta tegelikult iga neegrit ka ei taha, ta tahab oma Tereesat tagasi,” pakkus Leevike omalt poolt naiselikku tarkust. Eldur lõi seepeale ainult käega.
„Eks inimesi ole ju igat värvi, pole üks seepärast parem kui teine,” ütles vanaema lepitavalt.
Seda ei kujutanud Jeebus hästi ette. Jälle ei saanud ta suud kinni hoitud. „Et punaseid ja rohelisi ja...?”
„Ei, rohelisi enam ei ole,” ütles Matu kurjalt muiates ja vennad muigasid samuti. „Ja lillasid pole ka ammu näha olnud,” lisas Oskar hetk hiljem.
„Kuule, kaugel need su külad on juba?” küsis Einu, kui vaikus pikemaks venis.
„Minutit kümme-kaksteist,” vastas vanaisa. „Naised ühes vankris, mehed teises. Ühe vankri põhja all on tööriistu. Kirved, saag, labidad, ehk veel midagi.”
„Ju siis moslemid,” ütles Eldur pettunud nägu tehes.
„Äkki peaks tee äärde vastu minema,” ütles Einu. „Et neil mõtted pähe ei tuleks.”
„Kui neil valed mõtted käiksid, poleks nad nii kaugele jõudnud,” ütles vanaisa end püsti ajades. „Einu, sina tuled ja räägid.” Ega võõrad ju teadnud, et suur arm Einu põsel oli jälg sellest, kui ta poisina puu otsast alla kukkus, sõjakat välimust lisas see aga igal juhul. Ning gatlingid ja neid juhtiv peen elektrivärk olidki Einu hooleks. Enne, kui keegi keelata jõudis, lipsas Jeebus vanaisa ja onu kannul uksest välja.
Väljas oli hämar ja jahe. Seda pani ka Einu tähele. „Tea, kas need, kes kliima soojenemise üle vingusid, oleksid nüüd rõõmsad või,” torises ta. „Aprillikuu, aga metsa vahel on mõnes kohas ikka veel lumi maas.”
Neil ei tulnud tee ääres kaua oodata, kuni kaks väsinud hobuste veetud vankrit nendeni jõudsid ja peatusid. Vankrite kumerad puldanist katused olid pleekinud, aga terved. Eesmisest vankrist hüppas välja laiatriibulises mantlis mees, sirutas ennast ja tegi siis krampliku kummarduse. Mütsi asemel oli tal pea ümber keeratud riidetükk, see tundus kuidagi naljakas.
„Tere, külamehed,” ütles mees. „Mina olen Ali Bouvena Anderson ja ma tahaksin teilt peavarju või vähemalt vett või...”
„Kuule, Alibaba,” vastas Einu, „kui ilusti paluda...”
„Külamees, sa vist ei kuulnud hästi,” ütles mees. „Meil austatakse oma vanemaid. Ma olen Ali Bouvena Anderson. Ali on minu nimi, Bouvena on mu ema hõim ja Anderson on mu isa hõim.”
„See on hea, et teil vanemaid austatakse. Meil austatakse ka. Ja oma vankris võid sa olla kes tahes, aga minu jaoks oled sa Alibaba.”
Ali näis alles nüüd märkavat, et vanaisa oli Einust märksa vanem mees, ja tegi talle eelmisest sügavama kummarduse. „Auväärne, anna andeks. Meil on mure. Hobused on väsinud, peaks ööseks peatuse tegema, tuul läheb aina tugevamaks...”
Vanaisa peatas ta käeviipega. „Minu hooleks on rohkem taevased asjad. Maiste asjadega tegelevad mu pojad.”
Ali oli sunnitud uuesti Einu poole pöörduma. „Et kui tohiks paluda. Natuke vett ja ehk hobustele heina või midagi.”
See oli Einu meelest piisavalt alandlik. „Ega meie ole kadedad inimesed, Alibaba,” ütles ta. Osutas siis teest veidi eemal seisva pika hoone poole. „Küün on seal. Saate hobustele heina ja võite ise ka sees magada, ikka veidi soojem ja lahedam kui vankris. Ja veekraan on seal seina küljes, küll sa üles leiad.”
Ali kummardas, Jeebusele tundus aga, et vankri puldani vahelt piilus välja hulk silmapaare. Ega pimedas olnud hästi näha.
Einu oli lähemal, tema näost võis aru saada, et tal on mingi mõte tulnud. „Tead, kui meil öeldakse baba, siis see tähendab lugupidamist. Lihtsalt seda tuleb arvestada, et mehega rääkides lisatakse see nime sappa, naisega aga algusse. Näiteks kõige vanemale naisele kusagil seltskonnas öeldakse alati Baaba-Jagaa. Aga räägi, Alibaba, kustkohast te tulete ja kuhu teel olete?”
„Oh, kaugelt tuleme ja kaua juba. Ja ega siis otsejoones. Meie varud said ammu otsa ja ega meil tulema hakates palju kaasa võtta olnudki. Nii et söögi või raha eest oleme tee peal palju kordi pidanud tööd tegema. Meil on väga töökad naised,” lisas ta kohe.
„Aga niisugust kohta, kus tahaks pidama jäädagi, pole leidnud?” uuris Einu.
„Paigale jäämine tahaks väga palju tööd,” kurtis Ali. „Aga meie otsime oma suurt unistust. Legendi, kui nii võib öelda. Me ei tea, kas see üldse tõsigi on, aga me loodame.”
„Ja just siit põhja poolt otsite? Te ju vist rohkem soojema maa rahvas?”
„Legend juhatab meid veel kaugemale põhjamaale. Põlvest põlve räägitud lugu ütleb, et kõigepealt tuleb põhja pool leida mereäärne linn. Linna tunneb ära sellest, et selle keskel mäe otsas on suur mo... palvekoda, noh. Selle tornis on üheskoos läänepoolsete rist, idapoolsete rist ja meie kuusirp. Selles linnas on must ingel, kes näitab kuldse ristiga üle mere. Ja seal, mere taga, kuhu rist näitab, on tõotatud maa. Kes kord sinna jõuab, ei pea enam kunagi tööd tegema, söök ja peavari on kõigile tasuta. Külamehed, kas see legend võib tõsi olla?”
„Maatuulega võib rist paista küll,” ütles Einu mõtlikult. Pimedaski oli näha, kuidas Ali nägu seepeale särama hakkas. „Ainult see üle mere saamine ei pruugi lihtne olla. Talvel üle jää ehk, aga igal talvel meri ära ei külmugi ja praegu ju kevadine aeg. Laevad vahel käivad, aga laeva peale saamiseks on raha vaja...”
„Kui me juba ingliga linna leiame, siis leiame seal ka raha teenimiseks tööd.”
„Noh, sellega on nii ja naa...” alustas Einu ja oleks nagu alles nüüd Jeebust märganud. „Poiss, mis sa külmetad siin, kõss tuppa, ja kohe!”
Ei jäänudki Jeebusel muud üle.
Majja jõudes sättis ta end pliidi juurde sooja. Eldur oli vahepeal Nandu koju magama viinud, aga tuli ise peagi tagasi. Eks oodati, mis võõraste kohta kuulda on. „Einu lubas nad küüni alla magama, aga midagi jäid nad veel arutama,” teadis Jeebus öelda.
„Panevad veel mõne põssa pihta,” kahtlustas Oskar.
„Kui on moslemid, siis nad sigu ei puutu,” ütles Matu rahustavalt.
Vanaema ladus söögikausse nõudepesumasinasse. Pakkus siis Jeebusele: „Äkki sul jäi kõht enne tühjaks. Ma paneks sulle natukese putru ja potipõhjas on veel kulbi jagu sousti, ma saaksin siis poti ka pessu panna.”
Sellele kiusatusele oli võimatu vastu panna. „Kasvav poiss, neil kõhus alati ruumi,” ütles vanaema teistele selgituseks, aga paistis ka, et keegi Jeebust selle soustilõpu pärast ei kadestanud.
„Vanaema,” alustas Jeebus, kui kauss oli tühi ja masinassegi pandud, „kustkohast nimed tulevad?”
„Inimeste nimed või?”
„Nojah.”
Vanaema toetas end toolile, ilmselt pidi see pikk jutt olema. „Vahel tuleb see nagu lapsega kaasa. Et kui laps sünnib, siis ema järsku teab, mis nimi tal peab olema. See on kõige parem võimalus. Vahel mõtlevad vanemad tükk aega ette, mis nimega last nad tahavad. Panevad nime ära, aga siis võib välja tulla, et see ei sobi lapsega kokku. Või nad ei oska last nimega sobima kasvatada. Kõige hullem, kui nimi pannakse seepärast, et tuttavatel või naabritel on juba sellise nimega laps. Kennet või Kidrok või... Vahel tuleb nimi inimesele veel vanas eas ligi.”
„Nagu Karupee Enn või Luuvalu Tiit,” ütles Oskar vahele.
Karupee Enn oli külavanem ja enne teda oli külavanem olnud Luuvalu Tiit, seda Jeebus teadis.
„Mis seal imestada – kui sa ikka kõigile, kes küsivad, kus sa elad, vastad, et karu pees, siis oledki varsti Karupee Enn valmis,” seletas Matu.
„Nojah, kuid Enn ja Tiit olid nad juba ennegi,” jätkas vanaema. „Aga sina, Jeebus, ära muretse. Vaata, sinu ema Saara pole Taara usku, temal on oma usk. Ega sest ole midagi, usk on igaühe oma asi. Tema tahtis sulle oma usu järgi nime panna, aga sinu isa ei lubanud. Lõpuks nad leppisid kokku, kes sa võiksid olla. Ja sinu nimes on vägi sees – isegi kaks väge.”
„Ema, sa pole kunagi seletanud, kustkohast meie oma nimed saime,” ütles Oskar. „Näh, vanemad vennad muudkui narrisid, et Oskar nimeks, aga midagi ei oska. Et isegi naist pole osanud endale leida.”
„Teie saite nimed suguseltsi varasemate tublide meeste järgi ja kasvasitegi nende moodi. Et Einu on natuke nagu naljamees ja Elduril on head käed nii elusa kui ka eluta asjade peale ja... sina, Oskar, oskad nüüd ju paljusid asju teha, igale vennale abiks olla ja küll tuleb kord ka õige naine. Ainult Leevikese nime ma sain kaasa. Ma kohe teadsin, et nüüd sünnib tüdruk ja hakkab nii kenasti punastama...”
Punastamas polnud Jeebus Leevikest küll kunagi näinud. Ja riideski käis ta vendadega ühtviisi: halliks kulunud tunked, kaitsevärvi jakk, tugevad töösaapad. Olid meestetööd ja naistetööd, aga tema sai kõigi meestetöödega hakkama. Tõsi küll, ka naistetöödega – just Leevike oli tulnud selle peale, et rebenenud riideid on mõistlik peene vasktraadiga kokku lappida. Eriti kui traati on palju ja niiti vähe.
Varsti olid ka vanaisa ja Einu tagasi. „Arvake, kes hakkab homme meie kartulipeenart puhastama?” hõikas Einu juba ukselt.
„Pane gaasimask ette, kui sa selle käsile võtad,” ühmas Matu, „see jama võib mürgine olla.”
„Turistid teevad ära,” kiitis Einu. „Neil on naistel nagunii rätikud näo ees, ei tee see tolm neile midagi.”
„Ja millega sa neile tasuda mõtled?” uuris Matu.
„Kõige parem ongi, et mitte millegagi. Kõik kile, mis nad kokku rullivad, saavad endale. Meil pole seda nagunii tarvis. Katku oma vankripuldanid sellega, saavad ilusa ilmaga sooja teevett või midagi – ehk müügu ise kellelegi. Nii et kaks kivi ühe linnuga või kuidas see oligi.”
Vanaisa läks pliidi juurde, tegi endale kruusitäie teed, mõtles hetke ja valas siis lisaks sortsu oma võluvedelikku. Istus laua äärde, rüüpas kruusist ja köhatas. „Ülehomseks annab tuul järele, siis saame tornirajaka kallale minna. Aga homsega teeme niiviisi: Oskar, sa võtad poisid, võtate rotika, tõstate aateveed ja need väikesed loorehad peale, sõidate mere äärde, toote bakteritele koorma plasti. Matu, millal sa viimati silo settest puhastasid?”
„Mõni nädal on möödas, aga teist samapalju kannataks veel.”
„Võta see asi homme siiski ette ja teised aitavad ka. See plaatide ja filtrite välja tõstmine ja tagasi lükkamine teeb parasjagu lärmi. Mõjub ehk külalistele ergutavalt.”
„See pole ühe mehe töö.”
„Tõsi, seepärast aitavadki teised ka. Einu viskab vahepeal pilgu peale, kuidas kile mahakoorimine edeneb.”
Vanaema oli vahepeal jaki selga tõmmanud. „Ma lähen viin neile pangega körti.”
„Sigadele tegid ju?” küsis Einu imestades.
„Sigadele ma teen uue, neil aega küll, aga inimesed on väsinud ja näljas. Ei tea, kas neil endal üldse süüa ongi.”
Einu kehitas õlgu ja vanaema ruttas pangega välja.
„Ma ise,” jätkas vanaisa, „pean Karupee Ennu juures käima. Ma võiksin ju helistada, aga tähtsad asjad räägitakse näost näkku. Et mida ta tornirajakast külale tahab. Meie teeme töö, aga see seisab küla maa peal ja tema aitas dünamiidi jaoks raha korjata.”
„Tervita meie poolt ka,” ütles Einu. Tema naine oli Karupee Ennu tütar.
„Ja ära mõtlegi Harleyga minna,” hoiatas Eldur. Ennu juurde oli mitu kilomeetrit maad ja vanaisa jalg oli viimasel ajal töntsiks jäänud. „Ma viin su traktoriga ära – kui just Einu ei taha ise äiapapat näha,” lisas ta.
„Ma parem valvan siin korra järele,” puikles Einu vastu.
Vanaema tuli tagasi ja ähvardas Einut sõrmega. „Mida nühvlit sa neile õpetasid? Miks nad kõik mind Baaba-Jagaaks kutsusid?”
۞
Õhtu oli pikale läinud ja hommikune uni seepärast eriti magus, aga kui isa ikka üles käskis tõusta, polnud Jeebusel pääsu. Nandu nii unisena ei paistnudki ja Oskar oli aateveed ja loorehad juba rotika tõstukiga veokasti saanud. Rotikas oli vana veoauto – või siis teisest küljest jälle uus, sest Eldur ja Oskar olid selle mitme auto tükkidest kokku pannud ning otsustanud, et värvida pole mõtet: las olla siit sinine ja sealt roheline, peamiselt aga roostevärvi, kõik tõmmati ainult lakiga üle, et rooste edasi ei läheks. Kabiini taga olid püsti kaks jämedat toru, millest mootorit käivitades või seisma jättes tuli mõnusat musta suitsu – sõidu ajal oli suitsu vähem. No ja kabiini katusel oli pöörleval alusel gatling.
Nii et väljast paistis rotikas nagu risu, mis võib iga hetk laiali laguneda, aga sees oli kõik nii, nagu pidigi: ekraanid, värvilised tulukesed, mugavalt pehme ja pikk iste. Nii mugav, et Jeebusel vajus silm varsti kinni, kuigi auto alatasa teeaukudes hüples.
Silma tegi Jeebus lahti siis, kui auto peatus. Oli nagu kahjugi, et sõit juba läbi sai, und oleks ju veel jätkunud, aga pilk naviekraanile näitas, et mereni on veel üle kümne kilomeetri. Järgmine pilk andis aga teada, et tee peal oli midagi tõkkepuutaolist, harkidele seatud peenike puutüvi. Ja selle juures seisid kolm meest, ühel oli käes mingi nuia moodi asi.
Oskar lasi akna alla ja küsis sõbralikult naeratades: „Kas külameestel on mingi mure või tulid lihtsalt värsket õhku hingama?”
„Luba peab olema,” teatas nuiaga mees. „Ja teemaksu tuleb maksta.”
Oskar vajutas nupule ja kostis vaikset naginat, gatling pööras end külameeste poole. „Loaga peaks nagu kõik korras olema.”
Nuiaga mees sülitas ja tunnistas siis: „Paistab sedamoodi küll.”
„Ma olen täna heas tujus,” jätkas Oskar ikka naeratades, „maksu ma teilt võtma ei hakka. Tõstke ainult see pilbas tee pealt kõrvale. Ega see mind küll ei sega, aga äkki läheb teil endil seda kunagi tarvis. Tulehakatuseks või midagi.”
Pahurate nägudega külamehed tõstsidki oma tõkkepuu kõrvale ja Oskar lükkas käigu sisse. „Rotikas oleks sellest hooga läbi läinud,” ütles Nandu.
„Oleks muidugi,” nõustus Oskar. „Aga viisakas on ju kohalikega suhelda, ennast tutvustada ja nii.”
„Need olid mingid naljamehed, eks ole,” ütles Nandu mõne aja pärast. „Aga kas tõsiseid pahandusi on ka olnud?”
„Viimastel aastatel tõesti ei ole. Aga nii kümne-viieteist aasta eest liikus vahel päris sõjakaid kampasid ringi.”
„Ja mis nendega sai?”
„Ah, kui nad gatlinge kuulsid – nägema pääsesid vähesed –, tulid neile muud asjad meelde. Kes oli unustanud kassile piima valada, kes oli lubanud aidata naisel pesu kuivama panna... Gatling on hea vahend mälu värskendamiseks. Igatahes läksid nad kodu poole tagasi. Kellest veel minejat oli. Muidugi, pärast seda suurt jama oli midagi sõja moodi ka...”
Oskar edasi ei rääkinud, sest puid jäi hõredamaks ja meri hakkas paistma.
Õigupoolest ei saanud arugi, kus kallas lõppes ja kus vesi algas, sest rannariba oli mitmekümne meetri laiuselt kaetud plastijäätmetega, mida tugev tuul ringi keerutas. Seal oli pleekinud plastkotte, pudeleid, suuremaid lahmakaid ja väiksemaid räbalaid. Ning nii kaugele kui silm ulatus. Mitte ainult plasti – kivide vahelt paistis midagi katkise kalavõrgu moodi.
Oskar laadis aateveed rotika kastist alla ja kinnitas loorehad neile sappa. „Et hakkame rehitsema. Teie lohistate siia ja mina tõstan kasti.”
„Miks seda... siin nii palju on?” imestas Jeebus.
„Sest keegi pole kogu selle aja jooksul taibanud ära korjata.”
„Aga kuidas see siia sai?”
„Loksus meres. Ja kui see suur jama oli, tõusis meri miski kümme või viisteist meetrit, kuidas kusagil. Pärast vajus jälle natuke tagasi.”
Jeebus hindas pilguga. „Seda on merest kaugemalgi kui viisteist meetrit.”
„Ma ju räägin, et mere pind tõusis. Edasi mängib juba kalda tõusunurga tangens. Ah jah, te pole ju viitsinud veel midagi õppida.” Oskar lükkas sodi kõrvale ja joonistas liivale kaks kolmnurka. „Kui on järsk kallas, kõrge pankrannik või asi, siis ei juhtu eriti midagi. Kui on lauge rannik, siis ujutab ikka päris pikalt üle. Aga laske nüüd käia, kui puhkepausi teeme, siis võib edasi rääkida.”
Esimesed paarkümmend minutit oli lõbus. Ega eriti tihti lubatud ju aateveedega vabalt kihutada, liiatigi omavahel võidu teha, ja kiirust oli neil masinatel küllaga, jaksa ainult kinni hoida. Ja kui rotika juurde tagasi jõudes polnud reha küljes eriti midagi, siis tuli lihtsalt uuele ringile minna. Kuni järsku käis kõva raksatus ja aatevee oleks nagu korraks kuhugi kinni jäänud. Jeebus pidurdas masina seisma ja läks uurima. Uurida polnud küll õieti midagi, reha üks pii oli ära murdunud ja plastitükkide vahelt paistis ka kivi, mille taha see oli jäänud.
Oskarit see muidugi ei rõõmustanud. „Kui ei mõista korralikult tööd teha, hakkate mõlemad hanguga plasti autosse viskama ja ma vean ise kokku.” Õnnetuskohta lähemalt vaadanud, jäi ta rahulikumaks. „Hea küll, niisuguseid asju juhtub ja pii saab tagasi keevitada.” Nandu oli samasse kõrvale sõitnud ja Oskar sai neid mõlemaid õpetada. „Poisid, õppige kiirust hindama. Pilk sinna, kus te hetke pärast olete. Just nii pika hetke pärast, et jõuab veel pidurdada või kõrvale keerata. Peab, noh, nägema, kuhu sõidad.”
„Kas see on nagu... see vanaisa nägemine?” küsis Jeebus, sest päris kindlasti polnud ta seda kivi kogu selle prahi all märganud.
„Ei, see on normaalne sõiduki juhtimine,” naeris Oskar. „Ja üks kord aeglaselt sõites toote rohkem risu kokku kui kaks korda edasi-tagasi kihutades.”
Vähehaaval hakkas külm ja enam nii lõbus ei tundunud. Ning kuigi nad olid enda meelest vedanud rotika juurde tohutu kuhja plasti, ei paistnud see veokastis eriti väljagi. Lõpuks kutsus Oskar nad kabiini puhkama; et tagaluuki saaks tõstukina kasutada, oli mootor kogu aeg töötanud ja autos mõnusalt soe.
Kui eluvaim jälle tagasi tuli, küsis Jeebus: „Aga miks meri siis tuli üle kallaste?”
„See on pikk ja keeruline jutt,” ütles Oskar muiates. Poistel polnud pikalt kabiinis istumise vastu midagi. „Lühidalt öeldes: kui kogu maailma jää ära sulab ja kogu maailma vihm korraga alla sajab, siis ei jäägi merel muud üle.”
„Aga kui pikemalt öelda?” uuris nüüd Nandu.
„Mingil ajal hakkasid mingid tüübid seletama, et niisugune asi võib juhtuda, kui kohe ei lõpetata maa seest võetavate asjade põletamist elektri saamiseks või autokütusena – sest see tekitavat tossu, mis ei lase päikesekiirtel peegelduda ja nii edasi. Normaalsed autod keelati ära, sõita võis ainult elektriga. Ja elektrit sai neist tornirajakatest ja paneelidest ja 7μ kilest – siis, tähendab, kui tuul puhus ja päike paistis. Lõpuks taibati ikka aatomijaam ka ehitada. Aga kui kõik pidid hakkama elektriautodega sõitma... mitte et elektrit poleks tollal jätkunud. Kuidas diislit sõiduks kaasa võetakse, te ju teate. Nagu rotikal – suur tünn, pump sees, vala ainult täis. Aga elektrit tünniga kaasa ei võta. Elektriautol on vaja teistsugust paaki – akuks nimetatakse. Ja see pole mitte tühi, vaid sinna on vaja üht ainet, liitiumi. Mitut ainet, tegelikult, aga peamiselt liitiumi. Ja iga mõne aasta tagant on vaja see aku välja vahetada. Selle dotsendi liitiumi kogumine ja akude tegemine ajas aga palju rohkem tossu üles kui kõik diisli või bena või gaasiga sõitvad asjad kokku. Nii et jama oli majas palju varem, kui keegi oskas arvata. Kui suured sajud peale hakkasid – mina ei mäleta, ma olin siis alles päris poisike –, mõtlesid hiinlased – oli selline rahvas siit väga kaugel, nemad olid eriti hakkajad akusid tegema – enda meelest välja miski kavaluse, et las mujal sajab, aga nende peale ei saja. Ainult et see läks neil tagurpidi kuidagi. Ja siis nad pöörasid veel oma naabrite hindudega ka tülli. Tohutu laine hakkas igatahes nende juurest peale, aga kui meie kanti jõudis, polnud enam väga hull.”
Poisid oleksid veel küsinud, aga Oskar ajas nad tööle tagasi. „Varsti pool kasti täis, mida kiiremini kraami kokku toote, seda kiiremini saate jälle sooja.”
Nüüd võisteldi siis selles, kes korraga suurema kuhja kokku riisub, mitte enam sõidukiiruses. Ja eks vähehaaval tekkis ka kogemus, kuidas paremini koormat koguda. Mitte et tuul sellest sõbralikum oleks tundunud.
Uuesti kabiini pääsedes uuris Nandu: „Kuidas meri siis jälle tagasi läks?”
„Ega päris tagasi ei läinudki. Aga vesi leidis üles need augud, kust inimesed olid midagi hooga välja kaevanud, olgu siis liitiumi või mida. Vahel leidis ise ja vahel aidati kanalite uuristamisega kaasa. Mitte et sellest neile, kes enne mere ääres elasid, enam kasu oleks olnud. Ma ei tea, kas just kolmveerandi jagu, aga nii poole jagu jäi inimesi kindlasti vähemaks. Aga mida nühvlit sa elad siis mere lähedal, kui iga päev merest kala püüdmas ei käi. Ja meie kandi meres pärast nende tornide püstipanekut ju korralikku kala ei olnud. Inimestele öeldi, et sööge vetikaid...”
„Kas nad sealt mere äärest siis tulema ei pääsenud?” küsis Jeebus.
„Mõned pääsesid – nii kaugele, kui neil akus parajasti elektrit oli. Ja kui meri tuleb peale, siis kiiresti. Varem või hiljem jõudsid mõned isegi meie juurde. Kes vargile, kes end sulaseks pakkuma. Varastega pikka juttu ei olnud ja ega nende teistega ka – kes on eluaeg linnas istunud, ei oska ju tööd teha.”
Tundus, et Oskar on enda jaoks oluliste teemadeni jõudnud, poistel polnud vaja teda küsimustega torkida.
„Kui akusid enam juurde ei saanud teha ja vanad pikapeale ära väsisid, polnud see ainult autode mure. Inimesed käisid ringi, väikeste akudega telefonid taskus. No mida nühvlit ma sellega siin teeksin? Helistaksin Vana-Teedule ja ütleksin – näe, jõudsin mere äärde, külm tuul puhub, aga plasti on paksult? Ta teab seda niigi. Me tõmbasime juhtme enda juurest Karupee Ennu majani. Kui midagi on, siis vanaisa helistab talle – või tema meile. Tema on külavanem, tema juurest lähevad juhtmed kõigisse taludesse, nii et häda korral saab kogu küla kokku kutsuda.
Või siis akuga arvutid – jälle, igas majas on see riist olemas, genekas tuksub, ühenda külge ja õpi, meil on karbitäite kaupa pulkasid, mille peal on kõik maailma tarkused olemas. Mille dotsendi pärast ma peaksin arvutiga maja taha minema, kui see on mugavasti laua peal. Ja ausalt, poisid, teil oleks aeg juba tõsiselt õppima hakata...”
See oli ebamugav teema ja Jeebus pidas paremaks minna tööd lõpetama. Taevas oli kogu päeva tumehall olnud, aga tundus nüüd veel hämaramaks tõmbuvat. Ja soojemaks igatahes ei läinud. Ent pärast kabiinis istumist olid õlad kanged, käed kanged...
Lõpuks leidis Oskar: „Aitab kah. Istuge niikauaks veel soojas, kuni ma rehad koormale raskuseks peale sätin.”
Jeebus pidi juba valjusti imestama, et mis „niikauaks”, ent sai siis rotikat vaadates aru, et kui rehad sinna plastihunniku otsa veel kuidagi sobisid, siis aateveede jaoks küll enam ruumi ei olnud. „Mis neist saab?” osutas ta sõidukitele. „Keegi paneb veel pihta.”
„Ei pane,” kinnitas Oskar. „Ei saa kohe kuidagi pihta panna, sest te sõidate nendega mul sabas. Küll me koju jõuame.”
Et uuesti aateveedele istumist edasi lükata, küsis Jeebus: „Sa ütlesid ennist, et sõda oli kunagi. Mida värki?”
„Noh, naabrid läksid korra ülbeks,” vastas Oskar.
„Naabrid?” imestas Jeebus. „Ülejõe küla mehed?”
„Ei, kaugemalt. Suure järve tagant. Seal oli sõjaväeosa. Väga vinged mehed. Hüppab selline lennuki pealt alla ja tapab kümme tavalist meest ära, enne kui keegi nühvlitki märkab.”
Jeebus ei hakanud küsima, mis asi see lennuk on.
„No ja kui need jamad hakkasid, siis nende ülemused ja ülemuste ülemused unustasid neile süüa või muud varustust saata. Esialgu nad vaatasid kodu ümbruses ringi, aga see oli vaene kant. Siis tulid siiapoole järve ja rüüstasid hulga külasid ära. Eks neist võib aru saada, mingis muus suunas minnes poleks neil midagi võtta olnudki. Koguti siis meie pool kah mehed kokku ja saadeti vastu. Neil oli parem relvastus, meie omad tundsid maastikku paremini. Väga napilt läks, aga sai neile selgeks tehtud, et mingu oma poole peale tagasi. Kellest veel minejat oli. Aga Noor-Teedu, meie kõige vanem vend jäi sinna maha. Ametlikult käis sel ajal muidugi ülemaailmne riikidevaheline koostöö katastroofi tagajärgede likvideerimiseks.
Aga aitab jutust, poisid, sadulasse, saame ehk enne pimedat koju.”
Hommikune tõkkepuu vedeles endiselt tee ääres, gatlingi soojuskaamera ei näidanud ümbruskonnas mingit liikumist, kui Oskar rotika igaks juhuks kinni pidas.
Kodust selle kohani oli Jeebus tukkunud, nii et see teelõik oli tundunud lühike. Kui ta nüüd ise aateveega seda sõitma pidi, kulus üle tunni. Ja kui varem oli aatevee selga pääsemine olnud üks ihaldusväärsemaid asju, siis nüüd tundus, et ta ei taha sellega enam aasta aega sõita. No või vähemalt nädala.
Enne, kui nad masinad viimaks kuuri alla said viidud, tuli Oskarile tulevane loodetav kartulimaa meelde. „Ma tahaks näha, mis nad seal ära jõudsid teha.” Jalad ei tahtnud Jeebust hästi kanda ja Nandu ei paistnud paremas seisus, natuke lohutas see, et ka Oskari esimesed sammud kindlal maal olid üsna kohmakad. Aga üle poole varem vastikult läikiva kilega kaetud maast oli puhtaks tehtud. Või kas just puhtaks – siin-seal oli hallikat pulbrit ja miski lõhnas imelikult. Oskar kükitas maha ja sirutas juba käe, nagu tahaks pulbrit katsuda, aga mõtles viimasel hetkel ümber.
„Lõpuks ometi, me juba ootasime,” tervitas Matu, kui nad vanaisa majja astusid. Ootamine polnud küll seganud õhtusöögiga alustamast ja mõnel lausa lõpetamast.
„Tule siia minu juurde sooja,” kutsus vanaisa Jeebust. „Poiss külm kui purikas ja päev läbi söömata, kus see kõlbab.” Matu ja Einu tõusid lauast, valasid endale teevett ning istusid kulunud tugitoolidesse, nii sai ruumi juurde, Eldur ja Leevike haarasid Nandu enda vahele, mudisid ja hõõrusid, et ta sooja saaks.
Kui ka viimastena tulnud olid midagi kõhtu saanud, teatas vanaisa: „Ma siis rääkisin Ennuga. Ta tahaks keset küla teise silo veel üles panna.”
„Kui pauguga sisemist voodriplekki väga ära ei lõhu, võib sellest lausa kaks tükki saada,” nõustus Matu.
„Aga ta tahtis, et see annaks rohkem bena ja vähem seda paksu kütteõli kui nende praegune.”
„Siis nad peavad endale teistsugused bakterid aretama,” vaidles Matu pahaselt.
„Ma lubasin, et räägin sinuga,” ütles vanaisa.
„No ja rääkisidki. Ma võin neile näidata, kuidas korpust kokku panna, ja veel mõne asjaga aidata, aga looduse vastu ei saa.”
„Jah, aga dünamiit on kallis kraam, oma varude eest me saime ainult poole, teise poole jaoks tegi Enn küla peal korjanduse. Ega see pole nii lihtne, et neli pangetäit vilja pangetäie seitse kuuekümne kahe eest. Või mis, nüüd küsivad juba viis pange, hea, et meil on korralik tagavara olemas.”
„Poolest torni maha võtmiseks piisabki. Enam seda lollust ei tee, et dünamiidiga neid betoonrõngaid prooviks peenestada. Peame mingi muu nipi välja mõtlema ja dünamiiti järgmise torni jaoks hoidma.”
„Kas dünamiiti ise ei anna teha?” küsis Einu.
Matu jäi mõttesse. „Lausa dünamiiti ma ei prooviks. Midagi lihtsamat. Huvitav, kui palju selle sodi eest tahetakse, millega vanasti põlde väetati? Ma ei usu, et keegi seda praegu eriti kasutaks.”
„Aga kui teeks nii,” pakkus Eldur omalt poolt, „nagu nende praeguste turistidega? Pakuks välja, et kes tahab silo kesta, peab betoonitükid kah koos sellega ära vedama.”
„Hea mõte, aga ei tööta,” ütles Einu. „Kui kellelgi on diisli tegemiseks silo vaja, siis tähendab, et praegu tal diislit pole, ja järelikult pole tal ka veojõudu. Või mõtled, et hakkavad käsikärudega vedama?”
„Kuidas teil turistidega läks üldse?” küsis Oskar. „Ma vaatasin, et suur tükk tööd on tehtud.”
„Ja ülejäänu traktoriga kokkurullimine on kõige rohkem tunni aja töö. Ma ei hakanud seda neile küll ütlema,” seletas Eldur. „Tõmbasime nende vankrite katused kilega üle, seadsime konverterid ja akud paika, mis muidu iga paani lõpus olid – keetku teed või tehku, mis tahavad.”
Vanaisa rüüpas oma võlujooki ja sulges korraks silmad. Seda nähes vajusid Jeebusel samuti silmad lausa vägisi kinni. Seda ta siiski kuulis, kui vanaisa ütles: „Ja olge homme väga hoolikad. Nii ettevaatlikud kui vähegi võimalik. Mul käivad peas ringi miinus üks ja pluss üks. Aga need on kuidagi eri värvi, ei taandu maha, nagu võiks arvata.”
۞
„Ja vaata, et sa liiga ligi ei lähe! Ah, ma kohe üldse ei taha, et sa välja läheksid. Mõtle, mis kõik juhtuda võib!” hädaldas ema Saara juba mitmendat korda.
Mitte ainult Jeebus, vaid ka isa Matu hakkas sellest juba ära tüdinema. „Ma ju lubasin, et hoian tal kogu aeg silma peal.”
„Jõuad sa hoida jah. Hakkavad neegripoisiga peitust mängima, paneb punuma, otsi teda siis taga.” Jeebusele meenus, et midagi nii lapsikut nagu peituse mängimine olid nad Nanduga teinud viimati kahe aasta eest. Või hea küll, pooleteise.
„Küll Taara avitab,” ütles Matu lepitavalt.
Mõjus see aga vastupidi. „See sinu Taara on surnud. Vähemalt sada aastat juba, kui mitte rohkem. Kui teda üldse kunagi on olnud.”
„Ega siis see, kui ta ka surnud on, ei tähenda veel, et ta ei aitaks. Ja see sinu Vanajumal pidas muidugi pilve peal peenikest naeru, kui meri üle kallaste tõusis, eks ole.”
Ema ainult sisises selle peale. Isa võttis tal sõbralikult õlgadest kinni. „Kuule, Saara, sa oled tohutult tubli perenaine. Ja väga hea ema meie lastele.”
„Aga?”
„Just nimelt, et aga. Poiss, jope selga, hakkame minema!”
Rahvast oli tuuliku maha võtmist vaatama kogunenud juba päris palju. Nende pere mehed, mõned tulid küla poolt, ka oma unistuste töövaba elu otsivad rändurid olid otsustanud jääda harva nähtavat vaatepilti uudistama.
Augud olid juba varem puuritud, nüüd seadis Einu dünamiidipulkasid paika ja ühendas juhtmeid. Sinna, kuhu tuulik – Einu kinnituste kohaselt – kohe kuidagi kukkuda ei saanud, oli juhuslike kivide tõrjeks väike vall ehitatud. Matu käskis Jeebusel ja Nandul selle taga püsida ning läks ise naabertalude meestele seletama, et nood liiga lähedale ei tuleks. Eldur hoiatas samamoodi Alibabat, rõhutades, et parem, kui nad kohe asjad pakiksid ja minema hakkaksid, et mitte asjatult riskida. Vanaisa jõudis samuti valli taha ja ‒ nagu oleks kõik ainult tema järele oodanudki ‒ Einu sörkis juhtmerulli ja süüteseadmega nende juurde.
Jeebus vaatas ringi: kõik olid millegi taha varju pugenud, ainult Alibaba seltskond oli sealpool, kuhu torni ots langema pidi, lageda maa peal. Aga nii kaugele poleks kivid lennanud ja planeeritud kukkumiskohast olid nad ka üsna eemal. Alibaba ise ärgitas kätega vehkides neid veel kaugemale astuma, seda ka tehti, ainult üks triibulises mantlis, pika halli habemega vanamees oli käe silmade kohale tõstnud ja vahtis torni.
Vanameest vaadates ei pannud Jeebus tähelegi, kui Einu nupule vajutas. Kostis kärgatus ja kohe ka teine – Einu oli seletanud, et nii peabki olema: esimene murrab lahti ja teine lükkab ümber, või midagi sellist. Torn kõikus, pööras ennast, korraks tundus juba, et jääbki püsti, ent hakkas siis ikka kiiremini vajuma, mitte küll päris täpselt kavandatud suunas. Kuidagi oli propeller lahti pääsenud ja laperdas nüüd õhus – just nagu libastunud inimene püüaks kätega vehkides tasakaalu tagasi saada. Ning viimane, mida Jeebus jõudis näha, enne kui tolmupilv taevani tõusis, oli see, kuidas propellerilaba halli habemega vanamehe vastu maad lapikuks lõi.
Veel hetk, siis hakkas kusagilt sealt tolmupilvest hädakisa kostma. „Mida nühvlit,” pomises vanaisa. Möödus väga pikana tunduv minut, enne kui läbi tolmu hakkas paistma, et üks Alibaba kaaslastest, Jeebusest ehk aasta või paari jagu vanem poiss, oli küll end nende lähedale põõsastesse peitnud, kuid põõsad polnud teda kaitsnud lendu läinud betoonilahmaka eest. Igatahes oli see betoonitükk nüüd tema jala peal ja jalg ise asendis, millises inimeste jalad tavaliselt ei käinud.
„Matu, Einu, tõstke see ta jala pealt ära. Eldur, vaata, kuidas temaga on. Jeebus, jooksuga majja ja too pool kruusi minu võlurohtu.”
„Aga see seal...?” küsis Jeebus vanamehe kohta, kelle ümber Alibaba seltskond nõutult kohmitses.
Vanaisa vaatas korraks sinnapoole. „Sellega pole enam midagi teha. Aga jooksuga nüüd!”
Jeebus polnud vist kunagi nii kiiresti jooksnud. Läks isegi meelest, et voodist tõustes olid jalad eilsest tööpäevast kanged olnud.
Vanaema aitas kruusi peaaegu täis kallata – „Et kui peaks tee peal muist maha loksuma” – ja otsis mahaloksumise vastu ka purgikaane kruusi peale. Nii et väärt kraam jõudis peaaegu kadudeta kohale.
Jeebus ulatas kruusi vanaisale, kuid vahepeal oli ulguva poisi kõrvale tekkinud veel kõvemini ulguv musta peakotiga naine. Ja kui vanaisa püüdis poisile kruusist vedelikulonksu suhu valada, hakkas naine teda ägedasti vehkides takistama.
„Einu, kutsu see nende pealik siia,” ütles vanaisa ohates. „Minu jutust ei saa see naisterahvas aru. Ema süda ja mis kõik veel, aga ravida on vaja.”
„Kas see keerab tal jala sirgeks?” küsis Jeebus kruusile osutades.
„Ei, aga vähemalt ta ei karju, kui Eldur tal jala paika seab.”
Midagi oli Einu Alibabale ilmselt juba seletanud, aga vanaisa kordas veel üle: „Ütle talle, et see on ravim. Et me teame, mida teeme.”
Alibaba rääkis naisega ja too sirutas käe kruusi poole. „Tahab proovida, ega see mürk ei ole,” ütles Alibaba.
„Olgu, aga hoia kruusi kinni, et ta seda ümber ei ajaks. See on kange kraam.”
Naine kergitas peakoti serva, võttis väikese lonksu ning hakkas kohe puristama ja kätega vehkima, nii et vanaisa hoiatus oli olnud õigeaegne. Poiss läkastas paari esimese lonksu peale ja ta silmad läksid punni, aga kisa lõppes tõepoolest. Veel lonks ja paar minutit ning ta näis juba peaaegu rahulikuna. Eldur kükitas poisi jala kohale ja libistas tasakesi käega üle selle. „Kinnine murd,” ütles ta, „ja kõõlused on viga saanud. Lahasesse tuleb igal juhul panna.”
„Kui te tahate, et talle jalg alla jääks, siis reisimist ta praegu ei kannata,” seletas vanaisa Alibabale. „Kaua sa arvad, et läheb?” küsis ta vahepeal Eldurilt.
„Kuu pärast hüppab karguga juba üsna reipalt. Kaks kuud oleks kindlam.”
„Niimoodi siis,” jätkas vanaisa jälle Alibaba poole pöördudes. „Me ravime ta terveks. Ehk ei jää lonkama. Teie lähete linna, teenite üle mere sõitmiseks raha, kahe kuu pärast tulete poisile järele.”
Jeebusel oli tunne, et ega nad tagasi tule. Võib-olla oli ta jooksuga tulles vanaisa nägemise-rohu auru sisse hinganud, et niisugune päris kindel ettekujutus tekkis.
Eldur tõusis püsti ja kohe ruttas ta juurde Leevike, haaras lausa varrukast. „Kuule, vennas, võta ta enda juurde, eks ole, mõni võib ju arvata, et mina peaksin võtma, aga... Sul on head käed, sina peaksid nagunii ta iga päev üle vaatama ja ravima ja... Ma aitan, aitan nii palju, kui vähegi jaksan, teen teile süüa ja käin koristamas ja kõik, mis vaja, ainult jäta ta enda katuse alla, ma ei saaks Tõnnole kuidagi selgeks teha...”
Eldurit ei paistnud see mõte rõõmustavat, aga omast kohast oli õel ju õigus. „Nii kauaks, kui on tõesti vaja iga päev katsuda, et luu paigas oleks ja paraneks. Pärast vaatame edasi. Aga kui sa juba aidata lubasid, siis otsi paar pilbast ja jupp nööri, fikseerime jala ära, muidu me ei saa teda tuppa viiagi.”
Vanaisa leidis, et see asi on lahenemas, ja osutas peaga torni teise otsa poole, kus propelleri laba alt paistis triibuline mantel.
„Seal pole enam midagi teha. Aga pikk elu ja kiire surm, ju see oli Allahi tahtmine,” ütles Alibaba. Ometi hakkas ta koos vanaisaga sinnapoole astuma. Matu ja Jeebus järgnesid mõni samm tagapool.
Teelised olid vanamehe laiba kätte saanud ja mantliga kinni katnud. Vanaisa pistis sõrmed kruusi ja pritsis mõned piisad vedelikku kadunukesele, rüüpas siis kruusi põhja jäänud lonksu ära.
„Kuidas teil kombeks on?” küsis ta Alibabalt. „Maha matta või põletada või...? Kui te oleks mereäärne rahvas, siis võiks isegi midagi paadi moodi teha ja jõge mööda mere poole lasta.”
Alles eelmisel päeval mere ääres käinud Jeebusele ei tundunud see viimane võimalus eriti heana. „Enne merd on veel paar tammi ees,” laitis ka Matu seda mõtet.
„Meil, teate...” alustas Alibaba. „Meil jäetakse mõne suure kivi peale, et loomad ja linnud viiksid maise kesta loodusse tagasi.”
Vanaisa raputas pead. „Meie kandis see ei sobi. Saadaks valesti aru. Ja pole siin ka suuremaid loomi või linde ammu nähtud. Loodusse tagasi saadetakse mulla kaudu.”
Alibaba näis kõhklevat. „Kui just, et teie maa ja teie kombed. Ja ega tema tee siis juhuslikult just siin otsa ei saanud.”
„Meil on päris kena koht selleks,” ütles vanaisa. „Matu, mine temaga ees, vaadaku sobiv plats, ma tulen vaikselt järele, toetun ehk vahepeal poisi õla peale, kui väsima juhtun.”
Jeebus teadis küll, kuhu nad lähevad. Metsase künka lõunapoolne nõlv hoiti puudest puhas ja sealsete kivide vahelt niideti isegi rohtu.
„Ega seal vahet pole,” ütles vanaisa rohkem endale kui Jeebusele. „Kui surm tuleb sünnikohast kaugemal kui sada kilomeetrit, ei leia hing enam tagasiteed.”
„Miks just sada kilomeetrit?”
„Inglased uurisid seda ja said viiskümmend miili. Mis teeb kaheksakümmend kilomeetrit. Aga lootust on veel kuni sajani.”
See hinge asi jäi Jeebusele segaseks, aga ta küsis igaks juhuks: „Ja Taara ei avita?”
„Meid ehk avitab – nii palju, et ta siia kummitama ei jääks. Need teised pole ju jäänud. Aga nõnda kauget koduteed ei tea temagi näidata.”
Künkanõlval, mida Alibaba ja Matu parajasti silmitsesid, oli neli pikka, veidi korrapäratut kivide rida. Oina talus elas lapse aruga Jörg, kes muud ei teinudki kui tagus suure haamriga kive. Mõned olid lõpuks päris huvitava kujuga, nagu mingid loomad või pilved või... Sobisid hästi hauatähisteks. Ja teenisid nii Jörgile tema söögi välja.
„Teil on suur pere olnud,” ütles Alibaba vanaisale.
Vanaisa raputas pead. „See pole meie pere. Need on need, kelle tee just siin otsa sai. Või kes olid valele teele sattunud.”
„Valige koht, labidad teil on, matke maha ja sõitke edasi,” lisas Matu omalt poolt. „Sai ju öeldud, et peaksite kohe hommikul minema.”
Jeebus hakkas isa ja vanaisa seltsis talu poole minema. Taevas tundus imeliselt selgena. Siis ta sai aru: enam polnud seda tobedat kolmeharulise tiivikuga torni taevast varjamas. Teiselt poolt küla paistsid puude kohal kahe järgmise tipud, aga küll tuleb nendegi aeg.
Maa sai vähehaaval puhtamaks.
