2. Poisid lähevad linna

Suve teises pooles jäi Riad juba päris õnnetuks. Ega ta ei kurtnud, aga oli ju näha, et ta hoidis omaette, istus jõe ääres või kusagil. Jeebus sai temast aru küll, ta oleks ise ka ennast viletsasti tundnud, kui oleks pidanud kõigist sugulastest eemal, kusagil võõraste seas olema. Või üks asi, kui ajutiselt, selle oleks välja kannatanud, kuid jalg oli nüüd ju enam-vähem korras, tähtajast aga, mil Ali oli lubanud viga saanud poisile järele tulla, oli möödas mitte enam üks, vaid lausa kaks kuud.
Nii et ühel õhtul võeti see vanaisa juures jutuks. Riad ise neist pereringi koosistumistest ei hoolinud, oli ju siis algusest peale otsustanud, et tema sellesse ringi ei kuulu. Nüüd oli ta aga kohale kutsutud just arutamiseks, mismoodi ta elu peaks edasi minema.
„Me ei taha kedagi vägisi kinni hoida, aga me ei tea ka, mis sind rõõmsamaks teeks,” alustas Matu. „Nii et mis sa ise tahad või mõtled?”
Riad otsis veidi aega sõnu, nagu poleks arvanud, et keegi tema tahtmist võib küsida. „Ali viis hõimu ingliga linna,” ütles ta viimaks. Sellele ei vaielnud keegi vastu. „Äkki ma lähen siis ise neile järele, kaugel see ikka on.”
Einu võttis seda kõhklusesegust lootust otsese küsimusena. „Kui tee läheks otse siit linna, siis terve noor mees käiks seda maad umbkaudu kakskümmend tundi. Ainult et tee ei lähe otse, keegi ei jaksa nii kaua järjest käia ja päris terveks ei saa sind kah pidada.”
Riadi jalga ravinud Eldur täpsustas: „See, et sa lonkamata jõe äärde ja tagasi kõnnid, ei tähenda midagi. Pikka maad sa üle kuue tunni ei astu ja kui sa siis puhkama ei jää, ei saa sa varsti enam sammugi edasi.”
Selline väljavaade Riadi muidugi ei rõõmustanud. „Eks ma võin ju puhata vahepeal.”
„Üksiku puhkama heitnud teekäija võtavad suured loomad kergesti õnneks,” teatas Oskar.
„Teil ei pidanud ju olema...”
„See, et meil siin ei ole, ei tähenda veel, et neid tee peal ei oleks. Ja kõige hullemad on veel need, kes käivad kahe jala peal,” täpsustas Oskar.
Riad ohkas sügavalt. „Ma poleks kunagi arvanud, et teist verd ja teist usku inimesed võivad minu eest nii hästi hoolitseda, nii lahked olla. Ma olen selle eest väga tänulik. Aga ma pean omad üles otsima.”
Riad oli kuusteist, Jeebusest ainult kaks aastat vanem, kasvuvahet neil peaaegu polnudki, aga vahel rääkis Riad nagu vanainimese juttu. Jeebusele tuli järsku samuti enda meelest tark mõte pähe. „Aga ma võin ta ju ära viia. Aateveega näiteks. Isegi kehva teega on see jala käimisest oma viis korda kiirem. Kui vara hommikul minema hakata, siis ma oleksin õhtuks tagasi.”
Riadil läksid silmad suureks. „Oleksid sa tõesti nõus või?”
„Pidage nüüd hoogu, poisid,” sekkus vanaisa. „Esiteks, aatevee on töömasin. Sellega ei riski. Ja poisist oleks veel rohkem kahju... Seda asja ma pean väga, väga hoolega vaatama. Et kas tuleb ikka tagasi. Mitte õhtuks, aga üleüldse.”
Nüüd jäid kõik mõtlikult vait ja Vana-Teedu ei kiirustanud ka endale vaatamiseks vajalikku võlujooki valama.
Lõpuks tuli Oskarile mõte. „Kuule, aga teeme motika,” ütles ta Eldurile. „Lähme toome rotikaga romulast tükke ja paneme midagi kokku. Baiki pole vist mõtet, väsitab selja ära, kui pole harjunud.”
Eldur asuski kaasa mõtlema. „Kohvireisserit pole ka mõtet. Parem teeks siis pika sadulaga bobberi. Kruiser oleks muidugi kõige mugavam, aga see on raske ja ma ei usu, et me selle jaoks tükke saame.”
„Mõelge nüüd ka natuke,” riidles Matu. „Kõigepealt pole teil veel mitte midagi, millest ehitada. Ja siis mõelge, kes sõitma hakkab – kui üldse hakkab. Miskit liitrist mootorit ei jaksa ju poisid kinni hoida, nad ei jõua sellega suure teeni väljagi.”
Kui kõik olid mõnda aega vait olnud ja ‒ kes varjamatult, kes vilksamisi ‒ vanaisa poole piilunud, ütles too viimaks välja: „Mis te mõtlete, et ma hakkan kohe nüüdsama vaatama või? See on nii keeruline asi, et ma pean enne unenäod ära nägema ja seda rauda käega katsuma, millest te motikat hakkate ehitama. Ehk homme, kui hästi läheb.”

Eldur ja Oskar jõudsid rotikaga poole päeva aegu tagasi, rattaid ja vedrusid ja torusid ja plekitükke olid nad kaasa toonud küllaga, aga esialgu see hunnik veel mingit sõiduriista ei meenutanud. Riad oli kasutanud vahepealset aega Jeebusele oma keele õpetamiseks. „See on tore, et teil siin kõik ingleesi räägivad, aga kui minu omad üles leiame, siis oleks hea, kui sa kõige lihtsamaid viisakusväljendeid teaksid.” 
Kõige salakavalamaks osutus tema keele juures see, et fraasi tegelik mõte sõltus käte asendist ja žestidest selle ütlemise ajal. No et võisid oma arust öelda: „Rahu ja õitsengut sellele majale ja perele,” aga kui samal ajal olid käed vot niimoodi, siis tähendas see hoopis karmi ähvardust.
Paar tundi lõiganud ja keevitanud, hõikas Oskar Jeebuse „proovi”, ehk siis ta pidi näitama, kui kõrge sadulaga ta end mugavalt tunneks – kuigi sadul polnud kuhugi kinnitatud – ja kui kaugel peaks olema lenks, mida samuti veel polnud, kuigi esimene kahvel hakkas juba ilmet võtma. Mingi mootori moodi asi seisis samuti töökoja nurgas, aga paistis väiksem kui aatevee oma. „Tundus enam-vähem korras olevat, aga häälestame homme,” lubas Eldur.
Neid mõõtmisi kogunes päeva jooksul veel mitu ja vähehaaval hakkas paistma, et toruhunnikust võib sõiduki saada küll. Vahepeal käis vanaisa vaatamas, katsus siit ja sealt, käskis selle või teisega arvestada, Eldur ja Oskar ütlesid, et teavad küll, aga pole veel jõudnud.
Õhtul vanaisa ja vanaema laua ümber kogunedes ei osatudki midagi arvata. Vanaisa oli väga sügavalt mõttesse vajunud, isegi ei söönud midagi, ainult rüüpas vahepeal kruusist. Poisid kippusid juba nihelema, vanaema vaigistas neid käeviipega.
Lõpuks ajas vanaisa end sirgu. „On viis võimalust. Üks on väga hea. Üks on väga halb. Kolm on... nii enam-vähem.”
„Mille järgi neid ära tunda?” küsis Jeebus kiiruga.
„Sina võibolla ei tunnegi,” ütles Einu. „Meie tunneme selle järgi, et kas tuled tagasi või ei tule.”
„Kui see nii ohtlik on, siis äkki ma lähen viin poisi ise ära,” pakkus Oskar.
Vanaisa raputas pead. „Sina ei pääse kindlasti enam tulema. Jeebus võib pääseda, sest ta on poisike, ei paista ohtlik.”
„Neli viiest ei ole paha number,” ütles Matu, „aga Saarale ma pean midagi kobedamat välja pakkuma. Ei, noh, kõik me oleme ju linnas käinud, aga eks seal ole asjad ka muutunud. Ja... niisugune kogemus teebki meheks. Kui... tagasi tuleb.”
Jeebus sai aru, et isal on raske otsustada. Keelata ei tahtnud ja lubada ka hästi ei söandanud.
Vanaisal tuli veel midagi meelde – või nägigi ta alles nüüd. „Veel enne, kui hakkate hommikul motikat kokku panema, tehke talle nuga. Korralik ja terav. Võtab samuti aega, aga seda on vaja.”
„Et nagu käekaitse ja veresoonega päris?” uuris Eldur.
„Käekaitset pole vaja, siis näeb liiga relva moodi välja. Peaks olema nagu tööriist. Ja... saabastega tehke midagi. Et paistaks, nagu tuleks tallad kohe alt. Siis ei hakka keegi endale himustama. Nagunii on praegused talle sügiseks väikesed. Kile sisse, et vett lausa läbi ei laseks. Sääre voodri vahele noa jaoks pesa. Et ei paistaks, aga et kogemata jalga kah ei lõikaks.”
„Mida Riadil vaja läheb?” küsis Jeebus.
„Tema on reisija. Mida vähem tal asju on, seda parem. Sul endal peaks natuke poolväärtuslikku pudipadi taskutes kohe võtta olema, et ei hakataks läbi otsima.”
۞
Erna vihkas vett. Erna vihkas lund ja jääd, sest needki olid vesi, ning isegi aur võis haiget teha. Erna vihkas vett nii kaua, kui ta mäletas, aga mure oli selles, et ta eriti ei mäletanud. Ei, ta mäletas küll, mis juhtus eile või eelmisel nädalal või kuul, lihtsalt kui päevad olid ühesugused, ei tasunudki neid eraldi mäletada, aga mingist hetkest kaugemal olid ainult killud. Mis vahel tulid ja siis jälle kadusid.
Keegi tõmbas ta veest välja. Ei, keegi lükkas ta jää peale ja siis tõmbas keegi ta kaldale ja väga külm oli. Ja siis olid nad juba Veera ja Tasja juures, tema ja see teine tüdruk, neile anti kuivad riided, anti mingit sooja jooki, anti mingeid tablette, pandi sooja tuppa kõrvuti vooditesse koos selle teise tüdrukuga. Maara, jah, selle teise tüdruku nimi oli olnud Maara, nad olid kõrvuti voodites ja hoidsid teineteisel käest kinni, kord pigistas üks teise kätt ja siis jälle teine, niiviisi poolunes, vahepeal käisid külmavärinad, kuigi tuba oli soe ja tekk oli peal. Maara käsi oli alguses väga kuum ja jäi siis jahedamaks, ikka jahedamaks, läks päris külmaks. Erna lasi selle lahti ja kui ta hommikul – oli see üldse hommik? – ärkas, polnud ei teist voodit ega Maarat mitte kusagil. Talle anti veel sooja jooki, veel mingit rohtu, ta magas ja jõi ja magas veel, kuni millalgi tuli Veera ja ütles: „Meie päästsime su elu, su elu on nüüd meie oma.”
Mingil ajal tulid Veera ja Tasja küsima, kes ta üldse on. Ta ei mäletanud, aga nad olid ta märgadest riietest mingi dokumendi leidnud ja rääkisid seda uurides: „Julia, kakskümmend kuus, mis Julia sa enam oled, nüüdsest oled sa meil Erna, kohalikel oli kunagi mingi Erna retk, sõjamäng või asi, aga retkesid hakkab sul palju olema. Et sa uppumisest pääsesid, see näitab, et uppumissurma sa ei sure, nii nagu kord tulekahjust pääsenu ei sure tulesurma. Kosud natuke ja las ilm läheb soojemaks, siis hakkavad su retked pihta.”
Aga mis oli enne seda?
Nad olid koos tulnud, olid kusagil mingi töö ära teinud, neil oli natuke raha ja nad tulid mööda talvist teed, vaatasid ööseks peavarju otsides ringi, nad olid viiekesi, kolm poissi, tema ja see teine tüdruk. Maara, jah, Maara, aga poiste nimesid ta küll ei mäletanud. Tee ääres oli seisnud mahajäetud auto, poisid proovisid, aga käima seda ei saanud, aku oli täitsa tühi. Nad läksid veel edasi, võibolla kilomeetri, võibolla rohkem, siis oli seal mahajäetud maja, kõik majad olid sealkandis mahajäetud, mis mõttega inimesed seal elama oleksid pidanud, aga see oli päris korralik maja, pidas tuult ja puha, neil oli paar taskulampi ja ringi tuhnides leidsid nad keldrist isegi kuivikuid ja midagi, mis võis kunagi olla olnud moos, aga isegi kõlbas veel süüa. No et keegi oli seal veel paari aasta eest elanud. Keldris poisid märkasidki, et üks pisike roheline tuluke veel vilgub, see tähendas, et maja varuakus oli veel voolu. Üks poistest tahtis tuled põlema panna, aga teised ei lubanud, ütlesid, et veeretame selle auto kambakesti siia ja laeme ära.
Auto veeretamine oli suur töö ja lõpuks oli väljas täiesti pime, ta jäi tukkuma, kui poisid autot ja maja omavahel ühendasid, magas päris sügavalt, kuni keegi hüüdis: „Ta elab!” See käis auto kohta.
Oli veel öö, võibolla hommikupoolne öö, aga igatahes pime veel, kuid poisid tahtsid kohe sõitma minna. Tema ei tahtnud, ta oleks veel edasi maganud, aga teised käisid peale, ei tahtnud teda üksi maha jätta. Hea küll, oli ta öelnud, aga ainult juhul, kui mina istun ette. Millegipärast olid teised nõusse jäänud, eriti see poiss, kes kogu seda autovärki tagant torkis ja rooli taha istus. Oli tal selle poisiga mingi lugu olnud? Seda polnud enam kelleltki küsida ka, kui ise ei mäletanud. Ehk oli ta lihtsalt mõelnud, et saab ees paremini tukkuda, kui tagaistmel teistega trügides.
Tukkumisest ei tulnud küll suuremat välja, tundus nii, et teised olid sellal, kui tema magas, majast midagi joodavat leidnud, igatahes olid nad kuidagi imelikult lõbusad ja lärmakad. Võtsid isegi mingi kummalise laulu üles, igaüks oma viisil. „Priius, kallis anne, taeva kingitus...” Misasi oli priius? Kes oli kallis Anne? See teine tüdruk? Ei, tema oli ju Maara.
Järsku oli ta valvsaks võpatanud. Miks? Jah, see oli mingi teerist, see teine tee oli samuti lumega kaetud, aga paistis siledamana ja läks enam-vähem samas suunas. Auto pööraski sinnapoole, juht märkas ees mingeid rususid, keeras järsult rooli, selle koha peal polnud maa üldse tasane, aga paari hüppe järel olid nad juba sel teisel, siledal, lausa libedal teel.
Juht lisas kiirust, teised lärmasid, ja järsku sai see kõik otsa. Tee kadus alt ära, auto vajus läbi selle – jää, nagu selgus – vee alla. Ta oli midagi mõtlemata rabelema hakanud. Aken lahti, et vesi sisse saaks ega takistaks ukse avamist. Uks lahti ja ise välja, pinnale. Tal polnud mahti vaadata, kas ka teised välja said. Ju said, keegi oli teda lükanud, keegi oli teda tõmmanud, Maara oli koos temaga Veera ja Tasja juures, vähemalt alguses.
Vahel ta ei mäletanud seda kõike, siis oli rahulikum. Ning vahel ärkas ta üles ja mäletas jälle. See öö käis siis ta peas ringiratast. Ta oligi nagu suletud ringis. Selles ringis oli ainult üks pragu, aga seegi viis tagasi vette. Ja ta vihkas vett.
۞
Motika ehitamine võttis kauem, kui Jeebus – ja eriti Riad – oli lootnud. Suurimaks takistuseks sai mootor, mida Eldur oli esmapilgul asiseks pidanud, millest aga siiski õiget elulooma ei saanud. Nii et uus sõit romulasse ja siis tõid onud sealt „päris lasteka, aga ehk peab paar päeva vastu”. Samuti tahtis Eldur, et Jeebus ehitamise ajal juures oleks – et ta näeks, mis kuhu käib ja kuidas asju parandada, kui miski ära peaks lagunema. Kusjuures samal ajal tahtis vanaisa, et Jeebus maakaardi arvutist välja trükiks ning kõik need veidrad kohanimed ja võimalikud hargnemised pähe õpiks. Ühe paberilehe peale mahtus ainult väike osa ja alles kolmeks jaotatuna said linnatee olulised punktid paberile.
„Ega neid kohanimedega silte ei pruugi alles olla, aga ehk mõnest on ikka kasu,” ütles vanaisa, kui Jeebus oli teeristide ülejoonistamisega tükk aega vaeva näinud. Päris kodu lähedal olevad teed tulid tuttavad ette, aga pani imestama, kui keeruline oli kogu see teid kujutav ämblikuvõrgustik – liiatigi kui ekraanil olid mõned jooned paksemad ja mõned peenemad, siis paberile trükitult polnud seda vahet enam märgata.
„Ega see pole mingi dotsendi imeasi,” lohutas vanaisa. „Lähete alguses siit, siin pöörate vasakule – mere poole pole esialgu mõtet hoida – ja alles siit paremale. Ma ei ole sealkandis ammu käinud, aga motikaga peaks see tee sõidetav olema. No ja siis oletegi samahästi kui suure tee peal, enam pole äraeksimise hirmugi. Kõik see muu pudi-padi,” osutas vanaisa teedemustrile, „on selleks, et aru saaksid, kus oled, kui peaksid kusagilt valesti pöörama.”
Jeebusele tundus, et vanaisa nägemisvõimest oleks rohkem abi, aga seda polnud lootustki nii kiiresti selgeks saada.
Lõpuks võis siiski teele asuda. Poisid sõid küll hommikul kõhud kõvasti täis, aga vanaema tegi siiski mõned võileivad kaasa ja pakkis need hoolikalt kotipõhja. Nende peale said Riadi vanad riided – suve jooksul olid särgid talle kitsaks jäänud, aga ta ei raatsinud neid ka maha jätta. Siis tõi Eldur veel plastpudeliga bena varuks: „Paagitäiest peaks jätkuma ja ülegi jääma, aga kui kogemata ära eksite...” Seegi läks samasse kotti, kahte polnud ju mõtet kaasa võtta. Ning vanaisa otsis Jeebusele taskusse pihutäie püstolipadruneid ja mingeid vasekarva metallist, mustriga kettakesi, mis olla kunagi raha olnud. „Meie oleme maalt, meie ei teagi, mis suures maailmas maksab,” lausus ta seejuures.

Sõit ei läinud kuigi libedalt. Nad polnud kodust veel kuigi kaugel, kui motikas esimest korda ümber läks. Jeebus põikas ühest suurest august kõrvale, aga ju siis liiga järsult, igatahes takerdus esiratas järgmisse auku ja külili nad olidki. Õnneks olid onud motika raami külge laibakateks nimetatud torud keevitanud, nii et jalg ei jäänud maa ja kuuma mootori vahele, aga Riad jäi maha hüppamisega pisut hiljaks  ja torises Jeebuse sõiduoskuse üle. Jeebus pakkus, et sõitku ise, aga Riad ei tahtnud, isegi pärast teist kukkumist. Ja vahepeal eksisid nad ära. Või, noh, iga mõne aja tagant pidas Jeebus kinni ja uuris, mitmendast teeristist nad ära peaksid pöörama, aga ju ta luges valesti või oli mõni kunagine teeots nii võssa kasvanud, et ei paistnud silma. Kui teede muster enam üldse kaardil kujutatule ei sarnanenud, ei jäänudki muud üle kui ots ringi pöörata. Õigemini istusid nad küll veidi aega lihtsalt maas ja Jeebus arutas, et tükk maad sõidetud, aga mets on ikka samasugune ning lagedamatel kohtadel kasvavad samasugused lilled, midagi ei muutu. Riad oli maailma palju rohkem näinud ja tuletas meelde, et seal, kus tema kunagi oli elanud, olid asjad ikka päris teistsugused. Tegelikult oli ta neist oma datlipalmidest küll varemgi mitu korda rääkinud, nii et Jeebus ei viitsinud eriti kuulata. Pealegi sai alles nüüd istudes aru, et ta oli kukkumistega ikka natuke haiget ka saanud.
Siis imestas Riad selle üle, et inimesi polnud näha, aga Jeebus seletas, et siinmail ongi kombeks elada teedest ja teistest inimestest pisut eemal.
Motika selga tagasi nagu väga ei kutsunud, aga nad otsustasid, et kui suure tee üles leiavad, siis teevad veel ühe peatuse. Suurel teel oli isegi mingi liiklus: kaks suurt veoautot sõitsid neile vastu ja üks kihutas signaali andes mööda. Varsti pärast seda jõudsid nad sillale ja tegid kokkulepitud puhkepeatuse. Kumbki sõi ühe võileiva ja siis arvas Jeebus, et valaks benavaru pudelist paaki. Ainult pool mahtuski, nii tundus, et neil on kütusega lahedalt. Riad uuris vahepeal, miks oli sild ehitatud just sinna, kus jõgi kõige laiem – täpsemalt nimetas ta seda küll ojaks, jõed pidid tema meelest palju suuremad olema.
Siis hakkas Jeebus juba natuke muret tundma – nad olid aega raisanud, nende kaardilehtede pealt ei saanud aru, kui palju veel sõita on, ja ega augustis polnud valget aega enam nii palju kui suve alguses, õige pea võis hakata hämaramaks tõmbuma.
Mingist ajast hakkas maju suure tee pealt näha olema, paarikaupa või suuremate küladena, sellest võis aru saada, et linn pole enam kaugel. Sõideti ehk veel minutit kümme, eemalt hakkasid paistma juba väga kõrged, mäe otsas asuvad majad, kuid siis nägi Jeebus tõkkepuud. Rotikas oleks sellest läbi sõitnud. Aga tõkkepuu juures seisis üks mees ja natuke eemal, imelikult kumera plekist maja juures – nagu oleks silo pikkupidi pooleks lõigatud – paistis neid veel terve kamp. Jeebus ei saanud aru, kas tõkkepuu juures valvaja oli kloun või pealik: tööpüksid, sõdurisaapad, nahkvest, käsivartele tätoveeritud mingid veidrad loomad. Võis olla nii see kui teine. Einu oli kord seletanud, et vahel pannakse valvesse kõige madalam mees, sest keegi teine ei taha seal tolgendada. Ja vahel võtab esimene mees asja enda peale – just selleks, et teistele näidata, kuidas asjad käivad, ja et tema on ainuke, kes seda teab. Igaks juhuks pidas Jeebus motika enne tõkkepuud kinni.
„Misasja sa põristad siin?” küsis mees tema juurde astudes.
See tundus nii rumala küsimusena, et Jeebus ei osanud isegi midagi vastata.
„Ma küsisin, misasja sa põristad siin,” kordas mees. Ja virutas Jeebusele rusikaga näkku. Too jõudis end natuke liigutada, nii et rusikas tabas põske ainult riivamisi, veel ei jõudnud valuski hakata, aga kohe järgnes uus löök, muidugi kadus sellest tasakaal – tuge polnud ta jõudnud maha toetada – ja hetke pärast olid nii tema, motikas kui Riad ühes hunnikus maas.
„Niisiis,” ütles mees ja äsas jalaga, Jeebus sai kolaka vastu reit, aga vähemalt osa löögist tabas laibakat.
„Ära löö, ma räägin,” lubas Jeebus. Imelik küll, aga tegelikult ta ei kartnud. Vanaisa oli ju linnast tagasi pääsemise kohta öelnud, et üks hea ja üks halb ja mõned vahepealsed võimalused. Et nad võiksid linna üldse mitte jõudagi, sellest polnud juttu. Nii polnud klounil erilist tähtsust. Jeebus otsustas teda pigem tölliks nimetada.
„Mis sul rääkida on?”
„Sõbral oli jalg haige.” Riad ajas end samuti üles ja lonkas demonstratiivselt paar sammu. „Sõbra perel oli vaja linna jõuda ja sõber paranes meie talus. Nüüd me mõtlesime, et ma toon ta perele järele.”
„Niisuguse põriseva asjaga?”
„No tal on ju jalg haige. Hakkasime jala tulema, aga... Ostsime tee pealt romulast sellise sõiduki.”
„Nüüd jääb see siia. Tõsta püsti. Kus sel aku on?”
Jeebus ja Riad upitasid motika toe najale. „Seal vasaku külje peal selle kaane all.”
Mees kiskus kaane lahti. „Nii väike? Ja kus laadimispistik on?”
Jeebus kehitas õlgu. „Sellise me saime. Ja siiamaani sõitis.”
„Tüssata saite. Hea küll, tehke taskud tühjaks.”
Mees kangestus korraks, kui Jeebus lisaks mõnele mündile ka padrunid teepinnale poetas. „Sul on relv või?”
„Mis relv? Need on meil maal raha eest. Et läigivad kenasti. Ma ei teagi, mis nendega muud teha.”
Riad oli oma napid varud samuti maha poetanud. „Nii vähe teil ongi?” imestas mees.
„No me ju ostsime... selle.”
„Noh, enam pole teil midagi tarvis. Tulite pere juurde, küll pere annab, mis vaja. Mis seal kotis veel on?” Mees haaras mahakukkunud seljakoti ja leidis sellest kõige pealt pooliku benapudeli. Keeras korgi pealt ja nuusutas. „Mida dotsendi solki? See ei kõlba ju juua!”
„Ega see polegi joomiseks,” ütles Jeebus, aga ei tahtnud ka seletada, et bena on motika jaoks. „See on lõkke tegemiseks. Et kui on niisked oksad või kui vihma sajab või... Ma näitan.” Ta võttis mehe käest pudeli, valas sortsu tee kõrvale rohule ja lõi tulerauaga sädeme. Mätas pahvataski põlema.
„Mh. Parem, kui ikka juua kõlbaks,” arvas mees pudelit tagasi võttes. „Ja mis kaltsud siin kotis veel on? Haisevad sama sodi järele.” Ta lõi koti jalaga teelt eemale. „Mul on täna hea tuju, pääsete eluga. Nii et hakake astuma. Aga et ma teid enam siin ei näeks.”
Poisid sörkisid mõned sammud, siis ütles Riad: „Ma ei taha enam kotti, mida keegi on jalaga löönud.”
„Unustasid ära, mis seal on või,” küsis Jeebus.
„Minu vanad riided, mis mulle enam selga ei mahu. Mis siis, et vanaema tehtud. Aga kui veel benaga koos...”
Jeebus lippas teelt kõrvale ja tõi koti ära. „Mis sa arvad, et leiame Ali täna enne pimedat üles või?”
Riad raputas kahtlevalt pead.
„Siis läheb meil seda kotti veel tarvis.”

Muidugi läks. Kui nad olid tõkkepuust piisavalt kaugele jõudnud, no ikka oma kolm kilomeetrit vähemalt, ja õige linn – nii, nagu nad seda ette kujutasid – polnud peale hakanud, selle asemel kasvas aga teest veidi eemal võsa, tegid nad peatuse. Jeebus lõikas noaga oksi, püüdes hämaras kuivemaid leida, Riadi vana särk kõlbas tulehakatuseks. Viimased vanaema võileivad olid nii hästi pakitud, et bena polnud nendeni jõudnud. Lõhn võis ehk natuke imelik olla, aga neil olid kõhud tühjad.
Lobisemiseks polnud kummalgi tahtmist. Lõpuks küsis Jeebus: „Lähme edasi või?”
„Kuhu siin pimedas ikka minna, lõikame veel oksi, teeme mingi pesa ja vaatame hommikul.”
Nuga oli ainult Jeebusel, nii et lõikama pidi ilmselt tema. „Kuule, sa oleksid võinud hoiatada, et linnades käivad asjad niiviisi.”
„Mõnel pool käivad ja mõnel pool ei käi. Teil oli nii rahulik, talus ja üldse, ma ei teadnud karta, arvasin, et siin ongi asjad sedasi.”
Jeebus püüdis endale võimalikult mugava aseme teha, ööseks lõkkesse paar jämedamat kuiva notti leida ja okstest seina ehitada, et nende lõke päris tee peale ei paistaks. Päev oli olnud pikk ja väsitav, aga uni ei tahtnud tulla. Nägu oli valus, kuigi selili oleks saanud magada küll – rohkem ärritas, et nii üldse juhtuda sai. Et keegi tuleb ja virutab sulle. Hea küll, ta oli kodus vahel kaksikuid narrinud ning need siis tulid ja klohmisid teda oma väikeste rusikatega – jah, kuskohast nad seda üldse olid õppinud? –, aga see oli mäng ja kohe lepiti ka ära. Vahel juhtus, kui nad Riadi ja Nanduga mängisid või mingit tööd tegid, et keegi sai teise ettevaatamatusest haiget. Aga ka siis aidati too jälle üles ja paluti vabandust. Mõnikord onud ja isa maadlesid omavahel, aga mitte viha pärast, nad nimetasid seda spordiks. Kuid nüüd see... töll... lihtsalt tuli ja virutas. Nägi, et Jeebus on temast väiksem ega saa motikat püsti hoides end isegi kaitsta. Vähehaaval jäid mõtted rahulikumaks, eriti kui ta püüdis meelde tuletada kõik need teeristid, mille kaudu nad olid tulnud. Aga midagi jäi siiski tuikama: seda asja ei saa nii jätta.
Neid viimaseid võileibu igatsesid nad taga terve järgmise päeva. Keegi neile süüa ei pakkunud ja ega neil poleks olnud millegagi söögi eest tasuda. Jeebus ei tahtnud Riadi süüdistada, polnudki milleski süüdistada, kogu see linnaretk oli ju peaaegu tema enda mõte olnud. Nüüd aga tundus, et tema on oma osa ära teinud ja las Riad otsib ise oma hõimu. Või vähemalt sööki.
Algul pöörasid nad mäe otsast paistvate tohutute majade poole. Aga paari tunniga ei tulnud need üldse lähemale. Siis valisid nad suuna, mis võinuks mere poole viia. See oli natuke parem, kitsad teed läksid majade vahelt läbi, aga inimesi oli ikka väga vähe. Riad püüdis nendega juttu teha, hõimu või söögi kohta küsida. Tavaliselt talle isegi ei vastatud. Üks sorakil ilmega vastutulija ütles toidusoovi kuuldes: „Eks mine küsi Suurpeetri käest.” Aga sellise näoga, et ilmselt oli tegemist mingi kohaliku nalja, mitte asjaliku nõuandega.
Kui meri paistma hakkas, ei jõudnud Jeebus algul ära imestada. Hea küll, ta oli kodu lähedal näinud, kuidas vee alla olid jäänud heinamaad või aasad või metsatukad, võibolla mõni vana mahaunustatud põllutöömasin. Aga siin olid keset ujuplasti vees terved kõrged majad, lausa silo kõrgused. Ja vaatama jäädes sai ta aru, et vee all on seda maja teist samapalju veel. Või maju, sest neid oli palju, mõnest paistis rohkem, mõnest vähem, ju nad polnud algusest peale ühekõrgused olnud. Ja tundus, et hulk väiksemaid, selliseid normaalseid kahekorruselisi hooneid oli üleni vee alla kadunud. Ei tundunud, et inimesed veest välja ulatuvatel korrustel oleksid elanud, nii polnud neil mere ääres midagi teha.
Korraks käis Jeebusel peast läbi, et võibolla tegid linnainimesed – just nagu maainimesedki – päeva ajal tööd. Ja kuna siin oli kõik teistmoodi, siis polnud töö kodu juures, vaid kusagil kaugemal. Ning küllap tulevad nad õhtul tagasi. Siiski, kui Riad pakkus, et võiks mõnda majja sisse vaadata, ehk on kusagil süüa, raputas Jeebus otsustavalt pead.
Magamiskoha otsimisega läks keeruliseks. Nad olid nüüd nii kaugel väikeste majade vahel – eeslinnas, ütles Riad selle kohta – et kuhugi põõsaste vahele lõkke tegemine poleks sobinud. Mõnes majas pealegi elati, inimesed liikusid ja pimeduse saabudes süttisid tuled. Ainult need inimesed andsid juba eemalt ning selgete žestidega märku, et Jeebus ja Riad pole seal teretulnud. Mõned majad olid ilmselgelt juba ammu maha jäetud: aknaraamid ripnesid ühte nurka pidi, katused olid längu vajunud või lausa auklikud. Ent imelikul kombel väreles ka mõnes sellises majas tulekuma, just nagu oleks seal lõkke peal süüa tehtud. Neist majadest soovitas Riad erilise hoolega eemale hoida. „Seal on hulgused nagu meie. Neil pole endal mitte midagi. Löövad maha,” hoiatas ta. See „nagu meie” tundus Jeebusele kahtlasena, aga muud oli ta nõus uskuma.
Lõpuks nad enam ei jaksanud. Või ehk oleksid nad sellest tühjade aknakoobastega osmikust välja roninud ja järgmist proovinud, aga seal tuli kraanist vett. Isegi mitte eriti soolast. Täiesti joodavat. Midagi kasulikku küll polnud, kui mitte arvestada lõkkeaset ja paari katkist toolijalga, aga söögi peale polnud nad lootnudki. Lõket nad ei julgenud teha ja magamiseks polnud isegi pehmeid oksi alla võtta. Nii et see öö tuli veel rahutuma unega – ebamugav, ja iga krõbin võis tähendada, et aknast sisenevad need, kes olid seda varjualust ennegi kasutanud.
Aga hommikul neil vedas. Üks mees, kelle käest Riad juhatust küsis, arvas teadvat, kuskandis „kuusirbilipuga tüübid” elavad, ja kui nad sinnapoole läksid, siis leidus neid teadjaid veelgi. Riad läks sellest muidugi üha erksamaks, Jeebus lonkis tal üsna tujutult sabas – ka valges polnud nad mahajäetud majast midagi söödavat leidnud.
Ent keskpäev polnud veel käeski, kui nad jõudsid päris viisaka ja suure kahekorruselise majani, mille elanikega Riad sai oma emakeeles rääkida. Oligi nii, et Riad muudkui vuristas rääkida, Jeebus eristas tema jutus ainult nime Ali Bouvena. Peamiselt rääkis Riadiga üks hästi tõmmu mees, kelle juuksed ja habe olid süsimustad ning krussis. Jeebus sättis end vaikselt seina äärde istuma ja jäi endalegi märkamatult tukkuma.
Kui ta uuesti silmad avas, oli tuba tühi, ainult habemik istus paari meetri kaugusel nagu tema ärkamist oodates ristijalu maas. Jeebusele meenusid Riadi õpetatud sõnad: „Rahu ja õitsengut sellele majale ja perele.” Ju sai ka hääletoon õige, sest habemik naeratas.
„Tänan sind, noor sõber, heade soovide eest. Nagu ma kuulsin, pole maailm viimastel päevadel sinu vastu lahke olnud, nii et seda piskut rahu ja õitsengut, mis meil on, tahaksime sinuga jagada. Küllap ei ütle sa ära väikesest toidupalast.”
„Ma olen kaua teel olnud ja tahaksin kõigepealt käsi pesta.” Seegi oli üks Riadi õpetustest, käsi pesemata sööma hakkamine oleks olnud ebaviisakas. Ja tualeti leidmiseks oli teinegi põhjus.
Kui ta oli osutatud ukse taga kõik vajalikud toimingud ära teinud – ja paraku oli seal ka peegel, milles ta nägu paistis üsna õnnetuna, neid sinikaid ei saanud aga maha pesta, need pidid ise paranema – ja tuppa tagasi läks, asetas üks vanem naisterahvas põrandale laotatud vaibale toidukraami. „Kui oled pikalt näljas olnud, siis soovitaksin algul vähesega piirduda,” ütles habemik. „Kannus on piima, need pirukad siin on porgandiga, need siin on moosiga.”
Piim oli imelikult lahja, peaaegu vesi. Jeebus jõi tassi viisakalt tühjaks ja kõht hakkas kohe urisema. „Ma olen kuulnud, et teil osatakse väga head teed teha. Kui tohiksin proovimisekski paluda?” Mammi väljus, ju siis  teed tegema. Aga pirukad olid väga maitsvad, Jeebus pidi pingutama, et end tagasi hoida ja kummastki vaid kahega leppida.
Habemik noogutas seepeale heakskiitvalt.
„Anna andeks, noor sõber, et ma end kohe ei tutvustanud. Mina olen Ismail.”
Jeebusele meenus, kui põhjalikult Ali oli end tutvustanud. Ta ootas hetke, mõeldes, mis on ebaviisakam, küsida või küsimata jätta. „Aga ema poolt ja isa poolt?” küsis ta siiski.
„Tänan, noor sõber, et sa nende vastu huvi tunned, aga vahel on paraku nii, et Allahi tahtel tuleb alustada uue hõimuga. Ja nõnda ma olengi lihtsalt Ismail. Vabanda, kui ma rumalasti küsin, aga kui tähtsaks teil hõimu peetakse?”
See tundus väga keerulise küsimusena. Aga kuidagi pidi vastama. „Mina olen Jeebus. Minu isa on Matu. Matu isa on Teedu. Teedu isa oli Toomas. Toomase isa oli Eeru. Rohkem ma ei tea.”
„Teil arvestatakse ainult meesliini pidi?” uuris Ismail.
„Minu ema Saara on mulle ja mu õele ja vendadele väga hea ema, ta hoolitseb meie eest väga hästi. Aga...” Jeebusele ei tulnud ühtegi muud põhjust pähe, „ta on teist usku.”
„Lausa niiviisi?” See näis Ismaili tõsiselt imestama panevat. Aga siis saabus naine aurava teekannu ja tassidega.
Jeebus kõigepealt nuusutas, siis puhus tassi peale, siis nuusutas veel. Aga juba esimene lonks, mille ta võttis, tundus jõudu andvat. „Meil nii ei osata,” ütles ta. „Ma peaksin teie juures õppima, kuidas seda tehakse.”
„Jah, seda õpitakse mitu aastat,” naeratas Ismail, andes nii ühtlasi märku, et ega nad oma saladusi jagada ei taha.
Jeebusele tuli meelde, miks ta seal üldse on. „Kas Riad... leidis oma hõimu üles?”
„Ma kohtusin Ali Bouvenaga, kui ta kevadel oma vankritega siia jõudis. Pakkusime talle tuge, nagu meie usku uustulnukatele ikka. Tal oli mingeid imelikke asju kaasas, mida ta müüa soovis, aga palju ta nende eest ei saanud. Tööd oma hõimule esialgu samuti ei leidnud. Sellist, mida nad teha oleksid tahtnud. Nad läksid edela poole edasi, maatöid otsima. Lubasid sügisel tagasi tulla ja kindlasti saame siis jälle kokku. Aga küll me Riadi eest senikaua hoolitseme, oma inimene ju ikka.”
„Riadiga on siis korras,” noogutas Jeebus mõtlikult. Nüüd tuli veel koju tagasi pääseda.
„Ja me oleme selle eest sulle kahekordselt tänulikud, mu noor sõber,” ütles Ismail. „Kõigepealt tema ravimise eest. Meie nägijamees vaatas ta jalga, seda on hea käega ravitud.”
„Mu onul on head käed. Aga nägijamees on hoopis vanaisa,” lisas Jeebus millegipärast.
„Kuidas su endaga on?” uuris Ismail.
„Ma olen veel liiga noor, et proovidagi. Kuigi vahel tundub, nagu näeksin midagi. Ja vahel võin jälle kodu lähedal metsas ära eksida.”
Ismail naeratas. „Kui hõimus on kord juba võimed, siis need lähevad edasi. Aga kui võimeid ei ole, siis pole hõimu kauaks.” See võttis Ismaili korraks ohkama. „Sinu otsus Riad siia tuua näitab, et päris tavaline poiss sa ei ole. Ja see on meie teine põhjus sulle tänulik olla. Nii et kui sul on mingi soov, mille täitumisele meil oleks võimalik kaasa aidata, siis ütle. Ega me pole kõikvõimsad, aga midagi ehk siiski suudame.”
Kuum lõhnav tee, pirukad, pooleli jäänud uni – kõik see tegi soovidele mõtlemise raskeks. Või siiski... „Ma vaatan ehk linnas natuke oma käe peal ringi,” ütles ta. „Aga varsti pean ma ikkagi tagasi minema. Ja siis ma ei taha, et need tõkkepuuga töllid seal tee peal tolgendaksid.”
Ismail vangutas üllatunult pead. „Sel juhul on meil sama soov. Meie tahaksime ka, et linna saaks vabalt tulla ja minna. Ning paari kuu eest polnud seal veel kedagi segamas. Tead, noor sõber, puhka veel veidi, ma lähen räägin sellest oma kaaslastega. Aga ma arvan küll, et me läheme ja ütleme neile, et nii pole õige teha.”
„Kas ütlemisest piisab?” kahtles Jeebus.
„Me ütleme väga veenvalt,” lubas Ismail.
Kui Ismail oli läinud, lubas Jeebus endale veel ühe porgandipiruka – mitte rohkem – ja jäi uuesti tukkuma. Mõnus, kui külje all oli vaip, mitte paljad lauad või oksad.
۞
Linn on keeruline nähtus, pidi Jeebus endale tunnistama. Tee tõkkepuu juurest Ismaili juurde oli võtnud poolteist päeva, tagasitee kestis aga vähem kui poolteist tundi. Muidugi, eks igale poole jõudis kiiremini, kui teadsid, kuhu lähed. Ja Ismail teadis.
„Oled sa kindel, et tahad üldse kaasa tulla?” oli Ismail küsinud. „Riad ei paistnud väga hoolivat.”
„Ma tahan sellele mehele otsa vaadata, kes mind lõi,” oli Jeebus kinnitanud. Siis nad olid Ismailiga tegevusplaani täpsustanud.
Nii dotsendi lolle inimesi ei peaks olemas olema, keda sellise plaaniga alt saab tõmmata, mõtles Jeebus.
Ismail läks küpsetatud, valgesse riidesse keeratud lambaveerandikuga kõige suurema juurde plekist maja ääres igavlevatest meestest – just nagu uute naabritega sõprussidemeid looma. Kambad olid umbes ühesuurused, kummalgi polnud pealtnäha põhjust teist peljata, ainult Jeebus nägi selgelt, et Ismaili mehed hoidsid üht kätt veidi varjus: hõlma all või näiteks ainult pöialt pidi püksitaskus. Ebaleval sammul tõkkepuu poole lonkides märkas Jeebus, et selle juures seisab sama töll. Kloun mis kloun, ilmselt polnud ta tähtsus kambas vahepeal kasvanud.
„Ära ainult löö,” ütles Jeebus juba eemalt, „aga ma tahan oma sõiduki sinu käest tagasi osta.”
Ju see käis klouniks olemise juurde, et kui ütled „ära löö”, siis ta lihtsalt peab tulema ja lahtise käega vastu nägemist laksama. „Oled vahepeal rikkaks saanud? See on kallis aparaat.”
Jeebus oli talus näinud, kuidas siga tapetakse. Polnud meeldiv töö, aga tuli ära teha. Ainus, mis esimesel hetkel üllatas, oli see, kui palju verd inimese kõhnast kaelast välja purskab. Muidugi, siga tappes seadis isa või vanaisa kausi enne paika, sea veri oli väärt kraam, see ei tohtinud raisku minna. Tölli verd polnud kellelgi vaja.
Plekist maja poolt kostis jahmunud hüüatusi, kisa ja karjeid, aga see oli juba Ismaili asi. Siiski, hea oleks olnud vähemalt osa verest kätelt maha pesta. Ta lippas kraani juurde majaseinal, õnneks oli see toimuvast löömingust eemal. Seal nurga taga nägi ta ka Riadi ja halli habemetutiga vanameest. Riad vaatas teda kuidagi üllatunult, vanamees hoidis silmad kinni ja palvetas. Sama nurga taga vedeles ka motikas. „Kuidas sellega on?” hõikas Jeebus. „Paak on tühi, aga muidu paistab terve olevat,” vastas Riad. Ega keegi polnud ju motikat tehes seda värvinud või lihvinud, lohisemisjälgi näis olevat juurde tulnud, aga see polnud praegu tähtis.
Siga tuli lahti lõigata, tölliga seda muret ei olnud, aga kasulik kraam tuli siiski eraldada. Saapaid Jeebusel vaja ei olnud, seega lõikas ta saabaste kätte saamiseks kõik paelad lihtsalt noaga läbi, kiskus töllil saapad jalast, urgitses tallad lahti ja leidiski mõned mündid. Püksitaskutes oli padruneid. Nahkvestile ei pääsenud hästi ligi, see oli tölli keha all kinni. Jälle otsustas ta asja enda jaoks lihtsamaks teha ja lõikas põuetaskute läbiotsimiseks vesti õlad läbi. Ühel pool oli padruneid, teisel pool münte – ja mingi imelik märk. Kindlasti ei kujutanud see inimest, pigem võinuks tegemist olla kaheaastase lapse sirgeldusega: valge keha, suured silmad, sinine müts ja pintsak, lai kollane nina ja kollased jalad. Märk oli natuke kulunud, aga kinnitusnõel oli korras – kuid niisuguse märgiga oleks töll vist veel tobedam välja näinud. Raha see igatahes ei olnud ja Jeebus pistis selle taskusse, püüdes seejärel münte ja padruneid kahte hunnikusse jagada. Kui oli kaks ühesugust, siis oli lihtne, aga muidu ei teadnud ta nende väärtusest ju midagi.
Ismaili pool oli kõik samuti lahenenud, nii et habemik tuli Jeebuse tegemisi vaatama. „Tubli poiss,” ütles ta. „Täpselt löödud ja hea löök. Ja just et noaga. Nuga on mehe relv. Püstolitega las õiendavad naised ja lapsed.”
„Ma olen maalt. Maal on loomade tapmiseks ikka nuga.” Jeebus ei osanud Ismaili kiitusega midagi peale hakata.
„Loom jah,” naeris Ismail, sirutas siis käe noa järele. „Luba, ma vaatan.” Pühkis teralt vere tölli pükstesse. „Teinekord puhasta ära. Või oota,” ütles ta noa külge katsudes üllatunult. „Just nimelt, et teine kord. Esimene kord pidigi veidi seisma. See on ju sulle tehtud nuga. Ja selle noa esimene veri. Nüüdsest on teie side eriliselt tugev.”
„Alles mõne päeva eest sai valmis, mu onud tegid selle mulle.”
„Siis on ju veel üks vereside.” Ismail ulatas noa tagasi. „Ma vaatan, sa saapaid ja vesti ei tahtnud, kuigi need on sinu omadest paremad.”
„Praegused saapad on juba sisse kantud, teised lõhuksid jalad ära.”
„Üks asi on siiski, mille ma soovitaksin võtta.” Ismail avas tölli vööpandla, surus jala talle puusale ja tõmbas rihma ära. „Kulub ära, isegi kui sul pükstel aasasid ei ole. Ma annan sulle selle külge midagi. Jah, ja kui sa siin juba midagi sorteerid, siis võta, näed, need üheksased padrunid. Kui hoolega vaadata, siis on neid kolme pisut erineva pikkusega, näed, kesta järgi: 17, 18 ja 19. Korja keskmised välja, need lähevad vanale makale.”
Varsti oligi Ismail tagasi, kaasas kabuuri pistetud püstol. Ta kinnitas kabuuri rihma külge. „Paistab, et neil oli üks makarov üle. Noaga teed rihmale õigesse kohta augud, et ümber seisaks. Parem, kui kabuur välja ei paistaks, aga sa pead harjutama, et püstoli kiiresti pihku saad – ja riivi maha. Ning laadimist ka, nende kaheksateistkümnestega.” Ismail tegi kätega mõned kiired liigutused – nii kiired, et Jeebus ei jõudnud õieti märgatagi.
„Ise ütlesid, et mehe relv on nuga,” püüdis ta vastu puigelda.
„Ega sa nüüd nii mees ka veel ei ole,” hakkas Ismail naerma. „Võta seda kui abivahendit. Näiteks... noh, kui näed, et keegi naisterahvale liiga teeb, on püstoli kasutamine õige tegu. Mis sa sest rahast siin enne lugesid?”
„Ma mõtlesin, et pool mulle ja pool teile. Sest üksi poleks ma siin midagi ära teinud. Ja mul oleks veel üks palve.”
„Padrunid jagame ära – 18 sulle, ülejäänud meile, ja kõik on rahul. Sinu saak on sinu jagu. Aga mida sa veel tahtsid?”
„Et ehk saaks motika teie juurde hoiule jätta. Ma ise peaksin minema linna bena otsima – seda, noh, mida motikal sõitmiseks vaja on.”
„See ei maksa küll midagi, kui su sõiduriist meie kuuri all seisab. Ja Riad võib seda vahepeal puhastada, tal ka siis midagi tegemist.”
„Mis neil muidu selles imelikus majas oli?” küsis Jeebus.
„Lähme ja vaatame.”
Mitte just puhtad magamisasemed, mõned ripakil ustega kapid, paar suurt lauda mingi mängu jaoks, tagapool veel lauad ja toolid. Aga kõige silmahakkavam asi oli seinal rippuv suur plakat. Ja sellel omakorda sama elukas, mis tölli taskus olnud märgil. Niiviisi suuremana võis aru saada, et kollane laik näol polnud nina, vaid nokk. Ja jalad olid rohkem nagu lestad. Plakatile oli kõverate, kohmakate tähtedega midagi kirjutatud.
Kõigil teistel paistis tegemist olevat – näiteks töllide jaoks augu kaevamisega –, nii et Jeebus haaras Riadil varrukast. „Misasi see on?” küsis ta plakatile osutades. Riad uuris kirja. „Ma ei saa ise ka neist tähtedest hästi aru. Küsime nägijamehe käest.”
Halli habemetutiga vanamees vaatas plakatit, vangutas pead ja ütles Riadile midagi oma keeles. Riad sai siis Jeebusele edasi öelda.
„Ning Dolan ütles: „Tule minu juurde, Pluuto, palun.” Ja: „See kirves läks kogemata käest lahti.””
„Mida see tähendab? Äkki vana nägijamees teab?”
Riad pöörduski uuesti vanamehe poole ja too rääkis päris pikalt, lõpetades jutu järskude, raiuvate käeliigutustega.
Riad pidi jälle tõlkima, ta tegi seda küll kahtlaselt lühidalt. „Eshatoloogilisest aspektist – ja ära küsi, mina ka ei tea, mida see tähendab – on Dolani religioon oma kurioossuses muidugi huvitav. Dolanis endas võib leida Dadžaalile omaseid jooni, Abu Hurairah on prohveti sõnu tõlgendanud ühtviisi, Nasir Khusrawi mõtetele on aga samuti raske vastu vaielda... Ah, õpetatud mehed võivad sellest päevade kaupa jahuda, mida aga vana lõpuks rõhutas: teooria on üks asi, kuid kui sa reaalses maailmas mõnda Dolani-usku meest kohtad, siis jookse, jookse nii kiiresti kui saad.”

Üheskoos visati isehakanud piirivahid auku ja aeti muld peale, nende väärtusetud asjad ja mööbel koguti hunnikusse ning pandi põlema. Plekist varjualune – keegi nimetas seda sisehalliks – ei põlenud, aga vähemalt ei meelitanud see enam mõnda aega seal kedagi pikemalt peatuma.
Lausa sellist tunnet, nagu oleks koju tagasi jõudnud, Jeebusel ei olnud. Kuigi Ismaili mehed olid temaga sõbralikud ja patsutasid õlale ning kaks neist aitasid motika ära veeretada. Õigupoolest mitte ei aidanud, vaid ise veeretasidki, Jeebus pidi ainult neile seletama, kuidas see oli valmistatud ja kuidas benamootor töötab. Õhtul selgitas Ismail talle müntide väärtust – aga kui korraga kehtis vähemalt kolm süsteemi, siis oli üsna võimatu meelde jätta, mis millest kallim, mis odavam. Veel õppis ta selgeks, millised märgid akendel ja ustel tähendasid, et sealt võis saada süüa või midagi osta. Koos hoiatusega: „Pirukas osta porgandiga. Või kapsaga. Võib ka moosiga. Aga ära kunagi riski lihaga või liha moodi ollusega, ükskõik, kui hästi see lõhnab või kuidas nad seda kiidavad.” Ning üks osava käega mees joonistas talle midagi linna plaani moodi – asustatud piirkonnad ja kohad, kuhu oli parem mitte minna. „Et oskaksid siia tagasi tulla.”
Ühe öö sai siis veel rahulikult veeta, aga hommikul tuli teele asuda. Bena otsima.
۞
Erna oli ärkvel enne, kui turva uste taga kolistama hakkas, väljas oli ju valge, aga ta pigistas silmad kinni ja püüdis ümbritseva unustada. See oli kõige vastikum aeg. Kaks päeva tööl, kolmas vaba, aga enne tööpäeva pidi kindlasti ühikas oma toas magama, et õigel ajal tööga alustada. Kui ta juba vee all oli, siis polnudki nii hull, aga teadmine, et ta peab sinna jälle minema... Ja alles eile oli ta veel vaba, hulkus ringi, vedeles niisama, koristas natuke oma koobast. Nüüd oli muidugi kahju, et ta midagi paremat polnud teinud... aga mis see parem oleks võinud olla?
Veera ja Tasja tahtsid küll, et nende töötajad ühikas elaksid. Erna oli „spetsialist”, tal oli natuke rohkem õigusi, aga suhtlemisest ta ei hoolinudki. Kõige vähem veel turvadega, kõik samasuguses mundris, ühte nägu ja kiilaks aetud, ainus võimalus neil vahet teha oli embleemi all oleva numbri järgi, aga milleks, eksole. Kuna Erna enne vaba päeva ühikast kadus, võidi arvata, et ta on endale linnast poisi leidnud, igatahes aitas see turvasid eemal hoida. Ainus, kellega Erna vahel rääkis, oli Enemai (Emelai? Tema sõnadest ei saanud vahel aru), teine sukeldujatüdruk, kes oli siin töötanud juba eelmisel suvel. No et mingeid nippe õppida. Muukraudade kasutamist õpetas talle küll üks turvadest, aga ikka oli hea teada, mida karta ja millest hoiduda.
Erna enda kõige veidram kogemus, iseenesest mitte ju hirmus, aga alatihti meelde kerkiv, oli punaste kaladega. Ta oli korteri luku lahti muukinud, üle ukse korraks kööki vaadanud, siis suure toa ukse avanud ja see oli olnud täis laperdavaid punaseid kalu. Kõik surnud, aga kuna vesi ukse avamisest liikus, ei saanud sellest kohe aru. Varsti nägi ta ka akvaariumi, kust kalad ilmselt pärinesid. Kui tuba veega täitus, pääsesid nad välja, kasvasid ja paljunesid, panid nahka kõik, mis eest leidsid, muuhulgas ka oma senise perenaise, ja surid siis nälga. Puulehest oluliselt paksemad nad igatahes ei olnud. Hea, et nad üksteist ei söönud, oli Erna mõelnud, palju hirmsam oleks olnud, kui keset tuba oleks triivinud ainult üks, aga hästi suur.
Korteri kunagise elaniku luukere oli üldiselt hea märk. Kui neid ei olnud, oli üsna tõenäoline, et elanikud olid põgenenud ja kõik väärtusliku kaasa võtnud. Muidugi, inimjäänused polnud veel garantii, ka naabrid võisid olla korteri tühjaks teinud juba enne, kui vesi korruse üle ujutas ‒ nad ju teadsid, et ratastoolis mutikesest pole vastuhakkajat.
Kolistamine hakkas peale, Erna ajas end üles. Kõigepealt ühine palvus. „Isa Dagon, kes sa elad sügavuses, halasta oma vaestele orjadele ja ära karista meie teadmatust uute uputustega...” Kord alguses oli ta Enemailt küsinud, mida see pidi tähendama, aga too oli vaid õlgu kehitanud. „Kui elad üleujutatud linnas, siis on mõttekam pöörduda vetevalitseja, mitte mingi kõrbes elanud habemiku või põhjamaise haamrivibutaja poole. Olulist vahet küll pole...”
Siis sööma. Kaerapuder ja raudrohutee, võta üks ja viska teist, eksole. Sellega oli kuidagi nii, et ühikast saadud öömaja ja toit võeti palgast maha, aga kui palju ta oleks pidanud palka saama, polnud kunagi öeldud. Vahel andis Veera mõned mündid, sellest piisas, et vabal päeval linnas süüa osta, ja rohkem polnud tal ju vajagi. Veera ja Tasja olid ju öelnud, et ta elu kuulub nüüd neile – ja kuhu tal olekski minna olnud? Kuidas Erna ka pingutas, ta ei mäletanud muud, kui lumist teed ja... noh, seda mis järgnes. Igaks juhuks oli ta siiski osa oma münte koopasse peitnud – näis, et peale tema ei käinud seal keegi.
Siis Veera juurde päevakäsu järele. Kus ühtlasi selgus, et selleks päevaks on talle julgestuseks eraldatud turvapoiss number 16. Veera näitas kaardi pealt ette üheksakordse maja ja lisas: „Kui oled selle ära teinud, siis kõrval on üks madal maja, kool või lasteaed või asi, seda pole pinnalt üldse näha, vaata üle, vahel on ka neisse midagi unustatud.”
Kalipso selga ja siis sai veel kail istuda, kuni Number Kuusteist kuuri alt paadi, suruõhu ja muu varustuse ära tõi. Vähehaaval hakkasid hirm ja vastikus järele andma, rutiin tuli tagasi. Number Kuusteist käivitas kummipaadi mootori ja võttis suuna tööks määratud majale.
Erna ujus maja juurde. Trepikoja aken veepinna kohal oli terve, ülemine vee alla jäänutest samuti. Ta tegi ringi ümber maja – õnneks ainult üks püstik oligi –, aga kõik aknad olid terved. Ta kaalus, kas sukelduda päris põhja ja katsuda välisust, aga eelistas pinnale tõusta ja turvale teatada. „See on puutumata maja, aknad on terved.” Seda oli varem ainult paar korda juhtunud. Üleni vee alla jäänud majadega oli teine asi, neis polnud varanduseotsijad tavaliselt käinud.
„Tahad kuvaldat või?” pakkus turva suurt haamrit.
„Anna parem paugukas, kuvaldaga jäävad killud.”
„Sa ikka oskad või?”
Vees polnud mõtet õlgu kehitada. „Siiamaani olen ellu jäänud.”
„Kuule, pane siis sellele aknale, mis vee peale jääb. Äkki on kuivades korterites midagi, mida ära vedada.”
Erna hindas pilguga akent ja veepiiri. „Ma veest ülemise ääreni ei ulata. Lähme paneme koos.”
Kõmakas oli kõva, aga selleks ajaks olid nad muidugi paadiga nurga taha sõitnud. Ja, noh, Suurpeeter oli selle piirkonna neile töötamiseks eraldanud, kellelgi teisel polnud asja siia vaatama tulla.
Erna ronis majja ja urgitses lähima korteriukse muukrauaga lahti. Kasutuskõlbulikku kraami paistis igatahes olevat. Ta võttis vöö vahelt koti, pistis sinna triikraua ja köögist ühe imeliku asjanduse – väike plekist kast, kaks pilu ülemises küljes, elektrijuhe küljes. Ühte asja tahtis ta veel proovida, detektorit. See pidi küll ka vees töötama, kuid ta oli sellega väga vähe kasulikku leidnud. Huupi kõiki ülespaisunud kappe ja sahtleid lahti kiskuda oli aga väga tüütu. Üllataval kombel hakkas detektor raamaturiiuli ühe osa ees piiksuma. Erna uuris veidi aega, võttis siis reie külge kinnitatud kangi ja püüdis raamatute vahele suruda. Tõepoolest, polnudki raamatud vaid puust raamatuselgade imitatsioon ning selle taga pudelid, väikesed joogitopsikud – hõbe? –, mingid kinnised õhukesest plekist torukesed, millelt võis – vist? – välja lugenud kulunud kirja medias coronas. Ta pistis torukesed ja topsikud kotti ning pruuni vedelikku täis, lausa kinnipitseeritud pudeli samuti. Poolikuid pudeleid ta ei usaldanud, korgid olid küll peal, kuid õhk võis olla sisse pääsenud.
Erna ujus paadi juurde ja ulatas koti turvale.
„Mis mina sellega teen?” imestas too.
„Ma ei hakka seda ju vee alla kaasa vedama,” ütles Erna. „Annad pärast ise üle. Ja kanna ette, seal on korralikku mööblit ja asju, ma vaatasin küll ainult ühte korterisse.”
Turva võttis telefoni ‒ üks kord ka millegi mõistliku jaoks, tavaliselt klõbistas ta sellega niisama, mingid värvilised laigud ekraanil ringi sebimas.
„Poisid tulevad suure paadiga mööbli järele,” teatas turva lõpuks. „Sina mine tööta veealused korterid läbi.”
„Kott,” tuletas Erna talle meelde.
Turva andis talle uue tühja koti.
Alumiste korruste saak oli üsna keskpärane. Mõned ehted siin-seal, tõenäoliselt väärtusetust metallist. Mõned hõbedast lauanõud – või vähemalt hõbeda moodi roheliselt roostes. Ühes korteris usaldas ta vaistu, mis soovitas diivanipõhja vahelt otsida. Kummikinnas oli küll käes, aga ikkagi tekitas pehkinud mööblis vetikate vahel tuhnimine vastikusjudinaid – kuid pihutäie väikesi münte ta sealt siiski leidis. Kõik võttis aega ja tulu oli väike. Mitte et see tema tulu oleks olnud. Siis tuli talle meelde, et üks maja oli ju veel teha, ja ta tõusis pinnale.
„Kuidas mööbliga oli?” küsis ta turvalt.
„Poisid said päris korraliku laadungi. Isegi kaks paaditäit. Kuidas sul?”
Erna tegi näo, nagu uuriks turvat erinevate nurkade alt. „Sul kõrvarõngaid ei ole vaja? Ah, need vist sulle ei sobiks. Lähme käime selle kooli või lasteaia ka üle.” Nüüd ta ei hakanud kotti paati sokutama, ruumi oli selles veel küllaga. Turva muudkui mängis oma telefoniga. Õhtu paistis varsti kätte jõudvat, aga töö tuli ära teha, siin polnud tunnitasu.

Kolmekordne maja vee all võis tõesti kool olla. Graffiti seintel oli küll kulunud, kuid veel täiesti nähtav. Ja paar akent olid ilmselt kividega katki loobitud. Klaasikillud Ernale ei meeldinud, nii läks ta peaust – lukus – ja tagaust – lahti – uurima. Klassid nagu ikka, mööbel tagasi saepuruks pudenenud. Kahes ruumis olid riiulid raamatujäänustega, mõned kaaned püsisid veel koos, ülejäänu oli valgeteks ebemeteks hajunud. Spordisaali laos jäi ta isegi mõtlema – aga ei, kui kellelgi läks tõesti tõstekangi tarvis, siis tulgu sellele ise järele. Mis käis ka kõigi ülejäänud spordivahendite kohta.
Toatäis riiuleid vanade arvutitega. Lootusetu kraam, need ei kannatanud vett isegi mõne sekundi jagu. Võis muidugi kellelegi mainida, ehk mõni spets teadis, kas midagi saaks tagavaraosadena kasutada. Või väärismetallideks sulatada. Siis keemiaklass – jällegi, mõni aine neis kappides võis kasulik olla, kuigi vaevalt, kes koolile ikka väärt kraami andis. Paar kapiust olid eest lennanud, vedelesid põlemisjälgedega maas ja nende kappide sisu oli samuti söestunud. Leelismetallid, kerkis kusagilt mälust, leelismetallid reageerivad veega. Üks neist täiesti tarbetutest mälestuskildudest.
Just nagu midagi aimates oli Erna direktori kabineti viimaseks jätnud. Laua taga istuv lillaka parukaga luukere polnud just vaatepilt, mille nägemist igatseda. Taskulambivalguses veel eriti. Vastasseinas oli avatud seif, võtmedki ees. Seifis pihutäis münte. Tahes-tahtmata pidi ka luukere üle vaatama. Mitu sõrmust, tõenäoliselt kuld, need värvilised kivikesed võisid samuti hinnalised olla. Hea saak, seega. Sõrmuseid võttes märkas ta purunenud roiet.
Erna mõtles, mis seal võis olla juhtunud. Keegi dotsent tuli sisse, lasi dire maha, võttis võtmed, avas seifi, haaras sealt paberraha – tollal oli sellel veel väärtus –, ega pööranud müntidele või isegi sõrmustele tähelepanu. Või oli dire veel elus. Või oli lihtsalt nii kiire.

Mitte ainult põhjas polnud pime, ka pinnal oli hämaraks läinud. Erna upitas end paati ja turva küsis nagu muuseas: „Leidsid midagi head ka või?”
„Oleksid sa enne öelnud, et päike su kiilaspeale liiga teeb, oleksin võinud sulle lilla paruka tuua.”
„Annad selle koti ka minu kätte?”
Erna märkas, et kott, milles olid hommikul kuivast korterist toodud asjad, vedeleb endiselt kummipaadis. „Mis mõttega? Tead ju küll, kuidas kord on.”
Kord oli selline, et turva viib paadi ja varustuse kuuri alla ning Erna läheb kontrollpunkti ja annab päevase saagi turvade vahetuseülemale. Kui juhtus raskemat kraami olema, siis võis ka turva selle ära tuua. Vahel oli seal ka medpunkti naine, kes „pistelise kontrolli käigus vaatas läbi kehaõõnsused”. No et keegi ei püüaks miskit leitud kraami endale jätta.
Just siis, kui ta sellele mõtles, kostis improviseeritud kontrollpunkti poolt lask. Turvadele meeldis pauku teha ja neile tundus ikka, et selleks pole piisavalt võimalusi. Ju siis oli keegi liiga lähedale sattunud ja tuli minema peletada.
Erna lonkis väsinud sammul edasi, aga siis tundus midagi valesti. Kraami üleandmise laua juures ei seisnud mitte turva, vaid võõras tumedates riietes mees. Küll aga paistis turva munder – koos seda kandva mehega – vedelevat mõne meetri kaugusel põõsaste vahel.
„Täna annad asjad minu kätte,” ütles tundmatu üsna ükskõikse tooniga.
Erna tardus paigale. „Aga kui ei anna?”
„Siis ma võtan ise.”
Erna piilus üle õla, Number Kuusteist polnud vist veel kuurist tulema hakanudki, igatahes polnud teda näha. „Sa ei hakka mind ju paari kõrvarõngaste ja pihutäie müntide pärast maha laskma?”
„Ei tarvitse, kui sa nüüd hea tüdruk oled ja koti mulle annad.”
Kui oleksin koti turvale jätnud, nagu too pakkus, ei ähvardaks mind praegu miski, käis Ernal peast läbi. Ja järsku tundus kogu see lugu talle väga kahtlane. Aga kohe tuli uus mõte. Tema elu kuulus Veerale ja Tasjale. Nagu ka koti sisu. Seega polnud tema elul tähtsust ja kotti ei tohtinud ära anda. Nii et kui võõras käe sirutas, haaras Erna sellest kinni ja väänas. Natuke enesekaitset oli turvade treener ju tallegi õpetanud. Muidugi jäi sellest väheks. Tundmatu sai vihaseks ja taganes paar sammu, et taskust püstol võtta – ja Erna ei kasutanud seda hetke, et talle jalaga äsada. Ent kui võõras püstoli Ernale suunas, kostis pauk, võõras vajus kõhuli maha ja põõsastest ilmus päris nooruke poiss.
„Mis tegid?” oskas Erna esimese jahmatusega vaid küsida.
„Mulle on õpetatud,” vastas poiss, „et kui keegi naisterahvale liiga teeb, on püstoli kasutamine õige tegu. Sa ei tahtnud oma kotti talle anda?”
Erna raputas pead.
„Siis on ju kõik õige.”
„Ainult me peame siit nüüd kaduma!”
Edasi tegutses poiss väga kiiresti. Pööras nõrgalt vastu puikleva tundmatu selili, tõmbas saapasäärest noa ja torkas talle kõrisse, lõikas lahti mehe taskud ja korjas kokku neis leidunud raha, jäi siis aga saapaid vaatama. „Oma kummiülikonnaga võid sa joosta küll, aga tallad ei pea kaua vastu. Need on sulle suured, aga ajutiselt kõlbavad.” Ta hakkas paelu lahti harutama, osutas siis põõsaste poole. „See seal on su sõber või?”
Erna sai tardumusest üle ja astus paar sammu sinnapoole. Number 20, vahetuseülema tärn numbri kõrval. „Kolleeg,” ütles ta. „Aga ma ei usu, et tal midagi väärtuslikku on.”
„Vaata üle,” soovitas poiss, kes oli ühe saapa kätte saanud ja uuris nüüd selle sisemust.
Erna kõhkles hetke. See tundus töökaaslase tagant varastamisena, aga kui Number Kahekümne taskutes oli midagi kasulikku, läks Ernal seda rohkem vaja kui surnud mehel. Nii et ta vaatas mundrijaki taskud üle ja leidis natuke raha. Ning tegelikult peenikest kuldketti ei läinud surnul samuti tarvis. Aga püksitaskud oli see piir, mida ta ei ületanud.
Poiss ulatas talle vasaku jala martensi ja püstoli, millega tundmatu oli ähvardanud, hakkas siis parema jala saapa paelu lahti kakkuma.
„Ega ma kuigi täpselt lasta ei oska,” tunnistas Erna saabast jalga tõmmates.
„Mul ka rohkem vedas, aga pane kotti, hirmutamiseks kõlbab ikka,” ütles poiss, urgitses saapa sisetalla kallal ja leidiski selle alt tuhmilt läikiva mündi. Andis siis saapa Ernale.
„Üks tuleb kohe sealt,” osutas Erna kaile, kust Number Kuusteist võis iga hetk nähtavale ilmuda. „Ja siis mõned sealt,” näitas ta Veera ja Tasja ühika poole. „Ning siis veel mõned sealtkandist,” viipas ta sinnapoole, kus Suurpeetri patrullid tavaliselt aega parajaks tegid.
„Siis on üsna selge, kuhupoole me minema peame,” noogutas poiss. „Aga seo paelad kinni. Iga hetk, mille sa sidumata jätmisega võidad, tähendab viit, mille joostes kaotad, kui need sul jalas loksuma hakkavad.”
Erna kulutas ühe hetke, et poisile otsa vaadata. Ikka päris noor, vuntside kohal ainult üksikud udemed. „No jookseme siis. Mul on siin lähedal koht, kust meid esialgu ei teata otsida.” Ainult et pärast tervet päeva ujumist olid jalad valusad ja kanged. Ning kui ta oli päev otsa balloonist hapnikurikast õhku hinganud, tundus tavaline õhk lämbe ja lämmatav.
Paistis, et ka poiss sai sellest aru. „Sörgi ees, aga anna mulle käsi,” ütles ta. Erna andis. Ja kuidagi oleks nagu jõudu juurde tulnud.
Erna koopani oli üle paari kilomeetri mööda ebatasast rada ja lõpuks nad lihtsalt lonkisid. Õieti polnud see koobas, vaid kunagine maa-alune ladu, pikk kumera laega käik. Midagi kasulikku koopas polnud, ainult tühjade kastide tükid, millest sai tuld teha. Algus oli ära lagastatud, aga käik oli pikk.
Enne, kui Erna midagi küsida jõudis – ja küsida oli ju palju – viskas poiss hingeldades betoonpõrandale selili. „Kuule, mis värk siin linnas on? Kogu aeg tahab keegi kakelda või raha ära võtta või maha lasta või...”
„Linn on linn.” Erna kehitas õlgu. „Aga miks sa seda tegid?”
„Ma ju ütlesin, et kui naisterahvas on hädas... Ah, noh, ma kuulsin, et kusagil lähedal käis pauk ja tahtsin näha, mis toimub. Üks tuttav joonistas mulle linna plaani ja selle järgi oleks siin pidanud rahulik kant olema.”
„Iga normaalne inimene oleks pauku kuuldes vastassuunas liikunud – ja kiiresti.”
„Ju ma siis ei ole normaalne. Ma olen maalt. Kuule, kas sul oli midagi väärtuslikku kaasas või puistas see töll kõiki vastutulijaid?”
Millegipärast oli Erna päris kindel, et poiss ei taha ta asju endale. „Minu tänane päevatöö. Või vähemalt osa sellest.”
„Ma olen juba tükk aega teada tahtnud, mis tööd inimesed linnas teevad. Eriti veel kummiülikonnas, nagu sina.”
„Kuule, me ei saa siia kauaks jääda. Mõne tunni pärast vaatab mõni patrull siia sisse. Meie omad otsivad mind ja seda, kes turvamehe maha lasi. Ja sellel, kelle sina maha võtsid, võivad samuti sõbrad olla. Kas sa ujuda oskad?”
„Pinnal ikka püsin. Kodu juures on jõgi, sealt ma saan üle. Aga see pole kuigi lai.”
„Pinnal püsimisega pole siin nühvlitki tegemist. Hoopis vastupidi. Aja end üles, järgmises koopas jõuame lobiseda küll, sealt ei otsi keegi.” Erna otsis kokku asjad, mida polnud viitsinud teise koopasse viia, ning keeras plastkotti. Riided, kingad, veidi söögikraami – kui keegi need siit leiaks, tekiksid kahtlused.
Ta hakkas ees minema ja poiss tuli kaasa. Tunnel või toru, mis naaberkoopasse viis, oli üsna koopa lõpus. Eemalt paistis, nagu oleks tegemist lihtsalt loiguga, alles päris lähedalt ja taskulambiga vaadates paistsid vetikatega kaetud betoonseinad ja mustav sügavus. Lausa meetrilaiune see toru ei olnud, aga Erna mahtus vabalt ära, poiss oli õlgadest laiem, aga mitte ka nii palju, et kinni jääda.
„Selle augu põhjast läheb käik teise koopasse. Umbes kümme meetrit tuleb vee all ujuda. Seal on pime, aga eksimisvõimalust ei ole, toru on üsna kitsas. Ja kui seinani jõuad, tõused pinnale. Kui sa ei taha, et su asjad märjaks saavad, siis ma annan sulle plastkoti, pane selle sisse.”
Poiss tegi prooviks kümme pikka sammu ja vangutas pead. „Riietele tuleks vesi kasuks. Eriti kui saaks neid enne seebiga hõõruda. Püstol on ainuke, mis märjaks ei tohiks saada, aga ehk mahub see su töökotti – veekindel, eksole? Aga... ma hästi ei julge. Pole kunagi vee all ujunud.”
Erna kaalus võimalusi. „Teeks nii, et... Ma ujun läbi, viin oma asjad ära. Mul on seal pikk köis. Võtan selle, ujun tagasi. Annan otsa sulle, keerad kõvasti ümber käe. Ma ujun uuesti sinna. Kui ma kaks korda sikutan, hingad hästi sügavalt sisse ja sukeldud. Vaba käega katsud, kus toru ots on, et peaga vastu seina ei põrkaks. Aga kui sa juba torus oled, siis ma tõmban su teisele poole, sa ei pea isegi ujuma.”
Poiss ohkas. „No proovime. Kuigi see ei meeldi mulle üldse. Kõik see vesi ja värk.”
„Sa ei kujuta ette, kui väga mina vett vihkan,” ütles Erna.

„Sul siin midagi süüa on või?” küsis poiss.
Nüüd tuli ka Ernale meelde, et viimati oli ta söönud hommikul. „Midagi ehk leiab. Mine sinnapoole, seal on vanu kaste, lammuta ära ja teeme lõkke. Ühtlasi saad riideid kuivatada.” Puumaterjali oli lähemal ka, aga Erna tahtis kalipso normaalsete riiete vastu vahetada.
Oli kuulda, kuidas poiss vaikselt vilistas, siis algas ragistamine ja kopsimine ning peagi oli ta sületäie kastilaudadega tagasi. „Sul on seal väärt kraami.”
„Mis mõttes?”
„Need plekist kastid. Kinnised ja puutumata. Seitse kuuekümne kahega. Meie talu gatlingid kasutavad neid. Mujal ka, ma arvan. Iga sellise kasti eest võiks taludest saada... no umbes kaheksa pange vilja.”
Erna polnud päris kindel, mis on gatling. „Need on padrunid, jah?”
„Igale poole ei sobi, aga kellele sobib, see maksab hästi. Lõkkease on sul seal, mis?”
Erna noogutas ja poiss asus tegutsema. Murdis laudu, lõikas noaga laaste, sai tule päris kiiresti üles. Erna sättis puhta veega kastruli lõkke kohale.
„See on muidugi kasulik teadmine, Veera ja Tasja puskarivabrik kipub tihti tühjalt seisma, just et pole vilja või midagi, millest teha. Ainult et ilma traktorita koopa otsi lahti ei kaeva ja läbi tunneli ma neid kaste välja ei vea. Laes on mõned praod, õhk veidi liigub, aga jällegi, isegi kui õnnestuks lakke suurem auk lõhkuda, oleks kastide välja tõmbamiseks kraanat vaja.”
Jeebusele tuli natukese aja pärast meelde. „Sa lubasid oma tööst rääkida.” 
„Selle töökohaga võib hetkel raskusi olla. Pärast neid kahte laipa.”
„Kas sa tõesti arvad, et see töll oleks su ellu jätnud, kui oleks su koti kätte saanud?” 
Erna siis rääkis oma sukeldumistest, kuni vesi keema läks ja supikuubikud sisse võis visata. Tal oli ainult üks kruus, aga eks nad võisid sellest kordamööda rüübata.
„Mis need kaks mutti sellest elavadki, mis sina vee alt välja tood?”
„Ei, neil on terve hulk ettevõtmisi. Pandimaja – seal nad müüvad seda kraami. Mööbliparandus, kodumasinate parandus, puskarivabrik, kasvuhooned, turvateenused, transporditeenused... Ma ei teagi kõike. Neil on Suurpeetri litsents siinkandis tegutsemiseks.”
„Kes see Suurpeeter veel on? Kui me sõbraga linna jõudsime, polnud meil üldse raha ega toitu ja üks vastutulija soovitas Suurpeetri käest süüa küsida. Tundus küll rohkem kohaliku naljana.”
„Suurpeeter on eluaegne linnapea ja sotsiaaldemokraatliku erakonna peasekretär.”
„Ja inimeste keeles?”
Suurpeetri reklaamiplakatid olid igas poes ja söögikohas seina peal, tahes-tahtmata jäi pilk oodates peale, nii oli Ernal isegi midagi meeles. „Demokraatlik tähendab seda, et kogu linna rahvas valis üksmeelselt Suurpeetri linnapeaks, nii kauaks, kui ta vähegi suudab selle paljukannatanud linna eest hoolt kanda ja sotsialistlike põhimõtete eest seista. Mis omakorda tähendab, et kõigil olgu võrdsed võimalused ja need, kellel on rohkem, annavad osa neile, kes on vaesed.”
„Ja see käib linnas ka niiviisi? Maal on küll, et kui keegi jääb hätta, siis külarahvas aitab välja. Kes kuidas saab.”
„Linnas käib see nii, et Suurpeeter võtab neilt, kes midagi teevad – näiteks Veera ja Tasja – ning jagab oma sõpradele. Vastu annab loa edasi töötada, et ka hiljem oleks midagi võtta.”
„Meil maal selliseid eluaegseid ei ole. Meil eelmine külavanem püüdis ka asju nii korraldada, et kõigepealt töötaksid kõik koos tema põldudel ja alles pärast oma maa peal. Aga mehed tegid talle märkuse ja valisid uue külavanema.”
„Mis see „märkus” tähendab, et andsid peksa või?”
„Vist natuke jah. Aga noh, kõik käivad tal ikka jõudumööda abiks, sest tal on liigesed haiged. Juba varem olid, eksole.”
„Siin küll keegi Suurpeetrile märkust tegema ei lähe. Ta on kõik, kes seda suudaksid, enda poole ostnud.”
„Mismoodi?”
Erna valas kruusi uuesti suppi täis. „Sa merele oled vaadanud? Seda veidi nagu viltust laeva nägid seal?”
„Vist küll. Jah.”
„Suurpeeter... kuidas see sõna oligi... rekvireeris selle. Seniajani on seal kõiksugu kraami, aga peamiselt ostab ta poisse telefonidega ära. Või muude asjadega, millele on akusid vaja. Räägitakse, et seal on isegi autosid.”
„Lihtsalt läks ja võttis endale?”
„Osa meeskonnast tuli tema poole üle. Ülejäänutele anti võimalus hakata kodumaale tagasi ujuma. Aga ma ei usu, et nad kohale jõudsid. Kui ujumine juba jutuks tuli – sa oma riideid ära ei taha kuivatada?”
Poiss võttis suure supilonksu ning läks ja tõi kastilaudu juurde. Püüdis neid püsti seisma seada, tõmbas jaki ja särgi seljast ning üritas laudade otsa kuivama seada.
„Minu poolest võid sa märgade pükstega ka magada,” ütles Erna. „Lihtsalt vastu hommikut läheb ebamugavaks.”
۞
Ebamugav oli juba praegugi. Näiteks paljast selga istudes vastu betoonseina toetada. Aga kui ta pea põlvedele seadis ja silmad prooviks kinni pani, tundis ta ennast jälle selles ligases, vetikatest libedas torus. Seal oli olnud pime, ta polnud midagi näinud, aga seda vastikumad olid ettekujutused.
Paistis, et ka tüdruk ei kiirustanud magamajäämisega. Või mis tüdruk, pigem noor naine, mis siis, et kasvu poolest Jeebusest vist pisut väiksemgi. Tüdrukud  olid tema õde ja Einu tütar ja need külanäitsikud, kellega mõne peo ajal sai häbelikult paar sõna vahetatud. Ja naised olid ema ja Einu naine Sirjelind ja tädi Leevike ja... Nii et midagi arusaamatult vahepealset. Aga nimi pidi tal ju ikkagi olema.
„Kuule... Minu nimi on Jeebus, ma olen pärit siit paari päevatee kauguselt külast. Kusagilt kagu poolt. Sõbral oli jalg haige, ta oli meie talus paranemas, ma aitasin ta linna sugulaste juurde. Või vähemalt nende juurde, kes ta sugulasi tundsid. Kogu see... linnaelu on mulle üsna võõras.”
„On näha jah,” ütles tüdruk – ikka tundus ta tüdrukuna – muiates. Otsis riiete vahelt väikese kotikese, puistas sealt mingit rohekat puru paberitükile, keeras selle toruks, võttis lõkkeasemelt söe ja süütas torukese otsast põlema. „Tahad ka?”
Kohe hakkas levima magusa hõnguga suitsu, Jeebus polnud sellist lõhna enne tundnud. Igaks juhuks raputas ta pead.
Paistis, et tüdruk oli tahtnud mõtete kogumiseks aega võita. „Praegu olen ma Erna. Enne seda olin ma Julia. Vist.”
„Ja enne seda veel midagi muud?” Nimede muutumine oli keeruline asi. Aga võis inimese kohta palju öelda.
„Väiksed Juliad on tavaliselt Julkad. Või Juulad. Või kuidas kellelegi. Ma ei tea.”
Jeebus vaatas talle imestunult otsa. Iseasi, kas see imestus hämaruses ta ilmest välja paistis.
Erna imes jälle oma hõõguvat pabertorukest. „Nii et nüüd me oleme tuttavad. Lausa nii head tuttavad, et usaldame teineteist, mis? Võime teineteisele tunnistada, et mina ei tea, mis oli, ja sina ei tea, mis on või mis tuleb?”
See suits näis tüdrukule meeldivat. Või vähemalt aitas tal rääkida. Jeebus ei hakanud segama.
„Tead, ma olen haige.” Erna koputas endale sõrmenukiga vastu meelekohta. „Ma ei mäleta. Ei, ma tean, mis juhtus eile või eelmisel nädalal või kuu aja eest. Aga ma ei tea, kes ma olin või kuskohast ma tulin enne seda, kui ma ära uppusin. Ning Veera ja Tasja mu päästsid, ellu äratasid, niiviisi mu endale said ja Ernaks nimetasid.”
„Kui nemad sulle nime panid, siis pole see su pärisnimi.”
„Ei ole, aga mul pole ka kusagilt paremat võtta.”
„Kuule... kas sul tuleb nüüd tööl selle värgi pärast pahandusi?”
„Ma töötan niigi ainult söögi ja öömaja eest. Vahel saan mõne mündi. Ükskõik, kui palju ma neile nüüd leitud kraami viin, arvavad nad ikka, et ma panin osa kõrvale. Isegi kui ütleksin, et sattusin laipu nähes paanikasse ja jooksin metsa. Nii et oluliselt kehvemaks ei saa asjad minna.”
Selles suitsus oli midagi, mis tegi uimaseks. „Aga...” venitas Jeebus, tundes, kuidas pea põlvedele vajub, „kas sa... tahadki Erna olla...?”
„Oota, ma annan sulle ühe palaka külje alla,” kuulis Jeebus veel, kuid see oli ka kõik.

Ärkamine oli külm ja kõva. Jeebus püüdis külje all olevat riiet endale peale sikutada, aga soojemaks sellest ei läinud ja pehmemaks ammugi mitte. Ei jäänudki muud üle, kui silmad lahti teha ja muid võimalusi otsida. Esimese üllatusena nägi ta, et saapad ja pikad püksid olid lõkke juurde osavalt kuivama seatud. Jeebus oli üsna kindel, et ise polnud ta seda teinud. Lõkkease oli muidugi täiesti jahtunud. Aga särk, mille ta oli õhtul kuivama pannud, oli juba sellises seisus küll, et võis selga tõmmata, ja kohe läks enesetunne kuidagi paremaks. Ta võttis sokid jalast – need haisesid üsna hullusti, polnud ime, et Erna polnud neid puutuda tahtnud – ja läks puumaterjali juurde tooma. Loputas tee peal sokid puhtamaks, seal augus olev vesi ei saanud sellest hullemaks minna ja joogivesi oli Ernal nagunii suures kanistris. Ta tegi tule üles ning kui see sooja hakkas andma, jäi uuesti tukkuma.
„Teed tahad?” oli pakkumine, mis ta üles äratas. „Kuivikuid on ka.” Läks hetk aega, kuni ta aru sai, kus ta on või kuidas siia sattus. Ja kui õhtul oli samast kruusist puljongi joomine täiesti normaalne tundunud, siis nüüd, teega, oli see pisut veider.
„Ma peaksin praegu tööl olema, aga ei ole,” arutas Erna. „Ja see tundub mõnus. Kuigi paanika hakkab vaikselt juba kogunema. Kui sa peaksid mäletama... mida sa õhtul enne ära vajumist küsisid... siis ma vist ei taha Erna olla. Ainult et sinul pole ka midagi asemele pakkuda.”
„Nime, mis sulle endale meeldiks, pead sa, jah, ise välja mõtlema.”
„Asi pole nimes, eksole.”
Jeebus rüüpas teed – Ismaili omaga ei andnud seda küll võrreldagi – ega saanud lahti mõttest, et lõputult ei saanud ta siia jääda, minema pääses aga ainult vee alt, selle dotsendi augu kaudu. „Kui kaua me peaksime siin peidus olema?”
„Tegelikult pole vahet. Patrull vaatas sinna eesmisse koopasse, ei näinud kedagi, läks edasi. Võimalik, et lähipäevadel otsitakse mind ikka hoolikamalt. Samahästi võib juhtuda, et paari päeva pärast ei huvita see enam kedagi. Paariks päevaks on mul ehk süüa ka.”
„Kuule... Äkki saad sina aidata mind ja mina sind.”
„Räägi lähemalt, kui üles oled ärganud ja enam und ei näe.”
„Ei, mul on koju tagasi jõudmiseks üht asja tarvis, üht vedelikku. Sa võibolla tead, kuskohast seda saaks. Ja võibolla on selle kättesaamiseks vaja sukelduda. Aga kui see oleks olemas, võiksin su kaasa võtta. No et kui see mäluga jama on sul nagu haigus, siis on mul seal heade kätega onu, kes suudab peaaegu kõik haigused välja ravida – mõnega läheb lihtsalt kauem aega. Ja vanaisa on nägijamees, temast võib ka abi olla.”
„Mis kasu mul sellest on, kui ma mälu tagasi saan ja tean, kes ma enne olin?”
„Võibolla ei olegi, aga sa saad ka oma elu tagasi, see ei kuuluks enam... mis sul nende muttide nimed olidki...”
Erna mõtles veidi. „Hea küll, oletame, et kui sind poleks seal olnud, oleks see tüüp mu ära tapnud, just nagu selle turvamehe. Oletame, et ma olen sulle nüüd teene võlgu. Räägi, mis plaan sul on. Arvesta ainult, et sukeldumiseks on mul muudki vaja, mitte ainult kalipsot, mille peamine väärtus on selles, et sinna saab muukrauad ja kangi ja lambi kinnitada.”
„Aga sa tead, kust vajalikku saaks?”
„Oleneb, kas sul raha on?” küsis Erna vastu.
Jeebus otsis kuivavate riiete taskutest kõik mündid kokku. „Midagi on, aga ma ei tea, mis see väärt on.”
Erna vaatas münte hindava pilguga. „Umbes poolt kogu selles pandimajas leiduvast, kuhu me minema peame.”

Veealuse toru läbimine ei olnud teisel korral üldse toredam. Nüüd pani Jeebus kõik riided küll veekindlasse kotti, aga vastu paljast keha olid vetikad veel vastikumad. Ning tuju ei teinud paremaks ka Erna uus idee, kui nad välja päikese kätte jõudsid.
„Sul on üsna terav nuga, eksole? Ma teen seebivahtu ja ajan sellega su vuntsid maha.”
„Mida nühvlit, mul pole mingeid vuntse.”
„Just nimelt. Aga kui need udemed maha ajada, ei paista sa nii väga poisikese, vaid väikest kasvu mehena, kes hoolitseb oma välimuse eest. Võibolla mõni jääb uskuma.”
Selles võis olla oma loogika, aga tundus üsna ebameeldiv, kui keegi võõras – liiatigi keegi, kes oli hiljuti tunnistanud, et tal pole peas kõik korras – terava noaga näo kallale tuli. Ja linnaserva pandimaja pidajale, keda Erna pidas sõltumatuks, vuntsihakatiste puudumine mingit muljet ei jätnud.
Nad olid teel üksikasjaliselt arutanud, mida neil vaja läheb ja mida nad peaksid rääkima. Aga Jeebus jõudis vaid tervitada ja alustada: „Mul pidi üks sugulane oma mereäärsest majast nii kiiresti lahkuma, et ei jõudnud kõike kaasa võtta. Ta saatis mu neid asju ära tooma, selle tüdruku ma palkasin juba sukeldujaks ja nüüd oleks mul vaja...”
Siis läks poemehe pilk Ernale ja oli näha, et nad on ennegi kohtunud. „Kuule, teil oli eile mingi pahandus olnud, laibad ja puha!”
„Ma polnud eile tööl. Mul olid mõned vabad päevad varuks ja ma otsustasin vahelduseks hoopis selle pakkumise vastu võtta. Aga räägi, mida sa kuulsid – mis värk seal oli?”
Poemees hakkas õhinal seletama: „Mingi kamp dotsendi tölle oli sukelduja koos päevasaagiga ära röövinud. Ühe turva tapsid ka ära. Teine turva hakkas vastu ja isegi võttis ühe röövli maha, aga ülejäänud kadusid koos saagi ja sukeldujaga. Sul vedas, et eile sinu kord ei olnud.”
„Et turva sai ühest siiski jagu?” uuris Erna nagu jutujätkuks.
„Kesse mulle ikka räägib, aga midagi kahtlast pidi seal olema. Röövlil oli kaelas noahaav, aga terariistu teie turvad ju ei kanna.”
„Ametlikult küll mitte. Võibolla läksid röövlid omavahel kaklema,” pakkus Erna.
„Mine tea,” ütles poemees kahtlevalt. „Enamasti tuleb kaklus alles siis, kui saaki jagama hakatakse. Ja et Suurpeetri patrull ka alles miski kümne minuti pärast kohale jõudis, kui enam midagi näha ei olnud...”
„Kuule, vaheta mul parem avanss rahaks,” ütles Erna. See oli neil kokku lepitud, Jeebus saab kõik enda käes olevad mündid vajaduse korral mängu panna ja Erna kätte jääb mingi varu. „Need martensid on mulle suured, need kõrvarõngad mulle ei sobi, sõrmuseid pole mul ka vaja, rääkimata hõbelusikatest. Ühika kaerapudru jaoks sobibki alumiiniumlusikas paremini.”
„Ega mina ei teadnud, kelle ma siit sukeldujaks leian, mis talle sobib või mis ei sobi,” ütles Jeebus teeseldud pahurusega vahele. Seegi oli kokku lepitud. „Võtsin lihtsalt kodunt tarbetut kraami. Palk tuleb siis, kui töö tehtud.”
Väikese tingimise järel said Erna ja poemees kaubale ning viimane pöördus Jeebuse poole, kes vahepeal oli riiulites seisvaid asju uurinud. „Mida sa siis tahtsid, poiss?”
„Kaks liiklusvahendit, jalgratast, eksole, üks selline, millele saaks käru külge panna, ja käru ise muidugi ka. Kummipaat ja pump. Sukeldumiseks suruõhuballoon koos vooliku ja maskiga. Telk ja kaks magamiskotti. Joogivett meile umbes nädalaks, toidukontsentraati ka. Üks plekk-kruus.” Erna oli oma kastruli ja kruusi kaasa võtnud. Kalipso samuti, ning selle külge kinnitatud kangi ja muukrauad. „Tüdrukule miski jakk, kui sadama peaks hakkama. Bena sul lõkke süütamiseks muidugi ei ole? Aga rannaäärsete teede kaarti?” Viimastest asjadest polnud nad Ernaga rääkinud.
Poemees alustas lõpust. „Mis sa ei tea, kuhu sa minna tahad või, et sul kaarti vaja on?”
„Ma tean aadressi, aga kuidas sinna pääses, seda ma hästi ei mäleta.”
„Ah, kui tal ei ole, siis ma natuke neid teid ikka tean,” pakkus Erna.
„Kuule, poiss, sa tahad palju asju ja kalleid asju. Kas sul raha on üldse?”
Jeebus tõstis mündid taskust pihuga letile. Dolani märk tuli kaasa.
Seda nähes poemehe ilme muutus. „Kust sa selle said?”
Jeebus kehitas õlgu. „Ah, hakkas üks kloun tüli norima. Tuli ära tappa. Ma arvasin, et ta pole seda märki väärt.”
Poemehe nägu läks veel tõsisemaks. „Kui vana sa üldse oled, poiss?”
„Sa ei taha teada, kui vana ma olen. Sa tahad minuga kasulikku äri ajada.”
Poemees hakkas mündikuhja enda poole nihutama. „Hea küll, sellest peaks piisama jah.”
„Pea nüüd hoogu. Pane mu tellitud asjad valmis. Ja et ratastel oleksid kummid täis pumbatud. Tüdruk tuleb ja vaatab üle, millised sobivad. Ning arvesta, et ma ei osta, ma rendin. Nädalaks. Siis toon tagasi. Võibolla varemgi. Joogivett ei too, eksole, aga rattad küll. Jah, ja viska üks tühi kümneliitrine kanister ka kärusse.”
„Mul pole vahet, kas ostad või rendid – nii kaua, kui rattad on sinu käes, ei saa ma neid maha müüa. Hea küll, selle eest, mis sa tervelt tagasi tood, saad raha tagasi.”
„Ja nii palju need asjad ka ei maksa.” Jeebus tõmbas osa münte otsustavalt Dolani märgist enda poole. See märk näis poemehele piirina mõjuvat.

Jalgrattad olid imelikud. Üks roheline ja teine sinine, muud vahet ei paistnud neil olevat, aga kuidagi kohmakad ja imelikult kerge ülekandega. Vändata, tähendab, oli kerge, aga edasi eriti ei jõudnud. Kuni Erna seletas: „Neil akud veel natuke töötavad. Ma enda meelest valisin paremad välja – kuigi ega tal seal suurt valida polnud. Viis minutit väntad, siis minuti sõidab ise.” Erna näitas, kuhu selleks vajutada.
Nad olid mõne tunni rahulikus tempos veerenud, peamiseks mureks see, et mitte kohtuda kellegagi, kes Erna ära tunneks. Mingil teelahkmel, kus oli kohe näha, et parempoolne haru kaob õige pea vee alla, oli Jeebus valinud vasakpoolse, merest kaugemale mineva. „Kuhu sa õieti minna tahad?” küsis Erna viimaks. „See jutt sugulase maja keldrist oli udu, eksole?”
Jeebus ohkas. Ta ei teadnud ju ise ka. Ja väntamine oli tüütu, jalalihased olid eelmise päeva jooksust valusad, kogu see jalgrataste värk tundus veana, käimisega olid jalad vähemalt harjunud. Ümberringi polnud kedagi ega midagi – vähemalt mis majadesse puutus. „Kuule, istume ja puhkame natuke.”
Erna ei vaielnud vastu ja Jeebusel tekkis lausa kiusatus kenasti kokkuseotud koormast magamiskott välja otsida, kui nad end teepervel istuma seadsid. „Tegelikult ma arvasin, et see on lihtsam. Ma otsin vanu autode teenindusjaamu. Kus autode akudesse elektrit juurde lasti. Mõnes üksikus olid säilinud ka benapumbad. Ja mul oleks just sellist vaja. Bena, tähendab. Mul on motikas linnas kindlas kohas hoiul. Et koju jõuda, on vaja, et motikas sõidaks. Aga ilma benata ei sõida.”
„No aitäh. Nüüd tean siis mina ka, mida otsida. Ja linnast on mul nagunii targem praegu eemale hoida.”
See tundus pigem pahura naljana. „Need jaamad on ühekordsed majad, mitte eriti suured, laadijad ja pumbad on õue peal. Katusel on suur A-täht või K-täht või midagi. Ma mõtlesin, et neid on tee ääres tihedamalt. Linnas ma paari nägin, aga need olid ainult elektri jaoks.”
„Tead, kui ma talvel...” Erna näis meenutavat. „No et kui me selle auto leidsime ja sõita tahtsime, siis me küll ühtegi sellist jaama ei näinud. Laadisime suvalise maja upsi pealt.”
„Ega nägemisest poleks ka kasu olnud. Kui jaam on kuivale jäänud, võib see olla võrgust välja lülitatud – või peab sul olema mingi eriline kaart, millega elektri eest maksta. Ja kui jaam on kas või poolest saadik vee all, siis on kõik süsteemid sisse kõrbenud, vesi ja elekter ei sobi kokku.” Jeebusel oli hea meel enesekindla näoga tarka juttu rääkida – või täpsemalt, et onud ja isa olid talle põhjalikult linna masinavärkidest rääkinud. Kui nad ainult oleksid rääkinud ka linnas leiduvatest inimestest...
„Lühidalt – kui on kuival, siis ei taha sulle anda, ja kui on vees, siis ei saa sulle anda,” tegi Erna kuuldust kokkuvõtte.
„Elektrist pole lugu, tuleks mõni benapumbaga jaam leida, ehk on sinna bena jäänud ja prooviks selle kuidagi kätte saada.”
Erna ringutas. „Vahel sattusid Veera ja Tasja hoogu. Siis, kui olid käinud puskarivabriku uut laari maitsmas. Siis nad laulsid mingeid oma vanaemade aegseid laule. „Дала, не дала, не могу понять...” – see võtab olukorra kuidagi tabavalt kokku. Kusjuures Erna ei peaks aru saama, aga Julia jälle nagu võiks. Hea küll, pealik, sina valvad ja mina nüüd tukastan tunnikese.”
Hetkeks Jeebus isegi rõõmustas, et Erna teda pealikuks nimetas, sai aga kiiresti aru, et väga tõsiselt see vist ikka mõeldud ei olnud. Et ise mitte magama jääda, lonkis ta natuke ringi, söandamata rataste juurest eriti kaugele minna. Sisemaa poole jäi suhteliselt lage maa naljakate väikeste puudega. Kadakad, tuli talle nende nimi meelde, kodu juures ei kasvanud neid üldse ja mere äärest plasti tuues oli ta ka ainult mõnda üksikut näinud. Teisel pool oli võsa ja kusagil selle taga siis ilmselt kunagine mereäärne tee ja meri.
Enne õhtut möödusid nad kahest teenindusjaamast, mõlemad olid ainult elektrile. Kuna need olid kuival maal, oli sealt juba palju uudishimulikke läbi käinud. Majakesed olid ära lagastatud, riiulid ja vitriinid lõhutud, ühel seinal oli poolik klaastahvel kulunud, kuid äratuntava pildiga mingist pirukast. Ülejäänud osa tahvlist oli kildudena maas.
„Kui need kõik sellised on...” kahtles Erna.
„Me võime ju homme mere äärde minna,” ütles Jeebus. See oleks küll eeldanud, et see alumine tee ei ole üle ujutatud. Või, noh, et vett pole üle paarikümne sentimeetri, siis tulid jalgrattal juba elektrivärgid vastu ja parem, kui need märjaks ei saa. Sama lugu oli tegelikult ka teenindusjaamadega – mõnesse võis olla elusat elektrit jäänud ja ta poleks tahtnud saata Ernat sellisesse kohta sukelduma.
Jeebus märkas, et kas just selle pärast, mida Erna oli enne öelnud, aga ta oli hakanudki mõtlema nagu... pealik. See, kes asju korraldab. Tuli proovida, kas see ka tegelikult toimib. „Sinna metsatuka äärde jääme laagrisse,” ütles ta ettepoole tee kõrvale osutades.
„Mingit maja ei taha otsida?” küsis Erna.
„Tühi maja võib olla hullemas seisus kui need jaamad. Ja kui ei ole tühi... Pealegi on meil kõik olemas.”
Nagu selgus, päris kõike siiski ei olnud. Telgi tugipuid ja vaiu näiteks. Hea küll, metsast sai oksi, aga tegelikult polnud Jeebusel telkidega kunagi tegemist olnud. Kui ta oli sellest kaelavajunud kotist lõpuks välja rabelenud, pidi ta Ernalt abi paluma. Kusjuures Erna sai sellega väga sujuvalt hakkama, öeldes ainult umbes kaks korda: „Hoia korraks seda nööri.”
„Sa oleksid seda nagu ennegi teinud,” kiitis Jeebus.
„Aga ma ei mäleta, et oleksin.” Erna läks iga kord tujust ära, kui oskas või teadis midagi, aga ei mäletanud, kus või millal oli seda õppinud ehk kuulnud. Nüüd käskiski ta pahuralt: „Mine too lõkke jaoks kuivi puid. Ja kive lõkkeaseme ümber.” Ning kui Jeebus viimaks oma laadungi – täpsemalt küll kaks – kohale oli toimetanud, siis: „Vaja oleks kahte nii pikka harki ja põikpuud, mille külge kastrul riputada. Ja ega neist okstest kauaks ei jätku, vaata mingi suurem kuiv nott.”
Kõik see jutt oli ju õige, aga pealiku tunne kadus Jeebusel ära. Ta leidis lausa, et väga ei tahagi ise see otsustaja olla. Kui ta uuesti tagasi jõudis, oli Erna tule üles teinud, magamiskoti lahti pakkinud ja külitas selle peal lõkke ääres. Hakkas siis aga toidukraami välja otsima,  väntamistuhinas oli söömine üldse ununenud ja nüüd andis tühi kõht endast märku.
Jeebus rullis teise magamiskoti samuti lahti. Ainult et see haises imelikult. Üsna ebameeldivalt. Erna vist märkas ta näoilmet. „Kas sa arvad, et linnas teeb keegi magamiskotte? Võibolla oleks isegi hea äriidee, aga ma pole kuulnud, et keegi sellega tegeleks. Kas keegi toob linna koormate viisi uusi magamiskotte? Kindlasti mitte. Kogu see pandimaja kraam – see ei saagi uus ja puhas olla. See on see taaskasutus, mida kunagi kiideti ja taga igatseti. Ma olen kuulnud, et vanasti oli teistpidine häda – kui midagi läks katki või lihtsalt ei meeldinud enam, siis visati ära. Nüüd siis parandatakse ja kasutatakse, parandatakse ja müüakse – asju, mis polnud mõeldudki üle aasta vastu pidama.”
Jeebus polnud kindel, kas kogu see jutt võis pärineda Erna kaugemast, unustatud minevikust, sest siis oli parem teemat rohkem mitte torkida. Näiteks rääkida rotikast või traadiga paigatud tööpükstest. Pealegi oli üks pakilisem mure. „Kuule, kas nii ei võiks teha, et paneme selle minu oma alla nagu madratsiks ja võtame sinu oma peale?”
Erna muigas ühe suunurgaga. „Nii head sõbrad me sinuga nüüd ka ei ole.”

Järgmine päev ei alanud oluliselt paremini. Väntamisega tegelenud lihased olid päris valusad ja natuke oli jalgades veel ka Erna peidukohta jooksmise raskust. Vähemalt ilm oli kena, natuke pilves, mitte liiga palav.
Paari tunni pärast oli tee ääres küla, mõne maja juures askeldasid inimesed ja isegi lehvitasid neile. Siis paistis üks tee künkast alla mere poole viivat, kus pidi ju samuti tee olema. Nad sõitsid alla; kui tee kuskil oligi, siis ei paistnud see igatahes vee alt välja. Ning vesi võis olla selle ka ära viinud. Kallas oli mõlemalt poolt üsna pikalt näha, aga teenindusjaamadest ei paistnud ühtegi märki.
„See sinu jaam võib olla siinsamas järgmise käänaku taga, aga ei paista vee alt välja,” arutas Erna. „Kui paistaks, siis me pumpaksime paadi täis, ma võiksin minna ja sukelduda, et vaadata, mis seal on. Aga niisama ehku peale minna pole mõtet.”
„Tõsi,” nõustus Jeebus. „Ainuke, mida me teada saaks – kui sügav vesi seal teisel pool teed on. Et kas jaamast võiks midagi paista või mitte. Aga see ei tasuks kogu värgi uuesti kokku pakkimise vaeva. Nii et otsime ülevalt edasi, varem või hiljem peab see tee mõnda suuremasse asulasse jõudma.”
„Kus meid muidugi lahkelt vastu võetakse,” ütles Erna pahuralt. Alla sõites olid rataste akud elektrit kogunud, nii polnud tagasi üles pääsemine väga hull, lisaks veel rataste kerged ülekanded.
Suuremat asulat ei tulnud, järgmine küla aga küll. Jälle paistsid inimesed sõbralikud ja lehvitasid. Üks pikkade hallide vuntside ja nokkmütsiga vanamees hõikas koguni: „Lapsed, pidage kinni, tulge õunu sööma!”
„Miks mitte?” Erna vaatas küsivalt Jeebuse poole.
„Väike puhkus kulub ära küll.”
Vanamehe aias oli terve hulk õunapuid, õunu oli nii puude otsas kui puude all maas. „Võtke, mis meeldib, küpsemad on maas, aga eks need teised ole kah pudenemas. Ja kõige magusamad on need, kus uss sees, ega uss loll ole, et haput õuna sööb.”
Linnas oli Jeebus söönud kahtlasevõitu pirukaid ja nüüd siis Erna kuubikutest tehtud puljongi moodi ollust. Ehk siis midagi nii maitsvat kui värsked õunad polnud ta juba nädalapäevad saanud. Aga peale viiendat hakkas hoog siiski otsa lõppema.
Vanamees oli neid kogu selle aja kavala pilguga jälginud. „Ma vaatan, ema ja poeg te ei ole. Armukesed ka mitte. Õeks ja vennaks olete samuti liiga erinevad...”
See ei olnud liiga pealetükkiv, aga siiski oli selge, et vanamees ootab vastust. Olgu või muidu tühja päeva täitmiseks.
„Me oleme töökaaslased,” mühatas Jeebus täis suuga.
„Ja mis tööd te siis teete?” päris vanamees.
„Toome poolenisti uppunud majade ülemistelt, kuivadelt korrustelt veel kõlbulikku mööblit ära,” seletas Erna enda meelest ammendavalt. „Teised teevad korda, ajavad niiskuse välja, mõnel inimesel läheb tarvis.”
„Ja sellega peate endal hinge sees?” Vanamees paistis imestavat.
„Saab söögi ja öömaja – ega muud tarvis polegi.”
„Tõsi ta on, tõsi ta on,” noogutas vanamees. „Selle nahka see maailm läkski, et hakati endale liiga palju tahtma. Aga õunu võtke kaasa ka, nii palju kui teil kärusse mahub.”
„Tahad, me aitame õunu kokku korjata. Saad mahla teha või veini, kui riistad olemas,” pakkus Erna.
„Pole ma jaksand enam viimastel aastatel jännata.” Vanamees viipas tõrjuvalt käega. „Suhkur ka nii kallis kraam, et polegi teist õieti liikvel.”
„Kui kevadel vahtramahla koguda,” arvas Jeebus, „siis sellest saab magusat.”
„Või siis ehk aitab mesi,” tuli Ernale midagi meelde.
Läkski nii, et Jeebus asus keldris suure raske mahlapressi vänta keerutama ja Erna tassis talle pangega õunu juurde. See polnud päris see, mida Jeebus väikese puhkusena oli mõelnud, aga ta pidi tunnistama, et päris mõnus oli vahelduseks midagi käegakatsutavalt kasulikku teha. Kõik see linnas hulkumise aeg – see oli nagu kuidagi asjata läinud.
Bena otsimise poolest läks tühja ka ülejäänud osa päevast. Järjekordset juba aastate eest rüüstatud teenindusjaama nad ju nägid, aga kasu sellest polnud. Ööseks peatust tehes – mõlemad arvasid, et mõnest talust öömaja küsimine pole kõige parem mõte – oli pärast ilmetu maitsega puljongi neelamist vähemalt õunu, mida peale krõmpsutada.
„Kuni sa mahla pressisid,” alustas Erna ja viskas õunasüdame eemale.
„Noh?”
„Ma rääkisin veidi selle õunavanamehega. Neist su teenindusjaamadest.”
Jeebus oli lootusrikkalt vait.
„Ta ütles, et üks selline koht oli küll, kust mehed käisid kunagi vanaaegsetele mootorsaagidele ja muudele riistadele kütust toomas.”
„Ja seda räägid sa mulle pool päeva hiljem?”
„Seal merepoolse tee ääres. Ta arvas, et üsna kaugel – et täna me ei pruugi sinna jõudagi. Ning et kui suurem osa teest ja kaldast on vee all, siis see jaam oli veidi kõrgema koha peal, ehk paistab katus isegi välja. Aga et tema teada pole külamehed seal enam käinud. Või kui ongi, siis pole midagi saanud.”
Jeebus ohkas. Ju see pidi jääma viimaseks katseks. Kui seal bena ei ole, siis pole mõtet ka kaugemale sõita. Ja kui nad oleksid bena otsimise asemel hakanud kohe kodu poole väntama, siis oleksid nad nüüd... noh, igatahes päris kaugel.

Järgmine päev algas tee otsimisega, mis viiks alla mere äärde. Esimene sobivana tundunud hargnemine jõudis välja taluõuele ja edasi enam ei läinud. Järgmist mööda sai mitme looke järel kaldanõlvast alla küll, aga maantee oli seal päris sügava veega kaetud. Ja põhjalik ümbruse vaatlemine näitas, et tegelikult on nad otsitavast jaamast siiski juba möödas. Vee ning võssakasvanud kaldanõlva vahele jäi siiski kitsas ja ebatasane maariba. Sõita sellel ei saanud, aga jalgsi liikuda oli võimalik. Ja kõige otstarbekam tundus see olevat nii, et Erna võttis mõlemad jalgrattad ning Jeebus vedas käru.
Jaamaga kohakuti jõudes – selle katus ulatus rohkem kui meetri jagu veepinnast kõrgemale ning isegi laadijate ja pumpade kohal olev varikatus kerkis veest välja – asus Jeebus varustust lahti pakkima. Erna ühendas tallatava pumba kummipaadiga ja siis tuli tükk aega pedaali trampida, kuni paat kuju hakkas võtma. Selgus, et paadiga samasse komplekti kuulus veel lühike aeru moodi lapats. See ei paistnud eriti praktilisena ja Jeebus läks lõikas võsast paarimeetrise toika, millega paati edasi lükata, Erna tõstis selle ajaga paadi vette ja oma sukeldumisvarustuse sisse. Jeebus haaras kärust veel tühja kanistri ja hakkas paati varikatuse poole tõukama. Algus oli lihtne, aga edasi läks suuna hoidmine raskemaks.
Ta ronis paadist varikatusele – selle peal kannatas istuda küll – ja jäi ootama, et Erna nüüd ise edasi tegutseks. Too seadis end küll samuti katusele, kuid rohkem ei midagi. Ütles hoopis Jeebuse küsivat pilku märgates: „Kuule, me oleme praegu täpselt selle sinu otsitud pumba kohal. Mina ei tea sellest midagi. Mine vaata ise, kas see on õige asi ja kas sealt saab midagi.”
Jeebus tahtis vastu vaielda, et pump on vee all, aga see pidi ju niigi selge olema. Ta kõhklust märgates lisas Erna: „Vesi on siin sulle kaenla alla. Mida nühvlit, mingit uppumisohtu ei ole. Kui on vaja, siis ma aitan, aga uuri kõigepealt ise.”
Ikka kaheldes hakkas Jeebus riidest lahti võtma. Talle meenus, et isegi koduses jões polnud ta kunagi saanud vee all silmi lahti teha. „Anna mulle vähemalt mask. Mulle pole õhutoru vaja, aga lihtsalt et ma selgemini näeksin.”
Maski oli Erna nõus talle lubama. Õpetas aga veel: „Mina sinu asemel jätaksin saapad jalga. Seal ei pruugi mingeid kilde maas olla, aga igaks juhuks.”
Jeebus ohkas, võttis saapasäärest noa, asetas varikatusele, tõmbas saapad jälle jalga ja poetas end vette.
Kõrge kastilaadse asjanduse küljes oli roheline voolik täitsa olemas. Ta tõmbas selle aluselt ja surus käepidemele. Midagi ei paistnud juhtuvat. Ta tõstis pea veest välja ning nägi, et pinnale oli tekkinud väike vikerkaarevärvides helkiv laiguke. Ta vajutas uuesti käepidemele, laiguke ei laienenud. Hingas sisse ja kummardus vee alla seda kasti uurima. Vajutas kõigile nuppudele, midagi ei juhtunud, ühtegi tulukest ei süttinud. Pahuralt ei hakanud ta voolikut oma kohale tagasi sättimagi, lasi selle otsal lihtsalt põhja vajuda.
„Ei midagi?” küsis Erna peaaegu kaastundlikult.
„Ei midagi,” kinnitas Jeebus ja upitas end rinnutsi varikatuse servale, et välja ronida. Kare oli.
„Kui sa kord juba vees oled, mine vaata majja ka.”
All oli ta tõepoolest. Jeebus ujus teenindusjaama ukse juurde, toetas jalad maha ja sikutas. Kolmanda pingutuse peale, kui ta oli juba valmis loobuma, andis uks järele. Vesi oli muidugi juba ammu sisse pääsenud. Eesruum nägi välja samasugune nagu varem kohatud jaamades, pisut paremas korras ehk, aga tõestas samas, et lagastatud mulje jätmiseks pole inimeste sekkumist alati vajagi. Ukseavast ja akende ülaosast paistis piisavalt valgust, et ringi vaadata. Pikk klaastahvel pirukate piltidega oli küll terve, aga aastakümnetetagused pakendid olid lagunenud, nende sisu moodustas põrandal libeda, kleepuva kihi. Jeebusel oli hea meel, et Erna oli soovitanud tal saapad jalga jätta. Niisiis, põrandal ja riiulites hulk tarbetut kraami, ühe seina ääres niisama tarbetud ahju moodi asjandused, ilmselt siis pirukate küpsetamiseks. Õhus ebameeldiv läppunud lõhn. Nurga taga tualettruum – korraks tekkis kiusatus kraani keerata, aga Jeebus sai ise ka aru, et vett on seal niigi juba ülemäära. Teise nurga taga kaks lukustatud raudust. Varemnähtud jaamades olid ühe taga seadmete kontrollpuldid. Hmm, kui õnnestuks benapump sisse lülitada... siis oleksid ka kõik muud kohad elektrit täis. Teise taga oli tavaliselt laoruum.
Ta läks välja ja ujus varikatuse juurde tagasi. Erna oli vahepeal kalipso selga tõmmanud.
Jeebus sikutas end katusele. „Mine vaata, kas saad ukse lahti. Selle ilma sildita. Seda, mille peal on välguga kolmnurk, pole vaja.” Erna võttis maski, ühendas suruõhuballooniga ja tõukas end vette.
Eelmised päevad olid olnud päikeselised, vändates palavad tundunud, nüüd oli pilves ja meretuule käes hakkas lausa jahe. Aga tobe oleks olnud ka kuiv särk märja ihu peale tõmmata. Vähemalt saapad võis veest tühjaks valada.
Väga kaua Ernal ukse muukimisega ei läinudki. Oli üsna varsti tagasi. „Sa pead ise üle vaatama, kas seal on midagi, mida sa tahad. Ma ei hakka ju igast asjast sulle siia näidiseid tooma.”
„Siis on mul jälle maski vaja. Ja lampi.”
„Maski saad, aga ballooni pole sulle kuhugi kinnitada. Ja lampi pead ka ilmselt käes hoidma.”
Erna lamp oli üleskeeratavat tüüpi: kui valgus tuhmiks jäi, tuli väikesest tiivikust mitu ringi peale keerata, siis põles jälle päris tükk aega. Kalipso kapuutsil olid lambi kinnitamiseks kummist rihmad.
Jeebus sulpsas vette ja ujus majja. Laoruum oli üsna suur ja ilmselt oli siin sama kraami mis eesruumiski, ainult rohkem. Aga üldvaatest polnud kasu, ta pidi kõik püstikud ükshaaval üle vaatama. Vee kohale jääv riiul kõigepealt, siis sügav hingetõmme ja pilk järgmisele, siis järgmisele... Kõige alumised otsustas ta rahule jätta – loogiliselt võttes olid all raskemad asjad, mida keegi polnud viitsinud üles upitada. Ja kuigi ta ei teadnud, mida otsib, tundus ometi, et väga raske ei saanud see olla.
Ta tegi ühe ringi ära, leidmata midagi ilmselgelt kasulikku. Hakkas siis uuesti otsast peale, otsides võibolla kasulikke asju. Mingeid anumaid. Nagu näiteks need kandilised väikesed mustad plekist pudelikesed seal. Ta haaras riiulinurgast neli tükki kaasa ja ujus välja, paar tükki võis sinna taha nurka veel jääda, aga sõrmedest jäi puudu – ja milleks tal siis Erna oli...
Ta ronis katusele, andis maski ja lambi tagasi ning jäi oma saaki uurima. Must taust, valge kiri Zippo. Kusjuures i-tähest väljus leek. Mis võis tähendada... noh, põlevat vedelikku. Väikesed numbrid 125. Ta võttis kaane pealt, selle all oli nagu mingi pisike plastist kraan – ots tuli üles keerata, et vedelik välja pääseks. Ja see vedelik... lõhnas nagu bena... peaaegu. „Sinna jäi neid veel. Ole hea, too kõik ära.” Ta seletas Ernale, kus see riiul umbes asus.
Erna läks ja Jeebus hakkas arvutama. 125 võis tähendada, et kaheksandik. Kui tal oli neli kaheksandikku, siis see tegi kokku pool liitrit. Motika paaki mahtus kümme liitrit. Kui nad olid Riadiga õigelt teelt kõrvale eksinud ja ringi tiirutanud, sai paaki juurde valada pool pooleliitrisest pudelist. Aga onu Eldur oli öelnud, et paagitäiest jätkub linna ja tagasi ja jääb ülegi. Kui nüüd teaks, kui pika maa sõitmisega see pool pudelitäit ära kulus... Ja kui teaks, kui palju maad oli koju... Aga esialgu oli küsimus selles, kui palju Erna seda vedelikku juurde leiab. Ja siis, kas motikas seda üldse võtab, sest lõhn oli kuidagi... teravam.
„Üksteist,” teatas Erna sületäit pudelikesi katuseservale poetades. „Aga selliseid on ka mõned, vaata, kas need sobivad.” Ta lisas üsna sarnase kollase pudelikese. Kiri oli teine, joonistatud leek aga isegi suurem. Ja number oli 133. Kuid kraan oli samasugune ja lõhn samuti.
„Jah, tore, too ära,” kiitis Jeebus ja hakkas vedelikku Zippo plekkpudelist kanistrisse tilgutama. Alles siis, kui pudel tühjaks sai, tuli ta selle peale, et tal pole seda dotsendi kraani ju millekski tarvis: kui see noaga maha võtta, voolas bena palju lihtsamini.
„Seitse tükki,” ütles Erna kohale ujudes ja kollaseid pudelikesi katusele ladudes. „Aga ma lähen uurin korra veel, seal oli midagi muud naljakat.”
Kui pudelid tühjaks said, loksus kanistri põhjas haledalt vähe vedelikku – benaks ei söandanud Jeebus seda esialgu nimetada. Ja oluliselt ei aidanud seegi, et Erna oli ühe kollase pudelikese juurde leidnud. Aga need väikesed punase sildiga klaaspudelid, mis Ernal veel kaasas olid, tulid tuttavad ette. Või vähemalt nende silt.
Aga kui Erna ühe pudeli korgiga teiselt korgi maha lükkas ja siis lonksu võttis, vajus tal suu lahti. „Mis viga?” küsis Erna.
„Ma tean, mis see on,” ütles Jeebus. „Ainult meil oli seda suurtes, kaheliitristes pudelites. Kui mu onud töökojas midagi nokitsesid, millegi ehitamiseks vanu tükke kasutasid, ja poldid olid kinni roostetanud, siis valati seda peale ja varsti tulidki roostes poldid lahti.”
Nüüd oli Erna kord jahmuda. „Tõsiselt räägid? Proovi, pole sel häda midagi, klaaspudelis seisab terve igaviku.”
Jeebus riskis proovida. Tõepoolest, magus, kihisev vedelik. Oli tunda, kuidas see kõhtu valgus.
„Võttis rooste lahti?” küsis Erna naerdes. „Minu roostes ajule ei mõju, aga mõnus suhkrulaks, annab jõudu.”
„Sinu puljongist on see parem,” nõustus Jeebus.
„Puljongikuubikud pole just minu leiutis,” ütles Erna. „Aga ma lähen toon need paar viimast pudelikest ka ära.”
Jeebus otsustas särgi siiski selga panna, tuul oli ikka vastikult külm.
„Tõsta kõik vajalik paati ja hüppa ise järele,” ütles Erna kolme pudelikesega naastes. „Ma mängin natuke aega mootorit.”
Kui Erna ujudes paati tõukas, liikus see isegi kiiremini, kui toikaga tagant lükates.
Nad panid riidesse ja pakkisid asjad. Siis hakkas vihma sadama.
„See oli sinust kena, et sa mulle jaki ostsid. Mille ma ise sain välja valida. Soojemad asjad jäid mul ühikasse. Veera ja Tasja juurde,” ütles Erna hõlmu koomale tõmmates.
Jeebus vaatas koormat, otsustas, et nii palju joogivett neil tarvis ei ole, ning tõstis ühe kümneliitrise veenõu maha. Käru sellest oluliselt kergemaks ei läinud.
„Edasi või tagasi?” küsis Erna.
See oli hea küsimus. Võis minna mööda kallast tagasi ja tuldud teed mööda rannanõlvast üles. Võis minna linna poole ja loota, et mingi ülespoole viiv tee tuleb enne vastu, kui meri nõlvani hakkab ulatuma ja nad enam edasi ei pääse. „Ole varjus, ma sörgin järgmise neemenukini ja vaatan, kas sealt paistab midagi,” ütles Jeebus.
Ei paistnud, aga uus neem oli sealsamas lähedal ja ta sörkis edasi. Aeglaselt kõndida oleks vihma käes veel vastikum olnud. Sokid oli ta teenindusjaamas saabastega vette minnes ära võtnud, aga enam polnud sellest mingit kasu, lirtsusid koos saabastega.
Nüüd hakkas mingi raja moodi asi paistma küll. Kitsas käik puude vahel. Eriti lai polnud see vist kunagi olnud, aja jooksul peale kasvanud võserik oli selle veel napimaks muutnud. Aga vähemalt jalgratas mahtus läbi.
Et käruga võib jamaks minna, said nad kohe aru. Otsustasid seepärast oludega tutvumiseks kõigepealt rattad üles viia. Kohati oli rada libe, teineteist pidi toetama ja paar korda vajus Ernal ratas külili maha. Siis jõudsid nad sama mahajäetud talu juurde, mida olid kord juba näinud – kui tundus, et sealt alla mere äärde ei pääse. Käru üles vedamisega oli tohutult tööd, kord sikutas üks ülevalt ja teine lükkas alt, siis jälle vastupidi, ning kui nad sellega viimaks hakkama said, istusid nad jupp aega lõõtsutades talumaja trepil. Kuni külm kontidesse puges ja liigutama sundis.
„Kui me selle juba üles saime, pole asja enam arutada,” ütles Jeebus käru ratta taha kinnitades, „aga vahepeal ma mõtlesin küll, et mida nühvlit, jätaks selle dotsendi risu sinnasamasse võsa vahele, võtaks ainult oma kanistri kaasa. Ja võibolla söögi-joogi. Aga siis ma mõtlesin jälle, et... no et kui su asjad nende muttide juurde jäid. Et kui me käru ja rataste eest raha tagasi saame, siis võta see endale, saad ehk kõige hädapärasemad asjad selga-jalga ja varuks osta.”
Erna ei öelnud esialgu midagi ja siis läks neil kogu jõud juba väntamise peale. Käru polnud küll märgatavalt kergemaks jäänud, ometi tundus Jeebusele, et nad liikusid varasemast kiiremini. Tulles olid nad palava päikese käes mõõdukat tempot hoidnud, ringi vahtinud rohkem, kui teenindusjaamade leidmiseks tingimata vaja. Ning jalad olid harjumatutest liigutustest valusad olnud. Nüüd sundisid tuulehoogude kaasa toodud vihmapiisad agaramalt tegutsema ja jalalihased talusid väntamist suurema protestita. Ka oli tekkinud mingi rütm, kuidas neid minuteid, mil ratas omal jõul liikus, puhkuseks ära kasutada.
Hämardus, kui nad jõudsid metsatukani, mille ääres olid esimest korda telkinud. „Pressime veel veidi,” soovitas Erna. „Mida varem hommikul linna jõuame, seda parem.” Vähemalt ei sadanud enam ja vahepeal joodud koka oli ka jõuvarusid taastanud.
Telk üleval, puljong joodud ja lõke vaikselt hõõgumas, keeras Erna endale jälle selle imelikult lõhnava suitsuga torukese. „Sa ütlesid, et võid raha mulle anda. Hea küll, mul jäid tõesti mõned asjad ühikasse – palju mul neid polnudki. Olgu, ostan riideid ja teised kingad, esialgu jätkuks ka öömaja ja söögi jaoks. Aga siis ma pean ikkagi mingi töö leidma. Selles mõttes polnud Veera ja Tasja juures kõige hullem...”
„Ütleb keegi, kes ei või vett näha ka mitte,” pistis Jeebus vahele.
„Seda küll. Ega ma ei taha nende juurde tagasi minna. Aga isegi kui ma leian mingi muu töö... Varem või hiljem näeb mind keegi, kes räägib sellest Veerale ja Tasjale. Ja siis on jama majas. Sest nende meelest on kõik, mis mul on, ma ise kaasa arvatud, nende tagant varastatud. Ja nad võivad mu elu... lihtsalt ära võtta.”
Jeebus ei saanud aru, kas see oli nüüd Erna mälu viga või oli ta ise ennast segaselt väljendanud. „Ma ju ütlesin, et kui sa tahad, siis ma võtan su kaasa. Ja mu onu suudab ehk ka su mälu korda teha. Või vähemalt ei pea sa vett nägema, kuni sa ise jõe äärde ei lähe.”
„Ja mida nühvlit ma seal talus tegema peaksin hakkama?”
Tavaliste naistetööde tegijana Erna tõesti ei paistnud. Aga võibolla olid ka need oskused tal olemas, ainult sügaval peidus. „Ma mõtlen, seda on lihtsam siis otsustada, kui saame selgust, kes sa oled ja mida sa oskad. Mida sulle meeldib teha.”
Erna kehitas õlgu ja nipsas juba väga lühikeseks põlenud pabertorukese lõpu lõkkeasemele.
„Sellist suitsu talus küll ei tehta,” hoiatas Jeebus.
Erna kehitas uuesti õlgu. „Täiesti looduslik kraam. Veera ja Tasja kasvuhoonest. Kaubaks läheb päris hästi. Ma saan ilma ka läbi. Ma hakkasin seepärast proovima, et lootsin ise oma mälu kätte saada. Sellega tulevad veidi teistsugused mõtted.”
„Nägemise ja vahel ka ravimise jaoks teeb vanaisa oma võlujooki. Ja kui vanaisa vend Villu veel elas, siis tema tegi seentest ja metsamarjadest mingeid vedelikke, mis talle teise nägemise andsid.”
Siis haigutasid mõlemad laialt täpselt samal hetkel, see ajas naerma, aga andis ka märku, et tuleb magama minna.

Hommikul paistis, et ilm on jälle paremaks pööranud. Mitte lausa palavaks, aga vähemalt ei sadanud. Sobis rattaga sõitmiseks just parasjagu. Aga tuttava pandimaja juurde jõudmiseks kulus ikkagi paar tundi, Erna valis selleks kõrvalisemaid teid.
Ainult et poekese uks oli kinni, ka aknast ei paistnud mingit liikumist.
„Tööaeg. Kui teda praegu ei ole, siis ta niipea ei tule ka,” ütles Erna. „Vaatame korraks maja taha.”
„Mis temaga juhtuda võis?” küsis Jeebus ja haakis käru jalgratta tagant lahti. Polnud ju mõtet seda enam kuhugi vedada.
„Kõige leebem variant – keegi pakkus talle mingit suurt asja või hulka väiksemaid asju ja ta läks neid üle vaatama. Või ära tooma. Aga siin oodata ei ole hea mõte. Sest kõige vastikum variant oleks, et keegi nägi meid siin. Veera ja Tasja saatsid oma turvad või lasid Suurpeetril patrulli saata. Poemehel pandi sõrmed sahtli vahele, kuni tunnistas, et on kurjategijaid aidanud. Siis viidi kaasa või löödi kohe maha. Ma igaks juhuks seda ust lahti ei teeks, et vaadata, mis sees on juhtunud. Lisaks jääksid sõrmejäljed maha ja siis saaks kõik meie kaela ajada.”
Jeebus oli selle arutelu ajal vaadanud, mida oleks vaja kärust kaasa võtta. Ja jõudnud otsusele, et peale – loodetavasti benaga – kanistri pole tal midagi tarvis. „Selge. Võta oma sukeldumisasjade kott selga ja hakkame minema.”
„Oota nüüd. Selle dotsendi käru jätame muidugi siia, aga ratastega sõidame edasi, maha pole mõtet neid jätta ja linna vahel paistame asjalikumad välja. Luba korraks nuga.” Erna tõmbas kenasti kokku pakitud telgi kotist välja ning lõikas selle küljest kaks nöörijuppi. Sidus kanistri Jeebuse ratta külge ja koti teise külge. Andis siis noa tagasi. „Teine asi kohe. Tõsised inimesed toimetavad vajalikku kraami sinna, kuhu tarvis. Ei paista sedamoodi, et kaks lolli turisti uimerdavad linnas ringi ja tahavad oma rahast lahti saada. Kus need su sõbrad pididki olema?”
Jeebus otsis jaki põuetaskust paberilehe. See oli küll niiskeks saanud ja jooned olid laiali valgunud, aga Erna näis sellest siiski aru saavat. „Kui me praegu oleme siin...” Ta vedas sõrmega mööda paberit, ja sugugi mitte otsejoones. „No lähme siis. Ära väga ringi vahi. Ja ära vaata inimestele otsa.”
Nad olid juba oma pool tundi sõitnud, kui Erna ütles: „Läkski täpselt nii, nagu lubatud. Ma sain endale kogu raha, mis meile tagasi viidud kraami eest anti.” See ei olnud isegi kurjalt öeldud.

Jõudnud majani, kus Ismail oma hõimuga elas, jättis Jeebus Erna igaks juhuks teisele poole tänavat ootama ja väntas uhke kaarega maja ette. Tekkis kiusatus minna maja taha motikat otsima, aga see poleks viisakas olnud. Nii et ta koputas ja astus sisse. Esikus polnud kedagi, suures toas esialgu samuti mitte, siis aga ilmus lausa joostes Riad ja kallistas teda. „Elus!”
„Nojah,” ühmas Jeebus Riadi seljale patsutades. Talus neil sellist kallistamise kommet ei olnud.
„Ja said bena?”
„Midagi sinnapoole. Ega ma kindel ei ole, kas motikas sellega töötab või peabki selle dotsendi rattaga koju väntama.”
„Ma lähen valan sisse ja proovime. Kus see sul on?”
„Kanister on ratta küljes. Aga vala ettevaatlikult, seda on napilt, ma pole kindel, kas koduni jätkubki. Et niisama proovima ei hakka.”
Siis oli ka Ismail platsis. Tema ei kallistanud, vaid surus tugevasti Jeebuse kätt. „Ma ei kahelnudki, et sa toime tuled. On sul nüüd linnaelu selge?”
„Ega ei ole küll,” tunnistas Jeebus. „Siin on ikka päris ohtlik.”
„Nii et nuga läks veel vaja?”
„Nuga ja püstolit mõlemat. Ei, siin on häid inimesi ka, aga ma ei oska kohe vahet teha. Linnast kaugemal on see kuidagi lihtsam.”
„Isegi minul on raske vahet teha,” hakkas Ismail naerma. „Iga natukese aja tagant käivad siin mingid mehed. Ütlevad, et nemad on Peetri juurest, kellele tuleb maksu maksta...”
„Suurpeetri?” küsis Jeebus vahele.
„Võimalik. Kusjuures need maksuküsijad on iga kord erinevad. Ma olen öelnud, et me oleme religioosne mittetulundusühing, levitame oma usku ja elame annetustest. Aga et mida meil on, seda jagame hea meelega. Nemad istuvad juba ahnelt maha, ootavad ei tea mis head-paremat, aga siis tuleb meie nägijamees ja hakkab neile Allahi imetegudest rääkima. No et peale usu meil muud ei olegi. Niimoodi saab uskmatutest kiiresti lahti.” Ismail naeris valjusti. „Mida sina sellest arvad, noormees?”
„Suurpeeter on siin eluks ajaks valitud linnapea,” ütles Jeebus. „Ja makse kogub ta küll. Kõigilt, kes mingi äri või asja on käima pannud.”
Ismail jäi mõttesse. „Eluks ajaks saab Allah sultani määrata. Aga et valitud... Siis jääb üle ainult hoolitseda, et see elu liiga pikk ei oleks.”
„See läheb raskeks,” hoiatas Jeebus. „Ta on endale väga palju sõpru ostnud. Ma arvan, et isegi need, kes maksu maksavad, tahavad ta sõbrad olla, temalt midagi vastu saada.”
„Ostetud sõbrad pole sõbrad. Aga eks peab mõtlema,” nõustus Ismail. Vahetas siis teemat. „Ma vaatasin, sa oled endale tüdruku leidnud. Ja jälle oled õigesti käitunud. Esimene naine peabki mehest vanem olema. Jagab sulle vajalikke õpetusi ja hiljem lööb nooremate naiste seas korra majja.”
See jutt tundus nii imelikuna, et Jeebus turtsatas naerda, tegi aga kohe jälle tõsise näo. „Ta aitas mind tublisti. Aga ta on haige. Ma lubasin, et viin ta oma onu juurde, selle, kes Riadi jala korda tegi. Ehk saab tüdruku haigusest ka jagu.”
„Oota üks hetk,” ütles Ismail ja oligi kohe tagasi, kaasas paar puhtasse valgesse riidetükki keeratud pirukat. Lõhnast tundus, et porgandiga. Halli habemetutiga nägijamees tuli Ismailiga kaasa. Kui ta varem oli oma juttu tõlkida lasknud, siis nüüd selgus, et oskab keeli küll. Jutt ise oli paraku segane. „Noormees, kui sa oled teine tulemine, see aga, nagu juba Az-Zukhrufis kirjas ja nagu Muhammad al-Bukhari oma kommentaarides rõhutanud, on vältimatult saabumas, siis pea meidki meeles lahke sõnaga, isegi kui me oleme oma teadmatuses vahel eksinud, sest me oleme seda teinud heade kavatsustega, mitte aga kurjast südamest.”
Lõpetuseks tegi vanamees sügava kummarduse, nii et isegi Ismail jäi teda imestunult vaatama. Lisas siis omalt poolt: „Jah, pea meid hea sõnaga meeles ja astu läbi, kui jälle linna satud, meie seast leiad sa alati sõpru.”
Nad läksid välja, Riad oli motika ukse juurde veeretanud. „Kas sa nüüd jätad selle meile hoiule?” muigas Ismail jalgratast nähes.
„Ütleme, see on annetus teile ühelt linna edelaosa kaupmehelt, kasutage nii, nagu paremaks peate. Seal, kus tüdruk istub, on teine samasugune veel, Riad võib ära tuua. Tähendab, kui motikas ikka käima läheb. Muidu me peame ise nendega koju väntama.”
Esialgu mootor ainult turtsatas paar korda, võttis siis aga pöörded üles ja jäi ühtlaselt tuksuma. Summutist tulev suits lõhnas küll pisut teisiti kui varem. Jeebus ei teadnud kombeid, võibolla oleks pidanud kõigiga kättpidi ja kummarduste saatel hüvasti jätma, aga kütus põles, ta ainult viipas ning võttis ettevaatlikult paigast.
„Miks see niiviisi põriseb?” küsis Erna Jeebuse taha sadulasse ronides.
„See oli esimene asi, mida minult linnas küsiti, ja loodetavasti ka viimane. Hoia nüüd kõvasti kinni.”
Peatumine ja uuesti käivitamine oleks tähendanud täiendavat kütusekulu ja närvilist ootust – kas ikka läheb veel käima. Nii sõid nad ka pirukaid sõidu pealt, kui teel juhtus siledam lõik olema.
Suurel teel polnud eksimist karta ja tulles olid nad Riadiga pärast esimesi eksirännakuid hakanud vajalikel ristmikel puude oksi murdma või mingeid muid märke välja mõelnud. Teises suunas sõites ei paistnud tee aga tuttavana ja liiatigi hakkas juba hämarduma. Ning Jeebuse tähelepanu oli mootori hääle jälgimisel, bena võis ju iga hetk otsa saada.
Viimaks hakkas ta aru saama, kus nad on. Varsti pidi tulema risttee, paremale pöörates pääses koju, vasakule pöörates mere äärde. Aateveega sõitis ristmiku juurest talusse oma tund aega, aga aateveega polnud ohtu ümber kukkuda, motikaga ja videvikus kestis sõit ilmselt kauemgi. Ja laternat polnud onud motikale pannud. Jeebus mõtles juba, kas paluda Ernal sukeldumislamp välja võtta. Lenksu külge polnud seda küll millegagi kinnitada, aga ehk aitaks mõnda suuremat auku vältida seegi, kui Erna lampi käes hoiab...
Kuna ta oli hoo maha võtnud ja jälgis tihenevas pimeduses ristmikku otsides hoolega ümbrust, siis ta õnneks siiski märkas üle tee tõmmatud pingul traati. Suurema kiirusega tulles oleks see võinud ta pooleks lõigata või vähemalt kõvasti haiget teha. „Hüppa maha!” hüüdis ta Ernale, kes muidugi ei reageerinud, ja keeras järsult lenksu, ise samal ajal motikat kallutades. Nad lohisesid traadi alt läbi, lohku, mis kunagi oli olnud maanteekraav. Kohe kostsid ka lasud: püstolipauk ja siis jahipüssi oma, tundus, et haavlid rabisesid otse pea kohal puulehtedes.
Jeebus keeras motika benakraani kinni ja mootor jäi seisma. See oli sama kant, kus kolm klouni olid kevadel tahtnud rotikat puutoikaga kinni pidada. Ju nad olid vahepeal kavalamaks läinud. Ta vaatas üle õla tagasi. Näis, et Erna on kukkumisest enam-vähem tervelt pääsenud, nüüd sikutas ta igatahes püstolit kotist välja. „Ma püüan aru saada, kus nad on, sina valva, et keegi tagantpoolt ligi ei hiiliks,” sosistas Jeebus. „Kui lasta tahad, siis lükka enne, näed, see nühvel sinnapoole.”
„Ma ütlesin sulle, et ma ei oska täpselt lasta,” sosistas Erna vastu. „Ma ei öelnud, et näen püstolit esimest korda elus.”
Jeebus roomas veidi maad edasi, leidis kobamisi rusikasuuruse kivi ja viskas selle eemale võssa. Kohe järgnesid kaks püstolilasku, üks neist tabas laksatades puud. Veel hetk, ja jahipüss paugatas samuti, puistates haavleid puulehtedesse. Nii et neid oli vähemalt kolm. Ühtegi tulevälgatust Jeebus ei märganud – muidugi, kui nad olid siin juba varitsuse korraldanud, võisid neil olla ka varjatud laskepesad. Ta ei uskunud, et keegi oli tema pärast nii palju vaeva näinud, pigem oli see lõks kõigile, kes mööda seda teed liikusid. Ainult et liikusid peamiselt just nende talu omad. Ta tulistas umbkaudu sinnapoole, kust paugud olid kostnud, ja veeretas end kohe eemale. Vastust ei tulnud kaua oodata. Ja jälle polnud näha ühtegi sähvatust. Nii ei pääsenud ta edasi ega tagasi.
Siis hakkas kostma diiselmootori mürin.
۞
Oli oktoobri lõpp ja veel viimane ilus nädalavahetus, Vana-Teedu nägemist mööda pidi järgmisel nädalal hakkama vihma sadama. Nii olidki kõik kogunenud talu kiigeplatsile sooja ilma nautima. Kiigeplats oli see vaid nime poolest, mäletati küll, et vanasti olla kiikumine olnud levinud spordiala, aga praegusi põlvkondi ei huvitanud see niigi palju, et kõdunenud postid uute vastu vahetada. Aga tore oli niigi: lapsed jooksid ja mängisid, suured küpsetasid grilli peal liha. Eks igal perel oli tekkinud suve lemmikmarinaad ja nüüd oodati sellele teistegi heakskiitu. Lõpuks selgus muidugi, et ega vanaema kokakunsti vastu ei saanud selgi korral keegi.
Kõik leidsid endale meelepärast tegevust või rõõmustasid niisama sooja päikese üle, ainult Leevike oli pahur. Tema Tõnno oli juba nädalapäevad kadunud, oli läinud kellegi juubelile pilli mängima, siis Karupee Ennu juurest helistanud, et teda oli ka naaberkülla mängima palutud ja nüüd ta siis oma „suvetuuril” oligi.
Einu naine Sirjelind võttis nadu viimaks ette. „Mis sa nüüd mossitad, teadsid seda ju ette, kui endale pillimehe võtsid. Sinu maja, sinu õigus – kui sa teda enam ei kannata, siis lükka riiv ette ja las otsib endale mingi muu koha.”
„Ei, noh, ega nüüd nii hull ka ei ole. Ma lihtsalt... Ma tahaks ka vahel ringi liikuda.”
„Aga õpi ta lõõtsa saatel laulma, lähete koos tuurile,” pakkus Einu. „Ah jah, sellest ei tule vist suuremat välja.” Ta teadis ju, et õel pole head häält ega kuulmistki.
„Ma ei taha koos. Las tema käib vahel eraldi ja mina ka vahel eraldi. Ma tahan... linna,” tunnistas Leevike üles oma suure unistuse.
Nüüd vaatasid kõik Oskari noore naise Julia poole, tema ju oli neist linna imeasjadest rääkinud. „Ei soovita,” ütles too. „Eriti veel üksi. Linnas käimiseks on sul vaja sõiduvahendit, mida keegi ära ei varastaks. Siis raha, sõpru, öömaja, raha ja veel raha. Sest ma ei kujuta ette, millega sa linnas raha juurde võiksid teenida.”
„No aga kui ainult korraks,” ei jäänud Leevike rahule.
„Mida sa loodad sealt leida? Olgu, mõnest söögimajast toidu, mida sa kunagi varem pole proovinud. Või ostad kusagilt poekesest endale uhke kübara...”
Kujutlus kübaraga Leevikesest pani teised muigama.
„Sina said ju hakkama.”
„Ega see lihtne ei olnud. Ja mul hakkab alles nüüd vähehaaval sulama see jääkamakas, mida ma linnas olles kogu aeg enda sees tundsin. Või sa mõtled seda?” Julia tõstis käe, mille ühes sõrmes oli sõrmus. Sõrmusel oli nagu peenest hõbeniidist punutud pits ja selle keskel roheline läikiv kivi. „Sõrmuse taga on kolm surma. Naise, kes seda kandis, mehe, kes seda kaitses, ja mehe, kes seda röövida tahtis. Nii et seda kandes ma mõtlen neile kolmele. Inimelu haprusele. Ja nii on see alati, ilusa asja taga on raske koorem.”
„Sul on siis ju lausa oma kolmainus,” arvas Einu.
Saara krimpsutas nägu, talle ei meeldinud, kui tema usu üle nalja visati. „Sa needust ei karda? Et see nüüd sulle külge hakkab?”
„Pole seal mingit needust,” kinnitas Vana-Teedu, kes oli sõrmuse kohe alguses hoolega üle vaadanud. „Jätke, naised, nüüd see nääklemine.”
„Jah, ja unusta see linn. Võibolla satud kunagi sinna, võibolla ei satu, aga sinna tahta pole vähimatki mõtet.” Julia oli küll noorem, aga tema meelest ei tähendanud see veel, et viimane sõna ei võinud talle jääda. „Kus poiss muidu on?”
„Viisin tammikusse ja jootsin talle kruusitäie oma võlujooki sisse,” vastas Vana-Teedu. „Kui taipab selle välja oksendada, saab teada, mis võimed tal on ja kelleks ta saada võiks. Kui ei taipa, noh, siis jääb talupoisiks. Nagu me kõik siin.”
„Kas vara ei olnud veel?” küsis Matu.
„Pigem oleks võinud hiljakski jääda,” vastas Vana-Teedu Juliale tõsiselt otsa vaadates.