Läksin koos koeraga oma haua juurde. Gracelandi kalmistu on kuulus. Võite selle leida enam-vähem igast Chicago reisijuhist – küllap ka internetist, Jumal teab. See on linna suurim kalmistu ja üks vanematest. Seda ümbritseb igast küljest tugev müür ja selle kohta on rohkem kui üksjagu tondilugusid ja rohkem kui üksjagu vaime seda valvamas. Sees on haudu alates lihtsatest platsidest lihtsa kiviga ja lõpetades Kreeka templite täissuuruses koopiate, Egiptuse obeliskide, mammutikujudega – isegi üks püramiid. See on surnuaedade Las Vegas ja seal on minu haud.
Pimeda ajal ei ole kalmistu lahti. Enamik neist ei ole ja sellel on põhjus. Põhjust teavad kõik ja sellest ei räägi keegi. See ei ole sellepärast, et seal sees on surnud inimesed.
See on sellepärast, et seal sees on mitte päris surnud inimesed. Surnuaedadesse jäävad viirastused ja vaimud luusima sagedamini kui mujale, eriti riigi vanemates linnades, kus kõige vanemad ja suuremad kalmistud on otse keset linna. Sellepärast ehitavad inimesed surnuaia ümber müüri, olgu või kahe jala kõrguse – mitte et inimesi väljas hoida, vaid selleks, et muid olevusi sees hoida. Müüridel on vaimumaailmas teatav vägi ja surnuaedu ümbritsevaid müüre täidab vaata et alati väljaütlemata soov hoida elusad ja mitteelusad istumas kogukondliku lõunalaua eri otstes.
Väravad olid lukus ja oli ka valvur – väikeses hoones, mis oli liiga toekas, et seda saraks nimetada, ja liiga väike, et nimetada seda millekski muuks. Aga ma olin seal mõnel korral käinud ja teadsin mitut kohta, kust pimedas sisse ja välja pääseb, kui peaks vaja olema. Kirdenurgas oli müürilõik, mille äärde seal tegutsenud teetöölised olid jätnud suure kruusahunniku. Selle nõlv ulatus mööda müüri piisavalt kõrgele, et ka ühe terve käe ning suure ja kohmaka koeraga mees suudaks ülaservani jõuda.
Läksime sisse, Hiir ja mina. Hiir võis ju olla suur, aga ta oli vaevu kutsikaeast väljas, ja ta käpad tundusid ikka veel suure kere kohta liiga suured. Kehaehitus oli koeral aga samast mastist nagu kujudel Hiina restoranide ees – laiarinnaline ja võimas, koonus samasugune mägine jõud. Ta karv oli tume ja peaaegu ühtlaselt hall, kahuste kõrvade otsad, saba ja käpad märgitud mustaga. Praegu nägi ta välja veidi kiitsakas ja saamatu, aga veel mõni kuu lihaste kasvatamist ja temast saab tõeline hirmutis. Ja olgu ma neetud, kui mul peaks olema midagi isikliku hirmutise vastu, kui lähen oma haua juurde vampiiriga kokku saama.
Minu haud asus üsna kuulsa haua läheduses – see kuulus väikesele Inezi-nimelisele tüdrukule, kes oli surnud sajandi eest. Väikese tüdruku haual oli kuju. Olin seda tihti näinud ja põhimõtteliselt nägi see välja nii, nagu Carrolli päris Alice – inglike peenes ja korralikus Victoria-aegses kleidis.
Väidetavalt pidavat lapse vaim aeg-ajalt kuju ellu äratama ning haudade vahel ja kalmistu ümbruses ringi jooksma ja mängima. Ma ise ei olnud teda kunagi näinud.
Aga kuulge. Kuju oli kadunud.
Minu haud on seal üks tagasihoidlikumaid. See on lahti ka – vampiiriaadlik, kes selle minu jaoks ostis, laskis selle niimoodi seada. Ta oli mulle ka kirstu hankinud. See ootab mind kogu aeg, umbes nii, nagu „Air Force One” ootab presidenti, ainult mõnevõrra morbiidsemalt. „Dead Force One”.
Mu hauakivi on lihtsast valgest marmorist, püstine kivi, aga nimi on raiutud suurte kullaga inkrusteeritud tähtedega: HARRY DRESDEN. Siis tuleb kullaga inkrusteeritud pentagramm, viieharuline täht sõõris – see sümbol tähendab viit võluväelist jõudu, mida ohjab sureliku tahe.
Selle all on veel kirjas „TA SURI, TEHES SEDA, MIS ÕIGE.”
Seda kohta on kainestav külastada.
Me kõik sureme, tähendab. Mõistusega me teame seda. Mõtleme selle välja kunagi üpris noores eas ja see hirmutab meid nii koledasti, et pärast seda oleme üle kümne aasta veendunud oma surematuses.
Surm ei ole asi, mille üle kellelegi meeldiks mõelda, aga fakt on see, et sellest ei pääse. Tee mis sa teed, treeni palju tahad, pea hardalt dieeti või mediteeri või palveta, anneta oma kirikule, nii et küll saab, aga kõik siin maamunal seisavad silmitsi külma tõsiasjaga: ühel päeval saab see läbi. Ühel päeval tõuseb päike, maakera pöörleb, inimesed tegelevad igapäevaste asjadega – aga sind ei ole siin. Sina oled liikumatu. Ja külm.
Ja surm jääb viimseks mõistatuseks, vaatamata kõigile usunditele, surmalähedase kogemuse läbielanute tunnistustele ja jutuvestjate kujutlusvõimele läbi kogu ajaloo. Mitte keegi ei tea päriselt ja kindlalt, mis pärast seda juhtub. Ja seda eeldusel, et pärast on olemas. Me kõik läheme pimedana selle poole, mis tahes seal teisel pool pimeduses ootab.
Surm.
Sellest ei pääse.
Sa.
Sured.
See on kibe, võikalt kindel tõsiasi, mida tuleb taluda – aga uskuge mind, kui vaatad sellele otsa oma lahtise haua äärel seistes, lisandub terve rida uusi värve ja tekstuure.
Seisin seal keset vaikseid hauakive ja mälestusmärke, nii silmatorkamatuid kui pööraseid, ja minu peale paistis oktoobrilõpu kuu. Ritsikate jaoks oli liiga külm, aga mulle olid seltsiks liiklusmüra, sireenid, autosignaalid, reaktiivlennukid pea kohal ja kauge vali muusika, Chicago pulsilöögid. Michigani järvelt oli tõusnud udu nagu paljudel öödel, aga täna oli see erakordselt paks ja selle haarmed ajusid üle haudade ja ümber hauakivide. Õhus oli vaikne pragisev pinge, mingit laadi summutatud energia, mis oli hilissügisel tavaline. Kõigi pühakute päev oli kohe tulemas ning piirid Chicago ja vaimumaailma, Varivalla vahel kõige nõrgemad. Tajusin surnuaia rahutuid varje voogavas udus liigutamas, energiast laetud õhku maitsmas, suurem osa neist liiga nõrgad, et end sureliku silmale ilmutada.
Hiir istus minu kõrval, kõrvad kikkis, silmad kogu aeg liikumas, pilk terav, tähelepanu nii ilmne, et hakkasin mõtlema, kas ta sõna otseses mõttes näeb neid olendeid, keda mina suudan vaid ähmaselt tajuda. Aga mis seal kaugemal ka polnud, teda see ei häirinud. Ta istus vaikselt minu kõrval, rahul, et pea on mu kinnastatud käe all.
Mul oli seljas mu pikk nahast tolmumantel, selle keep langes peaaegu mu küünarnukkideni, ja peale selle kandsin musti tööpükse, sviitrit ja vanu tanksaapaid. Paremas käes hoidsin võlurisaua, tugevast tammepuust teivast, mis oli ülevalt alla kaetud voogavate käsitsi nikerdatud ruunide ja märkidega. Mu kaelas rippus keti otsas ema hõbedane pentagramm. Vasakul randmel olev hõbekäevõru tillukeste kilpidega oli armilisel nahal vaevu tunda, aga see oli olemas.
Tolmumantli taskus oli mitu suureks pundiks kokku seotud küüslauguküünt, mis riivasid mu jalga, kui asendit vahetasin. See ports imelikke asju oleks põgusal vaatamisel tundunud üpris kahjutu, kuid kokku oli see võluväeline arsenal, mis oli mind paljudest hädadest läbi toonud.
Mavra oli andnud mulle ausõna, aga mul oli rohkesti teisigi vaenlasi, kellele meeldiks minuga õnne katsuda. Ma ei kavatsenud end lihtsaks sihtmärgiks teha. Aga pimedas kummitaval kalmistul seismine hakkas mind kiiresti närviliseks tegema.
„No mida,” pomisesin. „Mis tal nii kaua aega võtab?”
Hiir tõi kuuldavale nii madala ja vaikse urina, et ma vaevu kuulsin – aga ma tajusin koera äkilist pinget ja valvsust värinaga mööda mu vigast kätt üles liikumas nii, et käsi küünarnukini kaasa värises.
Surusin saua pihku ja vaatasin ümberringi. Hiir tegi üldiselt sama, kuni ta tumedad silmad hakkasid jälgima midagi, mida mina ei näinud. Mis see ka polnud, Hiire pilgu järgi otsustades tuli see lähemale. Siis kõlas vaikne sööstuvuhin ja Hiir tõmbas end küüru, nina mu lahtise haua poole, hambad paljad.
Astusin oma hauale lähemale. Roheliselt maapinnalt voolas sellesse udulaike. Pobisesin oma nina alla, võtsin amuleti välja ja surusin viieharulisse tähte veidi oma tahet, mis pani tähe nõrga sinise valgusega helendama. Mähkisin amuleti ümber vasaku käe sõrmede, paremas pigistasin saua ja piilusin alla hauda.
Udu selles kogunes äkki kokku, hangus ja voolas kokku kuivetunud korjuse kujuliseks – see oli naise oma, kurtunud ja kokku kuivanud, nagu oleks aastaid mullas olnud. Korjus kandis keskaegses stiilis kleiti ja alusseelikut, esimene roheline ja teine must. Kangas oli lihtne puuvill, seega nüüdisajal valmistatud, mitte ehtne ajalooline rõivas.
Hiire urin valjenes kurinal paremini kuuldavaks kõmisevaks lõrinaks.
Korjus tõusis istuli, avas piimvalged silmad ja pööras pilgu minule. Ta tõstis käe, milles hoidis valget liiliat, ja sirutas selle minu poole. Siis hakkas laip rääkima häälel, mis oli läbinisti kähin ja sosistamine. „Võlur Dresden. Õis sinu hauale.”
„Mavra,” ütlesin. „Sa jäid hiljaks.”
„Vastutuul oli,” vastas vampiir. Ta nõksas randmega ja liilia lendas kaarega hauast välja ning maandus mu hauakivile. Tema järgnes sellele samamoodi kummastavalt sujuvalt liikudes – oma kõhedakstegeva graatsilisusega meenutas see mulle ämblikku. Märkasin, et ta kannab ümber piha oleval relvavööl mõõka ja pistoda. Need nägid välja vanad ja kulunud ja ma oleksin võinud kihla vedada, et need ei ole tänapäeval tehtud. Ta jäi seisma teisele poole hauda näoga minu poole, nägu väga natuke minu amuleti valgusest eemale pööratud, kaega kaetud silmade pilk Hiire peal paigal. „Sa jätsid käe alles? Oleksin arvanud, et pärast selliseid põletushaavu lased selle amputeerida.”
„See on minu oma,” ütlesin. „Ja see pole sinu asi. Ja sa raiskad mu aega.”
Vampiiri laibahuuled venisid naeratuseks. Ta suunurkadest pudenes helvestena surnud ihu. Kuivade õlgedena rabedad juuksed olid suuremas osas sõrmepikkuseks murtud, aga siin-seal pühkisid ta kleidiõlgu pikemad, leivahallituse karva salgud. „Sa lased surelikkusel end kannatamatuks muuta, Dresden. Sa tahad kindlasti võimalust kasutada ja arutada oma rünnakut minu kupatusele?”
„Ei.” Libistasin amuleti jälle kaela ja toetasin käe Hiire peale. „Ma ei tulnud siia suhtlema. Sul on Murphy kohta pori ja sa tahad minult midagi. Lase tulla.”
Ta naer oli täis ämblikuvõrke ja liivapaberit. „Ma unustan, kui noor sa oled, kuni sind näen,” ütles ta. „Elu on üürike, Dresden. Kui sa oled nõuks võtnud enda oma alles hoida, peaksid seda nautima.”
„Imelik küll, aga suurustleva superzombiga solvangute vahetamine ei vasta minu ettekujutusele mõnusast ajaveetmisest,” ütlesin. Hiir pani järjekordse kõmiseva urinaga lausele punkti. Keerasin ülakeha Mavrast eemale, hakates minekule pöörduma. „Kui sul muud mõttes polnud, siis ma lahkun.”
Ta naeris kõvemini ja see hääl ajas mind põrgumoodi hirmule. Võib-olla oli asi õhkkonnas, aga midagi selles, see, kuidas selles lihtsalt ei olnud midagi, mis oleks seotud asjadega, mille pärast peaks naerma... Selles ei olnud ei soojust, inimlikkust, lahkust ega rõõmu. See oli nagu Mavra ise – peal närtsinud inimkest, aga selle all midagi õudusunenäost pärinevat.
„Hea küll,” ütles Mavra. „Me teeme lühidalt.”
Pöörasin end jälle tema suunas, valvsalt. Miski ta käitumises oli muutunud ja see pani kõik mu häirekellad tööle.
„Leia Kemmleri Sõna,” ütles ta. Siis pööras ta ümber, tume seelik lehvimas, üks käsi hooletult mõõgapidemel ja hakkas ära minema.
„Hei!” kõõksatasin ma. „See on kõik?”
„See on kõik,” ütles ta ümber pööramata.
„Oota nüüd natuke!” ütlesin.
Ta jäi seisma.
„Mis põrgut on Kemmleri Sõna?”
„Rada.”
„Ja kuhu see viib?” küsisin.
„Väe juurde.”
„Ja sa tahad seda?”
„Jah.”
„Ja sa tahad, et mina selle üles otsiksin.”
„Jah. Üksinda. Ära räägi kellelegi meie kokkuleppest ega sellest, mida sa teed.”
Hingasin aeglaselt sisse. „Mis juhtub, kui ma käsin sul põrgu sõita?”
Mavra tõstis vaikides ühe käe. Kahe kuivanud sõrme vahel oli foto ja ma nägin isegi kuuvalges, et sellel oli Murphy.
„Ma peatan sind,” ütlesin. „Ja kui ma seda ei tee, siis tulen sulle järele. Kui sa talle viga teed, siis ma tapan su nii kõvasti ära, et su kümme viimast ohvrit saavad imeväel terveks.”
„Mul pole vaja teda puutuda,” ütles ta. „Ma saadan tõendid politseile. Surelike võimud võtavad ta vastutusele.”
„Sa ei saa seda teha,” ütlesin. „Võlurid ja vampiirid võivad ju sõjas olla, aga surelikud jätame sellest välja. Kui sina surelike võimud asjasse segad, teeb seda ka Nõukogu. Ja seejärel Punased. Sa võid asja üldiseks kaoseks kasvatada.”
„Võib-olla, kui ma kavatseksin surelike võime sinu vastu kasutada,” ütles Mavra. „Sina oled Valge Nõukogu.”
Äkiline südantpööritav mõistmine pani mu sisikonna keerama. Mina olin Võlurite Valge Nõukogu liige, üleloomuliku ilma täieõiguslik kodanik.
Aga Murphy ei olnud.
„Inimeste kaitsja,” ütles Mavra vaata et nurrudes. „Seaduste kaitsja avastab, et on süüdimõistetud mõrvar, ja tema ainuke selgitus jätaks temast hullumeelse mulje. Ta on valmis lahingus surema, võlur. Aga mina ei hakka teda lihtsalt tapma. Ma hukutan ta. Ma hävitan ta elutöö ja tema südame.”
„Sa igavene nõiamoor,” ütlesin.
„Muidugi.” Ta vaatas üle õla minu poole. „Ja kui sa pole just valmis surelike tsivilisatsiooni lõhkuma – või vähemalt piisavalt suurt osa, et sellele oma tahe peale suruda –, siis ei ole midagi, mida sa minu peatamiseks teha saaksid.”
Raev plahvatas mu rinnus ja rullus punase lõõmana läbi keha ja mõtete. Hiir tegi sammu Mavra suunas, raputades meid ümbritsevat udu valjeneva urinaga ja esimese hooga ei saanud ma aru, et ta võtab minust eeskuju. „Põrgutki mul ei ole,” uratasin ma. „Kui me poleks vaherahus kokku leppinud, siis ma...”
Mavra koolnukollased hambad paljastusid tontlikus naeratuses. „Löö mind maha, võlur, aga kasu sul sellest pole. Pildid ja muud tõendid saadetakse politseile, kui mina seda seisma ei pane. Ja ma teen seda alles siis, kui jään rahule sellega, et sa mulle Kemmleri Sõna tood. Leia see. Too see mulle enne, kui kolm keskööd on möödas, ja ma annan tõendid sulle üle. Sul on mu sõna.”
Ta laskis Murphy fotol kukkuda ja kuni see maapinna poole langes, mängles sellel viivuks mingi iiveldamaajav lillakas valgus. Oli tunda kõrbevate kemikaalide kirbet lõhna.
Kui jälle üles Mavra poole vaatasin, ei olnud seal enam kedagi.
Kõndisin aeglaselt mahakukkunud foto juurde ja nägin vaeva, et viha küllalt kiiresti eemale lükata ja oma üleloomulik taju välja sirutada. Ma ei tajunud enda läheduses Mavra juuresolekut ning koera urin vaibus järgmiste sekunditega madalateks valvsateks ebakindlust väljendavateks häälteks – ja siis vaikis. Hiir ei olnud üks tavaline koer, ehkki kõigis üksikasjades ma päris kindel ei olnud, ja kui Hiir ei tajunud ringiluusivaid pahasid, siis sellepärast, et pahasid ei olnud luusimas.
Vampiir oli läinud.
Võtsin foto üles. Murphy pilt oli rikutud. Must energia oli jätnud Murphy näole numbrite kujulised kõrvetusjäljed. Telefoninumber. Nunnu.
Mu õiglane raev muudkui hääbus ja ma tundsin sellest puudust. Kui see läinud on, jääb selle asemele ainult õnnetu mure ja hirm.
Kui ma ei tööta ühe kõige hullemat sorti pahalase heaks, kellega mul kunagi on tegemist olnud, siis jääb Murphy hätta.
Nimetatud pahalane jahtis väge – ja tal oli pealekauba veel tähtaeg. Kui Mavra vajas midagi nii kähku, tähendas see, et on algamas mingisugune võimuvõitlus. Ja kolme kesköö pärast tähendas halloweeni ööd. Peale selle, et mu sünnipäev on nässus, tähendas see, et üsna peatselt tuleb mängu must maagia ja praegusel aastaajal võis see tähendada ainult üht.
Nekromantia.
Seisin surnuaias, vaatasin oma haua põhja ja hakkasin värisema. Osaliselt külma pärast.
Tundsin end väga üksi.
Hiir hingas välja nii, et see ei kõlanud veel päris mureniuksatusena, ja toetas end minu vastu.
„Lähme, poiss,” ütlesin talle. „Viime su ära koju. Rohkem kui ühel meist pole mõtet end sellesse segada.”
