Baraki Uus Tempel oli paljudele pinnuks silmas. Rahvas uskus, et torni otsas troonil istudes näeb kuningas Iokatos II taeva väravat, mis ei ole mõeldud surelike silmadele, ning et just taeva väravast sisse astumiseks oligi ta torni ehitanud. Sosistati isegi, et kuningas oli ehitanud torni maagia abil, sest vastasel korral ei oleks see nii ruttu valmis saanud. Rahvast nörritas ka Uue Templi kurikuulus seinamaal. Kori-hor oli tõe ja õigluse jumal ning varasemad Baraki kuningad olid pidanud end tema maapealseks kehastuseks, aga keegi ei teadnud, miks oli kuningas Iokatos II kujutanud maalil oma venda Epikatost jumalanna Sak-harana. Sak-hara oli küll sõjajumalanna ja Epikatos oli vägev sõdalane ja suur väejuht, aga teda oleks olnud palju sobivam kujutada jumal Se-harana. Punaste silmadega Se-hara oli oma vanema õe kilbikandja ja ühtlasi õnnetuse ja hädaohu jumal, kelle ilmumine kuulutas kaduvikku kõigile, kes arvasid end teda nägevat. Jumalad San-khan, Sak-hu-set, Kil-dar, Raj-har, Se-hara ja Toh-ni ning jumalannad Ah-tem, Ber-koh ja Rai-oh olid pidanud pärast vana templi lammutamist leppima väiksemate ja viletsamate kultuspaikadega, millest ükski ei hiilanud uhkusega. Ainult Kori-hor ja Sak-hara olid pälvinud uue kuninga heakskiidu. San-khan oli piksejumal, Sak-hu-set tule ja kodukolde jumal, Kil-dar surma- ja vibulaskmise jumal, Raj-har vetevalla jumal ning Toh-ni pettekujutluste ja viirastuste jumal, kes suutis panna igaühe nägema asju, mis ei olnud päris. Kil-dari abikaasa ja ühtlasi õde oli kõigi elusalt sündinud laste jumalanna Ah-tem, Ber-koh oli hirve peaga loodusjumalanna ning Rai-oh viljakusjumalanna, kellega seotud pühadel peeti tihti orgiaid. Suurem osa Barakis kummardatud jumalatest ja jumalannadest olid nii salajased, et nende nimesid teadsid ainult pühamehed ja kellelgi teisel ei olnud lubatud neid nimesid välja öelda. Gerwenile teadaolevalt oli üks jumalate nimekiri siiski vanast templist Zahelisse sattunud, kui ühendväed Barakki ründasid ja Damahi rüüstasid, aga pärast 552. aasta 14. fyni igavest rahu tagastati Barakile kõik raamatud ja olulised ürikud, mis olid vaenlaste kätte langenud. Enne seda oli Gerwen saatnud mitu korda Zahelisse kirja ja andnud teada oma soovist jumalate nimekirja näha, aga talle ei tuldud vastu; ta oli kõigest tähtsusetu prints kaugest ja tähtsusetust põhjakuningriigist, liiatigi veel samahästi kui surnud. Tema pöördumistele ei vastatud ka siis, kui ta palus luba näha jumalate nimekirja ümberkirjutust, mis kahtlemata Zahelis tehtud oli. Lõunakuningriikidega suhete loomine ja nende hoidmine oli väga raske, kuigi ta nimetas end igas kirjas nende truuks sõbraks. Nüüd oli ta aga Barakis, tema õest oli saamas Baraki kuninganna ja Gerwen lootis, et ehk on kuningas Iokatos II tema tagasihoidlikule palvele vastu tulemiseks piisavalt lahke.
Võidu värav avanes aeglaselt. Selle lükkasid pärani tursked mehed, kes olid lõõskava päikese käes peaaegu alasti, kandes vaid valget turbanit ja puhvis põlvpükse. Mõlema väravapoole lahti lükkamiseks läks tarvis kümmet meest. Värav oli nii suur ja raidkirjadega kaar nii kõrge, et Gerweni arvates oleks mahtunud väravast sisse ka mammutist poole suurem loom. Olles värava avanud, kadusid mehed kiiresti vaateväljast ning Gerwen silmas sõdureid, kes mõlemal pool tänavat seisid ja korda hoidsid. Juba veereski esimene vanker väravast sisse ja uhked kõrvid hobused hirnatasid, kui nad Damahi võõraid lõhnu sisse hingasid. Võidu väravast sisse sõites jõudis Gerwen viivuks silmitseda väravaplaatidele sepistatud lahingustseene, mis näisid kujutavat kuningas Aywan Nõdrameelse võitu polohhi rahva saja tuhande pealise armee üle. Alistunud polohhid kummardasid maani kuninga ees, kes seisis võimsa ja vägevana nende ees, imemõõk Valedor võidujoovastuses üles tõstetud. Võidule näis viitavat ka raidkiri, aga mõned tähed olid kulunud ja enne, kui Gerwen jõudis seda lugeda, oli vanker juba kaare alt läbi sõitnud ja ta oli Damahi linnas.
Linnarahvas oli Walachariast saabunuid tervitama tulnud ja viskas teele lilli... vähemalt osa neist. Kohe, kui printsess Wenra oli pea vankriaknast välja pistnud, et rahvale lehvitada, tabas vankrit mädanenud puu- ja köögiviljade turmtuli. Sõdurid tormasid plögastunud põllusaadusi loopinud mehi pikali suruma, aga Wenra oli nii ehmunud, et puhkes nutma ja Gerwenil ei jäänud muud üle, kui ise ülejäänud tee rahvale lehvitada. Uus Tempel tuli aina lähemale ja lähemale ning Gerwen silmitses huviga templiseinu kaunistavaid ornamente, kuni vankrite rivi viimaks seisma jäi. Taamalt kostis ahhetusi – küllap oli ka vaene mammut linna jõudnud.
Tulijaid tervitas auvahtkond, mis koosnes Baraki kuningriigi värvides mundreid kandvatest sõduritest. Igaüks neist hoidis väljasirutatud paremas käes peenikest tömbi otsaga mõõka, mis näisid olevat mõeldud pelgalt tseremooniate tarbeks. Sõduritel oli seljas lilla pealiskuub, mille alt paistsid poolde säärde ulatuv punane tuunika, mustad ihu ligi hoidvad püksid ja madalad nahast jalavarjud. Kõik sõdurid kandsid Ameldiumite koja vapiga nahast turvist ja nende kuueseljal oli tumerohelistest kivikestest Baraki vapp. Vööl rippus meestel nikerdustega kaunistatud mõõgatupp ühes mõõgaga, mis ei olnud enam pelgalt vaatamiseks, vaid ka tapmiseks. Need sõdurid olid kahe isanda teenrid, teenides nii Baraki kuningriiki kui ka Ameldiumite koda. Ameldiumite koda oli olnud Barakis nende enda ajaarvamise järgi võimul juba 556 aastat, kuigi Baraki kuningriik oli üle tuhande aasta vana. Vana Baraki ajalugu oli täis sõdu ja lakkamatut valitsejate vahetumist, aga Aywan I Ameldium oli alustanud troonile tõustes ajaarvamist nullist, uskudes, et Barakis koidab uus ajastu. Iokatos II Ameldium oli 27. Ameldiumite dünastia kuningas.
Sõdurid ootasid närviliselt printsess Wenra järele. Teades, et jätab paratamatult viletsavõitu esmamulje, hingas Gerwen sügavalt sisse, võttis hundipeaga jalutuskepi ja astus sellele toetudes vankrist välja. Ta kõndis printsessi vankri juurde, avas selle kapsaplekilise ukse ja ulatas oma õele käe.
Printsess Wenra silmad olid punased ja ihuhoidja tehtud hoolikas mink laiali, aga neiu tupsutas oma näo taskurätikuga kuivaks, võttis vennal käest ja astus vankrist välja.
Sõdurid tõstsid mõõgad, nii et nende otsad puutusid kokku, ja moodustasid otsekui koridori, mis viis Uue Templi avatud ukseni. „Kuningas Iokatos II tervitab prints Gerwen Walacharist ja printsess Wenra Walacharist!“ hüüdsid nad, täristasid mõõgaterasid ja lõid endale seejärel kolm korda vasaku käega vastu rinda. „Elagu, elagu, elagu!“
Templi uksest ilmus välja üleni valgesse riietatud vaimulik, käes kellukesega sau, ja nad sisenesid kellukese helina saatel templisse. Õde ja vend vaatasid mõlemad imetlusega, kui imeline Damahi Uus Tempel välja nägi. Selle seinad olid kaunistatud imeilusate ehistega, mis moodustasid omavahel põimudes kõige salapärasemaid ja vägevamaid mustreid, milles võis näha jumalate kätetöö ilu, ning eemalt paistis suur seinamaaling, mille juurde jõudmiseks tuli minna üles seitsmeastmelisest trepist. Gerweni jõud rauges juba kolmanda astme juures, aga ta pani vapralt vastu ja jõudis üles kummardamispaika, millele olid asetatud punased kuldtikanditega padjad. Nad põlvitasid patjadele – lihtinimesed, kes templisse pääsesid, põlvitasid paljal põrandal –, panid käed rinnale palveasendisse ning vaatasid üles jumal Kori-hori ja jumalanna Sak-hara peale. Jumal Kori-hor hoidis käes vaekausse ja tal oli hammaste vahel kirjasulg... temal ja kuningas Iokatos II-l, sest jumalale oli maalitud kuninga nägu. Kori-hor oli tõe ja õigluse jumal, kes kaalus inimeste süütegusid ja otsustas nende saatuse üle. Kuninga nõudlikesse silmadesse vaadates tundis Gerwen, nagu mõõdaks kuningas tema selles ilmas korda saadetud süütegude hulka. Jumal-kuninga kaela oli maalitud kolmkümmend kullast kaelavõru, tema peas oli Ameldiumite kuldne kroon ning tema põskedele olid tõmmatud punased triibud, mis sümboliseerisid verd, mida ta oli pidanud paleepöörde käigus valama. Kori-hor kandis imetabaselt maalitud siniseid rõivaid – sinine oligi jumal Kori-hori värv – ja tema rõivad olid kaunistatud jumalate kirjaga; need olid kummalised sümbolid, mida keegi enam ammu lugeda ei osanud. Samasugused sümbolid ehtisid ka jumalanna Sak-hara turvist. Jumalanna hoidis kinni võimsast kahekäemõõgast, mis oli tal pea kohale tõstetud, kilp aga lebas jumalanna jalgade juures, kuna tema kilbikandjat ei olnud maalitud. Prints Epikatose näojooned, millega jumalannat õnnistatud oli, sobisid suurepäraselt sõjajumalannale. Need ei olnud väga mehelikud, pigem pehmevõitu, aga tema näoilmes oli raevukus, mis kuulutas surma saabumist kõigile tema vastastele, ja metsik must juuksepahmakas langes tema õlgadele otsekui vihaste madude pundar. Teda vaadates oli raske uskuda, et jumalanna Sak-haral oli ka õrnem pool, aga ühe Falakari saare rahvajutu järgi oli Sak-hara kihlatud udu ja hommikukaste jumala Ya-rajiga ja langes igal õhtul nuttes tema rinnale, valades kibedaid pisaraid inimeste sõdades surnud süütute laste pärast ja tõotades talle, et saab tema abikaasaks alles päeval, mil ühegi inimese käsi enam teise vastu ei tõuse. Gerwen oli kuulnud seda lugu ühelt Walachariasse sattunud rändmuusikult, kelle kuningas oli teda lõbustama saatnud, kui ta oli liiga haige, et isegi voodist tõusta. Muusika kuulamise asemel oli Gerwen palunud mehel endale lugusid jutustada ning lugu jumalanna Sak-harast ja jumal Ya-rajist oli talle neist kõige paremini meelde jäänud.
Vaimulik palvetas Gerweni ja Wenra selja taga ning andis siis neile käega märku põlvedel seinamaali juurde liikuda ja taevaliku valitsejapaari maalitud rüüservale suud anda. Korraga püüdis Gerweni pilku miski, mida ta varem märganud ei olnud. Jumal Kori-hori vaekausse hoidva käe seljale oli maalitud midagi, mis meenutas... poolikut silma. Gerwenil oli ähmane aimdus, et ta oli seda märki ka varem näinud, ja see tundus talle erakordselt tähtis, ent ta ei suutnud meenutada, mida see tähendas. Ta jõudis oma õe kõrvale ja andis esmalt suud jumal Kori-hori maalitud rüüservale ja seejärel jumalanna Sak-hara omale. Ükski surelik ei tohtinud jumalaid puudutada, aga nende riiete katsumine ei olnud suur süütegu ja seinamaalingut suudeldes avaldasid Gerwen ja Wenra otsekui neile austust; avaldasid austust nii taevastele kui maistele valitsejatele.
Kes seda tegi? küsis Gerwen jumalatelt mõttes, huuled vastu jumalanna maalitud rüüserva surutud. Kumb teist minu üle naeris? Ta oli kindel, et ei olnud vankris tukkuma jäänud ja seda õudustäratavat naeru endale ette kujutanud. Sipelgad jooksid ikka veel mööda tema selga ja tema higist leemendav otsmik lõi kirvendama, otsekui mõõdaks keegi teda nõudliku pilguga, aga tema küsimused jäid vastuseta.
Kui nad templist välja astusid – Gerwenil oli hing paelaga kaelas ja Wenra pidi teda toetama –, tervitasid sõdurid neid plaksutamisega ning ülejäänud kaaskond sisenes templisse, et seinamaalingu ees kolm korda maani kummardada. Templi ette jäid vaid Gerwen, Wenra, sõdurid ja Fangol, kes Gerweni kahvatut nägu nähes tema käsivarrest krahmas. „Mu prints, ärge olge nii kangekaelne ja võtke ometi rohtu!“ palus ta kirbelt lehkavat rohupudelit Gerwenile nina alla surudes. „Te ei tohi õhtusöögil kuninga ees ainsatki nõrkust välja näidata...“
Olgugi et Gerwen oli minestamise äärel, ajas rohu lõhn tal niimoodi südame pööritama, et ta taganes järsult ja rehmas käega, nii et pudel maha kildudeks kukkus. „Lõpeta juba ükskord!“ käratas ta. „Kui see rohi sulle nii väga meeldib, siis võta seda õige ise!“
Fangoli nägu läks vihast punaseks, ent ta ei öelnud midagi.
Keegi pugistas häbitult naerda. Sõdurite juurde oli ilmunud kuldsesse turvisesse riietatud mees, kes kandis selle all kuninglikku tumerohelist värvi rüüd, mis ulatus talle pahkluuni. Mehel oli kaelas kakskümmend kuldvõru, tema pikad süsimustad juuksed olid hobusesabasse seotud ning tema otsmikku kattis nii paks tukk, et silmi ei olnud selle alt näha. Sel hetkel, kui rohupudel maha kukkus, oli ta vestelnud sosinal ühe eebenikarva lokkispäise mehega ja vahejuhtum Fangoliga oli talle naeru peale ajanud. „Või et sellised ongi siis Walacharia kuningapere liikmed!“ irvitas ta bari keeles. „Üks näeb välja otsekui äsja hauast tõusnud, teisel on aga mink laiali nagu lõbunaisel enne kõrtsi sulgemist...“
Tõlk Frai, kes oli äsja templist välja astunud, ahhetas võõra sõnu kuuldes. Ta tahtis oma heategijate au kaitsmiseks mehele kallale söösta, aga Gerwen haaras Fraist kinni ja surus neiule käe suule. Sõdurite hulgast käis läbi kahin – abiellumata meestel ei olnud Barakis lubatud naisi puudutada ning kahtlemata arvasid nad nüüd, et Frai on tema konkubiin, aga Gerwen ei tõtanud nende arvamust ümber lükkama.
Mehe nägu oli küll osaliselt varjatud, aga ta meenutas siiski seda inimest, keda Gerwen templis seinamaalingul näinud oli.
„Tervist, prints Epikatos,“ tervitas ta meest valahhi keeles ja kummardas, käsi ikka veel Frai suu ees. Praegu ei olnud sobiv hetk paljastada, et ta oli printsi solvangutest aru saanud, kuna ta ei tahtnud Ameldiumite ja Walachariste vahele paksu verd.
Frai taipas, mida Gerwen teha üritab, ning kui Gerwen ta lahti lasi, kummardas ka tema printsile ja tõlkis Gerweni sõnad bari keelde.
Irve ei kadunud prints Epikatose näolt, aga ta kummardas neile vastu. „Tere tulemast Barakki, minu armsa venna auväärsed külalised. Kui te olete end uues palees sisse seadnud, oodatakse teid õhtusöögile, millele järgnevad muusikalised etteasted, mis kahtlemata teie südant rõõmustavad.“ Ta ütles seda kõike sellise tooniga, nagu oleks iga tema sõna peen mõõgatorge.
„Meil on sellise lahke vastuvõtu üle hea meel,“ ütles Gerwen, kui Frai oli tõlkimise lõpetanud. „Lubage teid, minu kalli õe tulevase abikaasa vend, selle eest tänada ja keelitada teid võtma vastu Walacharia kuninga Garwyni kingitust, meie suurt ja võimsat mammutit!“ Nälginud olemisega hiidloom jõudis viimaks sobivasti templi juurde ja prints Epikatos võpatas. „Jumalad hoidku,“ pomises ta mammutit nähes, „see sööb ju naiste loomaia teistest elukatest paljaks!“ Prints Epikatos pelgas mammutit ega näinud sel hetkel sugugi vägeva väejuhi ja sõjajumalanna maapealse kehastuse moodi välja. Ta oli küll pikka kasvu, aga tal olid kitsad õlad ning tema käsivarred ei olnud kuigi lihaselised ja rind kuigi lai. Ta meenutas pigem poisikest kui täismeest, aga et ta sõjaväge oma hirmu all hoidis, pidi ta olema ohtlikum, kui pealt paistis. Tema nahk oli veidi tumedam kui Frail, kelle vanaisa oli aastakümneid tagasi suure põua ajal Farudist Walachariasse rännanud, kuid mitte nii tume kui tema kaaslasel, kes mammutit suu ammuli jõllitas.
Gerwen ei jäänud ootama, kuni Frai talle printsi sõnad ära tõlgib. „See loom on küll suur, aga ma kinnitan teile, et ta sööb rohtu nagu vagur lambuke,“ ütles ta ja Frai korda seda bari keeles.
Prints Epikatos turtsatas, kuid ei öelnud midagi. „Suurepärane, mu vend rõõmustab kindlasti,“ ütles ta ametlikul toonil. „Palun olge nüüd nii lahked ja järgnege mulle.“ Ta istus vankrisse, mis hakkas aeglaselt palee poole veerema, neli sõdurit seda saatmas. Kõik ülejäänud vankrid võtsid samuti suuna palee poole. Gerwen vaatas veel korra aknast välja, silmitsedes Uue Templi kõrgustesse ulatuvat torni ja püüdes meenutada, kus ta poolikut silma varem näinud oli, aga peagi pälvisid ta tähelepanu Damahi tänavad, majad ja kohalikud, kellel sõdurid ei lasknud vankritele liiga lähedale tulla. Walacharias olid majad enamasti puust ja paljude majade katuseräästaid kaunistasid ehispitsid; ainult väga jõukate inimeste elamised olid valgest kivist. Damahis ei hakanud talle silma ühtegi puust maja, isegi mitte kõige viletsamat uberikku, ja hooned olid punastest tellistest, kohati sama karva nagu kõrbeliiv. Damah oli tõeline kõrbelinn, kuid Gerwen silmas katustel kutsuvaid rohelisi aedu, kus kasvasid varju andvad palmid ja toitvad viljapuud, ning nii mõnigi maja oli mattunud rohelistesse väänkasvudesse, mis pakatasid elust, nagu ei teeks kuivus neile sugugi liiga. Inimesed kandsid kirjusid rõivaid ja naisedki olid mähitud värvikirevatesse rätikutesse, mille jaoks Walacharia naised liiga tagasihoidlikud olid. Teel paleesse möödusid nad turust, kus käis tihe sagimine, ja kõigi ninna tungis vürtside magus hõng. Kaubavahetuse tulemusel oli Barakist ja selle naaberriikidest pärit vürtse saadaval ka Walacharias. Lapsepõlves oli Gerwenile väga maitsenud keedukreem rohelise karrapuu puruga, aga praegu ei olnud sellel enam mingit tähtsust. Ta isegi ei mäletanud enam seda maitset, sest haigus oli mõjutanud tema maitsemeelt ja kõik, mis ta suhu pistis, maitses mõrult, olgugi et mõrudus ei küündinud selle tasemeni, millega Fangoli viimane rohi teda nörritanud oli.
Ootamatult ilmusid vankri kõrvale väikesed tüdrukud, kellel oli käes midagi, mis meenutas lillekujulist kooki. Nad naeratasid Gerwenile ja pakkusid talle seda läbi lahtise vankriakna. Gerwen ei tihanud esiti tundmatut maiust vastu võtta, meenutades mädanenud köögivilju, aga et tüdrukud ikka veel vankri kõrval sörkisid ja talle nii lahkelt naeratasid, võttis ta koogikese kätte ja lõi sellele hambad sisse. Ta ootas kibedust, aga tundis selle asemel hoopis... magusat maitset. Talle meenus korrapealt keedukreem, mille meki ta unustanud oli. Just see oligi koogi sees! Aga kuidas see võimalik oli? Mitte ükski toit ei olnud pärast tema haigestumist maitsenud nii, nagu varem, aga see keedukreem... Ta tundis üle aastate esimest korda toidu maitset ja tema sees tõstis pead aimdus, et midagi on valesti, ent ta oli liiga elev, et sellele tähelepanu pöörata. Ta viskas tüdrukutele, kes kandsid kõrva taga ja juustes narulini õisi, mõned sekkelid ja palus neilt bari keeles endale mõned puuviljad tuua. Peagi olidki tüdrukud tagasi puuviljadega, millele Gerwen ei osanud nime anda, aga ükski neist ei maitsnud kibedalt. Ta andis tüdrukutele tänutäheks veel mõned mündid, lehvitas neile hüvastijätuks ning sõi siis ära kõik, mis talle toodud oli, nautides maitseid, mida ta ei oleks osanud uneski näha. See oli tema esimene söömaaeg pärast seda, kui ta päikesepõletuse tagajärjel kokku kukkus, ja tema esimene korralik söömaaeg pärast haigestumist. Walacharias sõi ta alati seda, mis talle toodi. Enamasti olid need toidud lahjad, sest kõik vähegi värske ja roheline oli Fangoli sõnul talle ohtlik, aga praegu ei olnud Fangolit teda nägemas ja...
Eemalt hakkas paistma üks kolmest suurest Baraki künkast. Neist kõige kõrgema otsa oli kuningas Aywan Nõdrameelse poeg Hytos rajanud oma viiekümnele naisele loomaaia, kus elasid kõige erinevamad elukad, ja seda kutsuti tänapäevalgi naiste loomaaiaks. Keskmise künka otsas paiknes vana palee ja kolmanda, umbes sama kõrge künka otsas uus palee. Kahte paleed ühendas pikk koridor, mis oli toestatud võimsate sammastega. Lähemale jõudes nägi Gerwen, et igale sambale oli tahtunud hulk nägusid – need olid Baraki varasemad kuningad, kõik peale Aywan Nõdrameelse. Isegi kuningas Yaron Velnavi oli seal. Eriti uhkeks oli tahutud Hora Ükskäsi ehk Hora III, kes oli olnud pea sama vägev sõjamees kui Aywan Nõdrameelne.
Kui Gerweni vanker viimaks uue palee ees seisatas, oli juba hämar.
Palee ees ootasid järjekordsed sõdurid, kes andsid talle ja Wenrale au, ning lugematul hulgal teenijaid ja teenreid, kes tõttasid kuninga kaugeid külalisi vastu võtma. Vankrist välja astudes tundis Gerwen taaskord pearinglust, aga juba oli kuskilt ilmunud kleenuke, aga väga tugev poiss, kes ta kibekiiresti paleesse juhtis, nii et tal ei olnud mahti ringigi vaadata. Poiss tiris ta uhkesse magamistuppa, vadistades samal ajal bari keeles. Kõik Gerweni reisikirstud olid juba voodi kõrvale tõstetud. Vaevalt oli ta saanud oma toale pilgu heita, kui kuskilt ilmus veel kaks poissi, kes kandsid ainult niudevöösid ja punutud sandaale. Nad talutasid Gerwenit mööda pikka koridori, mille seinu kaunistasid uhked maalid erinevas alastusastmes inimestest, ja peagi tungis tema ninna aur, mis meenutas talle pisut saunavihtade lõhna. Sellest oli juba aastaid möödas, kui tal viimati saunas vihelda oli õnnestunud, kuna Fangol oli uskunud, et see paneb mürgise vere kiiremini tema kehas ringi voolama. Paraku ei õnnestunud Gerwenil ka praegu vihtlemisest mõnu tunda. Üks poistest avas ukse ja juhtis ta sauna eesruumi, kus ta oli sunnitud oma reisiriietega hüvasti jätma, kuigi ta ei oleks end hea meelega võõraste ees alasti võtnud, kuna ta häbenes oma ettepoole kühmu hoidvat kondist keha. Tal ei olnud paraku valikuvõimalust, sest juba olid pesijad ta riietest vabastanud ja ta järgnes neile saunaruumi, mis oli nii paksult auru täis, et seal ei olnud midagi näha. Gerwen aimas ähmaselt läbi auru inimkogusid. Kohe tabas teda kareda käsna rünnak, mis ei jäänud vihtlemisele kuigi palju alla. See alandus näis kestvat lõputult ega lõppenud lihtlabase küürimisega – abilised võidsid ta pärast pesemist millegagi sisse, nagu oleks ta hani, keda ootab ees ahjuminek. See võie kleepis pikkade varrukatega tuunika, mis talle anti, keha külge kinni, aga kuivas tema nahal õnneks kiiresti ära ja selleks ajaks, kui ta tagasi oma uude tuppa jõudis, ei tundnud ta end enam nii ebameeldivalt. Kuna tal ei olnud isiklikke teenreid – palju surija neid ikka vajas –, abistasid teda riidessepanemisel Baraki teenrid. Riietamise ajal lõigati ka tema heledaid juukseid, mis olid teekonna jooksul õige pikaks kasvanud, ning kui teenrid viimaks temaga lõpetasid ja talle peegli tõid, vaatas sealt vastu üks võõras hing. Tõsi, nägu oli veel Gerweni oma, tema näojooned sama teravad ja hallides silmades seesama valvas pilk, aga kummalisel kombel nägi ta pärast saunatamist ja võidmist välja natuke vähem surnud kui tavaliselt. Isegi tema nahka katnud koorikud olid saunas maha nühitud. Oli lootust, et ta ei tee rohkem oma õele ega oma riigile häbi, vähemalt püstitõusmiseni, sest rüü, mis talle õhtusöögi jaoks toodi, oli nii pikk, et tikkus talle kogu aeg kanna alla kinni jääma. Ka kõrged varvaste vahel käivate nahkrihmadega puukingad ei parandanud asja. Õnneks oli Gerwenil kepp, millele toetudes suutis ta mitu korda kukkumist vältida, aga tema sammud ei olnud kaugeltki väärikad ja tema kuju kaugeltki kuninglik. Kõige rohkem häiris teda, et tal ei olnud pükse jalas. Barakis oli küll soe ning tuunika istus mõnusasti ihu ligi, aga ikkagi tundis ta end ilma püksteta peaaegu alasti.
Nad jõudsid suurte puust uste juurde, mille ees Wenra ja Frai teda juba ootasid. Küllap olid ka nemad saunas käinud ja peeneid hoolitsusi nautinud, sest nad särasid nagu kõige kaunimad kalliskivid. Printsess Wenra oli imekombel Baraki rõivastusest pääsenud ja kandis Walacharia rahvusvärve kogu nende ilus. Tema heledaid kiharaid ehtis kullast printsessikroon, mida kaunistas imesärav tumeroheline juveel, mis oli väidetavalt pärit ühest koopast, kus elasid trollid.
Kõlas gongilöök ja teenrid avasid uksed. Walacharia külalistele avanes tõeline paradiisiaed. Mõlemal pool suurt lauda kasvasid palmid ja klaaslaest paistis tähistaevas. Saali seinad olid valgest marmorist ja neid ehtisid mõned Baraki varasemate valitsejate portreed. Igas nurgas seisis sõdur, oda käes, juhuks kui keegi peaks kuninga elu kallale kippuma, ning Gerwen silmas ka väikest veesilma, milles ujusid elusad kalad.
Wenra libistas end talle käevangu ja naeratas.
Heerold köhis hääle puhtaks ja kuulutas valjusti: „Prints Gerwen Walacharis ja printsess Wenra Walacharis tervitavad teid, oo suur valitseja!“
Gerwen ja Wenra liikusid trooni poole, millel istus kuningas Iokatos II, kellele neil ei olnud luba enne silma vaadata, kui ta on neid kõnetanud. Silmad maas, kõndisid nad kuninga juurde, põlvitasid tema ette ja suudlesid tema rüüserva, täpselt nagu nad olid teinud templis jumal Kori-hori ja jumalanna Sak-hara maali ees. „Olge tervitatud, auväärne kuningas,“ ütles Gerwen bari keeles ja Wenra kordas tema järel. See oli üks vähestest barikeelsetest lausetest, mida neiu oskas ka une pealt öelda.
„Tere tulemast Barakki,“ lausus kuningas Iokatos II ja puudutas kordamööda nimetissõrmega nende mõlema otsmikku. „Tõuske ja olge rõõmsad.“
Wenra tõusis kohe, aga Gerwenil läks silme eest mustaks ja tal hakkas kurgust verd jooksma, nagu mõnikord ette tuli. Ta oleks peaaegu kukkunud, kui kuningas ei oleks talle kätt õlale pannud. Mõistes, et ta on vaatamata Fangoli hoiatusele tervele saalitäiele oma nõrkused paljastanud, jäi ta põlvili ning silmitses kätt, mis ikka veel tema õlga puudutas, tihkamata valitsejale otsa vaadata…
Kuningas Iokatos II käeseljal oli samasugune märk, mida ta oli näinud jumal Kori-hori maalil, samasugune sümbol... ja nüüd, kui Gerwen seda lähedalt nägi, mõistis ta, miks see nii tuttavlik oli paistnud.
See oli samasugune nagu sünnimärk tema vasakul puusanukil.
