Karistuse õiglane kohtunik,
kingi andestust,
enne viimset kohtupäeva.
– Dies Irae, reekviem
Mida rumalamaks inimesed sind peavad, seda rohkem nad üllatuvad, kui sa nad tapad.
– William Clayton
Ärkan hõõguval prügi- ja lehehunnikul vanal Hollywood Forever surnuaial Paramount Studio krundi taga Melrose’il; neid viimaseid üksikasju ma, muide, siis veel ei teadnud. Sel hetkel tean vaid, et olen maailmas tagasi ja põlen. Mu mõistus pole veel päris tööle hakanud, kuid mu keha teab piisavalt, et põlevast prügist tuleb eemale rulluda ja teha seda niikaua, kui enam nii tuline ei ole.
Kui olen kindel, et ma enam ei põle, ajan end jalule ja raputan oma nahktagi. Libistan käed üle tagumiku ja jalgade. Mingit erilist valu ei ole ja tunnen vaid paari villi paremal säärel ja põlve taga. Mu teksad on veidi kõrbenud, kuid raske nahktagi kaitses mu selga. Ma ei ole tegelikult põlenud, kõigest kõrbenud ja šokis. Ilmselt polnud ma seal tules eriti kaua. No selles osas on mul vedanud. Alati on. Vastasel juhul oleksin võinud lõpetada hõõguva söekänkrana esimese viie minuti jooksul pärast siia maailma tagasiroomamist. Eks ole, kõik õelad kaabakad seal all oleksid parasjagu naerda saanud, kui oleksin kohe pärast elegantselt tagauksest minematõmbamist sinna tagasi maandunud. Esialgu võivad nad perse minna. Ma olen kodus ja ma olen elus, kuigi reisist pisut räsitud. Keegi pole öelnud, et sündimine on kerge, ja taassünd võib vabalt ollagi kordi raskem kui esimene teekond valgusesse.
Valgus.
Mu keha ei põle enam, kuid mu silmad kõrbevad silmakoobastes. Millal ma viimati päikesevalgust nägin? All kõiksuse perseaugus oli hämar, igavene karmiini ja magenta karva videvik. Ma ei oska isegi öelda, mis värvi on surnuaed, kus seisan, sest silmi avada proovides näen vaid põletavat valguslõõska.
Silmad kissis nagu mutil, jooksen kolumbaariumi varju ja kükitan, otsaesine vastu külma marmorit, käed lisaks kahel pool kaitseks näo ees. Ootan vähemalt viis või kümme minutit, enne kui langetan käed ja lasen silmadel harjuda verevpunase hõõgusega, mis imbub läbi laugude. Nii umbes järgmised kakskümmend minutit pilutan tasapisi, alul väga ettevaatlikult silmi, lastes neil harjuda LA pimestava päikesega. Ma hoian pöialt, lootes, et keegi ei näe mind seal vastu seina liibumas. Küllap mind peetaks hulluks ja kutsutaks võmmid; ja selle vastu ei saaks ma mitte kuraditki ette võtta.
Põlved ja jalalihased valutavad, enne kui saan silmad täiesti lahti ja suudan neid ka lahti hoida. Laskun külma seina najale istuma, et end pisut koguda. Jah, ma juba näen enam-vähem, aga kaugel sellest, et täide päevavalgusse marssida. Sestap püsin varjus ja mõtlen asjad läbi.
Mu riided on kõrbenud, kuid kantavad, kui mitte välja teha põleva prügi lõhnast. Mul on seljas ürgne Germsi T-särk, mille mu tüdruksõber mulle Lääne-Hollywoodi vintage’i-poest hiivas, mustad teksad, augud põlvedes, paar iidseid töösaapaid ja päevinäinud nahkne mootorrattajakk, mida suuresti hoiab koos must ventilatsiooniteip. Minu parema saapa kand on lahti ajast, mil ma lõin terve Jeesuse-jagu hinge välja ühest autoröövlist sitakotist, kui too tiris punase tule taga peatunud autost välja asfaldile üht kiljuvat jalgpalli-emmet. Ma vihkan võmme ja ma sitaks vihkan häid kangelasi, kuid on asju, mida ma ei talu, eriti otse silme ees. Muidugi oli see siis, enne mu reisi allkorrusele. Ma ei ole kindel, kuidas käituksin täna sellist stseeni nähes. Tõenäoliselt ikkagi lööksin oma saapa sügavale autoröövlisse, kuid pole kindel, kas ma laseksin tal pärast minema jalutada.
Hetkel on mul küll tähtsamatki mõelda – nimelt et need on needsamad riided, mida kandsin, kui deemonid mu minema tirisid. Allkorruse kividele sadades olin ma alasti. Niimoodi teenisin välja esimese suurema naeruhoo enda üle – kui proovisin seal end kuidagi püsti ajada ja seejärel end kogu selle langenud inglite jõugu ees täis oksendasin. Pärast seda naerdi rohkem selle üle, kui mõni põrgupeni mind füüsiliselt väärkohtles ja alandas. Uskuge – põrgu on karm paik.
Ma pole neid riideid ammu näinud. Uurin taskuid, et kas seal on raha või midagi kasulikku. Pole palju. Ainult kakskümmend kolm senti ja tühi roosa tikuraamat, millele on trükitud Hollywoodi kautsjonitagaja nimi ja aadress. Mul pole isegi oma korteri ega isalt saadud vana Impala võtmeid.
Tunnen midagi parema pahkluu kohal ja mind läbib heameelesööst. Must tera on endiselt omal kohal, kinnitatud jala külge basiliskinahast rihmadega. Ma tõstan käe südamele ja tunnen ketti oma T-särgi all ja selle otsas rippuvat toekat kuldset Veritase münti. Fakt, et ma üldse olen Maal, tähendab, et mul on endiselt Kolmeteistkümne Ukse toa võti, kuigi ma ei saa seda puudutada ega näha. Seega õnnestus mul põrgust kaasa smuugeldada kolm asja. See pole väike saavutus. Muidugi ei muuda see olukorda – et mul ei ole raha, isikutunnistust ega rattaid, mu riided on pooleldi põlenud, mul pole peatumiskohta ja mul pole vähimatki aimu, kus ma õieti olen; kuigi, nojah, see hauakivide parkla näeb välja kuidagi väga LA-lik. Mul on neetult hea stardipositsioon. Ma olen esimene palgamõrvar ajaloos, kes peab padruneid kerjama.
Ma liigun aeglaselt, ikka veel poolpimedana, surnuaia peaväravate suunas. Pistan käed leinapurskkaevu tipust voolavasse vette. Joon ja kastan sellega oma nägu. See tundub sama lahe ja täiuslik kui esimene suudlus. Ja siis jõuab see pärale. See ei ole mingi saatanlik illusioon, nõidus või mäng, mis mõeldud mu vaimu muserdama. Ma olen tõesti kodus.
Niisiis, kus kurat kõik on? Väravast väljas, näen midagi, mida lootsingi seal näha. Kaugemal, minu suhtes põhjakaares, on suurte valgete tähtedega kiri Hollywood. See kükitab mudapruuni võsaga kaetud künka otsas ja pole kunagi varem nii kaunis tundunud. Vastassuunas, Melrose’i pool, uriseb aeg-ajalt mõni auto mööda sõita, kuid neid on kuidagi vähe. Ja üldse pole tänaval inimesi. Kalmistuväravast veidi eemal on mõned eramajad. Rohelised muruplatsid on kaunistatud tulede, plastist põhjapõtrade ja täispuhutavate lumememmedega. Teisel pool tänavat majade ustel on siin-seal pärjad. Püha perse – jõulud. Mingil põhjusel tundub see mulle kõige naljakam asi universumis ja ma seisan seal ja naeran nagu idioot.
Keegi jookseb mulle täie hooga selga. Lõbus tuju saab järsu lõpu. Ma keeran ringi ja seisan vastamisi noore pintsaklipslasega. Nii nägus, et sobiks Brad Pitti dublandiks, soeng ja kaherealine ülikond maksavad rohkem kui mu auto. Kust kurat ta tuli? Ma pean end vormi saama. Allilmas poleks keegi suutnud mulle niimoodi ligi hiilida.
Brad Pitt astub paar jäika sammu tagasi. „Mida türa?“ karjub ta, nagu oleks see minu süü, et ta mulle otsa jooksis. Ilm pole väga palav, kuid ta higistab nagu võidusõiduhobune ja tema liigutused on kiired ja tõmblevad, meenutades katkist üleskeeratavat mänguasja. Ta vaatab mind, nagu oleksin just ta koera tapnud.
„Rahune maha, Donald Trump,“ ütlen. „Sina jooksid mulle otsa.“ Ta pühib käeseljaga oma ülahuult. Tal on midagi peos ja ta käed värisevad nii tugevasti, et ta pillab selle maha. Brad hakkab seda üles võtma, kuid astub siis hoopis sammu tagasi. Meie vahel kõnniteel lebab kilekott, milles umbes sada väikest jäävalget kokaiinikristalli. Ma naeratan. Tere tulemast jõuluks LA-sse. Ütle tere Saint Nickile, kes korraldab pidu, mille ma kindlasti vahele jätan.
Vaatan uuesti kutti ja enne, kui midagi öelda jõuan, sirutab ta käe põue. Ma haaran ta käest samal hetkel, kui see tuimestuspüstoliga välja tuleb. Väänan ta randme väljapoole ja ühtlasi tagurpidi, viies ta niimoodi tasakaalust välja, ja virutan kõvasti vastu asfalti. Ma isegi ei mõelnud sellele. Mu keha läks nagu autopiloodile. Tähendab, mõni osa mu ajust töötab ikka veel õigesti.
Brad Pitt ei liigu. Ta kukkus oma tuimestuspüstoli otsa ja see on ikka veel otsapidi ta ribides. Löön selle kaugemale ja puudutan tema kaela õla juurest. Isegi kustununa on ta pulss kiire. Kes ütles, et kräkk kasuks ei tule? Ta reväärile on nõelaga kinnitatud väike jõulupuu. See viib taas mu mõtted jõuludele – et peaksin olema kusagil koos sõpradega ja Secret Santa kuluks ka hirmsasti ära. Tundub, et mu uus sõber on heale samariitlasele nii lähedal, kui siit Melrose’i kalmistu juurest tõenäoliselt üldse leida võib. Kontrollin kiiresti, kas tänav on endiselt tühi, panen tuimestuspüstoli taskusse ja lohistan ta siis surnuaeda hekkide varju.
Selgub, et see kutt on jõuluvana, hambahaldjas ja lihavõttejänes ühes isikus. Tema angerjanahast rahakott pungub sajalistest, neid on vähemalt mõne tuhande jagu. Kuigi see tõmblev sitakott oli kokaiinist ja paranoiast nii segi, et ta üritas mulle elektrit anda lihtsalt selle eest, et talle teele ette jäin, tunnen ta taskuid läbi tuhnides kerget süütunnet. Ma olen oma aja jooksul teinud palju küsitavaid asju, kuid ma pole tegelikult kunagi kedagi röövinud. Mitte, et see oleks tehniliselt röövimine. Brad Pitt ründas mind. Mõnel teisel ajastul kuuluks tüübi varustuse omastamine lihtsalt sõjasaagi mõiste alla. Pealegi, mul on seda kraami vaja. Ma olen tagasi tühjade taskutega. Ei ühtki sõpra ega õieti mingit plaani.
Ma võtan ta raha, Porsche päikeseprillid, avamata paki Black Black nätsu ja jaki, mis on õlgadest veidi kitsas, aga muidu käib küll. Ma jätan talle oma pooleldi põlenud nahktagi, ta krediitkaardid, autovõtmed ja suure koti jõulukräkki. Lisan selle juhtumi pattude nimekirja, mida pean kunagi lunastama. Kümme minutit tagasi Maal ja juba mu arve kasvab.
Rebin lahti paki kofeiiniga nätsu ja pistan kõndides suhu. Paistab, et nii lihtsalt ma põleva prügi maitset suust välja ei saa.
Tunne on, nagu kõnniksin kellegi teise jalgadel, tundetult ja tuikudes. Komistan aeg-ajalt mõne äärekivi otsa ja hüppan peaaegu nahast välja, kui astun kellegi lapse poolt tänavale unustatud piiksuvale mänguasjale. Ma ei ole Chuck Norris. Aga veri hakkab ringi käima ja mu jalad hakkavad jälle tunduma nagu minu omad. Üldiselt kõnnin ilma mingi eesmärgi või sihita. Ma tahan koju minna, aga mis siis, kui Azazel on saatnud sinna mõned oma lemmikämblikud – rotveilerisuurused vereimejad? Nendeks ma ei ole veel valmis. Tõmban keti särgi alt välja ja haagin Veritase selle küljest lahti.
Veritas on umbes kahetollise läbimõõduga mündi kujuline, hõbedane ja raske. Põrgumärkides kiri serval ütleb „Kodu, kallis kodu“. Tore. Asjandus on valvel ja jäle nagu alati.
Mündi ühele küljele on vermitud Koidutähe, Luciferi kujutis ja teisel küljel on ümmargune, paljude kroonlehtedega õis, mis sarnaneb krüsanteemile. See on asfodel, põrgu sõna, mis tähendab tõlkes „õhtupalvust“. Lilled laulavad hümne, mida langenud inglid laulsid taevas. Pärast seda, kui need on terve päeva üüranud vales võtmes ja valede sõnadega hosiannasid, kägistavad nad end igal õhtul oma juurtega ja surevad. Järgmisel päeval ärkavad need uuesti ellu ja alustavad otsast peale. See on seal all käinud arvatavasti miljon aastat ja enamik põrgulisi arvab ikka veel, et see on aplausi väärt. Põrgu huumor pole igaühele. Lisaks – Lucifer ja tema kindralid välja arvatud – tunduvad Beverly Hillsi töllid enamiku Põrgu seltskonna kõrval nagu kirikukogu.
Saadan suure mündi nimetissõrmelt pöidlanipsuga õhku, mõeldes kas Hollywood või kodu? Veritas kukub, asfodeli pool üleval. Olgu siis. Veritas ei valeta kunagi ja annab paremaid nõuandeid kui enamik minu tuttavaid. Panen selle keti otsa tagasi ja pöördun põhja, Hollywoodi poole.
Boulevardini on üle miili. Pärale jõudes olen kurnatud ega leia eest sugugi seda, mida ootasin. Vahepeal, kui ära olin, on Hollywood Boulevardil olnud närvivapustus. Vabad poepinnad. Prügi vedeleb tänaval. Ainult kummitused on jäänud – põgenejate varjud ja lukustatud ustega sissekäikude ees konutavad diilerid. Mäletan puiesteed, mis oli täis metsikuid noori, drag queen’e, maniakaalseid Dylani wannabe’sid ja turiste, kes otsisid enamat kui järgmist elamust. Nüüd näeb see koht välja nagu peksasaanud koer.
Ma olen väsinud neil võõrastel jalgadel kõndimisest ja ma higistan Brad Pitti pintsakus. Oleksin pidanud selle idioodi auto võtma. Oleksin võinud selle turvaliselt siia puiesteele jätta. Kuigi tõenäolisemalt oleksin ma visanud võtmed mõnele siin majaseina najal konutavale nolgile, et näha, kas neisse surnud silmadesse tekib veel ellu.
Sügavamale Hollywoodi kõndides möödun Ivari avenüüst ja näen naljakat silti, mille kõrval põlevad bambustõrvikud; Bambus-Nukumaja, ütleb silt. Ma mäletan seda nime. See on vanakooli kung fu film, naised vanglas lisandiga. Nägin seda allilmas. Saatan pirab kaabeltelevisiooni. Kes oleks osanud arvata?
Bambus-Nukumaja on jahe ja sees on hämar ja võin Brad Pitti päikeseprillid ära võtta ilma seepeale minestamata. Mustaks värvitud seintel on vanad Iggy ja Circle Jerksi plakatid, kuid baari tagasein on täis palmilehti, plastikust hulatüdrukuid ja kookospähklist kausse maapähklitega. Baaris pole kedagi peale baarmeni ja minu. Ronin uksest kõige kaugema baaripuki otsa.
Baarmen tükeldab laime. Ta peatub hetkeks, et mulle lühidalt noogutada, nuga vabalt ja mugavalt paremas käes. See teine osa mu ajust lööb sisse ja hindab teda. Tal on lühikesed mustad juuksed ja hall kitsehabe. Ta näeb oma Hawaii särgi all suur välja. Endine jalgpallur. Võib-olla poksija. Ta märkab, et uurin teda.
„Kena jakk,“ ütleb ta.
„Tänan.“
„Kahju, et kõik ülejäänud näeb välja nagu vanakuradi persest kukkunud.“
Peast käib läbi, et ega see pole mingi põrgu lõks ja kas ma jõuan õigel ajal Brad Pitti tuimestuspüstoli või noani. Küllap ta nägi seda mu näos, sest ta irvitab nagu hirv esitulede valguses ja ma tean, et ta tegi nalja.
„Rahu, mees,“ ütleb ta. „Halb nali. Paistab, et sul oli sitt päev. Mida jood?“
Ma ei tea, kuidas sellele vastata. Eile kogusin Pandemoniumi all vett, mis mõnikord tilkus läbi koobaste paekivist lagede. Enamasti tuli juua põrgu koduõlut, Aqua Regiat, mis on omapärane segu tugevamaitselisest punasest veinist natukese inglivere ja maitsetaimedega, ja mille kõrval kokaiin tundub kui Pop Rocksi maiustused. Aqua Regia maitses nagu cayenne’i pipar ja bensiin, kuid muud suuremat polnud ja sees see püsis.
„Jack Daniel’s.“
„Maja kulul,“ ütleb baarmen ja valab topelt.
Mängib kummaline muusika. Midagi veidrat ja troopilist, sekka võltsi linnulaulu. Baariletil on CD-kest. Hawaii päikeseloojang kaanel ja nimi „Martin Denny“. Surun näritud Black Blacki salvrätikusse ja lonksan JD-d. See maitseb kummaliselt – nagu miski, mida inimesed võiksid juua. See peseb ära viimase prügimaitse.
„Mis kuradi koht see on?“
„Bambus-Nukumaja. LA suurim ja ainus punk-tiki klubi.“
„Jah, ma olen alati arvanud, et LA vajab üht sellist.“ Ma olen baaris, kuid midagi on puudu... „Ma unustasin oma sigaretid. Kuidas oleks, kui laenan ühe?“
„Vabandust, mees. California baarides ei tohi suitsetada.“
„Millal see juhtus? See on naeruväärne.“
„Nõustun täielikult.“
„Vähemalt olen jõuludeks kodus.“
„Lähedal. Eksisid vaid päevaga. Kas jõuluvana ei toonud sulle midagi?“
„Võib-olla selle reisi.“ Ma lonksan oma jooki. Seega siis siiski mitte jõulud. Aga piisavalt jõule, et tänavad tühjad püsiksid, nii et keegi ei näinud mind koju roomamas. Mul veab.
Küsin: „Juhtub olema tänast lehte?“
Ta sirutab käe baari alla ja viskab minu ette kokkuvolditud L.A. Timesi. Ma püüan seda haarates mitte liiga innukas välja näha. Ei suuda isegi pealkirju lugeda. Ei suuda keskenduda millelegi muule kui kuupäevale lehe ülaosas.
11 aastat. Ma olen 11 aastat ära olnud. Ma olin üheksateist, kui ma läksin allilma. Nüüd olen praktiliselt vana mees.
„Ega sul kohvi ei juhtu olema?“
Ta noogutab. „Nii et jäidki jõuludest ilma. Kadunud nädalavahetus. Mul on neid paar tükki olnud.“
Kohv on suurepärane. Kuum. Veidi mõru, nagu seda oleks kaua tõmmata lastud. Ma valan sinna Jack Daniel’si lõpu ja joon. Minu esimene täiuslik hetk 11 aasta jooksul.
„Oled siitkandist pärit?“
„Ma sündisin siin, aga olen ära olnud.“
„Äri või lõbu?“
„Vangla.“
Ta naeratab jälle. Normaalselt seekord. „Mina oma noorusrumalusest istusin kuus kuud autode ärandamise eest. Mille eest sina istusid?“
„Ausalt öeldes ei ole ma päris kindel. Üldiselt, olin valel ajal vales kohas.“
„See toob su näole naeratuse.“ Ta täidab mu kohvitassi ja valab mulle veel ühe JD. See baarmen võib olla parim inimene, keda ma kunagi kohanud olen.
„Ja miks sa tagasi tulid?“
„Ma tapan mõned inimesed.“ Valan JD kohvisse. „Tõenäoliselt palju inimesi.“
Baarmen võtab rätiku ja hakkab klaase pühkima. „Küllap keegi peab seda tegema.“
„Tänan mõistva suhtumise eest.“
„Ma arvan, et alati on umbes kolm kuni viis protsenti elanikkonnast sellised lootusetud rotikeppijatest pendejo’d, kes on ära teeninud kõik, mis neile osaks langeb.“
Ta pühib ikka sama klaasi. Mulle tundub see üsna puhas. „Pealegi on mul tunne, et sul võivad olla omad põhjused.“
„Tõesti on, Carlos.“
Ta lõpetab pühkimise. „Kuidas sa tead, et mu nimi on Carlos?“
„Küllap sa ütlesid.“
„Ei, ma ei teinud seda.“
Ma vaatan üle tema õla baari tagaseina. „Karikas kassaaparaadi peal. „Carlos, maailma parim ülemus“.“
„Sa suudad seda siit lugeda?“
„Nagu näed.“ Kuidas see nimi mulle niimoodi pähe kargas? See oli imelik. Aeg minna. „Mis ma sulle võlgnen?“
„Maja kulul.“
„Kas sa oled nii kena iga siiasattuva entusiastliku mõrvari vastu?“
„Ainult nende, kes näevad välja, nagu oleksid nad põlevast majast välja roomanud ja sealjuures mitte oma jakki määrinud. Ja ma hindan äri stabiilsust – võib-olla tuled kunagi tagasi.“
„Tahad püsikundeks kedagi, kes, nagu sa ütlesid, kukkus just vanakuradi persest välja?“
„See oleks suurepärane.“ Ta vaatab kõrvale, nagu üritaks ta mõelda, mida järgmiseks öelda. „On ühed tüübid. Valged kutid. Kõik tätoveeritud, nagu aarialased või midagi sellist. Nad käivad ringi, tahavad katuseraha. Palju rohkem raha, kui ma saan endale lubada selle väikese baariga.“
„Ja sa arvad, et ma saan nende suhtes midagi ette võtta.“
„Sa näed välja nagu keegi, kes teab, mida sellises olukorras teha. Kes ei...“ Jälle see pilk ja sõnade kobamine. „Tead küll... karda.“
Ma näen, et tal oli seda väga raske öelda. Kas selleks saatis Veritas mind siia? Ma olen tagasi paar tundi ja juba tuleb hakata karmavõlgu maksma? Ja plaanitud tapatalge pole ma jõudnud veel alustadagi? Ei, see ei klappinud kuidagi.
„Vabandust. Ma ei usu, et saan sind aidata.“
„Aga kui ma teen sellise ettepaneku. Tasuta joogid. Tasuta toit, ka öösel. Head burgerid, ribid, tamale’d. Sa sööd ja jood tasuta kuni aegade lõpuni.“
„See on väga hea pakkumine, kuid ma ei usu, et saan sind aidata.“
Ta vaatab eemale ja hakkab uuesti klaase pühkima. „Juhuks, kui meelt muudad – nad tulevad neljapäeviti, pärastlõunal, kui me kaupa vastu võtame.“
Ma tõusen püsti ja suundun ukse poole. Kui ma poolel teel olen, poetab ta: „Hei,“ ja libistab midagi üle baarileti mu poole. Pakk American Spiritit; pruunid, filtriteta. Tsellofaanümbrise alla on pandud toos tikke.
„Võta need,“ ütleb ta. „Mina ka ei tohi siin suitsetada.“
Brad Pitti prille ette sättides küsin: „On sul neid veel?“
„Ei.“
„Sa annad endast kohe esimesel kohtumisel kõik, Carlos.“ Neetud. Kui keegi annab sulle oma viimased sigaretid, oled talle võlgu.
Martin Denny linnulaul saadab mind ukseni.
Tuleb välja, et mul pole päikeseprille enam suuremat vaja. Jõudsin Bambus-Nukumajja palju hilisemal ajal kui arvasin. Lahkumise ajaks on päike peaaegu loojunud ja puiesteedel süttivad tuled. Mulle on Hollywood alati öösiti rohkem meeldinud. Tänavavalgustid, autotuled ja vilkuvad reklaamid turistilõksude juures, hägustavad sirgjooned ja robustsed täisnurgad, mis siia ei sobi. Boulevard on päris ainult öösel, kui see on samaaegselt nii särav kui ka pime ja igas varjus peidetud lubadused. Selle oleks justkui spetsiaalselt endale disaininud ja ehitanud vampiirid. Nii palju kui mina tean, ongi.
Jah, seal on vampiire. Elu on selline.
Sügavamale Hollywoodi sukeldudes loendan muudkui üheteistkümneni. Üksteist parkimiskella. Üksteist prostituuti oma esimese jõuludejärgse tihi peal väljas. Üksteist tähte kõnniteel, peal üheteistkümne näitleja nimed, kellest ma pole kunagi kuulnud.
Üksteist aastat. Üksteist jumalast neetud aastat ja ma olen kodus võtme, taskunoa ja mündiga, mille eest ei saa tassi kohvigi osta.
Kolm, viis, seitse, üksteist, kõik head lapsed lähevad taevasse.
Möödas on üksteist aastat ja ma jõuan tagasi päev pärast jõule. Kas keegi üritab mulle midagi öelda?
Tõmban pakist ühe Carlose American Spiriti ja süütan. Suits tundub kopsudele hea. Keha hakkab jälle tunduma nagu oma. Kodune. Ülejäänud maailmas ma küll nii kindel ei ole.
Kes kurat on kõik need inimesed päev pärast jõule Boulevardil? Kuidas ma peaksin nende hulka sulanduma? Paar kvartalit tagapool oli ühes baaris üks üsna lahe kutt. Ta lihtsalt tegi oma tööd, kuid tal oli nuga käes ja kõik, mida ma suutsin teha, oli mõttes läbi kaaluda kõik võimalused, kuidas teda tappa.
Siis korraga jõuab pärale, kui ettevalmistamata ma tagasitulekuks olen – et kõik, millest koosnes mu elu allilmas, on siin võõras, vale ja naeruväärne. Kõik oskused, mida olin õppinud – kuidas vaenlasi petta ja kuidas tappa, kogu maagia, mida olin õppinud või varastanud –, tundus äkitselt mannetu ja totrana selles võõras sädelevas paigas. Ma olen terasninaga saabas balletisusside maailmas.
Lõpetan esimese sigareti ja süütan uue. Maailm on palju lärmakam ja veidram koht, kui ma mäletan. Tuleb end kokku võtta – mitte rabeleda ringi, sisimas enda peale karjudes. Haudumine on kanadele, nagu mu esimese klassi õpetaja tavatses öelda. Või äkki oli see Lucifer. Kõiksugu jutlustajad kipuvad mul segi minema.
Pean keskenduma sellele, mis on oluline – nagu minu raudkindel plaan leida ja tappa võimalikult valusal viisil kuus reeturlikku roomajat, kes varastasid mu elu. Ja tegid midagi hoopis hullemat. Sellele mõtlemine teeb mu sisemiselt katki. Silme ette tuleb üks naisenägu.
Tema nimi on Alice. Ta on ainus hele laik mu elus, ainus, keda kunagi armastanud olen; tegelikult ainus inimene, kellest üldse kunagi hoolinud olen. Kui taevas midagi tähendaks, peaks ta olema abielus; ilmselt vast mõne kõhna nahkpükstes kitarristiga, keda ta peab üleval pidama juhutöödega kusagil neis luminofoortorusid täis Wilshire’i kõrghoonetes. Või on ta muutunud korralikuks, abiellunud hambaarstiga, pressinud endast välja minibussitäie hällielukaid ja paksuks läinud. Ka see oleks okei. Kuid midagi sellist ei saa talle osaks. Mõrvatud naistega ei juhtu midagi ilusat, välja arvatud see, et võib-olla hoolib keegi sellest, kuidas kõik niimoodi läks.
Kui Alice oleks veel siin, kas ta üldse tunneks mind ära nende armide all? Bambus-Nukumaja sissekäigu juures oli peegel, kuid olin hoolega hoidunud sinna vaatamast. Mööda puiesteed kõndides heidan mõned pilgud surnud äride tumedatele vitriiniklaasidele. Ma olen suurem kui alla minnes, rohkem lihastes ja armiline, kuid inimeste keskmisest endiselt kõhnem. Mu rohmakavõitu näojooned on endiselt äratuntavad, kuid lõust näeb välja rohkem nagu kivi kui ihu. Mu põsed ja lõug on nagu tellisest tahutud; mu silmad on tumedad, sädelevad marmorkuulid ja huuled on määrdunud lume karva. Ma olen George Romero zombi, kuigi ma pole kunagi surnud olnud. Lihtsalt puhkasin surnute maal. Järsku tahan haarata paksu Alice’i kujuteldava abikaasa kõrist ja pigistada, kuni ta lõhkeb nagu õhupall.
See paneb mu tarduma.
See on esimene kord, kui ma kujutlen end tapmas kedagi väljastpoolt Ringi. Milline rumal ja ohtlik mõte. Täpselt selline asi, mis juhib mind eemale tegelikust tööst ja võib-olla tapab mu. Siis oleksin otse põrgus tagasi, ilma et mul oleks midagi ette näidata – ja see vast oleks hale.
Mis juhib mu tagasi 64 000 dollari küsimuse juurde: miks Veritas mu just siia saatis? Huvitav on olla tagasi tuttaval mänguväljakul, aga sama hästi oleksin võinud surnuaial mõtiskleda. Sellepärast vast nimetataksegi seda „puhkepaigaks“. Ja mulle polnud vaja baarmeni, kes mulle tööd ja tasuta suitsu pakub. Taskutäie Brad Pitti sajalistega olen ma Richie Rich noaga saapasääres. Nii et miks ma siin olen?
Ma suitsetan ja kõnnin läbi kvartali, kus on kaks avatud alkoholipoodi, tühi antikvariaat, surnud plaadipood ja suletud luukidega sekspood. Ja sel ajal, kui ma arutlen, kui perses peab üks linn olema, kui see ei suuda isegi dildo- ja pornoletti lahti hoida, läheb mul kolba all keerlema jumalik ruletiautomaat.
Ma tean vastust. Ma tean, miks ma siin olen.
Ta pöörab Boulevardilt Las Palmase poole ja taarub oma lühikestel jalgadel sealsamas kvartalis asuva maja suunas, millel silt Max Overdrive Video. Esiuksel tuleb tal enne sisenemist natuke aega žongleerida – kohvitops teise kätte, pirukakott hambusse ja natuke persehööritamist, et võtmed taskust kätte saada.
Jälgin teda teiselt poolt tänavat, et uskuma jääda, et ma seda endale ette ei kujuta. Hetkel, kui ta siseneb, näen ta nägu korraks päris heas valguses.
See on Kasabian, üks mu sõpradest vanast maagiaringist. Üks kuuest minu nimekirjas.
Jõuluvana tõi mulle siiski midagi.
Max Overdrive Video võtab enda alla vana Hollywoodi linnamaja mõlemad korrused; maja on sedatüüpi nädalavahetuse-pelgupaik, nagu lubas endale kõrgklass neljakümnendatel ja viiekümnendatel, kui see piirkond oli teadaoleva universumi kõige glamuursem. Kasabian liigub Max Overdrive’is ringi, nagu kuuluks koht talle. Tundub, et tuleb minna ja küsida, kas ongi sedasi.
Vahepeal on saabunud öö ja kõik on mattunud tumedatesse varjudesse. Ületan tänava ja valin ühe eriti rasvaselt tumeda Max Overload’i ja selle kõrval oleva tervisliku toidu restorani vahel. Vaatan üle õla, et tänav oleks puhas, ja kui olen veendunud, et olen üksi, libisen varju. Võti kõditab mu rinnus, kui sisenen Kolmeteistkümne Ukse tuppa.
Lähen läbi Jääukse ja astun vaikselt teispoolsuse varjust välja.
Ma olen poe tagumises osas, pornosektsioonis. Siin taga tuled ei põle, nii et näen kõike ülejäänut hästi.
Minust paremal on töötajate tualeti uks, peidus pornoriiuli taga. Sektsiooni eraldab muust poest ülakorrusele viiv trepp, millel kett ees. Ülejäänud pood on täis DVD-de riiuleid ja kaste VHS-kassettidega. Tundub, et üht-teist on vahepealse üheteistkümne aastaga muutunud. Isegi porno siin taga on kõik ketastel. Ja niipalju kui ma näen, on kassetid hooletult kastidesse kuhjatud. VHS on surnud. See tuleb kõrva taha panna, et mitte tavaliste inimestega rääkides jätta mulje, et sa oled Beverly Hillbilly’de pundist. Peaksin maha istuma ja koostama nimekirja kõigest, millest ma oma äraoleku ajal ilma jäin. Baarides ei tohi enam suitsetada – milliste metsikustega veel on maailm hakkama saatnud?
Kasabian on eesosas, leti taga, vaatab üle päeva arveid. Minu äraolekuajal on ta ühelt poolt kaotanud natuke juukseid, teisalt aga kogunud hulga rasva. Natuke paksuke on ta alati olnud, aga nüüd on ta juba väga veidra vormi võtnud. Mitte nagu need, kes omale õllekõhu ja mehetissid kasvatavad. Ta on pigem paisunud horisontaalselt nagu liiga täis puhutud õhupall. Oma äraspidisel viisil on see imetlusväärne. Tema lõug ja sisikond pole alistunud raskusjõule ja nii näeb ta välja rohkem nagu lumememm Frosty, mitte nagu Orson Welles.
Kõnnin aeglaselt mööda peamist vahekäiku leti poole, piieldes kõiki nurgataguseid, et me ikka oleme kahekesi. Kasabian krabistab süvenenult numbrites. Poolel teel leti juurde võtan jaki taskust Brad Pitti tuimestuspüstoli ja hoian seda selja taga.
„Õhtust, Kas. Pole ammu näinud.“
Ta võpatab ja lööb hunniku kviitungeid põrandale. Peatun kaugusel, kus ta mind kindlasti näeb, kuid kus on ka piisavalt hämar, et – olen üsna kindel – ta mu nägu ei näe.
„Kes kurat sa oled? Kao mu poest välja. Ma ei taha pahandusi.“
„On esimene jõulupüha, Kas. Kas sa ei võta kunagi vaba päeva?“
„Kõik on puhkusel. Kes sa oled?“
„Olid sul sel aastal head jõulud? Kas sa laulsid Jeesuslapsele „Palju õnne sünnipäevaks“? Võib-olla ostsid midagi Baby Gapist?“
„Mida sa tahad?“
„Tead, mida mina jõulude ajal tegin? Lõikasin koletisel pea otsast. Siis tegin sedasama mehega, kellele koletis kuulus.“
„Sa tahad raha? Võta. Oli vilets päev ja ma olen juba kogu jõuluraha hoiule pannud, nii et sul on sitt õnn.“
Kasabian on alati olnud draamakuninganna – esimesest päevast, mil ma temaga kohtusin –, nii et ma ei suuda vastu panna ja talle natuke Vincent Price’i teha.
„Ma ei taha su raha, Kas. Ma tahan su hinge,“ ütlen paremasse valgusse astudes, et ta mind lõpuks selgelt näeks.
Reaktsioon on täpselt selline, nagu lootsin. Tema suu avaneb, kuid häält sealt ei tule. Üks tema kätest tõuseb, katab suu ja sealt tuleva hääletu karje. Ta vangub leti juurest tagasi, silmad pärani.
Andestage mulle, Jumal ja Lucifer ja kõik teie, inglid üleval ja all – kuid see on lõbus. See on e-pilet Ameerika mägedele.
„Pane suu kinni, Kas. Sa näed välja nagu üks täispuhutavatest lammastest seal taga pornosektsioonis.“ Peatun umbes kümne jala kaugusel letist ja lasen tal end uurida. „Mis sa mulle jõuludeks kinkisid? Just, selle kingi sain sult 11 aastat tagasi. Needus. Sain seda nautida kõik need aastad.“
Tema käed on nüüd all ja ta toetub letile nagu joodik, kes püüab otsustada, kas kukkuda näoli või selili. Ma valmistun tuimestuspüstolit võtma.
„Ära muretse. Sellest pole midagi, et ma sul meelest läksin. Aga mul on sulle midagi, Kas. Roni jõuluvana sülle ja ma näitan sulle.“
Astun väikese sammu letile lähemale ja Kasabian taandub ühe. Siis teeb ta kõige naljakamat asja. Ta tõstab käed ja neis on relv – 45-kaliibriline Colt Peacemaker. Wyatt Earpi lemmikpüstol. Ta tulistab mulle viis kuuest kuulist rindu ja kõhtu, rikkudes selle täiusliku hetke.
Ma langen põlvili, vaateväli muutub mustaks. Tuimestuspüstol kukub põrandale ja ma järgnen sellele. Tunnen, kuidas mu kopsud õhku sisse tõmbavad. Tunnen, kuidas süda lööb. Mõlemad elundid tunduvad toimuvast enam kui veidi segaduses olevat. Surm valgub minust üle nagu otse kuivatist tulnud, pehme ja soe fliistekk. Mu süda seiskub.
Allilmas juhtus minuga midagi kummalist. Mind oli raske tappa. Sinna saabudes olin esimene ja ainus inimene, kes kunagi elusana põrgusse on sattunud. Ma olin värdjanäituse nael – maksa dollar ja imetle koera näoga poisikest Jimmyt. Hiljem, kui nad väsisid mind ringi vedamast nagu mingit puhtatõulist puudlit, mida lisaks vahtimisele tohib ka torkida, tuli neil mõte, et oleks tore vaadata, kuidas ma suren. Nad sundisid mind areenil võitlema ja tegid sellest paraja etenduse. Nagu Super Bowl, aga üle nädala või kahe.
Loomulikult, kui juttu on põrgust ja eriti areenist, käis asja juurde palju pettust. Põrgulistele ei meeldi raha kaotamine rohkem kui inimestele. Enne peaaegu igat võitlust ilmus altkäemaksu saanud treener või saatja kohale väikese salakavala kingitusega. Ma sain erilisi relvi. Ma sain kuratlikke narkootikume. Mulle õpetati tõeliselt saatanlikke loitse. See kõik aitas, kuigi see ei teinud minust Supermani. Mind löödi noa ja odaga. Mind põletati. Mind rebis peaaegu pooleks hiiglaslik krabi – asi, mis veritses tuld ja karjus kõigi nende hingede ahastuses häältega, kelle oli alla neelanud. Mu roided ja kolju on pekstud Silly Puttyks.
Aga ma ei surnud.
Ma ei tea, kas need olid loitsud, uimastid, Aqua Regia või lihtsalt puhas elutahe, aga ma muutusin. Iga kord, kui oleksin pidanud surema, kuid ei surnud, muutusin tugevamaks. See tähendas, et järgmine vaenlane pidi olema tugevam, kiirem ja raevukam kui eelmine. Mõne aja pärast hakkasin ootama peksasaamist. Sest need muutsid mind – muutsid nii, et olin järgmisel korral sarnase rünnaku suhtes immuunne. Lõpuks olin Räpane Harry, lisaks veel soomustatud.
Selleks ajaks, kui valitsev klass, vanakooli põrgulised ja kari uuemaid püüneletrüginud paharette otsustasid, et on aeg minust lahti saada, oli juba liiga hilja. Olin liiga tugev ja selleks ajaks tegin huvitavamaid asju kui areenil tapmine. Olin väljaspool areeni vabakutselisena põrgulisi tapnud ja see tähendas, et mind kaitsesid kõrgemad jõud, palju tumedamad kui need tavaettekujutuse pigikarva, saba ja kolmikhargiga.
Teisest küljest pole mind kunagi varem tulistatud.
„Stark?“ ütleb Kasabian miljoni miili kauguselt. „Kas see oled tõesti sina?“ Ta naerab vaikselt, närviliselt. „Mason situb end täis.“
Mu vasak käsi sööstab ette, haarab .45-sel torust ja rapsab selle põrandale. Kasabiani paks sõrm on endiselt päästikukaitse taga, nii et ta prantsatab maha koos relvaga. Samal hetkel sähvab mu parem käsi saapale ja rebib sealt pihku musta luunoa. Keeran end Kasabiani poole ja kasutan keha hoogu sujuvaks kaarlõikeks. Kasabiani pea potsatab põrandale ja veereb eemale nagu kõrvits. Tema keha räntsatab maha.
Kasabiani pea hakkab Disney uusväljaannete riiuli all ulguma.
„Jumal küll! Oh Jeesus, türa! Ma olen surnud!“ See on esmaklassiline hädaldamine. Allilmas sai minust hädaldamise asjatundja ja see on parim kraam.
„Ma olen surnud! Ma olen surnud!“
Ajan end vaevaliselt jalule, tõstan Kasabiani kriiskava meloni juustest üles, panen 45-se oma teksade vöö vahele ja haaran teise käega ta pahkluust. Kui taolises olukorras on vaja asitõendeid eemaldada, on mõistlik laipa lohistada. Võib tunduda, et kiirem viis on visata see üle õla tuletõrjujate stiilis, kuid lõdva keha tõstmine on nagu maadlemine kahesaja naela tarretisega. See on lödi ega taha kuidagi kohal püsida. Lohistamine on aeglasem, kuid nõuab palju vähem jõudu.
Tirin Kasabiani ülakorrusele, tema pea pröökab endiselt needusi ja ta raske torso põntsub astmetel.
Teine korrus on üks suur tuba. Avar, kena suure aknaga ühes seinas, kuid peaaegu mööblita. Seal on voodi, paar kontoritooli ja laud täis videomakke ja DVD-kirjutajaid ja suur värviprinter – mini-videosalvestustehas. Jätan keha ukse juurde ja panen pea töölauale. Püstoli viskan voodile. Kasabian lõugab endiselt nagu banshee – mis on hea tulemus kopsudeta tegelase kohta.
Võtan ühe tooli ja sätin end ta ette istuma. Kaevan Brad Pitti nüüd verise jaki taskust sigaretid, süütan ühe ja puhun Kasabianile suitsu näkku.
„Lõhna tunned? See tähendab, et sa ei ole surnud.“
Ta lõpetab karjumise ja vaatab mulle otsa. Siis märkab ta oma keha põrandal ja hakkab taas vääksuma. Tõmban kopsud aeglaselt täis ja puhun talle otse näkku korraliku vähi jagu suitsu.
Ta jääb vait ja tundub lõpuks minule keskenduvat.
„Stark? Sa oled surnud.“
„Ütle mulle, Kas, mis tunne on ärgata kõige hullemas kohas, mida suudad ette kujutada? Muidugi oled sa õnnelikum kui mina, sest sa tead, miks sa seal oled.“
„Mine persse! Enda arvates salakaval, jah? Sa kasutasid maagiat. Kogu Sub Rosa teab, et oled siin. Mason teab, et oled siin. Ta tapab su.“
Ma teen teleshow vale vastuse häält.
„Arva uuesti, paksmagu. See nuga ei häiri eetrit ega jäta maagilisi jälgi. Puhas stealth-tehnoloogia, mis ju sisuliselt ongi asja mõte. No ja lisaks ei tapa see ohvreid enne, kui ma käsu annan.“
„Jumal küll, vaata, mida sa tegid.“
„Jumalal on muud tegemist, Kas. Räägi minuga.“
Ta vaatab mulle ümmarguste silmadega otsa. „Ma arvasin, et sa oled surnud. Kui sa kadusid, uskusime kõik, et oled surnud. Ma mõtlen, see ju töötas, mida Mason tegi?“
„Ma olin elusalt põrgus üksteist aastat, nii et jah, võib öelda, et see töötas.“
„Kuidas sa said sellest kõigest eluga välja? Masonil oli sinu suhtes õigus.“
„Mida ta ütles?“
„Et sa olid ainus teine tõeliselt suur loomulik maag, keda ta kunagi on kohanud.“
See pani mu tahtmatult naeratama.
„Kõlab tema moodi küll. See kõlab esimesel hetkel nagu kompliment. Aga ta nimetab mind suureks maagiks, et ta saaks nimetada end veelgi suuremaks maagiks.“
Ma pööran selja, nagu uuriksin ruumi, aga tegelikult mu sisemus põleb. Kuulide sisenemiskohad on kõrbenud ja muljutud ja ma olen üsna kindel, et mul on paar murtud roiet. Hommikuks vast saab kõik korda, täna minust enam ringimüttajat ei ole. Ja ma ei kavatse teha Kasabianile seda rõõmu, et ta näeb, et mul on valus.
„Eks see ole vast tõsi. Sa suutsid põrgulised üle elada ja tulid tagasi.“
„Tulin selleks tagasi, et su kael kahekorra keerata. Sinu ja teiste.“ Vana viha kobrutab minus, kuid ma ei taha enesevalitsust kaotada. See hirmutaks Kasabiani liiga ära ja siis ei saa temalt infot kätte. Ma pean hinge tagasi tõmbama. Plaanide tegemisele ei tule kasuks ringi rabeleda ja haukuda nagu hull koer.
„Sulle teadmiseks, ma ei kasutanud allilmas mingit maagiat. Meie maagia on seal naljanumber. See ei tööta. Võid samahästi koogiretsepte skandeerida.“ Tõmban sigaretist paar rahustavat mahvi. „Ma isegi ei mäleta suuremat sellest maagiast, mida me Ringis tegime, kuid ma õppisin seal all paar trikki. Põrguliste maagia on selline, et iga piisk sellest paneb su nutma.“
„Kas sa tapad mu?“
„Kas sa märkasid, et ma lõikasin sul pea otsast? Kui ma oleksin tahtnud sind tappa, oleksid sa juba surnud.“
„Miks sa minust alustasid? Tüdruku pärast?“
„Ma ei taha temast veel rääkida.“
Ma ei saa temast veel rääkida.
„Mida sa tahad?“
„Ma tahan teid kõiki. Te kõik olite seotud sellega, et Mason mu alla saatis.“
„Ma ei teinud midagi.“
„Nojah. Sa lihtsalt seisid seal. Sa teadsid, mis tulemas on, ja sa lihtsalt seisid seal.“
„Me ei teadnud, mis tulemas on.“
„Aga te teadsite, et Mason kõrvaldab mu.“
Kasabian hakkab midagi ütlema, kuid vaatab siis kõrvale.
„Mida Mason sulle lubas?“
„Päikest ja kuud. Kõik meie unistused saavad tõeks, kui me astume kõrvale ja hoiame oma suud kinni. Sellest on raske keelduda.“
„Nii et sa nõustusid ja siis Mason keeras sulle ja viskas su siia. Milline üllatus. Sellepärast sa oledki Ringis viimane, keda vaja maha lüüa.“
„Miks?“
Ta kortsutab kulmu, nagu riivaks ta tundeid, et ma teda tappa ei taha.
„Sest sa oled vusserdis. Oled kolmanda järgu maag ja teise järgu inimene. Sellepärast Mason ja teised su altari juurde jätsidki. Sa oled üleliigne pagas.“
„Sa tahad leida teisi Ringi liikmeid ja sa tahad selleks mu abi.“
„Ma tahan palju asju, kuid alustame sellest.“ Ma nihelen toolil, püüdes leida asendit, mis roietele kõige vähem haiget teeb. Sellist ei ole. „Kus see lahe seltskond neil päevil aega veedab?“
„Oled sa hull? Kas sa tead, mida ükskõik kes neist minuga teeks, kui ma sulle ütlen?“
Allilmas õppisin ka ähvardamise kohta palju. Tee ähvardused suureks. Tee need ennekuulmatuks. Sa ei anna kunagi kellelegi tappa. Sa rebid neil keele välja ja valad neile vedelat lämmastikku kurku, raiud külmunud sisikonna välja, klaasid ära ja müüd nad akvaariumiteks. Kuid ähvardustega tuleb olla ettevaatlik. Mõned põrgulised ja inimesed ei tea, millal taganeda, ja võib juhtuda, et ähvardus tuleb teoks teha. Seda ei juhtu tihti, kuid see on alati võimalik.
„Tead, mida ma sinuga teen?“ küsin vaikselt ja kaalutletult. „Näed seda keha seal? Ma tirin selle Griffith Parki kõige metsikumasse ja hämaramasse ossa ja jätan koiottidele.“
„Palun ära tee seda!“
„Siis räägi mulle teistest. Kus Mason on?“
Mason oli meie maagilise Ringi juht, mis tegi minust härra Green Jeansi meie kapten Kangaroo kõrval. Ta oli andekas maag ega lasknud kunagi käest võimalust sulle seda meelde tuletada. Ta tuli rahaga. Vähemalt ta käitus nii, nagu tal seda oleks. Tegelikult ei teadnud meist keegi eriti midagi ta elust väljaspool Ringi. Parker siiski teadis. Nad olid lähedased. Parker oli poksija kehaehitusega kõrilõikaja, kellel oli maagilisi võimeid just niipalju, et muuta ta tõeliselt ohtlikuks. Mason nägi sellises tegelases võimalust ja tegi temast oma kodustatud võitlusbuldogi. Mason ei teinud kunagi oma käsi veriseks, sest Parker ajas suurima rõõmuga kõik sedalaadi asjad tema eest korda.
Mason kutsus lisaks mind järjekindlalt Jimmyks; mu eesnimi on James. Keegi teine ei kutsunud mind Jimmyks, sest ma ei lubanud seda. Ma olen alati kasutanud nime Stark, sest mu nimi on seotud teatud perekonnaprobleemidega. Ma ei tea, kuidas Mason mu täisnime välja uuris.
„Nalja teed või? Kas paistab, et ma endiselt suhtlen Masoniga? Ma laenutan pornot ja Schwarzeneggerit poolearulistele,“ kiunub Kasabian. „Ma pole teda sellest õhtust saadik peaaegu näinudki ja ausalt öeldes ma selle üle ei kurvasta. Pärast sinu kadumist need deemonid, või mis iganes need olid, laadisid ta jõudu täis. Supermani värk. Ei, rohkem nagu Hulk. Ta muutus otse meie ees. Tema nahk, luud, kogu keha muutus imelikuks. See nagu helendas ja paistis, et tema naha all roomab midagi.“
„Tundub, et nad andsid talle persetäie nebirosid.“
„Mis on nebiro?“
„Parasiit. Nad elavad selle energiast, mida nad nakatavad. Peremees ei sure kohe ainult sellepärast, et nebirod eritavad üleloomulikku energiat. Nad situvad maagiat. See laeb peremeest, hoides teda ja parasiiti elus. Põrgulised söövad seda saasta nagu popkorni. Ma ei teadnud, et need töötavad ka inimese peal.“
„Mis ka ei juhtunud, ta ei olnud enam ainult Mason. Ta oli Mason ja midagi muud. Nagu Jumala vanem vend, kes võtab Jumala raha, varastab ta auto ja kepib ta tüdrukut. Mason on nüüd selline. Mees, kes ei karda Jumalat tillist tõmmata. Ta tõmbas uttu ja võttis Parkeri endaga kaasa.“
Ma tean, et ta räägib tõtt. Samamoodi, nagu Carlose nimi mulle Bambus-Nukumajas pähe hüppas, tean nüüd, et Kasabian räägib mulle tõtt. Ei ole just rahustav midagi teada, mõistmata, miks ma seda tean, kuid sellega on hiljem aega.
Koputan sigaretilt tuha maha ja pistan selle Kasabiani huulte vahele. Ta tõmbab paar mahvi ja see näib teda rahustavat. Kui ta on lõpetanud, panen koni laual tuhatoosi. Pärast teda ei taha ma seda ise enam edasi tõmmata.
„Mul on sulle lähipäevil veel palju küsimusi. Või nädalatel. Või kui kaua kõige selle lahendamine aega võtab. Ole minuga otsekohene, räägi mulle ainult tõtt ja ma vast annan sulle su keha tagasi.“
„Istu siin ja oota, kuni Mason mu üles leiab. Milline armas tehing.“
„Aita mind ja teda ei ole enam sind püüdmas.“
Kasabiani ilme muutub tühjaks, nagu jõllitaks ta kauguses midagi, mida ma ei näe.
„Sul on õigus, kas tead. Ma olen vusserdis,“ ütleb ta. „Kõik ülejäänud said võimu, raha ja mõnusaid kohti. Aga mind jäeti välja. Ma ei saanud midagi.“
„Siis on ka sul põhjust kätte maksta.“
„Mis sa arvad, mida ma teeksin, kui suudaksin? Vaata mind! Pidin isegi selle lolli poe varastama, et elatist teenida. Siis tuleb surnud mees ja lõikab mul pea maha. Jah, mina olen see, kes Mason Faimi maha võtab.“
„Ei, mina olen. Sa lihtsalt juhatad mu temani.“
„Ma ütlesin sulle, et ma ei tea, kus ta on. Ta on läinud. Ta on Kayzer Soze.“
„Aga teised?“
„Sa küsid palju, mees.“
„Ei. Ma küsin täpselt nii palju, kui sa mulle võlgned.“ Ma võtan järgmise sigareti. Ma ei taha järgmise teema juurde minna. „Ütle mulle, Kas, nagu su elu sõltuks sellest. Kes tappis Alice’i?“
Kasabiani silmad pöörlevad silmakoobastes edasi-tagasi nagu eject-nuppu otsides. Ma tunnen ära paanika. Peaaegu tundub, et kuulen, kuidas ta süda taob. Kuid tal ei ole keha, kuigi võib-olla on ta sellega endiselt kuidagi seotud.
„Sa tead sellest? Olid kogu aeg seal kaugel all ja tead sellest?“
„Räägi mulle, Kas. Koiotid uluvad.“
Ma vaatan põrandat ja istun liikumatult. Kui ma liigutan, purunen nagu klaas. Ma ei suuda temast rääkida. Ma tõstan silmad ja meie pilgud kohtuvad. Kui tal oleks keha, põrkaks ta tagasi.
„Ma ei tea palju. Ei ole sedamoodi, et Mason või keegi astub läbi vanadest aegadest pajatama. Ma kuulen samu kuulujutte nagu kõik teisedki. Ma kuulsin, et Parker tegi seda.“
„Mason saatis ta?“
„Parker ei situ, kui Mason ei ütle, et nüüd võid, nii et jah, küllap Mason käskis tal seda teha.“
„Miks? Miks oli seda vaja pärast kõiki neid aastaid?“
„Ma ei tea, mees. Tõsiselt.“
Ma vaatan Kasabianile silma ja tean, et ta ei valeta. Ta on täiesti paanikas, kui tema juurde lähen. Kui ma võtan tuhatoosist põleva sigareti ja lasen tal selle lõpetada, tunneb ta sellist kergendust, et hakkab peaaegu nutma.
Mu Alice on surnud ja ma olen üksi.
„Räägi mulle poest,“ ütlen ma. „Kui palju töötajaid siin on?“
„Neli või viis. Kolledžiõpilased. Nad tulevad ja lähevad. See sõltub tundidest ja pühadest. Allegra on ainus, kellel on ajusid.“
„Kes ta on?“
„Ta juhib seda kohta. Mulle ei meeldi seal all klientidega tegeleda.“
„Ta juhib seda kohta, et saaksid siin üleval filme pirada.“
„Teeme, mida vaja, et toime tulla. Vean kihla, et tegid põrgus kah paar räpast trikki.“
„Sul pole aimugi,“ ütlen talle. „Mis kell sa hommikul avad? Kas Allegra avab poe?“
„Kümme. Jah, tema.“
Trepiukse taga on panipaik. Lükkan trepiukse kinni ja avan selle. See on suuremas osas tühi, kui vöökõrgused metallriiulid välja arvata. Lohistan keha panipaiga tahanurka ja seejärel toon Kasabiani pea. Ma panen ta riiulile. Ta ütleb: „Mul on kerge klaustrofoobia.“
Ma vaatan ruumis ringi. Ma ei saa teda silma alla jätta, sest keegi võib siia üles tulla. Ülal on ka väike vannituba, kuid mingil juhul ei taha ma Kasabiani oma hommikust põielkäiku jälgima. Ühel riiulil on väike kaasaskantav teler. Lükkan juhtme seina, lülitan selle sisse ja mängin natuke vanamoodsa kahesarvelise antenniga. Hakkab mängima kohalik uudistesaade ja ma panen aparaadi Kasabiani juurde riiulile.
„Võib-olla aitab see natuke.“
Kasabian kortsutab kulme. „Sa oled tõeline munn, Jimmy.“
„Aga ma ei olnud alati, kas pole?“ Panipaiga uks on juba peaaegu kinni, kui lisan: „Kui sa mind veel korra Jimmyks kutsud, siis ma naelutan selle ukse kinni. Võid siin pimedas järgmised viiskümmend aastat klaustrofoobia üle kurta.“ Panen ukse kinni ja lukku.
Istun voodile, kurnatud ja valudes. On olnud sündmusterohke päev. Maandusin siia puupaljana ja sain ilusa uue jaki ja taskutäie pappi. Mul on isegi koht, kus ööbida ja nägu pesta. Ameerika unistus.
Sirutan end voodile ja mulle tuleb veel midagi pähe. „Tundub, et ma olen videoäris.“ Pagan, mul on isegi töö.
Ma tahan minna ja kõhul tarduva vere maha pesta, kuid kui püüan tõusta, ületab murdunud roiete valu mu taluvusläve, andes niimoodi vihje, et sellega kannatab hommikuni. Libistan end Brad Pitti jakist välja ja lasen end ettevaatlikult selili. Kustun ära samal hetkel kui pea patja puudutab.
Alice’il olid lühikesed tumedad juuksed ja peaaegu mustad silmad. Tema pika kaela ümber olid tätoveeritud roosiokkad. Ta oli sale ja seepärast tundusid ta käed ja jalad võimatult pikad. Olime kolm-neli nädalat käinud. Kui me ühel ööl tema voodis vedelesime, ütles ta: „Ma oskan maagiat. Tahad näha?“
„Muidugi.“
Ta hüppas voodist välja, alasti. Küünalde ja tänavalaternate valgus mängles ta kehal, liikuvate lihaste tekitatud varjud panid tätoveeringud tema kätel, seljal ja rinnal tantsima nagu mingis kõhedusttekitavas balletis.
Ta läks kummuti juurde ja joonistas silmapliiatsiga oma ülahuulele väikesed keerdus vuntsid. Ta tuli voodisse tagasi, kaasas kübar ja kaardipakk. Ta istus ja pani mütsi pähe.
„Vali kaart,“ ütles ta. Võtsin ühe. See oli ruutu soldat. „Nüüd pane see kuhugi tagasi. Ära näita mulle, kuhu.“ Ta sulges silmad ja pööras pea ära.
„Panin tagasi, Merlin,“ ütlesin.
Ta lehvitas kätt paki kohal ja pomises natuke väljamõeldud nõiasõnu ja laotas paki mu kõhule laiali.
„See kaart?“ küsis ta üht käes hoides.
See oli ruutu soldat. „Täpselt pihtas. Sa oled päris, usun.“
„Tead, kuidas ma seda tegin?“
„Võlukunst?“
Ta pööras pakki, et ma näeksin kaarte. Kõik viiskümmend kaks olid ruutusoldatid.
„See ei ole päris maagia,“ märkisin.
„Lollitasin sind.“
„Pettus. Sa tõmbasid mind alt.“
„Mul on võime meeste meeli hägustada.“
„Seda tõesti.“
Ta libistas end teki alla, endiselt kübara ja vuntsidega, ja me armatsesime niimoodi. Müts kukkus peast, kuid vuntsid olid tal hommikuni.
Ööl pärast kaarditrikki rääkisin Alice’ile maagiast. Ma ütlesin talle, et see on olemas ja et ma olen maag. Selleks ajaks meeldisin talle piisavalt, et ta ei kutsunud mulle hulluarste järele, kuid ta vaatas mind, nagu oleksin öelnud, et olen seenerahva kuningas. Seega näpistasin leegi ühelt küünlalt, mille ta oli süüdanud, ja panin selle üle sõrmeotste hüppama. Ma nõidusin vanad ajakirjad, mustad särgid ja hiina restorani flaierid põrandalt tõusma ja enamvähem naisekujulise puntrana modellikõnnakul mööda korterit jalutama. Ma panin naabri kassi vene keeles näuguma ja Alice’i tätoveeringud nagu pisikesed filmikaadrid tema naha all ringi liikuma.
Talle meeldis see. Ta oli nagu laps, hüüdes: „Veel! Veel!“ Ent ta ei tahtnud midagi tõsist. Seni olid kõik, kellele ma olin maagiat näidanud, esitanud sama küsimuse – kuidas selle abil rikkaks saada? Mõjutame aktsiaturgu. Muutume nähtamatuks ja röövime panka. Loitsime end võmmide jaoks nähtamatuks.
Alice ei küsinud midagi sellist. Ma näitasin talle maagiat ja sellest talle piisas. Ta ei mõelnud esimeseks, kuidas maagiast kasu saada. Talle meeldis maagia ise, mis tähendas, et ta võis mind armastada, mis sest, et ma ei teinud kedagi rikkaks. Me ei olnud eriti kaua käinud ja ta polnud minus veel kindel. See ei lugenud. Olin temasse juba üheksa kümnendikku armunud ja suutsin oodata, et ta järele jõuaks.
See võttis veel kaks päeva.
Ta ilmus mu uksele karbiga Chinatowni allakäinud võlupoest.
„Ma oskan ka maagiat,“ ütles ta.
„Vaatame.“
Võlukarp oli umbes kahe tikutoosi suurune. Ta tõstis kaane ära. Tema keskmine sõrm lebas karbis, alumise otsa ümber verine side. Sõrm tõmbles. Sirutus. Ta tõstis käe, nii et katkine sõrm näitas mulle keskmist näppu, odavaimat kõigist odavatest nöögetest. Muidugi ei olnud ta sõrme otsast lõiganud. Ta libistas selle läbi karbi põhjas oleva augu, milles oli juba side ja võltsveri. See oli kõige rumalam asi, mida ma kunagi näinud olen.
Ma suudlesin teda ja kutsusin sisse. Me ei rääkinud kunagi kokkukolimisest. Ta lihtsalt tuli ega lahkunud kunagi, sest ta teadis, et see on tema paik.
Hiljem, kui olime Alice’iga voodis ja veel purjus meie ühe kuu peost, rääkisin talle, et nägin unes, et olime autoreisil ja sõime mingis nimetus väikeses söögikohas lõunat. Ta ütles ettekandjale, et me sõidame Vegasesse, et Elvise jäljendaja meid paari paneks, ja hoidis üleval oma kihlasõrmust, et kõik seda näeksid. See oli võlupoe karp, ikka veel tema sõrmes. Kui ma talle seda rääkisin, hammustas ta mind kergelt käest.
„Näed? Ma ütlesin sulle, et oskan maagiat.“
Ma ärkan uksepaugatuse peale allkorrusel. Tõusen püsti ja tunnen kergendust, et valu roietes on kadunud. Head tunnet on aga vaid hetkeks, sest kohe jõuab pärale, et ruum näeb välja nagu halb öö tapamajas. Verine jakk ja särk on ikka veel põrandal, kuhu need poetasin. Ma olen kaetud kuivanud verega ja olen magades ka terve voodi karmiinpunaseid Rorschachi plärakaid täis maalinud.
Viskan jaki ja särgi määrdunud linale, tõmban selle voodist maha ja põrandale. Vannitoas kasutan vere mahahõõrumiseks ära suurema osa paberrätikute rullist. Kuulihaavad on kõigest mustad vorbid, ümberringi psühhedeelsed sinilillad verevalumid. End teatud moel väänates tunnen .45 kuule enda sees nagu vahukomme tarretises. Tõenäoliselt pean ma mingil hetkel midagi ette võtma, et neist lahti saada, aga mitte praegu.
Viskan räpased rätikud linale veriste riiete seltsiks. Väikesest kapist kraanikausi alt leian mustad prügikotid. Rebin rullist ühe ja topin sinna eelmise õhtu seltskonnatantsude verised tunnistajad.
Siis taipan, et mul on endiselt probleem. Ma viskasin just ära pooled oma riided, mulle jäid vaid teibitud saapad ja kõrbenud teksad, mis hakkavad tasapisi pragunema ja koost lagunema. Hetkeks kaalun särgi varastamist Kasabiani kehalt, kuid see on isegi minu jaoks liiga vastik. Lisaks võib ainuüksi panipaiga ukse avamine ta uuesti karjuma panna.
Tuulan toas ringi ja rebin lahti kaste, et ehk on neis midagi sobilikku või on mõni neist kolledžiõpilastest siia midagi maha jätnud. Ma saan peavõidu – töölaua alt tuleb välja terve kastitäis poe T-särke. Särgid on mustad, seljale on trükitud suurte valgete tähtedega Max Overdrive Video. Esiküljel on poe nimesilt kirjaga Tere. Minu nimi on Max. Armas.
Seisan korraks ukse juures ja kuulatan, kuidas Allegra allkorrusel ringi liigub. Ma peaaegu näen teda vaimusilmas. Ta on noor. Tüdinud ja pahane, et peab nii kohe pärast jõule poe avama. Tundub, et tal on aju ja veel midagi. Midagi, millele ta üritab mitte mõelda, kui ta riiuleid sätib ja kassas raha loeb. Ma avan vaikselt ukse ja hakkan trepist alla minema, siis pööran ümber ja lähen üles tagasi. .45 ja Brad Pitti tuimestuspüstol lebavad põrandal. Ma topin need madratsi alla ja hakkan uuesti laskuma.
Allegra on ukse juures, ta seisab läbi klaasi langevas valgusvoos. Ta ei paista palju vanem, kui olin mina, kui Oz mu minema lennutas. Võib-olla piisavalt vana, et juua. Võib-olla mitte. Ta ei kanna palju meiki. Musta silmade ümber. Läiget huultel. Ta on kõhn, tumedama cafe au lait nahatooniga. Ta näeb välja nagu Foxy Browni väike õde, ainult et ta pea on kiilaks aetud. Tema mantel ja seelik paistavad olevat kaltsukast päris, kuid ta saapad tunduvad kallid. Kunstikoolitüdruk, prioriteedid paigas.
Ta vaatab ringi, kui avan keti trepi allotsas.
„Hommik. Sa oled ilmselt Allegra.“