© Veiko Belials, 2026
Lugu „Sinilinnu sitt“ on kirjutatud kahasse Karen Orlauga
Illusteerinud Liis Roden
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kirjastus Fantaasia
ISBN 978-9916-739-95-2
Ilmub Eesti Kultuurkapitali toetusel
Sisukord
Eessõna 5
Renner ja Fink 6
Sfinksi silmad 7
Kroon ja kiiver 75
Surnud Kuninga Linn 117
Kogu maailma au 132
Majakavahid 151
Viimase Nägija soolikad 164
Sõdalane Sauras ja teisi jutte 179
Sepapoisid-sepapoisid. Palgasõdurite I lugu 180
Maailma otsa. Palgasõdurite II lugu 191
Sinilinnu sitt 204
Kohtumõistjad 225
Imed ei tohi surra 228
Koonemani Õnn 234
Sõdalane Sauras 265
Tagakaanetekstid
„Kogu maailma au“ on teine osa mõttelisestalamžanrite triloogiast, mille esimene raamat – SF jutte sisaldav „Kogu maailma valgus“ – ilmus 2013. aastal. Käesolev köide, mis kannab pealkirja „Kogu maailma au“, koosneb fantaasiajuttudest. Ja mis triloogia see ikkailma kolmanda osata oleks, nii et plaanis on lõpuks ka õudusjuttudele keskenduv jutukogu. Sellest raamatust leiab tavalise seiklus- ja kangelasfantaasia kõrval ka humoristlikku fantaasiat, linnafantasyt janoortefantaasiat.
*
„Swarkel oli tõrviku maha visanud, et kirve hoidmisekska teine käsi vabaks saada, ning sellele vilkuvas kumas vilksatasid hullusest moondunud irevil lõustad läbisegi helkiva metalli, vermetes ihu ja mustade traatjate harjas-tega. Olid need juuksed, habe, lakk või karv, kes sellest aru sai. Swarkel ei teadnud isegi seda, kas ta vastas olidpigem inimesed või pigem loomad. Või hoopistükkis mingid ennenägematud koletised, aga see ei olnudki oluline. Õnnis raev kobrutas ta soontes ja see täitis ta piiritu rõõmuga. Ta möirgas midagi, mõistmata isegi, mida; see lihtsalt purskus temast välja, sest endasse jätta seda ei saanud – ta oleks selle surve mõjul lihtsalt lõhki plahvatanud.
Vana sepp ta kõrval vibutas oma vasarat kiretult ja metoodiliselt, ümisedes midagi omaette, et mõõdetud rütm sassi ei läheks. Kuidas saab üks inimene nii tuim olla, ei mõistnud puuraidur, kuigi pidi tunnistama, et sepa tegevus oli uskumatult tõhus. Ja nüüd tuli see tüdruk, mõõk pihus, otsustavus silmis, ja vaadanud neile kordamööda alt üles otsa, röökis samamoodi midagi. Swarkel huilgas. Vanasepp vaid noogutas naeratades ning tema vasar liikus vääramatus rütmis.“
