Nagu alati, püüan natuke enne lobiseda, kui me sõjahingega teineteist laskma hakkame.
„Vanglad on alati ühesugused, kas sa ei arva?“
Ma isegi ei tea, kas see kuuleb mind. Sellel ei ole nähtavaid kuulmisorganeid, ainult silmad; inimsilmad – ja sadu, varte otsas, mis sirutuvad ta kehast igas suunas, nagu oleks ta mingi eksootiline puuvili. See hõljub meie konge eraldava helendava joone taga. Hiiglaslik hõbedane Colt näeks ta oksamoodi manipulaatorjäsemete haardes naeruväärne välja, kui ta poleks mind sellega juba neliteist tuhat korda tulistanud.
„Vanglad on nagu lennujaamad Maal. Keegi ei taha siin olla. Keegi ei ela siin tegelikult. Me oleme lihtsalt läbisõidul.“
Täna on vangla seinad klaasist. Kõrgel üleval on päike, peaaegu nagu päris, kuid mitte päris õige, kahvatu. Miljonid klaasseinte ja -põrandaga kongid ulatuvad igas suunas lõpmatuseni. Valgus murdub läbipaistvatel pindadel ja sellest tekib põrandale vikerkaarevärve. Nendeta oleks mu kong sama tühi-lage kui mina: ihualasti, välja arvatud relv. Mõnikord lastakse võitjal muuta mõnd pisiasja. Sõjahing on olnud edukas. Selle kongis hõljuvad ringi null-g lilled, veemullidest välja kasvavad punased, lillad ja rohelised sibulad; mingil multifilmilikul viisil teda ennast meenutavad. Nartsissistlik tõbras.
„Kui meil oleksid tualettruumid, avaneksid uksed sissepoole. Miski ei muutu kunagi.“
Hästi, mul hakkab materjal otsa saama.
Sõjahing tõstab aeglaselt relva. Tema silmavarsi läbib virvendus. Ma soovin, et sel oleks nägu: sellise niiskete kerade metsa pilk teeb närviliseks. Unusta ära. Seekord see õnnestub. Tõstan pisut relva, mu kehakeel ja randme liikumine vastavad liigutusele, mida teeksin relva kasutades. Kõik mu lihased tahaksid sellega kaasa minna. Tee juba ära. Lase käia. Ausalt. Seekord saame sõpradeks...
Tuline välgatus – ta relvasuu kui musta pupilli silmapilgutus. Mu päästikusõrm jõnksatab. Kaks kõuekärgatust. Ja mul on kuul peas.
Sa ei harju kunagi kuuma metalli puudutusega, kui see su otsmikult kolpa siseneb ja kuklast väljub. Simulatsioon töötab imetlusväärse detailirikkusega. Põletav tunnel läbi otsaesise, soe vere- ja ajupihu õlgadele ja seljale, äkiline külmavärin... ja lõpuks pimedus, kui kõik seisma jääb. Dilemma vangla arhondid tahavad, et sa seda tunneksid. See on hariv.
Vangla on ju peamiselt haridusasutus. Ja mänguteooria: ratsionaalse otsustusprotsessi matemaatika. Kui sa oled surematu teadvus nagu arhondid, on sul aega sellistes kinnisideedes elada. Ja see on täpselt Sobornosti – üleslaetud kollektiivaru, mis valitseb Sise-Päikesesüsteemi – moodi panna nad oma vanglate eest vastutama.
Me mängime sama mängu uuesti ja uuesti erinevates vormides. Arhetüüpne mäng, mida armastavad majandusteadlased ja matemaatikud. Mõnikord on see kanamäng: me oleme võidusõitjad lõputul maanteel, kihutame üksteise suunas ja peame otsustama, kas pöörata viimasel hetkel ära või mitte. Mõnikord oleme sõdurid kaevikusõja lõksus ja piidleme üksteist üle eikellegimaa. Ja mõnikord minnakse tagasi põhitõdede juurde ja meist tehakse vangid – vanamoelised vangid, keda küsitlevad karmiilmelised mehed –, kes peavad valima reetmise ja vaikimiskoodeksi vahel. Täna annavad vürtsi revolvrid. Ma ei oota homset.
Plaksan nagu kummipael ellu tagasi, pilgutan silmi. Minu peas on teravaservaline katkestus. Arhondid muudavad natuke su närvivõrku iga kord, kui tagasi tuled. Nad väidavad, et Darwini luisk lihvib lõpuks igast vangist rehabiliteeritud ühiskonnaliikme.
Kui mind tulistatakse ja mina ei tulista, olen omadega perses. Kui me mõlemad tulistame, on see natuke valus. Kui teeme koostööd, on meie mõlema jaoks jõulud. Välja arvatud, et alati on tahtmine päästikule vajutada. Teooria järgi peaks koostööaldis käitumine lõpuks, pärast suurt hulka kohtumisi, peale jääma.
Veel paar miljonit raundi ja ma olen skaut.
Nojah.
Pärast viimast mängu on ainsaks tulemuseks valu kontides. Sõjahing ja mina olime mõlemad vales leeris. Selles raundis on veel kaks mängu. Mitte piisavalt. Neetud.
Territooriumi vallutad sa oma naabrite vastu mängides. Sa võidad, kui iga vooru lõpus on sinu skoor kõrgem kui su naabritel, ja preemiaks saad hunniku enda duplikaate, mis asendavad – ja kustutavad – sinu ümber olevad kaotajad. Mul ei lähe täna väga hästi – siiani kaks topeltülejooksu, mõlemad sõjahingega – ja kui ma seda ümber ei pööra, ootab mind tõeline unustus.
Ma kaalun oma võimalusi. Kahel minu ümber oleval ruudul – vasakul ja taga – on sõjahinge koopiad. Parempoolsel on naine: kui ma selle poole pöördun, kaob meievaheline sein, selle asemele tuleb sinine surmajoon.
Tema kong on sama tühi kui minu oma. Ta on mähitud musta toogataolisse rõivasse, istub keskel ja kallistab põlvi. Vaatan teda uudishimulikult: ma pole teda varem näinud. Tal on sügavalt päevitunud nahk, mis minu mõtteis viitab Oortile, Aasia mandlinägu ja vormis, jõuline keha. Ma naeratan talle ja lehvitan. Ta ignoreerib mind. Ilmselt arvab vangla, et see on vastastikune koostöö: tunnen – soojalt nagu viskilõmps –, kuidas mu punktiskoor veidi tõuseb. Klaassein on meie vahel tagasi. Oli see alles lihtne. Kuid seda on ebapiisavalt sõjahinge vastu.
„Hei, luuser,“ ütleb keegi. „Ta ei ole huvitatud. Ümberringi on paremad võimalused.“
Viimases kongis on veel üks mina. Tal on seljas valge tennisesärk, jalas lühikesed püksid ja ninal suured peegelklaasidega päikeseprillid ja ta vedeleb lamamistoolis basseini ääres. Tal on süles raamat „Le Bouchon de cristal“. Üks ka minu lemmikuid.
„See sai sulle jälle pihta,“ ütleb ta, vaevumata üles vaatama. „Taas. Palju nüüd – kolm korda järjest? Sa peaksid nüüdseks juba teadma, et see käitub alati ühtmoodi.“
„Seekord oleksin ta peaaegu kätte saanud.“
„Kogu see võltsmälestus koostööst on hea mõte. Kui välja arvata, tead, see ei toimi kunagi. Sõjahingel on ebastandardsed oktsipitaalsed sagarad, mittejärjestikune dorsaalne voog. Seda ei saa visuaalsete illusioonidega lollitada. Kahju, et arhondid pingutuse eest punkte ei anna.“
Ma pilgutan silmi.
„Üks hetk. Kuidas sina seda tead, aga mina mitte?“
„Kas sa arvasid, et oled ainus le Flambeur siin? Ma olen siinkandis olnud. Igatahes, sa vajad veel kümmet punkti, et sellest jagu saada, nii et tule siia ja las ma aitan sind.“
„Nühi lahti, tarkpea.“ Kõnnin sinise joone juurde, hingates selles raundis esimest korda kergendatult. Ta tõuseb samuti püsti, tõmmates raamatu alt välja oma elegantse automaatpüstoli.
Osutan talle nimetissõrmega. „Pum-pum,“ ütlen ma. „Ma teen koostööd.“
„Väga naljakas,“ ütleb ta ja tõstab irvitades relva.
Minu kaks peegeldust ta prillidel näevad välja väiksed ja alasti.
„Hei. Hei. Me oleme samal poolel, eks? Ja ma veel arvasin, et mul on huumorimeel.“
„Mängurid ja panustajad, kas me ei olegi sellised?“
Midagi klõpsab. Veenev naeratus, mis rahustab mind, väljapeetud kong, mis tuletab mulle meelde ennast... kuid millegipärast ei ole kõik päris õige...
„Oh, kurat.“
Igas vanglas on oma kuulujutud ja koletised ning see koht ei ole eriline. Ma kuulsin seda zoku mässajalt, kellega mõnda aega koostööd tegin: legendi anomaaliast. Ürgpetisest. Asi, mis ei tee kunagi koostööd ja pääseb puhtalt. See leidis süsteemist tõrke, nii et see ilmub alati sinuna. Ja kui sa ei saa ennast usaldada, siis keda sa usaldada saad?
„Oh, jah,“ ütleb Ürgpetis ja vajutab päästikule.
Vähemalt mitte sõjahing, käib peast läbi, kui tuleb ere äike.
Ja siis lähevad asjad segaseks.
Unenäos sööb Mieli Veenusel virsikut. Liha on magus ja mahlane, kergelt mõru. See seguneb meeldivalt Sydäni maitsega.
„Sa tõbras,“ ütleb ta raskelt hingates.
Nad on neljateistkümne kilomeetri kaugusel Kleopatra kraatri kohal asuvas q-punkt-mullis – ja see on Maxwell Montes’i järsakul väike tasku inimlikkust, higi ja seksi. Väljas möirgab väävelhappetorm. Läbi adamantsest pseudomateeriast kesta filtreeruv pilvekatte merevaigukollane valgus annab Sydäni nahale vaskse läike. Tema peopesa sobitub täpselt Mieli Veenuse kingu kontuuridega, puhates seal tema veel niiske soo kohal. Ta kõhus lehvivad endiselt pehmed tiivakesed.
„Mida ma tegin?“
„Palju asju. Kas seda õpetati sulle kubermangus?“
Sydän naeratab oma haldjanaeratust, mis toob ta silmanurkadesse pisut varesejalamustrit. „Minu jaoks oli see tegelikult ammu.“
„Persetki.“
„Kuidas sellega on? See on väga kena.“
Sydäni vaba käe sõrmed järgivad liblikatätoveeringu hõbedasi jooni Mieli rinnal.
„Ära tee seda,“ ütleb Mieli. Järsku tunneb ta külma.
Sydän tõmbab käe ära ja puudutab Mieli põske.
„Mis viga?“
Kogu viljaliha on läinud, järel on ainult kivi. Ta hoiab seda suus, enne kui välja sülitab. Väike kare asi, mälestused pinda graveeritud.
„Sa ei ole tegelikult siin. Sa ei ole reaalne. Oled siin ainult selleks, et mind Vanglas mõistuse juures hoida.“
„Kas see toimib?“
Mieli tõmbab ta lähedale, suudleb ta kaela, maitseb higi. „Tegelikult mitte. Ma ei taha ära minna.“
„Sina olid alati tugevam,“ ütleb Sydän ja silitab Mieli juukseid. „Kohe ongi aeg.“
Mieli klammerdub tema külge, tema keha tuttavlikkuse külge. Kalliskividega madu Sydäni jalal surub kõvasti tema vastu.
Mieli. Pellegrini hääl tema peas on nagu külm tuul.
„Ainult natuke veel...“
Mieli!
Üleminek on raske ja valus, nagu hammustaks virsikukivi – reaalsuse kõva tuum, mis peaaegu purustab hambad. Vangikong, võlts, kahvatu päikesevalgus. Klaassein ja selle taga vestlevad kaks varast.
Missioon. Pikad kuud ettevalmistust ja täideviimine. Järsku on ta täiesti ärkvel, plaan jookseb ta peas.
Sulle selle mälestuse andmine oli viga, ütleb pellegrini tema peas. On peaaegu liiga hilja. Lase mind nüüd välja – siin läheb kitsaks.
Mieli sülitab virsikukivi klaasseinale. See puruneb nagu jää.
Kõigepealt aeglustub aeg.
Kuul tungib mulle pähe valupistega nagu jäätükk vastu hambaauku. Ma kukun, kuid ei kuku, jään rippu. Ürgpetis sinise joone taga on tardunud kujuks, mis hoiab endiselt käes relva.
Klaassein minust paremal puruneb. Killud lendlevad mu ümber, terve galaktikatäis kilde, mis sädelevad päikeses.
Naine kongist kõnnib vilkalt minu poole. Tema sammus on teatud kindlust, nagu oleks ta etteastet visalt harjutanud näitleja, kes lõpuks sai märguande alustada.
Ta mõõdab mind pilguga üles ja alla. Tal on lühikesed tumedad juuksed ja vasakul põsel arm: vaid must joon tugeva päevituse taustal, selge ja geomeetriline. Tema silmad on kahvaturohelised. „Täna on sinu õnnepäev. Sul tuleb midagi varastada.“ Ta ulatab mulle käe.
Kuuli valu peas süveneb. Klaasgalaktikas meie ümber on mustrid, peaaegu nagu viirastub tuttav nägu...
Ma naeratan. Muidugi. See on surev unistus. Mingi tõrge süsteemis: see võtab lihtsalt aega. Katkine vangla. WC-uksed. Miski ei muutu kunagi.
„Ei,“ ütlen ma.
Unenäonaine pilgutab silmi.
„Ma olen Jean le Flambeur,“ ütlen ma. „Mina valin, mida ja millal varastada. Ja ma lahkun siit siis, kui nii otsustan, mitte sekunditki varem. Mulle siin päris meeldib...“ Valu muudab maailma valgeks ja ma ei näe enam. Ma hakkan naerma.
Kuskil minu unenäos naerab keegi koos minuga. Minu Jean, ütleb teine nii tuttav hääl. Oo, jah. Selle me võtame.
Klaasist käsi paitab mu põske just siis, kui mu simuleeritud aju lõpuks otsustab, et on aeg surra.
Mieli hoiab kätel surnud varast; see ei kaalu midagi. Pellegrini voolab virsikukivist Vanglasse nagu kuumalaine. Ta vormub pikakasvuliseks naiseks valges kleidis, teemandid ümber kaela, juuksed hoolikalt kollakaspruunides lainetes, noor ja vana ühekorraga.
Nii on parem, ütleb ta. Sinu peas ei ole piisavalt ruumi. Ta sirutab naudinguga käsi. Nüüd viime su siit minema, enne kui mu venna lapsed märkavad. Mul on siin asju ajada.
Mieli tunneb, kuidas tema sees kasvab laenatud jõud, ja hüppab õhku. Nad tõusevad aina kõrgemale, õhk voolab mööda ja hetkeks tunneb ta end nagu kunagi vanaema Brihane majas elades, kui ta taas tiivad sai. Varsti on vangla väikeste ruutude võrgustik nende all. Ruudud muudavad värvi nagu pikslid, moodustades lõpmatult keerukaid koostöö ja reetmise mustreid, nagu pildid...
Vahetult enne seda, kui Mieli ja varas taevasse lendavad, muutub Vangla pellegrini naeratavaks näoks.
Suremine on nagu kõndimine üle
kõrbe, mõeldes varastamisele. Poiss lamab kuumal liival, päike paistab ta seljale ja ta jälgib robotit päikesepaneeliväljaku serval. Robot näeb välja nagu kamuflaaživärvi krabi, plastist mänguasi – kuid selle sees on väärtuslikke asju ja Ükssilm-Ijja maksab nende eest hästi. Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla Tafalkayt nimetab teda uuesti pojaks, kui ta on majas mehe eest...
Ma ei tahtnud kunagi surra
vanglas, kibedaid kopitanud lõhnu ja peksu täis räpases betoonist ja metallist paigas. Noormehe lõhenenud huuled valutavad. Ta loeb raamatut mehest, kes on nagu jumal. Mees, kes suudab teha kõike, mida tahab, kes varastab kuningate ja keisrite saladusi, kes naerab reeglite üle, kes suudab muuta oma nägu, kes peab vaid sirutama käe, et võtta teemante ja naisi. Lille nimega mees.
Ma vihkan nii kohutavalt seda, kui mind kätte saadakse
toorelt liivast välja tiritakse. Sõdur lööb talle vastu nägu ja siis tõstavad teised püssid...
üldse mitte nii lõbus kui
varastada teemandist mõistuselt. Varguste jumal peidab end mõtleva tolmu sisse, mida seovad kvantpõimingud. Ta valetab teemantmõistusele, kuni see usub, et ta on üks selle mõtetest, ja laseb ta sisse. üles...
Inimesed, keda on palju, on loonud maailmad, mis säravad ja sädelevad, justkui ainult tema jaoks, ja ta peab lihtsalt sirutama käe ja need üles korjama
See on nagu suremine. Ja välja saamine on nagu
võtme pööramine lukus. Metallvardad libisevad kõrvale. Jumalanna astub sisse ja ütleb talle, et ta on vaba.
sündinud.
Raamatulehed pöörduvad.
Sügav hingetõmme. Kõik valutab. Asjade mõõtkava on vale. Ma katan oma silmad suurte kätega. Puudutusest sähvatab välk. Lihased on terastrosside võrgustik. Lima mu ninas. Auk mu kõhus, seal põletab ja keerab.
Fokuseerun. Muudan sensoorse müra kiviks, selliseks nagu Argyre Planitial, suureks ja rohmakaks ja siledaks. Heidan oma peas pikali peenele võrgule, valgun sellest läbi, pudenen peeneks punaseks liivaks ja kukun allapoole. Kivi ei saa mulle järele.
Järsku on jälle vaikne. Ma kuulan oma pulssi. Selles on midagi võimatult korrapärast – iga löök on nagu täiusliku mehhanismi tiksumine.
Õrn lillede lõhn. Õhuvoolud kõditavad mu küünarvarsi ja muid kohti – ma olen endiselt alasti. Kaaluta olek. Taipaine kuuldamatu, kuid käegakatsutav kohalolek kõikjal ümberringi. Ja veel üks inimene, üsna lähedal.
Miski kõditab mu nina. Ma pühin selle kõrvale ja avan silmad. Valge liblikas lendab eemale, eredasse valgusesse.
Ma pilgutan silmi. Ma olen laevas, tundub, et oortlaste ämbliklaeva pardal, silindrikujulises ruumis, nii umbes kümme meetrit pikk ja viis läbimõõdus. Seinad on läbipaistvad, sellised komeedijää-räpased. Nende sees ripuvad kummalised hõimuskulptuurid, nagu ruunitegelased. Silindri keskteljel hõljuvad kerakujulised bonsaipuud ja pisut mitmesuunalist null-g-mööblit. Seinte taga on tähine pimedus. Ja kõikjal väikesed valged liblikad.
Mu päästja hõljub mu kõrval. Ma naeratan talle.
„Noor daam,“ ütlen ma. „Ma usun, et sa oled kõige ilusam asi, mida ma olen kunagi näinud.“ Minu hääl kõlab kaugena, kuid on minu oma. Huvitav, kas mu nägu on õigesti taastatud.
Lähedalt vaadates näeb ta välja kohutavalt noor, selliselt ehtsalt: tema selgetes rohelistes silmades puudub noorendatud, olen-kõike-näinud-ilme. Ta kannab sama lihtsat rõivaeset kui Vanglas. Ta hõljub petlikult mugava nurga all, saledad paljad jalad väljasirutatud, lõdvestunud, kuid valmis, nagu võitluskunstnik. Mitmevärvilistest juveelmadudest kett keerleb ümber vasaku pahkluu ja mööda jalga üles.
„Palju õnne, varas.“ Tema hääl on vaikne ja hästi kontrollitud, kuid selles on kübeke põlgusest. „Sa põgenesid.“
„Ma loodan küll. Niipalju kui ma tean, võib see olla mingi uus Dilemma variatsioon. Arhondid on siiani olnud üsna järjekindlad ja ikka päriselt virtuaalsesse põrgusse vangistatuna ei saa sa olla kunagi liiga paranoiline.“
Miski liigub mu jalgade vahel ja hajutab vähemalt mõned mu kahtlused.
„Vabandust. Sellest on juba tükk aega möödas,“ lausun, uurides oma erektsiooni erapooletu huviga.
„Ilmselt,“ ütleb ta kulme kortsutades. Tema näol on imelik ilme, vastikuse ja erutuse segu – ma taipan, et küllap ta jälgib muuhulgas ka selle keha biovoogu, seega ta osaliselt tunneb, mida mina tunnen. Seega järjekordne vangivalvur.
„Usu mind, sa oled väljas. See nõudis märkimisväärseid kulutusi. Loomulikult on sind Vanglas veel mitu miljonit, nii et loe end õnnelikuks.“
Haaran ühest kesktelje käepidemest ja liigun bonsaipuu taha, kattes oma alastust nagu Aadam. Lehestikku laskub liblikapilv. Ka pingutus tundub imelik: mu uue keha lihased alles ärkavad.
„Noor daam, mul on nimi.“ Ma ulatan talle käe üle bonsaipuu. Ta võtab selle kahtlevalt ja surub seda. Ma vastan käepigistusele nii kõvasti kui suudan. Tema ilme ei muutu. „Jean le Flambeur, sinu teenistuses. Kuigi sul on täiesti õigus.“ Ma sirutan ette ta pahkluuketi. See vingerdab mu peopesas nagu elus, kalliskividega madu. „Ma olen varas.“
Tema silmad avarduvad. Arm põsel läheb mustaks. Ja äkki olen ma põrgus.
Ma olen kehatu vaatepunkt pimeduses, suutmatu kujundama koherentset mõtet. Mu mõistus on otsekui kruustangides kinni. Miski pigistab igast küljest, see ei lase mul mõelda, mäletada ega tunda. See on tuhat korda hullem kui vangla. See kestab terve igaviku.
Siis olen ma tagasi, ahmin õhku, kõht krampis, oksendan sappi; ahmin uuesti, kõht tõmbleb, oksendan sappi hõljuvatesse potikestesse – ja ikkagi lõputult tänulik iga aistingu eest.
„Sa ei tee seda enam,“ ütleb ta. „Sinu keha ja vaim on laenatud, kas sa saad aru? Varasta, mida sul kästakse varastada, ja vast saad selle endale jätta.“ Juveelidega kett on tagasi ümber pahkluu. Ta põselihased tõmblevad.
Mu vanglalihvitud instinktid käsivad mul vait olla ja lõpetada oksendamine, kuid lillemees minu sees peab rääkima ja ma ei suuda teda peatada.
„Liiga hilja,“ ahmin ma õhku.
„Mida?“ Mingi sügav ilu on tema siledale otsaesisele ilmuvas kortsus, see on nagu pintslitõmme.
„Ma olen parandatud. Sa aitasid mu liiga hilja välja. Ma olen nüüd arenenud altruist, mademoiselle, olend, kes on täis head tahet ja naabriarmastust. Minu jaoks on täiesti kujuteldamatu osaleda mingis kriminaalses tegevuses, isegi mitte oma armsa päästja käsul.“
Ta jõllitab mind tühjalt.
„No hüva.“
„No hüva?“
„Kui sa mulle ei sobi, pean lihtsalt tagasi minema ja uue tooma. Perhonen, palun pane see mulli ja viska minema.“
Me jõllitame vähe aega teineteist. Ma tunnen end rumalana. Liiga pikalt sai seda reetmise ja koostöö jura tehtud. On aeg lõpetada. Mina pööran esimesena pilgu ära.
„Oota,“ ütlen ma aeglaselt. „Kui see nüüd jutuks tuli, siis võib-olla mul on siiski mõned isekad impulsid alles. Ma tunnetan neid juba praegu tagasi tulemas.“
„Ma arvasingi, et küll need tulevad,“ ütleb ta. „Sa peaksid lõppude lõpuks olema lunastamatu.“
„No ja mis nüüd saab?“
„Küll sa saad teada. Minu nimi on Mieli. See on Perhonen: ta on minu laev.“ Ta teeb ühe käega laia viipe. „Niikaua kui sa siin oled, oleme me sinu jumalad.“
„Kuutar ja Ilmatar?“ küsin, nimetades oortlaste jumalaid.
„Võib-olla. Või Must Mees, kui seda eelistad.“ Ta naeratab. Mõte kohast, kuhu ta mind enne pistis, paneb ta natuke välja nägema nagu oortlaste tume tühjusejumal. „Perhonen näitab sulle su eluruume.“
Kui varas on läinud, heidab Mieli piloodikätki pikali. Ta tunneb end kurnatuna, kuigi tema keha biovoog – mis on teda Perhonenil juba kuid oodanud – ütleb talle, et ta on täiesti puhanud. Kuid kognitiivne dissonants on hullem.
Kas see olin mina, kes vanglas oli? Või mõni teine?
Ta mäletab pikki nädalaid ettevalmistusi, päevi subjektiivset aeglustumist q-ülikonnas, valmistumist kuriteo sooritamiseks – ainult selleks, et arhondid saaksid ta kinni püüda ja vanglasse panna – ja igavikku oma kongis, mõistus mässitud vanadesse mälestustesse. Raevukas põgenemine, koos pellegriniga läbi taeva paiskumine ja ärkamine uues, toores ja värisevas kehas.
Kõik varga pärast.
Ja nüüd on ta teadvuses, läbi kvantnabanööri pidevalt ühendatuna – nii et ta on selle mõtetest ähmaselt teadlik – too keha, mille pellegrini tollele tegi. Tunne on, nagu lamada võõra kõrval ja tajuda kuidas ta unes nohiseb ja liigutab. Sobornosti jumalannat võib selles osas usaldada, et ükskõik mida ta teeb, see ajab su kindla peale hulluks.
Ta puudutas Sydäni kalliskivi. Viha aitab, natuke. Ja ei, asi pole ainult temas, vaid ka pellegrinis.
„Ma majutasin varga ära,“ ütleb Perhonen. Laeva soe hääl ta peas on vähemalt midagi, mis kuulub ainult talle, see pole vanglast rüvetatud. Ta võtab ühe selle pisikestest valgetest avataridest ja surub selle peopessa: see vibreerib, kõditab nagu pulss.
„Tunned end armununa?“ küsib laev naljatledes.
„Ei,“ ütleb Mieli. „Ma lihtsalt igatsesin sinu järele.“
„Mina igatsesin sind ka,“ ütleb laev. Liblikas lendab ta käest, teeb ta pea ümber ringe. „Oli kohutav sind üksi oodata.“
„Ma tean,“ ütleb Mieli. „Mul on kahju.“ Järsku tuigatab miski ta koljus. Justkui oleks mingi terava asjaga midagi ära lõigatud ja siis tagasi pandud. Kas ma tulin tagasi samasugusena? Ta teab, et võiks rääkida oma Sobornosti metateadvusega – paluda sel see tunne üles leida, kokku pakkida ja ära panna. Aga see pole see, mida oorti sõdalane teeks.
„Sa ei ole terve. Ma ei oleks pidanud laskma sul minna,“ ütleb Perhonen. „Sul ei olnud hea sinna minna. Ta ei oleks pidanud sundima sind seda tegema.“
„Tasa,“ ütleb Mieli. „Ta kuuleb.“ Kuid on juba liiga hilja.
Väike laev, ütleb pellegrini. Sa peaksid teadma, et ma hoolitsen alati oma laste eest.
Pellegrini on seal, seisab Mieli kohal.
Ulakas tüdruk, ütleb see. Sa ei kasuta mu andeid õigesti. Las ma vaatan. Ta istub Mieli kõrvale ja ristab graatsiliselt jalad justkui maises gravitatsioonis. Siis puudutab ta Mieli põske, ta sügavpruunid silmad otsivad ta omi. Tema sõrmed tunduvad soojad, välja arvatud ühe tema sõrmuse külmajoon täpselt seal, kus on Mieli arm. Ta hingab sisse ta parfüümi. Miski pöördub, kellavärgi hammasrattad pöörlevad, kuni kõik klõpsatab oma kohale. Ja äkki on tema mõistus sile kui siid.
Nii, kas pole parem? Ühel päeval sa mõistad, et meie viis töötab. Mitte muretseda selle pärast, kes on kes, ja mõista, et see kõik oled sina.
Dissonantsid kaovad nagu külm vesi tules. Ootamatu kergendus on nii intensiivne, et ta peaaegu puhkeb nutma. Kuid see ei sobi tema ees. Nii et ta lihtsalt avab silmad ja ootab, valmis kuuletuma.
Ei „aitäh“-i? ütleb pellegrini. No hüva. Ta avab käekoti, võtab välja väikese valge silindri ja paneb selle suhu; selle üks ots süttib ja sealt eritub ebameeldivat lõhna. Nüüd ütle mulle: mida sa mu vargast arvad?
„See ei ole minu asi öelda,“ ütleb Mieli vaikselt. „Ma elan selleks, et teenida.“
Hea vastus, kuigi natuke igav. Kas ta pole mitte nägus? Ole nüüd, ole aus. Kas sa tõesti igatsed oma väikest kadunud armastust, kui keegi temasugune on läheduses?
„Kas me vajame teda? Ma saan sellega hakkama. Las ma teenin sind, nagu ma olen sind alati teeninud...“
Pellegrini naeratab, tema punased huuled täiuslikud nagu kirsid. Mitte seekord. Kui sa ka pole mu teenijatest kõige võimekam, oled sa kõige ustavam. Tee nii, nagu ma ütlen, ja su ustavus saab tasutud.
Siis on ta läinud ja Mieli on piloodikätkis üksi, liblikad ümber ta pea tantsimas.
Minu kajut ei ole palju suurem kui harjakapp. Püüan neelata seinasepitserist saadud valgupiimakokteili, kuid mu uus keha ei kohane toiduga just kõige paremini. Ma pean aega veetma kosmosekäimlaga: tilluke iseliikuv kott, mis tuleb seinast välja ja kleepub su perse külge. Tuleb välja, et oortlaste laevad ei ole eriti mugavad.
Üks kumeratest seintest on peegelpind ja neid ebaväärikaid kehalisi funktsioone läbi viies uurin sealt oma nägu. See näeb vale välja. Teoreetiliselt on kõik täpselt õige: huuled, Peter Lorre silmad (nagu üks armuke sajandeid tagasi ütles), lohukesed põskedel, lühikesed, kergelt hallinevad ja hõrenevad juuksed, nii nagu mulle meeldib neid kanda; kõhn, tagasihoidlik keha, mõistlikus vormis ja tuti rinnakarvadega. Kuid kõike seda vaadates tuleb tahtmine silmi pilgutada, justkui oleksin pisut fookusest väljas.
Mis veelgi hullem, peas on mul samasugune tunne. Katsed midagi meelde tuletada tunduvad, nagu torkaks keelega katkist hammast.
Tundub, et midagi on varastatud. Haa.
See eneseuurimine on tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Mu kajutisein suurendab piisavalt, et ma näen kauguses Dilemma Vanglat. See on peaaegu tuhandekilomeetrise läbimõõduga teemanttoroid, kuid selle nurga alt näeb see välja nagu särav, mind jõllitav pilusilm tähtede keskel. Ma neelatan ja pööran pilgu ära.
„Tore on olla väljas?“ küsib laeva hääl. See on naiselik hääl, natuke nagu Mieli oma, kuid noorem, ja kõlab nagu keegi, kellega tahaksin õnnelikumates oludes kohtuda.
„Sa ei kujuta ette. See ei ole tore paik.“ Ma ohkan. „Olen su kaptenile tänu võlgu, mis sest, et ta näib praegu pisut pinges olevat.“
„Kuule,“ ütleb Perhonen, „sa ei tea, mida ta läbi elas, et sind välja saada. Ma hoian sul silma peal.“
See on huvitav punkt, mille ma hilisemaks uurimiseks kõrvale panen. Kuidas ta mu välja sai? Ja kelle heaks ta töötab? Aga selleks on liiga vara, nii et ma lihtsalt naeratan.
„Noh, ükskõik, mida ta tahab, et ma teeksin, on see kindlasti parem, kui end iga tunni tagant pähe tulistada. Kas oled kindel, et su bossile sobib, et sa minuga räägid? Ma mõtlen, et ma olen manipuleeriv meisterkurjategija ja nii edasi.“
„Ma arvan, et saan sinuga hakkama. Pealegi ei ole ta just niiväga mu ülemus.“
„Oh.“ Ma olen vanamoeline, kuid kogu inimese-gogoli seksivärk häiris mind nooruses ja vanad eelarvamused surevad visalt.
„Asi pole selles,“ ütleb laev. „Lihtsalt sõbrad! Pealegi, ta tegi minu. Noh, mitte minu, vaid laeva. Kas tead, ma olen vanem, kui välja paistan.“ Huvitav, kas see aktsent tema hääles on päris. „Ma olen sinust kuulnud, kas tead. Tollal. Enne Kokkuvarisemist.“
„Ma oleksin öelnud, et sa ei näe välja päevagi vanem kui kolmsada. Kas sa olid ventilaator?“
„Mulle meeldis päikesetõstja vargus. See oli stiilne.“
„Stiil,“ ütlen ma, „on see, mille poole ma olen alati püüelnud. Muide, sa ei näe välja päevagi vanem kui kolmsada.“
„Kas sa tõesti arvad nii?“
„Mm-hm. Seniste tõendite põhjal.“
„Kas sa tahaksid, et ma sulle ümbrust tutvustan? Mieli ei pahanda, tal on kiire.“
„See meeldiks mulle.“ Kindlasti naine – võib-olla osa mu sarmist elas vangla üle. Ma tunnen järsku vajadust riietuda: igasuguse naisolendiga ilma viigileheta rääkimine paneb mind end haavatavana tundma. „Tundub, et meil on piisavalt aega teineteist paremini tundma õppida. Võib-olla pärast seda, kui oled mulle riideid hankinud?“
Kõigepealt valmistab Perhonen mulle ülikonna. Kangas on liiga sile – mulle ei meeldi taipainet seljas kanda – aga enda nägemine valges särgis, mustades pükstes ja sügavlillas jakis aitab pisut enesetunnet parandada.
Siis näitab ta mulle spiosfääri. Järsku on maailmal uus suund. Ma astun sellesse – oma kehast välja – ja viin oma vaatepunkti kosmosesse, et laeva kõrvalt vaadata.
Mul oli õigus: Perhonen on oortlaste ämbliklaev. See koosneb nanokiududega ühendatud moodulitest; eluruumid pöörlevad ümber kesktelje nagu lõbustuspargis, et luua gravitatsioon. Nanokiud moodustavad võrgustiku, milles moodulid saavad liikuda nagu ämblikud mööda võrku. Q-punkti-purjed – kontsentrilised rõngad, valmistatud tehisaatomitest ja õhukesed nagu seebimullid, laiuvad üle paljude kilomeetrite laeva ümber; need suudavad püüda võrdselt hästi päikesevalgust, raskeid mesonosakesi ja valgusveskite kiiri – näevad välja muljetavaldavad.
Viskan möödaminnes pilgu ka enda kehale ja ka see on ütlemata muljetavaldav. Spiosfäärivaade kihab detailidest. Nahaalune q-punktide võrgustik, proteoomilised arvutid igas rakus, luud tihedalt komputrooniumi täis. Midagi sellist on võimalik teha ainult Päikeselähedastes kubermangu maailmades. Tundub, et mu päästjad töötavad Sobornosti heaks. Huvitav.
„Ma arvasin, et sa tahad mind tundma õppida,“ ütleb Perhonen solvunult.
„Muidugi,“ ütlen ma. „Lihtsalt, tead, tahtsin veenduda, et näen viisakas välja. Vanglas ei veeda sa just palju aega daamide seltskonnas.“
„Miks sa üldse seal olid?“
Järsku tundub hämmastav, et ma pole selle peale nii kaua mõelnud. Olen olnud liialt hõivatud relvade, reetmise ja koostööga.
Miks ma vanglas olin?
„Sinusugune kena tüdruk ei peaks selliste asjade pärast muretsema.“
Perhonen ohkab. „Võib-olla on sul õigus. Võib-olla ma ei peaks sinuga rääkima. Mielile ei meeldiks, kui ta teaks. Aga sellest on nii kaua aega möödas, kui meil oli keegi huvitav pardal.“
„See naabruskond ei tundu tõesti eriti elav.“ Ma osutan tähistaevale meie ümber. „Kus me oleme?“
„Neptuuni Trooja vöös. Keset tühjuse perset. Ootasin siin tükk aega, kui ta sulle järele läks.“
„Sul on palju õppida kurjategijaks olemisest. Suuremaltjaolt ongi see ootamine. Igavus, mida katkestavad toore hirmu sähvatused. Umbes nagu sõda.“
„Oh, sõda oli palju parem,“ ütleb ta erutatult. „Me olime Protokollisõjas. Mulle see meeldis. Sa hakkad nii kiiresti mõtlema. Kas tead, me tegime igasuguseid asju – näiteks varastasime kuu. See oli suurepärane. Metis, vahetult enne Piiki: Mieli pani veiderosakestepommi, et lükata see orbiidilt välja; nagu ilutulestik, sa ei usu...“
Järsku jääb laev vait. Mõtlen, et huvitav, kas ta taipas, et räägib liiga palju. Aga ei: selle tähelepanu on mujal.
Kauguses, Perhoneni purjede ämblikuvõrgu ja spiosfääri orienteerumisvõrgustiku taga, kaugete asunduste märgendite keskel on heledatäpiline pärl, kuueharuline täht. Ma suurendan sfääri vaadet. Tumedad laevad, sakilised ja kihvakujulised, vööridesse vermitud seitsmest näost moodustatud kobar – samad triljoni alamaga jumal-kuningate näod, mis kaunistavad kõike, mida Sobornost on ehitanud. Kunagi käisin nendega koos joomas.
Arhondid tulevad.
„Mis iganes sa tegid – paistab, et nad tahavad sind tagasi,“ ütleb Perhonen.