Tarna rand --- Häirekell
1. TARNA RAND
Ammu enne seda, kui paat riffi ületas, sai Mirissa aru, et Brant on vihane. Roolis seisva mehe pinges poos ja pelgalt asjaolu, et ta polnud usaldanud viimast otsa Kumari võimekatesse kätesse, näitas, et miski oli teda ärritanud.
Mirissa tuli palmipuude varjust välja ja kõndis aeglaselt piki randa, märg liiv jalgadele kleepumas. Kui ta veepiirini jõudis, rullis Kumar juba purje kokku. Mirissa väikevend – nüüd juba õega peaaegu ühepikkune ja tugevalt musklis – lehvitas talle rõõmsalt. Kui sageli oli Mirissa soovinud, et Brantil oleks Kumari muretu ja sõbralik loomus, mida ükski kriis ei paistnud kunagi kõigutavat… Brant ei oodanud ära, kuni paat liiva jookseb, vaid hüppas vette, kui see talle alles vööni ulatus, ja tuli vihaselt vett pritsides Mirissa poole. Ta tassis katkiste traatidega pärjatud väändunud metallkobakat ning tõstis siis selle Mirissale vaatamiseks üles.
„Vaata!” hüüdis ta. „Nad tegid seda jälle!”
Ta viipas vaba käega põhjapoolse horisondi suunas.
„Seekord nad puhtalt ei pääse! Ja öelgu meer, mida tahab!” Mirissa astus kõrvale, kui väike katamaraan end pöörlevate rullikute abil aeglaselt kaldast üles hiivas, nagu esimest korda kuivale maale roniv eelajalooline mereelukas. Niipea kui paat oli tõusupiirist kõrgemal, seiskas Kumar mootori ja ühines paadist välja hüpates ikka veel vihast vahutava kipriga.
„Ma räägin kogu aeg Brantile,” sõnas ta, „et see oli kindlasti õnnetus, järellohisev ankur näiteks. Miks peaksid põhjakad midagi sellist meelega tegema?”
„Ma ütlen sulle, miks,” vastas Brant. „Sest nad on liiga laisad, et ise sellist tehnoloogiat välja töötada. Sest nad kardavad, et me püüame liiga palju kala. Sest…” Ta märkas teise irvitust ja lennutas katkiste traatide kassikanga keereldes Kumari poole teele, kes selle raskusteta kinni püüdis.
„Nii või teisiti, isegi kui see oli õnnetus, ei tohiks nad siin ankrut heita. See ala on kaardil selgelt ära märgitud: EEMALE HOIDA – UURIMISPROJEKT. Nii et ma esitan ikkagi protesti.” Brant oli juba oma hea tuju tagasi saanud – isegi tema kõige metsikumad raevuhood kestsid harva kauem kui viis minutit. Et Branti hea meeleolu kestaks, libistas Mirissa sõrmedega üle mehe selja ja päris rahustaval toonil:
„Püüdsite ka häid kalu?”
„Muidugi mitte,” vastas Kumar. „Tema on huvitatud ainult statistikast – kilogrammi kilovati kohta ja muust sellisest jamast. Õnn, et mul õng kaasas oli. Meil on täna õhtuks tuunikala.”
Ta küünitas käe paati ja tõmbas sealt peaaegu meetri pikkuse voolujoonelise jõu ja ilu kehastuse, kelle värvid olid hakanud juba tuhmuma ja kelle mitte midagi nägevat silma varjutas surmaloor.
„Sellised juba tihti ei näkka,” tähendas Kumar uhkelt. Nad imetlesid ikka veel saaki, kui ajalugu Thalassale naasis ja muretu maailm, mida nad olid kogu oma senise lühikese elu tundnud, äkitselt kokku varises. Möödudes oli see jätnud endast taevasse selge märgi, nagu oleks kellegi hiiglaslik käsi kriidiga üle sinise taevakupli tõmmanud. Sellal, kui nad seda ikka veel vaatasid, hakkas selgepiiriline suitsujälg servadest narmendama ja lagunes pilvetuustideks, kuni jäi mulje, nagu ulatuks üle taeva lumest sild. Seejärel rullus taevaruumi servalt nendeni kauge kõu. See oli hääl, mida Thalassal polnud kuuldud juba seitsesada aastat, kuid mille iga laps kohe ära tundis.
Soojale õhtule vaatamata Mirissa värises ja ta käsi leidis Branti käe. Kuigi Branti sõrmed kohe tema omade ümber sulgusid, ei pannud mees seda ise tähelegi – ta vahtis ikka veel pooleksrebitud taevasse. Isegi Kumar oli masendunud, ometi hakkas just tema esimesena rääkima. „Ilmselt leidis üks kolooniatest meid üles.” Brant raputas aeglaselt, kuid mitte eriti veendunult pead.
„Miks nad peaksid sellist vaeva nägema? Neil on ju kindlasti vanad kaardid olemas ja nad teavad, et Thalassa on peaaegu üleni ookeaniga kaetud. Neil pole mingit mõtet siia tulla.”
„Ehk teaduslikust uudishimust?” pakkus Mirissa. „Et näha, mis meist on saanud? Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et peaksime side taastama.”
See oli vana vaidlus, mis iga mõnekümne aasta tagant uuesti üles soojendati. Enamik inimesi nõustus, et ühel päeval tuleks Idasaare suur taldrik, mis nelisada aastat tagasi Krakani purske ajal hävis, tõesti uuesti üles ehitada. Aga seniks oli palju muid tähtsamaid või lihtsalt lõbusamaid asju, mida teha.
„Tähelaeva ehitamine on tohutu projekt,” lausus Brant mõtlikult. „Ma ei usu, et ükski koloonia seda ette võtaks, kui ta selleks just sunnitud pole. Nagu Maa.”
Tema hääl vaibus vaikuseks. Pärast kõiki neid sajandeid oli seda nime ikka veel raske välja öelda. Nagu üks mees pöördusid nad itta, kust üle mere lähenes kiiresti algav ekvatoriaalne öö. Mõned heledamad tähed olid juba taevas ning üle palmipuude tõusis eksimatult äratuntav ja kompaktne Kolmnurga tähtkuju. Selle kolm tähte olid peaaegu üheheledused, kuid kunagi oli mõned nädalad säranud tähtkuju lõunatipu lähedal üks palju kirkam uustulnuk. Selle nüüdseks kokkutõmbunud kest oli keskmise võimsusega teleskoobiga senini nähtav. Kuid ükski instrument ei suutnud nähtavaks teha selle ümber tiirlevat tuhka, mis kunagi oli olnud planeet Maa.
2. VÄIKE NEUTRAALNE OSAKE
Rohkem kui tuhat aastat hiljem nimetas üks suur ajaloolane perioodi 1901–2000 „sajandiks, mil kõik juhtus”. Ta lisas, et tolle aja inimesed oleksid temaga nõus, olgugi et läbinisti valedel põhjustel.
Nad viitaksid, sageli õigustatud uhkusega, ajastu teadussaavutustele – õhuruumi vallutamisele, aatomienergia vallapäästmisele, elu põhialuste avastamisele, elektroonika ja sidetehnoloogia võidukäigule, tehisintellekti algusele ja, mis kõige tähelepanuväärsem, päikesesüsteemi uurimisele ja esimesele maandumisele Kuul. Kuid nagu too ajaloolane tagantjärele tarkusena tabavalt märkis, ei nimetaks tuhandest inimesest mitte ükski avastust, mis oli tähtsam kui kõik nimetatud sündmused ja ähvardas muuta need läbinisti mõttetuiks.
See näis täpselt sama ohutu ja inimtoimetustest kaugena kui udune fotoplaat Becquereli laboris, mis kõigest viiekümne aastaga viis tulekerani Hiroshima kohal. Ja tegelikult oligi see täpselt sama uurimuse kõrvalprodukt ja algas täpselt sama süütult.
Loodus on nagu range raamatupidaja, kelle bilanss peab alati tasakaalus olema. Seepärast olid füüsikud teatud tuumareaktsioonide puhul äärmises segaduses, kui nad pärast kõikide osakeste kokkulugemist avastasid, et võrrandi ühel poolel on midagi puudu.
Sarnaselt raamatupidajaga, kes täidab audiitori hirmus kiiruga sularahakassat, olid füüsikud sunnitud välja mõtlema uue osakese. Ja et lahknevust põhjendada, pidi see osake olema iseäranis kummaline – massi ja laenguta ning nii fantastiliselt läbitungiv, et suudab minna ilma mingi tülinata läbi miljardeid kilomeetreid paksu pliiseina.
Sellele tundmatule tegelasele pandi nimeks neutriino – „neutron” pluss „bambino”. Tundus, et nii tabamatu osakese avastamine on lootusetu, kuid tänu kangelaslikele saavutustele aparatuuri ehituses püüdsid füüsikud 1956. aastal esimesed eksemplarid siiski kinni. Ühtlasi oli see ka teoreetikute triumf, kes said kinnitust oma ebatõenäolisena tundunud võrranditele. Maailm tervikuna ei teadnud sellest midagi ega hoolinudki, kuid viimsepäeva kell oli tiksuma pandud.
3. KÜLANÕUKOGU
Tarna kohalik sidevõrk ei olnud kunagi rohkem kui üheksakümne viie protsendi ulatuses töökorras, kuid teisalt ei olnud see näitaja ka kunagi alla kaheksakümne viie. Nagu enamiku Thalassa seadmetest, olid ka sidesüsteemi konstrueerinud ammu surnud geeniused, nii et katastroofiliste rikete esinemine oli peaaegu võimatu. Isegi kui mitu komponenti korraga üles ütlesid, toimis süsteem piisavalt hästi edasi, kuni kellegi kannatus lõpuks katkes ja ta need ära parandas.
Insenerid nimetasid seda „elegantseks allakäiguks” ja see fraas kirjeldas mõnede küünikute sõnul päris täpselt lassalikku elustiili.
Keskarvuti andmetel oli sidevõrk oma tavalise üheksakümne protsendilise toimivuse piirimail, kuid meer Waldron oleks rõõmuga leppinud ka vähemaga. Viimase poole tunni sees olid talle helistanud peaaegu kõik külaelanikud ning nõukogusaalis sagis ringi vähemalt viiskümmend täiskasvanut ja last, mida oli rohkem, kui ruum lahedalt mahutada suutis, istumisest rääkimata. Tavalise koosoleku puhul oli kvoorumiks kaksteist ja vahel nõudis isegi sellise arvu inimeste korraga ühte kohta saamine lausa karme meetmeid. Tarna viiesaja kuuekümnest elanikust ülejäänud eelistasid koosolekuid jälgida – ja ka hääletada, kui nad olid asjast piisavalt huvitatud – oma mugavatest kodudest.
Kaks kõnet olid tulnud ka provintsi kubernerilt, üks presidendi kantseleist ja üks Põhjasaare uudistetoimetusest ning kõik nad olid esitanud ühe ja sama tarbetu palve. Ja nad kõik olid saanud ühesuguse lühikese vastuse: muidugi teatame, kui midagi juhtub… ja täname teid huvi tundmast.
Meer Waldron ei sallinud põnevust ja tema keskmiselt edukas karjäär kohaliku haldurina põhineski selle vältimisel. Mõnikord sellest muidugi ei pääsenud. Tema veto poleks kõrvale juhtinud üheksanda aasta orkaani, mis oli kuni tänaseni olnud sajandi kõige tähelepanuväärsem sündmus. „Olge tasa!” hüüdis ta. „Reena, jäta need merekarbid rahule, keegi nägi nende sättimisega palju vaeva! Sul on nagunii magamamineku aeg käes! Billy, tule laua pealt maha! Kohe!”
Imekspandav kiirus, millega kord taastati, näitas, et ometi kord tahtsid külaelanikud kuulda, mida meeril öelda oli. Ta vajutas oma nõudlikult piiksuva randmetelefoni kinni ja suunas kõned sõnumikeskusesse.
„Ausalt öeldes ei tea ma midagi enamat kui teiegi ja tõenäoliselt ei saa me uut informatsiooni veel mitu tundi. Aga see oli kindlasti mingit liiki kosmoselaev, mis oli meist üle lendamise hetkeks äsja uuesti atmosfääri sisenenud – tegelikult peaksin vist ütlema lihtsalt sisenenud. Kuna Thalassal pole laeval mujale minna, pöördub ta varem või hiljem Kolmsaartele tagasi. Planeedile tiiru peale tegemiseks kulub tunde.”
„Kas sellega püütakse raadio teel ühendust saada?” küsis keegi.
„Jah, aga seni pole see õnnestunud.”
„Äkki me ei peakski proovima?” tähendas üks ärritunud hääl.
Kokkutulnud vaikisid hetkeks, seejärel lasi nõunik Simmons, meer Waldroni pidev peavalu, kuuldavale põlgliku turtsatuse.
„See on naeruväärne. Mida me ka ei teeks, nad leiavad meid kümne minutiga. Tõenäoliselt teavad nad juba niigi täpselt, kus me asume.”
„Nõustun täielikult nõunikuga,” ütles meer Waldron, tundes sellest ebatavalisest võimalusest rõõmu. „Ükskõik millisest kolooniast pärit laeval on kindlasti Thalassa kaardid. Need võivad olla tuhat aastat vanad, kuid Esimene Maandumispaik on seal ära märgitud.”
„Aga oletame, ainult oletame, et need on tulnukad.”
Meer ohkas. Ta oli arvanud, et see tees suri juba puhtast kurnatusest välja sajandeid tagasi. „Tulnukaid pole olemas,” ütles ta kindlalt. „Vähemalt mitte nii arukaid, kes tegeleksid kosmoselendudega. Muidugi ei saa me olla kunagi sada protsenti kindlad, aga Maa otsis neid kõikmõeldavate aparaatidega tuhat aastat.”
„On veel üks võimalus,” lausus Mirissa, kes seisis Branti ja Kumariga saali tagumises otsas. Kõigi pead pöördusid tema poole ja paistis, et Brant on kergelt häiritud. Hoolimata armastusest Mirissa vastu oli hetki, kus ta soovis, et naine ei oleks nii hästi informeeritud ega kuuluks perekonda, mis oli vastutanud Arhiivide eest juba viis põlvkonda.
„Mis see oleks, kullake?”
Nüüd oli Mirissa kord end häirituna tunda, kuigi ta varjas oma ärritust hästi. Talle ei meeldinud, kui temaga käitus üleolevalt keegi, kes polnud tegelikult kuigi tark, küll aga kaval, või salakaval oleks vist õigem sõna. Asjaolu, et meer Waldron Brantile alati silmi tegi, ei häirinud Mirissat kübetki. Pigem lõbustas see teda ja ta tundis vanema naise vastu isegi teatud sümpaatiat. „Võib-olla on see üks neist robotitega seemiklaevadest, selline, mis tõi meie esivanemate geenikoodi Thalassale.”
„Nüüd siis veel, nii hilja?”
„Miks mitte? Esimesed seemikud saavutasid ainult mõne protsendi valguse kiirusest. Maal täiustati neid hetkeni, mil see planeet hävis. Kuna hilisemad mudelid olid peaaegu kümme korda kiiremad, said nad varasemad umbes sajandiga kätte. Paljud aeglasemad on ilmselt siiani teel. Oled sa minuga nõus, Brant?”
Mirissa hoolitses alati Branti arutellu kaasamise eest ja lasi tal, kui vähegi võimalik, arvata, et tema oligi selle algatanud. Mirissa oli Branti alaväärsustundest väga hästi teadlik ega tahtnud seda suurendada. Vahetevahel oli üsna üksildane olla Tarna targim inimene. Kuigi ta suhtles poole tosina vaimselt võrdse inimesega Kolmsaartelt, kohtus ta nendega näost näkku harva, mida ei suutnud aastatuhandete möödumisest hoolimata asendada ükski sidetehnoloogia.
„See on huvitav mõte,” tähendas Brant. „Sul võib õigus olla.”
Kuigi ajalugu polnud Brant Falconeri tugevaim külg, teadis ta tehnikainimesena, milline keerukate sündmuste jada oli viinud Thalassa koloniseerimiseni. „Ja mida me peaksime tegema,” küsis ta, „kui see ongi järjekordne seemiklaev, mis püüab meid uuesti koloniseerida? Ütleme, et tänan väga, aga praegu mitte?”
Kostsid üksikud närvilised naerupahvakud ja seejärel märkis nõunik Simmons mõtlikult: „Ma olen kindel, et me saaksime seemiklaevast jagu, kui vaja. Aga kas laeva robotid pole piisavalt intelligentsed, et programm tühistada, kui nad näevad, et töö on juba tehtud?”
„Võimalik. Aga nad võivad ka uskuda, et saavad ise paremini hakkama. Igatahes on meil tegemist robotitega, olgu laev Maalt pärit relikt või uuem mudel mõnest kolooniast.”
Täpsemaid selgitusi polnud vaja; igaüks teadis niigi, kui ulmeliselt keeruline ja kulukas oli tähtedevaheline mehitatud lend. Kuigi tehniliselt võimalik, oli see täiesti mõttetu. Robotid tegid töö ära tuhat korda odavamalt.
„Olgu robot või relikt – mida me ette võtame?” nõudis üks külaelanikest.
„Võib-olla polegi see meie mure,” ütles meer. „Kõik paistavad eeldavat, et see suundub Esimesele Maandumispaigale, aga miks ta peaks? Lõppude lõpuks on Põhjasaar palju tõenäolisem…” Meer oli varemgi eksinud, kuid kunagi varem polnud selle tõestamine käinud nii kähku. Sel korral polnud Tarna kohal taevas paisuv heli ionosfäärist kostev kauge kõuekõmin, vaid madalal ja kiiresti lendava reaktiivmootori läbilõikav vilin. Kõik tormasid ennenägematu rutuga nõukogusaalist välja, ent ainult esimestel õnnestus näha tähti varjutavat tömbininalist deltatiiba, mis suundus otsusekindlalt kohta, mida peeti siiani pühaks kui viimast ühenduslüli Maaga.
Meer Waldron jäi hetkeks seisma, et keskusele ette kanda, ning ühines siis väljas ringi sagivate inimestega.
„Brant, sina jõuad sinna esimesena. Võta õhusõiduk.”
Tarna juhtiv mehaanikainsener pilgutas silmi. See oli esimene kord, kus ta sai meerilt nii otsese käsu. Siis ta kohmetus.
„Paar päeva tagasi lendas kookospähkel läbi tiiva. Mul pole selle kalapüüniste jandi pärast olnud aega seda parandada. Pealegi pole sel öiseks lennuks vajalikku varustust.”
Meer heitis talle pika raske pilgu.
„Loodetavasti minu auto ikka töötab,” ütles ta sarkastiliselt.
„Muidugi,” vastas Brant solvunud häälel. „Tangitud ja sõiduks valmis.” Meeri auto sõitis üldse harva, kuna Tarna ühest otsast teise oli võimalik kõndida kahekümne minutiga ja kõik kohalikud sõidud toidu ja muu varustuse transpordiks tehti väikeste liivarolleritega. Seitsmekümne ametliku teenistusaasta jooksul oli auto läbisõiduks kogunenud vähem kui sada tuhat kilomeetrit ja õnnetuste vältimise korral pidi see veel vähemalt sajandi vapralt vastu pidama.
Lassalased olid rõõmsalt katsetanud enamike pahedega, kuid planeeritud iganemine ja varjamatu tarbimine nende hulka ei kuulunud. Mitte keegi poleks arvanud, et oma ajaloo kõige tähelepanuväärsemat teekonda alustav sõiduk on vanem kui ükskõik milline tema reisija.
4. HÄIREKELL
Maale löödava hingekella esimesi lööke ei kuulnud keegi – isegi mitte teadlased, kes olid teinud saatusliku avastuse kaugel maapõues, ühes Colorado mahajäetud kullakaevanduses.
See oli julge eksperiment, mis enne kahekümnenda sajandi keskpaika poleks olnud mõeldavgi. Kui neutriino oli kord avastatud, saadi kiiresti aru, et inimkond oli avanud uue akna universumisse. Midagi, mis oli nii läbitungiv, et suutis minna läbi planeedi sama lihtsalt kui valgus läbi klaasi, sai kasutada päikeste tuumade uurimiseks.
Iseäranis just Päikese tuuma uurimiseks. Astronoomid olid kindlad, et mõistavad päikesekollet toitvaid reaktsioone, millest lõppkokkuvõttes sõltus ju kogu elu Maal. Päikesetuuma tohutu rõhu ja temperatuuri juures muundati vesinik mitmete reaktsioonide tagajärjel heeliumiks, mille käigus vabanes tohutul hulgal energiat. Ja juhusliku kõrvalproduktina neutriinod.
Kohates teel triljoneid tonne ainet, mis polnud suuremaks takistuseks kui suitsuvine, lahkusid neutriinod valguskiirusel oma sünnipaigast. Vaid kaks sekundit hiljem pääsesid nad kosmosesse ja levisid mööda universumit laiali. Kohanuks nad kui tahes palju tähti ja planeete, oleks enamus neist suutnud ikkagi vältida kinnipüüdmist „tahke” aine mittemateriaalse viirastuse poolt, kuid aeg sai otsa. Kaheksa minutit pärast Päikeselt lahkumist pühkis üks imetilluke osa neutriinode voost läbi Maa ja veel väiksema osa sellest püüdsid kinni teadlased Colorados. Nad olid peitnud oma aparaadid rohkem kui kilomeetri sügavusele maa alla, et sõeluda välja kõik väiksema läbitungivusega kiirgused ning püüda lõksu haruldane ja tõeline Päikese tuuma saadik. Nad lootsid, et neutriinosid loendades saavad nad uurida tingimusi kohas, mis oli, nagu iga filosoof oleks suutnud kergesti tõestada, seadnud tõkked inimteadmistele ja vaatlustele.
Eksperiment läks korda – Päikeselt pärit neutriinod avastati. Aga neid oli liiga vähe. Neid oleks pidanud olema kolm või neli korda rohkem, kui massiivsed aparaadid olid suutnud kinni püüda.
Oli selge, et midagi on viltu, ja 1970ndatel paisus päikeseneutriinode probleem tohutuks teaduslikuks skandaaliks. Aparaate kontrolliti üha uuesti ja uuesti, teooria vaadati veel kord läbi ja eksperimenti korrati ikka samade nõutuks tegevate tulemustega.
Kahekümnenda sajandi lõpus olid astrofüüsikud sunnitud tunnistama rahutukstegevat tõde, kuigi selle täit tähendust ei adunud veel keegi.
Teoorial ega aparaatidel polnud viga midagi. Probleem peitus Päikeses. Rahvusvahelise Astronoomiaühenduse ajaloo esimene salajane kohtumine toimus 2008. aastal Aspenis, Colorados, mitte kaugel kohast, kus viidi läbi esimene eksperiment, mida nüüdseks oli korratud juba tosinas riigis. Nädal hiljem oli kõikide riikide valitsustel käes IAU eribülletään nr 55/08, mis kandis meelega valitud tagasihoidlikku pealkirja „Mõned tähelepanekud Päikesel toimuvate reaktsioonide kohta”.
Võiks arvata, et sedamööda, kuidas uudis vähehaaval lekkis, tekitas teade maailmalõpust teatavat paanikat. Tegelikult oli üldsuse reaktsiooniks hillitsetud vaikimine, seejärel õlakehitus ning oma tavaliste, igapäevaste toimetuste jätkamine.
Vaid vähesed valitsused vaatasid kaugemale ühest valitsemisperioodist ja vähesed inimesed mõtlesid kaugemale oma lastelastest. Ja pealegi võisid ju astronoomid eksida… Isegi kui inimkonnale oli surmaotsus langetatud, polnud selle täideviimise kuupäev kindel. Päike ei plahvata ju veel vähemalt tuhat aastat ja kes valaks pisaraid neljakümnenda põlvkonna pärast?