Siim Veskimees
Tõenäoliselt maailma kuulsaim ulmekirjanik sündis 16. detsembril 1917. aastal Mineheadis Somerseti maakonnas Inglismaal. Nii on seda refereeritud ka tema eesti keeles ilmunud raamatute ees- või järelsõnades, paraku aga tuleb nüüd esimest korda siia lisada ka tema surmadaatum – suurmeister suri 19. märtsil 2008. aastal oma kodus Colombos Sri Lankal, kus ta elas suurema osa oma elust (alates aastast 1956).
Autorilt on eesti keeles seni ilmunud kuus romaani (seitse, kui järjejutuna Eesti Raadios ette loetud „Kuutolmuvaring”, „A Fall of Moondust”, 1961, kaasa lugeda) ja suurel hulgal jutte. Parim eesti keeles seni ilmunud ülevaade tema elust ja loomingust on 1999 aastal kirjastuse Elmatar vahendusel avaldatud raamatu „Lapsepõlve lõpp” järelsõnas Jüri Kallase sulest, ja see annab ühtlasi võimaluse siinkohal autori loomingut mitte üles lugeda, seda enam, et kogu see info on loendamatutelt internetisaitidelt kergesti leitav. Ta on avaldanud üle 80 raamatu, kummatigi on kogu tema loomingut väga raske kokku lugeda, sest paljudest oma juttudest avaldas ta elu jooksul mitmeid kergelt erinevaid töötlusi.
Niisamuti ei ole mõtet üles lugeda kõiki auhindu ja auameteid, mida ta elu jooksul saanud või pidanud on. Briti kuningakoda lõi ta rüütliks aastal 1998 ja Sri Lanka omistas talle riigi kõrgeima autasu Sri Lankabhimanya aastal 2005. Ta oli ka näiteks Briti Astronautika Akadeemia ja Kuningliku Astronoomia Seltsi liige. Briti Planeetidevahelise Ühingu, mille esimees ta oli, asutas ta aga ise aastal 1947 koos mõnede mõttekaaslastega, ning ainus väga tuntud inimene, kes sinna teatud kurioosumina kuulus, oli George Bernhard Shaw.
Enne Teist maailmasõda ei saanud Clarke endale ülikooliharidust lubada, Teise maailmasõja ajal teenis ta RAF-i ohvitserina põhiliselt radarite katsetuste alal. Meenutame, et radar oli siis täiesti uus asi ja näiteks pimemaandumissüsteemid, mille katsetel ta osales, said enam-vähem töökõlblikuks alles kümnendi lõpus (see ei ole antud ülevaate teema, aga töösse läksid need esmakordselt Berliini õhusilla juures 1948-49). Muide, tema ainus mitte-SF ilukirjandusteos „Glide Path” põhineb selle aja mälestustel.
Lõpetas ta Londoni Kings College’i matemaatika ja füüsika alal. Briti kraadisüsteem on väheke omapärane, nii et tuleks ettevaatlik olla spekulatsioonidega, oli see nüüd bakalaureuse või magistrikraad. Samuti ei vasta lõpetamine ’First Class Honors’ cum laude’le, aga midagi sinnapoole küll.
Tema kirjanduslik karjäär algas 1950-ndatel, suurima kuulsuse on talle aga kahtlemata toonud 1968. aastal koos Stanley Kubrickiga vändatud film „2001: A Space Odyssey” (mis võitis muide Oscari eriefektide eest). Huvitav on teada, et filmi peeti esimestel kuudel ebaõnnestumiseks, paraku aga on nüüdseks tegu ilmselt tuntuima ulmefilmiga läbi kogu ajaloo. Ja veel – Skylabi (1973-74) astronaudid avastasid, et kuigi orbitaaljaamas valitses kaalutus, oli võimalik ringiratast mööda varustusekaste joosta. Kui nad seda filmisid ja Maale edastasid, siis taustamuusikaks oli loomulikult Richard Straussi „Also Sprach Zarathustra”.
Talle kõige rohkem tunnustust toonud idee on ilmselt kommunikatsioonisatelliitide väljapakkumine aastal 1945; esimene selline startis aastal 1963.
Väga raske on käesolevat raamatut nii autori enda loomingu kui maailma ulme taustal kuidagi paigutada, püüdes seda sissejuhatust lühida ja hoomatavana hoida ning samas mitte vaid eksalteeritud ülivõrretega piirduda. Sir Arthur C. Clarke’i kirjanduslik tähelend algas 1950-ndatel. 60-ndate teisest poolest alates tuli ta kirjanduslikku loomingusse väidetavalt pikem paus, sest ta töötas peamiselt filmi kallal ja muuhulgas kommenteeris CBS-is Apollo projekti. Samas, üks tema kuulsamaid teoseid „Kohtumine Ramaga” („Rendezvous with Rama”, e.k 1993) ilmus aastal 1973.
Tegelikult ilmus tal elu lõpuni iga natukese aja tagant raamat või jutt, mis kirjanduslukku oma jälje jättis, samas kui – olgem ausad – mõningaid tema esimesi jutte kõlbab lugeda vaid bibliograafilisest huvist ning näiteks koostöös Gentry Leega aastatel 1988–1993 sündinud nelja raamatut on väga raske õnnestumisteks pidada.
„Kauge Maa laulud” on kahtlemata üks neist, mis jälje on jätnud. Raamat paistab silma oma tohutu visiooni ja tehnilise läbimõelduse poolest. Ette heita võiks ainult ehk teatud kompaktsust – raamat saab otsa ja tegelased lahkuvad enne, kui asi väga seebiseks läheb. Ehk refereerides Stephen Baxterit – kui tundmatu autor tooks selle käsikirja täna toimetusse, saadaks toimetaja ta tagasi nõuandega, et päris hea lugu, aga mine ja kirjuta nüüd siia kolmsada lehekülge inimsuhteid juurde... Clarke seevastu, nagu öeldud, märgib loo inimliku poole üsna laia joonega maha, kummatigi on teoses nii palju nii suuri mõtteid, et lahti need ei lase ja autori maalitud pilt jääb kauaks kummitama.
Ja kindlasti tuleks selle raamatu lugemise juurde kuulata Mike Oldfieldi 1994. aastal ilmunud samanimelist plaati („The Song of Distant Earth”)!