„Oo jaa,” teatas doktor Phineas Welch, „ma oskan tagasi tuua suursuguste surnute hingi.”
Ta oli veidi vintis, muidu poleks ta seda ehk öelnud. Loomulikult oli täiesti normaalne iga-aastasel jõulupeol veidi vintis olla.
Scott Robertson, kooli noor inglise keele õppejõud, kohendas oma prille ning heitis pilgu paremale ja vasemale, et näha, kas keegi kuulis neid pealt. „Tõesti, doktor Welch.”
„Tõsiselt. Ja mitte lihtsalt hingi. Nende kehad toon ka tagasi.”
„Ma poleks arvanud, et see on võimalik,” sõnas Robertson nipsakalt.
„Miks mitte? Asi on lihtsalt temporaalses ülekandes.”
„Te peate silmas ajarändu? Aga see on ju täiesti, ee... erakorraline.”
„Siis mitte, kui tead, kuidas seda teha.”
„Ja kuidas siis, doktor Welch?”
„Arvate, et räägin teile?” küsis füüsik süngelt. Ta vaatas uut jooki otsides ebamääraselt ringi, ent ei leidnud ühtegi. „Olen päris mitu tagasi toonud,” jätkas ta siis, „Archimedese, Newtoni, Galileo. Vaesed mehed.”
„Neile ei meeldinud siin? Oleksin pakkunud, et nad satuvad meie tänapäeva teadusest vaimustusse,” arvas Robertson. See vestlus hakkas talle täitsa meeldima.
„Jaa, nad sattusid. Muidugi sattusid. Eriti Archimedes. Arvasin, et ta läheb rõõmust hulluks, kui seda talle oma kiirkorras värskendatud kreeka keelega natuke selgitasin, aga ei...”
„Mis siis viltu oli?”
„Lihtsalt teistsugune kultuur. Nad ei suutnud meie eluviisiga ära harjuda. Tundsid kohutavat üksildust ja hirmu. Pidin nad tagasi saatma.”
„Sellest on küll kahju.”
„Jah. Suured, aga mitte paindlikud mõistused. Nad ei olnud mitmekülgsed. Nii et proovisin Shakespeare’iga.”
„Misasja?” karjatas Robertson. See oli ju otsapidi tema valdkonnast.
„Ärge karjuge, mu poiss,” manitses Welch. „See pole viisakas.”
„Kas te ütlesite, et tõite tagasi Shakespeare’i?”
„Tõin jah. Mul oli vaja kedagi, kellel oleks mitmekülgne mõistus. Kedagi, kes tunneb inimesi küllalt hästi, et elada nendega koos ka sajandeid eemal oma koduajast. See mees oli Shakespeare. Mul on ta autogramm. Mälestuseks, mõistate.”
„On teil see kaasas?” küsis Robertson suuril silmil.
„Siinsamas.” Welch tuhnis järjestikku oma vestitaskud läbi. „Näete, siin see ongi.”
Ta ulatas õppejõule õhukese papitüki. Selle ühel küljel seisis: „L. Klein & Sons, Rauakaupade hulgimüük.” Teisele küljele oli varesejalgadega kritseldatud: „Willm Shaksper.”
Pöörane aimdus täitis Robertsoni. „Milline ta välja nägi?”
„Mitte selline nagu piltidel. Kiilakas ja inetute vuntsidega. Rääkis raskepärase iiri aktsendiga. Andsin loomulikult oma parima, et talle meie ajas meeldiks. Rääkisin talle, kui kõrgelt me tema näidendeid hindame ja kuidas me neid ikka veel lavale toome. Ütlesin talle lausa, et meie arvates on need parimad inglise ja koguni ehk mis tahes keeles ilmunud kirjandusteosed.”
„Väga hea,” sõnas Robertson hingetult.
„Rääkisin talle, et inimesed on tema näidendite kohta köidete viisi kommentaare kirjutanud. Loomulikult tahtis ta mõnda neist näha ja ma siis tõin talle raamatukogust ühe.”
„Ja mis ta arvas?”
„Oh, ta oli vaimustunud. Tal oli muidugi raskusi tänapäeva idioomidest ja pärast 1600ndat aastat toimunud sündmuste viidetest aru saamisega, aga ma aitasin teda. Vaene mees. Arvan, et ta ei oleks eluski sellist põhjalikku käsitlust oodanud. Muudkui korrutas: „Taiwas awita! Mis kõiksugu tähendamist sõnadest wiie saja aastaga wälja roogitseda saab? Näikse, et niisama saab niiskest kaltsust uputuse wälja kutsuda!”
„Ta ei ütleks nii.”
„Miks mitte? Ta kirjutas oma näidendid nii kiiresti, kui vähegi jõudis. Ütles, et pidi, sest tähtajad olid taga. „Hamleti” kirjutas vähem kui kuue kuuga. Süžee oli vana, tema ainult poleeris seda pisut.”
„Teleskoobipeeglit poleeritakse,” nähvas inglise keele õppejõud vihaselt.
Füüsik ei teinud tast väljagi, vaid tuvastas mõne jala kaugusel baariletil ühe puutumata kokteili ja nihkus sinnapoole. „Rääkisin meie surematule bardile, et meil on kolledžis koguni Shakespeare’i kursused.”
„Millest üks on minu kursus.”
„Tean. Panin ta ise teie õhtusele edasijõudnute kursusele kirja. Keegi pole kunagi tulevaste põlvede arvamuse üle nii elevil olnud, kui vaene Bill oli. Ta nägi kursusel kõvasti vaeva.”
„Sa registreerisid William Shakespeare’i minu kursusele?” kogeles Robertson. Isegi alkoholist kantud kujutelmana vapustas see mõte teda hingepõhjani. Ja kas see ikka oli alkoholist kantud kujutelm? Talle hakkas meenuma üks kiilakas tüüp, kes kentsakalt kõneles...
„Muidugi mitte tema õige nimega,” ütles doktor Welch. „Aga nimi pole tähtis. See oli viga, muud midagi. Suur viga. Vaene mees.” Ta oli kokteili nüüd kätte saanud ja raputas seda põrnitsedes pead.
„Miks see viga oli? Mis juhtus?”
„Pidin ta tagasi 1600. aastasse saatma,” nähvas Welch tigedalt. „Kui suurt alandust üks mees teie meelest taluda suudab?”
„Mis alandusest te räägite?”
Doktor Welch kummutas kokteili põhjani. „Sa rumal inimeseloom, sa kukutasid ta läbi.”