Kolm poissi jõudsid Amyle järele just siis, kui ta lintideni jõudis. „Barone-Stein,” hüüdis üks poistest. Tüdruk ei tundnud neist kedagi, kuid poisid ilmselgelt teadsid, kes tema on.
„Me tahame joosta,” ütles poistest väikseim, küllalt vaikselt, et möödakäijad teda ei kuuleks. „Sa võid juhtida ja koha valida.”
„Lepitud,” ütles Amy kiiresti. „C-254, Riverdale’i kohaliku tee ristmik.”
Poisid kortsutasid kulmu. Ehk olid nad pikemat jooksu lootnud. Nad näisid noorukestena, kõige suurem ei saanud olla vanem kui üksteist. Amy kummardus ja keeras püksisääred veidi üles. Ta võib nad kõik enne väljapakutud sihtkohta kannult raputada. Neist möödus veel inimesi, kes astusid lähimale ribale. Hallid liikuvad lindid sirutusid tüdruku mõlemal küljel kaugusse, transportides sõitjaid läbi linna. Amyle kõige lähemal olev riba liikus pisut kiiremini kui kolm kilomeetrit tunnis; selle reisijateks olid hetkel peamiselt vanemad inimesed või siis väikesed lapsed, kes harjutasid tantsusamme, kui selleks ruumi jagus. Selle kõrval oleva riba kiirus oli üle viie kilomeetri tunnis ning kaugel, kõige kiiremal ribal seisvad reisijad sulasid silme ees värviliseks häguks. Kõik ribad olid inimesi täis, kuid õhtuse tipptunnini oli veel paar tundi aega. Poisid olid talle väljakutse esitanud vähem rahvarohkel ajal, mis tähendas, et nad polnud endas ülearu kindlad – nad ei söandanud riskida ja joosta läbi tiheda reisijatesumma.
„Läki,” ütles Amy. Ta astus lindile ja poisid asetusid tema taha. Eespool läksid inimesed üle kiiremale ribale, liikudes tasapisi kõige kiirema poole, mis kulges kohaliku tee platvormi kõrval. Amy ümber vilkusid katkematult neoonreklaamid, pakkudes rõivaid, viimaseid raamatfilme, eksootilisi jooke ja järjekordset hüperlainedraamat välisilmlase seiklustest Maal. Tema kohal helendasid valgusjooned ja eredad nooled, mis juhatasid linna miljoneile elanikele teed: SIITKAUDU JERSEY SEKTSIOONIDESSE; JÄRGIGE NOOLI LONG ISLANDILE.
Müra ei lakanud hetkekski. Häältekõma tõusis ja vaibus ta ümber, samas kui jalge all olev riba pehmelt sumises; ning ebamääraselt eristus sellest kohaliku tee undamine.
Amy kõndis lindil edasi, sööstis mööda pundist inimestest ja astus naaberribale kergelt põlvi nõtkutades, et kiirendusega kohaneda. Ta ei vaadanud tagasi, teades, et poisid on kannul. Ta hingas sisse, astus kiiresti järgmisele ribale, jooksis seda mööda eesseisvate reisijateni ja hüppas neljandale ribale. Ta tegi pöörde, hüppas uuesti kolmandale ribale ja siis ületas kiiresti kolm riba järjest.
Lindil jooksmine sarnanes üsnagi tantsimisele. Ta hoidis rütmi, kui hüppas paremale, toetus tuulele ja kargas siis vasakule, aeglasemale ribale. Amy irvitas, kui üks mees teda vaadates pead raputas. Temale enamike reisijate ettevaatlik stiil ei sobinud. Nad ehmusid tagasi vabadusest, mida hallid lindid pakkusid, rahuldudes kanaldatud inimvoolu osaks olemisega. Nad ei osanud kuulata lintide muusikat ja laulu, mida need Amyle laulsid.
Amy heitis pilgu selja taha, ta oli ühe poisi juba maha raputanud. Liikudes riba vasakusse serva, tegi ta petteliigutuse ja hüppas paremale, tõugates kõrvale ehmunud naise ning liikudes ribasid mööda edasi, kuni jõudis kõige kiiremale.
Amy hoidis kätt tuule kaitseks ees; see lindiosa nagu kohalik teegi liikus peaaegu 38 kilomeetrit tunnis. Kohalik tee oli pidevalt liikuv platvorm, kus olid postid, millest sai peale minnes kinni haarata, ja ühtlaste vahemaade taga läbipaistvad ekraanid, et reisijaid tuule eest kaitsta. Amy haaras postist ja hiivas end platvormile. Seal jagus just niipalju ruumi, et ta sai end seisvate reisijate vahelt läbi pressida. Kaks allesjäänud poissi järgnesid talle platvormile ning üks naine pomises midagi pahaselt, kui Amy temast mööda nügis platvormi teisele küljele.
Ta hüppas alla ribale, mis liikus samuti kohaliku tee kiirusega, hiivas end uuesti platvormile ja hüppas jälle tagasi ribale. Üks poiss oli ikka veel koos temaga, paar sammu tagapool. Tema kaaslane oli jäänud hetkeks kõhklema – ta polnud arvanud, et Amy nii ruttu ribale tagasi hüppab. Iga vähegi hea lindijooksja oleks selle ära tabanud – ükski hea lindijooksja ei jää kohalikule ega ekspressteele kauaks. Ta liikus aeglasemale ribale, loendas endamisi numbreid, hüppas tagasi kiiremale, loendas uuesti, siis haaras kohaliku tee platvormipostist, surus end inimeste vahelt läbi teisele poole ja maandus allpool oleval ribal, selg vastu tuult, jalad harkis. Tavaliselt ta ei teinud selliseid asju keset jooksu, kuid seekord ei pidanud vastu soovile oma oskustega veidi uhkeldada.
Ta maandus umbes meetri kaugusele kurjustavast mehest. „Hullud jõnglased!” kisendas too. „Peaksin teist teatama...” Amy pööras end tuulde ja astus vasakul asuvale ribale, hoides kiiruse kahanedes tasakaalu, ning pahandav mees tuiskas kiiremal ribal temast mööda. Amy vaatas tagasi. Kolmandat poissi polnud inimjões kusagil näha.
„Liiga lihtne,” mõtles Amy. Ta oli nad kõik maha raputanud, isegi enne Concoursi sektorisse viivat hargnemist. Ta läheb lõpp-punkti kohale, et poisid, kui nad sinna jõuavad, saaksid soovi korral uue väljakutse esitada. Ta kahtles küll, kas nad seda teevad, ning tal jääb pärast parasjagu aega, et koju jõuda.
Poisid oleksid pidanud paremini teadma. Nad polnud piisavalt head jooksjad, et Amy Barone-Steiniga sammu pidada. Ta oli kahetunnisel jooksul Brooklyni teise otsa maha raputanud Kiyoshi Harrise, kes oli linna üks parimaid lindijooksjaid, ja jõudnud ainsana Queensi, saades lahti Bradley Ohaer’i kambast. Amy naeratas, kui talle meenus, kui vihane oli Bradley, kaotades tüdrukule. Lindijooksjate seas ei olnud palju tüdrukuid ja Amy oli selles mängus neist kõigist üle. Ta oli parim naissoost lindijooksja New Yorgis ja võib-olla kogu maailmas.
Jah, ütles ta endale, kui läks üle ribade ekspresstee hargnemispunkti poole. Ta oli lihtsalt parim.
Amy kodu jäi Kingsbridge’i sektsiooni. Tema võidurõõm oli hääbunud ajaks, mil ta jõudis liftiplokini, kust tema tasandile pääses; ta ei kippunud kojuminekuga kiirustama. Inimsumm liikus tänaval kõrgete metallseinte vahel, mis ümbritsesid osa linna miljoneist elanikest. Kõik Maa linnad sarnanesid New Yorgile, kus inimesed olid kaevunud maa alla ja ehitanud endi ümber müürid. Nad tundsid end linnades ohutult, kaitstuna avamaa tühjuse eest.
Amy trügis liftini. Seal olid pulmalised, peigmees tumeda voltidega mantli ja pükstega, pruut lühikeses valges kleidis, käed ümber taaskasutatud paberist tehtud lillebuketi. Neid ümbritsevad inimesed hoidsid käes pudeleid ja normipakke, mis ilmselgelt olid mõeldud pulmapeo jaoks. Paar naeratas Amyle, ta pomises neile oma õnnitlused, kui lift tema korrusel peatus.
Amy sööstis läbi saali, kuni jõudis suurte kahepoolsete usteni, millel hõõguvad tähed teatasid ISIKLIK – NAISED. Kirja all oli väiksemalt: SEKTSIOONID 2H–2N, seal oli ka number, kuhu helistada, kui kellelgi oleks võti kadunud. Amy tegi taskuluku lahti, tõmbas välja õhukese alumiiniumriba ja libistas selle pilusse.
Uks avanes. Meeldivalt roosades toonides eesruumis oli mitu naist, kes jutlesid omavahel, seintel rippuvate peeglite ees juukseid kammides ja näole meiki pihustades. Nad ei tervitanud Amyt, seega ei öelnud ka tüdruk neile midagi. Amy isa, nagu enamik mehi, leidis olevat ebasobiva, et naised sellises kohas omavahel sundimatult juttu ajasid. Ükski mees ei pöördunud isiklikus teiste meeste poole; isegi kellegi poole vaatamist peeti äärmiselt jämedaks. Mehed ei lobisenud kunagi isikliku eesruumis, kuid naiste omaski polnud kõik nii vabameelne, nagu isa arvas. Naised ei rääkinud kunagi nendega, kes ilmselgelt privaatsust eelistasid, ega teretanud uut sektsioonielanikku enne, kui olid teda pisut rohkem tundma õppinud.
Amy seisis peegli ees ja silus pisut oma lühikesi tumedaid lokke, siis sisenes ühisesse tualettruumi. Ühe seina ääres oli pikk rivi tualetipotte, eraldatud õhukeste vaheseintega, kuid usteta, nende vastas, ruumi teises otsas oli rida kraanikausse.
Noor naine põlvitas ühe poti kõrval, kus väike laps treeningpotil istus. Amy ei saanud jätta tähele panemata, et see oli poiss. See oli lubatud, kuni poisid said neljaseks ja olid küllalt suured, et minna meeste isiklikku üksi või koos isaga, kogemus, mis pidi esimesel korral küllaltki traumeeriv olema. Amy kujutles, kuidas see võis tunduda esimest korda poisile, kui ta pidi lahkuma ema soojema õhkkonnaga isiklikust meeste omasse, kus isegi kellegi poole pilgu heitmine oli tabu. Mõned arvasid, et see komme oli tulnud vajadusest säilitada pisut privaatsust rahvahulgas, kuid psühholoogid väitsid, et tabu tekkis meeste vajadusest end emast lahti rebida. Polnud siis ime, et mehed käitusid isiklikus sel moel. Teistmoodi käitudes nad mitte ainult ei rikkunuks üksteise privaatsust, vaid näidanuks välja ka sobimatut tagasilangust lapsepõlve.
Amy hoidis silmad maas, möödudes latrites viibivaist naistest ja tüdrukutest, kuni jõudis duširidadeni. Kaks naist sisenesid tagapool asuvaisse privaatsetesse dušikabiinidesse. Amy ema sai privaatkabiini õiguse paari aasta eest – privileeg, mille ta abikaasa oli neile mõlemale ametikoha kõrgendusega välja teeninud, kuid Amyl polnud luba seda kasutada. Mõned vanemad võisid taolise loa anda, kuid tema omad olid rangemad; nad ei tahtnud, et nende tütar harjuks liigselt privileegidega, mida ta polnud ise enesele välja teeninud.
Amy kavatses kohe duši all ära käia ja panna rõivad pesusahtlisse puhastamiseks – isiklikus on pärast õhtusööki rahvast rohkem. Amy ohkas, see polnud ainus põhjus, miks ta viivitas. Ema on nüüdseks teate Liangilt kätte saanud. Amy kartis kojuminekut ja jutuajamist emaga.
Neli naist väljus korterist, kui Amy sellele lähenes. Ta teretas neid masinlikult, naised noogutasid ja küsisid, kas tal läheb koolis hästi. Need olid Amy ema intellektuaalsed sõbrannad, kes arutlesid sotsioloogia üle ja lahendasid omavahel linna poliitilisi probleeme, enne kui asusid tavapärasemate teemade juurde, nagu nipid elatusrahakvoodiga toimetulekuks ja lastekasvatusalased nõuanded.
Amy ema astus tagasi, kui tüdruk sisenes ja uks sulgus. Amy oli jõudnud elutoa keskele, enne kui ema suu lahti tegi. „Kallis, kuhu sa lähed?”
„Mm, oma tuppa.”
„Võta parem istet, me peame rääkima.”
Amy läks ühe tooli juurde ja istus. Elutuba oli üle viie meetri pikk, seal oli kaks tooli, väike sohva ja kunstnahaga kaetud otoman. Korteris oli veel kaks tuba, ning ta vanemad said oma magamistoas isegi kraanikaussi kasutada, tänu oma positsioonile riigiteenistuses. Neil mõlemal oli nii mõndagi kaotada, mis tähendas, et ta sai oma ebaõnnestumiste eest veel rohkem sarjata. „Sul võttis koju jõudmine kauem aega, kui tavaliselt,” sõnas ema Amy vastas sohval istet võttes.
„Ma käisin duši all. Oh, kas me ei peaks õhtusöögiks valmistuma? Isa on tõenäoliselt iga minut koju jõudmas.”
„Ta ütles mulle, et tuleb hiljem, seega me ei söö täna kvartali köögis.”
Amy hammustas huulde, tundes esimest korda kahju, et nende pere tohtis neli korda nädalas oma korteris einestada. Kvartali köögis pikkade laudade taga, keset kõiki sööjaid, poleks vanemad teda hurjutada saanud.
„Igatahes,” jätkas ema, „ma usun, et sa eelistad rääkida minuga üksi, enne kui isa koju tuleb.”
„Aa,” Amy põrnitses sinist vaipa. „Millest?”
„Sa tead, millest. Ma sain sõnumi sinu juhendaja-nõustajalt, härra Liangilt. Ma tean, et ta ütles sulle, et räägib minuga.”
„Ah,” Amy püüdis panna häält muretult kõlama. „See.”
„Ta ütleb, et sul tulevad veerandi lõpuks halvad hinded.” Ema tumedad silmad ahenesid. „Kui need ei peaks peagi paranema, kutsub ta mu nõupidamisele ja see pole veel kõik.” Ema nõjatus diivani seljatoele. „Ta ütles veel, et sind on lintidel jooksmas nähtud.”
Amy ehmus. „Kes talle seda rääkis?”
„Oh Amy! Ma olen kindel, et tal on võimalusi selle välja uurimiseks. On see tõsi?”
„Ee.”
„Kas on? See on veel halvem kui su hinded. Kas sa tahad, et politseinikud su kinni võtaksid? Kas sa oled korrakski järele mõelnud, milliseid õnnetusi sa võid põhjustada, või et sa võid ise tõsiselt viga saada? Sa tead, mida su isa ütles, kui ta esimest korda sinu lindijooksmisest kuulis.”
Amy vaatas maha. See oli kaks aastat tagasi ja isa oli teda tunde noominud, kuid isal polnud aimugi Amy vahepealsest tegevusest. Ma olen parim, mõtles ta, iga jooksja linnas teab minust. Ta tahtis seda välja karjuda, ja panna ema seda saavutust tunnustama, kuid ei öelnud midagi.
„See on rumal ja ohtlik mäng, Amy. Igal aastal saab mitu poissi lintidel joostes surma ja sõitjad on samuti viga saanud. Sa oled nüüd teismeline, ma pidasin sind küpsemaks. Ma ei suuda uskuda, et...”
„Ma ei ole lintidel jooksnud,” ütles Amy, „tähendab, ma ei ole juba mõnda aega jooksnud.” Ainult mõni tund tagasi, lisas ta vaikselt endale ja see polnudki õige jooks, nii et ma päriselt ei valetagi. Ta tundis end pisut süüdlaslikult, talle ei meeldinud valetada.
„Ja sinu hinded...”
Amy haaras võimalusest siirduda lindijooksuga võrreldes vähemohtlikule teemale. „Ma tean, et need on alla läinud. Ma tean, et ma suudan paremini, aga mis mõtet sel on?”
„Kas sa ei taha, et sul hästi läheks? Sa olid oma koolis matemaatikas üks parimaid ja sinu reaalainete õpetaja kiitis sind alati...”
„Ja siis?” Amy ei suutnud end kauem talitseda. „Mis sellest kasu on? Milleks ma seda eladeski kasutada saan?”
„Sa pead häid tulemusi saama, et kolledži tasemele jõuda. Sinu isa staatus teeb sissesaamise sulle kergemaks, kuid sa ei pea seal kaua vastu, kui pole hästi valmistunud.”
„Ja edasi? Kui ma pole just geenius või peajagu üle igast poisist, suunatakse mind dietoloogiakursusele või õppima sotsiaalteadusi või laste psühholoogiat, et minust saaks ühel päeval hea ema, või õpetatakse mind lihtsalt arvutile programme tegema, kuni ma mehele lähen. Lõpuks ei tee ma ikkagi mitte midagi, nii et miks ma peaksin pingutama?”
„Mitte midagi?” Tema ema oliivikarva nägu oli rahulik, kuid ta hääl värises veidike. „Kas see, mida mina teen, sinu ja su isa eest hoolitsedes, ei ole midagi? Kas lapse kasvatamine ja meeldiva kodu loomine abikaasale ei ole midagi?”
„Ma ei ütle, et see pole midagi, aga kas see peab olema kõik? Kunagi sa tahtsid enamat – sa tead, et tahtsid. Sa... sa...” Ema vaatas talle üksisilmi otsa. Amy hüppas üles ja põgenes oma tuppa.
Ta lebas oma kitsal voodil ja jõllitas lae pehmet kuma. Ema oleks pidanud olema esimene, kes temast aru saab. Amy teadis, kuidas ema end kunagi tundis, kuid viimasel ajal näis ta olevat unustanud oma kunagised unistused.
Amy ema, Alysha Barone, oli mingil määral medievalist. Selles polnud midagi imelikku, paljud inimesed olid. Nad kogunesid, et rääkida vanadest tavadest ja ajaloolistest raamatfilmidest ning aegadest, kui Maa oli inimkonna ainus kodu. Nad heietasid nostalgiliselt iidsest ajast, kui inimesed elasid vabas õhus, mitte ei kügelenud linnades, kui Maa oli ainus maailm ja välisilmlasi polnud olemas.
Ükski neist muidugi ei saanud tegelikult linnast väljas elada, hingates filtreerimata, haigusi tekitavatest mikroorganismidest kubisevat õhku ja süües töötlemata, mulla sees kasvanud toitu – Amy judistas end sellele mõeldes. Parem oli jätta väljaspoolne robotitele, kes töötasid kaevandustes ja hoolitsesid saagi eest, et täita linna vajadusi. Parem oli elada samamoodi, nagu nad elasid, hoolimata probleemidest ja vältida välisilmlaste – nende maaelanike järglaste, kes kunagi olid asustanud uusi planeete – võõrikut eluviisi. Nad ei oleks saanudki muidugi välisilmlaste moodi elada. Miljardite elanikega maailmas ei saanud raisata ressursse eramajadele, avaratele aedadele ja väljakutele ning muule seesugusele. Alysha Barone, hoolimata oma medievalistlikest vaadetest, poleks suutnud linnast väljuda, välja arvatud reisides teise linna, turvaliselt, igast küljest kaitstuna.
Amy ema aga oli kinni hoidnud mõnest vanast kombest, mõne oma pisut ebakonventsionaalse sõbra toel. Alysha Barone jättis Ricardo Steiniga abielludes alles oma perekonnanime ja kui ta palus meest, et Amy saaks nende mõlema nimed, oli too nõustunud. Paar oli saanud loa esimese lapse saamiseks juba esimesel abieluaastal tänu geneetilise väärtuse skoorile, kuid Amy oli sündinud alles neli aastat hiljem. Nii Alysha kui ka Ricardo töötasid statistikutena New Yorgi Inimressursside osakonnas ning tundus mõttekas teha tööd enne lapse saamist, et saada ametikõrgendust, teenida rohkem privileege ja säästa rohkem elatusrahakvoodist. Nad ei pööranud tähelepanu vanemate ega sõprade nurinale, kes süüdistasid neid mõnevõrra antisotsiaalses käitumises.
Amy teadis seda lugu hästi, olles kuulnud enamikku sellest oma hukkamõistvalt vanaemalt Barone’ilt. Nood kaks olid tõusnud C-4 tasemele, enne kui Alysha rasedakski jäi, ja isegi siis olid nad veidral kombel aru pidanud, kumb neist peaks osakonna tööst loobuma. Vaid kõige antisotsiaalsemad paarid oleksid üritanud säilitada kaht nii ihaldusväärset positsiooni. Liiga palju oli klassifitseerimata inimesi, kellel polnud tööd, kes ajasid läbi elatusmiinimumiga, lootuseta edasi liikuda, lisaks need, kes saadeti tööle linna pärmitööstuse tasemetele, pärast seda, kui olid oma töö kaotanud robotitele. Kui Amy vanemad oleksid mõlemad osakonda jäänud, oleksid töökaaslased nende elu kibedaks teinud; ülemused oleksid ära lõiganud kõik edutamisvõimalused ja ehk leidnud võimalusi neid madalamale ametipostile tagandada. Pealegi pidi keegi Amy järele vaatama. Imikut ei saanud terveks päevaks sektsiooni lastehoidu jätta ja mõlemad vanaemad keeldusid toetamast antisotsiaalset käitumist, kui neile pakuti lapsehoidmist.
Niisiis oli Alysha tööst loobunud. Ta abikaasa oleks võinud ju tahta lapse eest hoolt kanda, kuid ei saanud teda imetada ja imetamine säästis toidukvooti. Mõni aasta pärast Amy sündi sai Ricardo ametikõrgendust ja nad kolisid Van Cortlandi sektori kahetoalisest praegusesse korterisse. Amy isa oli nüüd tasemel C-6, privaatse latriga meeste isiklikus, töötava kraanikausiga oma toas, suure kvoodiga lõbustusteks ja õigusega süüa neli korda nädalas kodus.
Ta vanemad olnuksid narrid, loobudes sellest kõigest. Alysha jaoks oleks olnud tulutu ihaldada positsiooni osakonnas – nad oleksid lõpuks kõigega riskinud.
Uks avanes ja ema tuli tuppa. Amy tõusis istuma. Tema väike voodi täitis suurema osa toast, seal ei olnud kuhugi mujale istuda ja Alysha tahtis ilmselt rääkida.
Ema seadis end voodile ja võttis Amyl õlgade ümbert kinni: „Ma tean, kuidas sa end tunned,” ütles ta.
Amy raputas pead. „Ei, sa ei tea.”
Ema embas teda tugevamini. „Ka mina tundsin ükskord nii, kuid ma ei leidnud, et saavutaksin midagi rohkem siis, kui ma üldse ei proovi. Sa peaksid õppima niipalju kui võimalik, Amy, mitte ainult selleks, et oskaksid oma lapsi koolitöödes aidata. Õppimine pakub sulle hiljem naudingut, see on midagi, mida sa endaga kaasas kannad ja mida keegi sinult võtta ei saa. Elu võib muutuda ja siis...”
„See ei muutu kunagi. Ma tahaksin... Vanasti oli parem elu.”
„Ei, ei olnud,” ütles ema. „See oli parem vaid väheste inimeste jaoks ja väga halb paljude jaoks. Mulle võib meeldida üht-teist medievalismi juures, kuid ma tean ka, kuidas inimesed kaua aega tagasi võitlesid, nälgisid ja kannatasid, ning linnad on paremad. Keegi ei ole näljas ja me võime laias laastus omi asju ajada, kartmata vägivalda, kuid see nõuab koostööd – muud moodi ei saaks me nii tihedalt koos elades hakkama. Me peame üksteisega läbi saama ja sageli tähendab see, et peame loobuma sellest, mida ise võiksime tahta, nii et igaühel oleks siiski midagi. Sellegipoolest...”
„Ma sain aru,” ütles Amy kibedalt. „Tsivism on hea. Linnad on inimkultuuri tippsaavutus.” Ta jäljendas rääkides oma ajalooõpetaja pompoosset stiili. „Ja kui ma ei mängi kaasa ega ole tänulik selle eest, mis mul on, olen lihtsalt patoloogiline antisotsiaalne individualist.”
Ema vaikis tükk aega ja sõnas siis: „Järjest rohkem roboteid võtavad linnas inimestelt töö ära. Rahvastik kasvab üha ja see tähendab, et lõpuks on igaühel veelgi vähem – meid võib oodata midagi näljasarnast. Linnad ei saa enam kuigipalju laieneda ja see tähendab vähem ruumi meile kõigile. Rahvas võib praegu oma viha mõne roboti peal välja elada, sest need on pahameele väljendamiseks kõige lihtsamad sihtmärgid, kuid kui me hakkame oma viha üksteise peal välja elama...” Ema tegi pausi. „Kusagilt peab järele andma. Seda teab isegi see väike hulk inimesi, kes loodavad, et välisilmlased lasevad neil kunagi Maalt lahkuda, et kusagil uut maailma asustada.”
„Nad on rumalad,” ütles Amy.
„Enamik ütleksid nii.”
Amy kortsutas kulmu. Ta teadis nendest inimestest; nad käisid aeg-ajalt väljaspool, et mängida farmereid või midagi selletaolist. Ta ei kujutanud ette, kuidas nad sellega hakkama said või mis see neile andis. Linna detektiiv Elijah Baley oli selle tillukese jõugu juht, võib-olla ta uskus, et välisilmlased aitavad teda. Ta oli hiljuti tagasi tulnud ühest nende maailmast, kus nad olid palunud tal lahendada mõrvajuhtumi; ehk ta arvas seepärast, et välisilmlased on tema sõbrad.
Amy teadis paremini. Välisilmlased kasutasid Baleyt ainult ära. Ta mõtles välisilmlastele, keda oli näinud hüperlaine- ja raamatfilmide seiklustes. Nad olid kõik pikad, ilusad, päevitunud jumega inimesed pronksikarva juuste ja silmadega, mis olid sama külmad kui robotite armeed, kes neid teenisid. Filmis võisid nad olla sõbralikud või isegi armastada mõnd maalast, kuid tegelikkuses nad põlastasid linnade elanikke. Nad ei lubaks kunagi maalastel risustada nende endi või galaktika muid maailmu. Nad võisid ära kasutada mõnd maalast, nagu Baleyt, kuid hiljem lükkaksid ta lihtsalt kõrvale.
„Ma püüan öelda,” jätkas Alysha pehmelt, „et muutus võib tulla. Mida iganes rahutused ka kaasa ei tooks, leidub seal alati ka võimalusi, kuid ainult neile, kes on valmis neist kinni haarama.” Amy tõmbus pisut pingule; see oli kõige antisotsiaalsem väide, mida ta eales oli oma ema suust kuulnud. „Oleks parem, kui sa oleksid valmis ja arendaksid endas oskusi, millest võiks kasu olla. Kui ma töötasin osakonnas, sain aru, milliseid järeldusi võib statistikast teha – ka kõige kindlameelsemal bürokraadil pole võimalik tõde varjata. Ma taipasin... kuid olen juba küllalt öelnud.”
„Ema...” Amy neelatas. „Kas sa räägid isale, mida härra Liang ütles?”
Alysha näperdas oma pikki tumedaid juukseid, tundudes murelikuna. „Ma tõesti peaksin. Ma pean seda igal juhul tegema, kui mind kutsutakse nõupidamisele ja siis imestab Rick, miks ma varem midagi ei maininud. Ma ei räägi, kui sa lubad, et teed rohkem tööd.”
Amy ohkas kergendusest: „Ma luban.” Ta lootis, et suudab seda lubadust täita.
„Sel juhul jätan su õppima. Sul on pisut aega, enne kui Rick koju jõuab.”
Uks sulgus Alysha taga. Amy võttis lugeri ja sirutas end välja. Mitte miski ei muutu, ükskõik, mida ema rääkis. Ükskõik, mida Amy teeks, varem või hiljem lõpetab ta, nagu Amy sõber Debora Lister seda väljendas, redeli alumisel pulgal. Teda hakati allapoole nügima juba siis, kui õpetajad hakkasid vihjama, et teatud õppeained on tüdrukutele kasulikumad. Ta lükatakse veelgi allapoole, kui kolledži nõustajad hakkavad rääkima, et temast oleks isekas võtta teatud kursusi, sest tal ei lähe elus vaja nii kaua nii spetsiifilist ettevalmistust nagu poisil. Kui ta siiski ülespoole pürgiks, lükataks ta ikkagi alla, kui ta abiellub ja lapsed saab.
Ta võiks muidugi otsustada mitte abielluda, kuid selline elu oleks üksildane. Ükskõik, mida selline naine ka saavutaks, sosistaksid inimesed ikka selja taga, kui antisotsiaalne ta on, ning haletseksid teda, mis tõenäoliselt oleks küll parem kui otsene hukkamõist. Ta peaks elama üksikutele mõeldud magamisnišis, kui tal just ei vea ja ta ei leia sobivat kaaslast, kellega kaubelda luba, et nad võiksid tuba jagada.
Alysha oli redeli alumisse otsa jõudnud juba tükk aega tagasi, kuigi hiljem kui enamik, ning tal oli lohutusauhinnaks armastav abikaasa, mis oli hea, sest isegi paarid, kes vihkasid üksteist, ei lahutanud kergekäeliselt, kuna see tähendanuks staatuse alanemist ja väiksemale pinnale kolimist. Muidugi Alysha loodab, et Amy võiks redelil kõrgemale ronida; tema elus polnudki ju muud kui abikaasa ja tütar.
Suur hulk naisi tundis samamoodi nagu Alysha. Allasurutud antisotsiaalne individualism – nii nimetati seda õpikufilmis, mida Amy oli kooliraamatukogus sirvinud. Paljud naised elasid oma laste ja hiljem lastelaste kaudu, lootes nende edule, kuigi teades, et nende ambitsioonidel on piirid. Need ülekantud lootused hoidsid neid tegevuses, kuid nad teadsid ka, et liiga palju isiklikku edukust tekitab ülejäänutes negatiivseid emotsioone. See oli üks põhjustest, miks ta vanemad ei eputanud oma väljateenitud privileegidega ja kasutasid neid kõhklevalt, pisut vabandaval ilmel.
Meestel olid teistsugused probleemid, mis neile kahtlemata sama murettekitavad tundusid. Mõni mees murdus pingest, et kogu perekonna staatus sõltub ainuüksi temast. Psühholoogidel oli ka selle seisundi kohta termin.
Amy kujutas eesseisvat liigagi selgesti ette. Ehk ta poleks pidanud vaatama noid psühholoogia- ja sotsioloogiaalaseid raamatfilme, mis olid mõeldud täiskasvanud spetsialistidele. Tema vanemad saavad varem või hiljem neile eraldatud teise lapse – Alyshal polnud midagi muud teha peale oma mehe ja Amy eest hoolitsemise ning suhete hoidmise naabrite ja mehe kolleegidega. Pole ime, et paljud naised sünnitasid lapsi, kellele neil polnud õigust. Kui Amy saab täiskasvanuks, jääb ta ema möödapääsmatuid lapselapsi ootama ja kannab oma lootuse neile üle. Milline enesepettus see kõik oli: kujutleda, et linna mesilastaru ei neela su lapsi, teades samas, et nii see peabki olema.
Nagu öeldi, siis õnnelikud perekonnad olid parema linna alustaladeks. Emad ja abikaasad võisid oma tegemisi tehes tunda, et nad täitsid kohust ühiskonna ees. Amy ema klammerdub tema külge, seejärel tema laste külge ja...
Kui selle kõige teadmine pani inimesi end sel moel tundma, siis ehk oleks parem olla teadmatuses ja kohanduda sellega, mida muuta ei saanud.
Amy ristas käed rinnale. Tal oli ikkagi üks saavutus, mida keegi ei saanud temalt võtta – ta oli parim lindijooksja terves linnas. Ja ta ei anna seda käest, mitte enne, kui on jooksmiseks liiga vana ja aeglane ja see päev ei pruugi kunagi kätte jõuda. Kui ta eksiks ja saaks jooksul surma, oleks ta vähemalt läinud, enne kui redeli alumisel pulgal maandub. Tema vanemad saaksid uue lapse, ehk koguni kaks ja üks surm ei tähendaks midagi terasest mesilastarus, kus elas nii palju. Ta võiks isegi enesele väita, et teeb ruumi kellelegi, kellel pole midagi mesilassülemisse kuulumise vastu.
Psühholoogiaalases kirjanduses olid sellise mõtlemise kohta terminid, mis jätsid mulje, nagu oleksid ta tunded haiglaslikud. Ehk need olidki, kuid see oli vaid veel üks põhjus mitte hoolida, mis temaga lintidel juhtus.
„Amy Barone-Stein,” teatas vestibüülivalvur, „sind otsib üks isik”.
Amy vaatas üles robotnäkku, mis jäljendas saamatult inimese oma. Talle ei meeldinud robotid, ja see, oma lamedate silmade ja kummaliselt liikuva suuga, nägi välja totakam kui enamik. „Mis on?” küsis Amy.
„Keegi väljastpoolt soovib sinuga rääkida,” ütles robot, „ja ta palus mul sind enda juurde juhatada.”
„Hüva, ja kes see on?”
„Ta käskis mul öelda tema nime, kui sa küsid, või juhul, kui sa ei soovi temaga kohtuda. See on Shakira Lewes.”
Amy suu vajus lahti. Debora Lister nihkus talle lähemale ja müksas küünarnukiga ribidesse. Shakira Lewes polnud enam aastaid lindijooksu teinud, kuid Amy oli temast kuulnud. Kiyoshi Harrise väitel oli ta parim naissoost lindijooksja, keda kunagi nähtud, ja tema viimane jooks, milles ta juhtis kolm kampa Brooklynist Yonkersisse ja raputas nood kõik tee peal maha, oli siiani legendaarne.
Ta oli parim, ütles Amy iseendale. Mina olen parim praegu.
„Oh, Amy,” ütles Debora. „Kas sa kohtud temaga?”
„Võin ju ka.”
„Sul jääb maleklubi vahele,” ütles blond tüdruk.
„Siis jääb.”
„Ma tulen koos sinuga,” ütles Debora. „Ma pean seda nägema.”
„Miss Lewes soovis kohtuda Amy Barone-Steiniga,” ütles robot, „ta ei maininud...”
„Oh, lõpeta ära,” ütles Amy. Roboti pupillid laienesid pisut, justnagu üllatusest. „Ta ei öelnud, et ma ei tohi sõpra kaasa võtta, ega ju?”
„Ei, ta ei öelnud.”
„Siis vii meid tema juurde.”
Robot pöördus, suunas nad mööda isikliku ukse taga olevast järjekorrast, seejärel läbi ruumi täitva õpilaste summa. Amy mõtiskles, kuidas Shakiral õnnestus robot oma tahtmist täitma panna. Tehniliselt ei pidanuks vestibüülivalvurid õpilasi kooli tasanditelt välja viima, välja arvatud hädajuhtumil, kuid see robot oli ilmselt liiga loll ega saanud aru, et teda oli alt veetud. Roboti selg oli jäik, kui see oma kangetel jalgadel edasi marssis. Pagana robotid, mõtles Amy, võtavad inimestelt töö ära. Vestibüüli valvuritena olid varem töötanud inimesed.
Ajaks, millal nad Deboraga liftiplokkideni jõudsid, järgnes neile pikk rodu poisse ja tüdrukuid. Nad kõik hoidsid robotile sappa ja sõitsid tänava tasandile. Koolist väljudes nägi Amy poistesumma, kes oli kogunenud ümber pika, mustanahalise, lühikese mustade juustega naise.
„Vau,” sosistas Debora. „Äkki ta tahab sulle väljakutse esitada.” Amy raputas pead, viidates käega roboti selja poole. Robot ei saanud inimesele viga teha ega lasta tal oma tegevusetuse tõttu viga saada. Selle olevuse lihtsas positroonilises ajus pidi lindijooksmine olema kindlasti seotud viga saamisega.
„Amy Barone-Stein,” ütles robot monotoonsel häälel. „See on Shakira Lewes.”
Poisid taandusid, kui Amy lähemale astus. Naine oli küllalt sale, et olla jooksja, kuigi ehk pisut pikk. Enamik jooksjaid olid lühikesed ja kerged nagu Amygi, mis võimaldas neil jooksu ajal läbi pugeda vähimastki praost reisijate vahel. Shakira Lewesil oli täiusliku luustruktuuriga nägu, ta meenutas Amyle üht näitlejat hiljuti nähtud Aafrika-teemalisest ajaloolisest draamast. Ta kandis punast pluusi ja musti pükse, mis näitasid ta pikki jalgu veel pikematena. Poisid jõllitasid Shakirat andunult. Ükski neist polnud Amyt kunagi niimoodi vaadanud, isegi mitte pärast seda, kui kuuldi tema jooksust Bradley Ohaeri kamba vastu.
„Sa võid minna,” ütles Shakira robotile. Vestibüülivalvur pöördus ja läks sisse tagasi. Naine näis sama ülbena nagu välisilmlane. Amy vaatas tema poole üles, tundes ühtaegu nii vaimustust kui vihkamist. „Ma olen sinust kuulnud,” jätkas Shakira. „Ma tahaksin sinuga rääkida.”
Amy lükkas lõua ette. „Millest?”
„Omavahel, kui võimalik.” Omavahel tähendas läbi rahva kõndimist, lindil või kohalikul teel seismist, ja kui vedas, võis kusagilt leida vaba istme või pingi.
Amy vastas: „Kui sul on mulle midagi öelda, ütle seda siin.”
„Ta esitab väljakutse,” ütles keegi Amy selja taga; ta vaatas ringi. Vaatajate hulgas oli Luis Horton, kes oli tema peale vihane sestsaati, kui ta võitis teda pikal jooksul Yonkersi sektorini. „Ta esitab väljakutse,” kordas Luis. „Võib-olla Amy ei saa talle vastu.”
Amy ütles: „Ma saan jagu igast jooksjast New Yorgis.”
Shakira kortsutas kulmu. „Ma ütlesin, et tahan rääkida. Ma pole öelnud midagi jooksmise kohta.”
„Kardad?” küsis üks teine poiss.
Shakira nägu muutus süngemaks. Amy sai aru, kuhupoole asjad läksid – nad ootasid väljakutset. Tavaliselt oleks ta seda isegi nõudnud, kuid midagi siin ei klappinud. Miks peaks see naine, kellel kindlasti oli targematki teha, tulema Amyle väljakutset esitama, missugune ka Amy kuulsus poleks. Shakira polnud tõenäoliselt ammu jooksnud ja politseile vahele jäädes oleksid tagajärjed tema kui täiskasvanu jaoks palju rängemad. Aga mida muud võis ta Amyst tahta? Võib-olla midagi illegaalset, seadusevastast, kus kuluks ära poiss või tüdruk, kes suudaks politseiniku eest minema pääseda.
Amy kehitas õlgu. „Olge nüüd, poisid, igaüks näeb, et ta on lindijooksuks juba liiga vana.”
„Jah, ma olen vana,” ütles Shakira. „Ma olen peaaegu 21-aastane.”
„Lewes ei karda,” pomises Luis seepeale. „Amy kardab.”
Amy põsed lõid õhetama. Nad kõik vahtisid nüüd teda, talle tundus, et isegi möödujad rahva hulgast vaatasid tema poole, nähes, kuidas ta häbisse jääb. „Ma ei karda midagi,” ütles ta. „Juhi jooksu, Shakira Lewes – mind sa maha ei raputa. Siit kuni Sheepshead Bay kohalike teede ristmikuni – kui sa muidugi pole liiga vana sellise jooksu jaoks.”
Shakira vaikis.
„Nüüd! Või oled sa liiga vana ja väsinud, et proovida?”
Naise tumedad silmad lõid sädelema. „Lepitud. Ma teen seda.”
Keegi poiss huikas. Isegi Debora, kes ise kunagi lindijooksu ei teinud, õhetas ootusärevusest. Amy oli äkitselt nende kõigi peale pahane. Ta polnud selleks jooksuks valmis, ta sai alles nüüd aru, et oli lootnud, et Shakira ei lähe selle peale välja. Kui naine teda võidab, ei suuda ta kunagi sellega edasi elada, kui aga Amy võidab, oletavad kõik, et Shakira hiilgeaeg on lihtsalt möödas. Ta oli selle väljakutsega liialt riskinud ja ei teadnud ikka veel, mida Shakira temast tahtis.
„Läki,” ütles Amy.
„Üks hetk,” naine tõstis käe. „See on üks-ühele, sinu ja minu vahel ja pärast seda tahan ma ikkagi sinuga rääkida.”
„Räägi minuga, kui oled mulle kaotanud,” ütles Amy suurema veendumuseta ja järgnes siis Shakirale lähima ribani.
Shakira liikus üle hallide lintide kiiremate ribade poole vaid pisut kiiremini, kui tavaks oli. Amy hoidis end lähedale. Enamik poisse ja tüdrukuid suundusid juba ekspresstee poole, nad tervitavad võitjat lõpp-punktis Sheepshead Bay’s. Luis oma kahe sõbraga tuli nende järel, et pisut Shakira stiilist õppida, enne kui teistele järele minna. Sõitjate vahel oli veel veidi ruumi, kuid ribad hakkasid juba inimestega täituma.
Shakira demonstreeris oma võtteid, suurendades tempot. Ta tegi manöövri küljele, sammudes ühtlaselt ja tempot vähendamata. Amy järgnes. Ta tegi popovitš’it, mis oli nime saanud triki täiuslikkuseni lihvinud jooksjalt, hüpates edasi-tagasi kahe riba vahel enne kolmandale ribale edasi hüppamist. Tal õnnestus isegi derviš. Pöördunud näoga Amy poole, hüppas ta õhku ja tegi täispöörde, enne kui maandus graatsiliselt aeglasemale ribale. Derviš oli ohtlik isegi aeglastel ribadel.
Ta oli hea, kuid Amy tundis tehnikat. See on näitamiseks, mõtles Amy, naine püüdis teda vaid hirmutada. Efektsed võtted paelusid tõenäolisemalt tähelepanu ja kurnasid jooksja liiga vara välja. Amy järgnes Shakirale kohalikule teele ja vibutas end tema kannul sealt maha, jättes poisid seljataha. Ta liikus Shakira rütmis, kuid oli ettevaatlik ja valvel. Mõned jooksjad uinutasid järgneja valvsuse oma rütmiga ja tegid siis midagi ootamatut.
Nad tantsisklesid üle ribade ekspresstee poole. Rahvast oli ekspresstee platvormiäärsel ribal tihedalt. Shakira haaras postist ja vinnas end üles, Amy haaras järgmisest postist. Naise pikad jalad tegid kordagi maad puudutamata tiiru, Shakira möödus napilt ühest reisijast, ning oli ribal tagasi, selg vastu tuult ning naeratas Amyle.
Amy haaras oma postist ning oli samuti hüppamas, kui mõned inimesed astusid ootamatult just tema all ribale. Ta märkas vilksamisi ehmunud nägusid, kui ta jalad ees nende poole sööstis, seal oli vaevalt ruumi maandumiseks. Naine lõi ribal kõikuma ja mees haaras tal käsivarrest. Amy mõistis samal hetkel, et ta ei saa hüppega riskida. Shakira pöördus, jooksis veel mõnest reisijast mööda, astus vasakule ja oligi kadunud.
Amy klammerdus posti külge, tuul jalgu rebimas. Ta vinnas end üles, olles äkilisest kaotusest tuim. Ta oli kaotanud enne, kui nad Manhattani alumisse ossagi jõudsid, pisarad tungisid talle silmadesse.
Keegi tõukas teda ja reisijad kogunesid ta ümber. „Kuradima jooksjad!” karjus mees. Teised sõitjad trügisid lähemale, rusikahoop paiskas ta pikali. „Kutsuge politsei,” karjus naine. Sõrmed klammerdusid Amy juustesse, jalahoop tabas teda vastu põlve. Amy kattis pea kätega, hoolimata, mis temast edasi saab – ta oli kaotanud.
Erariides politseinik, kelle C-6 staatus andis talle privileegi istuda ekspresstee ülemisel tasandil, tõmbas Amy rahvahulga keskelt välja, enne kui ta oleks liiga hullult peksa saanud, ja toimetas ta linnavalitsusse. Politsei peakorter asus ülemistel korrustel. Amy oletas, et ta antakse üle politseiohvitserile ja võetakse vahi alla. Selle asemel juhtis detektiiv ta suurde ühisruumi, mis oli täis inimesi ja laudu, teistest eraldatud nurgalaua juurde.
Amy istus laua ääres, tundes end näruselt ja üksinda, erarõivais mees küsis ta nime ja sisestas selle arvutisse, tegi päringu ning võttis ühendust Amy isaga. „Sul veab,” ütles mees pärast kõne lõppu. „Su isa ei ole veel töölt ära läinud, niisiis ta tuleb lihtsalt oma korruselt ja viib su koju.”
Amy vaatas mehe poole. „Sa tahad öelda, et te ei hoia mind siin kinni?” Detektiiv vaatas talle kurjalt vastu. Ta oli suur mees, kiilaspäine, tiheda habemega ning peaaegu sama tumeda nahatooniga nagu Shakira. „Ära arva, et ma ei kaalunud sinu kinni pidamist. Ma isegi ei pruugiks sinu peale aega raisata – ma ei salli vastutustundetuid lapsi, kes ei hooli kellegi ohutusest. Sa oleksid võinud sellel ekspressteel mässu esile kutsuda. Võib-olla ma oleksin pidanud sind rahvahulga halastava meele kätte jätma. Kas sa tead, tüdruk, mis sinust edasi saab?”
„Ei,” pomises Amy, kuigi ta võis arvata.
„Kõigepealt tuleb alaealiste asjade kohus. Sulle võidakse määrata paar kuud noorte seaduserikkujate tasemel või sul võib vedada ja sind määratakse mõneks päevaks nädalas appi haiglasse. Seal on sul palju võimalusi näha avariiohvreid.” Mees sikutas end habemest. „Sellest võiks sulle kasu olla. Võib-olla satuksid kohal olema, kui tuuakse mõni surnud lindijooksja, kes ei osutunud küllalt kiireks. Sa võid vaadata, kuidas tema vanemad nutavad, kui haigla viib läbi rituaalse nõusoleku küsimuse, enne kui võtavad laibalt kõik kasutatavad organid. Ja sa oled sügavas jamas, kui peaksid kordki veel valesti käituma.”
Amy pigistas silmad kinni. „Püsi siin,” ütles mees, kuigi mis valikut Amyl olnukski ühisruumis, mis oli politseinikke täis. Ta istus üksi, kaevudes oma ahastusse, kuni detektiiv naasis tassi teega. Amyle ta ei pakkunud.
Politseinik istus laua taha. „Kas sa ütled mulle ülejäänud jooksjate nimed?”
Amy raputas jõuliselt pead. Nii madalale ta ometi ei lange, kui palju ta ka Shakirat vihkas.
„Ma ei arvanudki, et ütled. Sa ei tee nendele sellega teenet, kas tead. Ma loodan, et suudad endaga edasi elada, kui nad satuvad õnnetusse või teevad viga kellelegi teisele.”
Detektiiv tegi oma laua taga vaikides tööd, kuni saabus Amy isa. Amy vaatas tema sünget kahvatut nägu ja pööras pilgu kiiresti kõrvale. Formaalne tutvustus võttis vaid hetke ja siis hakkas erarõivamees Ricardo Steinile tema tütre ülesastumist selgitama, vürtsitades tiraadi statistikaga lindijooksjate põhjustatud õnnetustest ja surmade arvust, mida mäng sel aastal oli kaasa toonud. „Kui ma poleks sõitnud sel ekspressteel,” ütles mees, „oleks tüdruk võidud armutult läbi peksta – mitte et ta polnud seda ära teeninud.”
„Ma saan aru, härra Dubois,” ütles Amy isa.
„Ta vajab õppetundi.”
„Ma olen nõus.” Ricardo raputas oma paksud pruunid juuksed tagasi. „Ma nõustun mistahes karistusega, mis talle määratakse. Tema ema ja mina ei hakka teda kaitsma ja kanname samuti osa süüd sellest, et ei kasvatanud teda küllalt hästi ega valvanud piisavalt ta järele. Te võite olla kindlad, et säärane käitumine tulevikus ei kordu.”
„Ma usun, et hoolitsete selle eest, korralik linnakodanik, nagu te olete, härra Stein.”
Dubois nõjatus tooli seljatoele. „Seetõttu teen ma teile ja teie naisele teene ning lasen Amy minema hoiatusega. Ta on alles neliteist ja see on tema esimene rikkumine – esimene kord, millal ta vahele jäi, ja nagunii on alaealiste korrarikkujate tasand puupüsti täis. Kuid ta on nüüd meil kirjas ja kui ta ükskõik mille eest veel kord kinni võetakse, jääb ta aresti kuni kohtuni, kus talle määratakse juba karmim karistus.”
„Ma olen tänulik,” ütles Amy isa.
„Kuula mind, tüdruk.” Dubois sirutas käed lauale. „Ära arva, et võid pisut aega madalat profiili hoida ja siis uuesti lintidel jooksma hakata. Nüüd me teame, kes sa oled, ja sind on lihtne märgata. Pole just palju tüdrukuid, kes lintidel jooksevad.” Ta vaatas isa poole. „Ma usun, et võin loota, et hoiate ta joone peal. Teie staatusele ei mõjuks hästi, kui perekonnas oleks kurjategija.”
„Võite minu peale loota, härra Dubois.”
Amy isa ei öelnud koduteel tüdrukule sõnagi. See oli halb märk, ta ei olnud muidu kunagi nii vaikne, ainult siis, kui ta oli tulivihane. Ta jättis Amy naiste isikliku juurde ja läks ise koju.
Amy venitas isiklikus niikaua, kui julges, siis vedas end läbi koridori, hirmust jõuetuna, püüdes ära arvata, mida vanemad temaga teevad. Nad on kogu loo vahepeal läbi arutanud ja ema on tõenäoliselt maininud nõustaja varasemat teatist.
Kui ta sisenes, istusid mõlemad diivanil, polnud lootust emalt pisut halastust paluda. Need kaks vaidlesid tema ees haruharva ja niivõrd tähtsas asjas koondusid nad ühisrindeks.
Amy nihkus toolini ja istus. Ta ei kartnud peksa saada, tema vanemad ei uskunud füüsilisse karistusse. Peksmine, isegi arvestades kõiki sinikaid, millega ekspressteel sõitjad olid teda juba kostitanud, polnukski nii halb, kui kuulata isa karme süüdistusi ja juttu sellest, kui häbistav oli tema üleastumine nende kõigi jaoks. Ta polnud kordagi mõelnud oma vanematele ega sellele, kui endast väljas nad oleksid, kui ta oleks viga saanud. Ta ei mõelnud, kuidas tema haiglaslik individualism võib kahjustada Ricardo reputatsiooni tööl või tema ema oma naabrite hulgas. Ta polnud mõelnud, et selline plekk tema toimikus võib mõjutada ta enda tulevikuväljavaateid, ega aru pidanud selle üle, millisesse ohtu ta asetab teised sõitjad. Ta ei olnud arvesse võtnud, millist halba eeskuju ta annab noorematele lastele ja lõpuks on ta täielikult eiranud oma isa varasemaid hoiatusi sellise tegevuse osas.
Ajaks, kui isa noomimise lõpetas, mitmete punktide juurde korduvalt tagasi tulles, oli liiga hilja, et sööklasse minna. Amy ema ohkas, kui ta seinalt väikese laua alla lasi ja taldrikusoojendaja sisse lülitas, isa nurises, et pidi ilma jääma kanast, mida sektsiooni sööklas täna pakuti. Nad olid hoidnud selle nädala neljandat kodus einestamist koos mõne toiduratsiooniga laupäevaks, kui Ricardo vanemad pidid külla tulema. Ka need plaanid oli Amy nurja ajanud.
Amy lükkas otomani lauale lähemale ja istus maha, sellal kui ema raputas toidule pisut kokkuhoitud maitseaineid. Isa võttis vastu kommunikaatori kõne, haugatas selle ekraanile paar sõna ja lõpetas ühenduse. „See oli Debora Lister.” Isa tõstis kaks tooli laua äärde ja võttis istet. „Ma ütlesin, et sa ei saa rääkida.”
Amy sonkis isutult sümoliha ja lillnaerist. Ja ongi hea, mõtles ta – Debora helistas nagunii ainult sellepärast et jutustada, mis juhtus Sheepshead Bay’s, kui Shakira üksi ja võidukalt välja ilmus.
„Sa ei võta nüüd mõnda aega vastu ühtegi kõnet sõpradelt,” jätkas Amy isa. „Ma informeerin koolidirektorit, et sa ei tohi koolitasemelt lahkuda muuks, kui otse koju tulemiseks, ning vestibüülivalvur märgib üles su lahkumisaja, nii et ära arva, et võid koduteel ringi hulkuda. Kui sa ei ole koolis, istud kodus, välja arvatud käigud koos meiega sööma või isiklikku. Ja vabal ajal, kui sa ei tegele õppetööga, koostad mulle ülevaadet lindijooksu ohtudest. Sa peaksid selle kohta üpris kergesti infot leidma ja sa esitad selle mulle nädala pärast.”
Ricardo tõmbas hinge. „Ja kui ma peaksin kunagi veel kuulma, et sa oled lintidel jooksnud, annan su ise politseile üles ja nõuan kohtuistungit.”
„Söö oma toitu, Amy,” ütles ema, see oli esimene kord, kui ta suu lahti tegi.
„Ma ei ole näljane.”
„Parem söö, see on kõik, mis meil selle nädala toiduratsioonist veel alles on.”
Amy sundis end sööma. Isa lõpetas söömise ja toetas küünarnukid lauale. „On üks asi, millest ma ikka veel aru ei saa,” ütles ta väsinult. „Miks, Amy? Miks sa teed midagi sellist? Ma arvasin, et sul on rohkem mõistust peas. Miks sa niimoodi riskid?”
Amy ei suutnud seda kauem taluda. „Ma olen parim.” Ta tõusis püsti ja lükkas otomani tagasi. „Ma olen parim lindijooksja linnas! See on kõik, mida ma kunagi saavutan, see on kõik, mida keegi minust hiljem mäletab! Ma olin parim ja nüüd võeti see minult ära!”
Isa pupillid laienesid. „Sa ei paista eriti kahetsevat, noor daam.”
„Mul on kahju, et ma kaotasin! Mul on kahju, et mind kinni võeti! Mul on kahju, et sa pidid mulle järele tulema, kuid millegi muu pärast mul kahju ei ole!”
„Mine oma tuppa!” karjus isa. „Kui ma kuulen veel seesugust juttu, siis ma tõstan käe sinu vastu!”
Alysha tuli teiselt poolt lauda ja haaras mehe ülestõstetud käest ning Amy põgenes oma tuppa.
Tema elu oli läbi. Amy ei osanud sellele kuidagi teistmoodi vaadata. Jutt läks kiiresti liikvele: ta kaotas Shakira Lewesile ja politsei nabis ta kinni, Luis Horton tegi oma parima, et seda uudist levitada. Iga kord, kui vestibüülivalvur märkis üles Amy lahkumisaja ja tuletas talle meelde, et ta otse koju läheks, irvitas osa poisse ja tüdrukuid tema üle.
Amy turtsus vastuseks, kui sõbrad, Debora sealhulgas, talle küsimusi esitasid ja peagi ei rääkinud keegi temaga väljaspool tunde. Keegi ei julgenud jooksust juttu teha ega Amyle rääkida, mida too Lewes oli öelnud, kui ta sihtpunkti jõudis. Toimus Liangi ja Amy ema nõupidamine ja veel alandust, kui nõustaja sai teada, millist ettekannet ta isa jaoks peab koostama. Nõustaja Liang ja direktor sundisid teda mängu hukkamõistvat ettekannet esitama kooli avalikel ekraanidel, ning ta judises sisimas piinlikkusest, mõeldes, kuidas tema kujutist näinud õpilased ta üle naersid. Alaealiste kurjategijate tasemel veedetud aeg poleks saanud hullem olla.
Pärast kolme nädala möödumist Amy vanemad leebusid pisut. Ta pidi endiselt koolist otse koju tulema, kuid tohtis pärast õhtusööki teha kodutöid koos sõpradega ühisruumis. Tema langemisega seotud uudised vahetas välja kõlakas Luis Hortoni edukast jooksust Queeni serva Tom Jandowi kamba vastu. Amy sõbrad rääkisid temaga jälle, kui olid piisavalt nutikad, et mitte mainida Shakira Lewesi. Amy oli hävitatud ja see oli kõik tolle naise süü. Ta pelgas igapäevast lintidel sõitmist, kus ta mõnikord silmas vilksamisi teisi lindijooksjaid ja tajus, millest oli ilma jäänud. Ta ei kuulnud enam ribade muusikat, nende rütmilist laulu ja vaikset undamist, mis teda jooksma meelitanuks. Ta oli juba redeli alumisel pulgal, ainus vabadus, mida ta eales kogeda sai, oli nüüd tema jaoks kadunud. Temast saab järjekordne kübe teraskoobastes, tema möödunud kuulsus unustatud.
Amy tuli oma korrusel koos Deboraga liftist välja, ning tõmbus korraga šokist kangeks. Koridoris, naiste isikliku ees tolknes Shakira Lewes.
„Mida ta siin teeb?” küsis heledapäine tüdruk. „Ma ei tea.”
„Ma ei rääkinudki sulle,” ütles Debora, „kuid kui ta jooksu lõpetas, siis...”
„Mind ei huvita.” Amy võttis oma võtme välja, kui nad ukseni jõudsid, olles otsustanud naist ignoreerida. Isikliku ees passimine oli äärmiselt ebaviisakas.
„Tere, Amy,” ütles Shakira.
„Kas sa pole juba piisavalt jama kokku keeranud?” nähvas Amy. „Sa ei kuulu siia.”
„Aga me ei saanudki rääkida. See on esimene võimalus, millal sain sind otsima tulla, ja ma olin päris kindel, et astud koolist tulles siit läbi.”
Amy surus hambad kokku. „Ma ei saa nüüd siis enam kusele ka rahus minna.”
„Ma tahan sinuga rääkida,” ütles Shakira. Ta tasandas häält, kui kolm naist isiklikust välja tulid. „Täna, pärast õhtusööki, üksi.”
Amy surus võtme tugevamini pihku. „Miks ma peaksin sinuga rääkima?”
Shakira kehitas õlgu. „Ma ootan Hempsteadis, G-tasandil, Long Islandi ekspresstee lõpus. Tule seal maha ja kõnni üle ribade tänavale G-20. Ma seisan Tadi antiigipoe ees. Arvad, et leiad selle üles?”
Amy tundis nördimust. „Ma suudan väga hästi teed leida. Kuid ma ei tea, miks ma peaks seda vaevaks võtma.”
„Ära siis võta. Ma olen seal kella seitsmest ja ootan kuni üheksani. Oma asi – kui sa välja ei ilmu, siis ma sind rohkem ei tülita. Aga sulle võiks huvi pakkuda see, mis mul öelda on.” Shakira pööras ümber ja kõndis ära liftide poole, enne kui Amy midagi vastata jõudis.
Debora sikutas ta isikliku uksest kaugemale. „Kas sa lähed?” küsis ta.
„Jah, ma tahan kuulda, mida ta minust tahab.”
„Aga su vanemad keelasid sul sektsioonist lahkuda. Kui mõni nende sõpradest sind näeb...”
„Ma lähen sellegipoolest. Ma pean minema.” Ta klaarib selle naisega arved ühel või teisel kombel.
„Linna serva?” sosistas Debora.
„Ta ei saa mulle midagi teha tänaval, mis on täis inimesi. Deb, sa pead mulle katet tegema. Ma ütlen oma vanematele, et olen sinu pool. Ma ei usu, et nad helistavad ja kontrollivad, aga kui nad seda teevad, ütle, et läksin isiklikku.”
„Kui mu isa enne mind kommunikaatori juurde ei jõua.”
„Ma pean sellega riskima,” ütles Amy.
Debora hingas pahinal välja. „Ta võib sulle uue väljakutse esitada. Mis sa siis teed?”
„Ma muretsen selle pärast siis, kui asi niikaugele jõuab.” Ta oli tegelikult juba otsustanud. Kui Shakira tahab veelkord joosta, ei saa ta keelduda. Ja ta hoolitseb selle eest, et mõni tuttav poiss ootaks sihtpunktis. Olgu risk milline tahes, see oleks tema võimalus oma kaotatud au tagasi saada.
Amy jõudis G-20 tänavale poole kaheksaks. Shakira ootas, nagu oli lubanud, vanamoelises kirjas sildiga antiigipoe ees. Närusevõitu ümbruskonnas ei olnud palju poode, eluruume ümbritsevad kõrged metallseinad näisid tavalistest tuhmimad ja tänaval oli vaevalt mõnisada inimest. Amy tundis end kõhedalt. Need olid linna viletsamad sektorid, kus – niivõrd lähedal linna servale – elasid need, kes omadega vaid vaevu välja tulid.
Shakira põrnitses plastmasstopsidest ja nugadest-kahvlitest tehtud kaunist väljapanekut poe aknal. Poe sees oli omanik teinud kaasajale möönduse – ostjaterida teenindas robot.
„Sul ei kulunud kaua, et kohale jõuda,” pomises Shakira.
„Ma ei tohiks siin üldse olla,” ütles Amy. „Mul on keelatud oma sektsioonist lahkuda ja mu vanemad arvavad, et olen sõbra pool.” Kordki polnud nad esitanud liiga palju küsimusi ja paistsid isegi pisut kergendust tundvat, et Amyt õhtul kodus pole.
„Ma lubasin poole üheteistkümneks tagasi olla, nii et lase tulla, mis sul öelda on.”
„Ma ei tahtnud sinuga võidu joosta, kuid sa käisid mulle peale ja mu uhkus on siiski veel alles.” Shakira põimis sõrme ümber püksirihma. „Ja kui ma juba kord jooksin, siis võtsid vanad harjumused võimust. Küllap ma tahtsin näha, kas mu reaktsioonikiirus on veel endine.”
„Küllap said sellega pärast kõvasti kiidelda.”
„Ma ei kiidelnud,” ütles Shakira. „Ma sain vaid lastega kokku ja ütlesin, et nad koju läheksid. Ma ütlesin, et sind oli raske maha raputada ja et sa oled üks parimaid jooksjaid, kes eales mu kannul on jooksnud.”
Amy kõverdas huuli. „Nii kena sinust, Shakira. Sellegipoolest tegid mulle ära.”
„Ma nägin, mis juhtus, miks sa ei hüpanud ribale tagasi. Mõned jooksjad oleksid sellega ikkagi riskinud, isegi veel vähema ruumiga, kui sinul oli. Nad oleksid hüpanud, mis sest, kui mõni inimene oleks ribalt maha löödud. Mul on hea meel, et sina pole antisotsiaalne.”
„Mida sa sellegipoolest minust tahad?” küsis Amy. Mõned naised peatusid tema kõrval, et poe vaateakent silmitseda, kuid ta ignoreeris neid, isegi selles näruses linnaosas polnud inimesed nii jämedad, et teiste juttu pealt kuulata.
„Hüva, minuni jõudsid jutud tüdrukust nimega Amy Barone-Stein, kes suudab joosta koos parimate lindijooksjatega. Mul on ikka veel mõni lindijooksjast tuttav, kuigi mu kolleegid neid heaks ei kiida. Ma arvasin, et oled ehk pisut minu moodi – rahutu, võib-olla natuke vihane, juureldes selle üle, kas sinust saab kunagi midagi enamat, kui vaid mutrike linna masinavärgis.”
Amy taganes sammukese. „Ja siis?”
„Ma mõtlesin, et sulle võiks väljakutse huvi pakkuda.”
„Aga sa enne ütlesid, et ei kavatsenud lindijooksu teha.”
„Ma ei räägi sellest,” ütles Shakira. „Ma pean silmas tõelist väljakutset – midagi palju raskemat ja palju huvitavamat kui lindijooks. See võiks sinu jaoks midagi tähendada, kui sellega hakkama saaksid.”
Amy taganes veelgi sammukese, olles kindel, et naine kavatseb pakkuda talle mingit kahtlast ettevõtmist. „Vaata, ma olen Lije’i – Elijah Baley – grupis, need on inimesed kes kord nädalas linnast välja lähevad. Tema poeg Bentley on minu tuttav.”
Amy ahmis üdini vapustatuna õhku. „Aga miks...”
„Meid on praegu vaid väike grupp. Linn toetab meid pisut, peamiselt tänu Baleyle, ma arvan, kuid ma usun, et linnavalitsuses peetakse meid just sama imelikeks kui kõigi ülejäänute poolt ning arvatakse, et vaid petame end lootusega kunagi uusi maailmu asustada.”
„Milleks vaeva näha?” ütles Amy. „Välisilmlased ei lase kedagi Maalt välja.”
„Lije ju käis.”
„See oli teistmoodi ja nad saatsid ta siia tagasi nii kiiresti, kui vähegi said. Ma võin kihla vedada, et nad isegi ei tänanud teda selle mõrva lahendamise eest. Nad ei lubaks kunagi kampa maalasi oma maailmadesse.”
„Nende omadesse mitte,” Shakira nõjatus vastu akent. „Kuid Lije Baley usub, et ühel päeval lubaksid nad asutada kolooniaid asustamata maailmades – ehk varem, kui me praegu arvame – ja et nad annavad meile laevu, millega sinna lennata. Kuid me ei saa asustada uut maailma, kui me pole valmis elama väljaspool linna.”
Amy raputas pead. „Keegi ei saa väljas elamisega hakkama.”
„Maalased said kunagi. Need maalased, kes asustasid kaua aega tagasi välisilmlaste maailmad, said hakkama. Välisilmlased saavad sellega hakkama ja meie saame ka – vähemalt kaks-kolm tundi nädalas. See on alles algus, et harjuda, ja see ei ole kerge, kuid ümberasujad peavad olema meietaolised inimesed, kes on näidanud, et suudavad linnast väljuda.”
„Ja sa tahad mind sellesse gruppi?” küsis Amy.
„Ma arvasin, et sa tahad ehk tulla. Me vajaksime rohkem liikmeid ja noored kohanevad kiiremini. Mõtle selle peale korraks. Kui meil õnnestub Maalt lahkuda, vajame iga kolonisti, igaüks on oluline ja kasulik. Meil on vaja inimesi, kes julgeksid alustada uut elu, individualiste, kes tahavad ise midagi korda saata, ehk isegi neid, kes on mõnevõrra antisotsiaalsed, kui nad vaid teistega koostööd teevad. Sinust võiks saada üks nendest, Amy.”
„Kui te ealeski minema pääsete.”
Shakira naeratas. „Mida on sul kaotada, kui proovid?” Ta tegi pausi. „Kas sa kujutad ette, kui ebakindel on elu linnas? Kui palju jätkub veel uraani meie jõujaamade jaoks? Mõtle, kui palju me kulutame energiat paljalt selleks, et varustada linna veega ja saada lahti solgist. Kujutle korraks, mis juhtuks, kui õhu juurdevool katkeks vaid tunniks või kaheks – inimesi sureks sadade ja tuhandete kaupa. Me peame linnad maha jätma. Need ei saa lõputult kasvada, ilma et ei neelaks enda alla maad, mida me vajame põllumajanduseks, ja metsa, kust saame puidumassi. Vähem toitu, vähem ruumi, vähem kõike, kuni...”
Amy vaatas korraks kõrvale. Ta ema oli sama juttu rääkinud.
„Siin ei ole tulevikku, Amy.” Shakira nihkus talle lähemale. „Teistes maailmades võiks see meil olla.”
Amy ohkas. „Väike hulk inimesi ei muuda midagi.”
„See on algus ja kui me oleme edukad, tulevad teised järele. Tundus, et sa pidasid oluliseks seda, mida tegid, kuigi sa vaid jooksid lintidel.” Noor naine kummardus Amyle lähemale. „Minu väljakutse sulle on selline: tule koos minuga linnast välja.”
„Koos nende inimestega?”
„Kohe praegu. Kindlasti ei karda luumurdude ja eluga riskiv lindijooksja pisut värsket õhku.”
„Aga...”
„Tule!”
Amy, suutmata keelduda, järgnes Shakirale mööda tänavat. Naine peatus kõrgete seinte sees oleva avause ees. Amy piilus sinna sisse ja nägi pikka, kehvasti valgustatud tunnelit, mis lõppes järgmise seinaga.
„Mis see on?” küsis Amy.
„Väljapääs. Mõnda neist valvatakse nüüd, aga seda mitte. Õigupoolest pole mingit vajadust neid valvata – enamik inimesi ei tea neist midagi või ei soovi neist mõelda. Isegi siin sektsioonis elavad inimesed on tõenäoliselt väljapääsu olemasolu unustanud. Tuled sa minuga?”
„Mis siis, kui keegi meile järele tuleb?” Amy vaatas närviliselt selja taha tänavale, mis paistis nüüd veel tühjemana kui enne. „See pole ohutu.”
„Usu mind, keegi ei tule. Nad eelistavad uskuda, et seda paika pole olemas. Kas tuled?”
Amy neelatas kuuldavalt ning noogutas siis. See oli ainult tunnel, selles polnud midagi hirmsat. Nad astusid sisse ja Amy hoidus Shakira lähedusse, kui tänavalt kostev tuttavlik, rahustav müra vaiksemaks jäi. „Väljapääs on lõpus,” ütles Shakira. Tema hääl kõlas harjumatus vaikuses õõnsalt. Kui nad tunneli teise otsa jõudsid, tõmbus Amy kõht krampi.
„Valmis?” küsis Shakira.
„Küllap vist.”
„Hoia minust kinni. Väljas on praegu pime ja see teeb selle sulle lihtsamaks. Ma ei lase sinust lahti.”
Shakira surus käe vastu seina. Aeglaselt ilmus nähtavale avaus. Amy tundis näol külma õhku ja kui nad välja astusid, sulgus uks nende selja taga. Amy sulges silmad, kartes vaadata ja igatsedes juba taga linna soojust ja turvalisust.
Teda tabas tuulehoog, mis oli tugevam kui tuul kõige kiiremal lindil. Amy avas silmad ja vaatas üles. Ta kohal kõrgus must tähine taevas ja ere pärlikarva ketas pidi olema Kuu. Kui tuul ja kontideni ulatuv külm välja arvata, võinuks ta olla linna planetaariumis. Kuid planetaariumis polnud võimalik aduda, kui ääretu oli taevas, samuti polnud seal hõbedasi pilvi, mis seilasid allpool süsimusta avarust. Amy vaatas allapoole; sinakasvalge tasandik laius ta ees tühjana, välja arvatud farmi kuplid kauguses. Tema kõrvad tuikasid vaikusest, mida häiris vaid tuule lakkamatu ulgumine.
Lage taevas – ja valge asi, mis maad kattis, pidi olema lumi. Tuul tuli jälle, puhus lendu lumevihuri ja vaibus seejärel. Igal pool tema ümber oli ruumi, täidetud filtreerimata õhuga, tema jalge all oli muld ning kõike seda valgustas kuu; linna turvalised seinad olid kadunud. Amy kõht tõmbus krampi, süda tagus kiiresti ja pea hakkas ringi käima. Haare, millega ta Shakirast kinni hoidis, lõdvenes, valge väli hakkas silme ees keerlema. Siis ta kukkus, läbi lõputu vaikuse pimedusse, mis oli sama must nagu taevas...
Käed püüdsid ta kinni ja tõstsid üles, ta tundis seljal soojust. Vaikus oli kadunud. Amy ahmis õhku ja taipas, et on tagasi tunnelis.
Amy pilgutas silmi, ta suu kuivas. „Ka sinuga on kõik korras?” küsis Shakira ja katsus ta otsaesist, Amy nõjatus raskelt Shakirale. „Ma tõin su sisse nii kiiresti, kui sain. Mul on kahju, ma unustasin, et täna on täiskuu. See olnuks kergem, kui väljas oleks päris pime.”
Amy värises, suutmata lahti lasta. „Ma ei teadnud,” ütles ta. „Ma ei mõelnud...” Ta võbistas end rahuldustundest, nautides soojust ja linna tänavailt kostvat kauget ühtlast müra. Ta proovis naeratada. „Mul vist ei läinud väga hästi.”
„Aga läks küll. Esimesel korral, kui mina välja läksin, minestasin niipea, kui olin sõõmu värsket õhku sisse tõmmanud. Teisel korral jooksin vaid mõne sekundi pärast tagasi sisse ja vandusin, et ei tõsta enam kunagi jalga väljapoole. Sa said palju paremini hakkama – ma lugesin sekundeid. Me seisime seal vähemalt kaks minutit.”
Shakira toetas teda käe alt, kui nad aeglaselt tagasi tänava poole läksid. „Saad sa ise kõndida?” küsis naine, kui nad tunnelist välja tulid.
„Ma usun küll.” Shakira lasi ta lahti. Amy vaatas tänavale, mis oli talle enne nii tühjana tundunud, ja rahunes kõiki neid inimesi nähes. „Shakira, ma ei saa seda teist korda teha. Ma ei suutnud seda vastu võtta – kõike seda ruumi.”
„Mina arvan, et saad.” Shakira ristas käed rinnal. „Sa suudad, kui kohe alla ei anna. Me läheme välja kahe päeva pärast. Sa pead rohkem riideid selga panema – oleks hea, kui kannaksid kindaid ja mütsi.” Amy raputas pead, mõeldes, kui imelik on vajadus soojemate rõivaste järele – linnas ei muutunud temperatuur kunagi.
„Kuna on talv, teeme vaid lühikese jalutuskäigu – me ei jää välja kuigi kauaks. Mul oleks hea meel, kui tuleksid meiega. Ma võin jääda sinuga sissepääsu juurde ja sa ei pea välja jääma sekundikski kauem, kui suudad vastu pidada. Usu mind, see läheb kergemaks, kui sa üha uuesti proovid, isegi kui arvad praegu, et ei suuda seda taluda. See võib sulle isegi meeldima hakata.”
„Ma ei tea...” alustas Amy.
„Kas sa proovid?”
Amy hingas sügavalt sisse, tundes linna lõhnu: kergelt mõrkjat kehade lõhna, kellegi parfüümi, teravat hapukat lõhna, millele ta nime ei osanud anda. Ta polnud neid kunagi varem märganud. „Ma proovin.” Ta kulm tõmbus kortsu. „Mu vanemad löövad mu maha, kui nad sellest teada saavad, ma pean mingi ettekäände välja mõtlema...”
„Aga sa pead neile ütlema, Amy.”
„Nad ei luba mind ilmaski.”
„Siis pead leidma viisi, kuidas neid veenda. Nad peavad teadma, ja selleks on kaks mõjuvat põhjust. Esiteks põhjustavad lapsed, kes ilma vanemate loata välja tulevad, Lije’ile probleeme, ja teiseks, ehk soovivad nemadki meiega ühineda. Ma tulen sulle sinu poole järele, siis sa pead neile ütlema, miks ma seal olen. Sa võid anda mulle siis oma vastuse.”
„Veel üks asi,” lausus Amy. „Baley on ju detektiiv. Kui ta saab teada, et mind arreteeriti, siis ta ehk ei taha mind.”
Shakira naeris. „Ära selle pärast muretse. Võin sulle saladuskatte all öelda, et Lije Baley oli omal ajal päris hea lindijooksja. Ma olen ta minevikust pisut oma onult ja ühelt teiselt vanalt olijalt kuulnud. Ta ei pane seda sulle pahaks, kuid kellelegi teisele ära sellest räägi.” Shakira võttis tal käest, kui nad lintide poole jalutasid. „Parem läheme nüüd koju.”
Amy heitis talle kõrvalpilgu: „Sa ei tahaks veelkord joosta?”
„Mitte mingil juhul. Sul on pahandusi niigi küll ja sul on nüüd palju enamat kaotada. Võime pisut tantsida, kuid ainult siis, kui on ruumi ja vaid aeglasematel ribadel.”
Taas kord ümbritsesid Amyt Kingsbridge’i sektsiooni toekad müürid. Ta oli väljas oleva külmuse, tuule, vaikuse ja kohutava tühjuse juba peaaegu unustanud.
Ja ta teadis, et läheb välja tagasi. Turvatunnet pakkuvad teraskoopad ei pruugi igavesti jääda ohutuks pelgupaigaks.Ta peab tühjusele vastu astuma, kuni ta seda enam ei karda, ning ta mõtiskles, millisena näib linn talle siis.
Amy seisatas mõneks viivuks korteriukse taga, enne kui võtmekaardi pilusse libistas. Ta vanemad võisid olla juba magama heitnud ja ta ei saa neile sellest rääkida hommikusöögi ajal sektsiooni sööklas. Ta võib neile rääkida homme õhtul ja ta püüab mitte loota liiga palju.
Uks läks lahti ja Amy astus sisse. Vanemad oli veel ärkvel, teineteise kaisus diivanil. Nad istusid kiiresti üles ja kohendasid oma ööriideid. „Amy!” isa näis pisut kohmetuna. „Sa jõudsid vara.”
„Mina arvasin, et jäin hiljaks.”
Isa heitis pilgu seinal olevale ajanäitajale. „Oh, jah, ilmselt küll. Ma ei märganud. Hüva, las see üks kord olla.”
Amy silmitses paari. Nad näisid heas tujus olevat, ema pruunid silmad särasid ja isa lai nägu polnud pinges nagu tavaliselt. Tal ei pruugi rääkimiseks paremat võimalust tulla ja ta ei soovinud, et ema kuuleks hommikul proua Listerilt, et Amy ei olnudki Debora pool.
„Ee,” Amy köhatas. „Ma pean teiega rääkima.”
Isa vaata uuesti kellaaega. „On see tähtis?”
„See on väga tähtis.” Ta läks tooli juurde ja istus vanemate vastu. „Sellega tõesti ei anna oodata. Palun laske mul lõpuni rääkida ja siis võite öelda, mida soovite.” Amy tegi pausi.
„Ma ei olnud Debora juures. Ma tean, et ma poleks tohtinud, kuid ma käisin sektsioonist väljas.”
Isa hakkas midagi ütlema, kuid ema haaras tal käest.
„Mitte lintidel jooksmas, ausõna,” ütles Amy ruttu. Ta lasi pilgul langeda, julgemata otse nende poole vaadata, ja rääkis oma esimesest kohtumisest Shakiraga, katastroofiliselt lõppenud jooksust, kohtumisest Hempsteadi tänaval, sellest, mida Shakira rääkis grupi kohta, kes väljas käisid, ja katsumusest, mille ta oli sel õhtul läbi teinud linnast väljas lageda taeva all. Ta ei rääkinud väga ladusalt, tehes pause, et lisada üksikasju, kuid lõpetades uskus ta, et oli kõik olulise ära rääkinud.
Amy vanemad lasid tal rääkida ja vaikisid, kui ta oli lõpetanud. Amy sundis end lõpuks üles vaatama. Isa nägi välja vapustatud ja ema hämmeldunud.
„Sa käisid väljas?” sosistas Alysha.
„Jah.”
„Kas sa ei olnud paanikas?”
„Ma pole kunagi elus niimoodi kartnud, kuid ma pidin, ma...”
Amy isa nõjatas kušetile. „Sa astusid teadlikult meie keelust üle.” Ta kõlas pigem meeleheitel kui vihasena. „Sa valetasid meile ja ütlesid, et oled koos Debora Listeriga. Sa lahkusid sektsioonist koos kahtlase noore naisega, kes on ka ise lindijooksja ja...”
„Ta ei ole,” protesteeris Amy. „Ta ei jookse enam ja ta poleks ka minu vastu jooksnud, kui ma poleks peale käinud – ma rääkisin ju. See oli minu süü.”
„Vähemasti sa möönad, et oled süüdi,” ütles isa. „Mina lasin sinul rääkida, nii et lase nüüd minul lõpetada. Nüüd tahab see naine, et sa jõlguksid koos tema grupiga linnast väljas. Ma keelan selle ära, kas kuuled? Sa ei tee temaga enam mingit tegemist ja kui ta helistab või tuleb siia, siis ütlen talle seda ise. Ma pean sinuga karmim olema, Amy. Kuna sa ei ole meiega aus oma tegemistes, siis ei tohi sa sellest korterist lahkuda ja...”
„Rick,” Alysha hääl oli vaikne, kuid kindel. „Lase minul rääkida. Kui ühinemine nende inimestega on Amy jaoks nii oluline, siis võib-olla ta peaks seda tegema.” Ricardo kahvatas ja pöördus oma naise poole. „Ma tean, et ta eiras meie keeldu, kuid ma arvan, et saan aru, miks ta pidas seda vajalikuks. Pealegi, kui suurtesse pahandustesse saaks ta sattuda, kui koos nendega on linna detektiiv? See tundub küllalt ohutu.”
„Ohutu?” ütles isa. „Minna välja, petta end kujutlusega, et...”
„Lase tal minna, Rick.” Alysha võttis isa käe oma käte vahele. „See noor naine rääkis talle tõtt. Sa tead, et see on tõsi, sa tead, mida osakonna statistilised ennustused näitavad, ükskõik, kas tunnistad seda enesele või mitte. Kui on mingi võimalus, et Elijah Baley inimesed võivad Maalt lahkuda, on ehk parem, kui Amy läheb nendega.”
Amy tõmbas sügavalt hinge, üllatunud, et ema asus tema poolele ja seisis tema juuresolekul isale vastu.
„Sa oleksid sellega nõus?” küsis Ricardo. „Mis siis, kui välisilmlased lubavadki need inimesed Maalt välja – mitte et ma peaksin seda tõenäoliseks, aga mis siis, kui nad lubavad? Sa ütled, et oleksid rahul, kui ei näe enam iial oma tütart?”
„Ma ei oleks rahul – küllap tead seda isegi. Kuid kuidas saan ma tema külge klammerduda, kui tal oleks võimalus, kuitahes väike, millekski muuks? Ma tean, milliseks tema elu kujuneb siin. Ma parem teaksin, et ta teeb kusagil midagi, millel on mõte, isegi kui see tähendaks, et me kaotame tema, selle asemel et pean minema läbi elu, teeseldes, et ei näe tema frustratsiooni ja pettumust.”
Ricardo ohkas sügavalt. „Ma ei suuda uskuda, et kuulen sind niimoodi rääkimas.”
„Oh, Rick,” ema lasi ta käe lahti. „Aastaid tagasi oleksid sa küll oodanud, et ütlen ja teen ootamatuid asju.” Ta naeratas selle lause peale. „Kui rutiinseks me oleme muutunud sellest saadik.” Ta vaatas isa pisut aega vaikides. „Ma ehk lähen koos Amyga selle grupiga kokku saama. Ma peaksin nagunii üle vaatama, mis inimesed need on. Võib-olla astun isegi korraks linnast välja.”
Tema abikaasa kortsutas kulmu, tundudes lüüasaanuna. „On see vast kena olukord,” ütles ta. „Mitte ainult mu tütar pole sõnakuulmatu, vaid ka minu naine on minu vastu. Kui mu kaastöölised saavad kuulda, et hulgute ringi Baley kambaga, siis pole see mulle osakonnas just hea reklaam.”
„Tõesti?” Amy ema kergitas kulme. „Nad on alati teadnud, et me mõlemad oleme, ütleme, pisut ekstsentrilised ja oli aeg, mil see sind ei häirinud. Ehk peaksid ka ise tulema Baley grupiga kohtuma. On mõistlikum, kui su kolleegid arvavad, et toetad meie tegevust, ükskõik kui veidra ja lõbustava nad leiavad selle olevat, kui et meie vahele on lõhe tekkinud.” Ema suu tuksatas pisut. „Sa ju tead, mida öeldakse – õnnelik perekond tähendab õnnelikumat linna.”
Ricardo pöördus Amy poole. „Sa teeksid seda veel? Ma mõtlen, läheksid välja?”
„Jah, läheksin,” vastas Amy. „Ma tean, et see pole kerge, kuid ma pingutan.”
„On hilja,” ütles isa, „Ma ei jaksa sellele praegu mõelda.” Ta tõusis ja võttis Alyshal käest, kui too diivanilt kerkis. „Me arutame seda homme, kui mul on olnud aega järele mõelda. Head ööd, Amy!”
„Head ööd!”
Ema-isa sosistasid isekeskis, kui Amy oma tuppa läks. Isa oli nüüdseks tagasi tõmmanud ja Amy oli kindel, et ema räägib talle augu pähe. Amy riietus magama heitmiseks lahti, uskudes, et võidab selle lahingu.
Ta sirutas end välja, väsinud ja valmis magama jääma ning nägigi peagi und. Ta oli uuesti lindil, mis viis ta võlvkaare alt lageda taeva alla, kuid seekord ta ei kartnud.
Linn magas. Lindid ja ekspressteed liikusid edasi, kandes neid väheseid, kes olid ärkvel – noori armunuid, kes olid välja kohtamisele hiilinud, patrullivaid politseinikke, haiglatöötajaid, kes pöördusid öisest vahetusest koju, ja rahutuid hingi, kes hulkusid New Yorgi teraskoobastes.
Amy seisis lindil, tema läheduses vaid mõni inimene. Neli poissi kihutasid mööda ja hetkeks tundis ta kiusatust nendega ühineda. Ta oli varemgi mõnikord öösel väljas olnud, et harjutada võtteid ajal, kui ribad olid tühjemad, ning tulnud tagasi oma sektsiooni enne, kui vanemad ärkasid. Kõige aeglasemale ribale hakkas rahvast kogunema. Linn ärkas. Tema vanemad on juba tõusnud, kui ta tagasi jõuab, kuid ta oli kindel, et nad mõistavad, mis oli Amy täna välja meelitanud.
Ema ja isa olid kaasa tulnud kohtumisele Elijah Baley ja tema rühmaga. Detektiiv oli pikk, tumeda peaga mees, kellel oli kitsas tõsine nägu, kuid see muutus pisut rõõmsamaks, kui Shakira talle uusi värvatuid tutvustas. Amy ema-isa ei tulnud nendega välja, ehk teevad nad seda järgmine kord. Ta teadis, et see on nende jaoks katsumus, ja lootis, et nad leiavad julgust selle sammu astumiseks. Nad tulevad temaga grupi järgmisele kohtumisele – niipalju olid nad lubanud. Ehk siis, kui Amy suudab hirmuta välja minna ja kõndida mööda maapinda sama julgelt nagu Shakira, võib-olla siis juhatab ta nad ise välja.
Amy hüppas üles, tegi pöörde derviš’iga ja jooksis mööda linti edasi. Riba laulis ta jalge all, ta kuulis jälle selle muusikat. Amy kummardus ettepoole, viskas hundiratta ja hüppas siis järgmisele ribale. Ta tantsis hallide ribade vahel, kuni jõudis ekspressteele ning hiivas end sellele.
Amy pigistas kramplikult posti, kui meenutas esimest pilku päevavalgusele. Lume valevus oli pimestav ning selle kohal laius piinavalt selge sinine taevas ereda tuld lõõskava palliga – alasti päikesega. Ta sai aru, et seisab mullapallil, mida ümbritseb vaid õhuke õhukiht, täpike, mis kihutab läbi tohutu tühja ruumi, mida pole võimalik kujutledagi. Teda haaras paanika, mis kihutas ta tagasi linna, kus ta kössitas tunnelipõrandal, hirmust ja meeleheitest haige. Kuid seal olid Shakira tugevad käed, mis aitasid tal tõusta, ja Elijah Baley hääl, kui ta rääkis Amyle oma varasematest hirmudest. Amy ei läinud sel päeval enam välja, kuid sundis end seisma lahtisel uksel ja hingama veel sõõmukese talvist õhku.
See oli algus. Ta pidi sellest jagu saama, kui ta tahtis kunagi ise teisi välja juhtida või järgneda lootusrikastele asustajatele uude maailma. Amy lahkus ekspressteelt ja tantsis ribadel, näidates oma oskusi, kujutledes, et jookseb veel üht, viimast lindijooksu. Ta oli Hempsteadi lähedal, kus oli Shakiraga kohtunud.
Tänav oli peaaegu tühi, aknad pimedad. Amy tuli lindilt maha ja kiirustas tunneli poole, joostes läbipääsuni, kuni ahmis õhku lühikeste kiirete hingetõmmetega. Kui ta jõudis tunneli teise otsa, kõhkles ta vaid hetke ja surus siis käe vastu seina.
Tekkis avaus. Kaugete ribade summutatud mühin hääbus ta seljataga ja ta oli väljas, üksi, ning hommikutuul paitas ta nägu. Taevas oli pea kohal kui tume kuppel. Amy vaatas itta ja nägi, kuidas koit tähiskoobast valgustama hakkas.