Muidugi on enese mahamüümine halb, kuid veel halvem on, kui otsustad end müüa, aga pole kedagi, kes osta soovib.
Seda raamatut on koos sama autori „Terasunelmaga” peetud läbi ajaloo kõige rohkem diskussioon põhjustanud ulmeraamatuks. See on terava ja omapärase, hipikultuurist mõjutatud keelega kirja pandud mõtlemapanev lugu, sünge visioon, mis tänaseni on liigagi aktuaalne.
Tagakaanel on lisaks ära toodud järgmine lühike tekstilõik:
Igavik?
Ta maitses igaviku männilõhnalist tuuleõhku, mis puhus mägedest ja New Yorgist ja Dallasest ja Los Angelesest ja Vegasest ja kõikjalt, kus vähemad inimesed nagu putukad valguses palukeste järel siblisid, maitses igavikku, lamades operatsioonijärgses nõrkuses rahunenult ja soojalt, kaitstuna tuuleõhu eest linade vahel tema enda kompleksis, mida ta omas riigis, kus senaatorid ja kubernerid ja president teda hr Howardsiks kutsusid...
Ta maitses igavikku, meenutades Palacci rahulolevat irvet, kui too oli öelnud: „Igavik on pikk aeg. Me ei saa teada, et see on kestnud igaviku, kuni see on kestnud igaviku, kas pole, hr Howards? Ehk peate leppima miljoni aastaga. Mis arvate, kas sellest piisab, hr Howards?”
–
Raamatu on tõlkinud Tarmo Vaarpuu.
Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.
