Me võitleme, joome ja naerame,
kuni lõpuks me haihtume põrmuks.
Ei kellestki rohkem jää järele,
kui rajake tähetolmus.
Sel’ rajake silma ei hakkagi,
kes vaadata täpselt ei oska.
Nii näinud on seda vaid vähesed,
kes ära ei lasknud end osta.
Need on need, kelle päid pole segaseks
veel pasundan’d võltsoraaklid
ja silmi täis pole valetan’d
poliitikute spektaaklid.
Me põlgame mammona orjajaid,
et täis saaksid nendegi kotid
ja vendade verest tuln’d seeklitest
nüüd lõua all rasvased lotid.
Ei, ega me võita ei loodagi.
Kuid uhkust saab sellestki olnust,
et midagi lõpukski õigesti
me tegime tähetolmus.
Me võitleme, joome ja naerame
ja lõpuks me haihtume põrmuks.
Ei kellestki rohkem jää järele,
kui rajake tähetolmus.
Tundmatu autori laul XXVI sajandist. („Galaktika folkloori kogumik.“, 2. Trükk, IV köide, lk. 361)
Veteranid. Noores sellised, paljud alla 30.
Äsja lõppenud sõda, mille tulemusena ei muutunud suurt rohkemat, kui et kellegi kaubanduslepingud muutusid soodsamaks.
Kibestumine ja lootusetult vigane tunnustamata geenius laatsaretis.
Aga mis siis, kui peaks natuke oma sõda...
