Kuna sõnad või täpsemalt kontseptsioonid, millest see sõna koosneb, on sellisel kujul õnneks ka eesti keeles olemas, oli kohane pealkiri selliselt ümber panna. Täpsemalt veel on pealkirjale lisatud + (pluss) ja seda sellepärast, et samade kaante vahele on koondatud ka autori sama maailma jagavad lühemad tekstid. Nood viimased on üsna eripalgelised ja lisavad tollele niigi nauditavale maailmale üsna huvitavaid tahke. Jutud ise muide on ilmunud 80-ndate alguses enne põhiteost, moodustavad kokkuvõttes umbes kolmandiku-neljandiku raamatu mahust ja tänasel kujul on autor kogu kokku pannud kümmekond aastat tagasi. Raamatu lõpus on ka Raul Sulbi ülevaade autorist.
Põhiteos paigutub umbkaudu järgmise sajandi lõppu, mil Maast on saanud unustatud kolgas ja Päikesesüsteemis võitlevad tehnikale panustavad mehhanistid ja end geneetiliselt muutvad vormijad. Erinevaid nägemusi, suhtumisi ja kultuure on nii palju, et mõistet inimkond kasutatakse selle seltskonna puhul vaid parema puudumisel. Selles äärmiselt kirjus, võõrapärases ja üsna julmas maailmas võitleb oma elu eest Abelard Malcolm Tyler Lindsay, pagendusse saadetud diplomaat, näitleja, piraat, õpetaja ja prohvet. Raamatus on oma koht ka kõikvõimalikel võõrrassidel, millest -- eriti lisalugudes -- on mõned hinnatavalt õõvastavaks kirjutatud.
Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.
„Schismatrix”, „Sunken Gardens”, kronoloogia ja sõnaseletused on tõlkinud Iris Jeletski, „Swarm” - tõlkinud Tanel Saimre, „Spider Rose” - tõlkinud Rea Raus, „Cicada Queen” ja „Twenty Evocations” - tõlkinud Tarmo Vaarpuu.
Raamatu tagakaanel on veel ka tutvustav lõik, mis pisut lühendatuna on võetud jutustusest „Kakskümmend meeldetuletust” ja valitud sai see muidugi sellepärast, et nii mõnedki tolle maailma olemuslikud veidrused on seal kontsentreeritud kujul olemas:
Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”
„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”
„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”
„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”
„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”
„Isa.”
„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?”
