Karrin Murphy ootas mind Madisoni ees. Oleme temaga täielikud vastandid. Kui mina olen pikk ja kõhn, siis tema on lühike ja jässakas. Minul on tumedad juuksed ja tumedad silmad, temal aga Shirley Temple’i blondid lokid ja beebisinised silmad. Kui minu näojooned on kõhnad ja nurgelised, kullinina ja terava lõuaga, siis tema nägu on ümar ja sile ning kena ninakesega, nagu võiks olla ergutusrühma tüdrukul.
Oli külm ja tuuline, nagu märtsis tavaliselt ikka, ja tal oli seljas pikk mantel, mis kattis tema pükskostüümi. Murphy ei kandnud kunagi kleite, kuigi ma kahtlustasin, et tema jalad on lihaselised ja ilusa kujuga nagu võimlejal. Tema kehaehitus oli funktsionaalne ja selle tõestuseks oli tal kabinetis paar auhinda aikido võistlustelt. Juuksed olid lõigatud õlgadeni ulatuvaiks ja pekslesid metsikult kevadtuules. Kõrvarõngaid ta ei kandnud ning jumestusel oli selline kvaliteet ja kvantiteet, et oli raske öelda, kas ta seda üldse kasutas. Ta nägi välja pigem nagu lemmiktädi või rõõmsameelne emme kui karm mõrvauurija.
„Kas sul mingit muud mantlit pole, Dresden?” hõikas ta kohe, kui olin jõudnud hüüdekaugusele. Mitu politseiautot olid hoone ette keelualale pargitud. Ta vaatas pool sekundit mulle silma ja pööras siis pilgu ruttu ära. Pidin talle au andma. Seda oli rohkem, kui suutis enamik inimesi. See polnud tegelikult ohtlik, kui te ei vahtinud just mitu sekundit, kuid ma olin harjunud, et kõik, kes teadsid, et olen võlur, püüdsid hoolega mulle mitte otsa vaadata.
Langetasin pilgu oma mustale impregneermantlile, millel oli raske pealisriie, veekindel vooder ja minu käte jaoks piisavalt pikad varrukad. „Mis sellel siis viga on?”
„See oleks nagu „El Dorado” telesarjast.”
„Ja siis?”
Ta norsatas (sobimatu heli nii väikeselt naiselt), tegi kannapöörde ja hakkas hotelli eesukse poole minema.
Jõudsin järele ja kõndisin temast natuke eespool.
Ta lisas sammu. Mina samuti. Kihutasime teineteise võidu eesukse poole, kasvava kiirusega läbi eelmise öö vihmast jäänud lompide.
Minu jalad olid pikemad; jõudsin esimesena kohale. Avasin talle ukse ja viipasin galantselt, et ta sisse astuks. See oli meie ammune võistlus. Ehk on mu väärtushinnangud iganenud, kuid olen vana kooli mees. Arvan, et mehed peaksid kohtlema naisi teisiti kui kõigest lühemaid ja nõrgemaid mehi, kellel on rinnad. Eks proovige mulle selgeks teha, et olen nõnda mõeldes paha inimene. Ma naudin naiste kohtlemist daamidena, neile uste avamist, ühiste söömaaegade eest maksmist, lillede kinkimist – kõiki sedasorti asju.
See vihastab hullupööra Murphyt, kes on pidanud küünte, hammaste ja räpaste võtetega võitlema Chicago kõige karvasemate meestega, et jõuda sinna, kus ta praegu on. Ta jõllitas mind, kui ma seal seisin ja ust lahti hoidsin, kuid selles jõllituses oli julgustamist ja lõõgastust. Ta leidis meie rituaalist mingit kummalist lohutust, kuigi tavaliselt pidas seda ärritavaks.
Kui paha lugu seal üleval seitsmendal korrusel siis õigupoolest on?
Sõitsime järsku tekkinud vaikuses liftiga üles. Praeguseks tundsime teineteist juba küllalt hästi, et vaikimine ebamugav ei tunduks. Tunnetasin Murphyt väga hästi, tajusin instinktiivselt tema meeleolusid ja mõttemustreid – seda oskust arendan alati, kui mõnda aega kellegagi koos viibin. Kas niisugune anne on loomulik või üleloomulik, seda ma ei tea.
Instinkt ütles mulle, et Murphy on pinges, pingul nagu klaverikeel. Ta ei lasknud seda näost paista, kuid tema õlgade ja kaela hoiakus ning selja jäikuses oli midagi, mis mu sellest teadlikuks muutis.
Aga ehk kujutasin ma seda lihtsalt ette. Kitsas kabiin tegi mu natuke närviliseks. Lakkusin huuli ja vaatasin liftis ringi. Minu ja Murphy varjud langesid põrandale ja nägid välja peaaegu nii, nagu oleksid need seal siruli. Miski selles tegi mulle muret, tilluke näriv tunne, mille tõrjusin eemale kui närvide mängu. Rahulikult, Harry.
Murphy hingas kähinal välja, kui lift tõusmist aeglustas, ning tõmbas uuesti hinge, enne kui uksed jõudsid lahti minna, nagu kavatseks ta hinge kinni hoida seni, kui seal korrusel viibime, ja hingata sisse alles siis, kui oleme jälle lifti astunud.
Verel on iseloomulik lõhn, mingi kleepuv, peaaegu metalne hõng, ja kui liftiuksed avanesid, oli terve õhk seda täis. Mu magu võpatas korraks, kuid ma neelatasin mehiselt ning järgnesin Murphyle liftist välja ja piki koridori edasi, möödudes paarist vormis võmmist, kes mu ära tundsid ja viipasid, et edasi läheksin, küsimata näha väikest plastkaarti, mille linn on mulle andnud. Selge, et isegi sellises suurlinna politseiametis nagu Chicago oma ei armastata konsultante hordidena kohale kutsuda (arvan, et kajastusin paberimajanduses selgeltnägijast konsultandina), aga ikkagi. See polnud sinises mundris poistest professionaalne.
Murphy astus minu ees tuppa. Vere lehk muutus tugevamaks, kuid esimese ukse taga ei leidunud midagi kohutavat. Sviidi eesruum nägi välja nagu mingi vana kolmekümnendate aastate filmi elutuba, rikkalikes punastes ja kuldsetes toonides, luksusliku sisustusega, mis tundus siiski kuidagi võlts. Tugitoole kattis uhke tume nahk ja mu jalad vajusid sügavale paksu karvase roostevärvi vaiba sisse. Sametkardinad olid ette tõmmatud ja kuigi kõik tuled põlesid, paistis ruum oma tekstuuri ja värvitoonidega siiski natuke liiga hämar, natuke liiga sensuaalne. See polnud sedasorti tuba, kus sa istud ja raamatut loed. Minust paremal olevast ukseavast kostsid hääled.
„Oota siin veidi,” ütles mulle Murphy. Siis läks ta sellest parempoolsest uksest tuppa, mida pidasin sviidi magamistoaks.
Kõndisin elutoas ringi, silmad enamasti kinni, ja jätsin meelde asju. Nahkdiivan. Kaks nahktugitooli. Must kiiskav meelelahutuskeskus stereo ja telekaga. Soojenev šampanjapudel toe peal seisvas anumas, triiki täis vett, mis eelmisel õhtul oli olnud jää, selle kõrval kaks tühja klaasi. Põrandal lebas punane roosi õieleht, mille värvus ei harmoneerunud vaiba tooniga (aga mis selles toas üldse harmoneerus?).
Natuke eemal, ühe nahktugitooli serva all, vedeles tilluke siidist asjake. Kummardusin ja kergitasin ühe käega toolikatet, vältides hoolikalt millegi puudutamist. Seal lebas paar musti siidist püksikuid, tilluke pitsidega ääristatud kolmnurk, mille üks pael katki, nagu oleksid stringid lihtsalt puruks kistud. Veider raiskamine.
Stereosüsteem oli lausa kunstitöö, kuigi mitte luksusbränd. Võtsin taskust pliiatsi ja toksasin selle kustukummiotsaga PLAY-nuppu. Tuba täitis õrn, sensuaalne muusika, sügav bass, rütmikad trummilöögid, sõnadeta vokaal, taustaks naisterahva raske hingamine.
Muusika jätkus veel mõned sekundid, siis aga hakkas umbes kahe sekundi järel üle hüppama, korrates sama lõiku ikka ja jälle.
Krimpsutasin nägu. Nagu juba ütlesin, mõjun ma masinatele niimoodi. Sellel on midagi tegemist võluriks olemisega, võluväe kasutamisega. Mida õrnem ja kaasaegsem on masin, seda tõenäolisemalt läheb sellega midagi viltu, kui pääsen küllalt lähedale. Koopiamasina võin tappa viiekümne sammu pealt.
„Armupesake,” kostis mehehääl, mis venitas sõna „armu” nagu „aaaaarrmu”. „Või mis teie arvate, härra kõiketeadja?”
„Tere, uurija Carmichael,” vastasin ümber pööramata. Carmichaeli üsna nõrk nasaalne hääl oli kindlalt äratuntav. Ta oli Murphy partner ja paadunud skeptik, veendunud selles, et olen kõigest šarlatan, kes koorib linnalt selle raskelt teenitud raha. „Te vist ei märganud neid aluspükse, või hoiate neid kojuviimiseks?” ütlesin pöördudes ja talle otsa vaadates. Ta oli lühike, ülekaaluline ja kiilanev, punetavate nööpsilmade ja tahtejõuetu lõuaga. Tema jopp oli kortsus ja lipsul toiduplekid, see kõik varjas habemenoana vahedat mõistust. Ta oli terane võmm ja mõrtsukate jälitamisel absoluutselt armutu.
Ta kõndis tugitooli juurde ja vaatas selle alla. „Pole paha, Sherlock,” ütles ta. „Aga see on kõigest eelmäng. Oota, kuni peaatraktsiooni näed. Hoian ämbri sinu jaoks valmis.” Ta pööras ümber ja peatas vigase CD-mängija omaenda pliiatsiotsaga.
Vahtisin uurijat suurte silmadega, et oma õudust demonstreerida, siis kõndisin temast mööda magamistuppa. Ja kahetsesin seda. Vaatasin ringi, märkasin mehhaaniliselt üksikasju ja sulgesin tasakesi ukse oma pea sellesse ossa, mis oli hakanud kriiskama samal hetkel, kui tuppa astusin.
Nad pidid olema surnud millalgi eelmisel õhtul, sest surmakangestus oli juba täielik. Nad olid voodis; naine harkisjalu mehe peal, keha tahapoole toetunud, selg kaardus nagu tantsijannal, vormikad rinnad kena siluetti moodustamas. Tema all lamas väljasirutatult sihvakas, võimsa kehaehitusega mees, käsivarred kõrvale heidetud, haarates atlasslinadest ja neid rusikasse kägardades. Kui see oleks olnud erootiline foto, oleks vaatepilt olnud rabav.
Välja arvatud see, et armastajate rinnakorvid olid ülalt vasakult väljapoole rebitud, läbi naha turritasid ribid nagu sakilised murdunud noad. Arteriaalne veri oli kehadest välja pursanud kuni laes oleva peeglini, koos verega ka pudrustunud, tarretisetaolised lihatükid, mis pidid olema südamete jäänused. Nende kõrval seistes võisin vaadata õõnsusesse ülakehades ja näha nüüd juba hallikat vooderdist liikumatu vasaku kopsu ja ribide servade ümber, mille nähtavasti oli väljapoole pressinud ja murdnud mingi seespool olev jõud.
Kahtlemata hävitas see erootilise potentsiaali.
Voodi seisis toa keskel, mis andis sellele kerge rõhuasetuse. Magamistuba jätkas elutoa sisekujundust – hulk punast, hulk luksuslikke kangaid. Natuke liiga palju, kui ei viibitud just küünlavalgel. Seintel küünlajalgades olid tõepoolest olnud küünlad, mis praeguseks olid lõpuni põlenud ja kustunud.
Astusin voodile lähemale ja tegin selle ümber tiiru. Vaip lirtsus jalge all. Väike kriiskav osa minu ajust, turvaliselt lukustatud enesekontrolli ja karmi treeningu uste taha, jätkas lalisemist. Püüdsin seda ignoreerida. Tõesti püüdsin. Aga kui ma siit toast kiiruga ei lahku, hakkan nutma nagu väike tüdruk.
Niisiis ahmisin kähku üksikasju. Naine oli kahekümnendates ja muinasjutulises vormis. Vähemalt arvasin, et oli olnud. Praegu oli raske öelda. Tal olid paažisoengusse lõigatud kastanivärvi juuksed ja mulle tundus, et neid oli värvitud. Silmad olid üksnes paokil ja ma ei osanud nende värvitoonist arvata muud, kui et need ei olnud tumedad. Ehk pisut rohekad?
Mees oli arvatavasti neljakümnendates ja niisuguses vormis, mis saavutatakse eluaegse sihikindlusega. Tema paremal biitsepsil oli tätoveering, tiivuline pistoda, mida atlasslina volt poolenisti varjas. Sõrmenukkidel sügavad armid ning risti üle alakõhu vihane kitsas kipras arm, mis minu arvates võis jääda noahaavast.
Ümberringi vedelesid kõrvaleheidetud rõivad – mehe smoking ning naise väike must kleidike ja paar õhtukingi. Toas oli ka kaks reisikotti, avamata ja arvatavasti jooksupoisi poolt kenasti kõrvuti seatud.
Tõstsin pilgu. Carmichael ja Murphy jälgisid mind vaikides.
Kehitasin neile õlgu.
„Noh?” nõudis Murphy. „Kas meil on siin tegemist võlukunstiga või ei ole?”
„Kas võlukunstiga või siis tõeliselt uskumatu seksiga,” vastasin talle.
Carmichael norsatas.
Ka mina naersin natuke – ja see oli kõik, mida mu aju kriiskav osa vajas, et paisata pärani uksed, mille taha olin ta kinni pannud. Mu magu hakkas mässama ja kerkis ülespoole ning ma vaarusin toast välja. Sõnapidaja Carmichael oli roostevabast plekist ämbri ukse taha valmis pannud ja ma vajusin oksendades põlvili.
Enda kokkuvõtmiseks kulus kõigest mõni sekund, kuid ma ei tahtnud sinna tuppa tagasi minna. Mul polnud tarvis rohkem näha, mis seal on. Ma ei tahtnud vaadata kaht surnud inimest, kelle südamed olid sõna otseses mõttes rinnas plahvatanud.
Ja selle tegemiseks oli keegi kasutanud võlukunsti. Ta oli kasutanud võlukunsti teisele kahju tekitamiseks, rikkudes Esimest Seadust. Valge Nõukogu saab selle peale kollektiivse rabanduse. Siin polnud tegutsenud kuri vaim või pahatahtlik olemusvorm, polnud rünnanud ka mõni arvukatest Varivalla olevustest, näiteks vampiir või troll. See oli ettekavatsetud tahtlik tegu, mille saatis korda sorts, võlur või inimolend, kes suudab kasutada loomise ja elu enda põhilisi energiaid.
See oli hullem kui mõrv. See oli väändunud, paheline perverssus, nagu oleks keegi peksnud teise inimese surnuks Botticelli maaliga, muutnud midagi kaunist täieliku hävingu relvaks.
Kui te pole ise sellega kunagi tegelenud, on seda raske seletada. Võlukunsti on loonud elu ja suuremalt osalt just inimolendi teadlikkus, intellekt ja emotsioonid. Sellelesamale elule lõpu tegemine temast sündinud võlukunstiga on kuidagi kohutav, peaaegu verepilastuslik.
Ajasin ennast jälle sirgu ja hingasin raskelt, värisedes ja oksemaitset suus tundes, kui Murphy koos Carmichaeliga toast välja tuli.
„Hea küll, Harry,” ütles Murphy. „Lase tulla. Mis sinu arust siin juhtus?”
Kogusin enne vastamist hetke mõtteid. „Nad tulid sisse. Jõid natuke šampust. Tantsisid pisut, õrnutsesid, seal stereo juures. Siis läksid magamistuppa. Seal olid nad alla tunni. See tabas neid, kui nad olid just haripunkti jõudmas.”
„Alla tunni,” kordas Carmichael. „Kust sa tead?”
„CD kestab ainult tund ja kümme minutit. Arvesta mõned minutid tantsimiseks ja šampanjaks ning siis on nad magamistoas. Kas plaat mängis, kui nad leiti?”
„Ei,” ütles Murphy.
„Siis ei olnud seda korduse peale pandud. Arvan, et nad tahtsid muusikat selleks, et kõik oleks lihtsalt täiuslik, kui nüüd vaadata seda numbrituba ja kõike.”
Carmichael uratas hapult. „Mitte midagi, mille me ise poleks juba välja mõelnud,” ütles ta Murphyle. „Parem, kui ta veel millegi peale tuleks.”
Murphy sähvas Carmichaelile pilgu, mis ütles „ole vait!”, ja lausus siis leebelt mulle: „Meil on rohkem tarvis, Harry.”
Tõmbasin ühe käe sõrmedega läbi juuste. „On ainult kaks moodust, kuidas keegi oleks seda teha saanud. Kõigepealt esilemanamine. Esilemanamine on väljendusliku võlukunsti või nõiduse kõige otsesem, vaatemängulisem ja kärarikkam vorm. Kuid ma kahtlen, et seda tegi manaja.”
„Miks?” nõudis Murphy. Kuulsin tema pliiatsit kribimas märkmikku, mida ta alati kaasas kandis.
„Sest sa pead nägema või puudutama kohta, kuhu tahad oma energiat suunata,” vastasin talle. „Mõjub ainult nägemisulatuses. See mees või naine oleks pidanud koos nendega samas toas olema. Millegi selletaolise puhul on raske asitõendeid peita ja igaühel, kellel on piisavalt oskusi sellise loitsu jaoks, oleks jätkunud ka mõistust kasutada selle asemel püssi. See on lihtsam.”
„Mis on teine võimalus?” küsis Murphy.
„Taumaturgia,” vastasin. „Nagu siin, nii ka seal. Tuleb panna midagi juhtuma väiksemas mõõdus ja suunata sellesse energiat, et sama juhtuks ka suuremas mõõdus.”
Carmichael norsatas. „On vast jamajutt.”
Murphy hääl kõlas skeptiliselt. „Kuidas see töötaks, Harry? Kas seda saaks teha kusagilt mujalt?”
Noogutasin. „Tapjal läheks tarvis midagi, mis teda ohvritega ühendaks. Juuksekarvu, sõrmeküüsi, veretilka. Sedasorti asju.”
„Nagu voodoo nukk?”
„Täpselt sama asi, jah.”
„Naise juuksed on värskelt värvitud,” sõnas Murphy.
Noogutasin. „Kui sul õnnestub välja selgitada, kus ta laskis oma soengut hooldada, võiksid ehk midagi leida. Ma ei tea.”
„Kas oskad mulle veel midagi rääkida, millest võiks kasu olla?”
„Jah. Tapja tundis ohvreid. Ja ma arvan, et see oli naine.”
Carmichael norsatas. „Ma ei usu, et peaksime siin istuma ja seda kuulama. Üheksal juhul kümnest tunneb tapja ohvrit.”
„Ole vait, Carmichael,” ütles Murphy. „Miks sa nii arvad, Harry?”
Tõusin püsti ja hõõrusin pihkudega nägu. „Selle järgi, mismoodi võlukunst mõjub. Alati, kui seda kasutad, tuleb see sinu seest. Et seda tööle panna, peavad võlurid keskenduma sellele, mida nad teha püüavad, seda visualiseerima, sellesse uskuma. Sa ei saa panna juhtuma midagi, mis ei ole osa sinust, sinu sisemusest. Tapja oleks võinud nad mõlemad mõrvata ja maskeerida selle õnnetuseks, aga tema tegi seda niimoodi. Et seda niimoodi teha, pidi see naine tahtma nende surma väga isiklikel põhjustel, et soovida sel kombel nende sisemusse tungida. Võib-olla kättemaks. Võib-olla otsite armukest või abikaasat.
Vihjab ka see, millal nad surid – otse keset seksi. See ei olnud kokkusattumus. Emotsioonid on võlukunsti jaoks nagu kanal või rada, mida saab kasutada sinuni jõudmiseks. See naine leidis aja, mil need kaks olid koos ja himust üles köetud. Ta hankis vajalikud asjad, mida keskendumiseks kasutada, ja kavandas kõik ette. Seda sa võõrastele ei teeks.”
„Pask,” ütles Carmichael, kuid seekord rohkem nagu hajameelse vandesõnana kui minule suunatud hinnanguna.
Murphy jõllitas mind. „Sa kordad muudkui „see naine”,” noris ta. „Mille kuradi päralt sa nii arvad?”
Viipasin magamistoa poole. „Sest midagi selletaolist ei saa teha tohutu vihkamiseta,” vastasin. „Naised on kõvemad vihkajad kui mehed. Nad oskavad paremini keskenduda ja paremini välja paisata. Pagan, nõiad on lihtsalt õelamad kui võlurid. Mulle tundub see mingi naiseliku kättemaksuna.”
„Aga seda oleks võinud teha ka mees,” ütles Murphy.
„Noh...” põiklesin vastusest.
„Issand, oled sina alles šovinistlik siga, Dresden. Kas see on asi, mida ainult naine oleks saanud teha?”
„Noh... Ei ole. Seda ma ei arva.”
„Sa ei arva?” venitas Carmichael. „Kah mul ekspert.”
Kortsutasin neile mõlemale vihaselt kulmu. „Ma pole tõesti kunagi huvi tundnud, mida oleks tarvis teha, et kellegi südant plahvatama panna, Murph. Kohe, kui mul on juhust seda järele uurida, annan kindlasti sulle teada.”
„Millal sa mulle midagi öelda oskad?” küsis Murphy.
„Ei tea.” Tõstsin tema järgmise kommentaari ärahoidmiseks käe. „Ma ei saa selle värgi peale taimerit panna, Murph. Seda lihtsalt ei saa. Ma ei tea isegi seda, kas üldse suudan seda teha, veel vähem, kui kaua see aega võtaks.”
„Viiskümmend doltsi tunnis... oleks parem, kui mitte liiga kaua,” urises Carmichael. Murphy heitis talle pilgu. Ta polnud mehega just ühte meelt, aga ei pannud tal ka suud kinni.
Kasutasin võimalust paar korda sügavalt hinge tõmmata, et ennast rahustada. Vaatasin viimaks jälle nende poole. „Hea küll.” Küsisin: „Kes nad on? Ohvrid.”
„Seda pole sul tarvis teada,” kähvas Carmichael.
„Ron,” ütles Murphy. „Tahaksin tõesti natuke kohvi.”
Carmichael pööras tema poole. Ta polnud pikk, kuid tundus siiski Murphy kohal kõrguvat. „Oeh, kuule nüüd, Murph. See tüüp hoiab sind lõa otsas. Sa ei arva ju päriselt, et ta oskaks sulle midagi kuulmisväärset öelda, eks?”
Murphy silmitses partneri higist nööpsilmadega nägu teatava jäise hoiakuga, mida on raske demonstreerida inimesele, kes on sinust kuus tolli pikem. „Mustalt, kaks tükki suhkrut.”
„Kurat võtaks,” ütles Carmichael. Ta heitis mulle külma pilgu (kuid ei vaadanud päris silma), surus siis käed püksitaskutesse ja marssis toast välja.
Murphy läks tema järel vaiksel sammul ukseni ja pani selle mehe selja taga kinni. Elutuba muutus silmapilk hämaramaks ja kitsamaks, kui selle hiljutise odava intiimsuse irvitav kuri vaim asus tantsima verelehas ja kahe kõrvaltoas oleva surnukeha mälestuses.
„Naise nimi oli Jennifer Stanton. Ta töötas „Samettoas”.”
Vilistasin. „Samettuba” oli ülikõrgete hindadega eskortteenistus, mida pidas Bianca-nimeline naine. Bianca kamandas ilusate, sarmikate ja arukate naiste parve, kupeldades neid piirkonna rikkaimatele meestele sadade dollarite suuruse tunnitasuga. Bianca müütas sedasorti naiste seltskonda, keda enamik mehi võis näha üksnes telekas ja filmides. Teadsin ka seda, et Varivallas oli Bianca märkimisväärse mõjuga vampiir. Tal oli Võim suure algustähega.
Olin proovinud varemgi Murphyle seletada, mis on Varivald. Ta ei saanud sellest päriselt aru, kuid mõistis, et Bianca on vinge vampiiritar, kes vahetevahel territooriumi pärast lahingut lõi. Me mõlemad teadsime, et kui asjasse on segatud üks Bianca tüdrukutest, peab sellesse kuidagiviisi olema segatud ka Bianca ise.
Murphy asus kohe asja juurde. „Kas see on osa mõnest Bianca territooriumivaidlusest?”
„Ei,” vastasin. „Kui ta just ei pidanud seda mõne inimsortsiga. Mõni vampiir, isegi mitte vampiirsorts poleks saanud midagi niisugust Varivallast välja tõmmata.”
„Kas ta võiks olla riius mõne inimsortsiga?” küsis Murphy.
„Võimalik. Aga see ei tundu tema moodi. Ta ei ole nii rumal.” Mida ma Murphyle ei öelnud, oli see, et Valge Nõukogu hoolitses selle eest, et vampiirid, kes surelike võluritega jagelesid, ei elanud kunagi nii kaua, et sellega praalida. Ma ei rääkinud tavalistele inimestele Valgest Nõukogust. Seda lihtsalt ei tehta. „Pealegi,” ütlesin, „kui inimene tahtis kahjustada Biancat, võttes sihikule tema tüdrukud, oleks tal parem olnud tappa tüdruk ja jätta klient puutumata, lasta mehel seda lugu levitada ja teisi ärist eemale peletada.”
„Hmh,” ütles Murphy. Ta polnud ennast küll veenda lasknud, kuid tegi märkmeid selle kohta, mida rääkisin.
„Kes oli mees?” küsisin temalt.
Murphy vaatas mulle korraks otsa ja lausus siis rahulikult: „Tommy Tomm.”
Pilgutasin silmi, et talle vihjata, et ta pole avaldanud sajandi saladust. „Kes?”
„Tommy Tomm,” ütles ta. „Johnny Marcone ihukaitsja.”
Nüüd oli asjal mõte sees. „Džentelmen” Johnny Marcone oli kõrilõikaja, kes oli kerkinud kuhja tippu pärast seda, kui Vargassi perekond sisevõitlustes lahustus. Pärast aastatepikkust armutut võitlust ja veriseid lahinguid Vargassidega võttis politseidepartemang Marconet kui igakülgset õnnistust. Džentelmen Marcone ei sallinud oma organisatsioonis mingeid liialdusi ja talle ei meeldinud tema linnas tegutsevad vabakutselised. Paistis, et pangaröövlid ja narkoärikad, kes tema organisatsiooni ei kuulunud, anti alati üles või veeti sisse, kui nad just lihtsalt kaotsi ei läinud, nii et neist enam kunagi midagi ei kuuldud.
Marcone avaldas kuritegevusele tsiviliseeritud mõju – ja seal, kus tema tegutses, oli asi rohkem kui kunagi varem pigem äriettevõtte kvaliteedis. Kuna ta oli äärmiselt nutikas ärimees, töötas tema heaks pataljon advokaate, kes varjasid teda seaduse eest raha, paberite ja lindistuste barrikaadiga. Võmmid ei öelnud seda küll kunagi välja, kuid mõnikord paistis, nagu oleks neile peaaegu vastumeelt teda jälitada. Marcone oli parem kui tema alternatiiv – anarhia allmaailmas.
„Mäletan kuulnud olevat, et tal oli üks täideviija,” ütlesin. „Arvan, et enam ei ole.”
Murphy kehitas õlgu. „Paistab küll.”
„Nii et mida sa järgmiseks teed?”
„Otsin selle juuksuri üles, ma arvan. Räägin Bianca ja Marconega, kuigi võin sulle juba praegu öelda, mida nad jutustavad.” Ta laksas märkmiku kinni ja raputas ärritatult pead.
Silmitsesin teda minut aega. Ta paistis väsinuna. Ütlesin seda talle.
„Ma olengi väsinud,” vastas ta. „Väsinud sellest, et mind vahitakse, nagu oleks ma mingi napakas. Isegi mu enda partner Carmichael arvab, et olen kõige sellega üle piiri läinud.”
„Kas ülejäänud jaoskond arvab sama?” küsisin talt.
„Enamik neist lihtsalt põrnitsevad ja keerutavad sõrme meelekohas, kui arvavad, et ma ei näe. Ja panevad mu raportid neid kunagi lugemata kausta. Ülejäänud on need, kes on millegi kohutava otsa komistanud, ja nemad on poolsurnuks ehmatatud. Nad ei taha uskuda midagi, mida pole näinud sarjas „Mister Teadus”, kui olid alles lapsed.”
„Kuidas sinuga lood on?”
„Minuga?” Murphy naeratas, see suunurkade kerkimine oli elavalt naiselik ja muutis ta läbinisti liiga kenaks, et selline karm tegelane olla. „Maailm käriseb õmblustest lahti, Harry. Arvatavasti pean inimesi lihtsalt üsna ülbeteks, sest nad arvavad, et oleme umbes viimase sajandi jooksul teada saanud kõik, mis on teadmist väärt. Mida põrgut. Usun pigem, et hakkame alles praegu nägema, et asjad meie ümber on jälle pimeduses. See kõnetab minus peituvat küünikut.”
„Kui vaid kõik mõtleksid nii nagu sina,” ütlesin. „See võiks lõpetada haiged telefonikõned, mida vastu võtan.”
Ta naeratas endiselt üleannetult. „Aga suudaksid sa ette kujutada maailma, kus kõik raadiojaamad mängivad ABBAt?”
Naersime koos. Jumal hoidku, see tuba vajas naeru.
„Kuule, Harry,” ütles Murphy irvitades. Võisin lausa näha, kuidas hammasrattad tema peas pöörlevad.
„Jaa-ah?”
„See, kui sa ütlesid, et kas suudaksid välja mõelda, mismoodi mõrvar seda tegi. Et sa pole kindel, et suudaksid.”
„Jaa-ah?”
„Ma tean, et see on jamajutt. Miks sa mulle selle kohta valetasid?”
Kangestusin. Issand, ta oli hea. Või ehk pole mina mingi eriline valetaja. „Vaata, Murph,” ütlesin. „On mõned asjad, mida inimene lihtsalt ei tee.”
„Mõnikord ei taha ka mina selle limuka pähe pugeda, keda taga ajan. Kuid pean tegema, mida vaja, töö lõpuleviimiseks. Ma tean, mida sa silmas pead, Harry.”
„Ei,” ütlesin napilt. „Sa ei tea.” Ja ta ei teadnudki. Ta ei teadnud midagi mu minevikust, Valgest Nõukogust ega mu pea kohal rippuvast Damoklese Needusest. Enamasti suutsin teeselda, et ka mina nendest midagi ei tea.
Kõik, mida Nõukogul praegu tarvis läks, oli vabandus, kõigest vabandus, et leida mind rikkumas üht võlukunsti Seitsmest Seadusest, ja Mõõk võis langeda. Kui hakkaksin kokku panema mõrvaloitsu retsepti ja nad sellest teada saaksid, siis oleksid neil kõik vajalikud vabandused käes.
„Murph,” ütlesin talle. „Ma ei saa proovida seda loitsu ära arvata. Ma ei saa kokku panna asju, mida selle jaoks vajan. Sa lihtsalt ei mõista.”
Ta jõllitas mulle otsa, silma vaatamata. Ma polnud kunagi näinud kedagi teist, kes sellega hakkama saaks. „Oh, mõistan küll. Mõistan, et mul jookseb vabalt ringi mõrtsukas, keda ma ei saa teolt tabada. Mõistan, et sa tead midagi, millest võiks abi olla, või et saaksid vähemalt midagi välja selgitada. Ja ma mõistan, et kui sa mind nüüd kuivale jätad, siis kisun su ankeedi politseiameti kartoteegist välja ja viskan prügimäele.”
Oh sa raisk. Politseiameti konsulteerimine tasus hulga mu arvetest. Hea küll, enamiku mu arvetest. Kui peaksin tegutsema pimesi nii nagu tema praegu, oleksin minagi kuradima närviline. Murphy ei teadnud küll midagi loitsudest, rituaalidest ega talismanidest, ent tundis liigagi hästi inimlikku vihkamist ja vägivalda.
Ütlesin endale, et tegelikult ma ju ei kavatse musta maagiaga tegelema hakata. Kavatsen lihtsalt välja uurida, mismoodi seda oli tehtud. Seal on vahe. Aitan politseid uurimise juures, muud midagi. Ehk saaks Valge Nõukogu sellest aru.
Jaa-jah, muidugi. Ja ehk peaksin ma ükspäev kunstimuuseumi minema ja hästi harituks muutuma.
Murphy viskas õnge sisse sekund hiljem. Ta vaatas mulle ühe vapra hetke jooksul otse silma, enne kui pilgu ära pööras, ilme väsinud, siiras ja uhke. „Mul on tarvis teada kõike, mida sa oskad mulle rääkida, Harry. Palun.”
Klassikaline „daam hädas”. Kuigi ta oli üks neist iseteadlikest karjäärinaistest, teadis ta täpselt, mismoodi mind vanamoodsuse kaelaketist sikutada.
Kiristasin hambaid. „Hästi,” ütlesin ma. „Väga hea. Hakkan sellega töötama täna õhtul.” Oh sa poiss. Küll see Valgele Nõukogule alles meeldiks. Pidin lihtsalt täiesti kindel olema, et nad sellest teada ei saa.
Murphy noogutas ja ohkas, minu poole vaatamata. Siis ta ütles: „Lähme siit minema,” ja astus ukse poole. Ma ei proovinudki temast ette jõuda.
Kui me välja kõndisime, laisklesid vormis võmmid ikka alles koridoris. Carmichaeli polnud kuskil näha. Kriminalistikapoisid olid kohal ja tammusid kannatamatult ringi, oodates, millal me välja tuleme. Siis korjasid nad kokku oma plastkotid, pintsetid, valgustid ja muud asjad ning kiirustasid hanereas meist mööda numbrituppa.
Murphy silus oma tuulest sasitud juukseid, kui ootasime, et iidne lift oma mõnusas tempos üles seitsmendale korrusele veniks. Tal oli kuldkäekell, mis tuletas mulle äkki meelde. „Oh, kuule,” küsisin temalt. „Mis kell on?”
Ta vaatas kella. „Kaks kakskümmend viis. Mis siis?”
Sosistasin vandesõna ja pöörasin trepi poole. „Jään oma kokkusaamisele hiljaks.”
Ma lausa lendasin astmetest alla. Lõpuks oli mul selles ju kõvasti praktikat ja vestibüüli jõudsin sörkides. Mul õnnestus kõrvale põigata eesuksest sisse astuva pagasihunnikuga portjee eest ja hüppega kõnniteele maanduda. Mul on pikad jalad, mis neelavad pikki vahemaid. Jooksin vastutuult, must mantel selja taga laperdamas.
Minu hooneni oli mitu kvartalit ja kui olin pooled neist läbinud, aeglustasin sammu. Ma ei tahtnud saabuda kohtumisele abikaasat otsiva Monicaga, puhkides nagu sepalõõts, juuksed sassis ja nägu higist nõretamas.
Mu viletsas vormis võis ilmselt süüdistada tegevusetut talvehooaega, sest ma hingeldasin kõvasti. See hõivas niivõrd mu tähelepanu, et ma ei märganud tumesinist Cadillaci enne, kui see minu kõrval peatus ja üks üsna suur mees sellest välja astus – minu ette kõnniteele. Tal olid tulipunased juuksed ja jäme kael. Tema nägu nägi välja nii, nagu oleks keegi seda tema beebieas korduvalt lauaga lapikuks tagunud – välja arvatud tugevasti esilekerkivad kulmud. Tal olid pisikesed pilukil sinisilmad, mis tõmbusid veel rohkem pilukile, kui ma temani jõudsin.
Peatusin ja taganesin, siis pöörasin ümber. Veel kaks meest, mõlemad minu pikkused ja kõvasti raskemad, aeglustasid parajasti samuti sammu. Nähtavasti olid nad mind jälitanud ja nägid üsna ärritunud välja. Üks neist lonkas natuke, teisel oli siilisoeng, mis mingi juuksegeeliga ogadeks seatud. Mul oli tunne, nagu käiksin jälle keskkoolis ja mind on ümber piiranud ragbimeeskonna jõhkardid.
„Kas saan teid aidata, härrased?” küsisin. Vaatasin ringi mõne võmmi järele, kuid nad kõik olid arvatavasti Madisonis. Kellele ei meeldiks vahtida, suu ammuli?
„Istu autosse,” ütles minu ees seisev mees. Üks ülejäänutest avas tagumise ukse.
„Mulle meeldib kõndida. See on südamele hea.”
„Kui sa autosse ei istu, pole see su jalgadele hea,” urises mees.
Autost kostis hääl: „Härra Hendricks, palun teid. Olge ometi viisakam. Härra Dresden, kas ühineksite minuga hetkeks? Lootsin, et saan teile kontorisse küüti pakkuda, kuid teie äkiline ilmumine muutis selle mõnevõrra problemaatiliseks. Ehk lubate mul vähemalt siitmaalt teid kohale sõidutada.”
Kummardusin, et heita pilk tagaistmele. Mind silmitses naeratades üks ilusa ja tagasihoidliku näoga mees, kes kandis mugavat spordijakki ja Levi’se teksaseid. „Ja te teeksite seda?” küsisin temalt.
Tema naeratus muutus laiemaks ja ma võin vanduda, et sellest hakkasid ta silmad sädelema.
„Minu nimi on John Marcone. Tahaksin teiega äriasju arutada.”
Jäin teda hetkeks jõllitama. Ja siis libises mu pilk kõrvale väga suurele ja väga ületreenitud lihastega härra Hendricksile. Too urises vaikselt ja see kõlas täpselt nagu Cujo, enne kui koer autos istuva naise kallale kargas. Ma ei arvanud, et tahaksin Cujo ja tema kahe semuga kaklema hakata.
Niisiis ronisin Caddy tagaossa Džentelmen Johnny Marcone juurde.
Nagu selgus, oli see väga kiire päev. Ja ma hilinesin endiselt oma kokkusaamisele.