Mul pole kombeks Kuu faaside üle arvet pidada. Niisiis ma ei teadnud, et täiskuuni on aega üks öö, kui noor naine McAnally pubis minu vastu maha istus ja palus mul rääkida talle asjast, mis võinuks ta tappa.
„Ei,” ütlesin ma. „Kohe kindlasti mitte.” Voltisin kokku paberitüki koos sellel oleva joonistusega, mis kujutas kolme kontsentrilist ringi ämblikuna kõveraist sümbolitest, ja lükkasin üle poleeritud tammepuust laua tagasi.
Kim Delaney kortsutas minu poole kulmu ja lükkas mõne läikiva tumeda juuksesalgu laubalt ära. Ta oli pikk naine, vanamoodsal viisil kenasti täidlane ja armas, ilusa heleda naha ja ümarate põskedega, mis olid harjunud naeratama. Praegu ta ei naeratanud.
„No kuule nüüd, Harry,” ütles ta mulle. „Sa oled Chicago ainuke praktiseeriv võlur ja sina oled ainus, kes saab mind aidata.” Ta naaldus üle laua minu poole, pilk täis otsustavust. „Ma ei leia kõigi nende sümbolite kohta viiteid. Kohalikus ringis ei tunne neid ka keegi ära. Sa oled ainuke võlur, kellest ma kuulnud oled, tundmisest rääkimata. Ma lihtsalt tahan teada, mis need teised on.”
„Ei,” ütlesin ma talle. „Sa ei taha teada. Parem unusta see sõõr ja keskendu millelegi muule.”
„Aga...”
Mac püüdis baarileti tagant viibates mu tähelepanu ja libistas vildaka tammepuust leti poleeritud pinnale paar taldrikut aurava toiduga. Ta lisas kaks pudelit omapruulitud pruuni õlut ja mul hakkas suu vett jooksma.
Kõht tegi õnnetut häält. See oli peaaegu sama tühi kui mu rahakott. Ma poleks täna kuidagi saanud endale õhtusööki lubada, aga Kim oli pakkunud, et teeb välja, kui temaga söögi ajal millestki räägin. Praad õhtusöögiks oli vähem kui mu tavaline tasu, aga ta oli hea kaaslane ja minu kunagine õpilane. Ma teadsin, et tal pole palju raha, ja mul oli veelgi vähem.
Korisevast kõhust hoolimata ei tõusnud ma kohe püsti, et minna toitu võtma. (McAnally pubis ja grillis pole teenindajaid. Mac ütleb, et kui sa ei saa end püsti ajada ja tellitud toidu järele kõndida, siis pole sul üldse siia asja.) Lasksin pilgul korraks üle ruumi käia, üle kogu selle tülika kombinatsiooni madalatest lagedest ja laisalt pöörlevatest ventilaatoritest, üle selle kolmeteistkümne nikerdatud puusamba ja kolmeteistkümne akna, ja lisaks üle kolmeteistkümne laua, mis olid paigutatud juhuslikult, et lahendada ja hajutada maagilisi jääkefekte, mis mõnikord ümbritsevad näljaseid (teisisõnu vihaseid) võlureid. Linnas, kus keegi ei uskunud võlukunsti, oli McAnally juures varjupaik. Paljud meie rahva hulgast sõid siin.
„Kuule, Harry,” ütles Kim. „Ma ei kasuta seda millegi tõsise tarvis, ma luban. Ma ei ürita mingit väljakutsumist või köitmist. See on kõigest akadeemiline huvi. Asi, mis on mind mõnda aega vaevanud.” Ta nõjatus ettepoole ja asetas käe minu omale, vaadates mulle näkku, aga mitte mulle silma – trikk, mille suudavad omandada vähesed, kes ei tegele Kunstiga. Ta naeratas laialt ja näitas mulle sügavaid lohukesi põskedes.
Mu kõht korises jälle ja ma kiikasin baariletil ootava toidu poole. „Oled kindel?” küsisin ma temalt. „Lihtsalt sina kibeled teada saama? Sa ei kasuta seda millegi jaoks?”
„Käsi südamel,” ütles ta, tehes ka vastava liigutuse.
Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei tea...”
Ta naeris mulle vastu. „No ole nüüd, Harry. See pole nii tähtis. Kuule, kui sa ei taha mulle rääkida, siis las olla. Ma teen sulle ikka söögi välja. Ma tean, et sul on viimasel ajal rahaga kitsas. Sellest kevadisest asjast peale, ma mõtlen.”
Mu nägu tõmbus pilve, aga mitte Kimi pärast. Polnud tema süü, et mu peamine tööandja, Chicago politseiameti erijuurdluste osakonna juhataja Karrin Murphy polnud mind üle kuu aja nõustamistööle kutsunud. Mõnel viimasel aastal oli suurem osa minu elatisest tulnud tööst erijuurdluste erinõustajana, aga koostöö erijuurdlustega – ja minu sissetulekud koos sellega – oli aeglaselt vaibunud pärast kevadist mürglit, kui üks must võlur pidas jõugusõda, et saada Chicago uimastiäri oma kontrolli alla.
Ma ei teadnud, miks Murphy polnud mind nii tihti kohale kutsunud. Omad kahtlustused mul olid, aga tema ette polnud ma nendega veel minna saanud. Võib-olla polnud asi milleski, mida mina tegin. Võib-olla koletised streikisid. Ja-jah, just.
Tagajärg oli see, et mul olid näpud põhjas. Ma olin liiga palju nädalaid kiirnuudleid ja suppi söönud. Maci küpsetatud lihalõigud lõhnasid taevalikult, isegi ruumi teisest otsast. Mu kõht tõstis jälle protesti, tuues urinal kuuldavale oma kiviaegse himu söestunud liha järele.
Aga ma ei saanud lihtsalt minna ja süüa, andmata Kimile infot, mida ta tahtis. Asi pole nii, et ma tehingus iial ei petaks, aga ühegi inimesega pole ma seda teinud – ja kindlasti mitte inimesega, kes mulle alt üles vaatab.
Südametunnistuse ja lollilt põhjaliku autunde omamine ajab mõnikord lausa vihale.
„Olgu peale, olgu peale,” ohkasin ma. „Las ma toon söögi ära ja siis räägin sulle, mida tean.”
Kimi ümarad põsed läksid jälle lohuliseks. „Aitäh, Harry. See tähendab mulle palju.”
„Jajah,” ütlesin talle ja tõusin, et sammastest ja laudadest ja muust mööda põigates baarini jõuda. McAnally juures oli täna tavalisest rohkem rahvast ja ehkki Mac naeratas harva, väljendas ta olek rahulolu, mis näitas, et selline summ teeb ta meele rõõmsaks. Kahmasin mõnevõrra pirtsakalt taldrikud ja pudelid pihku. On raske sõbra heaolu üle erilist rõõmu tunda, kui oma äri kipub põhja minema.
Viisin toidu, liha ja kartulid ja rohelised oad lauda ja istusin uuesti maha, Kimi taldrikut tema ette asetades. Mõnda aega me sõime, mina pahuralt vaikides, tema näljase inimese hea isuga.
„Nii,” ütles Kim viimaks. „Mida sa mulle selle kohta öelda võid?” Ta viipas kahvliga paberilipaka poole.
Neelasin suutäie alla, lonksasin sõõmu külluslikku õlut ja võtsin paberi uuesti kätte. „Olgu peale. See on kõrgema võlukunsti joonis. Tegelikult kolm tükki üksteise sees nagu müürikihid. Mäletad, mida ma sulle võlusõõridest rääkisin?”
Kim noogutas. „Need hoiavad midagi väljas või sees. Enamik vajavad toimimiseks võluenergiat või Varivalla olendeid, aga surelikud võivad sõõrist üle astuda ja selle lõhkuda.”
„Õige,” ütlesin ma. „See kõige välimine sümbolite ring ongi selleks. See on tõke vaimolendite ja maagiliste jõudude vastu. Põhilised on need sümbolid siin, siin ja siin.” Ma osutasin vastavatele krõnksudele.
Kim noogutas innukalt. „Välimisele sain ma pihta. Mis järgmine on?”
„Teine ring on rohkem nagu sureliku ihu loitsutõke. Kui sa kasutaksid ainult sümbolite ringi, siis see ei töötaks. Vaja läheks midagi muud, kive või kalliskive või midagi, joonistega vaheldumisi panduna.” Ma võtsin järgmise lihasuutäie.
Kim vaatas laupa kortsutades paberit ja siis mind. „Ja mida see siis teeks?”
„Nähtamatu sein,” ütlesin talle. „Nagu tellised. Vaimud, maagia saaks otse läbi, aga surelik ihu mitte. Ka mitte visatud kivi, kuulid, mitte miski puhtalt füüsiline.”
„Selge,” ütles ta erutatult. „Jõuvälja moodi asi.”
Ma noogutasin. „Midagi niisugust.”
Naise põsed õhetasid põnevusest ja silmad särasid. „Ma teadsin seda. Ja mis see viimane on?”
Ma kõõritasin kipras kulmul kõige sisemise sümboliringi poole. „Eksitus.”
„Mida sa silmas pead?”
„Ma pean silmas, et see on lihtsalt mula. See ei tähenda midagi kasulikku. Oled sa kindel, et joonistasid selle õigesti maha?”
Kimi suu keerdus pahaselt kõverasse. „Olen küll, olen küll. Ma olin hoolas.”
Ma vaatasin viivu talle uurivalt otsa. „Kui ma sümboleid õigesti loen, on see kolmas sein. Rajatud selleks, et hoida kinni lihalisi ja vaimolendeid. Ei surelikke ega vaime, vaid midagi vahepealset.”
Naine kortsutas kulmu. „Mis liiki olendid on sellised?”
Ma kehitasin õlgu. „Mitte mingisugused,” ütlesin ma ja ametlikult oli see tõsi. Võlurite Valge Nõukogu ei lubanud rääkida deemoneist, keda oli võimalik maa peale manada, vaimolendeist, kes suutsid enda ümber ihu koguda. Harilikult piisas vaimusõõrist kõige muu peatamiseks peale vägevaimate deemonite või vanemate olevuste Varivalla kaugeimatelt äärealadelt. Aga see kolmas ring oli mõeldud peatama olendeid, kes suutsid niisugused piirid ületada. See oli deemonlike pooljumalate ja peainglite puur.
Kim ei jäänud mu vastust uskuma. „Ma ei saa aru, miks peaks keegi tegema sellise ringi, et ei midagi sees hoida, Harry.”
Ma kehitasin õlgu. „Inimesed ei tee alati mõistlikke ja põhjendatud asju. Nad lihtsalt on sellised.”
Ta pööritas minu poole silmi. „Kuule nüüd, Harry. Ma pole laps. Sa ei pea mind kaitsma.”
„Ja sina,” ütlesin mina talle, „ei pea teadma, missuguste olendite kinnihoidmiseks see kolmas ring loodi. Sa ei taha teada. Usu mind.”
Ta põrnitses mind pikalt, rüüpas siis õlut ja kehitas õlgu. „Olgu peale. Ringidele tuleb väge anda, eks ole? Tuleb teada, kuidas neid sisse lülitada, nagu tulesid?”
„Midagi sinnapoole. Just.”
„Kuidas saaks selle sisse lülitada?”
Ma vaatasin talle pikalt otsa.
„Harry?” päris ta.
„Sul pole seda ka vaja teada. Akadeemilise huvi pärast mitte. Ma ei tea, mis sul mõttes on, Kim, aga jäta see sinnapaika. Unusta ära. Astu minema, enne kui haiget saad.”
„Harry, ma ei ole...”
„Ära näe vaeva,” ütlesin talle. „Sa istud tiigripuuri otsas, Kim.” Ma koputasin rõhutamiseks sõrmega paberile. „Ja sul poleks seda vaja, kui sa ei kavatseks sinna tiigrit toppida.”
Ta silmad sätendasid ja lõug kerkis kõrgemale. „Sa ei usu, et ma olen küllalt tugev.”
„Sinu tugevusel pole sellega mingit pistmist,” sõnasin ma. „Sul pole väljaõpet. Sul pole teadmisi. Ma ei ootaks algklassilapselt, et ta suudaks maha istuda ja mõista ülikooli tasemel arvutusi. Ja ma ei oota seda ka sinult.” Ma nõjatusin ettepoole. „Sa ei tea küllalt palju, et seda sorti asjadega mängida, Kim. Ja isegi kui teaksid, isegi kui sul õnnestuks küpseks võluriks saada, ma ütleksin sulle ikka, et ära tee seda. Vussi see ära ja võid paljudele viga teha.”
„Kui mina kavatseksin seda teha, siis see on minu asi, Harry.” Ta silmad sätendasid vihaselt. „Sul pole õigust minu eest valida.”
„Ei,” ütlesin ma talle. „Pean aitama sul õiget valikut teha.” Ma kerisin paberitüki sõrmede vahel rulli, kortsutasin kokku ja heitsin siis maha põrandale. Naine torkas kahvli terava, tigeda liigutusega oma lihatükki. „Kuule, Kim,” laususin ma. „Anna veidi aega. Kui sa vanem oled, rohkem kogemusi saanud...”
„Sa pole minust nii palju vanem,” märkis Kim.
Ma nihelesin ebamugavust tundes toolil. „Ma olen palju harjutanud. Ja ma alustasin noorelt.” Mu enda võlumisvõimed, kaugelt suuremad kui aastad või haridus lubanuks, polnud teema, mida oleksin tahtnud arutada. Niisiis üritasin vestluse suunda muuta. „Kuidas sellesügisene korjandus edeneb?”
„Ei edene,” ütles naine. Ta nõjatus väsinult seljatoele. „Ma ei jaksa enam inimestelt raha lunida, et päästa planeeti, mida nemad mürgitavad, või loomi, keda nemad tapavad. Ma olen väsinud kirjade kirjutamisest ja marsside korraldamisest ürituste nimel, millesse keegi enam ei usu.” Ta hõõrus silmi. „Ma olen lihtsalt väsinud.”
„Kuule, Kim. Proovi natuke puhata. Ja palun, palun ära mängi selle sõõriga. Luba mulle.”
Ta viskas salvräti käest, jättis lauale paar rahatähte ja tõusis. „Naudi einet, Harry,” lausus ta. „Ja aitäh eimillegi eest.”
Ka mina tõusin. „Kim,” ütlesin ma. „Oota üks hetk.”
Aga ta ei pööranud mulle tähelepanu. Ta marssis väärikalt ukse poole, seelik õõtsumas pikkade juustega ühes taktis. Muljetavaldav, aukartustäratav kuju. Võisin tunda, kuidas viha temas pulbitses. Üks laeventilaatoritest värises ja lasi välja suitsupahvaku, kui naine selle alt läbi läks, ning jäi siis pööreldes seisma. Ta tormas lühikesest trepist üles ja väljus baarist, ust enda järel pauguga kinni lüües. Inimesed vaatasid, kuidas ta läheb, ja kiikasid siis minu poole, näod mõtlikud.
Ma istusin nördinult uuesti maha. Kurat võtaks. Kim oli üks mitmest inimesest, keda ma olin juhendanud kogu selle raske aja, mis käib kaasas loomupärase võlukunstiande avastamisega. Oli nigel tunne tema eest infot varjata, aga ta oli tulega mänginud. Ma ei võinud lasta tal seda teha. Minu kohus oli kaitsta teda selliste asjade eest, kuni ta teab küllalt, et mõista, kui ohtlikud need on.
Rääkimata sellest, mida arvaks Valge Nõukogu, kui mittevõlur mängib suurte kutsumissõõridega. Valge Nõukogu ei jätnud niisuguseid asju juhuse hooleks. Nad lihtsalt tegutsesid, otsustavalt, ega hoolinud seda tehes alati inimeste elust või ohutusest.
Ma olin õigesti teinud. Oli õige otsus seda infot Kimile mitte anda. Ma olin kaitsnud teda ohu eest, mida tema täielikult ei mõistnud, ei saanud mõista.
Ma olin õigesti teinud – isegi kui ta uskus, et annan talle vastused, nagu olin varem teinud, kui õpetasin teda oma tagasihoidlikku võlukunstiannet ohjes hoidma ja kontrollima. Isegi kui ta uskus, et näitan talle vastuseid, mida ta vajas, olen tema teejuht pimeduses.
Ma olin õigesti teinud.
Kurat võtaks.
Mu isu oli rikutud. Ma ei tahtnud rohkem Maci hõrku toitu, olgu liha või mitte. Polnud tunnet, et olen selle ära teeninud.
Rüüpasin õlut ja mõlgutasin süngeid mõtteid, kui uks uuesti avanes. Ma ei vaadanud üles, tusatsemisega hõivatud nagu ma olin – see on kõigi võlurite kuulus ajaviide. Ja siis langes minu peale üks vari.
„Istud siin ja mossitad,” sõnas Murphy. Ta kummardus ja võttis hajameelselt üles kokkukortsutatud paberilipaka, mille olin enne maha visanud, ja torkas selle korralikult mantlitaskusse, et põrandale mitte prahti jätta. „See pole eriti sinu moodi, Harry.”
Ma vaatasin Murphy poole üles. Kõrgele ei tulnud vaadata. Karrin Murphy polnud palju üle viie jala pikk. Ta oli lasknud oma kuldseid juukseid lõigata, õlani ulatuvatest millekski palju lühemaks ja eest veidi pikemaks kui tagant. See oli mõnevõrra pungilik välimus ja koos ta siniste silmade ning ülespidi ninaga väga veetlev. Ta oli ilmastikukohaselt riides, paistis, et igapäevarõivastes: tumedad teksad, flanellsärk, matkasaapad ja paks metsamehekuub. Vööl kandis ta ametimärki.
Murphy oli äärmiselt kenake täiskasvanud inimese kohta, kellel on ühtlasi must vöö aikidos ja mitu märkilaskmise auhinda Chicago politseiametilt. Ta oli tõeline professionaal, selline, kes on end lihtsõdurite seast küünte ja hammastega leitnandiks üles võidelnud. Teel oli ta endale vaenlasi tekitanud ja üks neist oli hoolt kandnud, et ta määrataks varsti seejärel erijuurdluste osakonna etteotsa.
„No tere, Murphy,” ütlesin talle. Võtsin sõõmu õlut ja sõnasin: „Pole tükk aega näinud.” Üritasin häält rahulikuna hoida, aga ma olen üsna kindel, et viha oli kuulda.
„Kuule, Harry...”
„Lugesid seda Tribune’i juhtkirja? Seda, kus sind kritiseeriti, et raiskad linna raha Harry Dresdeni nimelise „šarlatanist selgeltnägija” palkamisele? Küllap vist, sest pärast selle ilmumist pole ma sinust midagi kuulnud.”
Ta hõõrus sõrmega ninaselga. „Mul pole selle jaoks aega.”
Ma ignoreerisin teda. „Mitte et ma sind süüdistaksin. Ma pean silmas, et Chicago tublidest maksumaksjatest ei usu just paljud võlukunsti ega võluritesse. Muidugi pole paljud näinud seda, mida sina ja mina. Tead küll. Kui me koos töötasime. Või kui ma sinu elu päästsin.”
Naise silmad tõmbusid vidukile. „Mul on sind vaja. Meil on probleem.”
„Sul on mind vaja? Me pole üle kuu aja omavahel rääkinud ja nüüd äkitselt on sul mind vaja? Mul on kontor ja telefon ja puha, leitnant. Sa ei pea mulle siia järele tulema, kui ma õhtust söön.”
„Ma ütlen mõrtsukale, et ta järgmine kord kindlasti tööajal tegutseks,” lausus Murphy. „Aga mul on vaja, et sa aitaksid mul ta üles leida.”
Ma ajasin end kulmu kortsutades toolil sirgu. „Keegi mõrvati? Midagi minu valdkonnast?”
Murphy välgatas minu suunas karmi naeratuse. „Loodetavasti polnud sul midagi tähtsamat teha.”
Tundsin, kuidas lõuapärad pingule tõmbuvad. „Ei. Ma olen valmis.” Tõusin.
„Hea küll siis,” ütles ta ümber pöörates ja minema kõndides. „Kas läheme?”
