Hakkasin välja panema asju, mida loitsu jaoks vajasin. Keskendusin ainult oma eesmärgile ja püüdsin mitte mõtelda, kui rumal oli otsida erineva väega esemeid, kui mul polnud aimugi, kuidas neid kasutada. Lasksin kätel kotist igasuguseid tööriistu välja võtta ja neid omatahtsi paigale seada. Ma ei teadnud, mida vajan, sest seda loitsu polnud kunagi varem lausutud; see isegi ei eksisteerinud – ainult et ma pidin sellega nüüd hakkama saama.
Saabusin järgmisel päeval kontorisse liiga vara. Ma oskan kannatlikult oodata, kui ma pean, kuid mulle ei meeldi see. Pidin minema Musta Lossi alles tundide pärast ja kontoris polnud midagi, millega oleksin tegeleda võinud. Logelesin veidi ringi, teeseldes millegi tegemist, siis ütlesin: „Põrgut,” ja kõndisin välja.
Oranžikaspunane taevas oli täna madalal, hallikas värv näitas, et võis sadama hakata, ja tuul oli mere poolt. Kõndisin või tegelikult jalutasin läbi oma piirkonna. Need paar kvartalit Adrilankhas olid minu omad ja ma mõtlesin sellele teatud rahuldustundega.
Astusin sisse Nielari, mu esimese bossi poodi, kes oli ka üks mu esimestest palgatutest.
Küsisin: „Mis uudist?”
Ta naeratas mulle sõbralikult ja ütles: „Äri nagu ikka, Vlad.”
Ma tõesti ei tea, kuidas Nielarisse suhtuda. Ma mõtlen, ta oleks võinud olla sellel kohal, kus olen mina, kui ta oleks soovinud veidi võidelda, kuid ta otsustas, et jääb parem tähtsusetuks ja terveks. Ma austan teda, arvan ma, kuid noh, ma austaksin teda rohkem, kui ta oleks otsustanud juhust kasutada. Mida põrgut. Kes neist dragaeralastest aru saab?
Küsisin: „Mida sa kuulnud oled?”
„Mille kohta?”
„No jäta nüüd.”
Kui ta oleks veel veidi lolli mänginud, oleksin seda uskuma jäänud, kuid ta ütles: „Ainult seda, et üks su täideviijaist sind alt vedas. Kes ta oli?”
„Pole tähtis, Nielar. Ja üsna varsti on see veel vähem tähtis.”
„Selge.”
„Kohtumiseni.”
Lahkusin Nielari poest ja suundusin Lõuna-Adrilankha idalaste geto poole.
Mu vasakul õlal istuv Loiosh ütles: „Jutud juba levivad, boss.”
„Ma tean. Pean midagi ette võtma. Kui hakatakse arvama, et mind saab karistamatult petta, siis püüavad paljud seda teha.”
Kõndisin edasi, asju läbi mõeldes. Teatava õnne korral võib Morrolan mind Quioni juurde juhatada. Kas ta tahab seda teha? Ma ei teadnud.
„Lähed oma vanaisa vaatama, boss?”
„Ei, ma ei usu. Mitte täna.”
„Kuhu sa siis lähed? Ei, ära ütle. Lõbumaja või kõrts.”
„Hästi arvatud. Kõrts.”
„Kes sind siis koju tassib?”
„Võtan vaid ühe või kaks klaasi.”
„Vean kihla jah.”
„Jää vait, Loiosh.”
„Boss, sa lähed Musta Lossi, kas pole?”
„Kui end kokku võtta suudan. Las ma mõtlen nüüd.”
Hakkas uduvihma sadama. Otsisin sidet Keiserliku Kuuliga ja tekitasin nähtamatu kilbi oma pea kohale. See oli kerge loits. Nägin, et enamik möödakäijaid oli teinud sedasama. Vähesed erandid, enamasti Teckla Kojast, suundusid ukseesistesse, et vihma möödumist oodata. Tänavad muutusid väga mudasteks ja ma jätsin meelde, et pean saapaid puhastama. Selleks pidi leiduma mingi loits. See tuli välja uurida.
Selleks ajaks, kui olin ületanud Twovine’i ja jõudnud Lõuna-Adrilankhasse, oli vihm lakanud, mis oli tore. Väga vähesed idalased on võlurid ja ma ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Muidugi aitas mu Jheregi Koja halli-mustakirjust rõivastusest ja mu õlal ratsutavast Loioshist, et tekitada hüüdeid: „Ta on nõid!”, kuid polnud mõtet asju hullemaks teha.
Umbes selleks ajaks oli Loiosh tabanud midagi mu mõtetest ja ütles: „Pea kinni, boss. Keda sa enda arust maha jätad?”
„Sind, semu. Vabandust.”
„Neetud. Sa ei saa...”
„Saan küll. Draakoniisanda juurde ei saa jheregit kaasa võtta. Vähemalt mitte esimesel külaskäigul.”
„Kuid...”
„Sa oled mulle väga tähtis ja sa mõistad olukorda ja sa ei tule kaasa.”
See andis meile kõneainet, kuni me jõudsime paika, mida otsisin, mis aitas mul mõtteid mujale viia. Asi oli selles, et olin tõesti hirmunud. Ma väga tahtsin mitte minna, kuid ei suutnud leida ühtegi muud võimalust. Püüdsin kujutleda end Musta Lossi ilmumas ega suutnud. Aga kui ma Quionile ei järgne, saab mu kuulsus kannatada ja Jheregi jaoks tähendab kuulsus raha ja turvalisust.
Leidsin Ferenki kõrtsi üles, mis oli just seal, kus oli mulle räägitud, ja astusin sisse, peatudes, et lasta oma silmadel hämarusega kohaneda. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid mu vanaisa oli mulle soovitanud, et siit võiks leida head Fenaria brändit.
Dragaeralaste mõtteviisist annab kõvasti aimu see, et neil pole mingit terminit brändi jaoks, kuigi jook kui niisugune on neil olemas. Nad hüüavad seda veiniks, ja ma arvan, et otsustavad ainult villija järgi, kui kange see on ja kuidas see maitsema peaks. Minu jaoks pole brändi ja veini maitsed kaugeltki mitte sarnased, ja ehk pole ka dragaeralaste jaoks. Asi on selles, et dragaeralased ei hooli erinevast maitsest ja valmistusviisist. Kui jook on puuviljast tehtud ja alkohoolne, peab see olema vein. Huvitav, kas pole?
Idalastel pole seda probleemi. Eriti Ferenkil.
Terve sein pika, tumeda, lehtpuu puidust leti taga oli täis erinevaid Fenaria brändisid, umbes pooled neist virsikust. See avaldas mulle muljet. Ma ei teadnudki, et neid oli nii palju. Olin väga rõõmus, et Impeerium polnud hetkel Fenariaga sõjas.
Kõrts oli üsna tühi. Istusin kõrge seljatoega toolile otse baarileti juures. Kõrtsmik vaatas Loioshit, siis pühkis leti mu ees puhtaks ja heitis mulle küsiva pilgu.
Vaatasin virsikubrändisid ja ütlesin: „Klaas Oregigereti.”
Ta noogutas. „Teiste sõnadega „Laibad ja mererohi”, ah?”
„Kas sa nimetad seda niimoodi?”
Ta kehitas õlgu. „See on päris kange värk.”
„Mida sa siis soovitad?”
Ta vaatas riiulit, valis lühikese, ümara pudeli ja näitas seda mulle.
Silt oli kustunud, kuid võisin näha sõna „Barackaranybol”.
„Hästi, ma proovin sellest klaasitäie.”
Ta võttis klaasi, sirutas selle leti alla ja pani sellele pisut jääd. Kõigepealt imestasin, et ta võis endale lubada jää ostmist, rääkimata loitsudest selle külmana hoidmiseks. Sellised asjad polnud siinkandis odavad. Kuid siis ma mõistsin, mida ta tegi, ja ütlesin: „Ei, ei. Ma ei taha jääd selle sisse.”
Ta paistis vastikust tundvat. Ta võttis veekannu, täitis klaasi veega ja lükkas seda minu poole. Siis ta valas pisut brändit teise klaasi ja seadis selle vee kõrvale. Ta ütles: „Ma valan sulle vaid pisut vett, et saaksid suud puhastada, enne kui seda brändit proovid. Sina tead, kuidas neid juua; mina tean, kuidas neid serveerida, eks?”
Vastasin: „Tõsi,” ja hakkasin brändit rüüpama.
Kuulsin Loioshit itsitamas. Ütlesin talle: „Jää vait.” Panin brändi käest, lonksasin vett, siis jõin pisut brändit. Brändi oli väga hea.
„Mulle palun sedasama,” kostis otse mu selja tagant. Hääl oli madal, sametine ja väga tuttav. Pöördusin ja tundsin naeratust näol laienemas.
„Kiera!”
„Tere, Vlad.”
Varas Kiera istus minu kõrvale.
Küsisin: „Mida sa siin teed?”
„Proovin Fenaria brändisid.”
Kõrtsmik vahtis teda pooleldi vaenulikult ja pooleldi hirmunult. Mina olin Jhereg, kuid vähemalt inimene. Kiera oli dragaeralane. Vaatasin ringi ja nägin, et veel kolm külalist vahtisid Kierat ilmetega, milles olid erineval viisil segatud hirm ja vihkamine. Pöördusin tagasi kõrtsmiku poole ja ütlesin: „Daam tellis jooki.”
Kõrtsmik vaatas laua poole, kus istusid veel kolm inimest, siis Kierat, siis uuesti mind. Vaatasin talle otsa, oodates. Kõrtsmik kõhkles, siis ütles: „Jah,” ja valas Kierale sama asja, mida ta oli valanud mulle. Siis ta läks leti teise otsa. Valisime Kieraga omaette laua.
„Nii,” ütlesin. „Käid sageli siin?”
Ta naeratas. „Kuulsin, et sul on probleeme.”
Raputasin pead. „Ühel päeval saan teada, kust sa sellistest asjadest kuuled.”
„Ehk saadki. Kas vajad abi, Vlad?”
„Ainult julgustust, arvan ma.”
„Oh?”
„Sa tõenäoliselt tead, et üks mu täideviijaist käis mu kanalas vargil.”
„Jah. Ja kanaema pole rõõmus.”
„Papa kukk, kui sa pahaks ei pane.”
„Selge. Mida sa selles suhtes ette võtad?”
„Kõigepealt lähen kuhugi, kuhu ma minna ei taha.”
„Kuhu?”
„Kas sa oled kunagi kuulnud Mustast Lossist?”
Ta silmad suurenesid hindavalt. „Draakoniisand Morrolan, arvan ma.”
„Just.”
Ta kallutas pead. „Tead mis, Vlad. Mine talle külla ja räägi temaga. Aga kui ta sind tapab, on ta hiljemalt kuu aja pärast surnud.”
Tundsin tükki kurku tekkimas. Hetke pärast küsisin: „Mõtled karjäärivahetusest, Kiera?”
Ta naeratas. „Meil kõigil on sõbrad.”
„Noh, tänan,” ütlesin. „See on siis veel midagi, mis ma sulle võlgnen.”
Ta noogutas, ikka veel naeratades. Siis ta tõusis, üteldes: „Hea vein,” ja kõndis kõrtsist välja.
Ja see on naljakas. Kättemaks on ju üsna rumal. Ma mõtlen, kui ma oleksin surnud, mis ma sellest hooliksin? Kuid mingil viisil olid ta sõnad just need, mida ma julgustuseks vajasin. Ma ei saanud aru, miks.
Pärast ta lahkumist võtsin veel ühe joogi ja vaid tõestamiseks, et Loiosh eksib, piirdusin kahega. Ühendusin veel korra Kuuliga ja leidsin, et mul on ikka veel paar tundi, enne kui pean jälle kontoris olema. Maksin kõrtsmikule, lubades kunagi tagasi tulla, ja suundusin koju.
Mu vanaisal oli valge kass nimega Ambrus, kes on kõige targem kass, keda ma kunagi olen näinud, ja ka kõige vanem. Ma ei mänginud temaga tegelikult kunagi nii, nagu inimesed tavaliselt kassidega mängivad, kuid vahel lapsena võisin istuda ja temaga rääkida, kui vanaisa ja isa teises toas vestlesid. Ma tavaliselt kujutlesin, et ta mind tõesti mõistis, ja võib-olla oligi nii. Või mängib mu mälu mulle trikke, sest normaalne kass poleks käitunud nii nagu Ambrus: näugunud täpselt vastuseks mu küsimustele, nurrunud, kui ma ütlesin, et ta meeldib mulle, ja küüsi välja sirutanud ja nendega õhku rabanud, kui ma kuhugi näitasin ja ütlesin: „Vaata ette, draakon.”
Teades, mida ma praegu tean, ma ei usu, et mu mälu mulle trikke mängib.
Igal juhul, ühel päeval, kui olin ehk seitsmeaastane, nägi mu isa mind temaga rääkimas ja kortsutas kulmu.
Küsisin: „Sulle ei meeldi kassid, isa?”
Ta vastas: „Asi pole selles. Pole tähtis.”
Mäletan, et Noish-pa seisis tema taga, vaatas stseeni ja naeratas pisut.
Inimesed nõiuvad, dragaeralased võluvad. Mina teen mõlemat, mis on ebatavaline, nii et olen nendega võrreldes heal positsioonil. Üks nendevaheline erinevus, mis mulle kogu aeg pähe tuleb, on see, et nõidus on lõbusam. Kui nõid suudaks teleporteeruda (asi, mis tundub võimatuna, kuid ma võin eksida), nõuaks see tundidepikkust ettevalmistust, rituaale, loitsimist ja viimse võimaluseni keskendumist, kuni loits emotsionaalse täitumise tõttu pimestavalt plahvatades tööle hakkab.
Narvane, üks mu ihukaitsjatest ja suurepärane võlur, ütles vaid: „Valmis?”
Vastasin: „Jah.”
Ta tõstis hooletult käe, kabinet kadus mu ümbert ja kõhus pööritas.
Kord tegin mingit pahandust, ma ei mäleta, mida, ja mu isa lõi mind selle eest. Tõenäoliselt olin selle ära teeninud. See polnud esimene kord, kui ta mind lõi, kuid seda juhtumit mäletan eriliselt. Arvan, et pidin olema umbes seitsmene või kaheksane.
Mäletan, et vaatasin äkki üles tema poole ja raputasin pead. Ta silmad muutusid suureks ja ehk pisut kartlikuks ja ta seisis seal hetke mind vahtides, enne kui pöördus ja kõndis teise tuppa. Arvan, et ta tahtis küsida mu näoilme kohta, kuid ta ei küsinud, ja ma ei öelnud midagi. Te peate mõistma, et ma olin väga noor, nii et püüan mälu järgi kõike paika panna, kuid ma mäletan, nagu oleks mu reaktsioon teda pisut ehmatanud või hämmeldanud. Kuid mu mõtteist käis läbi midagi niisugust:
„Sa nimetad seda kellegi löömiseks? See tegi vaevalt haiget. Ma saan iga kord rohkem peksa, kui saadad mind turule loorberilehti tooma.”
Alguses ma ei märganud, kus olin, sest mu kõhus pööritas nii väga. Dragaeralased ei reageeri sel viisil teleporteerumisele, kuid mina küll, ja kõik teised inimesed, keda tean, samuti. Hoidsin silmi kinni ja otsustasin mitte oksendada. Ehk oli brändi olnud viga. Riskisin kiire pilguga ja nägin, et olin kusagil õues; siis mõistsin, et seisin õhus, ja sulgesin silmad. Mis iganes mind üleval hoidis, tundus tugevana. Tõmbasin sügavasti hinge ja tegin silmad jälle lahti.
Lossi suured topeltuksed olid minust viiekümne jardi kaugusel. Kõikjal ümbritsesid mind väga kõrged müürid. Milleks olid Morrolanil müürid lossi ümber, mis hõljus õhus? Riskisin alla vaadata ja nägin oranžikaspunaseid pilvi. Mu pea kohal olid samasugused. Jahe tuul puhus mulle näkku, tuues kaasa kerget suitsulõhna. Õues polnud peale minu kedagi.
Vaatasin müüride poole ja nägin torne müürinurkades. Tornid, müürid ja loss ise olid samasugusest mustast kivist – obsidiaanist, arvan ma –, täis nikerdusi võitlustest, küttimistest või kenast ajaveetmisest. Eputav närukael.
Nägin ühes tornis kaht valvurit. Nad mõlemad kandsid Draakoni Koja musta ja hõbedasi riideid. Ühel oli oda, teisel sau – valvuriteks palgatud võlurid.
Noh, see kindlasti veenis mind, et ta oli rikas, kui ka mitte midagi muud.
Valvur odaga nägi, et teda vaatasin, ja viipas mulle. Noogutasin vastu, soovides, et Loiosh oleks minuga, ja hakkasin kõndima Musta Lossi suurte topeltuste poole.
Kui ma oma elule tagasi vaatan, nagu oleks see võõra oma, siis pean ütlema, et ma kasvasin vägivalla keskel. See kõlab minu jaoks imelikuna, sest ma kunagi ei mõelnud sellest niimoodi, aga nii kaua kui ma mäletan, olen kartnud dragaeralasi. Minu kodu oli isa restorani ülemisel korrusel, mis asus piirkonnas, kus ei elanud idalasi – inimesi.
Veetsin enamuse ajast restoranis isegi enne seda, kui ma seal kaasa aitama hakkasin. Ja ma mäletan ikka veel hirmuvõbinat iga kord, kui sellest lahkusin, ja pikki jälitusi mööda kõrvaltänavaid, ja dragaeralaste peksu, kellele ei meeldinud inimesed, ja inimeste peksu, kes arvasid, et me upitame end liiga kõrgele. Seda viimast, teiste idalaste peksu, ei juhtunud sageli. Esimest korda ma mäletan siis, kui olin umbes kaheksane.
Mu isa kinkis mulle Jheregi Koja värvides ülikonna. Mäletan seda päeva, sest see oli üks neist vähestest kordadest, mil mäletan teda õnnelikuna. Ta hea tuju nakatas mindki ja ma kõndisin tähtsalt ringi oma uutes riietes, kuni mind leidsid mõned umbes minuvanused inimlapsed, kes, noh, võite arvatagi. Säästan teid üksikasjadest.
Naljakas on see, et mäletan, kuidas ma neile kaasa tundsin, sest mind peksid tavaliselt dragaeralased, ja ma mõtlesin, et vaeste, nõrkade idalaste peks on tõesti mannetu.
Mu saapad klõbisesid õhus, mis oli pisut rahutukstegev. Muutusin veel ärevamaks, kui ma ustele lähemale jõudsin ja märkasin nende ümber nõiakunsti sümboleid. Olin umbes kümne jala kaugusel, kui mõlemad uksed suurejooneliselt, vaikselt ja majesteetlikult avanesid.
Nad isegi ei kriiksatanud. See oli väga rahutukstegev. Tõmbasin otsekohe käega läbi juuste ja kohendasin ühe mantlihõlma teise peale. See lubas mu kätel puudutada erinevaid relvi, mida ma oma isiku ümber varjasin, sest on parem üllatusi tekitada kui ise üllatuda.
Kuid ma ei jõudnud kaua uste üle mõelda, sest üks naine seisis ukseavas, raamituna kõrgest kaarest nagu pilt. Tal oli ilus, hele, Issola Koja jume, ja ta kandis selle koja valget ja rohelist kleiti, mis oli pooleldi sari. Ta silmad olid selged ja sinised, juuksed helepruunid, ja ta oli ilus isegi inimese jaoks.
Ta hääl oli vaikne ja meeldiv. „Olge tervitatud, õilis Jhereg,” ütles ta (ilmselt otsustades, et see termin oli vähem solvav kui „idalane”), „Mustas Lossis. Mina olen Teldra. Me ootasime teid ja loodame, et lubate meil teie siinviibimine meeldivaks muuta. Loodan, et teleporteerumine polnud liiga ebamugav?”
Kui ta lõpetas selle hämmastava kõne, kummardas ta Issola viisil. Vastasin: „Hmmm, ei, kõik on korras.”
Ta naeratas, nagu läheks see talle tõepoolest korda. Tegelikult ma isegi usun, et läkski. Ta ütles: „Palun, tulge sisse ja ma saadan isand Morrolanile teate.” Ta sirutas käe mu mantli järele ja olgu ma neetud, kui ma peaaegu seda talle ei andnud, lihtsalt hajameelsusest.
Mu refleksid on tavaliselt paremad.
„Hmmm, kõik on korras,” vastasin. „Jätan selle selga.”
„Muidugi,” vastas ta naeratades. „Palun järgnege mulle.”
Mulle tuli pähe, et ta polnud mind nimepidi kutsunud, mis ilmselt tähendas, et ta ei osanud mu nime hääldada. Sellest võis järeldada, et arvatavasti ei teadnud Morrolan minust eriti midagi. Mis oli tõenäoliselt hea.
Astusin üle läve Musta Lossi. Olin suures eeskojas, millest paremal ja vasemal viisid üles valged kaarjad marmortrepid, mu ees oli suur võlvitud sissekäik, väiksemad külgedel, rõdud mu kohal, ja mõned maastikumaalid – mitte psiitrükis – seintel. Vähemalt polnudki kõik musta värvi.
Siis püüdis mu tähelepanu üks maalidest. Seal oli paremal ülal tohutu kollane päike ja mõned valged pilvetutid. Olin näinud selliseid vaatepilte läbi vanaisa silmade. See stseen oli maalitud Idas.
Teldra juhatas mu kõrge võlvilise ukseava kaudu koridori, mis oli umbes kakskümmend sammu pikk, ja sealt edasi lihtsasse, kuid hästi valgustatud ruumi, mis oli ilmselt vastuvõtutuba. Domineeriv värv oli seal kahvatukollane. Tuba oli täis paksu polstriga toole, puhveteid, veinikappe ja laudu. Ma ei jaksanud enam pärast esimest kümmet sekundit lõkse otsida. Soovisin, et Loiosh oleks siiski minuga kaasa tulnud.
Teldra näitas toolile, mis paistis mugavana ja millelt sai ust jälgida. Istusin. Ta ütles: „Isand Morrolan on iga hetk saabumas. Kas lubate, et pakuksin teile veini?”
„Hm, jah,” ütlesin. „Tänan.”
Ta tõi jää-ämbri, milles oli pudel, andes märku huvitavast kombest; ainult idalased serveerisid veini jahutatult. Ta võttis pudeli ja süte pealt veinihargid, tegi osavalt kaela ümber kaare, kastis sule jää sisse ja võttis pudelikaela otsa maha. Kõik naise liigutused olid voolavad ja graatsilised, nagu tantsiks ta kätega. Ta valas ja ma jõin. See oli tõesti väga hea vein, mis oli uus üllatus. Uurisin pudelit, kuid ei tundnud silti ära.
„Kas võiksin teile veel midagi tuua, mu isand?”
„Ei, ei,” vastasin. „Kõik on korras. Tänan.”
„Peatse kohtumiseni siis, mu isand.”
Tõusin, kui ta lahkus, kuigi polnud kindel, kas see oli õige käitumine. Teldra noogutas, nagu oleks see õige, kuid ma kahtlustan, et kui oleksin istuma jäänud, oleks ka see sobinud.
Draakoniisandad ei kasuta mürke; jõin veel pisut veini. Viimaks, ette teatamata, peale sammumüdina, sisenes tuppa isand Morrolan.
Ta oli pikk ja musta riietatud, hõbedaste pitskaunistustega pluusil ja õlakutel. Ta lai mantel oli tagasi lükatud ja käsi puhkas mõõga käepidemel. Ta laup oli kõrge ja juuksed väga tumedad, sirged ja kõrvu katvad. Vaatasin uuesti mõõka ja mõistsin, et see oli Morganti mõõk, ja väga võimas. Surusin alla judina, nagu ka helina oma mõtetes.
Alles hiljem hakkasin mõtlema: miks ta kandis mõõka, ja veel enam, Morganti mõõka, et võtta vastu külalist omas kodus? Kas ta võis mind karta? Kas Draakoniisandatel oli kombeks külalisi vastu võttes relvastatult ringi kõndida? Või kavatses ta vaid mu tähelepanu kõrvale juhtida ja mind tappa? Võite hinge olemasolust uskuda, mida tahate, aga kindel on see, et Morganti relvaga tapmise puhul te uuesti ei sünni. Tardusin hetkeks, siis mõistsin, et pean tema saabumist tervitama, kuna ta polnud siiani mind tegelikult veel rünnanud.
Tõusin ja kummardasin kergelt. „Isand Morrolan, mina olen Vladimir Taltos. Mul on au, et te nõustusite minuga kohtuma.” Olen hea valetaja.
Ta noogutas külmalt ja nõksatas peaga, et istuksin.
Teldra naasis ja valas talle klaasi veini, kui ta mu vastas istet võttis. Kui Teldra oli lahkumas, ütles Morrolan: „Tänan, leedi Teldra.” Leedi? Huvitav, mis suhe neil oli? Vahepeal hindas Morrolan mind nii, nagu ma hindaksin kalliskivi. Ta ei pööranud juues pilku minult ära. Vastasin samaga. Ta jume oli üsna tõmmu, kuigi heledam kui Pistrikul või Vallistal. Ta istus üsna jäigalt, nagu oleks kinni seotud, kuid ta pealiigutused olid kiired, metsloomalikud.
Viimaks pani ta klaasi käest ja ütles: „Hästi, Jhereg,” ilmselt otsustades, et see oli vähem solvav kui idalane, „kas sa tead, miks sa siin oled?”
„Arvasin, et teadsin. Muidugi kui ma juhuslikult ei eksi.”
„See on tõenäoline,” sõnas Morrolan.
„Juhul, kui see nii on,” vastasin, järgides ta tooni, „siis ehk te oleksite nii hea ja valgustaksite mind.”
„Ma kavatsengi seda teha,” sõnas ta. Ta uuris mind veel veidi ja ma hakkasin mõtlema, et ta tegi seda vaid minu ärritamiseks või ehk proovilepanekuks – mis tähendab just sedasama.
Kui oled Jhereg ja idalane, siis pead ootama, et sind aeg-ajalt solvatakse. Kui tahad elada, siis õpid mitte solvuma iga märkuse või põlgliku muige peale.
Kuid see hakkas tüütuks muutuma. Ütlesin: „Mulle paistab, kõige õilsam Draakon, et te kavatsete mulle midagi rääkida.”
Ta suunurk tuksatas. „Jah.” Siis: „Teie teatav teenistuja on pagenud Dzuri mäele. Te saite teada, et mõni aeg tagasi käis ta minu juures arutamas väikese maatüki ostu. Te muretsete tema asukoha pärast. Paistab, et ta on perehõbedaga jalga lasknud, nagu räägitakse.”
„Ja tuleb välja,” ütlesin, „et nii palju ma juba tean.”
„Seda küll. Aga nüüd soovite ta üles leida ja teda tappa. Te ei leia kedagi, kes sooviks selle eesmärgiga Dzuri mäele minna, nii et mõtlesite mind külastada, ehk teada saamiseks, kas Sethra Lavode’i kohta räägitakse tõtt.”
Muutusin ärevaks ja ehmusin väga, kui lähedalt ta oletused tabasid. Ma mõtlen, milline pompöösne, ennasttäis kelm. Kuid mulle tuli mõte, et sellel pompöössel, ennasttäis kelmil oli väga võimas Morganti mõõk, ja ta oli võlur ja ma olin tema lossis. Otsustasin viisakaks jääda. Ütlesin: „Asi on tõesti nii, et mind huvitab Dzuri mägi ja ma hindaksin iga informatsiooni, mida saaksite mulle anda nii mäe kui selle asukate kohta.”
Morrolan, heitis mulle pilgu, mis ei suutnud otsustada, kas olla kerge pilge või kulmukortsutus. Ta ütles: „Hästi, Jhereg, siis küsin nii: kas sa tahaksid oma plehkupannud töötajat üles leida?”
Püüdsin hetke jooksul küsimuses mingeid lõkse leida, siis andsin alla ja ütlesin: „Jah.”
Ta ütles: „Hästi. Lähme teda vaatama.”
Ta tõusis. Tegin sedasama. Ta astus mulle sammu lähemale ja paistis hetkeks keskenduvat. Ma mõistsin peaaegu otsekohe, mida ta teha kavatses. Mõtlesin vastu panna, kuid sajandiksekundi jooksul otsustasin teisiti; mul ei pruukinud tulla teist võimalust.
Igas äris tuleb vahel pisut riskida. Lubasin end teleporteerida. Mu kõhus muutus õõnsaks ja seinad mu ümber kadusid.