Järelsõna

1992. aasta 7. aprilli õhtu oli selline tavaline. Eesti kroon oli kohe tulemas, lisaks põhiseaduse referendum ja siis parlamendi- ning presidendivalimised. Tiit Vähi valitsus tundus täiesti üleelatav, aga „Ameerika Häält” oli igal õhtul ikka kasulik kuulata.

Sume kevadõhtu oli paljude omasugustega äravahetamiseni sarnane, ometi on see siinkirjutajal üsna eredalt meeles, kuna õhtune „Ameerika Hääl” teatas, et New Yorgi haiglas suri eelmisel päeval, ehk siis 6. aprillil, neerude ja südame ülesütlemise tõttu maailmakuulus ulmekirjanik Isaac Asimov. Kõigest 72-aastaselt. Meenutada võib, et tema eakaaslastest näiteks sir Arthur C. Clarke lahkus alles käesoleval aastal ning Ray Bradbury ja Frederik Pohl avaldavad tänaseni uusi raamatuid.

Kümme aastat pärast kirjaniku surma avaldas ta perekond, et surma tege­li­kuks põhjuseks oli 1983. aastal operatsiooni käigus toimunud vereülekandega saadud HI-viirus.

Asimovist kirjutamine tundub esimese emotsiooni ajel sootuks mõttetu, me ju kõik teame temast piisavalt. Asum, robootika seadused, teaduse popula­ri­seerimine ja muud märksõnad tulevad esimesena. Ometi on tegu erakordselt veidra ja omapärase ulmemaailma isiksusega.

Peavoolu meediale meeldib korrutada käibefraase Asimovist kui ühest aegade suurimast ja produktiivsemast ulmekirjanikust, pööramata tähelepanu tõigale, et ulmet on Asimovi enam kui 500 avaldatud raamatu hulgas väga vähe. Omapärane on ka Asimovi kui ortodoksesse juudiperesse sündinud ratsio­nalisti suhtumine religiooni ja jumalasse.

Olen ka varem sedastanud, et peaksime Isaac Asimovi rolli Asumist ja robotitest hoolimata hindama enim siiski ulme populariseerija ja anto­lo­gi­see­ri­jana, kes seletas peavoolu põmmpeadele lahti millega on tegu ja millega mitte. Samuti nagu ta tegi erinevate teadusharude nähtuste ja teemadega.

Peamine, miks mina Asimovi hindan, ongi tema armastus ulme ja ulme­fändomi vastu, tema kirg ja pühendumus selle kõige propageerimisel ning ise selle elu elamisel.

Asimov armastas ulmeinimeste kokkutulekuid, ajakirju, raamatuid, sarju, kogu seda elustiili ja fännid armastasid teda. Juba üsna noore kirjanikuna oli ta Worldconi aukülaline, mis on väga suur tunnustus. Kui kolleegipreemiat Nebula sai ta kolmel korral, siis fännihääletuse Hugo-auhindu võitis ta tervelt kaheksa. Ulmekirjanduse suurmeistri elutöö tiitel omistati talle kolleegide poolt 1987. aastal.

Isaac Asimovi ja ulmekirjanduse kohtumine on väga tüüpiline – lugu sellest, kuidas väike (meie mõttes) R-kioskis töötav poiss avastas enda jaoks ulme­ajakirjad, hakkas neid andunult lugema ja püüdis ise samasse maailma sisse pääseda. Ega ilmaaegu ei andnud kirjastus Doubleday 1930ndate ulme koond­kogumiku koostaja rolli just talle, oli ju Asimov üks kõige andunumaid ja analüüsivamaid lugejaid, mis puutub 1930ndate kuldajastu eelsesse ulmesse.

Ta luges, proovis ise kirjutada ja mõtles vast kõige rohkem läbi kogu kirju­tatu omast põlvkonnast. 1930ndate lõpus debüteerinute põlvkonnast oli ta ilmselt oma ala kõige rohkem läbi analüüsinud inimene. Tal oli olemas kogu tolle aja seiklusulme baas, millele ta koos Robert A. Heinleini ja teistega ehitas juurde sotsiaalse mõõtme, sotsiaalne fantastika on muide Asimovi välja­pakutud termin.

Teise maailmasõja aastail oli Asimov ameerika ulme kuldajastu arhitekti John W. Campbell Jr.-i edukamaid õpilasi, just tehnokraatliku tagapõhjaga Campbell õpetas Asimovile, et alusta oma jutte alati tegevuse mõttes kõige hili­semast võimalikust kohast, just Campbell õpetas talle, kuidas kirjutada täis­kasvanulikult, et eristuda 1930ndate seiklusulmest, millel sügavamaid eesmärke polnudki.

Kirjaniku kui sellisena polnud Asimov eriti produktiivne. Ta panus seisnes kontseptsioonide tekitamises: ta tõstis varakeskaegse Rooma impeeriumi hävimise loo kaugesse galaktikasse ja tulevikku, ta lõi (tegelikult üld­eeti­lised) robootikaseadused, ta mõtles välja igaviklaste seltskonna, kes said määrata inimeste saatust mitte ainult ruumis vaid ka ajas. Kuid siiski on ta kirjutanud vähem teoseid kui paljud ta eakaaslased.

Nende sõnadega ei püüa siinkirjutaja tema isiksuse rolli angloameerika ulme kujundajana alatähtsustada. See on lihtsalt võimatu. Koos super­anto­lo­gisti Martin H. Greenbergiga koostas Asimov kümneid ja kümneid köiteid kronoloogilisi ja temaatilisi ulmeantoloogiaid, mille roll vanade lugude uute lugejateni toomisel on hindamatu.

Raamatus „Asimov ulmest” pani Isaac Asimov kirja olulisemad mõtted, sellest, mis ulme on, kuidas seda kirjutada, mille vastu mitte eksida ja muud taolist. Kuigi kirjaniku enda panus ulmesse on vaieldamatult markantne, kuid siiski väike, suutis ta öelda olulisi asju ning olla vajadusel vait. Asimov teadis, millest ta rääkis. Vastupidine olnuks talle häbi. Asimov armastas oma ainest selleks liialt, et sel teemal eksida.

Isaac Asimovil oli fenomenaalne mälu – ta võis peast öelda, mis ajakirjas ja mis kuul ilmus seal mis kirjaniku mis jutt, selles mõttes oli ta liikuv entsük­lo­pee­dia. Aga see tunne ja oskus läks sügavamale. Isaac Asimov tunnetas ulmet, nii autoreid kui nende lugejaid.

Asimovi enda loomingut võib ju kergesti rühmitada: varased novellid, robotilood Powellist, Donovanist ja Susan Calvinist, Asumilood, roboti­ro­maa­nid, Igaviku ajameistrid, jumalad isekeskis ning siis need 1980ndate järje­romaanid. Pärast 1957. aastal ilmunud teist robotiromaani jättis Asimov ulme kirjutamise ju 15 aastaks maha, novelle küll üksikuid ilmus, aga kirjanik tegeles selle eluperioodi jooksul pigem teaduse inimesteni toomi­sega. Ta populariseeris.

Hiljem populariseeris ta sama edukalt ja jõudsalt ulmet ennast. Koos Joseph D. Olanderi, Martin H. Greenbergi ja Charles G. Waugh’ga avaldas ta nii teadus­liku fantastika kui fantaasiakirjanduse antoloogiatesarju ning eriti silmapaistvalt ka ajas tagasiulatuvaid aasta parimate lugude kogumikke, mida üllitas ulmefänn Donald A. Wollheimi kirjastus DAW Books. Kui täna aval­davad selliseid kogumikke Gardner Dozois, David G. Hartwelli, Jonathan Strahan ja teised, siis perioodi 1939–1963 kohta on Asimovi-Greenbergi sari täielik ajaloodokument.

Suureformaadiliste pehmekaaneliste raamatute ja samas mõõdus ajakirjade ajastul nõustus Asimov andma oma nime müüki nagu Alfred Hitchcock ja Ellery Queen. 1977. aastal hakkas ilmuma ulmeajakiri nimega „Isaac Asimo­vi Ulmeajakiri”, lisaks alustas lühiajaliseks jäänud „Isaac Asimovi Seiklus­ulme Ajakiri”. Esimesena alustanud ajakiri ilmub nime „Asimovi Ulme” all täna­seni.

Asimov ise eemaldus ulmest 1950ndate lõpus ning keskendus erinevate teadusharude populariseerimisele, ulmesse naases ta alles 1970ndate alul. Tema 1980ndate romaane peetakse varasemate teoste kehvemateks järge­deks, kuid ometi need seda pole. Muidugi on stiil ja laad teistsugused, kuid see on ometi normaalne.

Asimov oli teistpärane ja jäi selliseks lõpuni, kõik soovisid tema nime ja teatud tingimustel ta selle nime ka andis, kuid kunagi ei müünud ta ennast halvas mõttes. Teaduse populariseerimise huvides ja oma esimese armastuse ehk siis ulme huvides oli ta ohvriteks valmis.

Olgu see järelsõnagi kõigi aegade suurima ulmefänni mälestuseks. Sellise eesmärgiga elatud elu on seda väärt. Ulme on kõik.