KAKS
Junipero Sena hüppas ja korraga hõljus Serra vaatlusteki akende taga hiiglaslik sini-roheline maailm. Paarsada kutsutud külalist, ajakirjanikku ja Kolonisatsiooniosakonna ametnikku ohhetasid ja ahhetasid, nagu nad poleks kunagi kosmosest planeeti näinud.
„Daamid ja härrad,” ütles Karin Bell, kolonisatsioonisekretär, „uus koloonia Roanoke.” Ruumis kaikus aplaus, mis läks üle sisinaks, mida tegid oma salvestajatesse märkusi sosistavad reporterid. Seetõttu jäi enamikul neist märkamata, kuidas meist mõõdukale kaugusele tekkisid äkitselt Bloomington ja Fairbanks, kaks Kolooniate Kaitseväe ristlejat, mis saatsid seda tähtedevahelist pressiväljasõitu. Mulle ütles nende ilmumine, et Roanoke ei pruugi sugugi olla kindlalt meie taskus, nagu Kolooniate Liit väitis; see ei läheks kohe kuidagi, et mõni võõras ründaja kolonisatsioonisekretäri – rääkimata eelpoolmainitud ajakirjanikest ja kutsutud külalistest – üle taeva laiali määriks.
Juhtisin silmadega Jane’i tähelepanu ristlejatele, ta libistas pilgu neist üle ja noogutas peaaegu märkamatult. Kumbki meist ei öelnud midagi. Lootsime, et saame kogu selle pressiürituse kaelast ära sõnagi poetamata. Olime avastanud, et kumbki meist pole kuigi hea pressiga suhtleja.
„Lubage mul anda teile Roanoke’i kohta pisut taustainfot,” ütles Bell. „Roanoke’i ekvatoriaaldiameeter on veidi alla 13 000 kilomeetri, mis tähendab, et see on suurem kui Maa või Fööniks, kuid mitte nii suur kui Zhong Guo, mis endiselt säilitab Kolooniate Liidu suurima koloniseeritud planeedi tiitli.” See kutsus esile Zhong Guo ajakirjanike loiu hurraa, millele järgnes naerupahvak. „Selle suurus ja koostis tähendab, et pinnal olete kümme protsenti raskemad kui Fööniksil; enamikul teist on tunne, nagu oleksite paar kilo juurde võtnud. Atmosfäär on tavaline lämmastiku ja hapniku segu, aga see on erakordselt hapnikurikas: ligi kolmkümmend protsenti. Seda on ka tunda.”
„Kellelt me planeedi võtsime?” küsis üks ajakirjanikest.
„Ma ei ole veel selleni jõudnud,” ütles Bell ja sellele järgnes natuke porinat. Eks nad teadsid Belli kommet rääkida pressikonverentsidel märkmeteta ja oma tahtmise järgi; ta paistis siin vormis olevat.
Roanoke’i pilt kadus ja selle asemele tekkis delta, kus väike jõgi ühines endast palju suuremaga. „See on koht, kuhu rajame koloonia,” ütles Bell. „Selle väiksema jõe nimetasime Ablemare’iks, suurem on Raleigh. Raleigh’ vesikond hõlmab tervet kontinenti, nagu Amazonas Maal või Anasazi Fööniksil. Paarsada kilomeetrit läänes” – pilt rullus – „on Virginia ookean. Kasvuruumi on piisavalt.”
„Miks ei asu koloonia kaldal?” küsis keegi.
„Sest selle järel pole vajadust. See ei ole kuueteistkümnes sajand. Meie laevad seilavad tähtede vahel, mitte ookeanidel. Saame asutada kolooniad sinna, kus see on kõige mõistlikum. See koht” – Belli rullis algse koha tagasi – „on piisavalt kaugel sisemaal, et Raleigh’ suuet räsivad tsüklonid sinnani ei küüniks, ja sel on ka muid geoloogilisi ja meteoroloogilisi eeliseid. Lisaks selle planeedi elu meile keemiliselt ei sobi. Miski kohalik ei kõlba kolonistidele süüa. Ei mingit kalapüüki. Kaldast palju mõttekam on asutada koloonia alluviaaltasandikule, kus sel on piisavalt ruumi oma toitu kasvatada.”
„Kas me nüüd jõuame selleni, kellelt me planeedi võtsime?” küsis esimene reporter.
„Ma ei ole veel selleni jõudnud,” kordas Bell.
„Aga kogu seda värki me juba teame,” sõnas keegi. „See on meie pressimaterjalides. Ja meie vaatajad tahavad teada, kellelt me planeedi võtsime.”
„Me ei võtnud planeeti kelleltki.” Bell oli selgelt pahane, et teda ta rütmist välja oli löödud. „Planeet anti meile.”
„Kes andis?” küsis esimene reporter.
„Obinlased,” ütles Bell. See tekitas elevust. „Ja ma heameelega räägin teile sellest pärast rohkem. Aga kõigepealt...” Jõedelta kujutis kadus, selle asemele tekkis karvase puuga sarnanev asjandus, mis polnud päriselt ei taim ega loom, ja mis oli Roanoke’i domineeriv eluvorm. Enamik ajakirjanikke ignoreeris teda, sosistades oma salvestajatesse märkust obinlaste kohta.
„Obinlased nimetasid seda Garsinhiriks,” oli kindral Rybicki mulle ja Jane’ile teatanud paar päeva varem, kui sõitsime ta isikliku süstikuga meid kohale toonud laevalt Fööniksi Jaama, kohtumisele mõningate kolonistidega, kellest pidid saama meie esindajad. „See tähendab seitsmeteistkümnes planeet. Seitsmeteistkümnes planeet, mille nad koloniseerisid. See liik ei ole väga hea kujutlusvõimega.”
„Ei ole obinlaste moodi planeet ära anda,” ütles Jane.
„Nad ei andnudki. Me vahetasime. Me andsime neile väiksema planeedi, mille võtsime geltalastelt umbes aasta tagasi. Neil polnud Garsinhiriga niikuinii midagi peale hakata. See on kuuenda klassi planeet. Sealse elu keemia on obinlastele piisavalt sarnane, et kohalikud viirused neid pidevalt tapaksid. Inimesed jälle, vastupidi, on kohaliku elu keemiaga täiesti sobimatud. Nii et meid kohalikud viirused, bakterid ja muu rämps ei mõjuta. Geltalaste planeet, mille me obinlastele anname, pole just parim, aga see sobib neile paremini. See on õiglane vahetus. Aga nüüd – kas teil kahel on olnud aega vaadata kolonistide toimikuid?”
„Vaatasime,” ütlesin ma.
„Mõtteid?” küsis Rybicki.
„Jah,” ütles Jane. „Valikuprotsess on idiootlik.”
Rybicki naeratas Jane’ile. „Ühel päeval muutud sa taktitundeliseks ja ma ei tea, mida siis peale hakata.”
Jane võttis oma PDA ja manas esile valimisi puudutava. „Elysiumi kolonistid valiti loteriil.”
„Sellel loteriil võisid nad osaleda pärast seda, kui olid tõestanud, et suudavad koloniseerimisega füüsiliselt toime tulla,” sõnas Rybicki.
„Kyoto kolonistid on kõik ususektist, mis väldib tehnoloogiat,” jätkas Jane. „Kuidas nad näiteks üldse koloniseerimislaevale satuvad?”
„Nad on koloniaalmennoniidid,” ütles Rybicki. „Nad ei ole sõgedikud ja nad ei ole äärmuslased. Nad lihtsalt püüdlevad lihtsuse poole. Uues koloonias pole see üldse halb.”
„Umbria kolonistid valiti telemängus,” ütles Jane.
„Kaotus tähendas planeedilt väljasaatmist,” lisasin.
Rybicki ignoreeris mind. „Jah,” ütles ta Jane’ile. „Mängus, kus võisteldi mitmetel vastupidavust ja intelligentsi nõudvatel võistlustel – neist mõlemast peaks teil Roanoke’il abi olema. Sagan, kõik kolooniad said füüsiliste ja vaimsete kriteeriumite nimekirja, millele kõik potentsiaalsed Roanoke’i kolonistid pidid vastama. Kõiges muus jätsime valikuprotsessi kolooniate endi hooleks. Mõned neist, nagu Erie ja Zhong Guo, viisid läbi tavapärase valikuprotsessi. Mõned mitte.”
„Ja see ei pane sind muretsema?” küsis Jane.
„Ei, niikaua kui kolonistid vastavad meie kehtestatud nõuetele. „Nemad esitasid kolonistikandidaadid. Meie vaatasime, kas nad vastavad kehtestatud standardile.”
„Ja vastasidki?” küsisin.
Rybicki mühatas. „Mitte eriti. Albioni liider valis kolonistid oma vastaste seast ja Rus korraldas kolonistide kohtadele enampakkumise. Neis kolooniates tuli meil valimine enda kontrolli alla võtta. Aga lõpptulemusena on teil minu arvates suurepärased kolonistid.” Ta pöördus Jane’i poole. „Igal juhul on ilmselge, et nad on igat kuradi moodi hulga paremad kolonistid kui need, keda tavaliselt Maalt saab. Sealseid ei sõelu me kaugeltki nii rangelt. Seal on filosoofia pigem, et sa kõlbad, kui suudad kõndida transpordisüstikusse. Selle koloonia puhul on standardid pisut kõrgemad. Nii et rahune maha. Sul on head kolonistid.”
Jane naaldus tagasi mitte eriti veendununa. Ma ei süüdista teda; minagi ei olnud väga veendunud. Rohkem me ei rääkinud, sest süstik hakkas juba kooskõlastama väravaga sildumist.
„Kus su tütar on?” küsis Rybicki, kui süstik oli sildunud.
„Ta on veel Uus-Goas,” ütles Jane. „Hoiab pakkimisel silma peal.”
„Ja peab oma sõpradega selliseid lahkumispidusid, et meil on parem neist mitte teada,” lisasin.
„Teismelised,” ütles Rybicki. Ta tõusis püsti. „Nüüd, Perry, Sagan. Mäletate, ma rääkisin teile, et selle koloonia loomisest on saanud meediatsirkus?”
„Jah,” ütlesin.
„Tore. Seega valmistuge kohtuma klounidega.”
Ja siis juhtis ta meid sütikust väravasse, mille taha oli troppi kogunenud vist kogu Kolooniate Liidu press.
„Püha jumal,” ägasin tunnelis peatudes.
„Paanikaks on hilja, Perry.” Rybicki peatus samuti ja võttis mul käe alt kinni. „Nad teavad sinust juba kõike. Sul pole enam midagi kaotada, nii et parem saame sellega ühele poole.”
„Niisiis,” alustas Jann Kranjic, ronides mulle külje alla vähem kui viis minutit pärast Roanoke’ile maandumist. „Mis tunne on olla üks esimesi inimesi, kes paneb jala maha uude maailma?”
„Ma olen seda varemgi teinud.” Tonksisin üht mätast ega vaadanud tema poole. Olin nende päevadega juba hakanud jälestama ta lobedat juttu ja fotogeenilist lõusta.
„Muidugi,” ütles Jann. „Aga seekord pole kedagi, kes üritaks sul selle jala otsast ära lasta.”
Nüüd tõstsin pilgu ja nägin ta ärritavat irvitust, mida Umbrial millegipärast südameidvõitvaks naeratuseks peeti. Silmanurgast nägin Beata Novikut, ta kaamerameest, aegluubis ümbrust skaneerimas. Too lasi oma kaameramütsil kogu aeg salvestada selle mõttega, et küll pärast on aega vajalik välja otsida.
„Päev on alles noor, Jann. Veel on aega, et keegi tina saaks.” Ta naeratus vääratas natuke. „Ja vast te Beataga läheksite nüüd kedagi teist tüütama.”
Kranjic ohkas ja langes rollist välja. „Vaata, Perry, sa ju saad aru, et kui ma panen asja kokku senise materjali baasil, pole vähimatki võimalust, et sa ei näeks välja nagu jobu. Ehh, tee natuke rõõmsamat nägu! Anna mulle midagi, millest midagi teha. Teeme sinust heameelega sõjakangelase, aga seni pole seda millestki teha. Ole nüüd! Tead küll, kuidas see käib, jumala pärast, töötasid ju ise Maal reklaami alal.”
Viipasin talle ärritunult, et ta minema läheks. Kranjic vaatas paremale, minu kõrval seisvale Jane’ile otsa, kuid pidas paremaks temalt kommentaare üldse mitte küsida. Ma ei teadnud täpselt, millal, kuid küllap oli ta Jane’iga liiga kaugele läinud ja viimane oli ta põrgu moodi ära hirmutanud. Huvitav, kas sellest on ka salvestus? „Tule, Beata,” ütles ta. „Niikuinii on vaja veel Trujillost mõned kaadrid võtta.” Nad kadusid maandumissüstiku suunas minema, otsides mõnd televisioonikõlbulikumat koloonia juhti.
Kranjic tegi mu tõredaks. Kogu see reis tegi mu tõredaks. Näiliselt oli see mulle, Jane’ile ja mõnedele kolonistidele koloonia asukoha ja planeediga üldisemalt tutvumise luureretk. Tegelikult oli see pressiorgia ja meie selle tähed. Oli kohutav ajaraiskamine vedada meid siia ja siis pärast jälle koju tagasi ainult selleks, et teha meist siin mõned pildid. Kranjic oli lihtsalt kõige eemaletõukavam näide mõtteviisist, mis eelistas näivust sisule.
Pöördusin Jane’i poole. „Temast ma küll puudust ei tunne, kui ükskord koloniseerimiseni jõuame.”
„Sa ei lugenud kolonistide profiile piisavalt põhjalikult,” sõnas Jane. „Nii tema kui Beata on Umbria kolonistide nimekirjas. Ta tuleb meiega. Nad isegi abiellusid, sest Umbria ei lasknud üksikuid koloniseerima.”
„Kuna abielupaarid on kolooniaeluks rohkem valmis?” pakkusin.
„Seal oli vist rohkem asi selles, et nende telemäng oli vaadatavam, kui võistlesid abielupaarid,” arvas Jane.
„Ta võistles mängus?”
„Ta oli saatejuht. Aga reeglid on reeglid. See on täielik fiktiivabielu. Kranjici suhted ei ole kunagi kestnud rohkem kui aasta ja Beata on tegelikult lesbi.”
„Mind hirmutab, kui palju sa tead.”
„Olin luureohvitser,” ütles Jane. „Minu jaoks on see lihtne.”
„Kas ma peaksin temast veel midagi teadma?”
„Ta kavatseb dokumenteerida Roanoke’i koloonia esimese aasta. Tal on iganädalane show juba kokku lepitud. Tal on ka leping raamatule.”
„Armas. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas ta end süstikule nihverdas.” Esimeses Roanoke’ile laskunud süstikus pidid olema ainult kolonistide esindajad ja mõned Koloniseerimise osakonna töötajad; Serras oleks peaaegu mäss puhkenud, kui sinna kogunenud ajakirjanikud avastasid, et mitte kedagi neist sinna ei lasta. Kranjic lahendas raske olukorra, lubades Beata lindistatut kõigiga jagada. Ülejäänud ajakirjanikud pidid tulema hilisemate süstikutega, tegema oma intervjuud ja monteerima selle kokku Kranjici materjaliga. Paistis, et talle ongi parem tulla Roanoke’i koloniseerima, sest mõned ta kolleegid olid nii nördinud, et tal oli tõsine oht saada õhulüüsist välja toimetatud.
„Ära muretse,” ütles Jane. „Ja pealegi oli tal õigus. See on su esimene uus planeet, kus keegi ei proovi sind tappa. Naudi seda. Tule!” Ja ta suundus üle tohutu rohumaa, kuhu olime laskunud, metsamüüri poole, mis polnud päris mets. Kui täpne olla, polnud ka rohi rohi.
Ükskõik, mis need ebapuud ja ebarohi täpselt olid, need olid lopsakad ja võimatult rohelised. Väga tihe ja hapnikurikas atmosfäär lasus meil niiske ja raskena. Sellel poolkeral oli kevadtalv, kuid tänu laiuskraadile ja selle paiga tuulerežiimile oli ikkagi meeldivalt soe. Mind pani see muretsema, et kuidas seal kesksuvel võis olla. Väga võimalik, et see tähendas lõputut higistamist.
Jane oli peatunud puumoodi asju uurima ja ma jõudsin talle järele. Sel polnud lehti, vaid karvad. Karvad näisid liikuvat. Kummardusin lähemale ja nägin hulka pisikesi olendeid selles ringi askeldamas. „Puukirbud. Tore.”
Jane naeratas – harv nähtus, mis tasus äramärkimist. „Minu arvates huvitav.” Ta tonksas üht oksa. Üks puukirp hüppas karvadest ta käele. Ta uuris seda huviga, enne kui endalt minema puhus.
„Arvad, et suudad siin õnnelik olla?” küsisin.
„Ma arvan, et toimekas kindlasti. Kindral Rybicki võib kolonistide valimisprotsessi kohta rääkida, mida tahab. Lugesin kolonistide toimikuid. Ma ei ole üldse veendunud, et enamik koloniste ei ole endale ja teistele ohtlikud.” Ta noogutas süstiku suunas, kuhu viimati nägime Kranjicit kadumas. „Vaata Kranjicit. Ta ei taha koloniseerida. Ta tahab kirjutada inimestest, kes seda teevad. Ta on veendunud, et kui siia jõuab, on tal piisavalt aega oma saatega jännata ja raamatut kirjutada. Enne kui tõsiasjad kohale jõuavad, jõuab ta näljasurma piirile.”
„Võib-olla on ta uunikum?”
„Sa oled optimist.” Jane asus uuesti uurima karvast puud ja sellel roomavaid olendeid. „See meeldib mulle sinu juures. Aga ma ei usu, et võiksime siin endale lubada lähtumist optimistlikest eeldustest.”
„Hea küll. Aga sa pead tunnistama, et eksisid mennoniitide suhtes.”
„Ma mõneti eksin mennoniitide suhtes,” ütles Jane minu poole üles vaadates. „Aga, jah. Nad on palju sobivamad kandidaadid, kui ma ootasin.”
„Sa ei tundnudki varem ühtki mennoniiti.”
„Enne Huckleberryle tulekut ei tundnud ma üldse ühtki usklikku inimest. Ja hinduism mind ei kõneta. Kuigi Šiva on lahe.”
„Arvata oli. Mennoniidid on muidugi vähe teistsugused.”
Jane vaatas üle mu õla. „Kus kuradist juttu.”
Pöördusin ringi ja nägin pikka kahvatut tüüpi meie suunas tulemas; lihtsad riided ja laia servaga kaabu. See oli Hiram Yoder, koloniaalmennoniitide valitud esindaja sellel retkel.
See kuju pani mu naeratama. Erinevalt Jane’ist, ma tundsin mennoniite – neid ja kõiki teise anabaptiste – amišeid, brethreneid ja nii edasi – oli päris palju Ohio selles osas, kus ma elasin. Üksikud mennoniidid olid muidugi väga erinevad, nagu on erinevusi ükskõik millises inimgrupis, kuid üldiselt olid nad head ja ausad inimesed. Kui mul oli majas vaja midagi teha, palkasin alati mennoniitidest töömehed, sest need tegid kõik juba esimesel korral korralikult ja kui miski ei kukkunud välja korralikult, ei hakanud nad sinuga vaidlema, vaid tegid lihtsalt asja korda. See oli järgimisväärt filosoofia.
Yoder tõstis tervituseks käe. „Mõtlesin teiega ühineda. Tundus, et kui koloonia juhid midagi nii huviga uurivad, tahan ma teada, mis see on.”
„See on kõigest puu,” ütlesin. „Või, noh, kuidas iganes me seda asja lõpuks kutsuma hakkame.”
Yoder mõõtis seda pilguga. „Minu arvates on see puu. Karvane. Võime ju kutsuda karuspuuks.”
„See tuli ka mulle pähe,” noogutasin. „Et segi ei läheks – okaspuu see ei ole.”
„Muidugi,” nõustus Yoder. „See oleks rumal.”
„Mis sa arvad meie uuest ilmast?”
„Minu arvates on see päris tore. Kuigi rohkem sõltub see elanikest.”
„Nõus. Mis toob mind küsimuse juurde, mida ma tahtsin sult küsida. Osad nendest mennoniitidest, keda ma Ohios tundsin, hoidsid omaette ega suhelnud muu maailmaga. Mul on vaja teada, kas teie grupp käitub ka nii.”
Yoder naeratas. „Ei, härra Perry. Mennoniitide usukombed varieeruvad kirikust kirikusse. Oleme koloniaalmennoniidid. Oleme valinud elada ja riietuda lihtsalt. Me ei väldi tehnoloogiat, kui see on vajalik, aga me ei kasuta seda, kui see ei ole. Ja oleme valinud elada maailmas, koos kõige selle kibeduse ja helgusega. Me loodame, et oleme teile ja teistele kolonistidele head naabrid, härra Perry.”
„Mul on hea meel seda kuulda. Uue koloonia algus näeb välja lootustandev.”
„See võib muutuda.” Jane osutas uuesti peaga kaugemale. Kranjic ja Beata olid teel meie suunas. Kranjic sammus nobedalt; Beata hoidis palju rahulikumat tempot. Tema arusaamine toredast päevast ei olnud kindlasti kogu aeg koloniste taga ajada.
„Siin sa oled,” ütles Kranjic Yoderile. „Mul on juba kõigi kolonistide kommentaarid... olgu, välja arvatud tema.” Ta viipas Jane’i suunas. „Ja nüüd oleks mul vaja midagi ka sinu poolt kogusse lisada.”
„Ma olen sulle korduvalt rääkinud, härra Kranjic, et ma ei soovi piltidele jääda ega intervjuusid anda,” sõnas Yoder lahkelt.
„See on sul kuidagi usuga seotud, eks ole?”
„Mitte päris. Ma lihtsalt eelistan omaette olla.”
„Kyoto rahvas kodus on pettunud, kui nad ei näe oma koduilma esindajat...” Kranjic vakatas ja vahtis meist mööda. „Mis kuradi asjad need on?”
Pöördusime aeglaselt ja leidsime kaks hirvesuurust olendit meist umbes viie meetri kaugusel meid rahulikult silmitsemas. „Jane?” küsisin.
„Mul pole aimugi,” ütles Jane. „Kohaliku fauna kohta polnud raportites õieti midagi.”
„Beata,” lausus Kranjic. „Mine lähemale, et saaksime parema pildi.”
„Kuraditki
ma ei lähe,” ütles Beata. „Ma ei taha söödud saada selle nimel, et sina saad parema pildi.”
„Oh, jäta,” napsas Kranjic. „Kui nad oleksid kavatsenud meid ära süüa, oleksime juba söödud. Vaata.” Ta hakkas elukatele lähemale nihkuma.
„Kas me peaksime laskma tal seda teha?” küsisin Jane’ilt.
Jane kehitas õlgu. „Tehniliselt ei ole koloonia veel alustanud.”
„Hea märkus.”
Kranjic oli lähenenud olevustele umbes kahe meetri kaugusele, kui suurem neist leidis, et aitab, tõi kuuldavale muljetavaldava möirge ja astus kiiresti sammu ettepoole. Kranjic karjatas ja tormas süstiku suunas tagasi, nii et oleks meid peaaegu jalust maha jooksnud.
Pöördusin Beata poole. „Eks ole, sa salvestasid selle?”
„Sa tead, et salvestasin,” ütles ta.
Elukad puude all, töö tehtud, lonkisid laisalt eemale.
„Uau,” ütles Savitri. „Ei juhtu iga päev, et saad näha, kuidas üks tähtsamaid Kolooniate uudisankruid end hirmust täis teeb.”
„Tõsi,” nõustusin. „Kuigi päris aus olles pean ütlema, et päris kindlasti võiksin kogu oma elu ära elada ja ikka õnnelikuna surra ka seda nägemata.”
„Siis on see lihtsalt boonus,” arvas Savitri.
Istusime mu kontoris päev enne mu lõplikku lahkumist Huckleberryle. Savitri istus laua taga minu toolil; mina istusin toolil laua ees.
„Kuidas sulle meeldib vaade sealt toolilt?” küsisin.
„Vaade on tore. Tool on kuidagi pundunud. Nagu oleks kellegi laisk paks perse selle lootusetult välja venitanud.”
„Sul on alati võimalik muretseda uus tool.”
„Oh, ma olen kindel, et administraator Kulkarni muutuks õnnelikuks sellist väljaminekut avastades. Ta on mind alati pidanud pahandusetekitajaks.”
„Sa oled pahandusetekitaja,” ütlesin. „See on ombudsmanitöö loomulik osa.”
„Ombudsmanide töö peaks olema pahanduste lahendamine,” märkis Savitri.
„No olgu. Kui sa just pead urgitsema, preili Tähenärija.”
„Milline armas nimi.” Savitri kõigutas end toolil edasi-tagasi. „Kuigi tegelikult olen ma ainult ase-pahandusetekitaja.”
„Mitte enam. Juba soovitasin Kulkarnil määrata sind asula ombudsmaniks ja ta nõustus.”
Savitri lõpetas kiikumise. „Sa tõesti said ta nõusse?”
„Mitte kohe,” tunnistasin. „Aga ma olin veenev. Ja ma suutsin talle selgeks teha, et sellisel juhul sa pigem aitad inimesi kui ärritad neid.”
„Rohit Kulkarni. Selline tore mees.”
„Tal on helgeid hetki,” kinnitasin. „Aga lõpuks ta nõustus. Nii et ütle ainult „jah” ja see töö on sinu. Tool ka.”
„Tooli ma kindlasti ei taha.”
„Ise tead. Siis ei jää sulle midagi, mis mind meenutaks.”
„Ma ei taha seda tööd ka.”
„Mida?
„Ma ütlesin, ma ei taha seda tööd,” ütles Savitri. „Kui sain teada, et sa ära lähed, hakkasin uut tööd otsima. Ja ma leidsingi.”
„Millise?”
„Teise assistenditöö,” ütles Savitri.
„Aga sa võiksid olla ombudsman?”
„Oh, jah, Uus-Goa ombudsman,” ütles Savitri, ja märkas siis, kuidas ma teda vaatan; lõpuks oli see olnud minu töö. „Ära solvu. Sa võtsid selle töö pärast seda, kui olid universumit näinud. Mina olen olnud samas külas kogu elu. Ma olen kolmekümnene. On aeg lahkuda.”
„Sa said tööd Missouri Citys?” Nii oli areaali pealinna nimi.
„Ei,” ütles Savitri.
„Ma olen segaduses.”
„See ei ole midagi uut.” Ta jätkus, enne kui jõudsin midagi vastu öelda. „Minu uus töökoht on planeedilt väljas. Uues koloonias, mida kutsutakse Roanoke’iks. Võib-olla oled kuulnud.”
„Okei, nüüd ma olen tõesti segaduses.”
„Näib, et kolooniat juhivad kaks inimest,” ütles Savitri. „Küsisin ühelt neist tööd. Ta ütles jah.”
„Sa oled Jane’i assistent?”
„Tegelikult olen koloonia juhi assistent. Kuna teid on kaks, olen ma ka sinu assistent. Aga teed ei hakka ma sulle endiselt tooma.”
„Huckleberry ei ole nende kolooniate hulgas, kes saadavad koloniste.”
„Ei,” ütles Savitri. „Aga koloonia juhtidena on teil lubatud palgata oma meeskonda keda tahes. Jane teab ja usaldab mind ja teab, et ka meil läheb koostöö hästi. Tundus loogiline.”
„Millal ta su palkas?”
„Sel päeval, kui sinagi sellest teada said,” ütles Savitri. „Ta astus läbi sel ajal, kui sa lõunal olid. Me rääkisime sellest ja ta pakkus mulle tööd.”
„Ja kumbki teist ei vaevunud mulle sellest rääkima.”
„Ta kavatses. Aga ma palusin tal seda mitte teha.”
„Miks?” küsisin.
„Sest siis poleks meil olnud seda imepärast vestlust.” Savitri keerutas ennast naerdes mu toolis.
„Kao mu toolist!”
Ma seisin keset lagedat elutuba, kust kõik kodune oli kokku pakitud ja minema viidud, ja lubasin endale parasjagu pisut nukrust, kui Hickory ja Dickory mulle lähenesid.
„Sooviksime sinuga rääkida, major Perry,” ütles Hickory mulle.
„Jah, muidugi.” Olin pisut üllatunud. Seitsme aasta jooksul, mis Hickory ja Dickory meie juures olid olnud, olime palju kordi vestelnud. Aga nad ei olnud mitte kunagi vestlust algatanud; äärmisel juhul olid nad vaikselt seisnud ja oodanud, et neid tähele pandaks.
„Me kasutame oma implante,” ütles Hickory.
„Hästi.”
Hickory ja Dickory mõlemad sõrmitsesid oma pikkade kaelte ümber olevaid kraesid ja vajutasid selle paremal küljel olevat nuppu.
Obinlased olid aretatud liik. Konsud, meist mõõtmatult arenenum rass, olid leidnud obinlaste esivanema ja muutnud need vaesed äpardid oma tehnoloogiate abil intelligentseks. Obinlased muutusidki intelligentseks, ent nad ei olnud enesest teadlikud. Ükskõik, mis see täpselt on, kuid obinlastel puudus see fenomen, mis annab eneseteadlikkuse, mina tunnetuse. Üksikutel obinlastel ei olnud ego või mina; obinlased kui liik aga mõistsid, et neil puudub midagi, mis on kõigil teistel intelligentsetel olevustel. Vaieldi palju selle üle, kas konsud tegid obinlased eneseteadvusetuteks meelega või kogemata, kuid minu isikliku arvamuse põhjal, mis oli kujunenud aastatepikkusest kokkupuutest konsudega, tundus, et nad olid lihtsalt uudishimulikud ja obinlased vaid nende järjekordne eksperiment.
Obinlased tahtsid eneseteadvust nii väga, et olid selle nimel nõus riskima sõjaga Kolooniate Liidu vastu. Sõda nõudis Charles Boutin, teadlane, kes esimesena suutis salvestada ja säilitada inimteadvust väljaspool inimaju. Eriüksus tappis Boutini enne, kui ta jõudis obinlastele teadvuse anda, kuid ta oli sellega piisavalt kaugel, et Kolooniate Liit suutis töö lõpetada ja sõlmida obinlastega kokkuleppe. Obin muutus üleöö vaenlasest sõbraks ja Kolooniate Liit viis Boutini töö lõpule ja lõi neile teadvused olemasoleva BrainPali tehnoloogia baasil – ego lisavarustusena.
Need vähesed inimesed, kes teadsid kogu lugu, pidasid Boutini reeturiks, kelle plaan Kolooniate Liit hävitada oleks õnnestumise korral tähendanud miljardite inimeste surma.
Obinlased pidasid teda samavõrra oma rassi üheks suurimaks kangelaseks, Prometheuseks, kes tõi neile teadlikkuse tule. Pole paremat näidet, kui suhteline on kangelaslikkus.
Minu tunded selles küsimuses olid keerulisemad. Jah, ta oli oma liigi reetur ja vääris surma. Ta oli ka Zoe bioloogiline isa ja Zoe oli minu arvates üks toredamaid inimesi, keda kunagi olen kohanud. Pole sugugi lihtne ainult rõõmustada, et su ilusa ja kohutavalt targa tütre isa on surnud, isegi kui kõigile on parem, et on.
Arvestades, mis tunded olid obinlastel Boutini vastu, pole üldse üllatav, et nad suhtusid ka Zoesse kui rahvuslikku aardesse; üks nendega sõlmitud lepingu peamisi nõudmisi oli „külastusõigus”. Lõpuks vormus see kokkuleppeks, et kaks obinlast elavad Zoe ja tema adopteerinud pere juures. Kui nad tulid, nimetas Zoe nad Hickoryks ja Dickoryks. Hickoryl ja Dickoryl oli lubatud kasutada oma teadvusimplante, et salvestada osa ta elust. Neid salvestusi jagasid kõik obinlased oma implantide kaudu, nii et tegelikult said nad kõik osa Zoe elust.
Me Jane’iga lubasime seda väga piiratud ulatuses, kuni Zoe ise oli veel liiga noor, et mõista, mida see tegelikult tähendab. Hiljem, kui ta oli piisavalt vana, oli see tema otsus. Zoe lubas seda. Talle meeldis mõte, et tema elu jagab terve liik, ent nagu igal teismelisel, tuli tal ette pikki perioode, mil ta tahtis üksi olla. Hickory ja Dickory omakorda lülitasid oma implantid siis välja; pole ju mõtet raisata täiesti head teadvust sel ajal, kui Zoed läheduses ei ole. Soov minuga vesteldes teadvuslik olla oli midagi uut.
Kulus mõni hetk, kuni nende teadvust kandva krae tehnika aktiveerus ja saavutas ühenduse kontaktvõrguga nende ajudes. See nägi välja nagu uneskõndija ärkamine. See oli ka natuke jube. Kuigi mitte nii jube kui see, mis tuli järgmisena: Hickory naeratas.
„Meil on väga kurb siit lahkuda,” ütles Hickory. „Palun mõista, et oleme kogu oma teadliku elu siin elanud. Oleme selle paigaga tugevasti seotud; kõik obinlased on. Me oleme sulle väga tänulikud, et olete oma elu meiega jaganud.”
„Võtke heaks.” Asi tundus liiga tühine, et obinlased seda minuga arutama peaksid. „Kõlab, nagu te lahkuksite. Arvasin, et tulete koos meiega.”
„Tulemegi,” ütles Hickory. „Dickory ja mina oleme teadlikud vastutusest, mida kanname su tütart valvates ja ta elu kõigi teiste obinlastega jagades. See on tohutu. Sa tead, et me ei saa oma implante kogu aeg sees hoida. Emotsionaalne pinge on liiga suur. Implandid ei ole täiuslikud ja meie ajud samuti mitte. Me saame... ülestimulatsiooni.”
„Ma ei teadnud seda.”
„Me ei tahtnud sind sellega tülitada. Ja see teadmine pole sulle oluline. Me saime hakkama, nii et polnud vajadust öelda. Kuid viimasel ajal valdavad meid mõlemaid Dickoryga väga ägedad emotsioonid Zoe, aga ka sinu ja leitnant Sagani suhtes niipea, kui oma implandid sisse lülitame.”
„See on meile kõigile raske aeg.”
Järgmine obini naeratus, veel hirmsam kui eelmine. „Minu vabandused. Väljendusin ebaselgelt. Meie emotsioonid ei ole põhjustatud ärevusest ei siit kohast ega planeedilt lahkumise ega uude maailma kolimise üle. See on väga konkreetne asi. See on mure.”
„Ma arvan, et meil kõigil on muresid...” alustasin, kuid jäin vait, sest Hickory näol oli emotsioon, mida ma seal kunagi
varem näinud ei olnud. See oli kannatamatus. Või valmistasin ma talle kuidagi pettumust. „Vabanda, Hickory. Palun jätkata.”
Hickory seisis vaikides terve minuti, nagu iseendaga nõu pidades, ja pöördus siis ootamatult hoopis Dickory poole. Sellal kui nad omavahel nõu pidasid, käis mul peast läbi, et nimed, mille väike laps neile aastad tagasi poolnaljatamisi andis, ei sobinud mitte kõige vähematki.
„Vabandust, major,” ütles Hickory lõpuks uuesti minu poole pöördudes. „Mul on kahju, kui väljendun liiga järsult. Teisiti võib juhtuda, et me ei suuda oma muret õigesti edasi anda. Võib-olla sa ei tea teatud asjaolusid ja pole meie asi neid sulle siin edasi anda. Luba küsida nii: millise staatusega on sinu arvates ruumiosa, milles viibime? Ruumiosa, milles asume meie, Obin, ja teie, Kolooniate Liit, teiste liikide suhtes?”
„Me oleme sõjas. Meil on kolooniad ja me püüame neid kaitsta. Teistel liikidel on omad kolooniad ja nemad püüavad neid kaitsta. Me kõik kakleme meile sobivate planeetide pärast. Kõik võitlevad kõigiga.”
„Aah. Kõik võitlevad kõigiga. Pole liite? Kokkuleppeid?”
„Ilmselt mõned on,” ütlesin. „Näiteks meil teiega. Teistel rassidel võib olla lepinguid ja kokkuleppeid teistega. Aga üldiselt, jah. Kõik võitlevad. Miks?”
Hickory naeratus venis hirmsast tontlikuks. „Räägime sulle, mida tohime. Võime rääkida asjadest, mis on juba välja öeldud. Teame, et teie koloniseerimissekretär on väitnud, nagu oleksite planeedi, mida nimetate Roanoke’iks, saanud Obinilt. Et see on planeet, mida me kutsume Garsinhiriks. Teame, et väidetavalt oleme teilt selle eest ühe planeedi vastu saanud.”
„Nii see on.”
„Sellist kokkulepet ei ole. Garsinhir jääb Obini omandusse.”
„See ei saa õige olla. Olin Roanoke’il. Olin pinnal kohas, kuhu tuleb koloonia. Ma arvan, et te eksite.”
„Me ei eksi.”
„Siiski,” sõnasin. „Palun ärge saage valesti aru, aga te kaks olete teismelise inimese kaaslased ja ihukaitsjad. Võib-olla sellel, kes on teie kontaktisikuks ülalpool, ei ole parim info.”
Miski väreles Hickory näol; mulle tundus, et see oli hämmastus. „Võid kindel olla, major, et obinlased ei saada lihtsaid kaaslasi Boutini last ja tema peret valvama ja kaitsma. Ja võid kindel olla, et Garsinhir jääb Obinile.”
Ma mõtlesin selle üle. „Sa väidad, et Kolooniate Liit valetab Roanoke’i kohta.”
„On võimalik, et koloniseerimissekretär on valesti informeeritud. Me ei tea. Aga mis iganes vale põhjustas, on see vale.”
„Võib-olla obinlased lubavad meil oma planeeti koloniseerida? Nagu ma aru sain, muudab teie kehakeemia teid sealsetele infektsioonidele vastuvõtlikuks. Lasta see liitlasel koloniseerida on parem, kui lasta sel tühjalt seista.”
„Võib-olla.” Hickory hääl oli äärmiselt kontrollitud.
„Koloniseerimislaev stardib Fööniksi Jaamast kahe nädala pärast. Veel nädal hiljem maandume Roanoke’il. Isegi kui see, mida te räägite, on tõsi, ei saa ma antud hetkel midagi teha.”
„Ma pean taas vabandama,” ütles Hickory. „Me ei mõelnud, et sa peaksid või saaksid midagi teha. Ma soovisime vaid, et sa teaksid. Ja mõistaksid vähemalt osaliselt meie mure põhjust.”
„Kas on veel midagi?” küsisin.
„Me oleme öelnud, mida tohime. Tahaksime veel lisada, et oleme teie teenistuses, major. Sinu, leitnant Sagani ja eriti ja alati Zoe. Tema isa andis meile kingituseks teadvuse. Ta küsis kõrget hinda ja olime valmis seda maksma.” Ma judisesin kergelt mõtte juures, mis see hind oli. „Ta suri enne, kui me talle tasusime, ja oleme talle võlgu. See võlg kuulub nüüd ta tütrele ja oleme talle täiendavalt võlgu selle eest, et ta oma elu meiega jagab. Oleme tema ees võlgu. Ja oleme ta pere ees võlgu.”
„Aitäh, Hickory,” ütlesin. „Oleme väga tänulikud, et sina ja Dickory olete meid nii hästi teeninud.”
Hickory naeratus tuli tagasi. „Mul on kahju, kuid sa mõistsid mind taas valesti, major. Muidugi oleme mina ja Dickory alati kindlalt teie teenistuses. Aga kui ma ütlen, et oleme teie teenistuses, mõtlen Obinit.”
„Obin. Nagu teie kõik.”
„Jah. Me kõik. Kuni viimseni meie hulgast, kui vaja.”
„Oh. Vabanda, Hickory. Ma ei ole päris kindel, mida selle peale öelda.”
„Ütle, et sa mäletad seda,” ütles Hickory. „Kui tuleb õige aeg.”
„Mäletan.”
„Palume sul see vestlus enda teada hoida. Praeguseks.”
„Olgu,” nõustusin.
„Aitäh, major.” Hickory vaatas Dickory poole ja siis uuesti mulle otsa. „Ma kardan, et oleme taas muutunud liialt emotsionaalseks. Sinu loal lülitaksime oma implandid uuesti välja.”
„Palun.” Mõlemad obinlased küünitasid nuppudeni kaelal ja lülitasid isiksused välja. Jälgisin, kuidas nende näod muutusid tuimaks, nii et sinna jäi vaid tühi intelligentsus.
„Me läheme nüüd puhkama,” ütles Hickory ja nad lahkusid, jättes mu üksi tühja tuppa.