Ma tõstsin oma issi pihuarvuti ja lugesin sekundeid nullini – koos kõigi kahe tuhande inimesega seal ruumis.
„Viis! Neli! Kolm! Kaks! Üks!”
Ja siis jäi kõik väga vaikseks, sest kõigi – ja tõesti kõigi – tähelepanu oli jäägitult koondunud kõikjal Magalhãesi ühiskajutis näha olevatele monitoridele. Seni olid need näidanud tähistaevast, nüüd olid need tühjad ja mustad ja kõik hoidsid hinge kinni, oodates, mis sinna järgmiseks ilmub.
Sinna ilmus sini-roheline maailm.
Ja me kõik läksime hulluks.
Sest see oli meie maailm. See oli Roanoke, meie uus kodu. Meist pidid saama esimesed inimesed, kes sinna maanduvad, esimesed, kes selle asustavad, ja esimesed, kes elavad seal oma elu. Ja me pidutsesime, sest nägime seda esimest korda. Meie, kaks tuhat Roanoke’i asustajat, kes täitsid pilgeni ühiskajuti, kallistasime ja suudlesime üksteist ja laulsime vana head „Auld Lange Syne’i”, sest, noh, mida sa ikka laulad, kui uude maailma saabud? Uus maailm, uus algus, uus aasta, uus elu. Kõik oli uus. Ma kallistasin Gretchenit, oma parimat sõbrannat, ja me kiljusime mikrofoni, mida olin enne sekundite tagasilugemiseks kasutanud, ja me hüplesime üles-alla nagu idioodid.
Kui me hüplemise lõpetasime, sosistas keegi mulle kõrva: „Nii ilus.” Enzo.
Pöörasin ringi ja vaatasin toda suurepärast kena noormeest. Kaalusin tõsiselt, kas teha temast oma poiss. Ta oli täiuslik kombinatsioon: südamevärinaid tekitavalt ilus, samas aga tundus sellest ise mitte üldse teadlik olevast, sest miks muidu oli ta kogu eelmise nädala proovinud mind ära rääkida? Sõnadega! Nagu polekski talle kunagi kätte sattunud teismeliste poiste käsiraamatut, kus on selgitatud artikulatsioonist hoidumist tüdrukute läheduses.
Hindasin ta pingutusi. Ja ma hindasin, et seda sosistades vahtis ta mind, mitte planeeti. Vaatasin oma vanemate poole, kes kuus meetrit eemal tähistasid kohalejõudmist teineteist suudeldes. See tundus hea mõte. Ma panin käe Enzole kukla taha, tõmbasin ta lähemale ja suudlesin otse huultele. Meie esimene suudlus. Uus maailm, uus elu, uus poiss.
Mis ma ikka öelda oskan. Hetk oli selline.
Enzo ei protesteerinud. „„Oh hea uus ilm, kus on sellised olendid,””1 ütles ta pärast seda, kui tal jälle hingata lasin.
Naeratasin talle, käed ikka ta kaela ümber. „Sa valmistusid selleks,” ütlesin.
„Võib-olla,” tunnistas ta. „Tahtsin, et esimene suudlus oleks tõeliselt täiuslik.”
Näed siis. Enamik kuueteistaastaseid poisse oleks kasutanud suudlust ettekäändeks, et kohe järgmiseks tisside järele sukelduda. Tema kasutas seda Shakespeare’i mängutoomiseks. Tüdrukul võiks hulleminigi minna.
„Sa oled naljakas,” ütlesin ja suudlesin teda veel. Siis lükkasin ta mängeldes eemale, sööstsin oma vanemate juurde, lõin laiali nende omavahelise õrnutsemise ja nõudsin tähelepanu. Nood kaks olid meie koloonia juhid ja nüüdsest neil enam hingetõmbehetki ei ole. Nii et targem oli kohe oma kvaliteetaeg välja võtta. Me kallistasime ja naersime ja siis tiris Gretchen mu sealt ära enda juurde.
„Vaata, mis mul on,” ütles ta oma PDA-d mulle nina alla torgates. See näitas videolõiku minu ja Enzo suudlusest.
„Sa pisike saatan,” ütlesin.
„See on hämmastav,” ütles Gretchen. „Tundub, nagu tahaksid sa kogu ta näo alla neelata.”
„Jäta järele,” ütlesin ma.
„Näed? Vaata.” Gretchen vajutas nuppu ja videoklipp mängis aegluubis. „Just siin. Sa lutsutad teda. Justkui ta huuled oleks tehtud šokolaadist.”
Mul oli väga raske naeru tagasi hoida, sest tegelikult oli tal selle koha pealt õigus. „Lita,” ütlesin ma. „Anna see siia.” Haarasin ühe käega kiiresti ta PDA, kustutasin teisega faili ja andsin aparaadi talle tagasi. „Sedasi. Aitäh.”
„Oh, ei,” oigas Gretchen PDA-d tagasi võttes haledalt.
„Olgu see sulle õppetunniks, kuidas teiste privaatsust rikkuda!”
„Nojah...”
„Tore. Eks ole, loomulikult saatsid sa selle enne mulle näitamist kõigile, keda tunneme?”
„Võib-olla,” ütles Gretchen ja kattis käega suu ja tegi suured silmad.
„Saatan,” märkisin imetlevalt.
„Tänan teid,” ütles Gretchen ja tegi kniksu.
„Lihtsalt pea meeles, et ma tean, kus sa elad.”
„Elulõpuni,” ütles Gretchen ja siis me kiljusime piinlikult plikalikult ja kallistasime teineteist. Kui sa pead elulõpuni elama koos ühesama kahetuhandese pundiga, võib see olla surmavalt igav, ent Gretcheniga seda ohtu ei ole.
Tõmbusime eemale ja vaatasin ringi, kellega ma veel tahaksin seda hetke tähistada. Enzo oli kogu aeg kusagil läheduses, kuid ta oli piisavalt tark mõistmaks, et küll ma ükskord taas temani jõuan. Kui teist korda ringi vaatasin, nägin vanemate assistenti Savitri Guntupallit midagi mu issiga väga tõsiselt arutamas. Savitri oli tark ja võimekas ning võis teinekord olla põrgulik naljanina, kuid ta oli alati tööl. Surusin end tema ja issi vahele ja nõudsin kallistust. Jah, tol hetkel hoolisin ainult kallistustest. Saage ometi aru – sa näed oma uut kodumaailma ainult üks kord esimest korda.
„Zoë,” ütles issi, „kas ma saaksin oma PDA tagasi?”
Ma olin võtnud ta PDA-d, et vaadata sealt täpset aega, mil Magalhães Fööniksi süsteemist Roanoke’i juurde hüppab, ja see oli viimased paar minutit minu käes. Muidugi oli mul oma PDA; see oli mul taskus. Polnud kahtlust, et mu postkastis – nagu kõigi mu sõprade postkastis – ootas video sellest, kuidas ma Enzole seksika märja suudluse andsin. Panin mõttes kirja, et Gretchenile tuleb korralik kättemaks korraldada. Magus, halastamatu kättemaks. Tunnistajate juuresolekul. Koduloomadeni välja. Aga hetkel andsin issile tagasi ta PDA, musi põsele ja lidusin tagasi Enzo juurde.
„Nii,” ütles Enzo ja naeratas. Jumal, ta oli võluv isegi ühesilbilisena. Minu aju ratsionaalne osa pidas mulle loengut selle kohta, kuidas armastus muudab kõik paremaks, kui päriselt on, ja irratsionaalne osa (mis hetkel tähendas suuremat osa minust) selgitas ratsionaalsele osale, kui kaugele ja sügavale ta selle jutuga võiks minna.
„Nii,” vastasin ma talle kaugeltki mitte nii võluvalt, kuid Enzo ei paistnud seda märkavat.
„Ma rääkisin Magdy’iga,” ütles Enzo.
„Uhh. Oi.”
„Magdy pole üldse nii halb.”
„Muidugi, kuigi teatud skaalal „üldse mitte nii halb” tähendab „halb”,” ütlesin ma.
„Ja ta ütles, et ta rääkis kellegagi Magalhãesi meeskonnast,” jätkas Enzo endise võluväega. „Talle olla mainitud enamasti tühja vaatlustekki meeskonna alas. Ta kuulis, et sealt on planeedile suurepärane vaade.”
Ma vaatasin üle Enzo õla sinnapoole, kus Magdy rääkis elavalt Gretcheniga... või Gretchenit ära, sõltuvalt seisukohast. „Mulle tundub, et see pole mitte planeet, mida ta seal lähemalt näha tahaks.”
Enzo vaatas kah selja taha. „Võib-olla mitte. Kuigi, Magdy suhtes õiglane olles, teatud inimesed ei tahagi just väga märkamatuks jääda.”
Kergitasin kulme; see oli nüüd tõsi küll, kuigi teadsin, et Gretchen rohkem lihtsalt flirtis. „Aga sina?” küsisin. „Mida sa loodad näha?”
Enzo naeratas ja laiutas relvitukstegevalt käsi. „Zoë, ma just suudlesin sind. Ma arvan, et võtan selle osa korralikult läbi, enne kui kuhugi edasi liigun.”
„Ooh, kenasti öeldud. Kas need laused töötavad kõigi tüdrukutega?”
„Sa oled esimene tüdruk, kellega ma neid proovin. Ütle, kuidas on?”
Pean ütlema, et punastasin; kallistasin teda. „Seni on kõik hästi.”
„Tore. Ja veel. Ma olen su ihukaitsjaid näinud. Mulle üldse ei meeldiks, kui nad mind harjutades märklauana kasutaksid.”
„Mida?” küsisin üllatust teeseldes. „Ega ometi Hickory ja Dickory sind hirmuta? Ja neid polegi siin.”
Tegelikult oli Enzost täiesti mõistlik Hickoryt ja Dickoryt peljata, sest need juba kahtlustasid teda ja aitaksid ta heameelega õhulüüsist välja, kui ta minuga halvasti käituks. Aga esialgu polnud tal vaja seda teada. Hea rusikareegel: kui su suhe on vaid paar minutit kestnud, ära värsket saaki ära hirmuta.
Ja nagu öeldud, Hickoryt ja Dickoryt sellel peol polnud. Nad teadsid, et inimesed muutuvad nende läheduses närviliseks.
„Ma mõtlesin tegelikult su vanemaid,” ütles Enzo. „Kuigi ka nemad on ära kadunud.” Enzo osutas peaga sinnapoole, kus John ja Jane olid mõni minut varem seisnud; nüüd polnud neist seal kumbagi. Ma nägin, kuidas Savitri lahkus ühiskajutist, nagu oleks tal kindlasti vaja mujal olla.
„Huvitav, kuhu nad läksid,” laususin peamiselt iseendale.
„Nad on koloonia juhid. Võib-olla neile tekkis juba tööd.”
„Võib-olla,” sõnasin. Johnist ja Jane’st oli ebatavaline niimoodi mulle midagi ütlemata kaduda; ütlemine oli selline tavaline viisakus. Surusin maha soovi neile oma PDA kaudu teade saata.
„Niisiis, vaatlusruum,” pöördus Enzo eelmise teema juurde tagasi. „Tahad seda näha?”
„See on meeskonnaosas. Mis sa arvad, võib sellest pahandusi tulla?”
„Võib-olla. Aga mida nad ikka teevad? Panevad plangul kõndima? Kõige halvemal juhul käsivad end sealt koristada. Ja seni naudime võimast vaadet.”
„Olgu. Aga ma lähen minema, kui Magdy muutub kombitsakeraks. On teatud asju, mida ma eelistan mitte näha.”
Enzo naeris. „Olgu pealegi.”
Ma liibusin korraks ta vastu. See uue poisi asi näis töötavat.
Veetsime veel natuke aega oma sõprade ja nende perekondadega pidutsedes. Kui suurem elevus oli lahtuma hakanud, järgnesime Magdyle ja Gretchenile läbi Magalhãesi meeskonna vaatlusruumi. Kartsin, et meeskonna ossa sisse pääsemine võib probleemiks osutuda, kuid see oli lihtsamast lihtsam – üks sealt väljuv meeskonnaliige hoidis meie jaoks ust lahti.
„Turvalisus ei paista Magalhãesil just esmajärguline küsimus olevat,” ütles Gretchen üle õla minu ja Enzo poole vaadates; ta märkas, et hoiame käest kinni ja naeratas mulle. Muidugi oli ta saatan, aga tal oli minu pärast hea meel.
Vaatlustekk oli seal, kus see kuulu järgi asus, kuid vastupidiselt Magdy lustlikele plaanidele polnud see tühi, nagu ette nähtud; vestlusse süvenenult istusid seal lauas neli Magalhãesi meeskonnaliiget. Ma vaatasin Magdy poole, kes nägi välja, nagu oleks ta kahvli alla neelanud. Mulle näis ta üsna naljakas. Vaene, vaene Magdy. Frustratsioon sobis talle.
„Vaata,” ütles Enzo ja juhtis mind endiselt käest hoides suure vaatlusakna juurde. Roanoke täitis selle, üleni pahvikslöövalt roheline oma otse meie taga oleva päikese valguses, palju mõjuvam, kui enne ekraanidel. Midagi oma silmadega näha on ikka hoopis teine asi.
Mulle tundus, et see on kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen. Roanoke. Meie maailm.
„Vale koht,” kandusid minuni vaevukuuldavalt sõnad lauast meist vasakul.
Ma vaatasin sinnapoole. Neli Magalhãesi meeskonnaliiget olid nii vestlusest haaratud, et olid rohkem laual kui toolidel, pead tihedasti koos. Üks oli seljaga minu poole, ent nägin hästi ülejäänuid, kaht meest ja naist. Nende näod olid sünged.
Mul on harjumus kuulata teiste inimeste vestlusi. See pole halb harjumus, kui sa vahele ei jää. Mitte vahele jäämiseks tuleb teha nägu, nagu sa üldse ei kuula, tähelepanu mujal. Ma lasin Enzo käe lahti ja astusin sammu aknale lähemale. Niimoodi sain ka lauale lähemale ja enam ei saanud Enzo mulle oma armunud lora kõrva sosistada. Jätsin mulje, et Roanoke on mind täielikult haaranud.
„Sa ei pane lihtsalt mööda,” ütles üks meeskonnaliige. „Ja on põrgu moodi kindel, et kapten seda ei tee. Ta paneks laeva ka liivatera orbiidile, kui tahaks.”
Meeskonnaliige, kes oli seljaga minu poole, ütles midagi, mida ma ei kuulnud.
„See on jama,” sõnas esimene meeskonnaliige. „Kui mitu laeva on viimase kahekümne aasta jooksul tegelikult kadunud? Viimase 50 aasta jooksul? Neid ei lähe enam kaduma.”
„Mida sa arvad?”
Ma võpatasin ja see pani ka Enzo võpatama: „Vabandust...”
Pöördusin ja vaatasin talle tungivalt otsa. Ma panin sõrme huultele, et ta vait oleks, ja viipasin pilguga lauale enda selja taga. Enzo vaatas laua poole. Mida? küsis ta hääletult. Ma raputasin vaevumärgatavalt pead, et talle öelda, et ta ei tohiks mind rohkem segada. Ta vaatas mind imestunult. Võtsin jälle ta käe, et anda talle märku, et ma ei ole tema peale pahane, ja keskendusin uuesti meeskonnaliikmetele.
„... rahu. Me ei tea veel midagi,” ütles järgmine hääl, arvatavasti naine. „Kes veel sellest teab?”
Segane pomin, millest ma midagi välja ei lugenud.
„Hästi. Las see praegu jääda nii. Kui ma midagi kuulen, katsun oma vastutusalas välja kaevata, niipalju kui saan, aga parem, kui me kõik teeme, mis suudame.”
„Ei ole võimalik takistada meeskonda sellest rääkimast,” ütles keegi teine.
„Ei, kuid kuulujutud levivad aeglasemalt, ja hea seegi. Kuni me ei tea, mis tegelikult juhtus,” ütles naine.
Veel pominat.
„Noh, kui see on tõsi, siis on meil suuremaid probleeme, eks ole,” ütles naine, ja korraga oli tema häälest selgesti kuulda, millise pinge all ta on. Mul tulid kerged judinad peale ja Enzo, kes tundis seda mu käe kaudu, vaatas mind murelikult. Kallistasin teda kõvasti. See tähendas, et rohkem ma ei kuule, aga hetkel tundus see tähtsam. Prioriteedid muutuvad.
Oli kuulda toolide tagasilükkamise kolinat. Ma pöördusin ja meeskonnaliikmed – oli üsna selge, et tegelikult ohvitserid – olid juba teel ukse suunas. Ma kiskusin end Enzost lahti, kavatsusega kinni pidada too, kes enne oli minu poole seljaga. Koputasin talle õlale; ta pöördus ja tundus olevat mind nähes väga üllatunud.
„Kes sa oled?” küsis ta.
„Kas Magalhãesiga juhtus midagi?” küsisin. Parim viis millegi teadasaamiseks on mitte lasta häirida end kõrvalistest asjadest, näiteks huvist selle vastu, kes sa oled.
Mees kortsutas kulmu – miski, millest ma olin lugenud, kuid polnud seni kunagi kedagi seda tegemas näinud. „Sa kuulasid meie vestlust pealt.”
„Kas laev on eksinud?” küsisin. „Kas me teame, kus me oleme? Kas laevaga on midagi valesti?”
Ta astus sammu tagasi, nagu oleksid küsimused teda löönud. Oleksin pidanud survet avaldama ja sammu edasi astuma...
Ma ei teinud seda. Ta sai tasakaalu tagasi ja vaatas minust mööda Enzo, Gretcheni ja Magdy poole, kes kõik meid jälgisid. Siis jõudis talle kohale, kes me oleme, ja ta ajas end sirgu. „Te, lapsed, ei peaks siin olema. Kaduge siit minema või ma kutsun laeva turvateenistuse teid välja viskama. Minge tagasi oma perede juurde.” Ta pöördus minekule.
Püüdsin teda uuesti peatada: „Härra, oota!” Ta ignoreeris mind ja kõndis vaatlustekilt minema.
„Mis toimub?” küsis Magdy minult teisest ruumi otsast. „Loodetavasti ei tule sellest pahandusi, et sa üritad suvalisi meeskonnaliikmeid välja vihastada.”
Heitsin Magdyle vaid tüdinud pilgu ja vaatasin aknast välja. Roanoke oli endiselt seal, roheline ja sinine. Aga äkki polnud see enam ilus. Hoopis võõras. Ähvardav.
Enzo pani käe mu õlale. „Mis juhtus, Zoë?”
Vaatasin endiselt aknast välja. „Ma arvan, et me oleme eksinud.”
„Miks?” küsis Gretchen; ta oli tulnud mu kõrvale. „Mida nad rääkisid?”
„Ma ei kuulnud kõike, aga mulle tundub, et nad rääkisid, et me ei ole seal, kus peaksime olema.” Viipasin planeedile. „See pole Roanoke.”
„See on tobe,” ütles Magdy.
„Muidugi on see tobe,” sõnasin. „Mis ei tähenda, et see ei võiks tõsi olla.” Ma tõmbasin taskust oma PDA ja proovisin isaga ühendust saada. Vastust ei tulnud. Proovisin emaga ühendust saada. Vastust ei tulnud.
„Gretchen, proovi oma isale helistada.” Gretcheni isa oli koloonia nõukogus, mida mu vanemad juhatasid.
„Ta ei vasta,” teatas ta minut hiljem.
„See ei tähenda veel midagi halba,” sõnas Enzo. „Me just hüppasime uue planeedi orbiidile. Võib-olla nad on sellega hõivatud.”
„Võib-olla peavad nad ikka veel pidu,” arvas Magdy.
Gretchen andis talle piki pead. „Sa oled ikka üsna lapsik, Magdy.” Magdy hõõrus pead ja vaikis. Sel õhtul ei paistnud miski tema plaanide kohaselt minevat. Gretchen pöördus mind poole. „Mis sa arvad, mida me peaksime tegema?”
„Ma ei tea,” ütlesin. „Nad rääkisid, et hea, kui meeskonna hulgas ei leviks jutud. See tähendab, et mõned neist võivad teada, mis toimub. Ei võta just kaua, kuni jutud kolonistideni jõuavad.”
„See on juba jõudnud kolonistideni,” märkis Enzo. „ Me oleme kolonistid.”
„Me peaksime sellest rääkima,” arvas Gretchen. „Ma arvan, et vähemalt su vanemad ja mu isa peavad teadma.”
Ma heitsin pilgu ta PDA-le. „Tundub, et nad võib-olla juba teavad.”
„Peaksime selles veenduma,” sõnas ta. Nii me siis lahkusime vaatlusruumist ja läksime oma vanemaid otsima.
Me ei leidnud neid; nad olid nõukogu koosolekul. Ma leidsin Hickory ja Dickory või pigem leidsid nemad mind.
„Ma arvan, et mul on aeg minna,” lausus Enzo, kui nad olid teda terve minuti silmi pilgutamata jõllitanud. See ei olnud mõeldud hirmutamiseks; nad ei pilguta kunagi. Ma patsutasin teda seljale. Nad Magdyga läksid.
„Ma kuulan natuke maad,” ütles Gretchen. „Kuulan, mida inimesed räägivad.”
„Olgu. Mina ka.” Kergitasin oma PDA-d. „Anna mulle teada, kui midagi kuuled.” Ta lahkus.
Pöördusin Hickory ja Dickory poole. „Teie kaks. Te olite enne oma toas.”
„Me tulime sind otsima,” ütles Hickory. Ta kõneles alati nende mõlema eest. Dickory oskas rääkida, aga oli alati üllatus, kui ta suu lahti tegi.
„Miks?” küsisin. „Siin pole mingit ohtu. Fööniksi jaamast lahkumisest alates pole olnud mingit ohtu. Magalhãesis ei ohusta mind miski. Ainuke asi, millega te olete kogu reisi edukalt tegelenud, on Enzo hirmutamine. Miks te mind praegu otsisite?”
„Asjad on muutunud,” ütles Hickory.
„Mida sa öelda tahad?” küsisin, ja just siis hakkas mu PDA vibreerima. See oli Gretchen.
„See käis kähku,” sõnasin.
„Komistasin just Mika otsa,” ütles ta. „Sa ei kujuta ette, mida just üks meeskonnaliige rääkis ta vennale.”
Täiskasvanud kolonistid võisid olla teadmatuses või vaikida, kuid Roanoke’i teismeliste kuulujutuveski töötas täistuuridel. Järgmise tunniga saime teada palju huvitavat.
Hüppel oli Magalhães sattunud ühele tähele liiga lähedale ja Roanoke’i asemel hoopis galaktikast välja visatud.
Et on toimunud mäss ja esimene tüürimees on kapten Zane’i ebapädevuse tõttu ametist vabastanud.
Et kapten Zane laskis reeturist esimese tüürimehe otse sillal maha ja ütles, et laseb maha kõik, kes on temaga seotud.
Et arvutisüsteem jooksis kokku vahetult enne hüpet ja me ei tea, kus oleme.
Et tulnukad on laeva rünnanud ja hõljuvad kusagil lähikonnas, mõeldes, kas meile lõplikult ots peale teha.
Et Roanoke on inimestele mürgine ja kui me seal maabuksime, sureksime.
Et mootorituumas oli leke – mida iganes see siis ka tähendaks – ja Magalhães on iga hetk õhku lendamas.
Et ökoterroristid olid Magalhãesi arvutisüsteemidesse sisse tunginud ja saatnud meid kuhugi suvalisse kohata, et me ei saaks Roanoke’i lagastada.
Ei, oodake, hoopis piraatideks hakanud metsikud kolonistid olid sisse murdnud, et varastada meie koloonia varud, sest nende endi omad on otsas.
Ei, oodake, hoopis mässavad meeskonnaliikmed tahavad varastada meie varusid ja meid siia maha jätta.
Ei, oodake, pole ei mässavat meeskonda, metsikuid piraate ega ökoterroriste, hoopis mingi idioodist programmeerija keeras koodi vussi ja nüüd me ei tea, kus oleme.
Ei, oodake, midagi pole valesti, tegemist on rutiinsete standardoperatsioonidega. Üldse midagi pole valesti, nii et, kurat võtaks, lõpetage meeskonna tüütamine ja laske meil tööd teha.
Tahan rõhutada, et muidugi me teadsime, et enamik sellest on mõttetu jamps. Kuid kogu selles mõttetus jamas oli midagi väga olulist – Magalhãesi meeskonna ja reisijate seas levis segadus ja ebakindlus ja see kandus ka meile üle. Jutud liikusid väledalt. Tihti polnud need otseselt valed – lihtsalt katse mõista, mis toimub. Midagi oli juhtunud. Midagi, mis ei oleks pidanud juhtuma.
Ja kogu selle aja mitte piiksugi emalt ega isalt ega Gretcheni isalt ega üheltki koloonia nõukogu liikmelt, kes olid korraga kiiresti nõupidamisele kutsutud.
Ühiskajut, mis pärast uude maailma jõudmise peo lõppu oli tühjenenud, hakkas jälle täituma. Seekord inimesed ei pidutsenud. Nad olid segaduses ja mures ja sünged ja mõned neist hakkasid vihaseks saama.
„See ei lõpe hästi,” ütles Gretchen, kui jälle kokku saime.
„Kuidas sul läheb?” küsisin.
Ta kehitas õlgu. „Kindel on vaid, et midagi juhtus. Kõik on kannatust kaotamas. See mõjub ka mulle.”
„Ära end minu peal välja ela. Siis pole enam kedagi mind tagasi hoidmas, kui mul üle viskab.”
„No olgu siis, sinu pärast,” lausus Gretchen dramaatiliselt silmi pööritades. „Tore. Vähemalt nüüd ma ei pea Magdyt tõrjuma.”
„Mulle meeldib, kuidas sa näed situatsiooni helgeid külgi.”
„Tänan. Ja kuidas sul läheb?”
„Ausalt?” küsisin. Ta noogutas. „Põrgu moodi hirmul.”
„Jumal tänatud. Siis ma pole üksi.” Ta tõstis käe, hoides pöialt ja nimetissõrme teineteisele väga lähestikku. „Viimased pool tundi olen ma nii lähedal enda täispissimisele.”
Ma astusin sammu tagasi. Gretchen naeris.
Laeva siseside kääksatas. „Räägib kapten Zane,” kõlas nimetatu hääl. „Järgneb üldine teade reisijatele ja meeskonnale. Kõik meeskonnaliikmed kogunevad osakondade konverentsiruumidesse kümne minuti pärast, 2330 laevaaja järgi. Kõik reisijad kogunevad reisijate ühiskajutisse kümne minuti pärast, 2330 laevaaja järgi. Reisijad, see kogunemine on kohustuslik. Teile on sõnum koloonia juhtidelt.” Siseside jäi vait.
„Tule,” ütlesin Gretchenile ja osutasin platvormile, kus varem päeval olime koos lugenud uude maailma jõudmise sekundeid. „Võtame parem head kohad.”
„Siin läheb kitsaks.”
Ma viipasin Hickoryle ja Dickoryle. „Nad tulevad koos meiega. Tead küll, siis on meie ümber alati piisavalt vaba ruumi.” Gretchen vaatas nende kahe poole ja mulle jõudis kohale, et ega temagi neid just armasta.
Mõni minut hiljem tuli nõukogu ühest ühiskajuti kõrvaluksest sisse ja hakkas platvormi suunas endale teed tegema. Mina Gretcheniga seisin esireas, Hickory ja Dickory meie taga ja meie ümber oli vähemalt viis jalga vaba ruumi. Tulnukatest ihukaitsjatega tekib isiklik ruum iseenesest.
Sosin mu kõrvas. „Hei,” ütles Enzo.
Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. „Ja mina mõtlesin, kas sa ikka tuled.”
„Koosolek oli kolonistidele kohustuslik,” ütles ta.
„Mitte üldiselt siia. Siia.”
„Oh. Mõtlesin, et riskin, et su ihukaitse mind vardasse ei aja.”
„Mul on hea meel, et riskisid.” Ma vőtsin ta käe.
John Perry, mu issi ja koloonia juht astus ettepoole ja võttis põrandalt mikrofoni, mis päeva varasematest sündmustest alates endiselt seal vedeles. Meie pilgud kohtusid, kui ta mikrofoni võtmiseks kummardas.
Mõnda asja ma oma issist tean. Ta on tark, ta saab kõigega hästi hakkama ja enamik aega on ta silmis ilme, nagu hakkaks ta kohe naerma. Enamik asju teeb talle nalja. Tema teeb enamiku asju naljakaks.
Kui ta mikrofoni üles võttes mulle silma vaatas, olid ta pilk tume ja raske ja nii tõsine, nagu ma seda kunagi näinud ei olnud. Seda pilku nähes tuli mulle meelde, kui vana ta tegelikult on, vaatamata oma nooruslikule välimusele. Niipalju, kui ta rääkida oli tohtinud, oli tal raskeid olukordi elus ette tulnud rohkem kui korra.
Ja nüüd oli üks neist jälle käes. Seekord koos meiega. Meie kõigiga.
Teised pidid ootama, kuni ta suu lahti teeb ja sellest teatab, aga mina juba teadsin, milline on tõde.
Et oleme eksinud.