1
Ma tundsin end pisut närviliselt, kuigi ei osanud öelda, miks just. Igatahes ei tundunud eriti tavatuna juua õlut koos valge jänese, Bertrand Russelli meenutava lüheldase mehe, irvitava kassi ja vana sõbra Luke Raynardiga, kes laulis iiri ballaade, tema selja taga muutusid aga veidrad maastikud reaalsuseks. Tõsi, suur lilla tõuk, kes hiiglasliku seene otsas vesipiipu suitsetas, jättis mulle päris hea mulje, sest ma tean, kui raske on seda asjandust põlemas hoida. Siiski, asi polnud selles. Käis pidu, ja Luke oli ennegi üsna veidrate tüüpidega seltsinud. Nii et miks ma siis end närviliselt tundsin?
Õlu oli hea ja suupisted selle juurde olid lausa tasuta. Deemonid, kes posti külge seotud punapäist naist piinasid, särasid nii heledalt, et neid oli lausa valus vaadata. Nüüd olid nad läinud, aga kogu see vaatepilt oli olnud kaunis. Kõik oli kaunis. Kui Luke laulis „Galway lahte”, oli see nii kiiskav ja armas, et ma oleksin tahtnud sukelduda ja sinna jäädagi. Kurb oli see laul muidugi ka.
Midagi tunnetega... Jah. Veider mõte. Kui Luke laulis kurba laulu, haaras mind melanhoolia. Kui laul oli õnnelik, tõusis kohe kõvasti ka mu tuju. Õhus tundus olevat tavatu hulk empaatiat. Mitte et see oleks midagi tähendanud, oletasin. Valguse mäng oli suurepärane...
Rüüpasin oma jooki ja vaatasin, kuidas Humpty baari teises otsas vaarus. Püüdsin hetkeks meenutada, millal ma siia olin tulnud, aga mootori see silinder jättis vahele. Küll lõpuks meelde tuleb. Kena pidu...
Ma vaatasin ja kuulasin ja maitsesin ja aistisin, ja kõik oli suurepärane. Kõik, mis minu tähelepanu haaras, oli lummav. Kas ma polnud tahtnud Luke’ilt midagi küsida? Just nagu olin, aga ta oli laulmisega hõivatud ja mul ei tulnud ka enam meelde, mis küsimus see oli.
Mida ma olin teinud enne siia tulekut? Näis, et ka sellele vastamine polnud pingutamise vaeva väärt. Milleks, kui just siin ja praegu oli kõik nii huvitav.
Kuid siiski näis, et see võis olla midagi tähtsat. Kas ma seepärast tundsingi end pisut närviliselt? Kas ma olin jätnud midagi lõpetamata ja peaksin nüüd jätkama?
Pöördusin, et kassi käest küsida, aga ta oli jälle hajumas, kuigi näis, et miski teeb talle kangesti nalja. Mulle tuli pähe, et seda võiksin minagi. Hajuda, tähendab – ja minna kuhugi mujale. Kas polnud ma mitte just nii siia sattunud ja kas polnud see sobivaim lahkumisviis? Võimalik. Panin kruusi käest ning hõõrusin silmi ja meelekohti. Ka mu peas näisid asjad ringi ujuvat.
Järsku meenus mulle mind kujutav pilt. Tohutul kaardil. Trumpkaardil. Jah. Just nii olin ma siia sattunud. Kaardi kaudu...
Kellegi käsi langes mu õlale ja ma pöördusin. Käsi kuulus Luke’ile, kes muigas mulle ja nihutas end edasi baari poole, et uus jook võtta.
„Mõnus pidu, mis?” küsis ta.
„Mõnus jah. Kuidas sa selle koha üldse leidsid?” uurisin.
Ta kehitas õlgu. „Ei mäleta enam. Mis vahet?”
Ta hajus eemale, meie vahele tekkis korraks helkivatest kristallidest tuisukeeris. Tõuk hingas välja lilla pilve. Tõusis sinine kuu.
Mis on sellel pildil valesti? küsisin ma endalt.
Mul oli järsku tunne, nagu oleks mu kriitikameel sõjas pihta saanud, sest ma ei suutnud enam keskenduda anomaaliatele, mis – ma olin kindel – pidid mind ümbritsema. Teadsin, et olin hetkes kinni, ega suutnud oma teed selgesti näha.
Olin hetkes kinni...
Olin kinni...
Kuidas?
Noh... Kõik oli alanud sellest, et ma surusin iseenda kätt. Ei. Vale. See kõlab nagu zen-budism ja nii see ei olnud. Käsi, mida ma surusin, sirutus ruumiosast, mida täitis minu kujutis kaardil, mis läks ära. Jah, just nii... Või umbes nii.
Surusin hambad kokku. Muusika hakkas jälle peale. Baariletilt minu käe poolt kostis pehme kraapiv heli. Kui ma sinnapoole vaatasin, oli mu kruus jälle täis valatud. Võib-olla olin ma küll juba niigi liiga palju võtnud. Võib-olla see segaski mul mõtlemist. Tõusin. Vaatasin vasakule, kaugemale sellest kohast, kus maastikumaal läks üle tegelikuks maastikuks. Kas see teeb minustki osa maalist? tekkis mul järsku küsimus.
Vahet polnud. Kui ma ei saanud siin mõelda... hakkasin jooksma... vasakule. See paik jamas kuidagi minu peaga ja tundus võimatuna toimuvast protsessist aru saada, kuni ma ise olin osa sellest. Pidin pääsema eemale, et selgelt mõelda, aru saada, mis värk käib.
Olin teisel pool baari ja selles üleminekukohas, kus maalitud kaljud ja puud muutusid kolmemõõtmelisteks. Liigutasin käsi ja trügisin edasi. Kuulsin tuult, kuid ei tundnud seda.
Miski, mida ma enda ees nägin, ei tulnud lähemale. Ma liikusin, kuid Luke hakkas jälle laulma.
Ma peatusin. Pöörasin end aeglaselt, sest kostis, nagu seisaks ta otse mu kõrval. Seisiski. Ma olin baariletist vaid mõne sammu kaugusel. Luke naeratas ja laulis edasi.
„Mis toimub?” küsisin tõugult.
„Sa oled Luke’i tsüklis kinni,” vastas ta.
„Kuidas, palun?” küsisin.
Ta puhus sinise suitsurõnga, ohkas vaikselt ja ütles: „Luke on tsüklis ja sina oled eksinud laulusõnadesse. Muud ei midagi.”
„Kuidas see juhtus?” küsisin.
„Pole aimugi,” vastas tema.
„Uh... kuidas tsüklist välja saadakse?”
„Seda ei oska ma sulle samuti öelda.”
Pöördusin kassi poole, kes näis oma naeratuse ümber jälle materialiseeruvat.
„Ega sa juhtumisi ei tea...” alustasin.
„Ma nägin teda sisse tulemas ja hiljem sind,” ütles kass muiates. „Ja kuna teie saabumised olid isegi selle paiga jaoks pisut... tavatud, siis hakkasin mõtlema, et vähemalt üks teist on seotud võlukunstiga.”
Ma noogutasin.
„Sinu enda tulekud ja minekud võivad samuti kõhklusi tekitada,” märkisin.
„Vähemalt sean ma ise oma käpa käpa ette,” vastas ta. „Mida Luke ei saa enda kohta öelda.”
„Mida sa silmas pead?”
„Ta on jäänud nakkavasse lõksu.”
„Kuidas see toimib?” küsisin.
Aga nüüd oli ta jälle läinud ja sedapuhku oli kadunud ka ta muie.
Nakkav lõks? See näis viitavat, et tegemist on Luke’i probleemiga ja mind on mingil kombel kaasa tõmmatud. See tundus loogilisena, ei öelnud aga vähimatki selle kohta, mis probleem see võis olla või mida ma selle lahendamiseks teha saaksin.
Sirutasin käe kruusi järele. Kui ma ei saanud probleemi lahendada, siis võisin seda ju vähemalt nautida. Võtsin aeglaselt lonksu ja nägin siis järsku, et mulle vaatavad vastu veidrad, heledad ja hõõguvad silmad. Enne polnud ma neid märganud – ja veidrad olid nad seetõttu, et olid vastasseina maastikumaalil varjulises nurgas, kuid liikusid, nihkudes aeglaselt vasakule.
See oli omast kohast lummav, kuidas silmad vahepeal kadusid, kuid ma suutsin nende omaniku asukohta rohu liikumise järgi siiski jälgida – suund oli just selle piirkonna poole, kuhu ma olin enne ise tahtnud minna. Ja eemal, tükk maad paremal, teisel pool Luke’i märkasin ma nüüd tumeda jakiga kõhna härrasmeest, kes seal, palett ja pintsel käes, seinamaali pikendas. Võtsin veel ühe lonksu ja pühendasin oma tähelepanu jälle olendile, kes liikus tasapinnalt ruumilisuse poole. Pronksikarva koon ulatus kivi ja põõsa vahelt välja, selle kohal lõõmasid heledad silmad, tumedast suust nirises sinist sülge, mis tilkus aurates maapinnale. Elukas oli kas suhteliselt madal või väga hoolega kössi tõmbunud, ja ma ei suutnud otsustada, kas ta uurib kõiki kõrtsis viibijaid või konkreetselt just mind. Kallutasin teisele poole ja haarasin Humptyl vööst või lipsust – kumb see siis juhtus olema –, kui ta oli just küljele vajumas.
„Vabandage,” ütlesin. „Kas te oskaksite mulle öelda, mis loom see selline on?”
Osutasin, ja just siis ilmus ta nähtavale – palju jalgu, pikk saba, tumedad soomused, väänlev ja kiire. Küünised olid punased ja meie poole tormates tõstis ta saba püsti.
Humpty ähmane pilk triivis minu poole, libises üle.
„Kuulge, isand,” alustas ta, „ma ei ole siin selleks, et täita lünki teie puudulikus zooloogilises hari... Jumal! See on...”
Ainsa vilksatusega läbis elukas pika vahemaa ja lähenes kiiresti. Kas ka tema jõuab ta varsti punkti, kus osavast liikumisest saab paigalmarss – või mõjus miski niiviisi ainult mulle, kui ma püüdsin siit lahkuda?
Keha lülid jõnksusid küljelt küljele, elukas ise sisises nagu katkine kiirkeetja ning tema teekonda maalil tähistas aurav tatirida. Näis aga, et tema liikumine ei aeglustunud, pigem kiirenes.
Mu vasak käsi nõksatas omatahtsi ette ja mu huultele tõusis terve rida sõnu. Ütlesin need välja just siis, kui elukas läbis vahekoha, millest mina polnud edasi pääsenud, lükkas ümber ühe tühja laua, tardus hetkeks ja näis jäsemeid pingutavat, nagu valmistuks hüppeks.
„Bandersnatch!” hüüatas keegi.
„Raevukas bandersnatch!” täpsustas Humpty.
Kui ma laususin viimase sõna ja tegin lõpetava liigutuse, kerkis mu vaimusilma ette Logruse kujutis. Tumedat värvi elukas, kes oli just oma esimesed küünised välja sirutanud, tõmbas need äkki tagasi, haaras nendega oma rindkere ülemisest vasakpoolsest veerandist, pööritas silmi, oigas vaikselt, hingas pikalt välja, vajus kokku, kukkus põrandale ja veeres selja peale, suur hulk jalgu taeva poole sirutatud.
Eluka kohale ilmus kassi naeratus. Suu liikus.
„Surnud raevukas bandersnatch!” konstateeris ta.
Naeratus ujus minu poole, ülejäänud kass ilmus selle juurde nagu järelmõte.
„See oli südame peatamise loits, kas polnud?” uuris kass.
„Ma arvan küll,” vastasin. „See käis kuidagi vaistlikult. Jah, mulle tuleb nüüd meelde. Mul oli küll üks selline loits valmis pandud.”
„Nii mulle tunduski,” märkis ta. „Ma olin kindel, et selle peoga on seotud mingi võluvärk.”
Logruse kujutis, mis oli ilmunud mu ette siis, kui loits töötas, oli ühtlasi süüdanud väikese tulukese mu teadvuse hämaral pööningul. Võluvärk. Jah, muidugi.
Mina, Merlin Corwini poeg, olen võlur, pealegi sellisest sordist, mida neis piirkondades, kus ma viimasel ajal olen viibinud, kohtab üsna harva. Lucas Raynard, tuntud ka kui Kashfa prints Rinaldo, on samuti võlur, kuigi tema stiil erineb minu omast. Ja kassil, kes näis sedalaadi asjades küllaltki kompetentne olevat, võis olla õigus, kui ta pakkus, et me viibime loitsu sisemuses. Selline asukoht oleks üks neist väga vähestest, kus mu tajud ja treening ei annaks mulle selget pilti mind tabanud kimbatuse olemusest. Seda seetõttu, et mu võimed oleksid samast ilmingust haaratud, selle jõudude mõjuväljas – vähemalt juhul, kui sellel on vähimalgi määral eneseteadvust. Mulle tuli pähe, et tegemist on millegi värvipimedust meenutavaga. Ma ei osanud välja mõelda ühtegi moodust, kuidas ma võiksin toimuvas ilma välise abita selgust saada.
Kuni ma nende asjade üle mõtisklesin, saabusid kõrtsi hoogsalt kiikuvate pooltega esiukse juurde kuninga hobused ja mehed. Mehed sisenesid ja sidusid bandersnatchi kere külge köied. Hobused vedasid ta minema. Humpty oli selleks ajaks alla roninud ja tualetti läinud. Tagasi jõudes avastas ta, et ei pääse enam kuidagi tagasi oma endisele kohale baaripukil. Ta hüüdis kuninga mehi, et nood teda aitaksid, aga meestel oli tegemist surnud bandersnatchi laudade vahelt läbi suunamisega ja nad ei teinud temast väljagi.
Luke astus naerdes lähemale.
„Nii et see on siis bandersnatch,” märkis ta. „Ma olen alati mõelnud, et millised nad välja näevad. Kui nüüd veel jabberwock kah läbi astuks...”
„Tss!” hoiatas kass. „Ta on kusagil seal maalil peidus ja tõenäoliselt kuulab. Ära ärrita teda! Ta võib tulla läbi tiheda metsa nagu tuulehoog. Pea meeles neid lõugu, mis hammustavad, neid küüniseid, mis haaravad! Ära otsi endale pahandu...”
Kass heitis seinale kiire pilgu ning kadus ja tekkis mitu korda kiires rütmis. Sellest välja tegemata märkis Luke: „Ma mõtlesin lihtsalt Tennieli illustratsioonidele.”
Kass materialiseerus baarileti kaugemas otsas, rüüpas Kübarsepa klaasi tühjaks ja ütles: „Ma kuulen kurinat ja leegitsevad silmad liiguvad vasakule.”
Vaatasin samuti maastikumaali ning nägin samuti põlevaid silmi ja kuulsin veidrat häält.
„Seda võivad põhjustada väga erinevad asjad,” märkis Luke.
Kass liikus baari taga asuva riiuli juurde ning küünitas kõrgele lae alla, kus virvendades ja väreledes rippus kummaline relv. Ta võttis selle alla ja libistas baariletti mööda meie poole; see peatus Luke’i ees.
„Siis on parem, kui vorpal mõõk oleks käepärast, muud ma ei oska öelda.”
Luke naeris, kuid mina silmitsesin võlutult riista, mis näis olevat tehtud koiliblika tiibadest ja kokkuvolditud kuuvalgusest.
Siis kuulsin jälle kurinat.
„Ära nüüd lihtsalt seisa seal oma pahurates mõtetes,” ütles kass, rüüpas Humpty klaasi tühjaks ja kadus jälle.
Ikka veel muheledes sirutas Luke täitmiseks oma kruusi. Pahurates mõtetes seisin mina – loits, mida ma olin bandersnatchi tapmiseks kasutanud, oli mingil veidral kombel mu mõtlemist mõjutanud. Selle kasutamise järel oli üheks lühikeseks hetkeks tundunud, et asjad hakkavad mu peas selgemaks muutuma. Pidasin selle põhjuseks korraks mu silme ette tekkinud Logruse kujutist. Nii et ma kutsusin selle uuesti esile.
Märk tõusis väreledes mu ette. Hoidsin seda paigal. Vaatasin seda. Tundus, nagu oleks mu peas hakanud puhuma külm tuul. Ringitriivivad mälestuskatked said kokku, kogunesid terviklikuks kangaks, said juurde tähenduse. Jah, muidugi...
Kurisev hääl valjenes ja ma nägin jabberwocki varju kaugete puude vahel libisemas, silmad põlesid nagu maandumistuled ning hammustamise ja haaramise jaoks oli seal palju teravaid servi...
Ja sellel polnud vähimatki tähtsust. Sest nüüd ma teadsin, mis toimub ning kes ja kuidas ja miks on selle taga.
Ma kummardasin, nii sügavale, et sõrmenukid riivasid parema saapa nina.
„Luke,” ütlesin, „meil on probleem.”
Ta pööras pilgu baarilt ja vaatas minu poole.
„Mis viga?” küsis ta.
Need, kelles voolab Amberi verd, on võimelised tohututeks pingutusteks. Me suudame üle elada üsna koledaid keretäisi. Nii et omavahel need kaks asja mingil määral tasakaalustavad teineteist. Seega, kui keegi üldse midagi üritab, siis tuleb tal seda teha vähimagi eksimuseta...
Kergitasin rusika põrandalt, pannes sellesse kogu oma jõu, ja tabasin Luke’i lõuga, nii et ta kerkis maast lahti, pööras õhus, kukkus lösakile lauale, mis tema all kokku vajus, libises läbi kogu baariletiesise ja peatus kägarana viktoriaanlikuna näiva härrasmehe jalge ees, kes oli pintsli käest pillanud ja kiiresti taganenud, kui Luke tema poole lohisema hakkas. Tõstsin vasaku käega õllekruusi ja valasin sisu oma paremale rusikale, millel oli just selline tunne, nagu oleksin ma löönud kaljurahnu. Kui ma seda tegin, jäid tuled hämaramaks ja hetkeks tekkis täielik vaikus.
Lõin kruusi baariletile. Kogu kõrts otsustas seepeale võpatada, just nagu oleks toimunud maavärin. Riiulilt kukkusid kaks pudelit, lamp õõtsus ja kurin rauges pisut. Vaatasin vasakule ja nägin, et jabberwocki jubetu vari oli kuhugi tumedasse metsa kadunud. Enamgi veel, maalitud osa oli reaalsusena tundunu arvel oluliselt laienenud ja see protsess näis jätkuvat – sealne maanurk tardus liikumatuks ja lamedaks. Kostvate turtsatuste põhjal võis järeldada, et jabberwock liigub ikka kaugemale vasakule, pagedes selle tardumise eest. Kiigajon, Käägajon, Dodo ja Konn-teener hakkasid oma instrumente kokku pakkima.
Hakkasin baari eest läbi, Luke lössis kogu poole minema. Tõuk võttis oma vesipiipu koost lahti ja ma nägin, et seen oli imeliku nurga all viltu vajunud. Valge jänes kihutas kaugemas nurgas oleva augu suunas ja ma kuulsin, kuidas Humpty baaripuki otsas kõikudes vandus – tal oli äsja õnnestunud jälle üles ronida.
Viipasin lähenedes paletiga härrasmehele.
„Vabandage, et ma teid häirisin,” ütlesin. „Aga uskuge mind, see oli vajalik.”
Kergitasin Luke’i lõdva kogu maast ja heitsin üle õla. Parv mängukaarte lendas minust mööda. Tõmbusin nende kiire lennu eest kõrvale.
„Taevake! Ta hirmutas jabberwocki ära!” märkis mees minu selja taha vaadates.
„Kes?” küsisin, olemata küll päris kindel, kas ma ikka tahan seda teada.
„See seal,” vastas mees baarileti poole osutades.
Ma vaatasin, taarusin paar sammu tahapoole ja leidsin, et ei saa jabberwockile argust süüks panna.
Selgus, et saabunud oli kaheteistkümne jala pikkune tuleingel – punakaspruun, tiivad nagu vitraažid – ja meenutades mulle mu enda surelikkust, tõi ta meelde ka ogalise kaelarihmaga röövritsika, ainult et lühikese karva vahelt sirutusid iga võimaliku nurga all välja küünised. Üks neist oli sisenemise käigus ilmselt ukse külge takerdunud ja selle hingedelt maha tõmmanud. See oli Kaose olend: haruldane, tappev ja väga taibukas. Ma polnud juba aastaid tuleingleid näinud ja mul polnud ka nüüd mingit soovi ühega neist kohtuda, liiatigi polnud mul vähematki kahtlust, et just mina olin ta ilmumise põhjuseks. Hetkeks ma juba kahetsesin, et olin raisanud südame seiskamise loitsu tühisele bandersnatchile, aga siis meenus mulle, et tuleinglil on kolm südant. Vaatasin kiiresti ringi, tema aga märkas mind, lasi kuuldavale lühikese jahihüüu ja hakkas lähenema.
„Mulle oleks meeldinud teiega pikemalt vestelda,” ütlesin kunstnikule. „Teie töö meeldib mulle. Paraku...”
„Ma mõistan.”
„Nägemiseni.”
„Õnn kaasa.”
Astusin alla jäneseurgu ja hakkasin jooksma – lagi oli madal ja ma pidin üsna kummargile hoidma. Luke ei teinud liikumist just lihtsamaks, eriti kurvides. Kaugelt selja tagant kuulsin kraapivaid helisid ja sekka jahiulgu. Mind julgustas aga teadmine, et tuleingel peab käiku mitmeski kohas läbi pääsemiseks laiendama. Halvem uudis oli see, et taoline tegevus oli talle täiesti jõukohane. Need elukad on uskumatult tugevad ja samahästi kui hävitamatud.
Jooksin, kuni põrand mu jalge alt kadus.
Siis ma kukkusin. Sirutasin vaba käe, et millestki kinni haarata, aga midagi sellist lihtsalt polnud. Põhi oli alt ära läinud. No tore. Just seda olin ma lootnud ja poolenisti eeldanudki. Luke oigas korra vaikselt, kuid ei liigutanud.
Me kukkusime. Alla ja alla ja alla, nagu öeldakse. Ega valida polnud ja auk oli kas väga sügav või siis me kukkusime väga aeglaselt. Meid ümbritses hämarus ja šahti seinu ei suutnud ma eristada. Mu pea läks veel pisut selgemaks ja teadsin, et see protsess jätkub, kuni mul õnnestub Luke’i üle kontrolli säilitada. Kõrgel pea kohal kuulsin jälle jahiulgu. Kohe järgnes sellele veider kurisev heli. Frakir hakkas mu randmel jälle vaikselt tuikama, aga tal polnud teatada midagi sellist, mida ma poleks juba teadnud. Nii et ma vaigistasin teda.
Veel natuke selgem. Mulle hakkas meelde tulema... Olin rünnanud Nelja Maailma Kindlust ja päästsin sealt ära Luke’i ema Jasra. Mind ründas libaelukas. Olin sattunud külastama Vinta Baylet, kes polnud aga tegelikult see, kellena paistis.
Õhtusöök Surma puiesteel... Kehast kehasse liikuja, San Francisco, kristallkoobas... Ikka selgem ja selgem.
... Ning ikka valjemaks ja valjemaks läks tuleingli ulgumine mu kohal. Ilmselt oli ta tunnelist läbi pääsenud ja laskuma hakanud. Paraku olid tal tiivad, minul ei jäänud üle muud kui kukkuda.
Piilusin ülespoole. Ei näinud küll veel teda. Ülalpool oli kõik kuidagi pimedam kui all. Lootsin, et see on umbes nagu valgus tunneli lõpus, sest ma ei kujutanud ette ka mingit muud väljapääsu. Oli liiga pime, et näha trumpkaarte või eristada ümbrust sedavõrd, et püüda varjusid muuta.
Tundsin, et me pigem triivime kui kukume – kiirus oli selline, et maale langemine poleks eriti haiget teinud. Jõudsin mõelda sellelegi, et kui põhi paistaks siiski liiga kiiresti lähenema hakkavat, õnnestuks meie kiirust vähendada, kohandades üht neist loitsudest, mida ma valmispanduna kaasas kandsin.
Muidugi polnud neist kaalutlustest mingit kasu, kui meid teel nahka pannakse, see oli aga täiesti võimalik – või kui meie jälitaja polnud kohe üldse näljane, siis võis ta meid ka lihtsalt tükkideks rebida. Järelikult võis meil aeglustamise asemel vaja minna hoopis kiirendamist, et elukal eest ära pääseda – mis oleks aga loomulikult tähendanud, et kokkupõrge maaga lööks meid laiaks.
Otsused, otsused.
Luke liigutas end kergelt mu õlal. Lootsin, et ta ei hakka teadvusele tulema, sest mul polnud aega uneloitsuga jändamiseks ja ma polnud ka sellises asendis, et saanuks talle uuesti korraliku obaduse anda. Nii et jäi üle vaid Frakir.
Aga kui ta oli piiri peal, siis võis kägistamine talle ergutavalt mõjuda, mitte tingimata unne tagasi saata – ja ma tahtsin, et ta oleks rahuldavas vormis. Ta teadis liiga palju selliseid asju, mida mina ei teadnud – ja ma vajasin nüüd neid teadmisi.
Läbisime veidi heledama piirkonna, ma suutsin esimest korda eristada šahti seinu ja märgata, et need on kaetud graffitiga – aga keeles, mida ma ei mõistnud. Mulle meenus üks Jamaica Kincaidi kummaline lühijutt, mis ei andnud mulle küll mingeid vihjeid toimuva mõistmiseks. Kohe pärast selle valgema tsooni läbimist nägin all väikest valguslaiku. Ning umbes samal hetkel kostis jälle ka ulgumine, sedapuhku väga lähedalt.
Vaatasin üles just õigel hetkel, et näha tuleinglit läbi helenduse libisemas. Aga kohe tema kannul tuli veel üks kogu, kes kandis vesti ja kurises. Jabberwock oli samuti teel alla ja näis olevat kiirem kui keegi teine. Küsimus tema eesmärgist muutus järjest tähtsamaks, sest ta vahemaa vähenes, valguslaik meie all kasvas ja Luke liigutas uuesti. Küsimus sai aga kähku vastuse, sest jabberwock jõudis tuleingli kõrvale ja ründas.
Ähkimine, ulgumine ja kurisemine kajasid järsku šahtis vastu, sekka kostis sisisemist, kraapimist ja kohati ka õrisemist. Kaks elukat said kokku ja rebisid teineteist, silmad nagu loojuvad päikesed, küüned nagu täägid; alt nendeni jõudvas valguses moodustasid nad põrguliku mandala. See tegevus toimus mulle pisut liiga lähedal, et end turvaliselt tunda, ent omavaheline kaklus vähendas nende langemishoogu siiski sedavõrd, et võisin ehk loobuda mitte kõige sobivama loitsu või kohmaka manöövri kasutamisest ja siiski tunnelist ühes tükis pääseda.
„Hrr!” tegi Luke ja pööras end järsku mu haardes.
„Ma olen üldiselt nõus,” ütlesin. „Aga ära liiguta, eks ole? Kohe me kukume...”
„... ja põleme,” väitis ta, pööras pea ülespoole ja piidles võitlevaid koletisi, vaatas siis alla ja sai aru, et ka meie kukume. „Mis hallukas see selline on?”
„Halvemat sorti,” vastasin ja siis järsku mõistsin: täpselt nii see just oligi.
Avaus oli nüüd veelgi suurem ja meie kiirus näis vastavat suhteliselt talutavale maandumisele. Kui ma kasutaksin loitsu, mida ma nimetasin „hiiglase laksuks”, siis me tõenäoliselt peatuksime või isegi liiguksime pisut ülespoole. Tundus aga õigem riskida paari muhuga kui tekitada selles punktis liiklusummik.
Halvemat sorti hallukas tõepoolest. Mõtlesin Randomi sõnadele, siis läbisime avause täiesti võimatu nurga all, kukkusime maha ja veeresime.
Jäime pidama koopa põrandal, üsna selle suudme lähedal. Paremale ja vasakule läks tunnel. Koopasuu jäi mu selja taha. Kiire pilk näitas, et seal on hele, võimalik, et lopsaka loodusega, kuid tugevasti fookusest väljas org. Luke lebas liikumatult mu kõrval. Ajasin end kiiresti jalule ja haarasin tal kaenla alt kinni. Hakkasin teda vedama eemale sellest tumedast avausest, millest me olime äsja alla kukkunud. Kaklevate elukate hääled kostsid juba väga lähedalt.
See oli küll hea, et Luke näis jälle teadvuseta olevat. Kui ma oletasin õigesti, oli ta seisund isegi Amberi vere jaoks üsna paha. Samas tähendasid võlurivõimed aga seda, et ta võis olla ohtlik ja ettearvamatu – igatahes polnud ma millegi sellisega varem kokku puutunud. Nii polnud mul kuigi selget pilti, mida nüüd peale hakata.
Lohistasin Luke’i parempoolsesse tunnelisse, sest see oli väiksem ja seega teoreetiliselt lihtsam kaitsta. Olime vaevu varju jõudnud, kui kaks elukat läbi laes oleva avause maha sadasid, ikka teineteist pigistades ja rebides. Nad veeresid küüniste klõbisedes koopa põrandal ning sisisesid ja vilistasid kaklemise taustaks. Näis, et meid on nad täiesti unustanud, ja ma jätkasin taganemist, kuni olime tunnelis juba üsna kaugel.
Mul tuli ilmselt lähtuda sellest, et Randomi oletus oli õige. Lõppude lõpuks oli ta muusikuna väga paljudes varjudes mängimas käinud. Liiatigi polnud mul endal mingit paremat teooriat.
Manasin enda ette Logruse märgi. Kui see oli juba selge ja ma olin käed sellega sidunud, oleksin ma saanud lüüa kaklevaid elukaid. Aga nad ei pööranud mulle mingit tähelepanu ja mul polnud soovi seda seisu muuta. Ma polnud küll kindel, kas nad mu lööki – mis oleks võrdunud paraja prussiga virutamisega – oleksid üldse märganud. Pealegi ma teadsin, mida mul vaja on, ning kõige selle hankimine oli kõrgema prioriteediga.
Nii et ma sirutasin käed.
See võttis otsatu aja. Ma pidin varjudes äärmiselt laia piirkonna läbi vaatama, enne kui leidsin otsitava. Siis pidin ma tegema seda veel kord. Ja veel kord. Ma tahtsin tervet hulka asju, ja ükski neist ei asunud lähedal.
Võitlejad ei näidanud väsimuse märke, vaid lasid kogu selle aja edasi, küünised koopaseintelt sädemeid löömas. Nad olid lõiganud teineteisele lugematu hulga haavu ja mõlemad olid kaetud tumeda verega. Luke oli vahepeal ärganud, end küünarnukile ajanud ja silmitses lummatult seda värvikat vastasseisu. Ma ei teadnud, kui kaua see suudab ta tähelepanu köita. Minu jaoks oli tähtis, et ta oleks õige pea selge mõistuse juures, ja mulle meeldis, et ta polnud hakanud veel muudele asjadele mõtlema.
Muide, ma hoidsin pöialt jabberwockile. Ta oli lihtsalt üks vastik elukas ja võib-olla ei sihtinud ta üldse mind, kui teda eksitas märksa eksootilisema kättemaksja saabumine. Tuleingel mängis hoopis teistsugust mängu. Tuleinglil polnud mingit põhjust Kaosest nii kaugel jahti pidada – järelikult oli ta saadetud. Neid on neetult raske kinni püüda, veel raskem välja õpetada ja ohtlik pidada. Seega tähendas tuleingel suuri kulutusi ja riski. Tuleinglisse ei investeerita kergekäeliselt. Nende elu peamine mõte on tappa, ja ma polnud kuulnud, et väljaspool Kaose Kodasid oleks keegi iial mõnda neist oma teenistuses pidanud. Neil on suur hulk meeleelundeid – mõned neist meie jaoks ilmselt üleloomulikud – ja neid saab varjudes verekoerana kasutada. Ma ei tea, et nad omatahtsi läbi varjude liiguksid. Aga varjudes käijat on võimalik jälitada ning näib, et tuleingel suudab üles võtta ka väga külma jälje, kui ta kord on ohvrile välja häälestatud. Tõsi, ma olin saabunud sellesse sõgedasse baari trumpkaardiga ja ma ei teadnud, kas nad suudavad kedagi leida ka pärast trumbi kasutamist, aga mulle tuli pähe mitu muudki võimalust – näiteks et keegi on mu asukoha kindlaks teinud, olendi lähedusse toimetanud ja siis lahti lasknud.. Aga ükskõik, milliseid vahendeid oli ettevalmistuseks kasutatud, igal juhul pidi see rünnak olema seotud Kodadega. Sestap siis minu kiire üleminek jabberwocki fännide sekka.
„Mis siin toimub üldse?” küsis Luke järsku, ning koopa seinad ähmastusid hetkeks ja ma kuulsin kauget muusikat.
„See on keeruline lugu,” ütlesin. „Kuule, sul on aeg rohud ära võtta.”
Poetasin talle pihutäie kohaletõmmatud vitamiin B12 tablette ning keerasin korgi veepudelilt, mille ma samuti olin kohale mananud.
„Mis rohud?” küsis ta, kui ma need talle andsin.
„Arsti käsk,” ütlesin. „Saad kiiremini jalule.”
„Noh, olgu.”
Ta viskas vitamiinid suhu ja loputas ühe suure lonksuga alla.
„Nüüd need.”
Avasin purgi Largactiliga. Tabletid olid kahesaja-milligrammised ja ma ei teadnud, mitu talle anda, nii et otsustasin kolme kasuks. Andsin talle ka paar trüptofaani ja mõned fenüülalaniinid.
Ta põrnitses tablette. Seinad hajusid jälle ja muusika naasis. Meist hõljus mööda pahvakas sinist suitsu. Järsku ilmus nähtavale baar, mis oli jälle oma tavalises korras. Ümber kukkunud lauad olid püsti seatud, Humpty kiikus puki otsas, maastikumaal jätkus.
„Näe, klubi!” hüüatas Luke. „Me peaks tagasi minema. Paistab, et pidu hakkab just peale.”
„Võta kõigepealt rohud ära.”
„Misjaoks?”
„Sa olid kusagil mingi vastiku nakkuse üles korjanud. See kraam on pehmema maandumise jaoks.”
„Ma ei tunne ennast halvasti. Õigupoolest tunnen ma ennast väga hästi...”
„Võta ära!”
„Hea küll, hea küll!”
Ta viskas jälle kogu pihutäie korraga kurku.
Jabberwock ja tuleingel näisid hajuvat ja mu viimane nördinud žest baarileti läheduses kohtas mõningat takistust, kuigi täiesti jäik see minu jaoks veel polnud. Järsku märkasin kassi, kelle mängud tekkimise ja kadumisega tundusid selle koha jaoks mulle nüüd eriti iseloomulikud.
„Tuled või lähed?” küsis kass.
Luke hakkas tõusma. Valgus läks heledamaks, mõte laialivalguvamaks.
„Oh, Luke, vaata mis seal on,” ütlesin osutades.
„Kus?” küsis ta ja pööras pead.
Ma äsasin talle uue kolaka.
Kui ta kokku vajus, hakkas baar hajuma. Selle asemele tekkisid koopa seinad. Kuulsin veel kassi häält. „Lähed...” ütles ta.
Müra tuli täie jõuga tagasi, ainult nüüd oli domineerivaks heliks midagi torupilli kägina taolist. Seda tekitas jabberwock, kes oli vastu maad surutud ja sai haledasti küünistada. Otsustasin ära kasutada oma Neljanda juuli loitsu, mis oli mul kindluse ründamisest alles jäänud. Tõstsin käed ja laususin sõnad. Seda tehes astusin Luke’i ette vaadet varjama ning ise vaatasin kõrvale ja surusin silmad kõvasti kinni. Ent isegi kinnisilmi sain aru, et sähvatas hele valgus. Kuulsin, kuidas Luke pomises: „No mida!”, aga kõik muud helid lakkasid jalamaid. Kui ma jälle silmad avasin, nägin kahte uimastatud elukat väikese koopa kaugemas otsas liikumatult lebamas.
Haarasin Luke’i käe ja tõmbasin ta endale õlale. Hakkasin kiiresti piki koopaseina avause poole minema ja libisesin peletiste verel ainult üks kord. Elukad hakkasid liigutama enne, kui ma koopasuuni jõudsin, aga need liigutused olid pigem vaistlikud kui sihipärased. Peatusin koopasuul ja nägin hiiglaslikku õitsvat lillevälja. Kõik need lilled olid vähemalt minu pikkused ning muutlik tuuleõhk tõi kaasa hingematvat lõhna.
Mõne hetke pärast kuulsin selja tagant juba kindlamaid liigutusi ning pöördusin vaatama. Jabberwock ajas end jalule. Tuleingel kössitas veel maas ja ainult piiksus vaikselt. Jabberwock tegi paar tuikuvat sammu ja ajas tiivad laiali, pööras järsku ringi, lehvitas tiibu ja lendas siis koopa kaugemas otsas olevast kaljulõhest üles. Leidsin, et see polnud sugugi halb mõte, ja kiirustasin lilleaeda.
Lõhn läks veelgi tugevamaks, suurem osa lilledest oli täies õies ja kokku moodustasid need fantastiliselt värvikireva baldahhiini, mille alt ma läbi tõttasin. Ma hakkasin üsna kohe hingeldama, aga sörkisin siiski edasi. Luke oli raske, aga ma tahtsin koopast võimalikult kaugele jõuda. Arvestades, kui kiiresti meie jälitaja liikuda suutis, tundus mulle, et kaartidega jamamiseks pole piisavalt aega.
Edasi kiirustades hakkasin end kuidagi juhmilt tundma ja jäsemed näisid olevat väga kaugel. Siis tuli mulle pähe, et lillelõhnas võib olla midagi narkootilist. Ei, noh, tore. Ainult see veel puudus – ise pilve sattuda, sellal kui ma püüdsin Luke’i mingist uimast välja tuua. Nägin eemal aga kõrgendikku, lagedat künkatippu, ja võtsin suuna selle poole. Lootsin, et saame seal puhata, kuni mu pea selgineb ja jõuan otsusele, mida edasi teha. Esialgu ei eristanud ma mingeid jälitamisele vihjavaid helisid.
Rabelesin edasi minna, ent tundsin, et hakkan taaruma. Mu tasakaal oli häiritud. Järsku hakkasin kukkumist kartma, see oli midagi sarnast kõrguste kartmisega. Nimelt tuli mulle pähe, et kui ma kukun, siis ei suuda ma ehk enam tõusta, vaid vajun uimastatult unne, aga kui ma magan, leiab Kaosest pärit elukas mu üles ja teeb lõpu peale. Pea kohal valgusid lillede värvid kokku, voolasid ja segunesid nagu kimp paelu selges veevoolus. Püüdsin oma hingamist kontrollida, et õhus hõljuvat ainet võimalikult vähe sisse tõmmata. Aga see oli keeruline, sest ma hingeldasin juba.
Ma ei kukkunud, aga kui olin Luke’i lagendiku keskele maha pannud, varisesin ma tema kõrvale kokku. Ta oli endiselt teadvuseta, näol rahulik ilme. Meie künkal puhus tuul selle kaugemast küljest, kus kasvasid üsna vastiku välimusega ogalised ja mitteõitsevad taimed. Nii ei tundnud ma enam suure lillevälja uimastavat lõhna ja mu pea hakkas selgemaks minema. Teisest küljest sain ma aga aru, et meie endi lõhna kannab tuul just koopa poole. Ma ei teadnud, kas tuleingel suudab seda pähehakkavast parfüümist eristada, aga juba selline võimaluski tekitas minus ebamugavust.
Aastate eest, üliõpilasena olin ma LSD-d proovinud. Kogemus hirmutas mind nii hullusti, et hiljem polnud ma enam ühegi hallutsinogeeniga katsetanud. See polnud mitte lihtsalt üks halb teekond. See kraam mõjutas kuidagi mu varjudes liikumise võimet. On ju teada, et igaüks, kelles on Amberi verd, võib külastada igat kohta, mida ta suudab ette kujutada, sest kõik on kusagil varjudes olemas. Ühendades mõtte ja liikumise, me häälestame end soovitud varjuga samale lainele. Paraku ei suutnud ma siis enam kontrollida, mida ma ette kujutan. Ja niisama enesestmõistetavalt ma muudkui kandusin neisse kohtadesse. Sattusin paanikasse, mis tegi asja veel hullemaks. Ma oleksin võinud kergesti hukka saada, sest ma hulkusin oma alateadvuse materialiseerunud džunglites ja veetsin aega kohtades, kus pesitsevad halvad asjad. Kui ma jalad jälle maha sain, leidsin kuidagi kodutee, siis läksin Julia lävepakule kiunuma ning olin veel mitu päeva täielik närvipundar. Kui ma sellest hiljem Randomiga rääkisin, sain teada, et temal oli samasuguseid kogemusi. Ta oli neid algul endale pidanud kui võimalikku salarelva ülejäänud pereliikmete vastu, aga kui ta nendega jälle viisakalt läbi hakkas saama, oli ta otsustanud teadmisi ellujäämise huvides jagada. Ta sai üllatusega teada, et Benedict, Gerard, Fiona ja Bleys teadsid seda niigi – tõsi, erinevate hallutsinogeenide põhjal – ja imelikul kombel oli ainult Fiona kaalunud selle kasutamist peresisese relvana. Fiona oli idee aga mõju ettearvamatuse tõttu kõrvale jätnud. See kõik oli aga juhtunud üsna ammu ja viimaste aegade pakilisemate probleemide tõttu oli see Randomil ununenud; talle polnud pähe tulnud, et kui saabub uusi sugulasi – nagu näiteks mina – siis võiks neid ehk hoiatada.
Luke oli mulle öelnud, et tema katse vallutada Nelja Maailma Kindlus deltaplaanidel dessantväelastega oli nurjunud. Kuna ma olin ise seal käies näinud deltaplaanide rususid kindluse müüride vahel, oli loogiline järeldada, et Luke oli vangi langenud. Nii oli üsna tõenäoline, et just võlur Mask oli Luke’i praeguse seisundi põhjustajaks. Näis, et selleks oli sokutatud tema vangitoidu sisse ports hallutsinogeeni ja lastud ta siis lahti värvilisi tulukesi vaatama. Õnneks oli ta, vastupidiselt minule, oma vaimsetel rännakutel piirdunud Lewis Carrolli värvikamate vaadetega. Võib-olla oli tema süda siis puhtam kui minu oma. Aga kuidagi veider oli kogu see värk igal juhul. Mask oleks võinud ta tappa, teda vangis hoida või lisada ta oma riidenagide kollektsioonile. Muidugi, praegune meetod tõi Luke’i jaoks kaasa teatud riski, aga varem või hiljem pidi aine mõju hajuma ning siis oleks ta küll karistatud, aga vabaduses. See oli pigem laks näppude pihta kui tõsine karistus. Ja seda kord juba kindlust valitsenud perekonna liikme suhtes, kes kahtlemata ei jäta asja niisama. Kas Mask oli endas nii ülimalt kindel? Või ei pidanud ta Luke’i kuigi tõsiseks ohuks?
Ning siis oli veel tõsiasi, et meie varjudes liikumise võime ja muud võluoskused pärinesid sarnastest allikatest: Mustrilt või Logruselt. Kui jamada ühega, siis mõjus see ka teisele. Ainult nii sai seletada Luke’i veidrat võimet mind just nagu tohutu kaardiga kohale kutsuda, samas kui mingit kaarti tegelikult polnud: droogid võimendasid ta visualiseerimisvõimet sedavõrd, et minu kaardile joonistatud kujutist ei olnud vajagi. Ja eelnenud veidrused, mis mind enne kontakti tekkimist tabasid, need väärastunud tajud, olid ilmselt seotud moonutustega tema võlurivõimetes. Mis tähendas, et kumbki meist võis mingis konkreetses uimastatud seisundis väga ohtlikuks muutuda. See tuli mul meelde jätta. Lootsin, et ta pole ärgates selle pärast väga tige, et ma olin teda löönud – või vähemalt, et ma jõuan talle asja ära seletada. Teisest küljest – loodetavasti hoidis rahusti teda õnnelikus olekus, kuni muud ravimid ta organismi puhastasid.
Masseerisin kangeid jalalihaseid ja tõusin püsti. Haarasin Luke’il kaenla alt kinni ja lohistasin teda lagendikul paarikümne sammu võrra edasi. Siis ohkasin ja läksin tagasi sinna, kus ma olin puhanud. Kaugemale põgenemiseks polnud aega. Ning kui ulgumine valjenes ja täpselt minu poole suunduval joonel kasvavad hiigellilled kõikusid – vahepeal paistis varte vahelt ka tume kogu –, siis ma teadsin, et kuna jabberwock põgenes, oli tuleingel jälle tööl tagasi; kuna kokkupõrge näis vältimatuna, tundus see lagendik suhteliselt sobiva kohtumispaigana, igatahes paremana mõnestki muust kohast.
2
Päästsin vöö küljest lahti helendava asjanduse ja seadsin töökorda. See tegi ärevat nagisevat häält. Lootsin, et olen teinud parima valiku, mitte aga, hmm, lolli vea.
Elukal kulus lillevälja läbimiseks rohkem aega, kui olin arvanud. Mis võis tähendada, et eksootilises keskkonnas oli tal mu jälitamisega raskusi. Lootsin aga, et pigem oli ta jabberwockiga kakeldes siiski viga saanud ning kaotanud osa oma jõust ja kiirusest.
Ükskõik, lõpuks hakkasid viimasedki varred õõtsuma ja muljuti puruks. Nurgelise kehaehitusega elukas vaarus esile ja peatus, et mind oma pilkumatute silmadega uurida. Frakir sattus paanikasse ja ma rahustasin teda. Olukord oli tema jaoks liiga kõrgest liigast. Mul oli varuks veel tulepurskkaevu loits, aga ma ei hakanud sellega vaeva nägema – elukat see ei peataks, küll aga võis panna ta ootamatuid liigutusi tegema.
„Kui sa peaksid koduigatsust tundma,” hõikasin, „siis ma võin näidata sulle tagasiteed Kaosesse!”
Ta ulgus vaikselt ja tuli edasi. Nii palju siis kaunitest tunnetest.
Ta lähenes aeglaselt, tosinast haavast immitses vedelikke. Kaalusin, kas ta on võimeline kiiremateks sööstudeks või on selline kiirus parim, mida ta veel suudab. Ettevaatus sundis valmistuma kõige halvemaks, nii et püüdsin säilitada liikuvust ja olla valmis igaks tema rünnakuks.
Ei mingit sööstu. Ta lihtsalt tuli – nagu väike, väljaulatuvate jäsemetega tank. Ma ei teadnud, kus asuvad tema elutähtsad organid. Kui ma veel kodus elasin, polnud tuleinglite anatoomia minu huvide seas eriti kõrgel kohal. Nüüd korraldasin endale tema lähenemist jälgides kiirkursuse. Paraku pidin järeldama, et kõik oluline on tal hästi kaitstud. Kahjuks.
Ma ei tahtnud ise esimesena rünnata, oletades, et ta võib plaanitseda midagi salakavalat. Ma ei teadnud, milliseid trikke ta võideldes kasutab, ning oma kaitse avamine polnud nende tundmaõppimiseks just parim võimalus. Kordasin endale, et parem on jääda kaitsesse ja lasta temal esimene liigutus teha. Aga ta muudkui tuli ja tuli lähemale. Teadsin, et varsti pean ma midagi tegema – kui mitte muud, siis taganema...
Üks neist pikkadest, kokkukeeratud esijäsemetest sähvatas minu poole, ma tõmbusin kõrvale ja nähvasin. Niks-näks! Jäse vedeles maas ja liikus veel. Nii et mina liikusin samuti. Üks-kaks, üks-kaks! Niks-näks!
Elukas vajus aeglaselt vasakule küljele, sest ma olin sellelt kehapoolelt eemaldanud kõik jäsemed.
Siis ma muutusin ülemäära enesekindlaks ja jooksin temast liiga lähedalt mööda, püüdes teisele poole jõuda ning seal sama operatsiooni korrata, kuni ta on veel traumeeritud ja kokku kukkumas. Üks jätke nähvas minu poole. Aga ma olin liiga lähedal ja tegelikult oli ta ju külili vajumas, nii et mind ei tabanud mitte küünistega ots, vaid mingi säärele või käsivarrele vastav osa. Sain hoobi rindu ja lendasin selili.
Kui ma end kaugemale veeretasin ja jalule ajasin, kuulsin Luke’i uimaselt küsimas: „Mis siin toimub üldse?”
„Ma pärast seletan,” hõikasin tema poole vaatamata.
„Kuule! Sa lõid mind!” lisas ta.
„Ainult hea pärast,” vastasin. „See käis ravi juurde.” Siis olin ma jälle püsti ja liikvel.
Kuulsin, kuidas ta tegi: „Oh.”
Elukas oli nüüd külili ja suurim allesjäänud jäse tagus pööraselt minu suunas. Suutsin kõrvale hoida ning selle ulatust ja löögisuunda hinnata.
Niks-näks. Jäse kukkus maha ja ma astusin lähemale.
Pidin lööma kolm korda ja kõik need hoobid läbisid ta pea erineva nurga all, enne kui mul õnnestus ta pea viimaks kehast eraldada. Ainult et pea tegi klõbisevat häält ning keha tõmbles ja liikus allesjäänud jäsemetel.
Ma ei tea, mitu korda ma pärast seda veel pidin lööma. Igatahes ma jätkasin, kuni elukas oli väikesteks tükkideks hakitud. Luke oli hakanud iga mu löögi peale „Olé!” hüüdma. Selleks ajaks olin ma juba mõnevõrra higine ja märkasin, et vaade kaugematele lilledele kipub häirival kombel virvendama. Ent ma tundsin end kuradima ettenägelikuna – vorpal mõõk, mille ma olin baarist omastanud, oli osutunud tõhusaks relvaks. Vibutasin seda laias kaares läbi õhu, millest, nagu ma märkasin, piisas täiesti selle puhastamiseks, ning hakkasin seda jälle esialgsele kompaktsele kujule kokku voltima. Mõõk tundus pehme nagu lilleõis ja kumas veel ähmaselt...
„Braavo!” ütles tuttav hääl ja ma pöörasin ennast, kuni nägin naeratust, millele järgnes ka kass, kes lõi mõned korrad käppi kokku. „Callooh! Callay!” lisas ta. „Hästi tehtud, särav poiss!”
Taust väreles ikka tugevamini ja taevas tumenes. Kuulsin, kuidas Luke ütles: „Hei!” ning sinnapoole vaadates nägin, kuidas ta end jalule ajas ja lähemale tulema hakkas. Kui ma uuesti vaatasin, hakkas kassi taga välja joonistuma baar ja vilksatas vaskne põikpuu. Pea hakkas pööritama.
„Tavaliselt nõutakse vorpal mõõga eest lunaraha,” ütles kass. „Aga kuna sa tagastad selle kahjustusteta...”
Luke oli mu kõrval. Kuulsin jälle muusikat ja ta ümises sellele kaasa. Nüüd hakkas petlikuna tunduma lagendik puruksraiutud tuleingliga, baar seevastu sai järjest reaalsemaks, omandas üksikasjalikumalt värve ja toone.
Ainult et kogu see paik näis nüüd kuidagi väiksemana: lauad olid üksteisele lähemal, muusika oli vaiksem, seinamaal oli kokkusurutum ja selle autorit polnud näha. Isegi tõuk ja tema seen olid tõmbunud varjulisse nurka ning mõlemad paistsid kahanenutena, sinine suits polnud aga nii tihe kui enne. Pidasin seda pigem heaks märgiks, sest kui meie sealviibimine oli Luke’i vaimse seisundi tagajärg, siis ehk hakkas ta nägemus vähehaaval taanduma.
„Luke?” ütlesin.
Ta tuli minu kõrvale baarileti äärde.
„Jah?” vastas ta.
„Sa ikka tead, et oled pilves, eks ole?”
„Ma ei... Et nagu mis mõttes?” uuris ta,
„Ma arvan, et kui sa Maski käes vangis olid, siis ta libistas sulle hapet joogi sisse,” ütlesin. „Oleks see võimalik olnud?”
„Kesse Mask on?” küsis ta.
„Kindluse uus pealik.”
„Oh, sa mõtled Sharu Garrulit,” ütles ta. „Mulle tuleb meelde jah, et ta kandis sinist maski.”
Ma ei näinud põhjust hakata seletama, miks Mask ei saanud olla Sharu. Ja nagunii oleks Luke selle tõenäoliselt unustanud. Ma ainult noogutasin ja ütlesin: „Sealne boss, jah.”
„Noh... jah, ma arvan, et ta võis mulle midagi anda küll,” vastas ta. „Sa mõtled, et kõik see...?” Ta viipas üldjoontes kogu kõrtsi poole.
Ma noogutasin.
„See on reaalne, jah muidugi,” ütlesin. „Aga me võime endid oma hallukatesse transportida. Sest kusagil on reaalsus just selline. LSD mõjub niiviisi.”
„Olgu ma neetud,” arvas Luke.
„Ma andsin sulle värki, mis peaks su maa peale tagasi tooma,” ütlesin. „Aga võib aega võtta, kuni see mõjuma hakkab.”
Ta limpsas huuli ja vaatas ringi.
„Noh, kuhu meil kiiret,” ütles ta. Naeratas siis; eemalt kostis karjeid ja maastikumaalil hakkasid deemonid põleva naisterahvaga inetuid asju tegema. „Mulle siin päris meeldib.”
Asetasin kokkukeeratud relva tagasi baariletile. Luke koputas sõrmenukkidega kohe selle kõrvale ja nõudis meile uusi jooke. Ma astusin sammu tagasi ja raputasin pead.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin. „Keegi ajab mind endiselt taga ja ta jõudis äsja väga lähedale.”
„Loomad ei tule arvesse,” ütles Luke.
„See, kelle ma seal tükkideks raiusin, tuleb küll,” ütlesin. „See oli saadetud.”
Vaatasin lõhutud ust ja mõtlesin, mis sealt järgmisena võib välja ilmuda. Vahel peavad tuleinglid ka paarikaupa jahti.
„Aga mul on vaja sinuga rääkida...” jätkasin.
„Mitte praegu,” ütles ta kõrvale pöördudes.
„Sa tead, et see on tähtis.”
„Mu mõte pole praegu kuigi selge.”
Oletasin, et see võis tõsi olla, ning polnud ka erilist mõtet vedada teda tagasi Amberisse või kuhugi mujale. Ta lihtsalt hajuks minema ja ilmuks siia tagasi. Enne, kui me saime arutada mõlema jaoks olulisi probleeme, pidi ta pea selginema ja kinnismõte lahtuma.
„Sa ikka mäletad, et su ema on Amberis vangis?” küsisin.
„Jah.”
„Anna teada, kui su pea jälle korras on. Meil on vaja rääkida.”
„Ma võtan ühendust.”
Pöörasin ringi, kõndisin uksest välja ning sattusin paksu udu sisse. Kuulsin eemalt, et Luke oli jälle laulma hakanud – mingit nukrat ballaadi. Mis varjudes liikumisse puutub, siis on udu peaaegu niisama halb kui täielik pimedus. Kui pole orientiire, mille suhtes liikuda, siis pole kasu ka tausta muutmise võimest. Aga teisest küljest ei tahtnudki ma esialgu muud, kui omaette olla ja mõelda, kui mu pea nüüd jälle selge oli. Kui mina ei näinud udus kedagi, siis ei näinud keegi ka mind. Ja mingeid muid hääli peale mu enda sammude munakivisillutisel ma ei kuulnud.
Nii et mida ma olin saavutanud? Kui Luke’i tavatul kombel esitatud kutse mu lühikesest tukastusest äratas, olin olnud erakordsetest pingutustest üsna kurnatud. Mind tõmmati tema juurde, ma sain teada, et ta on pilves, siis söötsin talle midagi tervistavat, lõikusin tükkideks ühe tuleingli ja jätsin Luke’i sinnasamasse, kust ma ta leidsin.
Vatises udus lonkides tundus mulle, et kõiges selles oli siiski kaks kasulikku asja: kui Luke’il oligi mingeid plaane Amberi vastu, siis olin ma need vähemalt peatanud. Ta teadis nüüd, et ta ema on meie vang, ja ma ei uskunud, et ta sellises olukorras midagi vaenulikku ette võtaks. Kui jätta kõrvale Luke’i transportimise ja paigal hoidmisega seotud tehnilised probleemid, siis oli just see põhjuseks, miks ma pidasin õigeks ta sinnapaika jätta. Random oleks kindlasti eelistanud näha teda teadvusetuna vangikongis, aga ma olin kindel, et ta lepib ka vabaduses, aga mürgihammasteta Luke’iga – eriti kui oli väga tõenäoline, et Luke meiega Jasra pärast ise peagi ühendust võtab. Minu poolest võis ta küll oodata pea selginemist, ja siis endale sobiva aja valida, mil ühendust võtta. Mul oli ilma tematagi hulk probleeme: Tondiratas, Mask, Vinta... ning äsja oli veel mingi lummutis numbri võtnud ja oma järjekorda ootama jäänud.
Võib-olla oli see olnud Jasra, kes siniste kivide salapärast omadust ära kasutades mulle mõrvareid kannule saatis. Tal oli selleks võimalus ja ka motiiv. See võis olla ka Mask, kellel minu meelest näis olevat võimalus ja tundus olevat ka motiiv, kuigi see jäi mulle esialgu arusaamatuks. Jasra oli nüüd jalust ära ja ma lootsin tulevikus asjad Maskiga ära klaarida, esialgu oli mul aga ehk õnnestunud lahtihäälestumine sinistest kividest. Uskusin ka, et olin kindluses aset leidnud kohtumisel Maski pisut hirmutanud. Igal juhul oli aga äärmiselt ebatõenäoline, et Mask või Jasra oleksid kõigi oma võimetegi juures suutnud hankida dresseeritud tuleingli. Ei, oli vaid üks koht, kust tulid tuleinglid, ja varjumanajate reklaame lehesabast ei leia.
Tuuleiil lükkas udu hetkeks kõrvale ja ma nägin tumedaid hooneid. Tore. Läksin teise varju. Udu oli üsna kohe tagasi, aga hoonete asemel olid nüüd tumedad kaljud. Veel üks udune koridor, ja paistma hakkas tähesäras koidutaevas või hämarik. Ei läinud enam kaua, kui tuul puhus udu minema ja ma nägin, et kõnnin kõrgel kaljustes mägedes; taevas oli tähevalgusest piisavalt hele, et raamatut lugeda. Läksin tumedat rada mööda maailma ääre poole...
Kogu see lugu Luke’i, Jasra, Dalti ja Maskiga koosnes esialgu vaid tükkidest – mõned neist olid täiesti selged ja mõned veel segased. Olin kindel, et kui kulutada aega ja ringi tuhnida, hakkavad kõik tükid kokku sobima. Luke ja Jasra olid nagu esialgu kahjutud. Mask oli mõistatuslik, aga tal näis olevat midagi isiklikult minu vastu ning ta ei olnud eriti ohtlik Amberile. Dalt seevastu oli, eriti oma uute uhkete relvadega, aga Random oli asjaga kursis ja Benedict oli linnas tagasi. Seega võisin ma olla kindel, et kõik vajalikud ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud.
Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. Vasakul oli siiski sild, mis viis tumeda, tähti varjava siluetini – see võis olla teine hõljuv mägi. Jalutasin lähemale ja astusin rippsillale. Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma. Kõndisin sillale, mingil hetkel oli nurk täpselt õige ja korraks paistis teisel pool tumedat siluetti järgmine, teistsugusesse pimedusse viiv sild.
Jäin keset silda seisma, nii et nägin pikalt mõlemale poole. See tundus turvalise ja sobiva kohana. Võtsin kaardipaki ja lappasin seda, kuni leidsin kaardi, mida ma polnud kasutanud juba väga ammu.
Hoidsin seda enda ees ja panin teised kaardid ära, uurisin siniseid silmi ja nooruslikke, karme ja pisut teravaid näojooni paksu valge juuksepahmaka all. Ta kandis üleni musta, välja arvatud valge krae ja varrukaots, mis läikiva kitsa jaki alt välja paistis. Kinnastatud käes hoidis ta kolme tumedat teraspalli.
Vahel on raske Kaoseni välja jõuda, nii et ma keskendusin ja sirutasin end ettevaatlikult, kuid jõuliselt välja. Kontakt tekkis peaaegu kohe. Ta istus rõdul hullumeelselt kirju taeva all, Muutuvad mäed liuglesid temast vasakul. Ta jalad olid toetatud väikesele hõljuvale lauale ja ta luges raamatut. Ta langetas selle ja naeratas.
„Merlin,” ütles ta vaikselt. „Sa näid väsinuna.”
Ma noogutasin.
„Sina näid puhanuna.”
„Tõsi,” vastas ta, sulges raamatu ja asetas lauale. „Sul on pahandusi?” küsis ta.
„On jah pahandusi, Mandor.”
Ta tõusis püsti.
„Tahad siia tulla?”
Raputasin pead. „Kui sul on käepärast kaarte, millega tagasi pääseda, siis ma eelistaksin sind siin näha.”
Ta sirutas käe. „Hästi,” ütles ta.
Sirutasin samuti käe, me pihud kohtusid, ta astus ainsa sammu ja seisiski mu kõrval sillal. Embasime, siis ta pöördus, et alla kuristikku vaadata.
„Kas siin on mingi oht?” küsis ta.
„Ei. Ma valisin selle koha just seepärast, et see tundus väga turvalisena.”
„Kaunis vaade on siit ka,” vastas ta. „Kuidas sul läinud on?”
„Aastaid olin ma lihtsalt üliõpilane ja seejärel projekteerisin mõningaid kitsalt erialaseid seadmeid,” ütlesin. „Kuni üsna viimase ajani oli see kõik suhteliselt sündmustevaene. Siis pääses järsku põrgu lahti – kuid ma saan toimuvast enam-vähem aru ja suur osa sellest näib kontrolli all olevat. See osa on keeruline ja ei vääri sinu tähelepanu.”
Ta toetas käe silla käsipuule. „Ja see teine osa?” küsis ta.
„Kõik mu senised vaenlased on olnud pärit Amberi kandist. Aga äkki, just siis, kui mulle tundus, et suurem osa neist probleemidest on ära klaaritud, pani keegi mulle tuleingli sappa. Mul õnnestus see äsja hävitada. Mul pole aimugi, millega ma olin selle ära teeninud, ja päris kindlasti pole see Amberi trikk.”
Ta naksutas keelt, pööras ringi, astus mõned sammud eemale ja pöördus jälle tagasi.
„Sul on muidugi õigus,” ütles ta. „Mul polnud aimugi, et asjad võiksid juba nii kaugel olla, muidu ma oleksin sinuga ise juba mõne aja eest ühendust võtnud. Aga enne, kui ma arutleksin veidi sinu olukorra üle, luba mul jääda eriarvamusele selle suhtes, mis on oluline ja mis mitte. Ma tahan kogu su lugu kuulda.”
„Miks?”
„Sest sa oled vahel kohutavalt naiivne, väikevend, ja ma ei usalda veel sinu hinnangut asjade olulisusele.”
„Võib juhtuda, et ma suren enne nälga, kui ma lõpuni jõuan,” vastasin. Salakavalalt naeratades tõstis mu kasuvend Mandor käed. Kui Jurt ja Despil on mu poolvennad mu ema Dara abielust Serva isanda prints Sawalliga, siis Mandor oli Sawalli poeg eelmisest abielust. Mandor on minust märksa vanem ja seetõttu meenutab ta mulle mu Amberi sugulasi. Dara ja Sawalli laste seas tundsin ma end alati mõneti kõrvalisena. Kuna Mandor – seejuures märksa tasakaalukamana – samuti sellesse rühma ei kuulunud, oli meil midagi ühist. Ma ei tea, mis teda algul ajendas mulle tähelepanu pöörama, aga me sobisime omavahel ja saime lähedasemateks – vahel mulle tundub, et isegi lähedasemateks, kui vere poolest vennad seda ongi. Ta õpetas mulle aastate jooksul palju kasulikku ja me veetsime sageli koos mõnusasti aega.
Õhk moondus meie vahel ning kui Mandor käed langetas, ilmus järsku hääletult meie vahele valge laudlinaga laud ja hetk hiljem ka kaks tooli. Laual oli mitu kaanega kaetud rooga; taldrikud, klaasid ja noad-kahvlid olid esmaklassilised ning läikivas jäänõus oli tume kõvera kujuga pudel.
„Ma olen rabatud,” kinnitasin.
„Ma olen viimastel aastatel gastronoomilisele maagiale päris palju aega pühendanud,” ütles ta. „Aga ole hea, võta istet.”
Seadsime end kahte pimedust ühendaval sillal mugavasti sisse. Maitsesin, pomisesin kiidusõnu ning mõne minuti pärast suutsin juba alustada kokkuvõtet sündmustest, mis olid toonud mu paika täis tähesära ja vaikust.
Mandor kuulas terve mu jutu vahele segamata ära ning kui ma lõpetasin, noogutas ja ütles: „Tahaksid sa ehk veel teise portsu magustoitu?”
„Jah,” nõustusin, „see on päris hea.”
Kui ma mõne hetke pärast pilgu tõstsin, siis nägin, et ta naerab.
„Mis sulle nalja teeb?” küsisin.
„Sina,” vastas ta. „Kui sa nüüd meelde tuletad, siis enne su minekut soovitasin hoolega valida, keda usaldada ja keda mitte.”
„Ja siis? Ma ei rääkinud kellelegi, kes ma olen. Kui sa tahad mulle ette heita Luke’iga sõbrustamist, ilma et ma oleksin teadnud, kes ta on, siis seda ma olen juba kuulnud.”
„Aga Julia?”
„Mida sa mõtled? Ta ei saanud kunagi teada...”
„Just nimelt. Tundub, et teda oleksid sa võinud usaldada. Selle asemel pöörasid ta enda vastu.”
„Hea küll! Võib-olla käitusin ma tõesti ka tema puhul valesti.”
„Sa projekteerisid tähelepanuväärse masina, kuid sulle ei tulnud pähegi, et seda saab kasutada võimsa relvana. Random märkas seda kohe. Luke samuti. Sellel rindel pääsesid sa ehk suuremast pahandusest ainult tänu sellele, et su masinal tekkis eneseteadvus ja talle ei meeldinud käsutamine.”
„Sul on õigus. Mulle tegi rohkem muret tehniliste probleemide lahendamine. Ma ei mõelnud läbi kõiki võimalikke tagajärgi.”
Ta ohkas.
„Mis ma sinuga küll peale hakkan, Merlin? Sa riskid olukordades, kus sa isegi ei tea, et riskid.”
„Vintat ma ei usaldanud,” pakkusin.
„Ma arvan, et sa oleksid võinud temalt rohkem teada saada,” ütles ta, „kui sa poleks kiirustanud Luke’i päästmisega – kes oli sel hetkel juba väljaspool ohtu. Jäi mulje, et teie vestluse lõpuks oli ta muutunud juba üsna järeleandlikuks.”
„Võib-olla ma oleksin pidanud sinu kutsuma.”
„Tee seda, kui sa teda veel peaksid kohtuma, ja ma tegelen temaga.”
Jäin talle otsa põrnitsema. Ta näis seda tõsiselt mõtlevat.
„Sa tead, mis või kes ta on?”
„Ma lahendaksin ta mõistatuse,” ütles ta ja keerutas ereoranži vedelikku klaasis. „Aga mul on sulle ettepanek, mis on oma lihtsuses lausa elegantne. Mul on uus maakodu, üsna eraldatud, kuid kõigi mugavustega. Miks ei võiks sa koos minuga Kodadesse naasta, selle asemel et põrgata ühelt ohult teisele? Püsi mõned aastad varjus, naudi elumõnusid, loe häid raamatuid. Ma hoolitsen selle eest, et sa oleksid hästi kaitstud. Las segadused saavad mööda, siis aga jätkad oma tegemisi juba rahulikumas kliimas.”
Võtsin väikese lonksu lõõmavat jooki.
„Ei,” ütlesin, „aga mis sai neist asjadest, mille suhtes sa vihjasid, et sina tead, kuid mina ei tea?”
„Neil pole tähtsust, kui sa mu pakkumise vastu võtad.”
„Isegi kui võtan, tahan ma ikkagi teada.”
„Sellega on umbes nagu hambapastaga – pärast tagasi enam ei pane.”
„Sina kuulasid minu lugu. Mina kuulan sinu oma.”
Ta kehitas õlgu, nõjatus seljatoele ja vaatas üles tähtede poole.
„Sawall on suremas,” ütles ta.
„Seda on ta teinud juba aastaid.”
„Tõsi, aga ta on palju nõrgemaks jäänud. Mõned seostavad seda Amberi Ericu surmaneedusega; ma usun küll, et tal pole enam palju aega jäänud.”
„Ma hakkan mõistma...”
„Jah, pärimisõiguse ümber on palju rohkem rabelemist. Rahvast langeb vasakul ja paremal: mürk, duellid, salamõrvad, veidrad õnnetusjuhtumid, kahtlased enesetapud. Päris paljud on teadmata suunas lahkunud. Või nii vähemalt näib.”
„Ma mõistan, kuid ei näe, kuidas see minusse puutub.”
„Oli aeg, mil see poleks puutunudki.”
„Ja nüüd?”
„Sa ilmselt ei tea, et kui sa olid juba lahkunud, adopteeris Sawall su ametlikult.”
„Mis?”
„Jah. Ma pole päris täpselt aru saanud, miks ta seda tegi. Aga sa oled ta seaduslik pärija. Minu järel, kuid eespool Jurti ja Despili.”
„Ka sel juhul olen ma nimekirjas neetult kaugel.”
„Tõsi,” lausus ta aeglaselt. „Suurem huvi on tipu suhtes...”
„Sa ütled, et „suurem”...”
„Alati on erandeid,” vastas ta. „Sa pead arvestama, et selline aeg on sobiv võimalus vanade võlgade tasumiseks. Üks surm ees või taga – keegi ei pööra sellele praegu nii suurt tähelepanu kui rahulikumatel aegadel. Isegi kui see puudutab suhteliselt kõrgeid positsioone.”
Vaatasin talle otsa ja raputasin pead.
„Minu puhul pole sellel ikkagi mingit mõtet,” ütlesin. Ta vaatas mulle endiselt silma, kuni ma hakkasin end juba ebamugavalt tundma. „Või on?” küsisin lõpuks.
„Noh...” ütles ta. „Kaalu seda asja.”
Tegin nii. Ja just siis, kui idee minuni jõudis, noogutas Mandor, nagu oleks mu pea sisemust näinud. „Jurt,” ütles ta, „suhtub muutunud aegadesse vaimustuse ja hirmuga. Ta räägib lakkamatult viimastest surmadest, rõhutades elegantsi ja näilist lihtsust, millega mõned neist on korraldatud. Sosinal, ja vahepeal itsitades. Tema hirm ja tema iha laiendada oma võimalusi pahanduste tekitamiseks jõudsid viimaks punktini, kus need kaalusid üles tema teise hirmu...”
„Logrus...”
„Jah. Ta proovis lõpuks Logrust ja sai sellega hakkama.”
„Ta peaks ennast siis nüüd väga hästi tundma. Uhke olema. See on asi, mida ta oli igatsenud juba aastaid.”
„Oh, jah,” vastas Mandor. „Ja ma olen kindel, et tal on palju muidki tundeid.”
„Vabadus,” pakkusin. „Võim.” Ja jälgides tema äraootavalt lõbusat ilmet, olin ma sunnitud lisama: „Ja võimalus ise kaasa mängida.”
„Sa ei olegi ehk päris lootusetu,” ütles ta. „Kas sa nüüd arendaksid seda mõtet loogilise järelduseni?”
„Hästi,” vastasin, mõeldes sellele, kuidas Jurti vasak kõrv laieneva veretilkade parve saatel mu löögi järel eemale hõljus. „Sa arvad, et Jurt saatis tuleingli.”
„Väga tõenäoliselt,” ütles ta. „Kas sa arendaksid seda mõtet veel veidi kaugemale?”
Mõtlesin murdunud oksale, mis Jurti silmamuna läbistas, kui me metsalagendikul maadlesime.
„Hea küll,” ütlesin. „Ta tahab mind tappa. See võib olla osa mängust pärimisjärjekorra ümber, sest ma olen seal temast sammu võrra eespool, ning võib olla ka lihtsalt vaen ja kättemaks – või mõlemad koos.”
„Tagajärge arvestades pole põhjusel tõepoolest tähtsust,” ütles Mandor. „Aga ma mõtlesin sellele näritud kõrvaga hundile, kes sind ründas. Ja tal oli vist ka ainult üks silm...”
„Jah,” ütlesin. „Kuidas Jurt praegu välja näeb?”
„Oh, ta on umbes pool kõrva tagasi kasvatanud. See on küll üsna räbal ja inetu. Enamasti jääb küll juuste varju. Silm on taastunud, kuid ta ei näe veel sellega. Tavaliselt kannab ta silmaklappi.”
„See võib mõningaid viimase aja sündmusi seletada küll,” ütlesin. „Põrgulik ajastus, kui mõelda, mis kõik toimub. Ajab vee oluliselt sogasemaks.”
„See on üks neist põhjustest, miks ma soovitan sul lihtsalt kõrvale astuda ja lasta oludel maha jahtuda. Liiga ärev aeg. Kui õhus on korraga nii palju nooli, võib üks neist kergesti su südant tabada.”
„Ma suudan enda eest seista, Mandor.”
„Ma oleksin peaaegu võimeline seda uskuma.”
Kehitasin õlgu, tõusin püsti, kõndisin käsipuu juurde ja vaatasin alla tähtede poole.
Mõne aja pärast hõikas ta: „Kas sul on midagi paremat välja pakkuda?”, aga ma ei vastanud, sest just sellele ma mõtlesingi. Olin kaalunud, mida Mandor oli öelnud mu kitsa silmaringi ja puuduva ettevalmistuse kohta, ning just järeldanud, et tal oli õigus – seni olin ma kõiges, välja arvatud Jasra äratoomine, lihtsalt oludele reageerinud. Olin lasknud endaga manipuleerida, mitte ise tegutsenud. Tõsi, kõik oli juhtunud väga kiiresti. Aga ma polnud teinud mingeid plaane enda kaitsmiseks, polnud selgitanud midagi välja oma vaenlaste kohta ega vastu rünnanud. Näis, et mul oli vaja veel ühte kui teist teha...
„Kui sul on nii palju muresid,” ütles ta, „siis oleks tõenäoliselt parem kõrvale hoida.”
Küllap oli tal õigus – kui lähtuda tervest mõistusest, ohutusest ja ettevaatusest. Aga tema oli seotud vaid Kodadega, mina aga tahtsin ustavaks jääda ka teisele, temasse mitte puutuvale poolele. Oli võimalik, et kas või ainult oma tutvuse tõttu Luke’iga saan just mina teha midagi Amberi turvalisuse heaks. Ning kuni eksisteeris see võimalus, tundsin ma endal kohustust selles suunas tegutseda. Lisaks – ning juba isiklikust vaatekohast lähtudes – ei lubanud uudishimu mul kõrvale astuda hetkel, mil õhk kubises vastamata küsimustest, millele ma võinuks aktiivselt vastuseid otsida.
Kuni ma kaalusin, kuidas seda Mandori jaoks kõige paremini sõnastada, sekkuti jälle mu tegevusse. Märkasin nõrka päringut – umbes nagu kriibiks kass mu teadvuse ukse kallal. See tugevnes, tõrjudes teisi võimalusi, kuni olin kindel, et keegi püüab kusagilt väga kaugelt minuga kaardi teel ühendust võtta. Oletasin, et see võib olla Random, kes tahab murelikult teada saada, mis minuga Amberist kadumise järel on juhtunud. Nii et ma tegin end vastuvõtlikuks, aitasin kontakti tekkimisele kaasa.
„Mis on, Merlin?” küsis Mandor ja ma tõstsin käe, andes märku, et olen hõivatud. Nägin, kuidas ta seepeale salvräti lauale asetas ja püsti tõusis.
Pilt läks aegamööda selgemaks ja ma nägin enda ees Fionat: ta ilme oli range, tema taga olid kaljud, tema pea kohal aga kahvaturoheline taevas.
„Merlin, kus sa oled?” küsis ta.
„Kaugel eemal,” vastasin. „See on pikk jutt. Mis toimub? Kus sa oled?”
Ta naeratas põgusalt.
„Kaugel eemal,” vastas ta.
„Paistab, et me mõlemad oleme valinud väga maalilised kohad,” märkisin. „Kas sa valisid meelega oma juustega kokku sobiva taeva?”
„Aitab!” ütles ta. „Ma ei võtnud sinuga ühendust selleks, et reisimuljeid vahetada.”
Sel hetkel astus Mandor mu kõrvale ja asetas käe mulle õlale, see polnud tema puhul just tavaline, sest üldiselt ei peeta heaks tooniks nii teha, kui teisel on ilmselt kaardiga kõne pooleli – see on võrreldav paralleeltelefoni võtmisega ja teiste kõnelusse sekkumisega. Siiski...
„Vau!” ütles ta. „Merlin, palun, kas sa tutvustaksid meid?”
„Kes see veel on?” küsis Fiona.
„See on mu vend Mandor,” vastasin talle, „Kaose Kodadest, Sawalli suguvõsast. Mandor, see on mu tädi Fiona, Amberi printsess.”
Mandor kummardas.
„Ma olen teist kuulnud, printsess,” ütles ta. „Mul on tõesti suur rõõm tutvuda.”
Fiona silmad läksid korraks pärani.
„Seda suguvõsa ma tean, aga mul polnud aimu Merlini sidemest sellega. Mul on hea meel teiega tutvuda.”
„Ma saan aru, et sul oli mingi probleem, Fi?” küsisin.
„Jah,” vastas ta Mandori poole piiludes.
„Ma kohe eemaldun,” ütles Mandor. „Teiega kohtumine oli mulle auks, printsess. Sooviksin, et te elaksite Servale lähemal.”
Fiona naeratas.
„Oodake,” ütles ta. „Küsimus pole mingites riigisaladustes. Te valdate Logrust?”
„Jah,” kinnitas Mandor.
„Ja te ei kohtunud mitte selleks, et duelli pidada?”
„Seda küll mitte,” vastasin.
„Sel juhul huvitaks mind ka tema arvamus. Kas te olete valmis minu poole tulema, Mandor?”
Mandor kummardas uuesti, minu meelest oli see juba pisut üle näideldud. „Kõikjale, madam,” vastas ta.
„Tulge siis,” ütles Fiona, sirutas ulatas käe ja ma haarasin sellest. Mandor sirutas käe ja puudutas ta rannet. Me astusime edasi.
Me seisime tema ees kaljusel maastikul. Oli tuuline ja pisut jahe. Kusagilt eemalt kostis tuhmi müra, see võis olla mingi summutatud mootor.
„On sul viimasel ajal olnud ühendust kellegagi Amberist?” küsisin.
„Ei,” väitis ta.
„Su lahkumine oli mõnevõrra äkiline.”
„Selleks oli oma põhjus.”
„Näiteks et sa tundsid Luke’i ära?”
„Nüüd sa juba tead, kes ta on?”
„Jah.”
„Aga teised?”
„Ma rääkisin Randomile,” vastasin, „ja Florale.”
„Siis teavad kõik,” ütles ta. „Ma lahkusin kiiresti ja võtsin Bleysi kaasa, sest meie oleksime olnud Luke’i nimekirjas järgmised. Lõppude lõpuks ma ju püüdsin ta isa tappa ja see oleks mul peaaegu õnnestunud. Meie Bleysiga olime Brandi kõige lähemad sugulased ja me pöördusime tema vastu.”
Fiona pööras läbitungiva pilgu Mandori poole, kes aga naeratas.
„Nagu ma aru sain,” ütles ta, „joob Luke praegu kassi, tõugu ja valge jänese seltskonnas. Mulle tundub ka, et kuna ta ema on Amberis vangis, on tal praegu teie suhtes käed seotud.”
Fiona piidles jälle mind. „Sa oled tõhusalt tegutsenud.”
„Eks ma püüan.”
„...nii et teil peaks olema turvaline naasta,” jätkas Mandor.
Fiona naeratas talle ja pöördus minu poole. „Su vend näib olevat hästi informeeritud,” märkis ta.
„Tema on samuti mu perekond,” ütlesin, „ja meil on eluaeg tavaks olnud teineteise seljatagust kaitsta.”
„Tema eluaeg või sinu?” küsis Fiona.
„Minu,” vastasin. „Ta on minust vanem.”
„Mõni sajand siia-sinna, see on pisiasi,” pakkus Mandor.
„Ma mõtlesingi, et on tunda teatud vaimset küpsust,” märkis Fiona. „Ma arvan, et võin teile usaldada rohkem, kui esialgu kavatsesin.”
„See on teist väga õilis,” vastas Mandor, „ja ma hindan kõrgelt sellist suhtumist...”
„Aga te eelistaksite, et ma sellega üle ei pingutaks?”
„Täpselt nii.”
„Mul ei ole plaanis panna nii lühikese tutvuse järel proovile teie ustavust suguvõsale ja troonile,” ütles Fiona. „Probleem puudutab nii Amberit kui ka Kaost, kuid ma ei näe selles huvide konflikti.”
„Ma ei kahtle teie kaalutlustes. Lihtsalt ma tahtsin teha oma positsiooni võimalikult selgeks.”
Fiona pöördus minu poole.
„Merlin,” ütles ta, „ma arvan, et sa valetasid mulle.”
Tundsin, kuidas mu kulm kortsu läks, kui ma püüdsin meenutada mingit juhtumit, mil ma oleksin teda valejälgedele juhatanud. Raputasin pead. „Kui see tõesti nii oli, siis ma igatahes ei mäleta.”
„See oli aastaid tagasi,” ütles ta, „kui ma palusin sul proovida, kas sa suudad oma isa Mustri läbi käia.”
„Oh,” vastasin punastades ja kaalusin, kas punastamine selles veidras valguses ka välja paistab.
„Sa kasutasid ära selle, mida ma olin sulle Mustri vastupanust rääkinud,” jätkas ta. „Teesklesid, nagu ei laseks Muster sul esimest sammu teha. Aga vastupanust polnud mingeid nähtavaid märke, selliseid nagu siis, kui mina proovisin sinna astuda.”
Ta vaatas mulle nagu kinnitust oodates otsa.
„Ja siis?” küsisin.
„Siis on see,” vastas ta, „et küsimus on nüüd veelgi tähtsam kui tollal ja mul on vaja teada, kas sa teesklesid sel päeval.”
„Jah,” ütlesin.
„Miks?”
„Sest kui ma oleksin teinud esimese sammu,” seletasin, „oleksin ma pidanud selle lõpuni käima. Kes teab, kuhu see oleks mu viinud ja millised sündmused oleksid järgnenud? Mu vaheaeg oli otsa saamas ja ma kiirustasin tagasi kooli, mul polnud aega millegi sellise jaoks, mis oleks võinud kujuneda pikaks ekspeditsiooniks. Kõige lihtsama võimalusena sellest pääsemiseks tundus öelda sulle, et mul ei õnnestu.”
„Ma arvan, et see pole kõik.”
„Mida sa silmas pead?”
„Ma arvan, et Corwin rääkis sulle midagi sellist, mida ta teistele pole öelnud – või et ta jättis sulle sõnumi. Ma usun, et sa tead sellest asjast rohkem, kui välja näitad.”
Kehitasin õlgu. „Vabanda, Fiona, aga pole minu võimuses sinu kahtlusi hajutada. Kahjuks ei saa ma sind kuidagi aidata.”
„Saad küll,” vastas ta.
„Kuidas?”
„Tule minuga selle uue Mustri juurde. Ma tahan, et sa selle läbi käiksid.”
Raputasin pead. „Mul on praegu märksa pakilisemaid tegemisi kui rahuldada sinu uudishimu millegi suhtes, mida mu isa aastate eest tegi.”
„See ei ole lihtsalt uudishimu,” ütles ta. „Ma rääkisin sulle juba kord varem, et minu meelest on just see kutsunud esile varjutormide sagenemise.”
„Ja mina pakkusin välja teise täiesti loogilise põhjuse. Ma usun, et tegemist on reaktsiooniga vana Mustri osalisele hävimisele ja taastamisele.”
„Kas sa tuleksid siiapoole?” küsis ta, pöördus ja hakkas ronima.
Vaatasin Mandori poole, kehitasin õlgu ja järgnesin Fionale. Mandor tuli järele.
Tõusime sakilise kaljuserva poole. Fiona oli esimesena kohal ja astus vildakale eendile, mis näis serva palistavat. Ta hakkas mööda seda edasi minema, kuni jõudis kohani, kus kaljuseinas oli sügav V-kujuline lõhe. Ta jäi sinna seisma, selg meie poole, ja rohelisest taevast langev valgus tegi ta juustega imelikke asju.
Astusin tema kõrvale ja sain aru, kuhu ta vaatab. Kaugel lagendikul, meist allpool ja vasakul, keerles vurrina suur must lehter. Paistis, et selle all on maapind pragunenud. Silmitsesin mitu minutit, kuid lehtri kuju ja asukoht ei muutunud. Lõpuks köhatasin.
„See näeb välja nagu suur tornaado,” ütlesin, „mis ei lähe kuhugi.”
„Just seepärast ma tahangi, et sa uue Mustri läbi käiksid,” ütles Fiona. „Ma arvan, et see teeb meile otsa peale, kui meie seda enne hävitada ei jõua.”